Esmaspäev, 31. august 2020

Katkuhaud - Ugala

 

Minu teatripeegeldus baseerub sellel, et Ene Mihkelsoni raamatut "Katkuhaud" pole ma varem lugenud. Raamat oli ilmudes millegipärast eemaletõukav ja ma ei teagi miks, sest "katk" kui teema tundub huvitav alati ning raamat võitis ka rida auhindu (sellepärast isegi ostsin selle endale riiulile, et "kunagi" kindlasti loen). Nüüd, pärast teatri nägemist selgus, et katk on siin ülekantud tähenduses. Viidates ilmselt Stalini-aja ohvritele ning see, milliseks too aeg inimesed muutis, omakasuhuvidest johtuvalt on selline sotsiaalne käitumisilming tõesti võrreldav psühholoogilise "katkuga".

Tegelikult võiks kogu teatrielamuse kokku võtta ka vaid ühe suure armastuskirjaga Luule Komissarovile. Oma aastaauhinnaväärilise ümberkehastusega Kaata'ks hoiab ta vaatajat enda peos iga sekundi, mil ta laval on (ja isegi kui mõnes stseenis teda seal näha pole, on tema "kohalolu" tuntav!). Niivõrd psühholoogiliselt läbitunnetatud on see roll ning selle, minevikust läbiraputatud ning oma ilmselgelt raske elukandamiga tänaseks mentaalselt häiritud vanamemme kihtidevahele pugenud Luule, on leidnud siin endast täiesti uusi tahke ning suutnud need suisa vapustava meisterlikkusega välja tuua. Lull on tõeliselt, nagu üks meie rahvuslikke aardeid! Jah, selles Kaatas on ka üksjagu Luulet kui näitlejat, aga suurem osa ikkagi selgelt nö."ülesehitatud" karakter - näiteks pisikesed suuga tehtud tsüptsüptsüpid, kiired-närvilised teelusika keerutused tassis, memmetudilikud sussisahistamised jne. Näitleja ei pruugi siin mängida endast sugugi vanemat naist, ent sellel karakteril on olnud suured läbielamised, mis on temast tänaseks päevaks kujundanud Luule ülesehitatud ebastabiilse närvikavaga tädikese. Ja Luule tõesti "mängib" selle kõik Kaatasse sisse. Kõik need kiiksud, mis on tekkinud sellest, et üks naine oma mälestuste taaka endaga nii pikalt kaasas on pidanud kandma, ilmselgelt saamata hetkekski oma mõtetes neist deemonitest ja süütundest rahu. Lull, lull, va musirull... vapustas, raputas, nii tegelane kui näitlejatöö - silmad, kehahoiak, reaktsioonid (osad justkui refleksid, teised jällegi, nagu nimme kaastegelastele teatavast küljest enda näitamiseks külge poogitud - vägev kui näitleja suudab luua oma mängu selliseid metatasandeid), miimika, füüsiline ja mentaalne. Imeline!

Kadri Lepp, Kaata sugulastüdrukuna, keda Luule karakter lapsena üles kasvatas on siin teine peaosaline. Kadri lahendab oma karakteri allasurutud tunnetega, mis aeg-ajalt rafineeritud loomuga tänapäeva naisest siiski aeg-ajalt välja purskuvad - nii valusad ja nii häirivad on tema küsimused oma enda (ja Kaata) ajaloo kohta. Kui alguses on see tegelane pikalt oma tundeskaalas vangis, siis võib jääda mulje, et rollis polegi väga palju dünaamikat, ent see on näiline, pinna all pulbitseb ja koguneb kõike seda mäda, milles ju laps ise pole milleski süüdi, vaid see on teise, täiskasvanud inimese tegudest sinna pandud. Lapsena tead ju vaid niipalju, kui suudad näha ja tükkidest enda jaoks kokku panna. Sellepärast on ta nüüd tulnud (üle pika aja) oma tädile külla, et saada selgusele, mis tegelikult juhtus. Saada täidet oma mustadele aukudele ning rahu teadmisest, mida ja kes vanemas generatsioonis tegi.

Tänapäeva tasandisse on segatud ka Kaata poeg, Aarne Soro kehastuses, kes käib emal külas vaid omakasu noolides (geenid on kandunud ju edasi, aga igas ajas on oma "katk" möllamas inimeste psüühikaidpidi). Aarne loob selle mehe ontlikuks, ent kuidagi kohmetuks ja nii sotsiaalselt kui ka olemuslikult imelikuks, kuigi mitte ülemängimisega, vaid täiesti usutava inimesena. Selliseid on meie seas. Ta tegeleb mingite umbluutamistega, mida ise tõsiselt võtab ja nõnda on saanud ka teisi ennast uskuma, tegelikult elades oma ema kulul, temast tegelikult hoolimata. 

Kõrvaltegelasi on veel mitu, kes lavaaega saavad vaid loetud minutid. Nendest jahmatasid oma karakterloome kõrgema klassiga Garmen Tabor ja Vilma Luik. Garmen sellise hoogsuse ja hoopis teistmoodi "närvid läbi" naisena, kes on vanaduses ehitanud endale kaitsvad müürid ümber, aga seal sees on ta ka ühtlasi ise lõksus. Vilma jällegi suutis ahhetama panna, et see on tõesti tema, kes oma rolli mängib. Nii vägev kui näitleja suudab enda rolliprismat arvestades, tulla ka pisirolliga hoopis uutmoodi lavale. Positiivselt üllatas ka Marika Palm, nipsaka ja hästilahendatud pisirolliga. Tarvo Vridolin tõstis iseenda lati nii kõrgele kevadel nähtud "Triller"iga (siiani terve selle aasta parim meeskõrvalosa roll!) ja vähemalt esietendusel pani ta sirgelt selle lati alt läbi... tõstatas küsimuse, et kas tõesti polnud kedagi vanemaealist seda rolli mängima kutsuda... või polnud lihtsalt tal see karakter esietenduseks veel valmis. Ja kas siis Tarvoga koos (mängides tema naist), tõmbas paraku ka Merle Liinsoo mängu samasse küsimärki kaasa...

Üldse jäi mulje ja seda vaid selle ühe korra vaatamise (esietenduse) põhjal, et kas Priit Pedajas maksis mingil määral lõivu pandeemiaajale või miks see kõik nii ebaühtlane oli, kuigi Pedajas on tuntud kui pedantlikult lõpuni detailides täpseks oma lavastused ja dramatiseeringud lihvides, siis see mida Ugala väiksel laval vaatad, pole siiski tegelikult veel lõpuni valmis. Või siis pigem see oleks nagu mingil määral valminud kiirustades (kas ehk oli küsimus õhus ettevalmistusajal, kas lavastust üldse tuua välja sel suvel või mitte)? Alates dramatiseeringust. Inimeste nimesid visatakse õhku nii palju, et läheb pool etendust ja mõnede nimede puhul rohkemgi aega, et saada sotti, kes on kes olnud kunagi? Kes veel on elus ja kes on surnud? Vahepeal Kadri Lepp ütleb oma isa kohta isa, siis räägib tema kohta nimega Valter, mis tekitab segadust, kas ta räägib kahest erinevast inimesest? (selle panin tõesti kokku alles teises pooles, kuigi need, kes on raamatut lugenud, saavad ilmselt paremini aru). Ajaloos juhtunud asjadest rääkides, kasutatakse mineviku vormi, aga ühes lõigus mängitakse see "juhtunud" osa ka laval välja. Lavastuslikult töötab selline "väljahüpe" nii hästi ning on tunne, et rohkema ajaga, oleks Priit neid teinud rohkem. Alles lõpus tullakse justkui piiravast korterikastist välja ning lavalugu saab rohkem õhku, rohkem "vaatajale lähemale". See päästab natuke, aga ei lase lahti mõttest, kuivõrd palju parem oleks tervik olnud, kui neid "väljapõikeid" rohkem oleks saanud. 

Lugu on kahtlemata väärt jutustamist ning usun nüüd palju kindlamalt, et kunagi kui mälestus teatris nähtud loost hägustub, siis selle raamatu ka kätte võtan ning läbi loen. Teatris läbi Kadri Lepa tegelase huvi toimunu kohta paljastub, mida Luule Komissarovi tegelane Kaata on läbi elanud ning seda musta ja räpast staliniaegsete hämarate tegude rägastikku lahataksegi, eelkõige ühes väikses alevi- või külaühiskonnas, kus kõik on kõigiga lähemalt või kaugemalt seotud. Need inimpsüühika hämarad alleed saavad valgustatud ja oioi kui koledad need on! Võrdlused Sofi Oksaneni "Puhastus"ega pole sugugi asjatud, sest nii mõneski mõttes on inimsaatused teatavas mõttes sarnased, kuigi loomulikult on Ene Mihkelson neid lahanud omast vaatenurgast. Eks see paneb mõtlema oma vanemate ja vanavanemate peale ning toonase Eesti õudustele, mil sugulane reetis teise, naaber kaebas naabri peale, tahtlikult või tahtmatult, oma huvides või vahel ju ka kogemata (näiteks jälgiti kui keegi viis metsa süüa). Ja loomulikult nendest juurtet kasvanud inimsuhted, kuigi sügavale maetud, võivad kanda veel tänasenigi vilju. Eriti väiksemates kohtades, kus inimestel on valusad mälestused (elavalt tulid ka meelde Lõuna-Eesti metsavendade punkrites ronimised ning lood, mida seal kandis sai kuulda). Varsti on "need" mälestused hägusad ning põlvkonnad tulevad peale, kelle jaoks see kõik on vaid liiga kauge mälestus, pealegi edasijutustatuna romantiseeritud ning mõne jaoks seikluslikki, kuigi tegelikult on tegemist päris inimeste eluspüsimisevõitlustel põhinevate lugudega. 

Sander Aleks Paavo hämar valguskujundus, mis mahendab pruune ja beežikaid toone, muutes lava kord ülekuulamislikult valgustatumaks, siis jälle hämaramaks, nagu need koledad mälestused, mis lagedale kisutakse. Pille Jänese lavakujundus põhineb peamiselt ühe toa sisustusel. See tuba on arvestade Ugala väikese saali laiemat lava, vaid üks väike osa sellel. Tekkis isu näha seda etendust kusagil teatrimajast väljas (tekkis tunne, et see võis olla ka tegijatel plaanis), sest kuivõrd palju intiimsem, lähedasem ja hingepugevam see oleks võinud veelgi olla, kui seda vaadata mõnes päris korteris, või näiteks mõnes lagunevas (või miks ka mitte ülesvuntsitud) mõisahoone toas (kohe meenus näiteks Viljandimaal Õisu mõis, mis pole ju teatritegemisega võõras). Kuid need vanaaja riided niimoodi seal seintel, tekitas tunde kõikidest nendest "hingedest", kelle elusaatusele tegelased on kaasa mänginud ning kes painavad kui mitte mujal, siis vähemalt nende südametunnistusel endiselt ka tänapäeval.

Eraldi äramärkimist vajab muusikaline kujundus, mille autoriks on lavastaja ise. Nii täpselt sisse- ja läbikomponeeritud muusikalist kujundust kohtab tegelikult harva. See oli täiesti omaette nauding kogu seekordses teatrikogemuses!

Ugala repertuaari laiemalt vaadates on lavastus väga heaks partneriks näiteks "Etturitele", aga ka üldse ajaloohõngulisele ajajoonele läbi selle maja lavastuste. Tinglikult võiks pidada "Vai-vai vaene Vargamäe" 1920ndatest pärinevaks looks ja on ju "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" 1930ndatest, "Etturid" 1940ndatest ning nüüd "Katkuhaud" viib läbi 40ndate ka 50ndatesse välja. Kuigi see ei ole kaugeltki minu aasta lemmikteatrielamus, isegi suveteatrite tugevas konkurentsis jääb ta mitmele alla, kuigi ootasin just "Katkuhaud"a see suvi kõige enam, on see kahtlemata väärt vaatamist ka kasvõi ainult Luule pärast! Külmavärinaidtekitavalt võimas, milleks näitleja võib olla võimeline! Mmuahh, Luule! 

Ja see kuidas Ugala pandeemia ajal teatritegemist korraldas ja oma publikut austab on eeskujuks tervele Eestile! Viitan siinkohal nii juhistega kirjale (Ugala ümber on lisaks hetkel toimumas ka ümerehitused), mida enne etendust kõigile vaatajatele saadeti kui ka (meeldivat) temperatuurikontrolli saali sisenemisel, istumispaigutust jne.

Hinnang 4- (Kuigi Luule 5+!)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ugala FB seinalt):

Katkuhaud
Ene Mihkelson

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit (koos vaheajaga).
Esietendus: 07. august 2020

LAVASTUSMEESKOND
Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja
Priit Pedajas (Eesti Draamateater)
Kunstnik
Pille Jänes
Valguskujundaja
Sander Aleks Paavo
Osades
Luule Komissarov, Kadri Lepp, Aarne Soro, Vilma Luik, Marika Palm, Tarvo Vridolin, Garmen Tabor ja Merle Liinsoo

LAVASTUSE TUTVUSTUS
Üle pika aja kohtuvad kaks naist, kelle põimunud elusaatustes on peidus üks saladus.

Kui lavastuse peategelane oli 6-aastane, võttis tädi Kaata ta enda juurde elama. Nüüd, aastakümneid hiljem asub ta 80-aastase tädi ja seejärel oma ema Sanna mälestuste jahile. Iga uus külaskäik erakuna elava Kaata juurde avab kiht kihi haaval kunagi toimunud sündmusi, keerulise aja pinevaid suhteid ning põhjuseid, miks minevikus toimunust siiani rangelt vaikitud on. Kuidas leida vastuseid ja anda hinnanguid ajale, mil iga sammu pidi põhjalikult kaaluma? Ajale, mis nüüd sõrmede vahelt laiali pudeneb, kuna sellest pole senini tahetud rääkida.

Ühe olulisema kaasaegse eesti kirjaniku Ene Mihkelsoni mitmete auhindadega pärjatud ajaloolise romaani „Katkuhaud“ toob publiku ette Priit Pedajas, kelle lavastajatee 41 aastat tagasi Ugala teatrist algas. See lugu, mida tihti on võrreldud Sofi Oksaneni romaaniga „Puhastus“, koorub lahti nagu sibul ja toob meieni ühe perekonna loo, aga ka terve eesti rahva loo elusaatustest ja valikutest 20. sajandi teise poole alguses.

Reede, 28. august 2020

Sõsara sõrmeluud - Teatriühendus Misanzen

Tere tulemast visuaalidevõlur Helen Rekkori karmide, ent kaunite, kiiksude ja üllatustega rikkalikult täidetud eesti rahavapärimuste maailma. Nagu tegelikult suurem osa algupäraseid muinasjutte, tõusevad ka nende, folklorist Merili Metsavahi kogumikraamatus "Sõsara sõrmeluud" valitud 5 loo vaatamisel õõva jõul kuklakarvad. Ei, mingit tõsist õudukat pole vaja karta, ent näiteks vana tuttava Perrault'i "Sinihabe" tasemel küll. Ja üks teine Perrault'i muinasjutt, nimelt Tuhkatriinu ongi siin eesti omas kastmes täiesti olemas - segatuna veel libahundiliku lõpuga!

Mnjaa, lavastaja ise on need lood dramatiseerinud ning igas loos paitatakse vaatajate silmi värviliste, unenäoliste, stiilseks lihvitud vaatemängudega. Nagu öeldud - 5 lugu, aga teatritehnikaid, mis nende jutustamiseks on kasutatud, on vähemalt 2 korda nii palju: draama- füüsilisest-, varjuteatrist, objekti- ja nukuteatrini välja. Nii fantaasiarikas režii, nagu need reaalsusega vabalt ringi käivad lood ise! Iga lugu eraldi kubiseb ideedest ja erilistest jutustamisviisidest ja tervikuna ikka täiesti pahvikslööv visuaalide extravaganza. Lavastajateatri tase, mille lati on Helen ise oma eelmiste töödega (iseäranis "Õhtu on salameri"ga) nõnda kõrgele ajanud, ehk siis ootused on ka vastavad.

Ja kindlustamaks seekordset õnnestumist, on lavastaja kaasanud suuremas osas enda jaoks tuttava tiimi. Eks ikka luurele ole mõistlik minna nendega, keda usaldada ja kellega vastastikune mõistmine "toimib". Ja kahtlemata, kuigi tegemist on adapteeritud lugudega, mis oma läbikomponeeritusest ja jutustamiskontseptsioonist tingituna mõjub ka kui autoriteater, on see tegelikult ka ansamblimängu võidukäik. Seda nii laval kui ka lavataga kõik tervikuna kokku. Auteurilik tugev nägemus, millele iga tegija omalt poolt "kõrre pessa toob".

Priidu Adlas loob ühe senise teatriaasta parima valguskujunduse. See on siin nii oluline, et praktiliselt aitab luua ja käib käsikäes kogu režiiga. Värvidega edasiantav tunnetus, sümbioosis helilooja ja muusikakunsnik Villem Rootalu technot ja pärimuslikku muusikat segava kõrvuvoolava väärtmuusikaga pani siinkirjutaja tantsima istudes praktiliselt terve kogu etenduse tegelaste elusaatustele kaasa. Kinkides muuhulgas ka ühe aasta parima ja mõjusaima laulugi - "Ema mu ära tappis, isa liha ära sõi"! Maarja Pabuneni kostüümid, mis vastavalt loole kaasamängivad, aga eriti põhitoonide ja -materjalide poolest just "vanadele eesti lugudele" ideaalselt sobituvad. Nendele pannakse lugude käigus lisandeid, mis jätavad mulje märkamatust ja imekiirest kostüümivahetusest ühest loost teise, kuigi tegelikult on tegemist täiesti oma kostüümirežiiga. EKA stsenograafia taustaga Joanna Juhkam'i töödega varasemalt väga kursis ei ole (vaid üks minimalistlik lavastus Von Krahlis), aga siin loodud whitebox, mille peidust ilmuvad sakraalsed üllatused ja kõikvõimalikud muud sürpriisid panid nüüd selle tööga ta väga tugevalt eesti teatrikaardile. Fantaasiarikkus, mida tiivustavad "ilu" tiivad - teater ja eriti visuaalteater on ju ka kahtlemata "visuaalne" kunst ja seda "Sõsara sõrmeluud" pakub. Ja kuna tegemist tõesti viie erineva looga, mis kõik on vägagi dünaamilised, siis ähmastub ka piir mis liigub lavastaja ja liikumisseadja vahel. Igatahes saab Kristjan Rohioja siin ka tantsuseadeid sisse tuua, sest need annavad veel omakorda hoogu juurde, aga kogu liikumine on ka muidu, juba ka lava avarusest tingitult korralikku võhma näitlejatelt nõudev. Unustamata kõikvõimalikke mikk Mengeli tehnilisi trikke, kus käsikäes kunstniku suurte tüllide, linade ja mille kõige liigutamisest ja nende eelmainitud "üllatuste" paljastamisest - ei saa muud kui ahhetada!

Neid viit lugu on laval elustamas 3 nais- ja 3 meesnäitlejat. Teatav sünkroonsus, sümmeetrilisus, suurte ja väikeste komponentide visuaalne lavaline jälgimine samaaegselt ja kordamööda, võimsate üldplaanide vaheldumine detailsete lähi-fokusseeritud ja detailitäpsete ning detailirohkete laval toimuvate tegevustega - see loob sellise puhta, viimistletud ja lõpuni läbimõeldud visuaalide tunnetuse, mis muudabki vaatamise naudinguliseks. Kuid kogu selles visuaalide ja toetavate kunstide vahel neid lugusid, nagu pilte seinale riputamas on ju loomulikult näitlejad. Nendest neli, ehk Maarja Tammemägi, Rauno Kaibiainen, Kristian Põldma ja Sandra Lange on sellised, keda on saanud Heleni varasemates töödes (mõnda neist ka korduvalt) laval näha. Ajjar Ausma on teadagi tuttav (Cabaret Rhizome/STL/Zuga taustaga) tantsumees, kelle dramaatilistesse rollidesse sobivuse avastus väärib veel eraldi tähelepanu ja tänusõnu lavastaja aadressil! Lisaks täiesti uus lavatutvus/avastus Kat Sun, kes trupikolleegidele sugugi alla ei jää.

Tõesti ansamblitöö on see siin eelkõige, sest keegi pole neist teistest rohkem pea- ega kõrvalosas. Kõik on niiöelda oma stseenide valitsejad. Vastavalt loole siis kas rohkem kesksemas rollis või kõrvalisem. Ja omavaheline keemia hoiab neid teineteisest mitte esiletungimast, vaatajatelt endale tähelepanu tõmbamast. Kuna Maarja ja Rauno on siinkirjutaja erilised lemmikud lavastusest lavastusse, siis võiks ju jälgida just neid rohkem, aga ei - siin on kõik nii täpselt paigas ja tähelepanu jaotub tõesti võrdselt. Igaüks neist ometi saab ka ühes ja teises loos esile tõusta, sestap tuleb hakata kõrvutama kõigi 6 nimesid oma lemmikute sekka. 

Naised on siin mitmes loos kositavad ja mehed muidugi siis need, kes kosivad... kuigi kosilasteks ka teised naised nö."mehenahas". Naised siiski saavad peamiselt olla kõigis neis lugudes "head" - need, kelle heaolulule ja käekäigule vaataja oma positsioonilt kaasa elab. Mehed on siin lugudes need "kurja juured" - peni- või maonahas, laibasöödik või õe käte maharaiuja. Üks lugu (nimiligu), kus naine on "halb", seda irooniliselt mängib siin ka "parukaga mees"... Kas lavastaja teadlik vingerpuss või juhuslik kokkusattumus, see jääb müsteeriumiks.

Maarja Tammemägi on minu arvates meie üks eripalgelisemaid noori naisnäitlejaid. Täiesti žanrivabalt võib ta olla nii jõuline kui õrn nii komödienne kui ka sügavalt dramaatiline, alistuv mehenaine, kui ründav naissõdalane. Lavastaja käes savi, kellest voolidajust see, keda vaja, just selline millist vaja. Kuigi eks see ole ju lõppude lõpuks näitleja enda arsenal, millega ja kuidas ta oma tegelasega kõmmutama laval hakkab. Ja siin "Sõsaras" saab ta seda laia paletti päris mitmeti lavale tuua - kõrgi printsessina, laibasööja hirmunud naisena, venna petetud õena kui ka karikatuurse kasuõena - kõik ühtviisi usutavad ja kaasakiskuvad karakterid. Rauno Kaibiainen oma kelmikates karakterites on täiestu võrratu! Tema tugev improteatritaust on muutnud ta ettearvamatuks ning alati midagi uut-üllatavat pakkuvaks, nõnda ka siin. "Kuri kasuema" oma lopsakate lokkidega - mina arvasin arvestades säärejooksu varjuteatrina, et tegemist on tantsijanagi tuttava Ajjar Ausmaga, aga näe võta näpust - õnneks tulevad nad sealt sirmi tagant välja ka... Vähemalt sama üllatunud olin, et üheks võõrasema tütreks oli Kristian Põldma. minu tavalise teatrikaaslase suur lemmik (sedapuhku käisin üksi vaatamas ning ei saanud "fännist" mõjutatud), ent sellest hoolimata oli iga tema, isegi pisem sutsakas läbimõeldud ja -tunnetatud - ideaalne ansamblimängija! Sandra selgelt tundub ise nautivat ekspressivsemate tüüpide loomist. Mida karikatuursem, seda lõbusam. Ja need kahtlemata õnnestuvad tal ridamisi. Kuid siin on piisavalt stseene, ka kõrvalisi, mis ei nõua seda tulesädet, mis temast justnagu iga hetk väljapaiskuda tahaks. Ja selline varem mittemärgatud duaalsus tema puhul näitas teda kui näitlejat täiesti uue nurga alt. "Eesti oma Tuhkatriinu" tuli ka etenduse keskel minu juurde (okei, ega esimeses reas teisi mehi polnud võtta ka, aga jäägu see "illusioon") ja ütles mulle silma sisse "Sa oled nii kaunis mees"... Jah, lisaks muudele võtetele kaotatakse siin nimiloos ka neljas sein... mitte, et publik muidu mängleva kergusega pakutavaga kaasa ei läheks, aga lihtsalt selline reality-tv'lik lõik on nagu üks kogu nende trikitamiste reas veel üks (ja antud juhul ikkagi üllatav) komponent! Kuna ma õudusfilmide suure austajana olen nendega oma pika elu jooksul korralikult juba karastunud ning igaõhtused lood vangla telgitagustest, rääkimata enda kummalisest elusaatuselõikudest, mis kõik on juba korralikult visuaalselt endasse ammutatava materjali hirmutava võimekuse lahustanud, siis siin on ometi üks stseen (ja ma usun, et rolli mängib just see, et istusin esireas ning tegelaste ja vaatevälja vahel ei olnud isegi teisi "kaitsvaid" kaasvaatajaid ning olin loosse kogu saba ja karvadega imetud), mis tõesti hästi töötas hirmujudinaid tekitavalt. Eelkõige tänu ka Ajjar Ausma näitlejatehnikale selles stseenis. Nimelt laibasööjana. Stoilise rahuga, endal suu üleni verine (vaata üleval, esimest Siim Vahuri tehtud fotot), kõrval hirmunud olekus Maarja loodud abikaasa... Taustaks Villemi muusika ja kahtlane siniroheline Priidu valgus, mille tasutalt see punane veri suu ümber saab veel isemoodi õõva värvi. Vot selliste stseenide pärast ma teatris käingi! Need, mis tekitavad tundeid, tekitavad mõtteid, tekitavad vaimustust, mida kunstnikud on suutnud luua ning milliste tugevate emotsioonideni looga sümbioosis on võimalik vaataja viia! Ajjar on üldse kaugelt liiga vähekasutatud teatris. On see siis pühalike ja kandiline kirikuisa, armastav lapsevanem, lahe lollitaja poisiklutt või nagu siin hirmus surnute sööja - kõik see on selles näitlejas peidus, ole ainult lavastaja ja kutsu need välja. Ma ei tea, mis lavaline x-faktor temas peidus on, et nii kui ta prožektori alla lastakse, tuleb see temast välja paneb teda jälgima. Kat Sun, kes võib-olla vastupidiselt eelnevalt väidetule siiski on vast ainsana rohkem nagu kõrvalosas, saab küll siiski omad stseenid, millega end meelde mängib. Kaasa aitas (vähemalt seekord, ehk esimene kord) tema eriline soeng, aga ega juuksed pole see, mis temast siit kaasa lõppude lõpuks mälus tuleb, vaid teistega sarnane ansamblimängija kõrgem klass.

Eriliseks muutsid veel sisule ja vormile lisaks selle etenduse ja hiline mänguaeg - etendus algas kell 22 ja lõppes alles kell 0:45! See kõik oli nii hoogne, üllatusi täis ja põnev, et aeg lendas nagu linnutiivul. Eks muidugi nii hilja on meeled ka hoopis teistmoodi vastvõtlikud - emotsioonidega mängimine töötab hoopis teisel tasandil. Suurest Krulli tehasehoonest väljudes oleks nagu sisenenud hoopis teise maailma. Pisut juba unesegasena ja isegi võõrastav oli kuulda samal ajal sealt lahkuva kaaspubliku vaimustunud kommentaare... ja seda mitte sellepärast, et need "vaimustunud" olid - see oli isegi meeliülendav, kuna ise oli vähemalt sama lummatud, vaid pigem sellepärast, et me ei elagi selles kunstilises ja pealtpoolt tüünes, ent seest siiruviirulises maailmas, milles me just 3 tundi olime viibinud! Ja sellest hetkes seal Kopli liinid vahel tundus millegipärast hoopis see meie maailm turvalisena, pealtpoolt siiruviirulisem, aga seest tüünem.

Ja ometi, kui siis seal pärast etendust üksi oma autosse istusin, kuulsin järsku, 
kuidas tagaistmel kahiseb miski - 
keegi oleks nagu ühest otsast teise nihkunud. 
Vaatasin hirmunult tahavaatepeeglisse... 
Midagi oleks nagu vilksanud?
uhh, polnud seal kedagi... 

A järsku oli madu?!?


Hinnang: 4+ ehk 8/10st
Täna on selle lavastuse sellesuvine viimane esituskord ning siiani väljamüüdud saalitäied räägivad iseenda eest - see on väärt vaatamist ning minu poolt ka kaasa raudpolt kindel soovitus! Kuna augustikuud on järele jäänud veel 4 õhtut, siis võib juba ka kindlalt väita seda, et tegemist on ühe tänavusuvise TOP3 teatrielamusega! Eriti soovituslik neile, kes on vastuvõtlikumad millelegi ebatraditsionaalsele, kastist väljas lavastustele, aga armastavad ja austavad eesti rikast pärimuspärandit, mida oleme ausad, ei saakski "traditsionaalses teatrikeeles" piisavalt fantaasiarikkalt lavale tuua. Vau- efekt on siin garanteeritud!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Siim Vahur):

"Sõsara sõrmeluud" on teatriühendus Misanzeni lavastus samanimelise pärimuskogumikuainetel. Folkorist Merili Metsavahi on raamatusse “Sõsara sõrmeluud. Naine Eesti muinasjuttudes.” (kirjastus Hunt 2018) koondanud valimiku muinasjuttudest, milles naine esineb nii sündmusteahela käivitaja või peategelasena kui ka kandva kõrvaltegelasena. Misanzen on lood tõlgendanud 21. sajandiga kohanenud inimese perspektiivist endaleiseloomulikku visuaalteatri keelde, külastades nii argi- kui maagilist reaalsust. Neis küllaltki hämarais lugudes võib kohata nii libaloomi kui tuhkatriinusid, reetlikke lähedasi kui afääre, pritsib pisaraid ja verd.

Lavastusse valitud muinasjutud on kogutud vahemikus 1931–1955. Oma osa mängivad naise kujutamisel neis lugudes põimunud ajalis-kultuurilised kihistused - kui vanemad kihistused võivad viidata muinasaegsele matrilineaarsele elukorraldusele, siis hilisemates annab tooni ristiusuga omastatud patriarhaalne enesestmõistetavus. Motiive leidub nii muinasaegsest animistlikust maailmakäsitlusest kui ka tõlkekirjandusest ja filmisüžeedest ammutatud
narratiividest, samuti pole haruldased laenud vene legendidest ja imemuinasjuttudest. Samuti oleneb naise saatus ja staatus vestja taustsüsteemist ja maailmavaatest.
Teatriühendus Misanzen on varemgi publikut lummanud - visuaalteatriõhtu “Üle vee”/”Laineid lausudes” Viinistu kunstimuuseumi katlamajas ja merekuuris, “Süüria rahvalood” Vaba Lava kuraatoriprogrammis, “Õhtu on salameri. Edgar valteri rahutu rahu” Villike teatritalus Võrumaal. “Sõsara sõrmeluud” sünnib Misanzenile iseloomuliku visuaalteatri käekirjaga. Lavastuses mängitakse varju-, maski, nuku-, audio-, tantsu- ja objektiteatri vahendite ja võimalustega.

Lisaprogrammina järgneb teatriõhtule “vaikne reiv”, mille kunstiliseks juhiks on silent disco kuninganna Kat Sun. Muusikalises programmis kõlab pärimusmotiividest inspireeritud nüüdisaegne tantsumuusika, mille lõviosa moodustab Eesti artistide looming.
Lavastus "Sõsara sõrmeluud"

Merili Metsavahi koostatud pärimuskogumiku “Sõsara sõrmeluud. Naine Eesti muinasjuttudes.” (kirjastus Hunt 2018) ainetel
Lavastaja ja dramatiseerija: Helen Rekkor
Kostüümikunstnik: Maarja Pabunen
Lavakunstnik: Joanna Juhkam
Maskikunstnik: Sandra Lange
Koreograaf: Kristjan Rohioja
Helilooja ja helikujundaja: Villem Rootalu
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tehnilised lahendused: Mikk Mengel
Osades: Rauno Kaibiainen, Sandra Lange, Kristian Põldma, Ajjar Ausma, Maarja
Tammemägi, Kat Sun
Esietendus 14. augustil kell 22.
Järgnevad etendused 15., 21., 22., 27. augustil algusega kell 22:00.
Lavastust soovitame alates 16. eluaastast.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, AS Keskkonnateenused, DSA Eesti, Eesti Noorsooteater,
Kanuti Gildi SAAL, VAT teater

Teisipäev, 25. august 2020

Libahunt - Eesti Noorte Muusikaliteater


Esimesed libahundi märked pärinevad kusagilt aastast 50 m.a.j. mil imperaator Nero ajastul Vanas-Roomas Petronus selles kirjutas. Libahunte jahiti ja nende üle peeti agaralt kohut eriti keskajal. Samamoodi, nagu nõidadega. Kõige hilisemad sellised "kohtud" toimusid teadaolevalt praegustel Baierimaa ja Austria aladel 1700ndatel. Sealt edasi on libahunditeemat käsitletud ja uuritud folkloori osana. Rahvapärimuste osaks on see saanud kohe 18ndast sajandist alates ning tänapäeval on see ka lahutamatuks osaks meie popkultuuris, 

August Kitzberg kirjutas oma tuntuima ja hinnatuima teose ning Eesti kuulsaima "Libahundi" 1900ndate alguses (loetav ka veebis siin). Esieteduse sai see 1911 Endla teatris. Täpselt 100 aastat pärast seda esietendust, ehk niiöelda "juubeliks", tõi toonase nimega Eesti Nuku- ja Noorsooteater selle välja muusikalina. Muusikaautoriteks Jaagup Kreem ja Tiit Kikas, laulusõnad Jaagup Kreemi poolt ja lavastajaks ning libreto autoriks Neeme Kuningas. Kui seda toona vaatamas käisin, siis kuigi muusika meeldis, ei leidnud sealt ühtegi tugevalt mällusööbivat laulu ning kogu lavastus oli üleprodutseeritud ning minu jaoks puudus sellest "hing", mistõttu tänaseks päevaks ongi seetõttu suuremas osas mälust kadunud. Meeles on vaid lava ülesehitus, lammaste-huntide kontseptsioon ja minu arvates 2011. Eesti teatriaasta üldse parimad kostüümid Grete "Stitch" Laus'ilt. 

Kerime sellest nüüd kiirluubis edasi veel 9 aastat - tänasesse päeva. Türi Kultuurikeskuses tõi selle Kreemi ja Kikase muusikali välja Eesti Noorte Muusikaliteater. Paar aastat tagasi, kui noori muusikalitegijaid esimest korda vaatamas käisin, juba siis imestasin, millist kõrgetasemelist ja "suurt" muusikaliteatrit nad seal (võrdlemisi) "pisikesel" laval Türil teevad, kuid hämmastusin seekord samamoodi. Ühest küljest on ju tegemist teatrit armastavate noortega, kellel puudub teatriharidus, ehk neid võiks nimetada ka harrastusteatriks, teisalt jällegi kõrge (ja ma pean siin silmas MÄEKÕRGUNE!) muusikaliselt professionaalne tase nii vedajatel kui ka kogu trupil on, et olgu või harrastusteater, aga sama palju ka professionaalne. Tänapäeva Eestis see piir ongi nii hägune, et sellele eraldi tähelepanu pööramine tundub juba täiesti mõttetu /vrdl Salme Teater, LendTeater jne). 

Lavastajaks ja kunstnikuks (ja üheks muusikaliteatri vedajaks) Kaarel Orumägi, kelle lavaline ülesehitus mõnevõrra meenutab ka Neeme Kuninga oma, muidugi mastaapsus (ja eelarve) on tunduvalt väiksem. Muutes selle kõik palju publikulähedasemaks ja seega oli sellesse aegruumi vaatajana kuidagi lihtsam isegi siseneda ja nõnda ka need tegelased palju ligemal, imades tegevustikku kaasa, nagu oleks ise vaatajana üks nende seast.

Lugu järgib Kitzbergi Libahunti alguses päris üks-ühele, aga lõppu on mõnevõrra detailides rohkem muudetud. Vahemärkusena ja kuna minu teatrikaaslaseks oli 14-aastane, sain kuulda, et see polegi tänapäeval enam koolis kohustuslik kirjandus... kahju, tõeliselt kahju. Tegemist on klassikaga, mis kõnetab läbi aegade ja eriti tänapäevases Eestis, kus võõraviha on tugevalt argipäeva osa (viidates isegi ühele võimuloleva erakonna põhipoliitikale) ning ENMT tegelikult teeb suuremagi teene meie ühiskonnale selle näidendi lavastamisega noorteni toomisel kui lihtsalt pakkudes head meelelahutust. Loo sisu haakub kihiti veel mitmeti meie tänapäeva maailmaga. Ühe paralleeli, millele paratamatult vaadates mõte viis, on see, et peretütar Mari on nagu Eesti meedia. Kui see, kedagi mustab, siis kohu rahvas, nagu oinakari kaasa määgib ja nõnda ongi vaene meediahammaste vahele jäänu "väljatõrjutu" ning kogu rahva vihameele osaline. Kuigi tegelikult võib see olla vaid ajakirjanike üleskeerutatud torm või väga isiklik ja üldse mitte kõikide osapoolte seisukohti arvestav vaatenurk. Vaene Tiina on ohver ja ta ei saa sellele midagi parata. Kõik tahavad teda "ristile lüüa" (kõnekas teoloogiline paralleel, mis Orumägi lavastuses veel eriti selgelt esitatakse). 

Jah, ka siin on pere, kus enda pojale Margusele (Jaagup Tuisk) lisaks kasvavad kaks tütart - Tiina (Kaia-Liisa Kesler) ja Mari (Janet Vavilov). Tütred on kasulapsed ja kommetekohaselt tuleb Margusel üks neist kasuõdedest endale naiseks võtta. Pere soosib Mari, kes on rohkem nende endaga sarnane - valgete juuste ja siniste silmadega. Margust tõmbab, aga rohkem Tiina - salapärasem, pruunide juuste ja pruunide silmadega temperamentsem ja huvitavam kaunitar. Mari oma suures kadeduses tembeldab Tiina libahundiks ja paneb ka teised kartma ja vihkama kahtlast ja võõrast tüdrukut. Tiinal ei jää muud üle, kui minnagi metsa - huntide juurde elama. Ent nagu tunnetega ikka - neid inimene ise sundida ei saa. Samamoodi, nagu võõraviha ei saa endas reguleerida (see on pikaajalise kasvatuse ja sotsiaalse lähikonna suhtumise, harituse ja laia silmaringi sümbioosi teema), ei saa ka suruda alla endas armastust. Ja see tõmme ei kao Tiina ja Marguse vahel... kuni traagilise lõpplahenduseni välja...

Lammaste (külarahvas) ja huntide (võõraste) võrdluse tabas Kuningas omal ajal nukuteatri lavastuses nii hästi, et paratamatult tekkis see võrdlus ka Orumägi lavastust vaadates. Siin see polnud küll kostüümide, ega ka muul moel lavastuslikult väljatoodud, ent ometi olid need inimesed, nagu lambad... oinapead, kui täpsem olla. Seejuures huvitav dilemma vaatajana. Ühest küljest identifitseerid end tsiviliseerituma külaelanikuna, kes ei ela ju "metsas"... teisalt, aga mentaalselt oled Tiina ja metsaliste poolt - nemad on ju "väljatõrjutud"... Antud lavastuses tuleb veel mängu selline faktor, et hundid on siin tõeliselt ägedad - nende koreograafia ja lavaline kohalolek on nii võimas ja õhku sellisel määralt elektrit paiskav, et sellest võib päriselt särtsu saada! Tabasin end isegi mõttelt, et kui mina oleks Tiina, siis ma oleks suurima hea meelega metsa jooksnud ja nende huntidega hommikust õhtuni tantsu löönud - tühja neist, kes minuga olla ei taha ja mind ei austa - ongi igavad ja lollid :)

Ja no vapustav lihtsalt, millised tantsud ja tantsijad! Koreograafia autoriteks Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartles ning "hundid" - Elis Reis, Herta Soro, Lisandra Leemets, Maris Ootsing, Eghert-Sören Nõmm ja Karl Pärloja! Vaadates ootasin pidevalt, millal hundid jälle stseeni sisenevad - neid oleks tahtnud palju tihedamalt näha... Tegelikult üsna alguses, kui 1 hundiplikadest laval seljataha õhku jala spagaati tõstab, tulid külmavärinad ja need värinad tulid etenduse jooksu korduvalt ja korduvalt! Ja üldsegi mitte ainult huntide peale, vaid ka külarahva liikumine ja mõned tantsulisedki kombinatsioonid seal sees oli puhas nauding!

Toona nukuteatris olid rivaalideks Liisi Koikson (Tiina) ja Hanna-Liina Võsa (Mari) - suured muusikalistaarid ja lauljad, keda terve Eesti teab, tunneb ja armastab. Seekord vastavates osades Kaia-Liisa Kesler ja Janet Vavilov... võibolla veel mitte nii tuntud nimed (arvestades nende andekust), on see vaid ajaküsimus. Uus põlvkond noori näitlevaid lauljaid on peale kasvanud ja kasvamas ja selle tunnistajaks olla on nii rahuldustpakkuv, ka näiteks selle "Libahundi" näol. Ja see on tegelikult tõeline ime, mida "imemees" Kaarel Orumägi on tänaste Koiksonite ja Võsadega teinud! "Imemees", sest see on lihtsalt ime kui kiiresti ja suurelt (loe: kõrgetasemeliselt) ta on suutnud (nagu varrukast) sellise muusikaliproduktsiooni kokku panna (seejuures ilma suurte teatrite eelarveta). VAU! Eks see annab tunnustust tema juhioskustele ja oskusele koguda nii vinge ja tahtmist täis andekas "kamp" enda ümber ja muidugi ka kogu teatri meeskonnale (teatri direktor Kauro Tafitšuk ja tema tiim), sest "teater" on harva ainult 1 inimene (kui Sa pole just kohvriga Heino Seljamaa, eks ;)), eriti kui võtta ette sellise mastaabiga lavastusi teha. Ja see tiim on tõesti andekas. Juba mainitud nukuteatri kostüümid on ENMTs saanud noore Rebecca Christal Õunap'i nägemuses samuti väga tugeva stiilitunnetusega huvitava ja tervikliku lahenduse, kõrvutades ja sidudes rahvuslikku ja rock'n'rolli, unustamata mängulisust ja karateriloomele abistavat kätt ulatamast. Väga vinge töö! Ka kogu juuste ja meigilahendus on hästi läbimõeldud ja nii üht kui teist stiili ja võtet kasutav - kasvõi ainult naispeaosalistel, aga ka näiteks hullul Jussil - ajastuga käiakse mõnede punupatside puhul vabalt ringi (kes üldse ütleb, et see toimub siin lavastuses ajaloos ja miks ka mitte hoopis kaugel postapokalüptilises tulevikus?!), aga see mitte ei häiri silma, vaid pigem rikastab üldpilti (grimmivägede juhiks Eliise Reimaa). Karl Vilksi valguskunst anna ühe korraliku rockkontserdi mõõdu välja, kuigi valguskaardile on seadnud selged piirangud saali prožektorite paiknemise asukoht, sestap mõni lava ees ääres nägu võib jääda korraks varju. Aga need piirangud teeb valguskunstnik rohkem kui tasa oma efektidega. Näiteks ühe laulu ajal laserlikud pöörlevad valgustid laulja seljatagant, mis on lavastuslikku väärtust tõstvad juba iseenesest. Sulev Liiva helirežii on tase omaette. Kuigi nii väikses saalis oleks pigem tahtnud ilma mikrofonideta heli kuulata... kasvõi vaid lava üld helivõimendusega või mingi teise lahendusega, sest see maksab lõivu orgaanilusele ning tekitab efekti, et keegi teeb heli ühes kohas, aga see kostub kõlaritest. Antud juhul muidugi siinkirjutaja ei ta, kas ja milliseid erinevaid lahendusi prooviti.

Lavakunstnikutöös võib selgelt eristada kaht äärmust - Pererahva kodu ja kogu konstruktsioon, mis on profiteatri tasemel ühel pool ja siis euroalustest ehitatud trepp teisel pool, mis vähemasti minu jaoks oli kogu lavastuse ainuke tõeline kriitikanoolt vääriv osis. Oleks seal siis mingi kangas üle või midagigi... Mõtlesin veel, et järsku on vaja neid teineteise peale pandud alustest tekkivaid auke ja vahesid, et sealt läbi paistavad pimedas metsas kilavad hundisilmad või sellel on mingi mõte sees, et see nii on jäetud, aga ju lavastaja/kunstniku silmad ei jõua ka kõikjale... või siis lihtsalt prooviti erinevaid lahendusi ja miski muu ei toiminud ka. Ei tea. Aga ega keegi muusikali ju lavakujunduse pärast vaatagi... see on siinkirjutaja perfektsionistisilm, mis ainult temale endale ilmselt pinnuks "silmas". Seevastu üldiselt on lavastaja astunud suure sammu edasi ka vaid paariaasta taguse "Sofia"ga võrreldes. "Käärid" on üles leitud ja ebavajalik on paremini kõrvaldatud. Kontsaklobinad on kadunud ja näitlejuhtimisel on ebamugavused ning ebaühtlused täiesti kadunud - kõik on sujuv ja haketeta ning palju paremini on kasutusel stseenide väljakasvamine eelmisest ja seda vähem tuled kustu ja põlema üleminekuid. See siin on juba kogemustega lavastaja kätetöö.

Muusikali minnakse ikka vaatama laulude ja mängu pärast. Ja kui mainisin, et nukuteatri lavastuse järgselt ükski laul otseselt kõrvu paitama pikemaks ei jäänud, siis seekord oli mitu, mille headus köitis hoopis tugevamalt. Kaia-Liisa (Tiina) "Surun samblasse näo" tõusis isiklikuks lemmikuks. Lisaks Janeti (Mari) "Asjatu võitlus" (muide kui eelmine kord "Sofia"s tõmbasin paralleele Janetilt Britney Spears'iga, siis seekordne ekspressiivsem ja karakteriseeritum laulumaneer manas silme ette hoopis Lady Gaga). Lavastusliku seotuse ja emotsioonidetekitajana oli lausa imeline "unenäo"-laulu lõik, kus lisaks Tiinale ja Marile osalesid ka Jaagup Tuisk (Margus) ja Marie Loviise Mänd (Tiina ema). Need imeilusad harmooniad, mis nelja laulja kooskõlas tekivad ja kogu see pikem stseen - maagiliselt hea! Kusjuures Marie Loviise alguse lauluhääle ebakindlus oli siin täiesti kadunud. Ja lisamata ei saa jätta ka minu ja mu teatrikaaslase ühist lemmiklaulu, Richard Sepajäe veetud "Elu värvid", mis kasvab jazzist kabareeks. Richardi pisut rockilikum hääl annab ka teatavat tasakaalu teiste, peamiselt sulnile pophäälte meloodiakõladele. Just sellised "Elu värvid" ja "Ostke asju" ning karikatuursemad - praktiliselt vaid muusikalides kuulda saavates lauludes avaneb muusikalivaatamise ja -kuulamise erilisus ja väärtus. Nendes on karaktereid, aga ka tavamuusikast teistsuguseid nii meloodiakäike kui ka ei puudu neist sügavam sisukus.

Minu teatrikaaslasele (kes on ka vanuseliselt ilmselt lähemalt etenduste sihtgrupile) meeldis üldse kõik veelgi rohkem. Ja tema oli veel eriti rahul sellega, et ometi üks teatritükk, millel on kurb lõpp. Türil on toodud see vana lugu praeguste noorte keeles välja ja miks peakski kuidagi teisiti seda tegema. Just nii haakub looga paremini ning loodetavasti on võimalik tekitada huvi eesti klassika vastu ka laiemalt. 

Kui nüüd rollitööde üle lõpetuseks natuke mõtiskleda, siis tuleb tunnistada, et pelgasin pisut jaagup Tuisku Marguse rollis. Tema üdini rõõmsameelne ja päikseline ning heas mõttes "silutud" lavaline sära oleks võinud jääda üheplaaniliseks, ent ometi oskab ta rolli jaoks seda balansseerida. Nõnda ei jää tema fänid ilmselt ilma siin Jaagupilikkusest paipoisist, aga ei pea pettuma ka need, kes ootavad raske dilemma käes sipleva noormehe siseheitlusi. Kusjuures need tõsised hetked on ehedad, mitte konkreetse mustvalge lahendusega. Ühes stseenis, mil Margus läbi saali jookseb, tegi vähemalt minu eesistunud neiud eriti ärevaks ja rõõmsaks :) Palju raskem oli leida Kaia-Liisa Kesleril seda "rõõmsamat" poolt enda karakteris, sest tervikuna on Tiina elusaatus ja karakteri teekond kurva alatooniga. Kuid kuigi Kaia-Liisa kannabki suurema osa etendusest teatavat vaevatust endaga, on see seda vaatajale rohkem emotsioonepakkuvam, kui skaala käibki korraks üles ka. Ja no lauluhääl on ju imeline! Janet Vavilovi näitlejameisterlikkus sai selgeks juba "Sofia"ga ning siin laseb ta veelgi enam lendu karikarnäitleja karikatuurseid mängunoote. Nii mahlaselt vastik tegelane ja kelle nõmedust tilgutab ta lavalaudadele mõnuga, nagu suudabki seda vaid näitleja, kes ise kõik oma karakterist võtab ja selle mängimist ka ise väga naudib. Siinjuures on oluline, et näitleja ise oma tegelast ja tema tegutsemist mõista ja lavalaudadel ka väliselt õigustada suudab, sest ainult nii ongi võimalik usutav karakter luua. Ja seda Janet teeb. Ja mõnuga! 

Mark Oja külavanema roll on mõneti tänamatu - tema ju nagu selle "oinakarja" pea... aga dramaatilisus oleks nagu Marki geenikoodeksisse kirjutatud. Suure kostüümi ja grimmi varjus ei vedanudki kohe paralleeli, et see on ju tema. Aga see räägib vaid sellest, kui muutumisvõimeline ja eripalgeline oskab ja suudab noor näitleja olla. Richard Sepajõe hull Juss on üks ekspressiivsemaid tegelasi ja tedagi ma ära ei tundnud kohe. Alles "laiskade meeste" koomilises lõigus sain aru, mis on kusagil etenduse keskel. Kuigi päriselt lööb ta õitsema ikkagi selle oma "Elu värvide" lauluga. Pool etendust mõtlesin, et miks tal teistmoodi juuksed ja lillade lisanditega kostüüm on... üks teine poiss massis tundus ka kohtlase hoiakuga ja tõusis tarbetult esile, sellest ka see kerge segadus.

Suurimateks seekordseteks (lisaks mu lemmikutele, ehk huntidele) avastusteks olid vanaema ja noort Tiinat mänginud lauljate inglihääled. Need tõesti, sõna otseses mõttes olid "taevalikud"! Kusjuures teise Tiinana mängib rolli ka Kärt Anton ning noor Tiina oli nii sarnane Kärdile, et päris lõpuni ma kindel ei olnudki, kas ehk Kärt teeb siin püstolina selle rolli ise :) Igatahes noor laulja oli imearmas ja hääl õrn, aga võrratu. Vanaema näitlemine kohati tõmbas pisut üle võlli ka, aga ta kompenseeris selle oma lauluga mitmekordselt. Veel jäi meelde Johanna-Elise Kabel'i sähvakas punapea, kes ilmselt oli küla "lõbunaine"... Kõlan nagu katkine plaat, aga ka tema hääl oli nii-nii hea ja mis peamine ansamblitunnetus nii temal kui peaaegu kõigil teistel (see 1 noormees välja arvatud, aga võib-olla oli talle antud suunis tähelepanu endale tõmmata, sellisel juhul ei mõista seda) väga tugev. Nõnda jäid meelde ka paari vanemat prouat mänginud tüdrukud ja kaks (kolmest) rõngastega külatüdrukut. See on ansamblimäng kõige paremas mõttes ja sellepärast on igaüks kes laval väga tähtis terviku osa. Ja kõik saavad omad hetkes säramiseks, nagu näiteks ka need juba mainutud "laiskade meeste" stseeni mehed. Mille tõestuseks ilmselt suurima naerupahvaku saalis teeninud lõik. Teiste seas on laval ka näiteks Samuel Koppel, kes jäi (väga positiivselt) silma eelmisel aastal Tallinna Ülikooli koreograafiatudengite ja Fine5 lavastuses "Nuttev tamm", aga ka tema on siin vaid "üks teiste seas", ja olgugi, et Eesti meister iluuisutamises jne...

Hinnang: Jätan võrdelise lavastuste numbrilise hinnangu seekord panemata (see on kusagil 4 kandis, kui keegi seda vajab), aga mis peamine - Eesti Noorte Muusikaliteater on tulnud selleks, et jääda. Kas ta juba päriselt kohale on jõudnud, seda ma veel etteruttavalt ei kuulutaks. Jah, eks arenguruumi on siin ja seal, aga kõike tehakse suurimate kunstiliste ambitsioonidega, muusikaliselt tipptasemel ja teatripoolt arendades. Ja kahtlemata ka suurte sammudega arenedes, kui võrrelda kasvõi eelmise lavastusega. Jah, sisulises mõttes originaal on ikka huvitavam vaadata minusugustele "vanadele" teatrihuntidele, aga kui tase on nii hea, siis taaslavastus on ka alati teretulnud. Ja praegusel juhul ju noortele mõeldes lausa hädavajalik, nagu ma loodan, et siinsest tekstist ka välja tuli. Muusikal on žanriliselt juba selline "suurem" ja "rohkemnõudev" teatrivorm ja ENMT noortel teatritegijatel on sihid ja latid väga kõrgele aetud. Nende enda tegemiste ja võimekuse piirid näivad piiritud ja sellepärast suudetakse neid latte ka ületada. Sellepärast on ka alati huvitav, mida järgmiseks ette võetakse. Ja see "Libahunt", mis nüüd "High School Musical"i asemel meie praeguses pandeemia-maailmas otsustati ette võtta, väärib tunnustust ja tähelepanu juba ainuüksi sellepärast, et see nii hästi-nii kiiresti lavavalmis sai. Eesti noored, kes on tulnud Eesti keskele - Türile, nagu "keskpõrandale kokku" on oma publikule taaskord meeliülendavat, meelt lahutavat, emotsioonetekitavat ja väärt asja tulnud pakkuma. Aitäh!

Ja lõpetuseks - mu hundikari! See jääb kindlasti kogu 2020.a Eesti teatriaastast veel eraldi meelde!!!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on minu tehtud huupi hõlmavahelt, et kedagi teist vaatajat ei häiriks, sellepärast ka selline kehv kvaliteet, vabandan.):

Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi muusikal

Muusikal “Libahunt” on Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi nägemus August Kitzbergi tüviteksti staatusesse jõudnud näidendist “Libahunt”, mille versioonidel Eesti kultuuriloos, teatrimaastikul ja kinolinal on keeruline järge pidada. Armastus kolme noore ja vägagi erineva inimese vahel, võõra rahva mõistmine ja omaks võtmine ning igatsus millegi kauge, kuid ilusama poole on igikestvad teemad, mille Kitzberg on kaunilt kätkinud eestlaste rahuliku loomu ning küllaltki koletisliku ja hirmu külvava talvega.

Libreto autor: August Kitzberg ja Neeme Kuningas

Heliloojad: Tiit Kikas ja Jaagup Kreem

Laulusõnade autor: Jaagup Kreem

Lavastaja ja kunstnik: Kaarel Orumägi

Koreograafid: Marie Loviise Mänd ja Karl Jakob Bartels

Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap

Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi

Grimmiala juht: Eliise Reimaa 

Valguskunstnik: Karl Vilks 

Helirežissöör: Sulev Liiva 

Projektijuht: Kauro Tafitšuk

OSADES:

Kaia-Liisa Kesler (12.08-16.08) või Kärt Anton (22.08-26.08), Janet Vavilov, Jaagup Tuisk, Britt-Kathleen Mere, Tarmo Hints, Hille Savi, Berit Biene, Lisette Taube, Vallo Marten Villipuu, Marie Loviise Mänd, Mark Oja, Richard Sepajõe, Johanna-Elise Kabel, Kristi-Liis Orupõld, Triin Pirso, Simona Victoria Vool, Elis Tallmeister, Maria Helena Seppik, Loora-Eliise Kaarelson, Linda Toom, Johannes Martin Saar, Keijo-Johann Norden, Oliver Veimer, Hannes Villers, Samuel Koppel, Eghert-Sören Nõmm, Karl Pärloja, Herta Soro, Elis Reis, Maris Ootsing ja Lisandra Leemets.

Esietendus Türi Kultuurikeskuses 12.augustil 2020

 

Pühapäev, 16. august 2020

TOP20 teatrisoovitust SEPTEMBRIKS

Sügis koputab uksele ja on vaikselt aeg tagasi "tavaelu" plaane hakata tegema. Suveteatrihooaeg saab ka paari nädala pärast läbi ning ühtlasi on aeg septembri teatriõhtuid planeerida.

Mida siis September lavale toob? Kevade ärajäänud esikaid leiab siit mitu, aga lisaks ka palju neid lavastusi, mille etendusi veel palju ei jõutud mängidagi. Ja muidugi vanad lemmikud, mille kohta on soovitused rändamas üha laiema kaarega. 

Tegelikult hooajaliselt maailmas, algabki "teatriaasta" klassikaliselt septembriga. Räägitakse 20/21 hooajast, mis kestab sügisest kevade lõpuni. Suveteater on nagu kogu sellest "teatriaastaringist" eraldi või siis kevade pikendusena - teatriaasta sabas. Sestap olen minagi mõelnud, et kuidas oleks kõige paremini neid soovitusi siin edaspidi jagada. Hea aeg "teha uus algus"... 

Kõige konkreetsem ja selgem on kasutada edetabeli-formaati. Ise eelistan lugeda nö."tabeleid", sest nende järgi on lihtne enda otsuseid teha. Sellepärast jätkan ka algaval "teatrihooajal" edetabelite vormis. Selleks, et need tabelid liiga pikaks ja lohisevaks ei muutuks, teen "soovituste edetabeli" max TOP20 suuruseks ja kõik ülejäänud on TOP10. Sedasi on "tabelisse jõudmisel" ka suurem väärtus. Kui on tabelis, järelikult on hea või huvitav. Iga kuu keskpaigaks teen järgneva kuu tabelid enda jaoks ja ühtlasi jagan siin laiemale ringile, kellel siis iganes juhtub ka neist kasu olema. Tabeleid saab olema mitu, sest ei saa panna ühte tabelisse neid lavastusi, mis juba nähtud koos nendega, mis alles tulekul. Tabelid võivad ka ajas muutuda ja nende arv võib muutuda, kuid olulisemad, ehk "kõige huvitavamad tulevad esietendused" (mida mõistagi veel näinud pole ning tabeli positsioon on tingitud sisust, vormist ja tegijatest) ja "suurimad soovitused" (mida olen ise näinud, ehk positsioonid tabelis baseeruvad tegelikust saadud kogemusest/elamuse suurusest), need leiab siit kindlasti. Katsun võimalikult paljudele lisada peakirja alla lingi, kus on pikem arvustus/peegeldus ning esietendustele-vaatamissoovidele kirjutan juurde lühikese põhjenduse/selgituse/täpsustuse - miks just SEE huviorbiidis on.

Järjekord saab olema sedasi, et alustades tabeli tipust, ehk esimest kohast, mis on see kõige-kõige jne.

Aga lähme siis liikvele:

TOP20 teatrisoovitust septembriks (siit puuduvad need soovitused, mille piletid on septembriks kõik välja müüdud, näiteks Tallinna Linnateatri omad):

1. Kalevipoeg - Vanemuine

2. Dekameron - VAT Teater

3. Etturid - Ugala

4. Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater

5. Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse - Vene Teater

6. Faust - VAT Teater

7. Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater

8. Once - Ugala

9. Surmkindlad asjad siin elus - Ugala

10. Linnade põletamine - Eesti Draamateater

11. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala

12. Anne lahkub Annelinnast - Tartu Uus Teater

13. Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi - Ugala

14. Suur Siberimaa - Eesti Draamateater

15. Kõik naistest - Endla

16. Kuidas minust sai HAPKOMAH - Ugala

17. Teatrisaaga W - Vanemuine

18. Hullemast hullem - Rakvere Teater

19. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater

20. Alias - VAT Teater

(Pressisin, mis ma pressisin, aga no kuidagi ei mahtunud 20 sekka, ent ka järgnevad on ühel või teisel põhjusel vägagi soovituslikud: "Prozorovite maja. 40 aastat hiljem" Vene Teater; "Naiste kool" Vanemuine; "Kuni ta suri" Rakvere Teater; "Mul oli nõbu" Vaba Lava; "Minu haukuv koer" Karlova Teater; "Emilie Sagee" Kellerteater - 3 viimast neist natuke ebatraditsionaalsemad lavastused)


TOP10 kõige huvitavamad esietendused septembris (kokku 25st):

1. Millest tekivad triibud? - Eesti Draamateater (esietendus 17.09) - Vadi on kirjutanud ja lavastanud. Laval ainult väga head näitlejad. Vilde eluloo ainestel.

2. Lehman brothers - Eesti Draamateater (esietendus 09.09) - Maailma lavadelt kuum kraam. Noorem Toompere lavastab ja 3 lemmiknäitlejat mängivad! Üle pika aja jälle Priit Võigemastilt ka uus roll.

3. Poeg - Theatrum (esietendus 18.09) - Piisab, kui öelda, et autoriks on (trikitaja) Florian Zeller!

4. Romeo ja Julia - VAT Teater (esietendus 03.09) - Uus Shakespeare eesti laval ja kõigele lisaks Toikka lavastab!

5. Jõgi - Endla (esietendus 12.09) - Põnev materjal, autor Butterworth on mees, keda lavastatakse auhinnatult ja kiidetult nii Broadwayl kui West Endis. Meil lavastab Taago Tubin, kes on ka varem sama autorit eestlastele tutvustanud. 

6. Minu Georg Ots - RAAAM (esietendus 13.09) - naised Georg Otsa elust, jutustavad ja maalivad pilti, - igaüks saab puzzlet kokku panna, mis oli tegelikult.

7. Charlotte Löwensköld - Rakvere Teater (esietendus 05.09) - Rootsi kostüümidraama, Natali Väli üle pikema aja suuremas rollis.

8. Roheline nagu laulaks - Polygon Teater (esietendus 24.09) - Polygonilt pole tükk aega midagi uut saanud näha. See on materjal, millega Karl Koppelmaa välismaalt auhinna koju tõi. Põnev trupp.

9. Pangarööv - Vanemuine (esietendus 06.09) - "pöörane" kõlab hästi, "farss" kõlab kahtlaselt - võib olla väga-väga hea, aga ka vastupidi... loodetavasti on tõeliselt hoogne. Mäeots lavastab!

10. Memm - Must Kast (esietendus12.09) - dokumentaalmaterjali, ehk intervjuude põhjal lavalugu lastelaste ja vanavanemate suhetest.


TOP10 soovitust lastele ja lastega:

1. Lohe needus - Eesti Draamateater (kooliealistele)

2. Apelsinitüdruk - Eesti Noorsooteater (noortele)

3. Onu Remuse jutte - Endla (sobib ka eelkooliealistele)

4. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater (sobib ka eelkooliealistele)

5. p(ÖÖ) - Eesti Noorsooteater (sobib ka eelkooliealistele)

6. Röövel Hotzenploz - Eesti Noorsooteater (sobib ka eelkooliealistele)

7. Buratino - Estonia (sobib ka eelkooliealistele)

8. Õuduste kool - Kellerteater (kooliealistele)

9. Vapruse värinad - Eesti Noorsooteater (sobib ka eelkooliealistele)

10. 2+2=22 - STL/Zuga (sobib ka eelkooliealistele)


TOP10 oodatuimat etendust (millele pilet septembris olemas - tärniga märgitute kohta kirjutan ka siin pärast nägemist pikemalt):

1. Lehman brothers - Eesti Draamateater

2. Poeg - Theatrum

3. Jõgi - Endla

4. Charlotte Löwensköld - Rakvere Teater*

5. Esimene armastus - Eesti Draamateater - "armastus" on alati "teema"... ja "esimene" on üks olulisemaid.

6. Pangarööv - Vanemuine*

7. Võrku püütud - Ugala* - korralikku "ukse"komöödiat, ehk lavalisi segadusi pole tükk aega näinud. Siin veel Ugala trupiga liitunud Margus Tabor ja Oskar Punga ka mestis.

8. Piruka magus põhi - Ugala* - laste krimka, Taavi Tõnisson külalisena Ugalas lavastamas. Miskine igatsus näha ka Ilo-Ann Saarepera suuremas rollis.

9. Agulihärrad - Teater Kilk - Laval Argo Aadli ja Indrek Ojari ning lavastajaks Dianx - see on kindlasti vahva!

10. Vanuse viiskümmend varjundit - Karlova Teater - No kaugel see 50 enam on :) Dvinjaninovi monotükk, mis peaks igati minusugusele sobima. Soome autor sellisel teemal on natuke kahtlane, aga olen aru saanud, et seda on korralikult ümber (loe:omaks) tehtud.

Lisaks mängitakse septembris järgnevaid, millel küll pilet olemas, aga mitte "septembriks", seega soovitada veel ei oska, kuna pole "veel" näinud:

Rakvere Teater "Kõik head, vana toriseja"Vanemuine "Kaalud", Endla "Nagu süldikeeduvesi", Eesti Draamateater "Oh jumal", Eesti Draamateater "Millest tekivad triibud", LendTeater "Kassi-hiire mäng", Vene Teater "Goodbye, Berlin!", Von Krahli Teater "Pigem ei".


TOP10 "piletid", mida kõige rohkem tahaks:

1. Romeo ja Julia - VAT Teater

2. Minu Georg Ots - RAAAM

3. Roheline nagu laulaks - Polygon Teater

4. Memm - Must Kast

5. Me armastame ja ei tea midagi - Endla - Siiani nägemata, aga selle kohta on kosta häid sõnu.

6. Utoopia - Vene Teater - nägin Kuldse Maski off-programmis eelmisel aastal lõiku ja see disfunktsionaalne pere nõuka-aja "utoopias" maadlemas oma deemonitega oli vägagi mõjuv. Laumets lavastab ka!

7. Anna Karenina - Estonia (esietendus 1.09) - Uus originaalballett Estonias - see on sündmus! Kesleri "Kratt" oli pandeemiaaja üks suurimaid ekraaniteatrielamusi....

8. ******* - Von Krahli Teater/Paide Teater (esietendus 10.09) - sellest ei taheta midagi rääkida. Olen kahevahel, kas ikka huvitun... Paide-poiste pärast ju küll ja Mart Koldits lavastajana on ikka teinud kõnekaid asju.

9. Krahv Luxemburg - Estonia - Operett, mis peaks olema igati hea, arvestades truppi.

10. Tango - Endla - Mrožek on nii ja naa, Vihmar on nii ja naa, aga järsku nad koos on vägagi "NII"?! :) Kuigi rahvasuu just väga hästi selle kohta ei kõnele...

Teisipäev, 4. august 2020

Aiapäkapikk - Sõltumatu Tantsu Lava


Ma ei tea, kuidas Sina suhtud aiapäkapikkudesse, aga minu jaoks on nad alati olnud üks kahtlane rahvas. Ikka selline pokerface ees ja isegi kummaline irve näos, aga ise sõnagi ei ütle. Ja kui hetkeks selja pöörad, on nad märkamatult asukohta vahetanud nii, et isegi sussisahinat niitmata murul pole kuulda.

Ja sellest hoolimata pakkus Kadri Sireli Aiapäkapikk üllatuse, et ta ongi hoopistükkis selline negatiivne tegelane ja kaugeltki mitte nunnu nukukene, kes aia üle valvet peab ja kõiki inimesi ning aias toimetavaid väikeloomi ning putukaid kaitseb...

Sellest annab aimu ka raadiolaineid (või paralleeldimensiooni?) imiteeriv ning selgelt "häiritud" helilooming (autor Endamisi Salamisi), mis tegelaste toimetusi alguses saadab. Ja see annab selgelt mõista, et kõik siin pole täpselt selline, nagu silmale esialgu paistab.

Ei, "Aiapäkapikk" ei andnud vähemalt minule end lihtsasti kätte. Ka see oli mingis mõttes üllatus, et ootasin "tantsu"etendust, ent "tantsu" on siin vaid näpuotsaga. Tegemist on millegagi, mis on nii kaugel "kastist väljas", et sellisele ühest žanrimääratlust ei oskagi lõppude lõpuks anda. Ega ei peagi ju, aga elamuse peegeldusel annavad teatud raamid paremini edasi kogetut. Seega katsun läheneda kihte laiali lammutades sellele siiski, et (8nurkne!) "kast kogetule ümber ehitada".

No kahtlemata on tegemist füüsilise teatriga. Sisaldades tantsulist liikumist ajuti tegelaste enda poolt kui ka tervikpildis ansamblina. Maskiteater... ja maskidki ju tekitavad teatavat distantsi tegelaste suhtes ning "kahtlustusi" (miks nägu on varjatud? liikumatu miimika näol ei anna võimalust tõlgendada tüübi motiive ja tegutsemissiirust). Performanss, ehk etenduskunst - just kunsti tajusin selle teose olemuslikkuses - liikumise kunsti või pigem liikudes luues kujutavat kunsti. Poliitiline teater - kahtlemata, juba ainuüksi temaatika "puit" lööb praeguses Eestis kõik selle žanri kellad punaseks pluss pööraselt piiksuma. Psühholoogiline teater - manipulatsioon, allegooriad, mäng inimestega... suures osas läbi füüsilise, ent ka natukene on kasutatud sõnu. Sõnu küll just täpselt nii palju, et vaatajas veel omakorda mõtteid ja sidususi tekitada. Anda võimalust ära tabada päkapiku mõttemaailma, kuigi, oleme ausad, samaga tekitades omakorda küsimusi või pigem tõlgitsusvõimalusi ja kihte veelgi juurde.

Eks füüsilise teatri puhul saabki tänu vaatajalt eeldatava tõlgenduse, igast "kogejast" niiöelda teose kaasautor. Läbi silmade ja kõrvade saadud impulsid loovad ajus loo iseenda vastaval hetkel avatud meelest ja meelelisusest ning vastavate teemadega kursisolemisest lähtuvalt, ehk sellest kui lähedalt see vaataja hinge puudutab. Ühtlasi teeb juba ainuüksi selline eeltingimus füüsilisest teatrist teatri "mõtlevale inimesele". Ja seda oli kahtlemata ka STL-i ja Kadri Sireli "Aiapäkapikk".

Fotografiska ja STLi sisehoovis istet võttes torkas esimesena silma suur uks, millel sada "exit" märki. Lugu läheb lahti lähteülesandega, mida aiapäkapikk ringisagivatele inimestele annab - ehitada 8 nurkne kasvuhoone. Ei õnnestu see ei üht, ega teistpidi. Inimesed töötavad kui silmaklapid peas. Närviliselt. Ja kuigi neil on need sada exit-märki, et oma oravarattast iga kell väljuda, et näe nad neid, vaid üritavad iga hinna eest päkapiku käsku täita. No kas ei tule tuttav ette päris elust!? Keegi on ikka kusagil kõigil, kelle käske-soove-nõudmisi on vaja täita... olgu see või ühiskond või sisemine sundlus... kuigi tegelikult on selleks tavaliselt ikka keegi teine inimene... keegi "aiapäkapikk", kes on kusagil ja isegi ei tohiks mõjutada kuidagi igapäevaelu, aga näed - mõjutab ja kuidas veel!

Ka nende inimeste käitumismustritest võib lugeda ühtkomateist. Kuidas nad omavahel suhestuvad, kuidas liiguvad nii, nagu "sellises olukorras liigutakse" või tehakse koostööd või vastupidi.

Kusagil keskel paljastab aiapäkapikk oma tegeliku mõttemaailma. Miks ta neid "puid metsast ära toob". Ühtlasi muutuvad inimesed "poliitikuteks" - nüüd on ka nendel "maskid ees" ja tegutsemine läheb edasi teise hooga. Nüüd on nemadki natuke nagu "aiapäkapikud"... Tõlgendusi saab siit kujuneda mustmiljon. Kas see, et ta "lageraiet" korraldab, on tõesti põhjendatud "puude armastamise ja kaitsemisega" või põhjendab ta seda niimoosi iseendale? Või on see jällegi osav näide teistele silma puruajamisega? Rumal on ju see, kes enda kaitseks seletust ei leia. Kaval autor ka, kes nii mitmetasandilise psühholooglise tõlgendusvõimaluse suudab luua. Nagu osav horoskoobikirjutaja -igaüks ju leiab neist lugudest enda elu, mõtete või tähelepanekutega paralleele tõmmatavad seosed.

Kaval on Kadri ka sellepoolest, et on kutsunud kokku sellised nimed, kes vähemalt siinkirjutaja jaoks siiani on oma tugeva lavalise kohaloluga mingi teatava seletamatu x-faktoriga, mis nagu magnetina vaatma kisuvad. Arolin Raudva ja Kaisa Kattai eeskätt. Iga nende pilk, olemine ja valik annab füüsilisele juurde ning lummutab neid jälgima, nende tegutsemisega kaasa minema. Nüüd saab sellesse nimistusse lisada ka siit lavastusest avastatud uue etendaja, keda (minul) varem pole õnnestunud näha - Valeria Januškevitš. Valeria, eriti kui ta oma punapäise Angela Merkeli "õe" näo ette pani ja ühtlasi Arolin ning Kaisa "meesteks olid muutunud", siis tõmbas oma kehalise (järelmuljena tegelikult nurgelise) plastikaga või siis näo ja keha kakofooniaga tugevalt just seda, pigem hoopis britilikku ja kas ehk isegi kõrki naispoliitikut jälgima (noor Thatcher?). Joonas Tagel oli freeeky oma kollase habeme ja juustega maskis! :) Ja kui ta kasutas seal üht kummalist kõndi kohati, viis see mõtted tema keha liikuvus(võimekus)ele, mis omakorda tekitas kahjutunde, et siin selles kunstivormis tantsu rohkem ei kasutata... Kuigi õnneks tekkisid tantsulised assotsiatsioonid ka näiteks sellistest "piltidest", kui tantsijad neljakesi koos saepinki jäljendasid või labürindi lõid ja sellest siis teed välja otsisid. Sest eks me "inimesed" olemegi sellised, kes enda elu oskavad keeruliseks elada. Õnneks ka oma enda kokkukeedetud jamadest tee välja leida. Seejuures justkui vajame, et keegi meid suunaks, käseks, pooks ja laseks, kuigi arvame, et seda ei taha. Ja nõnda lasemegi ennast oravarattasse... Mõni "aiapäkapikk" on alati, kes on nii osav, et suudab teised liikuma panna nii, nagu tema seda soovib. On see siis raha... aga kui sügavamalt asjale järele mõelda, siis pigem siiski strateegilised oskused ja mõjujõud. Ragnar Uustal, kes siin "kogu kurja juure" kandjaks, ehk kavalaks manipulaatorist aiapäkapikuks, tundus pärast lavakat väga ühenäoline ja tabasin rohkem kui korra end mõttelt, teda laval vaadates, kui ühekülgseid rolle saab ta oma lavakarjääril tegema... ent siin on ta järsku hoopis teiseks muutunud. Ja ma ei pea silmas seda, et ta ju esitabki oma rolli maskis... ei. Poleks näiteks kunagi arvanud, et seal maski taga on tema, kui poleks teadnud. Aga lisaks veel mingi teatav küpsus, mida pole varem temas näinud. Tahaks Ragnarit kohe uuesti mõnes "maskita" rollis ka näha, et saada kogetule kinnitust... nagu vaataks midagi "värsket". 

Hinnang: Ma ei hakka seekord numbrilist hinnangut panema, sest see poleks aus draama- ja/või tantsuetendustega sarnasel skaalal ei üht ega teistpidi. Seega piirdun öeldes, et minul oli huvitav. Huvitav oma enda mõtetes sobrada ja Kadri Sireli omades ka, isegi kui need läksidki kaugelt kaarega mööda sellest, mida autor tegelikult öelda tahtis, leidsin ma enda arvates kasvõi illusioonid taotlusest üles. Ja see kõnetas mind. Tantsulises/liikumislikus mõttes oli siin kritiseerimist väärivat ju küll, aga tegemist ju esietendusega ning mul puudub ka Kadri esteetilise perfektsionismitaotluse tasemega varasem kokkupuude. Võib ju olla, et siin seda taga ei aetudki. Sellisel juhul vinguksin kõvema häälega. Aga panen selle "esietenduse" arvele. Näiteks aegluubist üleminekud tavakiirusele, need ei olnud tervikpildis silmale päris sujuvad ja läbivalt ühtlased või siis uute liikumuslike vau-efektide või loominguliste kombinatsioonide puudumine, ehk kogu nö. koreograafia koosnes sellisest, mida juba varem ka osistena näinud. Kuigi sellest jällegi pole midagi, sest siin oli see kõik täiesti uutmoodi kokkuseotud ja nagu öeldud, siis hoopis uues teatrižanris. Lisaks kõik need osised siiski olid kogu tervikloo teenistuses ja see paitab nii silma kui ka annab hoogu mõttevoolule.

PS. Siinkirjutaja pole näinud Kadri Sireli varasemat GnoomFM etendust "Kuidas ehitada aiapäkapikku?" ja kuigi see võiks rikastada kogupilti, siis tegelikult oli mõtteline järg, ehk "Aiapäkapikk" jälgitav ka laiemat tausta teadmata.


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Kris Moor'i tehtud fotod on pärit STL-i FB seinalt):

AIAPÄKAPIKK

Kadri Sirel

Sõltumatu Tantsu Lava, Fotografiska ja Telliskivi Loomelinnaku suvelavastus

Miks tabab inimest sageli kirg ehitada ja luua midagi uut? Miski üleloomulik tõmme materjali poole, millest võib kergesti saada sõltuvus. Ei ole midagi joovastavamat kui värske puidu lõhn. See meelitab, lummab ja hüpnotiseerib. Ehitada maja, ehitada aed, saun, puukuur, veranda, laud, tool, trepp. Lõppu ei näigi tulevat. Ja kui kõik on valmis, jääb veel paigutada aia õigesse nurka aiapäkapikk, kes iga su õnnestumisel ja ebaõnnestumisel silma peal hoiab. Sind kiidab või hukka mõistab.

Tantsulavastus “Aiapäkapikk” on kummastav armastuslugu ehitamisest. Loo keskmes on salapärane Aiapäkapikk, kes jagab oma isikliku raadiosaate GnoomFM kaudu äraspidiseid juhiseid, kuidas ehitada tuleks, ning valib muusikat, mille rütmis ehitama peaks. Nõnda kujuneb müütilisest kangelasest hoopis triksterlik diktaator, kes on varjatud groteskse maski taha. Lavastus võtab luubi alla ühiskondliku edasipürgimise ning levinud mõttemustrid. Kas pidev ehitamine on edu või salamisi ligihiiliv langus ja häving?

AIAPÄKAPIKK on järg tantsulavastusele “Kuidas ehitada aiapäkapikku?” – eelneva lavastuse nägemine ei ole antud kontekstis vajalik. Vaatama on oodatud kõik!

Lavastaja: Kadri Sirel
Etendajad/tantsijad: Joonas Tagel, Kaisa Kattai, Valeria Januškevitš, Arolin Raudva
Aiapäkapikk: Ragnar Uustal
Lavastuskunstnik: Helena Keskküla
Helilooja: Endamisi Salamisi
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Lavastuse tehnik: Marko Odar
Helitehnik: Hendrik Põlluste
Kunstniku abi: Teele Kumm

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Telliskivi Loomelinnak, Fotografiska Tallinn
Esietendus: 30.07.2020 → STLi ja Fotografiska hoovis
Kestus: 1h