Reede, 30. juuni 2017

Linnukaupleja - Rahvusooper Estonia


Aeg ajalt on tore sattuda meie Rahvusooperi esietendustele, et tunda endisaegsete esietenduste suursugusust ja sära. Daamid on ehitud ning riietatud õhtukleitidesse ja härradel on seljas parimad õhtuülikonnad. Saalis hõljub parfüümipilv ning tundub, et nii laval kui publikuseas on täiesti erisugune elevus ja ülevus.

Kohe alguses tahaksin ära tuua esietendusel kesksemates rollides mänginud näitlejad-lauljad:
Adam, linnukaupleja Tiroolist: Reigo Tamm; Kirja-Kristel, kirjakandja: Kadri Kipper; Parun Weps, jahiülem: Jassi Zahharov; Krahv Stanislaus, tema vennapoeg, ohvitser: René Soom; Kuurvürstinna Marie: Janne Ševtšenko; Schneck, külavanem: Mart Madiste; Stüffle, professor: Argo Aadli; Würmchen, professor: Jan Uuspõld; Paruness Adelaide: Juuli Lill-Köster.

Täiesti põhjendamatult on mul juba pikem paus tekkinud Estonia külastustel (viimati eelmise aasta suvel - Viiuldaja katusel... kuigi vaid mõned aastad tagasi, olid mul näiteks kõik Estonia mängikavas olevad ooperid ja suurem osa muusikale ja operette nähtud) ja seda suurema õhinaga võtsin selle vana klassika värske lavastuse ette. Eriti kuna lavastajaks Marko Matvere, kelle lavastajateed olen jälginud alates Lauluväljakul etendunud muusikalist "Chicago". Ilmselt seetõttu, et ta just tihti ei lavasta ka, siis tundub, et seda tehes pühendub ta kohe eriliselt oma töösse ning tulemus on samuti alati eriline. "Linnukaupleja" pole erand, sest ühele lavale seatud piltide vahetustega saavutatud lavastuslik dünaamilisus, kaotamata seejuures kunstilist terviklikkust on väga õnnestunud. Ilmselt kuna tal endal on pikaajaline draamanäitlejana muusikalinäitleja kogemus, aitab see hästi näitlejate lauljaks muutmisele ning lauljate näitlejaks muutmisele kaasa, õigete tasakaalude leidmise ja oluliste külgede esiletoomistega.

Sisulises mõttes oli positiivne, et kuigi mõnevõrra trafaretne sisu (nagu klassikaliste ooperite-operettide puhul tavaliselt ikka), on see siiski päris sisukas operett, kõvasti kaldu koomilisele poolele ja seda läbi romantilise prisma. Selles mõttes lähenes see sisukuselt isegi draamatükile - armukolmnurgad ja need kolmnurgad omaette veel kolmnurgad. Kes armastab keda, kes kasutab keda ära, kes on kelle peale armukade jne :)

Ja seda kõike Zeller'i ilusa muusika saatel. Kogu muusikaline pool ja erinevad laulud, mis operetis sisalduvad on üsna ühtlaselt head, erinevaid nö. kõrghetki laulude näol otseselt minu jaoks esile ei kerkinud (kuigi seal on neid häid mitu) kui just ei võta arvesse üldse kogu õhtu koomilist naela või pärli, ehk "professorite duetti". Matvere on kavalalt kaasanud 2 draamanäitlejat, 2 eesti tippkoomikut - Argo Aadli ja Jan Uuspõld, kes kahtlemata alt ei vea ning tekitasid ka esietenduse publikus vaatet suurima elevuse. Nimelt mängivad nad professoreid, kes peavad hindama avatava loomaaia direktori kandidaate ning valima neist välja ettemääratud kandidaadi, kes oma mõistuselt ja teadmistelt just eriti ei hiilga, otse vastupidi... Testides selle tobukese zooloogilisi teadmisi pärast nende esitatud laulu "Ma lolle ei salli" ajas ikka naerma küll :) Naerma ajas tegelikult juba selle laulu esitamine, sest üks oli kurt ja teine pime või pigem olid nad mõlemad kurdid ja pimedad... millegipärast mõjusid nad ise ka nagu purjakil seniilsete vanameestena... aga seda koomilisem :)

Peaossa oli kaasatud Vanemuisest Reigo Tamm, kes alguses tundus esimese armastajana natuke sobimatuna, enne kui aru sai, et tegemist pole mitte kavalpeast noore kepsjalast Romeoliku armastajana vaid tõesti koomilise tobukesena, kes on küll heasüdamlik ja armastab oma armastatut, ent on tegelikult ikka hoopis päris tobuke ja satub igasugustesse sekeldustesse pahaaimamatult. Selle rolli mängib Reigo mõnusalt hoogsalt ja mõnusa koomiliselt julge tooniga. Hääl on tal võimas ning sõnade diktsioon operetiks kui valatud. Kaunis Janne Ševtšenko Kuurvürstinnana mõjus küll vürstinnana võimsalt kuid tema sõnu tuli jälgida lavakohale riputatud tekstiprompterist, sest tema opereti jaoks liiga ooperlik häälekasutus muutis sõnadest arusaamise natuke raskeks. Samas ei saa seda talle otseselt ka ette heita, sest tema laulmist oli ikka väga võimas kuulata. Minu kõrval istunud mees näiteks läks ainult tema esitushetkedel puhevile ning kõige võimsamad aplausid kuulusid jäägitult ainult Jannele :) Tema ja Kirja-Kristeli rollid, polnud nii karikatuursed kui nende ümber pöörlevate meeste omad.

Samuti nagu minu naaber Janne laulmise peale, nautisin mina kõige rohkem Jassi Zahharovi noote. Tema dramaatilisus sobib siia (oleme ausad - kõikidesse tema rollidesse) kui valatult... Ja tema bariton on nii mõnus ja puhas ja võimas ja sile... muidu kirjeldaks seda sametina, aga see on sama palju karge ja klaar kristall kui ta on siidiselt pehme samet - täiesti harukordselt hea. Tema sugulane, justkui kergelt feminiinsete maneeridega, tulenevalt ilmselt tehtult tegelast aristokraatlikumaks muutes, ent muidu kõva naistemees Krahv Stanislaus Rene Soom'i kehastuses tundus olevat üks esietenduse publiku lemmikuid, sest aplaus temale tundus olevat alati rõhutatult tugevam. Roll ise ka mõnevõrra dramaatilisem ning juba olemuslikult mängilusti sisaldavam ja Rene võtab sealt selle kõik ja toob lavale. Kirjakandja-Kristel, kellel õnnetuste arusaamatuste tõttu läheb oma tulevase peigmehega natuke nässu see nö. paari minek, sest ise ta satub vale mehe uksest väljuma valel hetkel ja tema armastatud mees oleks justkui teise naise meelevallas. Arusaamatusi kui palju... Huvitavalt õrna justkui tütarlapseliku häälega Kadri Kipper, kelle hääleõrnus ei väljendu mitte selle tugevuses või saali kandvuses, pigem naiselikkuses. Ka tema sõnu tuli kohati kiigata tekstimasinast. Ja Adami ja Kristeli paar esimeste armastajatena (ja seda just nende näitlejate esituses) järelemõeldes mõjub omaette natuke koomiliselt (samas mitte päris ebausutavalt - sest elus ju ka vastandid tõmbavad), kuigi kaheldav, kas see oli tegijate taotlus.

Eraldi tahaks ära märkida Paruness-i rollis Juuli Lill-Köster'i, kes naistest ainsana oli selgelt arusaadavate sõnadega. Oleksin võib-olla tahtnud Terje Pennie't selles rollis näha, sest nad teevad seda rolli vaheldumisi, kuid seda positiivsem üllatus oli kui mõnusalt dramaatiline oli Juuli. Isiklikus plaanis oli see justkui tema taasavastamine :) Väga mõnus... kuigi tekstiliselt pidevalt oli viiteid sellel kui kole ta on, siis see päriselt tema esitatud tegelesega kokku ei läinud :)

Mõnus oli näha ka lavastaja Marko Matveret joodeldamas laval teiste meestega. Ja Lauri Sirp dirigendina ning Estonia orkeser olid tasemel, nagu alati! Kristi Leppiku kunstnikutöö pääseb kõige paremini mõjule parteris täiesti keskel istudes. Ka minu istekoht polnud just ääres, ent siiski lavakohale asetatud peegel ning laval ümaralt paigutatud diivan-toolid olid natuke nihkes ja ei tea, mida veel rõdudel istuvad nägid sellest, sest natuke on seda ka lavastuslikult leidlikult ära kasutatud. Samas dekoratsioonid olid väga ilusad ja suursugused. Samuti olid kostüümid operetile kohaselt imeilusad. Natuke andis siin suunda ka sisu toimumisasukoht. Üldse jäi päris õige tunnetus esimeses vaatuses, et tegevus toimukski nagu Baierimaal, Tirooli Alpide vahel.

Hinnang: 4 (Elamusena päris võimas! Muusika ja lavastus on ilusad. Selgelt näha ja tunda, et suure lustiga tehtud tükk. Argo Aadli - Jan Uuspõllu duett andis minusugusele muusikateatrile siiski mitte nii lähedalseisvale inimesele palju väärtust juurde. Nuriseda võiks ainult natuke koreograafia suunal, ent see pole mitte koreograafi süü, sest isegi nii lihtsate sammudega läks mitte-tantsijatel raskeks... mis jällegi omamoodi sellisesse "komöödiasse" andis muhelust juurde... kuigi ilmselt mitte taotluslikult :) Saadavad emotsioonid on pigem lihtsalt ülevad kui otseselt midagi muud... Võib-olla natuke oma eelmainitud sõnu süües, kus ma ütlesin, et ükski laul ei pääsenud eraldi teistest mõjule, sest üks Adami laul siiski tegi sügame ka soojaks ja no muidugi naerda saab ka :) Vaadake kasvõi seda järgmist fotot - see räägib rohkem kui 1000 sõna :) )


Tekst lavastuse kodulehelt (fotodest esimene on leitud fotosid guugeldades ja teine on pärit teatri kodulehelt):

Linnukaupleja
Carl Zelleri operett
Moritz Westi ja Ludwig Heldi libreto
Eestikeelsed laulutekstid ja dialoogid ning laul „Adami sünnipäeva-joodeldus“: Marko Matvere
Maailmaesietendus 10. jaanuaril 1891 Theater an der Wienis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 26. mail 2017

Carl Zelleri tuntuim operett „Linnukaupleja“ on komöödia, mille tegevus toimub 18. sajandi Baieris. Teoses kujutatakse heasüdamlik-humoristlikus kõverpeeglis tolleaegset õukonda, selle pisikesi intriige ja pisut ka külaromantikat.

Linnukauplejast Tirooli noormees Adam on armunud küla kirjakandja-neidu Kristelisse. Eri põhjustel satuvad nad romantilisse intriigi valitseva vürsti õukonnas. Intriigile lisavad vürtsi noor ja kaunis vürstinna, kes talutüdrukuks riietatuna järgneb kuurvürstile tema jahiretkel, soliidses eas, kuid armastust ihkav parunipeili Adelaide, üliosav altkäemakse kasseeriv jäägermeister Weps ja tema õepojast kergemeelne võlgadetegija krahv Stanislaus.

Viini opereti kuldajastu lõpul kirjutatud „Linnukaupleja“ autor Carl Zeller oli ametilt jurist. Kõrvalharrastusena kirjutatud heliloomingust on maailmamuusika varasalve jäänud operetid „Linnukaupleja“ ja „Mäekaevur“. Zelleri muusika on meloodiarikas, särav, kerge ja rahvalik. Peale mainitud teoste kirjutas Zeller veel hulgaliselt operette ja ühe ooperi, kuid teatrite raudvaraks on jäänud siiski need kaks teost. „Linnukaupleja“ jõudis esmakordselt Estoniasse 1911. aastal. Viimati oli operett teatri mängukavas hooajal 1955/56.

LAVASTUSMEESKOND
Lavastuse muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp
Dirigendid: Kaspar Mänd, Vello Pähn
Lavastaja: Marko Matvere
Kunstnik: Kristi Leppik
Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla Teater)
Animatsioon: Marili Sokk, Urmas Jõemees (Faasan Film)
Koreograaf: Marina Kesler
OSADES: Adam, linnukaupleja Tiroolist: Urmas Põldma, Reigo Tamm (Teater Vanemuine) Kirja-Kristel, kirjakandja: Kadri Kipper, Kristel Pärtna Parun Weps, jahiülem: Rauno Elp, Jassi Zahharov Krahv Stanislaus, tema vennapoeg, ohvitser: Andres Köster, René Soom Kuurvürstinna Marie: Helen Lokuta, Janne Ševtšenko Schneck, külavanem: Mart Madiste, Urmas Põldma Professorid: Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Tõnu Kilgas, Väino Puura, Jan Uuspõld Paruness Adelaide: Juuli Lill, Terje Pennie (Ugala Teater) Proua Nebel, kõrtsipidajanna: Lydia Roos Jette, ettekandja: Airike Kolk Teener: Georg Gurjev, Aare Kodasma

Teisipäev, 27. juuni 2017

Kogudus - Lavakas / Von Krahli Teater


Üldises plaanis oli see minu jaoks kolmas kohtumine tulevase lavaka 28.lennu näitlejatega (tegelikult olen vähemalt Priit Põldmaga umbes sada korda samu etendusi läbi aastate käinud teatrites vaatamas ning näinud teda varem ka VHK/Theatrumi tükis "Palju kära ei millestki" ja Theatrumi "Onu Vanja"s. Ingrid Margusega mängisime samas Iiri reklaamis umbes kuu aega tagasi ühel ööl Palmse Mõisas - kuigi kokkupuude oli seal minimaalne, oli meil üks ühine "hetk", mis kahjuks valmis reklaami otseselt ei jõudnudki. Ja kolmega neist - Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus, kohtusin ka Paides, kus ilmselt oli nende mängitud Reza/Kolditsa "Kunst"-i esietendus. Ja tuleb välja, et Ingmar Jõela koreograafiaga olen ka tuttav lavakavälistest projektidest ning Teele Pärn pidas käesoleva aasta Iseseisvuspäeval kõne Toompeal...)

Ma ei tea, kas see on teadlik Kolditsa ja teiste selle kursuse juhendajate valik või lihtsalt on nii juhtunud, aga nii Kolditsa Impeeriumis kui nüüd ka Kangro Koguduses, saavad noored näitlejad tegeleda keskmisest suuremas mahus iseendaga ja enda avamisega. Kui hakata seda lahtimõtestama näitlemise kontekstis, siis kõrvaltvaatajana tundub see täiesti geniaalne lähenemine! Selleks, et leida endast tahke, selleks, et osata üldse ennast avada, selleks tuleb iseendaga kõigepealt olla sinapeal. Tundma ennast ja õppida kus kohast sealt seest midagi üles leiab ning kuidas seda välja serveerida. Tavaliselt jõuavad näitlejad selleni aastate kogemuse tulemusena, kuigi on ju kohe algusest peae väga oluline oskus. Ma ei mäleta, et hiljutised lennud sellega sellises mahus oleks saanud tegeleda oma diplomitöödes (kindlasti etüüde tehes koolis, ent on ilmselt kaks ise asja kas teha seda laval publikule, kus hakkab toimuma ka hiljem see töö). Inglise keeles on selline väljend nagu "suspension of disbelief", mida on raske otse eesti keelde tõlkida, aga enda jaoks tõlgendan seda umbes "uskumatu usutavaks mängimine". Seda peetakse teatri üheks olulisemaks komponendiks. Panin seda väljendit esimest korda tähele hoopis filmis "Basic Instinct", kus Sharon Stone õrritab teda mõrvariks pidavat Michael Douglast (ja vaatajaid) selle väljendiga, valades kavalalt õli tulle nii Douglase kui vaatajate paranoiale. Kuid sellele viitab ka muuhulgas näiteks Shakespeare oma "Henry V" proloogis. Ent selleks, et suuta mängida uskumatu usutavaks, selleks peab väga tugevalt teadma, mis on usutav... ja selleks jällegi peab tegema ehedat asja ja piisavalt palju, ehk olema üdini aus, tegelema iseenda ja selle kõige ehedama, ehk tõega... et projitseerida seda olustikku ehk tunnetust siis vaikselt ka "mängutõele". Mul on tunne, et sellise taktikaga võib sellest kursusest saada, nagu Raivo E.Tamm tabavalt väljendas - tõeline löögirusikas Eesti teatrile.

Tegelikult... eriti praegusel "post-tõe" -ajastul, mida me just eriti viimasel ajal elame, on "Kogudus" justkui selle peegel. Sest tegelikult pole ju tähtis, kas see on päriselt ka tõde, mida noored räägivad, kas see on see, mida nad tegelikult ka mõtlevad, kas see kui nad oma unistuste- ja päris kodudest räägivad, siis kas see on välja mõeldud tüki jaoks või ongi see päriselt nii.. .tähtis on see, et see oleks usutav. Ja usutav see oli. Ent sealt on ka vaid juuksekarvapaksune võimalus nihkuda vales suunas ning kogu asi muutub ebausutavaks. Ja kas pole see mitte nii, et ehedad tunded ja ehedus üldse jõuab alati vaatjateni kergemalt... ja seda ka teistes žanrites - päris elu õudus on ikka õudsam kui väljamõeldud kollid, osavad humoristid on tabanud ära, et kui serveerida nalja nii, et see on nende endaga juhtunud või pärit elust endast on see lihtsalt naljakam ja inimestel on sellega lihtsam suhestuda... ja sama on ka tunnetega... on ju ikka osavaid pettureid olnud ja on ka tulevikus, aga inimese tunded on see koht, kus on kõige raskem puru silma ajada... me inimesed oleme ikka uskumatult tundlikud loomad oma aimduste ja nähtamatute tunneteantennidega...

Huvitav oli "koguduses"... alates algusest, see kuidas näitlejad paari-kolme kaupa publiku salapärasesse saali juhatavad... justkui läbi labürindi tõe juurde... tükk aega püsib ärevus, et mis nüüd juhtuma hakkab... toole pole, kõik seisavad ja ootavad ja rahvast tuleb muudkui juurde, ikka 2-3 kaupa... .kas see tähendab, et vaatajad kaasatakse tükki... kuigi kui päris aus olla , siis tegelikult kaasati meid ju juba sellest hetkest kui Von Krahli Teatri treppimööda üles astusime...

Ei... pole vaja karta, et vaatajal tuleks sõna võtta või midagi imelikku teha, see on ikkagi teatri vaatamine... või õigemini vist isegi pigem nende noorte näitlejatega tutvumine. Kui ma nende kursa nimekirja ei vaata ja peast peaksin nimesid nimetama, on vähemalt minu jaoks meeles juba praeguseks: Teele, Steffi, Markus, Sander, Ingmar, Priit, Johan, Ingrid, Joosep, Ilo-Ann... justkui tunneks neid... lisaks on seal üks leedukas, siis üks pikk poiss, kes räägiks nagu kerge vene aktsendiga, ühel poisil on laps (see oli minu jaoks selle tüki suurim "ehmatus" ja võib-olla ka enim järelemõtlemisainet andnud hetk... loomulikult mitte see, et tal laps on, aga just see kuidas ta seda ütles), üks poiss rõhutab, et ta on kursa kõige raskem, aga tegelikult ta vist arvab, et on paksem või raskem kui ta tegelikult välja paistab (minu enda jaoks äratundimist pakkuv jällegi) :), üks tüdruk, kelle nimi on vist Jane, aga ta millegipärast veel ei eristu, ega torka veel millegagi silma... ja seega esimeseks ei tule ka meelde... ja kindlasti ma kellegi unustasin - vaatan nimekirjast järele. Ahjaa - Laura Kukk, tema paistis millegipärast rohkem silma Impeeriumis... Ursel Tilk... teda ma ei mäletagi, aga meenub uudis, et ta kusagil välismaal praegu mängib... samas tema välimuses on midagi huvitavat...  Johannes Richard Sepping... teda ma "veel" ei mäleta :) Ja ma ei tea, kas olengi näinud dramaturgiks õppivat Jan Teevet'it.

"Kogudus" on oma olemuslikult tunnetuselt mingis mõttes sarnane Kangro "Fantastika" ja Lagle "Paradiis"-iga, ehk kohati ka selline "elav installatsioon" (mida mõlema tüki kohta kasutati kirjeldusena)... kuigi mitmes mõttes ikka tunduvalt liikuvam kui installatsioon ja tegelikult ikka täiesti teistsugune... omalaadne... Kui veel "siltide" kleepimisega tegeleda, siis lisaks ka osadele lõikudele ja seega ka tervikuna "postdramaatilise" ja kahtlemata ka "uussiiruse" sildid...

Tegemist on stseenide või isegi erineva sisuga lõikude koguga, kuigi asi voolab väga osavalt ja mõnusalt Kangro poolt lavastatuna algusest kuni lõpuni justkui lainetades... sisuliste ja füüsiliste voogudena. See on ühe koguduse kokkutulek ja kõik vaatajad on ka koguduses (kuigi sõna publik eriti ei saa, hakkama saab noogutamise või pearaputusega... kui just ise väga ei taha sõna võtta ja näiteks koguduse mängudes osaleda... nagu näitkes mälumängus... nagu näiteks üks härra minu nähtud korral :) ) ning siin saladusi ei ole, kõikvõimalikud mõtted, unistused, soovid ja hirmud laotakse lagedale. Vahele sõna otseses mõttes "mänge", mis annava tervikule just nimelt mängulisust... mis otseselt võib-olla alati tervikuga ei seostu, ega pole ka nii vajalikud, ent avavad just noorte näitlejate mängulisemaid külgi ja samas on ikkagi pandud osavalt seostuma tervikuga.

Käisin "koguduses" praeguseks juba paarkümmend päeva tagasi ning meelde on jäänud teatud asjad... elamus ja isiklikud mõtted, mis see tekitas, olustik, mõned lavastuslikud efektid, valgus, mõned helid ja mõned laused, mõned stseenid, mõned hetked. Lisaks kogudusse saabumisele ja sellele kui hoolitsev giid-Joosep oli meiega, edasi justkui baktereid tapva sinise valgusega desinfitseeritud ruumi sisenemine ja seal ootamine. See kuidas inimesi muudkui saabus kogudusse ja kõik seisid läbisegi, ent siis vaikselt siiski rohkem (eesriidena igaks neljaks seinaks rippuvate) kardinate ette seisma asudes. Mingi hirm oli samas, et kas keegi seljataga kanga tagant järsku ehmatab, või liiguvad need kardinad meie ümbert ära? Ent füüsilise ehmatamisega siin siiski õnneks tegemist ei ole. sest siis saabusid näitlejad-koguduseliikmed ja pakkusid toole istumiseks... Ja koguduseliikmetevaheline "jagamine" läks lahti... Kõik istusid läbisegi publiku vahel ja taga ja ees... Tutvustati oma unistuste kodusid ja seda, millises kodus hetkel elatakse... Tundsin ära elemente ka oma unistuste kodust... maast laeni raamaturiilid... loss... jaaahhh... Anti lubadusi - enam ennast ei guugelda... enam uusi raamatuid ei osta, sest lihtsalt pole neid kusagile panna ja isegi aknalaual on raamatuhunnikud, mille peale vargad võivad tulla... samas, nagu keegi tabavalt talle vastab - kes "raamatute" pärast ikka vargile tuleb... arvamismäng... grupikalli, mis on kui elav taim, mis õielehtede haaval laiali pudeneb... ja pidu... sisuline raamistik tõukuks nagu aastavahetusega seotud teemadest - kokkutulemine, uusaasta lubaduste ja unistustuse teemad ning mängud ja pidu... (väga lihtsustatud üldistusena).

Hinnang: 4- (elamusena päris huvitav, eriti just selles mõttes, et tutvub nende uute tulevaste näitlejatega veelgi enam. Kohati oli vähemmõjuvaid stseene ja kohati oli sihtgrupiks ilmselt tunduvalt nooremad inimesed, ent kohe järgmisel jutt väga küps, kohati oli hetki, mis toimisid vähem - arvamismäng ja lõpupidu näiteks hakkas kohati läägama, kuigi õnneks mitte häirivalt. Huvitaval kombel tõusevad teistest esile sisulisemate juttudega hoopis dramaturgiõpilased Johan Elm ja Priit Põldma. Mõlemas on kindlasti ka näitlemisgeen täitsa olemas ja see on dramaturgi jaoks kahtlemata üks vajalik tunnetus/oskus. Sellest kursusest iga nende lavatööga on saamas üha huvitavam ja huvitavam. Kuigi hetkel nende töödest ma asetaksin selle Koguduse elamusena alles pärast Nodvenatsatit ja Impeeriumit kolmandale kohale (pane tähele... mu järjestus Nodvenatsati ja Impeeriumiga on siin juba muutunud), on see igati väärt teatrielamus. Ajas küpseb ja laagerdub see veelgi kusagil sees ja siis selgub tegelik väärtus, mida sellest kaasas kannan... igatahes muljetavaldav ning mis peamine - huvitav oli...)

------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

Kogudus

Lavastaja: MART KANGRO
Heli- ja valguskunstnik: KALLE TIKAS
Laval: EMTA LAVAKUNSTIKOOLI 28.LEND
Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA
Valgus- ja videotehnik: MIKK-MAIT KIVI
Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS
Lavastuse fotod: HERKKO LABI
Näitlejate portreefotod: JOHAN ELM
EMTA Lavakunstikooli 28.lend: JOHAN ELM, INGMAR JÕELA, KIRILL HAVANSKI, LAURA KUKK, INGRID MARGUS, JANE NAPP, JAANUS NUUTRE, DOVYDAS PABARCIUS, STEFFI PÄHN, TEELE PÄRN, PRIIT PÕLDMA, SANDER ROOSIMÄGI, ILO-ANN SAAREPERA, JOHANNES RICHARD SEPPING, NILS MATTIAS STEINBERG, MARKUS TRUUP, JOOSEP UUS
Tihtilugu osutub enamik reisile kaasa võetud asjadest kasutuks. Mis nendega ette võtta? Kas visata minema, et koorem oleks kergem või tassida ikka ühes ja tühja? Loobuda neist on igaljuhul raske.
Mart Kangro ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennu ühistöö „Kogudus” on mõnekümne inimese kokkusaamine suletud ruumis, mis on intiimne ja petlik, lihtlabane ja harras. Teeme katse vaadata sinna, kuhu keegi ei näe – tulevikku. “Kogudus” laotab põrandale pagasi, mille oleme ühiselt valmis pannud astumaks homsesse päeva. Mis on need tänased mõtted, mille võtan teele kaasa, lootusega, et kõik tarvilik on kaasas? Et iial ei tuleks küsida, kes küll pakkis minu kohvri.
Esietendus 26. mail 2017
Etenduse pikkus: 2 tundi
Lavastuses on kasutatud ansambel Põhja Konn lugu “Pigilind” (sõnad Betti Alver, viis Valter Soosalu), Lou Reed “Perfect Day”, O-Zone “Dragostea Din Tei (The Numa Numa Song)”, Pharrell Williams “Freedom”, Shakira “Suerte (Whenever, Wherever)”, Sofi Tukker “Drinkee”, Daft Punk “Lose Yourself to Dance”, Irving Berlin “Puttin’”, Abdulla Rashim “Weldiya 1”
Lavastuse tekstimaterjal: omalooming, teatriklassika ja anonüümsed kirjutajad netiavarustest.

Laupäev, 24. juuni 2017

Kellavärgiga apelsin - TÜ VKA 11.lend / Rakvere Teater


Kõigepealt pean tunnistama üles, et kuigi Burgess'i kultusraamat on mul riiulis juba sellest ajast alates kui Varrak selle kunagi oma Moodsa aja -sarja raames välja andis, siis pole ma seda siiski veel tänaseni jõudnud lugeda. Filmi vaatasin lapsepõlves ning plaan oligi lugeda raamatut alles siis kui filmi sisu on enamvähem meelest läinud... ehk siis nüüd... Kuid nüüd tulid hoopis Viljandi kooli noored ja tegid sellest näitemängu... Ja raamat võib riiulil rahulikult edasi olla... oodates uut unustust...

Mul on mingi tõrge, sellest teatrielamusest kirjutamisel. Võib-olla eelkõige sellepärast, et tunnen, et mina ei olnud selle tüki sihtrühm ja seega võib-olla pole mul ka täit õigust arvamust avaldada. Minu kaks teatrikaaslast (kes on enam-vähem minuealised) olid minust veelgi kriitilisemad, kuid ma meelega lasin ennast mitte häirida nende arvamustest (üks neist tahtis väga vaheajal lahkuda). Mina nii kriitiline siiski pole... kuigi ma arvan, et mu ootused olid mõnevõrra kõrgemale kruvitud kui teistel. Samas oli natuke naljakas, et üks neist ütles, et kirjuta kindlasti sellest tükist ka kui teine ütles, et ära sellest kirjuta, sest noortel pole vaja minu kritiseerimist, neil on vaja enesekindlust juurde ja toetust. Mõistan mõlemaid, aga kuna olin juba ette ära lubanud, et kirjutan, siis polegi mul hetkel seda valikut...

Kuid eelnevalt tahan öelda, et mul ei ka kõige vähemat soovi noorte enesekindlust alla kiskuda, otse vastupidi, eelmise lavastusega on areng selgelt näha ning seega on kõik nö. õigel teel. Järgnevas tekstis leiduv negatiivne tuleb võtta ainult ja puhtalt konstruktiivse kriitikana, sest ma arvan, et värskelt professionaalsesele Eesti teatrimaasikule sisenedes on kõigil väga head eeldused ning piisavalt juba ka oskuseid, et mängida ja teatrit teha proffidega võrdsel tasemel. Ja lõppude lõpuks ongi see siin ju kõigest ühe inimese arvamus.

Nortsu angaar on üks huvitav mängukoht. Ütleks, et tabav leid oma lavamastaapsuse mõttes ja seda on lavastaja Ringo Ramul oma diplomitöös ka kõigiti kasutanud - nii kõrgusse kui ka sügavusse, laiusest rääkimata. Väga dünaamiline kuid samas orgaaniline oma liikumiseks andvalt ulatuselt. Tüki tugevaim külg oli minu meelest selle kunstnikutöö. Eelkõige Annika Lindemanni pahade poiste jõugule tehtud pintsakud on ühest küljest stiilsed ja seda see jõuk omamoodi ju ka oli, ehk kostüümidega on aidatud tekitada karaktereid ning olemuslikku tunnetust (pätikamp, kes armastab Beethovenit, kasutab maske, on loonud oma, justkui intelligentse slängi (kui jätta kõrvale see, et nad oma sõpru kärssadeks nimetavad, mis omamoodi ei sobitu pilti, Druug sobiks ehk paremini, n'est pas?) ning kannab stiilseid riideid, samas kui juuksed on silutud peadligi - puhas ja igas mõttes vägivallale kontrastne ja just nimelt stiilne). Ma kujutan ette, et sellise pintsaku näitamisel mõnel maailma moekeskuse - Milano, New Yorgi või Londoni moenädala catwalkil võiks uhkust tunda... wow! Lisaks oli põnevalt paberiga (mis etenduse käigus lõhuti mitmest kohast) lahendatud ka lavakujunduselemendid ja see duaalsus koos valgete pintsakutega mõjus veel eriti hästi.

Tüki esimene stseen oli minu jaoks ka selle kõige mõjuvam. See õõvastav tunne - kui oled rahulikult oma kodus, tegeled rahulikult oma asjadega - loed või vaatad telekat ning enese teadmata siseneb Sinu korterisse keegi võõras ja hakkab vägivallatsema - vingelt lahendatud! Eriti meeldiv oli näha seda arenguhüpet, mida Märten Matsu on teinud võrreldes sellega kui nägin teda Thijl Ulenspiegelis. Ta teeb Kellavärgiga apelsinis just seda, mis minu jaoks Thijilis puudu jäi - teeb rolli täie hoo ning isegi mõningase sobiva ülepaisutusega. Tema vaikne sisenemine ja mööda posti allalibisemine, pererahva jälgimine ja lõpuks sõpradest pättidele ukseavamine on just õige tempoga, et ka vaataja saab selle ebameeldiva tunde sees sipelda õiges mahus... ootuses või kartuses, et kohe-kohe läheb vägivallatsemine lahti...

Ja siis lähebki...

Kuid lisaks tegelaste omavahelise vägivallale on see ka vägivald publiku kõrvade trummikiledele. Nimelt on otsustatud kasutada kõlareid ja mikrofone, mis ka muidu kajavas angaaris niigi kõva heli muudavad kohati peadhuugavaks ja isegi nii pahasti, et osa tekstist läheb sellepärast kaduma. Rääkimata sellest, et see tõesti pani pea valutama. Mis võib-olla räägib siiski minust, kui "vanainimesest" rohkem, sest vaheajal noori kuulates enda ümber, siis just selliste u.20-aastaste kommentaarid olid "nii hästi lavale seatud" ja "jube hästi panevad". Seega võib-olla see oli hoopis veelgi üks taotluslik vorm kuidas tekitada ebamugavustunnet vaatajas ja sellisel juhul täitis väga hästi oma eesmärki.

Koos teiste paharettidega siseneb mängu ka peategelane Alex, keda kehastab Tanel Ting. Juba Thijl-i vaadates sai temast minu jaoks selle kursuse üks lemmiknäitlejaid. Ning tema Alex ainult kinnistas seda. Etteruttavalt võib öelda, et tema ja Grete Jürgenson olid kaks, kes oma karakteriteloomisega kõige paremini hakkama said. Taneli eelis oli muidu veel see, et ta sai keskenduda ühele tegelasele. Alexi kaks poolust - hea ja halb olid hästi välja mängitud ning võib-olla selle rolli sees üks imelikumaid ja seega raskemaid momente, ehk Taneli mängitud füüsiline valu kui ta heana üritas halba teha toimis tõesti ehedalt ja tema tegelase jaoks valusalt. Ja temas kui isiksuses leidub ebatavaline ja kontrastne kahesus, ehk õrnus ja tugevus ning see on samuti kas lavastajal või näitlejal endal hästi karakterisse pandud. Mis omakorda muudab Alexi elavaks ning huvitavaks laval jälgida. Õnneks ei panda temale ka parukaid pähe, ega kleebita vuntse-habemeid ette, mis teiste meeste karakterid nii mõneski stseenis ära rikkusid, sest need muutsid need karakterid natuke naeruväärseks ja täiesti ebausutavaks.

Üldse see (või just "selline", nagu siin lavastuses) lisa-karvade kasutamine oli (minu jaoks) imelik ning seda kas ei ole kunstiliselt läbi mõeldud või on taotluslikult jäetud nii võltsiks ja silmale vastuvõetamatuks.... Miks näiteks on Karl Robert Saaremäe preestril valge parukas? Vangide pikkadest habemetest-vuntsidest veel saab mingis mõttes aru, kuid need pigem mõjuvad naljakalt, sest poisid neid välja ei kanna ja need tõesti oleks nagu ette kleebitud. Võib-olla mõjub see tegijate meelest sisemise naljana või taotluslikult koomilisena, aga mina kui vaataja sellega sellelt pinnalt ei suhestunud ja pigem aitas see jätta sellist kooliteatri muljet, ehk nagu koduste vahenditega oleks noored vanemaks üritatud teha vms. Kusjuures huvitav selle juures on see, et naised kannavad oma parukad ilusti usutavalt välja... jällegi võib-olla märk sellest, et hoopis vaatajas on viga.

Grete Jürgenson'i ma Thijl-ist ei mäletagi enam (tema roll seal ei olnud ka kuidagi fookuses ega keskne). Seda huvitavam oli leida ja avastada teda Kellavärgist. Eriti kahes rollis pääses ta mõjule (temal ja kõigil teistel kõrvaltegelastel, peale Alexi/Taneli, on seal neid mitmeid). Esiteks tema doktor, ehk Grete oskus mängida endast vanemat naist andis silmad ette kõigile teistele, ehk kuidas endast vanemat mängida. Ja võib-olla minu lemmikkarakter üldse kogu tükis, ehk tema vanglavalvur - selles oli mõnusat huumorit, tugevust, karmust, aga samas ka teravat irooniat. Tilk vajalikku meelelahutust kogu selle tõsiduse sees. Kui just otsida midagi, mida parandada, siis Alexit ahvatleva nunn-kiisukesena oleks ehk võinud veelgi seksuaalselt ärritavam olla (kuigi ka selline lahendus oli päris hea, aga selliste karakteritega on ikka selline tunne, et kui juba - siis täiega).

Samuti meeldisid juba Thijlis oma lauluoskusega säranud Getter Meresmaa karakterid. Need ei olnud ehk nii karakeeritud kui Grete omad ja see tükk annab selleks täiesti vabad käed, aga meelde jäid nii tema esimese stseeni (vägistatud?) koduperenaine kui ka just see tema ööklubi-laulja. Kusjuures see laul, mida ta esitab on väga hea! Ja minu arvates tema laul oleks võinud ka jääda ainsaks tüki lauluks...

Nimelt kuna tegemist ei olnud ju muusikaliga, siis vähemalt minu jaoks jäi mõistmatuks, miks oli pätikamp pandud laulma? See oli nii imelik... ma oleks veel saanud aru, kui Alex oleks Beethovenit ümisenud või oleks nende vägivallaaktide taustaks kostnud Ludvigi võimsad sümfoonianoodid, aga sorry, "laulvaid pahalasi" on natuke raske tõsiselt võtta. 50-60ndate ameerika muusikalides a la West Side Story kus gängid omavahel tantsivad ja laulavad, seal on see okei. Aga Kellavärgi vägivallasümfoonias jättis see natuke kohtlase mulje. Samuti oli mul raske vastu võtta Burgessi nadtsat-slängi eesti keeles. Saan aru, et see on algmaterjalis sees, et Alex seda žargooni kasutas, ent tüki tegelaste suus reaalselt laval, oli see mitte ainult kohati vaid läbi tüki ebausutav, ehk justkui vägisi pingutatud. Võib-olla on selle rääkimiseks vaja seda pikemat aega rääkida, et see muutuks suupärasemaks, ma ei tea. Lisaks oli rõhk minu meelest kõvast vene keele poole kaldu... eeldades, et eesti keel, mida tegelased rääkisid nö. inglise keelena, siis see on ka mõistetav, ent siiski näiteks sõna "bullocks" oli seal sees... lisaks muutis Alex inglise keelt muul moel, mitte ainult vene keelde... seega oleks pidanud eesti keelt ka väänama? Võib-olla ei mõjunud see vene-eesti keele segamine ka minu jaoks sellel põhjusel nii, nagu võib-olla inglise-vene keele segamine mõjuks. Võib-olla sellepärast, et lapsena sai seda väänatud küll ja loomulikult väänates ei tohiks see olla nii intensiivne? Võib-olla oleks eesti keeles olnud usutavam slängi mõttes kui oleks seganud kas ainult vene või ainult inglise keelt eesti keelega... ma ei tea, igatahes minu jaoks see praegune päriselt ei toiminud, just loomulikkuse mõttes.

Martin Tikk teeb samuti mitu rolli ja kui Thijl'is oli ta üks minu lemmikuid, siis Kellavärgis ma ei saanud mõnedest tema lahendustest aru. Näiteks see, et ta seda iseäralikult rõhutatud naeru tegi erinevates karakterites. Karl Robert Saaremäe pahalane oli päris hea, ent nii isa kui kirikuisa rollid olid natuke liiga "tehtud" ja neid oli raske uskuda. Kuid seda pigem valitud kunstiliste lisandite tõttu (parukad ja muu). Muidu oleks just see kirikuisa roll olnud üks tüki huvitavamaid ja sügavamaid, aga see läks nüüd selle võõrastamise nahka. Omamoodi põnev oli see, et ühele näitlejale anti kolm nii erinevat rolli - kuri ja vägivaldne pätt, kange ja kaitsev isa ning kolmandaks see toetav ja heasoovlik kirikuteener - kuri, rumal ja hea. Need mängib Karl Robert välja. Karl Sakrits otseselt ei pääsenud esile ei Thijlis ega ka siin, kuid ega alati ei peagi. Selles suhtes mõjub ta igati positiivselt toetava näitlejana. Kuigi mingi nurga oma karakterisse võiks sisse tuua, millega meelde jääda. Eduard Tee puhul ma esimest korda tabasin end mõttelt, et vene keelt emakeelena rääkival näitlejal võib eesti teatris olla oma koht küll, sest näiteks tema "doktor" võibki ju olla vene juurtega ja sellisel juhul on aktsent igati õigustatud. Lisaks mõjus ta hoopis huvitavalt prantslasena oma siidhommikumantlis ja vurrude ning pikkade juustega - avastseenis kus televiisorist kostus ka prantuse keelt. Märten Matsu, nagu juba mainisin, teeb seekord oma pahalast täiega ja seda oli mõnus ning huvitav jälgida. Teised pisirollid rikub nagu Karl Robertilgi ära võltskarvade kasutamine, sest lihtsalt on neid karaktereid raske sama tõsiselt võtta.

Eraldi tuleb välja tuua valguskujundaja Märt Selli töö, sest valgusel ja värvidel on atmosfääri loomisel täiesti oma roll. Lisaks hakkab see mängima koos tossu või/ja tolmuga, mis angaaris on. Samuti lõpustseeni kontrastsuse ja loodusliku valgusega...

Lõpust rääkides, siis see valmistas mulle kõige suurema pettumuse. Võib-olla olen ägedate Hollywoodi õudusfilmidega liialt rikutud, aga helge ja "tore" lõpp mõjus justkui vaataja petmisena. Õudne mõelda, ja jällegi räägib see minu kui vaataja kohta rohkemgi kui tegijate headusest, aga ma oleks tahtnud, et Alex oleks oma pruudi lõpus vägistanud, sest Beethoven mängis, naine oli tema ees ja oleme ausad - inimesed tegelikult ei muutu (see oli minu jaoks ka üks olulisi sisulisi loo sõnumeid). Praegu jäi tobe mulje, et sellel "haiglasel ravil" oli siiski mingi mõju... Ja käsikäes jalutamine mõjus vähemalt minu jaoks eelkõige pateetilisena. Uurides natuke tausta, siis tegelikult on algmaterjaliks oleval raamatul kaks erinevat lõppu. Ameerika versioonis on see minu jaoks just nimelt elutruum, ehk Alex tegelikult ei muutu heaks (sama lõppu kasutas Kubrick ka oma kultusfilmis - ja minu meelest õigustutult NB! Kubrick oli küll ameerikas sündinud, kuid tegutses peamiselt Inglismaal - seega oli tema valik täiesti teadlik), aga briti versioonis on raamatus veel viimane peatükk, kus Alex on täiesti paranenud... ja seda on otsustanud kasutada ka lavastaja Ringo Ramul... eks igaüks vist oma rikutuse tasemel :)

Sisulises mõttes annab tükk kõvasti mõtteainet ka siis kui need tehnilised asjad kõrvale jätta. Esiteks see, miks Alex juhina läbikukkus? Miks ta sõbrad teda petsid ning jätsid politseile kinnivõtmiseks ja kuidas ta oleks pidanud käituma, et nii poleks läinud? Vanglat oli ta ju igas mõttes väärt... aga kui ise satuks vanglasse, kas oleks nõus sellise eksperimendiga, et mind muudetakse heaks mingite kahtlaste psühholoogiliste ja tehniliste vahenditega, selleks, et sealt vanglast pääseda... Pavlovi refleks ja ilmselt ka teised psühholoogilised trikid on päris võimsad vahendid psüühika mõjutamiseks. Ja miks ka mitte hüpnoos... kas see pole mitte üpris õudne kui keegi Su ajudega mängib? Aga samas vabaks tahaks ju ka saada... Tegelikult juba lihtsalt mõttena päris hirmus, sest kas me oleme 100% teadlikud millega ja kes meie ümbruses meid mõjutab? Mõjutatakse ju ka meediaga... Poliitikud oma sisendusjõu, populistlike valede ja kavalusega. Vanemad oma lapsi ja lapsed oma vanemaid. Õpetajad ja arvamusliidrid... Isegi uudistelugejat ju tema tooni ja positsiooni tõttu usud justkui paratamatult... Ehk tegelikult on see suisa vajalik, et vahetevahel keegi seda meelde tuletab ja muudab meeled jälle ärksamaks, et oma vaba tahet või arvamust keegi tahtmatult või tahtlikult mõjutada ei laseks. Aitäh noortele tegijatele selle eest! Täpselt, nagu mina oma teatrikaaslastega... tundsin, et kui ma sellele ei mõtleks ja teadlikult vastu ei töötaks, oleks mu hinnang olnud tükile madalam, sest nende negatiivne rahulolematus vaheajal kõlas veelgi kriitilisemana kui see, mida mina tundsin... Kuna minu jaoks oli tegemist siiski omamoodi elamusega ja lisaks oli mul pagana huvitav noori näitlejaid ning nende valikuid jälgida ja omamoodi panna see nende arengujoonena mällu, siis minu jaoks oli igati väärt näha seda kõike, olin siis nende valikute ja lahendustega sina peal või mitte.

Hinnang: 3 (tervikelamusena hea koolipoisi keskmine. Seda eelkõige just sellepärast, et omamoodi naudingut pakub kui näed kuidas noored tegijad teevad oma asja sära silmis ja tegemistahet on nii, et ajab üle ääre. Sisuliselt on ka tegemist ju igati põneva materjaliga, sest inimpsüühika on keeruline ja sellega manipuleerimine on endiselt tugevalt tabuteema... ja seda maailmas kus tabuteemad on praktiliselt tänaseks kadunud. Eelkõige tehnilisi ja mõningaid lavastuslikke valikuid oli mul kõige raskem alla neelata. Eriti kõlarite kasutamine angaaris ja kõik mis puudutas meeste välimuslike muutuste tegemist, et nende erinevaid karaktereid rõhutada. Elamuse tugevaimad küljed olid lava ja kostüümide kunstnikutöö ning Taneli, Grete ja Getteri osatäitmised ning sisu psühholoogiline pool.)

------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Rakvere Teatri FB lehelt);

Anthony Burgess
KELLAVÄRGIGA APELSIN
Suvelavastus Nortsu angaaris
Lavastaja Ringo Ramul (TÜVKA; Ugala)
Kunstnik Annika Lindemann
Koreograaf Sylvia Köster
Muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja Märt Sell
Tõlkija Klaas Meltsas
Osades Grete Jürgenson, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Eduard Tee, Martin Tikk, Tanel Ting (kõik TÜVKA 11. lennust)

Rakvere Teatri suvelavastus 2017.

Alexi päevad mööduvad kambajõmmidega piimabaaris konutades, Beethovenit kuulates ja vägivaldseid ihasid rahuldades. Ühel päeval pistetakse ta trellide taha. Vanglast kiiremini pääsemiseks laseb poiss enda peal katsetada uut meetodit, mis peaks ta heaks muutma...

"Kellavärgiga apelsin" käsitleb vägivalla ja kurjuse olemust, inimloomuse süngemat poolt. See on Anthony Burgessi kultusromaani esimene lavaversioon Eestis, Ringo Ramuli diplomilavastus (TÜVKA teatrikunsti 11. lend).

Esietendus 8. juunil 2017 Nortsu angaa
Alla 14-aastastele mittesoovitatav!
Etenduses kasutatakse lavasuitsu ja valjusid heliefekte.

Esmaspäev, 19. juuni 2017

Tanel Ting - intervjuu 2.osa


Sissejuhatuseks tahaks veel öelda neile, kes Taneliga ise pole kohtunud-rääkinud, siis minule jättis ta sügava ja tundliku kunstnikuhinge mulje (üldsegi mitte see, kes ta Alexina laval on... või kui siis ainult mõnel hetkel). Üllatas väga, et ta oli nii usaldav ja veelgi rohkem üllatas, et ta ühest küljest on maalt pärit ja armastab väiksemat kogukonda, ent ometi võttis ette ja põrutas Austraaliasse pikaks ajaks - ennast otsima. Järelikult on mees kõikideks põnevateks väljakutseteks valmis. Tema sellised eneseotsingud ning erinevad õpingud tõid meelde Maughami raamatu Inimorjusest...

Kuigi juttu ajades oli ta väga lõbus, oli mingi kurbusenoot tema hääles, aga ma võin muidugi selle segi ajada tema mõtliku ja õigeid-täpseid sõnu otsiva meelelaadiga (intervjuu läks ju ikkagi Postimehesse). Igal juhul põleb ta tegemistahtest. Nüüd kus kool on läbi, on ju terve maailm valla... Omalt poolt loodan, et saab teda tihti laval näha... temas on midagi, mida Eesti teatrimaastikul hetkel ei ole. Lisaks oskab ta karaktereid luua ning laval huvitav olla. Seda on tõestanud vähemalt need 2 esimest rolli, mis ma temalt näinud olen (munk Thijl Ulenspiegelis ja Alex Kellavärgiga apelsinis).

Ja siit jätkub intervjuu:

Tead Sa juba praegu, mis tööd Sind ootavad pärast „apelsini“?
-    *      Suvel ootab mind veel „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“.

Kas on mingi roll, milles Sa ennast üldse ette ei kujuta?
-     *     Ma ei taha niimoodi kätt ette panna.

Julgeksid proovida kõike, mis pakutakse?
-     *   Praegu küll.

Ja millist žanri on kõige raskem, millist kõige kergem teha – komöödiat, põnevikku, sügavat draamat, lasteteatrit, tantsu-/või muid sõnadeta teatrivorme...?
-     *    Ma väga naudin tantsuteatrit. See on vist minu jaoks kõige sihukesem... selles on minu jaoks mingi eriline asi – selline „füüsiline teater“. Üldse, minu väga suur lemmik on Renate Keerdi tantsulavastused või siis füüsilise teatri lavastused, kuidas seda nüüd nimetada. Ja mulle endale meeldib ka niimoodi olla laval. Žanri puhul... on keeruline öelda, eks neis kõigis on peidus seda raskust. „Draama“ on kindlasti raske minu jaoks, sest ma olen seda kooliajal kas siis stseenide või etüüdidega saanud katsetada ja ma tunnen, et seal jällegi tekib see „kannataja“... et ma tahan kuidagi hakata läbi elama ise seda asja. Sellepärast see teebki minu jaoks selle raskeks. Aga praegu on küll see hetk, kus kõik rollid tunduvad hästi ahvatlevad, kui sellel lavastusel endal on olemas eesmärk ja lavastaja tahab seda teha, siis ma olen ka valmis igat rolli proovima. Peab olema mingi suurem tagamõte juures, sest kui see on lihtsalt tegemine, siis ei paku selle rolli mängimine mindagi. Olgu ta siis peaosa või ükskõik mis osa, siis see ei ole nii põnev. Minule meeldib just seda tervikut toetada, et lugu jõuaks rahvani. Loo jutustamine on minu jaoks see kõige põnevam.

Oled Sa sellist vinget partneritunnetust ka juba tunnetanud, et kellegagi on olnud superhea klapp?
-      *  Klappimise kohta ma ei oska niimoodi öelda... Mul oli väga suur au mängida Ugalas lastelavastust „Väike Pii ja kiigelaud“ ja seal oli üheks lavapartneriks Janek Vadi ja vot temaga koos laval... ma läksin sinna mängima ju ka kui ma olin noor, või mis noor... kolmanda aasta alguses... Ja no see oli üle pika aja selline lavastus, kus ma ei teadnud trupist niimoodi mitte kedagi, kellega ma oleksin koos laval olnud... Ehk olid Ugala näitlejad. Ja vot Janek Vadi. Olid sellised üksikud ja lühikesed stseenid, lastelavastus muidugi, aga kuidagi see tema energia või see kuidas ta toetab, kuidas ta mängib vastu, see oli esimesest hetkest kui me sealt lauatagant püsti tõusime ja proovisime, esimesest hetkest peale see oli lihtsalt hästi nauditav. See kuidas ma ise seda tunnetasin tollel hetkel, see on mul väga eredalt meeles. Ma ei ole veel nii palju saanud mängida või kogeda, ma praegu alles õpin seda tundma, et kuidas partneri mäng käib. Ma tunnen, et ma mingitel hetkedel tahan olla see, kes tahab ise kuidagi midagi päästa või ma arvan, et ma tahan midagi päästa ja siis üksinda joosta ja teha laval ja näidata kõikvõimalikult... aga just need hetked kui sa saad aru, et sa peadki just partnerit mängima ja teda toetama, siis kõik asi töötabki. Ma ei ole seda veel käppa saanud, seda ma otsin alles.

Oled oma karjääri alguses ja iga algus on ju mingis mõttes hirmuäratav, sest ei tea, mis ees on ootamas... mida Sa kõige rohkem kardad?
-      *   Praegu ma kardan seda, et kool saab nüüd läbi... kui suvi saab ka läbi.. siis ma kardangi natuke... või ega ma ei karda, võib-olla on see kõige rohkem „kahju-tunne“, et paraku elu võib käia seda teedpidi, et ma ei jõuagi enam lavale... Sest noori näitlejaid on palju ja tööd kõigile ei jätku, kahju oleks mitte enam lavale saada pärast kooli. Aga ma ei karda selles mõttes, et ma arvan, et ma hätta küll ei jää. Kui ka mängida ei saa pikka aega, siis nukraks teeks küll, aga elu läheb edasi ja küll tööd on ikka võimalik teha.

On Sul oma lemmiknäitlejad? Kellele Sa altpoolt üles vaatad?
-      *   Nüüd kui ma siin teatrikoolis olen õppinud, siis natuke on muutunud see kuidas ma näitlejaid vaatan. Enne teatrikooli ma vaatasin peaaegu kõigile näitlejatele altpoolt ülesse. Ma imetlesin väga näitleja-ametit. Aga teatrikoolis ma nägin kõrvalt, millised näitlejad mulle meeldivad. Ja mulle meeldivad sellised näitlejad, kes teevad tööd – kes tahavad areneda. Ja kõige rohkem ma olengi siin Viljandis näinud Ugala inimesi ja vist minu sellised kõige suuremad eeskujud ongi Martin Mill, Janek Vadi ja Aarne Soro. Kui olen näinud neid mängimas, siis nendes on midagi sellist, et ma näen kuidas nad „tahavad“ ja teevad tööd... Ja isegi pärast pikki aastaid teatris nad arenevad ikkagi edasi. Seda on nii ilus näha. Sellepärast ka, et ma olen neid kõige rohkem näinud. Kuna ma ise olen Viljandis, siis suur osa minu elust on siin ja ma väga tihti pealinna ei jõua ja teistesse linnadesse teatrisse.

Aga filmikunstis? Välismaalt?
-     *    Välismaalt? Benedict Cumberbatch on kindlasti üks, sest tema on ka selline „töötav“ näitleja ja ta on hästi mitmekülgne. Neid on jah väga erinevaid, kes on mingis žanris head. Ma ei oska praegu niimoodi välja tuua. Tegelikult kui ma võtan Alexi ja „Kellavärgi“ kohapealt, siis Heath Ledger ja Jokkeri roll. Ma just vaatasingi seda filmi... Ringo üldse andis meile sellise nimekirja filme, mida me vaataksime enne prooviprotsessi algust ja muidugi need filmid olid sellised kohati jõhkra sisuga filmid. Ja ma võtsin endale lisaks veel vaadata filme. Kui ma sain teada, et ma pean Alexit mängima, siis ma võtsingi just Heath Ledgeri Jokkeri rolli. Ma ei saa täpselt aru, kuidas on võimalik tabada ära sellist lähenemist rollile kui Sa mängid sellist kurikaela... Ta ise näitlejana oli 26-27 aastane, aga see roll tundus minu jaoks selline, et ta oleks pidanud ise inimesena omama elukogemust vähemalt 50 aastat. Ma ei oska ise seda paremini seletada. See on kuidagi nii imetlusväärne – see pühendumus ja leida see täius. Sellised näitlejad on hästi imetlusväärsed.

Kui palju lavastaja näitleja rolli võib mõjutada. Sisemiselt seda, mida näitleja tunnetab või teeb?
-     *     Ma pole veel väga paljude lavastajatega kokku puutunud, aga need lavastajad, kes meiega koos tööd on teinud – igal lavastajal on oma lähenemine ja mina usun seda, et näitleja peab usaldama lavastajat. Nad on erinevad – kes ütleb Sulle ülesande ette, kes ütleb kuidas Sa pead midagi tegema, aga mina olen aru saanud, et mina pean usaldama lavastajat, sest mina ei näe ennast kõrvalt, mina ei näe tervikut. Ja usun seda, et kõige olulisem ongi lavastaja ja teater peakski olema lavastaja nägu. Teatris peakski olema lavastaja kõige olulisem inimene, sest tema loob terviku. Mina näitlejana olen lihtsalt see üks mutter, kes aitab luua seda tervikut, aga mina ei ole kõige olulisem tegija - annan kogu oma panuse, et see tervik hakkaks tööle. Mulle meeldib tihti ise pakkuda ja tunnen, et minule sobib selline lavastaja, kes annab natuke vabadust, et ma võin katsetada ja proovida. Ta ei katkesta mind poole stseeni ajal ja ei ütle, et „Kuule, ära nii tee! See on vale lähenemine.“ Et ta näiteks laseb mul lõpuni teha ja siis ütleb, et kuule siit jäta see meelde ja kasuta seda ja arenda seda edasi või see võta maha. Mulle meeldib selline protsess kõige rohkem, aga igal juhul on iga lavastajaga põnev koos töötada. Isegi siis kui lavastaja ütleb mulle täpselt, et „nüüd mine sealt nurgast sinna nurka ja samal ajal keskel teed seda ja sellel hetkel ütled selle lause ja selle häälega ja nii valjusti ja selle mõttega“, kui ta teeb ka kõik ette ära, siis ma teengi ja täidangi selle, mis ta ütleb ja ma võtan sellest kogemusest selle, mis mind arendab või mis on minu jaoks sellest ikkagi see positiivne pool.

Kas Sul endal on ka lavastajageen kusagil olemas või tahad esialgu ainult näitlemisele keskenduda?
-     *     Tegelikult ma nüüd just katsetasin lavastamist kuu aega tagasi. See oligi selline meelega „katsetus“. Kooliajal ma võtsin endale igaks semestriks sihukese ülesande. Monolavastus oli ka tegelikult lavastamine, aga see oli natukene teistmoodi ja ma tahtsin veel saada seda kogemust, et kuidas ma pean teisi inimesi juhendama. Siis ma võtsingi endale sellise ülesande, et viimasel semestril teha kahe prooviga, ehk siis 2 õhtuga - kokku oli aega 6 tundi, et teha siis selline füüsiline liikumislavastus. Ühele muusikapalale, kokku vist mingi 15 minutit. Ja siis leidsin need inimesed akadeemiast, sellised, kellega ma olen lavapeal koostööd teinud ja kes on minuga head sõbrad, keda ma usaldan. Panin selle pundi kokku. Lavapeal oli 3 poissi, 3 tüdrukut. Võtsin ka ühe pedagoogi, keda ma väga austan ja panin tema ka lavale ja siis ma juhendasin neid. See oli väga lahe. Kindlasti, mis selle kogu asja minu jaoks ka natuke lihtsamaks tegi oli see, et need inimesed, kes seal olid, nad olid minuga „kaasas“, nad tahtsid teha ja nad tegidki minule selle esimese lavastamiskogemuse hästi lihtsaks. Pärast kahte proovi tegime avatud näitamise. Sinna tuli ka selline paarkümmend inimest vaatama. Tuli ikka positiivne tagasiside ka. Ütlesid, et oh väga lahe ja tee veel! See andis jälle sihukest inspiratsiooni juurde. Kindlasti kunagi kui tekib see võimalus, siis saab midagi veel katsetada-proovida.

Leidsin internetiavarustest Su blogi... Ma pean tunnistama, et sellepärast on mul seda praegust intervjuud natuke raske teha, sest ühest küljest soovin Sind kui näitlejat avada, aga Su blogi lugedes ja Su sügavamate mõtete labürindis ekseldes, tegelikult oleks vähemalt sama huvitav hoopis Sinuga filosoofilisemaid ja elulisemaid teemasid arutada... kevadel olid Sa üsna kurb... Kas praegu oled õnnelikum? Ja mis on üldse õnn Sinu jaoks praeguses hetkes?
-      *    Sõbrad! Sõbrad on minu õnn. Vist nii ongi, et kuna ma olen hästi selline introvertne inimene... (naerab) Öeldakse, et näitleja koha pealt on see nagu veider...

Jah!
-     *     Kuidas ma saan olla introvert kui ma tahan lavapeal olla, aga lavapeal ma tunnen mingisugust vabadust, mida ma elus vist ei tunne nii hästi. Ma tean, et kuidas muutuvad aastaajad, nii muutun ka mina. Kui talvel ma tahan lähedust, kevade alguses ma võib-olla tahan just olla üksinda. Praegu ongi niimoodi, et ma käin koolis, pärast kooli tulen koju ja olengi rahulikult oma toas, kas loen või vaatan filmi või siis kirjutan ja niimoodi võivad minna 2 nädalat mööda. Siis tekib jälle vajadus, et ma tahan inimestekeskel olla ja inimestega suhelda. Aga sõbrad on küll need, kellega ma olen õnnelik.

Aga muidu Sa oled maapoiss või linnapoiss?
-     *     Maapoiss. Saaremaalt. Talust.

Ei kujutagi ette ennast näiteks pealinnas elamas-töötmas.?
-     *     Eks ma arvan, et mingil hetkel võib see periood tulla küll, et pean või tahan minna korra suurde linna elama. Aga ma tean ka seda, et kindlasti kodutalu Saaremaal - see on see koht, kuhu ma kunagi tagasi kindlasti jõuan. Ma ei tea millal... Siis kui enam ei taha ringi joosta, siis ma kindlasti lähen sinna tagasi.

See suur linn, mida Sa katsetada tahad, see peaks ikkagi Eestis olema või ka kusagil kaugemal?
-     *     Jällegi ei tea. Eks näis.

Kirjutada Sulle meedib?
-    *      Meeldib. Siis kui on vajadus kirjutada. Nüüd ma ei ole küll pikalt-pikalt kirjutanud. No ma kirjutasin küll lõputööd ja siis sai jälle neid mõtterännakuid teha. Praegu on see „Kellavärgi“ periood ja kõik mõtted elan seal proovides välja. Ja õues ka päike paistab ja siis need nukrad mõtted ei ole ka nii kerged tulema. Siis kui on tegusam periood, siis ma nii palju ei kirjuta, aga kui on selline vaiksem periood, siis tuleb ikka see tuhin peale, et peab midagi jälle „välja“ kirjutama.

Tavaliselt need kes kirjutavad, need ka loevad... Kui loed raamatuid, kas siis oma peas lavastad selle ühtasi? Või näitled läbi tegelasi kui leiad mingi ühenduse nendega?
-     *     Ikka, ikka. Vahest isegi kui loen ja mingi tegelane hakkab väga meeldima, siis ma vahest ütlen tema repliigi endaette vajusti välja. Ma ei tea miks ma niimoodi teen, aga kui mingi side tekib mingi tegelasega raamatust, siis ma hakkan teda niimoodi alateadlikult analüüsima või kaasaelama.

Mis Su lemmikraamat on?
-     *     Ikka see sama „Üksindusse“.

Milline teatritükk ja milline film Sulle on suure elamuse andnud?
-    *      Kõige suuremad elamused on ikkagi need Renate Keerdi lavastused, need ei ole mulle kordagi pettumust valmistanud. Mingi müstiline asi on liikumislavastustes. Kuna seal ei ole sõnu ja on ainult keha... Minu jaoks on füüsiline teater olnud alati hästi aus teater. Minu arust kehaga ei saa valetada ja seal peitub see mingisugune tõde ja see mida lavastaja tahab öelda, see peegeldub sealt hästi välja. Aga film... viimane selline... ma ei tea kas ta nüüd oli elamus, aga kus oli väga ilus temaatika ja mis kõnetas – Captain Fantastic.

See Viggo Mortensoniga... Seal oli ka natuke seda „Üksindusse“ teematikat... ta ei olnud küll üksi, vaid perega koos, aga elasid ka looduses...
-     *     Jah ma ei oska öelda, mis selles on... see mingi hipilik eluviis... looduses elamine. Aga jah, see oli viimane film, mille temaatika mind väga kõnetas. Just selle hariduse kohapealt, need üldhariduskoolis käivad lapsed ja siis see iseõpetatud lapse vahe.

Nägin Sind ka telesarjas „Vabad mehed“, kuidas Sulle sarjades ja filmides mängimine maitseb?
-    *      Mulle väga meedib, aga ma pole saanud väga palju võimalust... või tegelikult peab lihtsalt ise tekitama need. Aga just see „Vabad mehed“ - seal seriaalis mängimine, kaamera ees maailm, hakkas väga-väga meeldima. Väga kahju on, et praegu polegi veel sellist praktikat ja kogemust saanud sellest valdkonnast. Isegi oma seminaritöö tegin tegelikult kaamera ees näitlemise kohta. Võtsingi uurida ühe filmi ja teatritüki. Mind tegelikult väga huvitab näo-miimika ja just silmade töö. Kuidas tegelikult silmad töötavad kaamera ees. Minu meelest hästi müstiline asi, et kui hästi töötavad silmad filmides. See ongi see, miks vahest filmid on paremad kui teatritükid. Kuidas filmis saab ära kasutada silmi. Ja kui näitleja on ära tabanud selle või siis režissöör on ära tabanud selle õige emotsiooni - kui võimsad hetked need tegelikult saavad olla. Aga ma väga loodan, et äkki tuleb veel seda võimalust saada praktikat. Väga huvitab see maailm. „Vabade meeste“ periood oli tõesti väga-väga arendav. Aga jah, võib-olla pärast kooli ongi aega ja võimalusi rohkem.

Korraks veel kooli juurde tagasi tulles - kuidas Sul oma kursusega on vedanud, kas on mõned lähedasemad sõbrad, kellega vähemalt esialgu koos oma teatriteed edasi astute samas suunas või lendate kõik igas ilmakaares laiali?
-    *      Ma olen väga tänulik, et mul oli selline kursus. Just see erisus, et olid venekeelse kultuuritaustaga ja eestikeelse kultuuritaustaga inimesed koos. Ja kuidas venekeelse kultuuritaustaga inimesed vaatavadki Venemaa teatrit ja kuidas need eeskujud on just sealt. Ja õppida nende kõrvalt. See on olnud väga arendav. Sa näed seda temperamenti, mis hetkel nad suudavad olla palju kirglikumad kui eestlased. Ja kui näed etüüdi, kas siis sihukest armastuse stseeni... tegime vist tollel hetkel etüüde Tšehhovi „Kajakast“... või siis nende pool tegi seda ja mis siis nendest seal rohkem välja tuli. See sütitas ka ennast proovima leidmaks ka seda teed. Mina õppisin nende kõrvalt väga palju. Tõesti! Need mingid plahvatuslikud emotsioonid – see vahest muutus seinast-seina – see oli hästi rikastav.

Mõnes mõttes te saite siis nagu laiema hariduse – kahe erineva kultuuritausta lähenemised näitlemistööle.
-     *     Mis ma alguses vist ka natuke segaselt rääkisin, et miks ma oleks tahtnud, et meil oleks kursusel olnud selline ühine lavastus, mis olekski rääkinud sellest temaatikast – kahest maailmast siin väikeses riigis. Sest mina, kes olen tulnud Saaremaalt, minul oli loodud selline pilt vene keelt kõnelevatest kui sellistest ebameeldivatest inimestest. Mina ei olnud Saaremaal kordagi kokku puutunud vene keelt kõneleva isikuga. Kui ma tulin Viljandisse, siis isegi ei osanud väga hästi vene keelt ka... üldse ei oskand vene keelt. Sest me küll õppisime, aga kui ei ole praktikat, siis ega see külge ei jää. Ja kui ma siin Viljandis hakkasin nendega koos õppima, siis ikka sain aru kui ebaõiglane see kohati on. Ma ei taha kõlada, et ma nüüd kuidagi kaitsen või tahaks püstitada mingit arutelu selle koha pealt, aga miks ma olekski tahtnud lavastust sellest, sest mingid asjad on valesti... nagu nihkes... Kui lihtne ongi, et räägib venekeelne inimene, siis Sul juba tekib arvamus. Aga kui erilised inimesed nad võivad olla, selle on mingi üldarvamus ära rikkunud.

Olemegi ringiga jõudnud algusesse – nagu Sa ütlesid... Minu sõpruskond teab, et ma tihti teatris käin ja tihti ikka küsitakse, kas seda või teist tasub vaatama minna ning muide sellel kevadel on konkurentsitult kõige populaarsem küsimus, et mis ma Rakvere Teatri „Kellavärgiga apelsinist“ arvan! Ilmselt olete rahvast huvitava materjali valinud. Edu teile suvelavastusega ja Sinule endale palju-palju huvitavaid rolle! Teatris näeme!

-    *      Suur tänu!

Pühapäev, 18. juuni 2017

Tanel Ting - intervjuu Kellavärgiga apelsini peaosalist kehastava ja just täna Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetava noore näitlejaga. 1.osa


Juuni alguses Postimehes ilmunud (maikuu lõpus tehtud) intervjuu 3 x pikem ja redigeerimata tervikversioon...

Tanel Ting on „Thijl Ulenspiegeli“ mungarüü vahetanud kunstiteose mõõtu valge pintsaku vastu „Kellavärgiga apelsinis“ ja kohe läheb balšoiks kjuuändeiks Rakvere Teatri suvelavastuse kohta... Kuid lisaks suveteatrile, tahaks natuke rohkem teada saada ka sellest plastilisest plastiliini moodi voolitavast uuest... tšurrr... „õppivast“ näitlejast... Ma küsin kiirelt... enne kui saan kolki... :)

Kas kõik eksamid on juba tehtud?
-        * Ja, just üleeile esitasin oma lõputöö ära. Kaitsmine tuleb 6.juunil.

Ja kuidas need lõputööd on läinud, mis lavapeal on tehtud?
-        *  Thijli kohta ma tundsin, et minu jaoks see materjal jäi natuke kaugeks. Kuna meie kursus on selline nagu ta on – kahekeelne, oleks tahtnud midagi sellist, mis kuidagi kajastaks seda. Kuna on just selline kursus - venekeelne ja eestikeelne. Selline ühine töö, nagu see kogu kursusega oli - oleks tahtnud natuke „valusamat“ teemat. Thijl tegelikult oli selles mõttes kasulik või põnev tegemine, et sai natuke seda teatrielu rohkem näha. Seesmiselt - milline see on ja kas see sobib minuga.

Ja teised?
-      *  No diplomilavastustest viimane on tulemas ja Dajana (Zagorskaja) lõputöö – „Wonderland“ – see oli minu jaoks kindlasti üks kõige arendavamaid lavastusi, mis ma kooliajal olen teinud.

Mis mõttes?
-      *    Just selle temaatika poolelt, kuidas Dajana selle kõik lahendas. Ta põimis sinna sisse „Pidu katku ajal“, „Alice Imedemaal“ ja meie, ehk siis näitlejate enda tekstid, mis me olime kirjutanud. Ta küsis meilt igalt ühelt küsimusi isikliku elu kohta ja arvamusi mingitel erinevatel teemadel. Me kirjutasime ausalt ja otse. Ja siis ta küsis luba, et kas ta tohib mingeid tekste kasutada ja põimis need lavastusse sisse. Kogu see protsess oli ka väga nauditav. Pahade asjade kokkusattumusel oli meil ainult kuu aega, et see lavastus välja tuua. Aga just see lühike protsess ja kuidas kõik inimesed olid hästi kaasas, kuidas me arutlesime, kuidas me tahtsime, et sellest tuleks maksimum - just see energia oli hästi nauditav seal. Ma nägin oma kursusekaaslastes mingit uut külge selles lavastuses. Ja sellisest mugavustsoonis väljaspool oli see lavastus, mis mulle ka väga meeldis.

Mis Sa arvad, kui vara teatrikooli jooksul tuleks publikuga kohtuda? Kui vara olid Sina selleks valmis?
-  *        Viljandis on ikka nii see olnud, et juba esimesel aastal, esimese semestri lõpus võib juba publik vaatama tulla. Vist küll enda kooli inimesed, aga Kalju (Komissarov) kuidagi tahtis niimoodi, et Sa võimalikult ruttu harjuksid inimestega ja minule on see väga meeldinud. See just nõuabki kõige rohkem harjumist - see vahetu kontakt inimestega ja kui publik on saalis. Sellel aastal ongi tegelikult see klikk ära käinud – just eile oli selle sama hetke kogemine. Meil oli Viljandi Kultuuriakadeemia 65. juubel ja ma sain olla seal gaala-juht. Kogu see protsess ja kogu see lavastus oli ka tudengite enda tehtud ja minu hea sõber Peep (Maasik) oli selle lavastanud ja ma tundsin ennast kuidagi hästi turvaliselt. Siis ongi, et näitlejana ei olegi väga raske lavale minna kui Sa saad usaldada kõiki inimesi ja Sa usaldad lavastajat ja tema usaldab Sind, siis Sa lähedki lavale ja need inimesed kes Su ees istuvad - Sa ei tunne nende ees mingisugust hirmu. Isegi kui midagi peaks väga valesti minema, siis Sa tead, et Sa oled heades kätes ja Sa oled hoitud. Ja need inimesed, kes saalis on, nad ei taha Sinule halba. Nad tahavad ka, et kõik õnnestuks. Näitleja-amet ongi selles mõttes hästi nauditav, et saalis istuv publik tulebki ju Sind vaatama. See mõistmine on toimunud just siin viimasel ajal. Esimestel aastatel oli selline tunne, et Sa pead kuidagi tõestama publikule, et Sa tahad laval olla ja ma ikkagi „oskan“. Ja siis see närv – justnagu see närv peabki sees olema. Kui nüüd see on ära kadunud, siis on see nagu vabadus ja see on väga nauditav. Just, et Sa julgedki vaadata publikule silma ja võttagi kontakti – see on hästi hea tunne. Mina usun küll, et mida rutem kokkupuude publikuga tuleb, seda parem. Aga see igaühele ei sobi.

Kuidas Sa üldse jõudsid selleni, et tahad saada näitlejaks?
-       *   Tegelikult mina ei ole selline, kes lapsepõlvest peale tahtis saada näitlejaks. Mina tahtsin saada tantsijaks. Tantsuõpetajaks. Ja niimoodi ma ka Viljandisse tulin. Aga siis juhtus väike vigastus ja ma võtsin aasta aega akadeemilist ja läksin Austraaliasse reisima. Kui ma tagasi tulin, siis otsustasin seda, et tantsijat minust ei saa enam.

Kas selle vigastuse pärast siis või?
-     *     No ta pani mind mõtlema küll. See oli selline põlvevigastus, mis kooliajal juhtus. Ma küll ravisin seda, aga kuu aja pärast ma vigastasin uuesti ja siis ma olin jälle kuu aega koolist eemal. Läksin tagasi ja vigastasin uuesti ja siis ma võtsingi akadeemilise, sest ma tahtsin natukene järgi mõelda. See lõi rööpast välja. Kui ma reisimas olin, siis ma sain aru, et ma tahan küll tantsijaks saada, aga see võib ka minu hobiks jääda. Ma sain ka aru, et mu väga suur soov on kuidagi noortega töötada ja sealt ka see vahetus - läksin huvijuht ja loovtegevuse eriala õppima, kui ma tagasi tulin. Kuna mul oli võimalik mingid ained üle kanda tantsuajast, siis mul tekkis hästi palju vaba aega ja liitusin ühe harrastusteatri trupiga ning sattusin jälle lavale. Üle pika aja siis ka teksti andma. Tantsinud ma olin laval küll. Kui ma lõputööd kirjutasin „Minu elu kunstis“, siis lugesin oma päevikuid ja sealt tuli ka see välja, kuidas ma olin Tartu Vanemuise väikses majas laval ja ma sain aru, et tegelikult minu koht on siin - ma tahan olla laval! Teadsin, et suvel on tulemas „teatrikunsti“-katsed ja otsustasin, et ma pean ikka proovima, et saada teada, nagu Kalju (Komissarov) ikka ütles, et kas minus on see mingi säde olemas või see „miski“. See oli puhtalt ka huvi pärast – kripeldus oli sees, et ma pean. Kõik rääkisid nendest katsetest, nagu mingist müstilisest kogemusest – 4 päeva ja Sa põhimõtteliselt ei maga, pead tegema etüüde ja kõike sihukest asja. Mõtlesin, et tahan teada saada, et kas ongi tõesti selline. Tulingi katsetele ja esimest päevast sain edasi. Siis mõtlesin, et oh, väga lahe. Siis ma läksin järgmisel päeval, okei, et kui ma nüüd edasi ei saa, siis ma võin vähemalt uhke olla. Kui ma kolmandasse päeva olin jõudnud, siis ma mõtlesin, et kui ma juba nii kaugele olin jõudnud, siis ma tahan juba sisse ka saada. Ja nii kuidagi valisingi selle tee. Kuigi ma olin ka väga rahul huvijuhi eriala peal. Millegipärast jah, otsustasin siis riskida näitlejaks hakata.

Milline oli vanemate reaktsioon kui Sa ütlesid, et plaanid minna teatrisse tööle?
-      *    Kui ma väike olin, pani ema mind peotantsu õppima. Tol hetkel ma tahtsin kõike muud teha kui tantsida, aga ta ikkagi sundis mind. Ja ma olen väga tänulik, et ta sundis. Nüüd mul küll enam isa ei ole, aga isa oli ka väga uhke kui ma tantsisin ja laval olin. Ütlesin küll emale, et ma lähen proovima, aga ega ma talle rohkem midagi ei maininud. Ja siis kui sisse sain, siis ma helistasin talle, et kuule nüüd ma vahetan uuesti eriala, et nüüd lähen hoopis näitlejaks õppima. Mu ema on mind alati hästi toetanud.

Kas ta käib Su kõiki töid ka vaatamas?
-     *     Ma olen ikka kutsunud, aga novot mu ema elab Saaremaal. Nüüd ta käis viimast „Thijl“-i etendust vaatamas. Ja ta oli jälle väga õnnelik. Kui ma kuskil lehes või telekas olen, siis ta ikka ütleb kui uhke ta on.

Aga närvi ei lähe, et poeg on teiste silme all?
-    *      Ei lähe, ei lähe. Ta ütleb kogu aeg, et ma olen õiges kohas. Et ma peangi olema laval. Noh... nagu emad ikka toetavad.

Diplom on ju ainult paber, aga millist kuupäeva Sa oma näitlejakarjääri alguseks pead?
-    *      Oi, mina ei pea ennast veel näitlejaks. Kohe kindlasti mitte.

Ohoh?
-   *       Ma arvan, et ma alles nüüd saan aru, mis see eriala üldse on. Ma arvan, et ma olen alles alguses. Ikka täitsa-täitsa alguses. Ma olen noor ja roheline alles. Need esimesed 2 aastat kui oli tihe eriala õppimine, siis Sa ahmisid seda kõike sisse. On jah nii, et kui Sa juba kooli sisse saad, siis on juba kuidagi hea öelda, et „ma olen nüüd näitleja“, aga kaugel sellest. Ma mäletan, et kui mul oli selline aine nagu Ametipärimus, milles me pidime tegema intervjuu inimesega enda valdkonnast. Mina tegin Piret Rauk’iga. Tema ütles ka väga hästi, et kui lõpetas kooli ära, töötas juba teatris, kui alles hakkas mõistma, et mis amet see tegelikult on. Ma olen selline algaja näitleja või mitte „algav näitleja“, aga „õppiv näitleja“.

Millise rolli eest oled siiani saanud kõige rohkem kiita ja kas see on ka kõige südamelähedasem Su senistest töödest?
-   *       Kiita... ma ei tea, mul ei tulegi praegu ühtki sellist rolli meelde, mille eest ma niiväga kiita oleksin saanud.

Minule väga meeldis see „Thijl Ulenspiegel“-i munga roll...
-   *       (naerab) Südamelähedasem... No kõige südamelähedasem roll on võib-olla see minu monolavastus. Mis oli üks (kooli)ülesanne, mis me pidime tegema. See oli kolmandal aastal ja ma mängisin seda küll ainult ühe korra. Mis mul südame väga soojaks tegi oli see kui palju inimesi seda lõpuks vaatama tuli. Ma olin kutsunud ja arvestanud, et no 50 inimest võib-olla äkki tuleb... aga tuli tunduvalt üle 100 inimese kohale. Suurem osa muidugi sõbrad, sest kui oled Viljandis nii kaua olnud, siis see jutt läheb liikvele. Aga just see temaatika, millest ma tegin - tegin raamatust, mille pealkiri on „Üksindusse“ ja see räägib ühest poisist, kes läheb reisima, et leida seda tõelist ennast. Ja niiöelda - õnne. See raamat oli tegelikult see põhjus, mis mind saatis Austraaliasse. Siis ma tundsin, et tahan nagu tagasi teha või siis austust avaldada sellele raamatule. Ja siis ma tegin sellest selle monotüki. See võib-olla, on minu jaoks see kõige südamelähedasem roll olnud. Ta võib-olla ei õnnestunud kõige paremini, aga minu jaoks oli see protsess, kus Sa pead ise tegema, ise ennast lavastama ja ise paned meeskonna kokku - kes teeb sulle muusikalise kujunduse ja kes paneb sulle valgust ja kus ma seda teen ja kogu see protsess kuidas tervikut luua. See oli väga-väga nauditav. Osadele inimestele see väga meeldis ka, niiet tegelikult vist oli hästi.

Kas Sa seda filmi ka oled näinud?
-     *     Jah.

Ja nüüd siis Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsin“ peaosa Rakvere Teatri suvelavastuses... Teete seda TÜVKA 11.lennu kursakaaslastega koos. Kas rollilahendus tuli kohe alguses kergelt või on see küpsenud millekski muuks tegemise käigus?
-  *        Ma ütlen väga ausalt, et ma ei tea, kas ma olen veel seda tabanud. Sest see on tõesti väga raske materjal. Kunagi nägin seda filmi ja film on tõesti geniaalne. Aga see oli õnneks väga mitu aastat tagasi ja ma ei ole nüüd enam üle vaadanud ja lavastaja Ringo (Ramul) ka ei ole seda filmi vaadanud. Otsutasime mitte vaadata, muidu hakkame midagi kopeerima või leiame sealt mingitele asjadele lahenduse. Aga ei taha... tahaksime leida oma lähenemise sellele. Ja kuidagi üldse selle materjaliga töötamine - vägivalla teema on selle koha pealt raske, et tabada ära... või vähemalt minule meeldib, kui ma neid rolle loon praegu või olen mänginud, siis mulle meeldib mõelda seda, et see keda ma mängin, olgu ta siis vaataja silmis halb või olgu ta mõrvar või positiivne tegelane, siis kui mina teda mängin, siis minu jaoks on ta alati kõige õiglasem tegelane. Sest...

... see oledki sellel hetkel Sina?
-  *        ...ma kuidagi nii hakkan teda mõistma paremini. Ja nüüd Alexi puhul on ka see kui me oleme neid proove teinud, siis mingitel hetkedel tõesti teeme ühe stseeni ära ja siis Ringo ütleb: „Stop!“ ja siis ma tõesti korra jään seisma ja mõtlema ja tahad ju siis kohe selle korraks maha raputada, selle tunde või selle... vahest tahab tulla peale ikkagi see, et „rõve tegemine“, aga siis mingil hetkel saad aru sellest loost sügavamalt, et tegelikult ta ju ei ole halb. See ümbrus on veel halvem, kus ta peab olema. See on tegelikult selline... valus materjal...

Kas on kuidagi teistmoodi kui oma kursakaaslane lavastab? Võrreldes näiteks Saaremäega, kes tegi „Thijl“-i?
-  *        Ikka on. Ikka on teistmoodi.

Saab ise rohkem kaasarääkida või mismoodi teistmoodi?
-     *     No muidugi need stiilid on hästi erinevad. Isegi meie kursusel õppivad lavastajad – nad on hästi erinevate lähenemistega. Mitte selles, et Üllar on juba pikaajaline lavastaja ja töötab teatris ja Ringo on veel alles noor ja õppiv lavastaja... asi vist polegi niiväga selles, vaid ma olen Ringoga koos kasvand ja rohkem koos läbi elanud ja proovides on ka see mõistmine parem üksteise suhtes. Kuidagi mingis mõttes kergem on arutleda. Kui kuidagi lähebki mingil hetkel tulisemaks, siis see on ka proovi sisene asi, see pole midagi isiklikku, vaid see ongi lihtsalt selline, et julged kuidagi avatum olla vist...

Mille kohta lavastaja Sulle kõige rohkem märkuseid teeb?
-    *      Ringo?

Jah.
-   *       (naerab laginal) Et ma „kannatan“ liiga palju.

Kannatad...?
-    *      Lavapeal, et ma näitlen kannatamist. See on minu väga suur probleem. Just see „läbielamine“... ta nimetab seda „kannatamiseks“. Mulle endale meeldib ka seda nimetada kannatamiseks.

Kes selle materjali üldse leidis ja valis?
-   *       Ringo ikka ise valis. Ma isegi mäletan, see oli vist esimesel või teisel aastal, kui me Ringoga rääkisime ja kuidagi jõudsime selle materjalini, siis ta mainis, et ta nii väga tahaks seda lavastada. Siis ma vist isegi ütlesin talle ka, et „Muidugi lavasta ära. Kooliajal ju kihvt, saad katsetada ja ära teha“. Aga siis tollel hetkel ta seda väga ei uskunud, et ta selle ära teeb.

Sina olid tema esimene valik sellesse Alex-i rolli?
-    *      Vot seda ma ei tea. Ma ei usu. Me saime need rollid teada alles esimesel lugemisel. Kes mängib keda. Ta ikka mõtles vist pingsalt, keda-mis rollidesse panna.

Kui Sa seda Alexit peaksid lahtimõtestama, siis mis on temas head, mis halba?
-    *      Minu jaoks on Alex väga tark tüüp. Ta on väga ilusa ilu-tundega. See kuidas ta armastab ilu, kuidas ta armastab muusikat ja kuidas ta tegelikult oskab väga ilusasti maailma näha või seda sõnastada – ta on väga poeetiline tüüp. Aga see maailm kus ta elab on ta muutnud selliseks, nagu selles loos ta on. Minu jaoks on Alex... ühes proovis me jõudsime ka selleni, et Alex on natuke oma ajast ees. See keskkond kus ta elab, on tema jaoks liiga igav. Ja sellepärast ta ongi selline. Miks ta on läinud selle vägivaldsuse teed – ta tahab kogeda midagi siirast... Siiras on halb sõna... Midagi sellist, mida seal maailmas ei ole ja mida ta saabki ainult läbi inimeste kannatuste. See kuidagi pakub talle rahuldust. Seda vist ei tohi öelda, et see on positiivne joon tema puhul, aga minu jaoks on. Lihtsalt, et see keskkond kus ta elab - ta ei sobi sinna. Ta on liiga tark selle keskkonna jaoks. Aga negatiivne – mis temas halb on? Võib-olla, et ta on liiga naiivne, ta on liiga enesekindel ja ta usaldab vist liiga pimesi.

See naiivsus ja pimesi usaldamine vist käivad käsi-käes ka?
-    *      Tegelikult küll.

Kui Sind päriselt pandaks vanglasse, mis Sa arvad, kuidas Sa seal hakkama saaksid? Laseksid enda peal katsetusi teha, et sealt kiiremini pääseda?
-    *      (muigab) Ma ei usu... ma ei laseks enda peal katsetusi teha... Ma arvan, et kui ma oleks vanglas, ma oleksin vaikselt omaette ja teeks aja ära ja teeks kõik niimoodi, et ma ei satuks mingitesse lisaprobleemidesse. Muidugi ma loodan, et ma sinna ei satu... (naerab)

Tunned Sa, et Sinus endas on mingid kurjad küljed peidus?
-     *     Mingit tumedust kindlasti on, aga ma ei tea, kas ma saan seda kurjuseks nimetada. Sest ma ei naudi vägivalda. Seda kindlasti mitte. Mulle ei meeldi relvad ja relva kätte võtta.. see on küll üks asi, mis ei sobi minuga. Ma usun ikkagi seda inimheadust natuke rohkem... aga tumedaid pooli on kindlasti peidus. Ma pole lihtsalt neid veel näinud nii selgelt.

See mängukoht on ka üsna ebatavaline (Nortsu angaar Rakveres)?
-    *      On... aga see on minu meelest täpselt see õige. See tabab seda õhustikku väga hästi. Ega seda tükki väga ei saakski mängida teatrimajas. Seal on vaja natuke teistsugust keskkonda, et see looks mingi teistsuguse õhustiku, mingi teistsuguse maailma vaatajatele. See toetab ikka väga palju.


Tead Sa juba praegu, mis tööd Sind ootavad pärast „apelsini“?

Homme intervjuu 2.osa....