Kolmapäev, 18. november 2020

Berlin Alexanderplatz (Saksa 2020) - 8.film PÖFFil


Režissöör: Burhan Qurbani
Stenaarium (Alfred Döblini romaanile baseerudes): Martin BehnkeBurhan Qurbani
Olulisemad näitlejad: 

IMDB hinnang: 6,8 (hetkel 1132 hääletajat)
Minu hinnang: 7,5

Võimas, 3 tunnine oopus pisimafioosnikest Saksamaa pealinna tänapäevases sisserännanute paabelis. Litsid, narkomaanid, tapmised, porr, transvestiidid, klubid, hotellitoad, kihutamised ja raha... 

Üheks 20nda sajandi olulisemaks Saksa kirjaniku romaaniks peetava tänapäevastatud filmiadaptsioon. Alfred Döblini (kes oli ise muide juut ning põgenes natsi-Saksamaalt 1930ndatel ja sai Prantsusmaa kodanikuks) samanimeline romaan oli üks võrdlemisi raske lugemine. Selle ridade vahelt tihkuv tugev atmosfääritunnetus aitas pisut, ent sisu on kuidagi raske vastu võtta ja seedida. Selles mõttes, nii Fassbinderi 80ndatel tehtud 15-tunnine telesari (näidatakse kogu hiilguses ka tänavusel PÖFFil) kui ka nüüd see Saksamaale Afganistaanist sisserännanud vanemate lapse, Burhan Qurbani loodud, Berliini festivalil esilinastunud - ekraaniteosed on väga tänuväärsed - need jutustavad selle keerulise loo palju "söödavamaks". 

Sellesse kolme tundi mahub üks pikk ja huvitav teekond alates Aafrikast sisserännanud Francise (minu jaoks ekraanil uus tutvus Welket Bugue) madalapalgalisest raskest töörassimisest, vaikselt läbi "halva sõbra" Reinholdi (suurepärase karakterrolli tegev Albrecht Schuch) ebalegaalsete äritehingute ja vägivallaga "saksastumise" (suurlinna alllinnastumise) läbi sidemete, eluohtlike olukordade ja pruutide (põhiline pruut Mieze, Jella Haase kehastuses) leidmise kuni valusate kulminatsiooni-lõpuminutiteni välja. Sõna otses mõttes - Walk on a wildside. 

Feministidele ilmselt vastukarva, sest "normaalseid" naisi siin filmis polegi... ent õigustuseks vast see, et pole ju ka "normaalseid" mehi. Peategelane tegelikult tahaks olla... tahaks olla tavaline sakslane ja elada tavalist pereelu... Kuid kui juba astud sellest "normaalsest" kõrvale, siis sinna tagasi saada on keeruline... Kord Rootsis elades kuulasin raadiost intervjuud stripparitega... Ülikooli tudengid... Neil oli näiteks raske erialast tööd hankida, kuna kõik töökohad pakkusid vaid max kümnendiku sellest palgast, mida nad stripiklubidest teenivad. Mõni isegi proovis, kuid pöördus tagasi alasti tantsimise juurde, sest elamise tase nõudis suuremaid sissetulekuid. Selles mõttes tihti tehaksegi allakäigu tagasipöördumatu "valik" ära juba esimese sammuga (sama teevad ju ka näiteks narkomaanid). Maffia puhul on veel see niidistik ja seotus nii paljude teiste inimestega, keegi on sõltuv sinust ja ise sõltud kellestki, lisaks kõik saladused, mida jagatakse "sisepiiris", aga kui keegi sellest "sisemisest ringist" välja tahab astuda, seab ta paratamatult ohtu, muidu näiliselt kontrolli all oleva ajaloo, aga ka tänapäeva. Nii oli see meil siin Eestiski 90ndate segastel aegadel. Kuna ise otseselt maffiasse ei kuulunud, aga pealinna poisina teadis-tundis ikka ühtkomateist, siis film tegelikult on päris ehe pilt sellest, mis toimus (võibolla toimub hetkel ka praegu, aga enam ei tea üldse). Berliin on jällegi nii suur masinavärk ja seal on protsessid ning olustikud palju aeglasemalt muutuvad, seega ei imestaks kui sellises suures lahmakas linnas kõik veel endiselt samamoodi toimiks, nagu siin filmis. Sisserännanute keeruline sotsiaalne olukord, millele riik omalt poolt hagu tulle juurde annab (nagu ka ju meil näiteks praegu kuum teema - välisüliõpilaste töövõimalused), toodab seega ise tänu rumalatele poliitilistele otsustele ühiskonda kriminaalsust pigem juurde, kui vähendab seda. Ja kartes seda juhtida suuta, tehakse veelgi rumalamaid otsuseid, õhutades viha ja vaenu oma avaliku suhtumisega.

Kuid selles filmis kogu poliitiline olukord on vaid taustsüsteemi osa - siin näidatakse ühe sellise suurlinna allmaailma sulidevahelist sisekeemiat. Eks muidugi vennastutakse, inimene ju sotsiaalne loom, aga lõpuks juhindutakse ikka enda egost. Peaasi, et ise endal hea... parim oleks... alles seejärel kõik teised. Nii sünnivad ärakasutamised ja teised sotsiaalsed strateegiad. Filmis on see eriti näitlikustatud kahe "sõbra" läbi. Üks kasutab ära, teine võtab tõsiselt nende sõprussuhet. Inimesed on erinevad. Antud juhul on veel ühe eriliselt hullu tüübiga tegemist, aga dramaatilises mõttes jällegi vägagi huvitavaks kogu sisu keerutava isendiga. Ekraanil seda "halba mõju" avaldavat sõpra mängib Albrecht Schuch. Kes muide tegi väga hea ja no diametraalselt teistsuguse rolli nii sisuliselt kui väliselt eelmise aasta ühes PÖFFi lemmikutest filmidest "Süsteemi error", peategelase ülisümpaatse vägivallavastase-treenerina (nüüd siis ise suure vägivallatsejana). Tuleb see nimi meelde jätta, sest arvatavasti saame temalt veel suurepäraseid rolle ridamisi (üleval fotol vasakul)!

3 tunnine kestvus võib ehk mõne vaataja eemale tõugata, aga minul ei hakanud küll hetkekski igav, sest pidevalt oli midagi teoksil, mis silmad ekraanile naelutas. Kõik oli läbipõimunud ning tekstki kohati loosunglikke paroole pakkuv. Kusagil poole filmi peal tuli pilti ka juba algusest peale "jutustajaks" olev peategelase pruut, mis andis ilusa raamistatuse. Olen kuulnud, et mõned süüdistavadki filmi liiga paketi-laadses tootes... Mina sellega ei nõustu. Kuigi muidugi on siin elemente nii Ristiisast, eelmise aasta Iirlasest (Irishman), Reservoir dogsist ja mitmetest teistestki samasse žanri liigituvatest filmidest ja telesarjadest (Sopranod), ent hoitud on ka teatavat oma kunstilist joont (ka kaameraga) ning näitlejad ning nende rollid on siiski üpris omapärased. Pean tunnistama, et isegi üllatusin (positiivselt), kuna pelgasin nii romaaniga seotust (mis muide on täiesti olemas ja seegi lahendatud-seotud huvitavalt), selle tänapäevastusega millegiks liiga kunstiliseks muutumist ja loomulikult ka seda pikka kestvusaega. Samas vaadates ei tundnud, et film oleks 3-tunnine olnud. Jäi hoopis mulje hämmastavalt palju selle ajaga jutustada jõudvast filmist. Tundub, et maffiateosed toimivadki paremini, kui neis on panoraamset vaadet ja ühtlasi seega pikk kestvusaeg. Film muide on üks kuuest Euroopa Filmiakadeemia aasta parima filmi auhinna nominendist (olles kõiki kuut nüüd näinud, siis minu arvates 3ndaks parim peale tšehhide "The painted bird" ja taanlaste "Another round" filme).

Kommentaare ei ole: