Laupäev, 29. detsember 2012

Searching for Sugar Man (UK/Rootsi 2012)

 
Kujutage ette, et elate Lõuna-Aafrika Vabariigis. Teil on hüüdnimi, mille olete saanud ühe kuulsa laulja laulu järgi. See kuulus laulja - Rodriguez, on sama kõva sõna sinu riigis nagu Beatles... ja palju suurem staar kui Elvis Presley või Rolling Stones. Riik on suletud - sinna ei lubata välismaiseid artiste esinema ning raadios on Su lemmiklaulja laulud keelatud. Oled saanud siiski kellegi kassetikoopialt endale kasseti ümberlindistatud. Ilmuvad veel mõned plaadid kuid loomulikult neid Sinu riigis välja ei lasta... laulud teadagi levivad sellest hoolimata. Ühel hetkel enam tema uusi plaate, laule, ega kassette ei ilmu... hakkavad ringi käima kuulujutud, et suur staar on enda laval publiku ees põlema pannud ja niimoodi teinud enesetapu - rokiajaloo groteskseim enesetapp. Mõni teine teab rääkida, et ta hoopis laskis ennast maha, kolmanda versioon on kurb lõpp narkoüledoosi tõttu... Muusika siiski elab oma elu edasi. Rodriguez elab rahva südametes ning kõik peavad teda müstiliseks rokkstaariks, kes on/oli suurem kui elu...
 
Nüüd kujutage ette, et olete mehhiko-juurtega Ameerika rokklaulja. On aasta 1968, lasete välja plaadi. See ei lähe kaubaks, kuigi mõnedele tüüpidele su muusika siiski meeldib. Lased välja veel muusikat, aga plaadid lihtsalt ei müü.Plaadifirma otsustab teha lõpu lepingule ning Sa pead tagasi tavatööle minema - koristama ja maju lammutama... Teadmata, milline superstaar Sa parajasti oled kusagil teispool maakera.
 
Kõik olekski niimoodi maha vaibunud, kui Lõuna-Aafrikas poleks mõned mehed võtnud ette ja 1990ndatel hakanud uurima, kes ikkagi Rodriguez oli...
 
Liigutav lugu ameeriklasest, kelle "American Dream" täitus hoopis Lõuna-Aafrikas. Hämmastav dokfilm - justkui uuriv ajakirjandus, sest vaataja saab uurimisretke kaasa teha. Imeline teekond nii otsijate kui leitu jaoks. Kusjuures kõige imelikum selles loos on see, et aastaid maksid Aafrika plaadifirmad autoritasusid mingile salapärasele Sussex Recordsile. Raha aga "haihtus õhku"... Rodiriguezeni ei jõudnud sentigi... Ja siis 1998 jõudis mees lõpuks ometi oma fännide ette...
 
Film võitis tänavusel Sundance Filmifestivalil publiku lemmikdokumentaalfilmi auhinna ja on ühtlasi 15 Oscari poolfinalisti hulgas.
 
Hinnang: 4 (Kui pisarsilmil laulja tütred jutustavad sellest kui suur staar on nende tagasihoidlikku elu Detroitis elav isa täiesti enda teadmata Lõuna-Aafrika Vabariigis, kiskus endalgi hinge härdaks. Imeline ja liigutav lugu. Huvitav dokfilm inimes(t)e saatus(t)est. Lisaks täiesti avastuslik muusika! Rodrigueze Bob Dylanlik muusika, laulud - mille sõnades on tihti ka sisukas või sotsiaalne sõnum on tõeliselt head. Kujutan ette, et 60ndatel ja 70ndatel oleks ta võinud olla maailmanimega superstaar. Samas praegu neid laule kuulates on neis mingit ajastuautentsust, aga kahtlemata ka praegusel hetkel tekib tunne, et tegemist on surematu hingega rokiga.)
 

Reede, 28. detsember 2012

Ukuaru - Ugala


Ugala Ukuaru järgib küll natuke liiga täpselt filmistsenaariumi, kuid õnneks pole ma juhtunud seda viimastel aastatel vaatama ning seega mõnedest lausetest, mis juba pähe kulunud varasemast (a la "ma ise kraapisin talle haua oma kümne küünega") ja loo põhiliini tegevuste teadlikkusest hoolimata oli sellegipoolest huvitav lavastust ja lugu jälgida. Eesti realism kogu oma karmuses - surmade, töörügamiste ning vaesusega. Carita Vaikjärv pole küll päris Elle Kull, kuid teeb oma rolli hinge ja armastusega ning see on ka saali näha. Kuid lavastuse staarrolli tegi minu jaoks (üllatavalt) hoopis Minna ema rollis mänginud Anne Valge. Tema käre ja toimekas eideke tõi mõnevõrra seda oi-kui-vajalikku magushaput tundeskaalat valdavalt siiski kurbades toonides loosse sisse.
Ilmselt just kontrasti pärast pidevale ängile, tõusis minu jaoks kõige hingeminevaks stseeniks kogu tükis hoopis "rõõmus hetk" - see kui Minnale lehm tuuakse. Lõpuks ometi on võlaveksel väljalunastatud ning ometi on lootust, et rõõm on saabunud Ukuaru õuele. Kuid nagu ikka, on see vaid üürike. Ka muidu oli lavastajakätt kõige rohkem näha just lõõtspillimängijast jutustaja kasutamisel - pillimehe kanda jäid ka "lehma" ja "hobuse" rollid. Kalmet lavastabki niimoodi vanakoolimehena "puhtalt" (loe: vana-hea-eesti-teater), ehk umbes sinna kanti nagu Pedajas ja minule selline klaar lähenemine istub. Mitte, et ma ei tahaks ka mõnikord teistsuguseid lähenemisi näha, on minu jaoks ka sellist kindlat kahe jalaga maas lavastusi kahtlemata vaja. Kindlasti teen ma Kalmetile mõnes mõttes liiga, sest näiteks suvel nähtud "Nõiutud Kevade" kohta ju ei saa sarnast templit panna. Ometi on Kalmeti lavastused alati kuidagi "kindlad", kui nii võib öelda.

Ukuaru on minu meelest natuke nagu naiste tükk. See baseerub naiskirjaniku tekstil, peategelaseks on naine ja ka tunnetemaastiku lähtekohad on mingis mõttes oma karmielulisusest hoolimata naiselikud. Muide publik oli küll valdavalt keskealised ja vanemad inimesed, kuid erilist meestevähesust publiku hulgas siiski polnud. Eks mehi käib ju teatris muidu ka vähem.

Minu teatrikaaslaseks oli inimene, kes on Leida Laiuse filmi näinud korduvalt ning vaatab seda pidevalt vahelduseks uuesti ja uuesti - tema väitel on esimene vaatus puhas filmi lavale seadmine, ainult, et laval on vaid hallid toonid ning see valgus, mis filmi tõi mingit ilu ja lootuskiiri, see jääb teatrilaval täiesti puudu. Teises vaatuses pidavat olema ka sellist dialoogi, mida filmis täpselt sellisena polnud. Ütlematagi selge, et temal hakkas selles mõttes vaates igav. Minul seda muret polnud ja need mõned dialoogikatked siin-seal, mis filmist meeles on, mõjusid pigem nostalgilistena.


Pinge kruvijaks oli aga tükis hoopis Meelis Rämmeld, kes mängis Aksli tegelase kuidagi algusest peale ebameeldivaks ja kui aus olla, siis jäi täiesti mõistetamatuks, miks Minna üldse Aksli valis? Dramaturgilises mõttes justkui eeldatakse, et vaataja teab, et Minnal on mingil hetkel dilemma, sest ta peab valima kas mõistuse või südamega ning loomulikult tundeküllase noore naisena usaldab ta oma südant ja tahab pigem tantsida Aksli kelmikate lõõtspilliviiside saatel kui minna rikkama ja turvatunnet pakkuva leskmehest Keldriaugu Karla majapidamise eest hoolitsema. Ka Indrek Sammul mängib Karla küll teatud mõttes natuke ebameeldivaks, kuid vaid vaistliku tunnetuse võrra. Inimesele, kes sisuga tuttav pole jääb õhku arusaamatus, miks ikkagi Minna Karlale ei läinud ja eelistas Akslit? Lavastuses ta justkui satub õigel hetkel Akslist mööda jalutama ning too "paneb talle käpa peale" ja Minna tee Karla juurde jääbki poolikuks. Ja seda filmilikult "viimasel hetkel". Huvitav, et alati just need vanemate tahet trotsivad isepäised plikad romaanide ja filmide kangelasteks "satuvad" :)

Kunstnikutöö oli minu meelest tõest sobimatu seekord (olen küll kuulnud ka risti vastupidiseid väiteid). Tükis on kasutatud pöördlava, aga minu meelest oli see kujunduslikus mõttes praktiliselt kasutamata. Jah, metsavanema laud oli kuhugi kõrgustesse pandud, kujutamaks kontorit, kuid muidu ikka kuidagi poolik ja arusaamatu. Näiteks need postid, mis laval püsti olid? Lisaks kogu see hallus ajas mind marru. Võibolla tõesti ei paista "hallid, tavalised eesti tegelased" piisavalt värvilistena kui neid just hallil taustal ei näidata, kuid miks need hallid puid kujutavad vineerist(?) puukujutised, mis mõjusid pigem tobedalt kui huvitava lahendusena "metsa ning puutööd" abistavalt kujutava elemendina. Ma küll mõtlesin, et see kogu kunstikutöhe negatiivne suhtumine on minu isiklik kiiks, aga samal arvamusel oli ka teatrikaaslane, seega, arvestades kunstniku (Kivilo) kogemusi võib selle panna ilmselt ajapuudulikkuse või eelarvepuudulikkuse süüks (või lavastajanõudmiste?)


Lavastuses oli kasutatud ka lapsnäitlejaid ning minu nähtud versioonis ilmselgelt Sorode lapsi :) Imearmsad tüdrukud. Pisem neist võitis ilmselt terve saali südamed :)

Huvitav, et dramatiseerijaks on hoopis Linnateatri kirjandustoa inimene - Triin Sinissaar, keda on aidanud ka Veiko Tubin, kes samuti Linnateatrist. Paratamatult viis mõtted sinna, et kas Linnateater ise seda ei tahtnud välja tuua, et see Ugalasse otsapidi jõudis? Igatahes andis kohe võimaluse mõttemänge mängida, kes Linnateatris oleks Minna, Aksli ja Keldriaugu Karla rollidesse sobivad kandidaadid. Ja kui meeste leidmisega polekski nii raske, siis Minna roll võiks ehk sobida ainult Elisabet Reinsalule. Samas (noor) Epp Eespäev oleks vaatet ideaalne variant. No tegelikult Carita Vaikjärv oligi Ugalas täiesti ideaalne variant. Tema kurbade naiste rollid ("Nii nagu taevas", "Postmodernsed leibkonnad", "Maakad" jne) on vaikselt muutumas legendaarseteks. Temas lihtsalt on see miski sees olemas, mis lausa kutsub tema kurbusele kaasa elama. Vähemalt (minusugustes) meestes äratab see lohutamisinstinkti ja seeläbi lähevad ta rollidviimasel ajal alati südamesse.

Lugu jutustab ühe lihtsa eesti maanaise hingelisest suurusest. Tema töökus, allaheitlikus, lootuslikkus ja tahe jõuda õndsa, võlgadeta, normaalse pere-eluni on kuidagi nii loomulik. Tegelikkuses ju ka tänapäeval naised orjavad oma mehi ja perekondi. Teevad seda võibolla omast vabast tahtest ja "armastusest"... ma kaldun küll arvama, et pigem rutiinist ja/või sotsiaalsetest libanormidest või ka erinevatest hirmudest (mees jätab maha või teeb füüsiliselt või hingeliselt haiget) jne. Eks armastus muudab armumise faasis inimesed pimedaks ja nii juhtus ka Minnaga. Ja kui toimub "ärkamine" armu-uimast, saadakse aru, et see, kellesse armuti ja juba ka ühine elu rajati, pole siiski täpselt see, keda läbi armunud silmade nähti. Nii kaua kui oli armastus, oli ka lootus, et kohe-kohe siiski kõik läheb nii, nagu koos on unistatud. Kuid oleme ausad - inimesed oma põhiolemuselt eriti lihtsalt ei muutu ja mida aeg edasi, seda väiksemaks see tõenöosus veel omakorda läheb. Armumisel on armuobjekti kõikide negatiivsete külgede märkamine hägustunud. Ka vead on head...
Huvitav fakt on ehk siinkohal ka see, et kirjanik Veera Saar on esile tõstnud oma talupoeglikku päritolu ning oluliseks pidanud, et otsustas elus ettetulnud valikutes alati maal elamise kasuks. Tundub, et Minnas on kindlasti palju Veerat ennast sees.

Mainimata ei saa jätta ka seda rõõmu, et taas sai laval näha Arvo Raimot!

Hinnang: 4 (Väga head näitlejatööd, kuid midagi jääb nagu kusagilt puudu. Õige pisut, aga siiski. Ma ei tea, kas sellest, et lugu pole tehtud omaks, ehk sealt ei kooru välja oma nägemust või see kunstnikutöö oli lihtsalt nii häiriv, et sellest oli raske mööda vaadata või oli neid emotsioone tekitavaid hetki minu jaoks 2 ja poole tunni kohta siiski õige pisut liiga hõredalt, aga kokkuvõtteks pean ma siiski ütlema, et tükk tervikuna minule meeldis. Eelkõige siiski tänu näitlejatele ja klassikalisele eesti realismile.)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Veera Saar «Ukuaru»
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi 25 minutit.

Dramatiseerija: Triin Sinissaar
Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Mae Kivilo
Osades: Carita Vaikjärv, Anne Valge, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Jalmar Vabarna (külalisena), Margus Vaher, Luule Komissarov, Kata-Riina Luide, Vilma Luik, Indrek Sammul, Aarne Soro,
Lapsed: Herta Soro või Iris Rämmeld, Marta Soro või Niina Rämmeld

„Ukuaru" kujutab elu Eesti laanetaludes, Minna eluvõitlust ja teda ümbritsevaid inimesi. Eesti naine langetab metsa, künnab põldu, paneb katust, sünnitab lapsi ja kasvatab nad üles, olgu ajad kui karmid tahes. Aga eesti naine ka armastab, naerab, unistab, hoolib ning loob ilu ja rõõmu enda ümber. Selline naine on Minna, kes valib meheks rikka taluperemehe asemel pennita lõõtspillimängija ning kolib koos temaga metsade ja rabade taha, et rajada Ukuarul oma perele kodu. Ja ta ei kahetse midagi. Lavastus põhineb Veera Saare kaheosalise romaani „Ukuaru" esimesel köitel, mis käsitleb aega Teise maailmasõja eel ja ajal. Lavastaja Madis Kalmet on nimetanud seda oodiks naisele, eesti rahva edasikestmisele ja armastusele.

„ Ukuaru" autor Veera Saar sündis 28. märtsil 1912. aastal Peterburi kubermangus Jamburgi maakonnas Tikapesa eesti külas. Perekond opteerus Eestisse 1919.aastal. Veera Saar õppis Tartu Ülikoolis ja töötas õpetajana. Romaani "Ukuaru" (1969) põhjal tegi Leida Laius 1974. aastal samanimelise populaarse mängufilmi. 1970. aastal pälvis Veera Saar "Ukuaru" eest Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna, ühtekokku on see preemia määratud talle kolmel korral.

 Esietendus suures saalis 21. aprillil 2012

Pettur / Imposter (USA 2012)


Dokfilmid on üpris tihti palju huvitavamad ja põnevamad kui nö. väljamõeldud mängufilmid. "The imposter" lööb laualt suurema osa politseifilmidest ja pika puuga.

Režissöör on väga osavalt kasutanud päriselu ja dramatiseeringu segu. On selgelt arusaadav, kus dramatiseeritakse, kuid need üleminekud ja "segu" on tihti kunstiliselt kokkusobitatud. Huvitav on selle asja juures see, et tegelikult ei muutu selline - filmikeelega mängimine hetkeksi maitsetuks (mida tavaliselt dramatiseeringute puhul tuleb ette - dokfilm peaks ju olema DOKK, mitte mingi "dramatiseering"), ega ka osapooli solvavaks, kuigi dokfilmis osalevad muidugi ka kõik päriselus loosse segatud inimesed.

Üleval fotol ongi "The imposter", ehk pettur - Frédéric Bourdin. Ta petab ennast Hispaaniast Ameerikasse. Olles ise 23 aastane, mängib ta 15-16 aastast koolipoissi, kes on kunagi oma kodulinnast - San Antoniost,  sõjaväelaste poolt röövitud ning jõhkralt vägivalda kannatama pidanud nooruk. Alguses jääbki mulje, et kõik on ju seeläbi õnnelikud - perekond saab oma kadunud poja tagasi ja hispaania poiss endale armastava perekonna... jah jõhkralt teiste tunnetel mängides, ent siiski... Kõik pole aga sugugi nii, nagu alguses paistab ja see ongi selle filmi võlu. Näiteks kadunud pojal olid sinised silmad, aga leitud pojal pruunid; kadunud poeg oli üles kasvanud Ameerikas, aga leitud poeg rääkis inglise keelt tugeva aktsendiga - kuidas see perekonnas kahtluseid ei äratanud... kuidas EMA ei saa aru, et leitud poeg ei ole tegelikult tema oma... kas tõesti inimpsühholoogia on nii mõjutatav, et kui sa tahad näha leitud lapses oma kaotatud last, siis see pimestab kõik Su instinkid... või...

Ma ei saa tegelikult sisulisi pöördeid paljastamata sellest filmist edasi rääkidagi, sest see rikuks lihtsalt vaatamise ära. Ütlen vaid niipalju, et filmides üllatavaid pöördeid otsivad inimesed selles dokfilmis leiavad midagi eriliselt head. Lisaks peab olema valmis, et psühholoogilisi mänge vaataja ajudega mängivad nii filmitegijad kui ka seal osalevad inimesed. Ja lõppude lõpuks, mis on tõde? Minul on küll oma arvamus, aga filmi vaadates, saab sellest kriminaalmüsteeriumist igaüks ise oma arvamuse kujundada.

Film on ka käesoleva aasta Ameerika Filmiakadeemia aasta dokfilmide poolfinalistide nimistus kui üks aasta 15st parimast dokumentaalfilmist. Jaanuari alguses, kui Oscari-nominendid teatavaks tehakse, ma ei imestaks kui see ühena viiest aupaistele pääseb.

Minu filmivaatamiskaaslase tabav kommentaar: "Film ajupesust. Alguses on üks pesija, siis saad aru, et ei saagi enam aru, kes tegelikult peseb ja kellel pestakse, kuni lõpus taipad, et tegelikult on see, kellele ajupesu parajasti tehakse, sina ise..."

Hinnang: 5 (stiilipuhas psühholoogiline triller, kuigi tegelikult ju dokfilm! Filmis on kiht kihi peal ja iga uue kihi paljastumisel saab vaataja justkui labidaga pähe! Rangelt soovitatav!)


Pühapäev, 14. oktoober 2012

Onu Vanja - Theatrum


Lembit Peterson + Anton Tšehhov = seda ei tohi mööda lasta!

Minu viimane Onu Vanja oli Kaarin Raid-i Ugala lavastus Olustvere lossis. Tookordse etenduse tunnetus ja mõned stseenid on isegi veel tänaseni meeles, kuigi selle nägemisest on juba peaaegu 10 aastat. Kuid on ka väärt meenutamist - kogu see hõng ja atmosfäär, näitlejatööd (eelkõige Maria Soomets - Sonja, Andres Noormets - Astrov, Peeter Tammearu - Ivan, ehk Onu Vanja) ning esitatud kolmes - erilise tunnetusega osas. Ilmselt väga-väga lähedal täiuslikule Onu Vanjale.

Selles mõttes mul olid ausalt ülestunnistades isegi mingid kõhklused ja eelarvamused Lembit Petersoni ja Theatrumi versiooni headuse võimalikkuse suhtes, et kuidas see üldse saab sellise legendaarse lavastuse võrdluse välja kannatada. Ja kas ongi mõtet minna vaatama sama materjali lavastust, kui perfektne versioon on juba nähtud? Aga pole ju võimatu (kuigi tõenäosus on väike), et uusversioon on veelgi perfektsem!? Katsun seda 2012.aastal nähtut siin lahti mõtestada, kuigi Maria Peterson vist kusagil intervjuus ütles, et Tšehhovi teatrit ei saa sõnades kirjeldada (usun, et tal on õigus, kuigi intervjuud ennast ei olegi veel lugenud)...

Tegelikult Katariina kirikus istet võttes ei tulnud mul õnneks Ugala versioon kohe silme ette. Esimest korda tuli see vana armas elamus klassikast meelde alles vaheajal. Olustveres laulis vaheajal Jaana Kukk vene romansse nii hingelõhestavalt, kohvikus pakuti pliine ja pelmeene, kõik oli tõesti aetud tookord viimseni täiuslikuks. Ka Katariina kirikus lauldi (vähemalt vaheaja lõpus, siis kui tagasi saali sisenesin) midagi, mis justkui oli romansi sarnast, aga see eriline duša oli puudu. Kui veel võrrelda Raidi lavastusega, siis eri osade aktsentide vaheldusi polnud Petersoni lavsatuses - Ugalas kasutatud "öine osa" ning liikumine eri vaatustes erinevates lossi ruumides aitas seal kõvasti tunnetemaastiku tekkimisele kaasa. Samas selline loomulik vaatuste vahelduvus on võibolla just näide lavastaja oskuslikkusest terve lugu loomulikult voolavaks tervikuks muuta. Kuigi lavastajate eesmärgid ja lähenemised loomulikult olidki erinevad. Kuid kahtlemata oli seekordses Onu Vanjas natuke ühtlasem tundeskaala. Võiks vist isegi öelda, et esimene vaatus oli liiga tundetu? Kuid õnneks teises vaatuses läks hoopis teise klassi emotsionaalsus mängu ja sisusse sisse, et ka esimese vaatuse, mis mõjuski pigem kui pikk sissejuhatus, aeglus ja tasapaksus ununes täiesti. Esimese vaatuse ajal ongi võibolla vaja kogu olustikku sisse elada. Omamoodi põnevust alguses pakuvad nii lavakujunduse ja karakteridetailide avastamised. Ja oh kuidas minule meeldis Vladimir Anšoni stsenograafia - uksed, mida laval leidis nii seinte, laua, kiige kui kohati isegi põrandana, tekitas palju mõtteid. Uksed sümboliseerivad ju sisseminemist ja väljaminemist. Tabasin end alguses irooniliselt mõttelt, et nii palju uksi, aga esimese vaatuse ajal ma kuidagi ei suutnud võtit sellesse seekordsesse "Onu Vanja" maailmasse leida. Uksed on muidugi nii kaitseks maailma eest kui ka hoiavad saladusi. Kunagi ei tea kindlalt, mis ukse taga peidus on? Ühtlasi see beežikas-valgete toonide värvigamma - koht mõjus ühe puhta mõisana, kuigi uksed olidki kergelt räämas. Samuti kostüümide värvid toetasid läbi värviskaala teatud atmosfääritunde teket. Ja kui ilusad need kostüümid veel olid. Eriti muidugi naiste omad. Ajastule kohaselt ka koos peakatetega. Anšon ei ole veel kordagi alt vedanud! Kunstnikutöö ehk ongi ilu aluseks, mis sellest lavastusest õhkub. Ja ma ei pea silmas ainult visuaalset ilu. Sõnulseletamatul kombel mõjus seekordne Onu Vanja lootusrikkam ja helgem, kuigi selle näidendi kõik osalised on mingis mõttes õnnetud inimesed. See pani mõtlema, et kas õnnelik olemine on enda otsus või kui palju see tegelikult võib olla enda otsustada? Alati on ju mingid mured, soovid, igatsused. Pakun, et inimene lihtsalt kas laseb neil enda hinge murda või siis mitte. Muidugi on hetki elus kui kõik on raske ja valus...

Kusjuures igatsus on üks inimlikumaid tundeid. Kas mitte me kõik ei igatse pidevalt millegi või kellegi järele?!

Imelik, aga otseselt venelikkus ei tulnud sellest lavastusest kuidagi eriti esile. Ei tea, kas see oli lavastaja teadlik positsioneerimine või seda lihtsalt ei peetud oluliseks? Eks selle aja mõisa-venelased olid ka haritud ning tihti segunenud prantslaste või muude rahvustega ja nende käitumismallid olidki mõnevõrra teistsugused. Kindlasti hoopis teistsugused kui tänapäeva venelastel. Ometi mõnedest, eriti kujunduslikest detailidest võis siiski ühtkomateist leida. Näiteks midagi olemuslikult venelaslikku oli selles, et keset tuba oli teleskoop - kõigil pidevalt jalus, samas lihtsalt kõrvalepandav, aga keegi seda ära ei pane, muudkui ikka ja jälle koperdatakse selle otsa.


Minu jaoks käivitus etendus alles teises vaatuses ja seda stseeniga, kui Onu Vanja oma järjekordsel lähenemiskatsel Jelena Andrejevnale saab karmi karjumise osaliseks "Jätke mind ometi rahule!!!" Ja edasi stseenist, kus toimub Jelena ning doktor Aristovi armumärg, lõi kogu etendus täiesti õitsele!

Olid muidu ajad ja olid ka kombed. Kuivõrd ikkagi naised olid selle ühiskonnastandardi vangid, et neil lihtsalt polnud võimalik teise mehe juurde minna. Jelena oleks kindlasti kaotanud oma väärikuse. Samas, kui palju tal tegelikult seda väärikust vaja oleks olnud seal metsade vahel, mida ka Astrov oma kaartidelt kirjeldas... ju ta siiski ei armastanud tohtrit piisavalt tugevasti (veini juues tunnistas ta ju Sonjale üles, et ega teda ka praegune olukord ei rahuld otseselt). Kas ta ainult mängis temaga? Ja kuivõrd naiselik see on, et kõrval teine naine (Sonja) ju igatses tohtri südame järele... kuivõrd oli Jelenal vaja tulla ja vaadata või näidata, et tema on see, kelle järgi ikkagi joostakse...

Teist endasse armuma panna ei saa. Samas ei saa ka teist endasse mittearmuma panna. Kuid inimene on ka tihti selles suhtes õudne, et ta tahabki meeldida paljudele ja meeldida kohe tõsiselt. Nii tõsiselt, et olla armastatu.

Ja veel üks igipõline armastuse-teema leiab tšehhovliku käsitluse - Kas alati peab teadma, kas teine inimene Sind armastab või on üldse tähele pannud "selles mõttes". Või on siiski targem elada edasi "lootuses"? Võites niimoodi aega juurde, sest ehk aeg toob kaasa ka selle "märkamise"? Sest teadmine on juba tagasipöördumatu ja edasine sealt möödapääsmatu ning nõuab eneseaustuse huvides reaktsiooni, kui saadud info pole positiivne. Ent kui kohe alguses või vähese aja möödudeski mingisugustki sädet ei teki, kas see siis üldse on ikka õige või lootustäratav suhe?

Päris mitu teemat olid ka ärritavad ja kraapisid vähemalt minu karva vastupidises suunas. Näiteks see kui Onu Vanja hädaldab, et temast oleks võinud saada Dostojevski. Tegelikult oli ta (alles) 47 aastane, sama vanalt kirjutas Dostojevski oma "Idioodi". Ning veel 10 aastat hiljem kirjutas "Vennad Karamazovid" - me inimesed küll hädaldame ja arvame, et oleme õige aja maha maganud, kui tegelikult meil on veel elu ees küll ning peitume oma vanuse taha tegeliku hirmu või laiskuse ees asi käsile võtta ja päriselt ära teha!

Professori mõisamüümise kõne tõstatas, aga järgmise mõttelõnga. Kõik me ju otsime oma õnne ja hinge rahulolu (mõni nimetab seda ka tasakaaluks) ning juhindume oma tegudes ja muidugi ka sõnades sellest. Mõnikord on siiski selle saavutamiseks vajaminevad väljaütlemised ohtlikud - tavaliselt mõjutavad need ka teiste elu - ja kas on üldse teiste kulul õnneks õigust? Samas eks igaüks ise elab oma elu ja see võibki väga lihtsalt pimestada teiste ümberkondsete õigused. Kas eesmärk pühendab abinõud õigusega?

Mind omamoodi ärritas ka Sonja lõpukõne. See lootus mingist hauatagusest õndsusest on küll lohutus, aga see pole ju kindel. Seega ei saa enda olemasolevat elu täiesti selle nimel loovutada ja mööda lasta (siin kontekstis 101% tööle pühenduda), et küll kunagi pärast surma saab... Nii on kõigele lihtne käega lüüa ja vaid loota... Rahvatarkus muidugi ütleb, et lootus on lollide lohutus...


Selline mõisas koos elamine on kuidagi armas - palju inimesi Su ümber. Ja kuna sellel ajal polnud telereid ega arvuteid, siis inimesed tõesti suhtlesid omavahel rohkem ning leidsid ka meelelahutust teineteisega läbikäimisest. Ka armumisi ning emotsioone oli vist seetõttu rohkem. See paneb mõtlema, et milline saab selle evolutsiooni tulem olla kui me üha vähem "tunneme"...

Najakas, aga "viina-teema" tundub ikka kuidagi eestlastele hingelähedane. Kui keegi laval napsu võttis või kasvõi lihtsalt tahtis kangemat kraami või see muidu tekstis kuidagi läbi käis, siis oli ikka publikuseas nohisejaid :)

Näitlejatest rääkides, siis kummaline, aga Ugala versioonis tõusis minu jaoks keskseks tegelaseks Sonja, aga Theatrumis Jelena. Tegelikult oli Sonja see, kellele mõis oli pärandatud, kuigi Ivan seda oma töö, nõu ja jõuga vast ehk siiski töös pidas. Sonjat mänginud Eva Eensaar oli minu jaoks uus tutvus, kuigi tean, et ta Theatrumis varemgi on üles astunud. Materjali temas katlemata on, aga mingid teatud nüansid, mis võisid ka tulla lavastaja suunamisest, olid minu jaoks natuke imelikud. Näiteks see, et ta terve lavastuse jooksul liigub ainult joostes laval. Muidu ju veel, et noor tüdruk ja eks nemad silkavadki siia-sinna, aga ka stseenides kui ta peaks olema väsinud pidevast ja raskest heinatööst. Minu peas on Sonja kuidagi tõsise loomuga ja üldse mitte selline ringilippav plika. Samuti ma ei uskunud Eensaare mängitud traagikat, sest Sonja oli tõeliselt kurb, et ta on inetu. Võibolla teises ja kolmandas stseenis oli ta juba piisavalt õnnetu sellepärast, aga stseen, kus ta esimest korda oma inetusest räägib, seda võtab näitleja justkui pool naeruga ja sellepärast see traagika ei tulegi sealt otseselt välja ja jääb sügavam kaastunne ära. Jäi mulje, nagu see oleks kasvava tüdruku pseudoprobleem... Pigem olekski tahtnud, et Aristovi ja Jelena vahel asi tõsisema ja sügavama suuna oleks võtnud kui lihtsalt üks hiline rendez-vous. Kuid seda loomulikult mitte Sonja kiusuks, vaid ikka selles valguses, et tohter teda nagunii ju tähelegi ei pannud. Doktoril oli lihtsalt silmi ainult Jelena järele. Ja nagu öeldud, oma tunnetele me ei või midagi parata...

Onu Vanja rollis särab Helvin Kaljula. Ja see Helvin Kaljula EI ole sama näitleja, kes mängis Planeedis! Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi. Jah muidugi, seekord oli habe ees ja teisi karaktereid palju rohkem ümberringi, aga no lihtsalt - VAPUSTAV moondumine!

Andri Luup teeb palju nüansirikkama rolli kui Maarja kuulutamises. Tema Aristov oli omapäraselt vaoshoitud alkohoolik. Trafaretsustesse laskumata sai aru küll tema karakteri olemusest. Kuidagi endamisi toimetav ja mehelikult tundeid vaoshoidev, lõid need siiski lõkkele kui tõsine hetk oli käes. Ka temas oli mingi kurbus sees. Ja loomulikult igatsus naise järele... Naise järele, kes oli teise mehe naine. Naise järele, keda ihaldasid kõik ümbruskonna mehed. Luubi mängu oli millegipärast eriliselt huvitav jägida, aga õhtu täht oli minu jaoks kahtlemata Maria Peterson. Ta oli vist ka ainus, kes kindlasti mängis üle Ugala versiooni rollikaaslase (Piret Simsoni). Alguses kõrk, uhke proua, kes siiski tegelikult on ikkagi rolli kandev naine. Seda oli selgelt näha ning aru saada, miks ja kuidas need mehed tal niimoodi kõik ümber sõrme on keeratud - kes sellise naise sarmile suudab vastu panna - midagi kättesaadamatut, samas nii naiselikku ja tundelist - tugevat ja õrna koos ja selle kõik elustab Maria oma mänguga. See kuidas ta mängis oma pilkude ja kogu olemusega pärast seda kui oli Onu Vanjale vahele jäänud tohtrit suudeldes - ma nautisin absoluutselt igat sekundit ja jälgisin pikisilmi vaid teda, kuigi tegevus oli kandunud juba teistele tegelastele! Lihtsalt ei saanud silmi temalt enam ära ("näkivõim" :))

Huvitav, et etenduse keskel oli kõva vihmasadu, mis Katariina kiriku katusel oma laulu laulis - ei teagi, kas Maria kasutas selle lihtsalt ära või tekst läkski nii ehedalt ilmataadi käitumisega kokku :)

Ja muidugi ei saa märkimata jätta, et Ester Paljusoo üliarmas memmeke on tõesti naine, keda on võimatu mitte armastada (isegi kui oled "loobunud armastusest", nagu Aristov). Professor Serebrjakovi rollis Linnateatrist laenatud Aleksander Eelmaa kohta nagu ei oskagi midagi erilist öelda. Roll, nagu roll ikka. Samuti nagu Sonja vanaema rollis Mare Peterson ning noored töömehed Priit Põldma ja Jakob Tulve, on kõik kuidagi kõrvalisemad ja ei torka millegi positiivse ega negatiivsega silma. Priidu teatrikriitikat olen ikka sattunud siit-sealt lugema, ei teadnudki, et tal näitlemisambitsioonid ka olemas on, aga jõudu ja edu! :) Kuid Tarmo Song oma pisikese Telegini rolliga suutis luua karakteri. Natuke tossike, kuid heasüdamlik ja omamoodi kurb kuju. Kõigele lisaks oleks tema kitarrimängu tahtnud kohe palju rohkem siia ja sinna vahele...

Hinnang: 4- (Eelkõige võtan ma sellest etendusest kaasa Maria Petersoni Jelena Andrejevna ja Vladimir Anšoni stsenograafia. Need olid mõlemad klass omaette. Teiseks oli mul väga hea meel näha Andri Luup-i tegemas huvitavat rolli ning niisamuti ei saa Helvin Kaljula kameeleonlikku muutumistrikki unustada. Igatsused ja õnne(tus)tunded... Armastusteemad ning meeste-naistevahelised suhted. See kuidas naised on ja kuidas nad võivad näida - igavesti põnev teema ja kuidagi mõistmatu meile meestele. Seletamatu, kuidas naised seda lihtsalt oskavad ja nii loomulikult, nagu see olekski geenides ning tuleks sealt täiesti loomulikult välja. Ehk siis mitte "tahtest", vaid loomuldasa. Ja veelgi imelisem seejuures on, kuidas näitleja suudab selle ka päriselt lavalt välja mängida! Bravo Maria!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Anton Tšehhov
Onu Vanja


Lavastaja: Lembit Peterson
Stsenograaf: Vladimir Anšon
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Helikujundaja: Marius Peterson



Osades:

Aleksander Vladimirovitš Serebrjakov: Aleksander Eelmaa (Linnateater)
Jelena Andrejevna: Maria Peterson
Sofia Aleksandrovna (Sonja): Eva Eensaar
Maria Vassiljevna Voinitskaja: Mare Peterson
Ivan Petrovitš Voinitski: Helvin Kaljula
Mihhail Lvovitš Astrov: Andri Luup
Ilja Iljitš Telegin: Tarmo Song
Marina:Ester Pajusoo (Draamateater)
Töömehed:Priit Põldma, Jakob Tulve


Esietendus 12. oktoobril 2012. a. Püha Katariina kirikus
Etenduse kestus 3 tundi ja 30 minutit

On suvi. Kuumus matab hinge. Ühes maamõisas on koos inimesed, kes igatsevad ja ootavad leevendust. Midagi on väga vaja – äikest, sadu... –, mis viiks kaasa rõhuva tunde, teadmise raisatud eludest.

“Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja kes põlgavad meid selle pärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maitsetult – nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla, aga meie...” (A. Tšehhov “Onu Vanja”)

“Töö üksi ei päästa norutamisest ja lootusetuse tundest. See peab olema hingestatud kõrgema mõtte teadvustamisest. Selle mõtte leidmise igatsus on iga inimese südamesse pandud ja esineb seal kas selgemalt või ähmasemalt. Õnne igatsuse probleemi näeb Tšehhov juba alguses väärana, sest sellega paratamatult kaasnev õnne saavutamatuse tajumine viib jõuetusse, norgu, enese- ja teiste hävitamisse. Õnnepüüdluste saavutamatus ei vii hävitavasse meeleheitesse, kui selle asemele astuvad vaimsed väärtused kannatlikkus ja usk.” (Lavastaja Lembit Peterson)

Esmaspäev, 8. oktoober 2012

Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu alusel - Rakvere Teater

 
 Et alustada kõige algusest, tuleb mul alustada kõige lõpust, ehk miks ma üldse sellest tükist kirjutan - 4 kuud pärast selle nägemist? Esiteks on see kahtlemata üks möödunud suve ja ühtlasi terve senise teatriaasta tippe. Ja seda nii sisu, lavastuse, kunstiliste valikute kui ka näitlejatööde pärast. Igal tasandil eriline! Selle tõestuseks ka need etendusest tehtud fotod (pärit teatri kodulehelt, autorit polnud juurde märgitud). Ma ei suutnud kuidagi neist valikut teha ja nagu sellistes olukordades ikka, sai neid siia nüüd tavalisest hulga rohkem. Samas annavad need paremini edasi seda 70ndate tunnetust, hullumajalikku atmosfääri, karakterite kirevust, olustiku tunnetuslikku värvigammat kui seda suudaks ka miljon sõna (kusjuures eriline lemmikfoto on see kõige viimane - nagu kunstiteos!).
 
 
Nüüd keriks ajamasina etenduse eelsesse aega. Nagu ikka, "arvasin ma" et teater algab õhtul. Kaks teatrikaaslast peale pakitud, startisime kella 4 ajal, et õigeks ajaks põnevasse kohta (Kaarel  Karmi talu) kohale jõuda ning eelnevalt ka Rakverre kehakosutuseks põigata. Viskasime autos veel nalja selle üle, kuidas ma alati "arvan", et teater algab õhtul ning paaril korral on juhtunud, et läheme kohale ning tükk on juba läbi või alanud tund aega tagasi. Paremal juhul märkan oma apsakat veel enne kui pikem sõit juba päris seljataga. No seekord sellist jama ei ole, sest ma "arvasin", et vaatasin lausa korduvalt, et tegemist on õhtuse ja isegi tavapärasest hilisema algusajaga. Selle pika minuülenaermise peale tekkis väike kõhklus... no mitte minul muidugi, vaid teistel. Tsahhh... piletil ilutses alguskellaaeg 16:00... ja meie juba poolel teel... ja kõik etendused välja müüdud... ja needki piletid said ju ostetud lisapiletitena... paanika... paanika... mis nüüd siis saab...
 
No Rakveres võiks siis juba ära käia söömas... vähemalt Viitnalgi... kilomeetrid muudkui kulusid... Naiste ees häbi ka... vean neid nüüd tühja-tähja kodust kaugele. Teine inimene veel visanud oma raha tuulde... Ei - proovimata ma alla ei anna - helistasin Rakvere Teatrisse. Ja need imelised, imelised inimesed ütlesid, et kui selline häda, siis ehk õnnestub kuhugi panna lisatoolid... Mmmmuahhhh Rakvere Teater! Õhusuudlused siit Raplamaa metsade vahelt veel takka pihta ka! (Lia Laatsi häälega): "Ikkagi inimesed!" :) Kuid aitab juba sissejuhatusest... muidu võiks arvata, et ma täidan fotodevahesid, et õigustada nende suurt arvu :)
 
 
PIletikontroll ja kavamüük oli toodud maanteelt paarisaja meetri kaugusele heinamaale. Metsatuka kõrvale.
Madalama päikese sume soojus. Sääsed. Kahtlased pilved... kõik nagu ühele suveteatriõhtule kohane.
Sammusime kolmekesi vastu oma elamusele, mis tegelikult oleks äärepealt jäänud saamata.
 
Kuid pärast piletikontrolli ei saanud astuda ei õeulava pinkidele, ega siseneda mõnda teatrisaali või küünigi. Selleks, et teatrit näha, tuli jalutada mööda metsarada talu suunas. Eelnevalt muidugi sääsetõrjevahendi dušist läbi käies. Tee ääres võis kohata nii Jüri Järveti puud kui Üllar Saaremäe põõsast. Kõik ilusti publiku jaoks näitusena "välja pandud" :)
 
Ja juba ta tuligi - postituse esimesel fotol särav, naerusuine, prillipäine giid! Juhatas meid nii kohta kui loosse sisse. Ja selle sisse me (no mina igatahes küll) kohe seal õuel jäimegi. Sest lugu sai alguse sellest kuidas üks doktor otsustab jätta maha sanatooriumi ning asuda elama metsa ja luua sinna oma sanatoorium. Sanatoorium kõigile rahu otsivatele hingedele. Hulluarst... seega ümberringi võib liikuda ka hulle... "Kergelt" öövastav... ikkagi hullumaja suvepäevadega ju tegemist... Samas õnneks on meil kaasas meie giid, kes hoolitsevalt juhatab meid talu mingisse endisesse(?) laudasarnasesse kõrvalhoonesse - tema meiega küll midagi halba juhtuda ei laseks...ju?!
 
 
Seal sees siis lahti lähebki. Mingi imelik, kahtlaselt irvitav mees (Peeter Rästas) annab arstile (Üllar Saaremäe) võtmed ja näitab ruumid kätte... Seal keset sügavat metsa pole küll juhukülalasi karta, ega oodata... Kõigest metsikute "loomadega" peaks arvestama... Kuid vaevalt jõuab see mees kaduda ja arst oma audiopäeviku avada, kui juba hakkavad igast ilmakaarest saabuma kõiksugused "kultuuritegelased" - nö. hullud või pseudohullud, kes oma närve tulevad puhkama või loomemuusalt inspiratsiooni kerjama. Peaasi, et sanatooriumis varjupaika saaks. Nõnda algabki tegevus kahel tasandil, nii sanatooriumis kui pildikestena arsti elust.
 
Mingis mõttes vedasin paralleelid Linnateatri "Hecuba pärast" tükiga, kus keskmeks oli küll näitleja elu ja ümbritsevad tegelased, siin aga arsti omad. Hullumaja kultuuritegelased olevad Vahing elust maha kirjutanud. Vaadates seda tükki, olin ma sellest teadmisest prii ning seetõttu ei lasunud mul äraarvamise koormat. Nüüd tagantjärele ma võin küll aimata kes see või teine oli, aga ega ma ikka päriselt ühtegi neist kindlalt kokku ei pannud (Tiina Mälbergi Tõnis = Tõnis Rätsep? Margus Grosnõi kirjanik = Mati Unt? Natali Lohu karakteris oli ühtviisi nii Ülle Ullalikkust kui Raine Loost midagi, samas arvatavasti oli ta hoopis keegi kolmas) ja vaevalt, et see tegijatel eraldi eesmärk oligi jäljendamise mõttes. Kuigi suurema tõenäosusega ma lihtsalt ei tunne neid 70ndate alguse suuri kultuurihingi nii lihtsalt ära, sest minu teatriteadvus sai alguse peamiselt ikkagi 80ndatel.
 

Tüki vastuvõtt on minu meelest valdavalt olnud positiivne. Kuid siit-sealt on kostunud ka nurinat, et selle sõnum on segane või ülehaibitud tükil on alusetu kiidukoor inimestest, kes tegelikult keegi ei saa aru, millega tegemist on. Ega minugi arusaam asjast ei pretendeeri tõele, ent arvamuste paljusus viitab omakorda mitmetele metatasanditele, millega erinevad inimesed erineval tajumistasandil suhestuvad ning loovad sellest oma arusaamise loo või sisu mõttest. Mitte, et alati peaksi olema üheselt mõtestatav sisu. Tegemist võib ju olla ka miks ka mitte arsti teekonnaga nirvaanasse... Pakun siin siiski minu peas tekkinud versiooni loost, ehk niiöelda minu võtme selle lahtimõtestamiseks:
 
 Arstide ja eriti hulluarstidega on ju tihti sellised lood, et ega pole kindel, kumb on rohkem hull ka patsient või teda raviv doktor. Ja kus üldse läheb hullu ja normaalse inimese piir? Kes võib teist hulluks pidada ja kes mitte? Kas seegi inimene pole juba kergelt nupust nikastanud, kes midagi kunstilist suudab luua... või konstrueerida ja kirjutada romaani, mis tervikuna võib mõjutada inimeste arusaama maailmast ja teda ümbritsevast elust? Jah, ma ei mõtle siinkohal tühjapäevaseid sopakirjanikke ja kõikvõimalikke blogipidajaid jms - ütlematagi selge, et nood on natuke opakad :) Aga maalija, kes suudab maalida kunstiteose, mille tegelik kuju avaldub meetrite kauguselt? See pole ju "normaalne"... Igatahes võivad vabalt ka selliseid "haiged" vajada ravi ja miks ka mitte arsti...  Hulluarst, kes kolib keset metsaüksindust... mis jutub inimesega eraldatuses... tal võib juhe väga lihtsalt kokku joosta. Hakkab suhtlema iseendaga, hakkab nägema asju, mida pole olemas, elustuvad mingid mälupildid... miks ka mitte ei teki suhted asjade.. ja loomadega... Need võivad vabalt võtta hallutsinatsioonides ka tuttavate inimeste kujud (kaval mitme-rolli trikk aitab siin ka hästi kaasa - näiteks Toomas Suumani mängitud kolleeg alguses, ilmus hiljem isa-rollis lavale jne). Kuid kõige selgemaks tõestuseks mu "teooriale" on lõpus tegelaste loomastumine. Minu jaoks see näitaski ära, et tegelikult olid need tegelased just need "metsikud loomad", kelle eest meid kõiki hoiatati ja keda arst lihtsalt inimesteks hakkas pidama.
 
Tegelikult võib muidugi võtta seda ka allegooriana inimeste loomastumisena, millisteks lammasteks me oleme kõik muutunud. Kariloomadeks. Või siiski metslasteks. Või oinasteks, kes neelavad tundetult kultuuri (mõttetult "sööme/neelame" raatulehekülgi ilma süvenemata)? Kuid samas kõik need näitlejad võisid ka lihtsalt olla näitlejad suurel elu näitelaval. Elu, mille arst enda ümber seal sügavas metsas elustas.


 
Tehnilises mõttes oli lava huvitav. Rääkimata alguses toimunud õue-osast (koos jalutuskäiguga), kuid just see rööbastel keset lava liikuv osa. Nimelt publik oli pandud istuma mõlemale poole lava ja lava oli vaheldumisi kas tühi, liigutati sinna voodi, et luua magamistuba või laud koos toolidega, et luua restorani või kohvikumiljöö. Laura Pählapuu on kiiresti tõusnud üheks huvitavamaks eesti teatrikunstnikuks. Kuigi kunstnikutöö saab ju tuge kindlasti ka lavastaja nägemustest ja kontseptsioonidest. Ehk Urmas Vadi on siin ikkagi auteur-ina teinud autorilavastuse, mis sellest, et Vahingu ainetel. Ja sellist asja ei saagi muud moodi luua, kui terviklahendusena ikka ühest peast. Vadi sürri huumorit on siin küllaga ja sisulises mõttes oli ju ennemgi teada, milleks ta võimeline on. Sest fantaasiavaesuses teda küll kunagi süüdistada pole saanud. Kuid seda lahedam, et lavastajaideedega pole ta ka sugigi kitsi. Isegi mõnusalt mahlakas.
 
Kogu näitetrupp veab justkui üht köit ning stseenide vaheldumine ja ajas hüpped on nii loomulikud ning näitlejate poolt näiliselt imelihtsalt ja orgaaniliselt mängitud, et vaatajal ei üle muud kui jälgida seda kummaliste ja rohkem kummaliste karakterite voolu ühest lava otsast teise, ehk sellest "küünist/laudast" läbi... Ja kuigi terve trupp särab igas väiksemaski stseenis, siis Tiina Mälberg teeb lausa imelise mitmik-rolli. Kuid eelkõige Tõnisena pakub ta sellise koomilise pärli ning mitmeski mõttes päris omapärase - naisnäitleja poolt lahendatud - meesrolli. Ja kuna sellele on kõrval hoopis teise tunnetusega "etenduse jutustaja/juht/giid" või siis hoopis mõni kolmandat sorti karakter - see annab tunnistust tõelisest andest ja mõnuga rollideprismade läbi iseenda ampluaa laiendamisest. Ja just niisamuti nagu Tiina nii ka tema kaasnäitlejate puhul oli tugevalt tunda, et nad ise ka mõnuga neid kiiksuga karaktereid mängisid. Kohati läksid isegi nii hoogu, et unustasid iseenda. Näiteks Üllar Saaremäe ei saanud ühes esimestest stseendest (koos Toomas Suumaniga) talu teise korruse aknal naeru pidama... Saaremäe rolli, ehk teekonda oli huvitav jälgida ka sellepärast, et ma ei saanud temast päriselt aru. Ometi kõik ju tiirles tema ümber, kogu tegevustik oli kas tema ettekujutuse vili või siis tema mälestused, tema elu. Aga kas ta oli normaalne või hull? Minu teooria järgi ju see teine variant ning eks hullu inimest ongi ju raske lahti mõtestada :) Läbivalt terve loo pidas ta oma päevikut. Siis kuulas Vaino Vahingut... kas tema oligi tegelikult Vaino ise? Kõige tipuks, kuigi kohati mõjus ta hulluna, tundus ta kohati ka ainsa mõistliku olendina. Seda on raske seletada, aga seda huvitavam ta karakter ka oli. Margus Grosnõi, Natali Lohk, Peeter Rästas ja Toomas Suuman teevad samuti tasemel rollid. Rästas hüppab vahepeal groteski ja Suuman isa ja kolleegi rolli(de)s on lihtsalt nii tasemel, nagu alati. Natali Lohk mehena jäi "Tõnise" varju, aga eks lava- ja elukogemus loeb sellistes väikestes nüanssides. Grosnõi pole just minu lemmiknäitlejaid, kuid selline kiiksudega tüüp oli küll huvitavalt tehtud. Juba aluskarakter andis ohjad ning MG ratsutab neid hästi käeshoides. Täiesti eraldi tahaks aga ära mainida alles VKAs tudeeriva Klaudia Tiitsmaa. Päris huvitav oleks teda uuesti näha mõnes teises rollis. Ma ei hakka siin rääkima tema ilust ja hirvesilmadest ja kõigest sellest, mida igaüks võib imetleda tema fototdeltki, aga täiesti võrdväärne partner oli ta Saaremäele. Ja kuigi ju palju noorem, mõjus ta tema pruudina täiesti võiks isegi öelda eakaaslasena. Eks muidugi ka temal on veel õppida, aga see mis praegu näha sai, andis lootust väga huvitavast tulevikust.
 


Hinnang: 5- (Üks minu selle suve kolmest lemmikteatrielamusest. Huvitav mängupaik, huvitav sisu, huvitav lavastus, huvitavad kunstilised lahendused, huvitavad karakterid ja huvitavalt mängitud. Kõik etendused viimseni välja müüdud. Nauding! Tõeline nauding! Ja mina loll mõtlesin, et jätan selle vaatamata, sest Vahing ei ole just "minu rida"... Õnneks levis kõrgehinnanguline arvamus kiiresti kõikjale ning jõudis viimasel hetkel ka minu kõrvu ja nii saigi läbi seikluste end Kaarel Karmi talust leitud. Või kas just "ennast leitud", pigem ikka Vadi fantaasialend. Ja kui Mälberg ei kandideeri nende rollidega Teatriliidu auhinnale, siis on küll midagi valesti... või siis tuleb sügisel nii palju imelisi naisrolle veel otsa... Muidugi kevades olid peidus ka Klemetsa ja Pohla Iphigeneia rollid... aga Tiinal on veel toetuseks kõrval roll naisbossina Armastus tööpostil-lavastuses... Ja üldse see näiteansambel oli väga äge! Äge - sõna otseses mõttes. Nii hoogsalt mängitud. Ja hullud on ju ootamatud ning kogu see tükk oli igas mõttes ootamatu :) Kui järgmisel suvel veel mängitakse, siis soovitan kindlasti vaatama minna!)
 

Tekst lavastuse kodulehelt:
 
Urmas Vadi

Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel

Lavastaja Urmas Vadi
Kunstnik Laura Pählapuu
Helikujundaja Külli Tüli
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)
 
Ühel päeval lahkub psühhiaater Johannes töölt ja ei tule enam kunagi tagasi. Jätab naise, lapsed, auto, ülikonnad, fotoalbumid. Teda kahtlustatakse liiderlikkuses, vaimuhaiguses, manipuleerimises, kuid ta on täiesti terve. Johannes lahkub, et ühes mahajäetud majas alustada oma erapraksisega. Kuid sinna hakkab kohale voorima hoopiski psühhiaatri sõpru: näitlejaid, kirjanikke, muusikuid, kellel esmapilgul justkui polegi midagi viga. Aga ka nemad vajavad ravi ja seltskonda.
On seitsmekümnendate aastate algus, suvi on soe, puhub jahutav briis.
Vaino Vahingu kiri Urmas Vadile 10. veebruaril 2006 pärast näidendi lugemist:
Hommikust! Minu arvates hea kontsentraat tolleaegsest teatritegemisest. Ja see mängiva inimese kontseptsioon on huvitavasse kujundisse valatud. Tegelased on ära tuntavad, aga mis sellest – nii mõnigi neist on juba sealpoolsuses. Jõudu! Vaino

Etendused toimuvad Lääne-Virumaal Karula külas Kaarel Karmi metsatalus, mille on projekteerinud Hugo Laur ja kus on suvitanud mitu põlvkonda legendaarseid loomeinimesi, keda ahvatles supelranna, Lahemaa rahvuspargi ning Sagadi ja Vihula mõisaradade lähedus.

Etendusele minnes valmistu jalutuskäiguks soisel metsarajal pikkusega kuni 800 meetrit, riietu vastavalt ilmale, märja ilmaga võib vajalikuks osutuda kummik, kasuks tuleb eeltõrje sääskede ja puukide vastu. 



Laupäev, 22. september 2012

Ma olen juba seal...

Kui Sa oled isa ja oled kodust kaugel, siis ära kuula seda laulu (kui just pole nututuju)...

Laupäev, 4. august 2012

Proua Dalloway - Virginia Woolf

Uskumatu, kui hästi Woolf meid mehi läbi nägi! Proua Dalloways on üks lõik, mis mingis mõttes isegi ehmatab just sellepärast - huvitav kas naised seda lugedes üldse tunnevad selle koha ära? :) Kuigi eks tihti ju räägitaksegi, et mehed olla nii "lihtsakoelised"... Kas me tõesti seda ka oleme? Sest tegelikult on Virginia Woolfil üldse imeline inimestetundmisoskus. Erinevad karakterid ja inimtüübid on väga selgepiiriliselt välja joonistatud läbi kirjelduste või nende tegude ja ajaloo. Üks raamatu võludest on kahtlemata selle eripära, et kogu raamatuga püsitakse praktiliselt vaid ühes ainsas eelmise sajandi alguse päevas, Londonis (1923.aasta juuni keskpaiga kolmapäev) ning kirjeldatakse tegevustikku ja inimsuhteliine ja tegelaste taustasid liikudes tegelaselt tegelasele nagu liblikas lillelt lillele - kes looga liitub, ehk nö. pilti siseneb, sellele ka kirjaniku tähelepanu keskendub... kuid seda ilma allahindlusteta - luues kõikidest karakteritest üpris selged kuvandid. Filmilikult põnev stiil, kus lugeja saab lugeda nii ühe tegelase mõtteid, arvamusi ja väljaöeldud lauseid kuid ühtlasi ka temaga koos vestleva inimese mõtteid ja vastutundeid.

Põhimõtteliselt saabki kogu lugu alguse hommikust, mil proua Dalloway teeb viimaseid ettevalmistusi õhtuseks peoks. Kõik raamatu tegelased on ühel või teisel moel selle peoga seotud, kes on kutsutud, kes on lihtsalt tegelastel peoga seonduvalt mõtetes, kes tuleb ise või kes on lihtsalt teemaks peol toimuvates vestlustes. Ma millegipärast olen alati arvanud, et Proua Dalloway teeb raamatus enesetapu, ei saagi aru, et miks? Kas assotsiatsioon Anna Kareninaga? Või see, et raamatus ka tegelikult suitsiid aset leiab ning sellest siis see ühendus?
Proua Dalloway, kelle mehe ja meestuttavate ümber peamiselt kogu lugu tiirleb on 50ndates naine, samuti need mehed tema ümber, ent ometi kujutasin ma neid kõiki noorematena ette. Pigem enda eakaaslastena. Ju see on mingi psühholoogiline efekt. Veel üks huvitav trikk, mis aju minuga mängis - Proua Dalloway eesnimi on Clarissa ja kuna Agatha Christie üks eesnimedest on samuti Clarissa ja tegevus toimub Inglismaal, kujutasin ma ette, et proua Dalloway ongi tegelikult nooremapoolne Agatha Christie.

Üks peamisi tegevusliine raamatus on armukolmnurk - Proua Dalloway, tema abikaasa Richard ja mees nimega Peter Walsh. Clarissa on teadlikult kunagi valinud Richardi oma meheks jättes temasse armunud Peteri tühjade pihkudega. Peter oma suure armukoormaga suunas selle kohe esimesse ettejuhtuvasse naisesse, kuid nagu me kõik teame, siis paraku oma armastust ei ole võimalik niimoodi ohjata. See on ja sellega ei saa ei mängida, ei juhtida seda siia-sinna, ega ka väevõimuga lõpetada või tekitada. Ja täpselt samuti ei suutnud seda ka Peter Walsh. Ma usun, et sellepärast kõik ta suhted rappa jooksidki, nii pikemad kui lühemad, sest tegelikult oli tema südames ruumi ainult ühele naisele - Proua Dallowayle. Huvitav tegelikult, kas tõesti on meie igaühe jaoks ettenähtud vaid üks suur armastus siin maailmas? Vähemalt nii oli selles loos, sest mida iganes ka kirjanik Peteri mõtteid kirjeldades tahtis näidata, siis tegelikult saab lugeja ridade vahelt aru, et mees on ja jääb kõrvuni oma elu armastuse vangiks... Kavalalt kirjutab kirjanik ka hr.Dalloway väga meeldivaks ja targaks meheks ja annab lugejatele võimaluse otsustada Proua Dallowayga sarnaselt, kumb mees tegelikult see "õige" oleks. Richard omakorda vaevleb selle käes, et ta tahab oma naisele hirmsasti öelda, kuidas ta teda armastab, ent kuna ta pole seda juba aastaid teinud, siis ei saa ta sellega kuidagi hakkama. Kuid abieluside on Dallowayde vahel siiski nii suur, et see ei tundu tegelikkuses häirivat kedagi muud peale Richardi enda. Lisaks on ju neil veel siduvaks elemendiks ühine (täiskasvanud) tütar.
Samaaegselt Dallowayde saagaga, kulgeb lugu Septimusest, mehest, kes on sulgunud iseendasse pärast esimest maailmasõda, vestledes seal suletuses oma hukkunud sõbra ja kapteniga, kuid kelle koore läbi ta oma naine Lucrezia läbi murda ei suuda. Naises tekitab see mõnikord sellised frustratsioonid, et ta pigem näeks oma meest isegi surnuna. Woolf viskab siia-sinna sisse romaani veel, eriti ilmumise ajastut arvestades, natuke skandaalihõngulisigi väikseid juhtumeid ja mõtteid, nagu näiteks naistevaheline suudlus (ju ta oma armastus naiste vastu tekitas vajaduse seda ka raamatulehtedel läbi elada).
Selline lahtilõige ühte päeva ja inimsuhete sasipuntrasse ja sellesse kuidas üks suletud ühiskond (sellel ajal ju esiteks nii palju inimesi polnud ja inimesed ei vaadanud televiisorit ega olnud suletud oma koduseinte vahele) on seotud üht ja teistpidi. Kuidas me mõtleme ja kuidas teised vaistuvad ning tunnetavad läbi selle õhu (Clarissa viha oma tütre koduõpetaja vastu ja vastuviha õpetajanna poolt) meie tundeid või siis tõlgendavad neid valesti ja teevad sellest omad järeldused. Kuidas me pidevalt kardame, et kaotame midagi enda jaoks olulist, kuid samas kõige muu tegevuse kõrval ja oluliste igapäevaste mõtete ning ülesannete pealepressides ei võta ka selleks midagi erilist ette, et lõpuni selgusele jõuda mida me ikkagi tahame ja kuidas teadlikult tegutseda tegelikult oluliste ja pikemaajaliselt meie elu mõjutavate otsustega - seda kõike paiskab Virginia Woolf meile Proua Dalloways vastu vahtimist. Kas tõesti on tähtis see, kui hästi mingi pidu õnnestub meil korraldada ja millise maine see meile tekitab ümbruskonnas või hoopis see, et märgata enda ümber katkiseid hingesid ning üritada neid parandades ka oma hing korda saada?

Tegelikult on ka surm pidevalt lausetes ja ridade vahel kohal selles raamatus. Eksistentsiaalsetes mõtetes ja lausetes, mis ilmestavad ilmselt pigem just 50nda eluaasta teises pooles elavate inimese igapäevamõtisklusi. Mind, kes ma sellistele igavikulistele teemadele eriti ei mõtle (veel!) ei pane neid võibolla niiväga tähele, ega ületähtsusta neid, kuid ma millegipärast arvan, et kui ma seda raamatut loen 15-20 aasta pärast, märkan ma sealt hoopis enamat.

Woolfi tekst on keerulise ülesehitusega. Tema laused lugemiseks küll mahlakalt põnevalt konstrueeritud, kuid ettelugemiseks parajad pähklid. Seda raskem, ma kujutan ette, oli see ettevõtmine tõlkija jaoks. Tahaks siinkohal Riina Jesminile teha maani sügava kummarduse! Ma ei usu, et ma seda teksti oleks (oma üsnagi perfektse keeleoskuse juures) suutnud nii detailselt arusaadavalt originaalkeeles lugeda. Sest tõeline nauding ja elamus peitus veel omakorda selle teksti ilus.

Hinnang; 5- (Täiesti arusaadavatel põhjustel on see raamat klassikaks tituleeritud! Teadvusvoolu-stiilis kirjutatud romaan teeb tõesti karakterite pähe ja tunnetesse sisenemise väga lihtsaks. Rääkimata kogu tegevusvooluga kaasa minemisest. Eks need kaks põhiliini ole selgesti Woolfi ennast vaevanud teemade kehastused. Sotsiaalse klassi ridadevaheline kriitika ja depressiivsete inimeste mõistmatuse kriitika. Seeläbi hoolimatuse ja süvenematuse kriitika - seda kõike leiab nende ridade vahelt. Woolf on üks väheseid maailmaklassi naiskirjanikke, keda võib ka väga tarkade ja julgete kirjandusõpetajate keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjadest avastada. Selliseid pärle avastades on lausa kahju, et meid ainult meeskirjanike mõstuse najal üles kasvatatakse. Woolf kahtlemata ongi üks kui mitte parim naiskirjanik, keda ajalugu tunneb. Ja "Proua Dalloway" on  selle järjekordseid tõestusmaterjale.)

PS.Raamatust on tehtud ka filme (kuulsaim vast Vanessa Redgrave-iga peaosas). Raamatu esialgne pealkiri oli "The hours", ehk "Tunnid". Michael Cunningham on kirjutanud matkides Virginia Woolfi stiili just sellenimelise raamatu, millest Hollywood on teinud ka Oscareid võitnud filmi (Meryl Streep, Nicole Kidman ja Julianne Moore peaosades).

Neljapäev, 2. august 2012

Pruutide kool - R.A.A.A.M


Eelmise suve lõpus kostus mitmetelt arvamusliidritelt, et aasta parim suvelavastus oli Tõstamaa mõisas etendatud Gerda Kordemetsa autorilavastus "Pruutide kool" (tegelikult jagunesid hääled kaheks - kes kiitis PK-d, kes Saueaugu "Tasandikkude helinaid"). Suvi oli selleks ajaks läbi, ning ei saanud tõdeda muud kui kahetsust oma kitsarinnalisuse üle, sest kui ma ise oma suveteatriplaane koostasin, jätsin selle tüki meelega plaanidest kõrvale. Peamisteks argumentideks niigi tihe teatrisuvi ja sinna sisse siis paigutada veel kaugemal toimuv teatrikülastus, kus suurem osa näitetrupist "amatööridest näitlejahakatised". Lisaks veel sisuline eelarvamus - Kordemets on elustanud väljamõeldise oma sugulasest... "need egotripid on ju teada"...

Kui valesti ma võisin arvata-otsustada! Üldiselt oskan küll osavalt pressida endas kõiksugused eelarvamused alla, sest need on siiski tühipaljad eelarvamused, ent tookord jäi otsus pidama... õnneks mõistuse hääl kiitjate koorilt kostus üha valjemini ja tihedamalt ning see summutas lõpuks mu eelarvamused ning juba eelmise suve lõpus sai otsus vastu võetud, et kui seda veel peaks mängitama järgmisel aastal, tuleb see kindlasti kavva võtta. Ja nii ma siis avastasingi end viimasel hetkel saali tormamas Tõstamaa uhkes ja ilusas mõisahoones. Mina ees ja 2 teatrikaaslast kannul. (Viimased kohad pilgeni täismüüdud saalis, seega esimesest reast ei tasunud enam loomulikult unistadagi.)

Koht leitud (lavastajateliidu rahva kõrval viimases reas) sukeldusin kohe atmosfääri - saal oli ilusate laemaalingute, rõdule avaneva ukse, kahe suure akna ja antiikse mööbliga kujundatud. Ühes nurgas voodid, teises klassiruum. "Pauhh!!!" avanesid kõik uksed üheaegselt ja saal sai täis siginat-saginat - tegelasi vooris ühest uksest teise ja teisest kolmandasse. Milline hoog, milline särts ja sebimine. Kõigil ilusad puhtad heledates toonides (hall-valge) kodumajanduskooli õpilaste riietus seljas. Kõige keskel saabumas uus õpilane, kelle riietus on hoopis kurjakuulutavalt üleni must. Ka soeng tütarlast mingi mõttes vanemaks muutev. Rääkimata tugevast make-upist, mis võrreldes teiste tüdrukutega muutis uue tulnuka pahelisemaks. Kohe esimestest stseenidest tõmmati vaataja lavastuslike detailidega niimoodi enda sisse, et sealt väljasaamiseks oleks pidanud tööd tegema, aga kes ikka läheb teatrisse soovides "mitte" kaasaelada?! :)


Peaaegu kohe hakkasid tekkima ka assotsiatsioonid ja võrdluspildid. Ühest küljest oli tegemist justkui tüdrukutega "Wikmani poisid" lavastusega - oli ju kool ja õpilased ja tunnid ja õpetajad - laste omavahelised suhted kui ka suhted õpetajatega. Mingi seletamatu terav või klaar puhtus ja ajastukohane ilu, mis kumas sellest atmosfäärist läbi oli sarnane ka Wikmani poistega. Teisalt selle tütarlastekooli seinte vahel liikus ka 1 poiss. Peategelase Liina ja selle poisi suhtlemine mõjus kui äraspidine Tammsaare Indreku ja Ramilda lugu. Selles oli mingit vaoshoitud romantikat. Ainult selle erinevusega, et kui Indreku ja Ramilda loos oli põnevamaks ja sisukamaks pooleks tütarlaps, siis Liina ja Mattise puhul samuti. No kes ei armuks sellisesse tüdrukusse nagu Liina?! See on omamoodi eluline. Tuleb klassi keegi teistsugune - huvitav, julge, salapärane, tegutseja, ideede generaator, luuletaja, no paratamatult on see meestele kui magnetiks. Lisavürtsina veel mingi suhe kellegi kolmandaga, millega on siiski justkui midagi kahtlast (eelkõige sellepärast, et tüdruk ei tundu abiellu ihkavat tollega). Käivituvad nii jahi- kui avastamisrõõm :) Eluline! Meenub kuidas ma ise kunagi olin armunud kooliajal ühte tüdrukusse, kes oli Austraaliast... Tagasimõeldes siis eelkõige just sellepärast, et ta oli nii teistmoodi.

Huvitavaid lausekõlkse ja mõtteainet pakkuvaid teemasid paisati õhku stseen stseeni järel. Paljud neist sellised, millele ka ise juba pikemat aega mõelnud olen. Näiteks abielu-teema. Kui keegi suudaks ühegi vettpidava põhjuse nimetada, miks peaks abielluma, siis ma oleksin nõus oma usku muutma. Ent siiani pole ma seda leidnud... ja otsinud olen juba aastaid... Abielu peaks ju sündima armastusest, aga armastada saab ka ilma abieluta. Milleks on vaja end siduda, kas tõestamaks midagi? Ent see juba mõttena läheb vastuollu puhta, teineteist austava armastusega. Raha pärast - nojah, mugav kui saab koos teha tuludeklaratsiooni, aga kas sellepärast peaks abielluma? Tükis mainitud argumendiga ma otseselt vaielda ei saa, sest ma pole kunagi abielus olnud. "Abielu on naise orjastamine". Võibolla sellel ajal, kui abielu oli justkui eelduseks kooseluks, ehk sellel oli mingi rituaalne väärtus, et tütar anti mehe kätesse, kes siis oli kohustatud teda ülalpidama ja vastutasuks pidi naine oma mehe toidulaua ja puhaste riiete eest hoolitsema? No antud näidendi kontekstis, kus tegelikult "Pruutide kool" kasvatas ja valmistaski ette naisi selliseks "eluks", on vaatet kogu näidendi võtmeteema või -argument. Tänapäeval ma siiski leian, et see teema pole enam üldsegi nii aktuaalne. Samas mida mina ka tean, võibolla paljudes kodudes on ikka nii?! Eks igaüks näeb asju oma mätta otsast. Samas minu jaoks oli see autentseks nägemuseks, kuidas see sellel ajal oli. Praegusel hetkel võib mõni tüdruk või noor naine ohates mõelda, et miks enam selliseid koole pole, aga tegelikult tõele au andes oleks see ka natuke imelik kui neid oleks?! Vähemasti sellise suunitlusega.

Mitu korda (vähemalt 2-3 korda) kõlab tekstis lause: "Ära küsi kui Sa tegelikult ei soovi vastust kuulda". Miks see küll päris elus on ka nii, et kuigi me teame, et vastus on kole või meie jaoks ebasoodus, siis ometi me tahame seda teada, seda sõnadesse panduna kuulda. Isegi kui see meile haiget teeb. Kas poleks lihtsam jaanalinnu kombel pea liiva alla panna lootes, et oht möödub. Sest tegelikult mõnikord, tegelikult üpris tihti, pole meil vaja täit tõde teada. Nii oleks lihtsam edasi elada ja ühtlasi lihtsam ka asjadest üle ja mööda vaadata. Ikka ju juhtub... Kas peab alati kõik viimse detailini olla lahtiseletatud? Ise mõtlesin küll, et hakkan vähem küsima... Endale keskendumisegagi on raskuseid. Ja kes teab, võibolla rohkem endasse vaadates võib palju rohkem probleeme lahendada ning jääb ära see teiste pilli järgi tantsimine? Kuigi tegelikult on hea mõnikord ka teiste inimeste silmadega ennast vaadata, selleks aga tuleb küsida, isegi kui vastus võib valus olla... Võibolla sellest saab alles vanemana, elukogenumana aru?

Huvitavalt tabav tähelepanek oli ka autoril sisse tuua poisi ja tüdruku vestlusesse vaidlus - kas armastus on nähtav või mitte. Mattise meelest see pole - oleme ausad, eks me mehed olemegi pimedad selle koha pealt (no ok, mitte AINULT selle koha pealt). Kuigi tegelikult ma kirjutan kahe käega alla Liina arvamusele - mida rohkem Sa armastust varjata üritad, seda nähtavam see on. Kuigi Baricco "Novecento"-le tagasimõeldes, kus sealne peategelane luges inimeste silmadest kõikvõimalikke asju välja ja see oli minu jaoks natuke liig, siis armastust silmadest välja lugeda - see on täiesti võimalik. Tegelikult selline väljapaistmine võib olla ka hukatuslik. Sest mida kõike pole inimesed sellise võimuga võimelised peale hakkama. Eriti kui armastus on vaid ühepoolne...


Lavastusliku külje pealt on mul nii palju kiidusõnu, et isegi kõiki mõtteid koondada on raske. Gerda Kordemetsa jaoks tundub see olnud tõeline armastust täis projekt. Projekt on isegi kuidagi kohatu sõna siinses kontekstis, sest projekt on justkui kalkuleeritud ja külm ja majanduslik. Kuid see lavastus tundub kiirgavat armastust. Kusjuures mul on alati jäänud mulje, et Kordemetsale endale meeldib väga Laine Mägi. Vastupidiselt minule, kuigi siin tükis oli ta kui loodud selle rolli jaoks! Võibolla paljuski tänu oma tantsuõpetaja taustale? Sest õpetajana mõjub ta väga orgaaniliselt. Orgaanilisemalt kui näitlejad tavaliselt. Laskumata trafaretsustesse vaid juskui tõesti elades seda rolli. Isegi nii kaugele, et mul tahtis etenduse ajal peaaegu pisar silma tulla lihtsalt sellepärast, et range õpetajanna või direktriss tüdrukud tantsuõhtule lubab :) Selleks peab aga näitleja mõjuma tõesti ehedalt, et puhtalt tema tegelase tegevusest selline emotsioon esile kutsuda.

Kuid tagasi lavastajasaavutuste juurde - see maagiline valgustus koos maagilist võlu omava laemaalinguga. Milline justkui tahtmatult kokkukõlav sümbioos! Valgustus justkui mängis kogu atmosfäärile kaasa - teate neid vanu mustvalgeid filme, kus kontuurid ei ole nii teravad, justkui muinasjutuliselt ja kuntsiliselt mahedad - just samamoodi hakkas see vaatepilt mõjuma, mida õhtu hilisemaks muutus. Etendus algas ju kell 20, kui väljas oli veel valge, kuid lõppes 3 tundi hiljem, kui õues oli juba üpris pime. Täiesti geniaalselt lavastatud rõdu-stseen. Ma ei suutnud muiet tagasi hoida üllatusest, kui rõduäärel enesetappu sooritav tegelane järsku vastaseinas asuvast uksest sisse astub! Selliste hetkede pärast ma teatris käingi - külmavärinad, imetlus, avastamisrõõm, ilu ja heameel kõik ühes naudinguhetkes! Ja kui hästi see kõik veel oli välja mängitud! Selliseid näitejuhtimise ja õnnestunud väljamängimise tipptaseme-hetki oli veel. Esimesena meenub "kirjalugemise stseen" - filigraanne koreograafia - tekitas põnevust ja eheda tunde, et ta ei saa seda kirja kuidagi teiselt kätte. Ja jälle tekkisid assotsiatsioonid - nii "Naerata ometi" päevikulugemisega, kui ka telelavastusega "Uus poiss". Viimasega veel eriti, sest ka seal oli teemaks luuletustekirjutamine, mis "Pruutide kool"-is üheks olulisimaks kõrvalteemaks. Kusjuures kõik luuletused Baudelaire-st Liina Täkeri enda omadeni olid ühtlasi ülimalt head kui ka tervikut ja sisu sobivalt toetavad. Ma olen üsna veendunud, et kõik kirjandust ja eriti luulet armastavad vaatajad said küllaga lisanänni sellist tükist. Kooli ajal oli minu jaoks kirjandustund üks lemmikumaid. Alati kui esimestel koolipäevadel sai uue kirjandusõpiku, oli põnev uurida, millistest raamatutest on seekord väljavõtted. Selles mõttes oli ka eriline mõnu sattuda uuesti "kirjandustundi". Kusjuures kirjandusõpetaja rollis Kersti Tombak oli järjekordselt täistabamus sellesse rolli valikul. Natuke vibalik ja krõnks, loomulikult prillid ninal suurest lugemisest. Kahtlemata võis tema justkui mõneti karikatuursest karakterist välja lugeda veel hulgaliselt taustainfot, mis õnnestus tal oma kehastusega panna ridade vahele - kahtlemata vanatüdruk, hea südamega, keda Liina-sugustel tüdrukutel on lihtne mõnitada, aga kes sellest hoolimata, et see neile hinge torkab, on sellest üle ja hoiab õpetajaneiule kohast pieteedilippu kõrgel.

Veel üks huvitav tähelepanek - ka siin tükis mängitakse ajaga ning ajaga mängimised tunduvad olevat üks kiirtee minu südamesse (vt."Aeg ja perekond Conway"). Huvitavalt on sissetoodud kummituste-teema - vanades mõisades ju ikka kummitab :) Ja korra sai ikka tõsiselt hüpata ka ehmatusest oma toolil :) Kuid lavastusliku külje pealt oli õnnestunult integreeritud tegevused eri ajastutest - nii näiteks justkui selgroona mõisa ajalugu tutvustav toapoiss Karl, kes pidevalt ka aega edasi liigutas (jälgisin kellaaega kuhu ta seieri lükkas - see tundus kummalisel kombel klappivat ka tegevustiku kellajaga stseenis, mis sellele Pruutide koolis järgnes - ei tea, kas kokkusattumus või arvestatud tegutsemine), aga samuti ka eelnevad mõisavalitsejad, kes tõesti kummitustena Liinat külastasid (märkimata ei saa jätta, et käesoleval suvel esietendubki Tõstamaa mõisas nö. mõtteline järg, samuti Kordemetsa lavastuses "Surm, sünd ja laulatus", mille lugu järgibki ühte neist "kummitustest").

Ja eks lavastajale tänu on ka tõenäoliselt see idee, et kaasata tõesti õiges vanuses tütarlapsed tüdrukutekooli rollidesse. Ja ega nad kõik polegi niiväga amatöörid või igatahes kogemust neil tundub piisavalt. Eeskätt muidugi peaosaline, ehk Liina Täkeri rollis särav Triin Tenso. Tema hääles ja mängumaneeris ilmestus mulle 80ndate aastate telelavastuste Anne Paluver (eelkõige Vilde "Tabamata ime"-s). Mõnus alt, mis omakorda lisab tema tegelasele vajalikku sobivat pahelisust, kuid samas muudab ta teistest tüdrukutest nagu natuke vanemaks. Mis elukogemuse allegooriana ju igati toimib. Ta on ju ikkagi "linnaplika", kes on nii mõndagi näinud ja läbi elanud. Tenso riietevahetamiskiirus on nii mõneski kohas lausa imekspandav! Kuid lavale saabub ta alati hingeldamata ja just nii nagu peab. Särts liikumises ja sära silmades - sellest oleks ehk paslikum võrdlus hoopis noore Elizabeth Tayoriga. Tema roll ka areneb läbi tüki ja ka see õnnestub otseselt ju koolitamata näitlejannal väga hästi. Triin on küll varem mänginud näiteks filmis "Klass". Teise Pruutide koolis osaleva "Klass"-i alumni, Mirjam Mesak-iga on mul isiklikus plaanis kummalised lood. Kõigepealt jäi ta nimi mulle meelde Laulukarssselist (oma 10 või rohkem aastat tagasi). Siis valisin selle nime järgi endale interneti alter ego, ainult eesnimeks panin mehenime. Oma vanema lapse koolikatsetel juhuslikult sattusin lugema kooli infotahvlit, kuhu oli üles riputatud direktori kiituskiri temale ja nüüd siis on lauljast saanud järsku näitleja ning ta osaleb ühes selle suve parimas teatritükis! Mida järgmiseks? :) Tegelikult ka siin on tema ilus hääl ja muusikalised oskused hästi ära kasutatud. Inglihäälne elav taustalaul on nii mõneski kohas täpiks i-peal. Samuti üldse kogu muusikaline kujundus. Eriti meeldejääv oli hetk kui Liina laval loeb Heiti Talviku luuletust ja kusagilt saalist väljast, kostub 4 tegelase poolt koostatud ansambli mitmehäälne, sama luuletuse vastulaul (kui ma ei eksi, siis Tätte poolt viisistatud). Ja kõik see kokku on imeilus!

Kuigi kõigile tüdrukutele tahaks siin kiitust jagada, siis olgu mainitud veel, et nende seas tõusis esile Mariet mäniginud Liisa Saaremäel (kes äsja pääses sisse ka EMTA Lavakasse) ning Saara Kadak, kes VKA-s näitlemist tudeerib. Ning kui natuke guugeldada, saab teada, et ta on ka Gerda Kordemetsa, Andrus Vaariku ja Laine Mägiga lõpetanud Tallinna 32.Keskkooli (risti ja põiki selle kooliteemaga Pruutide "kooli" taustal :)) Andrus Vaarik on siin oma tuntud headuses - tihti sobivalt ka ülevoolav - tema rollid olid peamiselt nendes "teistes ajastutes". Markus Robam ansamblist MID ja kahe tüdruku tähelepanu keskpunk mõjub just sobivalt Indrekulikuna. Ja kuna tegelikult toimib seal mõisamajas kool, siis vähemalt ühe tüdruku tuvastasime kooli seintel olnud õpilastest tehtud fotodelt :)


Ka minu kahele teatrikaaslasele meeldis väga! Ühele kuuldavasti eriti köögitädi proua Tamm (Ülle Tamm) ja teisele (juba mainitud) kirjandusõpetaja :) Vaheajal sai nautida Tõstamaa mõisa ilu, süüa jäätist ning arutada esimeses vaatuses õhku lennutatud teemade üle, sest oli mida arutada. Lisaks ka mõisa grüünel kõrguvalt mitmesaja aastaselt tammelt natuke endalegi tema jõudu ammutada. Augustis siis tagasi - ühest tükis kummitanud mõisaprouast ja tema elust täpsemalt vaatama! Too mõisaproua olevat saanud 14 last, kellest 13 surid enne teda... ka siit veel lõpetuseks üks assotsiatsioon - Briti kuninganna Anne, kes valitses 1700ndate alguses, oli 17 korda rase, ent ta elas kõigist oma järglastest kauem...

Hinnang: 5 (Harva kui täiesti klassikaline teater mõjub nii värskena. Kui peaks ühe sõnaga etendust kirjeldama, siis ütleks ILUS. Kui saab juba mõne lausega, siis lisaks ka hästi lavastatud ja sisukas. Mitmeid huvitavaid mõtteid ja äratundisrõõmu oma mõttekäikudest. Ja muidugi elust suurem luule, mis mõjub alati. Justkui tõsieluline, ent ometi väljamõeldud. Kordemets on mänginud tõsieluliste faktidega, umbes nagu Kivastik oma Viinistu "kirjanike-kunstnike" tippnäidendites. Väga palju seoseid üht ja teistpidi. Minu jaoks kahtlemata kõrge kunstilise tasemega. Detailirikas. Soovitaks, et kui järgmine suvi veel mängitakse, siis kindlasti tasub minna. Nüüd aga väiksed linnud laulavad, et etendus lastakse televiisoris ETV2s eetrisse 1.septembril. Jääb vaid üle loota, et teleka vahendusel ei lähe need sügavamad mõtted raisku ja kogu see ilu ka läbi kaamerasilma on adutav nagu kohapeal. Kusjuures pidevalt piletimüügiportaale jälgides usun, et mõlematel aastatel kui see kavas on olnud, pole neil ühtki vaba kohta olnud. Rahvas on justkui üksmeelselt kõik selle "Pruutide kooli" omaks võtnud ja südamesse sisse lasknud. Ilus!)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Pruutide kool

“Pruutide kooli” tegevus toimub Tõstamaa mõisas aastail 1926-27, mil seal avati üks Otto Strandmanni uue majanduspoliitika viljadest – kodumajanduskool tütarlastele. Rahvasuus hakati seda kooli kutsuma „pruutide kooliks”.
Vastsesse majanduskooli asub teiste hulgas õppima Pärnust pärit sinisukk Liina Täker. Liina ei tule siia kooli vabatahtlikult – sellise sammu astub ta isa survel, kes peab Liina eluhoiakuid liiga vabameelseiks.
Elu kodumajanduskoolis annab lobeda eluga harjunud Liinale nii mõnegi valusa õppetunni. Oma osa selles on nii värvikatel õpetajatel, kaasõpilastel kui ka noorel kunstikul Mattisel. Ent tema suurimad õppetunnid sõlmuvad kummalisest asjaolust, et Tõstamaa mõisa ühe kambri lakke lasi mõisa viimane omanik, orientalist Alexander Stael von Holstein, maalida püramiidi kujutise...

Liina Täker on ajalooline isik, kes sündis näidendi-Liinast küll umbes 30 aastat varem, emigreerus hiljem Ameerikasse ning sellega tema jäljed kaovad. Eestimaale jäi teda meenutama Eesti Kirjameeste Seltsi luuleauhind ning luulekogu.

Lisaks kolmele Tõstamaa parunile (Christopher von Münchausen, Heinrich von Helmersen ja Alexander Stael von Holstein) ja ühele parunessile (Anna Meyer von Gyldenfeldt), on päriselt elanud ka „pruutide kooli” juhataja prl Anete Tepe ja õpetajanna prl Alu ning mõisa toapoiss Karl.

Lugu ise (va mõned ajakirjandusest pärit faktid Tõstamaal sel perioodil toimunust) ja Liina Täkeri seosed Tõstamaa mõisaga on aga Liina venna Aleksanderi lapselapselapse Gerda Kordemetsa väljamõeldised.

“Pruutide kool” on ühenduse R.A.A.A.M. ja Tõstamaa valla koostööprojekt – lavastuses teevad kaasa kohalikud harrastusnäitlejad, ka kujundus ja kostüümid on valmistanud Tõstamaa inimesed.

Osades Triin Tenso, Andrus Vaarik, Laine Mägi, Markus Robam, Hannes Prikk, Kersti Tombak jt.
Lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Liina Tepand. Muusikalina kujundus: ansambel MID.

Esietendus 3. August 2011 Tõstamaa mõisas

Laupäev, 21. juuli 2012

Nähtamatu maja - Endla


Tänapäeva Eesti. On kaks venda - Ralf (Bert Raudsep) ja Martin (Sten Karpov), on vanaema (Helle Kuningas), on vanaonu (Indrek Taalmaa). Lisaks veel ühe venna tuttav Nora (Kaili Viidas), kes saabub maja ostma koos oma elukaaslasega (Jaan Rekkor), sest mamma kolitakse linna ja üks poistest on rahahädas. Külla saabub ka lastekodu direktriss Helga (Triin Lepik), kes on tulnud vaatama seda sama maja, mida mamma on lastekodule pakkunud tasuta suvekoduks. Kõigil on oma saladus kanda, kõigil oma mured murda.

Etenduse suurim miinus on tema lugu. Näidend lihtsalt on liiga nõrk ja kui otse välja öelda siis pärast selle kalkuleeritud ülesehituse selgumist ka üpris igav. Näitlejatele küll jagub materjali mida mängida, ehk emotsioone, mida välja elada. Kuid mõni neist haarab väga tavaliselt, ehk otseselt oma karakterist kinni ning seega ei mõju karakter ei usutava ega ka kaastunnet esilekutsuvana. Küll aga pole see otseselt näitleja süü, sest need karakterid astuvad pilti, ehk tegevusse nö."tühjalt" kohalt. Kalkuleerituse all pidasin silmas, et kõigil tegelastel on "üks saladus", mis tüki jooksul paljastub. Lugu ise ei arenegi otseselt kuhugi - on vaid seletused, mida keegi kunagi tegi ja sellepärast on tal nüüd selline taak kanda. Ja ma kaldun arvama, et just sellepärast, et kuna karaktereid ei ole arendatud loo käigus ning tegevuslike omapärade või vaataja ettekujutluseks piisavalt toidetud infoga, vaid pigem just nimelt nende oma jutustuste läbi, ei suuda neile tegelastele kuidagi ka kaasa elada. Nad on kurvad, ent neist lihtsalt polegi nagu eriti kahju. Erandina ehk vaid mamma, kes on ju selline tüüpiline muretsev vanaema a la "Sa oled nii kõhnaks jäänud, et tule nüüd söö neid ahjusooje saiakesi", kuid dimensioonina siis ka lisaks see suur saladus, mida ta endas kannab. Lisaks veel kadunud mehe päevik, mille üks poistest leiab. Kuid nii mitme tegelasega ja nii pikaks (koos vaheajaga kestis see umbes 2 ja pool tundi) etenduseks on sellest siiski vähe. Näitekirjaniku kiituseks tuleb siiski öelda, et mõned huvitavad ütlused on siia-sinna sisse pikitud (näiteks "taevasse minekut harjutama" :)).


Selle tüki väärtuseks pean mõnda huvitavat lavastajaideed ja eelkõige kahe näitleja tööd. Kui Helle Kuningas lavale ilmus, tundsin ma esialgu heldimust. Nii hea on teda jälle laval näha! Võimas ja selge hääl, käbe ja sire kuju. Kuigi esialgu mammana seal ringi toimetades tundus, et ta polegi saanud midagi otseselt mängimiseks, kuid kui ta jõuab oma pikema monoloogini sellest kuidas ta vanglas oli, no see oli täiesti klass omaette! See närvilisusega küllastatud tundeküllane lugu naisest, kes on pidanud oma lapsest loobuma ja miks ta seda tegi, tekitas vast ainsa loo sügavama dilemma. Kas ema võib oma lapsest loobuda mingil egoistlikul põhjusel. On see õigustatud? Laps pole ju selles süüdi, aga see kes emast ilma jääb ja seeläbi ka karistatud on ju tegelikult laps! Ma ei õigusta ega mõista ka hukka selle naise otsust. Seda ei oskagi nagu täie õigusega teha. Mehena veel eriti, sest mina ju ei saa sellises olukorras ollagi. Kuna see lugu jõuab vaatajani mamma valu läbi, siis loomulikult hakkab temast inimlikul tasandil kahju. Ja kogu see lastekodu-teema, eks ta tundis ka ise endal kõva võlga kukil...

Teisena tahaksin esile tõsta Indrek Taalmaa mängu. Vanainimest võibolla polegi nii raske teha, kuid Taalmaa puhul pidi ikka natuke aega vaatama, et kas see tõesti on tema :) Tegelikult meenutas ta minule Feliks Karki (võibolla peamiselt prillide kuju tõttu), kuid tegelikult see pisikeste detailide, nagu suumatsutamiste ja liikumisaeglusega mõjus see roll väga küpse ja läbitunnetatuna. Sellisel tasemel vanemat inimest ikka igaüks ei mängi. Taalmaa saladus oleks võinud olla palju mahlasem. Mu enda ettekujutus hakkas palju huvitavamaid süžeeliine punuma. Tänapäeval ju enam tabuteemasid pole ning sellepärast mõjusidki suurem osa neist inimeste muredest justkui liiga tavalistena. Kõik on juba kusagil olnud ja neis pole piisavalt teatraalsust või draamat.

Lavastuslikust seisukohast oli kõige põnevamaksloomulikult "heliga mängimine". Klaaside kokkukõlamine, kuigi tegemist oli lihtsate topsidega, fotoalbumi lehekülgede sahinad, sammud ja muu. Kuid vaid niikaua, kui mamma mängus oli. Kas vaataja oligi asetatud mamma pähe? Läbi elama eelkõige tema tundeid... ja sellepärast kõik ülejäänud karakterid jäidki nii kaugeks? See on iseenesest lavastaja poolt kaval trikk sellele tekstile elu sisse puhumiseks, kuid kahjuks ei tööta kui seda tükki sellelt seisukohalt kohe algusest peale ei hakka vaatama. Võibolla ma lihtsalt olin liiga aeglane sellest arusaamiseks, sest samuti mängis ju kohe algusest peale taustamuusika, mille taktis vaid mamma teeb mõned tantsusammud. Teiste jaoks polekski nagu seda muusikat. Ja vaevalt, et tüki alguses laval olevad poisid sellise (vana ajastu) muusika mängima oleks pannud, nemad mängisid pigem Bondi-mängu nutitelefonist...
Lavastuslikust seisukohast oli Andres Noormets ka huvitavalt seadnud lava - vaatajate vahele, projetseerides mõlemale otsa seinale vanu fotosid, mis ilmselt peategelasega justkui kummitades ka muul ajal kui ta fotoalbumeid vaadates - kaasas käisid. Väga orgaanilisena mõjus ka tegelaste lavale liikumine kahe vastastikuse seina keskelt, samal ajal mängides siiski rohkem just ristipidi liinil - mõlemas otsas olid lauad ja toolid - ühes söögilaud, teises piltide sorteerimiseks väiksem laud.

Poistest rääkidest, siis ei saa mainimata jätta ka heameelt, et Bert Raudsep on endale koduteatri saanud. Ta on minu meelest igati väärt lisa Endla trupile. Kunagi Linnateatris jäi ta nagu teiste varju ja vahele, kuid nüüd Endlas, ma usun, et ta saab päris palju esirolle teha. Teda on huvitav laval jälgida ka. Ning mida aeg edasi, seda huvitavam. Temas on mingi flegmaatilisus, mis võib templina ta külge jääda, aga meenutades näiteks Tõe ja õiguse 2.osas tema pealekaebaja-rolli, siis see oli kaugel ka näiteks seekordsest Ralfist. Kuigi tegelikult siin tükis ta just eriti midagi põrutavamat teha ei saagi. Sten Karpov on minu meelest alati hea, ükskõik mida ta ka ei teeks. Samas tema stiil on viimasel ajal natuke liigagi tuntav (kuigi eks kunstniku tunnus pidavatki temale omane stiilitunnetus olema). Ilmselt oma tüüpmängimisest lahti murdmiseks on vaja mängida veel ja teineteisest erinevamaid karaktereid (kuigi tegelastena olid ju näiteks ka mõni nädal varem nähtud Ekke Moor ja Nähtamatu maja Martin üpris erinevad ning erinevalt oli ka Karpov neile lähenenud ja ometi mõjusid nad sarnaselt. Lisamärkusena pean tunnistama, et kuigi Ekke oli vähem erilisem karakterina, õnnestus see minu jaoks paremini. Eelkõige vist emotsioonide rikkuse ja karakteri arengu mõttes). Kuid nagu öeldud, minult meeldib lihtsalt ta stiil, mida iganes ta ka ei teeks. Kuigi tegelikult ei paku midagi uut ka ei Kaili Viidas ega ka Triin Lepik. Ka nendel on vist veel vaja natuke liha luudele saada, et erinevamaid maske endale suudaks ette panna. Nimesid seekord mainimata, siis mõni näitleja neist suudab lausa häirivalt vale emotsiooniga teist tegelast rünnata. Vaatasime oma teatrikaaslasega teineteisele korra isegi otsa, sest "inimesed ju päriselus nii ei tee". Ja ma mõistaks, kui sisulises mõttes tükk ei pretendeeri realismile, aga sedapuhku oli ju tegemist rõhutatult realismiga. Meenus just üks äsjanähtud film, kus üks tegelane avas koputajale ukse ja enne kui too jõudis midagi küsidagi, hakkas majaelanik juba karjuva tooniga ja eemaletõrjuva olekuga tulijaga suhtlema. Nii ju ei tehta, enne ikka kuulatakse ära või uuritakse, kes tulija on ja mis ta soovib. Samas hoogu oli küll kogu trupis ja see muutis näiteseltskonna justkui lahusolevaks oma karakteritest. Näitlejatele elasin kaasa, aga nende karakteritele küll mitte. See pole ju normaalne? Õige ammugi mitte?

Ametlikult oleks pidanud Nora meest mängima Ago Anderson, kuid minu nähtud versioonis esitas seda osa Jaan Rekkor. Silutud juuste ja vastiku olemisega tüüp, kes süüdistab naist pisikese alastistseeni pärast filmis või teatris ning kes ilmselt juba pikemat aega alandab teda ja mingil põhjusel peab ennast naisest paremaks. Ehtne oma naist allasuruda üritav isane. Hämmastav, et ta juba varem pole kätega naisele kallale läinud... kuigi kes teab, võibolla on ka - kirjanik seda välja pole toonud... Kohati oli tunne, et mees on hoopis naise agent või eestkostja, mitte tema mees. Närviliselt kõndimas mööda lavaäärt. Meenus sellest sidusest Noormetsa lavastatud "Janu", ka seal kõnniti(joosti) mööda lavaäärt ringiratast. Kusjuures Noormets mõnikord valib oma lavastatava materjali täiesti mööda - Nähtamatu maja ja Janu lisaks ka Lõpp... aga vähamalt sama tihti ta ka õnnestub - Ballettmeister ja Mässajad näiteks olid ju väga head! Kuid olenemaa materjali tasemest, on alati tema tükkides tunda lavastajakätt ja see on publiku jaoks igati teretulnud! (Just sellepärast tahaks väga näha ka Hamlet Andreson-i.)

Hinnang: 2+ (Teksti ja loona liiga tavaline, liiga lihtne, liiga mitte-oluline, liiga tuttav, liiga igav. Tänu headele näitlejatele ja huvitavale lavastusele oli siiski midagi võimalik päästa, kuid mina käin lõppude lõpuks peamiselt ikkagi lugu teatrist otsimas. Seda ma sealt ei saanud. Minu teatrikaaslane soovis lõpupoole pimedatel hetkedel, et me keset etendust saalist välja hiiliksime. Mina siiski nii halvaks seda ka ei pidanud. Kuid nagu mainitud, kokkuvõttes midagi muud erilist peale mõnigate lavastuslike komponentide, Helle Kuninga osalemise ja sügava rollitunnetuse ning Indrek Taalmaa tähelepanuväärse vanuri-rolli seal polnudki. Ja mis mõttes maja oli "nähtamatu"? Kelle jaoks nähtamatu? Miks nähtamatu? Sellele küsimusele mina vastust ei suutnud tuvastada. Maja oli küll keskne, sest toimus majast lahkumine ja selle tuleviku otsustamine. Vana naine oli linna kolimas ja maja ümber käivitus tants - üks tahtis müüa, teine kinkida. Üks vajas raha, teine hingerahu. Aga nähtamatu polnud see teps mitte. Pigem just eriti nähtav.)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Nähtamatu maja
Draama 

Tegijad

  • autor Tiina Laanem
  • lavastaja, kunstnik ja helikujundaja Andres Noormets
  • valguskujundaja Karmen Tellisaar
  • videolahendused Argo Valdmaa
osades Bert Raudsep, Sten Karpov, Helle Kuningas, Ago Anderson, Kaili Viidas, Indrek Taalmaa, Triin Lepik

Tutvustus
Elsbet on senini elanud vanas majas metsade vahel, aga nüüd ei saa ta seal enam üksi hakkama ning peab seetõttu linna ühetoalisesse korterisse kolima. Elsbeti lapselapsed Ralf ja Martin tahavad maja maha müüa ja teevad plaane, mida saadud rahaga peale hakata. Ralfi tuttav Nora ongi ammu soovinud endale maakodu, mis pakuks rahu ja vaikust. Elsbet ise kingiks maja parema meelega ära neile, kellel seda rohkem vaja oleks. Selgub aga, et viimane sõna jääb majale endale – juhuslikult pööningult leitud päevikutest tulevad ilmsiks saladused, mis pööravad nii mõnedki senised arusaamad inimestest ja sündmustest pea peale. Maja on ainult fooniks sellele, kuidas mälestused ja minevik inimesi oma haardes hoiavad ning olevikku ja tulevikku mõjutavad.
Näidend märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri poolt korraldatud näidendivõistlusel 2011!
Esietendus 14. aprillil 2012 Endla teatri Küünis.