Esmaspäev, 30. aprill 2018

Lõvi Lõrr ja jänes Jass - Piip ja Tuut Teater


Palju õnne Piibule ja Tuudule Teatriliidu lastelavastuste preemia nominendiks saamise puhul! Olin sellepärast "Lõvi Lõrri ja jänes Jassi" vaatama minnes eriliselt elevil - võimalus näha üht aasta parimatest! Kuid kõige rohkem elevil olin eelkõige ikka sellepärast, et olen leidnud uued lemmikud läbi täiskasvanutele mõeldud lavastuste "Hamlet" ja "Cabaret Siberia". See tee sinna Piibu ja Tuudu mängumajja pole sugugi olnud sirgemate killast. Naine juba aastaid räägib, et ta tahaks neid näha. Mina arvasin pikalt, et tegemist on klounidega ning minule pole tsirkuseklounid kunagi olnud meelt mööda... Ilmselt polnud ma lihtsalt kunagi häid kloune näinud... sest nii valesti olin ma hinnanud ja üldistanud... Piip ja Tuut on maailmaklass! Nende etendused on sisukad, lõbusad ja meelelahutuslikud. Isegi tõsisematel teemadel läbi lillede rääkides on elu ilusam, aga tekib selline kõrgema klassi psühholoogiline efekt juurde, mis tõstab ka terviku kunstilist taset.

Enne etendust võeti ka tellimused vastu, kes soovib pärast pannkoogitorne süüa - nõnda on seal majas juba kombeks. Kõigepealt vaimutoitu ja siis kehakostitust peale. Pannkooke pakutakse muide koos jäätisega!

Lõvi Lõrr ja jänes Jass, ehk sedapuhku vastavalt siis hoopis Tuut ja Piip. Küll nad on armsad...

Nagu ikka ilmub Piip esimesena lavale - silmad suured, hambad ja kõrvad ka :) Tuut on jälle kusagil lava taga kohmerdamas. Kolme lavastuse põhjal on muidugi vara üldistusi teha ja muidugi võib see olla ka nende firmamärk, et sedapidi see asi neil käib...

Esimese raksuga ehmatas mõned pisemad publiku seast ära ka. Haide on jänesena niiiiiii intensiivne, aga seda lahedam minu meelest. Mõni pisem, kes tuleb hästi rahulikust kodust ehmub ehk natuke ära, aga Haide/Piip/Jass toob selle "rahustamise" oma mängu sisse ning kõigil on lõbu laialt. Sest tegelikult temal on ka nutt kurgus...

Mõnusalt mängib Piip ka selle tasandi sisse, et mis me siin ikka lollitame - tema on ju tegelikult Piip, aga mängib jänes Jassi... viidates arusaamatusele kui ülahuul üles tõmmata ja ülahambad paljastada, et kuidas üldse on võimalik "jänest mängida näitlejatel", hambad kuivavad ju ära :)

Ühel hetkel siiski saab Piip asja nii kaugele, et ka Tuut ilmub lavale. Ja veel milline Tuut! Lõvilakaga, uhke ja võimas, lõviliigutustega Tuut! See on ju hoopis lõvi Lõrr!

Ja nõnda nad seal Olivia Saare praeguseks juba klassikaliseks lasteraamatuks saanud lugusid laval ettemängima hakkavadki (peale spordivõistluse mängitakse kõik ette, muidugi täiesti omas võtmes ja paljude lisandite ning muudatustega). Lavalugu saab alguse majaehitamisest, autosõidust, külaskäigust, kitse peetavas aiandis käimisest, rongisõidu ning kojutulekuni välja. Matk missugune! Selle rännaku sees on mõnusat Jarek Kasari valitud seitsme- ja kaheksakümnendatest tuttavate telelastelavastustega (a la Tipp ja Täpp) sarnast muusikat. Jaanus Laagrikülli värviderikast, huvitavalt publiku silme all kujuvahetavaid lavakujunduselemente ja lasterõõmsat kunstnikutööd ning tegelikult loomi ikka hulka rohkem kui ainult lõvi ja jänes. Kuid need teised on nukuteatrina lavastatud pulkade otsas vineerloomadena, keda ka nagu muuseas esitavad Piip ja Tuut.

Lapsed ja vanemadki elasid niimoodi kaasa, et kui Piip ja Tuut lavalt midagi küsisid, siis tuli vastuseid tervelt saalilt. Ühes kohas, kus nad järgmist loo pealkirja paljastada ei tahtnud ja küsisid ka publiku käest, et kas te ikka TÕESTI tahate teada, mis selle pealkirjaplagu peal kirjas on, hoiatades, et see on midagi õudsat... siis ei pidanud ka eesridades istunud vanaemad vastu, et nemad küll tahavad teada... Lõrr sellepeale, et inimesed ei tea, mis nad tahavad... Jäägu see siis saladuseks, mis seal on, eks kõik saavad seda ise minna vaatama... aga on hirmus asi küll! :)

See, mis jänes Jassi ja lõvi Lõrri lavastuse minu jaoks tõstab sellesse parimate lastelavastuste tasemele on hoopis need Piibu ja Tuudu enda lisandid. See millised tüübid nad on. Piip selline käbe ja kiire jutuga, palju mööda lava ringi saaliv ning kõikvõimalikesse tobedatesse olukordadesse sattuv. Tahtes ise olla boss. Oma jänese karakterile ohtralt omapäraseid nõkse juurde pookides. Ja need väiksed detailid, nagu muusikale vahepeal kaasa lauldes, silmi suureks ajades, paljude tuttavate loomajattude jäneste arhetüüpi tabab Haide Männamäe, kes mängib Piipu, kes mängib jänest väga lahedalt! Lõvi Lõrr on nagu raamatus öeldud - raskejõustiklane. Ta on aeglasema sammuga, aeglasema liikumisega ja loomulikult ka aeglasema jutuga. Tuut on ju ka helinana jämedam kui piip... Ja Toomas Tross, kes mängib Tuut'u, kes mängib lõvi, on jänesest palju mõtlikum, targem, otsustajalikum, tugevam ja osavam. Tema teeb rohkem kätega, vastupidiselt jänesele, kellel suu jahvatab suure ilma kokku. Nii lõvis kui jäneses on siiski mõnusalt palju ka Tuutu ja Piipu alles, selline lahe segu karaktereid... ja kui siis need Jass ja Lõrr veel omakorda teiste loomadena neljandat karakterit mängivad, no ei saa muud kui imetleda ja naerda :)

Mõlemad kasutavad nad ka füüsilist klounaadlikku komöödiat, aga koos konkreetsete sisuliste lugudega mõjuvadki need naljakalt ning tihti ka nagu täiesti iseseisvate lahedate lavastuslike leidudena. Näiteks kui Jass majaehitusel kinni hoiab seinast ja Lõrr seda tõstab... Jass hoiab ju ikka kinni, aga mitte paigalhoidmise mõttes. Samuti Lõrri tants - lõvid ju tantsivad "nii"... jänese hirmumine lõvi möirge peale... aga kui ta liiga palju juba möirgab, siis jänes harjub sellega ära... aga päris ehmumata ta ikkagi ei saa. Üks lemmikuid nendest kõrvakarakteritest oli toonekurg. Efektselt pika nokaga ja kui Haide/Piip/Jass talle veel tiiva oma käest laenab, siis mõjub naljakalt ägedalt.

Mainimata ei saa jätta ka neid omamoodi sissepikitud pisikesi sõnamänge, mis kogu lugu meie tänapäevamaailmaga seob. Kui Jass ütleb majaehituse juures "justament vundament", siis Lõrr uurib, mis see justament on. Jass satub segadusse, justament on ju sõna, aga samas on see ühe bändi nimi... ja siis Lõrr ütleb ka, et Justament on eesti muusika vundament ja Jass kiidab sõbralikult takka, et hästi öeldud... Jass jällegi toob sisse Lenna laulu "Mina jään"... õhkõrnalt ja ega kõik ei pruugigi seda sealt välja noppida, lapsed ilmselt ammugi mitte, aga siis ongi selline tunne, et lapsevanematele on ka mingid oma alltekstid... No kas pole sümpaatsed need Piip ja Tuut - mõtlevad kõigile!

Hinnang: 4 (Seda siis täiskasvanu mätta otsast vaadatuna ja võrreldes suurte lavade elamustega! Wow, lihtsalt wow, mida Piip ja Tuut seal oma koogel-moogel mängumajas teevad! Selline lasteteatri tase on vaimustav! Lastelavastuste arvestustuses ja laste reaktsioonidele viidates peaks hinnang olema vähemalt 5+. Igati oma suurt auhinna-nominatsiooni väärt... arvestades, et võitjaks osutus täiskasvanute tükk, siis tegelik võitja oligi ilmselt Piip ja Tuut :) No igatahes vähemalt NUKU Timm Thaleri tegijatega jagatud esikoht. Kusagil poole peal ma tundsin kurgus pitsitust ja sain aru, et olen kõik see aeg naernud - siis väsib kurk naerust ju ära... suunurgadki väsisid lõpuks ära! :) Nüüd ootan järgimisi selle lavastuse etendusi ja saadan kogu ülejäänud suguvõsa ka seda vaatama... mina ja mu täiskasvanust laps oleme võib-olla maailma "suurimad" Piibu ja Tuudu fännid... suuruse all pean silmas nii vanust kui füüsilist suurust... olen ju 190cm pikk... või no MAAILM on ju nii suur, et seal võib-olla on veelgi "suuremaid" fänne, aga siin Eestis vähemalt ühed suurimatest... "Tõsiselt" rääkides, siis tõeline rõõm on tõdeda, et meil on selline teater vanalinnas peidus. Ja tõeliselt kahju on nendest, kes pole veel oma teed sinna leidnud. Targad pidavat teiste vigadest õppima - õppige minu omast! Tehke seda kiiresti, sest suure tõenäosusega olete ka kohe sama võlutud ja tahate ka kõiki Piibu ja Tuudu etendusi näha - nii lastele kui mitte-lastele mõelduid!)

PS. Ja kui Jass ütleb Lõrrile, et too on danzulõvi... siis ma sain aru, miks ma nende mängukeelt ja nalja nii hästi mõistan - me oleme ju sugulased! Mõlemad "danzu"d :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit ilma autori viiteta "kuhu minna" kodulehelt):

Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja Jänes Jass


Autor: Olivia Saar
Lavastajad, näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross 
Muusikaline kujundaja Jarek Kasar
Kunstnik Jaanus Laagriküll

Esietendus 15. septembril 2017 Piip ja Tuut Mängumajas

Piip ja Tuut esitavad Olivia Saare loodud tegelaskujude Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi juhtumisi ja seiklusi just sellistena, nagu paljud neid mäletavad samanimelisest raamatust. Kumb on Jass ja kumb on Lõrr ning kuidas ilmuvad lavale ülejäänud kodu- ja metsaloomad, kui laval on ainult Piip ja Tuut kahekesi jääb vaatajale üllatuseks ning selgub alles siis, kui etendus on oma silmaga ära nähtud. Autori sõnul on sellest loost kõigil nii mõndagi kõrva taha panna.

Etendus kestab 1 tund ja sobib vaatamiseks kõigile, kes vanemad kui 3 aastat.

Kommentaare ei ole: