Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, veebruar 25, 2009

Minu tädi - Linnateater


Stephen Morris Panych (sündinud 30.06.52) on pärit Kanadast ning lisaks näitekirjanikuna on ta ka kuulsust kogunud režissöri ning näitlejana (näiteks X files). Ta on avalikult gay ning mingis mõttes kumab see läbi ka näidendist "Mina ja tädi". Originaalis kannab see nime "Vigil" (hoolikas valvamine või ka surnuvalve), kuid britid muutsid pealkirja "Auntie and me" (Tädike ja mina). Nüüd Linnateatri lavale on Aleksander Eelmaa lavastanud selle loo pealkirjaga "Minu tädi".

Ma ei saa aru, mis on juhtunud viimase aastaga Linnateatris või Linnateatriga. Nimelt sealsed tükid enam ei kõneta mind. Kuhu on jäänud sellise tasemega tükid nagu Tõed ja õigused (2. ja 4.osa); Isad ja pojad; Ay Carmela, Palju õnne argipäevaks, Kivid Sinu taskutes jne jne...Millegipärast on justkui järjest komistatud keskpäraste ning sellest kehvemate tükkide otsa. Kuigi mõned üksikud säravad rollid (Piret Kalda-Iguaani öö; Aarne Üksküla-Wargamäe Wabariik; kõik mida teeb Argo Aadli) ja mõned projektid, milles on osaletud väljaspool maja (Vahepeatus; Ruja) on küll kahtlemata tipptase, aga "omas majas", "omad lavastused" kuidagi jäävad minu jaoks kahvatuks ning kuivaks. Tätte muidugi enam ei osale... Matvere on läinud... Sammul on läinud... Nüganen ise lavastab harva... Uut verd pole juba viimasest kahest lennus võetud lavale (Tubin küll, aga tema ju mängib vähe ning on ametilt trupijuht)... Ma ei tea milles on asi, aga nüüd see "kõige uuem tükk"...oli järjekordne pettumus. Võibolla liigutakse vanema publiku suunas, ehk inimesed, keda kõnetavad surm, vihkamine, üksindus, vanainimese kallal ilkumine...ma ei tea kellele see elamust võiks pakkuda? Jah, ma ka muigasin kolmes-neljas kohas, kuid isegi sellepärast oli mul häbi ning ma tundsin kohatust (peamiselt seoses sellega, et see mees oma tädi surma nii väga ootas ning mitmes kohas kohatult jutu tädi surma ettevalmistuseks pööras).

Lugu räägib ühest mehest, kes on saanud oma tädilt teate, et too on väga haige ja hakkab surema. Ta pole küll oma tädiga lähedane ning pole teda juba lapsest saati näinud. Kuid ta jätab kõik sinnapaika ning sõidab oma tädi juurde. Edasi koos elades need kaks üksikut inimest üritavad teineteist leida...

Reklaamlause lubab vaimukust, irooniat ning ootamatuid pöördeid... vaimukust on, aga must huumor pole minu rida. Iroonia ongi selles mustas huumoris...ja ootamatute pöörete all mõeldakse ehk seda üht ootamatut pööret (jumal tänatud, et ma vaheajal ära ei läinud...muidu oleks sellestki ilma jäänud ning asi oleks olnud veelgi "nutusem"... üllatused laval on ikka huvitavad ning põnevad ja see andis mingigi mõtte kogu sellele vingumisele a la "miks Sa pagana tädi ei sure".

Sisule lisaks ei meeldinud mulle ka see "lavastus". Minu jaoks kubises see mingitest kummalistest apsakatest ning imelikest valikutest. Näiteks alguses, kui mees saabub tädi juurde, siis ta kohale jõudes ütleb, et ta kohe tõttas, kui teate sai. Kuid siis üllatus ja imestas, et tädi polegi veel surnud? Kui ta kohe kohale kihutas, miks siis see tädi "juba" surnud pidi olema? Ei meeldinud mulle näiteks see enda poomine hoides ise käega kõit kapi vastu ja siis lastes end rippu. See tundus kuidagi tobe. Kuigi ma mõistan, et see mees pidigi olema selline tobe ja kelle kõik sellised tapmis ja mõrvakatsed olid natuke kahtlase väärtusega. Aga mida see tädike sellest siis hoogu läks? Oli ju selge, et nii ta ennast tappa ei saa. Ja ma ei saanud aru sellest, et miks see mees tuli tühja kohvriga? Miks ta riideid kaasa ei võtnud? Aastaajad vahetusid, ag tema käis ikka samade riietega. Oleks kasvõi võinud linnastki vahepeal ju käia ostmas... Okei pesu kuivamise ajaks sai ta oma transvestiidilikku rahuludust kandes kleiti. Kuid ikkagi mõjus see kuidagi häirivalt. Sama asi ju tädiga. Ning need tulede kustutamised pidevalt...alguses oli see ju omamoodi huvitav (kuigi Linnateater on seda ka varem kasutanud), aga mingil hetkel muutus tüütavaks ja pimedus tekitas väsitava tööpäeva järel hoopis und. Võibolla ma tõesti polnud selle etenduse sihtgrupp (kuigi K-le ka ei meeldinud). Selle sisu üle mingit pikemat mõtlemisainet me ei saanud ning positiivset elamust ka mitte (teatrist koju maale sõites üritasime, aga siis leidsime palju huvitavamaid vestlusteemasid). Midagi eriliselt vapustavat ei tee ka näitlejad (mõlemad said Linnateatri kolleegipreemiad?!). Kuigi kummalegi ei saa midagi ka otseselt ette heita. Helene Vannarist hakkas kohe päris kahju, et kui Linnateater talle ükskord rolli on otsustanud anda, siis rääkida tal eriti ei lasta. Peab küll paari imestavat ilmet kordama, aga see on ka kõik (ta on palju rohkemat väärt). Tegelikult isegi pika peale hakkas see häirima, et ta ei vasta ega räägi midagigi. Ja Andres Raag teeb küll kogu töö korralikult ära, närvitseb ja toimetab ning "hooldab" tädi, aga selles mängus on ikkagi mingi monotoonsus või aktsentide puudumine. Etenduse käigus ta paljastab väikeste tükikestega oma tegelase tausta, kuid ometi ei mõju ta usutavana selle "lapsepõlves haavatud poisina, kes oma südame headusest on tädi tulnud hooldama tolle viimastel päevadel". Isegi need tema pursked, miks "tädi teda vihkab"...ma ei saanud neist üldse aru? Tädi oma vihkamist küll kuidagi välja ei näidanud ju... Olen segaduses... Lisaks see lõpp, kui "kaardid on laual"... hoog rauges hetkega täiesti nulli. Seda soojust sealt küll lavalt minuni ei kandunud, mis oleks võinud kanduda.

Kuidagi ebameeldiv tunne jäi ning ma tahan unustada selle tüki ruttu...ja tegelikult usun, et homseks ongi see mu süsteemist justkui iseenesest haihtunud. Sest midagi mäletamisväärset seal polnud.

Hinnang: 2+ (pluss seal taga on puhtalt üllatusmomendi pärast ja näitlejate töö eest, kes olid sunnitud seda ette kandma. Mul polegi midagi selle tüki kohta eriti rääkida, sest see ei andnud mulle mitte kui midagi. Ei mõtlemiseks huvitavat materjali, ei visuaalset ega emotsionaalset naudingut.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Minu tädi
Morris Panych

Lavastaja: Aleksander Eelmaa :: Kunstnik: Liisi Eelmaa (EKA magistrant) :: Tõlkija: Juhan Teppart :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose :: Valgus: Kalle Karindi :: Mängukoht: Väike saal :: Mängivad: Helene Vannari ja Andres Raag :: Esietendus: 17.01.2009 :: Etendus kestab: 2 h 30 min
„Minu tädi" on kaasaegse kanada näitekirjaniku tragikomöödia kahest üksikust inimesest, kellel tuleb ootamatult teineteise elus tähtsat rolli mängida. Endassetõmbunud ja veidi saamatu pangaametnik Kemp saab ühel päeval oma tädilt kirja, et too on suremas. Kuigi Kemp pole tädi ligi kolmkümmend aastat näinud, jätab mees kõik tegemised sinnapaika ja sõidab teise linna vanainimese eest hoolitsema. Peagi ilmneb aga, et tädi ei kavatsegi niipea teise ilma minna ja päevadest saavad nädalad ning kuud. Panychi vaimukas ja irooniline ning üsna ootamatuid pöördeid pakkuv näitemäng on jõudnud lavale paljudes maailma riikides.

Sildid:

6 Comments:

Blogger inxu. said...

veider lugu, mulle see etendus kokkuvõttes meeldis, puudutas täitsa korralikult. seal oli küll kohti, mis mõjusid veidralt aga lõpuks loksus kõik paika. kui ma peaks hinde panema, paneks tugeva nelja. meeldis näiteks palju rohkem kui iguaani öö...

27 veebruar, 2009 14:19  
Blogger Danzumees said...

Võibolla mu hinnangule avaldasid mõju ka need teised, kõrge tasemega tükid, mis sellel korral on ette sattunud.
Võibolla tookord kui mina vaatasin, ei "õnnestunud" nii hästi kui oleks "pidanud".
Võibolla ma olin liiga väsinud ning see pidev tulede kustutamine väsitas veelgi.
Aga mind alguses nii häiris selline huumor...see vanainimese mõnitamine... see tuli kuidagi liiga teravalt...kõik oleneb ju mingist näitleja maneerist...võibolla siis kui Sina nägid jättis Raag mingi liigutuse tegemata ja see ei mõjunud nii.
Ma ei saanud sellest üle.

Kuigi see ootamatu pööre meeldis küll...selliseid üllatusi tuleb ju teatris kahetsusväärselt harva ette :)
Tegelikult pole Raag ja Vannari ka mu "lemmiknäitlejate" hulgas ning kahe näitlejaga tükis võib seegi mõjuda...kui just üks neist millegi erilisega ei üllata. Seekord jäi teatrimaagia sündimata :(

27 veebruar, 2009 23:37  
Blogger inxu. said...

alguses mulle see tuledevärk meeldis aga lõpuks hakkas ära tüütama. see harjumine ja uuestiharjumine on ikka päris väsitav. ja see vanainimese nöökimine ei pahandanud mind, vaid oli selline võlts ja tehtud nagu laste nöök... see, et vannari ei rääkinud, oli kummaline aga kui tuli pööre, oli see arusaadav, ta ei saanud ju räääkida:) mulle hästi meeldis see, et näidati inimest tema kõige egoistlikumast küljest, tavaliselt sellest ei taheta rääkida. eks raagi tüüp oli ületehtud ja äärmuslik aga siiski töötas.. ja kui tuli pööre, oli nii mõnusalt välja toodud moraal, et kui elad kinniste silmadega, magad õige asja maha..
mulle läks etendus korda, point oli õige. lihtsalt see räägiti ära väga kohmakate vahenditega. aga see inimeste üksinduse värk on raske teema, eriti kuidas vanainimesed unustakse kuskile ära.. minu süda pole ka puhas, selge see...

PS: täna vaatasin Boulgakoffi ja mulle väga meeldis. seal polnud nii suurt pointi aga visuaalselt äärmiselt nauditav, head näitlejad ja eriti Toompere...

28 veebruar, 2009 01:06  
Blogger Danzumees said...

Ma saan täiesti aru, mida Sa mõtled! See üksinduse teema on raske ja valus...minu jaoks lihtsalt vajutati kokkuvõttes "valedele nuppudele". Mul jäi kuidagi paha tunne sisse... ja tahe see tükk ruttu unustada. Kuigi "pöörde" pärast ju tasus ikka vaadata :)

Ma käisin täna Arbuusisuhkrut vaatamas, ma ei saanud vist päris kõigest lõpuni aru...kirjutades küll mõnikord selginevad mõtted, aga kokkuvõttes oli ikka pluss-poolel :) Plaanin Boulgakoff-i aprillis vaadata, siis on jälle plaan Eesti tulla :) Olen sellest tükist paljudelt palju head kuulnud - nüüd Sinult ka! Mul on üldse hetkel Draamateatris palju "huvitavat" nägemata. Kuidagi see nende pikk remont mõjus. Aga selles majas on tase järsku tõusnud silmnähtavalt! Ei tehta enam ainult neid tobedaid palagane (a la Rahauputus), vaid palju tõsiseid ja huvitavaid (ka komöödiaid) tükke on repertuaari võetud.

Aga seda veel, et kui Sa pole käinud, siis soovitan väga minna VAT teatrisse! See väike ja intiimne saal annab võimaluse väga lähedalt vaadata VÄGA head mängu... näiteks "Ingel, ingel, vii mind taeva".

28 veebruar, 2009 01:46  
Blogger inxu. said...

jah ma saan aru, et sul pahameel tekkis, mina suutsin kuidagi endale filtreerida asja toredamaks:)
linnakas on ainuke asi, mida ma pole näinud ja millele pole ka piletit, on arbuusisuhkrus. põhjuseks see, et mulle see raamat ei meeldinud, kuidagi nii ebaküps... või olen ma rumal:P
VAT on väga mõnus, ma käisin Teenrit vaatamas ja see oli ikka super, iga kell vaataks uuesti:) me peaaegu oleks sinuga samal päeval Nürnbergi vaatama sattunud aga kuna mul oli eile Boulgakoff, ei tahtnud 2 päeva järjest teatris olla, katsun ikka kuu peale natuke hajutada:P et nürnberg aprillis ja ingel... siis kui löögile pääsen,need müüdi kohe välja:( mujale ma oskan pileteid sebida aga vatti mitte:D
draamateater on vist tõesti paranenud, tahan järgmisena näha sigma taud ja ka sügissonaate.

28 veebruar, 2009 11:51  
Blogger Danzumees said...

Eestis elamise rõõmud... on "võimalik" oma teatriskäimisi "hajutada" :)
Mul on järgmine "maraton" aprilli alguses.

Draamas muidex kiidetakse ka kõvasti seda Grönholmi meetodit. Ma pole küll ise veel näinud.

Mul hetkel Linnakas kõik nähtud, aga märtsis tulevad "Vana Tango" ja "Hecuba pärast" peale. Mul ainult jäävad need tulevikku, sest nendel päevadel nad neid ei mängi, kui minule sobiks. Nad panevad oma möngukava alati nii hilja üles, et ma olen juba teise teatrisse sobival päeval jõudnud pileti võtta. Sama häda od Draamateatriga ka. Aga seekord seal on sobivatel päevadel sobivaid asju.

01 märts, 2009 19:07  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default