Teisipäev, 15. jaanuar 2019

Vürst ja tantsijanna ehk Klaasist mälu - Ajateater


Keila-Joa lossil on väärikas ajalugu. 1800ndate esimesel poolel, kui mõis kuulus Beckendorffidele, ehitati see uus härrastemaja. 1833.aastal, mõisa sisseõnnistamisel 27.mail, viibis ka keiser Nikolai I koos oma abikaasaga. 1869 läks mõis Alexander von Beckndorffi (kes jõudis olla 3 tsaari teenistuses - Paul I, Aleksander I ja Nikolai I) tütre Maria (1820-1881) ja tema abikaasa Grigori Petrovitš Volkonski (1808-1882) omandisse. Ema surma järel päris selle poeg, vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski. Volkonskite kätte jäigi mõis kuni 1919.a maareformi võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Grigori Volkonski (1870-1940), kes kui mu "hobidetektiivi" uurimistulemused paika peavad, oli Peeter Volkonski vanavanaisa vend.

1917.a rüüstasid vaenulikud sõdurid lossi paari päevaga põhjalikult. 1920.aastal see natsionaliseeriti ja haldus liikus välisministeeriumi kätesse, sealt edasi juba võimuvõitluse mängunupuna Punaarmeele, sakslastele (sel ajal toimis seal saksa sõjaväeluure kool), nõukogude vägede hävituslendurite polgule, õhutõrjeväe raketipolgule ja 1993.a Eesti Välisministeeriumile, kelle käes see seisis 20 aastat puutumatuna lagunemas. 2010 müüdi loss ja kohe alustati ka renoveerimistöödega. Praegu toimib hotellina, aga osaliselt on avatud ka muidu huvilistele need Beckendorffide ja Volkonskite lossi uksed.

Ilmselgelt kogu sellest värvikast ja põnevast ajaloost on inspireeritud ka Loone Otsa kirjutatud lavastuse aluseks olev näitemäng. Loonel on siin tegelikult segatud vähemalt 3 erinevat aega lossi ja selle elanikega seonduvalt, sest need ajad on teineteisest ju erinevad ning niimoodi läbisegi põrkuma pannes annab loole omalaadse dramaatika ning mis minu jaoks kõige huvitavam sisulises mõttes oli - tõi selgelt välja teatavad olulised ajaloo- ning samuti ka tänapäeval kehtivad jõujooned, mis niimoodi ise "avastades" mõjuvad eriti ja annavad ahhaa momendi. Isegi kui tegelikult ju tead neid asju alatajus isegi. Umbes sama efekt on luulel - mingid seisund, atmosfäär või tunne, mida tead küll, on luuletaja suutnud sõnadesse panna.

Mul oli vaadates tegelikult mitmeid häiretegureid. Rääkimata sellest, et etendus ühe inimese terviserikke tõttu katkestatati (millele ei või ju loomulikult midagi pärata) ja tegelikult vaatajana see mind ei häirinudki, kuid ilmselt näitlejaid siiski palju rohkem, sest nemad on end viinud teatud seisundisse ja ajastusse palju tugevamalt, aga minu teatrikaaslane oli kogu lavastuse suhtes ülikriitiline. Osalt tema kriitikat ma mõistan ja isegi nõustun, kuid mina sain sellesse loosse sisse praktiliselt kohe algusest peale, kuid tema oli väsinud ja ei suutnud väga tekstitihedat ning tegelikult ka ajalooliselt faktiderikast teksti pärast väsitavat töö- ja trenniderohket päeva õhtuses mõisamiljöös vastu võtta ning oli tunduvalt väsinum kui mina, siis enne siinse teksti kirjutamist on mul juba meelelaad vastav - nimelt seda lavastustervikut "kaitsev". Näiteks teatrikaaslase korduvad tähelepanupööramised Sergei Volkonski (Markus Dvinjaninov) vuntsidele. Jah - need olid viltu ette kleebitud ja mõjusid väga võltsilt ning tegelast oli raske vaadata selliselt lähtepositsioonilt. Tema arvates oli ka Markuse mäng seetõttu väga võlts. Minu meelest mitte. Ma polegi teda näinud päris pikalt (viimati 2017 alguses Vanemuises Uusbergi "Üritus") ja selles mõttes oli huvitav teda jälle mängimas näha. Kuidagi sobiv oma pika kasvu, sirge rühi ja vürstilike näojoontega (mis sellest, et vuntsid seda rikkusid- kild kunstnik Killu Mägi kapsaaeda? või oli näitlejal lavaletulekuga kiire?) Teatrikaaslase kriitika tegelikult oli ka teiste näitlejate ja kogu tekstitiheduse ning seega arusaamatuse aadressil peaaegu sama tugev. Kõik see, mis mina välja tõin, et minule meeldis, põrkus põrmustava kriitikakilbi vastu maha.

Ma ei saa öelda, et ma ka just vaimustuses oleksin sellest teatrielamusest, aga mis siis minule meeldis?

No alates mõisa saabumisest ning sellest ajaloohõngust või -atmosfäärist, mille ainuüksi juba see saal oma maalidega lõi - nagu oleksimegi sattunud 1800ndate lõppu 1900ndate algusesse ning me ise ka need inimesed tolle ajastu maalidelt (mäekõrgune kiitus kunstnik Killu Mägile? või ongi see saal ka muidu selline?)...

Lavastaja Anne Velt on saali väga mõnusalt täitnud tegelaste üsna jutustajaliku vormiga tekstide mängimisel - pannud nad saabuma ja lahkuma erinevatest ustest, liikuma publiku vahel oleva kamina juurde, et veelgi tugevamalt tekitada tunnet, et vaatajad on osalised selles loos. Kõik on kammerlik ning minu jaoks tekib sellises olukorras õhku teatav lummav ärevus ja pinge (olgu öeldud, et teatrikaaslane väitis, et tema ei tajunud seda üldse). Väga meeldis videokunstnik Merle Kannuse lahendused akendele.

Selles Schloss Falli aegade ja ajastute ajakoses kohtuvad 4 tegelast - ema ja poeg - vürstinna Jelizaveta Grigorjevna Volkonskaja (Katrin Valkna) ja vürst Sergei Volkonski (Markus Dvinjaninov) 1800ndate teisest poolest, nõukaaegne venelasest, aferistliku olemisega uuema aja inimene (Tarvo Krall) ja eestlannast tantsijanna Ella Ilbak (Karin Rask) ajastu mõttes sealt vahepealt. Ella muide tantsis esimese maailmasõja lõpuaastatel ja maailmasõdade vahelisel Eesti iseseisvumise ajal Sergei tantsukursustel, seega kohtusid nad ka päris elus.

Olgu öeldud, et sellel korral kui mina seda saalis vaatasin, oli seal vaatajate seas ka palju vene keelt rääkivaid inimesi (kas ka sellest teatav näitlejate liimist lahtiolek?), aga sisulises mõttes tekkis teatav dissonants, sest vähemalt mina lugesin siit päris korralikult välja võõrvõimu pealesundijate suunas rahvusevastast kriitikat. Mis muidugi ei puuduta otseselt saalisistujaid, ent mõni võib sellest siiski midagi solvavat välja lugeda (mitte, et ükski nõuka ajal elanud eestlane sellele vastu saaks vaielda, mida me toona eriti teravalt tundsime ja mille Loone siin minu arvates tabavalt teksti on valanud...) Nimelt see uue aja, ehk nõuka-venelane (jällegi minu arvates väga tabavalt sihvkakoori sülgiva, pesuehtsa joptvõimatitajana lahendatud Kralli poolt, minu teatrikaaslase meelest hoopis stereotüüpse ja korduvalt teksti takerduvana) põlgab aristokraatiat ning seisuseid (nagu korralikult kommunistilt eeldadki), ometi olles uhke vene rikkaliku vaimupärandi üle. "Silmakirjalik", nagu vürst talle ka ühel hetkel näkku paiskab.

Vürst ütleb veel ühe väga olulise ja tähendusrikka lause - venelasest ei saa kunagi "lääne inimest" (kunagi ju oldi... eriti segunetud prantslastega ja mul on tunne, et see siiski on võimalik, eriti mis puudutab praegu Eestimaal elavaid vene juurtega inimesi - mõned neist on küll otsapidi ka läänelikud... samas teatav vene duša on neis ka... huvitav loosunglik väljahõige, mis paneb mõtlema, eriti selles valguses, et erinevates maailma otses olevad vene kogukonnad hoiavad teatavat oma joont, mis tõesti läänelikkusega ei segune või kui seguneb, siis tekib mingi oma venelik miniühiskond, hoides ikka vene traditsioone ja teatavat suurrahva uhkust ning see paistab ka inimestest väljapoole... mis pole ju ilmtingimata halb, lihtsalt omapärane...). Eestlanna on pärit küll orjarahvast, ent temal on palju rohkem ühist vanade vene intellektuaalide ja kunsti arendajatega. 

Nõukaaja-venelastest maalitakse pilt kui bolševikest ja enamlase võimu ja iseteadlikkuse etalonist. Kuid tants (ning teised kunstid) kannavad ilu ja vaimuaristokraatiat ning on inimeste väiksusest ja väiklusest üle. Selle ees on kõik jõuetud ja väetid. Üsna kõnekas oli ka uue aja venelase palve eestlasel jääda (kui hakati koos minema... ja teame ju, et Ella lahkuski ameerikasse) - selleks, et olla bolševik, on ju ka "vähemust" vaja. On vaja kedagi, kelle üle valitseda... Ja eks meist paljud ju jäid ka... õnneks oleme sellised maainimesed, kellest enamik olid enda maa küljes igas mõttes kinni. Siit tekkib ka hea sidusus sellega, et miks seda tükki just praeguses ajas on vaja - vähemalt minul on tunne, et inimesed on üha globaalsemad. Praeguse aja noored tahavadki maailma avastada ja ringi liikuda... Kes teab, võib-olla pole lihtsalt asi ajas, vaid võimalustes... praegu on lihtsalt lendamine nii lihtne ja odav ning piirid pole enam kinni... Suure tõenäosusega lihtsalt inimesed jagunevad kaheks, need, kes on oma kodumaas igati kinni ja teised, kelle jaoks Eestis elamine ja olemine pole nii tähtis, sest saavad seda oma südames nagunii kaasas kanda...

Seda kõike lugesin nüüd mina sellest loost välja ning tegijatel võisid olla sootuks teised eesmärgid ja mõtted ja sõnumid... Eks igaüks oma vastuvõtlikkuse tasandilt. Näitetrupp kahtlemata oli mõnevõrra ebaühtlane. Karin Rask (lapseootuse mõttes selgelt veel viimasel selleks rolliks sobival mänguhetkel) mõjus siin küll õrna ja kerge tantsijannana, kuid see tants, mida ta tantsib seevastu oli... noh, nagu oli.. .mõistetav, et antud tükki oli seda tantsu vaja ja ega midagi ka valesti ei olnud, võib-olla isegi lõik mõnest Ella Ilbaku lihtsakesest tantsust, kuid siiski pani vaid õlgu kehitama (viga polnud üldsegi Karinis)...Muide teatava kehahoiaku tõttu tundus, et ka publiku seas oli tantsuga tegelevaid inimesi ja tõesti selle teema arendus või tantsulisem lavastuslik külg jättis natuke soovida... muidugi ruum ise seadis ka teatavad piirangud... ja kuna Sergei oli tantsuõpetaja, siis see jäi kuidagi täiesti mängust välja. Jällegi midagi, mida mina isiklikult pinnalt oleksin soovinud ja mõni teine vaataja ei mõtle ning ei tahagi selliseid ühendusi või enamat tantsu...

Katrin Valkna pole viimasel ajal just eriti tihe külaline lavalaudadel. Alati kui teda mängimas olen juhtunud nägema... viimati õnnestus 4 aastat tagasi (samuti Loone Otsa kirjutatud) "Punane hukk" tükis... olen nautinud seda, kuidas ta mängib ka oma silmadega. Need on kas säravad või tuhmid, avatud vaatajatele intensiivselt või pööratud vaatama kaugustesse. ähvardavad või toetavad jne jne jne...  Seda saab ka selles lavastuses imetleda ning see pisike võti minu jaoks ehitab mingis mõttes silla kunstniku loomingu vahele teiste rollidega. Samas kui intensiivsuse erinevaid astmeid sõna edastamisel ootaks veelgi rohkem (kuna ma olen näitlemise austaja vaid vaatajana, tehnikate peenhäälestust tundmata, siis seda on raske sõnadesse panna, aga varjundeid edastamisel 50 asemel võiks/peaks olema 500). Alati ei peitu loomulikkus selles kuidas me arvame, et see loomulikuna välja paistab. Näitljaslik intonatsioon muudab rolli kunstlikuks, mitte vahetult ehedaks. Ja mõnikord ebaratsionaalsed lahendused hoopis muudavad vaataja jaoks huvitavamaks. Samas olid seekord just Katrin ja Tarvo mu lemmikud. Tarvo intensiivsust ja mõnusalt "vastiku inimese" mängu juba jõudsin kiita. Mul on temaga mingi isiklik kiiks, sest ta mäng on hakanud meeldima alates Merivälja-sarjast. See astus ta teatavale koomikuslepile jalaga peale ning edasi liigub ta hoopis teistsuguse, slepitu näitlejana minu jaoks. Nüüd meeldib ka tema koomika rohkem (eriti mida on õnnestunud näha Improteater Impeerium ridades). Ja siis Markus... oli hetki, kus ma arvan, et ta tabas märki... just tema tegelase sõnades oli minu jaoks kõige rohkem puudutavat. Tarvo tegelase omades tegelikult ka...

Hinnang: 3 (Möödunud aasta 181 teatrielamuse seas suuruse mõttes 121. kohal... Minu jaoks hinnangulises mõttes nö. "keskmine". Ei lasknud häirivatel teguritel ja mõjutajatel oma hinnangut siiski mõjutada. Tund aega kestev etendus on väga sisutihe ning teksti, nagu ajalooürikuteski - palju ja faktiderohket. Seega tuleb olla valmis seda vastu võtma. Ma ei tea, kas see oli tegijatel eraldi eesmärk, aga kui oli, siis sellega õnnestuti väga hästi - nimelt tekitas see laiemat huvi Keila-Joa, ehk Fall lossi vastu. Pärast etendust koju jõudes uurisin veel pikalt internetis leiduvaid tekste - lisaks sellele, et seda külastas Nikolai I, on seal suvitanud ka Miina Härma, Eduard Vilde ja Marie Under. aja lugu ja ajalugu õhkab tublisti kõikjalt.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed foto, mille autoriks on Kalev Lilleorg):

Vürst ja tantsijanna ehk klaasist mälu

Teadvuse lüüriline vool
Keila-Joa võimas ja võrratu loss. Kosk selle taga voolab kui aeg. Keila-Joa aeg. Pimedas öös äratab valgus ellu Vürsti ja Vürstinna. See loss on üks nende kodu. Ent lossi aeg ja vürstide Volkonskite vaimu- ning iluihalus on koduks ka Tantsijannale, kelle elu on voolinud üksainus Vürsti jah-sõna. Ja et vürstlikul maailmal on kindlasti ka oma vastand, murrab lavale sisse ka Tudeng, uue aja ning uute mõtete isand.Lugu kadunud ajast ja igavesest Ilust vürst Sergei Volkonski ja vürstinna Jelizaveta Volkonskaja meenutustes. Vürsti juhslik protežee kannab esimese eesti kutselise tantsijanna Ella Ilbaku jooni.
Autor Loone Ots
Lavastaja  Anne Velt. 
Kunstnik Killu Mägi
Liikumisjuht: Simo Kruusement
Videokunstnik: Merle Kannus
Mängivad Karin Rask, Katrin Valkna, Tarvo Krall, Markus Dvinjaninov 
Mängupaik: Keila- Joa loss
ESIETENDUS 17. nov. 2017 kell 19.00

Kommentaare ei ole: