Teisipäev, 23. juuli 2019

Etturid - Ugala


Täpselt 5 aastat tagasi, juuli 2014, külastasin koos üle maailma siia kokku reisinud Eesti aukonsulitega Võrumaal asuvat Metsavenna Talu. Emotsionaalne külaskäik - ronisime punkritesse ja kuulasime lugusid 1940ndatest ja -50ndatest... sh. ka viimasest metsavennast, kelle KGB mõrvas alles 1978.aastal. Seal kitsastes punkrites suure kambaga koos istudes sai muidugi vaid kaugelt aimu, mida võis tähendada metsas, maa all aastaid elamine nende meeste jaoks. Kuigi paratamatult liikusid mõtted ka sellele, kui raske võis olla ka tervetel perekondadel, kes pidid oma armsamaid peitma, samal ajal kui sõdurid olid pidevalt püssidega ähvardamas, et peidupaiku teada saada või muidu lasti kohapeal maha... Võrumaal, selles piirkonnas, eriti äraandjaid ei olnud õnneks, mis ju muidu oli väga tavaline tollel ajal - vend, kes himustas venna maja; õde, kes oli õe ilu pärast kade ning tollel veel peigmees metsas peidus... Eks neid lugusid nii raamatute (massid teavad teemat ilmselt ka näiteks Sofi Oksaneni "Puhastus"e kaudu, mis ju ka otsapidi räägib sellest), filmide, doksaadete (väga soovituslik on 25-osaline 1980ndate keskel, ehk nõuka ajal valminud "Surma ei otsinud keegi") ja vanavanemate lugude kaudu teatakse. Eestist deporteeriti üle 30 000 inimese Siberisse 1940ndatel, mis on pea kolm korda Võru linna rahvaarv. Ja kui Sul õnnestuski eluga pääseda metsavendlusest või metsavenna pereliikmena, siis ju seda just Siberisse saadetuna...

Nõnda elasin ka mina oma lapsepõlve mõeldes, et metsavennad olid head ja kommunistid ning nõukogude võim halb, sest need tegid headel tavalistel inimestel elu kibedaks. Kiusati ja piinati oma pealesurutud riigikorra ja ebaõiglaste reeglitega. Kuniks kuulsin, et metsavennad tapsid näitleja Helle Laas'i isa. Olen Helle isale ja väiksele Hellele tolles olukorras mõelnud nüüdseks juba aastaid ja asetanud konteksti ka enda vanavanemate looga. Minu vanaema oli sunnitud (karistuseks) käima alevi- ja külarahva loomi ja vara ülelugemas. Oleks seal mõni teadmatu metsavend nende kandis Tamsalus-Araskil-Põdrangul olnud, kes teab, kas vanaemagi oleks kuulita oma elu elanud. Nimelt, kuna vanaisa võitles nii Saksa kui Eesti väes ja kogu pere oli nö. "halvas nimekirjas" ka sellepärast, et vanaema 2 venda läände põgenesid (ühest sai seal Washingtoni ülikooli auprofessor ja teine asetus elama Torontosse ja oli ka väga tark ja edukas). Kui vanaema õed lubati nõuka-ajal vendadele Kanadasse külla (ka USAs elav vend sõitis sinna selleks ajaks), siis minu vanaema mitte. Tema oli sunnitud tegema seda nõmedat ja häbiväärset tööd...vanaisa pärast. Ega ma muidugi ei tea kõiki detailseid tagamaid, saan vaid pusletükke kokku sobitada ning arvatavaid järeldusi teha. Väikse poisikesena minule meeldis vanaema ja vanaisaga mööda külasid ringi sõita ja tähtsaid vanaema tabeleid vaadata ning aidata tal järge pidada ning kokkuvõtteid teha, kellel kui palju lehmi, sigu, lambaid, juurde tulnud/vähemaks jäänud, kellel oma auto, traktor jne. (Võib-olla sellest ka see tabelitetegemise maania täiskasvanuna? Eks meid mõjutab ju kõik...)

Järeldusi ning suuremat pilti enda jaoks luua, saab ka nende "Etturi" poiste lugu vaadates. "Etturid" sõjatandri suurel elu-mängulaual. Noored mehed, kellest olude sunnil saavad metsavennad. Taago Tubin on dramatiseerinud Eno Raua romaani ja lavastanud selle Ugalas emotsioonide ja oma hoiakuga manipuleerimata, jättes väga osavalt vaatajale endale võimaluse otsustada, kas nad olid "bandiidid" (seda sõna kasutati ka eelmainitud dok-sarjas) või lihtsalt inimlike vigadega noored, kes sellises olukorras lihtsalt teisiti ei saanudki? Kõige šokeerivamaks hetkeks vast veel see, kui Valdur (Karl Robert Saamäe) laseb heast peast oma pruudi (Ilo-Ann Saarepera) venna (Vallo Kirs) surnuks. Heiki (Ringo Ramul) läheb punkris segi ja ega Agugi (Martin Mill) sellele kõigele eluga vastu ei pea.

Kurb lugu, mida tuleb aegajalt uuesti meelde tuletada, sest ega maailmasõda ei lõppenud ju 1945, nagu ametlikult rahu välja kuulutati - see oli alles õuduste algus... Etturite "Avamäng" toimub 1944, mil sõda veel täies hoos. Seal siis olude sunnil minnaksegi metsa varjule. "Keskmäng" toimub 1948 ning "Lõppmäng" 1949 ning sealt edasi. Huvitavalt peatükkideks jagatult, mis ühest küljest oli kunstilises mõttes ilus viide raamatuga seotusele, teisalt andis ajalise konkreetse raami ning aimu kui lühikese või pika ajaga need muutused toimusid ja kaua nad metsas olid. Eelpool viidatud ERR arhiivis leitav doksari jookseb Etttureid vaadates mõtetes kaasa ja kui nii mitmest kohast ja mitmetasandiliselt räägitakse asjadest sarnaselt, aga erinevate nüanssidega, siis võib aimata, et paljud põhiolme-teemad just nii toimusid ja olidki ja sedasi on ka Eno Raua väljamõeldud lugu kahtlemata võimalik.

Inimpsüühika haprus ja tugevus tuleb ka välja kõige paremini just sellistes erilistes olukordades ja veel nõnda rasketel aegadel. Eks see olukord, millesse need mehed aeti, nälg ja metsaelu muutsid ka neid inimesi. Kahepoolse teraga nuga. Ringo, Karl Robert ja Martin mängivad oma noored mehed 5 aastaga lõbusatest poistest, kellel "kõik veel alles ees" - karmi elu läbinud meesteks. Ringo ehitatud karakter mõjus nii ehe selles ajastus, isegi tema välimus mängis kaasa ning tundus tõesti, nagu ta olekski sellest ajast pärit! Olin tõelises vaimustuses tema mängu jälgides (sama selgus ka teatrikaaslase vaimustusest pärast etendust). Ja seda nii rõõmsa(ma)tes hetkedes kui ka hulluks minnes. Ma ei tea ühtegi teist temaga sarnast näitlejat eesti teatrites ja see on veel omakorda tema trumbiks ja suureks plussiks. Ringo on väga tundliku mängumaneeriga ja kui ongi dramaatiliselt kandvamad kohad, siis see pinge ei mõju hetkekski liialdatud ja ammugi mitte alamängitud. Aus mäng, nagu öeldakse. Ja veel kui sekundeerimas on (TÜ VKA lavakoolist pärit kursavend) Karl Robert, kellel on hoopis teistmoodi auraga hoog, intensiivsus ja kaasatõmbamisoskus, siis täiendavad nad teineteist ja ühtlasi iga stseeni sisekliimat ja dünaamikat, kus nad koos osalevad. Nemad kaks olidki minu arvates selle lavaloo peategelased. Kolmas poiss, kes natuke varem mängust kõrvale jääb, ehk Martin Milli tegelane... Martini füüsiline kohalolu pani vaataja jällegi temagi silmade läbi asju vaatama ning suurendas seda segaduslikku tunnetemaastikku omakorda veelgi, mida nad seal tunda võisid. Kõik kolm saavad mängida ka nii laiema joonega suuremas tegevustikus ja partnerimängus kui ka vägagi lähiplaanis, detailset, psühholoogilist ning kogu fookust neist ühel-kahel hoidvat mängu. Sellepärast on kõigi kolme mehe psühholoogilise draama mänguarsenal pidevalt relvades laetult ootel ja siis jälle valangutena vaatajate pihta paiskumas. Kõigi kolme meesnäitelja intensiivsus loob õhku pinevuse ja elektri ning muudab selle paksuks ja tiineks, et tunned iga ihurakuga, et see lugu ei saa muud sünnitada kui õnnetu lõpu.

Kõrvalosadest tahaks esile tõsta Aarne Soro ja Jaana Kena dueti ja mõlemad ka eraldi. Duetina tahaks ära märkida, et nad on ühed parimad draamanäitlejatest tantsijad esimesel teatripoolaastal (koos Sander Rebase ja Getter Meresmaaga ühest teisest lavastusest)! No ega Ringo Ramul ja Laura Kalle ka neile palju alla jäänud ("Etturid" koreograafia ja liikumine - Raido Mägi). Aga nii Aarne erinevad tõsisemad teised rollid selles loos kui eriti Jaana üks pisut koomilisema kallakuga tegelaskuju seal vahepeal - lihtsalt vaimustav oli neid jälgida igas pisemas või pikemaski sutsakas. Janek Vadi arglik mehike tõi silme ette teatud inimtüübi laiemalt ja Laura Kalle nii pruudi pehmuse ja inimlikkusega kui ajastukohase, aga ka muidu tuttava kontoriametnikulikkusega näitab oma muundumisvõimet ja nii positiivse kui negatiivse tegelaskuju loomel oskuse vastavaid tundeid vaatajas esile kutsuda. Ilo-Ann'i, tegelase emotsionaalset stabiilsust kõigutav roll ning ka Vallo Kirs venna ja sõdurina olid omal kohal. Kõik kokku, lisaks sellele, et nad teevad omad rollid pinevust ja pahaendelisust justkui kogu tervikusse lisades, töötavad ka ansamblina eriliselt hästi selles lavastuses koos.

Selles mõttes, et seda suvel teatrimajast väljas veel mängitakse, võib see vabalt osutuda nende jaoks, kellel õnnestub Kukenoosi küüni pileteid saada - aasta üheks parimaks suveteatriks. Mina nägin seda kevadhooajal teatrisaalis ning teadsin toona juba suvemänguplaanidest ning vaadates mõtlesin, et seal küünis jäävad ka lavalaudadelt kostuvad saapaklobinad ära ning kõik muutub veel ühe nõksuvõrra ehedamaks. Sest see on just "selline" lugu ja lavastus, millele eriline mängukoht kindlasti veel natuke juurde annab. Toimis see muidugi ka, nagu siinsest tekstis ma loodan selgelt aimata on, Ugala väikses saalis. Kaspar Jancise loodud pruuni-beeži-hallitooniline stsenograafia koos oma hõredalt kokkulöödud laudadest punkriseinte taustaga, mille kõrgemasse osasse on loodud ka nö. teine mängukorrus, mis annab ruumilises mõttes lavastajale veelgi rohkem mänguseadmisruumi ning näiteks naise-mehe vestlused-kohtumised, tegevuse intiimsemaks muutmisel, kaugemasse pimedusse viimisel, annab oma eraldi mängukoha. Mari-Riin Paavo loodud valguskaart on kohati intiimistav - ikkagi punkrielu, siis jälle eredam kui on vaja näidata laiemaid plaane. Lisaks ka valgustusala vormide ja värvidega mängu on märgata valgusrežiis ja see jätab läbimõeldud ning stseenidele kaasamängimise mulje.

Taago Tubin on ka muidu väga tugeva ja hea atmosfääritunnetusega lavastaja, aga antud juhul on ta veel ise teinud dramatiseeringu Raua romaanist, seega on ta seda lugu endast igatpidi läbinäritult läbi lasknud ja lavale on jõudnud detailiderohke, läbitunnetatud ja -mõeldud ning targalt komponeeritud tervik. Kaasakiskuv, kuid ei kunagi kindlalt sõrmega näidates, mis on õige, mis vale, jättes vaatajale võimaluse enda otsusteks ja pigem just pannes mõtlema ka varjupoolte läbi sellele, mida paha see tegi nii nende varjusolevate inimeste ja nende lähedaste närvikavadele ja seeläbi kuidas see kogu tolleaegset ühiskonda mõjutas. Lõppude lõpuks oleme me ju inimesed. Ja inimestel on tunded ja inimesed eksivad ja inimesed mõtlevad teatud hetkedel ainult iseendale. Inimesed teevad ja saavad haiget, aga ka armastavad ja vajavad armastust. Tahavad head elu ja tahavad lähedastele ja armsamatele head elu. Inimesed tegutsevad ja räägivad ja mõnikord nad ei tegutse kui nad peaksid ja mõnikord nad ei räägi kui peaksid ja vastupidi. Kuid lõppude lõpuks oleme ikkagi kõik inimesed, ka Stalin oli ja tagantjärele kõigele sellele distantsilt vaadates, siis näeb seda paha, millega võib üks inimeseloom (ja tema ehitatud võimueliit) oma kurjuses ja võimuihas hakkama saada, et ta meid sellisesse olukorda pani. Ja ma kirjutan siin "meid", sest ma tunnen end oma rahva liikmena, olgugi, et ajalise distantsiga... ja nagu ikka, siis halbadest asjadest tuleb mõnikord ka head ning üks hea asi, mis sellest tuli, oli meie rahva tugev kokkuhoidmine nendel rasketel aegadel. See sama kokkuhoidmine, mida tegelikult oleks meile vaja ka praegustel aegadel, kui väline võim meid just sellel tasandil ei mõjuta nii otseselt ja tugevalt, aga seevastu on mõni oma "kuri võimuloom", kes oma valede ja pahatahtlikkuse ning võimuihaga üle piiri läheb ning võib... ja saabki väga palju kurjaga sedasi hakkama. Sellepärast kõnetavad ka sellised lood, nagu Taago tehtud Eno Raua "Etturid" meid igas ajas. Ka 90 aastat loo toimumisajast hiljem. Kõnetab kindlasti ka veel järgmise 90 aasta pärast. Inimesed ju väga palju ja nii kiiresti ei muutu. Samas ka inimlikkus ei kao kuhugi. Sellepärast empaatiavõime, ajaloohuvi, tulevikku vaatamine läbi minevikust õpitu on ja jäävad ikka ja alati austusväärseteks. Ja seda kõvemini me rahvana hoiame kokku. Kuri võib küll ajutiselt võimule pääseda, aga pärast saab ta ikka oma palga... sellepärast ka tegelikult "Etturid" ei lõppe seal teatrilaval tolles ajastus, vaid kestab praegu päris elus edasi. ja nüüdseks juba hoopis teises ajastus..

Hinnang: 4 (Lausa kummaline, et keegi varem seda kõnekat ja olulist teksti pole dramatiseerinud. Mäletan kooliajast, kui 7.keskkoolis, kirjandustunni jaoks tuli võtta lemmikraamat kaasa ning üks klassivendadest just nimelt "Etturid" näpuvahel kooli tuli. Mina polnud seda siis veel lugenud, aga seda raamatut vaadates ja sellest kuulates kuidagi ei kõnetanud mind see tollel ajal. Ei jaganud vist veel kogu seda matsu nii väiksena välja, sest polnud veel nii varaküps kui klassivend. Võib-olla mõjutas mind ka nõuka-aja ajupesu toona... eks mõjutaski... siiani tuleb mõnikord meelde kuidas lasteaiast ükskord koju tulles nutsin südantlõhestavalt, sest sain teada, et suur laste sõber Lenin on surnud... tegelikult oli ta surnud juba 55 aastat tagasi. Eks meie egokesksus, teadmatus ja ignorantsus piiravad meid ju terve elu. Kuigi loomulikult nüüd pean seda vägagi oluliseks tekstiks. Metsavendade-teema laiemalt on väga huvitav ning inimlikke dilemmasid pakkuv. Osa meie ajaloost. Ikka kaigub kusagil tagaajus, et mis siis kui ise oleks tollel ajal elanud, kuidas ise oleks hakkama saanud? Ja kui oleksin pidanud metsavennaks hakkama, kas ja kuidas selle üle elanud? Kas metsas punkris hulluks läinud või tõesti suutnud seal raske ja nii pika aja terve nahaga üle elada? Ja oh õudust, kui just mina oleksin punaste poolele üle läinud ja hakkanud represseerijaks... võimuiha ju kasvab mida rohkem seda on... See oli siis nii ja nagu meie tänapäeva poliitikast näha, on nii ka edasi. Ringo Ramul teeb mitte ainult ühe senise teatriaasta parima noore näitleja rolli, vaid üldse ühe TOP10 meespeaosa. Taagol on lavastajana ka üldisemas plaanis hea aasta, sest tema Once-lavastus samuti töötas hästi ning oli mitmeski mõttes huvitava konstruktsiooniga. Ma ise just "lavastajatöö" -mõttes hindan küll "Ettureid" veelgi tugevamaks. Ja selles mõttes on tema looming veel eriti tunnustamist väärt, et need on omavahel väga eriilmselised tööd - üks suurel, teine väiksel laval. Mina omalt poolt kindlasti-kindlasti soovitan seda vaatama minna. Isegi siis kui otsene metsavendade-teema on kauge, sest siin on lugu muidu ka huvitav ja väga tugev. Lavastus heas mõttes klassikaline ja autorit austav, hästi mängitud ja ülimalt hea ansamblitunnetusega, kaasahaarav ja mõtlemapanev nii Eesti ajaloo, sõjajärgse olukorra kui ka laiemal - inimlikul tasandil.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamäe ja Heigo Tederi fotod):

ETTURID
Eno Raud

LAVASTUSE TUTVUSTUS
Põnevusdraama kahes vaatuses

Eno Raua romaan „Etturid” ilmus esmakordselt 1968. aastal ja oli oma aja kohta äärmiselt julge teos – teemaks Saksa ja Soome mundris sõdinud meeste metsavendadeks hakkamine ning nende elutraagika aastatel 1944–1950. Neil aegadel on Eestis erinevatel hinnangutel arvatud olevat 15 000–30 000 metsavenda.

„Etturid” on lugu kolme noore mehe – Agu, Heiki ja Valduri – võitlusest iseendaks jäämise nimel, samal ajal kui ümbritsev tegelikkus seda üha vähem võimaldab. Ideaalide kuhtumise ja purunemise lugu, mis sunnib paratamatult küsima: kuidas käituksime ise, kui satuksime samasugustesse oludesse?
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.
Esietendus: 27. aprill 2019
LAVASTUSMEESKOND
Dramatiseerija ja lavastaja

Taago Tubin

Kunstnik

Kaspar Jancis

Heli- ja muusikaline kujundus

Lauri Lüdimois ja Taago Tubin

Liikumisjuht

Raido Mägi

Valguskunstnik

Mari-Riin Paavo

Osades

Karl Robert Saaremäe (külalisena), Ringo Ramul, Martin Mill, Ilo-Ann Saarepera, Laura Kalle, Janek Vadi, Aarne Soro, Vallo Kirs, Jaana Kena, Gerda Sülla ja Siim Saarsen




Kommentaare ei ole: