Reede, 15. detsember 2017

Kirsiaed - Tallinna Linnateater


Ranevskaja ütleb esimeses vaatuses sõnad: "Siin on kõik nii igavad inimesed ja räägivad mõttetut juttu"... See oli nagu paha oomen järgnevale ja ühtlasi kirjeldus, mis kuvabki minu arvamust terviku kohta...

Enne Kirsiaia maharaiumise juurde asumist, pean ma ütlema, et ma üldsegi ei mõista Tallinna Linnateatri selle hooaja repertuaarikoostamise põhimõtteid. Klassika - okei... see on vägagi teretulnud, aga miks selline klassika, mida on hiljuti just Eesti teatrites tehtud... kui nii palju klassikat on meil lavastamata ja veelgi rohkem dramatiseerimata? Mõni aasta tagasi alles lavastas Toompere Draamateatris Kirsiaia... okei, too oli toodud rohkem tänapäeva, aga samuti rõhutatult Tšehhovlikult "komöödia" võtmes. Järgmiseks on Linnateatris tulemas Strindbergi "Preili Julie", mida alles eelmisel aastal mängiti Roman Baskini lavastatuna ja väga vingete peaosadega Kersti Heinloolt ja Andres Mäharilt... miks juba-nüüd-kohe uuesti? Suure klassika-austajana loodan siiski ja isegi väga, et Strindbergi klassikalist versiooni muudetakse või töödeldakse ümber või tehakse seda mingis täiesti erilaadses tehnikas või võtmes (Laura Jaanholdil on ikka mitmeid trikke varrukas peidus olnud), sest lihtsalt see eelmine "Preili Julie" on ju rahval veel väga eredalt meeles... Ja pärast Preili Julie't tuleb Uusbergi lavastatuna Gorki "Põhjas", mida mõni aasta tagasi mängiti Titovi lavastusena Ugalas... Okei, mis ma üldse siin soiun, ei pea ju vaatama kui ei taha... Aga kõik 3 lavastajat - Elmo Nüganen, Laura Jaanhold ja Uku Uusberg on minu suured lemmikud ning seega vähemalt saab loota isikupäraseid ja läbimõeldud ning erilisi lavastusi... Ent nüüd on see esimene neist kolmest linnukesest puurist väljas... ja pean tunnistama, et olen natuke pettunud...

Nüganen on toonud Kirsiaia lavale, aga see on mitmest kohast liimist lahti ja jõupositsioonid, tegelaste vahelised keemiad ning põhiliinid ja teemad olid minu jaoks paigast ära - jääb mulje, et lavastaja on tahtnud minna Tšehhovi "komöödiaradapidi", ent päriselt julgemata seda siiski lõpuni teha, kiskunud kohati ikkagi ka Stanislavski traagika sisse... ja kui nagu luik, haug ja vähk tunded ja suundumused mitmesse suunda kisutakse, siis jääb järgi segadus ning virr-varr, ilma žanrita lavastus ning ühtlasi ei mõju see piisavalt emotsionaalselt ega ka paku tegelaste tunnete läbielamist, sest õieti ei saagi alati aru, mida nad tegelikult tunnevad... Lisaks veel kui see koomika kaob hoopis klounaadimaski taha... Muidugi paljudele ju ka selline klounikoomusk meeldib - a la kui keegi käib saabastega ringi, mis igal sammul piiksuvad... Mis siin salata, ka minule ju meeldib, näiteks siis kui seda esitavad Piip ja Tuut ja seda tehakse stiilipuhtalt, mitte "Tšehhovi raames".

Sarnaselt Uku Uusbergi äsja Eesti Draamateatris lavale toodud Tšehhovi "Ivanov"ile, juba enne etenduse tegelikku algust, kohe kui olin istunud - olin ka sees selles tundes, mis jäigi terveks etenduseks - Draamateatris vaimustavas, aga Kirsiaias hakkas elamus kohe kiiva kiskuma, sest otse vastu vahtimist vaatasid metalljalgadega pingid. Pingijalgade all veel mustad kummi või plastmasspadjad, et need põrandat ei kriimustaks... ei julgeks väita, et sellise tehnoloogiaga metalljalgu juba 20.sajandi alguses polnud, ent atmosfääri see küll luua ei aidanud. Peeglitega kapiuksed, mis olid viltu toetumas seintele ja sammastele ning kogu lava kattev metallpõrand (mis ka ise ühtlasi justkui peeglina mõjus), mille tähendus jäigi kokkuvõttes ähmaseks - külm ja kõva ning vanadele mõisnikele enam mitte "küntav maa"? Stsenograafia mind ilmselt ei kõnetanud, sest ma ei saanud aru, miks need "uksed" ei seisnud, vaid toetusid - nagu oleks nad sinna saali lihtsalt nagu mingid vanad asjad keldrisse seinaäärde seisma toodud... Ühe erandiga siiski - kostüümid - õigemini osalt Reet Ausi kostüüme - need, mis ajastule vastasid - need olid ilusad ja mitmel tegelasel lausa vaimustavalt hästi selga istuvad (Ranevskaja viimane kleit!) Kuid minu jaoks jäi täiesti arusaamatuks, miks tuua sisse teksades ja kuklasse lükatud tänapäevase talvemütsiga venelane, kes keset etendust kõrvaluksest lavale sammus ja jaamaminekuks suunda küsis? Lõhkus lavastustervikut ning oli häirivalt tobe. Justkui vägisi üritatud sellele igavusele tuua midagi sisse, mida sinna tegelikult üldse vaja ei olnud (minu jaoks ajas veel omakorda kogu asja sogasemaks ning naljakana ka ei mõjunud). Kuigi eks Tšehhovil oli ka ju "võõras", kes Gajevite rahu häiris ning sümboolsena oma uute ideoloogiatega aristokraatidele pinnuks silmas... Just selle tänapäeva konteksti sissetoomine ja siis selle õhku rippuma jätmine... ei saanud aru...

Lavastuslikust küljest meeldisid ainult "Nüganenlikud liikumised", mida ta ikka oma lavastustesse on mõnusalt sisse kodeerinud (näiteks õlgadekehitustants Tõe ja õiguse 4.osas jne). Tegelased mõjusid nendes "liikumislõikudes" (eriti tänu oma kostüümidele) kui antiiksektsiooni riiulile ritta pandud pisikesed nipskujukesed. Oli see siis stseen kapiustega (mida näeb ka ülevalt fotolt) või kui 3 tegelast korduvate liigutustega lavale liiguvad ühte liinipidi ning korduvalt ja korduvalt sama liigutust tehes edasi liiguvad... Ning tegelikult kogu lavastuse liikumine üldisemalt ka andis mingitki elu igavasse lavastustervikusse (näiteks sihvkadesöömise stseen, Lopahhini-tants või Anja ja Pjotr Trofimovi akrobaatikad ja hoogsad liikumised!).

Ei saanud aru, miks komöödiat pandi kandma ainult kõrvaltegelased (uue mõisavalitseja Lopahhini ja  endiste mõisavalitsejate Gajevite üle naermisest lavastaja millegipärast hoidub) - Dunja, Firss, Charlotta, Jaša, Trofimov, Jepihhodov ja Boris Borissovitš said kõik vähem või rohkem naerualusteks... Tšehhov kirjutas ka Ranevskaja karakterisse natuke huumorit - näiteks tolle oskamatus aru saada äri- ja finantsteemadest. Gajev, keda Tšehhov ise olevat eriti koomiliseks pidanud - lugesin kusagilt, et kirjaniku arvates olevat Gajev ülevoolavalt jutukas ja võib-olla isegi natuke nupust nikastanud piljardimängufanaatik - Andres Raagi karakterit ju teised manitsesid vaikima kui too jälle oma pikka monoloogi hakkas pidama, aga lõppkokkuvõttes jäi minule temast hoopis halli hiirekese mulje, kes rohkem teiste varju jääb. Samas mängib Raag selle karakteri äpulikuks ja parima tahtmisegi juures ei osanud ta mitte midagi ette võtta, et oma mõisa päästa... Nüganeni valitud jõujoontega tekkis lavastuses olukord, kus polnud eriti üldse kasutatud Kirsiaia lavastamiseks Stanislavski võetud tragöödia suundumust mõisade hääbumisest ning õnnetust armukolmnurgast ning vähemalt mina ei saanud üldse seda vajalikku mõjusust kätte, sest kõik oli tõmmatud mingiks koomiliselt kergeks ning üsna pealiskaudseks naljatlemiseks. Eelkõige Ranevskaja karakteri tõttu. Kellel terve tüki vältel nagu polnudki vahet, et ta oli oma mõisa kaotamas ja siis järsku kui ta selle kaotas, siis nagu täiesti lambist labiilselt ja selleks hetkeks juba sobimatult puhkes nutma... täiesti arusaamatu ja segadusseajav. Kogu sellest segadusest murdsid läbi minu jaoks vaid 2 stseeni - Lopahhini-tants - kui ta Kirsiaia endale on ostnud ning Ranevskaja ja Lopahhini "peaaegu suudlus"... Seda oli vähe ning need mõjusid ilma nendesse stseenidesse tee sillutamiseta ning vajaliku psühholoogilise ülesehituseta isegi võõrastavalt, umbes samuti, nagu ka vastupidistes olukordades -  kui näiteks matustel keegi järsku keset kurbust anekdoote hakkaks rääkima.

Väga oleks tahtnud seda õhkõrna romantilist tunnet õhku, kus Varja armastab Lopahhinit, Lopahhin Ranevskajat, aga Ranevskaja olles kaotanud oma poja ja värskelt saanud haiget Pariisis armastatu käest, kes tal naha üle kõrvade tõmbas - on elus ja armastuses pettunud ning ei suuda seda sammu võtta, et oma tegelikke tundeid Lopahhinile avaldada... eriti veel olukorras, kus endise aristokraadi eneseuhkus ei luba ka endise pärisorja järeltulijale anduda... mis siis sellest, et too on uusrikas ning temalt justkui lapsepõlvekodu ära võtnud ja selle omanikuks saanud, omades niimoodi ka võimu seda tagasi anda. Mees võib ju osta endale kõik, aga naise süda ei tohi tõelises armastuses olla müügiks... Ja õhus olev armastus, mis ei realiseeru, viib millegipärast viimasel ajal mu mõtted hoopis võrdluseni, et kumb ikkagi on valusam, kas selline realiseerumata armastus ja lõputu hingepiin või armastus, mis on õide puhkenud, ent katki läinud ja millest saadav valu võib samuti olla lõputu... hetkel arvan, et purunenud armastus on valusam, ent jätan endale õiguse seda mõtet edasi vaagida.

Kummastama pani kogu see vanuste värk - 17-aasta tütre Anja ema Ljuba Ranevskajat, peetakse arvestuslikult umbes 45-aastaseks. Ühtlasi on ta Varja kasuemaks, kes teda ka läbi etenduse pidevalt emakeseks kutsub. Üks kahest, kas Sandra Uusberg ei mänginud ”keskealist daami” välja või oli lavastaja võtnud vabaduse panna oma tegelaste vanused segamini. Sest Sandra karakter mõjub maksimaalselt 10 aastat tütart mänginud Maris Lüüsist vanem, ehk enamvähem sama plikalik ning kasutütart mänginud Külli Teetamm omakorda Sandrast vanem... Kahjuks seda vanustevabaduse-valikut ei toetanud miski muu lavastuslik või mänguline komponent ja sellepärast jättis see vähemalt minus kui vaatajas segaduse ning jättis ka põhjendamatuks sellise otsuse (rollidejaotus). Loodan, et sellega ei tahetud veel üht nalja välja pigistada - kui vanem naine nooremat emakeseks kutsub vms...

Midagi venelikku ma ka ei leidnud mitte ühegi näitleja mängumaneeridest (näiteks meenub Vanemuise "Kajaka" Merle Jäägeri peavangutamine - tabav ja oluline väike detail, et õiget tunnetust sisse tuua), Anu Lamp'i Charlotta tõi vähemalt saksa ja prantsuse keelt sisse, mis andis õhkõrnad visandid ka Vene aristokraatia rahvusvahelisusele... Ka Sandra Uusberg Ranevskajana võttis prantsuse keelse laulu üles... kuigi lisaks nendele mõnele keelelisele viitele ei saanud lavastustervikust midagi olemuslikult/käitumuslikult prantsuspärast (nagu näiteks Lembit Petersonist Theatrumi "Isa"-s ning sealsetest valikutest).

Mustkunst, mis pani Draamateatri Kirsiaias ahhetama, oli siin lihtne ja erilise panustuseta (kõik trikid olid lihtseletuslikud ja arusaadavad)... oleks võinud kasvõi Krabatis kasutatud trikke ära kasutada, kui oli vaja rõhutada Charlotta tsirkuse-tausta... Kuigi miks ka siin just selline kattevarjuga mustkunst, nagu Toompere lavastuses? Tšehhovil tegi Charlotta küll kaarditrikke, aga oli lisaks ka kõhurääkija... Linnateatri versioonis võis seda parimal juhul vaid aimata (väga kaugeid kunstilisi paralleele tõmmates) sellest kui ta alguses koerana teisi ehmatab? No tegelikult Charlotta on üks lahedamaid tüüpe kogu lavastuses ja Anu Lamp - jämedat ja kõlavat häält tehes, mõjub tõesti natuke kummalisena, nagu Charlotta kui karakter ka olema peaks. Alo Kõrve koomiline talent on tema 101%lise kohalolu ning pingestatusega tehtult vaatemänguline - kohmakas õnnetusehunnik... muhe ja sobivalt natuke totakas. Iseasi kui palju see tegelikult ka naerma ajab ja kui palju hoopis kaastunnet paneb tundma... Mingit teatavat seksuaalset pinget toob sisse Jaša... Dunjaša armuobjekt... võib-olla kõige (või isegi ainus?) koomilisem stseen kus Dunjaša ja Jaša istuvad kõrvuti ning saamatu Jepihhodov nende vahele tahab trügida - Dunjaša tahab ju Jašat ja Jepihhodov tahab Dunjašat... aga välja kukub olukord, kus Jepihhodov on Jaša süles ja tolle jalgadega sõlme läheb, samal ajal kui Jašat ajab see ainult muigama ja Dunjaša kõrvalt vaatab... Koomiline karakter läbi ja lõhki on ka Piret Kalda Dunjaša... Dunja, kes endale meest tahab ning sellepärast ka pidevalt seelikusaba kergitab, et (tema meelest) tobukestest meestele natukenegi ilmsemat vihjet anda... Pireti Dunjaša on lahe ja lahedalt tehtud pisike koomilist särtsu pritsiv säraküünal (kuigi jällegi tõuseb ehk tugevamaks tundeks kaastunne, et ta nii õnnetult ikkagi ei saa mida tahab ning justkui ongi loodud jälle üksi jääma, sest seda meest ta jällegi ei taha, kes temast on huvitatud ning Jaša sõidab jälle minema...). Samuti nagu Allan Noormetsa suur, hoogne ja püstiste juustega Boris Borissovitš on karakterina visuaalselt koomiline, ent ometi ilma koomilise teksti või tegevuseta... Samas nii Pireti kui Allani tehtud Kirsiaia-rolle on juba ka varasemates Nüganeni lavastustes saanud näha... Üldse olid kõik kuidagi etteaimatavate rollijoonistega oma karakterites ja sellepärast ma ei usu, et ükski nendest rollidest oleks näitlejatele endale arendav või mingeid tavapärastest uusi registreid avav. Välja arvatud muidugi nooruke Anja, kes minu jaoks oli teatrilaval uus tutvus (varem olen näinud teda vaid filmi "Kirsitubakas" peaosas) - alles üsna teatrikoolitee alguses olev Maris Lüüs. Minu jaoks oli tema lavalise liikumise jälgimine huvitav, sest ma ei teadnud, mida temalt oodata. Päris millegi suurega ta veel hakkama ei saanudki, aga mu teatrikaaslane tegi ta vaheajal täiesti pihuks ja põrmuks, sest tema meelest olevat tegemist mingi diletandiga, keda olla lausa piinlik vaadata... Mina küll nii karm ei oleks... õigemini lausa kaitsesin teda, sest minu jaoks oli temas vajalikku plikalikkust ja õrnuse ning tugevuse vahelduvvoolu (kuigi arvestades Ranevskaja vanust, oleks Anjat pidanud mängima kohe tunduvalt noorema(l)t)... Mul oli ka sellest tegelasest kahju, sest kui Ranevskaja etenduse lõpupoole teatab, et ta jääb muretsema ainult 2 asja pärast, siis kumbki neist polnud tema laps! Nõme naine. Ranevskaja siis...

Priit Piusi mängitud "igavene üliõpilane" Pjotr Sergejevitš Trofimov on Ranevskaja tütre armuobjekt, kuigi jällegi jah... Anja vigastab oma jalga ja paneb teise jala tollele pealepuhumiseks ette... teeb selliseid asju, mis justkui näitavad, et plika on temasse sees, aga ometi Lüüsi poolt mängituna ma seda ei tundnud (uskunud). Selles hetkes tabasin end mõttelt, et oleksin ikkagi eelistanud näha (üht oma lemmikut) lavakooli kevadel lõpetavast lennust - Teele Pärna, kes samuti Linnateatris seda rolli Maris Lüüsiga vaheldumisi mängib. Priidu jaoks on seal ka üks pikem ja mängulisem stseen mängida ja ta võtab sellest ka kõik, mis võtta on. "Varja" on Külli Teetamme rollideprismas lihtsalt üks roll teiste seas, mis ei torka millegagi silma.

Lavastuse parimad kaks rolli tegid minu jaoks (tänu teise vaatuse teisele poolele) Kaspar Velberg oma Lopahhiniga. Ma ei mäleta, kas see tants on Tšehhovil kohe näidendisse sisse kirjutatud või pärast teatriajalukku kuldsete tähtedega kirjutatud Mikk Mikiveri Lopahhini-tantsu Šapiro lavastuses 70ndate alguses, oli vaja see ka seekord sisse tuua? Igatahes oli see mõjuv ja igati õigustatud otsus. Rõhutades Lopahhini võimukust ja jõudu. Samas üleolekut ja midagi, mis trambib aristokraadid tema kirsade alla... ühtlasi ehitades neid kortermaju, pannes Kirsiaiale kerkivate majade esiuste võtmed iga hüppega maha... ja neid võtmeid ikka lajatas ja lajatas teineteise järel... järelikult ehitamist oli palju!

Teiseks lemmikrolliks tõusis Andrus Vaarik'u Firss, ehk see, kuidas ta selle lahendas - ülemiste hammasteta, igivana, vanakooli teener. Ütlesin seda oma teatrikaaslasele juba vaheajal, ehk enne seda kui Firss teises vaatuses mulle šerrit pakkus (seega pole siinne arvamus "kallutatud" ega "äraostetud" :) )... või oli see liköör? igatahes üks magustoidulik snaps... lasi selle mul ka ühe surakaga (ise kandikuga kõrval oodates) alla neelata ja maitses hää! Kuigi kartsin, et järsku on konjak või midagi muud mis mulle ei maitse (pruunid vedelikud võivad suurema tõenäosusega kuuluda just nende sekka)... esimeses reas ja keskel istumise "rõõmud"... Kuigi tuleb tunnistada, et natuke aitas see "suhtlemine" publikuga läbi joogipakkumise tüki sisse tõmmata küll... Andrus Vaarik jäi oma karakteriga kuni lõpuni stiilipuhtaks ning mängis oma karakterrolli lõpuni hea pingega. Nii heaga, et isegi lõpuaplausi ajal ei tahtnud ta oma tegelase kõnnakust ja just sellele karakterile omasest  suu hoidmisest loobuda (see on muidugi mu enda väike pettekujutelm, aga lahe väike lisand Andruselt)... Vana teenija ju unustatakse lõpus maha, nagu "Kirsiaias" ikka ja see egoism ning enesekesksus pole ju ka tänapäeva inimestest kadunud... võib-olla isegi veelgi süvenenud...

Mitu korda tüki jooksul mõtlesin küll sellele, et kohe algab neil seal revolutsioon ja sõda ning tegelikult kogu see suhete olulisus ja romantika muutub teisejärguliseks. Hakkatakse üles ehitama kommunismi ning sellest lavastusaegsest 20.sajandi alguse elust liigutakse kibekiiresti hoopis teise maailma... Maailma kus Pariisi-sõidust võis ainult und näha... Nemad seal neljanda seina taga said enne Nõukogude Liidu moodustamist "vabadust" tunda, mida meie siinpool neljandat seina - saime ja saame pärast Nõukogude Liidu lagunemist... ja see teataval tasandil ühendab meid nende tegelastega.

Lõpus jäin igatsema ka kirsipuude mahasaagimise heli... see on ju nii teatraalselt dramaatiline, ent samas sobiv ka tõesti ära kasutada (eriti veel nimme kättemaksuks Lopahhinilt pärast seda kui Anja oma ema vastava palve - "saagimisega mitte enne nende lahkumist alustada" tollele esitab (kas see rõhutas omakorda Lopahhini lootusetust armastust Ljuba vastu, siiski naise soove täites?)... ja eriti veel solvumisest, et need endised kõrgema klassi vurled temaga mingit tegemist teha ei taha, sest ilmselgelt sümboliseerib ta karakter nendele "vanade-heade-aegade" kadumist)... Nüganen otsustas selle kirsipuude saagimise millegipärast ära jätta ja vahetada välja hoopis stepsli väljatõmbamisele fookuse panemisega. Nagu ameerika filmid, kus majade jõulutuled stepsli ühendamisel süttivad või väljatõmbamisel kustuvad... Õde ja vend veel teineteisele stepslit ulatades, sest tegelikult kumbki neist seda ju tegelikult teha ei soovi... Ok, eks lavastajal ole ju õigus oma valikuid teha, aga ma oleksin nii esmakordselt Kirsiaeda vaatavatele soovinud kirsipuude saagimist kui ka nüüdseks ise juba mitmendat versiooni vaadates tahtnud just seda eriti kuulda... kahju... Samas sisestan siia just Tõe ja õiguse Nüganenliku õlgadetõstmise ja -langetamise - miks panna täpp i-peale kui i-d ennastki polnud?

Hinnang: 3- (hmmm.... mu hinnang ei olegi nii madal kui panna see elamus teiste teatrielamustega samasse pingeritta... võib-olla tähendab see seda, et mu ootused lihtsalt Nüganeni nii pika lavastuspausi järel olid lakke kruvitud? Tegelikult ju suurem osa kõrvalkaraktereid olid värvikad... Ning just nendele näitlejatele tavapärastest rollilahendustest hoolimata ikkagi hästi ja kahtlemata parimat pingutades mängitud... Samas kas "pingutades mängimine" on ikkagi õige? Sest nad tõesti ilmselgelt "mängisid" pingutatult ja mitte loomulikult? Ei suutnud ikkagi selle ühe vaatamiskorraga tegelikult täpselt lahti hammustada, millest see mittetoimivus minu jaoks tingitud oli - lavastus, Ranevskaja, kunstilised valikud... aga see kõik kokku ei toiminud ning kuigi mõned nõksud, mõned rollid, mõned stseenid nüüd tagantjärgi elamust läbihekseldades olen suutnud välja peilida, mis ka üsna korda läksid, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi peamiselt meelde, et igav oli...
Tahaks nüüd Elmolt midagi head ja uut... loodetavasti ei pea seda enam niiiiii kaua ootama.)


-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):

Kirsiaed
Autor Anton Tšehhov, lavastaja Elmo Nüganen

„Kirsiaed“, mis valmis vaid pisut üle aasta enne seda, kui Venemaal algasid 1905 laialdased väljaastumised tsaarivõimu vastu, on Tšehhovi näidenditest viimane ja üks tuntumaid. Endale iseloomulikus polüfoonilises laadis paneb autor kõlama ühe muutuste eelaimuses elava perekonna ja nende lähikondlaste hääled, luues hingekriipiva ja samas koomilise teose, milles põimub ja põrkub sama palju ilmavaateid, kui loos on tegelasi.

Aasta 1898. Pärast alkohoolikust mehe surma ja vaevalt kuu aega hiljem järgnenud seitsmeaastase poja traagilist uppumist põgeneb Ljubov Andrejevna Ranevskaja välismaale, jättes kodumõisa maha oma 12-aastase tütre Anja ja 19-aastase kasutütre Varja. Talle sõidab Venemaalt järele armuke, kellega koos Ranevskaja elab mõisa hüpoteegist saadud rahade eest luksuslikku elu oma Prantsuse Rivieras, Mentonis asuvas villas. Kui raha otsa saab, jätab armuke ta maha ja läheb teise naise juurde. Ranevskaja üritab ebaõnnestunult end mürgitada. Nüüd juba 17-aastane tütar Anja sõidab emale Prantsusmaale järele ja toob ta Venemaale tagasi. Pärast viieaastast eemalolekut näeb Ranevskaja jälle oma lapsepõlvekodu ja kirsiaeda …

Trupp
Anton Tšehhov AUTOR
Ernst Raudsepp ja Toomas Kall TÕLKIJAD
Elmo Nüganen LAVASTAJA
Reinis Suhanovs (Läti) KUNSTNIK
Reet Aus KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia) VALGUSKUJUNDAJA
Jaak Jürisson HELILOOJA
Riina Roose MUUSIKALINE KUJUNDAJA

Osades: Sandra Uusberg, Maris Lüüs (EMTA lavakunstikool), Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Tõnn Lamp ja Andrus Vaarik

Esietendus: 9. detsember 2017
Mängupaik: Põrgulava
Kestus: 3 tundi 20 minutit, kahes vaatuses

Kolmapäev, 13. detsember 2017

BB ilmub öösel - Tartu Uus Teater/Von Krahli Teater


EV100 teatrisari "Sajandi lugu" on jõudnud 1940ndatesse!
Senised sarja lavastused pole ühel või teisel moel toiminud, kuid iga korraga üha paremaks minnes. Seekord tehti juba pool rehkendust ära... tagumine pool... ehk "teine vaatus"...

Selles pole ka ainult teatritegijad süüdi, nimelt otse töölt kiiruga rongile joostes (rong väljus juba 1730) ja kui sai ometi sooja vagunisse maha istutud, kõrvaklappidest mahedad hääled kõrva voolama, silmad vaikselt kinni... ja uni oligi platsis... Läbi une sain veel nii palju aru, et Brecht oli sakslaste eest põgenemas Soome, sihiks eestlannast Soomes elav ja soomlasega abiellunud kirjanikuproua ja Brechti sõbranna - Hella Wuolijoki mõis (koos kirjutati seal ju siis "Härra Punttila ja tema sulane Matti"... kuigi see ei saavutanud edu ning pärast maailmakuulsaks sai ikkagi versioon, mille Brecht ise ümber kirjutas). Samas olin natuke kogu selle looga tuttav varasemast - Brecht olla olnud Hitleri mustas nimekirjas 5.kohal ja temalt võeti ära Saksa kodakondsus ning ta kolis Taani. 1940.aastal tungisid Saksa väed Taani ja nõnda oligi ta sunnitud sealt Soome edasi põgenema... Muide Soomes viibis ta terve aasta ja läks sealt edasi läbi Venemaa USAsse ning juba 40ndate viimastel aastatel oli ta ringiga tagasi Viinis, kus ta asutas ka oma teatri... aga selleni Tartu Uue ja Von Krahli Teatri ühisprojekt ei jõuagi... ega peagi, sest lisaks Brechti loole, on selles ju veel nii palju muud, ehk samaaegselt Eestis toimuvad pöörangulised aastad...

ETTEVAATUST neile, kes lavastust näinud pole ning plaanivad seda 2018.aasta sügisel toimuva Draama-festivali raames vaadata ja kellel on ühtlasi hea mälu! Järgnev tekst sisaldab palju spoilereid!

Ütlen seekord kohe alustuseks ära ka hinnangu: 4-

Katsun ka põhjendada, miks see selline on, sest tegelikult see hinnang ei väljenda seekord mitte hinnangut, mis on puhtalt ühele lavastustervikule, vaid pigem elamuste keskmine- ja seeläbi üldhinnang eri osadele kokku - rongisõidule, jaama ees "filmitegemisele" ja teisele vaatusele, mis toimub jaamahoone sees - selle eri osades.

Tegelikult ju üsna huvitav ülesehitus ning ootusärevus selle etenduse nägemise suhtes oli tunduvalt kõrgem kui tavaliste teatrikülastuste eel. Juba mitu päeva enne oli teatrikaaslastega vestlust, et kohe see tuleb ja kui põnev ikkagi rongiga Tapale kinni sõita... Olen korra varem sattunud "rongiteatrisse" kui u.15 aastat tagasi Estonian Air'is töötades toimus meil firma jõulupidu Viljandi Ugalas etendusega "Koturnijad", toona värskelt sinna teatrisse tulnud Lavakooli 20.lennu noorte näitlejatega - Priit Võigemast, Maria Annus, Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Karol Kuntsel ja Ott Aardam... Keset Viljandissesõitu rong peatati... päris üllatav, aga meid "kaaperdati"... lavakooli tudengid sisenesid rongi.. enam ei mäleta kas relvade või hoopis muusikariistadega või mõlematega, aga igatahes läks mölluks :)

Seekord live-teatrit rongis ei saanud. Kõik oli palju "sõbralikum" ja rahulikum. Piletit esitades sai kõrvaklapid ning kui rong jaamast lahkus, hakkas ka klappidest kostma audioteater. Selgelt sissejuhatuslik teatrielamuse osa. Samal ajal oli rong ka tavakasutajatele toimiv, ehk teel Tapale tehti peatuseid ja inimesed, kes ei olnud tulnud teatrisse sisenesid või väljusid, nagu elu neid juhatas.

Tapalesõit võttis umbes tund aega. Perroonil võtsid meid vastu Henrik Kalmet ja Maarja Mitt, kes justkui filmivõtteid meiega sinna olid tulnud tegema... Ja siis hakkas see jura pihta, mis kõige kõvema põntsu mu hinnangule pani...

Ühest küljest võiks võtta, et tegelikult ju tehti aega parajaks kuni Tartu rong, mille sõit Tapale võtab kauem aega. Selles suhtes ma arvan, et mu hinnang oleks vähemalt miinuse võrra kui mitte enamagi kõrgem kui seda õuelõiku seal vahel poleks olnud... Teisalt võiks paralleele tõmmata 40ndatel toimunud rahva Siberisse saatmisega... või üldse kui sellel ajastul näiteks riigijuhtide saabumisel neile lehvitamas käidi... või omakseid ära saadeti teele... rongil oli 40ndatel ikka hoopis teine tähendus ja olulisus...

Samas seda mustvalget filmi, mida meist filmiti, kasutati hiljem lavastuse sees ka ära... Olles käesoleva aasta jooksul osalenud ligemale 20 reklaamis, paaris telesarjas ja paaris filmiski, on see ootamine vähemalt minule tuttav filmimistest. Ja no kunsti nimel ja raha eest kannatab selle ära, aga ise selle eest peale maksta küll ei taha... Näitlejad muidugi üritasid anda parimat ja asja lõbusaks teha, ilmselt improvisatsiooniliselt (mõni nali toimis ka). Jäi mulje, et publikul selle vastu siiski polnud midagi ja mu enda 2 teatrikaaslast ka võtsid ilmse naudinguga seda pullitegemist (mis minu jaoks oli piin). Nemad ei ole seda "tüütuse" tunnet tundnud... Mul oli ka kõht tühi ja külm, mis omakorda mängis tüdimusele kaasa... pärast 9 tundi (ja just saatuslikult tollel päeval lõunale ei jõudnud) tööl olnud kontrorirotist inimene ju ikkagi...

Lavastus hakkas kuju võtma natuke alles Pätsu kõnega maja teise korruse aknalt, samas kui publik pandi karjuma "Maha!" või "Õigus!" vms... lisaks laköörid näitlejate näol aitasid ka kaasa. Kuigi üleminekud olid natuke lavastamata jäetud, näiteks see kui Tõnis Niinemets alguses oli kui üks reisijatest, kes rongiga teistega koos ka Tapale saabus ja oli justkui publiku-inimjõugu juht, kes massina filmimisest osa võttis, siis järsku oli ta hoopis võttegrupi liige... Tegelikult oli selles Pätsu-kõne kuulamises jumet. Võis tõesti endale hakata ette manama tunnetust, kuidas see 40ndatel olla võis....

Selle ülipikale veninud filmimislõigu lõpuks kutsuti jaama sisse ning vaheajaga koos pakuti sooja suppi, mis aitas unustada esimest vaatust (nõrk, ma tean... eriti arvestades ajastut, kuhu meid oli toodud... hää, et niigi läits, ekju!? :) )... Kuid siis järsku toimus 180 kraadine pööre ja hakkas tõesti "teater" pihta. Kaasa hakkas mängima justkui vaikselt varisemisohtlikuks muutumas olev mahajäetud, dekadentlik Tapa rongijaam. Nendel vanadel kõvadel rongijaamapinkidel istumine ja muidugi sissejuhatus teise vaatusesse - Hitleri ja Stalini kohtumine... Tapa Rongijaamas... 40ndatel... Kusjuures mõlemad kujud esitati mingi uue nurga alt, ent ometi tabavalt leitud lahendused. Kurb Hitler, särasilmne Stalin (sellised ju ka need jõupositsioonid neil sellel hetkel olid! Stalin tahtiski Hitlerit sõtta ajada)... 39nda aasta augustis teatas ju Stalin Hitlerile, et kui too peaks Poolasse tungima, siis ei jää Nõukogude Liit neutraalseks, vaid abistab Saksamaad. Ilmselt mõned päevad hiljem kui Ribbentrop Moskvasse sõitis, siis otsustati ka Eesti saatus... ja aasta hiljem 1940ndal meid ju Nõukogude Liiguga ka liideti...

Ja siis üllatavalt stiilselt võttis lavastus mõnusalt Brechtiliku pöörde! Vaimustus muudkui kasvas... publik liigutati ühest jaamahoone saalist järgmisse. Teepeal stseenid, mis "samal ajal Eestis toimus"... Tuttavate nimedega tolleaegsest poliitikast ja kultuurist, nagu Tammsaare... või ka Maksim Unt - M.Unt ;)
Tekib kohe assotsiatsioon, et kas Mati Undi jaoks omal ajal kogu loo kirjutamise käivitajaks oli ikka Brecht, nagu ta ise väitis... või hoopis Maksim? :)

M.Unt 1940nda aasta keskel täitis siseministrina presidendi ülesandeid ajal, mil Johannes Vares Moskvas oli. Hiljem on tulnud ilmsiks, et Maksim Unt olevat juhtinud ka Pätsu perekonna küüditamist, aga 41.aastal tuli ilmsiks tema enda kodusõjaaegne tegevus ning NKVD lasi ta samal aastal maha. Kogu see lugu, natuke Mati Undi/Brechti/Põllu ja Kolditsalikus kastmes söödetakse ka publikule sisse... ja ajalugu maitseb ju põnevalt! Justkui stseeniti puzzletükkidena, et varasemate ajalooteadmiste ja lavastuse loost nopitud tükkidest enda jaoks ikka seda suurt pilti moodustada...

Sekka ka näiteks huvitavaid kunstilisi lõike kui "reklaamipause", mis Brechtilikult groteskliku varieteena omamoodi veel vürtsi lisavad ning õiget atmosfääritunnetust aitavad tekitada. Näiteks moedemonstratsioon ajastule vastavalt meigitud ja imeilusalt seatud juustega neiud oma, Kristiina Põllu pool) väga huvitavaid ja just selle lavastuse konteksti sobivaid villasest (justkui vildist) riidemoodi esitlevad. Sobivad riided olid näitlejatel mitte ainult leidlike lõigete poolest, vaid külma ilmaga teenisid ka soojahoidvate riietena hästi oma eesmärki! Väga nutikas, ent ilu mõttes järeleandmisi tegemata!

Viimases saalis (kus tavaliselt seal jaamas teatrit siiani on tehtud), jõudsime looga sinna, kus Brecht on Wuolijoki juurde külla jõudnud ja Soome kaskede vahel (järjekordne vinge ja leidlik lahendus kunstnikult!) tegevus edasi läheb ning ka lõpplahenduse leiab.

Kui nüüd erinevate osade elamustele numbrilist hinnangut leida, siis Audioteatrit üldiselt teatrielamuste vahele paigutades hindaks seda 2ga, filmitegemist 1+ga ja teist vaatust 5ga. Samas see teine vaatus oli tunduvalt kandvam ka muidu ja sellepärast tõstab tervikelamust aritmeetilisest keskmisest kõrgemale. Praeguseks kui selle etenduse nägemisest on juba mõni aeg möödas, hakkab ka see ebemeeldivam osa ununema ning tugevamalt tulevad mälestustest esile just need huvitavamad stseenid-karakterid-mäng-lavastuslikud lahendid-kunstnikutöö ja üldse tehniline külg... sest ka valgustus ja tehnilised lahendid aitasid tervikule kõvasti kaasa.

Näitlejatööd oli võrdselt head ja tugevad, kuid mõned mõtted siiski kui lubate -

Henrik Kalmet, kui teda esimest korda nägin lavakaaegses Nüganeni lavastuses "Jumala narride vennaskond", siis ta tundus ühe küpsema ja parima näitlejana oma kursuselt. Edasi Seitse venda, Biloxi blues... ja erilise hooga tehtud - Püstijalakomöödia - ei mäleta enam detailselt, mis ma nende rollide kohta toona arvasin, aga mälestus on nendest kui headest ja huvitavatest karakteritest... siis järsku hakkas ta tegema kõikvõimalikke muid projekte ning need justkui kustutasid temas karakteriteloome ning tekkis lihtsalt üks paksu massi tunnetus selle kõige kohta, mida ta tegi. Kuni nii kaugele, et ei tahtnud enam, et ta igal pool sõna võtab ja igalt poolt vastu vaatab... Kandsin ta mõttes enda jaoks näitlejana maha... teised lihtsalt mängisid nüansirohkemalt ja suuremas osas neid teisi näitlejaid nägi ikkagi ainult teatris ja "rollides"... Edasi tuli mingi paus, ei tea kas teadlik või alateadlik, tema tegemiste nägemises ja nüüd nägin Kalmetit üle pika aja sellel aastal Macbeth-is... ja see üllatas! Üks aasta tugevamaid meespeaosi - tsahh... ja nüüd lisaks need erinevad rollid BB ilmub öösel tükis. Kalmet on tagasi! Niinemets oma hoogsusega on "minu näitleja" juba TÜVKA ajast peale. Kujutan ette, et kellele tema mängustiil ei meeldi, sellel on raske tema üsna tugeva temaliku stiiliga mängu vastu võtta, sest rolliti kannab ta väga palju ja tugevalt seda enda stiili erinevates rollides endaga kaasas. Samas ei tundu tema enda soov ja rollideprismavalik vist ka praeguses ajahetkes väga psühholoogilist teatrit või erinevaid karaktereid luua. See võib muidugi ühel hetkel tagumikust hammustada, sest kui väga rooste lasta see külg rollideloomisest, siis võib tulevikus olla raskem neid luua ja muidugi lavastajadki võivad näitleja ära lahterdada teatud rollidesse sobivaks... Seevastu naised on Tartu Uuel Teatril kõik vingelt eriilmelised ja huvitavad (Von Krahli naisi polnud seekord kaasatud). Maarja Jakobson on alati huvitav ja tal on millegipärast lihtne mind iga kord üllatada. Naudin seda. Mu pikaaegne lemmik - Kristel Leesmend, üllatas mind esimest korda tõeliselt halvasti tehtud rolliga suvel Saueaugu teatritalus. Ma ei tea, miks tal see nii liimist lahti oli ja täiesti ebausutav ning sõna otseses mõttes halvasti mängitud, aga seda oli raske ja valus vaadata... eks näitlejad ka ju inimesed ning alati ei saagi kõik õnnestuda. Sellest mõttes oli eriti hea näha, et BB ilmub öösel tükis on ka Kristel tagasi - terav, mõjuv ja samas tempot teha oskav lavajõud. Robert Annus ja Maarja Mitt on ka BB ilmub öösel oma tuntud headuses. Robert eriti on leidmas endast üha uusi tahke ja see pakub vaatajale ainult rõõmu. Maarja on olemuselt pehme ja leebe ning karakterid ja eriti paaris Maarja Jakobsoniga, kes on tema olemusega võrreldes nihkes, siis nad kuidagi täiendavad teineteist rollides ometi kokku kõlades ja -sobides, vähemalt kõigis neis lavastustes, mida ma siiani olen näinud koos tegemas (milline vaimustav paar nad on "Praktiline Eesti ajalugu lavastuses! Aga seal oli ka absoluutselt kõik muu VAIMUSTAV!)

Meeldejäävaimad stseenid ning lavastuskomponendid, mis tahaksin mälestuste turgutamiseseks üles märkida:
- akende taga 3 naist rääkimas meiki maha võttes Tammsaare surmast ja sellest, kuidas oleks pidanud temalt autogrammi küsima kui kunagi juhtuti raamatukokku temaga samal ajal... (Minul endal oli sama juhus kunagi Mati Undiga kui sattusime Rahvusraamatukogu teatrituppa kahekesi asju uurima. Olime seal vist tund aega ja nohisesime kumbki omaette, sõnagi lausumata... oleksin pidanud temalt autogrammi küsima... kui selleks veel võimalus oli...
- "soome kaasik" - olen oma elust 8 aastat Soomes elanud ning just kaasik on Soome rahvuskultuuriliku sümbolina üks tugevamaid ka minu jaoks.
- 2. maailmasõjaaegne moedemm - lõpuks ka gaasimaskis modell... - kui hirmsaks, koledaks ja hirmuäratavaks võib mistahes stseeni muuta gaasimaskiga! Järjekordne tõestus!
- Päts peab kõrgelt kõne ja rahvas pannakse karjuma vastavalt kas "maha" või "elagu" - Ainus revolutsioon, mille keeristesse mind elu on viinud, on Ukraina "oranž revolutsioon", mille puhkemispäevadel ma Kiievis viibisin. Teiste seas näiteks tänavale telkima tulnud Silver Meikariga tutvusin ja toonase sealse suursaadikuga koos õhtutel väljas käies sain kogu tausta teada ning seda ka läbi tunnetada rahvamasside vahel Kiievi peatänaval.
- "Panso" - jah, ka tema tuli teatrisse sellel ajal, lõpetades Lavakunsti Kooli 1941.aastal.
- "lumesadu"
- Stalini ja Hitleri kohtumine - jällegi tugevalt tunnetuslik ning atmosfääriloov on vaadata kedagi, kellel juuksed eest küljele silutud ning "hitlerivutsid" nina all...
- Päts kirjutab kirja, õde pakub venelaste "salarelva" - Põdrasambla teed! - Nii see ju oligi!!!! :)
- Johannes Vares-Barbarus oli naistearst! Infokild, mida ma oleksin pidanud teadma enne etenduse nägemist, aga teater täitis selle harituseaugu!
- Kui ilus ja ettekujutatav reaalsesse ajalukku see oli, kui Maarja Jakobson Ella Wuolijoena Soome kaskede vahel rääkis Robert Annuse Bertold Brechtiga...
- Viimaseks ei saa ju jätta ka mainimata terve lavastuse ühe olulisema stseeni mõjusust - Varese valitsuse siseminister - Maksim Unt (M.Unt) lastakse maha...

Oleks vaid saanud seda kõike hakata nägema teisest vaatusest või vähemalt Pätsu kõnest... sealt alates oli piisavalt sisukust tervikelamuseks. Samas see rongisõit ikkagi tekitas elevust... kuigi lõppkokkuvõttes oli ehk rohkem müügitrikk... Ja perroonil oleks saanud vajaliku filmitegemise ning küüditamise"tunde" kätte 5-10 minutiga...

Kojusõit Tapalt Tallinnasse kulges juba ilma sisustatud tegevuseta... sai teatrikaaslastega elamuse üle arutada... seegi väga vajalik, et enda silmaringi ja seekordset kogemustepagasit täiendada. Nagu alguses mainitud, siis mu teatrikaaslased olid tükiga rohkem rahul ka kui mina. Samas tekitas see kõik minus himu kõvasti rohkem selle aja kohta teada saada ning tunda, et oleksin asjadega rohkem kursis. Tuleb need neljakümnendad võimalusel ikka ja jälle eri tahkudelt veel ja veel uurida läbi.

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Gabriela Liivamägi tehtud foto):

BB ilmub öösel (väljumine Tallinnast)
NB! Etendus toimub lisaks soojale rongile ka õues ja vanas raudteejaamas, seega riietuda on mõistlik vastavalt ilmastikule ja ekstra soojalt!

Von Krahli Teatri ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud lavastus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ja teatrisarja “Sajandi lugu” raames

Lavastajad: IVAR PÕLLU ja MART KOLDITS
Dramaturg: IVAR PÕLLU
Kunstnik: KRISTIINA PÕLLU
Valguskunstnik: RENE LIIVAMÄGI (Ugala)
Muusikaline kujundaja: IVAR PÕLLU
Videokunstnik: MIKK-MAIT KIVI

Laval: ROBERT ANNUS (Eesti Draamateater), MAARJA JAKOBSON, HENRIK KALMET, KRISTEL LEESMEND, MAARJA MITT, TÕNIS NIINEMETS

Me teame, kuidas eestlane näeb 1940. aastaid, reetmiste ja sõdade kümnendit. Kuidas näeb seda aga Euroopa intellektuaal, kes põgeneb natside eest? Kuidas näeb seda eesti päritolu Soome kirjanik, kommunistist mõisaproua? Kuidas see kõik saab samal ajal juhtuda? Kellega veetsid 1940. aasta jaaniöö sina? Lavastus põhineb Mati Undi romaanil “Brecht ilmub öösel” ning dokumentaalmaterjalidel.

Esietendus: 15. novembril 2017

Etendus toimub rongis, õues ja Tapa raudteejaama hoones ning sisaldab Tallinn-Tapa-Tallinn rongisõitu. Väljumisel Tallinnast on etenduse alguspunkt Balti jaam, kuhu jõutakse lõpuks ka tagasi. Kuna etendus toimub osaliselt välitingimustes, siis palume riietuda soojalt ja vastavalt ilmastikule! 

Etenduse alguseks on rongi väljumine Tallinnast, Balti jaamast kell 17:30. Rongi väljumine ja piletite kontroll Balti jaama teel nr 1. Palume mitte hilineda, kuna rong ei oota!

Teatripilet sisaldab Tallinn-Tapa-Tallinn rongipiletit!
Rong saabub tagasi Tallinnasse kell 22:12 ja kell 22:21.

Teisipäev, 12. detsember 2017

Hüljatud - Vanemuine


Aaaaaaaaaah... armastus.... ja ohhhhhhhhhh... sõda....

Võimas! Vanemuise uus "Hüljatud" võtab hingetuks. "Võimas" on sõna, mis selle elamuse kirjeldamiseks esimesena meelde tuleb.

Les Miserables on tänaseks päevaks praktiliselt pähe kulunud. Seda tänu nii kunagisele Linnahalli versioonile (mis enne Samuel Harjanne lavastuse nägemist on vast kõige tugevamalt südames erinevatest nähtud versioonidest), Londoni West End'i versioonile ning muidugi ka Oscarite ja muude auhindadega pärjatud filmiversioonile.

Olin seega juba eelnevalt natuke vastavalt meelestatud, et no mis seal siis ikka nii erilist oodata on. Laulud ja viisid on peas, Vanemuise muusikalid on viimseni lihvitud, Matvere mängib ja eks see üks tore meelelahutus saab olema, aga seda on nii hästi juba tehtud...

Ma ei osanud üldse oodata, et saan pea pisarateni liigutatud ja sellistes stseenides, mis varem pole üldse minu jaoks nii tugevalt mõjunud. Lisaks avastada uusi muusikalinäitlejaid ning tunda ülevust kui ilus, eriline ja liigutav võib ka vana ja tuttav materjal olla kui see on lavastatud võimsalt ja mängitud-lauldud hingega ning kui kunstnikutöö on täiesti maailma kuulsaimate muusikalilavade tasemel.

Ei, ma ei olnud kõigega 100% rahul, aga tervikuna oli see üllatavalt vapustav elamus, mis oli ka igati väärt seda üht aasta pikimat aplausi, mida näitlejatele terve Nordea kontserdisaalitäis püstiseisev publik tegi. Kuna Vanemuine istutas mu peaaegu president Kaljulaidi taha ja peaminister Ratase kõrvale, siis oli väga äge märgata, et peaminister oli esimeste seas, kes püsti tõusis aplodeerimiseks ja siis ka president ja riburada kogu ülejäänud saalitäis, mina teistehulgas...

Nüüd kus "lõpust" on alustatud, tuleks alguse juurde tagasi minna... Kuigi pole mõtet sisu ümberkirjeldama enam hakata, sest ilmselt suurem osa inimestest teab niigi seda Jean Valjeani ja Javiert'i vastasseisul põhinevat lugu läbi revolutsiooni ja armastuslugude, surmade, kättemaksude ja tagaajamiste, võitude ja kaotuste... Kuid tahaksin algatada oma revolutsiooni! Nimelt pealkiri "Hüljatud"... jah, võib ju mingeid paralleele tõmmata sisuga kuid eelkõige see siiski minu meelest ei ole "hüljatutest" lugu... Les Miserables tähendab siiski ju hoopis midagi muud... n'est pas? Nüüd on see juurdunud juba sügavalt eesti keelde, aga tegelikult peaks olema parem vaste (kuigi miks see üldse on tõlgitud kui kogu muu maailm saab miseraablitest niigi aru?)... pigem tähendab see "armetud", "närused" või "viletsad"... Just vaesed, närused, viletsad on seal ju kõik teineteise meelest... ja eks sõda teebki inimesed natuke viletsaks, näruseks... Kus kohast tuli pealkiri "Hüljatud"? Ja miks ikkagi Hüljatud?

Ok, ega nimi ju meest ka ei riku, samuti ei riku see ka "Hüljatute" lavastust :) Seekord kohe kindlasti mitte, sest hämmastaval kombel tõusis minu jaoks seekord kõige hingeminevaimaks lauluks Marius'e (Kaarel Targo) laul, millega ta nutab taga oma lahkunud sõpru... justkui tõesti "hüljatud" nende poolt... jäetud ellu... sõjas osalenud saavad ilmselt sellest hoopis teisel tasandil aru... Ühtlasi tahaks kohe valada Kaarli kiidulauluga üle! Minu jaoks pole ükski Marius pisara silma toonud... ja nüüd liigutas nii, et oli tükk tegemist enda "tugevana" hoidmisega. Ja see polnud mitte Kaarli lauluhääl ainult, aga ma tundsin läbi tema tegelase seda, mida ma tundma pidin... mingil kummalisel tasandil kuigi just otseselt ei mõelnud, aga tundsin enda lahkunud inimesi selles hetkes... Läbivalt kurbade silmade (kulmudega) esitatud teise vaatuse Marius tegelikult tõusis kogu vaatuse peaosaliseks. Javiert'i ja Valjean'i asjad asjatati peamiselt esimeses vaatuses ära. Ja kummalisel kombel olid need 2 meest vaatet lavastuse nõrgemad lülid (minu jaoks). Mikk Saar'e tegemistega ma pole eriti kursis (ei oska ühtki tema laulu näiteks nimetada). Ent mõjule pääses ta ainult oma võimsate ja tugevate nootidega. Nii kui tuli falsetis või õrnemalt laulda, olid helistikus ja/või tempos püsimisega väiksed viperused... muidugi omamoodi lisas see dramaatilisust ning või olla ka teadlik valik niimoodi seda rolli lahendada, aga muidu nii lihvitud asjas mõjus kõrvatorkavalt (ilmselt siiski ainult muusikaga tegelenud/tegelevatele inimestele ja selles mõttes pole vast midagi suuremat hullu... Aga muusikalinäitlejana on Saarel veel arenguruumi... aga õnneks teisalt ka potentsiaal ju igati olemas.) Kohatine Koit Toome järeleaimamine oli võib-olla minu enda sisemine tunne, aga võimsamates partiides korvas ta selle topelt, seega lõppkokkuvõttes võib ikkagi rahule jääda. Matvere Javiert laulis kõik oma osad perfektselt. Jassiga koos on Matvere olnud ja on siiani minu isiklikud 2 suurimat Eesti muusikalide lemmikut. Aga seekordne Javiert tormas liialt ja ma oleksin tahtnud palju tugevamat mõju Matverelt. Võib-olla see on mingi sisemine ristirästi tunnetus, et omamoodi on lugu ehitatud üles nii, et vaataja peaks olema Valjean'i poolt, aga ma olin seekord Javiert'i poolt, sest ma olin Matvere poolt ja see sisemine segadus tekitas imeliku sisemise kakofoonia. Nii ma seda enda jaoks igatahes seletan :)

Paratamatult kiskus ikka natuke võrdlust sekka ka Linnahalli Malviuse lavastuse osatäitjatega ning üks ägedamaid ja värvikamaid karaktereid on ju selles loos pätipaar Thenardierid. Linnahallis esitasid neid Sepo Seemann ja Anne Reemann. Nad tõesti olidki nii ägedad ning vajalikult koomilised, nagu vaja ja nagu neid häid näitlejaid võib just nendes rollides ette kujutada. Seekord tegi Lauri Liiv küll oma osa ära, aga paarina koos Helen Hansbergiga jäid nad liiga kahvatuks minu jaoks. Ilmselt on nad lauluhääle mõttes tugevamgi kui eelkäijate paar, aga see oleks vajanud kõvasti rohkem ülevoolavat rämedust mängu mitte ainult sõnades, vaid ka aktsioonides. Lauri Liivi oli küll väga hea üle pika aja jälle muusikalis näha-kuulda! Kusjuures päris huvitav, et seekordses versioonis on kasutatud mitmeid 16-aasta taguse Hüjatute näitlejaid, ent teistes rollides kui toona. Ele Millistfer on kasvannud Eponine'i rollist välja ning võttis seekord üle Fantine'i rolli. Kare Kauks laulis omal ajal ühe muusikal ilusaimatest lauludest - "Unelm vaid", legendaarseks ning arvasin, et need on liiga suured kingad Elel täita, aga ei ütleks, et ta grammigi Karele oleks alla jäänud! Cosette-i mänginud Hanna-Liina Võsa ei olnud mu varasema Eesti Hüljatute versiooni lemmikuid ja samuti oli mul natuke raske omaks võtta Elizabeth Paavel'i Cosette'i. Võib-olla on Elizabeth rohkem laulja nagu ka Hanna-Liina tollel ajal oli ja sellepärast jäi minu jaoks just sellest näitlemise poolest natuke puudu (kuigi muusikaliselt väga hea leid Vanemuisel!). Täpselt samuti tundsin ma Eponine'i mänginud Hedi Maaroosi suhtes. Hedi lauluhääl on ju üle mõistuse ilus ja puhas ning ka tema tegi oma häälega selle kõik tasa, mis näitlejamises veel liiga roheline on...

Enjolras, kelle suur roll on Hüljatutes seoses revolutsiooniga ning Imre Õunapuu, kelle musikaalsusega on saanud tuttavaks juba Rakvere Teatri Somnambuulis (milline imeline falsett ja kõrgete nootide laulmisoskus tal on!), kinnitab ta oma musikaalidesse sobivust veelgi. Sest temal on lisaks lauluoskusele ka siiski muusikalides mängimiseks vajalik näitlemisoskus. Taustajõududest oli samuti meeldiv mõningaid näitljaid/lauljaid ära tunda, näiteks Mihkel Tikerpalu Nukuteatrist. Ja kõik lapsed, kes laste rollidesse olid kaasatud, laulsid nagu professionaalsed muusikalilauljad - terve saali panid ennast jälgima-kuulama ja vaimustuma.

Tegin küll laval nähtud jõududele ringi peale, aga tegelikult tundsin eriliselt Vanemuise Hüljatutega seonduvalt hoopis lavastaja Samuel Harjanne ja kunstnik Karmo Mende tugevat ja õnnestunud tööd. Lavastus oli dünaamiline ning piltide vahetused põnevad ja mõjusad. Võib-olla kõige lemmikuim neist jäi veel nii elavalt meelde, et see õnnestub ka veel praegu, mõned päevad pärast etenduse nägemist, endale silme ette manada - kui toimub pulmapidu ja trall ning see läheb üle Valjean'i küünlavalgel toimuvaks kammerlikuks stseeniks - see kuidas massid lahkuvad ja kuidas see stseen välja kasvab - ainuüksi selline lavastatud üleminek näitab, et lavastajal on nägemust ja oskust suurde muusikali panna sisse iseennast ning oma nägemust. Kogu see hiigelsuure vankriratta motiiv ning kostüümid - võimas! Valguskunstnikku Petri Tuhkanen'i tahaks ka kiita, sest vajalikud mahedamad ja sügavamad pruunikad toonid (vahepeale ka sinist ja punast ja valget - prantsuse revolutsiooni) ja väga mitmekülgne valguskaart aitab lavastustervikul ning kunstilisel poolel mõjule pääseda. Aidates ajastutunnetuse tekkimisele omalt poolt kaasa. Ainuke natuke imelik tundus see sinine vilkumine lahingus üle barrikaadide nähtavalt plassilt ühevärviselt seina osalt, mis täiuslikkuse huvides oleks võinud kunstiliselt kaetud või "lahendatud" olla, aga see kivi pole ka otseselt ainult valguskunstiku kapsaaeda.

Sümfooniaorkester andis oma parimat ja see on Vanemuisel tasemel! Koreograafiast ei leidnud midagi erilist, aga meeldis, et tantsud ei olnud seatud liialt lihtsaks ja tantsivad lauljad said nendega väga hästi hakkama (mida kahjuks alati muusikateatris ei kohta).

Stseenidest ja misanstseenidest pääsesid eriliselt mõjule veel vaimude laul, kus kõik laulavad lõigu oma põhiteemast - Fantine(Ele Millistfer), Jean Valjean(Mikk Saar), Eponine(Hedi Maaroos); Eponine(Hedi Maaroos) laulab "Ihuüksi"; kahuripaugud ja püssilasud revolutsiooni barrikaadidel - mõni kärgatas korralikult tervest kerest läbi! Nagu kogu seekordne "Hüljatud"... kerest läbi ja otse südamesse! :)

Hinnang: 4+ (Elamusena tegelikult väga lähedal 5-le. Võimas, liigutav, ilus, täis suuri tundeid ja revolutsiooni - Samuel Harjanne lavastatud muusikal on kunstiliselt efektne ning mõjuv. Ilmselt jääb kauks meelde. Professioonaalselt kõrgel tasemel. Lihvitud, läbimõeldud, täpne ning emotsionaalne, just nagu üks korralik Les Misarables olema peabki. Usutavasti ei pettu sellises lavastuses keegi, sest ootused täidetakse ja kuhjaga. Lisaks pakkus ka avastamisrõõmu uute laulvate näitlejate ja näitlevate lauljate näol ning meeldivaid taaskohtumisi vanade lemmikutega. No mis Sa hing veel ihkad!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Maris Savik'u foto):


HÜLJATUD
SUURES MAJAS
KESTUS: 03:15
Muusikal

Rohkem kui 70 miljonit vaatajat kogunud lavateos, mida on esitatud paljudes riikides ja paljudes keeltes, püstitab endiselt kassarekordeid üle maailma. Muusikal „Hüljatud“ jutustab 19. sajandi Prantsusmaa taustal kaasahaarava loo purunenud unistustest, vastamata armastusest, kirest, ohvrite toomisest ja lunastusest.

Endine kurjategija Jean Valjean rikub pärast sunnitöölt vabanemist seadust, mistõttu jälitab teda aastakümneid halastamatu politseinik Javert. Kui Valjean nõustub tehasetöölise Fantine’i väikese tütre Cosette’i enda hoole alla võtma, muutub nende elu igaveseks.

Sellised lood nagu „I Dreamed A Dream“, „Bring Him Home“, „One Day More“ ja „On My Own“ teevad „Hüljatutest“ muusikalide absoluutse tipu. „Hüljatud“ on võitnud mitmeid olulisi teatriauhindu, teiste seas parima muusikali Tony auhinna ja Grammy.

8. oktoobril 2015 täitus Londonis toimunud esietendusest 30 aastat. 2012. aastal esilinastus „Hüljatute“ muusikal kinolinal. Režissöör Tom Hooperi filmis olid peaosades Hugh Jackman, Anne Hathaway, Russell Crowe, Helena Bonham Carter jt. Film kandideeris 8 Oscarile, millest võitis 3: parima naiskõrvalosa (Anne Hathaway), helirežii ning grimmi- ja soengukunstniku töö eest.

Esietendus 25.11.2017 Vanemuise suures majas
Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete tiitritega

Põhineb VICTOR HUGO romaanil
Muusika CLAUDE-MICHEL SCHÖNBERG
Laulusõnad HERBERT KRETZMER
Originaaltekst prantsuse keeles ALAIN BOUBLIL ja JEAN-MARC NATEL
Täiendavad tekstid JAMES FENTON
Kohandanud ja lavale seadnud TREVOR NUNN ja JOHN CAIRD
Orkestratsioonid JOHN CAMERON
Täiendavad/uuendatud orkestratsioonid CHRISTOPHER JAHNKE, STEPHEN METCALFE ja STEPHEN BROOKER

Lavastaja Samuel Harjanne (Soome)
Kunstnik Karmo Mende
Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos
Dirigent Taavi Kull
Koreograaf Gunilla Olsson (Rootsi)
Valguskunstnik Petri Tuhkanen (Soome)
Tõlge eesti keelde Kirke Kangro, Villu Kangur, Tõnu Oja, Leelo Tungal

Jean Valjean Mikk Saar
Javert Marko Matvere
Fantine Ele Millistfer
Cosette Elizabeth Paavel
Marius Kaarel Targo (Must Kast)
Eponine Hedi Maaroos
Enjolras Imre Õunapuu (Rakvere Teater)
Madame Thénardier Helen Hansberg
Monsieur Thénardier Lauri Liiv
Gavroche Mairo Libba / Hannes Hanimägi
Väike Eponine Reneli Husu / Sofija Selivanova
Väike Cosette Loore All / Katri Kade

Oliver Timmusk, Matis Merilain, Ruudo Vaher, Mihkel Tikerpalu, Egon Laanesoo, Rolf Roosalu, German Gholami, Norman Salumäe Vanemuise ooperikoor, Vanemuise sümfooniaorkester

Laupäev, 9. detsember 2017

Eesti jõulud - NUKU


Üldiselt on mul alati kahetised tunded jõululavastustega seonduvalt. Neid justkui tehakse, et ettevõtetel ja lapsevanematel oleks lastega midagi jõulude eel erilist teha ja sellel on mingi selline maik küljes, mis tegelikult teatritegemisel olema ei peaks. Tihti tuleb ka tunnistada, et need jõululavastused ongi liialt linnukese pärast tegemise pitseriga.

Seekordse Nukuteatri jõululavastuse kohta hakkas juba varakult levima jutte, et seal rännatakse läbi ajaloo Eesti jõulude ning fotod, mis andsid aimu tüki kunstilisest poolest, tekitasid isu seda jõululavastust siiski oma silmaga näha. Noh ja eks minulgi hea võimalus oma noorimale käbile midagi "erilist" pakkuda jõulude eel... kuigi ta üha tugevamalt on hakanud vastu puksima... tahab rohkem arvutis ja telefonis oma sõpradega asjatada kui papsiga teatris käia...

Ja nagu rusikas silmaauku - Eesti jõulude loos on üks kasutatud teemadest just see, kuidas me kõik oma nutiseadmetesse ja enda tegemistesse keskendume, sulgedes ümbritsevad inimesed sellest välja... Asi on läinud nii kaugele, et norm on pigem arvutis ja telefoni elamine ja sealt vahepealt pausitegemine, et perega ka olla... mitte vastupidi.

Naljakas oli küll pigem see, et teatritükis tahtis laps rohkem vanemate tähelepanu... mul lastega hoopis vastupidi... ma tahaks, et nad minuga ka asju koos teeks... Aga ju see viga on ikkagi minul tehtud juba kusagil varem, seega võtan nüüd süü 100% ikkagi endale, et need asjad nii kaugele on jõudnud minna, et ma pean neid nuruma endaga asju koos tegema...

Igatahes saingi kõike seda sealt tükist, mida ma sealt otsima läksin - ajarännakut läbi Eesti erinevate aegade jõulude, ilusat kunstnikutööd, huvitavaid ja leidlikke ning just nimelt "ilusaid" lavastuslikke lahendusi ja jõulueelset peresoojust - ootamatult võttis tükk mõnes kohas olemise ikka päris härdaks. Ja lisaks kunstnikutööle - nii lavalisele tervikuna kui kostüümikunstnikutööle ja lavastusele endale, oli lugu ise päris osavalt algusest liikudes lõppu jälle ringiga algusesse tagasi jõudes. Just selliste lavastuste pärast, nagu seekordne auteur Keller'i oma, tahakski, et autorid rohkem oma enda loomingut lavastaksid... see tundub just õige!

Kuid üllatusi jagus teatrielamusse veelgi. Peaosa, ehk tüdrukut, kes oma võlujõudu omava nukuga läheb läbi Eesti ajaloo rändama, mängib Doris Tislar. Seni olen teda näinud ainult kinolinal ja teleekraanil, aga see transformatsioon teatrilavale mõjus igati positiivselt. Mõnus kui veel plikalikult noor tüdruk on kaasatud "tüdrukut" mängima. Täiesti vajalikult usutav oli! Aga õhtu suurima üllatuse pakkus Mart Müürisepp, kelle lavalist energiat ma siiani pole kuidagi suutnud tema rollidega sobitada ning tema karaktereid omastada sellisena, nagu ta need on lahendanud - ta on tundunud minu jaoks alati natuke nihkes vajatava olemuslikkusega tema rollideks, et neid terviku sees allagi neelata. Pole ka kunagi uurinud, et kas tal on näitlejale vajaliku haridustee sees mingi auk ja ega ma ei teagi, millise näitejakoolituse ta saanud on, aga mul on alati olnud selline mulje, et mingi teatav baas oleks nagu puudu või siis on nooruse uljusest lennanud ta oma rollidesse teatava üleoleku või saamatusega. Näiteks Dorian Gray's oli ta liiga intensiivne, mul oli paljuski raske just tema pärast seda lavastust vaadata, Mees kes ei teinud mitte midagi, oli see tema energia häirivalt olematu, kuigi jah, eks seal ju pidigi olema nii, aga see tundus liiga "tehtud" minu jaoks ja üldsegi mitte õige... "Linnud" ja teised lavastused, kus ma tema rolle näinud olen, mitte ükski pole minule siiani meeldinud... panin selle lihtsalt selle varna, et kõigi maitsemeeled ei haakugi ju kõigi näitlejatega... tehniliselt ma sõrmega tagasiulatuvalt millelegi konkreetsemale ei oskagi osutada kui need mõtted, mis siin esitasin... Ja nüüd siis ometi - ma nägin midagi temas! Esimest korda! Ikka veel natuke toores, ent seekord oli seda toorust huvitav jälgida ning andis aimu, nagu Geppetto oleks mingid kontuurid Pinocchiole suutnud välja voolida ja midagi hakkab looma... Liivika Hanstin ja Andres Roosileht on juba sellised lemmikud Nukuteatris, et ootan nende uusi rolle alati huviga ja ikka loodan, et kui mõnda tükki NUKUsse vaatama lähen, siis nemad ka seal mängiksid. Andres Roosileht vanamehena on alati sobiv... ja seda juba nooremast ajast peale... aga mida vanemaks ta saab, seda paremini ja vaataja jaoks veelgi nauditavamalt tal need vanamehed välja tulevad. Liivika Hanstinil, nagu teistel peale Dorise on kanda ka mitmeid rolle ja alati ei tundnudki teda kohe ära ja see on hea! Kaisa Selde mängu pole ma veel piisavalt palju näinud erinevates rollides ja selles suhtes ma ei oska teda siin tema teiste rollidega konteksti veel hästi panna ja kuna teised nii tugevad lemmikud olid laval ning Dorise ja Mardi suhtes tegin avastusi, siis tunnistan üles, et ma väga usinalt ei jälginud Kaisa mängu. Rollid olid ka rohkem teiste taustal või igatahes, nagu rootsi koolis öeldakse õpilaste kohta, kes klassitöös piisavalt häälekalt ei osale ning kätt tihti vastamiseks ei tõsta - "ta ei võtnud piisavalt ruumi"... Vabandan sellise meelevaldse võrdluse pärast, aga see kuvab kõige täpsemalt seda tunnet mida tunnen kui tema mängule Eesti jõuludes tagasi mõtlen.

Laval on kunstilises mõttes kasutatud kardinate tehnikat, ehk projektoriga lastakse kardinatele lumesadu ja metsa, mis seguneb läbi kardinate paistvate laval olevate ehtsate puudega ning see mõjub maagilisena. Vajadusel on kardinatele lastava valgusega luua pilte kus kardinad on hoopis sein või midagi muud. Kostüümid ja see Britt Urbla Kelleri kunstiline lavapilt koos Kristin Pärna lumesajuse videoga mõjuvad muinasjutulise ja ilusana. Silmakomm! On vast seegi üsna kõnekas kui lavastuse kõige suuremaks puuduseks on see, et tihti see videoprojektsioon on paista näitlejate nägudel ja kehal ja see torkas liialt silma. Eks muidugi teatrimaja on ehitatud nii nagu on ja et sellist lavamaailma saavutada, selleks tuli ilmselt see ohver tuua... aga jah, see ongi mu kõige suurem etteheide Eesti jõuludele tervikuna.

Helilooja Sänni Noormets on uus nimi minu jaoks, aga muusikaline pool ning helikujundus oli hea. Lõpus on ka üks pikem laul, mis küll meelde ei jäänud, aga vaadates mõtlesin, et oli armas ja finaaliks sobiv. Madis Kirkmanni ja Vahur Kelleri koostöö tundub töötavat, sest Kirkmanni valguskaart on emotsiooneloov ning lavastusterviku tugev osa. Märt Agu seatud koreograafia ka igati sobilik.

Lugu ise pole mõtet lahti rohkem seletadagi, see on lühike ja lendab tänapäevast ürgaega ning hakkab sealt tasapisi tänapäevale jälle ligemale liikuma, peatudes nii saksa ajas kui nõuka-ajas ja seal ees ja vahepeal. Loo mõttes poleks minu jaoks seda "Tere Perestroika" hetke vaja olnud, justkui hetkeline üleminek ning vägisi sinna vahele topitud. Iseenesestki mõista, et see seal ajaloojoonel ju oli, aga otseselt jõulude teemaga polnud ühendust. Siis oleks võinud muidki olulisi noppeid Eesti ajaloost siit sealt vahel veel olla...

Hinnang: 3+ (Seda siis täiskasvanu lähtekohast tervikelamust hinnates ning pannes selle elamuse täiskasvanute lavastustega võrdlusse. Tegemist oli ju ka kõigest tunnipikkuse etendusega... 11-aastane tütar ütles pärast etendust, et temale meeldis. Superlatiiv "väga" seal ees ei olnud, aga hindas "heaks". Ja tema on meist kahest tavaliselt see kriitilisem :) Usun, et Nukuteatri enda hinnangul - sobilik alates 5-aastastele on täpselt sama, mida mina ka arvan. Kuna ilmselt saalis oligi ettevõttete laste-jõulupidusid pidavad vanemad oma kõikvõimalikes vanustes lastega, siis noorematel kiskus vahepeal jonninoote ka eetrisse, keegi vist isegi väljus saalist oma ema sülekandjana kasutades :) Aga 5sest peale peaks olema igati kindel. Mõni 3-4ne võiks ka seda nautida. Kuigi ma arvan, et kõige paremini sobib see hoopis sellistele lastele, kes koolis varsti või juba ajalugu või kirjandust on hakanud õppima, ehk 2.-4.klass... ning kellele lapsevanemad oma nõukaaegseid kogemusi saavad saateks pärast seletada. Ka minul tuli meelde kui toonane (nõukaaegne) klassijuss mu direktorikabinetti saatis, sest ma oma päevikusse küünla 25ndale detsembrile joonistasin ja sinna alla suurte tähtedega JÕULUD kirjutasin. Olid ajad... olid "ordenid"...)

PS. Isiklikult pinnalt võis see jääda viimaseks lapsega koos vaadatud Nukuteatri jõululavastuseks, sest enne etendust visati seda ka mulle ninapeale, et ma juba eelmisel aastal olla lubanud, et see on viimane kord kui ma teda Nukuteatrisse jõulutükki viin vaatama... ikkagi varateismeline juba...
Kuid lisaks isiklikele teemadele, jääb seekordne teatrielamus mälestustesse põhiliselt kui üks väga ILUS lavastus.

----------

Tekst lavastuse kodulehelt mugandatuna minu nähtud etenduse näitlejatega (sealt on pärit ka ülevalolev Gabriela Liivamägi foto):

Eesti jõulud
FERDINANDI SAAL

Väike Tiiu leiab jõulupakist vanaaegse nuku ja kirjakese oma vaaremalt. Keegi tema perekonnast ei tea, kuidas see pakk kuuse alla sai.

Kummaline nukk viib Tiiu ootamatule rännakule, kus ta näeb oma silmaga meie esivanemate elu ning talvise pööripäeva kombeid muinasajast tänapäevani. Rännakul läbi jõulude ajaloo näeme, et kuigi muutuvad laste mänguasjad, mängud, laulud ja elu-olu, on kõige olulisemad ikka kallid inimesed. Lähedus jääb.

Mängivad Doris Tislar (külaline), Kaisa Selde, Liivika Hanstin, Mart Müürisepp, Andres Roosileht

Autor ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja: Sänni Noormets
Valguskunstnik: Madis Kirkmann
Videokunstnik: Kristin Pärn
Koreograaf: Märt Agu
Konsultant: Marju Kõivupuu

Esietendus 3. detsembril 2017 NUKU Ferdinandi saalis.
Vanusele: 5–105
ühes vaatuses
Kestus: 1 tund

Esmaspäev, 4. detsember 2017

Peks mõisatallis - Must Kast


Üsna lühikese aja jooksul (viimane kuu aega) on mul õnnestunud saada tuttavaks võrdlemisi värske Eesti teatriga (loodud 3 aastat tagasi põhitegevuskohaga Tartusse) nimega Must Kast. Pikaleulatuvamaid järeldusi on veel vara teha, aga 3 esimese teatrielamuse ("Kangelased"; "5 grammi sisemist rahu" ja "Peks mõisatallis") põhjal võib juba selgelt öelda, et teatrit tehakse Mustas Kastis tõelise kirega ning valitud või loodud materjal ise on oluline ühel või teisel tasandil - "Kangelased" näitab, et mida iganes teed, tee kirega ja koputatakse südametunnistusele, et tänapäeva inimesed on selles suhtes laisaks tarbimisühiskonnaks muutunud ning ei usuta ega liiguta enam tõeliste ideaalide poole (ükskõik mis see siis ei oleks), lisaks tutvustatakse ka meie ajalugu; "5 grammi sisemist rahu" lööb ehtsa ja valusa elulooga lastel/noortel silmad krõlli ning ehmatab ja hoiatab narkootikumise kasutamise eest, "Peks mõisatallis" viskab kõrvaltvaatajapilgu meie aja- ning kujunemisloole läbi humoorikate eestlust kirjeldavate-kujutavate iseärasustega. Kuna kõik need teemad on otseselt seotud meie kui ühiskonnaga, puudutavad need ühtviisi nii tegijaid kui publikut. Lisaks ühtki nendest kolmest lavastusest ei saa kutsuda "tavapäraseks" ja kõigis kolmes on esitatud endale väga kõrged kunstilised nõudmised, et lavastustervik oleks terviklik, toimiv, ent pakuks tõesti ka midagi tavapärasest loo jutustamisest enamat vaatajatele. Kõigile kolmele lavastusele tagasimõeldes, siis ambitsioonid on tõesti Mustal Kastil täiesti omaette klass ja selle tunnistajaks vaatajana on igatahes põnev olla.

"Peks mõisatallis"... tabavalt (saatuslikult?) tahan ma seda pealkirja kirjutades kirjutada iga kord "Peks mõisatRallis"... sest tõesti üks trall see seal mõisatallis toimuva peksmise eel, vahel ja peal oli... Samuti nagu jäi mulle kontekstuaalselt kummitama üks esimesi lavastuses kasutatud laule - "Eesti muld ja eesti süda"... sest laval oli tõesti Eesti muld ja 3 eesti noort südant - tegemas oma asja metsiku sisemise põlemisega ja end ennastsalgavalt lavastuse jaoks füüsiliselt ohverdades - näod mullas, füüsiliste pingutuste ja ehedalt usutavate peksmistega... kui mainida vaid mõned "ohverdused"...

Sellist huvitavat trendi on märgata, et viimasel ajal on hakanud Eesti teatris tegema ilma/imet ka noored ägedad naislavastajad! Diana Leesalu, Laura Jaanhold, Kaili Viidas, Mari-Liis Lill ja Kertu Moppel'i nimekiri on saanud veel ühe huvitava tegija juurde - Birgit Landberg (unustamata Jaanika Juhansoni, Eva Kolditsat ja teisigi, kes ka ju veel täitsa noored... vähemalt minu mätta otsast vaadatuna).

Usun, et ma ei paljasta midagi olulist (see kõik on ka fotodel ja reklaamides ning uudiselõikudel olnud näha), kui ütlen, et kogu lavastus toimub ühes mullakastis. 3 tegelast (Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs) kehastuvad sujuvalt erinevateks tegelasteks, kellel pole otseselt nime... või tegelikult ju on, sest ikka hõikavad nad teisi ka nimepidi ("Jaanika", "Kaarel" ja "Lüüs"... mõned korrad ka mõned muud nimed), aga nende esitatavad karakterid on rohkem arhetüübid - "ema", "mõisnik", "ori", "spordivõistlusel osaleja", "vaataja, kes nopib "eestlase" nimetamisi telekast või filmidest", "näitleja" või siis lihtsalt "ürgeestlane". Selles mõttes ei saa rääkida sügavatest ja psühholoogiliselt täpsetest näitlejatöödest, vaid pigem füüsiliselt võimekatest mängulistest rollidest, mis on mitmekülgsed ja vajaliku huumori ning hooga lahendatud. Ka nüüd, paar päeva pärast etenduse nägemist, tuleb muie näole kui mõelda tagasi näiteks Jaanika ümmargustele silmadele kui ta last sünnitada punnitab või Lüüsi mulda täis näole kui ta endale pitsitäie mulda näkku on visanud pärast järjekordset "Estonia 12 points" kuulmist või siis Kaarlile kui ta kasvõi nahast väljapugeva üliinnuka müügi- ja reklaamimehena esimemmele ja esitaadile Eestit maha parseldab :)

Lavastaja Birgit Landberg on loonud selleks kõigeks ühe huvitava mänguruumi kus publik on asetatud istuma ümber lavaks oleva "liivakasti", mis antud juhul on küll "mullakast"... ent siiski lähevad kohe niidid kõikvõimalike "liivakastujuttudeni" ja vastavate allegooriate ning ütlusteni, milles liivakasti kujundina kasutatakse. Isegi Wikipedia toob paar näidet ära -

"Kujundlikult kõneldakse liivakastist, kui mingi tegevusala tundub analoogse tegevusala kõrval mõnes teises kontekstis väike, just nagu mängult, näiteks pealkirjas "Eesti väikelaevandus on kui liivakast Soome oma kõrval". Samuti nimetatakse liivakastiks ala, kus keegi võib vabalt tegutseda, hoolimata tagajärgedest või tõsiseltvõetavusest (pealkirjad "Paltsu liivakast" ja "Parlament pole liivakast")".

Eriti viimane nendest seletustest on kõnekalt sobivasti lavastuse kontekstiga paralleelne. Aga samas annab see muld mõnusa kunstilise rekvisiidilise lisandi, mida lavastuslikus mõttes on mängus endas korduvalt ja mõnusalt ära kasutatud. Mulla loopimine teeb muidugi ka näitlejatel näod kriimuks, aga see mõnus mulla lõhn, mis ka õhku näitlejate mullas müramisest jääb, mõjub veel mingitele aistingutele omakorda ning kisub ka vaataja täiega kaasa sellesse lavamaailma ja ajalisele teekonnale.

Kriitikanooli palju õhku lasta pole, aga üheks selliseks on tüki lühidus... Kuigi omamoodi on see ka mõistetav, sest näitlejad saavad seda tükki mängides korraliku füüsilise trenni - eriti Jaanika, kellel tuleb ka sõna otseses mõttes mehi seal laval kanda, aga Kaarel ja Lüüs jooksevad kindlasti oma korraliku paar kilti kogu tüki vältel ning samuti osa sellest raskusega... Jaanika näiteks teeb lisaks ka kujundujumist mullas :) Ja no pikemalt lähekski väga raskeks... niigi oli märgata eneseületuslikku füüsilist pingutust! Wow! :) Ja ehk see tunne lõpus, et "ongi juba läbi või?" on pigem positiivne ja igatahes tunduvalt parem kui "saaks see juba läbi"-tunne.

Üldse kogu liikumine on väga oluline lavastuse osa. Kõige leidlikumad hetked enda jaoks leidsingi just nimelt koreograafiast. Olgu see siis "sünnitamine" ja "sündimine", "naisekandmisvõistlus" mis läheb üle "meestekandmisvõistluseks", juba mainitud Jaanika "kujundujumine" või ka lihtsalt kuidas Kaarel "mõõka" mängib :) Aga ka lihtsalt klassikaline ilus koreograafia, mida mõnede sketšilike stseenide vahele ja üleminekuteks kasutati. Jaanika tegi tantsust küll raskemad ja liigutused ise ära, aga mehed sekundeerisid korraliku pingutusega ja mõningane kohmakus tuli vaid tüki üldisele atmosfäärile kasuks - see polnudki ju tantsulavastus :)

Rahvuslikkust rõhutav muusikavalik tuleb nii taustaks kui ka näitlejate live-esituses. Teistest enam pääsevad mõjule Kaarli lauldud armastuslaul ning eriti Jaanika räpp (minu jaoks võõras lugu ja sellepärast veel eriliselt lahedalt mõjuv ja avastuslik ning kahtlemata humoorikas). Terve etenduse mõtlesin kui hea häälematerjal on Kristjan Lüüsil. Loodetavasti kasutatakse teda tulevikus tihedamalt ka multifilmide häälena (kui seda juba tehtud pole). Lisaks pidulikud teadustamised jms. Selline korralik bass, mida juba naljalt loomuldasa niimoodi mitterääkiv inimene teha ei suudaks... kõrgemas helistikus ju veel võib rääkida ja lauldagi, aga nii madalates registrites rääkida saavad vähesed.

Tulles selle kriitilise poole peale lõpuks veel korraks tagasi, siis eks sketšilise ülesehitusega tükkide puhul on ikka nii, et mõni nali ajab naerma ühte ja mõni teine nali jälle teist inimest. Siin oli minu jaoks kahtlemata võidupoolel need naermaajavad lood ja stseenid. Paar korda jättis karbi lahti ka, et "kas ma kuulsin nüüd seda tõesti, mis ma just kuulsin" :) Oleks tahtnud vaielda vastu mõnele asjale (näiteks, et "kama on pask" ja üldse see "tõelise eesti asja" välja toomise lõik oli nii ja naa, kuigi ägedalt pidevalt hoogsamaks ja hoogsamaks muutuv ja toimiv just sellisena).

Lõpupoole, kui juba elati vähe tänapäevasemas tegevustikus, sai ka enda ennast selles "maailmas" äratundma hakata... näiteks diskensil kui läks soovilugude kuulipildujalikuks tellimiseks, siis oleks tahtnud ka sinna mullakasti näitlejatega koos tantsima hüpata :) Kusjuures selles stseenis tulidki kõige tugevamalt mängu ka paralleelid enda eluga... 90ndate alguse videodiskod ja 5 päeva nädalas tantsusaalides tantsimist... esimesed korralikud musid tüdrukutega ja muu selline... veel üks väike tasand tervikelamusele juurde.

Paratamatult liikus ka mõte Eesti 100 peale ja kuigi see tükk toob lavale palju pikema Eesti ajaloo, sobib sellist asja vaadata Eesti sünnipäevaga seonduvalt kohe eriliselt hästi. Sellepärast soovitan kindlasti meie 100nda sünnipäeva paiku (järgmise aasta veebruari teises pooles, mil seda jälle mängitakse) varuda see natuke üle tund aega ning minna Tartus või Tallinnas oma sünnipäevameeleolule mõnusat humoorikat hoogu andma Peksuga mõisat(r)allis :)

Publik koosnes valdavas osas u.20 aastastest, aga oli ka pensionäre ja kõiki vanuseid sealt vahelt. Ja kuna paratamatult tükki vaadates näed ka teispool näitlejaid istuva publiku reaktsioone, siis ühtviisi naersime me kõik. Vanemad inimesed rohkem muheledes ning nooremad laginal häälekalt oma huumorisoone kõditamist valjult välja näidates. Aga eestlased oleme me ju kõik ja eks mõnele rohkem mõnele vähem, aga kõigile meile läks see ka ilmselgelt korda.

PS. Illimar Vihmari kujundusest siiski päris lõpuni tõesti aru ei saanud... nagu Kaarli tegelane temalt tükis jutustatult oli ka küsinud... et igaüks pidavat selle enda pinnalt lahti mõtestama... Mul seostub selline kriipsude tõmbamine mingite kordade või päevade lugemisega... Näiteks kusagil ükskikul saarel kuupäeva arvutamiseks... Antud juhul siiski oli 4 kriipsu ja viies risti üle... mis see küll tähendab, seda ühendust ma lavastuse kontekstis luua siiski ei suutnud... Aga ega kõigel ei peagi alati seletus olema... valguskunstnikule andis see omakorda võimaluse luua omalaadset valgustust ruumile - ehk oligi kogu point sellest? Emil Kallase valguskuntsnikutöö oli üldse väga meeleolukas ja aitas lavastustervikule kaasa.

Hinnang: 4- (tund ja veerand sketšišõud, kus ajateljeks Eesti ajalugu esimemme ja -taadi Eestisse saabumisest kuni täie tänapäevani välja.... lõpuks justkui tehti mullast ka haud kõigele vanale või etendusele endale ja nüüd puhtalt uuelt leheküljelt värske ja uue ja paremana edasi. Sinna sekka natuke tantsu, natuke laulu ja natuke irooniat iseenda ja eestluse üle, natuke lihtsalt lahedat müramist, natuke sporti, natuke ka tuttavaid nalju... kõike natuke.... ja see kõik oli ka natuke elamus. Aga elamus igatahes! Lahe ja hoogne pullitegemine, mis oma konstrueerituses oli siiski justkui vaba ning klassikalise teatriga võrreldes mõnevõrra rohkem just sellel õhtul just niimoodi sündiv lavalugu. Eriline igatahes!)

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülevaolev Maris Savik'u foto):

PEKS MÕISATALLIS
keskkoolinoortele (15+), täiskasvanuile

AUTOR:  Trupitöö
LAVASTAJA:  Birgit Landberg
DRAMATURG:  Paul Piik (Kinoteater)
KUNSTNIK:  Illimar Vihmar
VALGUSKUNSTNIK:  Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
HELIKUNSTNIK/ -TEHNIK:  Sten Arvi
PROJEKTIJUHT:  Reeli Lonks
TURUNDUS JA BRONEERINGUD:  Heli Anni (heli@teatermustkast.ee)
LAVAL:  Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs

Meile on maalitud pilt eestlaste minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oi-oi kui vedel. Ent teatrikoolis õpetati esimesel kursusel tantsima Kivikasukat. See oli nende eesti talumeeste tants, kes õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et mõisas “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: “Vaat, kus ma seekord ikka karjusin!” Kannatamine oli paratamatu, huumorimeel oli valik. Kumb meid tegelikult päästis?

Trupi ühistööna valminud humoorikas “Peks mõisatallis” on uurimus kannatamisest. Meie, eestlased, oleme õppinud kannatamist pühaks pidama. Kui keegi küsib: „Kuidas läheb?“ on auasi vastata, et töö tapab, et on kiire, et on raske. On tavapärane, et arsti juurde minnakse alles siis, kui on liiga hilja – mis see väike valu ikka teeb? Kas kannatamise harjumus tuleb inertsist või on see kultuuripärand? Oleme ju ajalooõpikute järgi olnud 700 aastat orjarahvas ning kes teab, kui kerge elu ka enne seda oli.
EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.” Kas tegelikult on ka kogu aeg raske? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada? Kas tõeliselt aitab vaid teadmine, et teistel on veel hullem?

Kui etendus on halb – kannatad ära.

Pärast iga etendust toimub vestlusring publiku ja trupiga lavastusega seotud teemadel.
Toetasid Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ja Tartu Kultuurkapital.
Esietendus 24.02.2017 kell 18:00 Genialistide Klubis, Tartus.

KESTUS 75 minutit, vaheajata