Esmaspäev, 30. aprill 2018

Lõvi Lõrr ja jänes Jass - Piip ja Tuut Teater


Palju õnne Piibule ja Tuudule Teatriliidu lastelavastuste preemia nominendiks saamise puhul! Olin sellepärast "Lõvi Lõrri ja jänes Jassi" vaatama minnes eriliselt elevil - võimalus näha üht aasta parimatest! Kuid kõige rohkem elevil olin eelkõige ikka sellepärast, et olen leidnud uued lemmikud läbi täiskasvanutele mõeldud lavastuste "Hamlet" ja "Cabaret Siberia". See tee sinna Piibu ja Tuudu mängumajja pole sugugi olnud sirgemate killast. Naine juba aastaid räägib, et ta tahaks neid näha. Mina arvasin pikalt, et tegemist on klounidega ning minule pole tsirkuseklounid kunagi olnud meelt mööda... Ilmselt polnud ma lihtsalt kunagi häid kloune näinud... sest nii valesti olin ma hinnanud ja üldistanud... Piip ja Tuut on maailmaklass! Nende etendused on sisukad, lõbusad ja meelelahutuslikud. Isegi tõsisematel teemadel läbi lillede rääkides on elu ilusam, aga tekib selline kõrgema klassi psühholoogiline efekt juurde, mis tõstab ka terviku kunstilist taset.

Enne etendust võeti ka tellimused vastu, kes soovib pärast pannkoogitorne süüa - nõnda on seal majas juba kombeks. Kõigepealt vaimutoitu ja siis kehakostitust peale. Pannkooke pakutakse muide koos jäätisega!

Lõvi Lõrr ja jänes Jass, ehk sedapuhku vastavalt siis hoopis Tuut ja Piip. Küll nad on armsad...

Nagu ikka ilmub Piip esimesena lavale - silmad suured, hambad ja kõrvad ka :) Tuut on jälle kusagil lava taga kohmerdamas. Kolme lavastuse põhjal on muidugi vara üldistusi teha ja muidugi võib see olla ka nende firmamärk, et sedapidi see asi neil käib...

Esimese raksuga ehmatas mõned pisemad publiku seast ära ka. Haide on jänesena niiiiiii intensiivne, aga seda lahedam minu meelest. Mõni pisem, kes tuleb hästi rahulikust kodust ehmub ehk natuke ära, aga Haide/Piip/Jass toob selle "rahustamise" oma mängu sisse ning kõigil on lõbu laialt. Sest tegelikult temal on ka nutt kurgus...

Mõnusalt mängib Piip ka selle tasandi sisse, et mis me siin ikka lollitame - tema on ju tegelikult Piip, aga mängib jänes Jassi... viidates arusaamatusele kui ülahuul üles tõmmata ja ülahambad paljastada, et kuidas üldse on võimalik "jänest mängida näitlejatel", hambad kuivavad ju ära :)

Ühel hetkel siiski saab Piip asja nii kaugele, et ka Tuut ilmub lavale. Ja veel milline Tuut! Lõvilakaga, uhke ja võimas, lõviliigutustega Tuut! See on ju hoopis lõvi Lõrr!

Ja nõnda nad seal Olivia Saare praeguseks juba klassikaliseks lasteraamatuks saanud lugusid laval ettemängima hakkavadki (peale spordivõistluse mängitakse kõik ette, muidugi täiesti omas võtmes ja paljude lisandite ning muudatustega). Lavalugu saab alguse majaehitamisest, autosõidust, külaskäigust, kitse peetavas aiandis käimisest, rongisõidu ning kojutulekuni välja. Matk missugune! Selle rännaku sees on mõnusat Jarek Kasari valitud seitsme- ja kaheksakümnendatest tuttavate telelastelavastustega (a la Tipp ja Täpp) sarnast muusikat. Jaanus Laagrikülli värviderikast, huvitavalt publiku silme all kujuvahetavaid lavakujunduselemente ja lasterõõmsat kunstnikutööd ning tegelikult loomi ikka hulka rohkem kui ainult lõvi ja jänes. Kuid need teised on nukuteatrina lavastatud pulkade otsas vineerloomadena, keda ka nagu muuseas esitavad Piip ja Tuut.

Lapsed ja vanemadki elasid niimoodi kaasa, et kui Piip ja Tuut lavalt midagi küsisid, siis tuli vastuseid tervelt saalilt. Ühes kohas, kus nad järgmist loo pealkirja paljastada ei tahtnud ja küsisid ka publiku käest, et kas te ikka TÕESTI tahate teada, mis selle pealkirjaplagu peal kirjas on, hoiatades, et see on midagi õudsat... siis ei pidanud ka eesridades istunud vanaemad vastu, et nemad küll tahavad teada... Lõrr sellepeale, et inimesed ei tea, mis nad tahavad... Jäägu see siis saladuseks, mis seal on, eks kõik saavad seda ise minna vaatama... aga on hirmus asi küll! :)

See, mis jänes Jassi ja lõvi Lõrri lavastuse minu jaoks tõstab sellesse parimate lastelavastuste tasemele on hoopis need Piibu ja Tuudu enda lisandid. See millised tüübid nad on. Piip selline käbe ja kiire jutuga, palju mööda lava ringi saaliv ning kõikvõimalikesse tobedatesse olukordadesse sattuv. Tahtes ise olla boss. Oma jänese karakterile ohtralt omapäraseid nõkse juurde pookides. Ja need väiksed detailid, nagu muusikale vahepeal kaasa lauldes, silmi suureks ajades, paljude tuttavate loomajattude jäneste arhetüüpi tabab Haide Männamäe, kes mängib Piipu, kes mängib jänest väga lahedalt! Lõvi Lõrr on nagu raamatus öeldud - raskejõustiklane. Ta on aeglasema sammuga, aeglasema liikumisega ja loomulikult ka aeglasema jutuga. Tuut on ju ka helinana jämedam kui piip... Ja Toomas Tross, kes mängib Tuut'u, kes mängib lõvi, on jänesest palju mõtlikum, targem, otsustajalikum, tugevam ja osavam. Tema teeb rohkem kätega, vastupidiselt jänesele, kellel suu jahvatab suure ilma kokku. Nii lõvis kui jäneses on siiski mõnusalt palju ka Tuutu ja Piipu alles, selline lahe segu karaktereid... ja kui siis need Jass ja Lõrr veel omakorda teiste loomadena neljandat karakterit mängivad, no ei saa muud kui imetleda ja naerda :)

Mõlemad kasutavad nad ka füüsilist klounaadlikku komöödiat, aga koos konkreetsete sisuliste lugudega mõjuvadki need naljakalt ning tihti ka nagu täiesti iseseisvate lahedate lavastuslike leidudena. Näiteks kui Jass majaehitusel kinni hoiab seinast ja Lõrr seda tõstab... Jass hoiab ju ikka kinni, aga mitte paigalhoidmise mõttes. Samuti Lõrri tants - lõvid ju tantsivad "nii"... jänese hirmumine lõvi möirge peale... aga kui ta liiga palju juba möirgab, siis jänes harjub sellega ära... aga päris ehmumata ta ikkagi ei saa. Üks lemmikuid nendest kõrvakarakteritest oli toonekurg. Efektselt pika nokaga ja kui Haide/Piip/Jass talle veel tiiva oma käest laenab, siis mõjub naljakalt ägedalt.

Mainimata ei saa jätta ka neid omamoodi sissepikitud pisikesi sõnamänge, mis kogu lugu meie tänapäevamaailmaga seob. Kui Jass ütleb majaehituse juures "justament vundament", siis Lõrr uurib, mis see justament on. Jass satub segadusse, justament on ju sõna, aga samas on see ühe bändi nimi... ja siis Lõrr ütleb ka, et Justament on eesti muusika vundament ja Jass kiidab sõbralikult takka, et hästi öeldud... Jass jällegi toob sisse Lenna laulu "Mina jään"... õhkõrnalt ja ega kõik ei pruugigi seda sealt välja noppida, lapsed ilmselt ammugi mitte, aga siis ongi selline tunne, et lapsevanematele on ka mingid oma alltekstid... No kas pole sümpaatsed need Piip ja Tuut - mõtlevad kõigile!

Hinnang: 4 (Seda siis täiskasvanu mätta otsast vaadatuna ja võrreldes suurte lavade elamustega! Wow, lihtsalt wow, mida Piip ja Tuut seal oma koogel-moogel mängumajas teevad! Selline lasteteatri tase on vaimustav! Lastelavastuste arvestustuses ja laste reaktsioonidele viidates peaks hinnang olema vähemalt 5+. Igati oma suurt auhinna-nominatsiooni väärt... arvestades, et võitjaks osutus täiskasvanute tükk, siis tegelik võitja oligi ilmselt Piip ja Tuut :) No igatahes vähemalt NUKU Timm Thaleri tegijatega jagatud esikoht. Kusagil poole peal ma tundsin kurgus pitsitust ja sain aru, et olen kõik see aeg naernud - siis väsib kurk naerust ju ära... suunurgadki väsisid lõpuks ära! :) Nüüd ootan järgimisi selle lavastuse etendusi ja saadan kogu ülejäänud suguvõsa ka seda vaatama... mina ja mu täiskasvanust laps oleme võib-olla maailma "suurimad" Piibu ja Tuudu fännid... suuruse all pean silmas nii vanust kui füüsilist suurust... olen ju 190cm pikk... või no MAAILM on ju nii suur, et seal võib-olla on veelgi "suuremaid" fänne, aga siin Eestis vähemalt ühed suurimatest... "Tõsiselt" rääkides, siis tõeline rõõm on tõdeda, et meil on selline teater vanalinnas peidus. Ja tõeliselt kahju on nendest, kes pole veel oma teed sinna leidnud. Targad pidavat teiste vigadest õppima - õppige minu omast! Tehke seda kiiresti, sest suure tõenäosusega olete ka kohe sama võlutud ja tahate ka kõiki Piibu ja Tuudu etendusi näha - nii lastele kui mitte-lastele mõelduid!)

PS. Ja kui Jass ütleb Lõrrile, et too on danzulõvi... siis ma sain aru, miks ma nende mängukeelt ja nalja nii hästi mõistan - me oleme ju sugulased! Mõlemad "danzu"d :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit ilma autori viiteta "kuhu minna" kodulehelt):

Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja Jänes Jass


Autor: Olivia Saar
Lavastajad, näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross 
Muusikaline kujundaja Jarek Kasar
Kunstnik Jaanus Laagriküll

Esietendus 15. septembril 2017 Piip ja Tuut Mängumajas

Piip ja Tuut esitavad Olivia Saare loodud tegelaskujude Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi juhtumisi ja seiklusi just sellistena, nagu paljud neid mäletavad samanimelisest raamatust. Kumb on Jass ja kumb on Lõrr ning kuidas ilmuvad lavale ülejäänud kodu- ja metsaloomad, kui laval on ainult Piip ja Tuut kahekesi jääb vaatajale üllatuseks ning selgub alles siis, kui etendus on oma silmaga ära nähtud. Autori sõnul on sellest loost kõigil nii mõndagi kõrva taha panna.

Etendus kestab 1 tund ja sobib vaatamiseks kõigile, kes vanemad kui 3 aastat.

Pühapäev, 29. aprill 2018

(p)ÖÖ - NUKU


Mäletate seda olukorda voodisse minnes kui uni ei tahtnud kuidagi tulla. Ükski asend ei nii ei naa ei olnud see õige, tekk oli liiga raske või mitte piisavalt raske, kõrvalmagaja oma asendiga häiris või polnud padi piisavalt pehme või suur ja igasuguseid mõtteid hakkas pähe voolama...

Natuke sarnases olukorras leiavad end 4 Nukuteatri "pisikest" uneotsijat. Ütleme nii, et nad on kõik omavahel sõbrad ja üritavad koos magama jääda, aga no kui üks ei saa, siis ta ei lase ka teistel magada ja kui teine saab, siis kindlasti kolmandal on vaja just teist nügida või neljandalt tekk pealt ära tõmmata või esimesele peale ronida jalgadega. Und igatahes ei ole, ega tundu ka kusagilt tulevat... vanematel võib-olla painavad töömured pead ja võib hirmutada mingi järgmise päeva koosolek, aga lastel võib see hirmus pime nurk toas olla kahtlane ja kui ei näe, siis ju ei tea, mis seal ikkagi võib olla... või veel hullem - kes?

Need neli väikest uneotsijat otsivad oma und seigeldes. Niisama unetuse käes vaevelda ja voodis väherda on ju suisa vastik... parem siis juba tegutseda. Igaühel on oma nõksud, millega ta tavaliselt magama kergemini jääb ja tore on ju neid kõik koos läbi proovida - publikule ka vihjeid kuidas ja mida kodus järgi teha sellises olukorras :)

Üsna pea on selline pöörane möll üles keerutatud, et tahaks ise ka nendega seal mängida... Kuigi natuke sellise tunde näitlejad loovadki, et me kõik seal möllamegi koos. Näiteks ühe suure pehme kuubiku peal oleks tahtnud hüpata või sedamööda kõndida samal ajal kui teised seda liigutavad... rääkimata põlevaid valguskaableid vilinal keerutada... äge! :)

Lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul on loonud üpris omapärase lavastuse. Nukuteatri väike saal on saanud hoopis teise lahenduse ning ma näiteks istusin vist otsapidi hoopis lavaäärel? Põnevalt on kogu lavastuse ülesehitus ja sisu integreeritud stsenograafiaga - kõikvõimalikes suurustes kastid ja karbid - mõned aukudega, mõned tornideks kokku liimitud, mõnedel ainult pilud, mõned käivad lahti, nagu kapiuksed. Natuke vanemad lapsed on ju sellise "kastimaailmaga" läbi minecrafti hästi tuttavad... Ja nagu minecraftis luusivad ringi creeperid, nii kimbutavad ka lavastuse tegelasi "hirmud". Ühel hetkel tõmbavadki tegelased endale kastid peale ja ümber, ning oleksidki justkui minecrafti-tegelased :) Kuigi tegelikult keegi ikka väga pikalt ja sügavalt midagi seal ei karda - mängu ja sõpradega saab ju kõikidest hirmudest mänglevalt kergelt üle. Aga kastidest tuleb selle mängu sees igasuguseid põnevaid asju välja - need on ju lõppude lõpuks "kastid" - asjade panipaigad... aga kui vaja, siis ka näiteks nukud (üks vahvamaid lõike oligi karbi-lindudega mäng - ööbiku kohta hõikasid küll lapsed publikust, et see on vares... aga näitlejad ei lasknud end sellest segada - nende mängus oli see "ööbik"). Ja kastidest saab ehitada torne ja tegelikult terve seina koos akende ja ustega! Ja mõnest kastist võib isegi midagi välja tulla ise, nagu näiteks unepõder... ja ajada oma sarved laiali - teise poole etendusest jäigi ta sinna oma põlevate silmadega valvama (suurepärane valguskujundus Oliver Kulpsoolt - üks põnevamaid ja ilusaimaid siiani sellel aastal ja arvestades ka tema "Oodates" imelist kujundust, hakkan tulevikus tema töödel täpsemalt silma peal hoidma)... või mõni nägu, kes Sulle kastipõhjast vastu vaatab... ja mõni kast teeb ju avades erilist häält ka...

Loo telgjooneks on Andri Luup'i kirjutatud ja dramatiseeritud, erinevaid une-eelseid mõtteid laval lahtimängiv lastekvartett, kes seda ärakadunud und taga otsivad ka teekonnana - otsides Unesüdant... sest siis kui see on leitud, siis saab ju alles uni päriselt tulla. Lugu, õigemini väiksed lookesed või pigem isegi seikluspeatused on väga toredad, aga tegelikult lugu ise on nii segunenud selle möllamisega, et võib-olla see iseenesest polegi enam selle kõige juures kõige tähtsam. Tähtsam on headus ja tähtsad on sõbrad ja tähtis on see turvatunne, et ühel hetkel see uni jõuab nagunii ikkagi kohale. Nagu alati. Ja tore kui und saab sõpradega koos otsida, sest mängus peitub ju võlujõud. Ja muidugi näiteks lahe on ju uhkustada ka kellegi ees, mida kõike sa julged teha - isegi musutada teist. Ja isegi kui Sa kohe ei julgegi sinna "pilkasesse" pimedusse pea ees tormata, siis mängu sees ja teiste abiga teeb selle ikka ära. Lavastuses kasutasid suured väiksemaid ära... nimelt näitlejad kaasasid publiku seast lapsed, et neid pimesilmi nipsudega pimedasse nurka enda turvalisuse mõttes kaasa meelitada... ja lapsed läksid ka... nemad on ju palju julgemad... samaga hoidudes pikkasid kastitornide mitte-mahajamast :)

Näitlejate ansambel on ühtlaselt lastesõbralik ja armas, lapsed on nende "poolt" ja nendega "kaasas" kohe esimesest laulust alates (heliloojad, helikujundajad Ülo Krigul ja Lauri-Dag Tüür). Naerukõkutamist kostub publiku seast pidevalt ja vähemalt esietendusel ei hakanud mitte keegi nutma, isegi täiskasvanud mitte... kui just naerupisarad arvesse ei lähe.... Päris pimedaks õnneks ei lähegi ja kuigi üks väga efektne kastikolistamistega stseen on selline piiripealne, et kas nüüd keegi ehmub... aga kuna Kaisa ise oli see kõige suurem kolistaja ja ehmuja, siis lastele tegi see hoopis nalja. Usun, et saalis oli ka 4 aastaseid, võib-olla isegi mõni julgem kolmene, aga kõige suurema tõenäosusega on kindlaim minna vaatama koos 5-aastasest alates lapsega. Taavi on kõige pikem, huvitav kas sellepärast mõjus ta natuke nö. ninamehena? Aga Katri on kõige pisem ja seega ka kõige käbedam, aga ka kõige suurem uhkustaja :) Temal tuli juba vahepeal uni ka, aga no kus Sa siis magad kui teistel alles möll üles keerutatud. Ženja kõige vaiksem, aga võib-olla ikkagi ka kõige julgem? Vähemalt oma hüpetega kasti otsa! Ja Kaisa nagu kogu kamba liim, mis kõige osavamalt kõiki kokku sidus - nii tegelased kui seiklustest üleminekud, aga kui tahtis, siis oli hoopis uhkete valgusjuustega printsess! :)


Hinnang: 3-5 (sellele lavastusele on mitu hinnangut, oleneb, mis tasandilt sellele läheneda. Laste reaktsiooni vaadates on täistabamus ja lavalt side loomisel oma väga erivanuselise publikuga - alates 4-5stest kuni pensionärideni välja ning mängulisuse, erilisuse ja toreda lapsemeelse mängu hinnang on väga kõrge! Kui panna see aasta teatrialamuste pingeritta täiskasvanulikust seisukohast, siis oleks hinnanguks ka tubli Harju keskmine - igatahes oli ka täiskasvanuna seda tore ja vahva vaadata. Tulid omad lustimise ajad meelde, kui sa lapsena sugulaste või sõpradega suure kambaga lakas magatud, aga und loomulikult ei tahtnud tulla... kõik need kollijutud linnas elavast verisest käest, kes oli teel meie juurde ja koputas kohe uksele ning nõudis oma ülejäänud keha - see lugu natuke teisel moel on ka siin lavastuses... Aga ka mängud kõikvõimalike asjadega, kes kujutluse abiga muutusid milleks iganes. Kui mänguks on midagi vaja, siis ei jää ju mäng selle taha kunagi, et üht või teist asja pole. Kui vaja, siis sai ka karbist mõne eluka mängutegelaseks. Palju seal siis vahet kas mudelauto või tikutoos, ikka teed ju ise rallihäält... Vahva ja eriline lavastus on lõbus, headusest pakatav, muusika ja põneva valguskujundusega retk-lavastus koos üllatuste, seikluste ja mängudega, kuhu ka vaatajad kaasatakse saba ja karvadega.)

PS. Muidugi tänapäevaste vidinate, ehk valgusnööridega omal ajal mängida ei saanud, aga kõige peale ronida ja hüpata küll... vanaisa ikka ütles, et ronida võib, alla kukkuda võib ka, aga nutma ei tohi hakata, siis ta võtab vitsa... Ükskord ronisingi tema kastiauto kabiinile, mis oli autolt maha tõstetud ja seisis aidakõrval nõgesepuhmaga ümbritsetult... Muidugi ronisin ma selle otsa just sellisel hetkel kui vanaisa läks sealt mööda - koplisse vikatiga niitma. Minust möödudes ning mind märgates ainult ühmas, et nooo poiss, vaata et Sa sealt kukkudes nutma ei hakka... Kuna ma olin juba vahele jäänud, siis tahtsin muidugi näidata, millega hakkama olin saanud ja milliseid trikke suudan seal turnides teha... Ja hõikasin, et vanaisa vaataks... Samal hetkel nõrgenes haare ja sinna nõgestepuhmastesse ma kukkusingi... põlved-küünarnukid veriseks, aga eriti hullult tegid valu nõgesekõrvetused üle kere... Vanaisa sõnad kõrvus kajamas, krapsasin kohe püsti ja hõikasin läbi võltsnaeru, et minul pole häda midagi, tahtsingi teha sellist hüpet... Vanaisa ainult vangutas pead ja läks edasi.. kui ta juba tiigiäärde oli jõudnud, ehk kuuldeulatusest kindlalt väljas, julgesin oma nutujoru lahti lasta... nii valus oli, et juhtus küll pea 40 aastat tagasi, aga ikka on veel meeles nagu eilne...


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i fotod on pärit NUKU FB lehelt):

(p)ÖÖ

Lavastajad: Tiina Mölder, Christin Taul
Autor ja dramaturg: Andri Luup (Theatrum)
Kunstnik: Keili Retter
Heliloojad ja helikujundajad: Ülo Krigul, Lauri-Dag Tüür
Valguskunstik: Oliver Kulpsoo
Esietendus 29. aprillil 2018 (Väike saal)
Vanusele: alates 5. eluaastast kõigile
Kestus: 1 h 5 min

Kuidas olla öös ja sellest välja tulla? Kuidas harjuda pimedusega: sellega leppida, saada julgeks ja tunda rõõmu pimeduse olemasolust? Kas pimedusega harjub, kas keegi pimeduses karjub? Kas pimeduse sees on ka valgust? Kas on hirmus? Või on ilus? Ja naljakas?
Kui ma ei näe mitte midagi
ja ei tea, kus ma olen,
ning kasti tagant tuleb välja kolm maskiga kuju,
ja ma kuulen ühte tundmatut susisevat häält, mis sahmerdab
susinal kasti sees
ja keegi on selja taga, ja ma ei tea, kes see on, isegi kui see saab
olla vaid mu oma sõber
aga tema vari on nii suur -
et peab minema, kuigi üldse ei julge,
aga keegi peab minema, ja siis ikkagi lähengi, ja pärast ... on
hirmus naljakas, või tegelikult hoopis hirmus imeline ja üllatav.

Tähelepanu! 

Saali pääseb vaid vahetusjalanõudes (pehme tald, kontsadeta) või sokkides. Saali ukse taga on võimalus jalanõude jätmiseks.

Mängivad


Kolmapäev, 25. aprill 2018

Mees, kes teadis ussisõnu - Vanemuine


Kui Saša Pepeljajev midagi Eestis lavastab, siis ükskõik, mis materjali, ükskõik millises teatris - mina olen kohal!

Nüüd, juba teist korda järjest on ta alusmaterjaliks võtnud eesti kirjanduse. Eelmine oli Ugalas TÜVKA näitlejaõpilastega Lutsu Kevadel baseeruv "Primavera Paunveres". Viimastel aastatel ongi ta rohkem lavakoolide õpilastega lavastanud. Ja kui ma ei eksi, siis eelmine "mitte lavakooli" lavastus tuli tal samuti välja Vanemuises - auhinnatud ja paljukiidetud "Haldjakuninganna".

Saša lavastusi on raske määratleda või žanriraamidesse suruda. Kõige tihedamalt nimetataksre neid kineetilisteks teatriks... kineetilise energia definitsioon on "energia, mis on tingitud keha liikumisest teiste kehade suhtes"... päris hea määratlus, sest koreografiseeritud liikumine on tema lavastustes alati oluline. Ise liidaksin veel ka tihti tema lavastusi ilmestava "visuaalse" külje rõhu. "Kineetiline visuaalteater" (kui lubate).

"Mees, kes teadis ussisõnu" raamat on üks minu läbi aegade lemmikuid eesti kirjanduses. Lugesin seda täpselt 10 aastat tagasi. Alguses lugedes olin sellest kohe vaimustuses, kuid ajas on see vaimustus veel omakorda kasvanud (kirjanikuhärra oli ka ise esietendusel Vanemuise väikses saalis kohal!). Tegelikult ju sügavalt kurb lugu ühe "rahva" hävimisest. Selle metsarahva, kes oskas ussisõnu ja oli justkui eelajalooline müstiline hõim - eestlaste esiesivanemad. Esimene kõige suurem üllatus Vanemuise etenduse ja minu enda ettekujutuse erinevusest tingitult, oli Saša valik seda tolleaegset maailma kujutada valgena. Isegi piinlikult puhta ja steriilse valgena. Minu jaoks oli selle raamatu lugu läbi ja lõhki roheline - metsa ja natuke ka maa karva. Kunagi Endlas nähtud Johannes Veski lavastus just sellisena seda kujutaski (esietendus 2011). Ent toonane lavalugu oli hoopis teisest puust. Mänguline, koomiliste ja isegi lapsikute kostüümidega traditsioonilisem draamalavastus, mida küll peatükkideks jagati muusikaliste vahepaladega. Pepeljajevi "Mees, kes teadis ussisõnu" oli temalikult tantsuline ja veelgi fantaasiarikkam. Ka peatükkideks jaotamise moment oli täiesti sees olemas, kuid läbi videolõikude. Lavastusele on antud ka alapealkiri, milleks on "Elavad pildid unes ja ilmsi" ning nendes videolõikudes on sisse toodud tänapäevamõõde. Tekib küsimus, et kas alguses, peategelast Leemetit mänginud Veiko Porkanen, olles esimeses videoklipis voodis, hakkab und nägema sellest, mis laval toimub? Kuid see jätaks selgitusetuks järgmistes videotes toimuvad lõigud tema elust... Kuna see tänapäev sekkub lõpus ka laval toimuvasse, siis see tänapäevamõõde jääbki mõnevõrra selgusetuks. Ja kuna need videolõikudes toimuvad väiksed anekdootlikud juhtumid on sellise hüpliku kvaliteediga sisulises mõttes (mõned naljakad, mõtlema ja seoseidlooma kutsuvad, teised mitte) ning etendus oma 3 ja poole tunniga venis natuke liiga pikaks, siis jääb mõistetamatuks, miks ikkagi seda videodimensiooni vaja oli? Minu jaoks oleks see lavastus tervikuna olnud pisut tugevam ilma "tänapäevata". Mõõdet ja ideid oli lavastuslikus mõttes ka ilma selleta ülevoolavalt lahkelt palju.

Pepeljajev on lavastuse täitnud mitmete ja mitmete üllatavate, nutikate, leidlike, eriskummaliste ja uudsete trikkidega - vaata ja imesta ja imetle! Nagu ühele kunstnikule kohane, on ka ära tunda tema käekirja mõnedest tema varasematest lavastustest. Ka siin ta mängib näiteks pikkade toigaste või ämbritega, aga teeb seda teistsugustel viisidel kui varem. Kuna tema lavastused on alati väga ideederohked, siis näitab seekordne veel eriti Saša fantaasiavarasalve põhjatust.

"Ussisõnades" need tema lavastuslikud trikid väljenduvad mitmel viisil - karakterite koloriitses karikatuursuses, atribuutide-vahendite kasutamises, terviknägemuse loomises kunstiliste osiste abil, sh. maskid, kostüümid, lavakujundusmaterjalid, tehnilised abivahendid, nagu valgustid, valguskujundus üldisemalt. Või ka näiteks näitleja õhkutõstmistross, et kujutada lendamist. Ja kõigele lisaks ka see Pepeljajevi koreograafia. Oli stseene kus oleks suisa soovinud seda kõike ülevaltpoolt vaadata (oleks ilmselt olnud huvitavam nendest "tänapäeva lõikudest" videoklippides.) Ning kõik siinloetud ja palju üllatavat veel, on mängus ka seekordses "Mees, kes teadis ussisõnu" lavastuses. Minu jaoks, kui nimetada vaid mõned, siis meeldejäävaimateks osutusid "vanaisa" (Alo Kurvits) karakter ja tema "lendama panemine"; kogu see valge või läbipaistva plastiku kasutus kõiges ja kõikjal - nii eriliselt fantaasiarikastes kostüümides (kostüümikunstnik Kaia Tungal) kui ka näiteks "hiidlainena" ja isegi aksidena, lava külgedel (lavakunstnik on lavastaja ise ja see on vaimustavalt integreeritud lavastustervikusse!); Mõmmi (Reimo Sagor) ja Salme (Marian Heinat) vanade, paksude ja laiskadena, surm suus punasena põlemas - kogu see nende allakäik ja mandumine oli üks paremini lahendatud liine kogu tervikloos ja viimasena ehk visuaalsalt üks neid kõige efektemaid stseene - Leemeti ja Magdaleena "tants", kus vääneldakse, tõstetakse, keerutatakse teineteisega kõikvõimalikkupidi - see oli nii vaimustav, et oleks tahtnud kohe aplodeerida selle osa lõppedes kui lugu poleks sellest sujuvalt edasi liikunud - bravo ka Veiko Porkanenile (Leemet) ja Linda Kolde'le (Magdaleena), kes selle "tantsu" ägedalt ette kandsid!

Huvitav muusikaline kahesus oli ka - heliloojana Helena Tulve ning muusikalise kujundajana Kenn-Eerik Kannike. Tulve teatri mõistes ehk klassikalisemad helindused ning meloodiad ja Kenn-Eeriku (Primavera Paunverest tuttavad) modernsem tantsumuusika, mida teatrietendustes eriti tihti ei kasutata, ent mis tekitab tunde, et tahaks ise ka praegu ja kohe laval teistega koos tantsida. Kõigele lisaks veel helid, mida näitlejad tekitasid oma atribuutide ja abivahenditega - see on kunst omaette ning veelgi üks efektne lavastuslik nõks juurde.

Näitlejatöödest ja karakteriloomest eriti sellise nö. "lavastajateatri" kontekstis eriti palju rääkida ei saagi. Minu jaoks eristusid (positiivselt... kuigi peaaegu kõik olid head) 3 osatäitjat - Veiko Porkanen, keda teatris (nüüdseks juba minu jaoks üle pika aja) saab näha tõelises "peaosas". Tema "Leemet" on sobivalt tõsine, mehine, jutustav ja kaasaelamakiskuv tegelane (nii, nagu raamatuski). Linda Kolde "Magdaleena" ei mõju otseselt kavala ja omakasupüüdlikuna - talle ei anta sõnaõigust lihtsalt nii palju, et seda rolli selliseks kujundada, nagu raamatus. Aga kuna tal nii palju ja pikalt ennast avada ei lasta, siis loob ta sellise "mõistetava" Magdaleena, mehe enda soovide järgi seadva - kas selles vilksatab isegi osavat manipulaatorit või lihtsalt labilset naisterahvast? See vajalik konks huvi mõttes on tema tegelases olemas, mis selle põnevaks muudab... ning kõige krooniks veel see juba mainitud tants Leemetiga. Ja kolmandaks ehk kõige vaimustavam roll üldse lavastuses - Alo Kurvits Leemeti vanaisana. Tema rolli süvenemine ja see energia, millega ta selle tegelase lavale loob ("plahvatab"), see on ühtviisi vaimustav, koomiline ja tähelepanu ainuüksi endale nõudev. Stseenides kui tema on laval tundub jätkuvat silmadeulatus ainult sellele eriskummalisele "vanaisale", kellest ei saagi täpselt aru, et mis "jalutu" elukas ta tegelikult on, sest need imelikud tundlad (või ussid?), mis tal otsaees on, ei selgita täpselt, kellega on tegu? Alo häälematerjal on üks eesti teatrilavade tugevaimad ja Vanemuisel on tema näol selline üllatav salarelv, mis ka siinsesse lavastuskonteksti sobis ideaalselt ning tegi sellest veel omakorda natuke paremagi.

Kaks uut näitlejat leidsin ka enda jaoks lavalt - mõlemad naised küll balleti läbi teatriga seotud juba pikemalt. Üks - Janika Suurmets Intsuna oli avastuslik. Kuigi kahju, et Intsu mängis naine, sest siis jäi see raamatust tuttav üllatuslik segadusenauding laval tegelikult poolikuks, et Ints ei pruugi olla "mees". Samas tema r-i põrin andis talle huvitava karakterliku eripära, mida omalt poolt tegid veelgi huvitavamaks jalasolnud balleti varvaskingad ja nendes baleriinlik astumine. Teine uustulnuk draamalaval - Leemeti ema mänginud näitlejanna oleks vajanud tugevalt näitejuhi abi ja mul on tunne, et just eestikeelset lavastajat. Tema rääkimine reetis amatöörlikkuse sõnalises osas (vähemalt mind jäi see häirima läbi tema kõikide sõnaliste misanstseenide). Liikumisele seevastu ei saa midagi ette heita.

Minu kõige suuremaks kriitikaks sellele lavastusele on selle pikkus. Ühest küljest ju mõistetav, et ka raamatu-lugu ongi pikk ja niigi on kõikide nende tantsude ja liikumiste ning visuaalsete "piltide" loomiseks vaja eraldi lisaaega. Ja eks loost on ka Pepeljajev nii tegelasi kui lõike nii siit kui sealt välja lõiganud, kaotamata siiski midagi sisulistele liinidele olulist (ja kõige olulisemad on veel rõhutatult lavaloos välja jutustatud - eriline lemmik peatükk juba raamatus näiteks oli lugu, kus naised käivad kuuvalgel puude otsas vihtlemas ning see on veel eriliselt omapäraselt animatsiooni ja läbipaistva vaheekraaniga lummavalt lahendatud!). Kuid ilmselt oleks olnud vaja veelgi vahedamaid kääre. Üks, mis lavastust natuke päästaks oleks ka selle esitamise kellaaeg. Tegelikult tekib esimese vaatuse lõpus selline tunne, et lavastus tüürib lõpu suunas ja mõjub isegi üllatavalt, et see ei olegi lõpp, vaid tuleb veel ka teine vaatus.... kuigi raamatut lugenutele on kahtlus muidugi õhus, sest Leemeti külasse minek esimeses vaatuses jõuab lavale alles päris lõpuks... Usun, et inimeste väsimus oli ka peamiseks põhjuseks, miks esietenduse publik seisvate ovatsioonidega ei saanud oma vaimustust väljendada - seda kõike oli natuke liiga palju ja liiga pikalt. Ka magusat süüa on väga hea, aga mitte liiga palju ja liiga pikalt ühe korraga... 

Hinnang: 4 (kui see oleks natukenegi kompaktsem olnud, oleksin valmis seda hinnangut +ga kergitama. minu jaoks oleks võinud selle tänapäevase osa jätta välja, see otseselt ei andunud midagi lavastusele juurde. Lahedalt palju näitlejaid oli laval, kuigi kõikidest alati kindlalt kohe aru ei saanud, kes on kes. Kõiki raamatu karaktereid sellegipoolest lavale pole pandud ja eks tantsude lisamisega ning veel selliste põnevate tantsude ning liikumisega on see igati õigustatud ja põhjendatud. Täielik nauding oli neid vahvaid lavastuslikke leiutisi avastada ja neid tuli nagu kuulipildujast ükteise järel pam-pam-pam. Loodan siiski, et järgmises lavastustes Pepeljajev leiab ämbrite ja toigaste (siin olid need küll pigem torud) asemel mingid muud abivahendid loo jutustamiseks. Ent kui kasutabki, siis olen üsna veendunud, et tal on veel palju-palju ideid, mis siiani on jäänud kasutamata ning mina olen sellest hoolimata kohal vaatamas! Pepeljajevi lavastused on siiani alati olnud ning oli ka see "Mees, kes teadis ussisõnu" ning on ka eeldatavasti tulevikus - Eesti teatrimaastikul suusündmusteks!)


Lisan siia veel lõpumärkuse, et senistest Pepeljajevi lavastusest on minu isiklikuks lemmikuks 24.lennuga 9 aastat tagasi NO-teatris lavastatud "Margarita ja meister".

-----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinses postituses kasutatud Maris Savik'u tehtud fotod):

Mees, kes teadis ussisõnu

  • DRAAMA
  • VÄIKESES MAJAS

Lavastaja ja kunstnik Saša Pepeljajev
Kostüümikunstnik Kaia Tungal
Helilooja Helena Tulve
Helikujundaja Kenn-Eerik Kannike
Osades Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Jaanus Tepomees, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rita Dolgihh, Janika Suurmets, Alo Kurvits
Mets on tühjaks jäänud. Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas koos nagu vennad, lahingusse sõi­deti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust sisisevate ussisõnade peale tuli appi Põhja Konn, kelle abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa”. Maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult…
On jäänud üks mees, kes pole veel kõike unustanud. Tema nimi on Leemet.
Saša Pepeljajevi kineetiline teater ning isikupärane lavastajakäekiri on omamoodi kaubamärk, mille poolt paljud teatrisõbrad on nõus hääletama kasvõi kinnisilmi. Pepeljajev suudab alailma üllatada nii valitud vaatenurga kui vahenditega, näidates mõnd tuntud lugu meile hoopis ootamatust rakursist. Tema lavastusi Eestis: „Luikede järv“ (Von Krahli Teater, 2004), „Kirisaed“ (NO99, 2005), „Kolm õde“ (EMA Kõrgem Lavakunstikool, 2005), „Sigmund ja Freud“ (Vanemuine, 2007), „Haldjakuninganna“ (Vanemuine, 2011).
Esietendus 21. aprillil 2018 väikeses majas


Neljapäev, 19. aprill 2018

{Sajandi lugu}: Puudutada kuud - Rakvere Teater/Fine5


Eesti teatrite "Sajandi lugu" -sarja teatepulk on jõudnud Rakvere Teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühise lavastuseni ning ajalises mõttes 1990ndateni.

See teatepulk muide antakse väga ilusti üle. Teadlikult või mitte teadlikult... kaldun arvama, et "mitte", vaid pigem saatuse tahtel - nimelt kui 80ndatest rääkiv NUKU ja Vaba Lava ühislavastus lõppeski juba otsapidi 90ndate alguses, ühe noore blondi tüdruku (esitajaks Amanda-Hermiine Künnapas) tantsuga, siis Peeter Raudsepp'a lavastuses võtab selle teatepulga vastu üks teine blond tütarlaps - Jaune Kimmeli esituses... ning elutants saab jätkuda...

Lavastus keskendubki pigem 1990ndate alguspoolele. Siis kui noore ja vastiseseisvunud riigi omapärad eriti tugevalt välja joonistusid ja mõned kajad kostusid veel sealt vabaduse-eelsest ajast (näiteks väljamaakultus, aga ka nõuka-nõmeduste viha jm). 90ndate teine pool oli juba rohkem praegusele ajale sarnasem...

Lugu ise on (loe: oleks tantsuta) üsna lihtsakoeline ja üldsegi mitte minu Lennuki lemmikute seas. On ühes väikses Eesti alevis üks rahvatantsuga tegelev tüdruk, kelle tädi on kohalikus kultuurimajas rahvatantsurühma juhendaja. Rahvatants kogu selle vabaduse ja välismaise uudsuse ja värvilisuse virrvarris muutub noorte jaoks ebahuvitavaks. Tüdruk kohtub juhuslikult alevisse tulnud poisiga, kes tantsib hoopis moderntantsu. Tüdruk armub nii uude tantsustiili kui ka sellesse poissi. Kodus jällegi on probleemid - keegi ei oska tegelikult peaaegu, et üleöö saabunud uue ajaga päriselt ümber käia - vend läheb linna pätiks - narkoärikaks; isa ja ema vahelised suhted on külmenenud, kumbki neist ei leia päriselt oma kohta selles segases "uue aja" puzzles, kõik vana laguneb (kodumasinad sealhulgas); tädi on niimoodi kogu oma hingega sees rahvatantsus, et tema jaoks pole üldse vahet mis aeg või mis tuuled puhuvad - peaasi, et rahvatants kestaks edasi... ja kestabki, sest see on elanud läbi kõik erinevad ajad ja tuuled.

Näidendi tekst, kõikide oma filosofeerimiste ja "kuu puudutuse ihaga", mõjub poeetiliselt ja ilusalt. Sellest aimub mitmete kaasosaliste panust ja isiklikke kogemusi. Näiteks vaimustavalt koomiline Anneli Rakema roll rahvatantsuõpetajana - olles ise mitme tantsuõpetajaga elus kokku puutunud, riivasid suisa kõrva tema "Kurat!" hüüded, mida ma ei usu, et ükski tantsuõpetaja (eriti laste või juhendatavate juuresolekul) kasutaks. Aga ju Annelil, Urmasel või kellelgi teisel on teistsuguseid kogemusi. Kuid Anneli roll ja karakter oli tõesti vaimustav! Minu jaoks terve lavastuse tugevaim, oma pingestatuse ja koomilisusega. Hallide juustega - selgelt temast endast vanem, kuid ometi särtsakas kui mitte öelda "käre" - ehtne "vana aja pedagoog", kes pani "prääniku(Kanada-reis) ja vitsaga(vihased ja teravad ütlused)" lapsed tantsima. Selle oma käredusega ta karjus nii kõvasti, et jäi mulje, nagu ta karjuks niimoodi ka oma hääle ära. Paratamatult viis mõtted sellele, et näitleja töövahend on ju ennekõike tema hääl ja milline risk on ikkagi niimoodi karjuda... aga ju näitleja häälepaelad on ka treenitumad ja vastupidavamad :) Mõnusalt mõjusid nad ka duett-duellina õde mänginud Silja Miks'iga. Kuigi Silja pikem "elus pettumise"monoloog kippus natuke venima ning kuigi taheti läbi tema karakteri ilmselt näidata kõigile tuttavat, vinguva pereema tüüpi, siis terviku mõttes andis see ka teatava psühholoogilise draama elemendi tantsulisele küljele vastukaaluks. Psühholoogilise draama elementideks võib lugeda ka "endise küüditaja poja" -teemat või linnas pätistunud venna käekäiku.

Pärast Anneli kärtsmürts-tanstuõpetajat, hakkas tükk tõeliselt elama minu jaoks teise vaatuse tantsudes. Teises vaatuse oli ka (viimasel ajal draamaetendustel tõeliselt harva juhtuv) stseen, mis kutsus keset etendust esile publiku impulsiivse aplausi!

Kuid need tantsud! Erilise wow pakkusid Nele ja Fine5 trupi "Marguse-otsimise-tants" ning Nele ja Marguse modertantsu pas de deux. Koreograafideks kaks Fine5 trupi asutajatest - Renee Nõmmik ja Tiina Olesk. Raudsepp tegi nendega koostööd ka Eesti Draamateatri lavastuses Saraband, kus Renee oli koreograafiks ja Tiina tantsib (seal on seda tantsu siiski tunduvalt vähem ja sellel on üldse teine funktsioon). Kuid tundub, et see koostöö kannab vilja, sest minu meelest pole pikemat aega (niivõrd võrdselt) draama- ja tantsuteater õnnestunult suudetud kokku sobitada. Lavastaja Raudsepp on küll üsna häälekalt kuulutanud, et ta ei usu sellisesse "poolvägisi kokkusurutud projektidesse"... ja eks tal ju ole õigus - parim kunst sünnib ikka "vabalt" - tehes seda just siis kui, ja just sedasi, nagu looja soovib ning kuidas tal parajasti looming tuleb. Kuid sellest hoolimata on tulemus igati väärt elamus ning kindlasti üks õnnestunumaid "Sajandi loo" koostööprojekte.

Juba kiidetud Anneli Rahkema ja Silja Miks'ile lisaks meenutas Tarvo Sõmer minule Lääne-Viru maavanemat Einar Vallbaumi :) Ei tea, kas oli taotluslik või mitte... Helgi Annast'i "tuvitädi" oli küll veel üks nö. ajastu märk, kuid tänamatult pisike roll. Siiski näitas suuremas plaanis ära, et kui kellelgi on kusagil midagi jamasti, siis ikka tuleb ei-tea-kus-kohast mõni hea inimene või "lahendus", mis jälle rajale tagasi aitab. Margus Grosnõi "vanem vend", kes on tüki ebameeldivamaid karaktereid mängibki oma tegelase sobivalt vastikuks - närviliseks ja väga tuttavaks "nähtuseks" just 90ndatest. Tema abilist mänginud Tarmo Tagamets on just selline peapahalase käsilane või niiöelda "sidekick", nagu need kambajõmmid neil põhijõmmidel tollel ajal olid. Eduard Salmistu osa on pisitilluke, samuti nagu Märten Matsu ja tantsijate omad.

Kuid eraldi tahaks rääkida peategelastest - Margusest ja Nelest - esitajateks Madis Mäeorg ja Jaune Kimmel. Mõlemad tantsisid väga hästi! Hingega ja hingestatult - panid uskuma seda kõike mängleva lihtsusega. Kiskusid kaasa oma teekonnale ning oli vahet, kas neil läheb hästi, kas nad jõuavad teineteiseni, kas nad saavad puudutada kuud...
Kahe noore tantsija-karakteri duett mõjus, nagu näiteks mitmetes filmides olnud baleriinist tüdruk ja hiphopparist poiss või mitte-tantsija ja tantsija teineteise leidmine vms (näiteks "Step up", "Dirty dancing"), aga seda erilises eesti kastmes, 90ndatest tuttavate nostalgiliste maitseainetega (laevadel tantsimised, ööklubides tantsimised jne). Erinevad maailmad, mis teineteist puudutades - mõjutavad, tõmbavad ja segunevad. Armastus on ju ilus ning kõik, kes kunagi tantsuga on tegelenud teavad, et eriti lihtne on see tekkima läbi tantsu või tantsu kaasabil. Antud juhul tüdruku huvi ja soov poisi tantsustiilis tantsida, teisest küljest poisil oma oskuste edasiandmine, õpetamine-juhendamine - kokku ja võrdseteks-võrdväärseteks saamine. Tõeliste tantsijate jaoks on tants elulise tähtsusega. Seda vajatakse nagu õhku, vett või... vabadust. Milline õnn kui seda saab teha koos oma armastatuga!

Madis mängib oma tegelase jõuliseks tantsulaval, ent ometi nõrgaks elulaval - nõrgaks mõnuainete suhtes. Tants on tema tee sellest välja. Tants on võimalus elada päriselt, olla ise, olla üle kõigest. Teha midagi endale ja samaga anda. Samas (ka omast kogemusest võin öelda, et) lihtsalt tantsust selleks ei piisa - vaja on ka teist inimest, isegi kui seda endale ei teadvusta seal "põhjas" olles (ja selleks on Margusele Nele). Raha pole Marguse jaoks tähtis (kas pole see mitte ka tõelistele kunstnikele omane!). Tegelikult võib-olla miski peale tantsu pole temale tegelikult tähtis... usun, et ka see tüdruk on tema jaoks alles teisel kohal...

Teisalt kui Nele avastab enda jaoks midagi täiesti uut. Okei, ka see on ju "tants", kuid siiski hoopis midagi muud - emotsioonide ja lugude väljendamine läbi tantsukeele ning mitte ilusate kombinatsioonide ning hoogsate liigutustega ülev ja toredemeelne rahvatants. Tema jaoks (ma usun), tuleb ikkagi poiss kõigepealt ja teisena või parimal juhul võrdselt olulisena - tants. Nii on see ju ka tihti elus - prioriteedid ei kattu ja on pidevas liikumises - kõik otsivad õnne, aga alati ja kogu aeg ei saa kahe inimese õnn seisneda kõiges ja samaaegselt samas... Jaune sõnalisest mängust aimub samasugust pingutust, mis tantsulise pingutusena on usutav, aga draamas enam mitte päris. Samas noortel näitlejatel on minu arvates just liikumine ja kehaline usutav ekspressiivsus raskem tulema ning sõnaline tuleb tavaliselt kiiremini... Jaunega tundub olevat just vastupidi.

Mõnus oli märgata, et ka lavastajale mõjuvad Silja ja Jaune sarnased ning nende ema-tütre sobivuses pole väikseimatki kahtust. Nii Madise kui Jaune füüsiline näitlemine ja näiteks liigutuste arenemine mõne tantsulõigu harjutamisel on kahtlemata raskesti väljamängitavad kuid õnnestunud. Madis on tõsine ning täiesti teistsugune oma varasematest rollidest (milline kameeleon - muudkui näeb temalt uusi ja uusi nüansse!). Ka Jaune on väga tõsine, aga tüdrukulikult. Mõlema näitleja enda rolli nautimine kandus üle publikusse ja seda oli tõesti (eriti tantsulõikudes) imeline jälgida-vaadata. Tegelased on kui realistlikust elust ja seega ei saa neisse süstida karikatuursemaid karakteristikuid, mis on kõrvaosaliste luksus. Nende rollide karakterid tuleb realistlikus võtmes välja mängida lavale ja see on palju raskem. Mõlemad noored näitlejad siiski suudavad seda. Madist usub veel eriti, Jaune mängus on grammivõrra märgata "mängimist", aga see võib muidugi olla ka esietenduse ärevus ja/või sõnaliste osade ja tantsude koreograafia vaheldumisest tingitud. Kuigi veelgi suurema tõenäosusega hoopis vaataja silmade/kõrvade viga...

Valgusega on saanud Arne Maasi korralikult mängida - see aitab luua nii mõneski stseenis õige atmosfääri. Päris palju on ka hämarapoolset ja selles mõttes tundus see valguskaart eriti väljakutseid pakkuvana. Kuid Arne on need tõeliselt eriliselt hästi suutnud lahendada! Lilja Blumenfeldi kunstnikutöö on tagasihoidlikum, ent kuna silma ei häirinud, siis midagi valesti ka ei olnud (ka see koostöö Peetri ja Lilja vahel on saanud siin Sarabandile jätku). Laval oli veel teinegi "lava", mida vastavalt stseenile ühe või teise lavana ära kasutati. Kostüümide, meigi ja parukatega anti natuke ühes lõigus värvi, muidu võidutsevalt ja läbivalt pruunidele ja tumedatele toonidele.

Lõppkokkuvõttes tekkis isu veelgi näha selliseid draama ja tantsu võrdseid sümbioose. Tantsijad on ju inimesed ning kuigi tantsijate elu on tants, siis sinna tantsu vahele, ette ja taha ning tantsu endasse sekkub ju ka elu ja inimesed, kes ei ole tantsijad... vist otseselt sellele mõtlematagi, siis just sellist tükki olen ma juba pikemat aega oodanud. Tantsunautlejatele ja tantsuga tegelenud inimestele kõvasti äratundmisi pakkuv huvitav lavastus. Kuid mu tantsukauge teatrikaaslane näitas ka silmade särades teise vaatuse keskel (vilkuvate tuledega Marguse otsimise tantsu peale) pöialt ja tundus, et tema sai sellest vähemalt sama palju kui minagi!

Hinnang: 4 (Lavastuse tugevaimad küljed on tantsu ja draama kombineerimine väga sujuvalt ning sisuliselt orgaaniliselt, Anneli Rahkema käre, aga koomiline tantsuõpeja/tädi roll, peategelaste tantsupühendumus ja tants üldse! Päris nõrku külgi polegi. Kuigi lugu ise oligi selline lihtsamat sorti, siis sõnadesse pandud ilu ning mõnede mõtteliste- või ka otse lauseliste kalambuuridega tehti see tasa mitmekordselt. Kuigi esietenduse publik tõusis lahkelt seisma, siis päris sellist vaimustust ma ei jaganud. Küll oleksin seisma tõusnud neile eelmainitud kahele tantsule, kahele tantsijast draamanäitlejale ning Annelile, Renele, Tiinale ja Peetrile.)

PS. Isiklikus plaanis oli üks lahe äratundmine... 90ndatel tantsisin Reet Kriegeri juures (mõnda aega ka Ants Taela juures ning ka Dance Act'is poiste rühmas) ja laulja Nancy taustatrupis. Ja ikka viidati ja räägiti nii ühes kui teises kohas "tantsupoistest"... Sellest tulenevalt on siinse blogigi nimi "Danzumees." Lavastuses kutsuti Margust mitu korda "tantsupoisiks"... ja no kes 90ndatel oli tantsuPOISS, see on ju nüüdseks "meheks" saanud :)
Mitmeid muidki sisulisi paralleele sai tõmmata...


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
Urmas Lennuk, Peeter Raudsepp

{SAJANDI LUGU}: PUUDUTADA KUUD

Uue vabaduse lugu

Rakvere Teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühisprojekt sarjas „Sajandi lugu”, mis on teatrite ühiskingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.
Lavastaja Peeter Raudsepp
Koreograafid Rene Nõmmik, Tiina Ollesk
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Valgus Arne Maasi
Osades Helgi Annast, Richard Beljohin, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel, Simo Kruusement, Kristo Kruusman, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Olga Privis, Anneli Rahkema, Helen Reitsnik, Eduard Salmistu, Triinu Sikk, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
90ndate algus Eesti külas. On üks pere, kus tütar tahab tantsida, vend ajab linnas äri, isa nutab taga sovhoosi, ema igatseb uut pliiti ja tädi on rahvatantsurühmaga esimese välisreisi ootel. Külla saabub poiss, kes tantsib teisiti, kes on teisiti. Uus aeg toob uued unistused, mille täitumine näib olevat nii lähedal nagu kuu, mis selgel ööl akna taga ärkvelolijaid oma lummusesse püüab. Aga kuu poole sirutuva käe ette jääb klaas ja see on aastatega määrdunud. Uus raha, uued mõnuained, uued arusaamad ja väga vanad vaenud katavad akna aina paksema saastakorraga, nii et lõpuks tuleb see klaas puruks lüüa.

Esietendus 13. aprillil 2018 Rakvere Teatri suures saalis

Esmaspäev, 16. aprill 2018

Don Juan - Vanemuine


Kui öelda ühele minusugusele tavalisele eesti mehele sõnapaar ehk nimi Don Juan, siis esimeseks tuleb meelde Arvo Kruusement'i film "Don Juan Tallinnas". Teiseks tuleb meelde 9nda klassi lõpuekskursioon Veneetsiasse, kus käisime vaatamas ka Casanova vangikongi... "Ohete Sild" ja muu sinna juurde kuuluvaga... Aga Casanovat ja Don Juan'i ei maksa segi ajada. Don Juan on fiktiivne tegelane, kes pärineb Hispaania kirjandusest, kuigi seda "naistevallutaja" arhetüüpi on kasutanud (ka Don Juan'i nime kasutades) paljude riikide kirjanikud ja muud loomeinimesed. Casanova on päriselt elanud inimene. Vahet tehakse ka selles, et Casanoval olid ka tunded, aga Don Juan oli lihtsalt võimu peale väljas - rikas mees, kes vallutas naisi vasakult ja paremalt, lihtsalt lõbu pärast ja naiste tunnetega mängides, neist tegelikult vähimatki hoolimata. Kuigi eks neid teooriaid ole palju ja erisuguseid, see siin on minu oma.

Tundub, et itaallasest lavastaja Giorgio Madia on andnud Vanemuise Don Juanile oma itaallase "touch"-i juurde, ehk teinud temast küll natuke inimlikuma, ent ometi võrgutaja, kes ühelt südamevallutuselt teisele liigub. Saatanlik Diavolo on kui Don Juan'i sisemine deemon, kes teda halbadele tegudele lükkab, samas ka kui eradiseisev kõrvaltegelane - saatan ise, kes teda kimbutab ja põrgusse kisub. Huvitav duaalsus ja annab igale vaatajale võimaluse tõlgendusteks.

Don Juan lendabki liblikana naiselt naisele - mida võimatum vallutus, seda väljakutsuvam ja põnevam mehe jaoks... isegi nunnakloostris õnnestub tal üks pattude lunastaja, oma sarmiga uuesti eksiteele meelitada. Valimata vanust, valimata seisust, mõtlemata naiste hingelisele seisundile või olukorrale... Võim nii naiste üle kui ka võim seeläbi nende naiste meeste üle - Don Juan on "võitja" - võidab nii naiste südamed kui mehi, kelle naised teda oma meestele eelistavad. Jahti pidada pole eriti vajagi, sest naised kukuvad juba lihtsalt tema maine ees selili pikali jalad harki oma "vallutajat" vastu võtma... labane liialdus? Ei, nii see ka selles balletis toimub...

Lavastuslikult on see minu nähtud ballettidest üks fantaasiarikkamalt mängulisemaid. Hiigelpeegli kaudu lavastatud "majaseinal ja akendel turnimise stseen" on alguses päris efektne kui ühel hetkel siiski enam ei allu gravitatsioonseadustele ja tekib väike segadus (võib-olla oli see ainult Estonia külalisetendusel nii?). Kuigi sellel pole tegelikult eriti palju vahet, sest teostusest tähtsamaks tõuseb idee... Peeglit kasutatakse ka siis kui saatan maa alt maa peale tuleb ning oma "musta võimu" musta kangana levitab, et sellesse vangitseda patused, kes on vaja maa alla kaasa viia... Peegelfiltri läbi saab see kõik maagilise võimsusenoodi juurde. Ja kogu stseen (nagu mõni teinegi veel) mõjub nagu õudusfilm!

Saatan - Diavolo, kes tõusebki vast ehk olulisimaks tegelaseks kogu lavastuses... igatahes varastab Brandon Alexander kogu show peaaegu endale (ka hiljem teatrist lahkudes kahisesid inimesed garderoobis riideid oodates, et just tema oli laval kõige tähelepanuväärsem) - lisaks temaga kaasaskäiv imeilus viiuldaja Linda-Anette Verte moodustasid efektse power-duo - kaunitar ja koletis (Diavolo on kui "koletis" oma grotsesksete, kuid samas jällegi fantaasiarikaste kostüümide tõttu) - inimeste hingedega viiuldaja ja viiuliga viiuldaja, määravad koos muusika - ideaalne paar - väga hea leid ja lahendus lavastajal! Kuid neid show-varastajaid oli teisigi. Brandon haaras endale tähelenu kui tema oli laval, ent huvitavaid tantsijaid oli veelgi. Ma pole eriti tuttav Vanemuise balletitrupiga (veel), aga varasematest kogemustest ootasin Matteo Tonolo ja Mirell Sork'i etteasteid. Mirell oli seekord taustategija, aga Matteo üks peaosalistest - Don Juan'i teenijapoiss (Don Juan Tallinnas filmis oli selle tegelase nimeks Florestino ja mängis Lembit Ulfsak). Matteo tantsus on olemas see x-factor, mis samuti tähelepanu endale tõmbab. Kuigi tantsutase oli kõigil põhitegelastel peaaegu ühtlaselt hea. Don Juan'i rolli Alain Divoux tantsis ju teistega võrdselt, võib-olla oli isegi tehniliselt üks võimekamaid ja perfektsemaid, aga ometi jäi Don Juan'i rollitäitmine kuidagi tagasihoidlikumaks ja mõjus vähema sisemise põlemisega. Sümpatiseerisid väga kõik Don Juan'i "vallutused" ja eriti neist Elisat mänginud Yukiko Yanagi. Kuigi tal on ilmselt balletitantsijana sama mure, nagu äsja Estonia esitantsijana lõpetanud Eve Andrel, ehk pikkus, kuid täpselt nagu Evegi - omades karakterit ja karismat võib paljugi sellega tasa teha. Minu jaoks oli just Yukiko selle etenduse huvitavaim naistest. Veel üks minu Vanemuise suurematest balletilemmikutest - Maria Engel, kelle kanda oli Donna Elvira roll, ei pääsenud seekord üldse mõjule. Kui ma poleks teadnud kava järgi, et see on tema, poleks ma ilmselt (8ndast reast) arugi saanud. Küll aga üllatas Tarasina Masi Donna Isabellana. Üllatas selles mõttes, et ma pole temale varem eriti tähelepanu pööranudki, aga siin Don Juanis ta puhkes õide ja tantsis end mällu. Donna Anna, ehk Amy Bowring'u tants oli ilus, kuid nagu Maria Engel, seekord Estonia laval ta esitus ei mõjunud nii, et tema partiist midagi eraldi välja tuua. Janek Savolainen'ile on draamades näitlemine tulnud ilmselgelt kasuks, sest Komtuurina mõjus ta ekspressiivsemalt ning oli üks väheseid, keda minusugune balletti kahetsusväärselt harva külastav inimene laval ka ära tundis. Koreograafilises mõttes polnud tema roll küll huvitavamate seas.

Solistid olid kõik väga tasemel, nende tantsudest tehnilisi apsakaid otsida on lausa mõttetu (maandumine siin ja toetav lisasamm seal - las need jäävad tantsijate enda südametunnistusele, oli ka üks nähtavam äpardus, aga tervikut see ei mõjutanud). Esietendus oli ka juba 2 aastat tagasi, seega on see lihvitud viimase peale ideaalseks. Küll oli alguses veidi hüplikkust (võib-olla režii tõttu), tantsud või õigemini lavastus ei voolanud ja kogu tegevustik oli umbes 10 minutit lavastuse algusest konarlik. Ei tea, kas midagi oli valesti lava taga või juhtus midagi, millest tegelikult lavale paistis ainult teatav segadus ja ärevus lavastuse kulgemises. Ma ei saanud ka tantsijate-tegelastega kontakti enne kui alles tasapisi alates pärast "seinalronimise" stseeni, Diavolo mängu sisenemisest... riburada ka teistega.

Kogu kunstiline kujundus (stsenograaf Cordelia Matthes) ning eriti kostüümikunstnik Bruno Schwengl'i commedia dell'arte'likud suure ninaga maskid, mis nii nais- kui meestantsijatel nii üht kui teistpidi ninad üles ja alla "strateegilises kohas" olid, et ma alguses vaatasin, nagu tegemist oleks meessuguelunditega - kellel püsti kõva ja teistel jällegi longus. Ma pole nii palju "neid" kunagi elus näinud... muidu ju ei vaata "sinna kohta"... Ühes stseenis tundus, nagu Diavolo tantsiks ja olekski päriselt alasti! Lisaks tema paljad tagumikukannikad kui tal saatana kikkis sabaga kostüüm seljas oli, mille jalaosad jätsid kitselike reite mulje. Provokatiivne oma grotesksuses, aga samas ikkagi kunstiline ja "teistmoodi". Paljuski ilmselt nende kostüümide pärast seda "farss"-balletiks on nimetatudki... Kui just seda, et moderntantsulikke liigutusi oli siin-seal sisse toodud ei võiks ka natuke farsilikuks komponendiks pidada... Muide, lisaks sarnastele tegelaste nimedele, oli ka siin, nagu Don Juan Tallinnas-filmis "liikuv raudrüü" :)

Koreograafilises mõttes on palju tantsudele lisaks olevale liikumisele rõhku pandud. Seda põnevam muidugi ja tunduvalt mitmekülgsem tavalise klassikalise balletiga võrreldes, ent selle hinnaga muidugi, et see natuke aitab kaasa mõnevõrra häirivale hakitusele. Kuid just näiteks nö. pesuehtsa "põneviku" poolele kandudes olid mõned huvitavad liigutused abiks - näiteks lõpu eel seinal rippudes värisemine-tõmblemine - efektne!

Veel panin tähele, et kui tavaliselt meeldivad minule rohkem soolod ja Pas de Deux'd, sest nendes saab rohkem karakterile keskenduda, siis Don Juani nö. "trupi-osad" olid koomilised ja lahedalt lavastatud ning märkimisväärselt põnevad, neile sekundeerisid ainult tantsud kus Brandon Alexander osales ja mõned Matteo, Tarasina ja Yukiko lõigud.

Valgusrežii oli tase täiesti omaette, värvidest pääses võidule donžuaanlik roosakas lilla ja deemonlikult pahaendelised musta-hallid toonid, kõike katmas igatsuslik sinine - Don Juan ju murdis südameid - kahju nii naistest, keda ta vallutas kui ka meestest, kelle elu ta rikkus nende armastatute pea segiajamisega. Oli hetki kui suur lava andis vajalikku võimsust, aga oli hetki kui oleks tahtnud, barokkteaterlikku ja lopsakalt sisustatud buduaari-efekti, ehk kui seda väiksust ja intiimsust oleks kuidagi suudetud ka tekitada. Lavastus on väga dünaamiline ja ega kõik muidugi ei saagi ühele lavale.

"Unexpected!" ütles välismaalasest härrasmees etenduse lõppedes minu selja taga ja just "ootamatus" lavastuslikus mõttes oligi Madia balleti kõige suurem tugevus, millele andsid tiivad naljakalt huvitavad kostüümid ja Brandon Alexander'i Diavolo ning Linda Anette Verte viiulimäng.

Hinnang: 3-4 ("3" üldisele tervik teatrielamusele võrdluses aasta lõikes nähtud lavastustega, kriitika rabeda alguse ja vähestele koreograafilistele wow-hetkedele, ehk siis just ahhetamapanevaid allegrosid oli vähe, "5" lavastuslikele efektidele - peegel, Diavolo/viiuldaja mittetantsulised liikumised, Brandonile, Matteole, Linda-Anette'e, trupile, kostüümidele ja valguskunstnikule ning "4" tervikule balletina. Tundub, et minus siiski elab väike balletomaan, kes vajab ka selliseid elamusi, rikastamaks draamavõidulist teatripilti. Lavastaja on hellitanud vaatajat väga mitmete põnevate lavastuslike (mitte koreograafiliste) tipphetkedega, aga see jättis vahe-üleminekud kas just igavaks, ent segavalt tühjaks. Stseenide üleminekutes oli takerdumisi, eriti etenduse esimeses pooles, aga see oli ilmselt tingitud "külalisetendusena" mängitud etenduse tõttu. Igal juhul soovitaks seda vaadata ka balletikaugematel inimestel, sest tugeva, kaasakiskuva ja selge süžee tõttu oli tantsust aru saada lihtne ning sellest naudingu saamine mitmete lavastuslike efektide abil garanteeritud. Huvitavalt ja kas just farsilikult, aga pigem commedia dell'arte'likult koomiline, kuid üllatusena sinna vahele ka trillerlikult põnevad stseenid. Esteetiliselt ilus, ent seda groteskselt muigamaajavate kostüümide kaasabil. Vaataks veel teinegi kord!)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed, Alan Proosa tehtud fotod):

Don Juan

  • BALLETT
  • SUURES MAJAS
  • KESTUS: 01:40

Helilooja Christoph Willibald Gluck
Lavastaja–koreograaf Giorgio Madia (Itaalia)
Dramaturg Annegret Gertz (Saksamaa)
Kunstnik Cordelia Matthes (Saksamaa)
Kostüümikunstnik Bruno Schwengl (Austria)
Valguskujundajad Giorgio Madia (Itaalia), Tõnis Järs
Osades Alain Divoux (Don Juan), Matteo Tonolo (Zanni), Brandon Alexander (Diavolo), Maria Engel (Donna Elvira), Amy Bowring (Donna Anna), Tarasina Masi (Donna Isabella), Yukiko Yanagi (Elisa), Lawrence Massie (Don Ottavio), Janek Savolainen (Komtuur), Matthieu Quincy (Carino) jt.
Giorgio Madia ballett-farss
Don Juan on Euroopa kultuuriajaloo ilukirjanduslikest tegelastest üks silmapaistvamaid.
Giorgio Madia jaoks on don Juan teatraalne kuju, kelle müüt sisaldab hetke kaduvuse mõistmist – don Juan on andekas mängur ja erootilise maagia meister, tema liiderlikkus, mis põlastab moraali, sotsiaalseid ja religioosseid reegleid, on ligitõmbav.
Silmapaistvalt isikupärase kunstilise käekirjaga Giorgio Madia näitab meile legendi nüüdisaegses vormis – vastupandamatult võrgutava ja intiimse barokkteatrist mõjutatud lavastusena. Ta on saanud inspiratsiooni Christoph Willibald Glucki (1714 – 1787) ballett-pantomiimist „Don Juan” (1761), esimesest lavastusest, kus loo sisu kandis põhiliselt tants. Madia „Don Juan” on täiendatud Glucki kaasaegsete heliloominguga ja katkenditega Glucki enda ooperist „Orpheus ja Euridice“.
Lavastusel on külluslikud, isegi provokatiivsed kostüümid ja kujundus. Suur trupp laval muudab võrgutamise kauni kunsti vastupandamatuks balletikogemuseks. Elujõuline ja humoorikas commedia dell’arte traditsioon mängib pealiskaudsuse, iha ja ajalisusega ning peab ütlema, et kirest ja hetke kaduvusest kantud barokivaimu saaks vaevalt täpsemini väljendada.
Annegret Gertz, dramaturg
Maria Engel on Eesti teatri aastaauhindade balletipreemia laureaat 2017 – osatäitmiste eest lavastustes „Klaver“, „Don Juan“ ja „Lumekuninganna“ (Teater Vanemuine)
Esietendus 29. oktoobril 2016 Vanemuise suures majas
Maailmaesietendus 21. juunil 2014, Staatsballett Berlin, Komische Oper Berlin


Reede, 6. aprill 2018

Aarne Üksküla - koostanud Rait Avestik

Muudkui ootasin ja ootasin "Aarne" raamatut... ja kohe pärast ilmumist sain selle kingituseks - 2 tükki! Juhtus nii, et kahe eri tahu pealt taheti mulle heameelt valmistada... Nõnda mul ongi nüüd 2 Aarnet kodus riiulil. Aga las olla. Võibolla ootab seda teost sama saatus, mis Jüri Krjukovi raamatul. Jüri raamatut aetakse praegu väga taga, sest enam pole poodidest saadaval juba aastaid (minul on nad nüüd kõrvuti - Jüri ja Aarne. Ja nagu sellest raamatust teada saab ning tegelikult ei hoidnud Aarne seda juba oma eluajal saladusena, et Jüri oli laval tema lemmikpartner.

Rait Avestik on koostanud raamatu kokku arhiivimaterjalidest ning värsketest esseedest Aarne õpilastelt, töökaaslastelt ja perekonnaliikmetelt. Läbivaks jooneks on ajaline telg. Sissejuhatuseks Aarne lapsepõlvest ja teatrisse jõudmisest, edasi liiguvad leheküljed rollide ja tööde läbi, Sest nagu ühele eestlasele kohane, oli tema töö tema elu ning just tema töö ning elus koos temaga kokkupuutunud inimeste kaudu saab ka pildi Aarne elust ja temast kui inimesest.

Lugesin raamatut esialgu lühikeste tükkide kaupa, et selle lugemise naudingut pikendada. Nõnda ka mitmed korduvad teemad ei hakanud häirima, vaid pigem kinnistasid ja kinnitasid, et need teemad olid õiged ning Aarne elu osad ning olulised just Aarnega seoses. Jõudes umbes 400nda leheni, ei suutnud enam vastu panna ja lugesin jutti lõpuni välja. Kokku on lehekülgi üle kolmveerand tuhande. Korralik "telliskivi". Väärikas ja väärt eepos väärikale ja väärt näitlejale. Heale, andekale ja targale inimesele.

Kunagi 7.Keskkoolis õppides oli meil ka üks autahvel kuulsatest kooli vilistlastest... ja seal olid nad kõik reas - Heino Mandri, Jüri Krjukov ning muiduga ka Aarne. Küll oli uhke tunne - minu 3 lemmikut ja kõik minu enda koolist (tegelikult tuleks seda laiendada viieks lemmikuks, aga Rein Aren ja Rein Malmsten on mujalt... Lisaks lõpetas veel üks meie Aarnega ühine lemmiknäitleja meiega sama kooli - Anu Lamp)! Aarne enda lemmiknäitleja oli Ants Eskola (Jüri ja teiste lisaks), aga Eskolat minul polegi õnnestunud teatris mängimas näha... Küll aga oli üheks minu suureks lemmikuks Eldor Valter, kes oli Aarne parim sõber. Esimene teater kuhu Aarne pärast Lavakooli 1.lennu lõpetamist suunati oli Rakvere Teater. Seal neil Eldoriga keemiad klappisid ning nõnda saidki neist parimad sõbrad kogu eluks. Eldor lahkus küll juba 90ndate alguses... Minu jaoks oli neis kahes ka laval mingit olemuslikku sarnasust, ainult et Aarne läks mööda erinevaid teatreid rändama - mängima siin ja seal, aga Eldor püsis ja jäi Rakvere Teatrisse.

Üks avastus, mida raamat minu jaoks pakkus oli Aarne otsekohesus. Minu jaoks on alati umbmäärasus inimestes natuke ärritanud. Seega näitlejad, kes ei julge otse asju välja öelda oma intervjuudes, näiteks mis nende enda lemmikud on, see näitab inimesena nende ebakindlust ja ebakindlus näitleja juures madaldab (minu jaoks) teda. Enesekindlus aitab teha näitlejat eriliseks, täheks ja kättesaamatuks ning imetlusväärseks. Näiteks lajatab Aarne raamatus otse välja, et ta Anu Lamp'i oma lemmikõpilaseks pidas. Nii aus ja otsekohene... ja no minu kui Aarne austaja jaoks ka arusaadav. Anu ongi imeliselt hea. Ega ta sellepärast ainult Anu ei armastanud - mitmed tema õpilastest olid talle armsad ning ta imetles neid. Näiteks Raivo Tamm'e kohta imetles tolle suutlikkust päevikut pidada. Samuti õppis ta nendelt. Raamatust kumavad läbi ka Aarne teised "lemmikud" igapäevaelus. Samuti sellised pisifaktid, et tema lemmiktoiduks näiteks oli hernesupp ning et ta sõitis alati ühistranspordis ja talle meeldis see, sest siis sai inimesi jälgida.

Raamat liigub ka Aarne rollepidi ning kõikide nende rollide kohta on toodud ära omaaegseid arvustusi kriitikutelt ja arvamusi teistelt teatriinimestelt. Juba enne raamatu lugemist oli teada Aarne kriitilisus oma enda tööde suhtes ning see, et ainus roll, mille kohta ta ise arvas, et see tal enamvähem välja tuli oli Endla Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?" George. Kui ma ise peaksin oma läbi elu 2 lemmikut näitlejarolli välja tooma, siis oleks samuti see tema George üks neist kahest! (teine on 90ndate keskelt - Malviuse psühholoogilise draama võtmes lavastatud Jüri Krjukovi Draamateatri väikse saali "Äbliknaise suudluse" homost kommunisti Malina-roll). Ühtselt kiidetakse igat Aarne rolli. Mitte ühtki halba sõna ei kostu tema töö kohta. Ja ühtviisi kriitikutega olid vaimustuses ju ka publik. Ta lihtsalt oli nii hea, mida iganes ta ka ei mänginud.

Aarnest kui mängupartnerist maaliti juba tema eluajal pilt kui sellest kõige paremast partnerist läbi Eesti teatriloo, kes üldse võib teise näitleja jaoks laval olla. Räägitakse temast kui väga isetust mängijast, kes mängiks justkui partnerile alla ja tõstaks tolle esile. Ühtlasi Aarne puhul töötas see ka nii, et tema ise ei jäänud samuti varju. Huvitav kui Aarne pidas Krjukovit enda jaoks lemmikpartneriks, kas siis tema jaoks tegi Jüri seda ning ta õppis temalt selle nõksu või mida Aarne Jüri kaasmängus hindas?

Minu arvates peaks see raamat olema lava- ja eriti näitlejakoolitusel kohustuslikuks kirjanduseks. Siin on niivõrd palju ridade vahele peidetud, rääkimata otse välja kirjutatud olulisi õpetusi, mida näiteks praeguseid lavakooliõpilasi vaadates võib sõrmega näidata peale, et nad ei mõtle sellistele asjadele. Võib-olla ongi võimatu mõelda või sundida end mõtlema juba mängides teatud nõksudele, ent ometi oleks vaja, et inimesed teaksid, millele tähelepanu pöörata. Eeldades muidugi, et lugeja ise pole nii suure egoga ning ei tunnista ega tea, et tal mõni just selline asi õppida oleks vaja, mille kohta raamatust aimu saab. See on juba lugeja intelligentsuse ning avatuse ja vastuvõtlikkuse küsimus. Kui seda raamatut käsitletakse lavakoolis, siis oleks jällegi võimalik õppejõududel neid teemasid välja tuua ning haavamata kellegi tundeid pakkuda eneseavastuslikku (ja seeläbi eriti tugevalt kinnistuvat) võimalust pöörata õigete inimeste tähelepanu õigetele kohtadele raamatus.  Samuti tuleks kõigil teatrikriitikutel see raamat läbi lugeda. Usun näiteks, et ma enam kunagi ei kasuta sõnu "mängis oma tuntud headuses" :)

Jõudsin peaaegu kõik Aarne rollid ära näha pärast 1980ndat aastat. On siiski 2 lavastust, mida ka raamatu lugemine uuesti meelde tuletas, mida oleksin tahtnud tema mängitud tükkidest eriti näha - üks enne ja üks pärast 1980ndat esietendunud - Kaarin Raidi lavastatud Vallak/Unt "Epp Pillapardi Punjaba potitehas" ja "Ja anna meile varjud". Müstiline, kuidas mul see Mikk Mikiveri lavastatud Noren'i tükk, kus lisaks Aarnele mängisid teiste seas ka Ita Ever ja Jüri Krjukov omal ajal nägemata jäi. Mõnusat meenutust nii ühe kui teise lavastuse ja Aarne rolli kohta nende kaante vaheline pakub veel kõigele lisaks.

Sisulises mõttes jäi veel kõlama kuidas Aarnet kõik tema õpilased austasid. Ja kuivõrd erinev oli ta Komissarovist ja Karusoost nii õpetaja kui loomulikult ka inimesena. Aarne kaitses ka mitut õpilast, seda nii sisseastumiskomisjonis kui ka hiljem koolis, kui keegi sattus olema mõnel teisel õppejõul hambus või ise oma ebakindluse küüsis. Kindlasti jäi meelde tema tehniliste nikeradmiste hobi - ikka meeldis talle selliseid "projekte" teha. Käed oli tal ka muidu kuldsed, sest joonistama oli ta mihkel - kõik osaraamatud sirgeldas väikseid mehikesi täis, keda ise kutsus lõustadeks. Ta joonistas ikka väga hästi! Naised olid Aarne jaoks müstika. Ta eelistas ikka meestega asju ajada. Aarne paljudega pikka juttu ei vestnud, ega lähedaseks ei saanud. Samas kui need, kelle ta enda jaoks välja valis, nemad väidavad vastupidist. Rakvere Teatri Eldor Valteriga oli tal hea klapp - käisid koos kalal ja muidu ka olid nagu parimad sõbrad. Aga hiljem oli ka näiteks Ivo Linna temale oluline inimene ja sõber ja Iff räägib, et temaga koos Aarne olla olnud väga jutukas. Aarne üldse armastas "Reekviem"-i võttegruppi. Vaatasin hiljuti seda filmi ning sundisin lapsi ka vaatama. No peale minu ei suutnud keegi lõpuni vastu pidada - film oli ka minu arvates väga ebaõnnestunud, kuigi Aarnes ega ka teistes näitlejates polnud viga - lugu oli (minu jaoks) igav ja jama ning Ivo Linna roll oli peale loetud, mis tekitas võõristust. Aga ju siis neil seal ilmselgelt oli seda "tegemisrõõmu" :) Seda saab ka raamatust teada, mida noor Andrus Vaarik oma õpetajaga koos selles filmis mängimisest arvas :)

Palju oli ka kurvemaid teemasid - eriti valus oli ilmselt tema lavakoolist "kõrvale lükkamine" peale 40 kirjale allakirjutamist. Oluline oli tema vanemate surm kui Aarne oli alles laps ning see, et onu Priit tema kasvatamise üle võttis. Onu Priidust jäi mulje kui sama armsast inimesest kui Aarne ise ja võib-olla sellepärast ongi Aarnest just selline kujunenud ,nagu ta oli ehk onu teda inimesena kõige rohkem mõjutanud. Oluline on muidugi ka esimene abielu - alles lavakooli ajal sõlmitud Siina Ükskülaga. Kuigi Panso sellist asja ei sallinud... Lapselapsed sellest abielust on ju ka teatrisse jõudnud ja vähemat minu jaoks on see positiivseks plussiks nii Sandra kui Kristjani juures. Mõlemad saavad ka raamatus sõna.

Lähedased olid nad ka kursavend Mikk Mikiveriga ja Vanalinnastuudio asutaja Eino Baskiniga. Ükskülat kasutati teatrites selgelt üle ja üldsegi mitte temale väärilistes rollides ja lavastustes. Aarne muidugi mängis kõik auga ära. Tekkis loogiline sild, miks ta pensionieaks nii ära tüdines teatrist. Läbi kõlas ka see, et ta ise austas sisukaid ja tõsiseid tükke, kuigi ei-d öelda ei osanud ta eriti kellelegi. Isegi karjääri lõpus ta nö. lõpetas mitu korda mängimise ära, aga siis ei saanud Einole ära öelda või siis ei saanud Elmole ära öelda jne... Kui ta oma näitlejateed alustas Rakvere Teatris, ehk toonases väiketeatris, siis väiketeatris ehk VATis ta ka oma karjääri lõpetas (Nürnberg oli küll väga hea - eriti Aarne ja Katariina rollid selles). Väga armastas ta partnerina Leila Säälikut... Ka Katariina Unt oli väga hea näitleja tema jaoks (no eks meie teiste - Katariina fännide jaoks ka), aga seda sai ehk veelgi enam kuulda veel sellel ajal kui nad koos Nürnbergi tegid kui nüüd sellest raamatust. Aga Leilaga tegid nad Ugalas näiteks Albee "Kõik aias", mis on ka üks minu suuri lemmikuid ning seda "mängimas käia" Viljandis talle meeldis. Seda paljuski ka Leila pärast. Leila ongi imeline. Palun lavastajad, meelitage teda ikka mängima (hetkel näeb teda vist ainult Vanemuise "Suluseisus"). Aarne tegi vahest ka napsu, aga kui laval mängis siis ei saanud sellest keegi kunagi aru. Näitles igas olekus ka suurepärase ja hea näitleja rolli ära :)

Ja muidugi tema armastus Maša vastu. Muidu talle eriti kellegi arvamus peale lavastaja korda ei läinud, aga Maria Klenskaja - tema naine, tema oli Aarne jaoks oluline. Mariat ta vist ikka natuke kartis ka... aga samas arvestas ja armastas kindlasti... Ega Marial alati vist päris lihtne temaga ka ei olnud, aga ega ta seda ise raamatus ei kurda, sellest saab lugeja aimu läbi mitmete erinevate teiste lugude :) Läbi ja lõhki armas inimene ja armas raamat. Pakatab headusest, nagu selle peategelane.

Kui raamatut üldse milleski kritiseerida, siis olid need kellegi "mälupildid", mida mõnede Aarne rollide juures oli ära toodud. Selgelt ei olnud näiteks "Kontrabassi" rolli juures tegemist "mälupildiga", sest lihtsalt nii täpne ei saa kellegi inimese mälu olla. Selleks peaks olema masin :) Või vaatas kirjutaja videosalvestust ning kirjeldas oma nähtut või jagas pärast etendust üleskirjutatud lugu vms. Aga lugejana tunned kohe ära, et Sulle aetakse puru silma. Lisaks olid need raamatu kõige igavamad lõigud ka - ümberkirjutus lihtsalt ei toimi. Üldse oli kõige huvitavam raamatust lugeda Aarne enda ütluseid, intervjuusid ja arvamusi. Teiseks huvitavam teiste tema lähedaste lugusid ning teiste näitlejate meenutusi ja tema õpilaste omi. Ja alles lõpuks arvamusi, mida teised tema rollide kohta arvasid, ehk kriitikute lugusid. Kuidagi mõttetu tundub see, mida ikkagi keegi inimene arvab kellestki. Huvitavam on ju mida keegi tegi - see räägib temast palju rohkem kui see, kuidas ta seda tegi. See "kuidas" on nagunii väga erinev erinevate inimeste jaoks. Sama on ju minu endaga siin blogis - kellel ikka vahet on peale minu enda, et mida mina arvan. Aga eks siin tulebki välja siis lavastuste ja näitlejatööde peegeldaja roll, üldistusvõime või oluliste osiste ülestähendamine - nende läbi säilib midagi igavikku kaduvatest etendustest ja lavastustest ja töödest. Siis on võimalik anda seda vastukaalu meenutustele ka just õiges ajas tekkinud arvamustega. Peaaegu kõikide rollide kohta, mida raamatus käsitletakse, nende kohta on toodud erinevate inimeste nägemusi, seega annavad need laiema pildi ja kõlapinna. Erinevatest kildudest tekib kokku mosaiikpilt, mis mingi kujutuse võib kuidagigi edasi anda. Eks igal lugejal lähtuvalt tema eelnevatest teadmistest tekib mingi oma piltja seosed ning pusle kokkupandud kujutis. Aarne oli, on ja jääb Eesti teatri ja Eesti rahva jaoks erandlikuks, eriliseks ja tähtsaks.

Antud juhul on see täiesti tähtsusetu ning kõvasti kallutatud kuna subjekt oli minu jaoks nii huvitav ja hea... aga kuna selline komme siin blogis juba kord on, siis hinnang raamatule: 5

Nagu klassikud on öelnud - "saab nutta ja saab naerda" ja täpselt nii selle raamatuga ka on. Saab tõesti laginal naerda mingitele elulistele seikadele, juhtumistele... aga saab ka nutta, sest raamatus on kohti, mis tekitavad nii südamliku tunde, et kurku hakkab pitsitama. Lisaks veel saab palju teada, saab mõtlemis- ja arutlemisteemasid.

Kummaline tunne, aga kui ma raamatu lugemise lõpetasin, oli mul uuesti kahju, ehk teist korda tunne, et Aarne on nüüd lahkunud. Inimesed ei saa ju mitu korda lahkuda... seega ei ole ta tegelikult kuhugile "lahkunud"... ta on ja jääb meiega. Olgugi, et ainult oma rollides - meie mälupiltides, tema filmides ja salvestistes ja näiteks selles raamatus...  aga ta on meiega.

Teisipäev, 3. aprill 2018

Richard³ - Lavakool/TÜVKA/EKA/Paide Teater


Hakitud mõtteid, mida äratas nähtud külalisetendus Vene Teatris eile, 2.aprillil 2018:

- Richard kuubis - laval on suur "kuup", mis saab läbi lavastuse erinevad funktsioonid - vangla, kuninganna Margareti needuse peegeldaja, troon, tagatuba jne jne jne. Kordagi ei ole Richard seal ise "sees", küll aga ees, taga, kõrval ja peal...

- Joosep Uus teeb pagana võimsa rolli. Kuidas mõni on nii palju lavaküpsem, säravam, elavam kui mõni teine, kes on ju sama kaugel oma õpingutega? See on see paljuräägitud x-faktor, mis lihtsalt mõnedel on ja teistel pole. Mõnel ilmneb see alles hiljem, mõnel hoopis ekraanil, aga laval jääb ilmselgest pingutamisest hoolimata nagu mingi vahefilter näitleja ja publiku vahele, mis ei lase ehedalt särada ja muudab pingutuse "pingutuseks" ning mitte "karakteriks".Kindlasti korduvalt vaadates hakkaks selguma tõde ja põhjused ning võimalused seda murda. Joosep'i julgus publikuga suhelda ja võtta kindel silmside ning korduvalt läbi etenduse, see aitab ka kontaktiloomisel publikuga tublisti kaasa. Lisaks mängib ta samaaegselt nii partnerile kui publikule, mõni teine unustas end ainult kas ühele või teiselepoole mängima või üldse mängis mõnedes misanstseenides omaette, ilma energeetilise, füüsilise ja ammugi mitte keemilise reaktsioonita kummalegi poole.

- Jan Teeveti lavastus on huvitav, kuigi mitte päris puhas. Põnevaimad kohad avanesid liikumises - eriti paar koreograafilist lõiku - valgete lippudega paraad-tants (kahju, et paaril korral viskamisel need maha kukkusid, kuigi sujuvalt saadi sellest üle, tekitas see ikkagi mingi sekelduse) ja "mehed mõõkadega", mida võis ka sõjaskäiguna võtta.

- Kõige tugevam lavastuslik efekt oli minu jaoks sellel, et Richard III suhtles publikuga nii, nagu meie oleks tema kuritegudes, mahhinatsioonides, petmistes, valedes ja demagoogias kaasosalised. Väga kaval dramaturgiline ja lavastuslik nõks. Ja kuna tema oli laval, siis publiku seas ei olegi võimalust reageerida ning astuda tema seljatagant välja või talle vastu. Kõditav vastasus :)

- Kuivõrd oluline otsus oli kaasata Ene Järvis! Vähemalt kaks eri generatsiooni laval korraga andis etendusele kihte, mõjuvust ja tegi selle suuremaks. Ja Ene puhul oli huvitav vaadata, et kui mõni noor "lavakoolilaps" proovis end nagu tõestada või kehtestada laval, siis need käärid nende ja Ene mängu ja mängulaadiga olid suured. Ene näitlemine tuli kusagilt mujalt. Samas ühtviisi säravad ja endast parimat andvad olid siiski eranditult kõik - 3 naist ja 3 meest. Kuigi tegelasi oli ju tunduvalt rohkem...

- Ei saa aru, kas keegi oli teinud näitlejatele s-tähe kohta märkuse või on neil hiljuti olnud lavakõne tunnis diktsiooniharjutused s-tähele, aga mitme näitleja puhul rõhutatud s-i teravus torkas natuke liialt kõrva. Võib muidugi olla, et ainult kuulajas on viga, aga sellistele asjadele ma tavaliselt tähelepanu ei pööra, ega märkagi sellist, seekord küll.

- Fantastiliselt hea muusika! Pidin spetsiaalselt välja uurima ja wow - Kirill Havanski, kes ka sügisest Paide Teatrisse läheb, on heliloojaks! Nii mitmekülgne, mõjuv, huvitav ja ideaalselt sobiv. Ja seda läbi etenduse ja erinevate palade puhul! WOW!

- Nagu ütles mu teatrikaaslane - Shakespeare on ikka parem kui sinna on nalja ka sisse visatud. Siin saab seda päris ohtralt, ent kõige lahedamad on esimese vaatuse lõpp (inimesed kollastes vihmakeepides bussipeatuses: "midagi veel hullemat on tulekul - vaheaeg"), sukad peas mõrvarid - eriti Ene Järvise Tyrell, kes meelsamini mõrvaks 2 vaenlast kui 1 sõbra ja siis läheb noori printse tapma ja vast veel ehk kõige lahedam - kupleelik laul Richard III-le eelnenud kuningatest (Normanni dünastiast, ehk William Vallutajast alates), jõudes "veel" elus olevate kroonimata kuninga Edward V ja muidugi Richard III endani välja. Teatrikaugem teatrikaaslane, kes on laval olevate noortega umbes samas eas, oli siiski kõige rohkem vaimustuses Ene Järvise mängust. Joosepile jagus ka palju kiidusõnu.

- koju jõudes pidin sellepeale natuke mälu värskendama, et mis sai ajaloos edasi (kunagi "lapsepõlves" töötasin Londonis giidina ja siis oli kõik peas)... Richard III jäigi viimaseks Yorki dünastia valitsejaks. Temalt võttis trooni üle Henry VII, kes pani alguse Tudorite dünastiale. Huvitav fakt on see, et Henry sündides oli tema ema Margaret vaid 13-aastane (kuigi eks tollel ajal üldiselt alustatigi varakult, sest abielud olid ettemääratud ning vanamehed, kes endale lapsed naiseks said, need tegid nendega, mis tahtsid). Richard III muide oli viimane Inglismaa kuningas, kes langes lahinguväljal (Rooside sõja viimases olulises lahingus lõi keegi teda surmavalt vastu paljast pead). Jõudes enne oma surma olla kuningas 2 aastat. Geeniuuringute järgi (2012.aastal leiti Leicesteris autoparkla alt väljakaevamistel tema kondid!) muide oli Richard III blond ja siniste silmadega.

- Valguskaart on lavastusel väga huvitav, eriti kuna tegevus toimub mitmes lava osas ning lisaks taustal ühes reas lambid aitasid luua huvitavat atmosfääri ja mängisid vaatja tunnete ning kujutlusega. Ilmselt on tegemist Karolin Tamm'e valguskunstiga. Bravo!

- Need näitleja-õpilased, kes on siiani meeldinud, need kinnistasid seda veelgi - eelkõige pean silmas - Joosep, Steffi ja Ursel. Steffi meenutab mulle oma näo poolest noort Cher'i ja Ursel'i mängustiilis on virvendusi noorest (jumalikult andekast) Urmas Kibuspuust. Ingrid Margus'e paralleel Merle Palmistega on tõmmatud juba telesarjades ilmsiks. Joosep Uus oma Richard'i "hullematel hetkedel" tõi meelde noore Jack Nicholsoni :)

- Videokunstnikuks oli (ilmselt) Maria Elisaveta Roosalu. Negatiivi(?) abiga lahendatud Anne Türnpu kuninganna Margaret'i needuse stseen oli võimas! Muidu videostseenid, mis kuubist seinale lasti olid natuke paigast ära - heli ja pilt ei läinud kokku, aga see oli ilmselt tehniline live-'is projitseeritud videoedastuse aps. Aga aps, mis paratamatult häiris.

- Kuigi Joosep ei mõjunud koleda ja vastikuna, nagu ta tegelane ise ennast peeglist vaadates tundis, oli mõnus, et ta karakterile oli küür pandud ning ta oli pookinud oma tegelasele teatava kõndimisstiili juurde. Samas vaadates maale Richard IIIst, siis nendel ei näe see mees ka mingi koletis välja...

- Mõeldes kunstnikutööle... on see siis õudusfilmide austaja minus, aga natuke oleks võinud verd laval olla... Ikkagi nii palju surma ja mõrvu ilma vereta... plastist aiatoolid tõmbasid kõvasti atmosfääritunnetust alla, kuigi üks misanstseen oli väga huvitavalt nende abiga lahendatud - kus leinavad naised nii palju toole lavale sättisid, mitut meest nad leinavad. Eriti sobimatuna mõjus kuninglikus mõttes plasttopside kasutamine (veeaparaadiga). No lihtsalt ei sobi, ei vanas ega uues ajas. Selles lahenduses lihtsalt oli midagi täiesti valesti. Sama valesti kui plasttoolideski. Kostüümid olid kontoriinimeste ülikonnad ja Steffil ning Ingridil väga kenad mustad kleidid. Parim leid oli kasukate kasutamine mistahes misanstseenides ja tegelastel kus neid kasutati - see oli kuninglik!

- Kuup ise oli küll võimas, aga selle lahtimõtestatud seotus (peale lavastusliku funktsionaalsuse) jäi natuke hämaraks. Kas see, et tegelikult oli Richard oma võimuahnuse vang, sellepärast oli tema "kuubis", ehk peamiselt vangalana kasutatud kohas ülekantud tähenduses või lihtsalt kuna oli kolmas Richard, siis see numbrina kergitatud ja väiksemaks tehes muutub "kuubiks" ja tegelikult ta polnud oma nö. "positsiooni", ehk rooma numbrit III väärt? Natuke kaugelt otsitud tunduvad kõik, aga millegipärast oli samal laval mõni aeg tagasi nähtud (Potapovi lavastatud) Richard'is ka laval "kuup"...

- Lavastuslike trikkide ja huvitavate mõtete, leidude ja üllatuste rohkuse poolest on see üks viimase aja rikkalikumaid. Veel meenub juba mainitutele lisaks "telkimise" stseen, kus kuningas teki sisse keeratakse. Kuigi mitte uus mõte, mõjub see siin orgaaniliselt, eriti pärast kui ta välja sealt keerutatakse ja tema ema mängiv Ene Järvis tuleb ja teda jalaga tonksab. Ehk need head lavastuslikud ideed ei ole lihtsalt sisse topitud, vaid nendel on režiis oma koht ja nad mõjuvad suurema pildi osana.

- huvitav paralleel tekkis sellega kui endal sai viimati Tower'is käidud ja Beefeater jutustas kuidas Edward IV pojad, ehk siinse lavastuse (12 ja 9 aastased) printsid Edward V ja Yorki noor hertsog Richard olla mingite teooriate järgi sinna sisse müüritud. 17ndal sajandil leiti küll puust kirst kus olid kahe noore skeletid sees, aga need maeti toona ümber Westminster Abbey'sse ning vaid arvatakse, et need võisid olla printsid. Tegelikult jäid nad kadunuks ning ei teata kindlalt, kas Richard lasi nad tappa, oli nende tapjaks hoopis Henry VII, kes oli Richardi järgne troonipea või on ka teooriad, et noored printsid pääsesid hoopis Towerit põgenema...

- Nad küll ütlesid, et mängivad seda vaid mõned korrad ning nüüd Vene Teatri külalisetendus olla viimane, aga tegelikult vääriks see pikemat mänguaega.

Hinnang: 4 (väga napilt jäi 4+st puudu. Seda eelkõige võrdluses Vene Teatri Potapovi stiilse, puhta ja kunstiliselt nõksuvõrra veegi mõjuvama äsjanähtud Richard IIIndaga. Teeveti Richard³ tekst jällegi oli selgem, jälgitavam ja eestikeelsena ka arusaadavam. Nägin külalisetendust ja ilmselt oli see lavastatud Paide Muusika- ja Teatrimaja ruumi ning sellest tingitult võis see mõjuda ka originaalsaalis tugevamalt - selline tunne igatahes jäi. Eriti kuna mängualana kasutati saalist tunduvalt laiemat osa kui ainult lava - üks mõjuvamaid "rõdustseen" kus Johannes Richard Sepping'u mängitud lord Buckingham saalis istuva publiku kaasabil meelitab Richardit kuningaks hakkama... samas kui Richard "mängib" tagasihoidlikku. Praegusel hetkel, kui sellel aastal on nähtud 49 lavastust, on ta 4se hinnanguga lavastustest kõige lähemal 4+le. Teevet on lavastajana kahtlemata huvitav. Tema tekstitunnetus on tugev ning sellest lähtuvalt on tal lavastajana omanäoline vaatenurk, natuke nagu Urmas Lennukil - sõna, ehk lugu pääseb mõjule, kuigi Richard III pole kaugeltki minu lemmikuid Shakespeare'i näidendeid, sest seda on tavaliselt raske alla neelata - olen näinud viit eri lavastust. Siin oli loo mõttes kõik selge ja ka lihtsalt arusaadav. Iseasi, kuidas kärpimised kellelegi meeldisid. Minu jaoks oli "loona" see tugevam kui Potapovi lavaloo Richard III. Lisaks Krattis mänginud Sander Roosimäele ja Markus Truupile, teeb Joosep Uus siin kolmanda oma lennu rolli, mis on siiani tänavuaastase 10 parima noore, ehk kuni 10 aastat teatrikooli lõpetanud näitlejate rollide seas. Kui ma esialgu ootasin Paide Teatrit sellepärast, et see asub mu maamajale lähedal, siis nüüd ootan ka värskete lemmikute pärast, kes seal tööl hakkavad. Põnev! :))


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Mati Palmet'i tehtud fotod on pärit Kesk-Eesti Tre raadio FB lehelt):

W.SHAKESPEARE

RICHARD3
Paide Muusika- ja Teatrimaja
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 28.lend
Richard Kolmas on surnud. Elagu Richard Kolmas!
Ja elabki. Hommikuse ajalehe esiküljel, Facebooki newsfeedis, õhtuste uudistesaadete ekraanil. Maailm on kriisis. Võib-olla on ta tõesti sant ja väärakas, moondunud ja südametunnistuseta, aga sa elad talle kaasa. Sa annad talle oma hääle. Sa tahad, et ta võidaks.
Sõda on just lõppenud. Inimesed on väsinud, emad leinavad oma poegi, isad siunavad pisaraid peites nutvaid naisi, viimased langenud on veel matmata, õitsvatest aasadest on järel ainult verised porimülkad. Ja siis jääb uus kuningas haigeks.
Algab võitlus võimu pärast. 
Aga mis on võim? On see üldse midagi enamat kui illusioon? Kuidas võtab üks inimene teised enda kontrolli alla? Ja kuidas võim lõpuks võimulolija üle võimust võtab? 
Richard Kolmas on surnud. Elagu Richard Kolmas!
Richardit teevad
Jan Teevet   Freda Purik   Karolin Tamm   Maria Elisaveta Roosalu    Kirill Havanski  Oliver Issak
Ene Järvis   Steffi Pähn   Ingrid Margus  Joosep Uus   Johannes Richard Sepping   Ursel Tilk
Margit Kajak   Harri Ausmaa   Grete Nellis

Soovituslik vanus 14+
Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse!