Faust - Vanemuine

Vanemuise suur saal on minu arvates Estonia saali kõrval vabariigi üks kõige pidulikumaid teatrisaale. Pikad pinkideread ja võimas ning avar lava, suure sügavusega. Seekord "Fausti-saali" sisenedes oli täiesti teistsugune tunne. Lava oli tehtud väiksemaks, intiimsemaks, täidetumaks ja lähedasemaks, justkui publikule käegakatsutavaks. Meie, ehk siis pealtvaatajad olime kui kärbsed Doktor Fausti toa neljandal seinal...

Kuid atmosfäär selliseks ei jäänud. Lava hakkas lausa oma elu elama! Alguses liikus esilava, pärast külgedelt paljastuvad võlvidega seinad/müürid ka ja terve etenduse jooksul oli lavaruum pidevas muutumises.

Kuidas hinnata lavastust, mille lavastuslik külg, kunstnikutöö ja tehnilised lisandid on täiesti omaette klass; huvitav kombinatsioon intiimseid ja võimsaid stseene, visuaalselt pidevalt üllatav, samuti näitlejatööd on põnevad ja mitmete näitlejate puhul tavapärasest täiesti omapärase lähenemisega;  kuid sisu on kohati hüplik, kohati segane, kohati suisa arusaamatu. Seda veel eriti inimese jaoks, kes Goethe Fausti lugenud pole?

Goethe kirjutas oma Fausti mitu korda. Alates 1700ndate viimasest kolmandikust... muudkui ümber ja ümber, kuni lõpuks see avaldati 1808. Esimesele osale järgnes ka teine, aga see avaldati alles pärast Goethe surma 1833. Tegelikult on dr.Faustus vana Saksa muistend õpetlasest, kes sõlmib lepingu saatanaga. Seda motiivi on kasutanud paljud eri kunstiliikide loojad. Tegelikult arvatakse, et selline dr. Faustus ka kunagi pärisel elas - müstiline alkeemik ja maag...

Kui raamatus on sündmusahela käivitajaks jumala ja kurja deemon Mefistofelese kihlvedu, et viimane ei suuda Fausti hinge õigelt teelt eksitada, siis teatrilavastuses jäetakse see kuidagi hoomamatuks. Saatana kehastus Mefistofeles ilmub puudlina teadlase juurde küll, nagu ka raamatus. Faust on teadlane, kes on frustreeritud sellest, et ta midagi ägedamat uut luua ei suuda. Visates koerakasuka seljast, bravuuritseb ning teeb deemon Faustiga tolle hinge peale lepingu - maapeal täiidab see saatana sigudik kõik Fausti soovid, aga pärast surma on Faust omakorda tema teenistuses.

Siin läheb jälle mõnevõrra teatri ja raamatuversioon lahku, aga sedapuhku teatri kasuks. Nimelt on tänu dramatiseeringule jäetud mulje, et saatan (või mis iganes deemon see Mefistofeles on) oli lihtsalt valmis seda rõõmsat maapealset elu Faustile pakkuma, aga Faust ise tõmbab endale kaela piirangu, et kui ta tänu saatana tegevustele saab õnnelikuks ning ütleb lause "oh õnnis hetk, sa viibi veel", siis ta sureb jalamaid ja saatanal on õigus tema hingele. Raamatus kui ma ei eksi, oli see otse saatanapoolne nõue. Seega Toompere on loonud siia justkui näitlikustatud olukorra, et inimene tõmbab ikka oma jamad endale ise kaela... nii see on olnud ja nii see jääb, ükskõik kui haritud õpetlane Sa oled... ja võib-olla veel just siis eriti!

Sellest saab alguse teekond Fausti surmani... Alates sellest kuidas saatan teda nõia abil noorendab kuni selle õnnetu lause hüüdmiseni välja... Kuigi Faust raamatus sureb alles teise osa lõpu eel ja suurem osa tema hingest läheb ikkagi taevasse, siis on Toompere otsustanud panna oma dramatiseeringus rõhu esimesele osale ning võttis teisest osast ainult selle Fausti surma ja teinud sellest "lõpliku", et lavaloost saaks terviklik lugu. Eks see teine osa olekski veelgi segasem ja raskem pähkel lavale seada. Tegelikult juba piisavalt suur julgustükk ning tõeliselt suur amps oli ka ainuüksi see esimene osa. Nii suur, et päris filigraanselt selle dramatiseeringuga minu meelest hakkama pole saadudki. Söödav, aga liiga palju "mikse" tekitav.

Mida ma siis kiidan ja mida ette heidan? Kiidan väga seda elavat lavastust, pidevate piltide vahetustega, millele sekundeerib ja mida toetab põnev kunstnikutöö Pille Jäneselt. Lavaruumi kasutamine stseenidele toetavalt seda vähendadest või suurendamisega mõõtu ja võimsust lisades - tegelikult üldsegi mitte eriti tihti kasutatav lavastuslik nõks. Kuna tegemist on tekstiga, mis on värsimõõdus, siis näitlejate mäng koos luulelise sõnastusega oleks võinud mõjuda võõrastavalt ja lüüa mõne näitleja deklameerimiskrampi, kuid kummalisel kombel seda eriti ei juhtu (kõige rohkem ehk saatanal, aga ta teeb selle kohe oma aktiivsusega ning elava liikumisega laval tasa). Andres Mähari Faust on alguses vana ja justkui seniilsuse äärel, tõmbab vaataja kohe endaga kaasa. Hiljem natuke nagu segaduses (koos publikuga), aga üha hoogu juurde saav lavastuse edenedes ning oma soovide esitamise ja käskimise võimalusega harjudes. Selles mõttes oli Mähari karakteri arengut märgata küll, kuigi oleks tahtnud ehk õige pisut veelgi rohkem ja tugevamalt seda näha (süües kasvab ju isu ja seega üha bossimaks ja üha õnnelikumaks). Armununa ja oma pruudi hullumisest segadusse sattununa röövis Marian Heinat temalt fookuse. Sest see, mida Marian oma Gretcheniga teeb, on loorbereid väärt. Ma ei ole temalt elavamat ja hingestatumat rolli veel varem näinud! See hullumise monoloog - WOW! Dramaturgia jällegi on samas segane, kes temalt ära võeti? okei, ta ütleb, et tema laps? Aga miks ja mis värk sellega üldse on? Sellest osast ei saa hästi selle dramatiseeringu järgi aru. Tänu Gretchenile saame ka teada, et Fausti eesnimi on Heinrich (kuigi prototüübi nimi oli Johan. Huvitav, kas Goethe eesnimi oli Johann... kas ta ei tahtnud, et inimesed paralleele tema endaga tõmbaks?) Rohkem Fausti eesnimi laval ei kõla.

Reimo Sagor Mefistofelesena venitab oma rollide diapasooni korralikult. Ta teeb oma deemoni-karakteri liikumise mõttes elavaks ja siuh ta on siin, siuh ta on seal ja iga nurga peal. Ikka Fausti soove täitmas - isegi Gretcheni toob ta talle kätte kuigi see ülesanne esitaja poolt nõutud kiirusega esialgu ka temale tundub ilmvõimatu. Kuid siin oli juba mingi esmane mõlemapoolne armumine jõudnud enne selle soovi esitamist toimuda... muidugi ka see on tänu saatana sekkumisele, sest vaevalt, et Gretchen sellesse tegelikku Fausti-vanamehenässi oleks armunud, kellest Mefistofeles siiski oli juba teinud noorema... Reimo puhul oleks tahtnud veelgi saatanlikumat olekut. Lõpus jäi dramatiseeringu tulemusel täiesti arusaamatuks see, et miks ta nii kurb on kui Faust selle kurikuulsa lause ütleb... Raamatus läks suurem osa hingest jumala juurde, aga siin dramatiseeringus jäi see täiesti segaseks ja seetõttu jäi segaseks ka Mefistofelese suhtumine.

Dramatiseering ongi minu jaoks suurim komistuskivi ja seda tüki jooksul korduvalt. On ju ka hetki, kus on tehtud valik raamatust selgem ja arusaadavam ja tänapäevastatud vormi juures märki tabav. Kuid suurim probleem seisneb selles, et tihti tegelastest või nende motiividest või isegi sellesse kohta jõudmisest ei saa aru milles nad on selles tükis. Näiteks, kes need neli meest olid, kes laua ümber pidu panid ja ka hiljem mängu sisenesid (kehastajateks Kaljujärv, Lumiste, Strandberg ja Tepomees)? Kas Linda Kolde mängib ühte ja sama karakterit, kes saatana mõjutusel muutub hiljem selliseks musta-kandvaks femme fataleks? Ja mis värk on selle Gretcheniga, kas ta nimi on Gretchen või Margarethe või on need kaks erinevat naist? seda tükis lahti ei seletata.

Kõik need värvikad kõrvaltegelased on lahedad ning mitmed kõrvalnäitlejad on mitmes erinevas rollis. Eriti neist torkavad huvitava mänguga silma Priit Strandberg ja Margus Jaanovits. Priidul on kaks väga eripalgelist rolli (üks tõsine, teine ülevoolavalt lõbus kuid samas ka natuke paha), Margus on alguses vanaätist naaber, aga hiljem nõid, kes noorendavat eliksiiri annab. Kas Wagner ja nõid on tegelikkuses sama inimene? Sedapuhku hoopis väike huvitav mõttemäng mida tekitab see, et sama näitleja mängib kahte rolli :)

Sobivasti on mu keskkooli esimeses klassis õppival pojal Faust ka kohustuslik kirjandus just praegusel hetkel ning visuaalselt loetule toetust saada on väga hea ja kasulik. Sellepärast võtsingi poja teatrisse kaasa. Kuna tema oli just selle raamatu lugemisega ühele poole jõudnud ning natuke lugenud ka muid konspekte lisaks, samas teadis ka teise osa kohta ühtkomateist, siis oli tema jaoks isegi lihtsam need seosetud kohad kokku siduda. Ühtlasi oli huvitav koduteel arutleda, kas ise võtaks sellise pakkumise saatanalt vastu? Tema jõudis oma teooriaga mõttekäiguni, et kui ta pärast teenib teispoolsuses saatanat, siis kas ta säästub igavesest potis keemisest :)
Lisaks arutasime pikalt ka neid küsimärgiga kohti, mida teatrit vaadates lahti ei suutnud kodeerida. Teise vaatuse üsna alguses olevale stseenile me ei suutnudki leida seletust, et mis pidu või värk see oli, kus kõik korraga laval jämmivad. Ja miks? Ja ikkagi miks saatan lõpuks Fausti surma üle kurvastas? Kas ta sai temaga nii heaks sõbraks, et ei tahtnudki selle kooslõbutsemisele lõppu? Ja miks ta kohe surnule teispoolsusesse järele ei läinud? Kas Fausti hing läks ikkagi siis taevasse? Miks?

Hinnang: 4 (tõeliselt raske on õiget hinnangut leida-anda. Kuid elamus oli see kahtlemata, sest lavastusena pakutakse silmadele ilusat, põnevat ja elavat spektaaklit. Kindlasti on ka vastupidiselt arvajaid, aga mina lausa janunen riimis teksti järele ning siin on see väga suupärane näitlejatel ja mingil hetkel isegi loomulik, sest tundus, et selles maailmas, kus laval tegutsetakse, räägitaksegi lihtsalt nii. Toompere režii on väga tasemel, kahju, et dramatiseering ei ole puhtam, selgem ja läbimõeldum. Pille Jänese kunstnikutöö on lavastusterviku tugevamaid külgi. Marian Heinat teeb minu arvates oma senise parima rolli ja üldse on Toompere töö näitejuhtimisega väga hea, ta on saanud kõigilt oma näitlejailt huvitavaid külgi esile ja tundub, et ka näitlejatel on seda lõbus mängida, mis kandub jällegi omakorda üle tervikmuljesse - asja tehakse naudinguga. Reimo Sagorilt sooviks veelgi enam julgust lollitada - saatanale on kõvasti rohkem lubatud kui mistahes tavategelasele. Kuigi ka niimoodi oli tema mäng nauditav. Ja Faustiga tutvumiseks sobib selline lavastus ka, sest tegelikult tekkis huvi ikkagi täpsemalt kõik üle lugeda ja kuna teise osa keerdkäigud on siit suurmas osas puudu - kogu see keisri õukond ja Trooja Helena, siis suure tõenäosusega võtan Fausti üsna peatselt jälle kätte.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Faust

• DRAAMA
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 02:55

J.W.Goethe tragöödia

Tõlkija August Sang
Lavastaja ja dramaturg Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Kunstnik Pille Jänes
Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Tõnu Eimra
Videokunstnik Juho Porila

Osades Andres Mähar, Reimo Sagor, Linda Kolde, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Priit Strandberg, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Jaanus Tepomees

Johann Wolfgang von Goethe filosoofilisel tragöödial „Faust“ on maailmakirjanduses palju sugulashingi. Elu mõtte ja igavese nooruse otsingud ning moraali ja eetika, patu ja põrgu, ihade ja auahnuse keerukalt läbipõimunud maailm läbib kõiki neid teoseid võimsa keerisena. Goethe ligi kuuekümne aasta jooksul loodud teos on maailmakirjanduse tuntuim tõlgendus keskajast pärit legendist, mis räägib mehest, kes müüb oma hinge nooruse ja maiste rõõmude eest saatanale. Fausti sunnib saatanaga lepingut sõlmima tema soov maailmast rohkem teada saada. Aastaid kabinetivaikuses toimetanud õpetlane Faust ning kurjuse deemonina teda saatev Mefistofeles siirduvad tutvust tegema „inimeste maailmaga” , leidmaks inimlikku tõde ja ilu.

Haruldase võimalusena on eesti teatris hetkel vaadata lausa kolme Fausti müüdi töötlust: VAT teatri versioon (esietendus 2012, lavastaja Aare Toikka) on saanud tugevaid mõjutusi F.W.Murnau 1926. aastal loodud tummfilmist, Rahvusooper Estonia mängukavast aga leiame Charles Gounoud´ooperi „Faust” (esietendus 2012) isikupärase lavastuse Dmitri Bertmanilt. Viimasel ajal mitme mastaapse klassikalise teosega (Dostojevski „Vennad Karamazovid”, Gogoli „Surnud hinged”, Büchneri „Woyzeck”) jõudu proovinud Hendrik Toomperele on „Faust” kolmandaks lavastuseks Vanemuises.

Lavastaja Hendrik Toompere:

Sageli aetakse segi Faust ja Mefistofeles. Sageli aetakse segi Faust ja Dante. Sageli aetakse segi põrgu ja paradiis. Alati aetakse segi, mis on praegu ja mis on olnud. Eriti suur segadus on selles, mis on ja mis tuleb. Selleks, et neid segadusi selgemaks muuta, ongi meie lavastus. Kas elu on ennustatav või on see juhuslik? Kas on olemas lõppeesmärk või on kõik eesmärgipäratu? Kas on olemas peegel, mille valgused muudavad ruumi või kõigest staatiline fresko?

Pidevalt veiklevad pildid, uued teemad, uued maailmad, hetke kordumatus, puuvari on koduks, juhuslik suhe kui perekond, kujutluspiltide virvarr. Kõik see ongi leping kuradiga, kes pakub meile iga järgneva hetkega unustuse. See on nagu lotovõit vaesuses virelejale.

 Esietendus 3. veebruaril 2018 suures majas