Laupäev, 13. juuli 2019

Pidu tuli - Raadi Suveteater


Ajaloolasest näitekirjanik Loone Ots, on meie tähtsa - laulupeo juubeliaasta - puhul kirjutanud näidendi, mis need sajaviiekümne aasta tagused sündmused, mil läbi tõsiste raskuste esimene laulupidu teoks sai, dramatiseeritult, tänapäeva inimestele aimu andmiseks silme ette toob. Selle loo "elustajaks" on lavastaja Karl Laumets, kes pärast minu eelmise aasta suurima teatrielamuse pakkumist ja teatriliidu parima lavastaja auhinna võitmist "Kalevipoja" lavastustöö eest ning väikevormi "Leek" Teatri- ja Muusikamuuseumis, on loonud oma kolmanda lavastuse. Sedapuhku palju suurema mõõtkava ja tegelaste/näitlejate/esinejate arvuga kui varasemad. Näidates ära, et ta oskab ka masse liikuma panna ning suuremad pildid kokku siduda üheks ilusaks terviklikuks lavalooks.

Raadi Suveteatri "Pidu tuli" on suveteater oma kõige ehedamas vormis - keset loodust, ilma mikrofonideta ja mitmete põnevate (ajaloost tuttavate) karakteritega. Lisaks professionaalsetele näitlejatele on toredalt integreeritud (ka massi saavutamiseks) nii harrastusnäitlejad, koorilauljad kui pillimehed, ratsutajatest rääkimata!

Autor on avanud tagamaid ja pannud mõtlema meie laulupeo-traditsiooni üllatavalt raskele sünniloole. Tänavuaastaste juubelipidustustega seoses on ju muidu ka palju räägitud igasugustest lugudest ja juhtumitest, miks ja kuidas see kõik alguse sai, aga enne "Pidu tuli" nägemist polnud mina seda enda jaoks ülestähendanudki. "Pidu tuli" andis hea pusle-raamistiku ja olulisemad killud kätte, et pilt enamvähem ette saaks, ülejäänud raadiost ja telest (viimase kuu aja jooksul) korjatud info sai juba asetada selle tekkinud pildi täienduseks.

Raadi Suveteatri "esimest linnukest" õnnestus vaadata Tartus u.nädalase nihkega, kui 150 aastat tagasi samuti Tartus see meie esimene laulupidu aset leidis. Olen ise ka vana koorilaulja ning jõudnud kaheksal erineval laulupeol lauljana üles astuda (tänud selle eest siinkohal mu kolmele lauluõpetajale - mudilaskooris Liivi Urbel, ansambel Kurekellas Ülle Raud ja kõige pikemalt ja rohkem - kooli- ning kammerkooris Tiia Loitme), seega oli see kõik põnev ja huvitav ka nö. professionaalsest kretinismist.

"Pidu tuli" on üks ilus austusavaldus, mis laulupeole eelneva(te) aasta(te) tegevustele päädis selle esimese laulupeo rekonstrueerimisega vaatajate silme all nö. lühivormis. Muidugi täpsem koht on ju teine ja lisaks ka mitmete muude teatrile sobivate väikeste kunstiliste liialdustega. Näiteks laulupidu elustati siin naiste abiga, kuigi esimesel laulupeol naised ju ei laulnud, siin aga küll! Ja isegi loodusjõudude kaasabil - ka esimesel laulupeol sadas vihma, nagu ka "Pidu tuli" esietendusel. Kuid tekitas külmavärinaid oma emotsionaalsuse ning laulude jõuga (sh. eesti hümni ja Kunileiu viisiga "Mu isamaa on minu arm"uga).

See mängukoht oma avarusega oli lausa ahhetmapanev. Võimas kui kaugusest juba nägi kuidas ratsanikud hobustel lähemale ratsutasid. Kõikidesse stseenidesse ja elupiltidesse loos sekkus helide, tuulte, lindude ja sügava rohelusega ümbruskond ja atmosfäär. Hobuste kasutamine oli veel üks neist parimatest otsustest. Mis siis sellest, et esietendusel vankriga lavale sõitnud hobune kutsari sõna ei tahtnud kuidagi kuulata ja läks omasoodu veel ühele väiksele ringile ning sai peatuma alles papa Jannseni, et Hannes Kaljujärve abiga (kogu publikule pakkus see eriliselt lusti, sest sellised ootamatused ainult rikastavad suveteatrit... isegi mõtlesin, kas seegi pole siia sisse hoopistükkis lavastatud! :)). Johann Voldemar Jannseni ja pastor Willigerode (Riho Kütsar) vastasseis oli vast see kõige tugevam dramaatiline selgroog, mis kogu lavastuse dünaamikat kandis. Ülejäänu, nagu Jannsenite pere omavahelised ja muud suhted, võitlus laulupeo pidamise õiguse eest jne. olid nagu lisand, toitis seda vastasseisu ning süstis mahlakust ning sisukust. Loone oleks nagu ajalises mõttes keskendunud laulupeole eelnevale aastale. Teadupärast hakati laulupidu korraldama 1867.aasta alguses, ehk 2 aastat enne pidu. Baltisakslased ajasid seal oma intriigi ning vene tsaaririigi bürokraatia ei teinud asja lihtsamaks. Mina arvasin varem, et no mis seal siis ikka - rahvas tuli kokku (Jannseni kutsel ning mahitusel) ja peetigi üks kõva laulupidu maha, aga ei - sellise massiürituse jaoks oli vaja luba võimukandjate käest. See "luba" saadi aga vaid 4 kuud enne peo algust! Õnneks kogu see pikk korraldus ja lootus peo toimumisest pani inimesed juba varakult kõike ettevalmistama ning kuigi kõik-kõik sai valmis viimaseks hetkeks, nagu ka noodid, mis valmisid vaid 6 nädalat enne pidu, olid lauljatel juba varem selgeks õpitud.
Ei saa jätta märkimata, et vaheajal kahistas publik, kui mõnusalt Kaljujärv ja Kütsar omavahelise pinge tekitasid ja seda õhus hoidsid.

Kuid tuttavaid tegelasi ja veelgi tuttavamaid näitlejad osales veel. Saara Nüganen kandis välja Lydia Koidula soengu ja kleidi ning tõi Lydiale omase jõulisuse ja pehmuse segu oma papa tugena sellele hiiglaslikule lavale. Loost ei puudu ka linnalegend, et kas Lydia ja Jakob Hurda vahel oli mingi särts ja säde (seda on agaralt näiteks Mart Laar ümber lükanud... aga vanasõna ütleb ju, et kus suitsu seal tuld... või mis? :)). Kärt Tammjärv Lydia noorema õena oli vaid marginaalses osas, kuid saab ka ühe dramaatilisema stseeni kandmiseks. Kaks peaaegu sama vana ja sama olulist ühiskonnategelast, kelle nimed on ka väga olulised eesti kirjandusloo kontekstis, esinevad selles etenduses oma tervikkõnedega. Nimelt Carl Robert Jakobson Jürgen Ganseni kehastuses ja Jakob Hurt Karl Edgar Tammi looduna. Vast seekordse ainsa kriitikanoole lasengi siinkohal õhku, sest need kõned olid liiga pikad selle konteksti jaoks ning mõlema kõne ajal lihtsalt kukkus kärult omadesse mõtetesse. Esitatud olid need ju mõlemad võimsalt (eriti nauditav oli Karl Edgari "Jakob", sest sellele oli lisatud teatav karakterinõks, mis andis Hurdale teava "mina"), aga lihtsalt venisid pisut liiga pikale ühe teatrietenduse tarbeks. Mõlemad suurmehed on ju peaaegu sama vanad ja omal ajal need kõned kindlasti mõjusid oma aja rahvale (mõjuvad need ju ka teatavas mõttes praegu, lihtsalt mitte teatriloo sees). Originaalis Jakobson pidas oma kõne aasta enne laulupidu Vanemuises ning Hurt enda oma I laulupeo teisel päeval.

Ja kuigi profinäitlejaid rohkem tähele ei pannud, siis mitmeid praeguseks tuttavaid harrastusnäitlejaid leidis ka sealt massi seest. Eelkõige Vilde Teatrist ja LendTeatrist, kuigi olen neid risti-rästi näinud ka teineteise teatrites mängimas - Rein Annuk, Tiina Tasa, Andrus Novoseltsev, Kaidi Koppel ja rahva suureks lemmikuks kujunenud Aire Pajuri "tädi Anni" naerutas publikut oma rahvaliku lihtsameelsuse ja otsekohesusega. Samuti märkas siin-seal Priit Sonn'i, kes säras eelmisel suvel (ja särab ka ilmselt sama edukalt ka sellel suvel) "Tsaar Saltaanis".

Lisaks avastasin endale ühe uue lemmiku harrastusnäitleja - Margus Kits. Marguse loodud naljakalt nunnu Õru, kes peamiselt koos Rein Annukiga seal toimetada saab Jannseni kvinteti liikmena, aga no pärast esimest stseeni ootasime teatrikaaslasega mõlemad, et millal ta jälle lavale ilmub! Kaugelt liiga vähe on ta tegevustikus! :) Pärast teatrit spetsiaalselt veel uurisin, et kellega Marguse näol täpsemalt on tegemist ning tuli välja, et ta on Vanemuise orkestri flötist ja muidu ka kõva sõna flöödimängijana (aastakümneid ka Vanemuise flöödirühma kontsertmeister). Tema isa on kuulus Pallaslane Elmar Kits, kes on Viinistus Kivastiku kirjutatud teatritükkides figureerinud (nt "Kits viiuli ja õngega"). Eesti on ju pisike, aga mitte enam niiiii pisike. Esimesel laulupeal oli lauljaid 800 ringis, nüüd, 150 aastat hiljem üle 30 000! :) Üks minu oma tuttav oli ka laval (Leelo Muru), aga seda sain teada alles pärast etendust, kui ta küsis, et kas nägi mind vaatamas :) Huvitav, kuidas küll lavale vaadates on raskem inimest märgata kui vastupidi :) Kogu koor oli väga vahvalt mängus sees ning lauljatena väga kogenud, seega pakkusid oma professionaalsust heades ja huvitavates kooriseadetes.

Jah, lisaks näitlejatele olid kaasatud ka puhkpillimängijad, ehk Väägvere pasunakoor ning erinevad koorid - Tartu Laulupeomuuseumi segakoor, Korp! Fraternitas Tartuensis lauljad ning Lähte Naiskoori tublid lauljad, kes nii laulsid kui mängisid taustal ja aitasid selle "võimsa" elamuse loomisele tugevalt kaasa. Ja laulude osas koorijuhina juhendamas Mall Türk. Kuigi laulupeol saavad taktikeppi hoida ka nii Jannsen-Kaljujärv kui ka Koidula-Nüganen.

Kostümeerija ja grimeerija on laenatud Vanemuiselt - vastavalt Maris Plado ja Anne-Ly Randoja ning kunstnikutööd nii palju kui sellesse loodusesse on võimalik sisse tuua... ja seda polegi lõppude lõpuks eriti vähe, sest nagu ka näiteks järgmiselt fotolt on näha, kasutatakse ka suuremõõdulisi maale tegelaste taustaks linnatunde tekitamiseks. Kunstnikeks Martin Mikson ja Anna-Liisa Pärt (arvutigraafik Maris Savik). Kuid meelega olen jätnud viimaseks mainimiseks liikumisjuhi Marika Aidla, sest nii palju inimesi panna liikuma - see vajab juba omaette suure pildi nägemist. Nagu ka päris laulupidudel - masside liigutamiseks on täiesti omamoodi standardid. Ja Marikal on see töö erakordselt hästi välja tulnud. Siin on lavastaja ja liikumisjuhi tööd nii tugevalt käsikäes tunda. Ja ilmselgelt Karli ja Marika koostöö on hästi toiminud, sest nii lavale kui laval liikumised on üks, mis lavastust üles aitab ehitada.

Hinnang: 4 (Ajaloohuvilistele humoorikaid, musikaalseid ja ülevaidki hetki pakkuv. Suvelavastuste austajatele maiuspala. Sobib kõigile vanustele ja nii neile, kes armastavad koorimuusikat kui ka neile, kes mitte - minu seekordne teatrikaaslane näiteks ei suuda laulupidusid üldse kuulata, aga see lavalugu meeldis vaatet temale veelgi rohkem kui minule. Tegemist on ka sõna otseses mõttes olulise lavastusega, sest harib ka neid, kes siiani kogu Laulupeo loomise ja kujunemise looga pole varem kokku puutunud. Või lihtsalt ei mäleta... nagu mina. Äge ja võimas kogu oma kohaliku loodusega, aga ka inimeste ja hobustega, kes sinna tausta ette ja sisse on pandud mängima, laulma, pille mängima ja ratsutama.  Žanri mõttes muusikaline-ajalooline komöödia-draama. Eesti Laulupeo sünnilinnas... 150 aastat hiljem.)


Tekst lavastuse kodulehelt (Saara Nüganen/Lydia Koidula-foto on pärit teatri FB lehelt):

Pidu tuli

LUGU EESTI ESIMESE LAULUPEO SÜNNIST
Autor: Loone Ots
Lavastaja: Karl Laumets (Vanemuine)
Kunstnikud: Martin Mikson, Anna-Liisa Pärt
Koorijuht: Mall Türk
Lavastaja assistent: Siim Sareal
Osades: Saara Nüganen (Endla), Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Riho Kütsar (Vanemuine), Jürgen Gansen (Kuressaare Linnateater), Kärt Tammjärv (Vanemuine), Karl Edgar Tammi (Must Kast) jt.
Lisaks teevad lavastuses kaasa näitlejad LendTeatrist, laulupeomuuseumi näiteringist, samuti Väägvere pasunakoor ning laulupeomuuseumi segakoori, Lähte naiskoori ja Fraternitas Tartuensis Poolkoori lauljad.
Korraldaja: MTÜ Raadi Kultuurikoda
150 aastat tagasi, 1869. aastast algas rahvusvaheliselt kuulsaks saanud Eesti laulupidude traditsioon, sealtsamast peale võime kõnelda oma üldise muusikakultuuri, eriti koorilaulu tõelisest algusest.
Eesti üldlaulupeo korraldamise mõtte algatas 1867. aastal Vanemuise selts eesotsas J. V. Jannseniga, kes kujunes selle suure rahvusliku ürituse tegelikuks teostajaks. Jannseni kõrval sama olulisel kohal seisis end varjava ööbiku kombel tulihingeline ja väsimatu abiline – tütar Lydia Koidula.
Nädalapäevad pärast laulupidu kirjutas Koidula Fr. R. Kreutzwaldile: „Sest saaks pisukese raamatu, kui peaksin Teile jooni tõmbama kõikidest sündmustest, kõigest tulise võitluse ajast enne pidu, peo ajal ja pärast!“
Lavastaja Karl Laumets: „Esimese üldlaulupeo olulisust eesti rahvuse ja kultuuri arengus on võimatu ülehinnata. Poliitiliste erimeelsuste, vastuseisude, näljahädade ja majandusliku kitsikuse kiuste tuli võitjaks üksmeel ja tahe töötada ühise eesmärgi nimel. Nende sündmuste taustal mõtlen: kas me suudaksime ka täna sellist üksmeelt saavutada? Jannsen ja Koidula olid kahtlemata suured idealistid. Loodetavasti ei ole idealism veel päriselt kadunud.“
Esietendus 11.06.2019

Kommentaare ei ole: