esmaspäev, 21. oktoober 2019

Kuidas minust sai HAPKOMAH - Ugala


Kui Danzumees Ugala teatrimajja jõudis, oli pidu juba alanud :)

Endast kolmandas isikus rääkimine ei ole okei. Sorry... delete last comment... teisalt... mis tehtud, see tehtud... mõnikord on okei olla mitte okei... Elab üle? Kas elab? Alla ju ometigi mitte? Aga tõesti, kohe kui Ugala uks sai avatud, hakkas kostuma tümpsu kusagilt kaugelt... kõndides väikse saali suunas selle mussi volüüm muudkui pumpas tugevamalt ja tugevamalt... Väiksesse saali sisenemiseks peab kõigepealt trepist alla minema - seal toimub turvakontroll ja paberite küsimine... Ja neid siin "ööklubis" ei küsita ainult "liiga noore väljanägemisega" inimestelt, vaid kõigilt! :) Ja siis teisest trepist üles, mis viib saali... iga trepiastmega möllas techno üha kõvemini ja kõvemini. Just enne saaliukseni jõudmist lõi järsku elevus sisse... see sama teatav ärevus, nagu astukski öökluppi!

Ja sinna astudes - kuumad tantsivad kehad... Olin tulnud täiesti valedes riietes... Ent saaliuksel seisev turvanaine suunas ka hoopis saalis asuvate toolide suunas... Olin juba peaaegu ütlemas, et ei - ma tahan tantsida... Aga tal oli selline kavalkelmikas pilk, mis andis mõista, et siin me vaidlema ei hakka eksole... Tahtsin veel küsida, et miks ta Ugala publikuteenindajaks on maskeerunud... aga juba potsatasingi oma toolile maha ja leppisin kurva tõsiasjaga - kui tantsida tahan, siis sedapuhku vaid "seesmiselt" ehk mõtteliselt...

Juba nägingi neid, kes tantsima seekord siiski olid lubatud... higist leemendavad, aga no täpselt nagu mina - kui juba, siis täiega... Hakkasin vaikselt uuesti tõusma, et teha see 1 samm ja teistega koos möllata, aga juba põrkasingi lava 4nda seina vastu ja teatrikaaslane pärast pisukest turgutust lohutas, et see klubi ei ole vanuritele... minusuguseid peavad oma passi vaatama ja äärmisel juhul varjatult kodus rahmeldama kui tuju tuleb...

Okei... Leppisin... seekord... Pekki, nii vana ma ju ka veel pole!

No vähemalt tahaks ju siis miskit head-paremat süüa saada... Mis menüüs on?! Ahaaaa... mu lemmikroog... muahhhhaaahhhhaaa - värsked näitlejatibud!!! See on selline roog ja need on "sellised" tibud... kellest pealevaadates alati kohe aru ei saa, kas on liha luudel või mitte... selleks peab neid enne natuke mäluma ja siis seedima...

Seega pidusöök alaku!

Jah, kuigi alguses tõesti oleks pidutsenud noortega, siis üsna kiiresti sain aru, et lavaltoimuv elu pole nii äge ja lahe midagi, nagu esialgu paistab. Tegelikult on isegi väga hea meel, et kuigi omal ajal sajakümnega kihutades juba asjad sinna suuna liikusid, nagu nendel tegelastel siin, siis siiski "viimasel hetkel" keerasin paremale ära... Kirjutasin sellest pikalt ja laialt, miks ja kuidas, Musta Kasti ja Silver Kaljula etenduse "5 grammi sisemist rahu" ühenduses ning ei hakka seda kordama, kes soovib, klikib siia ja loeb täpsemalt.

Narko-teema on oluline ja sellest tuleb rääkida. Võimalikult palju. Pole need jamad ju kuhugile siit meiegi riigist kadunud. Ise küll sellistes sfäärides enam ei liigu... sellepärast pole mul ka nö. "vanu" sõpru. Ent ka "Kuidas minust sai HAPKOMAH" tõi meelde igasuguseid elupildikesi... ja mitte ainult seda kuidas me Tallinna Mööblimaja lähedal või Bussijaama ligidal (Katusepapi piirkonnas) oma "kraami" järel käisime. Ükskord näiteks, pärast mingit järjekordset pidu, keegi tellis litsid... a mitte selleks, et nende semmida või "lähemaid suhteid" arendada ja ammugi mitte selleks, et neid sellest rängast ametist "päästa". Ta pani nood tube kraamima. Eekide-ajal oli hetk, kus hind samal "teenusel" oli praktiliselt sama.

Ma ei ole seda Hapkomah'i raamatut lugenud ja üldse tegelikult hoidun sellistel teemadel ka teatrist, raamatutest ja isegi filmidest. Lihtsalt kogu see pull sai liigagi lähedalt läbielatud ja kõik need lood on üht või teistviisi juba tuttavad. Mitte, et poleks erandeid või need lood ei mõjuks enam, lihtsalt on mingi sisemine tõrge. Samas just näiteks 2016.aasta suurimate teatrielamuste teravaima tipu seast leiab sama teemat käsitleva, Diana Leesalu lavastuse "Inimesed, kohad ja asjad". Seevastu minu teatrikaaslase jaoks on see võõras elu ning tema ütles, et ei tea "neid selliseid lugusid".

Tõesti, Hapkomah selgelt teab, millest ta räägib. Selline see ühe narkomaani argipäev välja näebki. Ja muide lühikese aja jooksul juhtub ühe narkomaani elus väga palju. Pidevalt toimub midagi. Nii ka siinses Vallo Kirsi lavastuses. Vallo üks suurimaid tabamusi oma seekordse lavastusega on just selle "kiire" elu ja pidevate "eluuudiste" eetrisse paiskumise ehe tunnetus. Kogu aeg on "action". Noorte näitlejate power ja ägedus omalt poolt rõhutab seda muidugi ka. Aga tahaksin  just seda eraldi rõhutada, et kuigi võib näida, et tegemist on millegi väga kontsentreerituga, siis tegelikkuses just nii palju narkari elus juhtubki ja pidevalt.

Teisalt lavastusliku külje pealt natuke "kooliteatri lavakavalikult" mõjusid need "kooris näitlemised", kus kas koos edastatakse teksti või siis läbisegi kordamööda näitlejad räägivad, seistes praktiliselt ühes reas. Vaataja seisukohalt raske ka jälgida, sest kord ütleb üks midagi, siis ei tea, kes ja kus järgmisena hakkab rääkima... Kuigi tervikut see ei riku, lihtsalt liialt kulunud võte. Mõtlesin küll, et võib vabalt olla ka hoopis lavastaja väikse vimkaga otsus - tegemist ongi ju alles "ülikooliõpilastest näitlejatega" ning sellisel juhul on selline viide hoopis kõrgemal tasemel mõtestatud ja ma võtan oma vingu tagasi. Ning tõesti, kogu kontseptsioon, kus teatrisse saabuja saab juba saabudes tunda, et ta tuleb midagi "erilist" vaatama - see töötas! Ja lavategevus on mõnusalt hoogne ja suuremas osas ka usutav. Ainuke koht, millele veel tahaks luubi hetkeks peale panna, on IT firma lõik... minule mõjus see, nagu hotelli vastuvõtt või catering-firma, kus töötajatel on sarnased riided... äärmisel juhul veel ka pank.. aga millises firmas, kus töötavad IT arendajad või isegi koodikirjutajad, sellised inimesed on? Võib-olla oli eesmärgiks kontrastlik iroonia narkari ja tema jaoks kõik "halli massina näiv"... ja pisut muikvele nad seal ju vaatajaid ajasid ka, ent ometi pisut segadusseajav.

Jim Ashilevi on isegi raamatut lugemata arusaadavalt teinud hea dramatiseeringu. Seda nii dünaamiliselt vahelduvate stseenide läbi, kus tegevustik muutub monoloogist ja publikule jutustavast dialoogideks või põnevateks misanstseenideks, kus osalevad mitmed või kõik näitlejad. Olulised laused pannakse korduma ja nõnda jäävad need olulisimad mõtted pähe kummitama, nagu näiteks narkootikumide esmakordse katsetaja "refrään" - "Üks kord ja ei kunagi enam".

Kärt Petseri paljuski tekstil baseeruv videokujundus, ilmselgelt koostöös lavastajakontseptsiooni ja dramatiseeringuga, säilitab raamatuliku peatükkide tunnetuse, mis on stiilne. Luues taustaseinale ühe tasandi lavastusele juurde. Ja kuigi lugu minu jaoks liigagi tuttavana tundus, siis kahtlemata jäin ka mina teatrielamusega vägagi rahule. Sass Henno ja Mart Rauba vinged ja vahedad räpisõnad ning Jaanika Tammaru seatud liikumine! Muide täiesti arvestatavad tantsulõigud seal etenduse alguses - nauding! Kunstnik Nele Sooväli on toonud lavale turnimisredelid ja kuigi minu teatrikaaslast ei morjendanud see üldse, siis ma nii väga oleksin tahtnud näha neid vaibakloppimis-turnikaid, või kollaseks värvitud lasteaedade redeleid, mis oleks andnud pisut elulisema viite. Ent eks nad oma multifunktsionaalsusega töötasid ka sellisena.

Minu jaoks oli see etendus põnev ikkagi eelkõige tänu uute näitlejatega tutvumisele. Ja kohe alustuseks võib öelda, et kõik need 7 noort näitlejat meeletult meeldisid. Mõnega läks natuke aega, aga lõpuks võitsid nad kõik mu enda poolele. Eelkõige peategelast kehastanud Rainer Elhi. Esialgu meenutas ta natuke nooremat Toomperet ja kui sellest oma teatrikaaslasele sosistadest eitava pealiigutuse vastuseks sain, siis peatselt märkasin ka ise, et Raineril on teine, enda oma tunnetus laval. Jutustajast tegevustikku sisenemine ja siis jälle tagasi publiku teejuhiks astumine polegi teabmis kerge ülesanne, säilitades tegelase olemust, kuid teisalt siiski inimesed ju käituvad peegeldusega teistele inimestele omade eripäradega. Puht näitlejatehniliselt kindlasti üks tugevamaid kui isegi mitte kõige tugevam roll laval. Ei oskagi midagi ette heita või isegi konstruktiivset kriitikat teha. Teine, kes läbivalt oma seekordses rollis meeldis ja kellest kohe esimesest stseenist alates oli aru saada, et teda on huvitav laval jälgida, on Karmel Naudre. Eriti loomulik ja hea üleval fotol olevas Anja-lõigus! Piisavalt särtsu, kiiret liikumist, head energiat kiirgav ja ümberkehastumisvõimekusega. Ja eelkõige huvitav noor näitleja, keda tahad vaadata ja jälgida.

Maria Paiste on üks neid, kes juba oma välimuselt on "näitleja". Mingi sõnulseletamatu üleolev hoiak - mina olen siin näitleja, mina saan teile seda lugu mängida ja teie vaatate mind - mitte seda oma käitumisega välja öeldes, vaid sõnastan iseenda alataju, milliseid impulsse too, Maria mängu vaadates, ajule edastas. Ruuben-Joosua Palu on hetkel huvitavas vanuses, nagu pisut veel poisike, aga kui ta tahab, siis juba mees. Meeldis tema tõsimeelsus selles rollis, isegi kui tegemist oli mõne otseselt seda mitte-nõudva misanstseeniga, siis eks ju kõik võtsid oma rolle siin väga tõsiselt, aga temast paistis seda teatud hetkedel omapäraselt välja, mis küll mõjutas rolli ainult siis kui vaja, aga ometi oli alltekstina pidevalt olemas, andes huvitava mitmeplaanilisuse ta karakterile.

Miika Pihlak oli tegelikult kõige esimene, kelle lavalisele liikumisele tähelepanu pöörasin. See mees OSKAB tantsida! (Hehh... nagu noor mina... :)) Ja loomulikult automaatselt mõjus ka sümpaatsena näitlejana (I'm "Danzumees" after all). Tükk aega stseenides silm pidevalt otsis teda, kuigi teadlikult ei olnud vajagi just tema karakterit jälgida. (Ei tea, kas isalik poolehoid, et kuidas ta järgmise stseeni lahendab või kuidas ta seal kõrval hakkama saab? Et kõik tuleks ikka ägedalt välja! :)) Samas õige nõksu võrra oli läbipaistvat "mängimist" hallipäise, kätest tunde kaotanud tegelasena etenduse teises otsas. Seda päris 100% alla ei suutnud neelata. Eks muidugi tegemist oli ka ju alles esietendusega ja selline on just üks tüüpilisi konarusi, mis muutub siledaks kohe kui näitleja on saanud rolli natuke mängida ning leidnud selle "õige keele" stseeni jaoks ning valitud vorm muutub mugavaks ning loomulikuks ka mängija enda jaoks. Marion Tammet'it ma tükk aega ei pannud üldse tähele. Praktiliselt pool etendust jäi ta kuidagi märkamatuks - laval, kus polnud ju eriti palju näitlejaid. Jah, eks ma muidugi nägin teda ja meeldis tema omapärane ning huvitav välimus komplektis kräsupeaga, aga Marioni mängu sain süüvida ikkagi alles siis kui tuli tema pikem monoloog (tegelase nimi vist oli Sveta?) See tundlikkus ja õrnus ning tugevus ühes stseenis koos - unustasin karbi korraks lahti! Huvitav kuju. Pärast seda üht stseeni oli ta laval järsku "olemas", ka siis kui ta stseeni keskmes ei olnud. Üks lavastuse teravamalt lõikavaid lauseid - "On ju reede..." on ka tema öelda.  Ja muidugi see kolakas, mis ta esikal veel vasta pead sai turnides... tundsin peaaegu seda ise ja tahtmatult ütlesin autch! Loodetavasti ta ei saanud väga haiget - igatahes väga profilt, nagu midagi poleks juhtunud jätkas oma stseeni.

Laast, aga kindlasti mitte liist - Mihkel Kuusk. Temaga läks mul kõige rohkem aega. Tundsin algusest peale teatavat "enda näitamise soovi" tema lavaliselt olekult ja mängult ning olin juba peaaegu lootust kaotamas, et kas tõesti siis üks seitsmest näitlejast ikkagi "ei toimi" nö. selle TÜ VKA lavakooli kursaga esmakohtumisel... Olen varem Mihklit näinud nii Linnateatri "Vürst Gabrielis" kui ka Ugala "Once"is... esimeses meeldis, teises mitte eriti ja just sama tunnetus, mida Once-is tema mängu vaadates, hakkas kanduma üle ka siia... Kuid siis saabus "habemega vanamees"... Ja kuigi minule meeldib, kui vanu mehi mängivad laval vanad meesnäitlejad, siis antud kontekstis poleks seda ju saanud niiehknaa... Aga see, võib-olla kogu lavastuse raskeim karaktermäng nii hästi, puhtalt, ausalt ja usutavalt mängida - uskumatu! Selline täistabamus väga kummalisest (ja raskest) kohast leida... tõstan austusest mütsi ja olen ütlen siiralt, et olin vaimustuses. Leppisin kohe, igas mõttes, Mihkli mänguga selles hetkes ära. Karakternäitlejal on vaatet kõige raskem sellisel mänguväljal, kus terviku toimimisel on vaja edastada usutavust. Karakternäitleja ei saa lihtsalt mängimata mängida, mis on ju ka kunst omaette, aga karakternäitlejal on vaja kasutusele võtta teadmised, oskused ja elulised kogemused ning tähelepanekud, millest kokku sellegipoolest luua vaatajatele allaneelatav versioon kellestki, keda näitleja loomuldasa ei olegi. Mihkel teeb sellega, arvestades tema võrdlemisi lühiajalist mängukogemust, väga hea rolli.

Hinnang: 4
TÜ VKA lavakooli 13.lennu tudengite esimesest diplomilavastusest saadav teatrielamus on väga tugev. Ja väga tugev näitaja ka tuleviku tegemistele mõeldes. Märk on maha pandud, millest paremini teha on juba paras väljakutse. Eks muidugi kogu aeg kogutakse kogemust juurde ja õppetöö käib ju veel alles, aga esimesed tiibadekatsetused näitavad, et need juba natuke kannavad. Kui kaugele ja kui tugevalt, seda näitavad alles järgmised lavastused. Igatahes JUHHUU, mul on 7 uut näitlejat, kelle arengut jälgida!
Arvestades kui suured kingad jätsid endast eelmine, ehk 12. Viljandi kooli näitlejate lend, siis neid täita saab olema raske... aga mitte võimatu... Lavastus on küll noortekas, aga arvestades esietenduse vaatajate keskmist vanust ning kuidas publik reageeris, siis olen kindel, et seda võivad sama edukalt vaadata ka keskealised. Eriti soovitav on see veel keskkooliealistele, kellele mõned ropumad sõnad on allaneelatavad ning karm tegevustik ja samas lavastaja valitud noortekalik, ent samas ometi täiskasvanute teatrikeel, annavad laiema sihtgrupi kui vaid "keskkooliõpilased". Teema on ju ülioluline ja sellest peab ja tuleb rääkida. Lisaks on oluline panna inimesi märkama märke, teisalt mitte alati esitama hinnanguid inimestele, kes sellest jamast tahavad ja kogu hingest proovivad välja tulla. Jah, minagi olen proovinud neid mürke... vedas, et ei langenud sügavamale lõksu... Aga kus ma oleksin praegu, kui seda ikka endaga kaasas kannaks teiste inimeste silmis? Inimene on see, kes ta on - jah, ise sisemuselt oma kogemuste summa, aga teistele siiski see inimene, keda nad oma silme ees näevad. Mul ei ole õigustust narkomaanidele. Nad on ise selle jama endale kaela tõmmanud, muide mitte alati ise süüdi olles, sest üsna tihti alaealisena, nooruse rumalusest lõksu sattunud.

Lihtne on hukka mõista... palju raskem on mõista... Aga kumb neist on "suurem" inimene?


Tekst lavastuse kodulehelt (1.foto autor on Heigo Teder, fotod 2 ja 3 on Maris Savik'u tehtud):

Kuidas minust sai HAPKOMAH
HAPKOMAH

LAVASTUSMEESKOND
Dramaturg

Jim Ashilevi

Lavastaja

Vallo Kirs

Kunstnik

Nele Sooväli

Muusikaline kujundaja

Mart Rauba

Laulusõnad

Sass Henno ja Mart Rauba

Liikumisjuht

Jaanika Tammaru

Videokunstnik

Kärt Petser

Valguskunstnik

Villu Konrad

Lavastaja assistent

Tõnis Veelmaa (TÜ VKA)

Laval

TÜ VKA teatrikunsti 13. lennu tudengid Rainer Elhi, Mihkel Kuusk, Ruuben-Joosua Palu, Miika Pihlak, Karmel Naudre, Maria Paiste ja Marion Tammet


LAVASTUSE TUTVUSTUS:
Ühe allakäigu lugu

On aeg rääkida narkosõltuvusest ausalt ja ilustamata. Ja mis kõige tähtsam – kartmatult. Lavastus “Kuidas minust sai HAPKOMAH” põhineb samanimelisel raamatul, milles sisalduvad lood narkosõltuvusest Eestis jahmatasid tuhandeid lugejaid juba siis, kui need ilmusid järjejutuna portaalis Nihilist.fm. Autor pseudonüümiga HAPKOMAH rääkis brutaalse detailitäpsusega sellisest Eestist, mida keegi meist ei taha tunda, kuid mis ometi varitseb siinsamas kõrval: kõrvalkorteris, kõrvaltoas, kõrvalistmel. Kroonik HAPKOMAH seab meid fakti ette: see kõik on reaalne. See juhtub meiega siin ja praegu. “Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll,” ütleb 2016. a ilmunud raamatu eessõna.

Need “sõnumid teispoolsusest” annavad hääle neile, kellelt see on ära võetud; kel pole seda kunagi olnudki. Need on lood Eestist, mida on seni peetud mugavamaks ja turvalisemaks jätta rääkimata. See aeg on nüüd otsa saanud. Meie enam ei vaiki.

Etenduse-järgne vestlusring
16., 17., 18., 29. ja 31. oktoobril järgneb etendusele vestlusring. Narkootikumidega seotud teemadel arutlevad publikuga spetsialistid Viljandi haiglast ja politseist. Vestlusring algab viis minutit pärast etenduse lõppu väikeses saalis ja kestab umbes 30 minutit.

NB! Lavastus sisaldab tugevaid heli- ja valgusefekte, visuaalselt häirivaid stseene ja sobib vaatamiseks alates 14. eluaastast.

Etendus on ühes vaatuses ning kestab üks tund ja 25 minutit.
Esietendus: 16. oktoober 2019

Kommentaare ei ole: