Neljapäev, 10. jaanuar 2019

Meistrite liiga - Ugala


Kui mõelda Ugala "Meistrite liiga" etendusele tervikuna, siis on see kui üks suur süda 💛
Ja hingeks on 2 Ugala superstaarist näitlejat, kes lavastuses mängivad pensioniealisi näitlejaid.

Ilmselt kõik, kes Eesti Teatri kohta huvituvad on juba mitmest kohast kuulnud, et Urmas Lennuk selle loo just nimelt Lulli ja Peetrit silmas pidades kirjutaski. Nõnda on Luule Komissarovi tegelane suur jalkafänn, nagu ta ka päris elus... Peeter Jürgensi kaktuste või maailma erinevate rahade kogumist pole küll millegipärast sisse toodud. Tema rolliks on olla ontlik härra, kes ikka veel näitlemist väga armastab. Aga eks Lennukil on ju vaja intriigi punumiseks mõelda igasuguseid asju nende tegelaste ümber. Loo selgrooks ongi vast see, et Luule karakter on näitlemisest loobunud, aga Peeter teeb kaasa nii telesarjades kui reklaamides. Lisaks siseneb nende ellu dokumentaalfilmitegija, kellel on saladusena pagasis sugulussuhe kellegagi, keda võib-olla näitlejatepaar endast filmitegemiseks ei aktsepteeriks. Kõige lisaks, hakkab midagi näitlejate tütre ja dokfilmi režissööri vahel susisema. Väga vahvad on ka Luule jalgpallifännidest sõbrannad, Jaana Kena ja Triinu Meriste jalkafännidest-plixid tõusid vaatet minu lemmikuteks kogu selles tegelastegaleriis.

Kunstilisest poolest väga palju polegi kirjutada, Jaanus Laagriküll on lavale kujundanud ühe paneelmaja-korteri. Ja ma tegelikult arvan, et lavastus mõnevõrra kaotab sellega, et selline väiksem ja intiimsem lugu nii suurele lavale on pandud. Eks teisalt ju saab aru, sest tegemist on populaarse komöödia-draamaga ning niigi on Ugala suur saal tublisti välja müüdud... Kuid sisuliselt on see minu arvates väikse saali tükk. Mitte, et need elust ja lavast suuremad näitlejad seda lava ära ei täidaks, aga puhtalt sisulises mõttes, sobiks see väiksesse saali paremini. Siis saaks ka nendele tegelastele lähemal olla vaatajana ning minu jaoks jäi puudu just sellisele loole vajalikust tundest, et minagi oleksin nendega seal paneelmaja korteris.

Üldiselt ja ma ei tea, kas sellepärast, et ise olen mees, olin ma Peetri karakteri poolt. Hoidsin temale pöialt ja oleksin ise võib-olla midagi sinna suunda tema eas (vist :)). Ta oli palju rahulikum ja meeldivam. Kuigi samas tundus, et neile kahele inimesele just see omavaheline nääklemine või kodusõda pakub midagi. No vähemalt Luule karakterile (kuigi tangot tantsitakse ikka kahekesi). Lennuk tahtis näidata ka seda ilmselt oma looga, et kuigi oleme oma suhetes erinevad ja aja kulgedes need erinevused ju veel võimenduvad, ent toimivaks paarisuhteks ei ole kõigilesobivat ja kõiki rahuldavaid lahendeid. Need lihtsalt kas toimivad või mitte. Ja toimida võivad need ka hoolimata erinevustest. Nendest tulebki üle olla. Suurem osa asju siin ilmas on nö. "väiksed" ja inimesed pahatihti takerduvad nendesse ning nõnda ei viitsita suhte nimel tööd teha ja lõputult andeks anda. Tegelikult on mõnikord ka palju õnnetuid juhuseid teineteise otsa ja nendest üle olles ja tagasi vaadates saadakse aru, kuivõrd ebaolulised need igapäevajamad on suuremas pildis. Tähtis on ikkagi armastus ja armastus võidab kõik. Kui ise sellele võimalusi anda. Lõputult võimalusi anda. Aga selleks, et tõesti suuta ka rasketest jamades üle olla, eeldab (ja tähendab) muidugi seda, et armastad... Ja "Meistrite liiga", kaks peategelast kõigest hoolimata kahtlemata teineteist armastavad!

Siin ja seal ma elulises plaanis ei olnud ka päris nõus just Urmas Lennuki sisuliste lahenditega, ehk need ei jälgi elulisust, vaid võtavad dramaatilise vabaduse ning seega mõjuvad isegi nö. "laisa" lahendusena. Aga need on pisikesed nüansid, mis ilmselt häirivad vaid neid, kes seda tükki puhta meelelahutusena ei võta, vaid viitsivad nendesse keerdkäikudesse süüvida. Sest oleme ausad, see ongi rohkem meelelahutuslik komöödiasugemetega draama või siis draamasugemetega komöödia. Mitte Lennuki parimaid, aga mitte ka halb. Just nimelt keskmine. Minu jaoks.

Luule ja Peeter mängivad mõnusalt mistahes rolle... Iseennast nad siin minu arvates siiski ei mängi, vaid on võtnud rolliliku lähenemise. Kuigi ega ma ju neid kumbagi ei tunne, seega võib-olla nad tegelikult ongi sellised. Kuid arvestades kõiki neid kümneid ja kümneid rolle, mida on olnud rõõm neid näha mängimas, siis ka siin on tunda mängu... Ei saa ka just öelda, et näiteks Luule eriti psühholoogilise dramaatikaga seda "rolli" mängiks, ta laseb lõbuga ja sellise hooga, ilma eriliselt vaevumata nüansseerimaks oma tegelast kuidagi. Lull on laval just nii, nagu teda ette kujutaks seda mängimas, ilma seda tükki nägematagi. Peetri mängus on huvitavaid konarusi natuke rohkem, kuigi ka temal on selline meelelahutuslik hoiak ja mina kummagi parimate tööde sekka "Meistrite liiga" rolle küll ei asetaks. Need on mõnuga tehtud ja tegelikult antud kontekstis sellest piisab. (Samuti eelmisel aastal nähtud) mõlemate rollid näiteks "Lovesong"is olid tunduvalt huvitavamad. Seevastu sai Ugala laval näha näitlejate tütre rollis külalisena Elina Reinoldit. Vaadates korraks mõtlesin küll, et kui Lull ja Peeter päris elus kunagi oleksid koos lapse saanud, siis vabalt oleks sellest midagi Elina Reinoldi moodi võinud sündida :) Ka selles mõttes kiitus Elina mängule! Nali naljaks, aga Elina hääl on selline, et isegi kui ta roll polegi nii oluline siin ja ta ise on nii tark näitleja, et kuna teada ju on, et see on "Peetri ja Luule show", siis ta mängibki oma osa just nö. toetava rollina... aga see hääl... see on üks Eesti teatri parimaid ning muudab Elina tähelepanuväärseks mistahes rolli ta teeb. Eks siin tekivad tal ka omad säramishetked, sest hiljuti üksi jäämine ja uue "poisi" silma alla tekkimine... see on päris hästi neil koos Vallo Kirsiga Mulder ja Scullylikult välja mängitud, mis siiski "Mulderist ja Scullyst" ühel hetkel kaugemale hakkab jõudma :) Võrdlus on meelevaldne ja viitab ainult X-Files'i legendaarse paari alati "ametlikuks jäävale suhtele", sisuliselt on loomulikult see suhteareng siin hoopis teisel pinnal ja näe - jõuabki kuhugile mujale välja ka :)

Üllatuslikult tõusid minu lemmikuks hoopis 2 pisemat karakterrolli... Triinu Meriste ja Jaana Kena - "pikk & lühike" :) Lulli sõbranjed, kes vaatet veelgi hullemad jalkafännid kui peategelane! Milline nauding neid oli mistahes stseeni sisenemas näha. Suisa ootasin - tulge naised, tulge! Ja mitte lihtsalt "pikk ja lühike" plikadepaar, aga mõlemad tõesti teevadki tugevad karakterid oma tegelastest. Jaana selline tomboy'liku tõsise olemisega ja Triinu tsipa tädiliku olekuga, aga ülivahva koomilise soonega vibalik (justkui elupõlist vanatüdruku vaibi õhkav). Nad võiksid mingis eelmises elus olla õed Ragne Pekarevi "raamatukogutädiga" Vanemuise lavastusest "33 variatsiooni". Erinevad, aga samas mingil kummalisel tasandil ka sarnased :)

Kui tuua ära mõned meeldejäävaimad ning üllatuslikumad stseenid, siis millegipärast esimesena kerkib kohe silme ette aluspesus Peeter Jürgens :) No tegelikult teisena, sest kõigepealt tuleb ta silme ette oma "küüliku"(!)kostüümis ja siis kuidas ta sellest välja ronib :) Ja siis muidugi Urmas Lennuki keelelised mängud on alati tema tekstide üheks suumaks naudinguks. Seekord näiteks jäi meelde kui palavikus Peeter/Juulius ütleb "Ma ei tunne ennast hästi", mille peale Luule/Marta vastu: "Mina tunnen Sind paremini"... No tõesti nagu Eesti omad George ja Martha... ei tea, kas nimede valik on ka üks Lennuki vaikseid nalju-viiteid... Kujutan ette, et autor ise jälgib mängu, kas keegi hammustab selle omavahel kakleva, ent samas armastava paari ühinduse läbi või mitte... No muidugi võib see lihtsalt minu ajujuhtmete lühis olla ja igal võimalusel kõik vähegi võimaliku Albee "Kes kardab"iga ühendusse viia (vt. siit samas blogist Von Krahli Teatri "Bloody Mary") :)

Kokkuvõttes annaks hinnanguks natuke üle keskmise, ehk 4- (praeguseks võin juba öelda, et see oli mu eelmise aasta 181 teatrielamuse seas 63ndaks tugevaim, ehk kindlasti "üle keskmise") ja mis Ugalas nähtud tükkidest 2018.aastal oli 4ndaks parim.  Usun, et vanemad inimesed saavad sellest sisust ja tegelastest võib-olla paremini aru. Ehk on neil ka lihtsam suhestuda selles vanuses inimestega... Minul nö. "keskealisena" käivad küll ka mõtted juba selles suunas, et huvitav, milliseks vanainimeseks ma ikkagi kujunemas olen :) Usun, et tasub kindlasti oma vanemad viia neid iginoori näitlejaid vaatama. Nii mõnus, et nii Lull kui Peeter on ise nii heas mänguvormis ja mängurõõm lausa pakatab neist mõlemast "Meistrite liiga"t vaadates. Muuhulgas Peeter viitsib igasuguseid huvitavaid grimasse teha ja Luule nääkleb ja primadonnatseb mõnuga :) Urmas Lennuk näitekirjanikuna on ka alati kindel tase (kõik 3 on minust vanemad ja seega võib-olla just see nende vanuste vahemik-skoop olekski kõige täpsem sihtrühm sellele lavastusele. Midagi väga sügavat või seoste tegemise ning mõtlemise ajugümnastikat tegelikult pole üldse vaja seda vaadates teha, aga kui tahad, siis loomulikult saab seda siduda igasuguste eluliste mõtete ja inimtüüpidega ja analüüsida kasvõi lõpmatuseni. Minu arvates see tükk on ikka rohkem selline "lihtsate" killast. Nö. "lihtsalt vaatamiseks". Tanel Ingi on meistrid Meistrite liigas lavastanud ka just nii, et staarid kõige rohkem aupaistet saaks ja kogu lugu jookseb nende ümber nagu valatult. Üks armsamaid mõtteid ilmneb päris lõpus, kus elu aeg suur primadonna ja näitlejaks koolitatu tunnistab, et ilma koolituseta näitlejal tuleb paremini välja asi, mida too HINGEga teeb...

Tore on olnud selle tüki arengut jälgida kuni lavalejõudmiseni välja (tasub näiteks kuulata Heigo Tederi tehtud intervjuud mõlema peaosalisega enne esietendust) ja siis ka sellelt pinnalt ise ära vaadata ja, peas sellesse riiulisse panna, kus näitekirjanik on kirjutanud otse näitlejatele midagi. Seda ju eriti tihti ei juhtugi... Minagi natuke mõtlen, et Luulele küll - kahtlemata, aga kas see mehe osa ikka päriselt oli ka Peetrile kirjutatud (kuigi tema ju nö.klassikalist lavakooli-haridust ei oma)? Ja ikkagi jäi natuke õhku, et kas see oli nii, et "meil on Luule, et kirjutame temale" või tuli see puhtast inspiratsioonist?


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

MEISTRITE LIIGA
Urmas Lennuk

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja

Tanel Ingi

Kunstnik

Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja

Peeter Konovalov

Valguskujundaja

Laura Maria Mäits

Osades

Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Elina Reinold (külalisena), Vallo Kirs, Triinu Meriste ja Jaana Kena



LAVASTUSE TUTVUSTUS

Ugala väärikaimad näitlejad Luule Komissarov ja Peeter Jürgens on peaosatäitjateks Urmas Lennuki elulises komöödias “Meistrite liiga”.

Võitlus elu nimel ja jalgpalli pärast kahes vaatuses

Kaks vananevat näitlejat, nende tütar, jalgpall ja filmivõtted. Kuidas jääda ellu, kui elu hakkab lõpule jõudma, aga tegelikult tundub, et olulisem osa sellest on veel elamata? Ega elu pole mingi Mehhiko seebiseriaal, mis kuidagi lõppeda ei taha. Elu on kirg, seiklus ja armastus!

Marta teab väga hästi, kuidas asjad käima peaksid, kuid kahjuks ei sobi see alati Juliusele. Oma õigustest ei taha keegi taganeda ja nõnda lööb vana näitlejatepaari korteris välku ning müristab ka päikselise ilmaga. Marta ja Juliuse tütar Triinu püüab seda äikesetormi kuidagi taltsutada, aga piksevarraste elu pole just jalutuskäik vikerkaarel. Eriti kui Marta sõbrannad Kaisa ja Helle veel kampa löövad. Kolm jalgpallifanaatikut, kellest üks töötab politseis, võiksid muuta isegi maailma ajalugu. Õnneks satub selle tormi keskmesse režissöör Toomas ja nõnda polegi midagi imestada, kui kogu see hullumeelne seltskond meeleheitlikele püüdlustele vaatamata siiski elu ja tervise juures lõpetab.

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.
Esietendus: 17. november 2018

Kommentaare ei ole: