Neljapäev, 1. märts 2018

Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal - NUKU


Mõned aastad tagasi lugesin paljukiidetud ja kuhjade viisi auhindu võitnud Mark Haddoni raamatu oma naisele ja lastele ette. Õigemini esialgu... lapsed nimelt kukkusid kärult üsna peatselt ja nii jäime naisega seda kahekesi lõpuni "läbi närima". Proovisin pärast lugemist sisu võimalikult kiiresti unustada. Tänaseks päevaks mäletangi vaid, et pettusin, sest ei suutnud kaasa tunda neist kellelegi ja need täiskasvanud seal raamatus suisa ärritasid mind. Tagatipuks ootasin mingit krimkalikku lugu, aga kõik lagunes kuidagi laiali ja otsest lugu ma enda jaoks üles ei leidnudki.

Kuidas küll võib mõjuda vastuvõtlikkuse valmidus teatud ajahetkedes erinevalt ning seega mõjutada, kas lugu meeldib või mitte ja kas see üldse "kohale jõuab" või mitte. Olin ma ju lugedes samuti täiskasvanud ja isegi mitte enam eriti noor, kuid see, mida nüüd Nukuteatri lavalt vaatasin oli ühest küljest väga hästi tervet raamatut ja selle kõiki tasandeid hõlmav dramatiseering, aga samas ma sain sellest aru hoopis teisel tasandil ja ma jõudsin selle pinnapealsetest hoovustest ning nendest häirivatest teguritest ja isegi lõpuni väljaarendamatute mõtete ja lihtsamate teemade hämavast katteloorist hoolimata sügavamal peituva loo kihtideni. Sest just seal nimelt ongi peidus loo olulisus ning headus.

Ka Nukuteatri etendust vaatama asudes tegin alguses sama vea, mille kunagi raamatut lugedes - hakkasin jälgima krimkat, ehk koera mõrvamüsteeriumi - keegi ju ikkagi on koera ära tapnud! Naudingut pakkusid visuaalid - see kuidas oli videoga/joonistustega olid stseenid lahendatud, kuidas valgukujundusega mängiti - tehniline tase oli võimas ja nutikalt huvitav (üks lemmikkohti näiteks oli üleval fotol näha olev stseen). Tutvusin näitetrupiga, kellest Mirko Rajas peategelasena, ehk Aspergeri sündroomi põdeva poisina mängis nii stiilipuhtalt algusest kuni lõpuni välja ja kuidagi "õigesti"... tekkis tunne kuidas ta karakter väiksema lapsena oli parajalt raske laps oma vanematele ning kõik haigusest tulenevad iseärasused on nüüdseks, ehk natuke vanemaks saades mõnevõrra lahtunud ja seega ta ka ise enam ei ole nii arusaamatu ümbritsevatele kui ta väiksemana võis tunduda. Eriti lahedaks kujunesidki mõned kohad kus ta justkui oleks ära kasutanud sündroomi sümptomeid saamaks seda mida ta tahab. Tollel õhtul need 3 tundi ma unustasin täiesti, et laval on Mirko Rajas, minu jaoks oligi seal seiklemas üks Aspergeri sündroomi põdev poiss nimega Christopher!

Natuke kummalisena mõjus esialgu see, et Christopheri mõtteid edastas publikule "nais"näitleja. Mõistetav muidugi selles mõttes, et tegelane ise tegutses lavakeskmes ja jutustaja kasutamine oli igati õigustatud, aga miks "naine"? Sain sellest ühel hetkel aru. Võib muidugi olla, et originaaldramatiseeringus juba on see nii ettekirjutatud, aga seda, et just Kaisa Selde selles rollis on - imeline täistabamus! Tema diktsiooni puhtus ja see kuidas ta teksti loeb - ilma väiksemagi viperuseta, puhtalt, teatava mahedusega hääles, aga ometi mitte rohkem sellesse karakterit pannes kui see just vajalik on. Ma usun, et olen leidnud endale uue lemmik-lugeja. Huvitav, kas teda kasutatakse tihti raadios järjejuttude jms lugejana, kui mitte, siis just selline hääl on see, mis ei häiri kõrva ja mida on väga hea kuulata. Kuid mu kiidusõnad Kaisa aadressil ei piirne ainult tema "mõtete lugeja" rolliga. Teiseks on tema kanda Christopher'i hoolitseva õpetajaneiu roll, mis minu jaoks mõjus Kaisa tüpaažiga nihkes olevat (mitte, et ma tema tüpaaži veel hästi tunneksin ja pärast seda rolli veel eriti!), ent see kuidas ta selle välja mängib on nii ehe. Kaasa aitab ka riietus/soeng/natuke longu lastud õlad, aga just need maneerid ning südamlikkus ja selline mingis mõttes isegi vanatüdrukulikkus, mille ta kõik sellesse karakterisse on suutnud süstida, mõjus nii mitmekihiline, kuigi tegemist oli vaid väikse karakterrolli/kõrvalosaga. Isegi väiksemaga kui Christopheri "mõtted". Lõppkokkuvõttes kujuneski temast üks minu kahest lemmiktegelasest terves etenduses. See õpetajaneiu tõesti tahtis Christopherile head ja selliseid õpetajaid on väga vaja kõigile.

See teine lemmiktegelane oli Christopheri isa, keda mängis Anti Kobin. Usun, et ma ise oleksin täpselt samasugune. Teeksin ilmselt suurest pettumusest samad vead (võib-olla nüüd kus ma siit seda kõrvalt olen näinud, enam nii ei teekski). Või täpsemalt öeldes "vead" mis puudutavad otseselt Christopheri... mitte "seda" mis ta seal suure vihaga teistele teeb ;) (kes on näinud see teab, mis ma mõtlen, teised - minge vaatama, saate ka teada! :)) Aga just see kuidas Anti seda isa mängib. Isana mõjus ta just sellisena, nagu ma usun, et paljud tahaksid oma isa näha. Keegi, kes seisab kaljuna ja turvalisena, ei anna alla raskustele ja ebameeldivustele, on kannatlik ja tahab oma lapsele head ja ainult head. Kõik need iseloomujooned paneb Anti Christopheri isasse. Ma olin algusest kuni lõpuni tema poolt. Samastusin? Kahtlemata. Olin tänulik, et Anti võttis sellise mitte-ülemängiva positsiooni. Just nii mõjus see isa kõige ehedamalt ja südamlikumalt. Just nii mõjub ta ka vaatajale kõige sümpaatsemalt. Just nii näeb mängus nüansse ning psühholoogiat karakteris ja kogu loos.

Christopher'i ema rollis on Lee Trei ja nagu Kaisaga, nii ka Lee'ga - ei ole ma teda varem kunagi paremini mängimas näinud. Jällegi, nagu Anti puhul, see karakter, keda ta mängib on teiste, karikatuursemate kõrvaltegelaste vahel ehe. Tegelikult ju üks väga raske roll! Ühest küljest oled ema, ehk mis selles emas siis nii erilist mängida on. Teisalt on see ema üks tegelane, keda ma esialgu täiesti põlastasin ja ta ajas mind vihale, sest kuidas suhtuda emasse, kes oma haige lapse hülgab, kuna ta lihtsalt ei suuda ega jaksa sellist elu elada... Aga Lee ise ilmselgelt on üritanud mõista oma karakterit ja see kandub ka vaatajani. Inimestel on ju nii lihtne hukka mõista, aga selleks, et mõista, tuleb pingutada. Sellepärast ongi tavaliselt nii lihtne teha see esimene valik pikemalt mõtlemata. Olles ise lapsena üle elanud vanemate lahutuse ja kuulnud hiljem täiskasvanuna isa põhjendust, miks ta selleni jõudis, et meie juurest ära läks, olen korra tegelikult juba suutnud sellist otsust mõista (ja mina ega mu vend polnud haiged). Kuid siinses nö. väljamõeldud loos ning selliste teemade käsitlusel ilukirjanduses ning teatris varasemalt ja pahatihti ka elus sõpradelt-tuttavatelt kuuldes põhjusi, miks on pered maha jäetud, siis pikemalt mõtlemata mõistsin ka Lee mängitud ema hukka. Olen üsna veendunud, et 99% juhtudest on egoistlikud põhjused need, mis ajendavad inimesi oma pere maha jätma. Ent kui hakata mõtlema, siis kuivõrd palju rohkem kahju oleks ta teinud oma lapsele ja just sellise haige lapse hingele kui ta oleks jäänud, vihanud oma last ja kindlasti ka iseennast... Kas ehk siiski oli lõppude lõpuks pere mahajätmine tollel emal antud olukorras kõige õigem otsus? Olles emana kindel, et isa on selline, nagu see isa selles loos on? Haarates päästvast õlekõrrest, ehk armukesest, keda nagu hiljem selgub ta ju tegelikult ei armastanud. Ainuüksi selle teema pärast, oli see kogu lavastus minu jaoks psühholoogiliseks pärliks ja harukordselt sügavaks lavateoseks. Vapustas nii tegu kui vaatajana arusaamine sellest teost... ei tundnud iseennast oma suhtumise pärast ära... Kui Lee oma karakteri tegutsemise õigsust ise ei usuks, poleks see suutnud ka läbi minu tugevate eelarvamuste ja iseteadlikkuse murda. Ta pani vähemalt ühe vaataja oma juurdunud tõekspidamistes ning väljakujunenud elutõdedes kahtlema ning isegi endale vastu arvama. Selline võib olla näitleja, karakteri ja loo võim!

Ülejäänud tegelased on kõrvalised ja need on eranditult mängitud natuke üle võlli. Just nimelt "mängitud". Ei uskunud neist ühtegi ja ega tegelikult ju nad ei olnudki seal selleks. Nii minu kui ka ülejäänud publikule pakkusid mõnusalt kergemaid hetki tasakaaluks ning isegi korralikke naerupuhanguid Mart Müürisepp ja Tarmo Männard. Tarmo Männardi kirikuõpetaja üks liigutus kus Christopher-Mirko teatab, et too liiga vana on politseinikut mängima, pani terve saali rõkkama naerust - see on keel, mida noored mõistavad (sh. minu järelkasv, kes hiljem kodus teistele tükist jutustades selle esimesena välja tõi!). Mart Müürisepp on tavaliselt peaosades ja mõnus oli näha, et ta mängib ka taustategijana end tähelepanuväärseks ja meeldejäävaks. Riho Rosbergi erinevad väikerollid selles loos on mahlakalt mängitud ja sobivad sellise isegi tiba groteskse nõmedusega rõhutatult näiteks ema uue mehe karakteris hästi. Mõnus kui näitleja mängib nii mõnuga üle, aga samas tuleb see ka sobivalt välja, et see loksub oma õigele kohale ja annab tükile juurde. Ainsad kelle kallal nuriseks on Liivika Hanstin ja Laura Nõlvak, kes samuti oma kõrvaltegelastega teadlikult karikatuursemad karakterid loovad, ent otse välja öeldes, siis vähemalt tollel õhtul need ei tulnud välja. Üksikuna ei mõjunud ei lahedalt, ega ka kuidagi muud moodi üllatuslikult või emotsioone tekitavalt või isegi värve lisavalt (pundis olid küll mõlemad vajalikud). Liivika puhul oli see piiripeal, aga need tema vanemad naised ei olnud seekord sellised, mida usuks või mis ülemängimisel oleksid mõjunud stiilselt või sobivalt. Eriti kui ülejäänud trupp just vastupidiselt oli lihtne alla neelata just sellistena, mida nad laval esitasid. Tema ja Laura karakterid olid parukaga või kostüümis mängijad. Laura Nõlvaku puhul on see minu isiklik probleem, sest ma ei suuda eristada tema karaktereid. Kohati tundus, et see on sellepärast, et ta mängib publikule, mitte ei tegutse loo sees, teisalt jällegi tema hääle tekitamise vorm on minu jaoks liiga "tehtud", mitte loomulik. Võib-olla on see just see tihti öeldud "lukus" mängimine. Lisaks ta on lukus selles kuidas ta mängib (peamiselt just see millist intonatsiooni ta kasutab). Liivika, nagu öeldud käis seal piiripeal, eriti proua Alexandrina, vahepeal olles okei, siis jälle selline "tehtud vanatädi". Ma katsusin põhjusele sõrme peale panna, aga ei suutnud... kas ta proovis kuidagi eriti ilmekas olla, eriliselt hästi mängida, mis rikkus selle usutavuse, mida on vaja ka üle mängides, ei tea? Tavaliselt on tema minu jaoks olnud just vastupidiselt üks trupi tugevamaid ja huvitavamaid näitlejaid, seekord mitte. Huvitav valik tegelikult, et samas lavastuses osa tegelasi mängisid realistlik-psühholoogilises võtmes, aga teised jällegi täiega farssi ja/või groteski kaldudes. Aga kummalisel kombel see tervikuna toimib ja on mõjus. Isegi üks seekordse lavastajatöö tugevaid eripärasid. Kuigi neid eripärasid oli siin veel ja veel.

Sander Pukk on teinud sellest tugevate näitlejatööde ning sügava looga lavastusest siiski "lavastajateatri". Sest "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" tüki lavastuskeel on täiesti omapärane ja täis originaalseid lahendusi. Piltide vahetused, nende leidlikkus ja tegelikult kogu see Christopheri rännak, mis leiab ju aset ainult ühel ja samal laval on dünaamiline ja täidetud kõikvõimalike põnevate visuaalselt huvitavate misanstseenidega. Näiteks ma pole veel kunagi nii visuaalselt mõjuvat (veeta) vihmasadu näinud! Eriti nähes kuidas see ka Christopheri pea peale tõstetud ajalehelt paistab. Ja lavastuslikult veel kõige lahedam stseen, mis on ühtlasi mõjuv ning leidlik ja meelelahutuslik veel kõigele lisaks on see kui Christopher esimest korda Londonis metroosse läheb. Rong tuleb, uksed avanevad, rong läheb, vaikus. Rong tuleb, uksed avanevad, rong läheb, vaikus jne... just see korduste paljusus veel omakorda ning inimeste korduv ja korduv liikumine aitas kogu efekti mõjule kaasa. Väga nutikas väike lõik ja kogu tervik on nii huvitavalt lavastatud! Lavastustöö õnnestumises mängisid suurt rolli ka valguskujundaja Rene Liivamägi ja videokujundaja Lauri Urb. Nii valgus kui ka video olid läbi lavastuse pidevalt sisuliseks partneriks näitlejatele. Mainimata ei saa jätta ka kogu Annika Lindemanni kunstnikutöö tervikuks sidumist ja Urmas Lattikase heliriba, mis samuti emotsioone aitasid tekitada, rõhutada või süvendada. Ja lahe oli kavalehelt märgata, et Tõnn Lamp sammub tõlkijana oma ema jälgedes!

Tulles tagasi selle loo jälgimise juurde, ehk kui mängu tuli Christopher'i ema ja ma sain aru, et see pole sugugi mitte krimka, nagu olin ette kujutanud ning nagu ka võib-olla kavalalt vaatajaid on lihtsam seda tükki saali kutsuda vaatma, sest on ju krimka kordades huvitavam žanr kui psühholoogiline draama (eriti noortele), siis oli see minu jaoks justkui "ahhaa"-hetk ning võti järgnevale. Võti palju huvitavamasse loosse kui see esmapilgul tundus.

Hakkasin ühel hetkel isegi arvama, et ei tulegi vaheaega ning Christopher lahendab koera mõrvari müsteeriumi ära ja ongi kogu lugu... millegipärast läks see kuidagi minust mööda, et etendus kestab 3 tundi... Aga mõrvar saadi teada juba esimese vaatuse keskel. Lugu oli juba natuke enne seda oma tõelist palet näidanud ja vaheaeg tuli... Teises vaatuses alles pinge kruvimine hakkaski pihta. Kokku sai sellest nii võimas teatrielamus, et mul oli isegi hea meel, et saatuse tahtel polnud mul kaasas mitte mu 11-aastane pesamuna vaid vanim tütar. Võib-olla oleks see 11-aastasel jäänud lõpuni mõistmata, kuigi tema jaoks oleks seal olnud piisavalt visuaalset külge ja neid naljakaid ning dramaatilisi hetki, mis oleksid olnud jällegi tema jaoks huvitavad. Selles mõttes on see isegi võib-olla rohkem täiskasvanute tükk. Ja tükk natuke elukogenumatele.

Kindlasti ka neile, kes vajavad emotsionaalset intelligentsust juurde, sest haige lapse jälgimine, südamlikkus, peretülid ja vanemate rasked valikud on teemad, mis võivad puudutada väga erinevas vanuses inimesi. Lisaks on lool ka lõpp, mida võib uskuda, aga võib ka lihtsalt rahu tunda, et headus võidab ja elus kõik läheb ikka nii, nagu ta minema peab ja kui ei lähe, siis läheb teisiti, aga ka see on okei. Kõige lõpus on veel üks visuaalne sutsakas, mis suu lahti jätab!

Hinnang: 5- (aasta esimene 5 tärni tükk tuli seekord Nukuteatrist... ja kuna inimesed tõusid lõpus seisma aplodeerides, siis tõusin ka mina - sellel aastal esimest korda! Oleksin ka siis tõusnud kui teised poleks ette jõudnud. Igati teenitult nii näitlejatele kui lavastajale. Lisaks kaasakiskuvale loole avastasin Kaisa Selde, Lee Trei, Anti Kobini ja peategelase Mirko Rajase mängudes nii palju sügavust ja läbimõeldud detaile, et nad kõik pakkusid väga kõrgetasemelist ja psühholoogilist mängu. Ja see lavastus tervikuna kõigi oma värskete ja avastuslike lahendustega ning tehniliste lisanditega oli kurvast alatoonist hoolimata üks väga suur teatrielamus! Kurb alatoon võib olla ju vägagi hingepugev. Siin küll pisaraid välja ei kisuta. Minul läks sellesse sissesaamisega natuke aega ja mõned väiksed nö. "komakohad", mis oleksid ehk silutavadki olnud, aga vaevalt, et mõne aja pärast neid enam mäletabki, sest tervikuna jäi sellest teatrimälestus kui eriliselt tugevast ning just "erilisest" lavastustervikust. Ja seda mitte ainult laste- ja noorteteatrite skaalal vaid üleüldse, ilma mingi allahindluseta! Nukkudega eriti palju ei mängita, mõned koera-nukud on, aga need sobivad konteksti... ja karta pole ka vaja laval "surnud" või "mõrvatud" koera... isegi mitte nukuna näha... see on "joonistatud"!)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülalkasutatud foto):


Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

autor MARK HADDON
dramatiseerija SIMON STEPHENS
tõlkija TÕNN LAMP
lavastaja SANDER PUKK
kunstnik ANNIKA LINDEMANN
helilooja ja -kujundaja URMAS LATTIKAS
valguskujundaja RENE LIIVAMÄGI
videokujundaja LAURI URB 

kestus: 3 h (koos vaheajaga)
esietendus: 08. märts 2015
vanusele: 12+

Mängivad Mirko Rajas, Anti Kobin, Mart Müürisepp, Riho Rosberg, Tarmo Männard, Lee Trei, Kaisa Selde, Kadri Kalda, Liivika Hanstin, Laura Nõlvak

Tuntud inglise kirjaniku Mark Haddoni noorteromaanil põhinev näitemäng autistlike kalduvustega 15-aastasest poisist – erilisest ja eraklikust Christopherist, kes näeb maailma teisiti kui meie. 

Sündmustik saab alguse koera surmajuhtumist, omamoodi mõrvamüsteeriumist, mida Christopher uurima asub. Ta ei ole aga tavaline teismeline, sest põeb üht autismi vormi – Aspergeri sündroomi. Ta teab väga palju numbritest ja loogikast, kuid väga vähe inimestest ja eriti nende tunnetest. Ta armastab nimekirju, seaduspärasid ja tõde, vihkab kollast ja pruuni värvi, ega taha, et teda puudutataks. Christopheri maailm on olnud seni väga piiratud ja otsus koera surma uurida toob kaasa ootamatuid tagajärgi – põhjaliku süvenemise oma perekonna loosse ja iseendasse ning ka koera mõistatus saab lahenduse.

Mirko Rajas – Eesti Teatri Aastaauhindade Salme Reegi nimelise auhinna laureaat 2016 meisterliku ja kütkestava peaosa eest!

Kommentaare ei ole: