Esmaspäev, 12. märts 2018

Cabaret Siberia - Piip ja Tuut Teater/TeatrisTT


Rahvas oli massides kokku aetud Balti Jaama ootesaali, et alustada pikka rongisõitu Siberisse. Teiste seas ka vendadest kabaree-artistid. Üks tumm ning vuntside ja kaabuga, teine eriti särava loomu ja säravate silmade ning silutud juustega. Naerutasid rahvast, laulsid ja tantsisid. Me muud mõtlesime, kui tänuväärt, et keegi viitsib teistele head meeleolu luua sellel raskel hetkel kui meid kodudest on õhtul välja tiritud ja läbi pimeda ning külma linna rongijaama toodud. Tahaks vaid infot, mis lahti, milleks kõik see öine hirm ja segadus... Ja siis hakati järsku kamandama mehi ja naisi lahku. Ka need vendadest artistid tulid minu ja mu pojaga samasse vagunisse, aga mu naine ja tütred viidi kuhugile teiste naistega minema... Kuhu nad viiakse... kas me üldse enam kunagi näeme? 
See vendadest, kes rääkis, ütles, et meid viiakse hoopis Moskvasse... neil olla seal järgmine esinemine... teine vend müksas ja ütles vuntside alt naisterahva heliseva häälega: "Mis sa tüütad teisi"!
Ma söön oma mütsi ära kui see teine neist oli tumm ja kaks mütsi kui ta polnud naine...

Tundsin Piibu ja Tuudu seekordset lavastust vaadates kui õnnelik ma olen, et ei sündinud ajal, mil tõesti selline olukord oleks võinud juhtuda mitte teatrietendusena vaid päriselt. 

Pärast etendust Balti Jaamast lahkudes ja teistega arutades ei osanud ma öelda, kas see, mida just näinud olin, meeldis mulle või mitte. Tegemist oli pesuehtsa kabaree-etendusega ja kabaree kui etenduskunsti liik ei kuulu minu lemmikute sekka. Kabareest on vaid väike samm varieteeni ja varietee pole absoluutselt minu rida. Kabarees on siiski tervikut siduv lugu ning selles esitatavad laulud ning tantsud on selle terviku teenistuses. Tundus, et pärast etendust jagunesid ka inimeste arvamused täiesti kahte äärmusse. Näiteks minu kõrval istunud inimesed aplodeerisid suures vaimustuses ja elasid ka terve etenduse jooksul elavalt lavaltoimuvale kaasa, teisalt kui teatrikaaslase kohatud tuttavad selle kõik pihuks ja põrmuks tegid. Nüüd kus on mõned päevad kulunud etenduse nägemisest, on selle lavastuse tervikelamus hakanud minus kuju võtma. Ja mis peamine, ma mõtlen sellele tihti tagasi ning need asjad, mis võib-olla vaadates mind natuke häirisidki, siis praeguseks on mitte-meeldinud tehnilised detailid silutud kogu selle mõjuva loo alla ning meelde on jäänud vaid head ning toimivad osad, mis omakorda lasevad sellel lavalool pääseda emotsioonetekitavalt mõjule. Mõnikord on mõtete settimiseks ja kõige paikaloksumiseks vaja natuke aega. Nõnda ka ilmselgelt seekord.

Kui ma kogu tükile tagasi mõtlen, tulevad mulle esimesena meelde Toomas Trossi silmad. Ühest küljest millist rõõmu need täis olid - tema karakter oli igal hetkel ja võimalusel lavale ihkav artist. Selline inimene, kes leiab palju positiivset igas väikseimaski õnnekillus või isegi õnnetuses, mille suudab enda jaoks osavalt õnneks lahti mõtestada. Need silmad lausa särasid kui ta sai jälle (mistahes suurusega - olgugi või ainult rongijaama ootepaviljoni pinkidesine) laval esineda ning publikut õnnelikumaks teha. Samas see kurb helk ja "kurva kutsika kulmud" - kõrvaltvaatajana teadliku pilguga ju näed, et ta on ullike ning see olukord, milles ta tegelikult on, on üdini õnnetu.

Teiseks tuleb meelde Haide Männamäe vuntsidega onkel, kelles on õige pisut ka Chaplinit, õige pisut ka Piip'u ("Ceci n'est pas une pipe" Sic! :) ) ja üsna palju prantslaslikkust (kabaree ju sündiski Prantsusmaa kohvikutes). Askeldas seal inimeste saabudes, justkui jalus teistel, aga samas ikkagi nagu üks teiste seast. Etenduse alguses tumma kaasesineja rolli astudes - vend, kes justkui tõelise tähe - oma venna - kõrvalesineja. Samas, tuleb tunnistada, et kogu lavastus käivitus päriselt ning sai oma tõelise hoo sisse ikkagi alles siis kui vuntsid kadusid ning laiade pükste puusadest väljus tumesinine sätendav kleit...

Kolmandaks meenub mulle üsna lõpu eel saabunud šokk, mis serveeritakse nii hoomamatult, et see võib vabalt ka lihtsalt minna mööda kui just õigel lainel ei ole. Aga just see "kuidas" see vaatajale mängitakse on külmavärinaid tekitav... Kes nüüd ei taha lugeda üht olulist sisulist nüanssi, siis jätkake palun lugemist järgmisest lõigust... Nimelt lõpus kui mees oma naist otsib ja liigub ühest laagrist teise ja igal pool saab kuulda, et ta naine just oli seal olnud ning just järgmisse laagrisse minema saadetud... Siis mees leidis endale mingitki lohutust ja lootust sellest, et ta "peaaegu" nagu oma naisega koos saab olla, aga ehk ta ühel hetkel ikkagi jõuab naisele järele ka... Kuid laagrijutud on ju "laagrijutud" - kes keda nägi... inimesed on sarnased, eriti nälginud ja pesemata inimesed... ning siis Haide karakter ütleb nagu muuseas muu teksti sees: "...Muidugi olin ma selleks ajaks juba ammu surnud..." Selliseid mõjuvaid hetki, mõtteid ja stseene on tükis veel mitmeid, nagu näiteks siis kui üks neist tahab surra, aga ei suuda endale kuidagi otsa peale teha... proovides seda teha ka lihtsalt minnes jääkülma õhu kätte end jäätama -  see kirjeldab ehedalt tolleaegset lootusetust ja sügavalt õnnetut olemist-virelemist, napilt mingi juuksekarva otsas oma eluga rippudes... ja tihti ju selleks "juuksekarvaks" oligi keegi armastatud inimene...

Ent just see kontrast ongi kogu tüki kõige mõjuvaim ja tugevaim emotsioonitekitaja, selle eriline väärtus - lugu on kurb, aga selle esitamine on rõõmus, lõbus ja isegi koomiline...

Minule tulid vaadates meelde kaks sarnaste tunnete tekitajat. Kõigepealt Roberto Benigni parima võõrkeelse oscari võitnud film "La vita e bella". Seal viidi tegelased koonduslaagrisse. Samuti löödi naised ja mehed lahku ning isa üritas oma poja jaoks teha koonduslaagris olemise näitemänguga lõbusaks ja seikluslikuks, kuigi kogu mõte on ju absurdne. Teiseks tuli meelde Linnateatris Lembit Petersoni lavastatud Sinisterra näidend "Ay Carmela!", kus Hispaania kodusõja keeristes tuli kahel varieteeartistil esineda kindral Franco vägedele 1938ndal aastal. Kuigi kogu näidend oli üles ehitatud sellele, et naine oli juba surnud ja külastas vaimuna oma meest. Ehk siis just selline magushapu segu koomikast ja traagikast, mille koosmõju tekitab täiesti erakordse ja ebatavalise kombinatsooni emotsiooninärve kõditavatest tunnetest.

Nagu öeldud, on tegemist looga, mida esitatakse koos laulude, tantsude ja elava muusikaga, mille vahele tegelased vaheldumisi olid ka jutustajateks. Toomase karakter ikka kuidagi helgemalt ja õndsas usus, et kusagil kunagi astutakse rongist välja ka sellele õnnelikule maale, mis ongi lõplikuks sihtkohaks, Haide karakteril on jalad rohkem maapeal, mängib küll kaasa oma armastatud mehele nii palju kui suudab (eks temagi oli ju hingelt esineja ja janunes aplauside järele), ent publikust vaadatuna oli temale veel eriti suur kaastunne, sest eks see ole ka veel omakorda raske kui näed kõrvalt teise kaitsemehhanismina töötavat positiivsust, aga samas pead sellist sinisilmsust "kannatama", sest tead, mis värk tegelikult on. Seejuures ennast elushoidmiseks vajadusel ka meheks maskeerudes, et ainult oma armsamaga ikka kuidagigi koos olla. Kahekesi kannatatavad raskused on ikkagi natukenegi kergemad - saab tuge raskematel hetkedel teineteiselt (see tuli ka tekstis välja kui üks sai laagris rohkem leiba kui teine, sest mees ei olnud füüsilise töö rügaja). Unustas ju nainegi hetketi (ju peamiselt tänu oma mehele) selle olukorra, milles tegelikult oldi ning sai tema tiival ka korra korralikult süüa... olgugi, et magu selleks ajaks enam normaalse toidu ja toidukogusega harjunud polnudki.

Näitlejatööd on nende kõikide psühholoogiliste tasandite väljatoomise mõttes eriliselt õnnestunud. Lisaks veel laulud, tantsud ja muu liikumine. Kokkumäng muusikaga ja kokkumäng teineteisega. Partneritunnetus sellise asja elustamisel peab olema täiesti üleloomulikul tasemel, et see õnnestuks nii, nagu Toomasel ja Haidel. Kumbki ei trumbanud teist üle, kumbki ei jäänud ka teisele alla. Pidev pingpongitamine, ilma palli kukkumiseta - partnerimängu meistriklass. Läti auteur Lauris Gundars on võtnud klassikalise kabaree kontseptsiooni, loonud selle raamistikku kõiki endise totalitarismi all kannatanud inimestele äratuntava loo, olgu see siis natsi-Saksamaa või meie omad küüditamised, mis on ju ühtviisi tuttavad nii eestlastele kui lätlastele. Kogu lavalugu jutustatakse ja mängitakse ette Balti Jaama ootasaali ülesehitatud väiksele kahetasandilisele lavale, millel on ka väiksed "kõrvad" külgedel. Eeslava on peamiselt näitlejate päralt ning tagalava, mis asub justkui veoauto kastis või laagritele iseloomuliku magamiskohtade nari kõrgemal voodil (kes kui laia fantaasiaga seda võtta soovib) ja millele on veel eriti just lõppustseeni ilmestav suurte trükitähtedega nimi - "PARADISE". Eks paradiisi suunas ju kogu see road-show liikumas oligi - kas lootusest jõuda sinna või ka see kuhu lõpuks jõutakse... Kabaree mõttes jällegi sobivalt tehakse ka viide Pariisile seoses paradiisiga. 

Ruta Kupta kostüüme ja Jaanus Laagriküll'i kunstnikutööd tuleb ka kiita, sest kiireks riietevahetuseks pole ju aega ning leitud lahendused mõjusid nutikalt. Tehes vajadusel tegelased paksemaks või järgmisel hetkel pidulikeks kabaree-esinejateks. Jaanuse kokkukoondatud kontseptsioon kõik justkui mõne kohviku väikse kabaree-lava sisse mahutada andis samuti edasi kabareeks vajalikku hõngu ning lava ja kardinate mitmetarbeline efekt mõjus samuti huvitavalt. Rääkimata kõrge võlviga Balti Jaama lae ning terve ootesaali suure ruumi (mis omamoodi oli ka lavastuse kontseptuaalne osa) kontrastist selle pisema "lavaga". Täistabamus etenduskoha valikul!

Siim Aimla laulud ja muusika ning kogu ta bändi elav ja kaasamängiv esitus oli vahva ning kõrgel tasemel. Samas kui üks minu teatrikaaslastest hädaldas, et mõned laulud venisid liiga pikaks, siis minu jaoks olid need ideaalse mõõduga - mõned lühemad, teised pikemad, aga eranditult kõik mängulised ja suisa klassikaliste kabareenumbritena mõjuvad. Andsid võimaluse näitlejatel sisse elada, lugu jutustada ka läbi laulude ning teha nende sees ka sisulisi huvitavaid üleminekuid teineteist kaasates. Mõnes kohas pääseski kogu laul tänu korduste arvule alles mõjule. Laulude sõnad olid tabavad ning muu looga kontsekstis olevate peidetud teravuste avastamine lisanaudinguks. Ja nii mitmegi lauluga kaasnes vahva Marge Ehrenbusch'i koreograafia, mille "vahvus" seisnes peamiselt mõnedes pisidetailides, mis andsid omalt poolt laulule hoogu juurde (näiteks üks puusast algav pööre kui suunda vahetati või siis jalgade kiirel siputamisel edasiliikumine jne jne jne). Eraldi nende tükis tegutsevate kabareeartististe kõige meeldejäävaimad numbrid olid laul, mis paneb kõik mehed kõvakaabuga Marlene Dietrichit kanaliseerivasse Haide Männamäe tegelasse armuma ning see kui Toomas Trossi tegelane metallpurkidest tisside ja plekist ameerika vabadussamba krooni ja paksu tagumikuga pidevalt kukkus oma plekkpurkidest koturni-kalossidega. Braavo, braavo, braavo!

Hinnang: 4+ (nüüd kus on mõned päevad selle etenduse nägemisest möödunud - nägin seda naistepäeval - võin kindlalt öelda, et see meeldis mulle. Või no mis "meeldis"... see "mõjus", sest kellele ikka võib selline olukord ja sündmuste ahel "meeldida"... See on ju üdini kurb, kuigi esitatud rõõmsas ja lõbusas kabaree-võtmes. Ajadistantsiline turvatunne võib muidugi meeldida - meie ei pea praeguses Eestis sellist hirmu tundma...Kuigi kas nemadki tollel ajal teadsid hirmu tunda, sest selline asi on ju absurd inimlikult tasandilt vaadates. Uskumatu, kuidas keegi võib teha sellist asja teistele inimestele?! Ja ometi nii see oli...
Piip ja Tuut, ehk Haide Männamäe ja Toomas Tross mõjuvad oma intervjuudes inimestena ääretult sümpaatselt, kuigi ma neid isiklikult tunne. Teevad tõeliselt kogu hingega teatrit, on siis neil klouninad parajasti ees või mitte. Vilksatab ju ka selles etenduses korraks see punane nina, aga sellelgi on mõtteid ja seoseid äratav efekt. Veel üks braavo! Kui vaataks seda etendust teise korra, vaataks juba hoopis teiselt tasandilt. Selles mõttes olekski soovitav seda vaatama minnes võtta endale teadmiseks, et see, mis laval hakkab toimuma, ongi KABAREE - Cabaret Siberia! Olgugi, et kabaree saatel jutustatakse ka meile sügavat ja kurba, Eesti ajalukku paigutatavat lugu. Valus lugu. Rõõmsas, muusikalises ja tantsulises võtmes. Ja see kõik võiski ju täpselt nii kellegi jaoks olla. Nii palju kui erinevaid inimesi küüditati, nii palju on ka erinevaid lugusid. See siin oli kahe vendasid mängiva kuid tegelikkuses teineteist armastava naise ja mehe - kahe elupõlise kabaree-artisti oma.)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahuri tehtud fotod on pärit Piip ja Tuut Mängumaja FB lehelt):

CABARET SIBERIA Uskumatu teekond Paradiisi BALTI JAAMA ootepaviljonis

Lavastus sisaldab unikaalseid kabareenumbreid, mis jutustavad loo kahest eesti artistist, kes saadeti Siberisse. See on kontrastne bukett absurdist, koomikast ja hingematvatest hetkedest. 


Autor ja lavastaja - Lauris Gundars (Läti) 

Kostüümikunstnik - Ruta Kupla (Läti) 

Lavastuskunstnik - Jaanus Laagriküll 
Koreograaf - Marge Ehrenbusch 
Muusika autor - Siim Aimla 
Laval on näitlejad Haide Männamäe ja Toomas Tross ning Paradiisi orkester 



Lavastus on mõeldud täiskasvanutele, 

ent on sobilik vaatamiseks ka noortele alates 12. eluaastast. 

CABARET SIBERIA valmib Piip ja Tuut Teatri ja Läti TeatrisTT ühistööna ning on pühendatud Eesti ja Läti 100. sünnipäevale. 

Esietendus 6.märts, 2018



Kommentaare ei ole: