Kolmapäev, 31. juuli 2019

Kadri - Emajõe Suveteater


Alustasin oma kooliteed Tallinna 7.Keskkkooli (praegune Inglise Kolledž) 1.klassis. Meil oli 24 poissi ja 14 tüdrukut, ehk korralik "poisteklass". Sellest hoolimata, saime omavahel kõik väga hästi läbi ja hoidsime kokku. Ei pannud tähele, et kedagi oleks otseselt kiusatud. Õppida oli pidevalt nii palju ja lapsed tulid kesklinna kooli üle terve Tallinna, seega polnud selleks kiusamiseks õieti aegagi. Minul oli tunne, et olen sõber igaühega meie klassist. Eks mingeid pisemaid hõõrumisi võidolla oli kellegi vahel, aga no ei midagi suurt, ega kauakestvat. Olin 8 aastane kui vanemad lahutasid. Ja 14 kui ema abiellus soomlasega ning me kolisime Soome elama. Eestis oli siis veel nõukogude võim ja teismelise jaoks, kes oli üles kasvanud Soome TVd vaadates, tundus see ühe korraliku seiklusena. Tegelikkus sadas küll kohe Soomes, Georg Otsa -nimelise laeva randudes - terava, valusa, külma rahena krae vahele.

Kasuisa oli vanuse mõttes oma 30ndate teises pooles ja senimaani elanud poissmeheelu. Tema jaoks järsku saada 2 teismelist poega ja jagada oma elu ning kodu nendega - sai meid vennaga "kauba peale", meid otseselt tahtmata... Ühesõnaga ta ei osanud muudmoodi asjasse suhtuda kui kehtestada karmid reeglid kõige kohta. Nõnda näiteks kuni 18-aastaseks saamiseni oli meil magamamineku sundlus punkti pealt kell 22. "Voodisse ja mitte üks piuks enam!" Kujuta siis ette 17-aastast, kes peab olema hiirvaikselt kell 22 voodis (tollel ajal ei olnud ei mobiiltelefone, ega ka läpakaid. Meil oli vanemate magamistoa nurgas kasuisa floppydisce lugev arvuti, aga seda ei tohtinud keegi sõrmegagi kogematagi puudutada), mis sellest, et mõni telesari või film kestis praktiliselt igal õhtul kauem. Ja no telekat vaadates ei tohtinud tõsta jalgu diivanile, ega end mugavalt tunda, vaid kui vaatasid, siis "ilusti istudes" jalad korralikult vastu maad. Kasuisal oli ka määratud üks laud, kuhu kes iganes posti postkastist võttis, pidi selle panema. Ükskord koolist tulles tegingi seda. Ema käis millegipärast lõuna ajal kodus ja koristas kööki ning ühtlasi pani kasuisa posti selle kohal olevasse kappi. Varsti pärast seda saabus kasuisa koju (ema oli siis juba tagasi tööle läinud). Küsides, kes posti tuppa tõi, tunnistasin, et mina. Kasuisa, kes tegeles tõsiselt ka bodybuildinguga ning oli suur kui mägi. Tuli minu tuppa, haaras mul ühe käega peast ja tiris mu oma "postilaua" juurde. Hõõrus mu põsega tühja lauda ja siis virutas mu otsmiku vastu selle laua nurka (siiamaani on "Harry Potteri" arm alles - nii otsaees kui hinges). "Kus post on?" Ei osanud mina talle vastata... Õhtul kui ema koju tuli, andis kasuisale posti, aga loomulikult ei saanud mina mingit vabandust.... Eks ma väikestviisi üritasin rebel ka olla ja tema hirmuvõimust hoolimata või selle kiuste igasuguseid lollusi teha. Üks sellistest lollustest lõppes kord köögipõrandal. Mina pikali maas, tema oma 150 kiloga minu otsas, käed kägistamiseks kaela ümber. Kui ma juba kõõksuma hakkasin, hakkas ema karjuma "Lõpeta ära, Sa ju tapad ta ära!"

Kodus olid "sellised" lood... Õnneks mitte kogu aeg. Kasuisa käis mõnikord pikki nädalaid kusagil välismaal tööl ja siis sai "hingata" ja normaalselt ka olla. Oma lapsepõlvest üks tugevamaid mälestusi oligi see pidev ootamine, et millal ta juba ära läheb...

Kooliga oli nii, et kohe kui Soome kolisime... olin juba Soome TVst sellevõrra soome keele selgeks saanud, et mind pandi seda klassi jätkama, mis mul Eestis pooleli jäi (väikevend pandi klass nooremate sekka). Õppisin hästi... ikkagi 7.Keskkooli taustast tekkinud korralik "vana rasv"... Õpetajad tõstsid kogu aeg esile kui viisakas ma olen, sest seal õpilased sinatati õpetajaid ja oldi nendega üldse, nagu omasugustega. See õpetajate kiitmine ja head hinded ning isegi kirjandite ettelugemine klassi ees tekitas teistes kadedust ja ei läinud kaua aega kui nad kõik mulle selja keerasid. "Saatanan ryssä" on sellest ajast ajju graveeritud... mina tulin ju Nõukogude Liidust... Kes tahtis, see andis vastu pead... aga ma pole lööjaks loodud ja tagasi anda ei osanud... Istusin nii mõnigi kord kodus maja taga asuva Pyhäjärve ääres ja mõtlesin, kuidas end ära uputada, et sellest õudsast elust pääseda. Ei olnud hea olla ei kodus, ei koolis...  Õnneks tuli keskkool, kuhu suurem osa neist kiusajatest-narrijatest ei tulnud - nemad erilised "õppijad" ei olnud ja järsku olin ma ülekooli poiss... Kõigiga sõber ja siiamaani veel tänagi tänu Facebook'ile pole paljudega neist side kadunud.

Kui me Soome kolisime, andis vanaema mulle kaasa ühe raamatu... selleks oli juhtumisi Silvia Rannamaa "Kadri. Kasuema". Kaks raamatut ühtede kaante vahel. Meil oli ju loomulikult muidu Tallinna-kodus palju raamatuid, aga ema otsustas need jätta maha Eestisse. Nõnda ma elasingi oma ainsa eestikeelse raamatuga mõnda aega... lugesin selle läbi ja lõiguti veel uuesti siit ja sealt...  Eks muidugi lugesin rohkem siis soome keeles (meil käis kodu lähedal raamatukogubuss korra nädalas) ja keele arengule andis see jällegi võimsa hüppe (usun, et olen soome keele grammatikas siiani päris heal tasemel, kuigi võõrkeeltest pean inglise ja rootsi keelt praeguseks juba tugevamateks... olgu öeldud, et kui midagi sellest soome kolimisest üldse ka kasu oli, siis lisaks eesti koolist saadud tugevale inglise keelele ning täitsa ok vene keelele, on sealne elu toonud kätte ka koolis kohustuslikus korras õpitud rootsi, saksa ja isegi natuke prantsuse keelt. Norrakate suhtluses saan oma rootsi keele baasil ka hämmastavalt hästi hakkama). Nõuka-ajal polnud see Eestisse tagasi reisimine eriti lihtne. Eriti kuna me elasime pärapõrgus ja Helsingist kaugel. Esimest korda pärast Soome kolimist tulimegi kodumaale tagasi alles aasta pärast ning jäädavalt kolisin tagasi 1995 (kuigi pärast seda olen elanud ka 10 aastat Stockholmis ja lühikesi sutsakaid töötanud Londonis).

Vabandust, selle pika ja isikliku sissejuhatuse pärast, aga tahtsin kirjeldada tausta, miks mul on Rannamaa raamatuga eriline suhe, nii "raamatuga" kui ka selle sisuga. Kuigi mäletan, et "Kadri" oli lühike ja justkui sissejuhatus ning tegelik "teos" oli alles Kasuema... Etteruttavalt võib öelda, et lavastaja Andres Dvinjaninov on juba välja öelnud ka selle, et tulevikus on tal plaanis ka see järg lavale tuua.

Raamatuna on Kadrit hea ja lihtne lugeda, tema "päeviku"-laadse ülesehituse pärast... Minul igatahes läks neelates ja päris kiiresti. Kuidagi eriti isiklik ka - lugeda teise inimese päevikut... Sedasi saab teada kellegi kõige sügavamad mõtted ja tunded. Jah, kui Kadri (Ella Cecilia Claesson) laval kurvastab, et miks tema on just see laps, kellel pole õnne olla õnnelik... siis tulid kõik need õudused taaskord eredalt meelde, miks minu lapsepõlv rikutud sai ja kuidas ise täpselt niisamuti kunagi seal keset Soomet, Pühajärve ääres mõtlesin...

Kuna ma varem kunagi teatrilaval pole Kadri dramatiseeringuid näinud ja olen ju üksjagu palju teatris käinud, siis oma üllatuseks ei suutnud leida ka otsimise peale ühtki varasemat lavaversiooni Rannamaa armastatud kultusteosest. Hämmastav! Meil on selline kuldaväärt kirjandusteos ja keegi polegi varem selle lavaletoomisega hakkama saanud! Kasuema on ju küll, aga kuna see "Naerata ometi" filmi nii hästi sisse integreeriti, siis ilmselt pole olnud ka sellele eriti tahtjaid tegijaid. Enne Leida Laiuse ja Arvo Iho suurepärast ja mõjusat filmi on Kasuema vaid korra teatrilavale toodud. Kuid seda juba üle 50 aasta tagasi! 1966 esietendus "Kasuema (Kadri päevik)" Ugalas. Huvitav oli avastada, et Emajõe Suveteatri versioonis Kadri vanaema mänginud Leila Säälik mängis tolles esimeses Kadri lavalaudadele tulekus peategelase internaatkooliõde Anne't (see on teine Anne, kui see, kes "Kadris" peategelase parim sõbranna on).

Seekordse "Kadri" dramatiseeringu autoriks on Anni lugude ja raamatute autor Aidi Vallik. Suures osas on lavalugu sujuv ja stseenide vahetused voolavalt ilusad kõigi oma laulude ja tantsude ning massistseenidelt kammerlikumaks üleminekutega, aga seda kummalisem ja vast just seetõttu ka silmatorkavamad on need paar kohta, mis jätavad hüpliku ja konarliku mulje. Kuigi ma ei tea, kas asi oli dramatiseeringus või selles kuidas lavastaja selle oli otsustanud lavale seada. Pean siin näiteks  silmas seda kui Entu (Karl Kristjan Puusepp) oma pahandusega on hakkama saanud ja pärast tuleb teiste laste juurde tagasi. Öeldes, et ta tuli Kadri ära saatma... selles kohas oleks vaja olnud mingit nõksu või seletust, sest kuidas ta nüüd järsku Kadri saatma tuleb või miks ta üldse tuleb? Polnud ta ju ka enne kuidagi Kadriga seotud või ammugi tolle sõber... mnjah, pisut arusaamatu hetk, kuigi võib iga kell seletada seda ka sellega, et lapsed võivadki imelikult käituda ning paha poiss tahtis oma piire katsetada ja leidis lihtsalt tobeda hädavale sattudes kivi ja kõva koha vahele. Samas näitab see stseen hästi paari suurema poisi näitlemismuskleid.

Ma pean siiski siinkohal ühe väikse ülestunnistuse tegema... Kuigi jah, kogu see Kadri-lugu ja enda lapsepõlv... aga ma ei torma laste-mängitud tükke vaatama. Antud juhul on Dvinjaninov teinud siiski ainuõige otsuse, kutsudes just lapsed seda lugu mängima. Just nii mõjus see õigesti ja ehedalt! Eriti veel, kuna on nähtud vaeva ja korraldatud casting nende "õigete" laste leidmiseks. Lapsnäitlejate või üldse nendest tükkidest, kus ei mängi profid, näitlemist õppinud inimesed, on väga raske kirjutada. Ei taha ju kellegi tegemisrõõmu ära võtta või vaataja positsioonilt vinguda inimeste kallal, kes ju teevad seda oma hobikorras. Sestap tuleb isegi tavaliselt laveerida ja kõndida peent nöörimööda, et kedagi mitte solvata asjatult, sest on ju tore kui inimesed saavad (ja peavadki) tegeleda asjadega, mis neile endale rõõmu pakuvad. Antud juhul pole üldse vaja sellisele laveerimisele mõelda. Mängima kaasatud lapsed on tõesti head ning ilmselgelt annavad igas väiksemaski stseenis endast kõik, et etendus õnnestuks - ja õnnestubki. Ja kuigi siin on ju ka mõned väga head proffnäitlejad, on need ikkagi lapsed, kes selle loo üles ehitavad ning seda kannavad.

Ella Cecilia Claesson nimiosas loob tõesti hämmastavalt usutava Kadri - südamliku, allasurutud, hea lapse, kelle prillide taga aimub lugemisarmastust (Kadri unistabki kirjanikuks saamisest... kirjanik Rannamaa prototüüp? Muide ta olevaki kunagi öelnud, et ta on need lood ja mõtted elust kirjutanud). Mõnus kontrast tekib ka tema tagasihoidliku hoiakuga, kui ta on teiste lastega koos ja siis avatuse ning hoogsamaks muutumisega, kui ta publikule midagi "enda seest" seletab. Samas kogu aeg jäädes kellekski selliseks, keda lohutada ja kaitsta tahaks. Tegelikult meenub, et hoopis teine tüdruk kunagi Emajõe Suveteatri Kadriks saamise konkursi võitis, siis selles ja sellises lastekambas on lausa hämmastav, kuidas just Ella Cecilia Kadriks sobitub. Seega, mis iganes need põhjused vahetamiseks olid, tulemus kinnitab lõpliku otsuse õigusust.

Karl Kristjan Puusepp on juba tuttav lapsnäitleja nii mõnestki lavastusest (viimati ilmselt sama teatri "Tagahoovish"), aga nüüd on järsku suureks kasvanud :) Tema isetu mäng teeb talle au. Lapsnäitlejatel on ikka soov välja paista või eristuda, aga eriti just sellega, et Karl Kristjan hoidub sellistest lõksudest, kumas tema professionaalsus selgelt läbi. Ta saab tähelepanu nii ehk naa. Muide Kasuemas osalevad "Kadri" lastest minu mäletamist mööda ainult nimitegelane ja Entu. See tema pahapoiss Entu ei tundugi esialgu paha, kuniks ta ühe nõmedusega hakkama saab. Ja see kuidas Karl Kristjan teda mängib, teeb temast nagu "vaga vesi, sügav põhi"... õige pale pole võib-olla pealepoole paistagi ning avaldub väga järsku, nagu see ka tihti elus on. Laure Kiivit, oma vahvate lokkidega, mängib Kadri ainukest sõpra Annet. Anne on ainuke, kes vähemalt püüab hea olla. Laures jällegi on mingit lahedat särtsu ja sära, mida mõnikord kasutatakse kirjeldamaks neid, kes oleks kui lavale sündinud. Ja karakteriks üks vahva tüdruk, kes sõbrana kuluks iga lapse ellu ära. Robin Haga Urmasena, kellest saab Kadri boyfriend võtab oma rolli täie tõsidusega ning 9-lapselisest perest tulnud poisina ei ole ka Urmasel lihtne. Kuid Robini huvitav tüpaaž ja tarmukas ning tema loodud hakkaja teismeline, kellel on väärtushinnangud paigas, on eeskujuks mistahes-kustahes noortele. Esile tõuseb ka teistest lühem poiss Endel, keda mängib Mairo Libba, kes on ka üks nendest noortest näitlejatest, kes on ka varem, näiteks Vanemuise lavastustest meelde jäänud. Vahva, energiline ja suisa särav väike staar. Hea leid. Tüdrukute ja klassiõdedena, suure kambana küll ratastega kihutades, niisama vingudes tähelepanu nõudes, säärtele valu andes ringi joostes on igati vahvad (ja suurepäraste lauluhäältega) Marie Kiivit, Emily Susanna Knotts, Hella Niitra, Maarja-Liis Nurja, Sandra Reigo, Stella Seim, Kärt Tõnissaar ja Maaria Õun. Kõik mõnusalt omapärased ja tundub, et lauljatena täiesti arvestatavad muusikalinäitlejad. Eesti teatritel on kahtlemata järelkasvu selles žanris!

Mis siin salata, üheks suurimaks magnetiks "Kadri" vaatamisele oli ka võimalus näha ühte oma kõigi aegade lemmiknäitlejat - Leila Säälikut! Olen tema mänguga sõna otseses mõttes üles kasvanud. Lapsepõlve Ugala menulavastused, kus peaaegu kõigis minu lemmikutes mängisid Leila Säälik ja Rein Malmsten. Ning Leila duett Aarne Ükskülaga Albee "Kõik aias" kroonimas veel neid kõiki... Võiksin siin tegelikult mõnuga meenutades neid lemmikrolle temalt ülesloetlema jäädagi, aga mis ma öelda tahan on see, et ta on vähemalt sama suure kaliibriga Eesti tippnäitleja kui tema suured lavapartnerid Rein ja Aarne Ugala päevilt! Ja siin on iga minuti iga sekund kuldaväärt Leilat Kadri vanaemana jälgides. See sügavus ja armsus, ometi lapsega ju tihti ka kurjustades, kuigi vaid kasvatuslikus mõttes... no lihtsalt nii armsalt loodud karakter ja lisab muidu südamlikule tükile veel suure annuse südamlikkust juurde. Seda teeb ka Marika Barabanštšikova, kelle kirjanikust tegelase haiglapalatis Kadriga kokkusattumine on kui saatus. Kadri saab endale ühe täiskasvanust sõbranna, kes kirjanikuna on ühtlasi talle iidoliks. Eks see Kadri natuke varaküps ju ka oli... Ja Marika soojus ning tugi noorele näitlejale on kindlasti lavakeemias oluline, mis publikul jällegi omakorda südant soojendab, nagu päris elu ja mänguelu olekski üks. Külliki Saldre õpetajannana on kui päris koolist välja siia etendusse astunud ning tema pisike teine roll - Marika tegelase emana, eestiaegse, saksa juurtega(?) kõrgklassi prouana - annab karikatuurselt ägeda, aga ühtlasi ka vajaliku lõbusa noodi, sellesse muidu nii dramaatilisse ja suuremas osas kurvagi alatooniga loo sisse. Riho Kütsari "Kadri isa" on elus kolki saanud, aga nüüdseks sirge seljaga, jalad maas ning mõnus on vaatajana teada, et see mees kindlasti Kadri heaolu eest väljas on. Kütsar isa ja uhkustki allasuruva mehena on omaette vastukaaluks naistest ja lastest koosnevale trupile. Kõik on vägagi tasakaalus. Ja sedasi saavad ka isad kellegiga selles loos samastuda. Armas.

Tegemist on ju žanri mõttes nii perelavastuseha kui ka muusikaliga. Toomas Lunge on kirjutanud mitu ilusat laulu, mis oma tekstidega on igati seotud muu sisuga. Ja Heili Lindepuu seatud liikumine ja mõned tantsudki on väga lahedad. Sellised, mis on laulvatele noortele näitlejatele jõukohased, ent siiski piisavalt väljakutset pakkuvad, et need tantsud omakorda hoogu näitlejatele nagu veelgi juurde lükkaks! Heilit võiks lavastajad palju tihedamalt draama- ja muusikalilavastustes kasutada, tema tase on ikka väga kõrge ja siin just nimelt lahedalt sobivalt noortepärane!

Oma teismelise tütrega ma seda etendust vaatamas käisingi. Ääriveeri pärast etendust küsisin temaltki, et kuidas ta teatriga rahule jäi ja minu suureks üllatuseks oli ta vägagi positiivne ja rahul. Muidu ta noortekatest ja endavanuseliste tegemistest - näitelemisest ja laulmisest suurt head kunagi ei arva, aga siin meeldis see kõik ühtviisi nii temale kui minule. Pikal autoteel Tartust tagasi maamajja Kesk-Eestisse, sain nähtud etenduse varjus kuulda nii mõndagi valusat, kuidas teda koolis kiusatakse... Eks me oleme selles suhtes nii mõndagi juba ka ette võtnud ja õpetajagagi mitmeid kordi rääkinud... aga õpetaja on sama nõutu... et mitte öelda saamatu. Möödunud kooliaastal olid näiteks need kiusajad tüdrukud(!) õpetaja nimel instagrammi-konto teinud... ehk siis isegi õpetja ise on oma õpilaste kiusamise ohver... mis sõnumi see jällegi lastele välja saadab... sellisest õpetajast pole ju abi... Igal juhul saan isana teades asjadel silma peal hoida ja toeks olla kui vaja. Ka nüüd rääkisin lapsele enda kiusamise lugudest ja sellest, kuidas keskkoolis siiski kõik lahenes. Valgus on tunneliotsas. Jah, mõnikord tuleb ära kannatada, aga kunagi ei tohi lasta endast lihtsalt üle sõita! Alati tuleb küsida abi kui enda oskused ja võimalused lahenduseks ei piisa. Probleemidest vaikimine on kõige raskem tee. Õnneks on tal sõbranna ja eks need jamad käivad ka lainetena. Isana muidugi olen raevus sees ja tahaks politseid kõigile kiusajatele kallale ässitada. Olen mõelnud, et kas kiusajate kohta võiks luua interneti-lehekülje, et kui need inimesed kunagi tööd otsivad, siis need, keda on kiusatud, saaksid sellist asja kontrollida kusagilt... Samas usun ma andeksandmisse ja kahetsemisse. Kahju on tegelikult sellest, et nende kiusajate vanemad oma lapsi õigustavad või üldse ei näe, mis toimub... rikkurite lapsed, kes läbi selliste kiusamiste tähelepanu otsivad alatajus, sest kodus nad jäävad vanemate tööhulluse tõttu ilma... põhjuseid ja olukordi on mustmiljon ja sellepärast ei saa ka alati sõrmega näidata ning inimeste elu selliste registritega igaveseks ära rikkuda. Kui oleks lihtne lahendus, siis oleks see juba kasutusel. Vähim, mis me lapsevanematena siiski teha saame, on olla olemas ja toetada, kaitsta ja võtta teemad üles, kui muud lahendust ei ole.

Selles mõttes on isegi kahju natuke, et Kadri "suveteatrina" mängitakse. Minu arvates sobiks kogu lugu ja esitus ideaalselt klasside ja koolidega teatrikülastuseks, põhikooli 3ndast klassist kuni viimaseni välja. Ja isegi kui see nüüd suvel satub mõne kiusaja silme ette, kes tunneb või mõistab või vähemalt hakkab mõtlema kui nõme on teiste tundeid riivata, nõmeda nimega narrida või üldse kui see avab kellegi silmad, et see mida ütled või kuidas käitud kellegi teisega, võib omada tugevat negatiivset efekti - siis on selle loo repertuaari võtmine ja lavastamine igati korda läinud. Me ei tea kunagi, mis teine inimene läbi elab või miks tal ei ole võimalusi/oskuseid/tahet ja/või jaksu millekski, mida me eeldame, ootame või mis meie enda jaoks on iseenesest mõistetav.

"Kadri" on korralik neljatärnitükk, mis poeb hinge, annab mõtlemisainet ja mõnusa teatrielamuse. Muusikat, laule ja tantse ning muidugi laste mängurõõmu, mis kurvameelsest ja tõsisest sisust hoolimata ja muidugi ka tänu ilusale lõpule, pakub palju rõõmu ka vaatajatele. Ja seda nii väikestele kui suurtele - Kadrile ja tema sõprade sekeldustele kaasaelajatele. Nüüd asusin "Kasuema" lavale ootama :)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Emajõe Suveteatri FB seinalt):

KADRI
muusikaline vabaõhulavastus

LAVASTUSEST

  • AINES SILVIA RANNAMAA
  • DRAMATURG AIDI VALLIK
  • LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV
  • MUUSIKA TOOMAS LUNGE
  • KUNSTNIK ARTHUR ARULA
  • MÄNGIVAD LEILA SÄÄLIK, MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), KÜLLIKI SALDRE (VANEMUINE), RIHO KÜTSAR (VANEMUINE), ELLA CECILIA CLAESSON, ROBIN HAGA, LAURE KIIVIT, MARIE KIIVIT, EMILY SUSANNA KNOTTS, MAIRO LIBBA, HELLA NIITRA, MAARJA-LIIS NURJA, KARL KRISTJAN PUUSEPP, SANDRA REIGO, STELLA SEIM, KÄRT TÕNISSAAR, MAARIA ÕUN

ESIETENDUS 27. JUULIL STAADIONI 48 HOOVIS TARTUS

Emajõe Suveteater toob oma 23. hooajal lavale tõelise tuhkatriinuloo. Muusikaline suvelavastus „Kadri“ tähistab Silvia Rannamaa ajatu väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise 60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva.  

Teismeline Kadri otsib väljapääsu alaväärsusest, kiusamisest, kehvadest oludest ning igatseb oma kaotatud vanemate armastust ja hoolitsust. „Kadri“ on lugu eneseleidmisest, muutumisest inetust pardipojast unistuste luigeks, hallist hiirekesest printsessiks. 
Põlvkonnad - sõjajärgne ja stagnatsiooniaegne, võitjate ja lumehelbekeste,  X, Y ja Z - kõik nad vahetuvad, kuid noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka endised. „Kadri“ on kauneim näide sellest, et „naerata ometi, ja maailm naeratab sulle vastu“.

Sooja huumori, erakordsete sündmuste ja tabavate karakteritega „Kadri“ etendub sel suvel Emajõe Suveteatri uues mängukohas Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi pargis.

„Kadri“ lavastab Andres Dvinjaninov, kes on lavale toonud kümneid menukaid laste- ja noortelavastusi ning muusikale - „Üle linna Vinski“ ja „Hulkur Rasmus“ Emajõe Suveteatris, „Buratino“ ja „Pipi Pikksukk“ Estonias, „Grease“, „High School Musical“, „Risk“, „Kunksmoor“ NUKU teatris, „Boyband“ Endla Teatris on nendest vaid mõned näited.

„Kadri“ on dramatiseerinud ja suvelava jaoks kohandanud tunnustatud lastekirjanik ja stsenarist Aidi Vallik. Kõige enam on Vallik tuntust kogunud Anni-lugude autorina. „Kuidas elad, Ann?“, „Mis teha, Ann?“ ja „Mis sinuga juhtus, Ann?“ käsitlevad murdeealiste probleeme- suhteid eakaaslaste ja vanematega, kokkupuuteid meelemürkidega ning keerukaid identiteediotsinguid.

Esmaspäev, 29. juuli 2019

Eesti jumalad - Paide Teater


Vargamäel Paide Teatri "Eesti jumalate" etenduspaika jõudes (mis on muide uue mänguasukohaga nendel maadel), on laval kari hunte (või on need hoopis kurjad koerad ketis?), mõni nõksutab oma peput muusika taktis, mõni vaatab lõrisedes publiku suunas, mõni haugub teise loomaga mõni sõna juttu puhuda - palavus kindlasti murrab nende paksude vammuste all... Kaugusest (loomulikult "vasakult") saabub põrgupõhja uus vanapagan (Ursel Tilk), kaasas dokumendid, millega taevasse siseneda... "Taevakoerad" ei lase... Kuniks vanapagan nad kavala pettusega ikkagi endal jalust eest ära saab (vt. viimane foto siinse teksti lõpust) . Kuid vaevalt on koerad ulgudes neljas ilmakaares plehku pannud, kui golfiautoga saabub kohale taevaväravate valvur - Peetrus ise (Peeter Volkonski kehastuses, vt. 3.foto). Nagu ka Tammsaare "Põrgupõhja uues vanapaganas" - tuleb sarvikul minna taevasse pääsemiseks enne maapeale õndsaks saama... ja ongi sissejuhatus lavaloole, aga ka ühtlasi mõnus huumorihelistik, mis seda etendust saadab - publiku jaoks kätte antud.

Ja see, mis sellest hetkest edasi saama hakkab - no seda ei osanud ilmselt keegi ettegi kujutada! :)

Kui Vaba Lava ja Vene Teater pakkusid aasta alguses ühe terve senise teatriaasta eriskummalisema, aga ka mõjuvaima lavastuse "Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse", mis oma olemuselt on techno-teater.  Siis Paide Teatri "Eesti jumalad" on folkpunkrock-teater! Teoloogiliste sugemetega? Muidugi! Aga see on ju tõukunud Tammsaare vanapagana-loost ja pealkirjaski ju "jumal" sees, seega ei tohiks see üllatusena tulla. Igavikulised teemad on juba tõesti eos siia sisse kodeeritud. Enne kui ma veel midagi ei teadnud tüki kohta, siis mõtlesin, et kes siis on need "Eesti jumalad"... mõned Vargamäe tegelased ja järjekordne Tõe ja õiguse tegelaste ümber tants ja trall... mkmmm... Tegijad ütlevad, et need oleme meie kõik - Eestimaa rahvas. Kuigi jah, väikseid vihjeid antakse, et mõni meist on siiski rohkem jumalam kui teine, siis otseselt kellelegi sõrmega ei osutata - kõik saavad oma osa kätte. Ja kui keegi ongi paha - siis oma palga ta ka varem või hiljem kätte selle eest saab! :) Ei, ei maksa arvata, et siit mingit moraalilugemist saab... ei - kõik on lõbus. Ka moraal, kui see kusagil luurab, on nii varjatud, et selle otsa komistades või astudes ja rehaga vasta vahtimist saades, ei jaga matsu välja.

Oli see siis komöödia? No mitte tõupuhas. Narda jah, saab kahtlemata. Muiata veelgi rohkem ja tihedamalt. Et mitte öelda pihku itsitada, millesed me eestlased oleme... Aga tegelikkuses on siin segu igasugustest žanritest. Oli see siis visuaalteater? Kahtlemata mõjusid nii mõnedki kunstilised otsused ja teostused visuaalset naudingut pakkuvatena ja eelkõige just silmailu ja läbi visuaali mõtteainest andvatena. Isegi unenäolistena - näiteks redelitega naljakad mehikesed mööda avarat Vargamäe välja laiali - kui oleks olnud pilved, oleks see tekitanud kindlasti veel omalaadse fantaasiamängu juurde, aga toimib tegelikult iga ilmaga. Nemad ongi need "Eesti jumalad", kes meie taeva siniseks värvivad? Jah, nemad ka... aga samuti meie, publik... sest meie saame otsustada, kas tahame, et meid lavale ei tirita selles teatriloos? Selleks tuleb näitlejatele midagi vastu pakkuda... aga seda on lihtne teha ja see ei maksa midagi... Kes vaatama läheb, saab teada, mis hinnaks on! :)

Lavastaja Jan Teevet on rikkalikult täitnud kogu selle lavaloo kõikvõimalike põnevate leidudega. Silmad otsivad ilmatusuurelt "lavalt" kogu aeg detaile ja leiavad neid ka. Kindlasti läheb osalt "mööda" kui mõnd mõtet natuke kauaks mõtlema jääda, aga kuna siin on liikumisdistantsid tavalavadega võrreldes kordades pikemad, siis küll jääb seda aega mõtlemiseks ka. Ja kuigi süües kasvab isu, siis lavastaja tõesti ei ole kitsi, vaid toidab pidevalt oma fantaasiatega ka publiku ettekujutlusvõimet muudkui edasi ja edasi.

Dramaturgiks on Johan Elm ja kuigi Tammsaare on ju siin otsapidi sees, siis tundub, et lõike oleks ka mitmetest teistest kohtadest, seotuna suurte lahmakatega omaloomingust. Aga kas selle "oma" autor on dramaturg või lavastaja? Nojah, ehk polegi see nii oluline, sest Paide Teatri loosungistki ja nende lavastuste afiššidest aimub koostegemise powerit. Ja hoopis see on oluline! Palju olulisem. Mõnus on ju kusagile kuuluda... olla "member" :) Paide Teatriga on küll alati ja seda juba selle nende lühikese tegevusaja jooksul suudetud tekitada tunne, et siia oled sa alati teretulnud, ükskõik kes või milline Sa ise oled - siin on "omad" ees - siia kuulud Sinagi. Ja isegi Sina, kes Sa kusagile mujale ei kuulu... Siin on Eesti kokku võetud... Eks ütle ju laulusõnadki, et "keskpõrandale kokku"... ja kui Eesti kaardile vaadata, siis seal keskpõrandal asubki ei miski muu kui Paide! :)

Tinglikult võib lavastuse jagada kahte ossa. Esimene pool või natuke üle poole on tegemist selle jubamainitud vanapagana "õndsaks" saamisega... aga no kus Sa siis saad, kui siin igasugused inimesed ja tüübid kõik sahmivad küüned endapoole ringi... Kui ta oma peast ilma jääb maises ilmas ja lavaavarus vabastatakse mõnes mõttes piiravast, kuigi samaga ka multifunktsionaalsest treilerist (toimib nii lavana, "pika lauana", sõiduriistana jne), jätkuks etendus nagu kontuuridega piiritletud lugude või stseenidega, mis lõdvalt ka tervikuks põimuvad, ent siiski rohkem mõjuvad, nagu sketšilike stseenidena. Näiteks nagu üks "tüüpilise eestlase päev", mida esitatakse kaigastega justkui tantsides, kuigi liigutused on pigem hakitud ja mitte otseselt tantsuliselt voolav. Siis jälle hoopis "lavakava", millesse on põimitud bussiintsident. Või jällegi päevapoliitiline laul "Eesti ilma ..., on Eesti ilma aruta". Kõik need "lõigud" või mõttepojad tundusid publikule õigesse kohta minevat, sest need ajasid naerma ja tundis kuidas tõesti laval esinejad ja pealtvaatajad on kui üks. Tegijate eesmärk sai täidetud - saadi kokku, võeti ennast kokku ja võeti Eesti kokku! :)


Näitlejatööd on... nagu teatriliit armastab öelda... "mitte psühholoogiliselt sügavad, mida sobiks aastaauhinnale nomineerida"... No eks ta raske ju ole tõesti sellises loos karakterit luua. Lisaks toimub suurem osa mängimisest justkui karjudes... kuigi tegelikult siin ei karjuta... lihtsalt õues ja sellises mänguvormingus jääb selline mulje. Samas vähemalt 2 üsna selget karakterit ju siin igatahes loodi - vanapagan ja Peetrus. Ursel Tilk on üldse üks parimaid noori näitlejaid Eestimaal ning seal Vargamäel oli ehk õige otsus panna just tema Peeter Volkonski Peetrusega maid jagama. Paratamatult tuli Volgi kursavend (minu suur lemmik) Urmas Kibuspuu (taaskord) meelde Urseliga ühenduses. Isegi kui Ursel mängib monoloogi jutustajat, näib temas olevad nii palju sügavust, nagu kunagi Urmasel tõsistes draama-rollides. Nii tahaks teda näha klassikalises psühholoogilises draamas (tema lavakooliaegne kursavend Sander Roosimägi tegi juba ühe ime tänavu - Tallinna Linnateatris Hans Christian Andersenina... usun, et Ursel on vähemalt samasuureks šedöövriks võimeline, kui roll on vastav). Sellelt mehelt saame veel tõsiseid tipptöid nägema! Johannes Richard Sepping'ust on saanud pagana osav publikuga mängija. Iga rolliga suudab ta üha rohkem ja rohkem meeldida. Kuhu niimoodi välja jõuab? Ma ei tea, kas kõigile publikus jääb tunne, et vähemalt ühe hetke mängiks ta nagu just ainult Sinule! Siin on ta ühes stseenis nagu kogu selle kummalise kabaree konferansjee. Kuid seda vaid hetkeks, osavalt-sujuvalt taandub ta juba järgmises stseenis ning annab teatepulga üle. Kõigile laval jagub aupaistet ja omad hetked säramiseks. Nõnda sõidutab kogu vankrit vedades alfaisasena Joosep Uus võimsa habeme ja (kadestamisväärt) huvitava soenguga kogu selle killavoori eeslavale ja aeg-ajalt võtab "juhtimise" oma mehise haardega üle. Kaks jumalannat tulevad ka selle lippudega ehitud vankriga lavale - üks kuldne, valge pika kasuka ja sama valgete sirgete juustega jõulisem ja sirgjoonelisem (Ilo-Ann Saarepera) ja teine üleni hõbedases ja sätendav, palju leebema olekuga, aga seda "kahtlasem" kleopatra (Maarja Mitt'i kehastuses). Peeter Volkonski võtab muheda vabadusega noortega koos lustimist ja see kandub publikusse komöödialainena iga kord kui Volk lava kaunistab :)

Ja kõik need... tahaks öelda "sajad"... tegelikkuses natuke üle kümne noore näitleja, kes kummaliste, unenägudest või Terry Gilliami filmidest tuttavliku esteetikaga või nagu mingi kunstmultifilmilike tegelelastena seal vahel siblivad, tantsivad, jooksevad, hüppavad, müravad ja veel mida kõike lavastaja nägemuse elustamiseks ei tee! Kui Paide Teatri tegijate lavakooliaegne kursavend Ingmar Jõela teeb oma Utopia Entertainmentiga sellist Moulin Rouge- suunda kabareed, siis kursavend Jan Teevetil on täiesti omanäoline ja omalaadne "punkkabaree" Eesti jumalate näol ette näidata. Mõelda vaid kui need mehed kunagi jõud peaksid ühendama, mis eriskummaline plahvatust sellest võiks sündida! :)

Kairi Mändla kunstnikutööle aitab kõvasti kaasa mängukoht - loodus ja kogu see avarus teevad suure osa ise ära :) Kui temalt oleks saanud suurtele mustadele kõlaritornidele varjamiseks mingid samasugused lehvivad kangad, mida muidu ohtralt ja tuule käes fantastiliselt sobivalt kasutati, oleks olnud perfecto. Praegu avaldus kunstnikutöö tugevus pigem kostüümides - need olid väga fantaasiarikkad ja põnevad. Suure karvamütsiga stiilne trummar, naiste kuldne kombekas valge karvase kasukaga ja teise hõbedane, lühike ja figuuri toonitav litridega(?) pliiatskleit ja meeste kasukad ja muidu naljakad ning mängulised ja jällegi fantaasiaid ärgitavad riietekombinatsioonid (vanapaganal olid jalas roosasegused liipsud aeroobikapüksid - mänguline viide "Kultuuritreeneritele"? :)) - veel kamaluga põnevaid nüansse puistatud noppimiseks ja lisaefektideks kogu "show"-le.

Kuid ma võin otse, ausalt ja keerutamata öelda, et minule poleks see kõik pooltki nii palju meeldinud kui poleks olnud seda muusikat! Kenn-Eerik Kannike ja Kirill Havanski muusikast olen olnud ka varem iga kord vaimustuses kui neid teatrisaalides kuulnud olen. Kenn-Eeriku koostööd Pepeljejeviga, näiteks lavastustes "Mees, kes teadis ussisõnu" ja "Primavera Paunveres" ning Kirilli eriliselt vaimustav helilooming lavastusele "Richard3", mida olen pidanud vastavate nägemis/kuulmisaastate tugevaimateks teatrimuusika loominguteks. Nüüd on kutsutud veel trummar Rauno Vaher live's biiti peale tegema sellele kõrvakommile! Nii stiilne, nii äge! Sellist mussi tahaks muidu ka kuulata!

Ehk siis ühest küljest see Vargamäe avarus, teisalt kogu see punkkabaree segatuna Vanapagana ja Peetrusega, kogu see killavoor kummaliste tegelaste ning hoogsate visuaalide vahetustega, ülevalatult laheda muusikaga rokist, pungist, tümpsuni ja punktiks veel kuldväravate kaudu Vargamäelt "ülesminek" - no ütleme nii, et me kõik saime seal õndsaks! :)

Hinnang: 4- (Ma ei tea, kas see oli hea teater... pean selleks oma keskmise eestlase karuarus endamisi aru pidama. See võtab kõvasti aega. Sellepärast ei olegi mõtet seda hinnangut siin tavapäraste kriteeriumite järgi võtta. Sama hästi võib see mõne aja pärast tunduda ülepaisustatult positiivne, kui kogu etenduselt saadud virrvarr pärast maha jahtub... Või hoopis vastupidi - see number on suure tõenäosusega kõvasti alahinnatud. Kulub aeg ja ma muudkui hakkan neid mõtteid käiama peas ning saabub selgus ja jooned tõmbuvad sirgemaks.... Kogu elamus oli lihtsalt liiga kompleksne, et üheselt ja kindlalt üks number siia valida. Aga ühte asja võin küll kindlalt öelda - kahtlemata oli see HUVITAV teatrielamus! Eriline. Midagi sellist, mida kunagi varem ühelgi teatrilaval suurel, ega väiksel, näinud/kogenud ei ole. Geniaalne? Või hoopis kokkuklopsitud? Visuaalteater? Päevapoliitiline? Kõike natuke, aga mis siis ikkagi lõppkokkuvõttes? Ju see, et ma päriselt ei saanud aru, mida kõige sellega kokku öelda taheti, sellest ka esialgu selline hinnang. Kuid kindlasti-kindlasti ei  olnud igav hetkekski. Kordagi ei tekkinud isegi tunnet, et teaks või arvaks - mida veel, mida järgmiseks ja kuhu see kõik välja jõuab! Igatahes vaatamist ja antud juhul lisaks ka "kogemist" väärt teatrielamus! Eriti tsipa "teistsuguse" teatri austajatele, mis ei ole põhivoolus, ega klassikalises mõttes nö. "psühholoogiline teater". Samas "psühholoogiline" küll :) Julgemate kunstiliste otsustega ja seega ka riskantsem. Kindlasti mitte igale maitsele. Arvestades minu külastatud etenduse publiku keskmist vanust, ehk tegelikult need, kes tavaliselt sealt Vargamäe-etendustelt otsivad pesueht või vähemalt Lennuklikku Tammsaaret ja keda ka seekord nägi publiku seas arvestatava protsendina, siis eriti nemad võiksid valmis olla vägagi üllatusterohkeks teekonnaks. See siin ei ole mitte üheski mõttes "tavaline"! :))


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

PAIDE TEATER TOOB VARGAMÄEL PUBLIKU ETTE SUVELAVASTUSE „EESTI JUMALAD“

TULEVA SUVE HARIPUNKTIS – 25. JUULIL 2019 – ESIETENDUB ANTON HANSEN TAMMSAARE MUUSEUMIS VARGAMÄEL PAIDE TEATRI LAVASTUS „EESTI JUMALAD“. PAIDE TEATRI NOORED MEHED, PEETER VOLKONSKI, NÄITLEJANNAD MAARJA MITT JA ILO-ANN SAAREPERA (UGALA) TOOVAD KAHETEISTKÜMNEL SUVEÕHTUL KOKKU LIGEMALE POOL TUHAT INIMEST, OLGU NAD ORU VÕI MÄE TALUST, EESTLASED VÕI LÄTLASED, JÄRVAKAD, KIHNLASED VÕI MAAILMAKODANIKUD, AMMUSED TUTTAVAD VÕI NEED, KELLEGA POLE VEEL JÕUDNUD TUTTAVAKS SAADA. SEE KOKKU TULEMINE VARGAMÄE HEINAMAAL ON KORRAGA LIHTNE JA ÜLEV, TÄPSELT NAGU PÄIKESELOOJANG, MIS LÕPETAB PÄEVA.

SAAME KOKKU. VÕTAME ENNAST KOKKU. VÕTAME EESTI KOKKU.

LAVASTUS ETENDUB VARGAMÄEL 12 SUVEÕHTUL – SÄRAGU PÄIKE VÕI SADAGU PUSSNUGE.

ESIETENDUS 25.07.2019
ETENDUSE KESTVUS 2H

LAVAL JOOSEP UUS // JOHANNES RICHARD SEPPING // URSEL TILK // MAARJA MITT // PEETER VOLKONSKI // ILO-ANN SAAREPERA (UGALA TEATER)
LAVASTAJA JAN TEEVET
DRAMATURG JOHAN ELM
KUNSTNIK KAIRI MÄNDLA
HELIKUNSTNIKUD RAUNO VAHER // KENN-EERIK KANNIKE // KIRILL HAVANSKI
PRODUTSENT HARRI AUSMAA
ASSISTENT CAROLYN METS
LISAKS NIMETATUTELE TEEVAD LAVASTUSES KAASA NOORED VIIMSI NÄITETRUPIST EKSPERIMENT NING PAIDE TEATRI STUUDIOST.
EKSPERIMENT:
EMILI KELLE, EMILY BRUUS, LIISA VESKI, EMMA LOTTA LÕHMUS, ALEX PAUL PUKK, GEORG KRIMM, HANS JOOSEP HANSON, OTT SALLA, JOONATAN KIVI.
EKSPERIMENT TRUPI JUHENDAJA
KÜLLI TÄHT
PAIDE TEATRI STUUDIO:
SAALE LIISBET TÕRV, MARLEEN ANDERSON, LISETTE TAUBE

Kolmapäev, 24. juuli 2019

Armunud alkeemik - Kellerteater


Nüüd, kui aastast on kulunud juba üle poole, siis käesoleva teatriaasta siiani suurim positiivne sündmus on minu arvates uue, püsi- ehk põhikohaga teatri - Kellerteatri - sünd Eesti teatrimaastikule - Tallinna Vanalinna. Lisaks veel see huvitav nüanss, et tegemist on žanriteatriga ja žanriks veel see "kõige põnevam", ehk PÕNEVUSteater. Mitte lihtsalt ainult pesuehtsad trillerid, aga tegelikult ka muu, mis ühel või teisel tasandil on seotud ka põnevuse ja selle erinevate alaliikidega - krimkad, ulmekad, õudukad jne. Esimene tulemine, ehk "Mõrvad Rue Morgue'il" oli paljutõotav algus teatribeebile ja kuigi, ega üks lavastus ja selle üks etendus ning kõigele lisaks veel esietendus, ei räägi ju veel täit tõde kogu teatri ja tema olemuse kohta, siis nii mõnigi tähelepanek loob ju paratamatult teatava esmase mulje, mis mõnikord võib kanda üllatavalt kaugele. Kas inimesed on esmamulje orjad? Mõned, tugevate eelarvamustega inimesed kindlasti, aga kui oled juba mõnda aega siin ilmas elanud, siis mõistusega võttes tead, et esimene mulje võib ka petlik olla. Kellerteatri puhul see õnneks nii ei ole. Etteruttavalt võib julgelt öelda, et sinna teatrisse tahaks veel ja veel ja veel. Kuigi kas ka just selle teise lavastuse jõul... seda saab lugeda järgnevast, aga kindlasti selle teatri aura ja selles tegutsevate kunstnike pärast. Kahtlemata ja iga kell.

Ehk siis nüüd, Kellerteatri teist esietendust vaatama minnes, olin väga positiivselt ja ootusärevalt meelestatud. Esiteks meeldib mulle tohutult Vahur Kelleri isiklikumat sorti lähenemine. Eks Vahur ole ju selle teatri Carabas Barabas, kuigi tegelikult tundub, et ta on ikka rohkem Papa Carlo - see, kellega teatri- ja muud tegijad tahavad koostööd teha. Ja ka publikuna on sinna teatrisse minnes (nüüdseks siis juba teist korda!) tunne, et Sind, ja JUST sind, on sinna väga oodatud. Sinu jaoks on täna kokku tuldud ning just SINU meelelahutamine on tegijate suurim soov. 

Täpselt selline tunne valdas mind ka seekord kui selles, väga tugeva atmosfääritunnetusega saalis istet võtsin. Ja täpselt nagu esimesel külaskäigul, suunas ka seekord teatrijuht enne etenduse algust inimesi (samas saalinurgas asuvasse) teatripuhvetisse, sest Kellerteater on sellepärast ka eriline, et siin on lausa soovitatav teatrit vaadata veiniklaasist (või mõnest muust klaasist/tassist) saateks midagi trimbates/rüübates ja muidu ka end nagu "teises kodus" tundes.

Vaatama minnes teadsin ette vaid seda, et teatrijuht oma teise Kellerteatri tulemisega istub suisa neljal toolilil - lisaks Carabas Barabasele on ta nii autoriks, lavastajaks kui ka muusikaliseks kujundajaks. Ka seda teadsin, et tegemist on monotükiga ja selleks ainsaks näitlejaks on mustkunstnik Meelis Kubo. Kuna pealkirjaks on "Armunud alkeemik" võis arvata, et sisu saab olema segu põnevusest ja armastuse ihalusest (täpselt nii ka on). Ja kõigele lisaks ka see oli teada, et tegemist saab olema sõnadeta looga. 

Kõike seda, mida lubati, seda sealt ka sai! Ja ometi ei jäänud ma seekordse teatrielamusega päriselt rahule. Kusjuures nüüdseks juba distantsilt sellele tagasi mõeldes (mina vaatasin esietendust, mis toimus maikuu lõpus, täna - vähem kui 2 kuud hiljem, ehk juuli lõpus on välja kuulutatud praeguse seisuga juba viimane etendus), võin öelda, et kõik see, mis selles lavastuses on seotud teatriga - see oli hea, aga kõik see, mis oli seotud mustkunstiga, ehk kogu lavastuse põhilise kandetalaga, millele eeldatav elamusefekt on üles ehitatud, see oli minu arvates noh... kuidas seda nüüd ilusti öelda... närb.

Meelist tean juba varasematest ülesastumistest lavadel ning tal on ikka olnud mõnus koomiline lähenemine oma maagia-showdes ja teatav lavaline sarm ning mänguline stiil. "Armunud alkeemik"us on atmosfäär ja kogu kunstiline pool oma igasuguste dekoratsioonide, suuremate ja väiksemate stiilstete kujunduselementidega väga tugev ning Meelis ise seal vahel tumma alkeemikuna mängimas ajastu- ja tumm-stiilile vajatavalt karikatuurselt ja selles mõttes korralikult ülemarkeerides nii tegevusi kui tundeid, aga nõnda pääsevadki näitlejast ka sõnadeta välja vajalikud emotsioonid - hirmust -> frustratsioonini, armujanust -> keskendunud alkeemikuni. 

Osaliselt minu probleem selle tükiga suhestudes seisneb selles, et teadsin peaaegu detailideni, mis saama hakkab ja nii alati ka läks. Eks muidugi "lugu" kui selline on siin ju teisese või isegi kolmanda-neljanda tähtsusega. Sest juba "sõnatu" lugu ei anna sõnadega lugudega võrdväärseid jutustamisvõimalusi. Isiklikust maitselähtekohast on (tavaliselt) sõnadeta teater, mis ei sisalda grammigi tantsu, üldse üks "lurr"... nagu Tõnisson soolata supi kohta arvas... Aga no siin oleks võinud olla (või pigem "pidanud" olema) lopsakalt palju mustkunsti, mis vabalt oleks võinud seda "tantsu" nö. asendada. Mina olen üks neist (pruunide silmadega) sinisilmsetest, kes usub maagiat, mida ise seletada ei oska... Kuid Kellerteatri saali sisenedes, mängis mäkra minu intuitsioon istekohta valides - sain küll koha esimeses reas, aga täiesti ühes otsas, ehk lavakeskmest kaugel. Minu kohalt oli näha vaid üks linnumunade ilmumine ja kadumine, teistest võlutrikkidest ma selles hämaras ja nii kaugel tegelase põhitegevusest istudes aru ei saanud - ja seda terve, tund aega kestnud, etenduse jooksul! Oleksin soovinud mitte ainult natuke, vaid megapalju rohkem maagiat selle tunni sisse. Rääkiv raamat, kehasse lõikunud nuga, plahvatus ja deformeerunud käsi olid pigem osavad lavastus- ja kunstnikutöö tulemused, mitte maagia. Tunnen end heade mustkunstnike showdega ärahellitatud poisikesena, kes nüüd trambib jalgu vastu maad ja jonnib, et sain LIIGA vähe... Samas arvan, et nii mõnigi trikk võis minna lihtsalt kaduma sellepärast, et ei näinud, olgugi, et silmside tegelasega oli kogu etendus olemas.

Kuid tulles tagasi selle juurde, mis meeldis, ehk "teatraalsed komponendid"... Eriti tõstaks esile pisikest varjumängu oma puändiga (tehnilised lahendused Rene Topolev). Huvitav, aga tundsin isegi varjust ära Sandra Lange, kuigi arvestades lõppu, tekkis ikka pisike kahtlus ka :) Sandra toob punktid koju ka liikumise eest vastutavana. Kunstnik Britt Urbla Keller koos rekvisiitide ning dekoratsioonide meistrite abiga on loonud lummava, justkui keskaega asetuva olustiku. Maailmakuulsa teoloogi, filosoofi ja ALKEEMIKU Heinricus Cornelius Agrippa maja keldrikorrusel asuv urgas, näiteks kusagil Kölni vanalinnas aastal 1521 anno domini. Seda kõike toetamas ka Madis Kirkmanni hämaravõiduline ja pahaendeline valguskunst. Ning kõige selle sees alkeemiku armujanus õpipoisi tumm, aga ekspressiivne, oma keldriurkas ringi kooserdamine.

Hinnang: 2 (Mnjah, kui vaid lugu oleks olnud tugevam ja/või mustkunsti tunduvalt rohkem... Visuaalsemates vormides saab ka visuaalidega lugu jutustada ja siin paljuski kunstiline pool tõesti andis vaatamisväärsust. Kuid antud juhul ju meeldisidki lavastuses peamiselt raam, ehk atmosfäär ja kunstilised valikud, ehk nö. teatritehniline pool. Lavastaja on suutnud küll tekitada õige tunde olukorrast, aga olukord ise on liiga lihtsake täismahulise teatrietenduse kohta. Meelis näitlejana vahvalt karikatuurne, aga mustkunstnikuna parem ja võimsam iseendana oma showdes, mitte siin. Sellest ka selline hinnang. Kui on plaanis vaatama minna, siis soovitan igal juhul võimalusel võimalikult keskele ja ette istuda!)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on Siim Vahuri tehtud):

ARMUNUD ALKEEMIK
Maagiline põnevusteater


autor ja lavastaja: Vahur Keller
illusioonide ideed ja lahendused: Meelis Kubo
liikumine: Sandra Lange
kunstnik: Britt Urbla Keller
lava dekoraator: Sandra Lange
valguskunstnik: Madis Kirkmann (NUKU)
muusikaline kujundaja: Vahur Keller
tehnilised lahendused: Rene Topolev
Dekoratsioonide meister: Mihkel Niinemets (NUKU)
Rekvisiidimeistrid: Kerstin Karu ja Sandra Lange
mustkunstniku assistent: Anna Liisa Erik
inspitsient ja rekvisiitor: Kerstin Karu või Iti Niinemets
alkeemik: Meelis Kubo
varjud: Sandra Lange ja Riho Rosberg
raamatu hääl: Riho Rosberg

Maailmakuulsa alkeemiku Heinricus Cornelius Agrippa äärmiselt andetu, kuid siiski innukas järgija, on kõiges läbikukkununa maandunud ühe kehva kliimaga provintsilinna teatri keldrisse. Nagu ebaõnnestumistest oleks veel vähe, on noormees nüüd lisaks hullumeelselt armunud ka ülal asuva teatri primadonnasse. Tema ainus võimalus imetletud kaunitarile ligipääsemiseks on käiku panna alkeemia ja maagia. Armastus on eesmärk, mille saavutamiseks ei tagane ta millegi ees. Olukord muutub ohtlikuks nii talle endale kui kõigile kes tema lähedusse satuvad.





See sõnadeta lugu on sündinud lavastaja ja dramaturgi Vahur Kelleri ning mustkunstnik Meelis Kubo inspireeriva koostööna. Kohtuvad teater, maagiline realism ja mustkunsti illusioonid, mis põimuvad laval kaasakiskuvaks teatrielamuseks.

Elu on hullumeelne illusioon, mille käivitab armastus – vahel võib olla hirmus naljakas ja vahel võib naerda ka hirmust…

Alla 10-aastastele ei ole soovitav.

Teisipäev, 23. juuli 2019

Etturid - Ugala


Täpselt 5 aastat tagasi, juuli 2014, külastasin koos üle maailma siia kokku reisinud Eesti aukonsulitega Võrumaal asuvat Metsavenna Talu. Emotsionaalne külaskäik - ronisime punkritesse ja kuulasime lugusid 1940ndatest ja -50ndatest... sh. ka viimasest metsavennast, kelle KGB mõrvas alles 1978.aastal. Seal kitsastes punkrites suure kambaga koos istudes sai muidugi vaid kaugelt aimu, mida võis tähendada metsas, maa all aastaid elamine nende meeste jaoks. Kuigi paratamatult liikusid mõtted ka sellele, kui raske võis olla ka tervetel perekondadel, kes pidid oma armsamaid peitma, samal ajal kui sõdurid olid pidevalt püssidega ähvardamas, et peidupaiku teada saada või muidu lasti kohapeal maha... Võrumaal, selles piirkonnas, eriti äraandjaid ei olnud õnneks, mis ju muidu oli väga tavaline tollel ajal - vend, kes himustas venna maja; õde, kes oli õe ilu pärast kade ning tollel veel peigmees metsas peidus... Eks neid lugusid nii raamatute (massid teavad teemat ilmselt ka näiteks Sofi Oksaneni "Puhastus"e kaudu, mis ju ka otsapidi räägib sellest), filmide, doksaadete (väga soovituslik on 25-osaline 1980ndate keskel, ehk nõuka ajal valminud "Surma ei otsinud keegi") ja vanavanemate lugude kaudu teatakse. Eestist deporteeriti üle 30 000 inimese Siberisse 1940ndatel, mis on pea kolm korda Võru linna rahvaarv. Ja kui Sul õnnestuski eluga pääseda metsavendlusest või metsavenna pereliikmena, siis ju seda just Siberisse saadetuna...

Nõnda elasin ka mina oma lapsepõlve mõeldes, et metsavennad olid head ja kommunistid ning nõukogude võim halb, sest need tegid headel tavalistel inimestel elu kibedaks. Kiusati ja piinati oma pealesurutud riigikorra ja ebaõiglaste reeglitega. Kuniks kuulsin, et metsavennad tapsid näitleja Helle Laas'i isa. Olen Helle isale ja väiksele Hellele tolles olukorras mõelnud nüüdseks juba aastaid ja asetanud konteksti ka enda vanavanemate looga. Minu vanaema oli sunnitud (karistuseks) käima alevi- ja külarahva loomi ja vara ülelugemas. Oleks seal mõni teadmatu metsavend nende kandis Tamsalus-Araskil-Põdrangul olnud, kes teab, kas vanaemagi oleks kuulita oma elu elanud. Nimelt, kuna vanaisa võitles nii Saksa kui Eesti väes ja kogu pere oli nö. "halvas nimekirjas" ka sellepärast, et vanaema 2 venda läände põgenesid (ühest sai seal Washingtoni ülikooli auprofessor ja teine asetus elama Torontosse ja oli ka väga tark ja edukas). Kui vanaema õed lubati nõuka-ajal vendadele Kanadasse külla (ka USAs elav vend sõitis sinna selleks ajaks), siis minu vanaema mitte. Tema oli sunnitud tegema seda nõmedat ja häbiväärset tööd...vanaisa pärast. Ega ma muidugi ei tea kõiki detailseid tagamaid, saan vaid pusletükke kokku sobitada ning arvatavaid järeldusi teha. Väikse poisikesena minule meeldis vanaema ja vanaisaga mööda külasid ringi sõita ja tähtsaid vanaema tabeleid vaadata ning aidata tal järge pidada ning kokkuvõtteid teha, kellel kui palju lehmi, sigu, lambaid, juurde tulnud/vähemaks jäänud, kellel oma auto, traktor jne. (Võib-olla sellest ka see tabelitetegemise maania täiskasvanuna? Eks meid mõjutab ju kõik...)

Järeldusi ning suuremat pilti enda jaoks luua, saab ka nende "Etturi" poiste lugu vaadates. "Etturid" sõjatandri suurel elu-mängulaual. Noored mehed, kellest olude sunnil saavad metsavennad. Taago Tubin on dramatiseerinud Eno Raua romaani ja lavastanud selle Ugalas emotsioonide ja oma hoiakuga manipuleerimata, jättes väga osavalt vaatajale endale võimaluse otsustada, kas nad olid "bandiidid" (seda sõna kasutati ka eelmainitud dok-sarjas) või lihtsalt inimlike vigadega noored, kes sellises olukorras lihtsalt teisiti ei saanudki? Kõige šokeerivamaks hetkeks vast veel see, kui Valdur (Karl Robert Saamäe) laseb heast peast oma pruudi (Ilo-Ann Saarepera) venna (Vallo Kirs) surnuks. Heiki (Ringo Ramul) läheb punkris segi ja ega Agugi (Martin Mill) sellele kõigele eluga vastu ei pea.

Kurb lugu, mida tuleb aegajalt uuesti meelde tuletada, sest ega maailmasõda ei lõppenud ju 1945, nagu ametlikult rahu välja kuulutati - see oli alles õuduste algus... Etturite "Avamäng" toimub 1944, mil sõda veel täies hoos. Seal siis olude sunnil minnaksegi metsa varjule. "Keskmäng" toimub 1948 ning "Lõppmäng" 1949 ning sealt edasi. Huvitavalt peatükkideks jagatult, mis ühest küljest oli kunstilises mõttes ilus viide raamatuga seotusele, teisalt andis ajalise konkreetse raami ning aimu kui lühikese või pika ajaga need muutused toimusid ja kaua nad metsas olid. Eelpool viidatud ERR arhiivis leitav doksari jookseb Etttureid vaadates mõtetes kaasa ja kui nii mitmest kohast ja mitmetasandiliselt räägitakse asjadest sarnaselt, aga erinevate nüanssidega, siis võib aimata, et paljud põhiolme-teemad just nii toimusid ja olidki ja sedasi on ka Eno Raua väljamõeldud lugu kahtlemata võimalik.

Inimpsüühika haprus ja tugevus tuleb ka välja kõige paremini just sellistes erilistes olukordades ja veel nõnda rasketel aegadel. Eks see olukord, millesse need mehed aeti, nälg ja metsaelu muutsid ka neid inimesi. Kahepoolse teraga nuga. Ringo, Karl Robert ja Martin mängivad oma noored mehed 5 aastaga lõbusatest poistest, kellel "kõik veel alles ees" - karmi elu läbinud meesteks. Ringo ehitatud karakter mõjus nii ehe selles ajastus, isegi tema välimus mängis kaasa ning tundus tõesti, nagu ta olekski sellest ajast pärit! Olin tõelises vaimustuses tema mängu jälgides (sama selgus ka teatrikaaslase vaimustusest pärast etendust). Ja seda nii rõõmsa(ma)tes hetkedes kui ka hulluks minnes. Ma ei tea ühtegi teist temaga sarnast näitlejat eesti teatrites ja see on veel omakorda tema trumbiks ja suureks plussiks. Ringo on väga tundliku mängumaneeriga ja kui ongi dramaatiliselt kandvamad kohad, siis see pinge ei mõju hetkekski liialdatud ja ammugi mitte alamängitud. Aus mäng, nagu öeldakse. Ja veel kui sekundeerimas on (TÜ VKA lavakoolist pärit kursavend) Karl Robert, kellel on hoopis teistmoodi auraga hoog, intensiivsus ja kaasatõmbamisoskus, siis täiendavad nad teineteist ja ühtlasi iga stseeni sisekliimat ja dünaamikat, kus nad koos osalevad. Nemad kaks olidki minu arvates selle lavaloo peategelased. Kolmas poiss, kes natuke varem mängust kõrvale jääb, ehk Martin Milli tegelane... Martini füüsiline kohalolu pani vaataja jällegi temagi silmade läbi asju vaatama ning suurendas seda segaduslikku tunnetemaastikku omakorda veelgi, mida nad seal tunda võisid. Kõik kolm saavad mängida ka nii laiema joonega suuremas tegevustikus ja partnerimängus kui ka vägagi lähiplaanis, detailset, psühholoogilist ning kogu fookust neist ühel-kahel hoidvat mängu. Sellepärast on kõigi kolme mehe psühholoogilise draama mänguarsenal pidevalt relvades laetult ootel ja siis jälle valangutena vaatajate pihta paiskumas. Kõigi kolme meesnäitelja intensiivsus loob õhku pinevuse ja elektri ning muudab selle paksuks ja tiineks, et tunned iga ihurakuga, et see lugu ei saa muud sünnitada kui õnnetu lõpu.

Kõrvalosadest tahaks esile tõsta Aarne Soro ja Jaana Kena dueti ja mõlemad ka eraldi. Duetina tahaks ära märkida, et nad on ühed parimad draamanäitlejatest tantsijad esimesel teatripoolaastal (koos Sander Rebase ja Getter Meresmaaga ühest teisest lavastusest)! No ega Ringo Ramul ja Laura Kalle ka neile palju alla jäänud ("Etturid" koreograafia ja liikumine - Raido Mägi). Aga nii Aarne erinevad tõsisemad teised rollid selles loos kui eriti Jaana üks pisut koomilisema kallakuga tegelaskuju seal vahepeal - lihtsalt vaimustav oli neid jälgida igas pisemas või pikemaski sutsakas. Janek Vadi arglik mehike tõi silme ette teatud inimtüübi laiemalt ja Laura Kalle nii pruudi pehmuse ja inimlikkusega kui ajastukohase, aga ka muidu tuttava kontoriametnikulikkusega näitab oma muundumisvõimet ja nii positiivse kui negatiivse tegelaskuju loomel oskuse vastavaid tundeid vaatajas esile kutsuda. Ilo-Ann'i, tegelase emotsionaalset stabiilsust kõigutav roll ning ka Vallo Kirs venna ja sõdurina olid omal kohal. Kõik kokku, lisaks sellele, et nad teevad omad rollid pinevust ja pahaendelisust justkui kogu tervikusse lisades, töötavad ka ansamblina eriliselt hästi selles lavastuses koos.

Selles mõttes, et seda suvel teatrimajast väljas veel mängitakse, võib see vabalt osutuda nende jaoks, kellel õnnestub Kukenoosi küüni pileteid saada - aasta üheks parimaks suveteatriks. Mina nägin seda kevadhooajal teatrisaalis ning teadsin toona juba suvemänguplaanidest ning vaadates mõtlesin, et seal küünis jäävad ka lavalaudadelt kostuvad saapaklobinad ära ning kõik muutub veel ühe nõksuvõrra ehedamaks. Sest see on just "selline" lugu ja lavastus, millele eriline mängukoht kindlasti veel natuke juurde annab. Toimis see muidugi ka, nagu siinsest tekstis ma loodan selgelt aimata on, Ugala väikses saalis. Kaspar Jancise loodud pruuni-beeži-hallitooniline stsenograafia koos oma hõredalt kokkulöödud laudadest punkriseinte taustaga, mille kõrgemasse osasse on loodud ka nö. teine mängukorrus, mis annab ruumilises mõttes lavastajale veelgi rohkem mänguseadmisruumi ning näiteks naise-mehe vestlused-kohtumised, tegevuse intiimsemaks muutmisel, kaugemasse pimedusse viimisel, annab oma eraldi mängukoha. Mari-Riin Paavo loodud valguskaart on kohati intiimistav - ikkagi punkrielu, siis jälle eredam kui on vaja näidata laiemaid plaane. Lisaks ka valgustusala vormide ja värvidega mängu on märgata valgusrežiis ja see jätab läbimõeldud ning stseenidele kaasamängimise mulje.

Taago Tubin on ka muidu väga tugeva ja hea atmosfääritunnetusega lavastaja, aga antud juhul on ta veel ise teinud dramatiseeringu Raua romaanist, seega on ta seda lugu endast igatpidi läbinäritult läbi lasknud ja lavale on jõudnud detailiderohke, läbitunnetatud ja -mõeldud ning targalt komponeeritud tervik. Kaasakiskuv, kuid ei kunagi kindlalt sõrmega näidates, mis on õige, mis vale, jättes vaatajale võimaluse enda otsusteks ja pigem just pannes mõtlema ka varjupoolte läbi sellele, mida paha see tegi nii nende varjusolevate inimeste ja nende lähedaste närvikavadele ja seeläbi kuidas see kogu tolleaegset ühiskonda mõjutas. Lõppude lõpuks oleme me ju inimesed. Ja inimestel on tunded ja inimesed eksivad ja inimesed mõtlevad teatud hetkedel ainult iseendale. Inimesed teevad ja saavad haiget, aga ka armastavad ja vajavad armastust. Tahavad head elu ja tahavad lähedastele ja armsamatele head elu. Inimesed tegutsevad ja räägivad ja mõnikord nad ei tegutse kui nad peaksid ja mõnikord nad ei räägi kui peaksid ja vastupidi. Kuid lõppude lõpuks oleme ikkagi kõik inimesed, ka Stalin oli ja tagantjärele kõigele sellele distantsilt vaadates, siis näeb seda paha, millega võib üks inimeseloom (ja tema ehitatud võimueliit) oma kurjuses ja võimuihas hakkama saada, et ta meid sellisesse olukorda pani. Ja ma kirjutan siin "meid", sest ma tunnen end oma rahva liikmena, olgugi, et ajalise distantsiga... ja nagu ikka, siis halbadest asjadest tuleb mõnikord ka head ning üks hea asi, mis sellest tuli, oli meie rahva tugev kokkuhoidmine nendel rasketel aegadel. See sama kokkuhoidmine, mida tegelikult oleks meile vaja ka praegustel aegadel, kui väline võim meid just sellel tasandil ei mõjuta nii otseselt ja tugevalt, aga seevastu on mõni oma "kuri võimuloom", kes oma valede ja pahatahtlikkuse ning võimuihaga üle piiri läheb ning võib... ja saabki väga palju kurjaga sedasi hakkama. Sellepärast kõnetavad ka sellised lood, nagu Taago tehtud Eno Raua "Etturid" meid igas ajas. Ka 90 aastat loo toimumisajast hiljem. Kõnetab kindlasti ka veel järgmise 90 aasta pärast. Inimesed ju väga palju ja nii kiiresti ei muutu. Samas ka inimlikkus ei kao kuhugi. Sellepärast empaatiavõime, ajaloohuvi, tulevikku vaatamine läbi minevikust õpitu on ja jäävad ikka ja alati austusväärseteks. Ja seda kõvemini me rahvana hoiame kokku. Kuri võib küll ajutiselt võimule pääseda, aga pärast saab ta ikka oma palga... sellepärast ka tegelikult "Etturid" ei lõppe seal teatrilaval tolles ajastus, vaid kestab praegu päris elus edasi. ja nüüdseks juba hoopis teises ajastus..

Hinnang: 4 (Lausa kummaline, et keegi varem seda kõnekat ja olulist teksti pole dramatiseerinud. Mäletan kooliajast, kui 7.keskkoolis, kirjandustunni jaoks tuli võtta lemmikraamat kaasa ning üks klassivendadest just nimelt "Etturid" näpuvahel kooli tuli. Mina polnud seda siis veel lugenud, aga seda raamatut vaadates ja sellest kuulates kuidagi ei kõnetanud mind see tollel ajal. Ei jaganud vist veel kogu seda matsu nii väiksena välja, sest polnud veel nii varaküps kui klassivend. Võib-olla mõjutas mind ka nõuka-aja ajupesu toona... eks mõjutaski... siiani tuleb mõnikord meelde kuidas lasteaiast ükskord koju tulles nutsin südantlõhestavalt, sest sain teada, et suur laste sõber Lenin on surnud... tegelikult oli ta surnud juba 55 aastat tagasi. Eks meie egokesksus, teadmatus ja ignorantsus piiravad meid ju terve elu. Kuigi loomulikult nüüd pean seda vägagi oluliseks tekstiks. Metsavendade-teema laiemalt on väga huvitav ning inimlikke dilemmasid pakkuv. Osa meie ajaloost. Ikka kaigub kusagil tagaajus, et mis siis kui ise oleks tollel ajal elanud, kuidas ise oleks hakkama saanud? Ja kui oleksin pidanud metsavennaks hakkama, kas ja kuidas selle üle elanud? Kas metsas punkris hulluks läinud või tõesti suutnud seal raske ja nii pika aja terve nahaga üle elada? Ja oh õudust, kui just mina oleksin punaste poolele üle läinud ja hakkanud represseerijaks... võimuiha ju kasvab mida rohkem seda on... See oli siis nii ja nagu meie tänapäeva poliitikast näha, on nii ka edasi. Ringo Ramul teeb mitte ainult ühe senise teatriaasta parima noore näitleja rolli, vaid üldse ühe TOP10 meespeaosa. Taagol on lavastajana ka üldisemas plaanis hea aasta, sest tema Once-lavastus samuti töötas hästi ning oli mitmeski mõttes huvitava konstruktsiooniga. Ma ise just "lavastajatöö" -mõttes hindan küll "Ettureid" veelgi tugevamaks. Ja selles mõttes on tema looming veel eriti tunnustamist väärt, et need on omavahel väga eriilmselised tööd - üks suurel, teine väiksel laval. Mina omalt poolt kindlasti-kindlasti soovitan seda vaatama minna. Isegi siis kui otsene metsavendade-teema on kauge, sest siin on lugu muidu ka huvitav ja väga tugev. Lavastus heas mõttes klassikaline ja autorit austav, hästi mängitud ja ülimalt hea ansamblitunnetusega, kaasahaarav ja mõtlemapanev nii Eesti ajaloo, sõjajärgse olukorra kui ka laiemal - inimlikul tasandil.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamäe ja Heigo Tederi fotod):

ETTURID
Eno Raud

LAVASTUSE TUTVUSTUS
Põnevusdraama kahes vaatuses

Eno Raua romaan „Etturid” ilmus esmakordselt 1968. aastal ja oli oma aja kohta äärmiselt julge teos – teemaks Saksa ja Soome mundris sõdinud meeste metsavendadeks hakkamine ning nende elutraagika aastatel 1944–1950. Neil aegadel on Eestis erinevatel hinnangutel arvatud olevat 15 000–30 000 metsavenda.

„Etturid” on lugu kolme noore mehe – Agu, Heiki ja Valduri – võitlusest iseendaks jäämise nimel, samal ajal kui ümbritsev tegelikkus seda üha vähem võimaldab. Ideaalide kuhtumise ja purunemise lugu, mis sunnib paratamatult küsima: kuidas käituksime ise, kui satuksime samasugustesse oludesse?
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.
Esietendus: 27. aprill 2019
LAVASTUSMEESKOND
Dramatiseerija ja lavastaja

Taago Tubin

Kunstnik

Kaspar Jancis

Heli- ja muusikaline kujundus

Lauri Lüdimois ja Taago Tubin

Liikumisjuht

Raido Mägi

Valguskunstnik

Mari-Riin Paavo

Osades

Karl Robert Saaremäe (külalisena), Ringo Ramul, Martin Mill, Ilo-Ann Saarepera, Laura Kalle, Janek Vadi, Aarne Soro, Vallo Kirs, Jaana Kena, Gerda Sülla ja Siim Saarsen




Laupäev, 20. juuli 2019

Ööpiltnikud - ERM Teater


Auteur Gerda Kordemetsa lavastus "Pruutide kool" esietendus Tõstamaa mõisas 8 aastat tagasi. Mina jõudsin seda vaatama aasta hiljem. Õnneks(!) jõudsin, sest see tõesti oli midagi maagilist ning õnnestus nii hästi, et Gerda sai sealt edasi hoogu kirjutada ja lavastada veel mitmeid Tõstamaal mängitud lavastusi ning neil kõigil on koht minu südames siiani olemas. Kuid see "Pruutide kool" oli tagasimõeldes kõigile neile veel see kõige parem. Täiesti klass omaette ning üks käesoleva sajandi mõjuvaimad lavastusi ja suurimaid teatrielamusi. Meie sõpruskonnal käivitas see igasuvise traditsiooni sõita Tõstamaale, veeta päev Pärnumaal (Tõstamaa kandis), käia kusagil heas kohas söömas ning õhtul vaadata Tõstamaal teatrit. Tõstamaa mõisateatril oli ka see eripära, mis on siiani veel ületamatu - seal oli eesti teatrite parima valikuga teatrikohvik! Nüüd enam Tõstamaal teatrit ei tehta... ja midagi oleks justkui suvest puudu...

Aga selle asemel sai nüüd kevadel sõita Tartusse, sest Gerda tõi seal välja oma uusima autoriteatri. Ja mis eriti huvitav ja hea - see mõjus natuke nagu Pruutide kool 2! Lugu on teine ja kui Pruutide koolil olid päriselt elanud naisprototüübid, siis seekordne teema on ammutatud hoopis kahest huvitavast, päriselt elanud mehest Eesti ajaloos - Eesti "esimene pornofotograaf" Ned de Baggo (Kristjan Lüüs) ja riivatute juttude autor Kiwilombi Ints (Ott Sepp), kes ühe (eelmise sajandi esimese poole) tütarlastekooli õpilaste ja (vanatüdrukutest) õpetajate maailma ja pead segi ajavad ning südamed kiiremas rütmis põksuma panevad!

Meeste "taustaga" seotusest arvatavaid riivatusi ja ebamaitsekusi karta pole siiski vaja - tegemist on ju Gerdaga(!) - kõik on ilus ja maitsekas ning täis "ajastu"hinge ning see "ajastu" on seal kusagil 1930ndate esimese poole kandis(?) Kuigi eks neid "selliseid" fotosid ju seal lavaloos tehakse kah... :)

Tegelikult on see vahva, põnev ja koomiline kelmidraama, milles on pisut muusikat ja tantsugi ning leiab aset Tartu Tütarlaste Saksa Eragümnaasiumis (mis antud juhul asubki Tartus, aga sedapuhku ERMi hoone seinte vahel). 4 proffnäitleja ja 7 noore näitleva tütarlapsega maailmasõdadevahelise aja mõttemaailmate ja -mallidega, tolleaegsete revüüteatri ja -filmide esteetikaga maitsestatud dramöödia. Kodanliku Eesti aegne maailm, oma saksalike mõjutustega... ning kusagil kaugel on tõstmas pead pahaendeline Hitleri-aeg... Kuigi etenduse tegelased elavad ju enda aegruumis, teadmata kõigest sellest, mis on "tulekul". See teatav väike maailm suures maailmas - kooli näol, mis oleks kui kaitstud välismaailma eest õpetajate valvsate pilkude ning metallist võtmetega... Hoides seal turvaliselt nii tüdrukuid kui nende "kasvatajaid", satuvad nad kõik siiski järsku just nimelt selle "välise ohu" alla... Katus hakkab vett läbi laskma ning seega tuleb võõrad elemendid - mehed - sellesse "maailma" sisse lasta... ja juhtumisi ongi tegemist just nende 2 karakteriga, kes kui koolipreilid nende tausta teaks, aetaks kuuma ahjuroobiga kasvõi vägisi välja!

Lavastaja on kaasatud meeste valikuga tabanud kümnesse! Ott Sepp ja Kristjan Lüüs toovad endaga kaasa juba teatava annuse koomilist kergust, kuid ka pahaendalisus on seda tundlikum, mida ootamatum ja üllatuslikum see on (just nende näitlejate puhul). Sepp ja Lüüs lustivad oma rollidega täie hooga ning vaatajal on nende mõlema toimetamisi ka lust jälgida. Ma ei tea, kas Gerda on juba kirjutades mõelnud näitlejatele, aga seal on üks stseen sees, mis oleks tõesti nagu Otile kirjutatud. Tema koomika pääseb täismahus selles kohas mõjule. Lüüs jällegi näitas oma mängumusklit, et saab ka kasvõi "esimese armastajana" hakkama! Üllataval kombel on auteur siiski hoopis mänginud teatavas mõttes vingerpussi - on küll lugu neist kahest mehest, aga need on seekord hoopis naised, kes oma mänguarsenali veelgi rohkem näidata saavad. Muidugi on võimalik, et lihtsalt seekord Piret ja Kersti oma rollidele veelgi karikatuursemalt lähenevad, kui just selle triki "eesti teatri meistrid" Sepp ja Lüüs!

Kersti Tombak on oma "vanatüdrukust õpetajanna-koolidirektrissi" -rolli lihvinud peensusteni koomilis-vahvalt tabavalt elust tuttavaks nipsakaks, tähtsaks ja uhkeks tolleaegseks õpetajannaks. Nais-Maurus (miinus rahateema), kes võtab nii õpetaja- kui noorte tüdrukute "kasvatamistööd" täie tõsidusega. See on selgelt kogu tema elu missioon ja midagi muud sellesse ei mahugi siiamaani pole mahtunud. Nõnda ongi ta jäänud vanatüdrukuks... Vanatüdrukuks, kes siiski pole ju tundetu ja kaitstud meeste vastu tekkivate tunnete vastu... "Ööpiltnikke" vaadates on lihtsalt vaimustav tema energia tunnistajaks olla! Üks esimese poolaasta tugevamaid naispeaosasid. Seevastu Piret Simson pakkuski esimese poolaasta eesti teatri (ca75 nähtud erineva lavastuse) kõige parema naiskõrvaosa! See on nii vinge ja eriline tunne, kui näitleja suudab teha midagi täiesti uut!!! Ja seejuures julgelt MÄNGIDA, ehk luua täiesti isemoodi karakter!!! Ja selle mängulise "mängu" juures veel luua psühholoogiliselt sügav, ehk "elust tuttav" inimene. Antud juhul nagu pisut sotsiaalselt ohmu ning kohmetu ja aeglane, aga igatahes terviklik tüüp ja nagu öeldud - Pireti varasematest rollidest täiesti erinev. Ka see tema "õpetajapreilna" on vanatüdruk, kes nagu direktrisski noorte meeste võlusõnade maagia sees sulab... Autor-Gerdalt ka väike nali õpetajapreili nime näol vaikselt sees, nimelt on Pireti tegelaseks - preili LOOTUS :)

Nüüdseks võib juba päris kindlalt arvata, et lavastaja ning tema viimaseaja lavastuste helilooja/muusikalise kujundaja Markus Robami vahel valitseb ilmselgelt täielik usaldus ning toimiv koostöösuhe, sest Robamilt järjekordselt (Gerda lavastuses) suurepärane muusikaline saade. Eriti üks keelpillide-teema pakkus erilist naudingut. Kuid antud juhul on etenduses muusikat pisut rohkemgi, just nimelt ajastukohast ja tütarlapsed esitavad ka tantse ning ka muidu ju kindlasti igas "tütarlastekoolis" võib ette kujutada on seda laulu ja omavahelist tralli igal õppetööst vabal hetkel... Silmailu lisamas ka (Vanemuisest kaasatud Silas Stubbsi) tantsud ja liikumisseaded. Nõnda on seal isegi revüülikke vürtse õiget ajalist tunnetust maitseks lisamas. Liina Tepandilt ajastu-kostüümid ja jällegi üks isiklik eluline paralleel, mille eest eriti suur tänu preili Lootuse juustesse pandud lillele! Tõi meelde ühe minust mõned aasatad vanema naisterahva, kes ka lille juustes kasutas, arvates, et see teda kuidagi eriti ilusaks teeb ning oli kunagi minusse armunud. Eks nagu öeldakse "saatan on detailides" ja sedasi enda eluga ühendusi luues, muutub pea sajanditagusesse aega asetuv lugu ka tänapäevas äratuntav-nostalgiliseks - vaatad ja tead ning tunned, et kuidagi nii see võiski olla tollel ajal, tollel ajastul.

Valguskunstnik Taavi Toom'i loodud (eriti üks peegeldustega valgustus ülevalt küljelt kesklavale) on midagi maagilist. Siin on ka muidu valgusemängu, sest pildid vahetuvad intiimsetest ja kammerlikest, kohati ju hilistel tundidel toimuvatest stseenidest - suurte, kogu trupi laval osalevatega. Ja siis veel need kabaree-numbrid... Kõik on nii maitsekas ja ilus ning seda nii visuaalsetes kui sisulistes valikutes. Gerda puhul ei ole ka lugu kunagi lihtsalt "lavale pandud", vaid üllatuslikke komponente pigem lausa ootad. Siin on ERMi teatrisaali nii huvitavalt ära kasutatud - kasutusele on võetud üleval paremal otsas asetsev koridor, lava keskse seina kõrgemal asuv osa, millest on saanud direktrissi tuba, kuhu saab ka redelitpidi läbi akna! Samuti lava alumine tagumine osa, millest saab fotograafi tuba. Aga ka mitte ainult ruumilised leiud, vaid ka heli- ja lavastuslikud mängud, alates kohe algusstseeni "katusest vee läbi tilkumistest", kuni kogu selle ajastutunnetuse loomiseni ning muidugi kogu muusika, revüü, tantsude, põgenemiste ja koolitundide komponeerimisel üheks voolavaks ja dünaamiliseks tervikuks.

Noored tüdrukud on ka väga toredad ja kõigi silmist särab sajaga mängulusti. Eriliseks lemmikuks kujunes... ja tundub, et nii minul ja minu teatrikaaslasel kui ka tervel publikul - Maria Kallaste pisut isepäine, pika patsiga plika, kellel oli võib-olla ka pisut teistest rohkem "karikatuursust" tegelases. Laura Aurora Vahtra, kes noortest (minu nähtud etenduses) nö. peaosas oli, ehk sai teistest rohkem mängida, oli vast alguses nõksuvõrra pinges, kuid mängis end teises vaatuses korralikult lahti. Teiste seast, kuigi ta otseselt kuidagi oma tegelasega eraldi tähelepanu ei saanud, siis ometi torkas silma Iris Viru, kellel on mingi sõnulseletamatu lavaline x-faktor. Samas kõik tüdrukud olid vahvalt särtsakad ning väga tore, et Gerda läks seda rada, et kaasas ilma eriliste sleppide ja tuntud näolappideta, mitte otseselt proffdraamanäitelejad neid mängima, seda ehedam, vahetum ja huvitavam see kõik tundus. Helo, Mirjam, Pamela ja VihmaPisar, kes siiani mainimata, tuleb kahtlemata ka nimeliselt ära märkida! Loodetavasti kuuleme neist tüdrukutest ka tulevikus!

Mis Gerdast minu jaoks autorina ka nö. näitekirjanduslikus mõttes väärtkirjaniku teeb, on lisaks lugudejutustamisoskusele ka need temale omased keelelised mängud. Tihti õpin tema tekstidest suisa uusi sõnu, mida lihtsalt varem pole täheldanud või siis tean küll sõna ja selle tähendust, aga lihtsalt pole seda oma peas konteksti pannud või ise kasutanud (näiteks skvottimine). "Ööpiltnikud" tekstis mängib autor vana ja uue kõnekeele segamisega, mis annab võimaluse kulmukergitusteks, kuid positiivses mõttes. Sest selline lähenemine paneb teksti kuulama ja jälgima ning nõnda ei lähe ka loo pisemad nüansid kaduma. Ja nüansse siin on, sest kihte on tavalisest palju rohkem kui kokku põrkuvad ontlik tütarlastekool ja sinna kogemata sattuvad kahlase taustaga mehed, kes end kooliseinte vahele sisse smugeldavad. Ja ühtlasti mitte ainult kooliseinte vahele, vaid ka suheteks, armastuseks ja seiklusteks valmisolevate naiste ja tüdrukute südametesse. Kõik jahivad paremat ja ilusamat tulevikku, jahiti 80-90 aastat tagasi ja jahitakse ka praegu. Ilus ja põnev lugu, särtsutäis trupp ja huvitavad rollid - kõik kokku üks väärt teatrielamus.

Lõpetuseks, nagu "koolile" kohaselt - numbriliseks hinnanguks väga tugev 4, vähimadki etteheited puuduvad, seega peaaegu 5 (aga kui Pruutide kool tõesti oligi 5, siis "elavaks klassikaks" muutumiseks on veel vaja natuke aega, et näha, kui tihti mõtted "Ööpiltnike" teatrielamusele veel tagasi liiguvad ja kui tugevalt see meelde ja mõtetesse kummitama jääb) :)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Arp Karm ja need on pärit ERMi FB seinalt):


Põneviku sugemetega klassikalise täiskasvanuks saamise loo tegevus hargneb Tartu Tütarlaste Saksa Eragümnaasiumis ühel sügisel kusagil 1930. aastate keskel, mil sinna satuvad kaks seiklejat – Eesti esimene pornofotograaf Ned de Baggo ja kõlvatute juttude autor Kiwilombi Ints. Nad üritavad oma lõksu meelitada nii koolipreilisid kui ka õpilasneide, kuid tabatakse lõpuks peategelase neiu Elleni ja koolijuhataja preili Alu tegutsemise tulemusena.

Pauguvad püssid, välgub paljas ihu, armutakse ja petetakse.

1930. aastate muusikafilmide esteetikas ning kabareenumbritega vürtsitatud lavastuse teise plaani moodustab inimeste kalduvus soovnägemisele, -kuulmisele ja -mõtlemisele, mis on võimsad relvad nii kelmide kui ka poliitikute arsenalis

Lavastus on soovituslik alates 14. eluaastast.

Osades: Kristjan Lüüs, Ott Sepp, Iris Viru ja Laura Aurora Vahtra, Kersti Tombak, Piret Simson, Maria Kallaste ning Tartu Waldorfgümnaasiumi gümnasistid Pamela Ebber, Mirjam Aavakivi, Helo Sööt, Laura Aurora Vahtra, VihmaPisar Zobel

Autor ja lavastaja – Gerda Kordemets
Lava- ja kostüümikunstnik – Liina Tepand
Muusikaline kujundaja – Markus Robam
Valguskunstnik – Taavi Toom
Koreograaf – Silas Stubbs (Vanemuine)

Etenduse kestus 2h 30 min.
Esietendus 12. aprillil 2019 ERMi teatrisaalis (B-sissepääs).