Meretagune paradiis - Kuressaare Linnateater

Kui tõstatus küsimus, et kas sõita Saaremaale teatrisse, olin esialgu skeptiline. Minu viimased saartele teatrisseminekud on lõppenud sellega, et teatrit ühel või teisel põhjusel ma näha pole saanud. Tegelikult pole saarelegi saanud...

Nüüd viskasin küsimuse õhku ka kodus, et kuidas tundub, kas anname veelkord võimaluse ning võtame saarele teatrissemineku ette? Oma suureks üllatuseks ei tulnudki suurt vastasseisu. Otse vastupidi - mõte kiideti üksmeelselt heaks. Kolmest lapsest 1 polegi kunagi varem Saaremaal käinud ja tegelikult meil kõigil veel natuke saar nö. "avastamata". Selge - stardime juba varakult ning teeme korraliku tutvumisreisi soojenduseks teatrile. Mõeldud-tehtud ning augusti lõpus sai sellest "avastamise" päevaosast ka siin lugeda. Kusjuures see risti-rästi läbi Saaremaa vaatamisväärsuste sõit kujunes üldse väga heaks sissejuhatuseks teatrietendusele, sest "Meretagune paradiis" on läbi ja lõhki Saaremaast ning armastusest selle erilise koha vastu. Lisaks mainiti ka etenduses ära mitmeid kohti Saaremaal, mida just tund või tunnid tagasi külastatud sai. Kui järgmisel suvel seda veel mängitakse, siis soovitan samuti tegutseda (kui just pole kohalik või Saaremaaga niigi hästi tuttav) - saarega tutvumine soojenduseks ja siis peashow - teatrietendus. Pärast etendust jõudis väga ilusti ka viimasele praamile ja tagasi mandrile (kuigi eks seal oleks olnud ka vahva ööbida ning järgmisel päeval edasi seda põnevat saart avastada, sest ühe päevaga ikkagi nii palju ei jõudnud, kui tegelikult oli plaanis ja oleks tahtnud).

Kuid etenduse enda juurde...

Sadamaait, kus seda mängitakse on omapärase auraga maja. Omapärane võrdub siinkohal "mõnus ja hingega koht". Kuigi polnud enam need kõige palavamad päevad, oli siiski väga palav. Eriti majas sees. Minu külastatud, nagu tegelikult kõik "Meretaguse paradiisi" sellesuvised etendused olid (varakult) viimse kohani välja müüdud. Sellepärast ma ei kiirustanud ka oma teksti kirjutamisega - sellel poleks olnud ei hoiatavat, ega ka soovitavat efekti - nagunii poleks pileteid enam saanud. Usun, et sellise suure edu peale mängitakse vast seda ka järgmisel suvel uuesti, aga eks selleks tasub jälgida Kuressaare Linnateatri kodulehte ja/või sotsiaalmeedia-kanaleid. Tundub, et saarlased on teatrit armastav rahvas. Kena!

Palavuse peletamiseks jagasid piletöörid "lehvikuid" (ehk papptaldrikuid), mis olid igati vajalikud ning igaüks oma erisuguse kujundusega. Kena!

Miks ma seda etendust üldsegi niiväga näha tahtsin? Eelkõige kuna tegemist on autoriteatriga ja viimasel ajal on seda tendentsi draamalavastuse puhul kuidagi eriliselt harvaks jäänud. Teiseks pole juba tõeliselt kaua näinud Harry Kõrvitsat mängimas. Valetan... olen ju ikka... filmi "Indrek" vaatan ikka mõnikord (nii korra paar aastas), kui tuleb isu... see on üks minu lemmikuid Eesti filmiklassikast... aga ütleme siis nii, et ühtki "uut" rolli pole temalt tulnud juba iidamast aadamast. Kolmandaks, olen väikest viisi Jürgen Gansen'i fän ning nüüd kus Teater Kelm on uue kodu otsingul, tuleb võtta need võimalused, mis antakse. Minu teatrikaaslane seevastu on päris korralik Piret Rauk'i mängu austaja ning nõnda saime sealt mõlemad, mida otsima läksime... Noh ja eks muidugi üks peamisi põhjuseid oligi see Saaremaa teatritükk Saaremaa avastamisega sidumine. Kena.

Saalis sees, avanes natuke maagiline vaade. Seinamaalinguid vaadates etenduse alguse ootamiseks avastamist ja mõtlemist. Lavakujundus, kunstnik Silver Vahtre poolt oli üldse silmale ilus ja ühtlasi leidlik ja sobiv ka. Kiviaed, mida Saaremaal nii siin kui seal näha saab ja pilliroog... See kiviaed saab erinevaid funktsioone veel lavastuse käigus ning pilliroo vahelt ilmuvad näitlejad lavale, aga sebivad ka muidu seal sees ja taga... kõik on nagu "kontsentreeritud Saaremaa" Sadamaaida laval. Vaid üks (mini)"tuulik" oligi puudu.

Arvan, et olen nüüdseks Tiit Palu dramaturgi-käekirja läbi hammustanud. Ei saa küll väita, et see 100% alati nii on, ent viimasel ajal siiski. Palu kirjutab stseenid, kas monoloogina või dialoogina ning seob need siis kokku üheks tervikuks. Piltide või stseenide vahetused on üpris konkreetsed üleminekud, mille lavastaja küll erineva sujuvusastmega kokku lavastab, ent jääb siiski natuke selline raamatulugemisel peatükkidega võrreldav tunnetus. Mis iseenesest pole otseselt paha. Ka maailmakuulsate kunstnike/kirjanike käekiri on tihti äratuntav. See muidugi on maitse asi, sest tean küll inimesi, kellele selline stiil ei meeldi. Ma ise olen rahulolematu kui tued kustu - tuled põlema taktikat sellise sisulise tehnika juures lavastamisel kasutatakse. Siin oli seda siiski minimaalselt ja häirima ei hakanud.

Lugu kui sellist on tegelikult laval vähe. On saarlased, kes tegutsevad ja toimetavad Saaremaal omasoodu ning on isa, kes tütrega koos on oma unistust Saaremaale kolimisest teoks tegemas. On igatsust ja rõõme, inimsuhteid, rahategemist, uues kohas elu seadmist ning vastuvõtlikkust võõraste suhtes. Sinna stseenide sisse ja vahele ka natuke (Peeter Konovalovi) muusikat ja laule. Kuna mina olen natuke jõulisema laulustiili austaja, siis meeldis mulle tunduvalt rohkem Harry laulmine kui näiteks Andres Raagi oma.

Rääkides näitlejatest, siis Harry on tõesti kaua teatrilavalt eemal olnud. Kohati ole sellepärast tunda ka teatavat rabedust mängus, kuid eks tulebki natuke jälle mängida, küll siis see jälle minema hakkab. Kuid kontakti sain just tema tegelasega vast kõige kergemini ja tugevamalt. Oli tunne, nagu ta vaataks just minule otsa ja räägiks just minule - umbes nagu maali vaadates - kõik kes seda vaatavad, tunnevad ilmselt sama. Igatahes nägin ka mängus mõnusaid nüansse, kasvõi ehedat isaks olemist või saare prouat ehmatades, mis aitasid luua seda "ometi koju jõudnud" mehe tüüpi. Kusagilt jäi silma, et Harry ise on ka võrdlemisi hiljuti päriseks Saaremaale kolinud, selles mõttes kunst jäljendab elu ning tõesti teatavat ehedust lisas muidu siiski minu jaoks natuke sellisesse saaremaalastele kirjutatud-tehtud egolaksuga egotripile, mis kõrvaltvaatajale tervikuna nii ehedana ei mõjunudki.

Kui rääkida "ehedusest", siis minu jaoks mõjusid trupi 2 naist saarlastena, aga mehed mitte eriti. Tunnen Tallinnas päris mitmeid saarlasi ning tihti tunneb nad juba jutust või hääletoonist ära (mitte alati) :) Kui ma muidu eriti seda saarlaste ö-d ei armasta kui peab ütlema õõõõõõ, siis just siin ma lausa ootasin ja janunesin selle järele. Mitte ükski neist tegelastest isegi pooltoonis ei muutnud oma õõ-sid ära! Ei tea, kas see oli lavastaja teadlik valik?

Kui võtta neid stseene, siis osalt olid sellised, mis ajasid muigama või isegi naerma, oli stseene, mis liigutasid külmavärinateni, aga oli ka stseene, mis on juba varem nähtud-kuuldud (kogu see "kena" ning sellega kõikide asjade äraütlemine tuletas meelde "soome tähtsaima sõna" video juutuubist- https://www.youtube.com/watch?v=9EWMlCusxjQ ilmselt lihtsalt kokkusattumus, kuid siiski väga sarnane)  ning isegi selliseid stseene, millele oleks tahtnud vastu vaielda, sest mina arvan teisiti.

Tulles tagasi näitlejate juurde, siis Mariat Heinat'it polegi kunagi nii intiimsel laval näinud mängimas (kui ehk vaid sellel ajal kui ta veel lavakoolis oli), aga tegelikult lavaka ajal, tundus ta üks oma kursa potentsiaaliga noortest näitlejatest, siis ka siin meeldis ta mulle võib-olla rohkemgi kui ta tavaliselt suurel laval mängides meeldib (erandina "Faust", kus Marian teeb minu arvates oma senise karjääri tipprolli). Siin, vaikses ja väikses Sadamaaida mänguruumis oligi ta see "tütar", kes isaga Saaremaale kaasa läheb. Selles tüdrukus on ühtlasi nii õrnust kui tugevust ja selline Mariani mängitud vastuolulisus muudab ta karakteri eluliseks. Samas oleks võinud natukenegi ka Ganseniga keemiat olla, aga seda ma ei tundnud grammigi :)

Jürgen Gansen tõmbab endale üha enam koomiku-sleppi juurde. Ühest küljest see mulle meeldib, sest ta ise on selline huvitav tüüp. Ainult, et nõnda võib tekkida oht, et kui järsku on tal mängida roll, mis ei olegi selline lõbusamat ja kerglasemat sorti tegelase oma, siis võib tekitada pettumust - ootad juba mingit koomilist kaastooni (sama on näiteks Jan Uuspõllu või Tõnis Niinemetsaga - neid on viimasel ajal tõsisemates rollides raske vastu võtta). Muidugi pole ka midagi paha selles kui liikudagi koomiku-rada. Seevastu Piret Rauk'i suhtes läksid meie arvamused mõnevõrra teatrikaaslasega lahku. Tema sai, mis tahtis - Piretit tema eripärade ja stiiliga. Mina jällegi sain ka Piretit tema eripärade ja stiiliga, aga "seda tegelast" olen mina juba mõned korrad temalt näinud. Muidugi ka minu jaoks on teda tore alati mängimas näha ja selles suhtes polnud see tegelikult erand. Täpselt sama võiks öelda ka Andres Raag'i kohta. Tegelikult see oli ehk kogu mängimise poolelt kõige üllatavam, et Raag oli kõige vähem üllatavam trupis. Kuid Raag esitab jällegi uue versiooni Saaremaa valsist! :)

Mõtteid äratavaid ütlusi ning teemasid oli loos veel mitmeid. Näiteks väideti, et iga mees peab ühe kiviaia oma elus ehitama. Siiani olen kuulnud ütlust, et üks õige mees teeb oma elu jooksul vähemalt need 3 asja:
1. ehitab maja
2. kirjutab raamatu
3. jookseb maratoni
Nüüd siis veel ka "kiviaia ehitamise" võib sinna juurde liita. Muidu mul oli 1 kolmest tehtud - maratonijooks (lausa 13 korda juba), kui just köidetud kraaditöö ülikoolis ei lähe raamatuna arvesse, siis ka teine on tehtud... ja maja olen ostnud... ning "onne" olen ka ehitanud - see on tegelikult selgelt veel tegemata (aga aega on veel)... . Kiviaedu olen siin mandril lausa 2 tükki eri kohtades saanud ehitada. Ka praegu oleks maamajas vaja ühest kohast kivid teise kohta vedada ning nendest nüüdseks veel ka 3. kiviaed ehitada... Rahuldust kui palju sellistest väikestest tekstilõikudest, millega enda elu siduda, oled saarlane või mitte. :)

Veel jäi pähe kõlama mõte, et "Saaremaa on nagu kitarr ja Kaali kraater selle auk"... päris tabav ja omapärane mõte. Siis oleks Sõrve poolsaar kitarri kael - sobib! Ja ühe teema mainin veel ära - "niitmine annab aluse uuendusele". Just sellel nädalavahetusel toimus meil maal ka agar angervaksa niitmine. Selle alt vabanev konarlik maapind, mis muidu oli täiesti kasutamata, pani kohe mõtted liikuma, et milliseid uuendusi selle maalapiga ette võtta (plaanis on sinna uusi mesilaste tarusid tuua). Niitmine muidugi ka "puhastab" nii maad kui niitjat. Lisaks annab maale võimaluse hingata ja olla vabam.

Minugi jaoks on alati olnud Saaremaa kuidagi kauge ja kättesaamatu. Lapsena oli tunne, et see oleks nagu välismaa... no tegelikult mitte ainult lapsena - ka seekord Saaremaale sõites oli natuke välismaale mineku tunne. Seevastu kui järgmine kord läheks, oleks juba üsna "kodune"... teab juba tänu Saaremaa seiklustele kui ka tänu sellele tükile nii mõndagi Saaremaa ja saarlaste kohta. Kena!

Hinnang: 3+/4- (Minu kui mitte-saarlase jaoks oli see selline tore vaatamine, tore "punkt" Saaremaa-seiklustele ja -päevale. Samas ma ei tundnud end ehk nii puudutatuna kui ma arvan, et saarlased sellest lavaloost saaksid. Natuke lauludega ilustatud autoriteater on siiski päris armas ning Sadamaaida näol on Kuressaare Linnateatril üks väga hea auraga mängukoht kasutada. Ma ei julgeks küll mandrilt kellegile otseselt soovitada sõita ainult selle tüki pärast Kuressaarede, nii jääb see vist pisut hõredaks. Kuid kui see ühildada Saaremaa-avastusretkega, siis on see teatrietendus suisa nagu täpp i-peal päeva lõpetuseks.)

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (Mari-Liis Nellis'e foto on pärit Kuressaare Linnateatri FB lehelt):

Saaremaal ja saarlastel on eriline koht juba ajaloos ja mütoloogias. Seal elavad tugevad ja alistamatud inimesed; sinna jõudmiseks tuleb ületada hulk takistusi; sealt pole kerge lahkuda; seal puhkab päike; seal kehtivad teised aja ja ruumi seadused.

Nõukogude ajal pääses Saaremaale lubadega ning kohalejõudmiseks tuli läbida piirikontroll. Sel ajal rajati saartele palju suvekodusid; see oli omamoodi „teisele poole piiri“ jõudmine. Ehkki tee mandrilt Saaremaale oli pikk ja vaevaline, tasus kohalejõudmine end ära.

Autor ja lavastaja: Tiit Palu (Vanemuine) Kunstnik: Silver Vahtre Muusika ja laulud: Peeter Konovalov (Ugala)

Osades: Marian Heinat (Vanemuine), Andres Raag (Tallinna Linnateater), Jürgen Gansen, Harry Kõrvits, Piret Rauk. Etendus on kahes vaatuses, kestab ca. 2h 20min

Esietendus: 31. juuli 2018 Kuressaare Sadamaaidas.