Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, veebruar 08, 2009

Vend - Rein Raud

Pärast (ühe aegade parima lõpuga raamatu) "Hector ja Bernard" -i, tahan ma alati ja kõik Rein Raua proosaraamatud ära lugeda. Sellel "H ja B"-l oli nii tugev mõju minu üle. Ning nüüd teine kohtumine tema ilukirjandusega (paari luuleraamatut olen ka lugenud), ainult kinnitas mu otsuse õigsust. Raud oskab oma lõppudega siduda terve raamatu nii heaks terviklooks, et see mingis mõttes lausa ehmatab, kui intellektuaalne võib olla inimaju!

Sellise loo konstrueerimiseks peaks peas olema valmis tervikpilt. Kuigi muidugi võib ju ka vedada ja kirjutades võib lugu ise need lõpuniidid kätte mängida, kuid nii geniaalne sellest romaanist ei saaks kuidagi "kogemata" nagu seda on "Vend".

Esimene sõna, mis seda raamatut kirjeldaks, mis meelde tuleb on - "stiilne". Tegemist on juskui vesterniga. Spagetivesterniga, kui olla täpsem. Annab ju autorgi austust oma järelsõnas Clint Eastwoodile (näiteks "rotinäoline Willem" tuletab kohe näiteja Lee Van Cleef -i meelde, Sergio Leone filmidest koos Clintiga :)). Rääkides järelsõnast, siis minu meest oleks see vabalt võinud olla eessõnaks. Otsisin kohe üles ka kõik need neli laulu, mida Rein Raud "illustreerimiseks" sinna on kirjutanud. Ehk Chavel Vargas - Ay de mi llorona; Beth Gibbons - Lonely Carousel; T-Bone Burnett - There would be hell to pay ja Bulat Okudjava - Nadezdy Malenkij Orkestrik (venekeelset kirjapilti muutsin vastavalt mp3-le). Soovitan tegelikult neid kuulata lugemise kõrvale või juba eelnevalt, see annab justkui lisadimensiooni tegelastele.

Väikelinna (mis asub inimeste nimesid arvestades siiski tõenäoliselt Eestis - Laila ja Mikk näiteks...lisaks on rida selliseid "kummalisi" nimesid ka nagu Tume, Meri ja Mets...) saabub salapärane võõras - rändurisaabastes ja pikas mantlis "Vend". Ta tuleb oma isa "viimasel palvel" - "otsi üles oma õde ja vaata, et tal kõik hästi läheks". Õde on selline heasüdamlik, kellel tõesti ehk just sellist "eestkostjat" vaja oleks. Kummalisi asju hakkab juhtuma linnas koos "Venna" saabumisega. Ja kogu see "valgus" ehk arusaamine raamatu geniaalsusest saabuki vähehaaval raamatu jooksul, kuni lõpuks ei saa muud kui imetleda narratiivi geniaalsust. Ning seda kuidas kirjaniku iga paarileheküljeline peatükike täitis oma eesmärki viia lugu selle kindlameelse ja üthlasi paratamatu lõpuni.

Mõned üksikud kõrvalliinid, mis raamatud leiduvad - "venna" kohtamisel käimine... perenaise "varjatud seksuaalsed fantaasiad", mis muideks edastatakse nii delikaatselt ja ilma igasuguse nilbuseta - justkui õhkõrnalt (mis minu meelest on väärtus omaette sellele raamatule)... teenivad ikkagi tervikut ning ehk kirjeldavad "Venda" kuidagi kõrvalt.

Advokaat, notar ja pankur on justkui viide "kohalikule maffiale"...lisaks neile veel ülbe ja ärakasutav - boyfriend Nelk (kas irooniline viide kommunismiajastule?) ning ongi westernile sobilik kurikaelte kamp koos missugune. Rotinägu on ju ainult teener...rott, kes tuhnib räpastes nurkades (dokumentides). Väga laheda stiiliga käiakse neist kõigist üle. Omapärane mingis mõttes isegi westernite kohta. Ikkagi kirjandus ju, mitte film...mis siis sellest, et pikk mantel lehvib. Isiklikult mulle meeldis ka see kohatine koomika (näiteks luige-lugu)...mis tegelikult on kõik ikka iroonilise prisma läbi....ja seda lahedam ning stiilsem!

Hinnang: 5 (stiilipuhas ja geniaalne - kas ongi vaja rohkem põhjendusi parima hinnangu andmiseks. Kuigi stiili mõttes peaks ütlema, et eesti kirjanduse kohta on see harukordselt omapärane. Ei oska nagu ühtki kodumaist sama žanri raamatut kõrvale tuua. Vähemalt minule küll hetkel ei meenu. Pisitillukese miinuse võiks panna sellepärast, et see liiga lühike oli, aga see pole ju tegelikult õigustatud...see lugu poleks olnud "see" kui seal midagigi teisiti oleks olnud...võibolla kõrvalliine oleks ju võinud rohkem olla...aga sellega on ju see sama asi...või siis lahti seletatud seda Villa omaniku mehe närvilisust...eks see oli ju õigustatud, sest naisel tõesti olid mingid "tunded" salapärase mehe vastu... hmmm, tundub, et ma pean veel natuke mõtlema kõige selle üle järele:) Muideks paar kolm tundi kuluski kokku selle raamatu K-le ettelugemiseks. Vaikselt lugedes läheks ilmselt poole kiiremini. Aga kõvasti ette lugedes sai mõnedes kohtades ka natuke arutada, et kuidas K-l või minule mingi mõttega on...)

Stiilinäide, mis minu meelest kirjeldab natuke kogu raamatu "olulisemat mõtet":
"Inimesed jagunevad. On neid, kes teevad ise teistele liiga, ja on neid kellele tehakse; nende viimaste seas on osa selliseid, keda rünnata olekski justkui aus, sest neil on küllalt jõudu, et tagasi lüüa, ja siis on teisi, kes omas vastikuses lausa kutsuvad enda vastu astuma, sest nende tehtav halb pole midagi enamat kui suurt tasakaalu taastav kättemaks."

Ja stiilinäide "irooniast":
"Mees pidaski tema kohal kinni ning tegi ukse lahti.
- Kas olete vaba? küsis ta.
- Jah, olen küll, vastas taksojuht.
- Siis on meid kaks, ütles mees, lõi ukse pauguga kinni ning astus edasi, vihma käes lõõtsuvasse pimedusse."

Lõpetuseks ka üks link, kus kirjanik ise avab oma teose tagamaid.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default