teisipäev, 19. jaanuar 2010

Geeniuse päevik - Salvador Dali

Seoses Dali näitusega, sai see, juba 1999. aastal eesti keeles välja antud raamat riiulilt üles otsitud. Ma isegi mäletan, et kunagi kui see ilmus, siis paljud rääkisid ning ostsid selle ja mul on ülimalt hea meel, et tegin seda samuti. Õigemini sellepärast ongi mõnus raamatuid osta, et kui vaja, siis saab selle riiulilt haarata. Ja sedapuhku mul tõesti oli seda vaja. Nimelt tahtsin ette lugeda maestro tagamaid ning mõttekäike ja ühtlasi teoste sünnivalusid, et olla valmis selleks vapustuseks, mis mind Moderna Museetis ees ootas. Ja tagantjärele võib öelda, et mu muuseumikülastus tõesti oli rikkam tänu sellele raamatule. Põnev oli ära tunda mingeid elemente ja kinnismõtteid, mis Dali-d kummitasid. Kuigi näitusel otseselt raamatus mainitud töid suutsid leida vaid ühe ainsa. Nimelt keskendus näitus peamiselt tema 1930ndate loomingule, aga raamat oli konkreetselt raamistatud aastatega 1952-1963. Seal oli ka neid töid tollest ajast, aga päevikus on mitmes kohas lihtsalt märkus "produktiivsest perioodist".

Ehk nagu pealkiri lubab, on tegemist "päevikuga". Küll üsna suurte pausidega peetud päevikuga, kuid tervikuna andis hästi aimu Dali ekstravantsusest ning temast kui inimesest. Üsna nartsissistlik, vastuoluline, huvitav, oma naist jumaldav, kuulsust täiel rinnal nautiv, edev, enesekindel, üleolev, terav ja kummaline inimene... Neid omadussõnu võiks ju veel ridamisi välja tuua, aga minule tulid need siinmainitud esimesena meelde. Lisaks ju võiks õelda ka, et parajalt perversne, aga see võib muidugi olla seotud tema šokeerimisvajadusega. Sest nagu ta isegi ütleb näiteks oma plaanitava "kärufilmi " (käru ja naise vahelisest armastusest) kohta: "Kui ma oma filmi teoks teen, peab see kindlasti olema otsast otsani täis imesid, sest on kasutu tülitada inimesi etendustega, mis pole sensatsioonilised". Mõnikord isegi tobedusteni minev teiste ärritamine: "...koos Bunueliga kirjutasime solvavaid kirju arstidele-humanistidele ja kõigile Hispaania lugupeetud inimestele, kaasa arvatud Nobeli preemia laureaat Juan Ramon Jiminez. Enamik neist manifestatsioonidest olid täiesti ebaõiglased, aga mulle tundus, et väljendan niiviisi oma „võimutahet“ ja tõlgendan iseendale, et olen veel kättesaamatu süümepiinadele."
Loll on ju see, kes endale õigustust ei leia... Ja Dali-l vahest piisab ka õigustuseks see, et TEMA on ju geenius :)

Märksõnad, mis veel raamatuga seonduvad - on näiteks:
"Kuivand ila" - Dali nautis seda ja üritas seda hoida tööd tehes. Ehk kui ta pärast magamist asus maalima, ning oli ila mis tema suuäärde oli kuivunud, siis ta leidis selle alahoidmisega tegelemisest palju naudingut :)
"Päraku-teemad" - Dali perverssused...
"Sürrealistid" - Dali on kahtlemata üks ajaloo suurimaid. Kuid päevikus saab tuttavaks ka teiste omaaegsete kuulsate sürrealistidega, nagu näiteks Breton. Ja muidugi nende omavahelistest suhetest.
"Ameerika elu keskpärasus" - üks lõik, kus mingi noormees palub Dalilt infot, justkui ülistades Ameerikat. Kuid Dali lahendab olukorra omale sarnase sarkasmiga. Ja ometi tema elu ajal armastati ja jumaldati ning räägiti temast väga palju Ameerikas. Tegelikult Dali teadis, kuidas asjad tegelikult on ning miski pole ju ka tänapäeval muutunud :)
"Edetabel" - Dali andis hinnanguid kunstnikele nagu Da Vinci, Picasso, Vermeer ja Raffael...koostas edetabeli isegi... - väga hea!!!!! See on vastu vahtimist kõigile neile, kes laidavad maha edetabelite koostamise :) Justkui kunstis EI SAAKS hinnanguid jagada, ega punkte anda, ega inimesi või kunstitöid edetabelitesse toppide. Noh, igatahes Dali suutis seda... ja mina ka :) Võibolla ongi see killuke geniaalsust minus, et ma suudan... nagu Dali :)
"Maarja taevaminek" - Dali joonistas oma maalide naistele oma jumaldatud Gala näo. Moderna Museetis oli ka üks, aga mitte SEE kuulus maal...
"Ninasarviku sarv" - Dali nägi pea kõikides oma maalides ninasarviku sarvede laadset kompositsiooni :) Mina küll ei näinud... ehk mõnes... aga mitte nii paljudes nagu tema ise :)
"Oma väljaheidete uurimine" - jälle üks Dali perverssustest :) See oli millegipärast tema jaoks oluline.
"Peeretused" - Sellest on raamatu lisas (arvatavasti Dali enda kirjutatud) peaaegu teaduslik uurimine :) Lahterdatud liikidesse ning Dali jaoks ilmselt tõeline kinnismõte.
"Inglid" - need kummitasid Dali-t elus igal pool

Lisaks pakub raamat terve tea Dali häid ütluseid. Mõned neid võiksid vabalt toimida aforismidena, mõned on lihtsalt teravad ja mõnusad sõnademängud. Siin mõned näited:
- Kui olete keskpärane, siis võite maalida kui tahes halvasti, ikka saadakse aru, et olete keskpärane.
- Lapsed pole mind kunagi eriti huvitanud, veel vähem aga nende joonistused .Maalija lapses teab, et see, mis ta on teinud, on halvasti tehtud, kriitik lapses teab samuti, et tehtu on halb. Lapsel, kelles on nii maalija kui kriitik ja kes teab, et ta teab, et pilt on halb, ei jää muud üle kui öelda, et pilt on väga hea.
- Kuidas saab sekundikski uskuda mingit banaalset melodraamat, kus kaamera jälitab mõrvarit kõikjal ja näitab teda isegi tualettruumis kätelt vereplekke maha pesemas?
- Ainuke asi, mida maailmas pole kunagi piisavalt, on liialdamine
- Mis on mood? See mis läheb moest ära.
- Ainuke vahe minu ja hullu vahel on see, et mina ei ole hull.

Lisaks sai veel ühe hea mõtte dieedipidamise juurde, mida võiks katsetada :) Nimelt arvab Dali, et söömise juures pole neelamine oluline. Et mingid vaimulikud ka kusagil paastusid nii, et võtsid toidu suhu, mälusid läbi ja siis sülitasid välja :) Joomisega muidugi nii päris teha ei saa, aga söögiga - miks mitte? :) Kõht saab võibolla täis ka närimisest. Söömine on ju paljustki seotud inimese psüühikaga.

Veel sain raamatust teada, et Stefan Zweig tegi oma naisega koos topelt-enesetapu. Kui ma ei eksi siis kunagi 50ndatel. Ta oli veel Dali-d ka kaasa kutsunud kuhugi Brasiiliasse vist. Dali aga ei tahtnud minna, sest ei salli sealset kliimat. Kui õudne tegelikult - vähe sellest et enesetapp, aga võtta oma naisega koos otsus, et tappa endid koos ära... see raputas mu läbi päris korralikult! Ja see polnud ju lihtsalt Dali šokiteraapia... või oli?

Kummaline, et ma kõik need perverssused kõrvale jättes leidsin Dalis nii palju ühist oma tütrega. Mul tütar ka kunstinukverd - joonistab nii ilusti ja üha paremini, niiet kes teab, äkki on kunagi Daliga sarnane geenius :) Aga näiteks tema ka peab ennast üliparanoiliseks ja Dali rõhutas seda ka mitmeid kordi. Lisaks võib järeldada Dali ütlusest, et "liblikad on alati LIIGA suured", et ta kartis liblikaid. Ja sama on ka minu tütrega. Kuigi mõlemad on võimelised neid joonistama. Ja selliseid pisikesi sarnasusi oli veel ja veel :)

Kusjuures Dali ütleb, et juba lapsepõlvest peale on ta pidanud end eriliseks ("teistuguseks kui ülejäänud surelikud"). Aga kas seda ei tee mitte kõik inimesed. Kas tõesti mõni inimene peab end tavaliseks ja massi hajuvaks tüübiks? Mul on tunne, et iga inimene tunnetab enda erilisust. Aga ma võin muidugi ka eksida. Madala enesehinnanguga inimesed võivad ehk seda väita, et nad välja ei eristuks, aga tegelikult südames ju ikka arvab igaüks, et tema on isemoodi ?!

Kohati oli tunda ka sellist meelega iga hinnaga eristuda püüdmist. Näiteks Dali meelest kõik tähtsad emotsioonid sisenevad tema kehasse küünarnuki mitte südame kaudu. No kamoon... seda ta ometi ei arvanud "päriselt" :) Eriti "kunstnik", kelle töid ju nauditakse silmade kaudu :) Paljudes asjades muidugi üritas ta lihtsalt "ärritada" teisi sürreliste... aga seda peamiselt oma maalide mitte sõnadega, kuigi ka sõna võttis ta palju ja tulihingeliselt.

Lisaks "Maarja taevaminekule" töötab ta nende Port Lligatis päevikut peetud aastate jooksul ka selliste maalide kallal nagu "Kristus ristil", „Corpus hypercubicus“, ja Vermeeri Pitsikuduja ümbertöötlustega. See kui täpselt ja aeganõudvalt ta oma tööd tegi, see on ju suurte kunstnike juures päris sarnane. Ma ei tea, võibolla Jackson Pollock loopis oma värve ja tegi oma töid kuidagi kiiremini, aga pean just konkreetseid kujundeid maalivaid kunstnikke silmas. Kes võibolla ka abstraktseid või sürreaalseid asju maalivad, kuid siiski konkreetsete elementidega. Ja Dali maalis oma maale kaua ja seda on ju ka töödest näha. Näiteks ühe põlveõndla ühes päevas või nii. Raamat annab sellest kunstniku igapäevatöö köögipoolest hea tunnetuse.

Mõnedel päevadel Dali sissekanded oma päevikusse mõjusid justkui tema maalid. Seal oli nii palju kunsti sees ning need kujundid, millega ta siis kirjeldas teatud päevasündmust või asja - see oli nagu sõnades Dali maal, kui nii võib öelda... eriti mida päevik edasipoole, seda rohkem. Aga tervikuna ei mõjunud küll see päevik sürreaalsena vaid ikka nagu "kunstiku päevik" :) Ja väga enesekeskse kunstniku päevik. Armsalt kõlas pidevalt läbi see, kuidas ta oma venelannast abikaasat - Gala -t jumaldas. Ja muidugi oli Dali enda meelest ka Hitleri hukatuse põhjuseks... tegelikult oleksid nad „peaaegu“ kaks korda kohtunudki...

Hinnang: 4 (raamatuna päris põnev, nagu ühe maailmaajaloo kuulsaima kunstniku elulõik võib olla, kuigi kirjanduslikus mõttes ei midagi erilist. Tõlge oli küll kahtlemata väga hea! Selliste utoopiate ja tihti võõrsõnadega rikastatud teksti polnud vist väga lihtne tõlkida... Minul tekkis küll Dalist kui inimesest pilt, õigemini kinnistus minus see arvamus, mis oli juba eelnevalt. Eks ta üks krutskitega tüüp oli. Aga heatahtlik ja rõõmsameelne, kuidagi positiivne. Ning muidugi huvitav, nagu kõik suurkujud :) Ja tal oli igati õigus ennast "geeniuseks" pidada. Sest ta tööd on tõeliselt geniaalsed. Kusjuures oma geniaalsuses teadis ta juba ette, et mina seda raamatut kunagi lugema satun. Nimelt ühel hetkel tuli mulle lugedes aevastus peale ja raamat kukkus käest. Ja kui ma suvalisest kohast avatud raamatu kätte võtsin ja sealt üheainsa silmatorkanud sõna lugesin, oli selleks "Terviseks!" :))

4 kommentaari:

R and J ütles ...

Su jutud lähevad aina paremaks! Naersin kohe sydamest selle viimase löigu juures.
Aga jah, eks ta oli shokeeridatahtev tyyp, sellise verega kohe, ega sinna poleks midagi parata olnud. Poleks ta maalinud, oleks olnud näitleja ehk.
Ma kusjuures, et teadnud aastaid oma vöhiklikkuses, enne kui uurisin, kes vöi mis see Gala seal piltidel on.
Vene Galja ju, krt vötaks, usutavsti seotud vöörkeelse kirjapildi ja hääldusega. Kas neil mitte l=lj? Mu tuttav venelanna Ljudmila rootsi passi kirjapilt on Lioudmila...
Vöi nagu lapsena ei saanud aru, miks yhe raamatu peal on kiri: Alasti maja. Miks on maja alasti, mötlesin. Maja [mah:a]- on hoopis naine hisp. keeles.

Danzumees ütles ...

Einoh, tõesti... ma ei tulnud ise selle pealegi, et Gal"j"a :)))
Muidugi!!!
Seda alasti maja asja ma olen ka mõelnud, et mis "alasti" ja "maja" :)))
Aitäh, et valgustasid! Mõnikord ma ei saa ikka üldse asjadest aru...

R and J ütles ...

See see mängu ilu on, et nalja peab ka saama! ;)
Aga selle "alasti maja" peale olin - ma mäletan - töeliselt pahane. Noorelt on ikka tunded töelised ja sygavad.
Miks ei vöidud tölkida, kui juba oli ette teada, et tuleb kahemötteline asi välja? Oleks olnud tuntavalt vööramaa keel, siis kyll; no vöi olnud siis kaldkirjaski!
Raamatuid, ka neid kunsti omi, aga anti sel ajal välja nii massiliselt, et igal kylamehel olid riiulid meetreid pikad. Ja ma olen veendunud, et enamaus neist pole seda Alasti maja iial lugenud ja arvab nii, nagu mina noorelt.

Elina ütles ...

Ma mäletan, et mul oli ka see omal ajal üks lemmikraamatuid. Peaks vist ka uuesti riiulilt võtma ja läbi lugema, sest suurt midagi sellest raamatust ei mäletagi.
Kadestan võimalust Dali näitusel käia. Aga selliseid näitusekülastajaid, kes enne terve raamatu läbi loevad, on vist vaevu 1%.