Gavroche on nagu mini-Hüljatud, aga Nukuteater mängib selle suureks. Eks ta olegi sõna otseses mõttes mini-Hüljatud, sest on ju selles loos võetud see pisike tänavapoisike - Gavroche, kes revolutsiooni ajal laipade vahel, kuulivilin kõrvus, liikus võitlustandril ja laulis uhkelt oma laulu. Lavastuslikult efektne - dünaamiliste dekoratsioonidega mängimine, inimesed muutuvad nukuks ja siis jälle tagasi inimeseks, maskid, laulud, kostüümid, liikumised ja muidugi head laulvad näitlejad - selles kõiges kokku on maailmalavade suurproduktsiooni hõngu.
Üllatusega märkasin, et see Taavi Tõnissoni lavastus on NUKU kavas juba 5ndat hooaega! Esietenduse hooajal valiti see ka Nukuteatri "ladvaõunaks" kui 2013/2014 hooaja aasta parim lavastus ja ma ei imesta kõige vähematki, sest see on väärt mäng ja uhke elamus, mida Victor Hugo maailmaklassika suurteosest võetud Gavroche-i nimelise tegelase osa elustamisega Nukuteatri suurimas, ehk Ferdinandi saalis pakutakse.
Kuna saal oli ka (veel 5ndal mänguaastal) üsna täis, siis tundub, et inimesed teavad selle tüki headusest. Sobilik ilmselt kõige paremini alates 1.klassi lastest, kuid vaatama oli tulnud (loe:toodud :)) ka napilt eelkooliealisi (ja saalis püsis pinev vaikus kogu etenduse aja), seega usun, et ka mõned 5-6sedki saavad sellest seiklusest kerge vaevaga aru. Minu noorim laps, ehk 11-aastane natuke krimpsutas nina ning jäi mulje, et minule meeldis see isegi rohkem kui temale, aga mina olen ju poiss ja tema tüdruk... seega võib-olla ongi see natuke rohkem poistekas(?) - Ikkagi revolutsioon, ehk sõda ja peategelaseks ka poiss... Cosette ja Fantine on küll ka mängus, aga dramatiseeringus jäetud tahaplaanile - see on ikkagi eelkõige Gavroche'i lugu!
Samas mõni kuu tagasi nähtud Timm Thaler oli tema terve eelmise aasta lemmik ja sealgi on ju põhimõtteliselt ühe poisi seiklused... seega päris selle nahka ei saa ka seda ajada... Igatahes mina olin küll vaimustuses ja terve lavastuse aja istusin hiirvaikselt ja põnevil :)
Näitlejate ansambel on ühtlaselt tugev ja ka need, kes otseselt suuremat rolli ei oma, on väga tugevalt ansambli liikmed ning seda koos ühiselt elamuse tekitamise oskust on heas Nukuteatri trupis tugevalt tunda. Tänapäeva kõrgetasemelistes nukuteatrilavastustes on suurem osa nukke sellised, mis vajavad vähemalt kahte, aga mõnikord isegi kolme inimest nende "elama panemiseks" ja seda on lausa imeline vaadata kui mitu inimest ühe nuku panevad niimoodi elama-liikuma, et igaüks neis annab omad detailid ja siis tekib kokku justkui elav nukk - see on KUNST ja võlukunst ühes... Tänu sellele on ka üsna kerge need "liigutajad" sealt tagant unustada ja vaadata tõeliselt elavat nukku laval. Maagiline!
Mart Müürisepp tundub muutuvat iga mänguga üha sümpaatsemaks. Siin on Gavroche'i karateriga väga hästi ühildatud tema poisikeselik välimus ja oskus mängida sellist kriimus näoga, Robin Hoodlikku, südamlikku jõnglast, kes kodust on ära põgenenud. Pärast võib vaid tõdeda, et kes veel kui mitte tema - nii ideaalselt ja vahvalt saab ta oma kuulsa raamatukangelase ellu kutsumisega hakkama. Etenduse lahedaim laul on ka tema laulda, a capella lugu, koos trampimisega!
Ja kuna tegemist on "Hüljatutega", siis on siin muidugi ka inspektor Javert ja Jean Valjean (vastavalt Jevgeni Moissejenko ja Andres Roosileht). Kuigi nende vastasseisu siia väga sügavalt sisse ei tooda, saab igaüks teades suuremat lugu, mõelda kogu tausta juurde - lapsi, kes seda lasteversiooni vaatavad, nende jaoks polegi see nii oluline. Nendele on fookusesse toodud Jean Valjean'i Cosette'i lapsendamine. Ja kuigi kogu see Thernardier'idelt lapse kättesaamine on seikluslik ning toob sisse vajalikku põnevust, siis jäi vähemalt minul siiski õhku küsimärk, et kus kohast ühel üksikul mehel selline nii tugev tahe "lapsendada" tekkis? Võib-olla mul läks see hetk tekstist kaduma, mõeldes samal ajal millelegi muule, mis parajasti laval toimus (ja laval toimus palju!). Jean Valjean'iga seoses oli veel üks natuke võõrastav seos laval, nimelt mängib ta seal elektrikitarri, mis on veel läikivalt punane ja (karjuvalt) tänapäevane... Huvi pärast vaatasin pärast teatrit koju jõudes, et elektrikitarr leiutati 1931, aga Väikse Garvoche'i tegevus toimub 1800ndate esimesel poolel, ehk 100 aastat enne elektrikitarri... Samas, selle kaeblik madal toon, mida Andres sealt välja mängib, sobib heli mõttes atmosfääriga kokku küll. Kunstilised vabadused on ju ikka lubatud kui need teenivad suuremat eesmärki... lihtsalt kontrast kujunduslikus mõttes väga tabavate ja jällegi mõnusalt atmosfääri tektitavate "mitte-elektriliste"-tänavalaternatega ja kõige muuga laval oli silmatorkav.
Kõige värvikamaid ja ühtlasi mõnusalt karakterikohaselt muinasjutuliselt ilgeid pahalasi mängisid Riho Rosberg ja Tiina Tõnis - härra ja proua Thernardier'id. Kuigi pean tunnistama, et just need 2 tegelast on tihti peale erinevates Hüljatute versioonides mu suured lemmikud :) Aga Riho ja Tiina võtavad ka täie mõnuga nende mängimist. Ja veel eriliselt meeldis Tiina karm ja eriti just poisiklutte vihkav ning oma pojagi tänavaleajav vastik ja krobeline, limonaadijanune, vaene ja vihane proua Thernardier - minu jaoks üldsegi mitte Tiina pehme ja nunnu tüpaaži kohane. Sellised õnnestumised lisavad eriliselt palju elamusele juurde... see teatav magus-hapu sobimatu sobivus. Riho käre hääl ja oma prouaga tegelilikult "paras paar", on temas siiski nõksu võrra rohkem inimlikkust, sest oma poisi kadumisest on ta häiritud ning isegi pahane proua peale, et too jõnglase minema kihutas. Kuigi hiljem teeb selle pihuks ja põrmuks kui oma tütart võõrale maha müütab...
2 tüdrukut, ehk Cosette ja Eponine on Kaisa Selde ja Getter Meresmaa kanda. Kaisa mänguga alles tutvun tasapisi (kusagil netis jäi ette, et rahvas teadvat teda "Näosaatest", aga mina pole veel kordagi seda Näosaadet juhtunud nägema. Tean küll, et seal jäljendatakse tuntud lauljaid) ja Getter'it olen suisa kontserdil kuulnud laulmas (Kellavärgiga apelsinist ja Thijl Ulenspiegelist rääkimata) ja ta laulab tõeliselt hästi, seega ootasin (ja lootsin) kogu aeg, et neile kahele või vähemalt ühelegi neist antaks ka võimalus üks soololaul lauda, aga ei... tüdrukutele Gavroche'i mängus ainult kõrvalliinid. Kahju...
Mõnus oli üle pika aja ka Mirko Rajas't mängimas näha, kuigi see roll ongi siin väga marginaalne. Ja väga head rollid rollid teevad minu suured Nukuteatri lemmikud Liivika Hanstin ja Anti Kobin. Anti mängis paari erinevat kõrvaltegelast nii erinevalt, et ma pidin korra kohe pingutama, et kindlaks teha, kas see on ikka tema :) Liivika mängitud pagariproua tõusis oma elava olekuga karakterina peaaegu Thernardieride vääriliseks. Aga pagariproua oli "nukk"!
Urmas Lennuk lasi kohati dramatiseeringusulel lennata nii, et sain sealt mitu kodust "lastekiusamisparooli"... mitu korda näiteks olen saanud juba oma suurtele lastele öelda (kui näen, et nad wc suunas liiguvad) - "Püüa ikka piss potti pusida" :) Naljakaid või ka nagu see näide siin tõestab, siis ka tobenaljakaid vaimukusi võib sealt teksti seest leida ohtralt ja see paneb kogu loo elama värskena. Mäletan küll kuidas mõlemad "Cosette" ja "Gavroche" raamatud minule väikse lapsena meeldisid. Sai need mõlemad korralikult kapsaks loetud korduvalt. Päris õhukesed olid... Hiljem on need korduvalt ka ühise raamatuna ilmunud.
Anni Jõeaas'i kunstnikutöö (ja sh. eriliselt kostüümid) oli emotsiooneloov ja silmale nauding vaadata. Andis vajalikku ajastutunnetust (va. elektrikitarr, mida ehk oleks õnnestunud peita või moonutada kuidagi?) Kaire Vilgatsi muusikaline kujundus oli professionaalne ning sobiv. Hea, et mõni laul mõjus isegi poplaulu-tasemel. Suurem osa a capella ja näitlejad laulavad hästi ning kannavad valitud laulud väga hästi välja. Koreograafiat oleks võinud rohkemgi olla ja see mis oli, oli tagasihoidlik. Samas seda mõtlen ma tagasi lavastusele mõeldes ning etendust vaadates ma ei tunnetanud selle puudumist, sest lugu ja tegutsemine oli selletagi hoogne.
Hinnang: 4 (Tugev ja õnnestunud lastelavastus, mis on nauding ka täiskasvanutele. Võib-olla eelkooliealistele siiski raske aru saada kogu seda sõja ja vaesuse teemadega segatud lugu. Kuid juba esimese klassi jütsidest peale vajalikult palju ja sobivat mõtteainest inimlikel teemadel. Inimesekasvatustundide meelelahutuslik ja emotsionaalsem versioon, mis ühtlasi pakub kunstiliselt kõrget naudingut. Samas väikese lisatausta seletamisega ilmselt sobiks ka 5-6 aastastele kui nad on sellised lapsed, kes on 2 tundi võimelised ühte lugu kohapeal istudes jälgima. Vaheaeg on muidugi ka ja seda on ka vanematele vaja. Hea võimalus mõelda ja tunda kui hea on ikka praeguses ajas ja Eestis elada, eriti kui Sul on nii turvaline ja mõnus, et saab klassi või sõprade või vanematega teatris käia ning kõike seda lavaltoimuvat distantsilt vaadata. Võimas ja tehniliselt huvitav lavastus pidevate piltidevahetustega. Uhkete kostüümidega ajastuliku kostüümidraama vääriliselt. Huvitavate inimesest nukuks ja tagasi inimeseks kehastumistega ning nii nuku kui tavanäitlemise kõrge tasemega, eraldi ansamblimängu väärtustades. Muusikat natuke ka veel kõigele lisaks!)
PS. Nukuteater peaks tõsiselt mõtlema suure saali etenduste vaheajal kohviku võimekusele oma teatrikülastajad ära teenindada. Kolmest viimasest külastuskorrast olen jõudnud vaid korra lapsega vaheaega pidada seal kohvikus (ja seda juhul kui istuda saalis kusagil pingirea ääres). Näiteks 2 kassat selleks ajaks, mida tegelikult on võimeline teenindama ka 1 teenindaja (restoran "Mets" näitel) samaaegselt või siis nagunii on seal leti taga alati 2 inimest ja jagada neid ülesandeid paremini. Igatahes absoluutselt iga kord saab seal näha palju frustreeritud kliente ja pettunud külalisi...eriti neid "väiksemaid", kes oma salatit, pirukat või kooki vaheajal kätte ei saa. Seekord jäi kohvik ilma vähemalt 10 inimese tellimustest + lootusetult pikast sabast juba varakult loobujad. Ning need, kes jõudsid oma ostu viimasel hetkel ära teha, (laps ju oli oodanud terve vaheaja järjekorras) siis tuli kiiruga kugistada ning naudingut ja rõõmu ju ikkagi ei saanud... Need pisikesed teatrikülalised võivad heituda ja saada positiivsest teatrielamusest hoolimata ikkagi täiesti mõttetu tõrvatilga oma meepotiga kaasa... Lihtsalt mõtlemisainet...
-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):
Väike Gavroche
FERDINANDI SAAL
Lugu Pariisi tänavapoisist, keda hüütakse Gavroche Väikeseks. Tänav, kus ta elab, on kui omaette riik, mida valitsevad viletsus ja vaesus. Vaatamata raskele olukorrale ei lase Gavroche nina norgu – ta on küll väike kraadest tänavapoiss, kuid süda tema sees on suur. Ajal, mil Prantsusmaa kuningas on unustanud oma rahva eest hoolitsemise, kannab Gavroche hoolt oma tänava inimeste eest – nagu väike hea kuningas, kelle kuningriigis on kõik võrdsed. Ent ühel hetkel saab selgeks, et nii enam edasi minna ei saa, ja siis on taas Gavroche see, kes enese ja teiste vabaduse eest võideldes ei karda loovutada kõike, mis tal on – isegi mitte oma elu.
Lavastus põhineb katkenditel Victor Hugo suurromaanist “Hüljatud”.
Mängivad Andres Roosileht, Mart Müürisepp, Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Liivika Hanstin, Mirko Rajas, Riho Rosberg, Tiina Tõnis
Autor: Victor Hugo
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Kunstnik: Anni Jõeaas
Muusikaline kujundaja: Kaire Vilgats
Valguskujundaja: Triin Rahnu
Videokujundaja: Georg-Sander Männik
Koreograaf: Olga Privis
Lavavõitluse seadja: Laura Nõlvak
Tõlkijad: Maria Hange, Immanuel Pau, Imre Pullmann, Paul Viires
Kestus: 2 h koos vaheajaga
Esietendus: 15. september 2013
Vanusele: 7-14 a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar