Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, veebruar 01, 2009

Doubt / Kahtlus (USA 2008)

Režissör: John Patrick Shanley
Stsenaarium: John Patrick Shanley (baseerub tema enda kirjutatatud, Pulitzeri ja Tony võitnud näidendil)
Peaosades: Meryl Streep, Philip Seymour Hoffman, Amy Adams, Viola Davis
Loo lähtekoht: Tegevus toimub ühes New York-i kirikus ja kirikukoolis, aastal 1964. Kirikukooli direktrissil tekib kahtlus Isa Flynn-i suhtes - kas too mitte ei kohtle poisse natuke "kahtlaselt"? Kui üks tema õpetajannadest, Õde James, teatab, et üks õpilastest - mustanahaline poiss nimega Donald Miller on pälvinud mingi erilise Isa Flynn-i tähelepanu, saavad direktrissi ehk õde Alysius Beauvier kahtlused tugevamaks ning ta otsustab hakata uurima, mis toimub...

Tegemist on ühest küljest ajastudraamaga, teisest küljest nagu ebakonventsionaalse detektiivilooga. Samas kogu film on üpris teatraalne draama. Eelkõige võikski seda nimetada "näitlejate" filmiks. Sest sellised rollid ja kõik ühes filmis koos - on kui filminäitlejate tippude ilutulestik! Eesotsas muidugi "kõikide aegade parima näitlejanna" Meryl Streep-i endaga. Tema karmi direktrissi roll oleks justkui kirjutatud talle! Nii usutav on ta oma "kahtlustega" ja "elukogemusega". Samas teeb tema karakteri elavaks just see, et selles pole ainult karm tasand vaid ka südamlikkus - see kuidas ta kaitseb pimedaks jäävat Õde või see kuidas ta räägib musta poisi emaga - mis koolis on toimumas. Lisaks veel see "uskliku peavari" muudab veel omakorda tema rolli kuidagi tervaks ning täpseks. Ma kaldun arvama, et tal oli ka õigus, kuigi kuidagi "vanamutilik" lähenemine ning "pimesi oma kahtlustesse uskumine" muutsid karakteri natuke keskmise inimesega võrreldes "hulluks". Kuid samas nipp, kuidas Isa Flynn-i "hirmutada", see mõjus natuke nagu Miss Marple-likult :)

Fantastiliselt hea rolli teeb ka Philip Seymour Hoffman Isa Flynn-ina. See stseen kus kolm tänavust Oscarikandidaati on koos (Meryl-i ja Philip Seymour-i lisaks ka Amy Adams), läheb minu jaoks filmiajalukku. See kuidas kaks "alluvat" naist nokivad justkui "nurka aetud ussi" kallal, seda on nii vinge vaadata ja kuulata! Kui poleks Heath Ledger-i Jokkeri rolli, siis ma usun, et Hoffman viiks koju oma teise Oscari! Isa Flynn, kes oleks justkui "valitud" Õde Beauvier-i spetsiaalseks kiusualuseks, leiab küll kõigele väga head põhjendused ning väljubki ta ju lõppude lõpuks olukorrast võitjana...aga oma valikutes teeb ta nii mitu viga, et minu meelest pole tema süül filmi vaadates kahtlust!

Samuti väga tugeva rolliga saab hakkama minu jaoks uustulnuk - Viola Davis, kes mängib musta poisi ema. Need stseenid koos Meryliga on kulda väärt. Katkise hingega naisterahvas, kes tahab ükskõik mis hinnaga, et tema poeg koolis juunikuuni vastu peaks (edasi saaks ta "High school"-i), trotsides oma mehe viha poja vastu...see oli nii valus, kuid üdini hästi mängitud. Amy Adams, kes on neljas näitlemise Oscarikandidaat selles filmis, teeb ka hea rolli. Kuigi mõneski mõttes oma tüpaažile sarnase. Kuid see kahtlus temas on kohati ehk "kõige suurem" ning minu meelest ta mängib päris palju oma silmadega, mida on huvitav jälgida. Ta tahab naiivselt kõiki uskuda - uskuda inimeste aususesse ning headusesse. Kuid kui tema kõrval on selline inimene nagu Õde Beauvier, siis on tal võimatu oma hinges rahul leida. Ta teab ju ka rohkem kui teised...

Üldiselt ei teagi kellel elus on lihtsam, kas sellel kes otsustab uskuda inimesi ning võtab ka valed vastustena vastu. Ehk nii saab ju lihtsamalt edasi elada, kui oma kahtlused alla suruda ja "teiste ellu enda nina mitte toppida". Või on lihtsam ja rahulikum sellise inimese süda, kes enda jaoks asjad lõpuni välja uurib. Ükskõik mis hinnaga. Kuid siis saab oma ööuned rahuliku südamega magada, sest õiglus on jalule seatud ning info on päevavalgel. Selles filmis jäi küll mulje, et kumbki ei saanud südamerahu, kuigi minu meelest oleksid mõlemad Õed seda tundma. Elu ei ole lilled ja liblikad kuid see pole ka kuri koll. On nii üht kui teist, kuid oma elu raskemaks teha teiste inimeste pseudoprobleemide pärast - sellest hoidumiseks peaks ikkagi endas tugevust leidma. Ma tean, seda on kerge öelda, aga raske teha. Eriti kui oled ise kõikide asjadega seotud. Nõnda oli ju ka mõlema Õega. Kuigi Meryl toppis oma nina ise selle sisse...samas Õde James poleks ise seda asja ehk ise üldse algatanud ning tagajärjed oleks võinud olla kohutavad. Selles suhtes ma arvan, et alati peab sekkuma! Eriti siis kui on tegemist laste heaoluga! Aga muidu ka...kas see teeb minustki "vanamutiliku"? Ei tea...aga nii ma arvan.

Hinnang: 4 (Mulle meeldis see kahtluste sasipundar. Meeldis see teatraalsus, kuigi ma kaldun arvama, et teatrisaalis tunduksid need probleemid ning dialoogid palju järsemad, palju sügavamad. Kohati jäin filmis isegi ootama sellist heas mõttes šokeerimist, kuid kõik nurgad olid juskui siledamaks silutud. Sama asja tundsin alles hiljuti "The reader"-it vaadates. "Kahtlus" ise oleks võinud kuidagi sügavam jääda. Minu meelest süüs või süütuses küsimust ei jäänud, kuigi see dilemma oleks võinud õhku paremini rippuma jääda. Sellepärast Meryl Streep-i viimane repiik jäi ka kuidagi arusaamatuks, kui just ei võta seda kahtlusena "jumala olemasolus"...viidates sellele, mis Isa Flynnist sai... Film tasub vaatamist-nautimist eelkõige näitlejatööde pärast. Lugu on ehk natuke selline ajast ja arust...ehk selliseid asju on juba tehtud ning selliseid nõkse on juba kasutatud. Sellised küsimusedki on juba läbi nämmutatud. Kuid kõigest hoolimata ilusa kaameratöö ning tugeva atmosfääritunnetusega film. Minule meeldis. Mina annaks Meryl-ile Oscari!)

Trailer:

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default