Teisipäev, 10. oktoober 2017

Lendas üle käopesa - Rakvere Teater


Kohe kui teada sain, et Rakvere Teatris tuleb sügisel välja "Lendas üle käopesa", asusin seda pikisilmi ootama. Kunagi lapsepõlves Soome tv'st nähtud Milos Formani film jättis nii sügava mulje, et kui 80ndate teisel teisel poolel Soome kolisin ja videolaenutuses oma esimese tõelise töökoha sain 8nda klassi jütsina, oli see esimene film, mille videolt kohe üle vaatasin. On ju see filmiajaloo 1 vaid kolmest filmist, mis on võitnud kõik 5 tähtsaimat oscarit - parim film, parim režissöör, parim stsenaarium ja parimad mees- ning naispeaosa (ülejäänud 2 on "It happened one night" 1934 ja "Voonakeste vaikimine" 1991).

Kohe tekkis ka teooria, et ideaalselt sobiks peategelaste McMurphy rolli Üllar Saaremäe ja õde Ratchediks Ülle Lichtfeldt. Ja seda isegi võib-olla mitte ainult Rakvere Teatri näitlejate seast, vaid üldse kõigist Eesti näitlejatest. Kui see lootus suvel lavastajaga mõned kirjaread vahetades kinnitust leidis, kasvas ootus veelgi!

See kuidas nende "suurte ootustega" läheb tavaliselt... ootad ja kasvatad oma sees neid ootuseid veel ja veel... ja kui lõpuks siis näed seda imelooma, mida oma peas oled ehitanud ja loonud... siis neid ülesköetud ootuseid rahuldada, rääkimata nende ületamisest läheb vaatet võimatult raskest... Õnneks siiski mingit suurt pettumust see uus teatrilavastus ka ei valmistanud. Väga häguselt on meeles ka kunagine Noorsooteatris lavastatud versioon. Toona mängisid McMurphy/õde Ratched'i duelli Tõnu Kark ja Katrin Saukas. Lisaks veel pikk nimekiri tolleaegseid lemmikuid, kellest meeles on veel Sulev Luik, Tõnu Oja, Enn Kraam, Anu Lamp(?) ja Guido Kangur.. See oli võimas ning kui õigesti mäletan, siis lastele mittesoovitatav... ja siis sellise "titena" seda siiski näha, oli see veel eriti äge. 13 aasta tagust Vanemuises toona alles lavakat lõpetava Mart Kolditsa lavastatud "käopesa" mul ilmselt ei õnnestunud näha, sest ei mäleta sellega seoses midagi (McMurphy't mängis seal Hannes Kaljujärv ja õde Ratched'it Külliki Saldre).

Eks see hullumaja-teema üldse on natuke õõvastav ning inimesed laias laastus jagunevad kaheks - need, kellele see tekitab närvikõdi, mis on talutav ning põnev ja need, kes sellist "kõdi" ei salli. Õudusfilmide fännina kuulun mina kahtlemata esimesse gruppi. Lapsena adusin hulle natuke, nagu marutaudis loomi - ei tea kunagi, millal nad Sulle kallale kargavad. Lapsena bussiga tööle sõites, sõitsid teatud kellaaegadel need bussid läbi ka kohaliku hullumaja kompleksi juurest. Seal oli ka hullude kriminaalide osakond (kujutad ette, mis fantaasiad sellega seoses sai lendu lastud!). Lisaks narkarid, kes olid oma ainete kasutamise tagajärjel "ära keeranud"... näiteks üks kuulsamaid kohaliku elanikkonna seas - mees, kes kujutas ette, et ta on apelsin ning ei lasknud kedagi enda lähedale, sest kartis, et teda hakatakse koorima. Selles peatusest sisenesid bussi ka natuke naljaka käitumisega inimesed... näiteks kord sisenes bussi üks naisterahvas, kes kohe kui mu kõrval istet oli võtnud, hakkas hooga seal bussipingil küpsetama. Pätsutas kukleid, määris neid munaga ja pani plaadiga ahju. Võttis välja ning isegi rääkis nende kuklitega kui ilusasti need küpsevad jne... Kogu asi toimus "õhus" ja nähtamatute vahenditega... Sellel ajal tundus see ühest küljest küll ka naljakas, ent samas ka hirmus... mis siis kui ta mind oma tegevusse kaasab? Või veel hullem... minu peale karjuma hakkab (nagu mõnigi kord seal bussis juhtus "selles peatuses" sisenenud inimestega).

Täiskasvanuna siiski on arusaam natuke muutunud... See pinnapeale nähtav hullus pole pooltki nii hirmus kui see hullus, mis on mõnedel normaalseteks maskeerunutel kahe kõrva vahel peidus. Selline "marutõbine" võib kõvasti valusamalt hammustada ja Sa ei teagi seda karta kui ta hambad juba Su kõril on...

"Lendab üle käopesa" hullud on suuremas osas vabatahtlikult selles hullumajas... seal on nende kodu... Paljud neist on läinud maailma eest peitu uskudes, et seal neid ravitakse ning nende eest kantakse hoolt nii, nagu seda meditsiin ette näeb. Mõni neist ehk ongi ühiskonna standardite järgi liiga suurte kiiksudega ning seetõttu sellesse asutusse end ravile kirja pannud. Üks mees - indiaanlane - on seal juba iidamast-aadamast. Kõik on juba lootusegi kaotanud, et sellest enam inimeselooma saab. Ta nagu ei kuuleks midagi ja ega ta ei räägi, ega suhtle vastu kuidagi. Mõned sanitarid on ta koerarihma pannud ning valavad oma mõnitavate sõnadega teda üle - mees ju ei mõista midagi (kuigi koergi ju mõistaks!)... Kuni ühel päeval tuuakse haiglasse Randle Patrick McMurpy, kes mingi kakluse tagajärjel on psühhiks diagnoositud ning "sunnitud" hullumajja ravile. McMurphy võib ju olla keskmisest elavama loomuga, aga tal on süda õigel kohal... temale see hulludesse suhtumine selles haiglas ei meeldi.. Samas ise sõbruneb nendest mitmega kiiresti... Sellest saab alguse ühe hullumaja peapealepööramine. Kus teravaimaks vastuseisuks kujuneb McMurphy ja õde Ratched'i maailmavaadete erinevus. Kes tegelikult neist kõigist see kõige hullem hull on?

Lavastusest õhkus mingit vanaaegset klassikalist draamalavastuse tunnetust - sellisena mäletan mina oma lapsepõlve Rakvere Teatrit. Ja see on hea. Alati ei pea leidma kõikvõimalikke imevidinaid ja erilisi trikke. Eriti kui lugu on nii tugev ja psühholoogiline, nagu "Lendas üle käopesa". Siiski, õudukate austajana oleksin mina tahtnud näiteks elektrišoki andmise stseeni ja mõnda muudki stseeni palju kreftisemana näha. Samas kui minu teatrikaaslane oli väga rahul just, et need olid lavastajal lahendatud just niimoodi - vaatajasõbralikumana. Kohati oli tempoga probleeme, sest tekstimahukas lõik võis hakata kohapeal keerlema, aga siis päästsid just sellised pimedama valgusega indiaanlase monoloog või McMurphy hoogsam rahmeldamine, mis lõi võnked jälle sisse. Mõned kohad, nagu alguse mängukaartide jagamine võõrastas, sest kes ikka püstijala kaarte mängiv ja veel vähem neid laiali mängijatele jagab, kes püstijalu seisavad... aga ju see oli lavatäitmise ning "ettekujutatud inimese" rõhutamiseks vajalik... samas ikkagi imelik...

Pärast etendust öösel tagasi Tallinnasse sõites, arutasime teatrikaaslasega, et miks siis ikkagi see polnud päriselt see, mida ootasime. Ja jõudsimegi selleni, mis ilmselt saatuslikuks sai... Kummalisel kombel on see just see, mida kõige rohkem oodatud sai - Üllar Saaremäe ja Ülle Lichtfeldt lahendasid oma rollid täpselt ootustele vastavalt. Väga hästi, ent ometi just nii, nagu juba peas sai valmis mõeldud. Sellepärast ei tekkinud seda vajalikku ohhooo momenti. Kui näiteks keegi tüpaaživastaselt või ootamatu omapäraga oleks tulnud ja üllatanud McMurphyna, oleks see andnud etendusele tohutult palju juurde. Ma ei usu, et Saaremäe McMurphy (vähemalt esietenduse põhjal) jääb teatriajalikku samamoodi, nagu Kargu McMurphy. Kuigi ega midagi erilist Saaremäele etteheita ei olegi. Võib-olla oleks selline kahesus, et kas ta ikkagi on ka "hull" või ei ole, tekitanud karakterile sügavust juurde? Teises vaatuses millegipärast väsis ka Üllari hääl ära ühel hetkel ning absoluutselt kohe väsisin ka mina natuke ära, aga proffina ta mõne aja pärast raputas selle välja. Vahepeal tundus, nagu ta proovib kõiki neid taustale jäävaid hulle üle mängida ning tuua sellist tõelist powerit sisse, aga seda enam pääsesid paar neist teistest "hulludest" esile oma mänguga. Eduard Salmist kapihomo lahendus oli väga vaimukas. Piisavalt palju stereotüüpseid vihjeid sellele, ent siiski täiesti omamoodi. Ma arvan, et minu jaoks kõige õnnestunum karakter üldse kogu trupist. Teiseks hämmastun ma kord korra järel kui mitmekülgne näitleja on Madis Mäeorg! Minu jaoks näitleja kõige meisterlikum oskus on lõpmatult tuua endast välja uusi ja uusi karaktereid. Muganduda põnevalt mängitavale materjalile ning näidata ikka uuesti ja uuesti end uuest küljest. Seda muidugi selliste olulisemate ja erilisemate rollidega. Raisata ju ka ei maksa, aga siiani ei oska ma temalt ühtki isegi sellist rolli meenutada, mida ta oleks tavalisena võtnud... Ja mitte ainult see pinnapeale paista oled "siiani neitsi-sotsiaalselt kohmakas" tüüp, vaid ka üldse inimene, keda ta mängib, on täiesti erinev tema eelnevatest tüüpidest! Samas minu ümber istunud rahvas vaimustus kõige rohkem Märten Matsu punaste sokkidega, näguväänavast tüübist. Oma valgete lokkidega mõjus ta natuke nagu pisike poiss meeste seas ja hetketi oli see tõesti tabavalt koomiline... näiteks aknast väljavaatamise stseenis kus ta proovis jalga aknalauale ajada või siis tõesti see keksimine :) Naeruturtsatusi kutsusid esile ka Sõmer ja Tagamets.

Suumaniga oli mul esimeses vaatuses selline probleem, et igas tema lauses oli mingi sõna, mis ei kostunud 10ndasse ritta. Tihti oli see just võtmesõna lauses. Vaatasime ühel hetkel ka teatrikaaslasega teineteisele otsa, et mis Suumaniga lahti on. Diktsioonis ju polnud viga, aga lihtsalt, isegi kõrvu teravalt kuulamisele fokusseerides - lihtsalt ei saa sõnast aru ja kõik. Teises vaatuses oli juba palju parem, ent siiski leidus veel sõnu ta tekstis, mis ei jõudnud kohale. Muidu selline "suur indiaanlane" oli Suumanilt tüübina huvitav ja õnnestunud karakter. Margus Grosnõi meessanitar tundus alguses sobivalt ilge ja vastik, kuid tüki edenedes kaob fookusest ning tundub, et leiab hulludega ühise keele, teenides nende pealt silma kinnipigistamisega, kuid ühtlasi ka tõesti pigistub silm tema suunal kinni, sest lihtsalt tema karakter ei ole enam oluline. Võib-olla oleks dramatiseeringus vaja tema karmi kätt ka teises vaatuses McMurphyga käitumas samamoodi, nagu alguses indiaanlasega? Läbi lendab lavalt ka lõbutüdruk Candy Starr, aga teda mänginud noor näitlejatar vaatas liiga palju publikusse ja karakter jäi loomata, sellepärast ma ei hakka sügavamalt kommenteerima, küll noor inimene kogub natuke mängukogemust ja siis läheb asi ehk paremaks (Noorsooteatris tegi seda kunagi 30 aastat tagasi toona alles lavakas õppiv Merle Jääger, mis on siiani "meeles"... nojah... ta jooksis seal ka paljaste rindadega :) ! Seekordset Candyt ma enam juba praegu, paar päeva hiljem, eriti ei mäleta).

Ja jättes viimaseks Ülle "õde Ratched"i - hullumaja "kuninganna". Oi kuidas mulle meeldis see üks stseen, kui ta kogemata ühele hullule sülle kukub... oleks tahtnud rohkemgi selliseid stseene! Rohkem seda mõnutunnet, et kurja kehastus on "käpuli maas". Ja kui hästi ta selle lahendab... justkui mitte mängides - meenub kevadel tehtud intervjuu Raivo E.Tammega, kus Raivo ütles, et ta tahaks õppida näitlema nii, et ta "on", ehk siis näitleb, aga "on lihtsalt". Ülle tegi selle rolliga just seda. Ei läinud üle piiri, ei näidanud emotsioone. "Oli" ja see mõjus nii vingemaltki kui ta oleks väga kuidagi "mängima hakanud".

Kiidusõnad ka valguskujundaja Arne Maasi'le. Ja mingil määral õhkub ka läbi sellist 60ndate ameerikat. Mingitpidi tunnetustlikult on kunstnik Kristi Leppik seda suutnud sisse tuua. Selline sinakasroheline toon on igati sobilik ja vaheldus meie valgele haiglamiljööle. Ja Converse ketsid McMurphy'l on ka midagi just väga õiget. Nagu ka Dale Hardingu tuttidega sussid :) Kui nokkida detailide kallal, siis ainult indiaanlase pikemakstegevad kobakad võiksid kuidagi veelgi paremini peidetud olla...

Ent kogu etenduse nael saabus minu jaoks alles lõpustseeniga! Tõstis terve tüki hinnangut kõrgemale terve pügala võrra. Ei taha täpselt seda siin lahti seletada, et mitte liiga palju paljastada, aga selgituseks vaid nii palju, et indiaanlaste "unenäopüüdja", mis terve tüki jooksul "palati" kohal märkamatult nö. valvab, see saab endale lõpus sügavama tähenduse... Nimelt indiaanlaste legendide kohaselt pannakse see kuhugile kõrgemale, näiteks voodi kohale rippuma. Ämblikuvõrgulaadne unenäopüüdja laseb sealt kõik head unenäod läbi, aga kurja ja paha püüab endasse kinni - superhea idee kunstnik Kristi Leppikult! Eriti kuna ka üks tegelastest oli ju "indiaanlane"... Andis lavastustervikule väga palju sügavust juurde. Mul tekkisid isegi hetkeks külmavärinad!

Hinnang: 4- (ere näide sellest, et ei tohi lasta ootustel liiga suureks paisuda. Lõpp päästis palju minu jaoks. Esietenduse publik seisis liiga lahkelt püsti, aga minu jaoks see polnud kaugeltki "nii" hea, sestap ei saanud ka jalgu sirgu ajada. Võib-olla oleks pidanud jätma võrdlused koju nii filmi kui ka omaaegse Noorsooteatri tükiga, aga ma arvan, et nendetagi oli neid konarusi, mis ma kaldun arvama, et mängides loksuvad paika, ent sellist kärts-mürts-pauhh asja sellest ei tule ka siis kui kõik jookseb kui valatult. Liiga vähese emotsionaalse laenguga sellelt psühholoogilisemalt poolelt, ent seda premeerivam neile, kes lõbusamaid hetki tõsistest tükkidest tahavad nautida, sest naerda ja muheleda saab küll.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed fotod):

Ken Kesey / Dale Wasserman
LENDAS ÜLE KÄOPESA
Hullumeelselt aus draama
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Kristi Leppik
Valguskujundaja Arne Maasi
Tõlkija Mati Soomre
Osades Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

 Maailm kuulub tugevatele. Jänes teab hundi jõudu ja poeb põõsasse. Elu koosneb lihtsatest valikutest – olla jänes või hunt. Kõik ei ole siiski nii nagu meile tundub. Sageli on julge hundi rinnus arglik jänku ja arglik jänku võib kasvada suureks hundiks.

Tegevus leiab aset 60ndate Ameerika hullumajas. Peategelane Randle McMurphy pole lihtsalt huligaan, kes satub vangla asemel hullumajja. Ta on elumees, kes kukub alati jalgadele. Ootamatult leiab ta enda vastast kindlakäelise õde Ratchedi, kes valitseb jäigalt suletud psühhiaatriaosakonda. 

Eili Neuhaus: „Inimese hing ihkab vabadust ja lendutõusmist. Kuid vabadus tähendab ka vastutust. Rohkem kui kunagi varem tuleb meil otsida kurjuse tagant headust, pimeduse tagant valgust, hukkamõistu asemel armastust.”

Dale Wassermani dramatiseeringu aluseks on Ken Kesey samanimeline romaan.

Esietendus 6. oktoobril 2017

2 kommentaari:

riina ütles ...

Lugesin Danzumeest ja enamasti nõustun. Mul on aga rakverlasena hea meel tänaõhtuse (30. okt) Tartus toimunud etenduse üle, publik võttis selle väga hästi vastu. Mis muud kui halleluuja!

Danzumees ütles ...

Väga tore! :)