Reede, 30. märts 2018

Läbi/mäng - Teater Kelm


Surnud Hobuse Iseseisev Teatrikompanii (lühidalt S.H.I.T.) on toomas lavale postmodernset versiooni Vilde klassikust "Imet tabamas". Laval astuvad üles lavastaja Peeter Oja jr (Jürgen Gansen) ise; tema abikaasa Liisi Oja (Lauli Otsar), kes ei soostunud võtma oma mehe perekonnanime, kuna on oma pere ainus nime edasikandja (jah, tema enda perekonnanimi on ka "Oja"); geiliku olemisega Tamber (Markus Habakukk) või oli see nüüd Tambet, eriti selgelt ja üheselt kõik tegelased seda ei hääldanud, aga kelle tegelik nimi on hoopis Toomas ja ta oleks varem teinud kaasa näiteks suvelavastuses Kolm musketäri - 20 aastat hiljem (koos Indrek Sammuliga), kuid tema tegelane kärbiti välja; ning lisaks veel Leo Saalep'ina tumm näitleja Timmu (Risto Vaidla)...jällegi võin nimega eksida... Jah - postmodernses teatris võib peaosalist vabalt mängida ka tumm inimene! Tumm Timmu on sala-natsi, sala-homodevihkaja, sala-ma-ei-ei-tea-veel-mille-vihkaja ja sala-mitte-tumm. Etenduse lavaletoomises on osalemas ka kunstnik Joss ja meikija Liisi Krysztelsžtanzsky ja muidu asjade-värkide asjataja ning muusikaline kujundaja Koss(?)

Auteur Karl Koppelmaa on ilmselt saanud inspiratsiooni päris elust, sest S.H.I.T.-i on välja viskamas teatrimaja uus rahaahne omanik, kes on juudist nats ning lisaks veel maffiooso. Samuti on ju ka Teater Kelm oma praegusest saalist välja kolimas (ei tunne küll tausta ega tea põhjuseid, kas samuti on tegemist maja uute omanike ning kõrge üüri nõudmisega, ent paralleel on olemas). Muide lavastaja/näitekirjanik Koppelmaa on enda kanda jätnud selle ebameeldiva, uue üüriisanda rolli.

Etenduse käigus kantakse ka see postmodernistlik "suurteos" ette... no ei saanud jätta paralleele tõmbamata NO99 viimaste aastate lavastustega. Ei teagi, kas see oli eesmärgipärane paroodia, aga midagi olemuslikku tabatakse hästi. Veel tõmbasin paralleele Koppelmaa dramaturgilises käekirjas Uku Uusbergi (mõnede) näidenditega. Jäi mulje, et näitekirjanik on kogunud hulga häid ideid ning pikkinud need ühte lavastustervikusse, ka need, mis otseselt ei oma sidusust tervikuga, aga need on "pandud" sinna konteksti sobima. See jätab kohati hüpliku ja mitte-puhta tunde ka lavastustervikusse. Kõige rohkem kahju jääb sellest, et mitmed pallid mis õhku visatakse, neid ei püütagi kinni ja asjad jäävad nö. õhku rippuma ning liine ega mõtteid ei arendata lõpuni. Positiivne seejuures on muidugi üllatusmomentide olemasolu ja üldse see, et on ideid. Näiteks "natsi-nukuteater" meenub esimesena, aga ka lapseootus-teema, mis annab sisulisi ja mängulisi võimalusi... aga kui rasedal "veed" ära tulevad, siis lihtsalt tegutsetakse edasi, jäi mulje, et ka kunstniku pea veriseks kukkumine ja kogu see show oli lihtsalt ühe visuaalse surramurra sissetoomiseks - kui ta hiljem saali jookseb säraküünaldega, siis otse peadpidi kaussi ja kõik? Praktiliselt suurim osa liinidest jäid poolikuks või välja arendamata või muidu imelikuks. Samas võib muidugi õigustada seda sellega, et ka igapäevaelus jäävad paljud asjad poolikuks ning täit tõde ei näe, ei kuule, ei saa keegi teine teada peale selle isiku enda. Kui see oli sõnum, siis seda tabati. Teatraalses keeles ja meeles see ikkagi päris head muljet ei jäta.

Lavakujunduses kurameeriti halva maitsega. Kuigi seda ei saa kuidagi ette heita, sest ilmselgelt on seda tehtud väiketeatreid kimbutava olematu eelarve tõttu. Kogu see kilega kaetud seinade atmosfäär ning isegi hobuste-stseeni "sirmi"-kile jättis jällegi sellise kergelt räpaka mulje. Mis omamoodi sellisesse saali kummalisel kombel küll sobitus, kuid ometi oli pigem kontrastiks lavaltoimuvale, mitte toetavaks. Esteetilises mõttes tundsin midagi sarnast ka "Savann"-i vaadates. Samas kas see pole mitte tõelise kunstniku tunnus kui tema töödel on mingi läbiv tunnetus. Samas jällegi kostüümid, eriti "Tabamata ime" -lavastuse peakatetest aimdus fantaasiat ning mõnusalt olid need ka sisuga seostatud. Ja kõigele lisaks andsid näitlejate karakteritele koomilise varjundi.


 Kuna "Kelm"is on 4 näitlejat, aga loos tegelasi rohkem, siis kaasatud olid ka kunstnikud, valgustaja ja lavastajagi astub laval rollides üles. See on ühest küljest võimalus ja teisest küljest needus, et on just need näitlejad kasutada ja need peavad ka lavastust kandma. Kõik võib-olla ei sobi kõige paremini just nendesse rollidesse, aga samas on see võimalus just nimelt oma roll välja mängida huvitavalt ja põnevalt ning alati uut moodi. Selles suhtes säras (ja praktiliselt eranditult on alati säranud ka varem) Markus Habakukk. Hoogsa energiaga lahendatud geilik näitleja-roll, kes on enda arvates suurem näitleja kui ta tegelikult on. Aga mõnikord teeb imidž inimese ja sellist mõtlemist on Markus oma karakterisse osanud panna omajagu. Teine, kes viimasel ajal tundub minule meeldivat kõikides oma rollides - Lauli Otsar. Kui varem on ta meenutanud näiteks Mia Farrow'd, siis seekord tõi ta meelde noore Elizabeth Taylorit - silmad säramas, lausa põlemas peas, aimdused ühel hetkel Taylor'i Kass kuumal plekkkatusel särtsakast ja pahasest Maggie'st, siis jälle jõulisest ja teravast Kes kardab Virginia Woolfi Marthast ja kui tal turbanimoodi alusmüts selle lampmütsiga koos peas on, siis ka mõningaid sähvatusi Elizabeth'i vanemana mängitud rollidest, nagu näiteks Agatha Christie The Mirror Crack'd-is. Selles mõttes müts maha, et temas nii palju peidus on... ja eks rase naine, keda ta seekord mängis - hormoonid ju möllavad ning selles mõttes on ta justkui 100 naist minutis ning need emotsiooniskaala värelused siia-sinna toob Lauli kõik lavale.

Jürgen Ganseniga käib minu jaoks kaasas teatav koomiku-slepp, aga siin on ta üks tõsisemaid tegelasi. Lisaks veel lavastaja, kuigi mingis mõttes tüpaažilt on ta ebalavastajalik. Paratamatult jooksid mõtted sellele, et kas Koppelmaa on kirjutanud selle tegelase enda pealt? Jürgeni mängus jäi mul kaks mõtet teineteisega võitlema - ühest küljest jäi mulje õnnestunud Koppelmaaliku tegelase loomisest, ent samas päris lavastajamõõtu ta välja ei vedanud. Kuigi võib-olla oligi eesmärk olla just selline koomiliselt mittekoomiline tegelane, kes on selgelt oma lavastajatöösse igal hetkel mõtetega uppunud, et kõike muud, nagu isegi naise rasedust, ta tegelikult ei näe. On vaid tema kunst ja tema ja näitlejad-teatritegijad ning laveerimine teatri ellujäämise nimel. Eks tõelised lavastajad-kunstnikud vist ongi natuke sellised?! :)

Risto Vaidla kujuneb ehk isegi tüki peategelaseks. Ja üsna eriskummaline ta karakter ju ongi - "tumm näitleja"! Kuigi kõik polegi nii, nagu alguses silmale paistab. Selles tegelases on peidus igasugust... ja seda varjama on Risto meister. Kuigi ma juba olen sarnast mängu temalt näinud, siis on tunne, et ta pidevalt areneb näitlejana muudkui edasi ja edasi. Iga rolliga nagu laieneks see, kuhu ta oma karakterite olemuslikkusega välja jõuab. Siiski ka siin on ta selline tõsisema olemise ning alfameheliku olekuga just tema tüüptüübis kinni. Kuigi eks salapärase prantsuse naise poolt tagaigatsetuna ja esinäitlejana sobis ta selline rollilahendus väga hästi. Ning oma "plahvatusstseeni" kus ta ennast õigustab, selle mängib üheks tüki suurimaks - just nii nagu see peabki olema.

Tegelikult oli algus päris intrigeeriv ja selline kodune tunne oli tekitatud, nagu vaataks mugavalt telekast mingit intervjuud, alles siis kui hämaras "uus omanik" mängu tuli ja karakter lahendati ärritavalt ebaprofessionaalselt, siis sain aru, et midagi on ikkagi viltu. Siis hakkasid stseenid tekkima, kus oli sees geniaalseid mõttepoegi, aga need ei viinud kuhugi või viisid halva maitse piirimaile. Näiteks ratsutamistrenni stseen - naljakalt nukuteatrina ja vaheldumisi kepphobustel sõiduga lahendatud, aga siis tuleb mängu pissi müümine ananassimahla pähe ning geniaalsus ongi lõhutud. Lisaks hakkas stseen venima ja hea idee saigi rikutud. Sarnast tunnet oli läbi tüki korduvalt - hea mõte visatakse õhku või tuuakse mängu, aga ootad, mis sellest saab, ent tegelikult see kustub kas mingi halva lahenduse tõttu või jäetakse lihtsalt see välja arendamata. Dramaturg Koppelmaas on igatahes potentsiaali. Näiteks oli huvitavalt psühholoogiliselt lahendatud tumma Timmu "kõne" - ta õigustab oma halbu iseloomuomadusi ja see "kõne" paneb sellele tegelase kaasa tundma, kuigi samas mõtled, et selline inimene ja tema "õigustus" ju kaastunnet ei vääri - see on absurd, mida ta suust välja ajab... Ja ometi oled justkui sellel hetkel tema poolt. Võõristav, aga näitab dramaturgi võimet inimeste emotsioonidega manipuleerida. Jällegi ei jõuta ju tegelikult sellega eriti kusagile, okei teised, isegi vastleitud uus pruut pöörab talle selja, aga mis siis? Natsinukuteatrit rohkem välja ei võeta, kuhugi selle teemaga ikkagi välja ei jõuta. Näitleja muutub tummaks tagasi, aga siis ikkagi ei muutu... segane värk... Vähemalt "laps" sünnib ära, kuigi veed tulid juba tükk aega enne seda kui lõpuks haiglasse sünnitama minnakse :)

Hinnang: 2+ (Kummaliselt isalik tunne tekkis, isegi kui see tükk ei ole päris šedööver, siis millegipärast on raske neid etteheiteid teha. Lisaks ei olegi nagu pahane, et minu aega oleks raisatud või et see kõik natuke kooliteatri suunas oli kaldu, sest tegemisrõõm paistis liialt läbi. Neli näitlejatööd olid ju head ning sisus oli mõttepoegi, mis oleksid võinud väga heaks areneda. Ma arvan, et lõpuaplausi ajal lavale kallistama läinud lavastaja vanaema aitas tekitada minus vanainimeselikku heldimust ning just nimelt seda vanemlikku tunnet, et ma armastan ju ikka teater Kelm'i edasi ja tubli üritus oli see sellegipoolest, sest kõik tahtsid ju anda endast parimat. Kummaline tunne, seletamatu tunne. "Minu India" ja "Morten Mortensoni aed" olid tublisti õnnestunumad tükid, mis väärivad suuremat vaatajaskonda ja isegi suuremat saali, kui see u.50 inimest mahutav peatselt Teater Kelmi nime endal pühkiv saalike... Aga selles saalis on oma aura, hea aura, eriline ja omalaadne võrreldes kõikide teiste teatritega. Midagi boheemlaslikku, nagu Helsingi ja Stockholmi põrandaalustes kinodes ja teatrites. Kahju, et Teater Kelm sellest välja peab minema, aga ehk uus "kodu", kuhu maandutakse saab olema vähemalt sama hea. Jään huviga ootama järgmisi lavastusi!)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Arvid Pirn'i ja Marleen Evisalu tehtud fotod on pärit Teater Kelm FB seinalt):

“Läbi/mäng”

Lavastaja: Karl Koppelmaa
Kunstnikud: Johannes Valdma, Karoliina Kull
Valgus: Martin Koldits
Laval: Lauli Otsar, Risto Vaidla, Jürgen Gansen, Markus Habakukk (lisaks ka lavastaja, kunstnikud ja valgustaja)
Esietendus: 15.03.2018

Surnud Hobuse Iseseisvas Teatrikompaniis töötab üks omapärane näitleja. 
Ta on tumm, mis on näitleja elukutset arvestades küllaltki raskesti ületatav takistus, kuid oma Pariisi Pantomiimikooli diplomi ning kolleegide postmodernismi armastusega on saanud temast trupis oldud paari aastaga asendamatu liige.
Ta on rahul. Kuni enam ei ole. Kõik lendab korraga vastu taevast. Salajane minevik Pariisist jõuab talle järele, teatrikompaniid ähvardab maffiasidemetega majaomanik väljaheitmisega ning kõigele lisaks on tumm näitleja armunud trupi uude grimmeerijasse, kuigi oli enesele lubanud, et ei aseta end iialgi nii ohtlikusse olukorda.
„Läbi/mäng“ on tragikoomiline lavastus möödavaikimisest.


Teisipäev, 27. märts 2018

Teatriliidu aastaauhinnad 2017.aastal esietendunud lavastustele

LAVASTAJAAUHIND - Ivar Põllu ja Mart Koldits, «BB ilmub öösel» (Tartu Uus Teater ja Von Krahli teater, teatrisarjas «Sajandi lugu»)

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND - Marian Heinat. Bess lavastuses «Laineid murdes» ja Kristi lavastuses «Beatrice» (mõlemad Vanemuine)

MEESPEAOSATÄITJA AUHIND - Martin Veinmann. Johan lavastuses «Saraband» (Eesti Draamateater)

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND - Harriet Toompere. Thessala lavastuses «Praegu pole aeg armastamiseks» (R.A.A.A.M.) ja Marfa Jegorovna Babakina lavastuses «Ivanov» (Eesti Draamateater)

MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND - Ago Anderson. Harald Kuremeri lavastuses «Kaarnakivi perenaine» (Endla ja Kuressaare Linnateater, teatrisarjas «Sajandi lugu») ja Maie lavastuses «Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola» (Endla)

KUNSTNIKUAUHIND - Rosita Raud. Kujundused lavastustele «Sonimine kahele» (Vene Teater), «Mees, kes ei teinud mitte midagi» (NUKU), «Guugelmuugelpunktkomm» (Vanemuine) ja «Lumekuninganna» (Ugala)

SALME REEGI NIMELINE AUHIND - Birgit Landberg ja Paul Piik. Lavastaja ja dramaturg lavastuses «Peks mõisatallis» (Must Kast)

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND - Renate Keerd. «Vaimukuskuss» (Von Krahli teater) ja «TAHE» (Tartu Uus Teater)

TANTSUAUHIND - Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein. «Connext»

BALLETIAUHIND - Jevgeni Grib. Alan lavastuses «Tramm nimega Iha» ja Hilarion lavastuses «Giselle» (mõlemad Eesti Rahvusballett)

MUUSIKAAUHIND - Juuli Lill. Koomiliste Cherubino ja paruness Adelaide’i ning traagilise Maria võrdselt veenev kehastamine ooperis «Figaro pulm», operetis «Linnukaupleja» ja algupärandis «Pilvede värvid» (kõik rahvusooper Estonia)

Märt-Matis Lill, Jan Kaus, Taago Tubin ja Taavi Kull. Erinevate teatrivormide meisterlik ühendamine ooperis «Tulleminek» (Vanemuine)

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND - Artjom Astrov ja Raul Keller. Originaalmuusika lavastusele «Forbidden Colors» (Von Krahli teater)

Aleksandr Žedeljov. Originaalmuusika lavastusele «IDEM» (Vaba Lava ja Vene Teater)

TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE AUHIND - Eve Komissarov

 ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND - Janno Jaanus

HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND - Annika Üprus

PRIIT PÕLDROOSI NIMELINE AUHIND - Rait Avestik

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND - Jaak Allik

KRISTALLKINGAKESE AUHIND - Sander Rebane

Reigo Tamm

ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND - Lavastaja: Helen Rekkor

Näitleja: Priit Loog

GEORG OTSA NIMELINE AUHIND - Mati Turi

EESTI NÄITLEJATE LIIDU AUHARA - Ene Järvis

TEATRIKUNSTI ERIAUHIND - Tartu Uus Teater ja Von Krahli Teater "BB ilmub täna öösel"

Võitjate üle kohut ei mõisteta :)
Ometi on mõne võidu üle rohkem hea meel kui teise üle... maitsed on lihtsalt erinevad...

Huvitav on ka see, et Oscarite jagamisel panin pihta 24st auhinnast 21; Eesti Teater, millega olen tunduvalt paremini kursis, panen pihta 17st 5 (auhindu oli rohkem, aga 17 neist oleks olnud võimalik ette arvata)! Jätab natuke imeliku tunde, nagu midagi ei klapiks...

Eriti hea meel on järgnevate võitude üle:
Harriet Toompere "Praegu pole aeg armastamiseks" (kuigi ka Ester oleks võinud võita), Birgit Landberg/Paul Piik "Peks mõisatallis" (kuigi ka Taavi oleks võinud Timm Thaleri lavastuse eest võita), Juuli Lill "Linnukaupleja", Raul Keller "Forbidden colors" (kuigi ka Rando ja Oliver või Ardo oleks võinud võita), Rait Avestik "Aarne Üksküla", Reigo Tamm, Sander Rebane, Helen Rekkor, Ene Järvis... Ja "BB ilmub täna öösel" (teise vaatuse) üle... Siiras rõõm on ka mitmete teiste võitjate üle (Rosita ja Martin näiteks), kuigi eelistasin kedagi muud võitma just sellel aastal ...

Kõige kurvem meel on, et "Ivanov" ei saanud ei parima kunstniku, lavastuse ega ka parima meeskõrvalosatäitja auhinda. Ise oleksin andnud võidu nominentide seast nendes kõigis kolmes kategoorias Ivanovile. Õnneks vähemalt Harriet Toompere tõi naiskõrvaosa auhinna sellele lavastusele, kuigi usun, et võidu Harrietile tõi pigem tema roll "Praegu pole aeg armastamiseks". Ivanovis oli teisi ja tugevamaid naiste rolle.

Mõned võidud olid küll täiesti alusetud võrreldes kõrvalolevate nominentidega, aga eks need võidud, nagu juba nominendidki olid oma žürii nägu. Kui mina oleks auhindu jaganud, oleks praegused jagajad vangutanud päid.

Samas mäletan ka aastaid kui nominendid ja võitjad on hämmastavalt suures osas päriselt parimatele pihta pandud.

Õnneks on alati "järgmine aasta" :)

Esmaspäev, 26. märts 2018

Enne meid oli veeuputus - NUKU/Vaba Lava


Eesti teatri "Sajandi lugu" sari on jõudnud 80ndatesse, ehk aega, mida vanuses 40+ inimesed teavad ja mäletavad päris hästi. Eriti keskendub lavastus aastatele 1986-1987, kuid alguse saab lugu sellest kui rahvast massiliselt Õismäe paneelmajade korteritesse hakkas kolima ning lõpeb Dr.Albani lauluga "It's my life"...kuna see lindistati aastal 1992, siis jõutakse ilusti Eesti iseseisvumisaega välja, mis siis sellest, et näpistatakse natuke järgmisest kümnendist juurde...

Minu enda 80ndad said alguse Mustamäelt. Sõpruse pst.190, korter 35 (selles mõttes oli paralleelide tõmbamine näidendi teksti ning selles toimuvaga väga lihtne). 1980ndal läksin 7.keskkooli esimesse klassi. Peatselt kolisime ka kesklinna, eestiaegsesse majja Lomonossovi tänaval (sama maja teiselt korruselt ühielamu-toast me mustamäele kolisimegi, tagasi sellesse majja vahetasime näitleja Rudolf Nuude surma järel tema korterisse, mis tema lesele ja pojale jäi suureks. Meie majas elasid ka Lepo Sumera ja mitmeid teisi kultuuriinimesi), te.e- ja raadiomaja vahele. Ühtlasi sai hakatud kooli kooris (Liivi Urbeli ja Tiia Loitme juhendamisel) ja ansamblis Kurekell (juhenda Ülle Raud) laulma. Esimese 7 kooliaasta jooksul sai lauldud ka 7 laulupeol nii kammer-, sega- kui poistekooriga (ehtne sidusus selle lavastusega!) Ja Kadriorus Reet Kaasiku (hiljem Krieger) tantsutrennis käima (ka tantsimine on lavastuses esindatud... kas tõesti kõigil meil oli 80ndatel nii sarnane elu, nii sarnased nostalgiaäratajad?! :)). Trenne sai tehtud tegelikult veel igasuguseid - sulgpall, korvpall, ujumine... aga tants sõi need teised kõik ära. Isa töötas Viru-hotellis, seega oli meil palju välismaalastest tuttavaid ning muidu ka elu-olu ilmselt lahedam kui paljudel teistel. Uhkeks ma küll omaarust sellepärast ei läinud, ikka jagasin kõike sõpradega, aga ema-isa tuttavate toodud Suosikki-plakatitega sai juba varajasest poisikesest peale äritsetud, rääkimata kõikvõimalikud välismaa nätsud ja kommid, mida ise ei jõudnudki alati ära mugida. Elektroonikamängud jm.. see tolleaegne oli nagu mingi paralleeluniversumi elu kui praegu sellele tagasi mõelda. Vanemad läksid lahku üsna varsti pärast kesklinna kolimist (isa leidis teise naise), aga mõni aasta hiljem leidis ema uue mehe, kes juhtumisi oli soomlane. Nad abiellusid ning kesklinna korteri vahetasime kooperatiivkorteri vastu lasnamäel - Fedjuninski tänaval (hiljem Paekaare), sest selle saime jätta omale (riigikorterist oleksime tolleaegsete seaduste järgi pidanud loobuma) kui 1987ndal aastal (muide samal aastal, kui etenduses toimub suur veeuputus ühes Õismäe majas) kolisime ära Soome... Ega ma kogu seda mahhinatsioon-poliitikat ei tea, mida ema nende venelastega ajas, kes meie korterisse kolisid. Tollel ajal ei huvitanud ka eriti. See oli toona pigem reegel kui erand (vähemalt Tallinnas), et kõik ajasid mingeid ärisid ja nahistasid ma-ei-tea-mille-kallal... nagu ka ehtsalt piltlikustatult selles Jaak Kilmi ja Kiur Aarma lavastuses (dramaturgid Andris Feldmanis ja Piret Jaaks). 

Vaba Lava saali laval on tegelikult mitu lava - paneelmajamotiividel on karp-korterid siin ja seal, üleval ja all. Kõigis neis toimus ka sõnatut tegevust ning taustaseinadel näidati video-filme (ka Õismäe üldplaani, mõne korteri sisu, jutustustes olevaid tegelasi, ehk majaelanikke või ajastukohaseid dokk-kaadreid ning ka selle tüki jaoks filmitud klippe... uputuse ajal muidugi ka vett). Lisaks veel üks suur televiisorimoodi "karp". Lava keskel lift koos selle juurde käiva šahtiga ning läbi, üle ja igalt poolt käänduvad torud (väga hea, olustikuline ning sisuga seotud kujundus Liina Keevallikult). Tegelaste kostüümid olid küll lihtsad, ent koolivormid olid ju toona sellised ja pioneeri-kaltsud muidugi kaelas... Hiljem aeroobika-säärised jm nipet-näpet ajastule kohast (soeng, meik)... Üks peategelastest, kes kandis seljas heavy-bändi t-särki, siis see särk oleks ainult võinud olla kas Iron Maiden või Accept või Scorpions või Judas Priest vms logoga - neid ju kõik mäletavad-teavad eredalt sellest ajast...

Naljakas, aga lavastuse kunstniku - Liinaga, olime me koos Samblapõllu spordilaagris lastena (käisime ka mõlemad 7.keskkoolis, tema oli minust klass vanemate seas... see "plikade kamp" kuhu ta kuulus, olid minu arvates ühed lahedamad tüübid terves koolis). Seal laagris sai nii George Michael'it kui Madonnat lauldud kui ka kõikvõimalikke 80ndatel poppe asju kuulatud, mängitud ja tehtud. Sellepärast ongi minu jaoks kõige suurem kriitikanool selle lavastuse muusikavaliku pihta. Kamoooon - see oli ju 80ndad - praeguse pop-muusika häll!!! :) Eelkõige esimeses vaatuses oli muusikavalik viltune... Ei teagi, kes selle laulude valiku on teinud, aga kuni selleni kui teises vaatuses lauldakse "Kolumbus, Gagarin, hoirassaa. Kord jooksid ringi poistena.." olid lauluvalikud kergeltöeldes imelikud. Eriti tobedana mõjus kuulus (ja imeilus) Georg Friedrich Händel'i soprani aaria "Lascia chi'o pianga" kohas kui üks peategelastest heavy-lõustu maalis (ja sellega hakkas raha teenima)... seal oleks pidanud kõlama Iron Maiden vms... okei, Lascia chi'o pianga sõnad on vabadusest, ent hoopis teises kontekstis ning suuremale osale publikust ju nagunii arusaamatud. Samas kui muusikalise kujunduse pärliks kujunes stseen milles üks peategelastest oma suurest Seiklusjutte maalt ja merelt sarja "15-aastase kapteni" fänlusest jutustas ning ta jutustas ka natuke seda raamatuseiklust ümber. Aafrikasse jõudes tehti kummulikeeratud malm-pesukaussidel just õiget "aafrika-muusikat"!

Tegemist oli eelkõige "jutustava" teatriga, ehk 3 last, kes selles Õismäe tee 10 aadressil asuvas majas toona elasid, räägivad vaatajatele oma loo tollest ajast... nüüdseks muidugi täiskasvanuna ja ajaliselt distantsilt. Niimoodi saavad vaatajad teada nende tegelaste rõõmud, juhtumised ja traagikad ning imed - nii nagu meie kõigi eludes neid on läbisegi. Kuid pealtvaataja-kuulajana saab teha ka naljakaid ja põnevaid sõlmesid erinevate tegelaste lugudes, nende enda teadmata kokkupuudetes teiste lavastuse tegelastega. See tõstab selle "jutustamise" kõrgemale tasemele kui lihtsalt "õismäelaste juhtumised 80ndatel". 


Neid kolme peategelast, kes oma lugusid vaatajatele vestavad kordamööda vaheldumisi, mängivad Anti Kobin, Liivika Hanstin ja Mihkel Tikerpalu. Kõik lahendavad oma tegelased natuke isemoodi, seega loovad ka lisaks jutuvestajale karakteri. Anti karakter on selline innukas, silmad säravad, muhe, kelmikas ja igas olukorras positiivne ning alati väljapääsu leidev nutikas poiss ja mees, kes nagu kass, kes alati käppadele kukub, jookseb ikka elus edasi. Uudishimulik ja igale poole oma nina toppiv, enda meelest asjalik ja varajasest east peale ärimees ja asjaajaja.

Liivika karakteriks on tüdruk, kes on klassikaline "hea laps". Malbe, heatahtlik ja südamlik. Lapsena baleriiniks saamisest unistav ning igal pool ja alati tantsiv, vanaema armastav ja austav, majavalitsuse esimehe tütar. Hiljem - noor, iseseisvust tagaotsiv, iseteadlik, samas ka pisut seiklusjanuline (eks need, kes suhteliselt rangete ja ontlike vanemate võimu alt vabanedes järsku "vabadust ja iseseisvust" tunnetavad, nendel tekibki selline vajadus midagi ise otsustada, ise teha, ise luua oma tulevikku). Selles karakteris oli ka omajagu traagikat ning Liivika, rõhutatud kulmude ja kaastundlike, pisut ehk isegi kurbade silmadega andis sellele tüdrukule täiesti tugevalt oma näo ning karakteri. Suurepärane kui jutustajana on näitleja võimeline midagi niisugust tegema!

Kolmandaks Mihkel, kes muide ongi päriselt sündinud asetleidnud "veeuputuse" aastal, aga tema karakter on tõsine, kohati isegi natuke kurja olemisega poiss. Nagu tiinerid ikka - ei saa neist alati sotti, mida nad tahavad, mida elust arvavad või mis neid järjekordselt ärritab. Ja eks neid kõige rohkem ärritabki see, et neist keegi aru ei saa : ) Hiljem saab temast kukeharjaga punkar Junno, kamba juht ning bändi-tegija.

Anti Kobin'i tegelasega tundsin kõige rohkem sarnasust, kuigi ka teistes tegelastes oli kilde, millega samastuda (ka Liivika Kristiinaga ja seda mitte ainult tantsimisega seotult, aga näiteks tema uni, mida minagi (nagu paljud mu sõbrad-tuttavad) lapsena tihti nägin, selle vahega, et mina enda lendamist unes ühel hetkel enam kontrollida ei suutnud ja no mingit kaevu uppunud tüdrukut ma ka ei mäleta, et oleks näinud). Samas Liivika mäng ja lugu kooskõlas pakkus mulle paaril korral isegi külmavärinateni hingepuudutust. Kõige kaugemaks jäi Mihkli Janno, kuigi tunnen ja tundsin ka mitmeid temasuguseid. Ja triitoneid sai mustamäel elades pidevalt sõpradega püüdmas käidud, hiljem neid koju tassitud ja vanni "elama" pandud :)

Torud on selles loos tähtsal kohal, seda nii katkiste veetorude näol kui ka vahvlitorud, mida esimesed kooperatiivfirmad tollel ajal tänavatel müüsid. Nn. "Retrovahvleid" sai ka vaheajal puhvetist - mõnus nostlagialaks (kuigi ka kodus saab vanad head nõuka-aegsed vahvlirauad paar kolm korda aastas ikka sahvrist välja tiritud. Teises vaatuses täidab tervet saali ühel hetkel mõnus vahvliküpsetuslõhn (muide mingi huvitav sissejuhatav "lõhn" on ka Vaba Lava saalis enne etenduse algust). Ja lavale ilmuvad ka vahvlid. Ühe neist saab Anti Kobin enda kätte ning kohe kui seda nägin, tundsin, et see vahvel rändab veel minu kätte... Anti tegelane muudkui jutustab ja jutustab oma lugu... ja siis ta läheneb esimesele reale... mõtlesin, et ta liigub minu paremal käel oleva mehe suunas, aga siis keeras enne temani jõudmist järsku minu suunda... ma hoidsin oma käsi kramplikult rinnal risti ja ei teinud nägugi, et hakkaksin seda vahvlit vastu võtma, samas kui mu vasakul istuv teatrikaaslane võttis käed just vabaks ning Anti enne minuni jõudmist pööraski hoopis tema ette ning vahvel maandus mu teatrikaaslasele :) Pärast koduteel arutasime, et ka tema tundis, et nii kui Anti selle vahvliga seal laval oli, et see tema käes ühel hetkel maandub... Sensitiiviks oli aga hoopis tükis Liivika/Kristiina vanaema :) 

Nagu näha, siis nostalgitsema ja kaasamõtlema võtab see lugu kerge vaevaga. Lavastuslikus mõttes tundub kohati, et natuke isegi liiga kerge vastupanu teed oleks mindud, kuigi tegelikkuses lihtsalt kõik on nii hästi komponeeritud ja paigas, et asi laabub perfektselt ning jätab sellepärast "lihtsa" mulje. Vaevalt, et lastega koostöö tegemine lavastaja seisukohalt kergemate killast on. Lisaks veel - lapsed laval ja väga lihtsalt muutubki kogu tervik nö. "lastelavastuseks". Siin on laste lavaletoomine siiski tabavalt nostalgiamõttes ühenduste tegemiseks väga osav, nutikas ja sobiv lahendus. 

Dramaturgiliselt meeldis kõige rohkem, et kolm peategelast oli pandud teineteise teadmata omavahel "ristuma" - lisaks "aafrika pesukausitrummidele" olid minu jaoks lavastusterviku kõige suuremat elamust pakkuvamad just nimelt need dramaturgilised nõksud - üks tegelane on just jutustanud kuidas ta ufoga liftis kohtus kui teine seletab lahti, miks ta end hõbepaberi sisse mähkis - nimelt läks osmiumile järele, et sellega äri teha ning imestas omakorda teise tegelase tegutsemist :) või siis see kuidas ühe jaoks oli radiaatorile koputamine morsetamine, teisele jällegi "Luikede järve" muusika või ka näiteks sammude kokkuviimine loos, mida noor tantsija Õismäe tiigi ümber ja peale jättis, aga teine neist hoopis midagi muud välja luges. Selliseid pisikesi kavalaid kokkuviidud ühendusi oli mitmeid ja see näitab dramaturgide (Andris Feldmanis ja Piret Jaaks) taset! Lisaks ka muidu mitmeid tekstilisi humoorikaid kilde - tabavad nimed tantsudele, mida noor baleriin elutoas oma vanematele esitas, varaküps noor, kes oma isa paneb paika lausega - "ära sina ole nagu Nõukogude Liit", kui paps oma tütrel tahab tantsimist keelata või miks ka mitte tubades olevate videolõikude ja lavaltoimuva koostoime - näiteks kui laval punkar teeb oma korteris bändi, siis alumisel korrusel proua videos kepiga vastu lage toksib - tulid küll omaaegsed korteripeod meelde ja alumise korruse toksimised ei olnud sugugi harvad :)

Hinnang: 4 (Usun, et sellest etendusest leiab igaüks midagi. Kes nostalgiat või mälestusi, kes nõukaaja absurdi, kes kõrgetasemelist poistekoori laulu, kes väikest tantsupalavikku, kes hästimängitud jutustamist ja/või head dramaturgiat, kes huvitavalt omapäraselt ja selles mõttes isegi värskelt video- ja filmikunsti teatrilaval näitlejate mänguga segamist. Pretensioonitu, natuke naeru, natuke hingekriipimist, natuke kõike. Samas olid ka tegijad kuidagi kindlapeale läinud. Niimoodi ühte ajastut "jutustades" vaatajate ette lahti laotades ei eksitud ei ajastuga, ega ka ärritata kedagi arusaamatult kõrge kunstilise lähenemisega, millest lõpuks ei saagi päris täpselt aru, millest räägiti, kas piibellikust üleuputusest või vabaduse tuulte puhumapääsemisest. Siin on see selge. Eks umbes 1986-87nda kandis see vabanemine ju lahti läks - Hirvepark ja muu... mis päädis taasiseseisvumisega 3 aastat hiljem. Samas on ka kunstilisust. Allegooriad on olemas, irvitamine stereotüüpide üle, filmi ja elu segamine, laulu-tantsu ja draama segamine ja palju muudki. Kilmi ja Aarma on rohkem siiani olnud filmimehed ja selles mõttes tark tegu segada seda kindlat jalgealust uuega! Tulemus mõjus vaataja jaoks natuke uudne, aga samas kindel. Puhas ja toimiv lavastustervik.)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod on pärit NUKU FB seinalt):

Enne meid oli veeuputus

2 H 30 MIN|TÄISKASVANU|VABA LAVA SAAL
Eepilise kommunaaldraama keskseks sündmuseks on kõikide vanade kultuurrahvaste legendidest tuttav veeuputuse motiiv. Seekord saab see alguse augustis 1987, soojaveetorust aadressil Õismäe tee 10, korter 62.
Läbi ühe maja loo räägime kümnendist, mis vormis ümber Euroopa kaardi, kogu maailma ideoloogilised jõuvahekorrad ja inimeste unistused. 1980ndate alguses kehastas moodne nõukogude korterelamu eestlastele võimalust kõigi mugavustega eluks, kümnendi lõpuks sai sellest trööstitult hall monument ebaõnnestunud utoopiale. 
Jälgime seda arengut läbi kolme toonase lapse silmade. Elanud üle veeuputuse, tuleb neil hakata looma uut maailma. Uurime tagasivaateliste monoloogide, arhiivikaadrite ning lavastusliku videomaterjali abil, kuidas põimuvad isiklikud lood ja suur ajalugu, asetades maailma keskpunkti ühe paneelmaja Õismäe teel.
„Enne meid oli veeuputus” on NUKU teatri ja Vaba Lava ühislavastus 1980. aastatest EV100 teatrisarjas „Sajandi lugu”. Lavastus sobib täiskasvanutele ja gümnaasiumiealistele.
Tähelepanu! Etendus ei toimu NUKU teatris, vaid Vaba Laval. Vaba Lava asub Telliskivi Loomelinnakus (Telliskivi 60a). 
Mängivad
NUKU teatri näitlejad Mihkel TikerpaluAnti Kobin ja Liivika Hanstin. Noored näitlejad Amanda-Hermiine Künnapas, Villem Roosa (NUKU noortestuudio), Keijo Norden (NUKU noortestuudio), Samuel Mooses Kaljuste või Robin Roosna, Eric Tohver või Villem Turk, Marleen Sandberg (Tallinna Balletikool) või Karoline Bart (Tallinna Balletikool) ning Angeline Ala või Amia Victoria Vohli (Kaie Kõrbi Balletistuudio õpilased). Kaasategev Tallinna Poistekoor.
Autorid ja lavastajad: Jaak Kilmi, Kiur Aarma
Kunstnik: Liina Keevallik
Muusikajuht: Lydia Rahula
Dramaturgid: Andris Feldmanis, Piret Jaaks
Videokunstnik: Alyona Movko
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Koreograaf: Olga Privis
Filmikunstnik: Katrin Sipelgas
Operaator: Mait Mäekivi
Esietendub 22. märtsil 2018 Vaba Lava saalis

Reede, 23. märts 2018

Prohvet - Must Kast


Öeldakse tihti, et teine etendus läheb aia taha... Mina nägin seekord just nimelt "teist" etendust... ja millegi aiatahaminekut ma küll ei märganud :)

Lavaloo raamistikuks on 2 vaatust, mis on jagatud 9+1 peatükiks (viimane antakse paberil kaasa, aga sellest natuke hiljem). Inimkonna arengu/emotsioonide/inimsuhte arengu... kes kuidas neid nö."peatükke" ja loo arendust võtta tahab, aga kõike katab keskkonnateemaline allhoovus. Küll aga annavad need peatükid mõnusa "raamatulugemise" tunde ja ainest ning aluse tegijatele stseenidevahetuseks ning uue, tervikloo osa jutustamiseks. Jutustamine ei ole muidugi "jutustamine", vaid filosoofilisemate mõttelugudega kokkuseotud sketšilike stseenide jada - mõned naljakad, mõned tõsised, ja kui tehtigi nalja, siis ikka tõsistel teemadel. Lava, oma ülesehituselt oli ruut koos külgedele asetatud maharaiutud metsa(?) kujutavate osadega. Publik istus mõlemal pool lava. Natuke tõi meelde "Peks mõisatallis", kuigi ilma mullata ja lugu ka ju hoopis teine, samas hajusaid paralleele võiks veelgi tuua.

Mnjahhh, keskkonnateemad... nendest tuleb rääkida ja rääkida ja rääkida ning eriti lahe kui seda tehakse sellises mängulises võtmes, segades meeltlahutavate naljade ning tõsisemate filosoofiliste mõttekäikudega, mis kõik kokku on maskeeritud mänguliseks.

Mis mulle meeldib Musta Kasti juures on see, et kõik nende lavastused, mis ma siiani olen jõudnud näha, on mingis mõttes idealismi ja olulistele asjadele kaasarääkimist propageerivad - nad ajavad õiget asja ning sedasi on selgelt õigustatud, miks nendest teemadest tahetakse rääkida ning ühtlasi on ka vaatajale väärtuslikud ning mõtteid ärgitavad. Kui teema on võõras, siis ka silmaringi laiendavad. Teatris idealism on jällegi selline peen nöör, mida mööda käia, sest natukene tasakaalu kaotada ja kohe mõjub see pealesurutud, lapsiku või sinisilmsena. Natuke võib kõiges kolmes seda lavastust süüdistada küll. Esiteks tundsin, et olles vanuse mõttes "40ndates", mõjusid mõned teemad ja teemadepüstitused tunduvalt noorematele. Sellest pole küll midagi, sest eks tegijadki ole tunduvalt nooremad ja eelkõige kõnetavadki omavanuseid ja nooremaid ning minusuguse vanuri jaoks oli siin ikkagi piisavalt ka seda tasakaalukat nöörimööda kõndi ehk mõtlemisainet ning emotsioonetekitavaid lõike kui ka nii visuaalselt ja lavastuslikult kui sisuliselt huvitavaid leide. Selle pealesurumisega jäi tiba liiga selgelt paistvaks kuidas esimesse vaatusesse oli pressitud sisse riburada kõik need suuremad praeguse hetke "looduse"-teemad - metsade lageraie, tselluloositehas... ja isegi lendoravad... Samas kui see kuidas need "lendoravad" olid lavastuslikult ja liikumise mõttes lahendatud, seda nautisin väga! Liikumisjuht Jaanika Tammaru on teinud läbi etenduse väga head tööd! Ta kohe oskab leida õigele tonaalsusele lükkavaid ja vajalikku ahhaa-efekti loovaid ja põnevaid lahendusi. Kujutan ette, et teatrikoolis näiteks kui lastakse teha etüüdi "lendorav", siis just nii võiks seda ideaalis lahendada :) Sobis nagu rusikas silmaauku sellesse etendusse. Ja jällegi see balansseerimine, sedapuhku auteur Kaija M Kalveti poolt  - tõsised teemad, aga natuke huumorit sisse ning tervik mõjub kohe huvitavalt.

Põhimõtteliselt on tegemist sketšilike väikeste lugudega, mille seovad tervikuks kahe noore inimese armastus ja kooselamise algus, teisalt ahvid, kes neid kimbutavad, kuulutavad peatükke välja ja ka publikut oma loomalikkusega isegi hirmutavad... Jällegi väga osavalt Jaanikal lahendatud liikumine ning Kaijal lavastatud, et vaatajana jäi selline hirmuäratav tunne, et iga kell võivad nad publikule kallale karata... seda võiksid ju ka inimesed laval tunda - huvitav duaalsus ning sild inimtegelaste vahel laval ja publiku seas - haarab vaatajad endaga kaasa... ahvid on ju ettearvamatud... ja ongi etenduses... aga publikule nad kallale ei tule... neljas sein on põhimõtteliselt terve tüki ees... peale selle, et vaheajaks visatakse artikleid lugemiseks...

Vahetult enne vaheaega on muidugi esimese vaatuse lõpp ning ma arvan, et just mõlema nii esimese kui ka veel eriti teise vaatuse lõppudes on kõige rohkem lavastuslikku sisukust ja psühholoogilist naudingut, mida muidugi saab iga vaataja ise enda jaoks omamoodi lahti mõtestada, kuid mis minule mõjusid väga nutikate lahenduste ning tavaeluga sidumistena. Nimelt esimeses vaatuses filigraanselt jõutakse sõnumini "Inimesed ärgake üles!" Plakatlik loosung, aga selleni jõudmine on lihtsalt nii coolilt lahendatud! Ja lavastuse lõpp... Siinkohal soovitan lavastust mitte näinud inimestel hüpata järgmise lõigu juurde (see, mis algab punase tähega), et mitte rikkuda oma tuleviku vaatamiselamust ühe olulise mõttekilluga, kuidas mina seda lahti mõtestasin...siis kui peaks saabuma 10.peatükk - seda enam nö. ei juhata sisse, ehk seega ei dikteeri "ahvid" - seda ütlevad seekord inimesed ise! Ja selle sisuks jäi niimoodi sõnadega lahtimõtestamata jätmine see, et 10.peatükiks on see "milliseks inimkond selle elu edasi kujundab"... mul tekkis hetkeks vaimustus, et see nii hästi on osatud lõpetada! Jah, ütlesin "hetkeks"... sest saalist väljudes jagati kätte "10.peatükk", milleks oli "abielu"... pähh... mu illusioon rikuti kildudeks. Teatrikaaslane veel pahandas, et miks mul on vaja igasugust "paberi"pahna (loodetavasti oli taaskasutatud paber!) kaasa tassida... No ok, see andis sellele hoopis teise raami ja eks seegi ole mingis mõttes õigustatud... lihtsalt enam ei olnudki lavastuse lõpp geniaalne vaid lihtsalt hea... mõnikord on mõni asi nii väiksest nõksust kinni... Võiksin siia pikalt kirjutada sellest, et siiani pole mitte keegi suutnud lahti seletada adekvaatselt, miks peaksid inimesed abielluma? Armastusest? Kas siis ilma abiellumata ei armastata teineteist? Armastuse tõestamiseks? See on ju absurd kui seda peaks "tõestama"! Sidumiseks? Kui armastus ise juba ei seo, siis on abielu juba ette hukatusele määratud! Riigi ees näitamiseks oma seotust? Riigi pärast abielude - lollus, miks peaks kellelegi näitamiseks abielluma! Ok, see teema on liiga lai ja liigub siit mitmes suunas edasi ning üldsegi mitte otseselt lavastusega seotud, lihtsalt ärritab mu alati üles, nagu see paberil jagatav lõik Gibran'i Prohvetist :)

Lemmikuteks "peatükkideks" tõusidki paar-kolm koomilisemat - "lendoravaid" juba mainisin, aga veelgi lahedamaks kujunes Liisu Krassi tegelase tädidega spaas käimine. Ja seda jällegi mitte Liisu idealistlik "on your face" keskkonnaalase tõrelemise pärast seal lõpus, mis liigitub sinna nö."balansikaotuse" poolele, vaid pigem just need "tädid", kelle humoorikalt lollaka tekstiga omavaheline aelemine töötas "on your face" ka ilma selle lõpu-epistlita. Ja kolmandaks lemmikstseeniks oli "riikide lasteaed". Minu jaoks uudne, ja lihtalt lahe lollitamine, kui selle eest sisukas! Kuhu Eesti ka sisse toodud, aga just see Eesti osa oli seal no niiiiii äärepeal balansi kaotamisele... samas mõistetav muidugi, et Eesti ju kuidagi oli vaja sisse tuua...

Näitlejatööd olid Karl Edgar Tammi, Kristian Põldma ja Kaarel Targo kõikvõimalikel kõrvaltegelastel - mängulised. Nemad olid ka need "ahvid", vastukaaluks tõsisematele tegelastele, keda kehastasid Liisu Krass ja Mihkel Kallaste, ehk siis nö. "inimestele" ahvide seas. Minu teatrikaaslane küsis Kristian Põldma kohta, et kes see näitleja on, sest tema meelest oli just Kristiani mäng kõige huvitavam (mina vastu, et endine Ugalalane... nimetasin erinevaid lavastusi, kus ta teda näha oleks võinud - meelde tuli ta talle lõpuks Uusbergi "Kahe isanda teenrist"). Minu arvates olid need ahvid kõik natuke isemoodi kid samas üks ahvide "jõuk" ja nad kõik olid väga head, ka stseenides, mis keskendusid inimestele, olid ahvid ikka "ahvid" ja vaatasid ning kuulasid "ahvidena". Kristian oli ka minu jaoks seekordseks nö. "avastuseks/üllatuseks" - tihti märkasin kuidas tema tegutsemist jälgisin nagu loomuldasa. Kaarel on mu ammune lemmik ning nii kui ta häält oli kuulda, siis pöördus täheepanu temale ja hääl on tal vinge! Liisu mõjus väga tugevalt juba Thijl Ulenspiegelis (kõrvalpõikena ütleks, et ta on tunduvalt tugevam ning huvitavam "teatri" kui "ekraani"näitleja. Siin on ta lausa nauditavaks tasakaaluks oma malbe rahulikkuse ning igal hetkel väga selge ja puhta diktsiooniga poiste lollitamistele. Mihkli mängust ma lugesin ilmselt rohkem välja kui seal oli, nimelt ta on nii muheda tüpaažiga, et selliseks tõsiseks (tundus natuke) tuli tal end suruda. Või oli sellel mingi mõju, et ta vahepeal lendoravaks käis ja siis tagasi tõsine "mees" oli. Midagi selles võrrandis igatahes päriselt ei klappinud, aga ei oska ühe vaatamise põhjal täpsemalt öelda mis. Samas ega midagi halvasti ka ei olnud. Liisu ja Mihkel esindasid ka üldisemas plaani naist ja meest - tõsine ülesanne ja nõuabki tõsisemat lähenemist. Karl Edgar Tammi mäng oli eriti selle "hirmuäratava" ahvina väga tabav, kuigi nö. pea kiilakas ja mängida ahvi... see natuke oli selline muhelema ajav kontrast, aga eks publikul peab nagunii olema ettekujutust :) Tegelikult pakkus ta seal sees tegelasena veel huvitavaid külgi endast, mida siiani pole näinud. Ja veelkord mainin Kaarli vinget häälematerjali ja see, et ta väiksem/kergem teistest on, see andis jällegi liikumiseks sobivaid koreograafilisi võimalusi Jaanikale või lavastuslikke võimalusi Kaijale. Väga hea kokkumäng kõigilt viielt näitlejalt ning lavastajalt selle terviku loomisel - mõnus ansamblitunnetus tekkis. Olulisel kohal oli ka Karl Markeni loodud valguskaart, sest oli stseene, mis olid ka valgusele üles ehitatud.

Ja põhiline sõnum, mis kõlama jäi: "Hoiame seda, mis meil on!"

Hinnang: 4 (Kuigi ma veel teatrist lahkudes mõtlesin, et eks see natuke noortele oli ja ma tundsin nii vana ja tähtsa ja targana mõnedes kohtades, aga koju jõudes ning excelisse erinevaid lavastuse osiseid paigutades oli teine lugu - see lahe mäng kogu trupilt ja mõnusad lavastaja Kaija M Kalveti väljamõeldud lahendused, vaikselt, aga kindlalt üheks eesti draama-lavastuste parimaks liikumisjuhiks liikuva Jaanika Tammaru tabav füüsiline-teater ning tegelikult need mõned väga head sisulised leiud, mida autor Kaija on siia sisse kirjutanud, tõstsid selle üheks tugevamaks sellel aastal seninähtud tervikuelamustest. Oli, mille kallal iriseda, aga oli ka selliseid üllatusi, mis jätavad karbi lahti. Ja mis peamine - huvitav oli. Keskkonna-teemaliste lavastuste puhul on alati ka teema olulisus oluline faktor.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Ruudu Rahumaru fotod):

PROHVET
keskkoolinoortele (15+), täiskasvanuile
AUTOR Kaija M Kalvet
LAVASTAJA Kaija M Kalvet
KUNSTNIK Illimar Vihmar
VALGUSKUJUNDAJA Karl Marken
LIIKUMISJUHT Jaanika Tammaru
PROJEKTIJUHT Katrin Loss
LAVAL
Liisu Krass — Naine, Pingviinimamma, Viies
Mihkel Kallaste — Mees, Lendorav Herman, Neljas
Karl Edgar Tammi — Mizaru, Toomas, Lendorav August, Sander, Minna, Pingviinipoeg Fjodor, Teine, Marek, Hiina, Kristjan
Kaarel Targo — Kikazaru, Rein, Lendorav Hans, Tauno, Malle, Pingviinipapa, Esimene, Martin, Saksamaa, Eduard
Kristian Põldma — Iwazaru, Kalle, Lendorav Hubert, Aleks, Merle, Pingviinipoeg Fredrik, Kolmas, Madis, Ameerika, Karel

“Prohvet” on lavastus keskkonnaprobleemidest ning nendega kohaneda püüdvast inimliigist. Ehkki inimkonna tarbimiskäitumise muutmise vajalikkusest on räägitud juba aastakümneid, hakkavad sellega seotud ohud Eestis tasapisi alles nüüd, aastaringse halva suusailma valguses, inimeste igapäevateadvusesse jõudma. Kuid ka muu maailm ei anna meile selles vallas palju eeskuju: millegipärast ei suuda inimene isegi võimaliku katastroofi lävepakul loobuda oma argimugavustest, mis paratamatult kogu planeeti tumeda ja tundmatu tuleviku poole tõukavad. Ning muutuse algatamisest iga kell kergem on tõdeda, et “nii on see ju alati olnud”.

Kui palju on üksikinimene võimeline ennast ümbritsevat mõjutama ja muutma? Kas enesehävituslikkus on vältimatu või on meil siiski midagi, mis suudaks sellele vastu seista? Kas ühe väljasureva keele kõnelejal on üldse mõtet püüda midagi korda saata ülerahvastatud planeedil, kus tema kultuur ja keel jäävad valdavale enamusele igaveseks mõistetamatuks?

“Prohvet” seisab idealismi ja siiruse eest, pakkudes äratundmist ning kurbnaljakat peegeldust progressiusku ühiskonnale. Lavastus on suunatud kõigile, keda huvitab ümbritsev maailm ning selle jätkusuutlikkus.

Igale etendusele järgneb avatud vestlusring!

Esietendus 16. märtsil 2018 Genialistide Klubis.
KESTUS 120 minutit, vaheajaga


Kolmapäev, 21. märts 2018

Mitteinimene - On Teater


On Teater tõusis minu jaoks Eesti teatrimaastiku "kaardile" kui vaatasin eelmisel sügisel selle suhteliselt noore teatri (loodud 2015) eelmist lavastust "Maailma ilusaim tüdruk". Sain isiklike seoste ja huvitava lavastusliku ülesehituse, hea mängu ning põneva ja liigutava loo pärast puudutatud. Vahelduva eduga jälgides tegijate (Kaisa Roover ja Siim Maaten) teekonda nende uue lavastuseni läbi On Teatri FB seina ja sealsete blogiviidete, sai natuke aimu, mis järgmiseks tulemas on. Ilmselgelt on tehtud palju taustatööd materjalidega, et neist inspireerituna kirjutada oma lugu. Lugu, mis omakorda inspireeriks kaasamõtlejaid, kaassüdantvalutavaid ja keskkonnateemadest huvituvaid inimesi. Ilmselgelt puudutab teema tegijaid südame- ja hingepõhjani. Tegelikult peaks puudutama igaüht meid siin pisikesel planeedil, mida katastroofilise kiirusega hävitame. Saeme oksa, millel istume, teadmata ja oleme ausad - ka huvitumata, mis siis saab kui ühel hetkel tõesti see oks raksatab ja meie koos sellega alla prantsatame... Aga kuhu me kukume? Kas jääme ellu? Vaevalt...

"Manjana" epideemia on juba nii sügaval geenides, et noored muutuvad üha pohhuistlikumaks, räägitakse Y-generatsioonist, keda ei huvita enam miski, on ainult nemad ja nende nabaümbrus... näiteks ei tahetagi enam tööd teha, vaid ainult lõbutseda, kohustused või tegelikult kõik visatakse homse varna, küll kuidagi ikka asjad laabuvad... Z-generatsioon on muidugi lootus uus ja lootus on On Teatril, et kui asjadest rääkida ja inimeste südametunnistusele koputada, siis ehk midagigi on võimalik veel ära teha. Kui kasvõi ühte inimest selle lavastusega suudetakse mõjutada, on juba kogu ettevõtmisel väärtus meie kõigi jaoks!

Lavastuse kõige positiivsemaks teguriks osutubki see, et ei räägita ainult probleemidest ja sellest kui suures jamas me oleme, vaid tuuakse ära ka konkreetseid lahendusettepanekuid! Seda selliste lugude puhul tavaliselt ei juhtu. Ikka on lihtsam piirduda näpuga näitamise juures ja ajada vahtu ning hirmujutte. On Teatri lähenemine on selles mõttes positiivselt teistsugune, et eks hirmutada on ka natuke (kasvõi läbi lillede) vaja, see on ju kogu teema mõjuvuse eelduseks, sest kui kohe nüüd ja praegu reageerida, on ehk veel võimalik tõesti miskit ära teha - saastumisprotsessi pidurdada või vähemalt aeglustada. Mure ongi ju selles, et loodus aitaks ka kaasa kui me oleksime normaalsed. Võtame kasvõi CO2... probleem ongi ju selles, et seda liiga palju toodetakse...

Kahtlemata oluline tekst ja on väga hea, et keskkonnna-teemat tõstatakse ka teatris - kõikjal peakski see meile vastu vaatama, sest ainult nii võib inimestele kohale jõuda kui oluline see ikkagi on. Olen kindel, et kui keegi kuuleb ka Siimu sellel etendusel ütlemas, et kas oleme tähele pannud kuidas meie aastaajad on viimasel ajal segasemaks muutumas, siis keegi oma peas ütleb talle vastu, et kas polnud siis ometi üks hea talv sellel aastal - sai lund ja suusatada ning ebameeldivalt liiga külm ka ei olnud. Eks loll on see, kes endale õigustust ei leia. Paraku on see vaid lühinägelik. Ega kliimamuutused ei toimugi üle öö või märgatavalt iga aasta. Keskmised temperatuurid ja sagenenud kliimakatastroofid räägivad siiski enda eest. Rääkimata sellest, et näiteks viimase 60 aastaga on maakeralt hävinud 50% üks tundlikumaid organisme - korallrahnud. Praeguseks peetakse juba üsna kindlaks, et seda protsessi ei olegi enam võimalik peatada, ega tagasi pöörata. Aeglustada küll, aga peatada enam mitte. Ilmselt veel meie või meie laste eluajal on korallrahnud muutunud värvituks halliks surnud massiks. Mõni võib mõelda, et korallid on kaugel ja mis meil neist... Aga kui Eestist rääkida, siis alles see oli kui meilgi uputas Pärnumaal, inimesed olid sunnitud kodudest lahkuma... kui peaks käima mingi tõsisem asi meist üle, alles siis hakkavad inimesed mõtlema. Kahjuks võib siis olla juba liiga hilja, nagu korallrahnudegagi...

Kui rääkida lavastusest endast, siis pean tunnistama, et minule jäi selline mulje, et esietenduseks ei olnud see lavastus veel päris valmis. Jah, tegijate hea tahe ning sügav soov kõnetada oma teksti ning mängulise loenguga oli olemas, kuid näiteks Siimu mäng oli veel liiga rabe. Sellest andis aimu tahe väga täpselt teksti edastada - tegemist on ju paljuski numbrite ja teaduslike näidete, väidete ja tõdedega, aga siis nende sõnade otsa korduvalt komistades või neid parandades-täpsustades. Nii teaduslikud faktid kui ka mängulised võrdlused baseeruvad siiski millelgi ning seega ongi ülioluline iga sõna edastada täpselt - just nii, nagu see näidendiks uuritud-kirjutatud on. Vastasel juhul võib kogu teooria osutuda vale numbri või väljendusega blufiks või segaseks. Ning kui sellise teksti edastus ei ole päris 101% kindlameelne, selge ja täpne, siis hajub kohe ka vaataja tähelepanu ning on oht, et kuulaja ei usugi enam neid huvitavaid populaarteaduslikke allegooriaid. Sellest tulenevalt võib asja point, ehk vaataja harimine, mõjutamine ja/või keskkonnateadlikumaks muutmine luhtuda.

Pean tunnistama ka seda, et pärast pikka ja väsitavat tööpäeva ei suutnud ma sellist faktiderohket teksti vastu võtta. Puht mentaalselt pole nii palju faktipõhist teksti võimalik selliselt, just nagu kuulipildujast vaataja-kuulaja pihta lastes lihtsalt omastada. Selle mille kõrvad kinni püüdsid ei jõudnud kõrvade vahelisse sisemisse protsessimisse veel siseneda kui juba tuli järgmine ja järgmine ja järgmine ja järgmine informatsioonikild... Kui ma oleksin koolis ja kuulaksin värske peaga hommikul sellist läbimõeldud ja inforohket keskkonnateemalist loengut, siis võiksin suure tõenäosusega vaimustuda ning nautida veel eriti tabavaid ja huvitavaid võrdluseid ning selgitusi maailma hetkeseisust ja sellest kuhu oleme teel. Näiteks fikseerisin küll näitleja tekstis ära, et ta pakkus välja, mida me tegema peaksime ühe või teise teemaga, aga mitte midagi meelde ei jäänud. Kui päris aus olla, siis ei mäleta ka milliste keskkonnaprobleemidega tegelemiseks neid lahendusi pakuti. Kusjuures ma pingsalt keskendusin ja kuulasin kogu loeng-etendust.

Kaks ülestunnistust ei saa jääda kolmandata - huvitavast ning originaalsest kontseptsioonist ja ülesehitusest hoolimata selline lavastuslik vorm minu arvates ei tööta seekord päris nii, nagu tegijad seda ilmselt soovisid realiseerida. Kogu lavastus sai tegelikult alguse juba On Teatri FB-lehel jagatud YouTube videotega. 3 meest - Aivo, Kalju ja Raivo (kujutan elavalt ette kuidas soome juurtega tüki dramaturg Kaisa nautis nende nimede valikut tegelasteks, sest soome keeles tähendavad need sõnad vastavalt - aju, kiilakas ja raev), kes on erineva taustaga ja kõik natuke ummamuudu - neid kõiki kolme kehastab nendes videotes Siim Maaten. Lavastuses on need 3 meest justkui komisjon või kuulajad või publik. Nähtamatud tegelased, kes istuvad lava eesnurka asetatud laua taga. Peategelane (antud juhul ainuke lihast ja luust tegelane laval), ehk Maakera kehastus Gaia - Siim Maaten esineb ja räägib kogu seda monolavastuse juttu nendele kolmele ettekujutatavale kaastegelasele. Pealtvaatajad on justkui kõrvalised. Kuna näitleja praktiliselt ei esine publikule ja vaatab väga harva publiku suunas, siis jääb ka tema kui tegelasega kontakt saamata. Teatripublik ju eeldab, et lugu peaks jutustatama kohale tulnud vaatajatele, mitte nähtamatutele, kõrvalistuvatele tegelastele, kellest ilmselt On Teatri sotsiaalmeediaga mittekursis olevad inimesed midagi ei tea. Samas võib muidugi olla ka keeruline lugeda epistlit inimestele, kes on vaatama tulnud, sest paljud meist on võib-olla vägagi keskkonnateadlikud. Niimoodi on turvaline, sest need 3 pealtvaatajat pretensioone ei esita ja kui midagi peakski mõjuma pealesunnitult, siis nemad seda ju ei tunne. Kuid selline riski tuleb ikkagi tegijatel võtta ning ikkagi publikule seda asja esitada. Pealtvaataja reeglina tunnetab neljanda seina toetavat kaitset kui otseselt kedagi lavale ei kaasata, ega sõrmega ei osutata. Plusspunktid lähevad tagaseinas läbi terve etenduse jooksvale filmile, sest sellise monoetenduse puhul ei pea jälgima tegelast ning võib ju ka näiteks kuulates vaadata hoopis veealust maailma ning luua mõttelisi assotsiatsioone - nõnda on ka laval killuke seda "hävitatavat looduskeskkonda", millega tekst on seotud. Olgugi, et kinolina vahendusel.

Lavastus on lühike - napp tund aega. Pärast lavastust toimub kohtumine ja arutelu teadlastega. Esietendusele kutsutud teadlane oli haigestunud ja minul kahjuks polnud võimalik jääda vestlusringi nagunii, seega tunnen end just sellise "oravarattas" oleva indiviidina, kelle jaoks see tükk oleks pidanud olema see mõjutaja.

Seoses "Mitteinimesega" tuli mulle meelde eelmisel aastal Teatris Kelm nähtud "Minu India", mis samuti tegeles otsapidi keskkonnateemaga ja ökoloogilise krahhiga (prügi üleküllusega), mis maailmas üha rohkem levib. Seal oli Kristjan Sarv kehastunud jumalikuks olendiks Šivaks (vs Siim Maateni Gaia - kusjuures Kreeka mütoloogias on Gaia "maajumalanna"... kuigi siin pole ilmselgelt see otseseks kontekstiks, lihtsalt imelik kokkusattumus. Siin on Gaia maa kehastus, vahet pole siis mis sugupoolt.. on ju ka loodus nö."emake"... Gaia ongi see "Mitteinimene") ning sisu ja mõtteid, dramaatikat ja dramaatilisust ning jälgitavat "lugu" palju rohkem. Mul on aimdus, et läbi allegoorilisemate lugude on võimalik inimhingele lähemale jõuda kui otse puust ja punaseks asjadest rääkides, nagu need mõlemad etendused tegid, kuigi "Minu India" kasuks räägib see, et selle ümber oli rohkem lugu, ehk tegelikult oli see teema suurema loo osaks. Raskem on seda nö. hingepuudutavaks looks muuta läbi loengulaadse teatri. Tänapäeva infoühiskonnas oleme küll üldisemas plaanis ju teadlikud nendest teemadest, aga vaja olekski just nimelt mõjutada läbi kavalate prismade - näiteks lugude ning teiste emotsioonitekitajate abil, et jõuda inimese hinge liigutamiseni ja seeläbi ka neid nii enda kui meie kõigi maailma muuta.

Samas on ka Siimu ja Kaisa maailmamuutmisplaan igati teretulnud ja loodan, et võimalikult paljud just teemaga mitte eriti kursis olevad inimesed selle lavastuse üles leiaksid. See võib nii mõnegi faktiga üllatada ning mõtlema panna. Kaldun küll arvama, et seda lähevad peamiselt vaatama ikkagi need, kes ise ka teemast huvitatud on ja juba vähemalt mingeid samme keskkonnasõbralikuma maailma suunas astuvad.

Isiklikust seisukohast võin tuua ära, et ise olen juurutanud oma igapäevaellu prügisorteerimise, kohaliku toodangu eelistamise, looduse hoidmise (reostamist võimalikult palju vältides - jah ma olen autojuht... aga kohe kui ilmad lubavad, hakkan kesklinnast TTÜsse tööle käima jalgrattaga), ennast ümbritseva keskkonna (vajadusel ka ühiskondliku ruumi) koristamise ja mesilastepidamise (just sellel nädalavahetusel selgus, et mu mesilaspered on edukalt talve üle elanud ja esimesed tulid tarust välja end tuulutama päikse kätte!), ehk mõned väikesed sammud selles suunas on juba tehtud ja jätkan pidevalt uute keskkonda säästvate ideede rakendamist.. Kõik me saame midagi ära teha!

Hinnang: 2 (Kahjuks esietenduse põhjal jäi nii esitus kui ka teostus veel natuke ebaküpseks. Lisaks oleks tahtnud, et seda oleks esitatud minule, mitte kellelegi, kes istub kusagil "kõrval". Nii teksti teaduslike viidetega ambitsioonikusest kui ka esituse hingega esitamisest oli selgelt näha, et Kaisa ja Siim ajavad õiget asja ja jagavad ka teistele mõtteid, mis neile endale väga korda lähevad. Ainult sellises meeleseisundis inimesed võivad ja suudavadki oma head tahet levitada ja inimeste paksu peakolba läbi kusagile sügavamale tungida. Minule hea teatrina mõjumiseks oleks pidanud selles olema veel palju lisandeid ning tekst mitte nii karmilt teaduslik ja isegi selles mõttes loengulik. Oleks tahtnud ka mingit "lugu". Kes mida teatrist otsib, eks. Maitsed on muidugi erinevad. Soovin igal juhul Kaisale ja Siimule edu selle väärt teema kajastamisel teatrilavadel ning loodan, et see äratab võimalikult palju inimesi mõtlema, märkama ning hindama keskkonnasõbralikkust.)

----------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit On Teatri FB-lehelt ning on tehtud tund enne esietendust):

ON teatri monolavastus „Mitteinimene“

Planeet Maa kehastub Gaiaks ning astub inimeste ette, et päästa nad nende elustiiliga kaasneva iseenda väljasuretamise eest. Ta räägib neile selle ajastu kõige dramaatilisema loo ja alustab inimeste otsingut, kes suudaksid välja mõelda, kuidas inimliiki kui loodusjõudu ära kasutada, et päästa meri. Kes päästaksid selle sinise, selle eluhoidmise süsteemi, sest kui päästetakse meri, mis tundub olevat pöördumatult rikutud, siis pääseb ka inimene.

Universum on 14 miljardit aastat vana. Kui kujutame seda ette kui üht kalendriaastat, siis planeet Maa sündis kusagil septembris. Esimesed eluvormid tekkisid sama kuu lõpus. 31. detsembril kell 23:59 tehti Euroopa koobastesse esimesed koopamaalingud. Kogu inimtsivilisatsioon mahub aasta viimase minuti sisse. Selle minuti jooksul on kannatatud näljahädade, nakkushaiguste ja sõdade käes ning selle sama minuti jooksul on need ka võidetud. Esimest korda ajaloos sureb inimesi rohkem ülesöömise kui nälja kätte. Rohkem inimesi sureb vanadusse kui nakkushaigustesse ja rohkem inimesi sooritab enesetapu kui sureb sõduri, terroristi või kurjategija käe läbi. Kõik on saavutatud tänu pidevale majanduskasvule, millega koos on inimliik muutnud planeedi Maa toimimist nii võimsalt, et praegust ajastut kutsutakse inimvõimu ajastuks ehk Antropotseeniks.
Ent suure edu taga varjab end suur oht. Aastal 1992 allkirjastas 1 700 teadlast avaliku hoiatuskirja, milles prooviti tähelepanu juhtida aina süvenevale keskkonnakriisile ning inimkonna senisele tagasihoidlikule reaktsioonile. 25 aastat hiljem (november 2017) allkirjastas samasuguse avaliku hoiatuskirja 15 364 teadlast. "Peagi on hukatuseni viivalt suunalt ära keeramiseks juba liiga hilja," hoiatab teadlaste kiri. "Peame tunnistama nii poliitika kui ka argielu tasemel, et Maa koos kõige eluga, mis siin elab, on meile ainus kodu."

ON teatri monolavastus “Mitteinimene” vaatleb, kuidas inimliik käib ringi planeediga Maa ja kui võimsaks on ta selle käigus muutunud. Võim on läinud üle käte ja elu rikastamise asemel kahaneb liigirohkus hirmuäratavas tempos. ON teater tahab pakkuda teadjatele hääletoru. Tunnustatud autorite ja teadlaste tekstid on monolavastuseks seadnud Kaisa Roover ja Siim Maaten. Laval Siim Maaten. Lavastuse teaduslikul tõel hoiavad silma peal PhD Aveliina Helm ja PhD Lauri Laanisto.

Esietendus 15.03.2018 Teoteateris, Tallinnas.

Teisipäev, 20. märts 2018

Kalevipoeg - Vanemuine


Sõitsime Tartusse teatrikaaslasega ja arutasime, et mida me "Kalevipojast" ootame...
Mina arvasin, et hea kui see oleks selline võimas - eeposele kohane, pikk, muinasjutuline ja elavate karakterite, lavastuslike leidudega ning väärikas. Teatrikaaslane raputas pead ja ütles, et tema ootab naljakat lähenemist, Kivirähklikke vinte vanale, kulunud loole.

Etteruttavalt võib ära öelda, et mina sain kõik mis soovisin ja rohkem veel. Ei jäänud ka teatrikaaslane tühjade pihkudega - sai 2.vaatuses seda, mida ootas, aga lõppkokkuvõttes olin mina rahul, isegi väga rahul ja teatrikaaslane võttis ühe sõnaga oma elamuse kokku - "tüütu". Lisas vaid, et oleks tahtnud rohkem seda, mis teises vaatuses oli.

Ühest küljest ma ei saa vastu vaielda. Ka mina oleksin tahtnud seda keskmise vaatuse (vaatuseid on kokku 3) nalja tunduvalt rohkem, aga võimsalt väärikaks adaptsiooniks poleks see jällegi sellisel juhul kujunenud. See oleks olnud midagi muud. Võib-olla tõesti lahedam ja uudsem, aga minu meelest just Eesti Vabariik 100ga sobib ideaalselt just selline - ehedam, eeposele truum lahendus.

Üsna julgelt võib juba praegu väita, et tänu mänguliselt fantaasiarikkale kunstnikutööle, võrratult ägedatele, läbimõeldud ja -tunnetatud näitlejatöödele ning ansamblimängule ja muidugi ka muinasjutulisele eeposele sobivale Karl Laumetsa lavastustööle üldisemalt mõeldes, kujuneb sellest kahtlemata üks suurimaid teatrialamusi terve teatriaasta lõikes ... kuigi praegu on ju alles märtsikuu...


Etenduse alguses kui Anu Lamp tuleb lavale sõnadega: "Laena mulle kannelt, Vanemuine! Kaunis lugu mõlgub meeles..." - tulidki esimesed külmavärinad... Meie oma eepos, meie oma lugu, Vanemuises Vanemuine ja nii see Anu Lamp seda "kaunist lugu" jutustama hakkaski! Regivärsis... 3 tundi... kordagi sõnade otsa koperdamata (vaid ühes kohas oli hetkeline kummastav paus, aga see on juba heinakuhjast nõela leidmine... ideaalselt tempostatult... Eesti teatri diktsiooni meistriklass... selline nauding kui näitleja ise iga sõna läbi tunnetab seda välja öeldes, nagu täpselt mõeldes just seda, mida ta öelda tahab ja mida ka ütleb. Mis sellest, et Kreutzwaldi tekst - sellel õhtul oli see Anu Lambi oma!

Külmavärinad tulid ka veel järgmises stseenis ning rohkem polnudki vaja - olin vaatajana lavapealses Muinas-Eestis sees - neljas vend Linda poegade seas. Lavastaja Laumets on ise teinud ka dramatiseeringu, küll kärpinud ühtkomateist, kuid jätnud alles suurema osa seikluslikust loost. Näiteks Kalevi surma järel Linda nutust Ülemiste järve tekkimisest, ega ka Toompea tekkimisest kivide hauaks tassimisel, pole siin juttu. Eks seda teavad kõik niigi. Küll tuuakse välja, et Linda on sündinud tedremunast ja see kuidas Piret Laurimaa mängitud Lindas on omajagu tetre (eriti pealiigutustes), on tabav, oluline ning õnnestunud pisidetail. Üldse on liikumisel täiesti omaette väärtus selles lavastuses. See on eriliselt hästi seatud ning üks lavastuse ohoo-esilekutsujaid. Samuti nagu kunstnikutöö. Seda eriti parukates, sest draamalavastustes näeb viimasel ajal parukaid harva. Lisaks veel ka natuke grimmi. Kuid kogu lava on omamoodi lahendatud. Kahel tasandil kõrguse mõttes, aga kahes dimensioonis ka alumisel laval - püstiste puulattide ees ja nende taga/vahel. Eeslava on kaetud kui kuivanud lehtede sarnase puruga (kiletükid) ja need tõusevad kergelt ka õhku kui keegi jalaga lööb või kogu keha katvate kostüümidega sarvik ja/või tema sõdalased sellel keerutavad. Veel üks muinasjutuline efekt... eriti veel kui sinna natuke udulikku tossu lastakse... Kostüümid on jutustajal ja Kalevipojal ning tema semudel lihtsamat sorti, aga kõigil teistel - "muinasjutulisematel" tegelastel -  fantaasiarikkad ja "ilusad" ning jällegi muinasjututegelastele kohaselt põnevad. Lava tagaseinal on suurema osa etendusese ajast juba mainitud püstised puidust latid ja nendele lastakse pidevalt videot, mis muutis terve lavaruumi liikuvaks, tuuliseks või jällegi rahulikuks, vastavalt sellele, kas fookuses oli see videopilt või intensiivsem valgus, mis staatilisemat hetke/kohta hoidis. Minu arvates selline Kristjan Suitsu loodud Muinas-Eesti atmosfäär läbi kunstnikutöö koos video- ja valguskujundusega kokku on lausa vapustavalt hea!

Ja siis need karakterid! Kõige vähem karikatuurseks ning mingis mõttes tavalisemaks, samas vaidlusiäratavamaks kujunes Kalevipoeg ise. Norida nimelt tahaks sellepärast, et minu ettekujutus Kalevipojast ei vasta päris sellisele õblukesele ja tumedate juustega tegelasele. Kalevipoeg oleks minu arvates pidanud olema see kõige suurem, kõige tugevam, valgete juustega  ja võimas - pigem ehk Kalevipoja venda ja sõpra mänginud Tanel Jonas'e moodi. Tanel on teine, kellele teiste trupiliikmetega võrdselt mängulisi karakterrolle ei jagunud. Ka tema on tõsisem ning teineteisega sarnasemates kõrvaltegelastes. Kuigi tema hääl on võimas ja kõlav, nagu alati. Justkui ooperilaulja kõlaga. Karl Laumetsa mäng on iseenesest toodud lavale kogu hingega ja füüsiliselt hoogsalt ning ta loob Kalevipojast omamoodi (temamoodi) karakteri. See, miks ema Linda just teda tundub kõige rohkem hoidvat kui oma pesamuna, see läheb jällegi Karli kujuga kokku, samas kui see vendadest tugevamaks kasvamine jääb õige pisut küsimärgiliseks. Samuti seega kiviviskevõistluse võit ning seeläbi kuningaks saamine...

Esimene naermaajav hetk saabub siis kui Karol Kuntsel Soome tuuslarina lavale tuiskab. Käbedalt liikuv ja väikse vanapagana moodi tegelane kimbutab Lindat, kes Kalevi naisena on uhke ja minu arvates Piret Laurimaa üks kõige õnnestunumaid tegelasi viimastel aastatel. Samas kui Karoli tähtkarakteriks jääbki tuuslar, siis Piret teeb lisaks Lindale veel vähemalt sama mahlakad rollid vana raugana ja vanima põrgupiigana. See linnulikult liikuv ja uhke peakattega Linda on ikka tõeline vaatepilt!

Olid mõned hetked kui tekib ka tunne (näiteks kui tuuslar minestab, kuigi võiks arvata, et ta seal sureb ja see jääb visuaalis natuke selgusetuks. Ja see, et Linda muutub kivikujuks...), et hea kui on Kalevipoja tekstiga kursis ning seetõttu saab paremini aru, mis tegelikult toimub. Kuid see kes teksti ei tea, selle jaoks on ka kõik arusaadav, lihtsalt teatud nüansid jäävad ühildamata ning lugu jookseb just nii, nagu see on dramatiseeritud ja laval ettemängitud.

Kalevipoeg ujub saarele ning kohtub seal Piret Krummi esitatava saarepiigaga. Mõnus oli üle pika aja jälle Piretit uues rollis näha. Tema esimeses ülesastumises haldjalik, valge, kurvameelne. Parukas ja meik on Pireti tundmatuseni ära moonutanud, ainult häälest tunneb ta ära. Samas mängib ta täiesti arusaadavaks, miks Kalevipoeg temast huvitub. Ja milline kontrast tema teise tippstseeni-karakteri, ehk noorima põrgupiigaga... oh need põrgupiigad ja Piret Krumm veel neist eriti!

Tallinna ja Tartu loomine läks mul kõrvust, võib-olla jäid needki dramatiseeringust välja, aga sama hästi võisin ma mõnesse lummavasse stseeni lihtsalt mõtetega kinni jääda ning Anu Lamp tulistas oma jutustavat teksti sellise tempostatusega, et ka selle kuulamise imetlus võis hägustada tegeliku sõnumi vastuvõtu mingites kohtades. Anu Lamp on väärt mingit erilist auhinda oma rolli eest. Selline teksti maht ning väiksed kõrvalekalded näiteks lindudena, mille ta tikib oma muu tekstikanga sisse on täiesti imeline. Ma võiksin tema jutustamist kuulama jäädagi. Mis ime läbi (ta enda õpilane) Karl on oma õpetaja sellist rolli ja veel Tartusse tegema meelitanud, on ilmselt nende omavaheline teema, millest tahaks küll täpsemalt teada. Ma ei kujutaks kedagi Eesti teatrites seda rolli paremini tegemas. Ju Anu ilmselgelt hindab ja armastab/austab Karli väga. Üldse huvitav, et viimasel ajal on Vanemuine kutsunud ja saanud oma draamatükkidele mitmeid Tallinna teatrite tippnäitlejaid või lavastajaid - Ivo Uukkivi Laineid murdes, Tõnu Oja Teineteiseta, Hendrik Toompere Faust ja nüüd siis ka Anu... ma leian, et selline vere-segamine toob nii teatrile kui näitlejatele ainult head! Kohe on oodata ka Pepeljajevit Taaralinna - Eesti vanimas teatris, toob maestro lavale just nimelt eelmainitud Kivirähki, ehk "Mees, kes teadis ussisõnu".

Edasi tulevad Kalevipojas mängu mõned nö. "näota" tegelased - sorts ja mõõk. Ning üks etenduse tipphetki - kohtumine siiliga. Möödus tegelikult lühike hetk enne kui sai aru, keda "häbelik" Marika Barabanštšikova esitab (kuniks hakkasid siit-sealt saalist kostuma naeruturtsatused ja siis juba laginal naer)... piidlemas Kalevipoega, kaitsvaks põõsaks olevate puulattide vahelt. Julgemata nähtavale ilmuda, soovitab ta Kalevipojal ikka "serviti lüüa" ning Kalevipoeg kingib loomale selle eest okkalise kasuka. See kuidas kunstnik on "siili" lahendanud on jällegi üks eriline lahendus. Ja see kuidas Marika oma siilipoisi mängimist täie naudinguga on võtnud - fantastiline! Pisikene siiliroll muuta selliseks meeldejäävaks karakteriks, nagu ju ka tundub, et see on rahvale eeposes mõjunud - ikka teatakse vähemalt seda Kalevipojast, et too siililt nõu sai, isegi need, kes palju midagi muud eeposest ei teagi :) Marikal tulevad ka kõik need tema väiksemad ja suuremad, nähtavamad ja kostüümi mattunud rollid väga eriilmelised ja huvitavad välja, nagu tervel trupil, kuid lisaks siilile on tal teine tõeline tähtroll ka keskmise põrgupiigana!

Ma siin järjest kiidan kõiki "põrgupiigasid" - mõlemad Piretid ja Marika... terve lavastuse tõeline nael ning üks meeldejäävamaid ning koomilisemaid stseene! Oleksin etenduse lõppedes tahtnud püsti seista eriti lavastuse neljale naisnäitlejale ja just eriti sellele stseenile, kus 3 neist säravad eriliselt heledalt. Tegelikult olekski see lavastus olnud väärt seisvaid ovatsioone, kuid sellest mõne hetke pärast... Niisiis põrgupiigad - hädaldamas oma meestenäljas... samas sarvikut kartes ja üht ainsat mehepoegagi näha ihates ning ühtlasi sealt põrgust minema pääsemisest unistades... ent kes see ikka põrgusse vabatahtlikult tuleb - no muidugi - Kalevipoeg! Hiljem saavad Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg neist kolmest neiust veel lisanaljade saatel endale naised... Kuid vahepeal siseneb mängu ka Riho Kütsari karakteritest seekord parim - sarvik! Kuigi teda ennast selle kostüümi alt näha polegi, on ta selles võimas põrguline ja mängib oma häälega, moonutades seda õige pisut, mis muudab sellest tema elukast veelgi ägedama ja muinasjutulisema. Ma isegi üllatusin, et selline täiesti teistmoodi ja mingis mõttes isegi ootamatu karakter Kütsarilt! Sellised üllatused näitavad, et näitleja leiab endast üha uusi külgi ja talle ilmselgelt ka endale meeldib see, mida ta mängib. Ning see omakorda jõuab ka publikuni.

Vahemärkusena kiidan ka efektirikast, väga tabavat ja õnnestunult toetavat dramaatilist heliriba, mille loojaks on Robert Jürjendal.

Kolmas vaatus kisub liiga tõsiseks. Ega midagi ju teha pole kui tekst on selline (ja kahjuks on ka vaatused just sellises järjekorras), aga paratamatult kisub see ka hoo ning kogu tüki sisemise põlemise alla. Justkui lavastuslikult ei lase ka Laumets enam fantaasial siin sõjakas vaatuses nii palju lennata. Tundub, et ta on proovinud seda lavaruumi muutes lahendada ning huvitavamaks teha, kuid millegipärast sellest ei piisa. Kas ehk penilastega või murutütardega oleks nende tõsiste sõdade vahele saanud kuidagigi mingit tuuslari, siili ja põrgupiigadega võrdset kui mitte tekstilist, siis visuaalset koomikat sisse tuua? Takkaotsa tulid ju veel ka surmad lõpetuseks... Mina ei saa kogu selle fantaasirikka lavastuse kahe esimese vaatuse otsa hakata enam vinguma, sest minu jaoks on ka siiani juba ühe lavastuse kohta piisavalt kõike, ent ometi just see tagasi tõsiseks ja algusest veelgi tõsisemaks muutumine, ei lasknud minul etenduse lõppedes toolilt aplodeerima tõusta, kuigi tervikelamus seda olekski väärinud.

Hinnang: 5- (see on lavastus, mis kindlasti jagab inimesed kaheks, ühed kelle jaoks kogu regivärsis tekst ja tuttav Kalevipoja-eepos on tüütu... kuigi usun, et ka nende jaoks kindlasti on need lahedad koomilised pärlid siin sees mõnusalt elavad ja särtsuvad stseenid, aga on ka minusuguseid, kelle jaoks oli see igati vääriline suurteose laval elustamine, kogu oma muinasjutulises fantaasiarikkuses igati põnevalt ja kunstiliselt väga kõrgel tasemel suudetud nii dünaamiliselt sellisesse staatilisse ruumi elama panna, nagu seda on üks teatrilava. Minu teada peaks kõige lisaks olema tegemist Karl Laumetsa debüütlavastusega! See on väga paljulubav ning paneb lausa ootama tema järgmisi lavastusi! Eriliselt mõnusaks osutusid kõik need põnevad karakterrollid ja võimsuselt ei jäänud see raamatukaante vahel olevale tekstile kuidagi alla. Jah, natuke kärbitud, aga selleks, et mahuks 3 tunni sisse ning püsiks võimalikult põneva rännakuna, milles igal sammul ja pidevalt midagi üllatavat toimuks, kas sisuliselt, lavastuslikult või mänguliselt - peaaegu, et ideaalne dramatiseering. Kui veel kolmas vaatus oleks teise vaatusega võrdne olnud, olekski see olnud täiesti ideaalne. Minu enda teatrikaaslane ja taga istunud paar selgelt ootasid lõppu, kuid osa saalist ja mina (küll tagantjärgi kahju, et ainult oma hinges koos nendega), tõusime esietendusel püsti aplodeerima. Oh milline trupp - milline tuuslar, millised põrgupiigad, milline Linda, milline siil, milline sarvik ja milline jutustaja!!! Kunstnikut ja lavastajatööd kiitmast väsimata! Julgeksin igatahes soovitada!)

------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

Kalevipoeg

  • DRAAMA
  • SADAMATEATRIS
  • KESTUS: 02:50

Fr. R. Kreutzwaldi kangelaseepos



Lavastaja ja dramatiseeringu autor Karl Laumets
Kunstnik ning video- ja valguskujunduse autor Kristjan Suits
Helilooja Robert Jürjendal
Osades Karl Laumets, Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Piret Laurimaa, Marika Barabanštšikova, Piret Krumm, Riho Kütsar, Tanel Jonas, Karol Kuntsel
Laena mulle kannelt, Vanemuine! 
Kaunis lugu mõlgub meeles.
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.
Laval rullub lahti regivärss ja pajatab meile loo vana Kalevi ja tedremunast sündinud Linda noorimast lapsest Kalevipojast, kes pikima kiviheitega saab riigi valitsejaks. Mis valu ja rahutus on selles võimsas kangelases, kes alatasa käib isa haual nõu küsimas? Mis ajab ühe mehe maailma äärt otsima? On temas midagi ürg-eestlaslikku, äratuntavat, meile kõigile omast – oleme ehk tõesti kõik Kalevite järeltulijad?
Rahvuseepos „Kalevipoeg“ on meie kultuuripärandis nagu paekivi Eesti kaldapealsel – igiomane, igiammune, tuntud ja tundmatu üheaegselt. See eesti rahva jaoks erilise tähendusega teos, mis on tihedalt seotud meie rahvusliku identiteedi, keele ja kodutundega, jõuab Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval Vanemuise lavale.
Esietendus 10. märtsil 2018 Sadamateatris