Esmaspäev, 27. juuni 2022

Kolm musketäri - Ugala


Noor ja uljas d'Artagnan lahkub Gaskooniast, põues isa soovituskiri, palgel ema muretsevad suudlused ning hinges lootus liituda kuningliku kaardiväe musketäridega, et kaitsta oma pere, kodukandi ning Prantsusmaa au. Vaevalt Pariisi jõudnud, satub ta sekeldustesse kolme tulevase kolleegi Portose, Aramise ja Athosega, kelle kõigiga ka järjestikused duellid saavad kokku lepitud...

Nii see ju algas... ja algab ka Tanel Jonase lavastatud Ugala suurejoonelises ja seikluslikus suvelavastuses Versailles' lossiks muutunud Õisu mõisa aias, Viljandimaal. Alexandre Dumas' suurteos “Kolm musketäri” on ilmselt maailmakirjanduse kõige kuulsam “mõõga ja keebi -seiklus” ning Ugala jõududega on see ka vääriliselt võimsa kostüümidraamana lavale toodud. Moondamisabiliseks ka kunstnik Kristjan Suits.

Toon siin ära vaatamise ajal ning vahetult peale esietendust tekkinud mõned mõtted, raamistatud mõtetega, mis kummitavad veel 10 päeva peale seda, üht käesoleva teatrisuve kahtlemata suurimat teatrielamust:

⚔⚔⚔ Uhke vaade, mis publikule avaneb, aitab hämmastavalt tugeva kaasamängijana kogu õhustikule…vingelt sobiv leid just selle loo mängukohana! Kogu see sügav rohelus ning ülalt alla vaade, avarus ja üha dramaatilisemaks muutuva sisuga käsikäes sumenev suvine õhtuvalgus. Laval on keskne ka mõisaaia purskkaev, mis mitmeti ära kasutatud. Saabusingi esietendusele otse Prantsusmaalt…seal suure soojaga ujuvadki inimesed (ja mitte ainult lapsed!) purskkaevude ümber olevates basseinides!

⚔⚔⚔ Kunstnik Kristjan Suitsu malelaua motiiv lavana viitab nii "kuningate mängule" kui sellele, et olemegi kõik “vaid malendid jumala mängulaual”. Ja selles lavaloos on ju nii etturid, vankrid, ratsud, odad kui ka kuningad ja kuningannad (prantsuse lippu siiski keegi ei lehvita ja õige ka, sest see trikoloor võeti kasutusele alles Prantsuse revolutsiooniga seoses 1700ndate lõpus...rohkem kui 150 aastat peale siinseid sündmuseid).

⚔⚔⚔ Kõik 3 musketäri ja d’Artagnan on mängitud igati sobiva õhina ja hooga! Selline pinge, mõnusat omavahelist keemiat kaotamata, hoiab oma vahva ning juba ainuüksi ajastustki tingitud teatava romantilise dramaatilisuse üleval täiesti algusest kuni päris lõpuni välja.

⚔⚔⚔ Ugala napsas endale 2/3st parimast äsja lavakooli lõpetanud noorest mehest truppi - Jass Kalev Mäe ja Alden Kirss. Jass on siin keskne, ehk d’Artagnan. Kuidagi nii õige olemusega loodud noor gaskoonlane, isegi need pisut pikemad juuksed ning üldse äratuntava tonaalsusega - noore, innuka, musketäriks saada unistava mehe energiaga. Teatrikaaslane oli pisut kriitiline ta suhtes, sest tema arvates jättis näitleja kohtlase mulje oma kehahoiakuga…mina vaidlen vastu, sest ta pidigi olema selline "maakas", kes on linna tulnud, natuke laia lehte ka kehaliselt mängima, et seal läbi lüüa. Ja see metsik energia, isegi kui näitlejat peab ju füüsiliselt selline pikk (ja keskmisest füüsilisem) rolliteekond väsitama, ei näe publik mingit energialangust, pigem vastupidi! Aldenil jällegi on ilmselged eeldused hea karakternäitlejana. Isegi kui ta naerab, näib selles olevat teatav pilge silmanurgas ning sa ei tea, kas ta naerab, sest ta tegelasel on naljakas või ta naerab natuke ka oma vastastegelase üle.. Isegi kui ta tegelane on harras, on Aldenil antud Aramisele see teatav pahelisus - musketär, kes naudib vabal ajal naiste seltskonda, aga ei kompromiteeri oma vallutusi nende paljastamisega... Just see mitmenäolisus ning oskus enda huvides oma karakterites ka seda ära kasutada, muudabki ta näitlejana laval nii "pagana" huvitavaks!

⚔⚔⚔ Oskar Punga Portosena ja Silver Kaljula kuningas Louis XIIIna teevad (minu hinnangul) oma siiani parimad rollid! Portos kõhtu silitades, oma ilusa musketivööga uhkeldades, kuigi tegelasse endasse jääb teatav huvitav küsimärk (millal tema usumehe unistuseni jõudis, see oli ju Aramise pärusmaa? miks teised teda kogu aeg natuke aasivad julguse või kaasaminekust hoidumise pärast? - loodetavasti need on teemad, mis panevad raamatut mittelugenud ka selle etenduse järgselt romaani järele haarama, et täpsemalt teada saada). Ja siis see kuningas, kelle kohta teatakse, et tal tegelikult olidki meesarmukesed, ongi siin Silveri poolt keigarliku gay’na lahendatud, mis ei lase tõsistel seiklustel liiga tõsiseks muutuda ehk annab omalt poolt hea annuse koomilist juurde. Muide ka Vallo Kirsist on saanud (juba väga mitmete rollide põhjal) tõeline koomikakunn! Martin Mill laseb Athosena noorematel rohkem laval lustida ning on küll igati oma stseenis kohal, kuigi ikkagi peamiselt taamal ja mängulises mõttes suuremalt bravuuritsemata…ehkki ühes stseenis korraks...Ja hingevalu, mis seoses selle teatud naisega, kes teda ka loos ju sõna otseses mõttes "kummitama" tuleb, muudab ka kerge suveõhtu korraks raskemaks. Mis omakorda tervikdünaamika mõttes ju igati omal kohal.

⚔⚔⚔ lugu on ju teada ja seda olulisemaks tõusevad igasugused väiksemadki kelmikad lisandid. Ja nendega ei ole lavastaja siin tõesti kitsi, ole ainult tähelepanelik ja muudkui nopi ja lüki kõrre otsa, nagu metsmaasikaid. Ja seda nii visuaalsete kui ka sisuliste mängudega. Isegi viide lapsepõlvest tuttavale vene filmile, aga ka Liis Aedmaa, Laura Kalle ja lavastaja enda (massiivsest) dramatiseeringust leiab keelelist mängulisust, mis paneb selle loo tekstilise poole ka niimoodi elama, et seda on huvitav ka siis vaadata kui see üldjoontes tõesti ongi peas!

⚔⚔⚔ Kostüümikunstnike Kristjan Suitsu ja Sirli Pohlaku loomingus on nii palju silmailu. Eriti musketäride livreedes tabatakse õiget ajastut. Naiste riietes on täiesti moeloojalikku taset - kuningannal üks huvitavate õlakutega kostüüm ja Mileedile loodud vapustavalt ilus looming (mida ta küll kannab läbivalt kogu etenduse). Paraku siin on peidus ka ainus tõrvatilk meepotis - korduvalt on näha selle veinipunase selja peal lukku…aga tollel ajal olid kasutusel ainult nööbid ja pihiku ümber tõmmati paeltega kleit kinni...lukku hakati kasutama alles 1930ndatel. Selles mõttes oleks võinud kasvõi hämamiseks panna mõned nööbid kõrvale isegi kui neid ei kasutata, või katta selja. Eriti kuna muus osas on nii ägedalt detaili mindud. Peale etendust vaatasin küll Sirliga videot: https://www.youtube.com/watch?v=8wG9CTkHAS4 ja sain vastuse, et kunstnikud võtsidki märksõnaks "ajatu ajastu" ning tahtsid selle asetada kusagile ebamäärasesse aega ning eks igal kunstnikul ole ju muidugi õigus võtta mistahes kunstilisi vabadusi (heh, üks siinkirjutaja lemmikfilme läbi aja on "Moulin Rouge", mis on teinud oma muusikaliste aegade segamisest sisuga omaette kunsti) ning kuna visuaalne tulemus annakski nagu omamoodi õigustuse, ent mina vaatajana jällegi ei saa jätta norimata, kuna kuningas Louis XIII annab paratamatult selle ajaraami ikkagi väga tugevalt kätte ning "ajatus" sellises kontekstis oleks justkui kergema vastupanu teed minek. 

⚔⚔⚔ Samas Dumas ise seda kirjutades võttis ka väiksed "loomingulised" vabadused, kuna 1625.a, mil tegevus toimub, olid tema teose peategelaste prototüübid Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan 14 aastane, Armand de Sillègue d'Athos d'Autevielle 10 aastane, Isaac de Portau ehk siis Porthos 8 aastane ja Henri d'Aramitz, ehk Aramis kõigest viiene. Kõik need 4 musketäri on siiski ka päriselt elanud inimesed ning teenisid 1640ndatel musketäride üksuses. Jean-Arnaud du Peyrer, krahv de Tréville (õigemini de Troisville) sai kuulsaks La Rochelle'i piiramisel ja 1634ndal musketäride kaptenleitnandiks. d'Artagnan, d'Athos, Porthos ja d'Aramitz olid tegelikult kõik de Treville'i sugulased ja pärit Gascogne'i ehk siis Prantsuse Baskimaa aladelt. d'Athos küll hukkus duellil 1645, Porthose ja d'Aramitzi edasine saatus on selguseta. De Tréville'i saatus on palju selgemini teada, pärast 1646 aastat taandus ta uutesse valdustesse Gascogne'i aladele, oli ka Foix asevalitseja ja suri 1672. Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan tõsteti musketäride hulka 1644. 1652 ülendati kaardiväe leitnandiks, 1658 aga hallide musketäride kaptenleitnandi abiks. Musketäride esimese kompanii kaptenleitnandiks sai d'Artagnan alles 1667. (info pärineb siit: https://forte.delfi.ee/artikkel/75677287/prantsuse-kuninga-musketarid-mida-me-sellest-vaeuksusest-tegelikult-teame)

⚔⚔⚔ detailidest rääkides, siis oli ju kuninganna Anne hispaania juurtega ning huvitav oleks teada, kas Jaana Kena oli päevitunud või oli seegi detail grimmiga lisatud? Kusjuures siin saab olla tunnistajaks mõnusalt ehedale (lava)keemiale tema ja Karl Kena vahel, kes selles loos mängib kuninganna armukest -  Buckinghami hertsogi! :)

⚔⚔⚔ kui enne etendust teada saades, et seal hobuseid polegi tekkis kerge kahtlus, et kuidas saab musketäride-lugu üldse ilma teha? Siis ausalt öeldes vaadates ei tulnud see kordagi meelde. Lisaks on Rauno Zubko mõelnud väga hea liikumise välja, mis siiski annab aimu, et toimub ka ratsutamine - isegi päris hoogne! Kaire Russ on nii ägeda lavavõitluse loonud, et oleks tahtnud seda veelgi rohkem! Eriti tõstsid põnevust 1 Rochefort’i ja d’Artagnani vaheline vehklemine, kus mõlemal olid mõõgad, aga lisaks oli mängus ka 1 pistoda mis võitluse ajal omanikku vahetas. Ning muidugi see kogu panoraamset lava kattev mõõkadega võitlus, kui kõik 4 vehklesid vaenlastega ja ikka mitmega korraga! Selles mõttes ju küll ajastu oli selline, kus "musketid" tulid jõudsalt (esimesed juba 100 aastat enne siinseid ägedaid võitluseid, kuigi need olid väga rasked ning nende laadimiseks ja sihtimiseks läks kaua aega), aga endiselt tehti üks ühele arveteõiendamised veel mõõkadega (musketeid kasutati rohkem suurtes lahingutes sõjaväljadel).


⚔⚔⚔ Ent kui musketärid siin muidugi on keskmes ja kõik väga sümpaatsed, siis minule meeldisid ikkagi pahad veelgi rohkem! Janek Vadi on tõeliselt, magusalt, lopsakalt, ehtne (ning karikatuursusest hoolimata või just nimme seetõttu veel eriliselt õnnestunud) pahalane ja kurja kehastus kardinal Richelieu’na ning Rochefort’i rolli (muide minu lemmik rollilahendus kogu lavastuses!) Ken Rüütel üllatavalt suudab kogu selle draamakuningannade ja -kuningate armee vahel hoida psühholoogilise realismi joont, ehk see tegelane (ilmselt algusest lõpuni ainsana) läbinisti süvendatult tõsisena mängitult on niivõrd mõjuv, kuidagi eriti ausalt mängitud ja pidevalt ootasin, millal just tema mängu siseneb! Mileedi Klaudia Tiitsmaal on hästi tabatud - ei jää oma ametiõdedest ei kinolinal, telesarjades, ega teistes lavastustes grammigi alla - tegelikult hoiab just sellise Mileedi lipu isegi väga kõrgel! Aga ka lavastajal just temale selle rolli andes on teinud suure teene meile kõigile. Selline segu, mis on tekitatud Klaudia välimuse, grimmi-juusteseade, uhke ning imeilusa kleidi ja tegelase kurjusega - kaunis, sähvakas, aga oi-kui-paha! Nii ilus, et kuidagi oleks tahtnud talle ikkagi andeks anda seal lõpus - Ja nii ehe ja õige ju kui just see vastik naine sellise tunde ka vaatajas tekitab! Sama on ta teinud ju nii Athose kui Rochefortiga, isegi d'Artagnani pea segadusse ajanud, kui ka ilmselt kõigi teiste meestega, kes Mileedi teele on sattunud! Vägagi usutav! :)

⚔⚔⚔ Minu isiklik suur lemmik Andres Tabun oli esietendusel kas natuke liimist lahti või siis veel lihtsalt lõpuni päriselt paika loksumata, sest millegipärast need tema erinevad tegelased (kõrtsipidaja + de Treville + timukas) sulandusid kõik üheks, ent vajaksid mingit konkreetsemat eristumist (peale riietuse).

⚔⚔⚔ nii hea meel, et Andri Suga on VHK teatriklassist jätkanud Viljandi lavakoolis näitlejateed! Ta torkas juba Theatrumi laval Shakespeare'is silma kui üks huvitavam noortest ja nüüd saab asuda ootama tema järgimisi lavatulemisi. Siin selles sutsakas, kui seda eelmist suuremat avalikku rolli tegevusaega arvestades, siis kummaliselt sobivalt liigub ta just natuke tollest ajast siin edasi. :) TÜ VKA kursavend Karl Jakob Bartels oli uus lavatutvus, kuigi varasemast tema koreograafiaga juba natuke tuttav läbi ENMT "Libahunt" lavastuse.

⚔⚔⚔ lapsena see Constance’i surm tegi alati kurvaks, sest toimub ju läbi õela kättemaksu ja petmise. Üllatavalt siin (nüüd ju juba täiskasvanuna) ka kui Marika Palm, kes muidu oma rollis nii vahvalt liikus pikka patsilokki jõnksutades, kloostris ilge Mileedi ohvriks satub. Lisaks kõlab samal ajal imeilus originaalballaad Jaana Kena (ei tea kas live või salvestatud) esituses (laulu autor ja ka muud ajastukohast ning sobivalt kuidagi filmilikku seikluslikkust rõhutav muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt - ühes kohas oli kuidagi kohmakalt lõigatud stseeni otsas, aga see häiris ilmselt vaid täppiskuulajaid ning võibolla ka helipuldis mindi lihtsalt laval toimuvaga niimoodi kaasa :)). Sander Aleks Paavo mahe ja muinasjutuline valguskaart saab oma tähtsuse alles lavastuse lõpus, mil looduslik ja 1 suur prožektor lahkub silmapiiri taha. 

⚔⚔⚔ ja kuigi on seda ju varem loetud, nähtud filmide kui telesarjade ning isegi teatrina, siis tõstatub ikka veel uusi küsimusi…varem pole näiteks kunagi mõelnud, et kui liilia oli tegelikult kuninglik sümbol, seda topiti isegi ristide otsa ornamentika mõttes ilusamaks tehes, siis miks huvitav ka Mileedi häbimärk oli “liilia”kujuline?

⚔⚔⚔ pea 4 tunnine etendus päädis publiku seisvate ovatsioonidega napilt enne südaööd (teatri andmetel on absoluutselt kõik juunikuu etendused püstiseisva publiku aplausiga lõppenud - eks seegi räägib enda eest). Väga mõnusad tribüünid on Õisus, iga tagumine rida kohe korralikult kõrgemal. Sääskede pärast soovitan vaheajal end tõrjega üle sussutada, on endal mugavam vaadata. Soojad riided päikse loojudes olid veel esietendusel ka hädavajalikud, kuigi kõik oleneb ju lõppude lõpuks just etenduse õhtu ilmast.

Hinnang: 4+
No mis Sa hing veel ihkad oma suviselt teatriõhtult - seikluseid, mõõgavihinat ja suuri tundeid, hoogsat võitluskunsti, armastust ja armastusetust, petmisi, mürgitamisi ja naljakat nostalgiat, huumorit, uljust, sõprust ja teravat dialoogi, uut huvitavat üllatuslikku ja vana head kindlat ning seda kõike Ugala suur suvelavastus pakub. Ka kunstilisemat elamust taga ajavale on omad avastuslikud nõksud, olgugi, et tegemist on sulaselge massidele mõeldud rahvatükiga. Sobibki ju põhimõtteliselt tervele perele - lasteaia viimasest rühmast kuni vanavanemateni välja - kõigile on siin oma ja kõike. Nooremate vaatajate puhul peab muidugi arvestama lapse kogemuste ning varasema teatritrenniga, sest paigal istumine on pikemapoolne...aga selle eest pidevalt põnev. Veel enne etendust mõtlesin, et piletihind on kõrgemas otsas, aga selles mõttes on siin ju teatrit lausa 2 etenduse jagu(!) lisaks suursugust ja suure trupiga ning mis peamine - elamuslikkust, mida me ju kõik teatrist tegelikult otsime. Selles suhtes on õigustatud ka igati ja kaugemaltki vaatama kohalesõit. 

Parafraseerides autorit ja ka selle teatrielamuse sisu põhitooni: Kõik Ugalasse ja Ugala kõigile! Armastuse ja kirega - tõesti! ⚔️⚔️⚔️


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mis pildistas Priit Loog):

Kolm musketäri
Alexandre Dumas
SUVELAVASTUS

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 3 tundi ja 45 minutit (sh 30-minutiline vaheaeg).
Esietendus: 17. juuni 2022

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja     Tanel Jonas
Kunstnik      Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunstnikud Kristjan Suits ja Sirli Pohlak
Koreograaf Rauno Zubko
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Valguskunstnik Sander Aleks Paavo
Lavavõitluse seadja Kaire Russ
Dramatiseerinud Tanel Jonas, Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Alusteose tõlkija Tatjana Hallap
Mängivad
Jass Kalev Mäe, Martin Mill, Oskar Punga, Alden Kirss, Andres Tabun, Rait Õunapuu või Ken Rüütel, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Jaana Kena, Janek Vadi, Silver Kaljula, Karl Kena, Karl Jakob Bartels, Andri Suga, Merle Liinsoo ja Aili Nohrin

LAVASTUSE TUTVUSTUS

„Elu ei ole seda väärt, et tema pärast nii palju muretseda.“
Athos, kuninglik musketär

Alexandre Dumas’ maailmakuulsal romaanil põhineva igahalja seikluse “Kolm musketäri” tegevus leiab aset Prantsusmaal. Noor gaskooni aadlik d’Artagnan lahkub isakodust ja suundub Pariisi, et astuda härra de Treville’i musketäride kompaniisse. Kiiresti sõbruneb ta kolme silmapaistva musketäri Athose, Porthose ja Aramisega, kuid sama kiiresti leiab ka vaenlasi kardinal Richelieu’ lähikondsete hulgast ning õige pea tuleb noorel ja tulisel gaskoonlasel sukelduda kõige ohtlikumatesse seiklustesse, et pälvida oma südamedaami armastus ning päästa kuninganna Anna au ja Prantsusmaa hea nimi. Olles kõigest etturid kuningas Louis XIII, kardinal Richelieu ja Buckinghami hertsogi vahelises malemängus, õnnestub musketäridel ja d’Artagnanil jääda truuks oma deviisile – üks kõigi ja kõik ühe eest.

Suvise musketärimängu esietendus toimub 17. juunil Õisu mõisa pargis Viljandimaal.
Etendused juunis ja augustis.

Kommentaare ei ole: