Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, veebruar 21, 2009

Sigma Tau-C705 - Draamateater



Gustav Naan (17.05.1919 Vladivostokis –12.01.1994) oli kosmoloog ja filosoof.
1937–1941 õppis Leningradi ülikoolis füüsikat, 1946 lõpetas ÜKP KK Kõrgema Parteikooli, 1949 lõpetas ÜKP KK Ühiskonnateaduste Akadeemia, 1951–1964 ENSV Teaduste Akadeemia asepresident, 1964-1982 ENSV Teaduste Akadeemia Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi vanemteadur, 1966–1989 Eesti Nõukogude Entsüklopeedia peatoimetaja. Oli 1960-64 EKP KK liige ja 1951-63 ENSV Ülemnõukogu saadikTa on ka kolmeköitelise koguteose «Eesti NSV ajalugu» (1952) üks autoreid ja toimetaja; kirjutanud uurimusi aegruumi topoloogia, lõpmatusest ja sümmeetriast ja avaldanud palju publitsistlikke artikleid. Ta oli stalinist ning "Venamaa eestlane" ja "sealt siia" kolinud.

Gustav Naan on minu jaoks nimi lapsepõlvest. Oli üks eesti keelt rääkiv mees, kes ajas "Vene asja" ning sellepärast nagu seostub ähmaselt mingite negatiivsete emotsioonidega. Aga ega rohkem ma temast eriti midagi ei mäleta kah. Kuid tundub, et minule eelnev sugupõlv ning ka sellest eelnev sugupõlv teavad ja tunnevad meest ning tema tegusid hästi. Seda sai ka kuulda vaheajal, kui kõik need keskealised ja vanemad inimesed meie ümber hakkasid sahistama, et kuidas ta kellelegi mõjus "omal ajal". Ning inimesed olid üllataval kombel üpris positiivselt meelestatud tema suhtes. Argumentideks, et mees oli tark ning tema juttudele oli raske vastu vaielda, sest ta esitas oma teooriaid ning arvamusi veenvalt ja loogiliste seletustega.

Enn Vetemaa, Erki Aule ja Merle Karusoo kolmekesi kirjutatud näidend (tekst muide kandideerib just praegusel hetkel Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali "Näitekirjanduse aastapreemia"-le ja täie õigusega minu meelest!) keskendub küll peamiselt Naani "Eesti iseseisvumise vastasusele". Tema "teaduslikud tööd" ja mitmed utoopilised teooriad on jäetud minimaalseks, kuigi ühtkomateist siiski. Kuid mina seda etendust vaadates leidsin küll hulganisti vastuvaidlemiseks sobivaid teemasid. Muidugi, kes teab, kui ma selle haritud akadeemikuga silmast silma oleksin päris elus seisnud, kas ma ikkagi oleksin suutnud tema väidetele vastu hakata. Mõned inimesed lihtsalt on sellised, kes oskavad oma teooriad niimoodi esitada, et vastuvaidlemiseks ei jää ruumi.

Merle Karusoo on selle etenduse lavastajaks ning koostöös kunstnik Pille Jänes-ega on nad teinud väga huvitavate lahendustega lavastuse. Esiteks see lava ja ülesliikuv taust ning külgekraanid, millele lastakse nii planetaariumlikku "tähtede kogu" (tulenevalt Naan-i väitest, et Eesti on justkui ise planeet Sigma Tau-C705) kui ka dokumentaalfilmimaterjale. Huvitavat hingamist annavad ka kunstniku kostüümilahendid. Piltlikult võib seda näha näiteks ülaloleval pildilt Mari-Liis Lill-e vaadates. Tema mustade sarvaraamisega prillid ja soeng ning miks ka mitte kleit...hiljem eristusid Tiit Sukk-a ning Mait Malmsteni riietusest sellised mõnusad ajastulikud vihjed. Samuti Gustavi lapsepõlvepildid Siberist andsid mingit vajalikku "teist tooni", kuigi sisulises mõttes ma nende vajalikkust niiväga ei täheldanudki.

Näitlejad tegid kõik head ja väga head rollid. Eristusid minu jaoks muidugi peategelast, ehk Gustav Naan-i mänginud Rein Oja. Kes esitas teksti veendumusega ja osavalt dialoogi-tulevahetusel kellele tahes osavaks lavapartneriks. Kuid samas ta ei tee ka rolliga midagi "erilist". Midagi "erilist" teeb ehk ainult Mari-Liis Lill, kelle "austajate" hulka ma otseselt ei kuulu. Kuid selles tükis on ta kui ehtne "noorte autorite klubi liige" või "matemaatikust tudengineiu" või kes iganes ta siis ikkagi lõppude lõpuks oli. Tema madal hääl ning just selline prillidega kiitsakas neiu oli minu jaoks tõesti õnnestunuim nendest rollidest. Mait Malmsteni pole ma juba mõnda aega näinud (umbes aasta) ja tema laval olemine mõjus kuidagi väga hästi. Temas on tema isalikku karismat (Rein Malmsten on üks mu kõigi aegade suuri lemmikuid) ning mida aeg edasi seda isaga sarnasemaks tundub ta muutuvat. Nurgad hõõrduvad maha (need mulle ei meeldigi, sest muudavad näitleja ebaloomulikuks) ning samaga on tekkinud sügavus (see on minu meelest kõige tähtsam näitleja juures). See kuidas ta karjatab tähelepanu saamiseks ning siis mängib kitarriga ja laulab "Arkaadia tee" laulu...selles on midagi hingelisust, inimlikkust ja sooja õrnust. Tiit Sukk küll kordab siin iseennast, aga võibolla pole see roll piisava kaalu või piisava olulisusega tema jaoks, et midagi uut sellesse tuua või endast midagi erilist anda, sest roll on ju sellisenagi piisavalt õnnestunud. Laine Mägi ei meeldi mulle. Kuigi üks väike hetk, siis kui ta oma "õhukesi pannkooke" Gustavile pakub...see on natuke õnnestunud. Aga tema kuju on kuidagi sobimatu sellesse kogu konteksti ja ma ei oska öelda, kas sellel on pistmist tema vanuse, näitlemismaneeri või lihtsalt sellega, et mulle ei meeldinud see roll.

Sisulises mõttes oleksin ma tahtnud Naanile vastu vaielda näiteks selles kohas, kus ta rääkis väliseestlastest Rootsis või see tobe "pimesi stalinistiks jäämine"...ta oli ju ikkagi tark mees. Ometi teadis ta Stalini hullumeelsusest jne. Lisaks häris mind matemaatiliste terminite valesti kasutamine. Mari-Liis Lill ütleb selle "armastusteooria" juures selle kahaneva graafiku kohta, et "lõpmatuses saavutab see väärtuse null". Matemaatilises keeles öeldakse, et lõpmatuses "läheneb väärtus nullile". Selliseid pisikesi apsakaid oli veel ja ega need mind muidu polekski häirinud, kui see tegelane poleks ise "matemaatik"! Tegelikult oli ka Rein Oja, ehk Gustav Naani tekstis paar "kummalist kohta", aga need võib ka "hullumeelsuse" arvele panna :)

Lemmiklause etenduselt või Naani argument, mis kõrvu kõlama jäi oli see, kui Gustav Naan seletab Eesti maa kuulumist "eestlastele". Ehk mõni aeg tagasi, kui tulid Soome-Ugri rahvad nendele aladele, siis nad "ka" nö. võtsid maad ära "pärismaalastelt"...ehk mõnes mõttes muutsid nood enda sarnaseks (see oli ju ka venelaste plaan eestlastega). Ja siis Naan , ehk Rein Oja esitab huvitava küsimuse: "Kas inimsööja saab esindada enda ärasöödud inimesi?" Tegelikult oli selliseid pärleid päris mitu ja ma usun, et ühe vaatamisega ei suutnud ma kõiki neid üleski noppida. Ning kahjuks ei jäänud neid küllalt meelde ka, et nende üle rohkem mõelda. K ütles, et tal tegi südame soojaks äratumdmisrõõm TTÜ aegadest, kui räägiti termodünaamikast või muudest füüsika ja keemia terminitest. Aga neid ei pea siiski "pelgama", sest need üksikud teaduslikud viited tekstis on ainult kastmeks sellele "mahlakale" dialoogile!!!

Kavalehel on ära trükitud "40 kiri", ehk "Avalik kiri Eesti NSV-st ajalehtedele "Pravda", "Rahva Hääl" ja "Sovjetskaja Estonija" (lisaks kõikide alla kirjutanute nimed). Samuti Gustav Naani vastus sellele, mis on suunatud Eestimaa Kompartei Keskkomiteele "Mõtteid iseoloogilisest situatsioonist" (kavas oli ära toodud tõlge, sest originaal oli muidugi vene keeles).


Hinnang: 4- (Lavastus meeldis, dialoog meeldis, näitlejad meeldisid, kuid ometi see tükk ise ei kõnetanud mind. Ma ei saanud sealt midagi uut, ega ka mingit uut mõtlemisainet. Jah, kaasamõtlemist pakkus see küll, aga mitte midagi "koju kaasa" viimiseks. Kuid vaatamist väärt on ta küll kohe kindlasti...kõige rohkem just hea teksti pärast. Mõni võib tunda ka mingit nostalgiat, aga sellega ma suhestuda ei oska, sest ise ma seda ei tundnud.)
Siit leiab ühe huvitava artikli lavastuse, lavastaja ja peategelase tagamaade kohta.
---
Tekst lavastuse kodulehelt:
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 1 tund ja 50 minutit.
Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Pille Jänes (külalisena)
Osades Rein Oja, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Mari-Liis Lill, Laine Mägi, Johannes Tammsalu, Sander Leigri (külalisena)
Rühmatöö põhineb dokumentaalmaterjalidel ja Enn Vetemaa – Erki Aule näitemängul “Gustav Naani hiilgus ja viletsus”.
NAAN: "Kujutage, noored inimesed, endale ette pikka treppi, mille ühe astme nii ääre peal, kui üldse võimalik – seisab lõngakera. (Ines ulatab talle lõngakera, Naan asetab selle laua servale.) Vaat selle palli olukord ongi metastabiilne. Kui midagi ei juhtu, võib ta oma kohal püsida lõpmatuseni. Tühine müksuke, ja juba ta veerebki trepist alla... Eesti Vabariik ei kestnud veerand sajanditki. Sest oli metastabiilne moodustis."
JOEL: "Nii et kui kunagi sünniks uus iseseisev Eesti Vabariik, siis oleks ka sellel pidev oht ajalootrepist alla veereda?"
NAAN: "Just."
Esietendus 16. märtsil 2008 suures saalis.
---
Väike isiklik märkus:
Pille-Riin Purje oli seda tükki ka vaatamas. Huvitav kui keegi tema tuttav küsis: "Pille-Riin, mis Sa õhtul teed?". Kas ta vastas siis: "Lähen ema tööjuurde" :) Nii nunnu mõte minumeelest...tuleb lapsepõlv meelde. Aga lugupeetud (loe:minu lemmiku) teatrikriitiku ema peaks seal majas vist töötama :)))

Sildid:

6 Comments:

Blogger Sehkendaja said...

Mida ta väliseestlastest Rootsis siis kirjutas? Ja mis "pimesi stalisnistiks" jäämine?

22 veebruar, 2009 09:38  
Blogger Danzumees said...

Väliseestlastest Rootsis ütles ta tudengitele stiilis, et seal on ainult 3 vanameest, kellelt pole küll mingit abi loota.

Ja "stalistiks jäämist" tunnistas tükis tegelane ise (eelnevalt oli ta ühele armuseikluse-partnerle tunnistanud, et Stalin on paranoiliseks skisofreenikuks tunnistatud psühholoogi poolt, seega ta teadis "kellesse ta usub"). See tekitaski küsimuse, et miks nii haritud ja tark inimene "pimesi" oma tobedatest ideaalidest kinni hoidis (ta oli oma parteile ka ustav kõiges ja kuni lõpuni (See tekst tükis umbes läks nii: "Miks Sa Gustav oma partei poliitilisele liinile nii ustav oled ja teelt kõrvale kunagi ei kaldu?" "Kaldun küll. Täpselt nii palju kaldun kui ka minu partei, ehk me kaldume koos." See oli küll tükis palju osavamalt öeldud. "Tark mees" aga teeb oma otsused enda mõistuse järgi ning ei järgne "pimesi" millelegi...aga eks tal olid omad põhjused.)

22 veebruar, 2009 11:21  
Blogger Eliza Day said...

See point ei olnud ainult 3 vanamehe kohta Rootsis. Ta pidas silmas, et need, kes põgenesid 44. aastal Rootsi, Ameerikasse, Saksamaale jne, on Eesti jaoks kadunud, sest nende järeltulevad põlved ei hakka enam kunagi rääkima eesti keelt ja neid ei huvita ka.

Aga see abielu teooria oli päris naljakas, et abielu produktideks on lesed ja lahutatud, kellest moodustub sekundaarne tooraine vms :)

22 veebruar, 2009 12:02  
Blogger Danzumees said...

Jah, Eliza...aga mind puudutas isiklikult ainult see "rootslaste osa", sest "ma oskaksin vaielda Gustaviga ainult Rootsiga seonduva kohta", et see pole nii. Paljud teise ja isegi kolmanda põlve pered on hoidnud keelt alles! Ma nende Ameerika ja Saksa põgenike kohta ei oska öelda...võibolla nendega pani ta pihta kah?

Jajah, nii hea, et Sa selle tõstatasid, sest mul juba ununes teksti kirjutades..."laibad, lesed ja lahutatud" :)))...ning "kahest viimasest" moodustub sekundaarne tooraine :))) See abieluteooria koos oma graafikuga oli veel üks ere näide sellest, et kõige taha ei ole ikka vaja loogikat ja süstemaatikat ajada :) Üks järjekordne näidendi "tekstiline pärl". Lisaks oli mõnusalt lahendatud see "tahvlile joonistamine"... lihtne, aga väga lahe "lavastajatrikk" :)

22 veebruar, 2009 12:29  
Blogger Sehkendaja said...

Minu arust on Rootsi eestlased just eriti sellised, kelle peale omal ajal "ei loodetud". Nad võivad keelt hoida, aga tagasi nad siia elama ei tule, oma järeltulevat põlve siia ei too. Rootsis valitses ju üldjoontes suhteline sinisilmsus, mis osaliselt kandus ka sealsetele väliseestlastele, trafaretsemaks legend-näiteks on küsimus küüditamise kohta: "Miks te politseid ei kutsunud?"

Nägin just sel nädalal Tallinna Rahva Raamatus selle tüki teksti müügil (üldse avastasin, kui häirivalt palju raamatuid, ja häid raamatuid Tallinnas müügil oli... Mõnes mõttes hea, et tihti seda vaatapilti ei näe, jääb mulje, et jaksad ehk uusi raamatuid lugeda. Lisaks oli seal nii palju lasteraamatuid, mida ma siin üldse näinud ei ole...). Peaks ehk siis raamatukogus end järjekorda panema ja teksti läbi lugema. Tundub põnev - ei julge 100% sinu arvamust usaldada. Kas sa Jung Changi "Metsluiki" oled lugenud? Seal oli minu arust väga armsasti läbi ühe perekonna nende usust kommunismi ja selle võimalusse. Tegelikult on kommunism midagi sarnast kristlusele - lihtsalt see, kuidas seda läbi viidi, oli asjast kaugel (või vastavalt vägagilähedal ristisõdadele ja hilisemale).

22 veebruar, 2009 19:31  
Blogger Danzumees said...

Jah, seda see Naan ka ju seal rääkis, et "nendele ei saa loota". Mina aga tõlgendasin seda kohta pigem keele ja rahvuse säilimisena võõras ühiskonnas, mitte seda, et kas nad kunagi Eesti tagasi lähevad. See oli ka ainult üks lause ja üks mõte väga paljudest.

Ära usalda mu arvamust ja juttu ning loe ise tõesti! Sest see tekst oli väga hea ning mahlakas minu meelest. Seda on kindlasti hea lugeda.

Metsluiged on mul olemas riiulis, aga lugeda pole veel jõudnud. Olen küll palju head selle kohta kuulnud. Mulle endale meeldis kunagi üks Sinisuka "valge sarja" raamat - Punane aasalea. Seal oli sellist Hiina kommunismis elamist...aga ma ju mäletan seda ka omast käest :)

Jah, ma olen ka seda "kommunismi" nagu mingit "usku" võtnud :)

Ohh ja rääkides raamatute ja heade ning huvitavate raamatute paljususest...ütleme nii, et mul on siin arvuti kõrval praegu (lisaks riiulist üles otsitud Ristikividele ja Rootsi kirjandusele) värskelt poest ostetud 16 raamatut :) Ja see on kõigest käputäis nendest, mida ma oleks tahtnud osta (muidugi suurt rolli mängis ka raamatute allahindlus...leidsin sealt 30-50 krooniga mitu huvitavat asja, nagu näiteks Hella Wuolijoe tütre kirjutatud mälestused 35,-, Marai Maa, maa sain suisa kauba peale, Tammsaare kirjad tütrele jne jne)

22 veebruar, 2009 23:13  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default