Eesti üks nooremaid teatreid ja ilmselt ka meie ainus žanriteater - Kellerteater - tõi publiku ette oma kolmanda põnevus-lavastuse. Kuigi ka seekord, nagu eelmisel, on tegemist sõnadeta, ehk vabalt ka näiteks võõrkeelsetele vaatajatele sobiva lavastusega, on ju tegelikult kõigi kolme lavastuse käekirjad väga erinevad. Eks "põnevusel" on ju ka mitmeid erinevaid alaliike ja tahke. Nõnda liigitaks "Mõrvad Rue Morgue'il" vast eelkõige kriminulliks, kuigi selles oli ka kõhedusttekitavaid momente, "Armunud alkeemik" selline ajaloolis-koomilis-mustkunstiteater ja nüüd see uusim - "Emilie Sagée" - nii psühholoogiline, aga ka ehmatavate efektidega meelemüsteerium. Just "meelemüsteerium" ma leian on väga tabav žanrimääratlus nähtud teatrietendusele.
2 lavastajat, 2 kunstnikku, 2 valguskunstnikku, 2 naist laval, 2 õde, kes elavad koos või kas on ikka 2 või hoopis sama naise 2 eri poolt? Duaalsus on kodeeritud ka muidu kõikjale. Yin ja Yang, Hea ja paha. Mees ja naine. Ka teatri sümboliks on 2 maski - üks kurb teine rõõmus.
Kersti Heinloo ja Raho Aadla kahasse lavastatud "Emilie Sagée" ehmatab ja seda nii visuaalse tervikuna kui ka sõna otseses mõttes - ehmatab. Ehmatab nii oma järskude pööretega kui ka sellega, kuidas see vaatajale mõjub. Mõjub loomulikult ainult sellisel juhul, kui hoida oma meeled avatuna ja vastuvõtlikuna. Seda enam, et sõnu siin pole, kuigi tegelikult on kõik sõnadetagi selge.
Ühe suurima õudukatefännina siinpool Uuraleid, lausa janunen, et ka teatris saaks neid näha, Kuid ilmselt on see kõikidest kõige raskem žanr lavale toomiseks ja sellepärast saab neid laval ikka väga harva nautida. Isegi raamatuid on tänapäeval raske kirjutada nii, et need ka päriselt õõva tekitaks. Inimesed on ju juba kõike näinud, kõike kogenud, seega nahavahelepugemine ja seal närvikõdi tekitamine peabki toimuma läbi meelelise lähenemise. Eile vaatasin näiteks Ari Aster'i värskeimat filmi "Midsommar" ja oma rõveda vägivallaga ületas see ka õõva piiri, aga seda vaid sellelt tasandilt, et suutis iseennast kujutada ette sellesse olukorda, a la, mis siis kui ise oleks "seal". "Emilie Sagée" puhul vaatajana oledki "seal"... Kuigi laval toimetavad 2 näitlejat on mingis mõttes isegi turvaliselt eraldatud publikust, sest lavastajad ja kunstnikud on nad pannud nagu mingisse mängutoosi, mis on eraldatud ka nähtamatu vaheseinaga, siis ega see ju ei "kaitse" kui need tegelased sealt oma eraldatusest peaksid järsku väljuma...
Lavastajad Kersti Heinloo ja Raho Aadrla on leidnud ühe toimiva vormi selleks nahavahelepugemiseks - sõnadeta, pisut plastilinegi, visuaalteater. Muide kui lugeda seda väga huvitavat taustalugu, siis on lihtsam ja kiirem lavaloo "sisse" saada:
"19. sajandi Prantsusmaal Dijon'is vallaslapsena sündinud Emilie Sageé oli kirglik ja hinnatud kooliõpetaja, kelle poeetiline võitlus iseendaga muutis tema elu täielikult. Kuueteist lühikese aasta jooksul töötas Emilie kokku üheksateistkümnes koolis, jättes seljataha reaalsuses kahtlema hakanud õpilased ja kolleegid. Mitmed rääkisid, et olevat Emiliet korraga eri kohtades näinud. Teised väitsid, et tal on kummitluslik kaksik. Viimased raportid salapärastest nähtustest pärinevad Valmiera kõrgklassi tüdrukute internaatkoolist Lätis."
Kui looga kursis ei ole, siis on seal laval 2 samades riietes, sama soenguga naist, kes tantsivad oma elutantsu ja tänu väga tugevalt lavastusega integreeritud valgusrežiile (kustu-põlema-kustu-põlema jne gaziljon korda) ja eriti - ERITI(!!!) muusikalisele kujundusele, saab sealt ka puhtalt enda mõtetele toetuva loo luua. Katsusin unustada seda sisututvustust ja kuigi sellest hoolimata servapidi ikkagi mõjutatult, hakkas minu peas jooksma nais-Jekyll & Hyde mõttevool. Ise olin enda geniaalsusest vaimustuses ja seda rohkem meeldis ka kõik see, mis muudkui laval edasi toimus, muide omakorda mu "teooriat" muudkui toetades ja tugevdades.
Kuigi kui päris aus olla, siis pärast esimest "ehmatust" ei saanud sugugi kohe oma meelelisust õigele lainepikkusele. Teatavas mõttes isegi jonnisin sisemiselt, et mis nüüd siis saama hakkab? Just seda peangi silmas, miks on vaja suhtuda avatud meelega loo vaatamisse - küll tuleb, küll tuleb kui kannatlik oled... Ja nõnda märkamatult ühel hetkel hakkaski kõhe ning tekkis kahtlus, et tegemist on ikkagi ühe skisofreenilise naisega. Olin selleks hetkeks 100% kogu gootilikus atmosfääris nii sees, et võpatasin oma toolil. Ja muide ka kogu publikut läbis korralik õudukahin :) Huvitav, kas see toimib igakord või on vaja ikkagi õiget "õhku", õiget "publikut", õiget aurat...
Kahe naise rollides on mõneti päris erineva auraga naised. Eva Püssa on soojem, Arolin Raudva külmem. Eva on tugevamalt "kohal", Arolin on ebamaisem. Ei tee saladust, mul on Arolini suhtes starcrush. Ta on nii meeletult huvitav laval. Kui digitaalses teatmeteoses oleks sõna "lavaline x-faktor", siis selle kõrval oleks mõni Arolini lavalise liikumise video. Ja see muide ei pea üldse olema mõni tema tantsulistest liikumistest, kuigi näib, nagu Arolini liikumine ongi "tants". Sellise kohalolekuga; ja sellise elektri loob õhku ka selles lavastuses, et sellest saab päris sirakaid! :)
Seal kõrval Eva Püssa, kes on siin dramaatiliselt terav, luues hämmastavalt põneva duaalsuse ühte karakterisse - kohati nagu pehmem, lähedasem, omam, isegi nagu ohver ja siis nagu nipsust - vihaselt rääkides või kurja pilguga altkulmu vaadates pahaendeline vastik ja kahtlane krõhva - võib-olla hoopis teise naise kuri kiusaja? Võib-olla hoopis pääseb teise kurjus läbi tema kohati pinnale? Võib-olla muudavadki skisofreenia sümptomid inimese kurjaks?
Palju kurjust tundub üldse olevat neist naistes. Kurjust ja pahaendelisust.
Hinnang: 4-
Gooti, kammerlik, õõvane, meelemüsteerium. Piisavalt pikk, et naha vahele pugeda, liialt lühike, jättes soovi enama järele. Stsenograafia meisterkunstnik Kristjan Suits'ult koos partneritega ja VAPUSTAV, üks aasta parimaid heliloominguid etendusele - Raido Linkmannilt - VAU! Etteheited puuduvad ka muidu terviku osas. Eks oleks ju lootnud, et tantsu oleks rohkem, arvestades Arolini ja Raho osalemist, aga siin on sellegipoolest teatavat kineetilisust ning sõnadeta mängul ongi fookus füüsilisel. Seda nii laiemas plaanis kui ka tegelikult mängivad olulist rolli detailid. Pakkudes võibolla just tänu sellisele doseerimisele seda lubatud visuaalauditiivset närvikõdi. Kusjuures võib vaid ette kujutada (ja väga elavalt), kuidas pimedatel hetkedel näitlejannad peavad kiiresti kohti, asendeid ja mida kõike veel seal vahetama, kuid nõnda sünnibki üks tõeline teatriime.
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siised fotod):
meelemüsteerium
"Emile Sagée"
Lavastajad: Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Raho Aadla
Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Helilooja: Raido Linkmann
Valguskujundus: Kristjan Suits ja Triin Suvi (Eesti Draamateater)
Kunstniku assistent: Maia Vahtramäe
Laval: Eva Püssa ja Arolin Raudva
19. sajandi Prantsusmaal Dijon'is vallaslapsena sündinud Emilie Sageé oli kirglik ja hinnatud kooliõpetaja, kelle poeetiline võitlus iseendaga muutis tema elu täielikult. Kuueteist lühikese aasta jooksul töötas Emilie kokku üheksateistkümnes koolis, jättes seljataha reaalsuses kahtlema hakanud õpilased ja kolleegid. Mitmed rääkisid, et olevat Emiliet korraga eri kohtades näinud. Teised väitsid, et tal on kummitluslik kaksik. Viimased raportid salapärastest nähtustest pärinevad Valmiera kõrgklassi tüdrukute internaatkoolist Lätis.
Sõnadeta lavastus “Emilie Sagee” pakub sissevaadet nimitegelase olemisse koos iseendaga varjudes ning helisevalt peegelduvate elukaadrite kaudu paneb vaataja kahtlema meie maailma reaalsuses ning tajus.
Müstilised emotsioonid on kokku mänginud lavastajad Kersti Heinloo ja Raho Aadla, lisades etendusele visuaalauditiivset närvikõdi ning tuues loomeprotsessi füüsilise- ja tajupõhise lähenemise.
Etenduse kestus: 75 min
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar