Kolmapäev, 14. september 2022

Haige mäger - Tartu Uus Teater/Kinoteater


Kinoteater ja Tartu Uus Teater ühendasid jõud ning kutsusid kokku 4 vinget ja keskmisest rohkemkiidetud noort näitlejat, panid püsti eluloolise ja omalaadse punkmuusikali ning on löönud teatrikriitikutelgi trussikud krussi, silmad krõlli ning ühendkooris kiidulaulu lahti vaimustusest.

Ise võtsin seekord kaasa endast peaaegu poole noorema järelkasvu, ehk umbes lavalolijatega samavanuse indiviidi, sest miskipärast oli aimdus, et järsku resoneerub tema veregrupiga veel seetõttu kohe eriti?! Ehkki bänd, mille “tõusust ja langusest” lavalugu inspireeritud, oli kuum mitmed aastad enne minugi sündi...

Läks siiski teisiti.

Noorem isend oli nii kriitiline, et passis pidevalt kella, millal sealt “kisa käest” (tema väljend) pääseb... Seevastu minu jaoks on see senise teatriaasta vast isegi kõige tugevam originaaldramaturgia (kuigi jah, esietendus oli ju juba 2021, aga see oli eelmisel aastal ainus suvelavastus, mis “hingele kripeldama” jäi). Selles mõttes ma arvan, et kuigi tegelikult on “Haige Mäger” vast isegi rohkem draama- kui muusikateater, on siiski lavastuse hingega kaasaminekuks vajalik siinse muusikaga ka oma sisemuses kokkuheliseda. 

Kui muusikaga (helilooja Jakob Juhkam, helikujundaja Lauri Lüdimois) on ok, ehk vaatajal see eeldus täidetud, siis hakkab ka “metsa ees puid nägema”. Ja milline intelligentselt kombineeritud sõnumite pundar siit lahti hargneb! Priit Põldma on ju veel ise nii noor, aga temast on juba praeguseks saanud üks meie parimaid dramaturge! Autosõidul teatrist kodusuunas, arutlustes, sai kohe selgeks, et mu kõrval istunud rahulolematuse pundar ei olnud midagi mõistnud, ega lahti hammustanud ja ilmselget ei jõudnudki vajalike mõteteni just oma eos negatiivse suhtumise pärast. Isegi mitte selle kõige olulisema ja pealmise sõnumini, ehk siis elus tuleb ajada oma asja! 

Lõpuni kindlad saame ju olla ainult iseendas. Sellepärast ka siis kui bändi teha, mis on ju olemuselt juba mitmete inimeste kooslus, peaks sellega kasvõi kusagil taga ajusopis arvestama ning võimalusel olema kindel, et kui kusagilt otsast peakski küpsis hakkama murenema, siis oleks tainast või vähemalt komponente, et uus küpsetada. Lihtne öelda, et praktiliselt võimatu teha. Lihtsameelnegi... Sest ega keegi ju bändi tegema hakka punudes strateegiaid, mis siis kui... Ent ometi kui ise loobud kõigest millegi nimel, siis keegi teine ei pruugi seda teha, vaid hoopis loobuda sellest just oma enda mingi muu "numero uno" nimel. Võib vaid ette kujutada kui mitmed ansamblikooslused on lõppenud just sarnastel põhjustel. 

Teisalt, tulebki valida see 1 amet elus (korraga), mis oleks kõige tähtsam, hobi korras võib muidugi teisejärgulisi meelelahutuseks veel lisada, aga kui tahad ka midagi saavutada, peaksid teised pigem teenima seda üht või lihtsalt olema tasakaaluks vms, sest selle 1 eest lõppude lõpuks ikkagi varem või hiljem painduvad kõik ülejäänud. See on inimlik. See on saatuslik. 

Bändi- ja teadusetegemise vahekorra kõrval, on siin ka maa- ja linnainimese tasand tütre ja vanemate vahelise suhtluse läbi (olles ise nii teadlane, otsapidi kultuuris ning ka isa, kes ei suuda otsustada, kas kolida maale täiega või mitte, tõmbasin muudkui paralleele ridamisi). Ja muidugi - kuidas külvad, nõnda lõikad. Kui ise teed oma otsuseid ainult egost lähtudes, siis seegi peegeldub nii ühelt kui teiselt poolt tagasi - seda ilmestati nii vanemate suhtumise kui ka bändiliikmete huviga hiljem Rajacast... ptüi... Haigest Mägrast rääkida-jutustada... Rajacas olid küll ainult mehed ja teiste seas ka Priit Pärn…kelle kutsumus vast pärast bändi hoopis kunstniku ja animaatorina veel eriti suurtesse leekidesse lahvatas... Ehk amet/kutsumus, milles saabki olla rohkem just ise enda saatuse sepp... kas just Rajacast tingitult? Või oli ka tema "numero uno" hoopis kunst? Huvitav, kas Teele on Priidu sugulane ja Grete... või kelle neist prototüüp? 

Omakorda toodi sisse jutustamiste-meenutamiste läbi ka mälu-teema, ehk kuidas üht ja sama asja võivad eri inimesed erinevalt mäletada (siinkirjutaja jaoks kogu lavastuse lemmikteema). Ikka ja jälle just omast egost johtuvalt. Kavalalt sisse pikitud ka noorte tegijate “uue teatri” tegemise või tegematuse õigustav õigustus. Ikka ju oodatakse... aga tegelikult… mis on “uus”'? 

Või mis on “tõde”? Ka see jalutab, nagu muuseas siit läbi (stiilselt ilmestamas Tartu Uue Teatri mitmete lavastuste üht tõstatatud küsimust…aga see ju on ka eluliselt keskne…umbes nagu armastus). Ainus, millega ma väga hästi ei suhestunud, oli “sõja-teema” käsitlus. Praegu on see üldse kuidagi plahvatusohtlik ning liiga palju igal pool mujal…aga siin se(llin)e “õigustus” ei sobinud vähemalt minule kohe üldse. Tekitas pigem vastumeelsust ning tõmbas mõned grammid terviku meeldivusest alla. Variant muidugi, et ma ei saanud lihtsalt aru nii, nagu seda mõeldi ning Viktori tegelane pidigi esindama igas mõttes üht nõmedikku, nagu selle tegelase suhtumine nais(t)essegi…jah, isegi väiksed armujooned sisalduvad loos…ja minusugune romantik heldis, kui laval päriselt kallistati ja suudeldi (seevastu kui noorem teatrikaaslane pani nendel hetkedel silmad kinni). Ega minule ka alati ei meeldi, aga siin tundus see nii ehe ja lähedal ja päris, nagu peabki!

Näitlemise mõttes on tegemist pesueht ansamblimänguga. Ei oska üht kiita rohkem, ega vähem kui teist. Vast Grete Jürgenson on pisut rohkem peaosas kui teised, aga tegelikult lõppude lõpuks vaatenurga küsimus, ehk siis peategelased olid nad ikka kõik. Ja mis eriti meeldis, et noored näitlejad näitasid, et silmadega mängimine ei ole ainult kogenud, vanemate näitlejate oskus ja pärusmaa! Ka muidu ju kõigil neljal nad särasid, nagu noortel bänditegijatel peavadki, aga kui Eduard Tee tegelane seletas intervjueerijale midagi või Sander Roosimägi oli ka lihtsalt fotoga lahedalt lahendatud isa rollis viltuse näoga või Teele Pärn sattus õhinasse või Grete ise laulis “Juba linnukesed” punkversiooni või mõnd muud laulu rokkides… Silmadega mängimisele lisaks helgibki sealt ka ju sära ning nagu siin sai tõestatud, siis pritsib isegi sädemeid!

Lugu saab alguse esimese kursuse bioloogiatudengi - Marioni - saabumisega ülikooliühikasse, aga üsna pea hakkab lavaltoimuv kulgema kahes ajastus - selles ajaloolises bänditegemises…aga ka tänapäeval, mil lapselaps kogu lugu välja uurimas mis siis ikkagi toimus, ehk mis imeloom see “Haige Mäger” oli, milles ta vanaema osales ning miks see ühel hetkel otsa sai? Eriti kuna sellest pole säilinud eriti mingeid jälgi…aga seda SUUREM ju ka legend…

Lisaks kõigele on lavastusjoonistes üksjagu spiel’i sees ning seda mitte ainult näitlemises ja draamamängus, aga ka muusikategemises endas. On selleks siis kambaga klaveriklimberdusest saav muusikamäng või lauludes… Ühtlasi antakse aimu peegeldab ehedalt mistahes bändiproove, mida see maailm üldse endast kujutab…kes bändi kunagi teinud, see muidugi juba teab ning saab suhestuda…ja ma ei tea, kas lavastaja Ringo Ramul seda ise ka kunagi teinud on, aga miskit väga õiget ta siin sellega igatahes tabab (intagrammis oskas kommenteerija valgustada, et koos Lauri Mäesepaga olla neil kooli ajal olnud bänd nimega Ukerdajad) ning mitte puust ja punaseks, vaid eheda vooluna lavastuse sees.

Flirtides justkui ka postdramaatilisusega, pole see kokkuvõttes seda siiski, vaid omapärases (ja kuigi sisus ajalukku kanduv, ent mahlaselt kontrastelt) värskes vormis loojutustamine. Ainus, mis ka mu podisevale kaaslasele meeltmööda oli, oli Sandri esitatud klaveriballaad (mis taaskord tõestab, et selle lavastuse meeldivuse eeltingimuseks on ka muusikastiili/vormi sobimine vaataja/kuulaja maitsekeemiaga). Seda laulu kuulaks tegelikult ise ka veel teatriväliseltki, sest mõtted olid samal ajal nii mitmel (lavastuses käsitletud) suunal korraga ja sestap hajevil, rohkem esituse (mis ka mänguline) nautimisel ning kui lõpuks jõudsin hakata sõnadesse süüvima, mis tundusid olevat sügavamad, kui vaid see, mis kõrvadeni jõuab, siis saigi laul juba läbi… 

Rene Liivamägi mängib valgusrežiiga veel omakorda kaasa. Eriti efektseid "visuaale" või isegi "pilte" luues ka kõrgemal tasandil (tossu sees varjukujuga näiteks), aga ka nostalgiahõngu hoidva värvigammadekaardiga või kuldseid kuuekümnendaid ja kuldsetele siietele omad kuldsed vinjetid lisades! Kunstnikuks muide ka üks lemmikuid detailidega mängijaid- Arthur Arula, kelle mobiilne lava ja kujundus on lavastajaga niivõrd käsikäes, et ei teagi kus täpselt lõpeb ühe nägemus ning algab teise oma ning vice versa.

Hinnang 4-
See hinnang on mul peale nägemist-kogemist pidevalt tõusuteel, praeguseks juba kahe pügala jagu... Ja kõik osised ju praktiliselt meeldisidki... Eriti dramaturgile (ja mina olen ju "sisumees", ehk just lookäsitlust ning teksti ennast vaatet kõige olulisemaks pidav vaataja ning see on ju puhas nauding Haiges mägras!) ja ansamblitööle, lavastaja ja kunstiketöödele (sh. eriti kostüümid!!!) peaks see number kas natuke või isegi väga palju kõrgem olema. Kindlasti on tegemist ka tervikuna millegi erilisega meie teatrimaastikul, aga ometi miski je ne sais quoi takistab veelgi kõrgemale numbrit kergitamast…Kas tõest kurikaval alateadlik kadedus(?), et seda aega endal enam kunagi ei tule, kus sai hommikitundideni kursakaaslastega ühikaköögis maailma paika pandud? Või isegi lauldud ja tantsitud, nagu homset ei oleks? Ei tea…enda suhestumine ei lõiganud sügavamale kui sinnamaani seekord. Kas see, et see kõik ja need teemadki juba kunagi siiski (pea eranditult) läbi elatud-mõeldud? Võibolla... Kas ka lõppude lõpuks “suured tundeid” enda jaoks jäid siiski kogemata… Kas tõesti intellektuaalsus (nagu siin) teatris tuleb alles kolmandas järgus? Ei, sellega ma ei nõustu, aga no selliseks see numbriline tunnetus praeguse hetke eluvalemis ometi kujunes. Sellegipoolest, ise jäin teatriõhtuga küll ikkagi ju rahule.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille fotograafiks Gabriela Urm):

HAIGE MÄGER
Kinoteatri ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus, mis on saanud inspiratsiooni legendaarsest Tartu Ülikooli bioloogia- ja geograafiatudengite ansamblist Rajacas

Laval
GRETE JÜRGENSON (Rakvere Teater)
TEELE PÄRN (Eesti Draamateater)
SANDER ROOSIMÄGI
EDUARD TEE

Autor
PRIIT PÕLDMA

Lavastaja
RINGO RAMUL (Ugala)

Kunstnik
ARTHUR ARULA

Helilooja
JAKOB JUHKAM

Helikujundaja
LAURI LÜDIMOIS (Ugala)

Valguskunstnik
RENE LIIVAMÄGI

Produtsent
PAUL PIIK

Esietendus
21. augustil 2021
Tartu Uues Teatris

Kestus
2 h 

Toetajad
Eesti Rahvuskultuuri Fondi Kristi ja Siim Kallase fond
EV Kultuuriministeerium
Eesti Kultuurkapital
Tartu linn

Tänud
Eesti Noorsooteater
AS Linde Gas
Furnico OÜ

Tunnustus 
Eesti teatri auhinnad 2022, eriauhinna nominent:
Priit Põldma, Ringo Ramul ja lavastusmeeskond – ühe ajalooetapi põnev dramaturgiline töötlus ning säravalt hoogne ansamblimäng lavastuses „Haige mäger“ (Kinoteater ja Tartu Uus Teater).

Eesti teatri auhinnad 2022, meespeaosa preemia nominent: 
Sander Roosimägi – Aksel Vinding lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater), Konrad lavastuses „Haige mäger“ (Kinoteater ja Tartu Uus Teater), Joonatan lavastuses „Kadunud kodu“ (Saueaugu Teatritalu), Brent lavastuses „Teises toas“ ning osatäitmine lavastuses „ÜLT“ (mõlemad Eesti Noorsooteater).

Viiskümmend aastat tagasi kohtusid ühes äärelinna ühiselamu köögis neli bioloogiatudengit. Nad vaatasid üksteisele otsa ja tundsid midagi ära. Rohkem polnud tarvis seletada. Nad hakkasid tegutsema ja kõik selgus tegevuse käigus. Neid ei tõuganud tagant eneseteostus, kuulsus ega raha, vaid võimalus mängida. Nad ei hakanud kellelegi vastu, nad tahtsid lihtsalt koos olla. Nad võisid öö läbi köögis istuda ja maailma selgeks rääkida. Hommik oli lõputult kaugel ega ähvardanud neid oma kohustustega, neil oli tunne, et kõik ongi võimalik. Nad ei olnud näitlejad, kunstnikud ega muusikud. Nad ei öelnud kordagi, et see, mida nad teevad, on teater, kunst või muusika. Kui küsiti, kes nad sellised on, vastasid nad ainult: Haige mäger.

See kõik juhtus viiskümmend aastat tagasi. Nüüdseks on sellest jäänud legend. See tähendab – mitte midagi. Või kõike?

Kommentaare ei ole: