Neljapäev, 26. november 2020

Undergods/Alljumalad (UK-Belgia-Eesti-Serbia-Rootsi 2020) - 22.film PÖFFil



Režissöör ja stsenaariumi autor: Chino Moya
Olulisemad näitlejad: Katariina Unt

IMDB hinnang: 6,9 (hetkel 29 hääletajat)
Minu hinnang: 6,5

Kahtlaselt tuttavates, kuigi digitaalselt moonutatud kohtades liigutakse selles briti düstoopias... Kokku segatud mitmes kohas ja ajaliinis toimuvad tegevused ja mis parajasti ekraanil on "jutustus" ning mis "tegelikkus", selles peab pidevalt kahtlema. Sellepärast ka üheseletuslikult kogu seda mitmekihilist teost kokku võtta on pagana keeruline. 

Mõnikord ja väga harva juhtub nii, et kõigest arusaamiseks oleks vaja filmi vähemalt paar korda vaadata. Siin on küll kõik puzzletükid ka ühe korra vaatamisega peos ning väiksemaid lugusid rohkem kui tavaliselt ühes suurfilmis, aga neid kokkupaigutades jääb mõne koha pealt jänni (näiteks isa jutustus tütrele... kus see lõppude lõpuks lõppes või jäigi õhku? Või ikkagi märkamata... sest mitmed asjad, mis loos edasi voolasid, olid juba enne isa jutustuse algust ekraanil jooksnud... või sulandus see kõik üheks mingi mõtte kaudu, millest siinkirjutaja lihtsalt selle korravaatamisega aru ei saanud?) Sellepärast kaldun ka arvama, et teistkordse vaatamise järel saaks see film veelgi parema hinnangu.

Ent korra vaadanuna, mis sealt pihku jäi, et näiteks üldse ka teist korda vaadata?

Palju jõhkruseid, mis meie praeguse maailma kulgu arvestades võib täiesti usutavalt sellise maailmani välja viia... Vast sellepärast ongi vastukaaluks tekkinud nähtused, nagu veganlus... Või miks me peame väsimatult ja väga kõva häälega peame rääkima perevägivallast! Aga sealt edasi viivad juba mõtted üldse laiematele ühiskondlikele protsessidele... Näiteks miks tekivad maskidevastased rühmitused ajal, mil jah, tõesti pole veel tõestatud, et neist mingit tolku oleks, aga samas miks ei võiks ka lihtsalt austada teiste inimeste usku (pole ju tõestatud ka teaduslikult jumala olemasolu, ega ka paljusid muid olulisi inimeste uskumusi) ja lihtsalt heatahtlikult neid kanda, kui see ühele ja väga suurele ühiskonnagrupile rahuldust pakub. Kasvõi viisakusest. Inimesed massidena on egomaniakid ja näevad ainult iseenda nabani, mitte ainult emotsionaalselt debiilikud vaid ka sõna otseses mõttes rumalad. Igakord pole see alati mitte lammastena kaasaminek ja uskumine kõike, mida Sinule pähe aetakse, mõnikord tuleb lihtsalt ennast painutada natuke, et kõigil oleks hea. Ent ka indiviidi tasandile viies sama lugu näiteks koduses majapidamises, kui ühel on külm ja teisel palav, siis ei hoita akent lahti. See kellel on palav võtab riideid vähemaks, käib külma duši all. See kellel on külm paneb küll paksemalt riidesse/kuumas vannis ja kui tal hakkab soojem, ehk jõutakse siis võrdsema tundeni ning vaadatakse sealt edasi... nii lihtne see ongi. Elementaarne viisakus.

Siin filmis "astutakse" läbi mitmetest kodudest ja inimsuhetest. Esimeses neist näiteks on olukord, kus elavad mees ja naine ning üks sõber tuleb ja jääb pisut pikemaks. Naist see ei häiri, aga meest küll... Võõras mees tema kodus ja kudrutab veel tema naisega lõbusalt ning nõuab lõbu ja pidu... Lükkab ju kopsu üle maksa... aga kas ta rahulikult räägib oma naisega. kus kohast king pigistab ja mis teda ärritab - ei, ta läheb lihtsalt endast välja, sest mis õigusega keegi nõmetseb ja veel tema kodus...selleks pole vaja mingeid "seletusi"... Ühes hilisemas kodus elavad naine ja mees ning järsku ilmub välja "zombilaadne toode", kes kunagi oli naise abikaasa või armastatu, ent kuna naine arvas, et too on surnud, siis tekkis uus elukaaslane... Mees üritab mõista, aga naine asub tööle ex-i taasinimeseks muutmiseks. Kuidas Sa seda kõrvalt vaatad - mis on selle lõplik tulemus? Võtab kukalt sügama küll, aga inimesed lähevad sellepärast lihtsalt teise inimese peale endast välja ja lõpuks, nagu ka filmis selgelt mõista antakse - kaotavad mõlemad.

Ja siis kogu see laibakorje ning mis neist surnutest saab... rääkimata kogu tehasest, kus neid laipasid töödeldakse... Kogu kombinaadisüsteem... Rõve, aga kindlate allusioonidega praegusesse ühiskonda... Lisaks veel kogu selle rõveduse keskel väga markantseks ja karikatuurseks moondunud ja moonutatud meie oma Katariina Unt - vägesid juhatamas :)

Selles on veel teatav ports rahulolu, et Katariina kui eesti näitleja mängib filmis koos selliste suurte maailmalemmikutega, nagu Kate Dickie (Šoti teatrinäitleja, kes aktiivselt tegutseb ka kurtide teatriga, aga on osalenud näiteks telesarjas "Troonide mäng" ja teeb täiesti vapustava rolli ka meie kinodes näidatud filmis "The Witch") ja Geza Röhrig (ilmselt sai laiemalt tuttavaks parima võõrkeelse Oscari võitnud filmi "Sauli poeg" peaosas). 

Film on üllatustetihe, sest kunagi ei tea, kuhu lugu järgmiseks viib või hüppab või millega mõni pisematest lugudes seal sees otsa saab ning tõesti see moonutatud lasnamägi, mis mõnedes stseenide vastu vaatab on ühtviisi õõvastav ja toetab ka mõttevoolu a la "sinna oleme siis teel". Kõigele lisaks väga stiilne heliriba, mis nagu moonutatud elektroonilise 80ndate muusikana muutuks justkui hoopis tulevikumuusikaks? 

Tuleb vist juba kogu selle siinse "filmi mõtetes taaskülastamise" tulemusel hakata oma hinnangut kergitama ja tõesti - veelkord seda vaatama :)

Kolmapäev, 25. november 2020

The man who sold his skin/Mees kes müüs oma naha (Tuneesia-Prantsuse-Belgia-Saksa-Rootsi 2020) - 21.film PÖFFil


Režissöör ja stsenaariumi autor: Kaouther Ben Hania
Olulisemad näitlejad: Yahya MahayniMonica Bellucci, Koen De Bouw

IMDB hinnang: 7,7 (hetkel 55 hääletajat)
Minu hinnang: 8,5

Veneetsia filmifestivali Horisondi programmi parima meesnäitleja auhinnavõitja (Yahya Mahayani). Tuneesia parima filmina tänavune esindaja rahvusvahelise Oscari võistlustules.

Babahhh... see on kohe midagi eriliselt head, kui lähed filmi vaatama ilma suuremate ootusteta ning avastad keset filmi, et oled niimoodi selles sees, et pole arugi saanud, et pool filmi juba möödas ja ise muudkui sööd nagu peost ja ahmid kõike seda endasse, mida filmitegijatel läbi ekraani pakkuda on! "Mees kes müüs oma naha" pakkus just sellise üllatuse!

Valisin filmi vaatamiseks peamiselt vaid sellepärast, et Tuneesia selle nüüd, Pöffi kava mõistes viimasel hetkel otsustas Oscaritele saata. Ei teadnud midagi selle sisust, ega polnud kuulnud meespeaosa mängijale osutatud üleilmsest kriitikute kiidulaulust. Isegi seda ei teadnud, et Monica Belucci filmis kaasa teeb... rääkimata sellest üllatavaid pöördeid täis süžeest ning harukordsest kriitikutele ja tavavaatajatele ühiselt sobivast kunstilisest ja sisulisest tasemest... Film lõi tõesti heas mõttes pahviks! Palun veel selliseid filme!

Paraku PÖFFi raames seda ilmselt rohkem ei näidatagi, ent kui kusagil kunagi on võimalus vaadata, siis kindlasti soovitan ja kahe käega! Kui käesoleva PÖFFi parima filmi tiitlile minu jaoks konkureerivad Florian Zelleri "Isa", Peeter Simmi "Vee peal" ja Chloe Zhao "Nomadland", siis see tugev kolmik sai ühe ropsuga laualt pühitud ja "uus kunn" on filmiriigis! Ühtlasi terve filmiaasta kindel TOP5 ja üldse parim film, mis sellel aastal siiani just kinoekraanilt nähtud!

Tegemist suure rahvusvahelise koostööfilmiga ning kuigi ma usun, et Oscarid annavad sellele siiski disklahvi, kuna film oli suuremas osas ingliskeelne, aga kui ta üle noatera ikkagi sisse jääb ja mõõdetakse sõnad üle, kumba rohkem, kas araabia ja prantsuse või inglise keelt ning esimesed kaks võtavad näiteks 50,1%ga võidu, siis oleneb juba žüriist, kas nad hindavad filmi tegelikku sisu ja taset või lähevad ikkagi seda rada, et liiga suure ingliskeelse mahu pärast "vaadatakse mööda", aga tundub, et taanlaste alkoholismi propageeriv "Järgmine ring" on saamas selles kategoorias endale korraliku konkurendi (minu meeldis igatahes Tuneesia film veelgi rohekem)! Nagu ka PÖFFi saalis publiku pidevatest häälekatest reaktsioonidest sai aimata - see film ja selle üllatused lähevad rahvale täiega peale!

Okei, katsume kiidulaulule pisut tausta ka anda...

Lugu ise viib meid kunstimaailma ja on saanud tõuke päriselt ühe neo-kontseptuaalse ja tihti šokeerimise peale välja mineva Belgia kunstniku Wim Delvoye ühe elava mehe kehale tehtud kunstiteosest. "Ben" müüdi maha (oli vist 2011.aastal, kui mälu ei peta - filmi lõpus on selle kohta info tiitrites) kõrge hinna eest kunstioksjonil. Filmis on muide ka ekraanil Delvoye enda kunsti näha riivamisi, sest kaamera liigub näitusesaalides rohkem kui korra! Ehk siis maailmakuulus eurooplasest kunstnik tätoveerib ühe Süüria mehe seljale "Shengeni viisa"... Ostab ta endale niiöelda lõuendiks... vastutasuks saab "lõuend" palju raha ning uue passi, millega tal on võimalik Liibanonist (kuhu ta olude sunnil filmi alguses kohe põgeneb) Euroopasse "kunstinäitustele" eksponaadiks reisida ning ühtlasi kõigepealt oma armastatuga samasse Belgia linna... Naisega, kes paraku on teise mehega abiellunud... Ja see on alles algus...

Filmis on teemasid ja dilemmasid hunnikute kaupa... Kui puudutada jäämäe tippu, siis tooks välja moraaliküsimused, ehk kas inimest saab niimoodi objektistada... kuna tegemist on lepingulise suhtega, siis omamoodi orjastada... Aga kui inimene ise sellega vägagi nõus on, kas see on siis üldse ebamoraalne? Sisse on toodud ka poliitiline tasand, ehk kui tegemist on niiöelda süürlasega Euroopas, siis automaatselt peetakse teda "pagulaseks"... olgugi, et antud juhul inimese enda tasandil tuli ta Euroopasse hoopis teiste tagamõtetega kui sõja eest pakku... Ja need ei ole mitte eurooplased, kes teda pagulaseks peavad, vaid eelkõige kohalikud süürlased... Ja sellega, et ta end eksponeerib ennast ning veel Shengeni viisaga - see käib juba hoopis nende "au pihta"... nemad näevad "taaskordset süürlase ärakasutamist ja alandamist"... Samal ajal kui koduste suhtumine muutub (sellest saame aimu läbi skype-vestluste emaga), sest kui alguses ollakse segaduses, et miks ta ikkagi läks ja mille ebamoraalsega ta seal kaugel euroopas tegeleb, siis Süürias alanud sõda muudab ka suhtumise...

Aga kuna loo lähtekohaks on teise maailma otsa oma armastatule järele sõitmine ning justkui lootusetud katsed naist endale võita, siis nende moraali ja kunstiküsimustest vaatet tähtsamakski tõuseb ikka hoopis armastus! Milleks kõigeks me selle nimel valmis ei ole! Nagu näha, siis kasvõi oma naha maha müüma! :)

Teatavate kunstitemaatilste sidususte tõttu tõi meelde mõne aasta taguse rootslaste võõrkeelse Oscari nomineringu pälvinud filmi "The Square" ("Ruut"), aga siin viiakse kõik veelgi sügavamale, veelgi inimeselähedasemalt ja mitmekihilisemalt, seega võrdlus on küll ilmne, ent filmidena on need ikka kaks täiest omaette lugusid jutustavad ning hoopis erinevate rõhuasetuste ning teemadega.

Ja tagatipuks veel korraliku puäntide ketiga - ootamatuse otsa ootamatusega keerutav lõpp. Ja oleme ausad, kui juba lõpp on hea, siis ainuüks sellepärast on ka kogu film täitsa tasemel... ent siin oli ka see teekond sinna lõpuni priima!

Yahya Mahayni ongi kõiki oma auhindasid ja kiitmist väärt. Lisaks aitab siin kaasa korralik annus ekraanikarismat... see mees saab sellest rollist endale filmimaailmas tiivad, küll me veel kõik näeme!  Omalaadse mängukeelega, natuke nagu flegma ja pohhuistlik, teisalt ei mõju uimase, ega ülejalamänguna, otse vastupidi, kõik on viimseni paigas ja kalkuleeritud. Naised on kindlasti juba niisama müüdud nii välimuse kui tegelase allaandmatu armastuse eest võitluse pärast, aga tema mängus on tõesti mingit uut värskust. Ometi ei mõju karikatuurselt, ega grammigi mitteusutavalt. Seal kõrval lummavate ("Husky"-) silmadega Dea Liane, kes igas kaadris annab mõista, et ka tema meest armastab, aga seal tulevad (ilmselt) mängu nii usust tingitud piirid kui ka tegelikult sõna otseses mõtte mehes pettumine... ning sellepärast on tal ka raske armastatule armastusega vastata ning oma abikaasa maha jätta. Dea on nii-nii ilus, et isegi (omal ajal muuhulgas "Malenaga" paljude mehepoegade päevaunistusse mänginud) kõrval seksapiili pritsiv Monica Belucci kahvatub... Ent eks muidugi ka Monica-taseme staar annab omad värvid kogu loole juurde... siin tegelikult kõrvalisemas rollis - suure kunstniku kõike suutva ja korraldava assistendina. 

Muide siin on ka 2020.aasta üks parimaid filmimuusikaid! Autoriks (2015.aastal isegi Cesar'i võitnud) Amin Bouhafa.

Režissöör on ise ka loo autoriks ja kuigi nimest - Kaouther Ben Hania, võiks arvata, et tegemist on mehega, siis ei - see on tuneeslanna, kes siin oma teise täispika mängufilmiga loorbreid niidab. Muide ka juba tema esimene valiti Cannes'i filmifestivalile Un certain regard valikusse.

Uskumatu, millised pärlid kõik on PÖFFi kavas peidus, tuleb nad ainult üles leida!

Hüvasti, NSVL!/Goodbye Soviet Union (Eesti-Soome 2020) - 20.film PÖFFil


Režissöör ja stsenaariumi autor: Lauri Randla

IMDB hinnang: 7,3 (hetkel hääletajaid 77)
Minu hinnang: 7,5

Tegemist on režissööri debüütfilmiga.

Film räägib hoogsas ja humoorikas vormis sellisest huvitavast rahvast, nagu ingerlased, läbi ühe perekonna ja selle liikmete katsumuste, kodu ja enda koha otsingutel, nii otseses kui kaudses mõttes. On ju ingerlasi nii Eestis, Soomes kui ka Venemaal ja ühtlasi kuuluvad nad kõikjale ning mitte ühtegi neist kolmest riigist. Tõi ehedalt siinkirjutajalegi lapsepõlve meelde, kui nõuka ajal sai emaga Soome kolitud ja seal tegelikult "venkuks" (täpsemalt näiteks mõned kooli- ja klassikaaslased kasutasid sõnu "saatanan ryssä") kutsuti, sest toona oli ju see riik kus kohast Soome saabusime kõik üks suur "Nõukogude Liit". Kuigi kolisime sinna päriseks, siis ise teadvustasin end ikkagi tugevalt eestlasena ja olingi Soomes nagu "külas", mis siis sellest, et seal olid nii ema, vend kui ka kodu. Soome jäigi kodumaaks 8 aastat (hiljem sama kaua, aga juba täiskasvanuna sai elatud ka Rootsis, ent siis "eestlasena", sest ka NL oli sinna kolimise ajaks juba ammu lagunenud).

Filmis jälgime eeskätt ühe varateismelise poisi eluvintsutusi. Alguses küll beebina, aga suurema osa siiski nõukogude pioneerina. Lugu oma tõsisemad teemad patsutab ilusti korralikult lõbusa pealispinna alla ja seega mõjub vaadates kõvasti komöödia poole kaldu, andes hoogu juurde väga põnevalt dünaamilise ja fantaasirikka kaameratööga (operaatoriks Elen Lotman), aga seda kohatut kohatunaolekut loomulikult ei varjata - nii teevad peategelase elu kibedaks ühest küljest nii eestlased samas ei kuulu ka päriselt venelaste sekka. Õnneks viib saatus (tegelikult ringiga) kokku tšetšeenidega, kes samuti päriselt siin "kodus" ei ole ja nõnda leitakse nii kodu kui sõbrad. Kõik otse loomulikult ei lähe ka siis lepase reega. Elu on ju ikka raskuseid täis ja teistel inimestel on omad egod tähtsamad ja nõnda need "põrkumised" muudkui leiavadki aset... ka päris elus, mida ju ka kontsentreeritult ja konserveeritult filmikunst peegeldab. 

Film on mõnusalt värviline ja baseerub ka auteuri enda lapsepõlvel... eks lapsepõlved ongi ju "värvilisemad" kui hetke argipäev :) See aeg, mida filmis elatakse on ühtlasi nõukaaja lõpp, ehk lääs oma uute tuulte ja leninikummardamise lõpuga pressib juba kõvasti peale. Eks need murrangulised ajastud ole veel need kõige põnevamad ja muudatusterohkemad.

Film puudutab veel mitmeid ja mitmeid teemasid, mis just tollel ajastule olid omased. Nagu näiteks KGB, sõjaväest pääsemiseks endale viga tegemine, suletud piirkonnad oma tõkkepuudega, vanem läheb läände tööle ning vanavanemad peavad last/lapsi kasvatama. Ja muidugi kui see vanem sealt siis kodumaale küll tuleb, toob ta kõikvõimalikku võõramaa värvilist ja maitsvat nänni - ka poisist saab hetkega koolis populaarne (seegi tuli oma lapsepõlvest meelde). Ja kogu see Glasnost ning eesti iseseisvumine... Kiire montaaž ja hoogne ja tuttavates teemadest hoolimata üllatusi täis süžee hoiab pidevalt filmi värske ja kaasatõmbavana.

Head tööd teevad ka näitlejad. Mitmekeelsed poiss ja ema, ehk vastavalt Niklas Kouzmitšev ja Nika Savolainen. Niklase jaoks esimene filmiroll, aga Nika on Soomes juba tuttav nägu... tihedamalt seal vast just vene tüdrukuid mängiv näitlejanna. Kuid muidugi erilist huvi pakkusid meie omad näitlejad. Vanaema ja vanaisana täiesti segast keelt (ja teksti) suust ajavad Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja on erilised karikatuursed pärlid! Sahmerdavad nii omavahel kui ka tütart ja lapselast kantseldades. Onu Koljana lahedalt ja stiilselt vast isegi rohkem 70ndate ajastulike vuntsidega vahva väikse sutsaka teeb sisse ka Pääru Oja - eriti nemad kolmekesi koos Ülle ja Tõnuga annavad igati ühe ja sama perekonna mõõdu välja :) Jekaterina Novosjolova on nii filmigeeniline! No eks teised (eriti Pääru) ka, aga filmikaamera armastab teda veel kuidagi eriliselt. Selge diktsioon laseb nii kergelt tema (venekeelsest) tekstist aru saada ja see hääl ise on samaaegselt terav nuga, aga ka sulavaha. Pisikestes kõrvalrollides saab muide siin nautida mitmeid meie Vene Teatri lemmikuid - Tatjana Manevskaja, Jekaterina Kordas (ka lõbusalt karikatuurne sutsakas), Igor Rogatšov, Ivan Aleksejev ja Aleksandr Okunjev näiteks jäid oma lõikudega ühel või teisel põhjusel silma. Aga hulgaliselt pisirolle on ka eesti teatrite näitlejatelt. Mõned, kuigi roll on tõesti vaid tibatilluke, teevad lausa fantastiliselt head pisirollid. Luule Komissarov näiteks kiiritusarstina või Sten Karpov tähtsa Tšetšeeni ohvitserina (peategelase sõprade isa), Nils Mattias Steinberg korravalvurina ja eriti-eriti ajastuliku soengu ning hooliva suhtumisega Piret Krumm ning tõeline nii selle kui ka Pöffil näidatava "Vee peal" filmide pisirollide meisterliku karakteriseerimisoskusega Anne Reemann! Anne sotsiaaltöötajana on nii ehe, samas ka karikatuurne - täiesti fenomenaalne kombinatsioon, mis panebki selle karakteri elama ja väiksest mahust hoolimata meelde jääma!

Film siiski suuremas osas ei ole eesti keeles, vaid jutustaja (Tarmo Männard), hoiab seal vahel eestikeelset joont. Palju on nii vene- kui ka soome keeles... pani mõtlema, et kui vahepeal ei saanud aru, mida näiteks Ülle Kaljuste tegelane ütleb, kas see on tingitud sellest, et näitleja läks mänguga nii hoogu, et see tekst muutus segaseks või siis ütles ta midagi täiesti arusaamatus ingerlaste murrakus... Aga ega siin filmis iga sõna arusaamine polegi tähtis, eriti just nendel hetkedel kui sellised kohad ilmnevad, siis on ka seda muud sehkendamist nii palju, et nagunii saab kõigest aru, mida tahetakse öelda.

Muusikavalikus mixitakse Anne Veskit nii eesti kui vene keeles ja Alla Pugatšova Miljon punast roosi... ei pannud tähele, aga oleks ju võinud ka Katri Helena või Arja Koriseva sinna kolmandaks sisse segada, oleks kompott olnud täiuslik :) Lõpuks ei saada ka JMKE "Tere Perestroika"ta (veel üks isiklik mälestus tõusis esile - kui Soomes elades see kunagi sealsetesse edetabelitesse tõusis - oli uhke tunne küll- ikkagi eesti keeles ja midagi, mis ka nendele "minu rahvust vihkavatele" koolikiusajatele meeldib- ja neil puuduvad ka vastuväited või õigustused, sest ametlikku edetabelit mängiti kõigile raadios ette... kuigi laul ise minule tollel ajal väga ei meeldinudki).

Kas see film nüüd selline kultusfilm kunagi on, nagu suured ja armastatud vanad-head eesti filmid, eks seda näitab aeg... Ise vaevalt, et teist korda enam kunagi vaatan. Samas ühe õhtu meelelahutuseks väga tore ja energiliselt hoogne - lõbus, aga tõsine ka, nostalgiline, ent samas väga modernse pildikeelega. Päris huvitav oleks teada, kuidas venelased ja soomlased seda filmi vaatavad - mida nemad siit üles nopivad või tähtsaks peavad. Teema on kahtlemata selline, mida saaks ja võiks ka teiste vaatenurkade alt uurida, ent samas võiks vabalt tulla kunagi ka samas stiilis järg "Ingerlaste uskumatud seiklused iseseisva Eestiga toimetulekul". Kuigi jah, Koivisto kutsus nad ju ära Soome...

Ammonite/Fossiil (UK 2020) - 19.film PÖFFil


Režissöör ja stsenarist: Francis Lee

IMDB hinnang: 6,5 (hetkel hääletajaid 740)
Minu hinnang: 7,0

Film osales ka Toronto filmifestivalil ja juba ennustatakse Winsletile naispeaosa oscarinominatsiooni.

PÖFFil on kaks suure kaliibriga staaride ja tegijate 1800ndatesse viivat naistevahelist armastulugu. Teisest, ehk "Teistugune maailm" kirjutasin juba siin

Elame 1840ndate briti rannikuäärses, maalilises väikelinnas, kus meri toob tuultega kargust nii kivide sillutatud tänavatele kui ka inimeste südametesse... aga aitab tekitada kividesse fossiilidel. Kes ei tea või ei mäleta, kuidas tekivad fossiilid, siis siin on päris hea-lihtne seletus.

Selles linnakeses tegutseb ka suurlinna melu eest paos üks naisteadlane, kes omal ajal müüs ühe oma leitud dinosauruse fossiili Briti Muuseumile Londonisse. Naisteadlaseid teadupärast toona väga tõsiselt ei võetud, aga see naine siin on saanud tunnustust ja teatavat kuulsust. Nõnda saabub ta uksele ühel päeval sama ala meesteadlane. Alguses soovides ise õppida meistrilt, ent üsna pea tuleb tal lahkuda pikemale tööreisile ja palub oma juhendajal pühendada oma naist fossiilide otsimise saladustesse... Siit saab alguse nende naiste vahele aegamisi tekkiv ja üha süvenev armulugu...

Suuremas osas hallides ja kivistes toonides, tuuline ja karge, on filmi armulugugi alguses külmavõitu. Jõudes siiski korraliku lesbipornoni välja. Olevat olnud Kate Winsleti tuline soov, et seda filmis nii (porno)graafiliselt näidataks... kuigi tegemist tõesti vaid ühe stseeniga, mis näiteks võrreldes "Sinine on kõige kurvem värv" filmi 9 minutilise naistevahelise seksiga on ju kõigest köömes...

Režissöör Francis Lee alustas oma filmikarjääri telesarjade näitlejana, millest liikus edasi lühifilmidetegijaks. Tegi 1 dokfilmi, aga saavutas laiema tuntuse oma esimese täispika mängufilmiga "God's own country", mis rääkis kahe mehe vahelisest armastusest, ehk omalaadne briti vaste "Brokeback mountain"ile. Nüüd, Lee teises täispikas mängufilmis, on niiöelda kord naiste käes... Ta kasutab ka mitmeid samasid näitlejaid, nagu näiteks Gemma Jones ja rumeeniast avastatud Alec Secareanu (kes küll enne Lee'ga koostööd jõudis juba mängida ka samas filmis Harvey Keitel'iga).

Nüüd, aga sai Lee oscarivõitja ja 4-kordse oscarinominendi oma paati kehastama kaht naispeaosa, see räägib selle esimese filmi tasemest ja kuidas ka suured staarid suhtuvad režissööri potentsiaali. Võibolla mõningal määral tänu eelmisele filmile ja kindlasti just Kate'ile ja Saoirse'le, ootasin ka mina filmilt midagi enamat. Kogu protsess ja suhte tekkimine ning areng mõjus õige pisut lihtsuse mõtte lati alt minekuna. Kuigi ajastu ja samuti loorbereid vääriv kostüümikunst tõstsid filmi väärtust. Ja no ega näitlejatele midagi ette heita ju ka saa... Kuigi kui keerutatakse üles ootuseid, siis juba vaatama asudes ootad ka ei-tea-mida... Kate'i läbi tugevuse ja madala ning tavalisest ehk vaid tõesti õrna konnotatsiooniga jõulisus on väga peen häälestus just sellele rollile. Vastas teine meister, Saoirse näol, kes vastupidi, keerab grammivõrra naiselikkust oma tooni juurde... Suurepärane kokkumäng, aga ka mõlema puhul oma rolli ülesehitus. Kui see minu teha oleks, siis tegelikult oscarit ega isegi nominatsiooni ma kummalegi ei annaks, ent ei imestaks ka kui Kate tõesti nomineeritakse sellel kummalisel ja kaht kopsu köhival (pandeemia-... köh-köh filmi)aastal.

Kuid me peame midagi paljastamata mainima ära ka filmi lõpu.... Nimelt JUST nii lõpetatakse üks film, kui tahta, et vaatajatel oleks mille üle arutleda... Mõistatada, et kuidas ikkagi läheb sealt edasi... Ei, kahtlemata ei saanud sellest lemmikfilmi, ega isegi mitte lemmikute lesbifilmide (Carol, Sinine on kõige kurvem värv jt) klubikaaslast, isegi see eelmainitud teine samas teemas ja ajastus kulgev PÖFFi film oli minu arvates tugevam, aga sellest hoolimata on filmil omad tugevad väärtused ning kuigi kohati kiskus ka igavaks, korvas see lõpp ja head (lemmik)näitlejad väga palju. Filmis osaleb ka Fiona Shaw, keda on tänavusel PÖFFil võimalus näha ka filmis "Sugulased"... aga tema tegelanegi oli just huvitava nurga alt küsimusitekitav - kas ta oli Kate'i tegelase ex? Miks too temasse tugeva reservatsiooniga suhtus? See andis võimaluse enda teooriatele ja kogupildist mõnede tükkide puudumisega huvitavust ja mõttetegevust juurde. Absoluutset tõde ei tea, aga ometi saab enda oma looks nende jagatud tükkidega kokku siduda... Ja paratamatu romantikuna, arvan-usun-loodan, et see lõpp oli siiski õnnelik!

Ise armunud olles ei näe me alati teise silmade läbi... tahame loomulikult head, aga see võib olla hea vaid iseenda jaoks. Peaasi on siiski tegutseda, sest lõppude lõpuks on just teod need, (mitte sõnad) mis näitavad tegelikku armastust, tekitavad selle PÄRIS tunde teises. Ja kui on armastus, on ka piisavalt tahet leida lahendusi. Lihtne elutõde, mille jõul just nimelt seda lõppu õnnelikuna tõlgendangi...

Tänapäeval peaks olema see normaalne kui 2 täiskasvanud inimest tahtes teineteisega koos elada, teineteist armastada ja kasvõi abielluda, olenemata sugupoolest, saaksid seda ka teha. Nii on see paljudes normaalse suhtumisega demokraatlikes riikides. See on tegelikult üks olulisemaid samme ühiskonnana näidata, et me tahame lisaks enda heaolule ka teistele inimestele head. Lisaks sugupoolele ja sellega kaasnevale seksuaalsele sättumusele ka näiteks kehavärvile ei saa inimesed ise midagi parata. Sellepärast ei ole ka kellelgi teisel inimesel õigust nende asjade üle otsustada negatiivselt, kellegi õiguseid piirates. See on ebainimlik, ennast kellestki teisest kõrgemaks pidamine. Kui seksuaalne sättumus on paratamatus, siis jumala-sündroom on psüühiline haigus. Õnneks siin filmis ei käsitleta seda ühiskondlikku julma poolt muul viisil, kui elamiseks vajalike sundlike valikutega. Kuid üldisemas plaanis on seegi julm, et nii tuli ja paljude meelest tuleks ka praegu veel asju korraldada - salaja, varjatult, tehes inimesi õnnetumaks ja andes teistele justkui õiguse neid sellisesse olukorda sundida. Sellised filmid on siiski lõppkokkuvõttes väga vajalikud, näitamaks, et see on täiesti normaalne, kui näiteks 2 naist teineteist armastavad. See ei puuduta mitte kedagi teist peale nende enda ja pigem jätab ära ebavajalikud haigekstegemised, mis tulenevad varjamistest ja armastuseta olustikust pealesunnitud suhetest.

Teisipäev, 24. november 2020

Mephistopheles (Eesti 2020) - 18.film PÖFFil


Režissöör ja stsenarist: Manfred Vainokivi
Olulisemad ekraanil: Linnar Priimägi

IMDB hinnang: Film on nii uus, et seda ei leidugi veel sealt
Minu hinnang: 4,5

Üks kummaline film... täpsemalt oleks see nagu olnud filmi tegemise katsetus... sest portreeritav on küll edev ja ilmselgelt naudib tähelepanu, mida film ju koondab temale 100%... kuid tema ise usub, et see film läheb nässu...

No kas ta just nässu läks... filmina ilmselt küll mitte... Pean vist taustaks seletama kõigepealt enda lähtekohta, miks see film minule ikkagi ei meeldinud, kuigi filmitegijal oli või ilmselt kujunes filmimise käigus päris huvitava, nihkes kontseptsiooniga isikuportree-dokfilm Linnar Priimäest.

Kõigepealt tuleb minna ajas tagasi nii umbes 20-25 aastat, mil Linnar üldse siinkirjutaja teadvusesse jõudis. Küll tal olid huvitavad sõnavõtud! Ise selline UFO, nagu teisest maailmast, aga sorav ja terav sõnaseadmisoskus, mida jäid nagu iseenesest kuulama, kui ta näiteks televisioonis rääkis. Sõnade taga aimus teadmisi, laialdast lugemust ning palju maailmanägemist ning huvitavat mõttevoolu ja kõigele lisaks selle osavat sõnadesse seadmist.

Ühel hetkel tuli paus ning ei näinud-kuulnud Priimäest aastaid (elasin ka ise 10 aastat Eestist eemal). Siis järsku, ei tea kus kohast, sisenes ta jälle "pilti". Kuid see oli hoopis üks uus Linnar. Enesekindlus, millega ta enne edastas oma teadmisi oli saanud üleoleva noodi. Ise vanema ja (mõnevõrra ilmselt ka) targema inimesena nägin ta "tõdedes" ja "arvamustes" vigu ja valet, ent mida Linnar esitas absoluutse tõena ja see muutis ka minu arvamust temast. Järsku ei tahtnudki enam kuulda, mida tal öelda on, sest seda ei saanud enam alati uskuda ja ammugi mitte tõe pähe võtta. Inimesena kindlasti erudeeritud ikka edasi, kuid maailmavaade oli vähemalt tema sõnades esitatuna tunduvalt kitsenenud. Ta ise oli muutunud piiratumaks, sest tõde näib olevat ainult see, mida tema ise arvab. Vanemate inimestega juhtub seda tihti, et nad ei lähe enam ajaga kaasa ning see uus ei küündi nende arvates vana tasemele. Jäi mulje, et tema jaoks polegi keegi piisavalt tark, et ta võiks enda vastuvõtlikkust lahti hoida ja ammugi mitte muuta oma arvamust...

See film annab temast ka just sellise "uue aja Linnari" pildi. Kui kunagi enne vaatasin temale alt üles, imetlusväärsusega, siis nüüd seda filmi vaadates (ilmselt sellest vanast imetlusest tingitult) tundsin kuidas olen ise temast üle. Mina ei ole nii piiratud... Kui ta oleks nii tark edasi, nagu see minu kunagine Linnar, siis võiksin arvata, et see oligi tema eesmärk - kinkida filmi vaatajatele selline tunnetus... paraku see siiski nii ei ole. Sest näib nagu see, kellena ta ennast tahtmatult laseb paista on kibestunud, üleoleva, ennast tähtsaks tegeva inimesena. Ei, enam kahjuks ei saa enam tema poole üles suunas vaadata. Vaadates kui ta lavastas noortega, on seal teatavat imetlusväärset hingega asjale lähenemist, ent valitud sõnad ja olek on nõmedad. Sinna juurde maha tegemine, kuidas Toompere Vanemuises Fausti lavastas... ka siin need valitud sõnad oma rahulolematuse kirjeldamiseks olid lahmivad, mõttetud ja lihtsalt maotult üleolevad. Vaadates teda kooliõpetajana, tekkis tunne, et ise ei suudaks seal hetkegi niimoodi kuulekalt istuda, nagu need noored, sest oleks tahtnud kohe ja peaaegu igas lauses talle vastu vaielda. Vaadates teda esitamas oma arvamust abielust, see on jällegi tema tõekspidamine, aga esitatud, nagu kõigi jaoks oleks see nii, nagu tema arvab, kusjuures arvamuse jätab ta tegelikult põhjendamata. Ehk jälle vaid tühipaljas lahmimine....

Režissöör on toonud sisse ühe KUKU klubi ees õlut trimpava ja suitsetava (endise?) filmimehe (tühjaksimetud Faust?), kes väga siiralt oma arvamusi esitab, eelkõige just filmi vajalikkuse kohta Priimäest. Kuigi minust väga erinev inimene ja alguses mõtlesin, et Linnariga sarnaselt resoluutne, kuigi vastandlik, siis läbivalt filmis oma lõikudes võitis ta vaikselt minu kui vaataja-kuulaja enda poolele... Teatavas mõttes samastusin selle mehega, täpsemalt sellega, mida ta öelda tahtis. Ta jutus oli iva olemas, vastupidiselt filmi peategelasele, kes rohkem siiski tegeles edvistamisega...

Vee peal/On the water (Eesti 2020) - 17.film PÖFFil


Režissöör: Peeter Simm
Stsenaarium: Olavi Ruitlane (enda kirjutatud romaani alusel)

IMDB hinnang: (nii tuliuus film - sai maailma esilinastuse PÖFFil - et IMDBs on alles "in development" staadiumis)
Minu hinnang: 8,5!!!

Igal Pöffil linastub ikka vähemalt üks selline film, mis pretendeerib üldse terve filmiaasta suurimaks kinoelamuseks ja see võib nüüd väga vabalt olla seekord vanameister Peeter Simm'i uusim looming! 

Tegemist eesti filmiga, mis osaleb ka festivali põhiprogrammis ja oleks see vast pauk, kui meie oma film meie oma koduse festivali ka võidaks. Öeldakse ju, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, ent oleme ju küll näinud prantsuse filme võitmas Cannes'i festivali Kuldse Palmioksa (viimase kümnendi jooksul lausa 3 korda!) ja itaalia filme võitmas Veneetsia festivali Kuldse Lõvi (viimati Gianni Amelio "Cosi ridevano/The way we laughed", miks siis mitte ei võiks võidutseda "Vee peal" siin Tallinnas? Žüriigi ju koosneb rahvusvahelistest liikmetest... Mina igatahes kaldun arvama, et minu tänavuseks lemmikuks kujuneb just nimelt see film!

Usutavasti, oma tõsiste ja humoorikate sisupöörete seguga võiks kujuneda filmist ka korralik kinohitt üle terve Eesti, sest järgmise aasta esimesel päeval on seda oodata ka tavalevisse. Kes, aga soovib näha filmi ilmumisaastanumbri sees, sellel tuleb sammud seada kiiremas korras PÖFFile (veel jõuab laupäeval)! Eriti kuna pidevalt sulguvas maailmas ei tea üldse, milline olukord lähiajal kultuuriasutuste külastamisega saab olema...

Film on tõesti vaatamist-kogemist väärt! Kõik teised siinkirjutajaga sarnasel lähtepositsioonil, ehk kes on Ruitlase suurepärast ja PÄRISELT läbinisti väga naljakat raamatut lugenud, teavad juba natuke ka mida filmist oodata, ent sellest hoolimata ja eesti näitlejatippude paraadiga rikastatult on tegemist ka visuaalselt õnnestunud teosega. No ikka tõeline eesti (ja miks ka mitte üldse) filmikunsti kompu!

Peeter Simm koos kaamerasilma juhtiva Manfred Vainokivi ning kunstnik Eugen Tambergiga on Võrumaa maastikud toonud oma värvide ja puhta loodusega silmipaitavalt ekraanile. Kontrastina pisikeste inimloomade tegevus. Ja seda küll pealkirjast hoolimata suuremas osas ikka maa peal... kuigi Tamula näitamisega ei olda ka kitsid ja kalal käiakse nii talvel kui suvel. Kõigele lisaks veel ajastupitseriga, sest lugu viib meid nõukaõhustikulikku kaheksakümnendatesse.

On üks poiss (Ruitlase lapsepõlve alter ego?), kes on vanavanemate kasvatada. Nagu poisid ikka, satub ta kõikvõimalikesse sehkendustesse, küll koolis, küll pärnaõisi korjates, küll naabritega, küll vanavanematega ja kuna tegemist on teismelisega, siis muidugi tüdrukutega ka :) Üks väiksem lugu ajab teist taga ja kokku nendest pisikestest puzzlelugudest kogunebki tervikpilt selle poisi lapsepõlvest, aga samaga ka ajastupilt ühest Eesti paikkonnast 80ndatel. Sõbraks on poisil pisut ummamuudu mehike, kellel võibolla mõni kruvi logiseb, kuid seda normaalsem ta on arvestades kogu kiiksudega kummalist väikelinna miniühiskonda. Naabrimees jällegi õpetab teda kaklema (poisil ju isa pole) ning on üldse kaitsvaks, olgugi et viinalembeseks, ülehoovi hoolitsevaks semuks. Kogu see kooliteema ja peategelase vanus ka, tekitas juba lugedes tunde, et Ruitlane on kirjutanud ühe teise ajastu "Kevade", liiatigi kui siin on neid Liblesidki mitu... ja kõigele lisaks nii mees- kui ka naissoost! :) Film küll ainult Kevade liinile ei lähe, siin aimub sissesegatult ka paras annus nii "Tagahoovis" kui ka "Keskpäev"a, mis kokku muudab selle siiski vägagi "Vee peal" filmiks endaks. 

Lapsnäitlejatega on nagu on, eriti eesti lapsed pahatihti muutuvad ekraanil puiseks, aga Rasmus Ermel (teatrisõpradele tuttavate Andero Ermeli ja Külli Teetamme laps ning vahvalt oma ema nägu) on juba tänu oma geenidele näitlejana nii loomulik. Mõnus annus tõsidust, aga tänu sobivale eale ka vajalikku lapsikust, mis teeb ka kõigist nendest tema sehkendamistest usutavad. Aarne Soro hoiab oma vene rahvusest, ent hästi eesti keelt oskava sõbrana läbinist stiilipuhast joont karakteris, mis on ühtviisi nii naljakas kui ka nunnu - nagu üks korralik sõber. olema peab.. parem ju selline kui üldse mitte kedagi. Marko Matvere käreda ja hoogsa olekuga on ühtlasi justkui vanema venna eest. Kalju Orro oleks viimastel aastatel nagu taastõusnud tuhast, üks suur õnnestumine ajab teist taga juba vähemalt Linnateatri 2017.esietendunud "Kaks vaest rumeenlast" rollist alates absoluutselt igas rollis (kas oled näinud tema "Kant"i? või verivärsket "Nad tulid keskööl"? Soovitan mõlemas just muuhulgas ka Kalju mängu vaadata! See on suurepärane!) Küla esikommunist ja kõigist ettetrügija, tähtismees Guido Kanguri mahlases esituses... Guido viis mõtted ka praeguse hetke eesti teatrites publiku poolt vast kõige ühesemalt (ja valjemalt) kõlava teatrivaimustuse "Lehman brothers"i suunda... Kuigi otsest paralleeli sisulises mõttes pole ja mahultki on filmis see vaid marginaalne, ent siin mõjuvad 4 naist samamoodi vaimustavalt ja üdini mänguliselt nagu need mehed Lehmanite elulaval. Alkoholist läbiimbunud või siis muude pahede/markantsustega/hoo ja innuga loodud rollid Anne Reemannilt, Liisa Aibelilt, Hilje Murelilt ning vaid aknast paistvalt Terje Pennielt! VAU! Muudkui ootad vaadates, et tuleks nad ometi jälle tegevustikku sisse! kasvõi ükski neist! :)))) Ja kirsina tordil Maria Klenskaja... Terve Eesti Maša... mängib siin isegi silmadega... Kogu Eesti tunneb seda vanaema... sest kõigil meil on vähem või rohkem sarnased...

Tundub, et uus eesti kultusfilm on sündinud. Esimese vaatamisega veel need "ütlused" sealt pähe ei jäänud, kuid usun, et saame endale hulgaliselt tsiteerimismaterjali jälle juurde. Nii soe ja ohtrate naljade ning suurema loo sees pisemate lugudega film, mida iga maal elanud või suviti maal vanavanemate juures veetnud nii endine kui praegune laps ära tunneb. Need tüübid ja need juhtumised... Aga siin serveeritakse kontsentreeritult meelelahutuslikult koos (liiga) lühikese aja jooksul (film kestab 1h45min). Oma naljakast vahvusest ja seikluslikkusest hoolimata on ka tasakaaluks tõsisemaid hetki ning allhoovusenagi jookseb kurbus. Kuid kui saad hetkegi veeta "Vee peal", siis ununevad ka igapäevamured.

Esmaspäev, 23. november 2020

Dveselu putenis/Hingede torm/Blizzard of souls (Läti 2019) - 16.film PÖFFil


Režissöör: Dzintars Dreibergs

IMDB hinnang: 8,4 (hetkel 1514 hääletajat)
Minu hinnang: 8,0

Tänavune Läti esindaja rahvusvahelise Oscari nominendiks.

Lätlased on teinud enda oma "Nimed marmortahvlil"... Võib-olla mitte nii üllatavate pööretega stsenaariumiga, kuigi ka neid leidub, aga kahtlemata pildiline keel, kaameratöö ja sõjakaadrid on vähemalt sama ilusad silmale ja lugu ning teostus võimas. 

Kui mõelda, et milline läti film üldse käesoleval sajandil on sellisel tasemel õnnestunud, siis ei oskagi "Hingede tormi" kõrvale ühtegi teist filmi tuua! Ja see ütleb juba palju. Ilmselgelt mõjub see lätlastele väga tugevalt oma teemade ja sisu poolest, ent see on ka film, mis võiks ja peaks laiemale vaatajaskonnale emotsionaalselt ja visuaalselt midagi pakkuma. Seega võiks Higede tormile ka edu rahvusvahelise Oscari rindel loota-ennustada (kahjuks või õnneks isegi rohkem kui tänavusele eesti esindajale "Viimased").

Lugu saab alguse aastal 1915, mil sakslased tapavad ühe peatselt 17-aastaseks saava poisi ema ning isa võtab oma 2 poega ja viib nad sõjaväkke, et Läti eest võidelda. Filmi keskmes see üks, ehk noorem poegadest. Tal on just alanud ka suhe ühe kodukandi tüdrukuga... Sõda neelab, aga noore mehe täiesti endasse...

Film on kui teekond läbi I maailmasõja ning ühtlasi selle noormehe meheks sirgumine sõjakoledustes. Kui filmi alguses peaks ta kohe 17 saama, siis filmi lõpus on ta juba 21-aastane. Sellesse teekonda läbi ja üle sõjatandrite mahub väga palju. Lisaks on see sõjafilm, nagu sõjafilm olema peab - lennukid ja lahinguväljal liikumised - laskmised, (I maailmasõjale omaselt) gaasitamised ja surmad vasakul ja paremal... seejuures isegi üllatavaid "lahkumisi", nende seast, kes ühel hetkel mõjuvad praktiliselt peategelasena ja järgmisel lamavad juba verisena maas... Kuulid võivadki tulla ja tabada sõjas mistahes hetkel ja keda tahes. Mõnikord tuleb vastamisi seista ka kellegagi, keda tunned... kellegagi, kellega vastamisi seista ei oska unenägudeski ette aimata...

Samal ajal see noorte armastus ja sõjast tingitud üllatused ka sellel rindel. Sõda muudab kõiki ja kõike.

Peaossa valitud Oto Brantevics tõesti nagu mehistuks ekraanil - alguse poisikesest ja isegi liiga rohelisena mõjuva siledapõskse lapse silmad muutuvad mõne aastaga "paljukogenud ja -näinud" tõsise mehe omadeks. Pere ja sõbrad on väga olulised, olulisemad kui isegi ise seal nende olukordade rüpes, ent surm võtab ikka selle, kellele ta järele on tulnud. Tahad seda või mitte. 

Ilus ja mõjuv film, kus lätlased paaris kohas aasivalt toovad ka eestlased sisse. Vaadates teeb see muidugi nalja, eriti kui teises kohas lõpuks narrija saab siiski ninanipsu, aga tore, et me naabrina ka kuidagi teise rahva meelel ja keelel olema. Lätlased on küll meie vennad-õed, ent vaadates neid näitlejaidki ekraanil tunnetab ära, et see seal on ikkagi kuidagi teise rahvuse rahvas. Mitte üksikisiku tasandil, vaid üldises plaanis. Samas meie ajalugu on ikka nii sarnane. Sellepärast tead ja tunned, need mõttekäigud ja tegutsemised ära ja teisalt on väga huvitav, sest täpselt ikkagi oma naaberrahva ajalugu nii hästi ei tunne ega tea kui võiks.

Kõkkuvõttes väga hea film ning ma üldse ei imestaks kui see ka Pöffil tänavuse Balti filmide võistluse kinni paneb (olen hetkel näinud küll alles 6 selle võistlusprogrammi filmidest, aga filmi tase igast aspektist on siin sellevõrra kõrge!)

Erna i krig/Erna sõjas/Erna at war (Taani 2020) - 15.film PÖFFil


Režissöör: Henrik Ruben Genz
Stsenaarium: Henrik Ruben GenzBo Hr. Hansen (Erling Jepseni romaani põhjal)

IMDB hinnang: 6,5 (hetkel 87 hääletajat)
Minu hinnang: 7,0

Kuna film on osaliselt üles võetud Tartus ning ka raha, produtsente ja teisi taustajõude on meie maalt, siis võib seda pidada ka natuke eesti filmiks.

Film viib meid I maailmasõja toona Taanist Saksamaa alla kuuluva Jüütimaa mobilisatsiooniaega. Kerge arengupeetusega Kalle on samuti vastavas eas, seega nõuavad sakslased ka tema sõjaväega liitumist ning Saksamaa eest sõdimist. Kalle tahabki sõtta minna, aga tema üksikhooldajast ema kardab, kuidas poeg ikkagi hakkama saab. Ema arvab, et see on kindlasse surma minek. Nii võtab ta ühe desertööri identiteedi, maskeerub meheks, smugeldabki end väkke sisse ning läheb poja ja teiste rügemendi meestega koos sõtta...

Film on kammerlikumat sorti sõjafilm, siin pole võimsaid ja visuaalselt erilisi sõjatandri tegutsemisi (oli vist kõigest 1 kaader, kus ühte kohta kõik pommid kukkusid ja plahvatasid, muidu oli see sõda nagu kusagil taustal... näiteks varjendis istudes, said helist ja ukseavast rabisevast mullast aru, et väljas on sõda). Rohkem kasutatakse suurt ning ülisuurt plaani ehk lähivõtteid, seega ekraanil on peamiselt inimeste näod ja enamal juhul vaid mõned neist korraga. Ühtlasi on see film ikkagi rohkem inimestest ja nende omavahelisest suhtlemisest kui sõjast. Ja see sõda polegi tegelikult "taanlaste" sõda, vaid sakslaste oma (nagu ka tegelased ütlevad). Tunda on, et tegemist on romaani ekraniseeringuga, sest nii mõnigi lahend on väga kirjanduslik.

Emalõvi võitlus, risti ette löömata, ükskõik mida tehes, peaasi, et oma poega kaitsta. Ka ennast ohverdades või oma tõekspidamisi. Muidugi naisel ei ole seal meeste seas lihtne, ent tema suhtumine ja kivikõva pealispind muudab ta teerulliks, mis enda (ja oma poja) huvides vajadusel kõigest üle sõidab. 

Trine Dyrholm (kes muide ka Tartus mängimas käis) on maailmas taanlaste hetke ilmselt kuulsaim naisnäitleja. Tänavu nähtud rootslase Anna Odell'i kummaliselt eriline (2018.a film) X & Y, kus ta mängis justkui iseennast (kuigi vaevalt, et ta selline on), andis juba Trinel võimaluse sirge seljaga, jõulist ja teatavas mõttes mehelikku kuju luua. Siin "Ernas" on seda "naist" siiski tunduvalt rohkem, sest ega tegelasel oma rügemendis ju tegelikku sugu varjata pole võimalik. Äärmuslikud emotsioonid, nagu emalik soojus ja veekalkvel silmad ning sõjakas võitlemine ja meeste ees stoilisus, teevad Trine näitlejaoskustele au ja eks ta sellepärast ongi maailmas läbi löönud. Teine Taani suur näitleja Ulrich Thomsen on juba mitmendat korda kinolinal Trine partneriks. Muuhulgas ka näiteks Thomas Vinterbergi filmis "Commune", mille alusel Elmo Nüganen lavastas praegu Linnateatris mängitava samanimelise lavaloo. 

Isikliku vahemärkusena - Linnateatri Kommuuni peaosas mängib Indrek Ojari, kes juhtumisi minu kõrvalistmel seda filmi eile PÖFFil vaatas ja kelle poeg Aksel siin ühe rügemendiliikmena kinolinal kaasa teeb. Mõtlesin isegi küsida, kuidas ta poja rolliga rahule jäi, aga ei tahtnud võõrast inimest tülitada :)

"Meie omad" Aksel Ojari, Gert Raudsep ja Heino Seljamaa mängivad siin filmis sakslaseid. Eks eestlaste germaanlikud näojoned ja olek on ju teada... Aksel teistest pisut suuremas rollis. Arvestades heliribalt kuuldavat saksa keele ehtsust, siis jäi mulje, et Aksel rääkis ise oma teksti, aga tundus, et teistel olid suus sakslaste hääled. Muide taanlased ise räägivad saksa keelt kuidagi väga ehedalt, vähemalt eestlase kõrva jaoks. Heino oli vuntsistatud ning kuigi ju tundis ta ikka ära, siis ometi tekkis kerge kahtlus :) Gert Raudsep sobis oma pisut hullunud ohvitseri rolli ideaalselt, lausa kahju oli, et teda rohkem kui ühes lühikeses lõigus ei näidatud. Aksel mängis 15-aastast, kes sõtta pääsemiseks oma vanust on valetanud. Ainsa sakslasena oma salgas hoiab ta teistest natuke kõrvale, ent üks sõlmkohti (näitamaks ära, kui noored ja millised erinevate taustadega inimesed seal kaevikutes koos võitlevad) ning ühtlasi (ja ma usun, et ütlen seda mitmete eestlaste suudega) filmi rohkem sissetõmbavaid stseene on just see, kus ta Trinega oma pikima dialoogi kaevikutes mängib.

Eks see ole ju selline film, kus tead juba vaatama asudes, et läheb emotsioonidega mängimiseks. Selles mõttes ei pea pettuma. Lõpp kisubki härdaks... Ja eks ta tervikuna mõju ka sellise sõjafilmina, mis läheb vast naistele vähemalt sama palju korda kui mitte rohkemgi kui meestele.

Laupäev, 21. november 2020

The world to come/Teistsugune maailm (USA 2020) - 14.film PÖFFil


Režissöör: Mona Fastvold
Stsenaarium: Ron HansenJim Shepard

IMDB hinnang: 5,8 (hetkel 224 hääletajat)
Minu hinnang: 7,0

Võitis Veneetsia Filmifestivalil Queer Lion auhinna (+1 auhinna veel).

Alustuseks väike kriitikanool eestikeelse pealkirja tõlkija suunas - see väljend "the world to come" ei tähenda "teistsugust maailma"... ka filmi kontekstis pole sellisel pealkirjal ju mõtteseost... Siin viidatakse teoloogias tuntud eskatoloogilisele väljendile, mis tähendab "Teispoolsuse maailma" - maailma, mis tuleb (erinevates uskudes) peale maailmalõppu... maailma, kus head on elus ja pahad hävinevad, maailma, kus surnud on üles tõusnud, ehk elavad oma vanades, tuttava väljanägemisega kehades.

See film on üldse väga poeetiline ja selles mõttes on isegi kahju, et PÖFFil sellele subtiitreid all ei ole. Isegi ingliskeelne tekst aitaks neid, kellel keeleoskus pole valdamise tasemel, kuna selline luuleline tekst, millega peategelane oma päevikut peab, läheb muidu lihtsalt kaduma ning nõnda jääb tegelik (eelkõige just kirjanduslikus mõttes ilumeelt kostitav) filmielamus saamata. Ja see tekst on siin kohe tõsiselt nauditav! Tekst, mis on nagu muusika kõrvadele! Ja mitte ainult "jutustav" osa, millest filmi tekstiline osa moodustab umbes poole kui isegi mitte veelgi rohkem, aga ka dialoogid. Isegi nii kaugele, et tekib küsimus, kas tõesti inimesed nii ilusasti oskasid tollel ajal rääkida.

Muide vaadates ei teki vähematki kahtlust, et selle filmi on teinud naisrežissöör... Kuid tõeliselt üllatusin kui lõputiitritest selgus, et stsenaarium autoriteks on mehed!

Filmis elame aastal 1856. Kohe esimesest jaanuarist alates, mõnevõrra suuremate hüpetega läbi väga külma, tuisuse ja raske talve, palju ilusamasse kevadesse välja, rääkimata imekaunist ja kahe naise vahelist armastust tulvil suve algusest, kuni õnnetu kesksuveni lõpuks välja. Kuulame-näeme ühe noore naise päevikust loetavaid tekste, mis märkamatult sujuvate üleminekutega tegevustikuna ka osava režissööri käe all silme ette mängitakse.

Kuna see on ühe naise päevik, siis peamiselt järgime mis toimub tema ning tema mehega, aga ka filmi alguses naabriteks (kuigi mitte väga lähedale) koliva paariga. Naiste vahele tekib esimesest kohtumisest peale tugev sõprusside, mis on segatud mingite peidetud-mahasurutud tõeliste tunnetega ning kasvavad kiiresti kirglikuks armastuseks. Naised tunnevad omavahel hingesugulust ning teineteise seltsis on nad ka intellektuaalselt võrdsemaga kui oma meestega olles. Kui kaamera näitabki teist pere, ilma päevikukirjutaja juuresolekuta, on see kergesti selgitatav sellega, et teine naine talle seda edasi jutustas, mis tal kodus toimub või hiljem ka kirjade kaudu kirjutades.

Huvitav oli seejuures näha ka meeste erinevaid suhtumisi. Kõik me armastame erineval viisil, kes suudab/kes tahab pigistada silma kinni mingist kohast... ja seda nii naised kui mehed. Mõnikord on vaja anda "aega", mõnikord "õhku" oma partnerile. Kui seda ei tee, on katastroofiga lõppeva suhte tõenäosus kindlam. Teisalt teist inimest kinni hoida pole nagunii võimalik - kui ta tahab minna, kui ta ei saa enda eluks piisavalt armastust või mida iganes ta teiselt inimeselt vajab, siis läheb ta edasi kas varem või hiljem. C'est la vie... Ja keegi saab seejuures paratamatult haiget, kuna teine ei pruugi samamoodi tunda, tema võib olla rahul sellega, mis on. Armastus ei kao hetkega. Alice Imedemaal autor, Lewis Carroll on kunagi öelnud umbes sellist, et armastus ei kao üldse... see võib kokku kuivada hernetera suuruseks... ja jäädagi selliseks või sellest taas suuremaks kasvada, aga ta ei kao, kui ta korra juba tekkinud on. Sellepärast ka suhted, mis purunevad, jätavad samuti "lahkuja" südamesse sooja koha teisele inimese alles, olgugi, et keegi kolmas võib selle südame vallutada tervenisti endale. Aga nüüd valgun oma jutuga filmi süžeest juba eemale tavaelu poeetilistele teedele. 

Filmi juurde tagasi tulles, tuleb öelda, et keskne nelik - film on kammerlik, ega siin eriti rohkem tegelasi polegi - on kõik väga tugevad näitlejad. Ühe paari (jutustaja ja tema mees) rollides on tuntumad, Katherine Waterston ja Casey (Beni vend) Affleck ja nende "naabriteks" praegu tõeliselt kõrget tähelendu tegevad, uuemad  staarid - Vanessa Kiby ja Christopher Abbott. Vanessa on briti näitleja ning tõusis vast laiemalt inimeste teadvusesse telesarjast "The crown", kus ta mängis printsess Margareti. Tulevasel oscarinominatsioonide jagamisel peetakse seda 32-aastast näitlejannat juba praegu üheks põhifavoriidiks parima naispeaosa nominendiks ning isegi võitjaks, filmist "Pieces of a woman". Ent siingi laseb ta kuulata oma teatrinäitlejaks koolitatud häälega mängimise oskuseid. Tema kõlav alt muutub kõrgemalt sillerdavaks, kui ta ei pea rääkima südamest südamesse, vaid ühele inimesele lähedalt ja siis jälle võtab huvitava, madalalt heliseva karaktertooni, kui tekst on mõeldud vaid ühele kuulajale... lisaks segatuna annusega veetlemist. Alguses kui ta üldse filmi siseneb, on üldine värvigamma pastelne, pruunikasbeežikad toonid koos rohelisega, mis tulevad ümbrusest. Vanessa mängitav Tallie, oma punaste juuste ning särava isiksusega, paneb särama ja särisema ka teda ümbritseva. Selles naises on "elu"... olgugi, et ta seda enda mehega, omas kodus ja nende voodis jagada ei taha. 

Katherine Waterston ei ole siiani kuulunud minu jaoks sümpaatsete näitlejate sekka. Teatava võõristust tekitava mitteusutava- väga temaliku mängustiiliga, pole mina tema rolle siiani suutnud lõpuni sulatada ning neid tema karaktereid tõeliste inimestena ekraanil võtta. Nüüd siis esimest korda. Mõlemad naised saavad siin pisaraid veeretada ning näidata oma erinevate emotsionaalsete registrite mängumuskleid. Mehed ongi siin rohkem kõrvalised - Affleck'i tegelane naist mõista püüdev, Abbott'i oma seda mitte suutev. Kõrvaltvaatajana isegi mõistad, miks need suhtumised on sellisteks mõlema mehe puhul nende erinevates eludes ja suhetes oma naistega kujunenud...

Selle filmi üle võib sügavuti polemiseerida pikalt ja erinevate tahkude pealt, näiteks ajastust tulenev tunnetuslikkus... Ühes stseenis mees tuleb tuppa, kui naine saia valmistab... Väiksed märgid, mis annavad aimu, et naine tegelikult mõtleb kellelegi teisele ning mees oma kohaloluga vaid segab-ärritab teda... Teisalt naiste omavaheline teineteise lugemine... Ja siis mõelda tänapäevale, kus ekraanid, nutiseadmed, telesarjad, filmid, kultuuriküllus, töö ning lokkav pinnapealsus kõiges, on ka inimeste sisemised antennid muutnud kogu sellest mürast tingitult vastuvõtmatumateks, tundetumateks. 

Kuid siis jällegi tekitas kulmukergitusi tehniliste tegijate mõttelaiskus (kontrastina väga mõttetihedale tekstile) ning kerkisid sellised küsimused, nagu tolle ajastu hambahügieen - kuidas küll neil kõigil olid lumivalgelt läikivad, puhtad, väiksemagi vigastuseta hambad? Kuigi toona oli ju hambapesu "pulber" juba olemas (oli ka pasta, aga mitte eriti laialt levinud)... Samas see sentide lugemine ning muu ei toetanud ikkagi sellist valikut...

Film puudutab ka muidu igasuguseid soorolle, mis kunagi olid valitsevad. Praegusel ajal otseselt mitte ehk enam nii aktuaalsed (kuigi mõnedele tuleb seda endiselt meelde tuletada, et me ei ela enam "tolles" vanaaegses, piiratumas maailmas). Kuid samas peideti oma tegelikku mina ja tegelikke soove või hoidumisi teise inimeste soove täitmast samuti valede taha... selles suhtes pole ilmselt inimesed tänaseni tegelikult muutunud. Oma naba on ikka kõige lähemal. 

Aga oma elu tulebki elada enda soovide ja ihade järgi. Praegu on see siiski natuke lihtsam kui siis... maailm on kuhugilegi paremasse kohta selle 165 aastaga jõudnud... või kas ikka on?

Reede, 20. november 2020

Khorshid/Päikese lapsed/Sun children (Iraan 2020) - 13.film PÖFFil


Režissöör: Majid Majidi
Stsenaarium: Majid MajidiNima Javidi

IMDB hinnang: 6,6 (hetkel 237 hääletajat)
Minu hinnang: 7,5

Iraani suure auteuri, Majid Majidi värskeim linateos valiti taaskord esindama riiki rahvusvahelise Oscari kategoorias ("Children of heaven" filmiga oligi ta nomineeritud, nüüdseks juba üle 20 aasta tagasi). Ja sedapuhku võib Iraanil ka õnneks minna, sest tegemist on ühe väga õnnestunud, mitmetahulise loo ning ilusa ning kultuuriliselt huvitavaid mõtteid sisaldava filmiga, mis vähemalt poolfinaali taseme mõõdu veab küll välja. Kõik oleneb muidugi teistest, tänavuste konkurentide tasemest. Film võistles Kuldse Lõvi jahis, ent võitis paar vähemtähtsat auhinda Veneetsia festivalil ning vaikselt on neid teistegi festivalide ja maailma filmigaalade auhindu kogunemas.

Majidile omaselt on ka siin tema filmi keskmes lapsed, täpsemalt vaesema rahva lapsed. Näitlejateks koolitamata, aga nii-nii ehedad poisid ja tüdrukud, kelle Majidi valibki oma filmidesse just vastavast ühikonnakihist. Tal on silma ja kahtlemata ka oskus lastega töötamisel. See annab mõnusalt õige energia filmi sisekliimale ning samas tõmbab vaataja mänglevalt kaasa. Kuid kuigi kesksete tegelastena on lapsed, siis "lastefilm" see pole. Samas, ega siin ka midagi lastele mittesobivat või keelatut otseselt ka ei näidata, aga usutavasti selle sisuliste konksudega haakuvad pigem täiskasvanud. 

Lugu jutustab ühest 12-aastasest poisist, kes teeb tänavatel pisipättuseid koos oma kambajõmmidega, aga ilmselt lihtsalt elu põnevamaks tegemise nimel ning kohati mõjub ta nagu Robin Hood. See polegi ehk oluline. Oluline on see, et ega tal see elu just meelakkumine pole... vanemaid pole kodus peale passimas ning ikka satub ta alatasa pahandustesse. Seal on ka kool tänavalastele, kus õpib u.250 poissi (Iraani koolides käivad poisid-tüdrukud eraldi, nagu ka näiteks ühistranspordis on naiste ja meeste osad eraldatud... kui küsisin oma iraanlaselt laborikaaslaselt, et miks see nii on, siis ta ütles, et usulistel põhjustel - naisi ja mehi nad muidu ei erista kõrgemateks ja madalamateks, aga näiteks alles hiljuti tehti muudatus rahvuse määramisel. Kui varem oli automaatselt lapse isa ka lapse rahvuse määrajaks, siis nüüd on lapsele võimalik määrata ka ema rahvus. Muide ülikoolides õpitakse läbisegi).

Poisi kutsub enda juurde üks hoolitsev vanem mees, kes on ilmselgelt keegi tähtis kogukonna nina. Jutustab poisile loo varandusest, mis on maetud koolimaja vastas oleva surnuaia alla ning teeb talle ülesandeks see käigustik kooli keldrist alates lahti kaevata ning varandus üles leida. Poisil on koolis pidevalt probleemid ja see teeb kogu ülesande üsna keeruliseks. Samuti on koolil endal probleemid rahastusega ja nõnda jälgime ka täiskasvanute võitlust nendele tänavalastele hariduse jagamise nimel. Aga poisid on lahedad, eriti peategelane. Särtsu täis ning ägeda temperamendiga. Isegi kohalike mõistes. 

Nagu öeldud, siis lapsed, kes rollides mängivad, ongi tegelikult slummidest ja filmis tuleb välja ka afganistaanide Iraanis elamine ning nende sealne parem teenimis- ja elujärje võimalus. Sest meie 12-aastasel peategelasel on oma afgaanistaanlasest pinginaabri õest silmarõõm (täiesti vapustava väikse rolli tegev Shamila Shirzad!)

Ja kui kogu see teekond on huvitav ning etteaimamatu, lisaväärtusena võõra kultuuriga tutvumist pakkuv (see nende rõõmsameelne suhtumine, eluvõitlus igapäevaselt, endal siiski "süda õiges kohas"), näiteks tänaval kui muusikat mängitakse, siis kisub kohe tantsule nii, et neil vastu panna pole neil seesmiselt võimalik (minu maitse järgi suhtumine! :)), aga kõike kroonib filmis veel see lõpp-puänt - ka see on korralik! 

"Päikese" lapsed tuleneb kooli nimest ja lapsed ongi päikselised, kuigi omade kakluste ja sahmerdamistega, aga tegelikult film oma pakatavast energiast hoolimata on siiski kurva alatooniga.

Soovitan!

PS. Minu 2 laborikaaslastest iraanlastest venda olid Majidi filmist teadlikud ning plaanivad seda ka ise vaatama minna, aga mõlemad tõid (eraldi vestlustes) välja, et PÖFFil on kavas ka film nimega "Pähklipuu" ja see näis neid veelgi rohkem puudutavat ning huvitavat, sest tegemist pidavat olema noore(alla 40 aastase) ja Iraanis väga kuulsa täheks tõusva režissööriga ning film oluline osa nende lähiajalugu (Iraani-Iraagi sõjaga seotud tõsielu ainestel). Selle peale, kuidas nende silmad süttisid sellest filmist ning teemast rääkides, tuleb kindlasti ka "Pähklipuud" vaatama minna! Kuid "Päikese laste" kohta pidas üks vendadest oluliseks rõhutada, et mitte kõik Iraanis ei ela nii kehvades oludes, ent on muidugi ka selliseid. Ja afganistaanlastesse suhtutakse hästi, neil on sama keelepõhi, kui iraanlastel (vastupidi iraaklastega, kes räägivad pärsia asemel araabia keelt). Kui küsisin, kas ta Iraagis või Afganistaanis ise on käinud (ikkagi naaberriigid ja kodulinn pidavat olema üpris Afganistaani piiri lähedal), sain vastuseks, et ei ole  - seda peetakse ikkagi mitte turvaliseks. Kui reisitakse turistina naaberriikidesse, siis eelkõige Türki.

Quo Vadis, Aida? (Bosnia ja Hertsegoviina 2020) - 12.film PÖFFil


Režissöör ja stsenarist: Jasmila Zbanic
Olulisemad näitlejad: Johan HeldenberghRaymond Thiry

IMDB hinnang: 6,5 (hetkel 525 hääletajat)
Minu hinnang: 7,0

Milline pealkiri! Segu võimsatest esindajatest nii kirjandusest ja ooperist!

Tunnistan, et läksin seda (dramaatilisest pealkirjast hoolimata) vaatama kerge vastumeelsusega. Lihtsalt hobist vaadata ära kõik rahvusvahelise (võõrkeelse) oscari kandidaadid. Omades eelarvamust endiste Jugoslaavia-riikide filmikunsti suhtes (harva kui mõni film sealt maailmanurgast meeldib), sest tavaliselt tegelevad nad väga paiksete probleemidega või siis kipuvad nende esindama saadetud linateosed olema kas igavalt (meie kultuuri seisukohast) sotsiaalreaalsusesse kalduvad või kodusõja haavu lakkuvad. Just viimasest tundus eeltutvustuse põhjal jutustavat ka see...

Jutustaski, ent antud juhul päris huvitava nurga alt. Mõneti isegi teadmisi laiendavalt ning kummalisel kombel, arvestades filmi lõppu, teatava ülekantud tähendusega isegi natsi-filmi mekiga (seal sõjas toimus ka "etniline puhastus")!

On aasta 1995 ja Aida (suurepärase ja väga tõsise rolli tegev Jasna Djuricic) töötab tõlgina ÜRO kohalikus üksuses. Inimesed lahkuvad sõja eest kodudest (1 visuaalselt võimas kaader, kus imearmsas mägede vahel asuvas Srebrenica linnakeses pommitatakse ning kusagil kaugel, linnatornist tõuseb lõhutud maja tossupilv). Kõik kogunevad selle tugikoha juurde, lootuses saada sealt varjualust. Inimesi on kümneid tuhandeid! Kui katuse alla mahuvad vaid neist u.5000 esimest. Kohalik Aida, kes seal majas sees töötab ja kelle pere jääb esialgu tõkkepuu taha, alustab emalõvilikku võitlust oma mehe ja 2 täiskasvanud poja elu eest. Tema juba teab, et vaid ÜRO kaitsva tiiva all on võimalik sellest sõjast elusalt meesterahvastel välja tulla. Serblased vaid ootavad võimalust, et vastased ära tappa. Tekivad küll küsimused, et kuidas nad omadel vahet tegid - kõik ju ühe kandi rahvas... läbinisti sugulased. 

Filmi sündmused leiavad aset ajal, mil sõda oli kestnud juba 3,5 aastat ning tegelikult oli lõpuni jäänud vaid mõned kuud. Film tegelikult loob ÜROst üsna negatiivse pildi - oldi justkui turvamas rahvast, ent tegelikult tegeleti omade teemadega, suuremal poliitilises tasandil, ent üksikinimeste mured ja hirmud olid üks tühjaga. Lõpuks päädis see nii filmis ja ilmselt ka päris elus paljude inimeste õnnetu lõpuga. 

Taustaks nii palju, et Bosnia oli rahvaste paabel, kus suurimad 3 gruppi rahvaarvu mõttes bosnialased, serblased ja horvaadid. Sloveenia ja Horvaatia lahkusid Jugoslaaviast juba 1991 (need on ka tänapäeval kõige paremal järjel olevad riigid sellest endisest ühendusest), korraldati referendum ning 99,7% hääletamas käinud inimestest pooldas iseseisvumist. 1992 Bosnia ja Hertsegoviina kuulutaski end iseseisvaks. Kui president võttis tagasi oma allkirja serblaste ja horvaatidega sõlmitud paktist, mis pidi Bosnia jagama etnilisteks piirkondadeks, see oli viimane tilk Bosnia serblaste karikas ja kohalikud serblased mobiliseeriti serbia alade etniliseks kaitseks, seeläbi algaski kodusõda Vabariigi relvajõudude, Bosnia serblaste ja Bosnia horvaatide vahel. 

Filmis näidatakse kohalikke taotluslikult tõsistena. Eks muidugi igaüks kas näeb seda või mitte, aga isegi ajas tagasi minnes, kus toimumas kohalik küla pidu... kõlab lõbus muusika ja inimesed pidutsevad, kaamera ees liiguvad erinevate tantsivate piduliste näod - kõik surmtõsised, ometi on lõbus atmosfäär ja pidu... See tõsidus oli selle rahva südames väga pikalt, mingis mõttes on see ka tänapäevani ja mingis mõttes just see on ka see häiriv faktor olnud minu jaoks nende filmikunstis - see sügav tõsidus, ilma rõõmuta. Ja kui ongi rõõmu, siis see on vaid näiline, pinnapealne. Aida-film ongi teatavas mõttes sellele seletuskiri.