Teisipäev, 31. detsember 2013

Bloody Mary - Von Krahli Teater


Mul on ilmselgelt Von Krahli Teatriga "love-hate relationship". Seal tehakse kas täpselt minu maitsele asju või lavastusi, mis ma tahaks oma mälust kustutada. Sellel aastal sattus ette nii see "Bloody Mary", mis oli käesoleva aasta üks kolmest lemmiklavastusest kui ka ühtlasi "Puhastatud"/"4:48 Psühhoos", mis oli üks kolmest ebameeldivaimast teatrielamusest. Auteur Kertu Moppel, kes on siiski võrdlemisi noor lavastaja ja dramaturg, kuid nii küpset tervikut ei ole näinud veel paljudelt kogenenumateltki tegijatelt. Arvestades seda, et ka üks teine 2013.aastal ilmavalgust näinud tema loometöö - "Mõnikord on kõik nii selge", oli samuti suurepärane teos, siis lausa pikisilmi ootan tema järgmisi tegemisi!

"Bloody Mary" on üks powerhouse-lavastus. Selline hoog, kirg, action ja psühhoterror, mida lavale paisatakse on tõeliselt haruldane nähtus visuaalkunstis... isegi filmides, rääkimata siis teatrist. Assotsiatsioon tekkis kohe kõikide pantvangidraamadega, No99 Vaariku-Toompere jr karmi ja hoogsa duett-duelliga "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastuses või miks ka mitte Endla Üksküla-Rummo ja Linnateatri Eespäev-Vaariku sama lavastuse hoogsate mängudega. Samuti meenusid mitmed filmid, nagu "Funny games" või "Pacific Heights", kuid oma eelkäijatest klassikutega võrreldes on tegemist siiski täiesti omaette nähtusega, kuigi ka siin on kõik klassikalised psühholoogilise draama elemendid täies säras! Kusjuures lavastust võib vaadata ka žanripuhta trillerina. Õhtu täis maniakaalseid mänge... psühholoogilisi, hirmsaid ja etteaimamatu sisu ja lõpuga...


Loo lähtekohaks on olukord, kus üks paar ostab endale koju uue diivani ja neile ilmuvad külla 2 meest, kellel on selle diivani vastu eriline huvi. Nimelt (siin värvitud kohas on spoiler, mille saab teksti aktiivseks muutes nähtavale) kaotas üks meestest äsjatoimunud peo käigus oma äralõigatud sõrme diivanipatjade vahele. Diivaniomanikest paar on rahuliku meelega ja heaks kontrastiks psühhopaatidena mõjuvatele külalistele, kellest ka parima tahtmise juures pole rahulikku pereelu elaval paaril võimalik lahti saada. Alkohol, mille joomine üsna varsti lahti läheb, muudab, aga loomulikult inimesi. Õhtu edenedes karmid mängud muutuvad üha karmimaks, vägivalla- ning isegi surma oht hõljub pidevalt peade kohal. Ühel hetkel tulevad mängu ka relv ja karm sõrmedelõikumismäng...igasuguseid hulle liigub ju siin ilmas ringi... kahtlemata ka Eestis...
 
Tõnis Niinemets teeb sellise rolli, mis oma hoogsuses annab silmad ette ilmselt kõikidele teistele meesrollidele sellel aastal. Tõeline hull, kes pani mind ka publikuseas istudes teda kartma (jah, ma elasin tükki niimoodi sisse, umbes nagu ise oleksin Tiina Tauraite ja Erki Laur-i tegelastega koos korteriomanik, kelle kodurahu rikutakse - veel üks tõestus suurepärasesest nii näitlejate kui ka lavastajatööst). Kuid just see tunnetemaastik, kus vahepeal Niinemets lihtsalt vaatab hullu silmadega kõrvalt ja siis tuleb uue hullu hooga, selline üles-alla mäestikurada, muudab kogu rolli eriliseks ilutulestikuks - tuleb hooga, siis raugeb ja siis tuleb veel hullema hooga ja siis raugeb ja Sa ei tea kunagi kus suunast, millise hooga ja kelle pihta... hullude juures ongi kõige hirmsam see etteaimamatus ja Tõnis tabab oma karakteriülesehitusega täiuslikult selles mõttes märki. Tiina Tauraite sekundeerib talle perekonna sõnakama ja tegusama tüübina võrdväärse hoo ja emotsionaalse mägimaastikuga karakterit kehastades. Kuna tegelased on kohati päris korralikult purjus, siis tekib ajuti tunne, et tema tegelane on alkoholi ja hirmu segaduses ka mõistust kaotamas. (spoiler) Ma pole mitte kunagi oma elus näinud ehedamat oksendamisstseeni... see ehmatab ja raputab nii, et hetkega oled Sa seal korteris, ootamas, millal endal paha hakkab... Ja jõhkrusi, šokke ja ehmatusi on selles tükis rohkemgi veel, ja need toimivad, sest ei jää tunnet, nagu need oleks näitekirjanikul/lavastajal eraldi eesmärgina sisse toodud, vaid lihtsalt loo enda osa! Ma oleksin tahtnud nii mõnelgi korral Niinemetsa ja Tauraite mängu peale keset etendust püsti karata ja aplodeerida! Selliste rollide tegemine on ilmselt ka füüsiliselt nii koormav, et vaesed näitlejad on nii läbielatud ja -raputatud pärast sellist andmist!

Erki Laur-i ma pole kunagi näinud paremas mänguvormis. Ta loob päris isenäolise mehe rolli, kellel on mitmeid kihte ning kõik ei paista kohe kätte ja ehk just seetõttu mõjub nii ehtsa ja huvitavana. Ka purjuspäi, mida pole sugugi lihtne usutavalt ja hästi teha (tavaliselt kaldutakse ülemängimisse). Ott Kartau saab mängida natuke teistest vähem. Kuigi ka temal on omad hetked, jääb ta siiski teisejärguliseks karakteriks. Kuigi peaaegu terve tüki on kogu kammerlik 4st näitlejast koosnev trupp laval, mõjub Kartau kõrvalosalisena. Samas ambaali mõõdu annab välja ja teenib seega üldist pilti Niinemetsa kõrval vaatet veelgi jõhkrama tüübina. Sest kumba rohkem karta, kas väikest, närvilist hullu või suurt, jõulist lolli? Mängleva kergusega joonistavad kõik näitlejad oma karakterid välja. Ja sellised need ongi, need inimesed meie ümber, tänaval ainult ei saa aru... koduseintevahel ja omavahel ja eriti alkoholi jõul tulevad nii mõnedki varjatud julgused ja tegelikud küljed välja. Kõrvaltvaatajana ennastki vaadates võib nii mõnigi asi näida kui kõverpeeglist nähtud...
 
Ikka päris kole on vaadata kuidas inimesed sõna otseses mõttes laiali lagunevad väljapääsmatus olukorras. Selle eest kiidulaul läheb aga näitekirjanik Moppelile. Kindlasti üks minu viimaste aastate lemmiknäidendeid. Täiesti maailmaklass, mille mängimisest võiksid huvitatud olla terve maailma teatrid, sest loo probleemid ja väärtused on universaalsed. Nii harva kui loos on peidus mitmeid teisi lugusid (meenub näiteks praeguse hetke maailma üks esinäitekirjanikke Martin McDonagh ja tema Padjamees). Groteskne ja vägivaldne küll, aga ei hetkekski labane, vulgaarne või "ähhh jälle selline Von Krahl nagu tavaliselt" mõtet esilekutsuv. Sellist tükki vaadates saab tunda hoopis ülevat tunnet kuivõrd elujõuline, põnev, mitmetahuline ja sügav võib olla läbinisti eesti teater.
 

Hinnang: 5 (Väga huvitav tunne toimivat põnevustükki teatris vaadata ja tekkis küsimus... mida ise teeks sellises olukorras... no selline lõks, millest kuidagi ei saa välja. ja selline ebameeldiv olukord kus endal puudub täielikult kontroll ja aju peab töötama ülihelikiirusel, et leida võimalust pääsemiseks... Ma ei suutnud seda tekstigi siin kirjutada hüümärkideta, sest ma olen tõesti vaimustuses. Tegelikult terve aasta olen olnud, sest nägin lavastust juba kevadel. Mingis mõttes on see mu teatriaastat varjutanud, sest kui nii hea asi on ees, siis paratamatult võrdlen ju teisi nende parimatega. Ma ei oskagi teha ainsatki etteheidet. Oli muidugi vähem ja rohkem toimivaid elemente, aga KÕIK siiski toimis ja teenis terviku eesmärki. Olen vaimustuses ja elan endiselt selle elamuse mõnus edasi. Kui tavaliselt piisab heaks hinnanguks tugev lavastus, hea töö näitetrupi poolt või tugev sisu, siis selles lavastuses on kõik need kolm (minu jaoks teatri) olulisemat komponenti väga head.)

Siit võib leida 9 parimat Bloody Mary retsepti... minule see jook ei maitse üht ega teistpidi, sest baasiks on tomatimahl. Mina valin selle 10nda retsepti, mida pakub Von Krahl :)

Päris huvitavalt eluline ja tükile isegi valgustavana kaasamõjuv on Postimehes ilmunud intervjuu Tiina Tauraite ja Erki Lauriga, nö. "vana" ja "uue" Krahli koostööst:

Tiina Tauraite: "Mis puutub aga koostöösse nooremate Krahli näitlejatega, siis kummaline on, et vanusevahe on ainult kümme aastat, aga me näeme elu ja kunsti täiesti erinevalt. Nooremal generatsioonil on nii õnnelik lapsepõlv olnud, et nad ei tea, et selle kõrval, et rääkida, kui hästi mul läheb, ja nalja teha, on veel teine viis asjadest rääkimiseks. Meile, vanematele Krahli näitlejatele, on omane urgitseda enda sees."
Erki Laur: "Me oleme nagu vanad haiged inimesed. Selles mõttes aga vana Krahl, et ansamblitöö oli endiselt meetodiks. Põlvkondade erinevus tegi asja natuke keerulisemaks kui vana koosseisuga, aga ega teatrit ei saagi teha nii, et «meil on tore koos olla». Teater tähendab ikkagi ühendatud anumaid."

Tiina Tauraite: "Me ei saa noorematele kolleegidele ette heita nende noorust, pigem on nii, et iga näitleja peab ise enda kaudu jõudma teada puudutava lahendusteni. Naljakas on see, et selleks, et olla terav kunstnik, sul peab midagi katki olema."

Erki Laur: "Sa pead olema kogenud ebaõiglust. Meie erinevus noortega on see, et kui öelda «külaline», siis üks mõtleb, et oi, kui vahva, ja teine mõtleb: kus on püss."


Tekst lavastuse kodulehelt:

Bloody Mary
Esietendus 9.märtsil 2013

Autor ja lavastaja: KERTU MOPPEL
Kunstnik: ARTHUR ARULA
Näitlejad: TIINA TAURAITE, ERKI LAUR, TÕNIS NIINEMETS ja OTT KARTAU

Uksed on ühed hirmsad asjad. Kunagi ei või kindel olla, kes sealt järgmisena tulla võib. Kas tullakse ainult su tuppa või tungitakse su ellu? Kas minnes jäetakse hüvasti sõbralikult või lahkutakse vaenlastena? Ei või iial teada.
Kertu Moppeli “Bloody Marys” saab üks abielupaar vaevu kolm näidendilehekülge oma uut diivanit ja kardinaid nautida, kui juba kõlab uksekell. Saatuslik helin, mis teatab, et muutuse tund on käes. Ukse avanedes paiskub kõik segi, tasapisi, aga vääramatult.
Õhtut sisustatakse mängudega, kus võitu ja kaotust on raske eristada. Minapildid mõranevad ning enesehinnanguid arvestatakse ümber kiiremini, kui aktsiaid börsil. Kaovad piirid kujuteldava ja päris elu vahel. Kui mängus osaleb inimese kuvand endast, siis kas “päris mina” vaatab kõrvalt või mängib kaasa? Kas keegi üldse kunagi teadiski?

Vaata ka:
Michael Haneke “Funny Games” (1997, 2007)
Anthony Burgess “A Clockwork Orange” (1962)
Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?” (1962)
Oliver Stone “Natural Born Killers” (1994)
Bryan Bertino “The Strangers” (2008)

NB! Alla 16aastastele etendus mittesoovitatav.


Pühapäev, 29. detsember 2013

Võidab see, kellel on kõige hullem mees! - Kinoteater


Katariina Tamme ja Piret Krummi püstijalakomöödia on kui pisike fenomen praegusel Eesti teatrimaastikul. Kui uus laar pileteid müüki paisatakse, müüakse vana Kinomaja saalitäis kohti (nüüdsel ajal Sinilinnu kohviku kontserdi- ja teatrisaal) välja vaid mõne hetkega. Ka minu nähtud etendusel oli saal puupüsti täis. Jõudes kohale vaid 10 minutit enne algust, pidin leppima kohaga umbes tagantpoolt kolmandas reas. Saali sisenedes oli silmatorkav peamiselt noortest naistest koosnev vaatajaskond ja eks nemad olidki mõistetavalt sellise tüki sihtrühm. Kuid igasse ritta (või no peaaegu igasse) juhtus ka mõni mees ära eksinud olema. Jah, mis seal salata, eks minagi mõtlesin, et mida naljakat või ammugi mida hingele või samastumistlubavat ikka võib pakkuda 24-aastaste tüdrukute armuvaludest koosnev naljakava? Mehed pidavat ju olema kõik "sitapead" ja naised on teadagi kõikse targemad ja kahtlemata meeste (ja/või igaveste poisikeste) poolt tagakiusatud... Tekib ju küsimus, et miks ma siis üldse piletid ostsin, onju? Aga eks ma muidugi lootsin, et tuleb midagi sama ägedat ja humoorikat kui Kinoteatri kuttidepoolne elupildikeste mäng...

Ja täpselt nii läkski! Kui esimene või teine sketš või anekdoot hoidis veel õhkõrnad kahtlused üleval, olenemata sellest, et kohe algusest peale läheb asi mõnusalt lahti enesetutvustamistega, siis üsna pea olid igasugused kahtlused kadunud ja ma lõkerdasin võidu naerda
kõigi nende sadade noorte tüdrukutega, kes saalis viibisid.

Kuigi etenduse tutvustusest jäi kumama, et justkui naised seal lahkavad sellist kummalist elukat, nagu seda on "eesti mees", siis tegelikkuses näitavad nad vaatet rohkemgi just seda, et kes see "eesti naine" selline üldse on... Kuigi mõlemate poolte veidrused tulevad mitmete ja mitmete kantide pealt välja.

Katariina on minu jaoks uus tutvus. Olen küll keskmisest agaram Nukuteatri külastaja, kuid tema tähelend seal on minu jaoks veel siiani jäänud tabamata. Pireti töödega olen rohkem kursis ja ehk uudsuse tõttu tundus just Katariina minu jaoks seekord kraadivõrra huvitavam. Mitte, et eelistada üht näitlejannat teisele. Nende omavaheline keemia ja palli (loe: jutuotsa) loopimine teineteisele toimis ladusalt ja orgaaniliselt, rivaalsust naisnäitlejate vahel (õnneks/kahjuks? :)) ei toimunud. Samas kogu etenduse üheks vingeimaks sketšiks tõusis minu jaoks just nimelt Katariina riidekapi-loetelu. Tema pidevalt kasvav jutuhoovoog, kusjuures kaotamata teravust, kutsus esile publiku spontaanse aplausi (samas olen kuulnud, et mõnedel varasematel kordadel olevat see pikaks veninud, toimis see minu nähtud korral ideaalselt ja just eriti sellepärast, et see oli nii pikk ja hoog ei raugenud kuni lõpuni) :)

Ehk suuremas osas siiski just pigem naistele äratundmist pakkuvad lood (näiteks eesti naiste käitumisest spordiklubide riietusruumis, mis on muideks "naistele teadmiseks" täiesti vastupidine meeste riietusruumis toimuvale), kuid samas mehena võis aduda neid frustratsioone ja veidrusi, mida naised meie kõrval siin üle peavad elama :) Ka teatriblogid saavad oma jao tüdrukutelt kätte, õnneks seekord siiski mitte see siinne otseselt :)

Eks see komöödia toimivus on suures osas seotud just sellega, et lood on elust enesest ning mõlemad näitlejad panevad need elama just sellistena, et see kõik on nende endiga ka päris elus juhtunud. Mõned kohmetud, mõned häbiväärsed, mõned traagilisedki (tegijad ise nimetavadki oma tükki žanri püstijalutragöödiaks). Ja eks naer läbi pisarate (eesti naiste saatus eesti meestega läbikäimises) on võibolla üks võtmeid tüki kui terviku headusele. Samas peab siinjuures ära märkima, et autoreid tüki taga on lisaks kahele peategelasele veel 2 - Paavo Piik ja Diana Leesalu.

Aga mis imeloom see "eesti naine"gi on. Neilgi omad unistused (Ewan McGregorist näiteks), aga eks sellegi lõiguga seoses tulid välja need allasurutused ja madalad enesehinnangud. Me kõik vajame mõnikord sellist hoopi vastu vahtimist, sest me ise ei näe ennast kõrvalt. Samuti ju meeste pihta visatud nooled olid igati õigustatud. Kui me mehed oma naisi armastame, miks me siis neid selliseid läbielamisi paneme taluma... niimoodi nad jooksevadki muu maailma meeste järgi... mõne lätlasest Matins-i suunas näiteks... :)

Hinnang: 4+ (väga meelelahutuslik ja muhe tekst. Hästi esitatud. Kiire ja terav. Teatri mõttes kähkukas, sest kestab vaid tunni, kuid selle eest on iga minut tihe andmine. Ma võtaks iga kell pigem sellise intensiivse ja hoogsa ülevoolavate emotsioonidega action-tunnete-"elulike juhtumiste jutustuste"rägastiku kui mingi paaritunnise või pikemagi veniva ja mõttehõreda tüki, mida liiga tihti viimasel ajal teatris ette satub. Katariina Tamm ja Piret Krumm on mõlemad kaasakiskuvad ja just piisavalt erinevad tüübid, et nende kooslus mõjub eraldi väärtusena. Kõlama jäi mõte, et eesti mees on nii halb, et peaaegu hea...)

-------------------------------------

Tekst lavastuse tutvustusest:
Võidab see, kellel on kõige hullem mees!
Kinoteater esitleb: laval ainult tüdrukud!

Piret Krumm ja Katariina Tamm etendavad pihtimuslikku teatrilavastust "Võidab see, kellel on kõige hullem mees".


"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" räägib autorite sõnul sellest, mis tunne on olla Eestis 24-aastane vallaline naine. Sketšide, lugude ja omavaheliste dialoogide kaudu vaatavad Piret ja Katariina irooniliselt tagasi juhtumistele oma elus ning suhetele meestega, kelle definitsioon tänapäeval järjest ähmasemaks muutub.

"Kas tegu on feministliku tükiga?" Üks osalistest, Piret Krumm on segaduses: "Kas ma olen feminist, kui mul on eneseväärikus? Võib-olla tõesti, et eneseväärikus ongi Ida-Euroopa versioon feminismist,“ arutleb Krumm.

Teine esineja Katariina Tamm toob välja, et pihtimuslik žanr algas kunstis tegelikult juba püha Augustinusega ning tipnes nüüd hiljuti Maire Aunaste raamatuga "Viis aastat peidus", mis räägib teatavasti teletähe juhtumistest Ameerikas. "Tükki on kogutud halenaljakaid juhtumeid meie enda ja meie sõprade elust", ütleb Katariina. "Ongi kõik. Seal on nalja, on eneseirooniat, on otsimist ja on leidmist. „On meeleheidet, hüsteeriat, enesevigastamist, erootilist kurbmängu ja seksistlikku huumorit. Süntees maailmavalust ja selle parandamisest, ennekõike puhas ja toores janu lunastuse järele. Sest just seda me teeme: asetame jalg jala ette. Tõstame veel kord pilgu uriseva ja naeratava maailma poole. Andku jumal meile andeks,“ mõtiskleb Piret selle üle, mida elus ja laval üle elada tuleb.

Ka tükki lavale seadnud Diana Leesalu ja Paavo Piigi sõnul ei olegi sellel päriselt žanri - tegu on umbes tunniajase seguga püstijalakomöödiast, estraadist, dokumentaalteatrist. Žanriks on Piret ja Katariina, nende erakordsus, nende sarm."

"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" on Kinoteatri lavastus. Kinoteater on sõprade rühmitus, mis on varem välja toonud nelja mehe "Püstijalukomöödia" (2011) ning Henrik Kalmeti ja Jörgen Liigi stand-up kavasid (2012).

Laupäev, 28. detsember 2013

Kolmapäev - NO99


Kuidas hinnata tükki, kus on mitmeid säravaid ideid kuid need pole seotud tervikuks? Nende erinevate lõikude vahel on nii palju tühja ning mõttetut ruumi, et see matab endasse ka kogu hea? Mõistetamatuks jäi miks on vaja pool tundi müra tüki alguses teha, et selleks ajaks kui teater tegelikult pihta hakkab, oled juba nii ülesärritatud ja väsinud, et ei viitsi enam süvenedagi. Minule meeldib teatris vaadata näitlejate mängu, kuulata dialoogi ja lugusid, luua seoseid, avastada, saada mõtteid ja positiivseid emotsioone. See kui pool tundi lihtsalt ollakse laval, see ei ole minu jaoks teater (seda "tühja ruumi" oli tervikuna mahuliselt umbes pool kogu etendusest). Õnneks siiski hakkasid lood ka pihta, omavahel seosetud, kuid siiski. Mõned päris säravadki lõigud. Kõige sisukam ja parim neist Eva Klemetsa vinge tablettide monoloog, mis vääriks eraldi vaatamist ja täpsemat kuulamist, sest ta laskis lendu teravaid tabavaid pähkleid kui automaadist. Samuti oli äge Inga Saluranna kartulikeetmisoopus (kuigi natuke seda plätserdamist ja rohmakat toidutegemist sai näha juba Lauri Lagle eelmises lavastuses). Meeldis ka Inga live-iseenda-kehamaalimine, aga arusaamatuks jäi selle lõigu igasugune seos ülejäänud tükiga. Eraldi mõttena siiski päris lahe. "Üllatuskülalise" lõik oli ilmselt rohkem naistele või siis "naiste-värk". Minule see ei meeldinud, kuigi midagi lahedalt ootamatut oli selles siiski. Häiris, et naiste suurt seksisümbolit mänginud tüüp ei olnud üldse selle staari sarnane. Kas ei oleks siis leitud kedagi, kes kellegi moodi on või siis meiki kasutades või kuidagigi mingi seos luua? See on ju ikkagi lõppude lõpuks "teater"... Kaie Mihkelsoni vanaema lugu läks minust muude mõtete tõttu osaliselt mööda, aga teda oli ka hea lihtsalt vaadata ja kuulata. Pagana heas vormis on ta. Ülejäänud, kaasa arvatud pikad lõigud dekoratsioonide ümberpaigutamist, riietumist ja lõkkeääres istumist, mida kokku siiski oli vaatet olulisem osa tervikust, oli minu jaoks kõik ajatäide (loe:ajaraisk). Päris etenduse alguses, "naiste kappamine kodupoole", ehk pisike lõik veel enne seda juba kirutud 30 minutilist "peavalu",  oli ka lahe ja mõtted hakkasid juba jooksma õiges suunas... aga seegi tehti kahjuks pihuks ja põrmuks järgneva pooletunnise müraga...

Teatrist lahkudes pidin oma teatrikaaslasele vabandusi leidma, et ta seda tükki olin vedanud vaatama - sama mees tegi enne ju Suure õgimise... ja Eva Klemets oli ju ikka hea ja need mõned säravad hetked ja vähemalt oli seal midagigi mõtlemisainet, mitte nagu eelmisel päeval nähtud Draamateatri "Kontakt", mis oli täiesti mõttevaene ja igav jne jne jne...

Pidevalt ootasin ka seda sisulist tervikuks sidumise mõtet, olgu siis vormiline või sisuline - kas igaüks naistest räägib oma loo... või ehk on kõik kuidagi erinevad naistüübid jutustamas oma lugusid või tahetakse näidata erinevaid naisi või naiste kolmapäevasid või mingitki läbivat joont... see kood võis ju seal olla, aga mina seekord seda lahti ei suutnud muukida. Muidugi võib ajada ka absurdi nahka, aga see otseselt ei mõjunud ka absurditeatrina. Vähemalt teistlaadsed ambitsioonid kumasid läbi...

Teised tükid, mida "Kolmapäev" meenutas: NO tükid kus on varem ka amplitega müramuusikat tehtud (kuigi pärast tänast värsket "elamust" tundub, et varem on seda tehtud nagu natuke õnnestunumalt) ja kõik need NO tükid kus näidatakse näitlejate riietumist + dekoratsioonide nihutamist ja muud sellist mõttetut vaatajate aega raiskavat ja tavaliselt minu jaoks sisuliselt seosetut. Samuti tuli meelde Tartu Uue Teatri "Keskea rõõmud" kus laval lihtsalt ollakse ja sisu on väga hõre... ning mitmed Von Krahli Teatri tükid ja Uku Uusbergi viimased paar omakirjutatud/lavastatud tükki, kuigi Uusbergi kasuks räägib see, et temal on neid ideid liiga palju ühte tükki koondatud... aga ka tema puhul on tihti seosetust ja seda mõtetevahelist voolamatust ning kahjuks ka vajamatut vahtu mõtete vahel. Arusaadav oli, miks Kaie Mihkelson oli kutsutud punti, ta oli oma kehatüpaažilt kuidagi sarnane Klemetsa ja Salurannaga, aga Mari Abeli kaasamise põhjuseid oleks huvitav teada. Ta tõi ka suure annuse Von Krahli endaga kaasa (olgu öeldud, et käesoleva aasta üks parimaid tükke oli minu meelest Von Krahli Moppeli kirjutatud/lavastatud "Bloody Mary", ehk seal majas tehakse ka häid tükke, aga ma ei pea seda poolust Von Krahlist siin silmas). Minu meelest on ta viimasel ajal laskunud mingisse liigagi sarnasesse mängustiili ja seda tükist tükki (näiteks "Puhastatud/4.48 Psühhoos" oli temalt siinsega üks-ühele sarnane roll). Kui see teatav läbiv stiil näitlejas väga meeldib, siis see ilmselt niimoodi ei häiri, aga talenti ja annet näitab siiski see kui suudetakse endast midagi uut või teistsugust pakkuda. Abel on varem teinud küll ka häid ja erinevaid rolle ("Lillede keel"-es näiteks oli temalt päris huvitav lahendus). Lavastuslikus mõttes meeldis lõpus langetatud kardin ja see alguse kappamine... Suur miinus kogu venitamine, kaasa arvatud lõpu lõkkestseen. Ma oleks kohe tahtnud hakata aplodeerima, et kiiremini sealt minema saaks, aga sellise tüki puhul ju ei tea, kas venitatakse jälle...

Hinnang: 2- (kindlasti teatud tüüpi NO Teatri ja Von Krahli Teatri tükkide austajatele magusast magusam komm, aga mind jättis külmaks. Naised on küll kenad ja paar-kolm lugu viiest head, aga terviku tunnetus jäi puudu ning liiga palju vahtu mõtete vahel. Lisaks NO-teatrile kombekohaselt ikka hästi valjult, sest "lollidele vaatajatele muidu ju ei jõua kohale"... Ei tea, miks jäi jälle seal teatris selline haneks tõmbamise tunne...)

-------------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (Kulla Laas-i tehtud foto on samuti sealt pärit):

Kolmapäev

Lagle 

Kell on kuus. Tööpäev on lõppenud, loengud on läbi. Oled veidi väsinud. Miks minna teatrisse? Sest Lauri Lagle on Teater NO99s seni välja toonud kaks lavastust. "(Untitled)" keskendus ühe inimese katsetele leida sotsiaalsete valede rägastikust üles kadumaläinud armastus, et seda siis kõigiga jagada. "Suur õgimine" on kvartettlavastus, kus neli inimest on täitmas oma kõhtusid ja igatsusi, tegemaks midagi totaalset. "Kolmapäev" on Lagle uusim lavastus, kus fookuses pole enam meie argielude kangelased, üleinimlikke sooritusi tegevad uljaspead, vaid on tavaline inimene keset oma kolmapäeva.

Kuid milleks jutustada niisama lugu "tavalisusest"? Seda tehakse palju, kuid Lagle on siiski teise puudutusega lavastaja. Tema otsib ka banaalsuses tõstetust, ka mures lootust, ka rutiinis rõõmu. Ta on tänaseks olnud pea kaks kuud ühes ruumis koos nelja naisterahvaga ning uurinud koos nendega, mis see on, mis teeb tavalisest kolmapäevast kolmapäeva. Mis juhtub? Miks midagi kunagi ei juhtu? Mis meelde tuleb? Mida teha tahaks? Mida süüa, mida juua, kellega rääkida? On üldse kellegagi rääkida? Ja ennekõike: mis rütmis lööb süda kõigi nende küsimuste küsimise ajal?

"Kolmapäev" on helge lavastus. See on äärmiselt oluline. Vaja on leida õiged sõnad, et mitte muutuda argipäevast kõneledes tatiseks, mitte jääda sinna argisesse kinni, kuid leida just selles igavas ja rutiinses üles võimalused, kuidas näha oma elu kui ammendamatut elujanu kaevu. Selle kõige tõttu tasubki tulla kella seitsmeks teatrisse.

Vahel harva on elus selline moment, kus sind valdab ootamatult mingi senitundmatu tunne, miski, mida on keeruline sõnadesse panna ja teistele kirjeldada. Tean vaid, et see tunne on hea ja jääbki minuga. Aitäh.
Tiina Savi

"Kolmapäev" ei võitle, ründa, karju ega kriibi nagu vahel juba liialt harjunud oleme. Ta toob nelja üksiku naise argielu vaatajani pehmelt ja nauditavalt. Etendus mõjub samamoodi nagu meeldiv vestlus lavastaja Lauri Lagle endaga - keegi häält ei tõsta, aga kõik saab ikkagi öeldud.
Ville Jehe

Üksainus minut võib Lauri Lagle puhul kesta terve igaviku.
Kaheksakümneminutiline lavastus võib mööduda nagu möödub silmapilk.
Ainus, mis on tõesti meie oma, on meie elu aeg. Lagle teatris kogeme me ühiselt, kuidas see kulgeb.
Stefan Schmidtke

Lavastaja ja kunstnik Lauri Lagle
Muusikaline kujundus Mihkel Tomberg, trupp, Hendrik Kaljujärv
Kostüümikunstnik Ene-Liis Semper
Valguskujundus Siim Reispass

Laval Eva Klemets, Inga Salurand ning külalistena Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater) ja Mari Abel (Von Krahli Teater)
Esietendus 2. novembril 2013 Teatris NO99
Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata.
NB! Laval suitsetatakse.

Kolmapäev, 6. märts 2013

2013.a Eesti teatri aastaauhindade nominendid - kommentaarid, ennustused ja arvamused



Traditsiooniliselt selgusid teatrikuu alguses teatri aastaauhindade nominendid 2012. aasta loomingu eest. Võitjad kuulutatakse välja ülemaailmse teatripäeva pidulikul tähistamisüritusel 27. märtsil kell 19.00 Endla teatris.
AASTA LAVASTUS 
(Auhinna annab välja Teatriliidu juhatus)
*** "Vanemuise biitlid" - Tartu Uus Teater (autor-lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi)
*** "Nelipühad" - Eesti Draamateater (lavastaja ja muusikaline kujundaja Mladen Kiselov, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Rosita Raud, valguskujundaja Priidu Adlas)
*** "Carrrmen!" - Vanemuine (koreograaf-lavastaja Ruslan Stepanov, helilooja Ardo Ran Varres, akordionist Jaak Lutsoja, valgus- ja lavakujundaja Patrik Bogardh, kostüümikunstnik Mare Tommingas)
*** "Kevadine Luts" - Eesti Draamateater (lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Rene Liivamägi)
Kommentaar: "Vanemuise biitlid" ei olnud minu jaoks midagi erilist. Kuigi teatrikriitikud justkui ühest suust näivad sellele kiidulaulu laulvat, oli minu jaoks selle läbielamine otse vastupidiselt - piinavalt igav ja lohisev. Kahtlemata seal oli ka häid lavastuslikke ideid, aga sisu ja pidev venitamine stseenide üleminekutel tõmbasid hoo minu jaoks maha. Kuna ma Tallinna-inimesena Vanemuise avastasin peamiselt alles u.10 aastat tagasi (kuigi olen Tartumaalt pärit ning oma elus olen ka näiteks Kaarel Irdiga kohtunud) ja mu peamine Vanemuise ajaloo tundmine piirdub teatriõhtutega (samas seeläbi on mitmed lapsepõlve lemmiklavastused just nimelt sealt pärit), siis ma ei haakunud kuidagi selle tükiga. Jah - Hermaküla, Tooming, Vahing ja Unt (eriti esimene ja viimane) on ju vägagi tuttavad ka Tallinna teatrimaastikult. Tooming on isegi mu koolivend, kuigi lõpetas selle enne minu kooli astumist, aga ma ei saanud sellele tükile ilmselt lihtsalt pihta ja seega ei meeldinud see minule kohe kõige vähimatki - no peale muusikalise kujunduse ehk. "Nelipühad" oli ju sisu mõttes isegi väga oluline lavastus, aga täpselt niisamuti - ma ei haakunud sellega. Ilmselt käisin ma seda vaatamas veel siis kui see polnud sissemängitud. Väga rabe ja isegi kohati lausa tobe kukkus see sisuline pool välja, välisest (tehnilisest) suursugususest hoolimata. Nimelt just režii ehk lavastus oli täiesti võrdne West End-i tipplavastustega ja Anšoni kunstnikutöö lausa jumalik. Tervik aga samasugune lurr nagu "Vanemuise biitlid". Mul on kahtlus, et Kiselov päriselt ei haakunud ka trupiga, umbes nagu Vanemuise "Maetud lapse" puhul. Samas Linnateatris jõudis ta lavastada täiesti suurepärased "Kes kardab Virginia Woolfi" ja "Amy seisukoha"... Need oleksid väärinud aasta lavastuse nominatsiooni - esimne neist ka laureaadiks pärjamist. Igatahes sattusin mina nii Biitlite jui Nelipüha etendustele kehval õhtul. "Carrrmen!" on neljast lavastusest ainukesena mul veel nägemata, kuigi huvi ja isu aina kasvab (seal ju kõigele lisaks Ardo muusika)... Jääbki järele Uusbergi lavastatud Kivirähk ja tema "Kevadine Luts". See on lavastus, mida mul õnnestus näha alles eelmisel nädalal ja pean tunnistama, et ma olin vägagi positiivselt üllatunud! Eelarvamused ütlesid küll, et ju Kivirähk on lüpsnud Lutsu Kevadest viimast, aga ei - see oli päris huvitav fantaasia Lutsu elu kõrvutatuna teemadega, kus kohast ta ühe või teise lõigu oma surematusse klassikasse võis leida. Palju värvilisi karaktereid ja vaba ning lopsaka pintsliga tõmmatud lavastus, kus isegi kratid lendasid ringi, rääkimata jeekimitest (vaimustav Kristo Viidingu Gogol :)), oli vaatet rohkemgi see, mida ma eelmise suve Jõgevamaa "Lutsu-tükist" ootasin.
Minu võitja: "Kevadine Luts"
Ennustan: "Vanemuise biitlid" või äärmisel juhul "Nelipühad"
Tegelikult peaks olema nomineeritud ja võitma: Urmas Vadi lavastatud/kirjutatud "Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel" (Rakvere Teater)

SÕNALAVASTUSED
Žürii: Ivika Sillar, Katri Aaslav-Tepandi, Sven Karja, Monika Larini, Jaak Allik, Madis Kolk, Peeter Raudsepp.
PARIM LAVASTAJA
*** MADIS KALMET "Ukuaru" (Ugala)
*** LAURI LAGLE "Suur õgimine" (NO99)
*** IVAR PÕLLU "Vanemuise biitlid" (Tartu Uus Teater)
*** UKU UUSBERG "Karjäär" (Vanemuine)
*** INGOMAR VIHMAR "Birkenruh' episood" (MTÜ Tuulekell) ja "Kontakt" (Eesti Draamateater)
Kommentaar: Kalmeti Ukuaru oli traditsionaalne lavastus ilma eriliste trikkide või jahmatama panevate lahendusteta. Üpris üllatav tegelikult, et see lavastajatöö siia nimistusse on tee leidnud. Mitte, et see lavastus poleks mulle meeldinud, meeldis väga, lihtsalt huvitav, et sellist konkreetset ja sirgjoonelist lavastajatööd on hinnatud. Mina olen traditsionaalse suuna austaja ja loodan, et tihedamaltki võiks just seda hinnata, et tehakse ka ilma traagelniitide ja katsetusteta tükke. Lagle Suur õgimine seevastu on lavastuslikke pärle täis! Juba episoodiline ülesehitus annab palju huvitavaid võimalusi, aga Lagle on need osavalt ka ära kasutanud ja kogu tüki tõeliselt elama ja hingama pannud. Tugev näitetrupp on kahtlemata abiks, aga just see ideederohkus on see, millega Lagle minu meelest peaks võidu koju viima. Põllul on ka tükis palju ideid, kuid seal on ka palju traagelniite, mis torkavad silma ja võtavad tervikult palju sära ära. Sisuga haakumisest hoolimata mõistan ma siiski, miks ta on nomineeritud. Uusbergi "Karjäär" on oma komponentidest just lavastuslikust seisukohast kõige tugevam, jättes kõrvale kõik muu, on Uusberg julge katsetama ja tooma tõelist mängulisust ka lavastaja poolelt näitlejate mängule juurde. Kuigi "Karjäär" tervikuna minule ei meeldinud, siis Uusbergi lavakasutus ja ka lavavälise kasutamise eest sügav kummardus talle. Ja ma ju tegelikult tean, et kui ta lavastustel sisu ka satub tugev olema, siis ta on võitmatu ("Pea vahetus" ja "Vahepeatus"). Vihmari lavastuste vaatamisest olen loobunud. Viimane piisk karikas oli tema itsitav kohalolek "Õitseng"-u kõrval, mis omakorda häiris. Lisaks tema alatine Kleer Maibaumi kasutamine muudab ta lavastused kuidagi häirivalt sarnaseks. Sellest hoolimata oli mul isegi kahju, et Birkeruh armumäng nägemata jäi sellel suvel ning kui seda ka järgmisel mängitakse, siis võtan kindlasti ette! Samuti tunduvad nii "Kontakt" kui ta kõige uuem - "Külaline" samuti huvitavad ja ma annan vähemalt nende kolme tükiga veel uue võimaluse Vihmari lavastustele.
Minu võitja: Lauri Lagle
Ennustan: Uku Uusberg või äärmisel juhul Ivar Põllu
Tegelikult peaks olema nomineeritud ja võitma: Ivar Põllu "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum"

PARIM KUNSTNIK
*** VLADIMIR ANŠON "Nelipühad" (Eesti Draamateater) ja "Onu Vanja" (Theatrum)
*** LAURA PÄHLAPUU "Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel" (Rakvere Teater)
*** KRISTIINA PÕLLU "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum" ja "Vanemuise biitlid" (Tartu Uus Teater)
*** NELE SOOVÄLI, OLIVER KULPSOO, MARTIN MAKAREVITŠ "Õhtute kollane tolm" (Von Krahli Teater)
Kommentaar: Anšon on selline mees, kes ei tee vist ainsatki tööd "lihtsalt". Tema kunstnikutööd on juba täiesti legendaarsed! Kahtlemata ka mõlemad nomineeritud tööd pikendavad seda vingemast vingemat CV-d. Kui poleks Kristiina Põllu hulljulget, mastaapset, fantaasiarikast ja fantastilist "Naiste maailma", mille see vapustav naine lõi Tartu Raadi lennuvälja "auku", siis oleks Anšonil ilmselt sirge tee võiduni. Samas ma ei ole näinud Nele Soovälja ja tema kompanjonide tööd live-s ja fotodel tundub olevat tegemist samuti millegi ainulaadselt imelisega. Pählapuu töö "Hullumaja suvepäevadega" on ka kuldaväärt töö ja igal teisel aastal üks peapretendente võidule, aga paraku jääb seekordsetele tugevatele teistele töödele siiski kokkuvõttes alla. Oleks siis veel Anšoni ühe töö vastu, aga selline kõva kategooria on see tänavu, et siin saab olema kõva rebimine. Kuigi tegelikult vääriks loorbereid tõesti kõik neli nominenti!
Minu võitja: Kristiina Põllu
Ennustan: Vladimir Anšon või äärmisel juhul tõesti Kristiina Põllu
Tegelikult oligi aasta parim: Kristiina Põllu "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum"

PARIM MEESPEAOSA
*** ROBERT ANNUS "Karjäär" (Vanemuine)
*** AIN LUTSEPP "Nelipühad" ja "Kontakt" (Eesti Draamateater)
*** TÕNU OJA "Vertikaaltund" (Eesti Draamateater)
*** JAN UUSPÕLD "Islandi kell" (Eesti Draamateater)
*** VELVO VÄLI "Armastus tööpostil" (Rakvere Teater)
Kommentaar: Annuse DJ Zlava võib ju tõesti olla mehe parim roll tema senises karjääris, aga tegelilkult tegi ikka Tommingas selle lavastuse kõige vingema näitlejatöö. Annuse roll oma olemuslikult on juba selline, mida kõrgelt hinnata (ta mängib "näitlejat") ja Annus tõesti teeb hingega tööd. Seda on isegi mõnus vaadata, aga "aasta parima" tiitliga pärjates jätaks see tervele aastale siiski keskpäraste tööde varjundi (kuigi 2012 oligi pigem tugevate naisrollide aasta, mehed hiilgasid 2011). Ain Lutsepp on alati hea. Mul pole Kontakti õnnestunud veel näha, aga Nelipühades oli ta oma oma tuntud headuses, aga samas mitte nii hea kui eelmisel aastal Rothkona "Punases". Seega ma ei usu, et ta seekord auhinna saab ja tema puhul ei oleks see ka õigustatud. Kui keegi teine teeks sellisel tasemel rolli, siis võib see olla tema elu parim töö :) Tõnu Oja roll oli minu meelest pigem "kõrvalosa". Peaosas oli Aitamise ajas, ehk Vertikaaltunnis ikka Hilje Murel, või sain ma millestki valesti aru? No igatahes võrdluseks on näiteks Eva Klemets palju suurema osa etendusest laval Suurest õgimisest kõrvalosas nomineerituna kui Tõnu Oja peaosalisena nomineerituna Vertikaaltunnis. No ilmselt ei osatud siis kedagi muud nomineerida või oli kõrvalosaliste nimistu juba nii lukus kui lukus olla saab. Samas minule Tõnu Oja rollitäitmine meeldis väga - kohe kindlasti kõige rohkem kogu selle tüki näitlejatöödest. Tegelikult isegi natuke pettusin oma suures lemmikus Hilje Murelis, kellele oli usaldatud nii magus ja suur roll ja ta polnud seda otseselt kuhugi viinud - lihtsalt mängis auga ära. Samas tahaksin veelkord eraldi välja tuua, et Vertikaaltunni puhul on tegemist tõeliselt väärt lavastusega, millel on intellektuaalne ja huvitav sisu. Sama mehe (David Hare) sulest on ju pärit ka Linnateatri "Amy seisukoht" ja sama mees on teinud ka stsenaariumid filmidele "Tunnid" ja "Ettelugeja"! Mul on aga tunne, et inimesed justkui pole seda väikest, aga suurepärast lavastust avastanud Draamateatri väiksest saalist... Jan Uuspõldu ma Islandi kellast ausalt öeldes ei mäletagi. Mäletan, et eriti hea rolli tegi Mait Malmsten ja hea oli ka Hilje Murel... tundub, et Hilje on ometi vähehaaval pääsemas Draamateatris sellesse aupaistesse, mida ta väärib - üks selle maja "esinäitlejannadest", nagu ta ka Ugalas kunagi oli... Aga Jani rolli ei suuda ma meenutada kohe mitte kuidagi. Indrek Sammul oli ju ka seal... Mäletan ka seda, et raamat minule eriti ei meeldinud ja selles suhtes läksin tükki vaatama suurte eelarvamustega, aga tegelikult polnud päris vigagi - Islandi saaga... aga Jan sealt ei meenu, kohe mitte ei meenu... Velvo Väli on tõusnud viimastel aastatel justkui fööniksina tuhast (tema vaimustav Pearu on nüüdseks kuldsete tähtedega kirjutatud Eesti teatrilukku). Temalt tuleb häid rolle lausa igal aastal. See kohmetu ja natuke lontu mees, kes armub oma ülemusse, on pisike tragikoomiline pärl. Tema tüpaaž aitab muidugi ka asjale kaasa - sellised rollid sobivad talle imehästi. Aga see ei võta grammigi ära sellelt healt tööd, millega ta Armastus tööpostil hakkama saab.
Minu võitja: Velvo Väli
Ennustan: väga raske, aga kas tõesti Robert Annus? või äärmisel juhul Jan Uuspõld, kes mulle ei meenu Islandi kellas?
Tegelikult peaks olema nomineeritud ja võitma: Lauri Kaldoja "Lilled Algernonile"

PARIM NAISPEAOSA
*** KERSTI KREISMANN "Yksine" (Kuressaare Linnateater)
*** LAINE MÄGI "Surm, sünd ja laulatus" (R.A.A.A.M)
*** TIINA MÄLBERG "Armastus tööpostil" (Rakvere Teater)
*** MIRTEL POHLA "Iphigeneia Aulises" (NO99)
*** CARITA VAIKJÄRV "Ukuaru" (Ugala)
Kommentaar: Kersti Kreismanni osatäitmine jäi mul kahjuks nägemata, sest Saaremaale sõit on väga raske tööinimese jaoks, kellel muidu Saaremaale asja pole. Kahjuks seda ei mängitud Tallinnas ega ka mujal. Laine Mägi tegi, aga minu meelest oma elus siiani parima ja tugevaima rolli. See tugev naine ajaloost, kes pidi läbi elama selliseid raskuseid jäädes ise seejuures sirge seljaga, see roll õnnestub Lainel vaimustavalt hästi! Ta olekski nagu selline "tugeva sisuga" naine! Carita Vaikjärve Ukuaru Minna on õigustatult nimekirjas. Tegelikult on Carita juba vähemalt viimased kolm aastat olnud väärt nomineerimist. Ukuarus võttis siiski pikema kõrre minu jaoks Anne Valge Minna ema rolliga ja see võttis muidugi natuke seda Carita sära vähemaks. Kahest naisest tahaks, aga eraldi rääkida - esiteks Mirtel Pohla... ta oli tõeliselt hea Iphigeneia emana, aga oleme ikka realistid - selle etenduse staar oli Iphigeneia ise, ehk Eva Klemets. See valu, mille Eva välja mängis, mängis varju kõik tema partnerid! Ma ei mõista siinkohal žüriid... õigemini Mirtel oleks pidanud ju ka olema nomineeritud, aga eelkõige ikkagi Eva!!! Ja õnneks pole žürii unustanud Tiina Mälbergi, kes oli tõesti selle aasta suurim naisnäitlejannadest - aga miks pole ära mainitud tema vingemaid ja parimaid rolle, nimelt need, mida ta pakub etenduses "Hullumaja suvepäevad"... täielik müstika!!!! Ega ometi ole tegemist sama žüriiga, kes eelmisel aastal jättis Indrek Sammuli ilma nominatsioonist "Amedeus"-i Salierina? Eks see muidugi räägib selle žürii võimekusest ja maitsetasemest... On asju, mida võib andestada, aga on asju, mida ei või ja Eva Klemetsa nomineerimata jätmine ja nomineerida Mirtel Pohla ning Tiina Mälbergi Hullumaja suvepäevade Tõnisest möödavaatamine - see pole õiglane! 
Minu võitja: Tiina Mälberg
Ennustan: Laine Mägi või äärmisel juhul Tiina Mälberg või Carita Vaikjärv
Tegelikult peaks olema nomineeritud ja võitma: Tiina Mälberg "Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel"

PARIM MEESKÕRVALOSA
*** MÄRT AVANDI "Kontakt" (Eesti Draamateater)
*** MAIT MALMSTEN "Islandi kell" ja "Kolm õde" (Eesti Draamateater)
*** ANDRUS VAARIK "Hamlet" ja "Maailmale nähtamatud pisarad" (Tallinna Linnateater)
*** TARVO VRIDOLIN "Ööhaigur", "Idioot", "Ameerika piison" ja "Õed nõiduses" (Ugala)
*** PRIIT VÕIGEMAST "Suur õgimine" (Von Krahli Teater) ja "Keti lõpp" (Tallinna Linnateater)
Kommentaar: Avandi on mul Kontaktis nägemata. Huviga lähen vaatama ja loodan, et ta jätab tegemata oma "uimaste silmade" värgi, mida talle ikka meeldib teha ja siis võib temast selles rollis rääkida küll kui tõsisest tippnäitlejast. Malmsten oli Islandi kellas vaimustav joodik - värviline ja elav karakter... iga päevaga isa Reinuga rohkem ja rohkem sarnane ja see minule meeldib! Kolm õde jätan teadlikult vaatamata. Liiga üleküllastatud on viimastel aastatel see Kolme õe versioonide nimekiri. Andrus Vaarik on olnud väga hea juba mitmel aastal järjest. Lisaks siia nimistusse veel ka "Surm, sünd ja laulatus", kus ta oli küll põhimõtteliselt peaosas, aga nii Hamletis kui Maailmale nähtamatud pisarad tükis oli temast säravamaid osatäitmisi ja selles suhtes oleks tahtnud siin nimistus pigem näha näiteks mõlemas tükis samuti kaasategevat Margus Taborit. Hamletis oli vingeim kõrvaosaline minu jaoks hoopis Rain Simmul... Aga oh kui hea meel mul on näha siin nimekirjas Tarvo Vridolini nime - tema viimase paari aasta tugevad tööd Ugalas väärivad igati tunnustust! Ööhaiguri ja Duetid tõstaks ma kohe eraldi esile. Idioot, Ameerika piison ja Õed nõiduses on mul veel nägemata, aga kahtlemata vaataks kõiki kui võimalust oleks. Kuigi Ameerika piison on juba kahjuks ka mängukavast maas. Seda tükki on hiljuti samuti tehtud ka Linnateatris ja neil see ka eriti hästi ei läinud... ju see materjal ei kutsu publikut saali. Võigemast oli vapustavalt hea nii Suures õgimises kui ka Keti lõpus Arvo Pärdi jäljendajana. Aga oleme ausad - ta on absoluutselt alati hea, mida iganes ta ka ei teeks. 
Minu võitja: Priit Võigemast
Ennustan: Tarvo Vridolin või äärmisel juhul Andrus Vaarik või siiski tõesti isegi Priit?
Tegelikult peaks olema nomineeritud ja võitma: Madis Kalmet "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum"

PARIM NAISKÕRVALOSA
*** EVA KLEMETS "Suur õgimine" (NO99)
*** MARIA PETERSON "Mesallianss" (Kell Kümme)
*** TIINA TAURAITE "Lillede keel" (Von Krahli Teater)
*** MARIKA VAARIK "Pedagoogiline poeem" ja "Suur õgimine" (NO99)
*** EVELIN VÕIGEMAST "Hamlet" (Tallinna Linnateater)
Kommentaar: Eva Klemetsale nii palju aupaistet kui vähegi võimalik sellel aastal! Tema vaimne ja füüsiline vorm on lummav! Ja Suures õgimises teeb ta samuti vapustavalt hea rolli! Maria Petersonil on kombeks Märt Avandi "uimaste silmade" moodi teha "kissitavaid silmi" ja Mesallianssis sain neid näha korduvalt ja sellised näitlejatele endale teadmata olevad väiksed nüansid rikuvad ja samastavad nende rolle minu jaoks. Selles suhtes ma ei saanud ka eriti kõrgelt hinnata Maria sedakordset rolli. Pigem meeldis ta mulle peaosas "Onu Vanja"-s. Tiina Tauraite nominatsiooni üle on mul seevastu ülimalt hea meel. Kuigi ma kohe pärast vaatamist nii kõrgelt tema rolli ei hinnanudki, on see jäänud kuidagi tugevalt mälupiltidena meelde. Markantne, groteskne oma rippuvate rindadega ammena oli ta lahedalt karikatuurne. Ja selliseid julgeid karaktereid tuleb teatripilti kahetsusväärselt harva. Kuigi samas kui kõik nii julgelt hakkaks panema, siis kaotaks see oma võlu. Tauraite roll on igatahes nominatsiooni väärt! Marika Vaarik jätkab oma võidukäiku ka sellel aastal. Temast lausa purskub neid huvitavaid karaktereid igal aastal aina juurde ja juurde. Kahtlen kas ta ka järgmisel aastal suudab midagi nii tugevalt mängituga jälle saada nimekirja sisse, aga ma ei imestaks... Muidu oli ikka Külli Teetamm igal aastal nimekirjas, nüüd on  Marika Vaarikust saanud uus žürii lemmiklaps. Sedapuhku kahtlemata õigustatult. Samas alles õppivate lavaka-õpilaste, ehk alles kompavate näitlejatibude vahelt pole ka sellisel vanal profil raske välja paista oma oskustega... ent muidugi Suur õgimine kinnitab tema suveräänsust... Ja no tema saatanlik ja pahaendeline õpetajanna Pedagoogilises poeemis on ikka tase omaette :) Evelin Võigemasti hullunud Ophelia sulatab südame ja tõesti ehmatab kui hästi võib üks näitlejanna mängida. Evelin pole saanud Linnateatris juba aastaid suuremat rolli ja ka Ophelia on ju kõigest kõrvaline tegelane, aga ta mõjub ja liigutab midagi väga sügaval.
Minu võitja: Eva Klemets
Ennustan: Marika Vaarik või äärmisel juhul Evelin Võigemast või siiski tõesti isegi Eva?
Tegelikult peakski võitma: Marika Vaarik "Pedagoogiline poeem"

ERIAUHIND
*** ENE PAAVER (Eesti Draamateatri dramaturg - "Esimene lugemine"-sari ja näidendiraamatud)
*** "REFORMIERAKONNA JUHATUSE KOOSOLEK" (NO99 aktsioon)
*** "SELJATAS SADA MEEST" TRUPP (Endla teatri lavastus - idee vaimuka realiseerimise ja kohaliku ressursi jõulise kasutamise eest, vastukaaluks ROK-i otsusele)
*** EERO EPNER (NO99 dramaturg - ideede generaator, mõtestaja, sõnastaja ja kuvandi looja)
*** ROMAN BASKIN (Prpjektiteater Kell Kümme tegevus, mis tõestab kunstiküpse repertuaari võimalikkust suveteatris)
Kommentaar: Oh kui hea meel on mul näha siin nimistus ja üldse, et on ära märgitud üks armas suveprojekt, nimelt Endla "Seljatas sada meest". See oli tugeva atmosfääritunnetusega ja tugevate näitlejatöödega ning huvitavate lisanditega - nagu näiteks kohalikud maadlejad ja elav muusika... Ilus ja väga hästi õnnestunud tervik. Rõhk sõnal "ilus". Samuti on hea meel Roman Baskini üle - tema Suveunistused oli muinasjutuliselt ilus ja armas lavastus. Täiesti imelises kohas mängitud ning Nele-Liis Vaiksoo imeilusa häälega ehitud. Suveteatri mõttes ideaalne, sest lisaks muusikale oli ka nalja ja armastust. Ning koht oli igati hästi lavastuslikus mõttes ära kasutatud. Lisaks ei saa üle ja ümber ka Iha jalakate all tugevast ja võimsast lavastusest. Ma ise pole veel esimese lugemise -sarja üritustele jõudnud, aga kuulda on, et need tasuvad külastamist. NO-teatri Epnerit on palju kiidetud, aga mina ei oska siin sõna sekka öelda, sest minu jaoks on NO kaotamas oma mojo-t. Viimane tükk "Iga eht südamelöök" oli juba selline pettumus, et ma hakkan vaikselt kalduma sinna suunda, et hakkan seda maja külastama pigem külalislavastajate etenduste korral. Reformierakonna aktsioon jäi mul nägemata, aga mul on tegelikult natuke kõrini nendest ühiskonnakriitilistest aktsioonidest. Isegi kui need ongi nii väärtuslikud kellegi meelest. 
Ma hoian kõige tugevamalt pöidlaid "Seljatas 100 meest" trupile.
Ennustan: NO teatri võidukäiku - kas Epner või Reform...

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
(Auhinna annab välja Eesti Teatriliidu juhatus)
*** PILLE-RIIN PURJE - tähelepaneliku hoolivuse, näitlejale keskendunud ja lavastustervikut nüansirikkalt avava teatrikriitika eest: "Ma näen valgust - teeme lepingu (TMK 2012, nr5), "Mündivälgatus armastusekuristiku kohal" (TMK 2012, nr2), "Mu vend on kuradi idikas, jumal teda hoidku" (Sirp 20.12.2012), "Matsirahva topised sakste uurimise all" (Sirp 20.11.2012), "Klaasseinu purustav aeroplaan ehk Enne, kui murduvad südamed" (Sirp 17.08.2012), "Jälgitagu, kas ei ole jänkul skisofreeniat..." (Sirp 22.06.2012), "Ukuaru perenaine" (Sirp 18.05.2012), "Igale õnnepojukesele oma hapukurgike..." (Sirp 20.04.2012)
*** HEILI EINASTO - avarapilguline ja kõrgetasemel lavalise tantsukunsti kriitik, kes valdab kõigi tantsusuundade üldpilti: "Keisri uued rõivad" (Sirp 20.12.2012), "Rahvusballet pärast "Pööningutantsu"" (Sirp 16.03.2012), "John Cage ja Merce Cunningham - kunstis ja elus" (TMK 2012 nr8-9), "Rosaline kuritöö" (TMK 2012, nr5)
*** RAIT AVESTIK - teatrielu ja -lavastusi tasakaalustatult analüüsiv kriitika: "Varemed inimeste sees ja ümber (Sirp 19.01.2012), "Käiatud ja käiamata hommikusest "varjuteatrist"" (Sirp 23.03.2012), "Trehvamine teatrimaitsetega" (Sirp 07.06.2012), "Näitlejateta ja tarbimatu vaatajateater" (Sirp 27.07.2012), "Ootushorisondi plahvatus ehk Kummalised valikud Ugalas" (Sirp 19.10.2012)
*** LASTETEATER.WORDPRESS.COM - Lasteteatri jälgijate blogi: Eesti teatrikriitikas erandliku tähelepanelikkusega lasteteatri kajastamise eest.
Kommentaar: Ometi hinnatakse ka blogisid :) Loomulikult on mul selle üle väga hea meel!!!  Samas ei saa ma jätta rõõmustamata kui mu lemmik-teatrikriitik, ehk Pille-Riin Purje on nomineeritud! Ja nii hea, et (kaasa arvatud ka minu suure virisisemise peale) on hakatud viimastel aastatel ka välja tooma artiklite nimesid, et need siis oleks võimalik ka endal kõik üle lugeda :) Samas ei saa alahinnata ei Einastot ega ka Avestikku. Eriti viimast, kes mõni aasta tagasi koostas ka Sulev Luige raamatu. 
Minu võitja: Pille-Riin Purje
Ennustan: Rait Avestik või siiski Pille-Riin või Heili? Raske ennustada tegelikult. Väga tore üllatus oleks kui hoopis blogi saaks sellise au osaliseks - ehk ärgitab see rohkemgi inimesi ja miks ka mitte "telgitaguseid" kirjutama? Teatriblogisid ei ole kunagi piisavalt palju. Rootsis ja mujalgi välismaal on blogid ammu palju hinnatumad. No võibolla pole ka Eesti blogide tase piisavalt kõrge, aga Rootsi omadega minu meelest küll vägagi konkurentsivõimelised. Rootsis on blogimaailm palju hinnatum ja esiletõstetum. Samas eks seal on tegijatel ka rahad taga ning nii mõnedki kirjutajad teevadki seda juba oma päris tööna. Kummalisel kombel on lugejaarvude võrdluses Eesti blogid täiesti võrdväärsed. Ometi ei teadvusta teatrid seda kanaliseerimisvõimalust või igatahes alahindavad vaba sõna jõudu. Hobikirjutajad tegelikult vajavad väga õlalepatsutust. Ja sedapuhku on küll ülimalt hea meel, et ometi on üks blogi piisavalt hea, et seda on esile tõstetud!

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE VÕI ORIGINAALMUUSIKA AUHIND
Žürii: Olav Ehala, Kadri Hunt, Margo Kõlar, Helena Tulve
*** TIMO STEINER - "Surm, sünd ja laulatus" (R.A.A.A.M)
*** EKKE VÄSTRIK - "Lukustatud" (Frank)
*** KASPAR JANCIS - "Faust" (VAT Teater)
*** LIISA HIRSCH - "Islandi kell", "Kolm õde", "Uus elektriline tantsusaal" ja "Nelipühad" (Eesti Draamateater)
*** EVA EENSAAR - "Kvaliteetinimene" (Theatrum)
Kommentaar: See kategooria on juba viimasel mitmel aastal tõusnud üheks huvitavamaks. Huvitavamaks just eelkõige seetõttu, et nii palju huvitavat ja head originaalmuusikat tehakse sõnalavastuste jaoks! Ka see aasta polnud erand. Kui ma enda teatriaastat kokku võtsin, oli mul tükk tegemist kümne parima väljavalimisega ja ma polnud Västriku Lukustatud, Jancise Fausti, Eensaare Kvaliteetinimest ega ka Hirschi Kolme õe muusikalist kujundust või originaalmuusikat kuulnudki! Steineri töö on ka minu TOP10s sees. Küll aga on ehk natuke apelsinide ja õunte võrdlemine see "originaalmuusika" ja "muusikalise kujunduse" võrdlemine... ehk peaksid need olema erinevad kategooriad? Originaalmuusika loome kaalub ju misatahes lihtsa kujunduse tavaliselt ikka üle või kuidas? Ma oleksin väga tahtnud siin nimekirjas näha Eeva ja Villu Talsi vahvat rahvusliku tagapõhjaga muusikat lavastusele "Ekke Moor" ning Tauno Aintsi sobivalt lummavat originaalmuusikat lavastusele "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum", samuti Felik Küti ja Olavi Kõrre "Seljatas sada meest" ning üht tõeliselt ägedat ja noortepärast muusikalist kujundust Reigo Ahvenalt Von Krahli "13"-le.
Ennustan, et tiitli eest võistlevad Jancis, Steiner ja Västrik... ehk tahetakse Fausti siiski esile tõsta kuidagi, sest seda on tõesti palju kiidetud ja Kaspar viib võidu koju. Mul õnnestub seda tükki näha alles aprillis, sest tükile on päris raske pileteid saada :)

SALME REEGI NIMELINE AUHIND
Žürii: Kristen Simmo, Eva-Liisa Linder, Leino Rei, Reeda Toots, Jaanus Vaiksoo
*** ANNE TÜRNPU - lavastused - "Metsik urisev õnn" (Eesti Nuku- ja Noorsooteater) ja "Kuidas müüa setot?" (Taarka Pärimusteatri noortestuudio)
*** KRISTEL LEESMEND ja SIIM ANGERPIKK - lavastus ja näitlejatööd - "Hans ja Grete..." (Tartu Uus Teater)
*** MARIA SOOMETS ja JULIA KAŠKOVSKAJA - näitleja- ja tantsijatöö - "Kunksmoorimäng" (Vanemuine)
*** OLEG TITOV - lavastajatöö - "Tuul pajuokstes" (Ugala)
*** AARE TOIKKA - lavastajatöö - "Faust" (VAT Teater)
Kommentaar: Ainus, mida mul neist on siiani õnnestunud näha, on Titovi ideedest pakatav perelavastus "Tuul pajuokstes", mis väärib kindlasti ka laureaadiks saamist! Leesmendi ja Toikka tükkide piletid on juba ootel, aga Türnpu tükid ma kardan on mu väiksemale veel vara näidata ja suuremaid lapsi ma naljalt Nukuteatrisse kaasa ei saa... pigem olen ma ise kõva mineja ja Nuku- ja Noorsooteatri suur sõber :) Maria nominatsiooni üle on samuti hea meel, sest minuni jõudsid eelmisel aastal tema rollid etenduses Raudmees, mis oli täiesti fenomenaalne töö tema poolt - tõeline tippklass (nii Buratino kui ka Aak)! Aga Maria vääribki palju rohkem tähelepanu ja tööd. Teda on liiga vähe ja peale selle ta on ka Tallinnale liiga kaugel! Tegelikult huvitav, et Toikka Faust on siinses kategoorias, ma arvasin, et see Faust on ikka pigem täiskasvanute tükk... no tegelikult kui on hea tükk, siis on ju hea, et vähemalt siingi...
Ennustan: Üks Tõhhidest - Toikka, Titov või Türnpu. Kui puhtalt lasteteatri seisukohalt, siis usun, et Titov vääriks tiitlit. Kui Toikka lavastus on tõesti nii eriline ja hea, nagu sellest räägitakse, siis oleks muidugi hea, kui temale ka aupaistet jaguks.

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Žürii: Ülev Aaloe, Maria Lee Liivak, Riina Oruaas, Taago Tubin, Reet Weidebaum
*** IVAR PÕLLU "Vanemuise biitlid" (Tartu Uus Teater)
*** PEETER JALAKAS ja TARMO JÜRISTO "Gilgameš" (Von Krahli Teater)
*** EERO EPNER "Reformierakonna juhatuse koosolek" ja panus "Rise and fall of Estonia" (NO99)
*** OTT AARDAM "Mee hind" (Ugala)
Kommentaar: Siin on tegemist viimase 2 aasta loominguga ja seetõttu on ka eelmise aasta suur võitja Gilgameš nimistus sees. Tänu Gilgamešile avastasin, et Tarmo, kes samuti tüki taga on, on mu niiöelda nooruspõlve-sõber, kellega sai Piraadis koos pidutsetud :) Meil oli selline huvitav kätega-tantsimise trikk, mis ühel hetkel kõvasti laineid lõi ja Tarmo oli üks osavamaid selle viljelejaid :) (väike lõik "Danzu"mehe memuaaridest :)) Aga tulles puhtalt dramaturgia juurde, siis sisu meeldis minule vaid Gilgamešis ja Mee hinnas. Ja kuna Gilgameš oli nii mitmetasandiline ja keerulise ülesehitusega, siis kaldun selle kõrgemalthindamise suunas. Samas Mee hind läks hinge ja Aardam on sinna kirjutanud justkui mitu mininäidendit sisse, mis kallutaks justkui kaalukausi tema suunas. Vanemuise biitlid, nagu juba mainisin, ei olnud minu "cup of tea" ja Eesti tõus ja langus ei vääri peale ühe monoloogi minu meelest üldse pärga ja Reformierakonna koosoleku kohta olen ka oma arvamuse juba teatavaks teinud, siis jääbki valida vaid kahe vahel.
Minu võitja: Jalakas ja Jüristo
Ennustan, et võidab: tegelikult ma ei usu neist ainult Aardami võitu... ma ei usu, et see žürii seda nii kõrgelt julgeks ja tahaks hinnata. Kuigi see seda väärt on. Samas nii Tubin kui Aaloe on Ugalaga olnud tugevamalt seotud... Ma kohe mitte ei tahaks, et nad seda hõredat teksti, mis biitlites oli, premeeriksid. Samas Epnerit kiidab (julguse või ühiskonnakriitilisuse pärast? - aga kas see pole juba sooooo yesterday?) üldine avalikkus...
Peaks olema nomineeritud ja võitma: Gerda Kordemets "Pruutide kool"

MUUSIKA- BALLETI JA TANTSULAVASTUSE ALAL
MUUSIKALAVASTUSE AUHIND
Žürii: Kerri Kotta, Alvar Loog, Tiina Mattisen, Kristel Pappelm Raili Sule
*** AIN ANGER - "Faust" (Rahvusooper Estonia)
*** MONIKA-EVELIN LIIV - "Julius Caesar" (Rahvuooper Estonia)
*** HELEN LOKUTA - "Faust" ja "Norma" (Rahvusooper Estonia)
*** PRIIT VOLMER - "Faust" (Rahvusooper Estonia)
Kommentaarid puuduvad, sest nomineeritud lavastused on nägemata. Imelik, et Vanemuine ei pääsenud üldse pildile...
Ennustan: Ain Anger

BALLETILAVASTUSE AUHIND
Žürii: Enn Suve, Kaie Kõrb, Juta Lehiste, Elena Poznjak-Kõlar, Irina Härm
*** TOOMAS EDUR - lavastajatöö - "Modigliani - neetud kunstnik" (Rahvusooper Estonia)
*** MARINA KESLER - lavastajatöö - "Tuhkatriinu" (Rahvusooper Estonia)
*** OLGA RJABIKOVA - osatäitmised - "Rosalinde", "Tuhkatriinu" ja "Pähklipureja" (Rahvusooper Estonia)
*** ANATOLI ARHANGELSKI - osatäitmised - "Modigliani - neetud kunstnik", "Rosalinde" ja "Manon" (Rahvusooper Estonia)
*** ILJA MIRONOV JA NASHUA MIRONOVA - osatäitmised - "Pähklipureja", "Casanova" ja "Uinuv kaunitar" (Vanemuine)
Kommentaarid puuduvad, sest olen näinud ainult Pähklipurejat ja Tuhkatriinut, aga neidki varasemates versioonides. Arhangelski minule ei meeldi, kuigi žürii teda juba korduvalt nomineerib. Jälle kangesti Estonia-võiduline kategooria.
Ennustan: Toomas Edur või võibolla ka Mironov/Mironova

TANTSULAVASTUSE AUHIND
Žürii: Mall Noormets, Kristiina Garancis, Heili Lindepuu, Raido Mägi, Anu Ruusmaa
*** RUSLAN STEPANOV "Carrrmen!" (Vanemuine)
*** DMITRI HARCHENKO "Harchenko monoloogid" (Tallinna Tantsuteater)
*** HENRI HÜTT "Sfääri saared (in order to dance)" (Kanuti Gildi SAAL)
*** TWISTED DANCE COMPANY "NOX" (Augusti TantsuFestival)
*** RENATE VALME JA KOMPANII NII "Pung" (Kompanii Nii ja STÜ)
Kommenataarid puuduvad, sest kõik on nägemata. Carrrmenist on kõige rohkem positiivset vastukaja olnud kosta. Samuti on ka ülejäänutest räägitud nii siin kui seal. Renate Valme tükist võibolla ka tiba rohkem kui teistest.
Ennustan: Ruslan Stepanov

MUUSIKA-, BALLETI- JA TANTSULAVASTUSTE ERIAUHIND
*** "BOYBAND" LOOMINGULINE KOLLEKTIIV (Endla)
*** PEETER JALAKAS "Nibud ehk Hetk me elude katkematus reas" (Von Krahli Teater)
Kommentaar: mõlemad tükid jätsin vaatamata eelarvamuste tõttu. Jah olen kuulnud, et mõlemad olid ülihead. Aga ma pole nõus oma raha enam maksma Koit Toome vaatamise eest teatrilaval ning Jalakase tükk oli vist siiski rohkem naistele... :)

RAHEL OLBREI NIMELINE AUHIND

*** TIIU RANDVIIR-TÖLP (Rahvusooper Estonia)
*** RUFINA NOOR (Vanemuine)

TEATRITÖÖTAJA AUHIND
Žürii: Aime Unt, Sirli Bergström, Teet Ehala, Pille Jänes, Roland Leesment, Külli Root

Lavastust ettevalmistav kategooria

Aarne Hansalu (Vanemuine) – dekoratsiooniala juhataja 1988. aastast, Vanemuise teatris 1981. aastast. Tema juhatusel on valminud Vanemuise eelmise hooaja kõigi 13 uuslavastuse dekoratsioonid, sealhulgas „Cabaret’”, „Wertheri” ja „Kosmonaut Lotte” omad.

Luule Kangur (Eesti Nuku- ja Noorsooteater) – teatris butafoor-dekoraator 1999. aastast. Kohusetundlik, töökas ja tänu oma osavatele kätele kõrgelt hinnatud spetsialist nii teatris kui ka väljaspool teatrit. Ta on olnud teostaja, aga ka lavastuskunstnik, tema tehtud on Helle Laasi lavastuse „Vurr, vurr, vurrkann” kujundus.

Jane Kaas  ja Peeter Loit (Rahvusooper Estonia) – kunstnik-dekoraatorid, oma ala erakordsed asjatundjad. Nad mõlemad paistavad silma tundlikkuse ja lavamaali spetsiifika tunnetuse poolest. Lisaks esindavad nad nn vana kooli eriala, sellisel tasemel meistreid on kogu Euroopa teatrites vähe järele jäänud. Eelmisel hooajal olid nende suuremateks töödeks Toomas Eduri balleti „Modigliani – neetud kunstnik” dekoratsioonimaalingud ja suured taustad ooperile „Julius Caesar”, aga ka „Mees La Manchast”, „Pokude aastaring”, „Faust” ja „Tuhkatriinu” on osa nende tööst.

Tiiu Palmiste (Ugala) – juurdelõikaja-modelleerija, kes on töötanud Ugalas üle 30 aasta, mille jooksul on ta õmmelnud kostüüme rohkem kui 180 lavastusele. Teatrikunstnikud ja kolleegid hindavad tema loomingulist ja meisterlikku tööd väga. Mitmel korral on ta valitud koduteatris aasta parimaks lavastust ettevalmistavaks töötajaks.

 

Etendust teenindav kategooria

Karin Undrits (Eesti Draamateater) – etenduse juht. Eesti Draamateatris töötanud külalislavastajad on Karin Undritsit tänades öelnud: lavastuse ema. Ta võtab tööd südamega, on ettenägelik ja tähelepanelik, abivalmis, põhjalik ja süstemaatiline. Ta tunneb end lavastuse ladusa valmimise eest vastutavana ja vastutabki! Kõik teatri allüksused on tänulikud selle eest, et lavastamise ajal tekkivad küsimused jõuavad kiiresti õigesse kohta ja seetõttu saavad ka ladusalt lahendatud, suured probleemid ennetatud. Lavastus, mille etenduse juhiks on Karin Undrits, võib tunda end turvaliselt.

Raul Õitspuu (VAT Teater) – lavameister-bussijuht, kes teostab enamasti üksinda ka kõik VAT-teatri lavastuste dekoratsioonid. Lisaks on Raul Õitspuu mitmete VAT-teatri väljasõiduetenduste puhul nii bussijuht kui ka valgustaja. Tema välja mõeldud ja teostatud on kõik 2012. aasta uuslavastuste lavatehnilised lahendused.

Anu Konze (Tallinna Linnateater) – vanemgrimeerija. Laiahaardelise ja pikaajalise loomingulise panuse eest teatri töödesse, mis sellel aastal kulmineerus „Eesti filmi laulude” lava- ja kostüümikujundusega.

 

Haldus- ja administratiivtöötaja kategooria

Ilona Rääk (Endla) – reklaamitoimetaja, töötab Endlas 12 aastat. Ta juhib kogu teatri reklaamitööd, teeb seda suure pühendumisega, on oma töös väga põhjalik, täpne ja järjekindel. Suurele töökoormusele vaatamata jätkub tema nõu ja abi ka teatrimaja muudes tegemistes. Kolleegipreemia 2012. aasta laureaat.

Maire Janisk (Tallinna Linnateater) – direktori abi. Esitatud väsimatu, korrektse ja ennastsalgava töö eest direktori abi ametikohal ning oskuse eest olla kõigega kursis ja leida kõigele lahendus.

Andrei Kissin (Vene Teater) – alustas teatris lavatöölisena, lavastusala juhina ametis 1997. aastast. 2012. aastal juhtis lavastuste „Koera süda”, „Lood siilikesele. Tõsi, me oleme alati!”, „Üks suveöö Rootsis”, „Mängurid”, „Snargijaht”, „Kosmonautikapäev”, „Hundid ja lambad”, „Ümberlõikamine”, „Kas ma tohiksin olla Mozart? ” ja „Malahhiitkuu” tehnilist ettevalmistamist.


KOKKU nominatsioone äramainitud lavastustele või teatritele (ja teatritöötajatele) - teatrite kaupa:
1. Eesti Draamateater 17
2. Rahvusooper Estonia 15
3. Vanemuine 10
4.-5. Ugala 9
4.-5. NO99 9
6. Tallinna Linnateater 6
7. Tartu Uus Teater 5
8. Von Krahli Teater 4
9.-11. Rakvere Teater 3
9.-11. Endla 3
9.-11. VAT Teater 3
12.-15. Theatrum 2
12.-15. R.A.A.A.M 2
12.-15. Kell Kümme 2
12.-15. Eesti Nuku- ja Noorsooteater 2
16.-25. Frank 1
16.-25. Tuulekell 1
16.-25. Taarka Pärimusteater 1
16.-25. Kuressaare Linnateater 1
16.-25. Tallinna Tantsuteater 1
16.-25. Kabuti Gildi SAAL 1
16.-25. Augusti TantsuFestival 1
16.-25. Kompanii Nii 1
16.-25. Sõltumatu Tantsu Ühendus 1
16.-25. Vene Teater 1