Esmaspäev, 30. oktoober 2017

Aarne Üksküla... Igavesti meeles...


Mu elus on siiani olnud 4 tõelist lemmik-meesnäitlejat - Heino Mandri, Rein Malmsten, Jüri Krjukov ja Aarne Üksküla. 3 esimest neist on lahkunud meie seast juba aastate eest, ent tihti mõtlen nende peale ja tihti vaatan ka nende salvestatud mängu uuesti ja uuesti. Teades, et nad enam kunagi siin ilmas midagi uut ei mängi. Aarne otsustas lavalt lahkuda u. 8 aastat tagasi. Teadsin, et tal on terviseprobleemid, aga siis tal jälle oli parem ja nii säilis väikegi lootus, et 2008. aaastal tema Wargamäe Wabariigi Pearu ning 2009. aastal VAT Teatris nähtud "Nürnberg" siiski ei jää viimaseks kohtumiseks temaga teatrilaval... Mõned filmid ju veel tulid pärast seda - kõige viimane koostöös oma lapselapse Sandraga - "Elavad pildid", kuigi nad seal otseselt koos ei mängigi.

Täna lahkus ka Aarne meie seast...

Kooliajal oli tõeliselt uhke lugeda oma kooli, ehk Tallinna 7. keskkooli autahvlilt, et Aarne Üksküla on mu koolivend (samuti olid meie koolivendadeks ka Jüri Krjukov ja Heino Mandri).

Alles paar nädalat tagasi treener Reet Krieger ütles, et tal on Aarne pärast tõeline mure... mina vastu - lugesin kusagilt (septembris seoses Aarne 80nda juubeliga kirjutati), et tal olla parem... ajaliselt ma kindlalt ei teadnud, kas see info oli ikka värske või mitte, aga elasin usus, et siiski kõik on enam-vähem korras. Naiste vaist on siiski midagi muud... Treeneri seitsmes meel tundis midagi ära...

Aarne sisenes minu teadvusesse Endla teatris Adolf Šapiro lavastatud "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastuse George'ina. Ta on ka minu elu 5st nii eesti kui välismaa George'ist kahtlemata kõige parem ja kõige erilisem (lisaks ka "esimene"... Kuigi ka kõik ülejäänud korüfeed, keda George'ina olen näinud on olnud tippklass ja seegi räägib juba Aarnest). Pean tema rolli Virginia Woolf'is üldse läbi aja Eesti teatrite meesrollidest (Jüri Krjukovi "Ämbliknaise suudlus"-es kõrval) kõige tipuks. Tihti olen tema mängu võrrelnud Al Pacino omaga ning mõelnud, et kui ta oleks sattunud Hollywoodi, oleks ta ka seal kõigile silmad ette teinud ning praeguseks kogu maailma suurimaid staare.

Edasi tulid ridamisi suurepärased rollid omaaegsetes tipplavastustes - Noorsooteatri "Kuningal on külm" ja "Neli aastaaega", Draamateatri "Elav laip" ja "Päikesepoisid" ning Ugala (jällegi Albee) "Kõik aias". Psühholoogilise draama, ehk kõige raskema mängustiili kõige vaimustavaim mängija (kuigi sama võrratu oli ta ka kõikides teistes žanrites). Edasi Noorsooteatri Härra Amilcar ning Vanalinnastuudio Raekoja Platsi Õpetajate Majas mängitud koomiline briljant "Tuuleiil", partneriks imeline Ines Aru. Võin olla tõeliselt õnnelik, et Aarne mängust kohe varakult lapsena vaimustusin ning tema mängu (koos Aarne enda suurima lemmiku ja minu teise iidoli - Jüri Krjukovi mänguga) endasse võimalikult palju ahmisin. Ei ole vist mõtet kogu pikka nimekirja tema nähtud töödest siin üles lugedagi. Eranditult alati olin ma tema mängust vaimustuses... isegi nendel juhtudel kui lavastus või lugu ise ei meeldinud - siis andis ikkagi väärtuse ja elamuse Aarne näitlemine.
Tõeline fänn...

Muidugi mõista vaatasin ka kõiki filme ja telelavastusi, kus ta üles astus. Eredamalt neist meeles (mõnest neist isegi just Aarne roll sõna sõnalt peas) -  Pisuhänd, Truu naine, Ühe suve akvarellid, Indrek, Naine kütab sauna, Lõvi talvel, Tabamata ime, Sõda algas homme, Pildikesi Paunverest, Kontrabass, Õnne 13, Härra Lapsti lasteteater ja Vigased pruudid, kui nimetada neid, mis esimesena meelde tulevad.

Aarne lõpetas lavaka I lennu ning ta pöördus ka ise tagasi oma alma mater'isse tööle nii õppejõu kui juhina. Teda peetakse Eesti teatriajaloos lavapartnerluse absoluutseks tipuks. Seda räägivad kui ühest suust kõik näitlejad, kellel on au temaga olnud koos laval mängida.

Tulin täna õhtul just Vanemuise väiksest majast (vaatamast ühte kurba tükki) kui lülitasin telefoni sisse ning sealt ka kohe esilehe info mu tummaks lõi - Aarnet ei olegi enam. Sügav kurbus vallutas hinge ning raske on millelegi muule hetkel mõelda või magamagi minna. Nii kahju on.

Nagu ütles Martin Veinmann, Aarne endine kolleeg Eesti Draamateatrist: "Kui mõtlen Aarnele, siis mõtlen teatrile. Ja see ongi Aarne tähtsus. Kui sa ütled Aarne Üksküla, siis see viib sind teatri juurde, teatrist rääkimise juurde, teatrist mõtlemise juurde."

Sügav kaastunne kõigile Aarne lähedastele ja kogu Eesti rahvale... üks kõige armastatumaid ja parimaid näitlejaid on lahkunud... jääb mälestus, tema tööde salvestused, pärand tema õpetatud näitlejate näol (kelle hulgas on nii õpilased kui ka kolleegid-partnerid) ja kõik see austus, mida kõik Eestis teatrit tegevad ja vaatavad inimesed Aarne vastu tunnevad... Läbi kõige selle, elab ta igavesti meiega edasi...

Laupäev, 28. oktoober 2017

Beatrice - Vanemuine



Olen tänaseks päevaks jõudnud sellel aastal näha 113 erinevat lavastust ja sisu mõttes siiani kõige huvitavam neist (kõige lähim konkurent on Tallinna Linnateatri "See hetk") sai esietenduse möödunud laupäeval Vanemuises - Siret Campbell'i kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud "Beatrice". WOW!

Millal te viimati nägite pesuehtsat ja toimivat science fictionit teatrilaval? Mis on pealekauba nii sisuliste kui ka lavastuslike innovaatiliste nõksudega, mis lasevad praeguses ajas tulevikku tunda Vanemuise suure saali teatriruumis?
WOW!

Ma ei ole eriline science fiction'i fanaatik, aga meeldib just selline intelligentne, filosoofiliste kalduvustega, põnev, kaasamõtlema ja -elama panev; tulevikus toimuv, ent usutav ning täiesti võimalikult reaalseks muutuda võiv tekst ja lugu, nagu Siret Campbell on kirjutanud ja Ain Mäeots on suutnud selle tuleviku väga eriliselt lavale panna, "võlur" Emer Värk'iga koostöös, kes on lavastuse videokunstnik ja visuaal-elektrooniliste lahenduste autor. Justkui megasuurte eelarvetega Londoni West End'i tehnoloogiliselt põnevad lavastused...
WOW!

Kavalehest jäi silma, et kogu idee sai alguse Aini soovist lavastada teatris võimast ja efektset ulmekat. Selleks pöördus ta palvega Sireti poole, et too William Gibson'i Neuromancer'i dramatiseeriks. Siret luges mitu korda raamatu läbi kuid ei leidnud sellest teatritükiks piisavalt tugevat alust. Mõjutatuna ja laenates siiski mingeid ideid William Gibson'i Neuromancerist kirjutatas ta hoopis originaali. Drakadeemia eestvedajana ning nii küpse ja tervikliku näidendi tõttu oli minu jaoks suur üllatus, et tegemist on Siret'i debüüdiga! Kui see on debüüt, mis siis temalt edaspidi veel tulemas on!
WOW!

Praktiliselt terve autosõidu pärast Tartust Raplamaa metsade vahel olevasse maamajja (2 tundi), rääkisime teatrikaaslasega, mis selles tükis mõjus, mis mõtted tekkisid ja kuidas ise sellises tulevikus ja selliste võimaluste juures käituks, kuidas otsustaks. Natuke sellest ka, mis häirima jäi, aga see oli kaduvväike osa. Sest tegemist on eelkõige dramaturgi- ja lavastajateatriga ning need küljed on tõesti aasta tipud või vähemalt tipu lähedal. Mõned vähemolulisemad nüansid hoidsid päris "seisvad ovatsioonid" ära, aga oli ka päris palju inimesi, kes esietendusel seistes aplodeerisid! Ja tõesti, ega minul ka palju puudu ei jäänud... aga sellest kohe täpsemalt.

Siinkohal tuleb mul teha hoiatus, sest see lugu on väga huvitavate ideede ning üllatustega ning sisuliselt palju mõtteid esilekutsuv ning ma ei tahaks rikkuda kellegi teatrielamust paljastades neid huvitavaid sisulisi pöördeid või lavastuslikke efekte, mida ma lihtsalt ei suuda enda sisse jätta ning milleta polekski võimalik seda etendust ja elamust lahata. Samuti poleks mõistlik lugeda enne oma mõtete tekkimist minul tekkinud mõtteid või arvamusi. Seega kui üldse ei tahaks midagi sisuliselt rohkemat teada enne teatrikülastust ei tasuks lugeda järgneva 2 foto vahelist teksti või vähemalt järgnevast tekstist paragrahve, mille ees on 3 tärni, ehk ***, enne kui on endal juba ka lavastus nähtud ning tulla hiljem, uuesti siia kaasamõtlema... või vastuvaidlema :)


Elatakse aega, mis on praegusest hetkest minu hinnangul umbes 50-150 aasta pärast... Tom ja Kristi on noor abielupaar, kellel on minimalistlikult modernse sisustusega korter, elektroonikaajastule kohaselt kodus natuke digivärki, nagu näiteks liikuv foto seinal ja "digitaalne majahaldjas", kes kuulab käsklusi, vastab küsimutele ning täidab koduomanike lihtsamad soovid, nagu näiteks muusikamängimine või ukse lukust vabastamine. Ka autod on tollel ajal rääkiva kompuutriga, "kes" vajadusel võtab autojuhtimise üle ning lisaks kuuleb autojuhi häälest ära, kas too on ärritunud ja vajab rahustamist vms. Sõpradel käiakse ikka külas kohale minnes ja uksekella lastes, samuti tehakse süüa ise ning vein maitseb endiselt õdusa õhtu saateks hästi :) 

*** Kuid lisaks füüsilistele asjadele inimeste ümber, on tehnoloogia arenenud ka inimeste teadvuse siirdamises. Näiteks tööl võib käia ka kiivri pähe pannes ning virtuaalreaalsuses askeldades või teadvus siirdada digitaalselt mujale, kus see töö ära teeb, jättes oma maise keha näiteks koju voodisse lamama. 

*** Ja kui teadvust saab juba siirdada digitaalselt, siis saab seda ju ka säilitada... ka pärast surma...  Sellest saabki kõik alguse, kui rasedale Kristile koos kõige muu rasedatele vajaminevate protseduuridega, määritakse pähe ka "kiip" kõrva taha, mis tema teadvuse digitaliseerib.... Enne lapse sündi juhtub aga saatuslik autoõnnetus ning Tom seisab valiku ees, kas kustutada oma armastatud naise ja napilt tema kõhust päästetud väikese tütre ema teadvus või säilitada seda, jättes võimaluse selle teadvusega suhelda ning ka lapse jaoks tema "ema" mingis mõttes alles... Olgugi, et sellel teadvusel enam "keha" pole, siis digitaalselt "võrku" lülitades on ju kõik võimalik... 

*** Samal ajal on ka olemas teenus, et inimesed võivad oma kehast loobuda, minnes vabatahtlikku "teadvuse-surma". Meditsiiniliselt säilitatakse see keha edasiseks toimivana, misiganes tarbeks.... Sellest saab alguse Tom-i rännak oma surnud naise taastamiseks, ehk teadvuse siirdamiseks sellisesse surrogaatkehasse... aga kas see, milleni ta jõuab on see, mida ta ka tegelikult tahab... ja kuidas suhtub sellesse kõigesse tema naise teadvus? Ja kas me armastame ikkagi inimest ainult koos tema keha ja sellega, mis on kõrvade vahel või armastame ikkagi peamiselt teise inimese teadvust/mõistust või veel midagi? Kas hing ongi inimese teadvus või on see 21 grammi, mis kehast suremisel lahkub siiski miski veel kolmas lisaks kehale ja teadvusele? Kuidas inimene, kes leiab enda teadvuse olevat teise inimese kehas - selle võõra keha omaks võtab? Kellana ta end teadvustab - uue inimesena või ikkagi sellena, kes ta on olnud? Lisaks veel mitmeid ja mitmeid küsimusi, sest me inimesed oleme ju ühed keerulised loomad... lisaks tõstatuvad veel sotsiaalsed küsimused, ehk kuidas suhtuvad sellesse kõik ümbritsevad inimesed - nii need, kelle jaoks digiajastu on tulnud emapiimaga kui ka need, kelle jaoks see kõik on siiski väline ja kauge? Kuidas suhtub parim sõber, kes vaatab oma sõpra ja tunneb võib-olla ära tema "sõnad", ent vaatab siiski täiesti võõrale inimesele otsa ning kuulab teistsugust "häält"? Kuidas suhtub mehe ema, kes vaatab oma poja naist, aga see on hoopis teise välimusega, ometi minia ise näib teda tundvat ning tunneb kohates vajadust loomulikult ka kallistada oma ämma...

Just nende ja teiste selliste küsimuste lahkamise tõttu ma seda lugu nii väga nautisingi. Võib ju kujutada end kõigi nende 5 tegelase asemele (Tom-Kristi-Tomi parin sõber-Kristi parim sõbranna ja Tomi ema) ning vaadata oma silmade läbi seda olukorda ja küsida endalt, kuidas ise oleks  käitunud nende asemel. Ega muidugi ju ei tea kindlalt ette, sest reaalselt end mingi sellise raske olukorra eest leides, võib endalegi üllatavalt otsustada hoopis arvatavast käitumismallist vastupidiselt. Nagu Tom, kes esialgu oli väga skeptiline kogu digivärginduse suhtes - ent kui see teda ennast nii lähedalt puudutas, muutus mehe suhtumine täiesti vastupidiseks... Ent selliseid filosoofilisi mõttemänge mängida on pagana põnev. Kohati isegi hirmus, sest alati kui kogu võrrandis on üheks nimetajaks surm või surmajärgne elu, siis on vähemalt minu jaoks tegemist tabuteemaga, kuigi tänapäeva maailmas on tabuteemad praktiliselt kadunud. Siin lisandub veel hulganisti moraalseid tasandeid ja neid küsimusi endas tõstatada ning nendele vastuseid anda - iseenda ees ja sees ausalt - see on justkui eneseavastuslik retk.

*** Kui ma oleksin Tom, siis ilmselt käituksin täpselt samuti, nagu Priit Strandbergi tegelane - kindlasti ma ei kustutaks seda teadvust ja paneksin selle ka surrogaatkeha sisse. Ma ei tea isegi, kas suudaksin ise seda otsust vastu võtta, et see teadvus kustutada... Tahaksin et seda otsustaks ikkagi see inimene ise, kelle teadvusega on tegemist. Tal on võimalus end ise hävitada kui see tõesti tema soov on. Seda muidugi juhul kui see teadvus on surrogaatkehas, ilma kehata, lihtsalt teadvusena eksiteerida, ei saa ilmselt midagi parata ega teha oma eksistentsi lõpetamiseks. Surrogaatkehas usun, et mõnda aega oleks siis see võõras keha natuke võõrastav, ent kaldun arvama, et inimese teadvus on ikkagi nii tugev ja oluline, et see lööb mistahes kehas välja. Seega kui ta muidugi on minu jaoks vähemalt vähegi vastuvõetava välimusega lähisuhteks, siis palju olulisem on ikkagi see teadvus ehk inimese sisu. Ja see, et mul on võimalus temaga suhelda ning temaga lastekasvatamist, tundeid ja üldse elu jagada.

*** kui ma oleks selle inimese äi, kes järsku mu ette ilmub ja mu poeg või tütar on otsustanud ta nö. tagasi koju tuua surrogaatkehas, siis ma ilmselt võtaksin ta avasüli vastu. Kui mu laps on õnnelik, siis olen ka mina õnnelik. (kuigi kerge hirm oleks ka... olen ju lugenud Stephen King'i Lemmikloomada surnuaeda ning seetõttu tekiksid kahtlemata kõhklused :) ) Mina ju ei peakski selle inimesega koos elama ja isegi kui mu laps oma kaasaga elabki minu juures, siis minul pole siin mingit kaasarääkimist. Mõistan siiski täiesti Liina Tennosaare tegelase, ehk Tomi ema kohkumist ja võõrastamist. Tema jaoks oli võigas ja võõras seda alla neelata kui nagu teine inimene tema minia teadvusega võõras kehas tema ette ilmub ja justkui sedasi vägisi tema ellu tungib. See oli selle inimese jaoks liiga järsk muutus. Usun, et sellistele projektidele pühendatud või määratud psühholoogid saaksid siin palju ära teha. Üldse võiks ju sellised "tagasipöördumised" olla programmistatud ja läbimõeldud protseduurid.

*** Kui mu sõber otsustab tuua oma surnud abikaasa tagasi surrogaatkehas siis üsna sarnaselt isarollis suhtumisele, toetaksin oma sõpra igati... oleksin täpselt samuti uudishimu tulvil, nagu Veiko Porkanen'i tegelane. Nii lähedalt seda kogedes saaks võimaluse teha omad otsused ka vastavalt sellele, mida sõbra kogemuste pealt vaadates ise arvaks ja tunneks. Igal juhul tahaks ma, et mu sõber oleks õnnelik ning toetaksin tema otsuseid igati ja annaksin endast parima, et temal ja tema abikaasal oleks hea minuga edasi suhelda ning neil oleks keegigi toeks.

*** Kui ellu tagasiilmuvaks oleks minu enda parim sõber... seda reaktsiooni oleks võib-olla kõige raskem ennustada. Kas suudaks võtta teda ikkagi oma parima sõbrana? Kummaline... abikaasana tean kindlalt, et ei taha loobuda oma armastatust ja tema teadvusest. Aga sõbrana, kui ma ei tunne teda välimuse järgi, kas ma suudaksin sellest üle olla, et tegemist on ikkagi sama inimesega. Selles mõttes oleks ka minu tunded ilmselt sarnased Linda Kolde tegelase omadele. Kas kõik usaldatud saladused, kas kõik koos üleelatud rõõmud ja mured oleksid usaldatavates kätes... kuidas sellesse võõra välimusega inimesse siis ikkagi suhtuks... tjahh... huvitav...

*** Kui ma oleks see inimene, kes oma teadvuse säilitada laskis... kas ma laseks üldse oma teadvuse säilitada? Ilmselt laseksin, kui seda on soovinud mu armsaim... teeksin seda tema, mitte enda pärast. Samas nagu see Kristi alguses oli ilma kehata... lihtsalt digitaliseeritud teadvus - ilma kehata, igaveses pimeduses... siis mõtleks küll, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ent kas teadvusel ikkagi on üldse tunded? See on ainuke lahtiseletamatus tekstis, millele üle võib kahelda... ma kaldun arvama, et siin tuleb jällegi mängu see kolmas dimensioon  -ei keha, ei teadvus, aga hing... mida siiski mingi digitaliseeringuga ilmselt säilitada ei saa...  

Võib-olla kunagi 1000 aasta pärast kui see tekst siin peaks kuidagi ime kombel säilima nii kaua, siis tolle ajastu inimesed loevad seda siin ja irvitavad, kui naiivne võis üks algne inimliik olla... 

*** Võib-olla teeb seda kunagi mu enda "säilitatud" teadvus, mis on net-i lülitatud :) Ent kui ma siiski olen otsustanud Marian Heinat'i tegelasele sarnaselt teha, ning minu teadvus siirdataks kellegi Kärt Tammjärve tegelasega sarnasesse inimesse... siis ilmselt ma oleks palju pelglikum integreerumaks tagasi ühiskonda. Vähemalt ma ei julgeks end kellelegi näidata enne kui tõesti olen oma kehaga täiesti sinapeal... Tore oleks muidugi kui mind oleks pandud mõnda nooremasse ja vingesse kehasse, millega oleks lihtsam sporti teha ja mis oleks veelgi võimekam kui mu praegune :) No selle lahkamisega otseselt tükk ei tegelenud... Tom valis Kristile keha, mis talle enamvähem meeldis... Kindlasti tahaks mina ka, et minu armastatu valiks minule keha... siis ma igatahes ei peaks kartma, et kas ma välimuselt talle meeldin enam või kas üldse oleksin vastuvõetav talle. Samuti ei julgeks ma vähemalt kohe kallistama hakata või sõpradega kohtuda enne kui ma olen telefonis rääkinud ja sada e-maili saatnud ja vestelnud sisuliste tekstidega, teed sillutades selleks hetkeks kui päriselt ka kellegagi kohtun. 

*** Ja lõppude lõpuks kuigi mõte igavesest elus on kuidagi ahvatlev, siis kas tegelikult ka ikkagi tahaks igavesti elada? Liikudes kehast kehasse... võib-olla ainult siis kui ümbritsevad lähedased inimesed samuti niimoodi edasi elavad ja kedagi tegelikult kaotama ei pea... muidu läheks vist hulluks kui peaks pidevalt oma armastatuid järjest matma, ise muudkui edasi elades... ja lapsed... ja kas lapsi tuleb ka igavesti... selle mõttearendusega jookseb kiiresti umbe või õigemini see tundub lõputu ja piiritult lai, nagu igavene elu ise :)

Kusjuures, selliste tekstidega kaasneb minu puhul alati hirm, et kui see sisuliselt ongi kõnetav ja vingelt ülesehitatud, siis lõpp vajub ära või ei osata seda lõppu kokku siduda või niimoodi ehitada, et see mingi korraliku vastuse või tulemuse või mõtte annaks. Ent siin oli lõpp kohe eriliselt tugev! Just sellepärast, et see vähemalt minule tundus ainuõige variant...

***  Ainuõige selles mõttes, et ma ise teeksin ka just nii... ainult täiesti "uue inimesena" olekski võimalik tagasi tulla... (oleksin tahtnud, et lavastuses oleks Beatrice'i mängida hoopis kolmas näitleja) ja kui siis võetakse mind selle teadvuse ja selle välimuse kombinatsioonina, ainult siis ongi normaalne tulevik koos võimalik. Me oleme ikkagi segu kõigest - tervik, kui nii võib öelda. Kui üks osa ära võtta või muuta - siis me oleme ikkagi keegi teine... kuigi me ise võib-olla teadvustame end endiselt iseendana. Seda võib võrrelda näiteks mõne õnnetuse läbiteinud inimestega... eks nad ole ju ikka nemad sisuliselt, aga ikkagi muutunud. Ja me inimesed elame ju ühe elu (no võib-olla igavese, kui selline teadvuse digitaliseerimine kunagi võimalikuks saab), aga elame siiski enda elu ja meil on õigus otsustada, millist elu me tahame elada. Muidugi on laste ees meil kohustus ja kohustus on füüsiliselt kellelegi teisele inimesele mitte viga teha. Paraku mentaalselt haiget tegemisest hoidumine pole vähegi sotsiaalsel inimesel praktiliselt võimalik. Võib-olla metsas elades või vaimselt piiratud inimestel ainult... sest ka tahtmatult juhtub seda... ja alati on ju olukorradki mingid võrrandid mitmete teguritega. Üks asi oled Sina ise, aga teiste inimeste tundeid, tahtmisi ja teadvust võib võib-olla küll teatud olukorras ning mingite nippidega mõjutada, ent kindlalt suunata ja oma tahtele allutada seda pole võimalik... isegi kui väga tahta.

Antud juhul oli veel kogu võrrandi sisse segatud ka laps ja lapse tunnetega mängimine on eriliselt riskantne ja hoolimatuse tipp. Oma lapsele tahab iga normaalne lapsevanem parimat. Isegi iseennast ja oma soove-tahtmisi ning heaolu ohverdades. Samas tahaks ju ka iga hinnaga oma lapsega koos olla, tema kasvamise osa olla. Toetada, olla olemas kui vaja ning selle kõigega koos saada ühiseid kogemusi ja nö. kasvada oma lapsega koos...

Nii palju mõtteid tekitavad teatritükid kahetsusväärselt harva. Kusjuures pakuti seda väga põneva ülesehitusega. Lava muudeti elektrooniliste lahenduste ja videotega nii, et kord oli see Kristi ja Tomi kodu, siis jälle nende sõprade oma... järgmisel hetkel park. Autosõidu ajal auto... samuti nipsust muutus kogu lava võimsaks tulevikutehnikat pakkuva kontori aulaks tänu võimsatele videolahendustele, kus Priit Strandbergi võttis vastu firma funktsionäri mänginud Karol Kuntsel. 

*** Samal ajal kui suurtel koduekraanidel rääkis pakutavatest teadvuse digitaliseerimise teenustest Jaanus Tepomehe tegelane. Kõik nii ehtne ja huvitav. Lisaks Vanemuise suure lava võimalused andsid ka näiteks väikese haiglapalati tekitamise ühte soppi. Lihtsalt vaimustavad lavastuslikud leiud Ain Mäeotsalt riburada terve etendus!

*** Üks võimsamaid lahendusi oli "häkkimisstseen", kui Silver Kaljula tegelane tõstetakse hiigelarvuti touchscreenile - keset lavatausta - maa ja taeva vahel rippudes. Tulid meelde kõik need loengud x, y ja z - generatsioonist... ning juba praegused lapsed, ei taha lillegi liigutada kui see, mida nad teevad ei ole "fun". Eks see areneb veelgi "tolleks" ajaks edasi ning jõuamegi selliste digilahndusteni...

*** Märkimata ei saa jätta ka stseeni, kui "zombie" diskole läheb, ning seal tal tuleb Michael Jacksoni "Thriller"-i tantsu tantsida (kõik kes seda muusikavideot on näinud teavad, et seal zombid haudadest üles tõusevad ning tantsivad)... ilmselgelt teadlik tegijate vimka - luua duaalsus... ja panna Kristi tegelane kui jumaliku nupuliigutusega imelikku olukorda.. millest tüdruk auga üle oli ja nautis täiega lihtsalt tantsimist... Kuid eks sellestki tal kindlasti midagi nahavahele jäi...

Kui kõik on nii äge ja võimas ja vinge ning ammulisui lihtsalt ahmid seda kõike endasse... ning tundub justkui kõik oleks täiuslik, siis hakkad detaile märkama, mida muidu võib-olla tähele ei panekski... näiteks nagu rullikud dekoratsioonide all. Nii palju vingeid tehnilisi lahendusi ja siis silmatorkavad rullikud dekoratsioonide all lihtsalt mõjuvad imelikult... toovad reaalsusse - et see, mis sa vaatad on "teater" ja Sa ise ei ole selles lavastuses toimuvas ajas ja ruumis kärbsena seinal... Hiljuti just vaatasin Draamateatris ühte tükki, kus keset etendust tausadekoratsiooniks olnud majaseinad tõstetakse nurgast, lastakse klõpsuga rullik alla, mis seal küljes on, ning veeretatakse lavalt minema - enne polnud üldse neid rulle seinte all näha. Kunstilises mõttes veel muidugi ka kahju, et kanname tollel ajal endiselt samasuguseid riideid nagu praegu, ehk see muutus mis on näiteks viimase 50 aastaga toimunud, see jääb pidama praegusesse aega ka aastakümnete pärast. Ehe haiglavoodi, kõik videolahendused ning elektroonilised dekoratsioonide liikumised olid vinged ja tegid need muud väiksemad häirivad detailid mitmekordselt tasa.

Tõeliselt naudinguline oli Ardo Ran Varrese muusika. Ma ei peagi siin silmas valitud häid ja sobivaid laule (eriti üks - mis oli kui tüki jaoks kirjutatud, ehk sõnade mõttes sisuliselt vaadatava teatri sisuga kokkusulav või isegi selle sisu jutustav!), aga just see muusika, mille Ardo spetsiaalselt tüki jaoks on loonud. Lisaks harukordselt hästi dramaatilisust lisavad, võib-olla isegi natuke klišeelikud, ent kahtlemata just siia ideaalselt sobivad "põpõmm"-id, kui keegi dramaatiliselt lavale ilmus või midagi vastavat juhtus.

Ja  nüüd jõuame siis selleni, mis mul ei lasknud tüki lõppedes püsti seista aplodeerimiseks...

Kui mina oleks rolle jaganud, oleksin sellest trupist kaasanud vaid 4 - Veiko Porkanen'i, Liina Tennosaar'e, Silver Kaljula ja Karol Kutseli (lisaks veel kindlasti ka vaid videos esineva Jaanus Tepomehe - tema mahe hääl ja selge diktsioon oli kui loodud sellise toote reklaamnäoks/-hääleks. Imeväike roll, aga järjekordselt täistabamus temalt). Ühele oma Vanemuise lemmiknäitlejale - peaosatäitja Priit Strandbergile mul ka pole midagi erilist ette heita. Alguses kui kõik on veel hästi, on tal mõnusat vajalikku energiat ning poisikeselikku mängurõõmu, mis sellisele tegelasele annab karakteri. Kuid pärast õnnetust ja siis kui oleks vaja tuua sisse psühholoogilisemaid mängutasandeid - kurbust/viha/pettumust/frustratsioone, siis kulgeb ta stamplikumat radapidi. Nö. teeb rolli auga ära, kuid mitte oma CVsse peaosalise rolli jaoks tähelepanuväärselt mitmetasandlikult või meeldejäävalt. Muidugi see oli ka esietendus ning mängides sellist materjali, usun ja loodan, et ta leiab neid nõkse ja tasandeid sinna emotsionaalse skaala teise otsa juurde. Veiko Porkanen'i tehtud, peategelase parim sõber, on palju väiksema mänguskaala juures päris osav - ta laval olevatel hetkedel väga kurbusesse ei jõudnud, ega pidanudki kalduma, sest alguses oli kõik hästi, pärast jällegi ka "leitud lahendus", aga selle ajaga jõuab ta mõjuda nii digihuvilise, laheda sõbra, toetava abikaasana, huvitatud sõbra naise uuest elust ning see kõik on päris ehtne ja huvitav. Nooremate kolleegide vahel mõjub Liina Tennosaare "ema" roll kõige tugevamana. Poega lohutades, lapsehoidmise üle muret tundes, "uue" miniaga kohtumisel endast välja minnes... ja eelkõige korraliku karakteri luues inimesest, kes ei ole nende moodsate uute innovatsioonidega kaasaminekut usaldav... vastupidi kogu seda värki tauniv. Karol'i roll on väga minimaalne ning mänguruumi selles eriti polegi. Asjalik, nii nagu peab sellises osas. Ja Silver Kaljula üliagar diskor või hiljem ka häkker - väike, aga igati pakkutabavad tervikut toetavad rollid. Lisaks küsis ta minultki ühe küsimuse sealt lavalt, aga ma ainult vangutasin pead vastuseks :)

Linda Kolde hakkas mulle meeldima vastupidiselt Priidule just siis kui temal saabus dramaatilisem osa rollist - siis kui ta ei suutnud oma sõbrannat omaks võtta "uues kuues". Alguses oli teatavat lavalist kohmetust ja isegi nõks ülemängu, aga kuna ta mäng läks kogu aeg paremaks, siis lõpptulemusega võib ikkagi rahule jääda. Kuid tema lavakaaegsete kursaõdede mänguga ma ei suutnud leppida algusest lõpuni. Tekkis lausa küsimus, et kas mingi oluline osa on jäänud neil teatrikoolist kättesaamata? Marian Heinat'i väga temalikule mängustiilile mõeldes ma kahtlustan, et võib-olla lihtsalt minule see ei meeldi. Täpselt samasuguse "liiga lihtsa rollilahenduse" tegi ta "Laineid murdes" tükis - kuigi nii siin kui seal oleks vaja palju laiemat emotsioonide diapasooni või ulatuslikkust... Võib-olla ma teen ülekohut ja ta ise on teinud seesmiselt suure töö ära oma karakteritega, aga vähemalt minu jaoks jäi kõvasti puudu nii sügavamale minekust kui nüansirikkusest. Väga plass mäng ja kui ma poleks loos nii sügaval sees olnud, poleks mul tema karakterist isegi kahju olnud. Ent see "kahjutunne" on minu jaoks isegi võtmetähtsusega. 

*** Eriti siis kui ta seal "pimeduses" on... Ainuke koht, mis tal hästi välja tuli, oli siis kui ta teatab oma mehele, et ta lasi selle kiibiasja haiglas ära teha... See rasedusest käed rippu olukord, kus lihtsalt tuleb arste kuulata ja kuuladki, on see siis sinu jaoks siis tõesti vajalik või mitte, aga rasedale on arst "jumal" ja tema etteantud käsud ning soovitused kuuluvad täitmisele... eriti esimese rasedusega seoses... See oli minu jaoks tema rolli tipphetk. Kogu tema mängustiili kuvabki hiljem Tomi mõtetes justkui oma meest vaimuna külastades - lavalt läbi jalutamine... ta justkui jalutakski oma rollist läbi. Oli ta seal või ei olnud, mõne aja pärast ma kahtlen, kas mäletangi.

Ja ma ei tea, kas mulle ei meeldi rohkem see kui keegi olulises rollis end välja oluliseks ning kolmemõõtmeliseks karakteriks ei mängi või siis see kui mängitakse kramplikult diktsiooni üliteravana hoides ja nii rollist rolli. Tegemist on õnneks noore näitlejaga ning usun, et kui Kärt veel mängib ja mängib erinevaid rolle, siis ta saab midagi teha oma kõne edastamisviisile ja raputab sellest stambist end lahti. Või õpib kasutama suud kuidagi teisiti. Meenub kui kunagi mingil koolitusel õpetati suu pingeid vähendavaid harjutusi kõnepidajatele. Ma ei tea, kas see aitab ka näitlejaid - ju vist... aga võib ju ka olla, et see on lihtsalt nii tugevalt tema isiksuse omapära. Võib-olla ta igapäevaelus räägib ka nii ja siis muidugi on raskem midagi selle muutmiseks ära teha. Tuleb lihtsalt minul kui vaatajal eemale hoida tükkidest kus ta suuremates rollides mängib (samas siis oleks ju jäänud ka "Beatrice" nägemata...). See on nii tugevalt eriline ja vaatajat häiriv rääkimismoodus, et jääb mulje, nagu ta igas oma rollis kõvasti "mängida" püüab. See, aga viib mõtted tema tegelaste jutu jälgimiselt, "mida" ta räägib sellele "kuidas" ta räägib ja see häiribki ning oli lausa hetki kus mul ta tekst seetõttu kaduma läks. Võib muidugi vabalt olla, et ma olen vaid üks väheseid, kellel sellega probleem on. Ent ka mu teatrikaaslane ütles, et ta liigutab oma suud väga imelikult ning ka teda häiris see väga. Seega päris üksi ma oma arvamusega ei ole. Olen Kärti juba üsna paljudes rollides näinud ning alati mängib ta sellise justkui pingutatud diktsiooniga... kõige õnnestunumad minu meelest on olnud "Suluseisu" pisike laps (see oli lausa üllatavalt vaimustav roll temalt ja see "teistmoodi rääkimismaneer" sobis sellisesse rolli hästi) ja "Head tüdrukud lähevad taevasse" karvase rinnaga Libahundi-Tiina - mingis mõttes on need mõlemad ka nö.mängulisemad rollid ja mitte kuigivõrd psühholoogilised ning raskekoelised, nagu seekordne "Kristi" nõuaks...  Kuid siis kui ta ei rääkinud või ütles midagi vaid lühidalt, nagu näiteks lõpustseenis, siis ta oli omal kohal. 

*** Oleks tahtnud ka üleminekul teadvusega näha, et oleks kaasnenud mingid sarnased maneerid või midagigi käitumuslikku (see on ju ometi selle rolli "mänguline" võimalus!!!), mis võiks tuleneda sellest, et teadvus kahes erinevas inimeses oli sama. Mina seda ei leidnud... peale "hobusesaba"... aga see oli ju vaid välimuslik ja mitte sisuline, ehk näitlemistalenti demonstreeriv. Hea oli küll see kohmitsemine, mis uue kehaga harjumine nõudis... see tuli hästi välja ning oli väga oluline detail.

Hinnang: 4+ (Tavaliselt saab sellise sisuga asju ainult kinos näha. Sedapuhku praktiliselt järgmisel päeval teatrielamusele kinos vaadatud Hollywoodi suure eelarvega megafilm "Blade Runner 2049" tundus Sireti ja Aini teose kõrval nagu mingi lihtsakoeline käkk :) Beatrice on huvitav ja harukordne kombinatsioon teatrilaval - ühtlasi mõtlemapanev, ent ka sõna otseses mõttes "põnev". Vapustav teatrielamus oma lavastuslike lahendustega. Kui vaid näitlejate mäng oleks olnud sellele tasemele vastav, oleks see võinud kujuneda aasta suurimaks teatrielamuseks... aga ega see sellestki hoolimata kaugele tipust maha ei jäänud ka... nagu öeldud, kõige huvitavama sisuga tükk on see siiani kahtlemata!)


Tekst lavastuse kodulehelt (Fotod on pärit ka sealt ja Vanemuise FB-lehelt):
Beatrice

DRAAMA
SUURES MAJAS

Lavastaja Ain Mäeots
Kunstnik Maarja Meeru
Videokunstnik ja visuaal-elektrooniliste lahenduste autor Emer Värk
Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Meelis Lusmägi
Liikumisjuht Britt Kõrsmaa
Osades Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Liina Tennosaar, Karol Kuntsel, Silver Kaljula (Must Kast), Nora Ann Lunge või Elise Mustkivi

Siret Campbelli tulevikuromanss

“Beatrice” on vaatemänguline armastuslugu, mille tegevus toimub lähitulevikus. Lavastuse tegevus leiab aset mõnekümne aasta pärast, kuid loo tegelased ei ole leiutajad ega superkangelased, nad ei reisi seni avastamata planeetidele ega oma laserrelvi. Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut.

Lavastus uurib mitmeid tulevikuga seotud küsimusi. Kui tehnoloogiline areng jätkub samas või veelgi kiiremas tempos, siis millisest maailmast me end peatselt leiame? Mida oleme me juurde saanud ja millest ilma jäänud? Millega oleme harjunud? Kuidas muutuvad uutes oludes meie olemus, unistused ja vajadused?

Igavese elu soov on tõenäoliselt alles ka tulevikuinimestel. Mõte surematusest on ju paeluv ja püüd seda saavutada veelgi ihaldusväärsem. Tänapäeval püüdleb mõni meist igavese elu poole oma hinge eest hoolitsedes ja lootuses jätkata surmajärgset eksistentsi mõnes paremas paigas. Teise religiooniks on toitumine või eluviis, et lükata sel moel oma bioloogilise lõpu saabumist võimalikult kaugesse tulevikku. Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Esietendus 21. oktoobril 2017 suures majas

Kolmapäev, 25. oktoober 2017

Lennud / Saatuslik nahkhiir - Teater Varius


Täiesti arusaamatult pole ma siiani veel kordagi jõudnud tänavu juba oma 30ndat tegutsemisaastat tähtistavat Teater Varius't külastama. Teatrikauge inimene, nagu ma olen :)

See viga sai nüüd parandatud kahekordselt - septembri keskel auteur Heidi Sarapuu lavastus "Saatuslik nahkhiir" ja oktoobri keskel Heidi Sarapuu kirjutatud ning Alo Kõrve lavastatud "Lennud". Ütlen juba alguses oma hinnangud ära ja edasi katsun neid põhjendada...

Saatuslik nahkhiir - Hinnang: 3+
Lennud - Hinnang: 3

Need kaks lavastus on selgelt erinevate lavastuskäekirjadega, ent ometi mõjutab teatud sarnane dramaturgiline käekiri, et nendest saadav elamus on peaaegu võrdne teineteisega. Ehk mitmed nii Lendude kui Saatusliku nahkhiire head ja vead kattuvad. Samas on ka mõlemal omad tugevused veel lisaks.

Tegemist on nö. elulugudega (koos sisuliste ja kunstiliste lisanditega). Saatuslikus nahkhiires endise Estonia ooperitähe Gerda Murre ja Lendudes Lennart Meri oma. Selles mõttes on mõlema lavastuse aluseks olevad subjektid ning nendega kaasnevad teemad väga huvitavad. Kuigi Gerda Murret ilmselt teavad tunduvalt vähesemad inimesed kui Lennart Meri, kelle kohta on ilmselt igal eestlasel oma lugu rääkida. Antud juhul huvitavuse mõttes ei jää kumbki teema teineteisele alla, ent samas on mõlemad lood väga linnulennulised üle pikema elutee ja seega jääb paratamatult tunne, et oleks nendesse sõlmkohtadesse suuremat detailirohkust või sissesukeldust vajanud. Mind jäigi mõlema etenduse lõppedes vaevama see, et ma ei jõudnud nendesse kui "tegelastesse" kiinduda ja kuigi mõlema elus on väga palju dramaatikat, siis lõpuks see kiire "ülelend" justkui vähendas seda ning tervikuna jäi mõlemast teatrikülastusest lihtsalt kergete meelelahutuslike tükkide tunne, mis eriti kauaks mingi valusa või erilise mõtte või hetkega hinge peatuma ei jää. 

Justkui anekdootlike hetkedega tuuakse Lendudes pildirida vaataja ette - Lennart Meri ainukese eestlasena on oma "kunstitöö" Louvre'is "üles seadnud... kui ta väikese lapsena oma joonistuse sinna jättis; see kuidas ta poisikesena haakristiga lipuga oma isa tolle kojutulles tervitas, teadmata, mida see svastika tähendab ja suhted töö ja samal ajal naisega ning muu - kõik linnulennul üle... no selles mõttes ju geniaalne, et Lennart, keda inimesed hellitavalt "Lennu"'ks kutsuvad ning samas üle"lend" tema elust ju see lavastus oli ka. Samas "Saatuslik nahkhiir" oli tõesti "saatuslik" Gerda Murre jaoks ja üldse see tema elu oli kantud saatuslikest hetkedest ja juhtumistest. Ülekuulamised, mehe arreteemine ja mahalaskmine, ta ise arreteeriti vahetult enne seda saatuslikku "Nahkhiire" etendust ning saadeti Siberisse vanglilaagrisse, Eestisse naastest jälle uuest lavale pääsedes, ent siis mõne aasta pärast siiski laulmisest loobumine - ehk nö.äraspidine unistuse teekond - ooperiprimadonnast valvelaua ametnikuks. 

Mina oleksin tahtnud näiteks näha seda kuidas ja mis toimus Siberis, mis trikiga ta sealt varem tulema sai, ehk seda elulist ent kindlasti dramaatilislt "võitlust". Oleks tahtnud näha seda suhte lagunemist Lennartil oma Reginaga. Ometigi annan muidugi endale aru, et nendest "eluloo" lavastustest oleks sellisel juhul tulnud tunde kestvad eeposed. Aga eks siin ongi see näitekirjaniku ja/või lavastaja osavate kääride ning ühtlasi ka juurdekirjutamiste asi päästa olukord ning tekitada seda sügavust.

Lühidalt kokku võttes hammustati minu arvates nii suurte teemadega liiga suur tükk, et need päris naudinguliselt suureks ja võimsaks teatrielamuseks oleksid kujunenud. Mida mõlemad lood kahtlemata vääriksid. Muidugi võivad tegijad öelda selle kohta, et nende eesmärk ei olnudki muud saavutada kui vaid pinnakaabe. Ja eks toimisid ju natuke mõlemad lood ka "sellistena" ning olid "vaadatavad" ning igav ka ei hakanud hetkekski. 

Nüüd kus elevant ruumis on avalikuks tehtud, võin edasi liikuda asjade juurde, mis meeldisid :)

"Lendude" dramaturgias oli kasutatud mõnevõrra ebakonventsionaalset ülesehitust - nimelt üht meest mängisid 2 tegelast - "Lennart" ja "Meri". Lisaks mängib kaasa, et mõlemad oleks justkui ka erinevas vanuses, ent saavad ka koos muljetada või teineteisele meenutada oma "ühiseid" mälestusi. '

Minul ei tekkinud endal kunagi võimalust Lennuga juttu ajada (tänu tööle puutusin küll korduvalt kokku näiteks Rüütli ja Ilvesega). Küll aga töötasin aastaid tagasi pikalt kõrvuti samas ruumis koos Rein Kivi'ga, kes oli Lennar Meri välisnõunik (lisaks ka enne seda Rüütli, Käbini ja Vaino ihutõlk). Ja sellel mehel oli LUGUSID! Nautisin alati tema meenutusi ning elavalt kujutasin näiteks ette kuidas nad järjekordsel reisil olid juba Lennart Meri ajakavas oleva kõnepidamise kohas ning ootasid Lennartit lavale astuma, kohal presidendid ja kõik muud tähtsad ninad, aga keda pole... see on Lennu ise. Ootavad ja asi hakkab juba piinlikuks muutuma... Rein helistas vähemalt 10 korda Lennule, aga president ei vasta... Tormavad siis hotelli ja kolgivad tema ust... vana mees ka juba... tekkis juba hirm, et järsku on südameatakk või midagi muud hirmsat... Kõrv ukse vastu pannes oli kõva teleka müra kuulda... Lõpuks kutsuti siis hotelliametnik, kes ukse üldvõtmega lahti tegi.... Toas avanes vaade kõvasti möirgava CNN-i ees kui õndsa lapse sügavat ööund magava Lennuga. Ei kuulnud ta selle müra üle ei telefonihelinaid, ei uksele kolkimist, aga üleväsimusest ei ärganud ka CNNi lõugamise peale. Lennu olevat üldse olnud ööloom, kes kaua üleval istub ja siis pidi kogu kaaskond või kantselei temaga tavaliselt ka koos üleval ja tööl olema. Aga järgmisel hommikul tuli kõigil teistel varakult jälle tööpostil olla... nendel polnud luksust ise otsustada või tunde hommikust tagasi võtta... presidendil muidugi oli, tema on ju boss.. Oh neid Reinu lugusid... tekkiski justkui tunne, et ise ka tunneks natuke Lennut. (Hetkel elan Lennu vennatütrele kuuluvas majas juba viimased 8 aastat). 

Seega jah... meil kõigil on oma seosed Lennuga. Ja kes vähegi teatrit või kultuurisaateid vaatab, see on ka kursis sellega kui ehtsalt suudab Egon Nuter Lennartit mängida. Tundub, et ta on saavutanud isegi selle, et ta ei peagi enam "mängima", vaid lihtsalt lülitab end ümber Lennartiks ja "on"... nii vaimustav ja proff on see tema "Lennart". Lisaks ma ei teagi, mis selle juures selle hea tuju ja muige ka alati näole toob, kas ikkagi see milliste sõnadega ta Lennartit parodeerib või just see, et ta seda nii ehedalt teeb. Selles mõttes oli vähemalt sama hea ning huvitav vaadata Rahvusooper Estoniast kaasatud Priit Volmerit Lennartina. Natuke noorem, natuke teistsugune, ent kahtlemata "söödav" Lennartna. Vähemalt mina neelasin küll tema karakteri ilma mingi vaevata alla. Parem oligi, et ta natuke omamoodi seda lahendas. Samas tänu teatavatele maneeridele omamoodi kuidagi ehe ja originaalne "noorem Lennu". Kõiki naisi, kaasaarvatud "Lennart Meri" nimelise lennujaama teenindajat ja Lennu abikaasasid, mängib mõnusalt mänguliselt Liina Tennosaar. Väga vajalikku naiselikku tunnetust sisse tuues, justkui "sidusaine" seal Lennarti ja Mere vahel ja ümber, mis aitas mitmeski kohas natuke vajalikke rõhuasetusi seada ning üldse lavastuslikku tasakaalu, et asi ei läinud ainult ühe mehe kaht mina mängivate omavaheliseks "meenutamiseks", vaid asjad ka dramaturgiliselt juhtusid laval - ehk näiteks noore Lennu kohtumine esimest korda oma esimese (noore) naisega (see oli muide Liina mitmete naisrollide nõrgim hetk minu jaoks - plikalik kergus oli küll liikumises ning välimuses, aga peaks võib-olla uuesti vaatama, et aru saada täpsemalt, mis ikkagi häirima jäi), kes tennist mängides lavale tuleb ja hiljem küpse naisena kaalutletult Lennu maha jätab (selleks ajaks on Liina teinud mini-teekonna oma karakteriga ning nüüd ei ole usutavusega enam mingeid probleeme). Selles suhte-lõpu hetkes muide oli minu jaoks lavastuse ainus dramaatiliselt vajatav sügavus, kus niidid läksid hargnema sellesse, et iga inimene peakski elama oma enda elu ning mitte kellegi teise oma. Kui sellesse lõksu astuda on sellest välja murda väga raske. Sellise mehe, nagu Lennart Mere naisele oli see ilmselt täiesti võimatu ilma suhet lõpetamata ning lausa teise riiki kolides.

Lavastaja Alo Kõrve on selle segase 2 Lennu-tegelase loo ka lavale suutnud panna väga sujuvalt voolava lavastusena. Monoloogid ja dialoogid vahelduvad väga orgaaniliselt ning tegelased stseenides vahelduvad nendesse sisse ja välja-kõndides täiesti konarusteta. Jäi mulje, et seal oli seda tegelaste vahetust ja omavahelist komponeerimist ning liikumist ja üldse lugude ja stseenide sujuva vahelduvusega päris kõvad pähklid pureda. Eks muidugi Rahvusraamatukogu keldris olevas teatrisaalis paneb see ruum ka kõvasti piirangud peale ning väiketeatritel tuleb arvestada eelarvetega jne. aga see kunstnikutöö ei toetanud küll kuidagi lavastust. Sama hästi oleks võinud ka need puidust madalad laoriiulid seal laval üldse olemata olla. Ei aidanud see ei lennujaama VIP lounge-i, ega ka kellegi kodu tunnet tekitada  Ammugi Lennart Meri oma mitte. Olenevalt erinevatele eluetappidele või laval toimuvatele stseenidele dünaamiliselt muutuv või kõikehõlmav lahendus jäi saavutamata. Valikud mõjusid vaid ruumitäitena. Samas lennujaama loomiseks sobisid lihtsalt tagaseinas oleva sildid ja koostöös valjuhääldist kostuvate kuulutustega olimegi tõesti "lennujaamas" (riiulite kohalt silm kinni pigistades) :)

Saatusliku nahkhiire vaatamaminekut jahtisin juba pikalt. Ikka oli kas välja müüdud või minule sobimatutel päevadel. Muide mõlemate lavastuste etendused on väga populaarsed ning müüakse kiiresti välja. Keskmine vaataja on pigem hallipäine või keskea kõrgemates numbrites. Saatuslik nahkhiir võlus mind ka võimalusega näha ema-tütar duetti Helgi Sallo ja Liina Vahtrikuga. Kahjuks koos nad selles tükis mängide eriti ei saagi. Liina nimelt mängib Gerda Murret noore ooperilauljatarina ja Helgi vanema - valvelaua ametnikuna. Samas mõlemad on minu jaoks nii sümpaatsed näitlejannad, et nauding oli neid ka eraldi vaadata-jälgida. Kusjuures kummalisel kombel Helgi mõjus soojalt ning publikuga mängivana. Liina (tema osa oli ju mängida Gerdat siis kui too oli "staar") mõjus seevastu külma ja kaugemana. Selgelt ja sarnase hääle ning teatavate välimuslike sarnasustega ema ja tütar, ent ometi nii erineva lavalise kohaloluga. Samas mõlemad on väga tugeva lavalise isiksuse ning isikupäraga ja täidavad ka igal hetkel täiesti üksi terve saali. Üllatavalt oluliseks (ja väga kaasahaaravalt) mängib oma rolli Gerda abikaasana Rahvusooper Estoniast kaasatud Rene Soom (täiesti wow-hetki pakkuv kõrvalroll). Ta loob väga tugeva karakteri, kes on jõuline ja sedasi väiksel laval mõnusalt suurena mõjuv. Samuti mängib 101% kohalolu ning pingega Alo Kõrve. Eriti siis kui ta ülekuulajana ooperistaare "kiusab". Ka siinkohal meeldis mulle, et vähemalt korra sai lasta mõttel liikuda ka "taustsüsteemi"... ehk omal ajal kindlasti imestasid inimesed kuidas nende naabrid-sugulased-sõbrad "vale" poole valisid ja neist said sellised "ülekuulajad" ning "omade jahtijad", sest kõik ju polnud antud venelaste kombel sisserännanud... Igatahes oli see Alo kõrvalosa roll mõjuv ning tehtud samasuguse rollisukeldusega, nagu Linnateatri peaosad.  Noorukese Kaspar Gräzini osas läksid meil teatrikaaslasega ainsana arvamused täiesti lahku. Teda häiris see üli-innukus ning tema meelest hobinäitlejale omaste lihvimata maneeridega mäng. Minule mõjus tema innukus hoopis silmade särana ja kaasaelamist tekitavana. Omamoodi "hea laps" (kindlasti päris elus ka...) ja see kiirgas temast igal sammul ka tema rollist. See koolitamatusest tingitud kogenud partneritelt igas misanstseenis tuge võtmine ja näiteks fokuseeritud ja austustavaldava pilguga Helgi Sallo vaatamine mõjus just nimelt ehedalt, et ta tegelane tõesti austab ja armastab Gerdat ning näitleja on jäägitult hetkes. Diana Dikson-Soom'i mänguga ei suutnud me kumbki kaasa minna. Eriti palju arenguruumi oli väliskülalise rollis dialoogi pidades Helgi Gerda Murrega.  Nii inimesed lihtsalt ei "ole". Ka muidu sõnalises osas mõtlesin ta mängu jägides nii siin kui seal, mitte tegelase tegevusele vaid sellele kuidas seda minule serveeritakse. Laulmise osas seevastu etteheiteid ei ole. 

Kogu lavastuse tipphetkeks kujuneski minu jaoks selle saatusliku "Nahkhiire" tertsett Liina, Rene ja Dianaga - "Nüüd maha sa mind jätad". Päev enne mehe vangiminekut. Kui ettekirjutatud saatus on tegelastele juba teada. Ilus laul on ka, aga selle trio esituses ning just selles kohas lavastuses eriti mõjuv.


Kindlasti tuleb Variuse tegemistel tihedamalt silma peal hoida ning kahtlemata saab minust ka tulevikus selle teatri külaline... no eks mul hakka juuksed juba külgedelt halliks ka minema :) Seega kuigi tundsin mõlemat etendust vaadates end noorimate seas publikust, tundsin samas ennast ka sihtgrupina. Mõlemad lavastused on selgelt hingega tehtud, mängulised, ajaloolisi tõdesid teatraliseerivad... ainult vajasid minu jaoks natuke sügavamale minekut mõnedes kohtades, et oleks need kõnetavad eluloo osad mitte nii kergelt mööda külgi allavoolavad. Teatav psühholoogiline tasand, mis aitaks mõttelõngadest kinni haarata ning neid oma peas enda kogemustega siduda ning sedasi andes võimaluse enda sees neist lavastutest elamusteks kujuneda.

------------
Tekstid lavastuste kodulehelt (sealt on päris ka siinsed fotod):

LENNUD

Uuslavastuse “LENNUD“ tegevus toimub Tallinna Lennujaamas. Teatavasti kannab see president Lennart Meri nime. Lavastuse alapealkiri on “Presidendi mõttelennud“. Rändame ajas tagasi ja meenutame üht meie mõjuvõimsamat ja vastuolulisemat riigimeest, keda pole võimalik unustada. President Lennart Meri tekstid kõnetavad meid ka tänapäeval. Nii võimast meest toovad vaatajateni ooperisolist PRIIT VOLMER (rahvusooperist ) ja EGON NUTER, neile on lavapartneriks LIINA TENNOSAAR.

Autor HEIDI SARAPUU
Lavastaja ALO KÕRVE ( Tallinna Linnateatrist )
Kunstnikud Karmo Mende ( Jyväskylä Linnateatrist) ja Mare Kõrtsini
Heli- ja muusikakujundaja Veiko Tubin

Esietendus 24. aprillil 2017 Etendus on ilma vaheajata.

SAATUSLIK NAHKHIIR

 Lavastuse peategelaseks on traagilise saatusega lauljanna GERDA MURRE, kes sündis 4. juulil 1913 ja lahkus siitilmast 30. septembril 1981. Arne Mikk on kirjutanud, et “Näitleja on ajastu kroonika ja lühikokkuvõte: 3 aastat primadonnana ESTONIA teatris, 15 aastat vangipõlve, 7 aastat vabakutselisena ning 18 aastat valvelaua ametnikuna koduteatris- selline ongi Gerda Murre elutee.“ 1937. aastast oli ta ESTONIA teatri täieõiguslik liige koos selliste operetitähtedega nagu Milvi Laid ja Els Vaarman. Rollide nimistu on pikk. Saatuslik oli aga Rosalinde roll “ J. Straussi operetis “Nahkhiires”. Uue võimu tulekul jäi 1940. aasta lõpul etendus ära, Gerda Murre arreteeriti. Räägiti, et etendus jäi “ tehnilistel põhjustel “ ära, tema elukaaslane Ülo Maramaa arreteeriti ja lasti maha. Lapseootel Gerda aga saadeti 25 aastaks Siberi vangilaagrisse. Alles 1957. aastal õnnestus suure tahtejõuga lauljannal uuesti pääseda lavale. Sama aasta 25. jaanuaril esietendus ESTONIAS uuesti “ NAHKHIIR “. Inimesed nutsid taaskohtumise üle , rahvas tervitas püsti seistes ülekohtuselt koheldud artisti kauakestvate aplausidega. Edasine elutee polnud tal küll kerge, kuid optimism, elurõõm, armastus teatri vastu – aitasid saatusest üle olla.

See on juba üheksas Variuse lavastus, mis räägib ESTONIA teatrist ja sealsetest unustatud või vähetuntud artistidest GERDA MURRE rollis HELGI SALLO ja LIINA VAHTRIK

Teistes osades René Soom (Rahvusooperist). Alo Kõrve ( Tallinna Linnateatrist), Diana Dikson- Soom, Kaspar Gräzin Autor ja lavastaja HEIDI SARAPUU Kunstnikud Mare Kõrtsini ja Karmo Mende ( Jyväskylän Kaupunginteattteri )

ESIETENDUS 6. detsembril 2016 Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis Etendus on ühes vaatuses

Pühapäev, 22. oktoober 2017

Hedda Gabler - Vanemuine


Kuna Rakvere on lähemal kui Tartu, siis seadsin seekordse Vanemuise külastuse jaoks hoopis autorattad suunaga Rakvere Teatrisse.

Ibsen - kostüümidraama - inimsuhetedraama - püssilasud - looja ja tema looming.... need on ju ikka need Heddaga seonduvad ootused ja seda kõike ka lavalt loomulikult pakuti. Ent ootustele vastamine sisulises osas, liiatigi veel tuttava materjali osas pole kaugeltki piisav üheks korralikuks teatrielamuseks.

Alles pärast etenduse nägemist lavastuse kodulehte lugedes märkasin, et tegemist on hoopis Brian Frieli ümbertöötlusega. Ümbertöötlust oli seal loo üldises mõttes vähe. Kui, siis minu meelest mitte seda paremaks tehes.

Minu viimane Hedda oli Viljandi Kultuuriakadeemia 8.lennu diplomilavastus. Tookordne, 6 aastat tagasi nähtud lätlanna Mara Kimele lavastus on jäänud meelde kui millegi väga erilisina. Rääkimata sellest, et tegemist oli noorte näitlejate silmadesära ning hooga, oli see klassika muudetud väga põnevaks, kus iga tegelast mängisid samaaeglaselt kaks näitlejat vaheldumisi laval. See lõi mingi huvitava duaalsuse, sest eks inimestel olegi rohkem minasid ning nad on märksa mitmeplaanilisemad kui dramatiseeritud karakterid. Seekordne Vanemuise Mehis Pihla lavastus on väga konventsionaalne, klassikaline lavastus, kus igasugused lavastuslikud nipid ja trikid puuduvad. On lugu, on näitlejad, on lava ja lugu jutustatakse punktist A punkti B ära ja kogu moos. Muidu poleks ju midagi häda kui see kõnetaks sisuliselt kuidagi, aga sedapuhku jääb sellest voolamisest sõrmede vahele kinni väga vähe. Isegi näitlejatööd on väga kõikidele omaste stampidega esitatud. Eraldi elamuse sai ainult külalistena üles astunud Ene Järvise ja Margus Prangeli kaasamisest, sest neid pole lihtsalt mõnda aega laval juhtunud nägema. Ülejäänud trupp koosneb ka eranditult lemmiknäitlejatest, ent keegi neist otseselt ei tee midagi uut. Maria Annusel tuleks suisa keelata selliste naiste, nagu Thea Elvsted'i mängimine ära, et see ei muutuks stambiks. Piret Laurimaa puhul sama - Heddana elustab ta oma kunagise Endlas mängitud Madame Bovary ja see mingis mõttes isegi häiris, kuigi tema mängustiil minule väga meeldib. Külliki Saldre Juliana Tesmanina ehk ainsana natuke liigutab "seda" karakterit kuhugile suunas, mida temalgi on tulnud korduvalt varemgi teistes tükkides teha. Mingit erilist mängu ei tabanud ka teiste  (muidu lemmiknäitlejate) Karol Kuntseli ja Jüri Lumiste rollijoonistes. Ei teagi, kas see materjal ei inspireeri neid mängima ja looma või oli lihtsalt võõras kohas mängimises viga või tollel õhtul midagi valesti või viltu lavataguses elus, aga kõige huvitavam mõttearendus, mis mul tekkis kogu tükiga oli seotud just "igavusega".

Nimelt minul hakkas seda tükki vaadates igav. Tundus, et lavastus oli igavalt ülesehitatud. Tundus, et näitlejatel on igav seda mängida. Ja tagatipuks seekordses Hedda-versioonis näis ka peategelasel oma elus igav olla ja sellepärast ka kogu see draama temaga sünnibki. Sellepärast, et ta elus kunagi midagi erilist ei juhtu, tekitab ta endale viha abikaasa lapsepõlve-hoidja ja teenija vastu. Sellepärast ei suuda ta kellessegi, ega millessegi kiinduda, kuna talle tundub kõik paduigav. Tahes ise (ilmselt ka harjumusest enne abielu) olla kogu tähelepanu keskpunktiks, ent seda siiski suutmata saavutada ning olles aheldatud ühe mehega abiellu ja jäädes sellega ilma kõikidest teistest meestest ning nende ihalusest, on tal igav. Kuna mees on tal selline natuke igav, siis ei paku talle seegi midagi. Mõeldes välja loo rasestumisest, mida talle nii väga igalt poolt peale aetakse, siis terve, pea 3 tundi kestva tüki jooksul toimub korrakski elavnemine kui (vaataja jaoks sellel hetkel isegi natuke võõrastust pakkuvalt) Karol Kuntseli mängitav Hedda abikaasa Jørgen Tesman hüpates ja karates joovastub õnnest. Igav, igav, igav.

Selles mõttes võiks ju võtta, et geniaalselt lavastaja poolt komponeeritud, et vaataja tunneb seda sama igavust, nagu nimitegelane. Aga kes tahab minna teatrisse igavust tundma? Ja üldse tekib küsimus, et miks Friel selle ümber on töötlend kui see originaalist grammiga parem ei ole. Ja kas see tõesti kõnetas lavastajat või miks ta võttis just selle tüki ette, et lavale tuua ja niimoodi? Eriti kuna senised Pihla lavastajatööd on vähemalt minule (vist) eranditult meeldinud ja mõjunud. Kas tegemist on tellimustööga? Jah, Piret Laurimaa oskab seda rolli teha, see oleks justkui temale loodud, aga kuna see on niivõrd ootuspärane, siis see omamoodi töötab hoopis sellest elamuse saamisele vastu. Seda siiski ilmselt teatreid tihti külastavale inimesele ja mitte inimesele, kes käib paar kolm korda aastas teatis ning satub just seda lavastust vaatama.

Muidugi kui Heddat varem pole näinud või materjaliga kokku puutunud, siis saab ju analüüsida, et mida ise oleks teinud nendes olukordades ja kuidas suhtuda järgnevatesse loos tõstatuvatesse teemadesse -
*mida teha olles väsinud oma abielust juba pärast mesinädalaid
*Mida teha, kui oled kade teise inimese kirjutatud teose üle ja selle teose ainuke eksemplar satub Sinu kätesse
*kui oled kaotanud oma kirjutatud teose enne selle väljaandmist ja Sul pole koopiat, kas taastaksid selle mälu järgi, üritades veelgi paremini teha või lööd käega kõigele
*kui naine on ilus ja tark, aga kadedusest muutunud ussiks - ise ei saa, aga teisele ei anna... ehk kas armastuses on kõik lubatud ja kas see on üldse armastus...
*teiste inimestega manipuleerimine, suunates neid enda soovide ja tahtmiste järgi käituma
*suhtumine oma sugulasele või lähedasele armsasse inimesse, kes ilmselgelt on seest mäda ja läbi ja lõhki halb... kuigi ometi su lähedane teda armastab...
*suhtumine oma ülemusse, kes ilmselgelt sind ei salli....
*kas eesmärk ikka pühitseb abinõu ja mistahes abinõu...
*kas loodav teos võib olla inimestest tähtsam
jne,, jne, jne

Päris muljetavaldav teemadenimistu... aga kui Sul on igav ja oled juba Heddat näinud mitu korda ja need teemadki läbi mõelnud, siis mis jääb üle - vaadata huvitavat lavastust või häid rolle... aga sedapuhku minu jaoks ei olnud seekord ei üht, teist ega kolmandatki. Kahju.

Hinnang: 2 (Kõik on ilusti lavale seatud ja kõik sobivad oma rollidesse ja kõik tehakse ju laitmatult ära, ent mõnikord võib ju olla nii, et Sul on tuletegemiseks sobiv koht, on hea ja kuiv puumaterjal, aga ometi säde kivi hõõrudes ei teki ja lõke ei süti.)


----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Hedda Gabler
DRAAMA
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 02:45

Tõlkija Krista Kaer
Lavastaja Mehis Pihla
Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits
Kostüümikunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
Osades Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Margus Prangel, Külliki Saldre, Maria Annus, Jüri Lumiste, Ene Järvis

Henrik Ibseni draama Brian Frieli töötluses

Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Lovborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…

Norra kirjaniku Henrik Ibseni näitekirjanduse maailmaklassika kullafondi kuuluv „Hedda Gabler“ esietendus esmakordselt 1891. aastal Münchenis ning oli 19. sajandi lõpus üks realismi läbimurdenäidendeid. Hedda Gabler on ühtlasi ka üks maailma näitekirjanduse tuntumaid dramaatilisi naisrolle.

Esietendus 13. mail 2017 väikeses majas

Kolmapäev, 18. oktoober 2017

Lemuel Pitkini demonteerimine - NUKU


Viimasel ajal justkui taasavastan Nukuteatrit uuesti ja päris tihti hämmastun kui mitmekülgsed ja sisukad lavastused selles majas on mängukavas. Kõik neist polegi kaugeltki lastele või isegi lapsemeelsetele.... Muidugi mõned neist on ka täiesti tavalised "draamatükid" kus näitlejad mängivad oma kehaga karaktereid... Aga ka nukkudega tüki võib teha täiskavanutele väga fantaasiarikkaks teatrielamuseks ja pakkuda nii lavastuslikke trikke kui ka kunstiliselt kõrget taset ja mis peamine - head lugu!

Sedapuhku on Mirko Rajas ja Kristiina Jalasto dramatiseerinud Ameerika klassiku Nathaniel West'i romaani "A Cool Million" (originaalis avaldatud 1934. Eesti keeles on LR-is ilmunud West'i 2 teist raamatut - "Rändtirtsu päev" ja "Preili Südamevalu"), mille eestinduse pealkirjaks on otsustatud panna mõnevõrra lahtiseletuslikum ja sisu kirjeldavam originaalteose alapealkiri "Lemuel Pitkini demonteerimine".

Tegemist on üsna karmi satiiriga "ameerika unistusest", kuhu võib inimene oma sinilinnu püüdmisega jõuda... Voltaire'i Candide toodud 20nda sajandi alguse Ameerikasse. Suure majanduskrahhi vaesusest väljarabeleda üritava noormehe õnnetud enese- ja rikkuseotsingud, mille käigus ta kehaosa kehaosa järel kaotab, ehk nö. "demonteeritakse". Alguses silm, siis hambad jne., aga inimene on ju visa hingega ning muudkui müttab edasi kuni süda tuksub... Täiesti huvitav oleks teada, kas lavastaja või dramaturg seda raamatu lugedes tuli ideele Lemueli lugu lavastada või kus kohast ja kes sellisele mõttele tuli? Lugu ise on üsna lootusetu ning tumedates toonides, julm, aga samas ka natuke buratiinolik ja ideaalselt sobib just seega nukuteatrisse. Lisaks veel kamaluga Vonnegut'likku teravmeelsust.

Kunstnik Rosita Raud on loonud tabava lavakujunduse, mille taustaks on justkui üks räpane ja räämas peldikusein, millel on osalt keraamilisi seinaplaate alla kukkunud. Samas kompaktne, koos vajaliku metallkonstruktsiooniga, millel näitlejad saavad turnida ning tekitada dünaamikat tegelaste liikumisse. Kogu kunstnikutöö tervik aitab sobiliku atmosfääri tekkimiseks kaasa - ameerika, vaesus, mahajäetus - "lagunemine" koos peategelesega. Lisaks kaasamängiv ja samuti tunnetega mängiv valguskaart Madis Kirkmannilt. Peamiselt pruunikat tooni rõhutav, sest eks see mustus ja vaesus ole ka just seda värvi. Vahele ka sinist, sest tegemist on ju ikkagi nö. "blues"-iga.

Eraldi väärib esiletoomist ka muusika. See süvendab kõiki lavastuse emotsioone veel omakorda kuid lisaks on selle kuulamine ka nauding täiesti omaette. Markus Robam-ist on saanud märkamatult (läbi koostööde Tõstamaa Suveteatri ja Nukuteatriga) üks parimaid Eesti teatri-heliloojaid (V.Tubini, A.Varrese, P.Konovalovi, O.Ehala ja veel mõnede teiste meistrite kõrvale). Tema muusika on ilus, selle kõige otsesemas mõttes. Mitmeski stseenis täiest lavastuse lahutamatu osa, sobides sinna kui valatult.

Näitlejad teevad väga hea trupitunnetusega seda tükki ning eraldi kedagi esile tõsta ei oskagi - kõik olid "omal kohal". Alati on muidugi tore oma lemmikuid näha (Tõnisson, Kobin, Pekri, Tõnis ja Tikerpalu), aga tore oli ka sellel aastal Nukuteatriga liitunud Getter Meresmaa esimeste sammudega kursis olla. Ja päris hästi oli ta selles sees. Ning kiired rollivahetused ja toetused nukuliigutamisele - nagu vana proff! Ja kõik mis kõikide näitlejate poolt tehti, see meeldis. Mul on mõnikord raske leida vajalikku fookust, et vaadata nukku ning ikka hakkan näitlejaid vaatama kui nad koos nukuga laval näha on. Taavi ja Katri, kes peamiselt seekord nukku liigutasid tegid seda imeliselt hästi, et unustasin nad päris tihti ja jälgisin nuku ning teiste näitlejate vahelist mängu. Mis ühest küljest oli omakorda õõvastav, ent teisalt nii see pidigi ju olema. Üsna värvilised ja mahlakad kõrvalkarakterid sellel Lemuel Pitkinil seal teele satuvadki... Ja nukk ise on omamoodi emotsioonitu ja plass puhtalt füüsilise kujuna. Talle nagu ei saagi kaasa tunda. Selline, kes saabki iga nurga peal ja kõigi käest kolki... ja elu kolgib teda omalt poolt tõesti korralikult. Suur ja tühi silmaauk või hambutu suu.... ja siis ühest hetkest alates tema teekonnal minu meelest kõige mõjuvam detail, mis on ühtlasi naljakas ja hirmus üheaegselt - puukulp käe asemikuks... Aga see distantseeritus Lemueli kaastundest laseb ka lihtsamalt tunda neid muid imelikke tundeid, mida selle tüki ja Lemueli teekonna jälgimine tekitab. Tükis on üldse raske leida üles mõnda meeldivat karakterit. Kõik nad on korrumpeerunud, pätid, vargad, sahkerdajad või kui ei ole, siis neist saavad litsid jms...

Ainus kriitikanool, mille seekord õhku saadan on dramatiseeringu pihta. Sealt oleks võinud mõned kontekstiga mitteseotud lõigud välja jätta.... Näiteks tänavakoete lõik - millel sellega midagi pistmist oli selles tükis? Oleks veel mõistnud kui ka koerad oleks mõne kehaosa Lemuelilt ära võtnud... Lisaks ka teises vaatuses üks pikem lõik indiaanlasega, mille peale teatrikaaslaseks olnud vanema tütrega seost ei leidnud. 22 aastase  meelest oli see nii "random". Kuigi õigustada võiks ju, et üldise tunnetuse lisamiseks või loo täiustamiseks olid need lõigud vajalikud. Või siis koerte puhul Orwellilik jätiste projitseerimine kodutute koertena, ent minu meelest polnud siin vaja mingeid lisandeid, mille seotuse üle vaatajana pärast seost mitte leides või ringiga otsides õlgu kehitama peab või nuputama kas endal läks midagi seostest kaduma. Samas kui raamatu lõpust on jäetud üks oluline teema dramatiseeringust välja, mis minu jaoks selle loo puhul tekitaks veelgi mõjuvama loo, ehk kuhu see maailm just "sellel ajal" edasi liikus pärast kõike Lemueliga juhtunut ehk 1930ndatel ja kuhu see Ameerika on tänapäeval jõudnud - tegelikult ju kahtlaselt sarnasse kohta kuhu West'i kirjutatud raamat. Kuid jah, ma oleks selle laval toimunud Lemueli teekonna täiuslikumaks tegemisel jätnud ära need mittevajalikud lõigud vahelt, aga pannud selle fašismi ja isegi rõhutatult Donald Trump-i valitsemisele viite sisse. See oleks tõstnud kogu tüki väärtust veelgi... Sedasi oleks see toiminud ka "hoiatava" tükina Eesti kontekstis. Päris hirmuäratavaid paralleele võiks ju tõmmata ka meie poliitikamaastikuga... sest ka siin meie maailmanurgas tõstab (teatud erakonna näol) fašism ja natsism vaikselt pead... Tasapisi, aga kahjuks väga jõuliselt. Ja teater juba ajalooliselt on ju selliste asjade väljatooja ning rahva kaval "õpetaja". Nukuteatri tegijad on otsustanud siiski sellest võimalusest loobuda ning lavalugu on sellise dramatiseeringuga mõnevõrra lihtsam versioon West'i loost, kuid toimib ka sellisena, ehk ühe õnnetu inimese eluloona - pilt sellest kui kehvasti kellelgi minna võib kui ta on naiivne, ehk maalt ja hobusega, aga läheb suurde maailma õnne otsima...

Hinnang: 4- (Kunstiliselt igati kõrgel tasemel. Klassika kumab läbi ja selle ajastu lugudele sobiva atmosfääritunnetusega. Väga hea muusika ja helikujundusega! Kuigi karakterid olid kõik ebameeldivad ja lugu ise läbi ja lõhki masendav, oli tervikelamus siiski mitte ainult läbinisti kurb, vaid tänu huvitavale lavastuslikule küljele väga elav ning üldse mitte klassikale omaselt kuiv. Tugev trupp loob omalt poolt mitmete värvikate karakteritega kogu Lemuel Pitkini eluloo kaasakiskuvaks. Nukud ja inimesed võivad küll üheskoos laval tegutseda kui nii osavalt mängitakse. Lisaks eri suuruses Lemueli kasutamine ja nende kehaosade kadumiste või väljavahetamistega saavutati midagi, mida päris inimesega ei olekski olnud võimalik! Ainult dramaturgias oli minu jaoks mõningaid konarusi ja oleks soovinud teistsugust, ehk pigem raamatusugust lõppu, sest see oli kogu asja point... Alguses ju hakatigi kaugelt pihta enne Lemueli sündi, lõpus oleks võinud ka olla pikemalt, mis on Lemueli pärand... Kõnetas ka sellisena, aga siiski oleks võinud veelgi rohkem kõnetada.)

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on päris internerilehelt "Noor tegija"):

Lemuel Pitkini demonteerimine 

2,5 h | TÄISKASVANU | VÄIKE SAAL

Miski ei kuulu minule vähem kui ma ise.

Lemuel Pitkin on noormees, kellel on kõik eeldused korralikuks tulevikuks. Ta elab koos oma eaka emaga tagasihoidlikult, kuid edasipüüdlikult majas, mis on nende ainus vara. Ühel päeval ilmub Pitkinite ukse taha advokaat, kes nõuab, et makstaks ära laen, mis on võetud Lemueli hariduse toetuseks ning mille tagatiseks on nende kodu. Kui laenu kolme kuu jooksul ära ei maksta, tõstetakse Lemuel ja tema ema tänavale. Ainus võimalus hukatuslikust olukorrast pääseda on minna „laia maailma”, et leida tee varanduseni, mis aitaks laenu tagasi maksta. „Varandus” ise jääb kiirustades ja suure hooga läheneva tähtaja tõttu kahjuks või õnneks sõnastamata. Küllap selgub see teekonna käigus.

Kuid nüüd satub Lemuel hoopis uude maailma, kohtub „teistsuguste” inimestega, kellel kõigil on talle midagi anda või pigem – temalt midagi võtta. Eluspüsimiseks ja oma armastuse, vaimu ning füüsise säilitamiseks on vaja asuda armutusse võitlusse, kus mängitakse inimese vabaduse, eneseväärikuse ja hingepuhtusega.

Lavastus on vormilt keskendunud loo jutustamisele elutu objektiga – nukuga, millele koos vaatajatega luuakse tähendus ja mängureeglid. Elutu saab elusaks vaatajate silme all.

Lavastuse tugev sõnaline pool on segatud leidliku koreograafia ja uudse nukumängu-tehnikaga, kus mängupinnaks on nii inimeste kehad kui kõik muu, mis laval on. Ruum muutub pidevalt, kuue näitlejaga mängitakse enam kui kahtekümmet viit tegelast. Luuakse hulgaliselt tegevuspaiku, väljendusvahenditeks loo jutustamisel on teatrinukud, originaal-helilooming, täpne valguskujundus, näitlejate rollilahendused ning innovaatiline lavakujundus. Lavastuses kasutatakse visuaalteatri, nukuteatri ning klassikalise sõnateatri vorme.

Mängivad
Taavi Tõnisson, Katri Pekri, Tiina Tõnis, Getter Meresmaa, Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu

Autor: Nathanael West
Dramatiseerija ja tõlkija: Kristiina Jalasto (Tallinna Linnateater)
Dramatiseerija ja lavastaja: Mirko Rajas
Kunstnik: Rosita Raud
Helilooja: Markus Robam
Koreograaf: Maria-Netti Nüganen
Valguskujundaja: Madis Kirkmann

Kestus: 2,5 h koos vaheajaga
Esietendus: 4. oktoober 2015
Vanusele: noortele alates 16 a ja täiskasvanutele

Teisipäev, 10. oktoober 2017

Lendas üle käopesa - Rakvere Teater


Kohe kui teada sain, et Rakvere Teatris tuleb sügisel välja "Lendas üle käopesa", asusin seda pikisilmi ootama. Kunagi lapsepõlves Soome tv'st nähtud Milos Formani film jättis nii sügava mulje, et kui 80ndate teisel teisel poolel Soome kolisin ja videolaenutuses oma esimese tõelise töökoha sain 8nda klassi jütsina, oli see esimene film, mille videolt kohe üle vaatasin. On ju see filmiajaloo 1 vaid kolmest filmist, mis on võitnud kõik 5 tähtsaimat oscarit - parim film, parim režissöör, parim stsenaarium ja parimad mees- ning naispeaosa (ülejäänud 2 on "It happened one night" 1934 ja "Voonakeste vaikimine" 1991).

Kohe tekkis ka teooria, et ideaalselt sobiks peategelaste McMurphy rolli Üllar Saaremäe ja õde Ratchediks Ülle Lichtfeldt. Ja seda isegi võib-olla mitte ainult Rakvere Teatri näitlejate seast, vaid üldse kõigist Eesti näitlejatest. Kui see lootus suvel lavastajaga mõned kirjaread vahetades kinnitust leidis, kasvas ootus veelgi!

See kuidas nende "suurte ootustega" läheb tavaliselt... ootad ja kasvatad oma sees neid ootuseid veel ja veel... ja kui lõpuks siis näed seda imelooma, mida oma peas oled ehitanud ja loonud... siis neid ülesköetud ootuseid rahuldada, rääkimata nende ületamisest läheb vaatet võimatult raskest... Õnneks siiski mingit suurt pettumust see uus teatrilavastus ka ei valmistanud. Väga häguselt on meeles ka kunagine Noorsooteatris lavastatud versioon. Toona mängisid McMurphy/õde Ratched'i duelli Tõnu Kark ja Katrin Saukas. Lisaks veel pikk nimekiri tolleaegseid lemmikuid, kellest meeles on veel Sulev Luik, Tõnu Oja, Enn Kraam, Anu Lamp(?) ja Guido Kangur.. See oli võimas ning kui õigesti mäletan, siis lastele mittesoovitatav... ja siis sellise "titena" seda siiski näha, oli see veel eriti äge. 13 aasta tagust Vanemuises toona alles lavakat lõpetava Mart Kolditsa lavastatud "käopesa" mul ilmselt ei õnnestunud näha, sest ei mäleta sellega seoses midagi (McMurphy't mängis seal Hannes Kaljujärv ja õde Ratched'it Külliki Saldre).

Eks see hullumaja-teema üldse on natuke õõvastav ning inimesed laias laastus jagunevad kaheks - need, kellele see tekitab närvikõdi, mis on talutav ning põnev ja need, kes sellist "kõdi" ei salli. Õudusfilmide fännina kuulun mina kahtlemata esimesse gruppi. Lapsena adusin hulle natuke, nagu marutaudis loomi - ei tea kunagi, millal nad Sulle kallale kargavad. Lapsena bussiga tööle sõites, sõitsid teatud kellaaegadel need bussid läbi ka kohaliku hullumaja kompleksi juurest. Seal oli ka hullude kriminaalide osakond (kujutad ette, mis fantaasiad sellega seoses sai lendu lastud!). Lisaks narkarid, kes olid oma ainete kasutamise tagajärjel "ära keeranud"... näiteks üks kuulsamaid kohaliku elanikkonna seas - mees, kes kujutas ette, et ta on apelsin ning ei lasknud kedagi enda lähedale, sest kartis, et teda hakatakse koorima. Selles peatusest sisenesid bussi ka natuke naljaka käitumisega inimesed... näiteks kord sisenes bussi üks naisterahvas, kes kohe kui mu kõrval istet oli võtnud, hakkas hooga seal bussipingil küpsetama. Pätsutas kukleid, määris neid munaga ja pani plaadiga ahju. Võttis välja ning isegi rääkis nende kuklitega kui ilusasti need küpsevad jne... Kogu asi toimus "õhus" ja nähtamatute vahenditega... Sellel ajal tundus see ühest küljest küll ka naljakas, ent samas ka hirmus... mis siis kui ta mind oma tegevusse kaasab? Või veel hullem... minu peale karjuma hakkab (nagu mõnigi kord seal bussis juhtus "selles peatuses" sisenenud inimestega).

Täiskasvanuna siiski on arusaam natuke muutunud... See pinnapeale nähtav hullus pole pooltki nii hirmus kui see hullus, mis on mõnedel normaalseteks maskeerunutel kahe kõrva vahel peidus. Selline "marutõbine" võib kõvasti valusamalt hammustada ja Sa ei teagi seda karta kui ta hambad juba Su kõril on...

"Lendab üle käopesa" hullud on suuremas osas vabatahtlikult selles hullumajas... seal on nende kodu... Paljud neist on läinud maailma eest peitu uskudes, et seal neid ravitakse ning nende eest kantakse hoolt nii, nagu seda meditsiin ette näeb. Mõni neist ehk ongi ühiskonna standardite järgi liiga suurte kiiksudega ning seetõttu sellesse asutusse end ravile kirja pannud. Üks mees - indiaanlane - on seal juba iidamast-aadamast. Kõik on juba lootusegi kaotanud, et sellest enam inimeselooma saab. Ta nagu ei kuuleks midagi ja ega ta ei räägi, ega suhtle vastu kuidagi. Mõned sanitarid on ta koerarihma pannud ning valavad oma mõnitavate sõnadega teda üle - mees ju ei mõista midagi (kuigi koergi ju mõistaks!)... Kuni ühel päeval tuuakse haiglasse Randle Patrick McMurpy, kes mingi kakluse tagajärjel on psühhiks diagnoositud ning "sunnitud" hullumajja ravile. McMurphy võib ju olla keskmisest elavama loomuga, aga tal on süda õigel kohal... temale see hulludesse suhtumine selles haiglas ei meeldi.. Samas ise sõbruneb nendest mitmega kiiresti... Sellest saab alguse ühe hullumaja peapealepööramine. Kus teravaimaks vastuseisuks kujuneb McMurphy ja õde Ratched'i maailmavaadete erinevus. Kes tegelikult neist kõigist see kõige hullem hull on?

Lavastusest õhkus mingit vanaaegset klassikalist draamalavastuse tunnetust - sellisena mäletan mina oma lapsepõlve Rakvere Teatrit. Ja see on hea. Alati ei pea leidma kõikvõimalikke imevidinaid ja erilisi trikke. Eriti kui lugu on nii tugev ja psühholoogiline, nagu "Lendas üle käopesa". Siiski, õudukate austajana oleksin mina tahtnud näiteks elektrišoki andmise stseeni ja mõnda muudki stseeni palju kreftisemana näha. Samas kui minu teatrikaaslane oli väga rahul just, et need olid lavastajal lahendatud just niimoodi - vaatajasõbralikumana. Kohati oli tempoga probleeme, sest tekstimahukas lõik võis hakata kohapeal keerlema, aga siis päästsid just sellised pimedama valgusega indiaanlase monoloog või McMurphy hoogsam rahmeldamine, mis lõi võnked jälle sisse. Mõned kohad, nagu alguse mängukaartide jagamine võõrastas, sest kes ikka püstijala kaarte mängiv ja veel vähem neid laiali mängijatele jagab, kes püstijalu seisavad... aga ju see oli lavatäitmise ning "ettekujutatud inimese" rõhutamiseks vajalik... samas ikkagi imelik...

Pärast etendust öösel tagasi Tallinnasse sõites, arutasime teatrikaaslasega, et miks siis ikkagi see polnud päriselt see, mida ootasime. Ja jõudsimegi selleni, mis ilmselt saatuslikuks sai... Kummalisel kombel on see just see, mida kõige rohkem oodatud sai - Üllar Saaremäe ja Ülle Lichtfeldt lahendasid oma rollid täpselt ootustele vastavalt. Väga hästi, ent ometi just nii, nagu juba peas sai valmis mõeldud. Sellepärast ei tekkinud seda vajalikku ohhooo momenti. Kui näiteks keegi tüpaaživastaselt või ootamatu omapäraga oleks tulnud ja üllatanud McMurphyna, oleks see andnud etendusele tohutult palju juurde. Ma ei usu, et Saaremäe McMurphy (vähemalt esietenduse põhjal) jääb teatriajalikku samamoodi, nagu Kargu McMurphy. Kuigi ega midagi erilist Saaremäele etteheita ei olegi. Võib-olla oleks selline kahesus, et kas ta ikkagi on ka "hull" või ei ole, tekitanud karakterile sügavust juurde? Teises vaatuses millegipärast väsis ka Üllari hääl ära ühel hetkel ning absoluutselt kohe väsisin ka mina natuke ära, aga proffina ta mõne aja pärast raputas selle välja. Vahepeal tundus, nagu ta proovib kõiki neid taustale jäävaid hulle üle mängida ning tuua sellist tõelist powerit sisse, aga seda enam pääsesid paar neist teistest "hulludest" esile oma mänguga. Eduard Salmist kapihomo lahendus oli väga vaimukas. Piisavalt palju stereotüüpseid vihjeid sellele, ent siiski täiesti omamoodi. Ma arvan, et minu jaoks kõige õnnestunum karakter üldse kogu trupist. Teiseks hämmastun ma kord korra järel kui mitmekülgne näitleja on Madis Mäeorg! Minu jaoks näitleja kõige meisterlikum oskus on lõpmatult tuua endast välja uusi ja uusi karaktereid. Muganduda põnevalt mängitavale materjalile ning näidata ikka uuesti ja uuesti end uuest küljest. Seda muidugi selliste olulisemate ja erilisemate rollidega. Raisata ju ka ei maksa, aga siiani ei oska ma temalt ühtki isegi sellist rolli meenutada, mida ta oleks tavalisena võtnud... Ja mitte ainult see pinnapeale paista oled "siiani neitsi-sotsiaalselt kohmakas" tüüp, vaid ka üldse inimene, keda ta mängib, on täiesti erinev tema eelnevatest tüüpidest! Samas minu ümber istunud rahvas vaimustus kõige rohkem Märten Matsu punaste sokkidega, näguväänavast tüübist. Oma valgete lokkidega mõjus ta natuke nagu pisike poiss meeste seas ja hetketi oli see tõesti tabavalt koomiline... näiteks aknast väljavaatamise stseenis kus ta proovis jalga aknalauale ajada või siis tõesti see keksimine :) Naeruturtsatusi kutsusid esile ka Sõmer ja Tagamets.

Suumaniga oli mul esimeses vaatuses selline probleem, et igas tema lauses oli mingi sõna, mis ei kostunud 10ndasse ritta. Tihti oli see just võtmesõna lauses. Vaatasime ühel hetkel ka teatrikaaslasega teineteisele otsa, et mis Suumaniga lahti on. Diktsioonis ju polnud viga, aga lihtsalt, isegi kõrvu teravalt kuulamisele fokusseerides - lihtsalt ei saa sõnast aru ja kõik. Teises vaatuses oli juba palju parem, ent siiski leidus veel sõnu ta tekstis, mis ei jõudnud kohale. Muidu selline "suur indiaanlane" oli Suumanilt tüübina huvitav ja õnnestunud karakter. Margus Grosnõi meessanitar tundus alguses sobivalt ilge ja vastik, kuid tüki edenedes kaob fookusest ning tundub, et leiab hulludega ühise keele, teenides nende pealt silma kinnipigistamisega, kuid ühtlasi ka tõesti pigistub silm tema suunal kinni, sest lihtsalt tema karakter ei ole enam oluline. Võib-olla oleks dramatiseeringus vaja tema karmi kätt ka teises vaatuses McMurphyga käitumas samamoodi, nagu alguses indiaanlasega? Läbi lendab lavalt ka lõbutüdruk Candy Starr, aga teda mänginud noor näitlejatar vaatas liiga palju publikusse ja karakter jäi loomata, sellepärast ma ei hakka sügavamalt kommenteerima, küll noor inimene kogub natuke mängukogemust ja siis läheb asi ehk paremaks (Noorsooteatris tegi seda kunagi 30 aastat tagasi toona alles lavakas õppiv Merle Jääger, mis on siiani "meeles"... nojah... ta jooksis seal ka paljaste rindadega :) ! Seekordset Candyt ma enam juba praegu, paar päeva hiljem, eriti ei mäleta).

Ja jättes viimaseks Ülle "õde Ratched"i - hullumaja "kuninganna". Oi kuidas mulle meeldis see üks stseen, kui ta kogemata ühele hullule sülle kukub... oleks tahtnud rohkemgi selliseid stseene! Rohkem seda mõnutunnet, et kurja kehastus on "käpuli maas". Ja kui hästi ta selle lahendab... justkui mitte mängides - meenub kevadel tehtud intervjuu Raivo E.Tammega, kus Raivo ütles, et ta tahaks õppida näitlema nii, et ta "on", ehk siis näitleb, aga "on lihtsalt". Ülle tegi selle rolliga just seda. Ei läinud üle piiri, ei näidanud emotsioone. "Oli" ja see mõjus nii vingemaltki kui ta oleks väga kuidagi "mängima hakanud".

Kiidusõnad ka valguskujundaja Arne Maasi'le. Ja mingil määral õhkub ka läbi sellist 60ndate ameerikat. Mingitpidi tunnetustlikult on kunstnik Kristi Leppik seda suutnud sisse tuua. Selline sinakasroheline toon on igati sobilik ja vaheldus meie valgele haiglamiljööle. Ja Converse ketsid McMurphy'l on ka midagi just väga õiget. Nagu ka Dale Hardingu tuttidega sussid :) Kui nokkida detailide kallal, siis ainult indiaanlase pikemakstegevad kobakad võiksid kuidagi veelgi paremini peidetud olla...

Ent kogu etenduse nael saabus minu jaoks alles lõpustseeniga! Tõstis terve tüki hinnangut kõrgemale terve pügala võrra. Ei taha täpselt seda siin lahti seletada, et mitte liiga palju paljastada, aga selgituseks vaid nii palju, et indiaanlaste "unenäopüüdja", mis terve tüki jooksul "palati" kohal märkamatult nö. valvab, see saab endale lõpus sügavama tähenduse... Nimelt indiaanlaste legendide kohaselt pannakse see kuhugile kõrgemale, näiteks voodi kohale rippuma. Ämblikuvõrgulaadne unenäopüüdja laseb sealt kõik head unenäod läbi, aga kurja ja paha püüab endasse kinni - superhea idee kunstnik Kristi Leppikult! Eriti kuna ka üks tegelastest oli ju "indiaanlane"... Andis lavastustervikule väga palju sügavust juurde. Mul tekkisid isegi hetkeks külmavärinad!

Hinnang: 4- (ere näide sellest, et ei tohi lasta ootustel liiga suureks paisuda. Lõpp päästis palju minu jaoks. Esietenduse publik seisis liiga lahkelt püsti, aga minu jaoks see polnud kaugeltki "nii" hea, sestap ei saanud ka jalgu sirgu ajada. Võib-olla oleks pidanud jätma võrdlused koju nii filmi kui ka omaaegse Noorsooteatri tükiga, aga ma arvan, et nendetagi oli neid konarusi, mis ma kaldun arvama, et mängides loksuvad paika, ent sellist kärts-mürts-pauhh asja sellest ei tule ka siis kui kõik jookseb kui valatult. Liiga vähese emotsionaalse laenguga sellelt psühholoogilisemalt poolelt, ent seda premeerivam neile, kes lõbusamaid hetki tõsistest tükkidest tahavad nautida, sest naerda ja muheleda saab küll.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed fotod):

Ken Kesey / Dale Wasserman
LENDAS ÜLE KÄOPESA
Hullumeelselt aus draama
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Kristi Leppik
Valguskujundaja Arne Maasi
Tõlkija Mati Soomre
Osades Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

 Maailm kuulub tugevatele. Jänes teab hundi jõudu ja poeb põõsasse. Elu koosneb lihtsatest valikutest – olla jänes või hunt. Kõik ei ole siiski nii nagu meile tundub. Sageli on julge hundi rinnus arglik jänku ja arglik jänku võib kasvada suureks hundiks.

Tegevus leiab aset 60ndate Ameerika hullumajas. Peategelane Randle McMurphy pole lihtsalt huligaan, kes satub vangla asemel hullumajja. Ta on elumees, kes kukub alati jalgadele. Ootamatult leiab ta enda vastast kindlakäelise õde Ratchedi, kes valitseb jäigalt suletud psühhiaatriaosakonda. 

Eili Neuhaus: „Inimese hing ihkab vabadust ja lendutõusmist. Kuid vabadus tähendab ka vastutust. Rohkem kui kunagi varem tuleb meil otsida kurjuse tagant headust, pimeduse tagant valgust, hukkamõistu asemel armastust.”

Dale Wassermani dramatiseeringu aluseks on Ken Kesey samanimeline romaan.

Esietendus 6. oktoobril 2017

Reede, 6. oktoober 2017

Pollyanna - NUKU


Viisin oma 11-aastase tütre vaatama lugu 11-aastasest tüdrukust. Ja tuli välja, et paps ei nautinud seda mitte vähem kui järelkasv :)

Pollyanna sisenes mu ellu tegelikult juba lapsepõlves - ameerika filmi näol. Tänaseks mäletan sellest, et oli üks imelike värvidega film (justkui mustvalge film üle värvitud) ühest orvust, kes tuleb elama oma karmi tädi juurde. Tüdruk paneb kogu väikse küla elama ja sulatab ka selle käigus oma tädi südame... Aga mäletan, et toona nutsin seda filmi vaadates, kuigi ei mäletanud enam millepärast, aga  südamesse see läks...

Nüüd, u. 35 aastat hiljem istudes Nukuteatri suures Ferdinandi saalis oma tütrega nägin vaeva, et tema kõrval ikka "tugev isa" olla ja mitte pillima pursata, nagu pisike plika :)

Lugu ise on ju tuttav mitmetest "sedasorti" lugudest - tüdruk jääb orvuks ning on sunnitud kolima karmi sugulase juurde, kus teda justkui kõige parem põli ei oota. Aga tarmukas ja tore laps leiab ikka tee sellest keerulisest olukorrast välja, leiab sõbrad ja saab kõigest halvast üle... Kohe laksust meenub näiteks Roheliste viilkatuste Anne... aga eks "sedatüüpi" lood on kõik natuke Tuhkatriinu sugulased...

Pollyanna puhul on sisse toodud muu hulgas näiteks sõprus üha ulaka poisiga ja jalgade vigastamine ning kurbus, et kunagi enam kõndida ja seeläbi rõõmu tunda ei saa...

Eelkõige tundus see väga õnnestunud koostööna lavastaja Mait Jooritsa, dramaturg Priit Põldma ja kunstnik Nele Sooväli vahel. Need kolm tugevat sammast on loonud kandepinna, millele ehitatud lavastus on näitlejate poolt kui üks "emotsioonide ameerika mäed". Alates rõõmust, sõit läbi kaastunde, hirmu ja ehmatuste, naljade ja kurbuse, sõpruse, armastuse, põnevuse jälle rõõmuni välja. Osavalt komponeeritud ja lavastaja poolt ideaalselt temposse pandud. 2 tundi võib muidu mõnede laste jaoks olla liiga pikk aeg paigalistumiseks, aga "Pollyanna"s ajab üks tegevus teist taga ning niidid ja kaasamõtlemisteemad jooksevad risti-rästi läbi loo (tõeliselt hea dramatiseering!) Lavastaja on teinud ka ühe sellise õhkuahmima paneva lavastajatriki esimese vaatuse lõppu, et vaheaeg tundus liiga pikk, et saada juba edasi näha, mis teises vaatuses saab... Kujunduslikult kõrgub keset lava tõeliselt võimas ja mõjuv puu. Ühel pool puud on klassikaline "nukumaja" moodi ehitis, ehk Pollyanna tädi Polly kodu, kus teisel korrusel on räämas Pollyanna tuba ja selle kõrval klaverituba, aga allkorrusel suur köök, kus kohmerdab ringi majateenija. Teisel pool puud on natuke keerulisem "nukumaja"... selle esisein on avatav ning sees paljastub ühe üksiku onkli tuba. Teisel korrusel on ka ärklituba, mille akna kaudu näiteks saab vestelda inimesega, kes katusele redeliga ronib :) Lava ees ääres voolab oja ja selle üle on ehitatud sild, millelt näiteks saab vette sülitamise võistluseid korraldada :)

Kui Tiina Adamson (kes minu jaoks on uus tutvus teatris) lavale tuleb, on tema rääkimishääl justkui laulev. Natuke ehmatas hetkeks ära, et kas diktsioon hakkab häirima tänu sellele, aga üsna kiirest harjub sellega ja ühtlasi ka noore näitleja hääl muutub tavalisemaks rääkimishääleks. Väga hea leid just eriti "lapserolli"... ta mõjuski nagu väike tüdruk oma noore plikaliku olekuga. Pollyanna tädi Polly, kes tahab kasutütrest kasvatada "korralikku kodanikku" on oma reeglitega kaugelt üle piiri, aga päris hea pisikese teekonna karmist tädist, mureliku ja sooja ning südamliku tädini teeb Lee Trei.

Trupi säravamateks tähtedeks tõusid minu jaoks Tiina Tõnis, teenijanna Nancy'na... kes tänu osavale ja väga õnnestunud füüsilisele koomikale lausa hämmastab. Füüsiline koomika on üks raskemaid žanre - nii lihtne on muutuda tobedaks rahmeldajaks ja eriti raske on sellega päriselt ka vaatajale nalja teha. Aga see kuidas Tiina kukub tooli seljatoelt istuma või muidu... paljastamata täpsemalt, mis ta veel teeb - igatahes jahmerdab seal köögis kohmakalt ringi... aga järgmisel hetkel on nii osav, nagu akrobaat - lahe väike leid kõrvalrolli... selline kahesus annab palju rohkem vaatajale ja kindlasti mängijale endale ka. Lisaks on ta nii armas Pollyannale... ikka peab ju keegi toeks olema, kui karm tädi elu raskeks teeb. Ning vajadusel paneb ka selle tädi paika kui vaja :) Teine superroll (ja veel lasteteatrist) tuleb Nukuteatris külas olevalt Markus Habakukelt. Krutskeid täis, plikadega mitterääkiv poisiklutt oli ka nii ehe ja usutav ning vaatajale mõnusalt palju huumorit ja vempe pakkuv. No ikka tõesti just selline äge klutt, kelle elu ongi justkui üks suur seiklus. Riho Rosberg ja Jevgeni Moissejenko on samuti igati omal kohal. Jevgeni mängib välismaalast ja Riho kurja onu, kes laste mängu tahab vussi keerata, tegelikult olles ise üksik ning seetõttu rõõmutu...

Kui tikutulega otsida seda kriitikat, siis natuke naljakas oli liikumine Polly majja ja sealt ära... vahepeal kasutati ust, siis jälle joosti sillalt otse läbi seina majja... Kuigi ma olen suur Ardo muusika austaja, siis need mõned laulud, mis etenduses olid, need väga hinge ei pugenud... taustamuusika oli selles mõttes parem. Valguskaart tundus olevat ka etendusel väga keeruline, kuna mitmetes tubades ja majades ja lava osades toimub tegevus, lisaks üldised valgusvilkumised ja kohtprožektor, siis esietenduseks polnud see kõik veel päris paigas. Kuid kõik need pisikesed miinused on siiski täiesti tühised, sest lugu ise töötab. Nägin mitmeid tuttavaid, kes kõik olid etendusega väga rahul. Ja mu oma tütar, kes on eriti karm kriitik ning 11-aastasena rohkem huvitunud viimasel ajal muusikast ning õudusfilmidest, kiitis igati heaks. Kusjuures ma arvan, et seda võib vabalt vaatama minna ka teatrisõbrast eelkooliealisega.

Hinnang: 4 (Teemad mõjuvad tõesti kõikides vanustes vaatajatele ning tegemist on väga hästi lavastatud ja dramatiseeritud klassikuga ning väga ilusa kunstnikutööga. Näitlejate trupp on mõnus ning Tiina Tõnis ja Markus Habakukk säravad kohe eriliselt! Mõnusalt värviline ja südamesoojust tekitav, nn. "pisarakiskuja" lavalugu. Romantiline ja armas, aga samas põnev ja üllatav. Muhe ja õpetlik, aga õpetlikkus pole pealesurutud vaid mõnusalt sügavale ära peidetud nii, et neelad selle kogu selle ägeda tegevuse ning kaasaelamisega koos alla ja pärast lahkud etenduselt emotsionaalselt intelligentsemana :) )

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit ka sealt):

Pollyanna

Lugu väikesest tüdrukust, kes muutis suurt maailma

Ameerika lastekirjanduse tähtteos, Eleanor H. Porteri südamlik ja helge „Pollyanna” esmakordselt eesti teatrilaval!

Hiljuti orvuks jäänud 11aastane Pollyanna saadetakse elama oma tädi, tõreda ja kibestunud vanatüdruku preili Polly juurde. Võõrasse kohta saabunud Pollyanna võidab kiiresti kõigi linnaelanike südamed, õpetades neile rõõmumängu, mil on ainult üks reegel: leida igas olukorras midagi, mille üle rõõmustada. Mida raskem olukord, seda põnevam mäng! Aga ühel päeval seisab Pollyanna silmitsi katsumusega, mida ta rõõmumängu mängides lahendada ei suuda. Kuidas saada hakkama hetkel, kui ei leia enam mitte midagi rõõmustavat?

„Pollyanna” tuletab mängulisel moel meelde, et siiras elurõõm ja oma lähedaste hoidmine aitab üle elada ka kõige valusamad viivud. Päikseline lavalugu sobib vaatamiseks kogu perele, alates 7. eluaastast.

Mängivad Tiina Adamson (külalisena), Markus Habakukk (Kuressaare Linnateater), Lee Trei, Tiina Tõnis, Jevgeni Moissejenko, Riho Rosberg

Autor: Eleanor H. Porter
Dramatiseerija: Priit Põldma (EMTA lavakunstikool)
Lavastaja: Mait Joorits
Kunstnik: Nele Sooväli
Valgus- ja videokunstnik: Kristjan Suits
Helilooja: Ardo Ran Varres
Tõlkija: Linda Liiv

Esietendus 1. oktoobril 2017 NUKU Ferdinandi saalis
Vanusele: 7–107
Kestus: 2 h, kahes vaatuses