Teisipäev, 4. august 2020

Aiapäkapikk - Sõltumatu Tantsu Lava


Ma ei tea, kuidas Sina suhtud aiapäkapikkudesse, aga minu jaoks on nad alati olnud üks kahtlane rahvas. Ikka selline pokerface ees ja isegi kummaline irve näos, aga ise sõnagi ei ütle. Ja kui hetkeks selja pöörad, on nad märkamatult asukohta vahetanud nii, et isegi sussisahinat niitmata murul pole kuulda.

Ja sellest hoolimata pakkus Kadri Sireli Aiapäkapikk üllatuse, et ta ongi hoopistükkis selline negatiivne tegelane ja kaugeltki mitte nunnu nukukene, kes aia üle valvet peab ja kõiki inimesi ning aias toimetavaid väikeloomi ning putukaid kaitseb...

Sellest annab aimu ka raadiolaineid (või paralleeldimensiooni?) imiteeriv ning selgelt "häiritud" helilooming (autor Endamisi Salamisi), mis tegelaste toimetusi alguses saadab. Ja see annab selgelt mõista, et kõik siin pole täpselt selline, nagu silmale esialgu paistab.

Ei, "Aiapäkapikk" ei andnud vähemalt minule end lihtsasti kätte. Ka see oli mingis mõttes üllatus, et ootasin "tantsu"etendust, ent "tantsu" on siin vaid näpuotsaga. Tegemist on millegagi, mis on nii kaugel "kastist väljas", et sellisele ühest žanrimääratlust ei oskagi lõppude lõpuks anda. Ega ei peagi ju, aga elamuse peegeldusel annavad teatud raamid paremini edasi kogetut. Seega katsun läheneda kihte laiali lammutades sellele siiski, et (8nurkne!) "kast kogetule ümber ehitada".

No kahtlemata on tegemist füüsilise teatriga. Sisaldades tantsulist liikumist ajuti tegelaste enda poolt kui ka tervikpildis ansamblina. Maskiteater... ja maskidki ju tekitavad teatavat distantsi tegelaste suhtes ning "kahtlustusi" (miks nägu on varjatud? liikumatu miimika näol ei anna võimalust tõlgendada tüübi motiive ja tegutsemissiirust). Performanss, ehk etenduskunst - just kunsti tajusin selle teose olemuslikkuses - liikumise kunsti või pigem liikudes luues kujutavat kunsti. Poliitiline teater - kahtlemata, juba ainuüksi temaatika "puit" lööb praeguses Eestis kõik selle žanri kellad punaseks pluss pööraselt piiksuma. Psühholoogiline teater - manipulatsioon, allegooriad, mäng inimestega... suures osas läbi füüsilise, ent ka natukene on kasutatud sõnu. Sõnu küll just täpselt nii palju, et vaatajas veel omakorda mõtteid ja sidususi tekitada. Anda võimalust ära tabada päkapiku mõttemaailma, kuigi, oleme ausad, samaga tekitades omakorda küsimusi või pigem tõlgitsusvõimalusi ja kihte veelgi juurde.

Eks füüsilise teatri puhul saabki tänu vaatajalt eeldatava tõlgenduse, igast "kogejast" niiöelda teose kaasautor. Läbi silmade ja kõrvade saadud impulsid loovad ajus loo iseenda vastaval hetkel avatud meelest ja meelelisusest ning vastavate teemadega kursisolemisest lähtuvalt, ehk sellest kui lähedalt see vaataja hinge puudutab. Ühtlasi teeb juba ainuüksi selline eeltingimus füüsilisest teatrist teatri "mõtlevale inimesele". Ja seda oli kahtlemata ka STL-i ja Kadri Sireli "Aiapäkapikk".

Fotografiska ja STLi sisehoovis istet võttes torkas esimesena silma suur uks, millel sada "exit" märki. Lugu läheb lahti lähteülesandega, mida aiapäkapikk ringisagivatele inimestele annab - ehitada 8 nurkne kasvuhoone. Ei õnnestu see ei üht, ega teistpidi. Inimesed töötavad kui silmaklapid peas. Närviliselt. Ja kuigi neil on need sada exit-märki, et oma oravarattast iga kell väljuda, et näe nad neid, vaid üritavad iga hinna eest päkapiku käsku täita. No kas ei tule tuttav ette päris elust!? Keegi on ikka kusagil kõigil, kelle käske-soove-nõudmisi on vaja täita... olgu see või ühiskond või sisemine sundlus... kuigi tegelikult on selleks tavaliselt ikka keegi teine inimene... keegi "aiapäkapikk", kes on kusagil ja isegi ei tohiks mõjutada kuidagi igapäevaelu, aga näed - mõjutab ja kuidas veel!

Ka nende inimeste käitumismustritest võib lugeda ühtkomateist. Kuidas nad omavahel suhestuvad, kuidas liiguvad nii, nagu "sellises olukorras liigutakse" või tehakse koostööd või vastupidi.

Kusagil keskel paljastab aiapäkapikk oma tegeliku mõttemaailma. Miks ta neid "puid metsast ära toob". Ühtlasi muutuvad inimesed "poliitikuteks" - nüüd on ka nendel "maskid ees" ja tegutsemine läheb edasi teise hooga. Nüüd on nemadki natuke nagu "aiapäkapikud"... Tõlgendusi saab siit kujuneda mustmiljon. Kas see, et ta "lageraiet" korraldab, on tõesti põhjendatud "puude armastamise ja kaitsemisega" või põhjendab ta seda niimoosi iseendale? Või on see jällegi osav näide teistele silma puruajamisega? Rumal on ju see, kes enda kaitseks seletust ei leia. Kaval autor ka, kes nii mitmetasandilise psühholooglise tõlgendusvõimaluse suudab luua. Nagu osav horoskoobikirjutaja -igaüks ju leiab neist lugudest enda elu, mõtete või tähelepanekutega paralleele tõmmatavad seosed.

Kaval on Kadri ka sellepoolest, et on kutsunud kokku sellised nimed, kes vähemalt siinkirjutaja jaoks siiani on oma tugeva lavalise kohaloluga mingi teatava seletamatu x-faktoriga, mis nagu magnetina vaatma kisuvad. Arolin Raudva ja Kaisa Kattai eeskätt. Iga nende pilk, olemine ja valik annab füüsilisele juurde ning lummutab neid jälgima, nende tegutsemisega kaasa minema. Nüüd saab sellesse nimistusse lisada ka siit lavastusest avastatud uue etendaja, keda (minul) varem pole õnnestunud näha - Valeria Januškevitš. Valeria, eriti kui ta oma punapäise Angela Merkeli "õe" näo ette pani ja ühtlasi Arolin ning Kaisa "meesteks olid muutunud", siis tõmbas oma kehalise (järelmuljena tegelikult nurgelise) plastikaga või siis näo ja keha kakofooniaga tugevalt just seda, pigem hoopis britilikku ja kas ehk isegi kõrki naispoliitikut jälgima (noor Thatcher?). Joonas Tagel oli freeeky oma kollase habeme ja juustega maskis! :) Ja kui ta kasutas seal üht kummalist kõndi kohati, viis see mõtted tema keha liikuvus(võimekus)ele, mis omakorda tekitas kahjutunde, et siin selles kunstivormis tantsu rohkem ei kasutata... Kuigi õnneks tekkisid tantsulised assotsiatsioonid ka näiteks sellistest "piltidest", kui tantsijad neljakesi koos saepinki jäljendasid või labürindi lõid ja sellest siis teed välja otsisid. Sest eks me "inimesed" olemegi sellised, kes enda elu oskavad keeruliseks elada. Õnneks ka oma enda kokkukeedetud jamadest tee välja leida. Seejuures justkui vajame, et keegi meid suunaks, käseks, pooks ja laseks, kuigi arvame, et seda ei taha. Ja nõnda lasemegi ennast oravarattasse... Mõni "aiapäkapikk" on alati, kes on nii osav, et suudab teised liikuma panna nii, nagu tema seda soovib. On see siis raha... aga kui sügavamalt asjale järele mõelda, siis pigem siiski strateegilised oskused ja mõjujõud. Ragnar Uustal, kes siin "kogu kurja juure" kandjaks, ehk kavalaks manipulaatorist aiapäkapikuks, tundus pärast lavakat väga ühenäoline ja tabasin rohkem kui korra end mõttelt, teda laval vaadates, kui ühekülgseid rolle saab ta oma lavakarjääril tegema... ent siin on ta järsku hoopis teiseks muutunud. Ja ma ei pea silmas seda, et ta ju esitabki oma rolli maskis... ei. Poleks näiteks kunagi arvanud, et seal maski taga on tema, kui poleks teadnud. Aga lisaks veel mingi teatav küpsus, mida pole varem temas näinud. Tahaks Ragnarit kohe uuesti mõnes "maskita" rollis ka näha, et saada kogetule kinnitust... nagu vaataks midagi "värsket". 

Hinnang: Ma ei hakka seekord numbrilist hinnangut panema, sest see poleks aus draama- ja/või tantsuetendustega sarnasel skaalal ei üht ega teistpidi. Seega piirdun öeldes, et minul oli huvitav. Huvitav oma enda mõtetes sobrada ja Kadri Sireli omades ka, isegi kui need läksidki kaugelt kaarega mööda sellest, mida autor tegelikult öelda tahtis, leidsin ma enda arvates kasvõi illusioonid taotlusest üles. Ja see kõnetas mind. Tantsulises/liikumislikus mõttes oli siin kritiseerimist väärivat ju küll, aga tegemist ju esietendusega ning mul puudub ka Kadri esteetilise perfektsionismitaotluse tasemega varasem kokkupuude. Võib ju olla, et siin seda taga ei aetudki. Sellisel juhul vinguksin kõvema häälega. Aga panen selle "esietenduse" arvele. Näiteks aegluubist üleminekud tavakiirusele, need ei olnud tervikpildis silmale päris sujuvad ja läbivalt ühtlased või siis uute liikumuslike vau-efektide või loominguliste kombinatsioonide puudumine, ehk kogu nö. koreograafia koosnes sellisest, mida juba varem ka osistena näinud. Kuigi sellest jällegi pole midagi, sest siin oli see kõik täiesti uutmoodi kokkuseotud ja nagu öeldud, siis hoopis uues teatrižanris. Lisaks kõik need osised siiski olid kogu tervikloo teenistuses ja see paitab nii silma kui ka annab hoogu mõttevoolule.

PS. Siinkirjutaja pole näinud Kadri Sireli varasemat GnoomFM etendust "Kuidas ehitada aiapäkapikku?" ja kuigi see võiks rikastada kogupilti, siis tegelikult oli mõtteline järg, ehk "Aiapäkapikk" jälgitav ka laiemat tausta teadmata.


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Kris Moor'i tehtud fotod on pärit STL-i FB seinalt):

AIAPÄKAPIKK

Kadri Sirel

Sõltumatu Tantsu Lava, Fotografiska ja Telliskivi Loomelinnaku suvelavastus

Miks tabab inimest sageli kirg ehitada ja luua midagi uut? Miski üleloomulik tõmme materjali poole, millest võib kergesti saada sõltuvus. Ei ole midagi joovastavamat kui värske puidu lõhn. See meelitab, lummab ja hüpnotiseerib. Ehitada maja, ehitada aed, saun, puukuur, veranda, laud, tool, trepp. Lõppu ei näigi tulevat. Ja kui kõik on valmis, jääb veel paigutada aia õigesse nurka aiapäkapikk, kes iga su õnnestumisel ja ebaõnnestumisel silma peal hoiab. Sind kiidab või hukka mõistab.

Tantsulavastus “Aiapäkapikk” on kummastav armastuslugu ehitamisest. Loo keskmes on salapärane Aiapäkapikk, kes jagab oma isikliku raadiosaate GnoomFM kaudu äraspidiseid juhiseid, kuidas ehitada tuleks, ning valib muusikat, mille rütmis ehitama peaks. Nõnda kujuneb müütilisest kangelasest hoopis triksterlik diktaator, kes on varjatud groteskse maski taha. Lavastus võtab luubi alla ühiskondliku edasipürgimise ning levinud mõttemustrid. Kas pidev ehitamine on edu või salamisi ligihiiliv langus ja häving?

AIAPÄKAPIKK on järg tantsulavastusele “Kuidas ehitada aiapäkapikku?” – eelneva lavastuse nägemine ei ole antud kontekstis vajalik. Vaatama on oodatud kõik!

Lavastaja: Kadri Sirel
Etendajad/tantsijad: Joonas Tagel, Kaisa Kattai, Valeria Januškevitš, Arolin Raudva
Aiapäkapikk: Ragnar Uustal
Lavastuskunstnik: Helena Keskküla
Helilooja: Endamisi Salamisi
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Lavastuse tehnik: Marko Odar
Helitehnik: Hendrik Põlluste
Kunstniku abi: Teele Kumm

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Telliskivi Loomelinnak, Fotografiska Tallinn
Esietendus: 30.07.2020 → STLi ja Fotografiska hoovis
Kestus: 1h


Kommentaare ei ole: