Käisin Krõlli vaatamas juba 10 päeva tagasi, aga siiani laulab kõrvus "Ei krõll saa olla krõllimata" :)
Pean tunnistama üles, et mu huvi Krõlli vaatama minna ei tekkinud sellest, et last teatrisse viia. Ei tekkinud ka sellest, et ma mingi eriliselt suur Ellen Niidu Krõlli-fän oleksin. Ma ei teadnud, kes seal mängivad, kes oli lavastajaks, ega polnud ka kuulnud, kas see on üks väärt vaatamine või mitte, kas see on mõeldud pisikestele lastele või suurematele... Ma ei teadnud Krõlli vaatama minnes midagi muud kui seda, et seal RÄPITAKSE!
Mihuke lahe idee! Võtta praeguseks juba klassikaks muutunud eesti lastekirjanduse teos ning teha sellest otsapidi räp-etendus! Lahe nii lastele kui ka vanematele. Midagi täiesti omanäolist ja originaalset eesti teatrimaastikul!
Kohale jõudes ja saali sisenedes oma 11-aastase järelkasvuga, oli küll natuke kummaline tunne, sest teised vanemad olid kohale tulnud oma 4-5 või no max 6 aastastega... suuremad lapsed suundusid suurde saali Väikest printsi vaatama... Peast käis läbi mõte, et kas olen oma lapse pannud piinlikku olukorda, et meie suundume koos "tittedega" väikse saali suunas? Selles vanuses nad on vist eriti teadlikud oma "tasemest" ja sellistest libastandarditest, et kui miski on mõeldud mingile vanusele, siis tuntakse häbi või üleolekut ning tittede värk on ikkagi tittede värk... No minul endal pole selliseid sisemisi piire. Kui tahan krõllitada, siis krõllitan :)
Istusime siiski viimastesse ridadesse, et mitte varjata väiksemate vaatevälja ning et lapsel oleks parem tunne - olla ja vaadata etendust täiskasvanute seas...
Kuid see, mis siis lavalt hakkas tulema... Esiteks istusid näitlejad kontoris arvutite taga... kui krõll neid kimbutama hakkas... Kõigil kontoririided seljas, töised ja tõsised :) Kuid kui mängu siseneb Krõll, ei saa keegi olla tõsine eriti kaua :) Kus on Krõll, seal on möll! Varsti läkski selliseks peoks ja tantsuks lahti, et kasvõi hoia ja keela - pidu seinast seina ja laeni ning Nukuteatri väike lava sai tervenist seda pidu ja krõllimis täis :)
Lisaks oli lavastaja Vahur Keller otsustanud kasutada live-videot, et esitada näiteks mõned väiksemate nukkudega stseenid või lähivõtted tagaseinal suurelt. Ei oska seda võtet ainult NO-teater, vaid NUKU saab sellega sama edukalt hakkama. Ja see nõks mõjub siin laval isegi uudse lähenemisena :) Lavaruum avardus ning andis lava kõrvale muidu publikule nähtamatusse kohta ühe nö."mänguruumi veel lisaks. Mõni lähivaade andis kogu stseenile olemusliku koomika, sest nii sai terviku osaks ka killuke "nukufilmi" :)
Ja nagu ka raamatus nii ka teatrilaval - Krõll aetakse vanemate poolt ära ja Krõlli kadumine muudab kõik kurvaks... Kuid pole häda - varsti on ta tagasi ja siis alles osatakse seda tõeliselt hinnata ja korralik krõllimine läheb jälle lahti... Krõll ja krõllimine muudkui kasvab sellest... Ja publikuseast vaadatuna, oleks ise ka tahtnud lavale jämmima :)
Kokkuvõttes jäi mulje, et mina olin küll õiges kohas. Selle lavastuse mõistmiseks-nautimiseks nõutav IQ on mul täitsa olemas. Minu arvates pole see üldsegi ainult 4-12 aastastele, vaid kõigile, kes on võimelised krõllitama. Tegemist on räp-muusikaliga, aga ühtlasi ka "kontori-muusikaliga". Sobiks ideaalselt mõnele firmapeole - saaks kõigile kiiresti hea tuju, nalja nabani ning kultuurse elamuse veel kõigele lisaks :)
Rääkimata lõpu-üllatusest, mis justkui puändina sõna otseses mõttes "kaela sajab"! :)
Hinnang: 3+ (Lahe ja head tuju loov teatrielamus! Nukuteater räpib täiega! Kõigest 40 minutit - lendab kui linnutiivul. Nagu see üks reklaamlause kunagi oli - lühike, nagu lapsepõlv! Minu arvates on sihtgrupp eatu - vabalt võib seda vaadata nii 3 kui 30 või miks ka mitte 60 või 90 aastane. Rõõmus möll ja lahedad näitlejad, kes ise ka mõnusalt täiega laval jämmivad. Eriti vabaks lasi end Mart Müürisepp ja sellepärast andis tema nagu kõige rohkem hoogu ja särtsu sellele tükile sisse, lisaks peategelasele ehk Krõllile muidugi. Kaisa Seldel on peas suuremat sorti krunn, mis teeb temast ametlikuma ja tasakaaluks annab just kontorimiljööle sellist õiget tunnetust... kuigi arvasin, et selle krõllimise käigus ta ühel hetkel laseb ka juuksed valla :) Lee Trei kanda jäi ka video-edastamine, ja Jevgeni Moissejenko pintsakuga võimendas ka just nimelt "kontori-muusikali" tunnetust. Igati väärt vaatamine... või siis pigem krõllitamine, sest ei saa olla krõll krõllimata ja ei krõll saa olla krõllimata :))
-----------
Tekst lavastuse kogulehelt (sealt on pärit ka ülalolev foto):
Krõll
Ühel ilusal hommikul, kui pere viksilt laua taga einestab, saabub neile külla naljakas sabaga tegelane Krõll. Korraga on maja täis möllu ja kära, nii et lapsed lähevad lausa lendu!
Emale ja isale selline korralagedus muidugi ei meeldi ja nad tahavad Krõlli kinni püüda, aga varsti saab kõigile selgeks, et ilma Krõllita on elu tühi ja igav.
Mängivad
(minu nähtud versioonis, muidu on seal ka dublante)
Autor: Ellen Niit
Dramatiseerija ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Sandra Lange
Koreograaf: Siim Tõniste
Helikujundaja: Mart Müürisepp
Valguskujundaja: Targo Miilimaa
Dramatiseerija ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Sandra Lange
Koreograaf: Siim Tõniste
Helikujundaja: Mart Müürisepp
Valguskujundaja: Targo Miilimaa
Kestus: 40 min
Esietendus: 28. veebruar 2016
Vanusele: 4-12 a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar