Kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse / Не удивляйся, когда придут поджигать твой дом - Vaba Lava Narva ja Vene Teater


Töötasin aastaid EASis, peamiseks tööülesandeks - meelitada välisinvestoreid Eestisse. Tihti olime otsustajate "finaalis" koos Poolaga, sest meie tolleaegne profiil oli võrdlemisi sarnane. Meie võitsime, kui investorid olid huvitatud rohkem kvaliteedist kui kvantiteedist ning ei vajanud suurt määra töölisi, pigem väiksema firmaga alustamine ja siis järk-järguline kasvamine. Poola võitis kui plaan oli kohe suur tehas luua või kolida või kui oli vaja ka arvestatavat kodumaist tarbijaskonda. Meie elanikkonna arvu vahe on ju suisa üüratu - Eesti 1,3 miljonit peaaegu 40 miljoni Poola elaniku vastu!

Tänapäeva majandusmaailm on ka see, mille sagarad risti ja rästi on põimitud läbi eile oma Tallinna esietenduse saanud ja Narvas juba 18.01 esietendunud, Vaba Lava Narva teatrikeskuse ning Vene Teatri ühistööna valminud, Juri Muravitsky lavastatud "Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse".

Oli see vast pauk! Midagi sellist polegi oma elus veel teatrisaalis näinud - techno-draama! Mis pealegi baseerub tõsielulistel sündmustel.

Lugu ise on lihtne - Poolas on itaallaste kodumasinate-tehas, kus otsustatakse raha pärast (nagu ikka!!!) välja lülitada ohutussüsteem. Üks töölistest jääb seetõttu pressi vahele. Töölise noor naine hakkab uurima, mis ikkagi toimus. Kaaslaseks mehe õde. Vaheldumisi järgib lugu seda noort naist oma mehe õega, töölisi, kes lahkunuga koos töötasid, poolakast direktorit, itaallasest direktorit ning lisaks veel itaallasest investorit. Hierarhia on ju sellistel suurtel ettevõtetel alati mitmekihiline. Lisaks saab sõna ka üle-laipade-astuv, karm ja otsekohene jurist. Naine arutleb palju oma õega, aga siis võtab ka tee jalge alla tehasesse, et täpsemat selgust saada...

Tegelikult see lugu siin on teisese tähtsusega. Sama palju "lugu" saab igast neist karakteritest eraldi, mida näitlejad esitavad. Tavaliselt mind ärritab kui näitlejad terve oma rolli lahendavad karjudes, aga kummalisel kombel siin ei häirinud see karvavõrdki. Eks tehnilises mõttes - kogu etenduse möllab technomuusika, mis annab edasi industriaal-keskkonna vaibi. Aga ka mängu mõttes oligi see vajalik, sest nad kõik laval olid teatavad stereotüübid - kuigi üldsegi mitte lihtsalt stereotüüpselt mängitud. Selles mängus nimelt oli kihte mitu, mis kõik kokku lõid teatava, kõigile tuttava inimtüübi. Karakteriloome-meistriklass! Kehvad näitlejad seda välja ei mängi, aga kõik need Vene Teatri inimesed, kes olid siinsetesse rollidesse kaasatud, olid erakordselt head ja kõigele lisaks ka sümpaatsed (isegi kui nende mängitud karakter seda polnud).

Tänu sellele muusikale, märkasin ma keset etendust, et tantsin oma toolil istudes. Jah, sisemiselt, aga täiega! Ja tantsisid ka tegelased laval. See, mida selle erilise karakteriloome all silmas pean on see, et näitlejatel on muidugi kõigil oma rollikohane tekst, mida nad esitavad. Aga lisaks sellele on neil kõigil teatav kehahoiak, ilmestamaks nende tegelase olemust ja meeleolu. Lisaks kehahoiakule on neil ka näoilme, mis annab omakorda edasi veel kolmanda tahu tegelasest.

Tahakski pigem rääkida nendest inimtüüpidest. Kindlasti erinevad vaatajad tõlgendavad neid isemoodi, aga minu jaoks oli just see üks Muravitsky lavastuse huvitava ülesehituse olulisemaid komponente.

Kõigepealt tuleb mainida, et olgugi, et tegelased laval eriti teineteisele otsa vaadates ei suhelnud - nad vaatasin publikkusse ka hetkedel kui rääkisid teineteisega, siis selles hoolimata tekkis kummaline ja eriliselt teistsugune ansamblimängu tunnetus. Tegelased tulid üks, kahekaupa, kolmekesi või suurema kambaga "lavale" - plaatidest laotud "tehasepõrandale" ning tantsisid - igaüks omalaadsete liigutustega. Kõik ju tantsivadki natuke erinevalt... aga see ilmestas seda pidevat oravarattas olemist, milles me inimesed pidevalt oleme - alati tormamas kuhugi, alati vaja midagi ära teha, alati närvilised. Aga samas see kiire elurütm - sellest ei saagi teisiti läbi. Tuleb seda elutantsu kaasa tantsida, muidu kukud rütmist välja ja jääd teistele jalgu või veel hullem - suure pressi vahele...

Kuigi ühtegi näitlejat otseselt ei saa nimetada peategelase-rolli täitjaks, sest nad kõik on enam-vähem võrdselt palju laval, siis kesksemaks tegelaseks tõuseb muidugi see noor naine, keda esitas Karin Lamson. Kui ma Vene Teatri väiksest saalist pärast ühevaatuselist etendust väljusin, siis just Karin oli see, kellest mu teatrikaaslane oli kõige suuremas vaimustuses. Me mõlemad oleme 40sed ning tuleme sama-aegsest lapsepõlvest. Aga Karin oma üliinnuka ja teatava noorusest tingitud päikselisusega selles rollis, endal käed ähvardavalt rusikas, selg natuke küürus, sest pea on ettepoole lõuast pisut eendatud...aga eriti just see, kuidas ta rääkis - tõi meelde kõik need lapsepõlve pühapäevahommikused vene lastefilmid, kus agarad pioneerid olid õiguse eest väljas. Fantastiline lahendus rolliks!

Ka minu üheks lemmikuks olin Karin, tegelikult on sellest ülikõvast ja ühtlaselt heast trupist isegi tobe "lemmikuid" välja tuua, sest nad tõesti kõik olid head, aga siiski mõjusid mõned rollilahendused eriti huvitavatena. Minule enda lemmikud näiteks olid Alexandr Domowoy ja Sergei Furmanjuk. Alexandr'i viis mängida alfa-isast, kui temaga koos laval viibis keegi teine, aga siis kui ta üksi seal mängis-jutustas, siis naeratas üle terve kere ning lasi end lõdvaks ja mõjus hoopis pehmona. Nagu need kõvad macho-isased on :) Alexandr pälvis ka keset etendust publikult aplausi ja seda ei juhtu ju eriti tihti... Nimelt tuli välja, et ta on päris äge tantsija ning turjalt maast jalgele hüppamine võttis ahhetama küll! Ja Sergei, kelle koristaja-tegelane muidu selline suurte silmadega ja madalama klassi tööline, aga igal võimalusel tähtsust täis läheb ja tema käed liikusid kõige suurema kaarega. Koomiline oli teda vaadata, ükskõik kas tekst oli vahepeal tõsine või mitte. Mingi robotliku nõksu oli ta ka oma liikumisse sisse pannud - ka tekstist selgub, et omanike ja bosside jaoks "töölised" ei ole "mitte keegi"... nagu masinad, mis raske töö lihtsalt käsikimise (loe: nupuvajutamise) peale ära teevad. Sergei sai igatahes iga kord mul suu naerule kui ta lavale ilmus! Lahe tüüp!

Muide huumorit on selles tõsises tükis päris piisavalt. Näiteks üks mu lemmikuid "pisikesi" lugusid suure loo sees oli just Alexandri esitatud kondoomipakendaja lõik. Eriti see kuidas naine ta maha jättis ning kui mehel järsku plahvatas, et mis siis kui too, kelle pärast ta maha jäeti, ehk ex'i uus peika tema pakendatud kondoome tema ex-iga voodis kasutab... :)

Lisaks sellistele mängulistele jutulõikudele, oli ka tekstis palju sõna-mänge, mida muidu näiteks Uku Uusbergi kirjutatud näidenditest võib leida. Need annavad alati nii palju vaatajale peas kaasamängimiseks juurde - et kuidas see mõte nüüd niimoodi sõnadesse võib olla mixitud :)

Jätkades loodud tegelaste tutvustamist, siis ei saa üle ega ümber Tatjana Kosmõninast! Oi minule meeldib kõik mis ta laval teeb. On see siis ullike naine, allasurutud naine või nagu siin - karm ja sirgeselgne surnud mehe õde, selles naisnäitlejas on nii palju peidus ja oma praeguses vormis võiks öelda, et ta on oma tippvormis. Ma ei ole just väga tihe Vene Teatri külaline, aga tema on kindlasti üks, keda ma näha loodan. Teine Vene Teatri tippnaistest on Natalja Dõmtšenko, kes ka osaliste nimekirjas figureeris, aga teatrit alguses vaatama asudes märkasin teda hoopis publiku poole! Mõtlesin veel, et kui on üks vaatus, et kuidas ta siis poole pealt lavale ilmub... Aga ei, nad mängivad kordamööda bitch'iliku naisjuristi rolli. Seekord oli Alina Karmazina käes kord ja ega ma ei kurda! Alina on selline powerhouse laval! Sushi tollele juristile ei meeldi, talle meeldivad spagetid! Ja kui peabki paar pala seda rõvedust sööma, siis ta läheb koha pärast ja oksendab need välja. Ta teab mis ta teeb ja on tegelikult terve elu teadnud. Just lapsena. Ta sõidab kõigesti ja kõigist üle kui vaja. Temaga juba ei mängita - tema mängib kõigi teistega... kui tahab ja kui selleks vajadust on. Nõnda surub ta ka tapetu naist maha. Sellised tüübid juba oskavad!

Veel tahaksin mainida ära itaallasest direktori, keda esitas Ivan Aleksejev. Minu jaoks uus tutvus, kelle tantsuliigutused olid hoopis rohkem peo- ja võistustantsu-maailmast. Jällegi isemoodi tüüp. See, kes tahab puhkusel käia palmi all ja siis kõigiga oma fotosid jagada. Siin tükis küll tuli jutuks, et neil on jõulude ajal selline komme perega neid pilte vaadata... seda ta muidugi rääkis alluvatele, kellel võib-olla pole võimalik teha selliseid sukeldumis-reise... aga inimtüübina täpselt see inimene, kes sotsiaalmeedias oma reisipilte jagab, et siis teised ahhetaksid... kuigi tegelikult kedagi teist ei koti :)

Kiiresti mainin ka veel ära, et Igor Rogatšov annab vajalikku tasakaalu ja sügavust, muidu üsna nooremaealisele trupile. Tema poolakast, nö. kohalikult valitud juhataja tehasele on natuke kahe tule vahel - teisalt töölised, kes igaüks on isemoodi ja teiselt poolt itaallasest direktor ning itaallasest investor-omani, kes kõrgemalt poolt oma nõudluste-nägemustega ta kikivarvul liikuma panevad. Ja itaallasest investor - Daniil Zandberg, lakutud juustega, kes ei pea paljuks ka noorele lesele keelt kõrva ajada, kõik loomulikult tagamõttega kaitsta iseennast ja oma investeeringut, ehk siis raha-raha-raha!

Sellise puzzle ehitavad need tegelased kokku. Pealkiri viitab ühe madalama haridusega(?) madalamal positsioonil oleva töötaja ähvardusele - oma bossile - kui asjad ei lähe päris nii kui ta soovib... Jah kõik me oleme teiste inimeste poolt tekitatavas ohus - "töötajad", sest nendele ei mõelda suures rahateenimise - ja kokkuhoiupoliitikas, teisalt nendel töötajatel on ka piirid talumises! Nii võib see viga ettevõttele või ettevõtjale veelgi suurem olla. Kus on see balanss... eks seegi ole üks ettevõtluse ehk ka majanduse olulisi küsimusi.

Kuid ikkagi jõuame ringiga tagasi selle vormilisele küljele. Midagi "sinna suunda", kuigi hoopis õues ja suvel mängitud, oli mõned head aastad tagasi Tiit Palu lavastatud Mats Traadi "Tants aurukatla ümber", kui Palu pani oma tegelased-näitlejad terve etenduse aja ringiratast jooksma ning samaga oma teksti edastades, koos ähkimise ja puhkimisega, andis see nii aurukatla puhisemise kui ka pidevas töörügamises väsimise teise tasandi lavastusele. Siin siis tantsuliste liigutustega on see mingi teine tasand lisatud... Lisaks on täiest eraldi režii Priidu Adlase valguskujundusel! Kaasa aitamas kerge toss, mille abil kohtvalgustite alla tekivad õhku valgussambad. Ning põrandaplaatidel oleks nagu ka lambid, kuigi tegemist on ülaltuleva valguse peegeldusega. Lummav. Lagi, millel lambid asetsevad, liigub - vastavalt vajadusele kas alla - mänguruumi ahtamakse tehes ja "ahistades" seal olevaid tegelasi, või teatud kohtades lampide süttimisega liikumiseks mõeldud teed näidates. Seda režiid on siin nii üht kui teist kihtipidi, ja lampidelagi isegi kõigub vajadusel, jällegi teatud efekti loomiseks! Erilised, kuid konteksti sobituvad värvilised dunkelikud kostüümid Kalle Aasamäelt on teksti teemadest integreeritult kunstiliseks toeks! Ja Olga Privise koreograafia - no lausa vaimustavalt hea! Eriti need soolo-lõigud, kuid siin on tants näitlejatele toeks karakteriloomel, seega täiesti omaette režii on ka Olgalt kogu sisule! RedHaus'ilt "kujundus" on ilmselt terviknägemus ning kõige kokkusidumine kunstnik-lavastaja Piret Peil'ilt - mitmed neist nimedest kerkivad kindlasti uuesti esile aasta lõpus kui läheb parimate kohta kokkuvõtete tegemiseks 2019.aasta kohta!

PS. Vaatasin seda Vene Teatri väikses saalis ja minu teatrikaaslase kõrval istus teatrikriitik Boris Tuch, kes kirjutas kõik kohe vaadates oma märkmikusse üles. Mina nii küll ei saa nii. Minu arvates oluline on ikka see, mis meelde jääb ja mis tunne pärast üldiselt tekkis, isegi kui see tunne ongi teatud detailide kohta. Vähemalt oli tal korralik märkmik ja mitte mingi paber, nagu mõni teine kriitik kasutab ja siis krõbistab sellega nii, et kõiki teisi tema ümber istujaid ka häirib. Küll, aga vaatas ta pidevalt kella... miks? Ilmselt poleks ma Boris'i tegevust tähelegi pannud, kui tema teisel pool kõrval istunud naisterahvas, samuti ilmselt venekeelse ajakirjanduse teatrikriitik, kellel märkmik ja paber käes ja kes tüki alguses sinna küll kirjutas, kuid üsna peatselt magusasse unne suikus. Siis päris magama jäi ja üle poole tükist ta seda küll ei näinud (kuidas sellise ägeda muusika ja ägeda mängimise sees üldse magama on võimalik jääda? - no ilmselgelt ei olnud ta selle tüki sihtgrupp). Siis lõpu eel uuesti virgus ja uue hooga märkmeid hakkas üles kirjutama. Ma südamest loodan, et ta ei võta selle tüki kohta sõna, sest ta tegelikult ju EI NÄINUDKI SEDA!

See nö. Tallinna-esietendus oli üldse harukordselt palju teatri- ja ajakirjanduse inimesi kokku ajanud. Ju kõigil on "nina" heade asjade peale!

Hinnang: 4+ (Eriliste lavastustega on ikka see nii, et need kas ei meeldi üldse, sest võivad ju olla teatavad põhjused, miks üht või teist asja pole teatris kasutatud - kõik lihtsalt ei toimi teatrilaval. Või need erilised lahendused on originaalsed ja üllatavad ning avardavad teatripilti. See siin oli väga äge! Lavastajanägemus on siin tugev ja omanäoline! Tahaks vägagi kiita Juri Muravitskyt ja loota, et selle, mh. Kuldse maski Venemaal võitnud lavastaja tegemisi Eesti teatris saab ka tulevikus näha. Tal on seda erilist "silma", igatahes selle ühe teatrikogemuse põhjal hinnates. Lisaks jätsin siiani mainimata, et kõik need stseenid olid jagatud nö. peatükkidesse. Kokku kogunes neid umbes 30. Iga kord jooksid tagaseina tablool ka nii stseeni pealkiri, milleks tihti oli loosung või küsimus, aga ka selles stseenis osalevad tegelased. Ka see elektrooniline riba tõi oma industriaalsuse mõõdet suurendava efekti juurde. Kuigi lava on üpris tühi, aga kõik see valgus, liikumine, kostüümid, loovad põneva maailma. Maailma, mis tegelikult on vägagi tuttav, sest me kõik just praegu elamegi selles! Siin see on lihtsalt loodud mingit uute vahendite kombinatsioonina, mis ei mõju "tehtult", vaid kõige parema mõttes kunstina - põneva kunstina. Ja see techno - nii konteksti sobiv, samas nii äge! Soovitan! Eriti vanusele 16-50...55, eriti neile, kes teatrist midagi omapärast otsivad, kuid siiski sisukust soovivad selle omapärasusega koos. Ilmselt ei saanud ma detailideni kõigest aru, aga siin polegi see nii oluline. Eesti keeles loetakse küll kõrvaklappidest teksti ka, seega saab "tuge" kui vaja. Aga siin saab aimu ka vähema venekeele oskusega vaataja, milles asi seisneb. Seda on ka lihtsalt äge kogeda ja vaadata ja oma toolis, oma peas, 1 tund ja 45 minutit kaasa tantsida! Nagunii me tantsime oma teadmatagi seda elutantsu, aga siin saab seda teha ka teadlikult ja meie ümber toimuva elu üle pisut järele mõelda :))


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Nikolai Alhazov'i tehtud fotod):

Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse


P. Demirski
  • Techno-draama

Väike saal

Vene Teatri ja Vaba Lava Narva teatrikeskuse koostööprojekt 

Soovitatav vanusele alates 16+
Etendus kestab 1 tund ja 40 minutit
NB! Etenduses kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid
Lavastus põhineb tuntud Poola dramaturgi ja ajakirjaniku Pavel Demirski samanimelisel ühevaatuselisel näidendil, mis valmis koostöös Paulina Muravskajaga. 
Näidend põhineb reaalsetel sündmustel. Ühes tehases lülitati tööviljakuse  suurendamise eesmärgil  välja ohutussüsteem, mille tagajärjel sai pressi all surma üks tööline. Loo peategelane on selle mehe noor lesk. Õiglust taotledes alustab ta võitlust süsteemi vastu. 
Lavastaja Juri Muravitski:
"...Selles lavastuses on esiplaanil aktiivne kodanikupositsioon, milles on tunda Bertolt Brechti mõju. Minu arvates on ta 20. sajandi teatri võtmekuju, kes mõjutas kaasaegset teatrit palju rohkem, kui oleme harjunud tunnistama. Selles, kuidas tekst lavalt saali kandub, on samuti tunda Brechti. Žanri määratlemiseks sobiks kõige paremini sõna "techno-draama". Lavastuse muusikaline ja kunstiline vorm viib meid korraga nii tehasesse kui ööklubisse. Tegevus hargneb katkematu, kord vaevu kuuldava, kord valju elektroonilise rütmi saatel, mis meenutab töötavate tööpinkide müra. Selle loo tegelasi mängivad näitlejad on pidevas liikumises, lõputus tantsus või tormamises enda eesmärgi poole. See liikumine ei tohi katkeda..."
Näidendi autor Pavel Demirski on Poola ajakirjanik, tuntud Poola vasakpoolse ajakirja "Kriitika on poliitiline" kolumnist, dramaturg ja esseist, manifestide autor, teoreetik ja ühiskonnategelane.
Esietendus Narvas 18. jaanuaril ja Tallinnas 29. jaanuaril 2019
Osades:
Lavastusmeeskond:

Esmaspäev, 28. jaanuar 2019

2018 Teatriaasta Tipud. 2.osa - TOP 100 parimat teatrielamust - Edetabel


3 suurimat sündmust minu jaoks, millega möödunud TEATRIAASTA ajalukku läheb on muidugi NO-teatri hüppamine ühe hooga NO30lt NO00le, EV100 "Sajandi lugu"-sari, mille teatrid ilusti "tulevikku" välja viisid ja lisaks rikastasid oma repertuaare ka muidu mitmete väärt EV100ga sobivate lavastustega ning kolmandaks - isiklikus plaanis - ma pole kunagi nii palju ühe aasta jooksul erinevaid lavastusi näinud! Neid kogunes ajavahemikul 1.jaanuar kuni 31.detsember kokku peaaegu 200!!! Täpsemalt 181 ning kokku kirjutasin enam kui 250 lühemat või pikemat teatriga seotud teksti!

Sellise mahu pealt on muidugi kokkuvõtteid eriti raske teha - läbimõtlemist on väga palju. Teisalt on niipaljude erinevate lavastuste nägemine suure pildi tunnetuse tekkimise mõttes adekvaatsem. Ja suures pildis võiks teatriaasta kohta öelda seda, et see oli üpris ühtlaselt tugev. Läbikukkumisi ning pettumusi oli vähe ning tegelikult sellist keskmist ja alla keskmise teatrit oli samuti võrdlemisi vähe. Teisalt jälle säravaid tähti oli ka väga vähe. Suuremas osas selline hea, tugev eesti teater, mis annab küll elamuse, aga samas väga palju ei vapusta, ega raputa. Ühtegi sellist 5+ hinnanguga teatrielamust, nagu aasta varem sai Eesti Draamateatrist "Ivanov"ist või Tartu Uuest Teatrist "Praktiline Eesti ajalugu" ma sellel aastal ei saanud. Täpsemalt öeldes, isegi puhast "5" hinnangut ka keegi minult seekord ei pälvinud, kuigi 5 miinusega jalutavad sellel aastal teatriajalukku 6 teatrielamust, mille väärtus võib ajas ka miinuse kaotamise pälvida. Seevastu avastasin teatriaasta jooksul palju rohkem tantsuteatrit ja venekeelset teatrit kui kunagi varem ja mõlemast leidsin üllatusi ja avastusi. Vene Teatri 2 lavastust on minu aasta TOP20s sees! Vanemuine, Tartu Uus Teater ja Tallinna Linnateater on samuti 2 või enama tükiga esindatud 20 suurima teatrielamuse seas. Väga kõrgelt võib leida ka peamiselt lastele mängivate teatrite - NUKU ja Piip ja Tuut Teatri noortele ja täiskasvanutele mõeldud lavastused. Samuti leiab 100 parima seast mitmeid uusi teatrite ja koosluste nimesid. Kõik mis mahtusid 100 sekka on minu arvates vähemalt mingis mõttes vaatamist väärt. Peaaegu teised 100 jäid ju nö. joone alla ja siia tippude sekka ei mahtunud (sh. mõnede teiste inimeste meelest head ja väga head tükid nagu "Workshop", "Miljoni vaade", "Jaanipäev", "Preili Julie", "Kuningas Lear", "Ilmavõõras", "Kihnu Jõnn", "Kõnts", "Öö lõpp", jne... millest ma leidsin küll häid komponente kuid tervikuna minule siiski nii suurt elamust ei pakkunud või ei saanud ma lihtsalt neist aru või suisa ei meeldinu kohe üldse või läks nässu just tookord kui mina seda sattusin nägema)! Huvitav on tõdeda ka seda, et TOP20st on vaid 7 nähtud Tallinnas! Teatri mõttes ja eriti HEA TEATRI mõttes ei ole me üldsegi pealinnakesksed! Täpselt sama palju tippe, ehk 7 sai nähtud Tartus! Lisaks on kaardil Lääne-Virumaa, Võrumaa, Pärnumaa, Ida-Virumaa ning Eestimaa süda Järvamaal - Paide! TOP50 seest leiab ka Viljandimaa, Põlvamaa, Saaremaa ja Harjumaa!

Toon need aasta parimad ära edetabelina, ehk lähtudes sellest, mis kõige sügavama mälestuse jätsid, millele peale etendust kõige rohkem olen järele mõelnud, mille nägemata jäämisest oleks mul kõige rohkem kahju ning muidugi kunstilise terviku lähtekohast vaadatuna, mis üllatasid, mõjusid ning imetlema panid kõige rohkem. Nõnda sai see tabel kokku. Iga nimetuse olen läbi mõelnud ja kaalunud ning see asukoht siin tabelis kehtib nüüd ja praegu. Aastate pärast ilmselt on mõned tugevamalt meeles ja mõned hakkavad mälust kiiremini kaduma ning nõnda võivad tõusta pinnale veel mõned tipud, aga neid "tabeleid" olen ma koostanud juba eelmise sajandi viimase kümnendi keskelt peale ja need mis on "tippudes", need kipuvad sinna tippu ka jääma aastakümnete pärast.

Veel tuleks ära mainida, et möödunud aastal jäid mul ka mitmed uuslavastused nägemata, polegi ju võimalik kõiki neid ligi 300 lavastust kellelgi ühe aastaga ära näha, aga kõige rohkem usun, et kui ma oleksin neid näinud, siis leiaks siit tabelist ka "Muna", "Vanahunt", "Olmeulmad 2", "Kirsiaed"(VHK oma)ja "Hingede öö". Nende nägematajäämisest on mul kõige rohkem kahju. Ka varasematest aastatest on mul mõned, mida tahaks pagasist puudu, nagu näiteks "Kopsud".... Samas mul endal õnnestus näha näiteks Andres Tabuni ja Andres Lepiku Peter Quilteri kirjutatud ja juulis esietendunud "Draamakuninganna", mille kohta ma pole suutnud leida ühtki teist arvustust, peale minu enda instagrammi jutu.

Tegelikult on selliste "kokkuvõtete" tegemine minu jaoks mänguline ja vahva. Teen neid täie tõsidusega, aga ei kutsu üles neid liialt tõsiselt võtma. Kõigil on lõppude lõpuks oma maitse ja see siin on minu oma. Samas mul on endal mõned tuttavad, kes teatris käivad ning nende maitse päris tihti ühildub minu omaga, seega saan ka mina neilt ikka vihjeid, mida tasub vaatama minna. Minu soovitatud vihjed on seega siin. Kirjutan siia ja sinna max 3 lauset juurde ka, et täpsustada, miks ja kellele ma seda või teist soovitaksin.

Tulemas on veel ka 3.osa teatriaasta kokkuvõttest, kus toon ära erinevate teatris osalevate tööde parimad - lavastajad, näitlejad, kunstnikud jne. Ja kellel on veel lugemata 2018 Teatriaasta Tippude 1.osa, kus on kirjas ei vähem ega rohkem kui tervelt 300 mõjuvaimat/olulisemat mõtet, karakterit, stseeni, lauset, hetke, situatsiooni või kujundit, siis selle leiab klikkides siia!

Aususe mõttes mainin ära, et neist järgnevast 100st TIPUST vaatasin teatrite, lavastajate, näitlejate või dramaturgide kutsel 51 lavastust ning absoluutselt kõigi nende 51 kohta on ka ilmunud siin blogis pikem peegeldus (panen lingid pealkirjade alla). Ise ostsin pileti 49-le neist, seega praktiliselt võrdselt ja ei saa just öelda, et eelistaksin ühte või teist - jään igatahes ausaks, muidu poleks kogu asjal ju üldse mõtet. Kõigist kirjutada ei jõua ja seega olen võtnudki selle liini, et kui kutsutakse, järelikult soovitakse vastukaja ning nõnda jätkan ka tulevikus. Instagrammist leiab tegelikult kõikide 10.04-31.12 vahel saadud teatrikogemuste kohta arvamused, aga seal plaanin süsteemi muuta. Pean veel natuke plaani kuidas täpsemalt, aga põhimõtteliselt blogiga sarnaseks. Insta lihtsalt on kiirem, operatiivsem ning tunduvalt-tunduvalt lühema tekstiga. Pole ju tegelikult vaja absoluutselt kõigest ka kirjutada. Erinevates kokkuvõtetes mainin pealkirjad siiski ära... nagu siingi tabelis. Muu elu tahab ju ka elamist ja teised hobid tegelemist. Aga mis siin ikka pikalt plärada - nagu ütles Alfred Hitchcock:
"Mis muud see teater on kui elu, millest igavad kohad on välja lõigatud", seega lähme teatri juurde!

2018 Teatriaasta Tipud - teatrielamuste TOP100!


HINNANG 3+


100. Offline - Piip ja Tuut Teatri projekt
Noortekas, mis on tehtud ja mängitud kirega. Noored räägivad noortele noorte keeles, aga pakub ka vanematele põnevust.

99. Suvepäev - Salme Teater
Harrastusteater, mis on vägagi professionaalne. Mrožeki läbikomponeeritud tekst.

98. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater
Andekate noorte heliloojate, lauljate ja tantsijate kodu Türil, mis pakkus üllatavalt proffi tulemust. Laulude nimekiri oli pikk ja üks parem kui teine ning väga hästi esitatud-lavastatud. Vääriks suuremat tähelepanu.

97. p(ÖÖ) - NUKU
Vahva uneeelne mäng. Lustimist ja pimeduse kartmisest ülesaamist.

96. Pelgan iga vihmapiiska (SentiMentaalne tants) - Eesti Draamateater

95. #kaotamindära - VAT Teater

94. Transiit. Peatage muusika - R.A.A.A.M.

93. Elias maa pealt - NUKU
Visuaalselt väga fantaasiarikas, värske ja võrdlemisi tõsine ning põnev, riivamisi jõululugu.

92. Lohe needus - Eesti Draamateater

91. La La Wonderland - La La Ladies teatriprojekt
Täiega fun, suvine õuetendus, kus 3 head lauljat osutusid ka vahvateks näitlejateks. Lisaks 3 "lady"le ka 1 mees kampa võetud ning hea lavastaja on kogu asja üllatavalt kõrgetasemeliseks meelelahutuseks sidunud.

---
90. Avameelselt abielust - Oma Lava

89. Draamakuninganna - Teater Karahvin

88. Tunnike rahu - Eesti Draamateater

87. Blow-up - VAT Teater

86. Krõll - NUKU
Vana hea Ellen Niidu lugu on eelkõige lastele, aga tegelikult sobib ka ideaalselt täiskasvanutele nö. kontorimuusikalina. Väga äge räpp on seal ka!

85. Juveliiri juubel - Karlova Teater
Teater pigem vanemale inimesele, britilik, kuninglik, tavaliste inimeste suured rõõmud ja veelgi suuremad mured.

84. John - Tallinna Linnateater

83. Oodates - Movement in Principles
2 endist tipptantsijat, kes tahavad ka "endistena" tantsida, sest kui juba korra tants on elu, siis elu on tants. Vaimustav valguskujundus!

82. Vedelvorst - Endla

81. Pilvede värvid - Estonia

---
80. Bella figura - Eesti Draamateater

79. Piip 20 Tuut juubeldavad - Piip ja Tuut Teater
Piibil ja Tuudul oli juubel ja seda tähistati hästi kokkulavastatud lõikudega erinevatest etendustest. Trikke ja tralli ja laule ja kõige tipuks pakuti veel sünnipäevakooki ka!

78. Väike jumalanna - EMTA/Eesti Draamateater

77. Medeia - Vanemuine
Stiilne lavastus, millest saadud elamus on hakanud alles hiljem mu sees omasoodu kasvama ja arenema edasi. Vinged kostüümid, valus sisu. Antiik.

76. Kostja ja hiiglane - R.A.A.A.M.

75. Meretagune paradiis - Kuressaare Linnateater
Saaremaal lahtihargnev lugu saarlastest ja sinna saabuvates uussaarlastest. Ilus kunstnikutöö ja laulud.

74. Armastus on ajaviide - Tuulekell

73. Naine merelt - Ugala
Klassika, mille esteetika on huvitavalt omapärane, sisaldades aasta lemmikut kosimistseeni. Pisut müstiline ka.

72. Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad - Tallinna Linnateater


Siit edasi HINNANG 4-


71. Romeo ja Julia - Vanemuine
Prokofjev ja Vanemuise priima-balletitrupp ning muidugi Shakespeare, aga väga uvitava uue nurga alt jutustatud!

---
70. Elamise reeglid - Vanemuine
Peaaegu, et tüüpiline briti komöödia, aga siiski mõnede nõkside pärast täiesti omamoodi. Hea, lihtne ja lõbus meelelahutus, mida on võimalik tarbida eriti palju kaasa mõtlemata, kasvõi pärast tööpäeva, aga mõnusalt sobib ka lõbusaks nädalalõpuõhtu veetmiseks.

69. Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas - Estonia/Kanuti Gildi Saal/MIM Project

68. Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu - Piip ja Tuut Teater
Nunnu armastuslugu sellest kuidas tekkisid 2 torni linnamüürile. Muhedalt Piibi ja Tuudu mängituna. Lisaks natuke muusikat muidugi ka.

67. Kaitseala - Paide Teater
Eriline võimalus tutvuda Paide boybandiga, eriline võimalus kogeda üht päris isemoodi formaadiga teatrit ja kirsina tipul üks Grete Jürgensoni isiklik(?) lugu, mis mõjub kohe eriti.

66. AK-47 - Vanemuine
Reimo Sagori autorilavastus, mida autor ka ise esitab. Sõjaväest ja sõja väest. Ja inimesest seal ees, sees ja vahel.

65. Vaim masinas. G. F. Parrot - Vanemuine
Praktiliselt monolavastus, teadusest ja ajaloost. Merle Jääger on üks äge "mees"!

64. 12 vihast - EMTA/Paide Teater/Tartu Uus Teater

63. Elu on parim meelelahutus - Komöödiateater

62. Meistrite liiga - Ugala
Lulli ja Peetri show - pensionäridest näitlejatest ning neid ümbritsevates inimestest ning omavahelisest keemiast.

61. Elu ja armastus - Endla

---
60. Kriidiaed - Eesti Draamateater


Siit edasi HINNANG 4


59. Suur maailmateater - Theatrum

58. Kas kalad magavad? - VAT Teater

57. Noad kanade sees - EMTA

56. Lõikuspeo tantsud - Rakvere Teater
5 õde - nende armastused ja rõõmud, armastusetused ja valud.

55. Ei tao - Kinoteater

54. Savoy ball - Estonia

53. Rõud trip - Improteater Impeerium

52. Noored hinged - NUKU
Tammsaare. Noored hinged otsimas armastust ja iseennast.

51. Lovesong. Ühe armastuse lugu - Ugala

---

TOP 50


50. Lõvi Lõrr ja jänes Jass - Piip ja Tuut Teater
Maailma armsamad klounid mängivad lõvi ja jänest ning jutustavad peaaegu kõik lood mängides ette Olivia Saare raamatust, muidugi omal Piibi ja Tuudulikul moel ja lisanditega. Seda vaadates ei hirnu mitte ainult herneks vaid ka ohhootab oaks! :)

49. Väike Gavroche - NUKU
Meeldejääv stompimine, aga lugu on ju Victor Hugo klassika - Hüljatud lastele. Ilus ja võimas. Nukud ka laval!

48. Emmanuelle'i jälgedes - Tartu Uus Teater

47. Kratt - EMTA/Tallinna Linnateater

46. Keisri hull - ERMi Teater

45. Tähtede seis - Ugala
Üsna erilise ülesehitusega. Puzzle, mille tükid tuleb endal kokku panna. Sellest puzzlest paljastuv lugu on ilus ja kurb.

44. Madu oma rinnal - Kuressaare Linnateater

43. Kui ühest rinnast kaks me nutsime - Tallinna Kirjanduskeskuse teatriprojekt

42. Hipide revolutsioon - Ugala/R.A.A.A.M.

41. Gulliveri reisid - NUKU
Võimas, võimas hiiglaslik Gulliver! Üldse kogu kunstnikutöö, mäng ja lavastus. Viinistu kõrge laega saal andis selleks kõigeks nii võimalused kui ka erilised mõõtmed.

---

TOP40


40. Väikekodanlased - Eesti Draamateater

39. Kuni ta suri - Rakvere Teater
Kammerlik, soe, pisut kurb, pisut naljakas draama tavalistest inimestest, kes nagu me kõik, oleme omade kiiksudega. Mõnedel on lihtsalt need iseärasused vanusega võimendunud.

38. Don Juan - Vanemuine
Võimas  ja eriline balletilavastus Vanemuise tipptrupilt! Sabaga saatan ja imekaunis viiuldaja ning muidugi Don Juani seiklused ja kõk need imekaunid naised.

37. Metsa forte - Eesti Draamateater/NargenFestival

36. Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa Teater
Väga sobiv mängukoht just selle loo tarbeks ning eriline lavastus ja mõnus mäng - kõik tekitas kokku vana tuttava väga õnnestunud uue tulemise.

35. Mowgli - Must Kast
Džunglimäng Lõuna-Eesti suvekuumuses - looduses, looduslikul laval - väga õnnestunud ja äge tervik.

34. Faust - Vanemuine
Goethe seikluslik tragöödia klassika hinge saatanale müüvast teadlasest on imeilusa ja elava lavastuse saanud.

33. Südames sündinud - TAI ja tarkvanem.ee teatriprojekt
Kurvad ja õnnelikud lood "südames sündinud" lastest ja nende vanematest. Emotsionaalne - ei ainsatki kuiva silma saalis -tükk, mis ei jäta külmaks mitte kedagi.

32. Väike prints - EMTA/Tallinna Linnateater

31. Morten Mortensoni aed - Teater Kelm
Vallatu ja kelmikas! Morten pole suu peale kukkunud, aga võib-olla millegi muu peale :) Lõbu laialt ja mäng ning tekst on esmaklassiline.

---
30. Enne meid oli veeuputus - NUKU/Vaba Lava
Eesti 80ndad ja tsipa 90ndate algust ka. Õismäe ja lapsepõlv. Uue aja tuuled, mis praeguseks on juba vana aja mälestused.

29. {Sajandi lugu}: Puudutada kuud - Rakvere Teater/Fine5
Draama- ja tantsuteatri ülimalt õnnestunud sümbioos. Eesti 90ndad ja muutuste tuuled on kõik segi paisanud ning inimesed otsivad, otsivad, otsivad kuhu minna, kuhu jõuda, kuhu edasi...

28. Prohvet - Must Kast
Inimkonna lugu 10 peatükis, aga samaaegselt mitmel tasandil. Palju olulisi teemasid ja prohvetlikku sõrmevibutust, aga ka palju head huumorit. Autoriteater.

27. Pluss Contra - Improteater Impeerium

26. Mees, kes teadis ussisõnu - Vanemuine
Pepeljajevi lavamaailm oma tantsude ja kiiksudega, millele Kivirähki tekst on andnud omalt poolt põhjakiiksud juba niigi ette. Sedapuhku on muinas-Eesti plastist ja mets valge. Ning muusika pigem tulevikust.

25. Pilgatud pimedus - VAT Teater
Eesti sõdurid džunglis missioonil. Karm, aga humoorikas, sürr, aga ägedalt äratuntav. Seiklus nagu filmis, ainult et teatrilaval.

24. Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/NargenFestival

23. Hullemast hullem - Rakvere Teater
Kreisi komöödia harrastusteati trupist, kellel üht kriminaalset lugu mängides läeb kõik nässu, mis nässu võib minna... aga see ajab lausa luksumiseni lõkerdama.

22. Märter - Endla

21. Sweeney Todd - Vanemuine
Muusikal, mis on paljudele ka filmist tuttav, aga teatrilaval on see vahetum ja vahedam. Tipptrupp, millest leidub mitmeid aasta tipptegijaid. Õõvastavale kättemaksuloole kauba peale kostüümid, tantsud ja Lauri Saatpalu vingelt vastik vanamees.

-------

TOP 20!!! 

Ehk need Eesti teatriaasta KÕIGE magusamad marjad!


Ühtlasi siit edasi HINNANG 4+


20. RICHARD³ - EMTA/TÜ VKA/EKA/PAIDE TEATER (lavastaja Jan Teevet)
Vaimustav lavastusideede ilutulestik. Vana Billy lugu on keeratud modernseks, aga midagi olulist pole kaotatud, pigem võidetud juurde.

19. RICHARD III - VENE TEATER (lavastaja Sergei Potapov)

18. CALIGULA - MUST KAST (lavastaja Lennart Peep)
Äge müramine, mis tõmbas magnetina antiiksesse aega kaasa. Poroloonist lava ja verised mahhinatsioonid ning psühholoogilised mängud. Karm, aga lõbus ka.

17. MIDAGI TÕELIST - VANEMUINE (lavastaja Andres Noormets)
Aasta kõige põnevam lugu teatrilaval. Aasta kõige parem uus Eesti algupärand. Tegelikult vaid kahe näitleja jutustusena, aga samas nagu kõige ägedam action!

16. STIILIHARJUTUSED - TÄHESÕJAD (lavastaja Eva Koldits)

15. UNUSTA/UNISTA - TARTU UUS TEATER (lavastaja Ingmar Jõela)
Eriline lugu, erilises kohas, eriliselt mängitud - tulevikumaailmast, kus kriminaalid on võimalik normaalseteks opereerida... Robotid teevad paljud tööd ära, aga mõnedel neist võivad bugid ka olla. Mõned inimesed on ka bugidega - hullud ja kõikvõimalike kiiksudega segased, kellel kruvid logisevad...

14. TSAAR SALTAAN. ÜLEKÜPSENUD MUINASJUTT - EMAJÕE SUVETEATER (lavastaja Kaili Viidas)
Fantaasirikas lavastus 3 ägeda õekesega ja 3 toetava muusikuga ning siis veel üks mustas ringi tuiskav kratilaadne tegelinski. Detailirohke ja need detailid on suuremas osas tõelised huumoripärlid.

13. KUU AEGA MAAL - VENE TEATER (lavastaja Filipp Loss)
Imeilus Turgenjevi lavaletoomine, ainult et selleks lavaks on Sagadi mõisa park.  Romantiline ja dramaatiline, kohati ka koomiline, aga igas hetkes väga stiiline ja klasnõi!

12. SEITSE VENDA ehk UURALI KAJAKAS - ERMi TEATER (lavastajad Katrin Pärn/Janek Savolainen)

11. 33 VARIATSIOONI - VANEMUINE (lavastaja Heiti Pakk)
Imeliselt hea lavastus, millesse on integreeritud Beethoven ja tema muusika - 33 variatsiooni... Helilooja elulugu oma lähikondsetega ja tänapäeva lugu, kus toimetamas suure klassiku uurija ning temaga kokkupuutuvad lähedased. Noote haiguse teemades, loomise teemadel ja muidugi armastuse teemadel.

10. PAUNVERE POISTE IGAVENE KEVADE - RAKVERE TEATER (lavastaja Urmas Lennuk)

Lennuk on Lutsu Paunvere-saaga kõik kokku kirjutanud üheks lavalooks ning toonud selle lahedalt mänguliselt lavale, kiiksude ja muusikaga.

9. PIKSE PILL - R.A.A.A.M. (lavastaja Damir Salimzianov)


8. MINEKU EEL - TALLINNA LINNATEATER (lavastaja Hendrik Toompere)


7. KREMLI ÖÖBIKUD - TARTU UUS TEATER (lavastaja Robert Annus)


Siit edasi HINNANG 5-



6. ÕHTU ON SALAMERI. EDGAR VALTERI RAHUTU RAHU - MISANZEN (lavastaja Helen Rekkor)


Kolmeks jaotatud, hämmastavalt sisukas ja imeliselt visuaalne lavalugu-rännak koos Edgar Valteriga, Edgari kodule lähedalolevatel maagiliselt ilusate vaadetega maastikul. Lummav, mõjuv ja sisukas.

5. TOOMAS NIPERNAADI - TEMUFI (lavastaja Peep Maasik)

Vana hea Nipernaadi-lugu, aga sedapuhku ilusas rohelises looduses, kus ei puudu ka veekogu (ja sinna plärtsatamised). Visuaalselt ja mänguliselt suur nauding. Lisaks veel ka muusikat ning vembumehe/võrgutaja-masterclass.

4. CABARET SIBERIA - PIIP JA TUUT TEATER/TEATRISTT (lavastaja Lauris Gundars)

Harukordne sümbioos kabareed ja vangilaagrit. Mõjuv ja sügav lugu, mis oma olemuselt on väga kurb, kuid esituslaadilt näiliselt kerge ning isegi lõbus. Elus ilmselt esimest ja viimast korda võimas vaadata teatrit Balti Jaama ootesalongis.

3. KENTSAKAS JUHTUM KOERAGA ÖISEL AJAL - NUKU (lavastaja Sander Pukk)

Dramaturgiline, lavastuslik, mänguline ja visuaalne nauding. Kompleksne lugu on väga komplekselt lavale suudetud seada nii, et kõik need tasandid ja sinkavonka käänud joonistuvad loost välja ning pääsevad mõjule. Omamoodi ju ka kaasakiskuv seiklus, kuid ühtlasi mõtlemapanev draama.

2. PÕHJAS - TALLINNA LINNATEATER (lavastaja Uku Uusberg)


1. KALEVIPOEG - VANEMUINE (lavastaja Karl Laumets)

Nii sobivalt Eesti 100ndal sünnipäeva-aastal, osutus minu teatrirohke teatriaasta tippelamuseks meie oma eepose lavaletoomine. Väärikas ja vääriline lavalugu, mille muudavad elavaks vapustav kunstnikutöö ja vähemalt sama vapustavalt lahendatud rollid. Lisaks muusika, kostüümid ja lavaehitus ning otse loomulikult saagalik lugu ise. Kui kolmas vaatus oleks olnud samal tasemel kui teine, siis oleks see olnud ka tänavuse ainsa puhta 5 ärateeninud teatrielamus. Isegi tõelist 5+ vaimustust pakkus tegelikult kolmest vaatusest keskmine, kuid ka kogu tervikuna, oli see siiski aasta kõige meeldejäävaim, tugevaim ja võimsaim teatrielamus! Mul on siiani kahju, et ma mingil seletamatul põhjusel aplodeerides istuma jäin, kuigi kui üldse, siis just see teatrielamus vääris tänavu seisvaid ovatsioone! Olgu need siis nüüd tagantjärele siinse tabeli esikoha kullasäras üle antud! Braaavo!

Pühapäev, 27. jaanuar 2019

Persona - Vanemuine


Sõites Vanemuises eile õhtul mängitud esietendusele toimus arutelu, mille käigus sai tõdetud, et kui materjaliks on Bergman, lavastajaks Ain Mäeots, mängimas Ragne Pekarev, Linda Vaher, Marika Barabaštšikova ja Veiko Porkanen, kunstnikuks Kristjan Suits - no sellest peab tulema üks aastale tooniandvaid tipplavastusi! Samas majas nähtud, Mäeotsa lavastatud Bergmani "Fanny ja Alexander" oli mõned aastad tagasi terve teatriaasta elamus nr.1!

Paraku nii see päris ei läinud.

Vanemuises on aasta saanud alguse väga rootslaslikult. Vaid nädal tagasi esietendus Sadamateatris Tanel Jonase lavastatud Henning Mankelli "Hasse Karlsson" ja nüüd siis Mäeotsa Ingmar Bergman. Vinged kirjanikud, suured loojad! Head lavastajad ning suurepärased trupid. Minu jaoks, kes armastab rootsi kultuuri kõikides erinevates vormides, aga eriti kirjandust ja filmikunsti, on iga rootslase ilmumine Eesti kultuurimaastikule suur sündmus. Ootan ja loodan, et neid tuleks tihedamalt. Samuti on minu "teemaks" psühholoogia. Psühholoogiline draama või põnevik tõmbab alati kui magnetiga. Eriti magus on kui "hulludest" või "inimmeele nõrkustest" jutustatakse. See tekitab õõva ning peaaegu alati "mõjub".

"Mõjus" ju ka "Persona". Ilmselgelt oligi Mäeotsa taotlus luua painavat, põhjamaiselt karget, ängistavat trillerit. Kahtlemata just seda kõike saigi lavalt näha-kuulda-tunda. Iseasi, et kas just sellises vormis seda on kerge vastu võtta.... Kes tahab minna teatrisse ja tunda end ebameeldivalt? Tunda ängi ja painavaid tundeid? Selles mõttes ma ei saa lavastajatööd kritiseerida, et tegelikult ta ju õnnestus oma taotluses. Isegi väga hästi. Lavaltoimuv oli dünaamiline, elavalt tervet lava ja isegi lava eesäärt ärakasutav, tehniliselt põnevate ideedega, integreerides erinevaid lava tehnilisi võimalusi, eessirmi, helindust, filmi ja videoülekannet jne. jne. jne. Väga "rikas" lavastus selles mõttes ning Mäeots ei too ka kunagi lihtsalt lugu lavale, vaid leiutab kõikvõimalikke erilisi nüansse, kuidas lugu veelgi elavamaks saada. Tegemist ju Bergmani maailmakuulsa filmiga, mis minu mällu on sööbinud oma ülisuurte plaanidega tegelaste nägudest (eriti Bibi Anderssoni j Liv Ullmani omadest) ja Mäeots austab ka seda esteetikat, tuues naiste näod live-kaameraga tagaseina (muul ajal peamiselt vaatega merele akendena kasutatava) suurele ekraanile. Seega võib seda võtta ka homaažina suurmeistri enda alusloomingule. Ka "Persona" filmi mustvalge esteetika hoidmiseks on laval suuremas osas üpris plassides üldtoonides hoitud. Kunstnik Kristjan Suitsule eriti suur aitäh õige diivani kasutamise eest - just selline oli ka minu Stockholmi-korteris ning neid "valgeid diivaneid" nägi tihti ka sõprade juures.

Kogu teksti rääkisid näitlejad mikrofonidesse, mille taotlus võis olla võimendada mingit unenäolisust või ka jäljendada filmiheli - mis samuti tuleb ju mujalt kui linal tegutsevatelt näitljetelt. Omamoodi aitas see tervikatmosfäärile kaasa. Aga samas oli ka imelik vaadata näitlejaid tegutsemas ühes lava osas, aga kuulata heli lava kõrval olevatest kõlaritest. Helindus polnud minu arvates esietendusel päris paigas, sest liialt kõva heli tuli liiga palju (samas ka see võis olla taotlus tegitada vaatajas ebamugavust). Ehmatusena muidugi ongi seda vaja, aga nõksu liiga kõvasti ja liiga pikalt oli seda minu kui vaataja arvates. Samas Depeche Mode'i võiks ju kuulata küll nii kõvasti ja pikalt kui võimalik, siis ometi hakkas ka selle laulu liiga kõva heli häirima... (vanaimise värk? võimalik.)

Etendus toimub ühes vaatuses ning kui alguses ootad, et millal see ükskord nö. käivitub ja muudkui ootad ja ootad, siis vaatad seda valelt lähtekohalt. Mina tegin selle vea. Ja tükk tammus minu jaoks ühe koha peal. Midagi ei juhtu, teksti on vähe või õigemini see kõik mis on, tuleb praktiliselt vaid ühelt tegelaselt - õde Almalt. "Käima" läks see kõik minu jaoks alles siis kui härra Vogler lavale saabub. See on juba üsna lõpu eel, siis kui kogu sisu lahtiseletuseni jõuab - mis värk ikkagi kõigi nende tegelastega on. Inimeste ette tulev arst, kes teatab, et ainult hullud teevadki kunsti, mõjub võõrastavalt plakatlikult ja sisulises mõttes kohmetult, kuigi see vast ongi kogu etenduse võtmelause.

Loo lähtekoht on väga näitlejate ametikeskne. Mis ju ka tegelikult väga huvitav igale teatriga seotud inimesele või teatrisõbrale - Elisabet Vogler (Linda Kolde) saab psühholoogilise rabanduse keset Elektra-rolli mängides (ilmselt "Elektra saatus on lein" tükis?) ja ei räägi enam sellest hetkest alates. Teda tuleb hooldama õde Alma (Ragne Pekarev), aga arst (Marika Barabanštšikova) arvab, et haiglas ei ole Elisabetil hea ning ta pakub võimaluse, et nad koos õde Almaga lähevad tema mereäärsesse majja... ehk toob sealne rahu ka rahu Elisabeti närvidele. Seal ei ole vaja Elisabetil enam kedagi "mängida"... läbi tüki tõstatubki teema, et kas Elisabet mängib ka "normaalset", olles ise hull... Näitlejaamet, kui seda ülemäära tõsiselt teha ning teiste inimestena pidevalt esineda, nende psüühika sisse minnes, neid "kehastades", võib see ju oma peas toimuvale olla ka mäng tulega, võib ju uskuda, et mõne vigasema närvikavaga inimese pea võib ühel hetkel sellest sassi minna. Seega skisofreenia tekkele on kõik eeldused olemas...

Ent kui ennast siiski lavaltoimuv ei köida, seoseid tegelaste minade ja enda vahel luua ei suuda (no kes suudaks tunda kaasa naisele, kes vihkab oma last nii, et tahaks teda ära tappa? mind isiklikult ajavad ka närvi sellised inimesed, kes ei räägi, kuigi nad seda teha saaksid - mõjub psühhoterrorina ja ka kõrvaltvaadata oli seda häiriv) sisu ja loo voolavus päriselt laval ikkagi ei tööta, ning selles ängistavas tundes on vastik olla, siis hakkad märkama ja tähele panema mingeid kõige kummalisemaid detaile, mida hea teatrielamuse korral kunagi ei juhtu. Muide vähem kui 1h ja 20minutit kestnud film on laval veninud üle poole tunni võrra pikemaks ja kasuks see sellele materjalile pole tulnud. Film oli tekstitihedam kuigi ka mitte kõige tihedama tekstiga. Laval toimuv keskendub peamiselt nö."tegutsemisele". Esietendusel polnud ka kogu näitlejate trupp veel päris "valmis". Marika Barabaštšikova tundus olevat liimist lahti, sest vähese teksti otsa nii mitu korda koperdada ei ole tema moodi. Lisaks jäi mulje, nagu ühes kohas oleksid sõnad läinud meelest ja ta leiutas midagi, et tekst sujuks. See võib muidugi olla ka näiline, aga väga rabeda mulje jättis sellegipoolest. Marika mikrofonijuhet põse küljes hoidnud kleeplinditükid helkisid valgustuse käes (Ragnel seda ei märganud). Marika, ehk arsti tekstis, kui ta Elisabetilt küsib, et mis toda häirib, kasutab ta loetelu - armuke, ema, naine ja siis keset kõike ka "semu"... mis sõna see selles kontekstis on - "semu"? pigem sõber või sõbranna või midagi sellist, aga see "semu" suisa torkas kõrva, kas tõesti Ülev Aaloe on selle sõna seal "semuks" eestindanud? Peaks olema midagi neid tegelasi arvestades eestipärasem. Ja muidugi see kriiskav helindus - läbi luust ja lihast... Samas kui lõpuks tuleb Veiko Porkaneni karakter lavale ja toimub see nö. "seksistseen", siis mõne jaoks sellele lähedalolemine (nagu näiteks üks teine vaataja, kellega etendusest vestlesin ja kes oli minust veelgi rohkem häiritud sellest tükist, kuid tunnistas samuti lavastuse õnnestumist, arvestades lugu, mida jutustatakse) tekitab eriti ebameeldivat tunnet, aga minule mõjus see eheda, võimsa, intensiivse ja just "õigena", mida oleks ehk soovinud ka suuremas osas ülejäänud tükist.

See tegelikult viib mõtted rajale, et kas ehk oleks kogu asi toiminud intiimsemas ja väiksemas saalis paremini? Kui oleks näiteks Tallinna Linnateatri "Virginia Woolfi"-laadselt olla samas väikses ruumis nende tegelastega? Linda Kolde mängitud Elisabet Vogel jäi eriti kaugeks, sest tegelane tulebki praktiliselt vaid korraks kogu etenduse jooksul - just selle seksistseeni ajal lavaäärele lähemale. Temaga ei saavuta seetõttu üldse kontakti. Tema on kusagil kaugel... ta on kuidagi kättesaamatu... kas mingi allegooria, mida siinkirjutaja lahti ei hammustanud? Sisu mõttes see võiski ju nii olla... ei taha siiski enamat paljastada...

Lavastuslikus mõttes kõige tugevamad hetked on need, mis on seotud visuaalsega - "varjude tants" - kaks naist, kes end pimedas justkui "alasti" kooriks (hiljem selgub, et ikka aluspesu väele - selle illusiooni oleks võinud tegelikult jätta alastuse tasemele, oleks andnud ühe ohhoo-efekti juurde), fotode sadu ja nende meeleheitlik puruksrebimine, lavaruumi suurenemine, vesi (kuigi nii kaugel lavasügavuses ei saavuta see tegelikult täit efekti, mida võiks, sest isegi esimestes ridades ei näe pritsmeid, vaid heli kostab ja "annab aimu", et laval on päris vesi, milles tegelased sees solberdavad... Kuigi muidu ekraanilt sai aimu, et tegemist on kas varakevadise või hilissügisega, siis kas palja jalu seal vees tollel aastaajal ikka solberdataks? Muidugi seda võib seletada selle unenäolise, häiritud, meeltesegaduse auraga, millesse kogu lugu on mässitud.

Kuigi loo keskmes on näitlejanna Elisabet Vogel, siis peategelane on siin siiski õde Alma, ehk Ragne Pekarev ning tema karakter on ka kõige rohkem valmis esietenduseks. Alguses natuke lõbusana mõjuv ja tõsiselteatmosfäärile pidevalt teatavat kergust sisse tuues, annab tegelikult sisulist sügavust juurde. Tema häiritud olekutes on õussugemeid ning teatavas sotsiaalses kohmakuses ehedust, mida on taotletud emotsioonide tekkimiseks eriti vaja ja selles õnnestub nii näitleja kui ka lavastaja.

Pärast etendust, kui sai lõpuks auto jäävallilt puksiiri abiga välja tõmmatud ning kirutud, et miks sõita 2 ja pool tundi teatrisse, et siis piinelda 2 tundi ebameeldivates emotsioonides, siis tund aega autot lahti kangutades ning lõpuks jälle 2 ja pool tundi koju sõita, kas see kõik seda väärt on... no kunagi ju ei tea... sama hästi oleks see võinud olla uus "Fanny ja Alexander"... või ka eelmise aasta lõpus Tartus nähtud (ühe teise teatri) hullude-tükk... Need "õnnetused" tasuvad tavaliselt ära üle pikema ajaperioodi... Ning seda paremana mõjuvad siis need teatrielamused, mis tõeliselt meeldivad...

Hinnang: 2- (ma olin lõpuks nii häiritud, et see lõbus kummardamine, esietenduse lilled, rõõmsad näitlejate näod, väljateenitud aplaus ja kogu pidulikkus mõjus kui raputus päris ellu. See hinnang on siin vaid otseselt "elamusele", mille ma etendusest kaasa sain. Mul oli seal vastik olla ja ma tundsin seda kõike vaadates ennast halvasti. Mõtlesin, et kui tuleb vaheaeg, kas pärast on saal pool tühi... vaheaega siiski polnud - kogu etendus mängitakse ühes vaatuses. Ja eks lõppu nägemata jääkski üldse aru saamata, mis värk on... Samas arvan, et sellise tunde tekitamine oligi tegijate taotlus ja seega võiks seda lavastust ennast hinnata 4 või isegi 4+ga oma mõjuvuse eest. Aga ma ei taha sellist teatrielamust, ma ei taha end niimoodi tunda teatrit vaadates, et ma ootan pidevalt, et asi käivituks, et midagigi sünniks, et tekiksid mõtted, seosed ja äratundmine või arusaamine... Kehvast hinnangust ja ebameeldivast elamusest hoolimata jäi tunne, et see, millega hakkama saadi oli kunst. Kunst, mida näiteks olen tunnetanud ka Veiko Õunpuu filmides või mõnedes Von Krahli Teatri lavastustes. Au selles mõttes julguse eest Vanemuisele, selline asi oma kavva võtta. Au ka Mäeotsale, võtta selline ühese seletuseta lugu ja veel lisaks väga kuulus film ja panna see teatrikeelde nii, et tõesti emotsioone tekitas... kuigi jah, minu jaoks selliseid, mida ma tunda ei taha...)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Gabriela Liivamägi foto on pärit teatri FB-lehelt):

Persona

  • DRAAMA
  • VÄIKESES MAJAS
Ingmar Bergmani psühholoogiline triller
Tuntud näitlejanna Elisabet Vogler variseb „Elektra“ etenduse ajal vaimselt kokku ning lõpetab rääkimise. Teraapia ei anna loodetud tulemusi ning arst otsustab ootamatu ravivõtte kasuks: ta saadab Elisabeti koos noore hooldusõe Almaga kenasse suvemajja mererannal. Elisabet vaikib, ent järk-järgult avab Alma tummale patsiendile oma sisemaailma …
„Persona“ jõudis publiku ette maailmakuulsa Rootsi filmirežissööri Ingmar Bergmani filmina aastal 1966, peaosi mängisid Bibi Andersson ja Liv Ullmann. Film on ekraanile jõudmisest alates andnud põhjust lugematuteks analüüsideks, interpretatsioonideks ja debattideks. „Persona“ kätkeb endas palju bergmanlikke elemente, muuhulgas hullumeelsust ja identiteedikriisi, ning sageli on selles loos nähtud ka maailmakuulsa psühhiaatri Carl Gustav Jungi isiksuse lõhestumise teooria uurimust kino- või teatrikunsti kaudu. Spetsialistid on teost nimetanud (filmi)kunsti Mont Blanciks ning tõdenud, et selle ühene tõlgendamine on mõeldamatu.
Esietendus 26. jaanuaril 2019 Vanemuise väikeses majas
Lavastaja Ain Mäeots
Tõlkija Ülev Aaloe
Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Videokunstnik Emer Värk
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Osades Linda Kolde, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Veiko Porkanen või Ain Mäeots

Reede, 25. jaanuar 2019

2018 Filmiaasta tipud


On päris paslik alustada oma möödunud aasta filmilemmikute kokkuvõtet päeval, mil tehti teatavaks Oscari-nominendid (22.01). Tulevikus võiks võtta selle suisa reegliks, et näiteks vahetult enne suurt nominentide avalikuks tegemist - enda lemmikud eetrisse paisata. No tegelikult ju otseselt vahet ei ole, minu maitse on üks, Akadeemial võib-olla teine... kuigi päris mitmed minu lemmikutest hakkavad ka nüüd seda va ihaldatud kuldmehikest jahtima. Küll, aga võin öelda, et tänavuste Oscarinominentide mängufilmide kategooriatest on mul vaid 1 film nägemata (Mary queen of Scots-tuleb peatselt ka Eesti-kinolevisse), dokfilmidest 2 (Free Solo, mis oli Pöffil, aga mul oli samal ajal teater ning Hale county this morning, this evening, mis linastub Docpointi festivalil mõne päeva pärast), pikkadest multikatest 3 (Imelised 2 on mul ikka veel nägemata, kuigi esimene osa on üks mu läbi aegade lemmikmultikaid, kohe tuleb kinno Ralph'i internetilugu ja kolmas, mis nägemata on jaapani anime Mirai), lühimängufilmidest 4 ja lühidokkidest 1. Ülejäänud kõiknominendid on nähtud. Mul on selline väike hobi - kõik oscarikandidaadid ära vaatada. Neid hakati jagama 1928.aastal ning praegusel hetkel on läbi ajaloo oscarile kandideerinud filmidest nägemata veel 1504 filmi ja oscari võitnud filmidest 301. Ega ma eraldi neid taga ei otsi, ega midagi erilist enam nende nägemiseks tee (kunagi vaatasin palju vanu häid klassikuid ahmides... aastatel kui neid "nähtud" filme kogunes üle 400 - ma töötasin keska ajal õhtuti ja nädalavahetuseti Soomes videolaenutuses), aga nö. võimalusel "võtan ette".

Minu isiklikud "Oscarid" tulevad nüüd siit. Ei hakka seekord kõiki neid erinevaid filmikunsti komponente lahterdama ja igas eraldi parimaid välja tooma. Toon ära oma möödunud aastal, ehk 1.jaanuarist - 31.detsembrini nähtud 165st filmist 40 parimat. See on peaaegu tippveerand. Teen seda sedapuhku edetabeli vormis - TOP40. Lisaks veel eraldi parimate näitlejate TOP10-d ja viimaseks kõikide möödunud aasta jooksul nähtud Eesti filmide edetabeli. TOP40 filmide kohta lisan ka mõne sõna selgitust ja sisu sissejuhatuse. Ehk inspireerib kedagi teist ka neid vaatama... Ühtlasi enda jaoks - tulevikuks mäluvärskenduseks - on need niimoodi ka üles tähendatud...

Seega - sõidame!


HINNANG 4:

40. Sadow / Ying (Zhang Yimou) ülimalt stiilne, ajalooline müüt-film. Võitluskoreograafia ja kunstnike töö on siin väga kõrgel tasemel. Hiina kolme kuningriigi ajastul (aastatel 220-280 maj) hargnev draama. Ajal, mil tähtsatel tüüpidel olid kasutusel "varjud", nö inimesed, kes nende eest tegid ohtlikke töid-võitluseid. Asjasse on segatud ka palee naised. Surm ja vanad huvitavad kombed ning inimeste psühholoogiad on sellesse väga ilusasse pildikeelde põimitud.

39. Seltsimees laps (Moonika Siimets) armas, südamlik ja ilusates värvitoonides pildikeel. 3 raamatut on ühte filmi kokku pandud ja sellega on makstud ka tugevalt lõivu, aga lõpptulemus on sellegipoolest päris "söödav". Raamatuid mittelugenud inimestele ilmselt meeldib rohkemgi kui neile, kes on raamatuid lugenud. Head näitlejad ja õnnestunud Eesti film igatahes. Väiksest tüdrukust, kelle ema saadetakse Siberisse ning kes peab üha tugevneva nõukogude-korra tingimustes "tubliks pioneeriks", ehk tubliks seltsimeheks kasvama. Nii nagu see elu meil kunagi oli... Eesti Filmiajakirjanike aasta film!

38. Eighth grade (Bo Burnham) viimasel aastal, enne keskkooli - viimane nädal - noor tüdruk, kes on sotsiaalselt natuke endassetõmbunud, aga muidugi tahab ise tegelikult olla rohkem "väljapoole". Hoolitsev isa, kes tegelikult armastab oma tütart ja on hea, aga samas käib teismeliselt närvidele ka. Tüdruku väljundiks maailma on youtube. Filmis on mitmed kohmakad ja tüdruku jaoks rasked olukorrad, mida vaataja saab tüdrukuga koos läbi tema läbi elada. Armas väike indie-film.

37. Taxi driver (Hun Jang) Korea film taksojuhist, kes saab tööks viia üks Saksa reporter Soulist Gwangjusse, et too saaks kajastada 1980ndatel seal toimunud mässu. Kohale jõudes kahetseb taksojuht seda, sest satub ise ka kõige selle jama keeristesse. Samas on film helge ja eriti lõpp on tõeliselt armas.

36. Cries from Syria (Jevgeni Afinevski) dokfilm Süüria konfliktist. Läbi 5 aasta kogutud materajal annab aimu erinevate kantide pealt selle sõja olemusest. Näidates kui tobe, et tavalised inimesed peavad selle jama sees olema ning oma elu eest võitlema. Lapsed ju ka! Ning maailm selle ümber, mis tegelikult kõigest aru ei saa ning igaüks võitleb veel oma võitlust...

35. Leave no trace (Debra Granik) isa ja tema 13-aastane tütar elavad ühes suures pargis. Mõni võiks arvata, et nad on kodutud, aga ise peavad oma ülesehitatud "elamist" oma koduks. Sotsiaalsed normid seda siiski ei luba. Isa õpetab ja kasvatab oma tütart ning too on väga tarmukas ja asjalik. Ühel hetkel tuleb siiski lahkuda sellest elust ja integreeruda tsiviliseeritud ühiskonda. Aga mis see endast tähendab inimesele, kes seal olla ei taha? Ja kas isal on õigus ka oma teismelise lapse eest see ära otsustada? Mitmeid huvitavaid dilemmasid ning küsimusi tõstatav. Hämmastavalt hea noor näitleja, kes tüdrukut mängib. Väga kaasatõmbav, sest raske on ka seda isa mõista.

34. RBG (Julie Cohen/Betsy West) dokfilm ühest vingest ja väga targast naisest - Ruth Bader Ginsburg'ist. USA Kõrgema Kohtu kohtunik - karm naine, aga väga austatud. Nii austatud, et temast on saanud osa pop-kultuuri. Inimesena tegelikult soe ja targalt ennast artikuleeriv. Terav. Armastab ooperit. Huvitav näha sellise klassi inimest ja kuulata tema mõtteid ning tajuda tema maailmavaadet.

33. Roma (Alfonso Cuaron) Mehhiko mustavalge ja väga ilusa ning erilise pildikeelega film ühest naisest, kes töötab teenijana kõrgema keskklassi perekonna majas 1970ndate Mexico Citys. Samal ajal on seal tänavatel rahutused, aga rahutused on ka koduses majapidamises, sest pereisa on leidnud endale armukese ning jätab naise ja lapsed + loomulikult kogu majapidamise maha. 10 oscari nominent, sh. parim film.

32. Sisters brothers (Jacques Audiard) Bestseller-romaani järgi vändatud film. 1850ndate metsik lääs. Kurikuulsa mainega mõrvaritest vennad, kes rändavad ringi ja külvavad surma igal pool kuhu nad satuvad. Kui ettevõetud missioon on vaja lõpule viia, siis seda tehakse kasvõi oma ihuliikmete ja elu hinnaga. Hea, vanakooli western, mis tehtud modernsete vahenditega.

31. Captain / Der Hauptmann (Robert Schwentke) Saksa film... elatakse 2.maailmasõja viimaseid päevi. Asjalood on juba üsna segased sealsete sõdurite jaoks. Noor desertöör leiab natsi-kapteni mundri ning otsustab hakata "mängima" kõva tegelast, millele pagunid viitavad. Ta jõuab sellega päris kaugele, aga kummalisel kombel mõjutab ka see "munder" psühholoogiliselt meest ennast ning temast saabki see inimene, kes sellist mundrit kannaks!

30. Dogman (Matteo Garrone) väike, vagur ja heasüdamlik koertehooldaja-mehike leiab end järsku olukorrast, kus tal kohalike pisimaffioosnike tõttu tuleb seista silmitsi seadusega. Kuna ta on selline väike jublakas, keda suured mehed lükkavad ja tõmbavad nagu tahavad, siis ajab see kõik väiksel mehel ühel hetkel üle ääre ning algab kättemaksutee, mis oma veriste intsidentidega polegi nii sirgjooneline.

29. Disobedience (Sebastian Lelio) Naomi Aldermani raamatu järgi, lugu kus üks naine tuleb tagasi kodukanti, kus kohast teda kunagi nö. minema aeti. Juudi kogukond, süvausklikud, kes ei sallinud tema armastust teise naise vastu. Taaskohtudes oma vana armastusega löövad armuleegid jälle loitma ning pere- ja kogukonna suhted ja sallivus saab taaskord selle teemaga tegeleda. Muidugi kõige olulisem on inimpsühholoogia selle asja juures. Ja naised ise...

28. Võta või jäta (Liina Triškina) sotsiaalrealistlik lugu mehest, kelle ex-tüdruksõber sünnitab lapse. Ema seda last ei taha. Mees jällegi ei taha lapsest loobuda ja nõnda saab karmist ehitajakutist noor isa. Kuigi ta enam nii noor vast ei olegi, on ta sellistes teemades saamatu. Tuge on väga vähe ning nõnda tulebki normaalse palgaga soome-ehitustöödest loobuda ja kogu muu elu ka lapsekasvatamise ümber uuest üles ehitada. Raske, aga inimestega on ju ikka nii, et kui on vaja ja kui on piisavalt tahet, siis kummalisel kombel on võimalik kõigega hakkama saada. Seda teekonda on siiski päris huvitav jälgida (ma ise käisin ka selle filmi episoodis osalemas ja ehk sellepärast võib mu arvamus ning huvi olla enda otseselt teadmata "kallutatud". Ise sain isaks 22-aastaselt, ega pole pidanud oma lapsi üksi kasvatama.) Ehe ja eluline film. Esindas Eestit Ameerika Filmiakadeemia võõrkeelsete filmide Oscarile kandideerivate filmide eelvalikus.

27. Quiet place (John Krasinski) Apokalüptiline maailm, kus maad valitseb mingi pahalane, kelle pärast ei tohi ühtki heli teha, muidu see tuleb ja tapab. Kammerlik film jälgib ühte perekonda, kuidas nad sellises olukorras oma elu elavad ja mis siis kui lapsed kogemata häält teevad?

26. Suspiria (Luca Guadagnino) Dario Argento õudusklassika uusversioon. Tanstumaailmast. Ühe aasta parima filmitantsuga. Noor Ameerika tantsija liitub Berliini tantsuteatriga trupiga, aga midagi selles majas on imelikku. Kohe alguses on kadunud üks tüdrukutest ning selgub, et ka teistel on närvid läbi ning midagi kahtlast pulbitseb selle kultuurse asutuse pinna all. Ka õppejõud-juhandajad (kellest üht mängib Tilda Swinton) on imelikud... See milleni film lõpuks välja jõuab on päris verine ja kurioosne, aga teekond sinnani on konspiratsiooniteooriad tõstatav ning pinev.

25. Land of hope / Oma maa (Markku Pölönen) ilus ja armas Soome ajalooline armastusdraama. Noorpaarist, kes kolib elama kohta kus nad nullist oma elu peavad looma. Alguses tuleb sõda peale ja pärast, väikses kohas muidugi on viinajoomine ka kerge ligi hakkama ja nõnda naine saab vatti ja vilet nii selle uue elu ülesseadmisega kui ka mehe kantseldamisega. Aga ajastupildina ilus ja inimsuhete mõttes emotsionaalne.

24. Mary Poppins returns (Rob Marshall) aasta suur "muusikalifilm", mille sisu oli nii ja naa, aga briti jõududega, seega tsipa teistsugune. Üldises plaanis lihtsake, nagu need Mary Poppinsi lood ikka. Aga muusika ja tantsude mõttes, ning vaimustava näitlejate-kaardiväele tänu - väga võimas vaatemäng. Väikestes rollides löövad kaasa Meryl Streep ja Colin Firth. Isegi Angela Lansbury on meelitatud osalema. Minu jaoks "Trip the light fantastic" andis tegelikult filmile poole selle väärtusest. Igatahes see lõik on kogu filmist, mis minule igatahes kõige eredamalt meelde jäi.

23. Ahto. Chasing a dream  (Jaanis Valk) võrdlemisi tugeva dokfilmiaasta viiest eredaimat tähest kaks olid kodumaised! Tegemist on elulooga. Eesti mehest, kes mööda maailma meresid rändas, kuigi kodumaa hoopis Ameerikas leidis ja seal ka perega elu lõpuni pidama jäi. Meest ennast enam pole, aga filmis saab sõna näiteks tema poeg. Suuremas osas filmis on jutustajateks meremees ise ja tema isa. Nende teksti on tabavalt kaasatud lugema päriselus isa ja poeg - Lembit ja Marius Peterson. Elu, nagu seiklus, ajaline mõõde alates enne teist maailmasõda kuni tänapäevani välja ja pildikeele mõttes, eriti montaaž oli imeline! Eks selliste filmide puhul, kus on palju ajaloolisi dokkkaadreid ja uue aja asjad segamini, siis ongi vaja leida mingi huvitav moodus neid segada ja siin on lausa harukordselt hästi see õnnestunud! Olin vaadates nii põnevil, et ei saanud silmi filmilt hetkekski.

22. Sorry to bother you (Boots Riley) täiesti kreisi tulevikumaailm või alternatiivreaalsus, kus lugu viib vaataja telefonimüügifirma tegevuste keerisesse. Võrdlemisi noor must mees, hakkab peamiselt valgetele pähe määrima moonutades oma hääle "valgete hääleks". Temast saab niimoodi tõeliselt edukas müügimees. Samas kui tema kaastöötajaid nöögitakse ning nood asuvad võitlusse tööandja vastu. Peategelane tõstatakse karjääril "kõrgemasse müüjate klassi" ning tal tuleb oma "vanade sõprade" võitluse kiuste töötada edasi firmas, mille vastu teised hakkavad streikima. Samas need müüdavad tooted on täiesti moraalivastased ning see tekitab omakorda ühiskonnas suuri probleeme. Isegi tüdruksõber ei kannata seda ja lahkub... Peategelasele hakkab vaikselt selginema, mis see on mida ta oma tegevusega firmaomanikule teeb. See on midagi täiesti loomuvastast ja ebanormaalset... Sürr, aga põnev. Lõbus, aga õudne. Kreisi, aga võimalik seostada päris maailmaga. Tõeliselt ebatavaline lugu.

21. Stars don't die in Liverpool (Paul McGuigan) noore briti meesnäitleja ja vanema "suur Hollywoodi-staar" naisnäitlejanna armastuslugu, mis muudab nende tavaelu dramaatilisemaks kui see, mida nad oma töös peavad mängima. Annette Bening ja Jamie "Billy Elliot" Bell mängivad seda paari.

20. Three identical strangers (Tim Wardle) Dokfilm ühest hämmastavast juhtumist. 1980ndate New Yorgist saavad kokku pool juhuslikult 3 lapsendatud meest (nähes enda nägu ajalehes teise mehe nimega), kes avastavad, et nad on tegelikult kolmikud! Kui uurima hakatakse, et miks nad lahutati sündides, paljastub selle taga päris üllatav ja isegi hirmus tõsiasi! Mõnikord on päris elu imestamapanevam kui fiktsioon ja see on ere näide sellest! Vapustav! Ja see kõik juhtus päriselt... kes teab, mis praegusel hetkel minu, sinu või laiema ühiskonnagrupiga käimas on!

19. Molly's game (Aaron Sorkin) tõsielul baseeruv film naisest, kes oli Olümpiamängude-tasemel suusataja, aga kellest sai kõrgklassi põrandaaluse kasiino vedaja. Karm maailm, kus nii suured rahad keerlevad. Ja selliste suurte rahade peale, lisaks igasuguste pahalastele, on ka valitsus väga maias "teadmahimuline". Kus tegijaid, seal nägijaid. Inimeste kadedusele saab pigem kindel olla, kui arvata-loota, et see ennast ei puuduta. Baseerub peategelase endakirjutatud elulooraamatul.

siit edasi HINNANG 4+:

18. Capharnaüm (Nadine Labaki) Liibanoni film, mis kandideerib ka võõrkeelse filmi oscarile. Mul olid ootused pisut kõrgele keritud seda Pöffil vaadates ja esialgu nii kõrgelt ei hinnanudki, aga olen sellele filmile niiiiiiii palju ja tihti tagasi mõelnud, et hinnang on ka sedamööda tõusnud, kuivõrd olen hakanud hindama seda kõike, mida filmi paaritunnise kestvusaja sisse on suudetud mahutada. Mitu lugu, mis on kõik tegelikult suure loo teenistuses. Selgrooks 12-aastase poisi (kes on ise viieks aastaks vangi pandud) kohtuprotsess, kus poiss on oma vanemate vastu süüdistuse esitanud. Süüdistus seisneb selles, et nood on poisi ilmale toonud! Põnev, seikluslik, moraalne või pigem ebamoraalne, tolle maailmanurga lugu. Lugu toimub läbi jutustuste. Poisi teekond targast ja teravast tänavapoisist (ta peab oma nõmedate vanemate tõttu ise oma eluga hakkama saama) kuni ühe kriminaalse teo sooritamiseni välja. Lisaks saab filmi läbi teada ka teiste inimeste kohta, keda film puudutab ja nõnda tekibki huvitav suurem pilt kogu tervikust. Millegipärast oli tunda, et tegemist on naisrežissööriga ja see oli sellise loo mõttes väga hea! Eriline.

17. Cold war / Zimna wojna (Pawel Pawlikowski) väga hea kaameratööga, mustvalge Poola film, mis pidavat jutustama auteur'i enda vanavanemate loo. Kandideerib kolmele Oscarile ja seda juhtub mitte-ingliskeelsete filmidega haruharva (kuigi hispaanikeelne Roma kandideerib ju tänavu suisa 10le!) Kommunism tõstab üha tugevamalt pead pärast teist maailmasõda ning 1950ndatel ühe muusikateatri lavastaja, kes mööda Poolat rändab ja otsib esinejaid oma uude spektaaklisse, armub ühte blondi maatüdrukusse. Need on 2 eri vanuses, eri temperamendi, maailmavaate ja eluhoiakuga inimest, kes küll armastavad teineteist, ent ei saa ka teineteisega koos olla. Plaanitakse põgeneda kommunismi eest kapitalistlikule Prantsusmaale, aga kõik ei lähe nii, nagu peab... nii kohtuvad nad läbi elu - mõnikord, aga ikka tehakse mingi viga või juhtub midagi, et koos nad õnne suunas ei saa ratsutada... Võimatu armastuslugu võimatul ajal, kõlas ingliskeelne reklaamlause ja just seda see ongi... ning kõike kroonimas veel see külmavärinaid tekitav lõpp! Euroopa Filmakadeemia aasta parimaks filmiks valiti.

16. Werewolf / Wilkolak (Adrian Panek) Selle filmiga seoses oli mul kahju, et ma ei ole ajakirjanik. Režissööri agent kirjutas mulle, et kas sooviksin teha intervjuu filmi režissööriga, kes Tallinnat külastas, aga ma loobusin, sest tööl oli kiired ajad ning ma ei oskaks ka kellelegi seda intervjuud trükkimiseks pakkuda. Film meeldis väga. Tegemist Poola filmiga ja jutustuse sisuks lapsed, kes on just vabanenud natside kontsentratsioonilaagrist. Nad jäävad lõksu keset metsa asuvasse mahajäetud mõisahoonesse. Alguses on plaanis seal nagu luua lastekodu, aga siis ühel hetkel jäävad lapsed olude sunnil üksi. Lisaks tulevad sinna näljased ja kurjad natsi-laagri valvurkoerad, kes ei lase lastel majast jalgagi välja pista - kohe ründavad. Üks koer pääseb akna kaudu ka majja ning lõikab laste ligipääsu osale majast ära. Nälg ja janu on muidugi peatselt platsis... uskumatult ehe ja põnev, lapsed mängivad nagu vanad profid! Ja need koerad ja see natsi-õhkkond ning laste omavahelised suhted... kõik saavad siin väikses mõisas kokku.

15. Colette (Wash Westmoreland) lugu naisest, kelle raamat "Vagabund" on ilmunud ka Varraku kirjastuselt eesti keeles. Tegemist ühe "meeskirjaniku" naisega, kes tegelikult hoopis oma mehe raamatud kirjutab. Kuna oli aeg, mil naiskirjanike teoseid ei trükitud. Mees oli küll tuntud, ent võrdlemisi andetu, siis otsustasid abikaasad nii... Mees sai üha kuulsamaks (ning nõmedamaks) ja naine pidi kuulsa mehe varjus leppima taustategijana. Naine kirjutab kõik oma frustratsioonid raamatutesse ja need müüvad hästi. Kuni ühel hetkel muidugi saab naise mõõt täis... Tõsieluline elulugu pani kirjanikust huvituma ning tahaks sellel aastal kindlasti seda Vagabundi lugeda, kuna ta teosed on elust enesest, seega saab kindlasti ka filmiga ühendusi luua.

14. Favourite (Yorgos Lanthimos) olen Lanthimose filmide austaja juba tema kreeka õudusfilmist "Dogtooth" alates (nägin seda Stockholmi filmifestivalil). Nüüd, mil ta ingliskeelsesse maailma on üle tulnud, jätkub see kiiksude ning puäntide meistri võidukäik kinolinal. Pean küll tunnistama, et kuigi algusest kuni üle poole filmi olin ülimas vaimustuses, siis ühel hetkel hakkas film korraks kohapeal tammuma ning mu vaimustus pisut hajus. Sellest hoolimata igati äge linateos. Lugu räägib 18nda sajandi Inglismaast ja kuninganna Anne'st. See on too kuninganna, kellel oli 17 last, kes kõik enne kuningannat ennast ära surid. Siin on päris korraliku kiiksuga toodud sisse 17 küülikut, keda kuninganna kasvatab... Aga neid kiikse on veel ridamisi. Kuninganna muudetakse filmis lesbiks ja kaks tema alamat peavad omavahel võitlema tema soosiku-positsiooni pärast. Iseasi, kas ja mis ikkagi tegelikult toimub, see pole Lanthimose puhul kunagi päris kindlalt see, mida Sa vaadates esialgu arvad :) 10 oscari nominent, sh parim film, parim naispeaosa ja 2(!) naiskõrvalosa!

13. Green book (Peter Farrelly) Pärast Pöffi seanssi ma pidin ikka mitu korda kontrollima, kas see on ikka tõesti sama mehe tehtud, kelle sulest pärinevad ka "There's something about Mary" ja Jim Carrey "Dumb and dumber"! Tõesti! Aga Roheline raamat on ilus, armas ja sisukas dramöödia, mis viib endaga kaasa 50ndate Ameerikasse, kus itaalia-ameeriklasest (keda mängib TAANLANE Viggo Mortensen) peab olema autojuhiks mustanahalisele muusikule, kes läbi Ameerika tuuril siin ja seal peab esinema. Valge mees on musta mehe teenistustuses - tollel ajal. Ja must mees saab ka vatti näha ühiskonnanormidega võideldes. Valgenahaline on siin tänavatarkuse ja kommeteta, aga mustanahaline on haritud, maailmanäinud, kuid väga kitsas muusikaringi mullis elanud. Põrkuvad meeste maailmad ja nad õpivad teineteiselt elu, aga muidugi põrkutakse ka ühiskonnaga nahavärvi tõttu. Hea ja kaasatõmbav ning emotsionaalne ajastu-lugu.

12. Professor Marston & the wonder women (Angela Robinson) psühholoog William Moulton Marston'i elulugu. See on mees, kes leiutas koomiksisangari "Wonder woman" (lisaks aitas leiutada ka praeguse aja valedetektori). Ta armastas kahte naist korraga ja seadis ka vastava elukorralduse sisse. Muide mees suri ise 1947.aastal nahavähki, aga naised jäidki kokku elama ja kasvatasid kõigi lapsi kahekesi koos. Väga hästi näideldud! Film vääriks palju suuremat tähelepanu kui see saanud on.

11. Minding the gap (Bing Liu) režissöör on ka ise üks dokfilmi tegelastest. Nimelt vaatleb film noorte rulasõitjate-sõpruskonna elu ja täiskasvanuks saamist. Peamiselt 3 noore mehe läbi, aga muidugi ka nendega seotud teiste inimeste. Väga vahetu ja no kuna on tegemist dokfilmiga, siis ongi kõik täpselt nii, nagu nende inimestega need elulised keerdkäigud on. Need on tegelikult tavalised lood, aga avavad inimpsühholoogiaid hästi. Valikud, mõtted, vead, mida me kõik teeme. Muidugi tark inimene õpib teiste vigadest... Üks meestest näiteks hakkab väga noore tüdrukuga kokku elama. Saavad lapse ja siis tüdruk alles avastab, et tal vaja veel maailma vaadata... rulapoiss on titega kodus... sellest tekivad probleemid... palju käsikaamerat, palju rulatrikke, palju elu... Parima dokfilmi-Oscari nominent.

-------

AASTA TOP10 filmid

10. Движение вверх/Three seconds/Going vertical (Anton Megerditšev) sporditeemaline vene mängufilm jutustab loo, mis baseerub tõsielusündmustel ja legendaarse kossumatši eel ja ajal, mida peeti Münheni Olümpiamängude finaalis Nõukogude Liidu ja USA vahel. Nagu teada, siis 3 sekundit enne mängu lõppu ameeriklased juhtisid 1 punktiga... Korvpalli ajalugu. Aga eks siingi on palju inimestevahelist nii mängijatel oma elus kui treeneril ja treeneriga ning eelkõige spordist ja sportlaste elust.

9. Vello Salo. Igapäevaelu müstika (Jaan Tootsen) minu käesoleva aasta lemmik eesti film! Nii palju elutarkust, nii palju avastamist nii filmis käsitletavate inimeste, elu kui seeläbi iseenda kohta. Mõtlemapanev, kaasakiskuv, vaimustav teekond koos Vello, tema lugude ja mõtetega. Kui inimene on nii palju läbi elanud oma pika elu jooksul, siis on millest rääkida, on mida temalt kuulata, on mida õppida. Vaatasin ja ahmisin seda kõike endasse! Tõeliselt põnev vaatamine. Usun, et selleks peab inimene ka ise küps, avatud ja piisavalt intelligentne olema, et seda filmi hinnata. Õige pisikesed kurjusenoodid olid ka sees, ilmselt dramaatika mõttes vajalikud, aga samas minule kui inimesele hakkasid natuke vastu. Seda mitte Vello poolt, vaid filmitegijad ilmselt said inspiratsiooni olla sama ausad ja otsekohesed, aga Vello otsekohesus on natuke teistsugune. Tegelikult ka väga kurb film.

8. Bohemian rhapsody (Bryan Singer) minule kui mitte eriti suurele Queen'i fännile, pigem pole ma kunagi nende austaja olnudki väga meeldis... teades küll kogu seda tausta ja Freddy elulugu, sest üldjoontest on see tema surma ajal üht ja teistpidi läbi hekseldatud. Film ise oli võimas, ilus ja emotsionaalne. Rami Malek teeb vapustava rolli Freddyna! Lisaks tõi see lapsepõlve meelde, kui sai vaadatud televiisorist ise seda üle terve maakera 16 tundi kestnud Live Aid! maratonkontserti. Ega terves mahus ei jõudnudki, aga Queen'i (ja Madonnat, Phil Collinsit, George Michaelit ehk toona Wham'i ja Elton Johni näiteks nägin küll - vaatasime ühe mu sõbrannaga nende Lagedi suvilas - täpselt on meeles... nagu ilmselt neil, kes elasid Gagarini või Armstrongi ajal, nonde meeste suurte tegude hetkedel ja mäletavad "kus nad siis olid" :)). Film on mõjuv ning loomulikult täis Queen'i muusikat, aga ka seda bändi kokku ja lahkuminekut ja siis uuesti kokkutulekut. Kõik me oleme inimesed, teeme vigu, mõned nõrgemad, teised tugevamad, mõned loomingulisemad, teistel omad oskused, anded. Armastus lõpuks ikkagi dikteerib päris palju... kuni lõpuni välja.

7. Shoplifters / Manbiki kazoku (Hirokazu Koreeda) jaapani auteur, kelle filme ma alati pikisilmi ootan juba alates 2004.aasta "Nobody knows" filmi nägemisest alates. Ja seekord oli film üks tema tugevamaid. Lugu "perekonnast", kes "lapsendavad" ühe lapse, kes on jäetud üksi madalale rõdule külma kätte mängima. Tasapisi hakkab selle kummalise "perekonna" lugu lahti hargnema... tegelikult saab alles päris lõpus teada kogu pildi. Väga eriline film vaestest ja vähe-omavatest inimestest, kellel tegelikult on suur süda, aga see suur süda võib ka suurte jamadeni juhatada. Üllatav, tõeliselt üllatav film. Lõpus jäi mitu head küsimust mõtlemiseks, arutamiseks. Samas realistlik, ei midagi ülepakutut ja see selle juures ongi kõige vapustavam. On ju nii häid kui halbu inimesi, aga kes ikkagi on hea ja kes on halb ja kelle jaoks?

6. Skyldige / Guilty (Gustav Möller) praktiliselt terve film näidatakse ainult ühe hädaabitelefonile vastaja nägu suures plaanis. Siin filmis pildiliselt ei juhtu eriti midagi. Kogu lugu on jutustuse sees, mida tegelane oma telefoni räägib ja mida talle vastatakse. Võiks arvata, et üsna igav... tegelikult kujunes sellest aasta üks põnevamaid filme! Ja see ülesehitus, et filmi vaataja on samas olukorras kui peategelane ja teab ning otsustab loogiliselt põhimõtteliselt täpselt sarnaselt temaga... aga siis üha uute ja uute üllatustega jalust rabatuks saades. Tõeline puzzle-film, kus infokillud tulevad ja sa paned nad suurde pilti, kui järsku saad aru, et oled täiesti valesti need tükid kokku pannud! Tugev, tugev soovitus kõigile just põnevuse austajatele! Sest see on tõesti märulim kui märulifilmid, õudsam kui õudusfilmid, dramaatilisem kui draamafilmid. Ja siis veel see lõppüllatus!

siit edasi HINNANG 5-:

5. Phantom thread (Paul Thomas Anderson) sama režissöör ja meespeaosa näitleja, kes tõid meile "There will be blood" filmi... sedapuhku täiesti teistmoodi inimpsüühika hämaraid alasid uuriv. 1950ndate London - seal töötav kuulus moelooja, kes enda moemaja nii kõrgele tasemele tõstnud, et seda kasutavad tõesti need kõige kuulsamad ja rikkamad. Mees on perfektsionist, aga ka kogu tema majapidamine käib tema järgi ja ainult tema järgi. Ühest noorest naisest saab tema muusa ning armastatu... ja ka elukaaslane. Alguses proovib mees enda reeglitele allutada ka naist... abiks karm ja külm õde... nagu psühhoterror, aga armastus ei tööta nii. See vajab teistsugust õhkkonda. Varsti hakkavad lauad teistmoodi lauduma... või kas hakkavad... Ilus ja huvitav psühholoogiline draama, kus mängivad 3 vapustavalt head näitlejat, kellest 2 kandideerisid ka oscarile. Daniel Day-Lewis väitis, et see on tema viimane filmiroll - ta jääb näitlejaametilt pensionile... saab siis näha, kas meest sõnast, härga sarvest...

4. Dawn wall (Josh Lowell/Peter Mortimer) dokfilm mägironimisest. võib-olla sama palju kui ronimisest, ka inimsuhetest ning inimpsüühikast. Ekstreemolukordades võimenduvad ja joonistuvad välja mingid teatud asjad, mida tavaliselt ei näe, ega oska aru saada ega arvatagi enda kohta. Suurimaks filmi osaks on El Capitani mäge "seinalaadset" osa ülesronimine. Võimatu missioon, mida läbi interneti jälgis 2015. aastal kogu maailm. CNN tegi ülekandeid, paljud ajalehed kirjutasid. Kuidas 2 meest, kellest ühel pole kõik sõrmedki alles, ennast ületada proovivad... Muidugi saab läbi filmi ka nende inimeste täiesti eraldi dokfilmi vääriva tausta teada.

3. BlacKkKlansman (Spike Lee) film, mis on samapalju meelelahutuslik kui see on ka sügav. Meenutas natuke teatavat Tarantinolikku vaibi, kus värvid on eredad ja ilusad. Aga ega keegi muidugi värvide pärast filmi ei vaata. Tegemist on filmiga, mis baseerub tõsielul. 1970ndate USAs, MUSTAnahalisest politseist, kes suudab sulanduda Ku Klux Klani surrogaatkeha abil... ehk teine mees on "kehaks", aga tema ise ajab korda "jutupoole". Kusjuures sellest surrogaadist, saab üks tähtsamaid ja põhitegijaid valgete linade all peitvatest kollidest. Praegusel Donald Trump'i ja EKRE ajastul "otse näkku" film, kuhu me võime siin "tagasi liikuda" kui ettevaatlikud ei ole selle võimuandmisega.

2. The 12th man / Den 12.man (Harald Zwart) Norra film. Olid 12 meest, aga natsid tapsid neist 11. Film räägib sellest ühest, kes pääses. Tema teekonnast läbi Norra ja natsist, kelle jaoks oli idee fixe, leida see 1 mees üles ning temale kuhu iganes järgneda ning ta maapealt hävitada. Tark natsi on ka... nagu koer, kes lõhna järgi jälje muudkui üles leiab... Ägedalt põnev ja kaasaelamakiskuv lugu. Taustaks Norra ja lihtsad Norra inimesed, kelle jaoks see 1 mees esindab palju rohkemat kui vaid ühte tublit vastuhakkajat. Võimas ja mastaapne tagaajamine. Kuidagi nii "oma" tundus... ja nagu ise põgeneks koos selle peategelasega.

Aasta ainus film, millel HINNANG puhas 5

1. Utoya 22.juli (Erik Poppe) mitte segi ajada võrdlemisi käki Paul Greengrassi samast teemast, samal aastal ilmunud filmiga! Norrakate enda tehtud film oli midagi uskumatult peent, võimast, põnevat ja haiglaselt realistlikku! Tegemist kurikuulsa Norra massimõrvari veresaunaga Utoya saarel 2011. aastal toimunud noortelaagris. Mis sellest filmist nii erilise tegi minu jaoks, oli see väga vahetu tundmine, mida film pakub - kuidas see kõik täpselt oli. Mida tähendas tunda, et keegi maniakk Sind taga ajab ja kui juhtumisi talle ette jääd, on surm kindel. Esiteks kestab see filmis täpselt nii kaua kui need lapsed seal saarel selle hullu püssi eest pidid põgenema! Seega saad aimu kui kaua täpselt, kuidas seal saarel liikuda oli, mis toimus, kuidas põrkusid kokku teiste noortega, kes ka põgenesid, ei tea kuhu, sest saar on ju merega piiratud. Põrkasid kokku nendega, kes olid juba pihta saanud... Kuulsid selle hullu jalasamme, ise varjudes surnute alla või mätaste vahele või mereääres olevate kaljude alla. Kaamera jälgib tegelikult peamiselt ühe tüdruku olemist ja liikumist. Peategelane on seal saarel koos noorema õega, keda ta lisaks mõrvari eest põgenemisele ka pidevalt otsib. Kuidas Sa sealt saarel üldse minema põgened jättes õe maha? Nii palju küsimusi... nii palju mõtlemist... nii palju kaasatundmist... see film oli aja tunnetamise mõttes üks aasta lühemaid (kuigi hullu eest põgenemine tundus lõpmata või surmaga lõppev)... nii hinge võttis kinni ja pani enda ka seal saarel põgenema, et ei tajunud aja kulgemist üldse... kogu aeg oli tunne, et kohe on see maniakk Breivik Sul püssiga seljataga! Appi!


----

PARIM NAISPEAOSA

10. Eva Melander - Border / Gräns (scifi)
9. Helena Howard - Madeline's Madeline (film teatrimaailmast)
8. Thomasin Harcourt McKenzie - Leave no trace
7. Annette Bening - Film stars don't die in Liverpool
6 Rebecca Hall - Professor Marston & the wonder woman
5. Jessica Chastain - Molly's game
4. Glenn Close - The wife (draama)
3. Emma Stone - Favourite
2. Vicky Krieps - Phantom thread
1. Olivia Colman - Favourite


PARIM MEESPEA

10. Vladimir Maškov - Going vertical
9. Geoffrey Rush - Final portrait (draama)
8. Jamie Bell - Film stars don't die in Liverpool
7. Jakob Cedergren - Guilty
6. Viggo Mortensen - Green book
5. Rami Malek - Bohemian rhapsody
4. Thomas Gullestad - 12th man
3. Bradley Cooper - Star is born (muusikaline draama)
2. Marcello Fonte - Dogman
1. Daniel Day-Lewis - Phhantom thread


PARIM NAISKÕRVALOSA

10. Rachel Weisz - Favourite
9. Liina Vahtrik - Seltsimees laps
8. Elizabeth Debicki - Widows (põnevik)
7. Molly Parker - Madeline's Madeline
6. Tilda Swinton - Suspiria
5. Helena Bergström - Tårtgeneralen (rootsi komöödia/draama)
4. Miranda July - Madeline's Madeline
3. Julie Walters - Film stars don't die in Liverpool
2. Jennifer Jason Leigh - Annihilation (scifi)
1. Lesley Manville - Phantom thread


PARIM MEESKÕRVALOSA

10. Frederick Lau - The Captain
9. Allen Leech - Bohemian rhapsody
8. Arto Heikkilä - Oma maa
7. Kevin Costner - Molly's game
6. Nicholas Hoult - Favourite
5. Mike Myers - Bohemian rhapsody
4. Jens Ohlin - Tårtgeneralen
3. Jonathan Rhys Meyers - Den 12.man
2. Alessandro Nivola - Disobedience
1. Beulah Koale - Thank you for your service (draama)


AASTA JOOKSUL NÄHTUD EESTI FILMID PAREMUSE JÄRJEKORRAS:

Hinnang 1+
11. Pööripäev

Hinnang 2-
10. Portugal
9. Tuliliilia

Hinnang 2
8. Kolm augustikuu päeva

Hinnang 3+
7. Eia jõulud Tondikakul

Hinnang 4
6. Rodeo
5. Koma
4. Seltsimees laps
3. Võta või jäta
2. Ahto. Chasing a dream

Hinnang 4+
1. Vello Salo. Igapäevaelu müstika