Esmaspäev, 23. november 2020

Dveselu putenis/Hingede torm/Blizzard of souls (Läti 2019) - 16.film PÖFFil


Režissöör: Dzintars Dreibergs

IMDB hinnang: 8,4 (hetkel 1514 hääletajat)
Minu hinnang: 8,0

Tänavune Läti esindaja rahvusvahelise Oscari nominendiks.

Lätlased on teinud enda oma "Nimed marmortahvlil"... Võib-olla mitte nii üllatavate pööretega stsenaariumiga, kuigi ka neid leidub, aga kahtlemata pildiline keel, kaameratöö ja sõjakaadrid on vähemalt sama ilusad silmale ja lugu ning teostus võimas. 

Kui mõelda, et milline läti film üldse käesoleval sajandil on sellisel tasemel õnnestunud, siis ei oskagi "Hingede tormi" kõrvale ühtegi teist filmi tuua! Ja see ütleb juba palju. Ilmselgelt mõjub see lätlastele väga tugevalt oma teemade ja sisu poolest, ent see on ka film, mis võiks ja peaks laiemale vaatajaskonnale emotsionaalselt ja visuaalselt midagi pakkuma. Seega võiks Higede tormile ka edu rahvusvahelise Oscari rindel loota-ennustada (kahjuks või õnneks isegi rohkem kui tänavusele eesti esindajale "Viimased").

Lugu saab alguse aastal 1915, mil sakslased tapavad ühe peatselt 17-aastaseks saava poisi ema ning isa võtab oma 2 poega ja viib nad sõjaväkke, et Läti eest võidelda. Filmi keskmes see üks, ehk noorem poegadest. Tal on just alanud ka suhe ühe kodukandi tüdrukuga... Sõda neelab, aga noore mehe täiesti endasse...

Film on kui teekond läbi I maailmasõja ning ühtlasi selle noormehe meheks sirgumine sõjakoledustes. Kui filmi alguses peaks ta kohe 17 saama, siis filmi lõpus on ta juba 21-aastane. Sellesse teekonda läbi ja üle sõjatandrite mahub väga palju. Lisaks on see sõjafilm, nagu sõjafilm olema peab - lennukid ja lahinguväljal liikumised - laskmised, (I maailmasõjale omaselt) gaasitamised ja surmad vasakul ja paremal... seejuures isegi üllatavaid "lahkumisi", nende seast, kes ühel hetkel mõjuvad praktiliselt peategelasena ja järgmisel lamavad juba verisena maas... Kuulid võivadki tulla ja tabada sõjas mistahes hetkel ja keda tahes. Mõnikord tuleb vastamisi seista ka kellegagi, keda tunned... kellegagi, kellega vastamisi seista ei oska unenägudeski ette aimata...

Samal ajal see noorte armastus ja sõjast tingitud üllatused ka sellel rindel. Sõda muudab kõiki ja kõike.

Peaossa valitud Oto Brantevics tõesti nagu mehistuks ekraanil - alguse poisikesest ja isegi liiga rohelisena mõjuva siledapõskse lapse silmad muutuvad mõne aastaga "paljukogenud ja -näinud" tõsise mehe omadeks. Pere ja sõbrad on väga olulised, olulisemad kui isegi ise seal nende olukordade rüpes, ent surm võtab ikka selle, kellele ta järele on tulnud. Tahad seda või mitte. 

Ilus ja mõjuv film, kus lätlased paaris kohas aasivalt toovad ka eestlased sisse. Vaadates teeb see muidugi nalja, eriti kui teises kohas lõpuks narrija saab siiski ninanipsu, aga tore, et me naabrina ka kuidagi teise rahva meelel ja keelel olema. Lätlased on küll meie vennad-õed, ent vaadates neid näitlejaidki ekraanil tunnetab ära, et see seal on ikkagi kuidagi teise rahvuse rahvas. Mitte üksikisiku tasandil, vaid üldises plaanis. Samas meie ajalugu on ikka nii sarnane. Sellepärast tead ja tunned, need mõttekäigud ja tegutsemised ära ja teisalt on väga huvitav, sest täpselt ikkagi oma naaberrahva ajalugu nii hästi ei tunne ega tea kui võiks.

Kõkkuvõttes väga hea film ning ma üldse ei imestaks kui see ka Pöffil tänavuse Balti filmide võistluse kinni paneb (olen hetkel näinud küll alles 6 selle võistlusprogrammi filmidest, aga filmi tase igast aspektist on siin sellevõrra kõrge!)

1 kommentaar:

joonas ütles ...

"Hingede tormini" pole veel jõudnud, aga küsimus, milline läti film üldse käesoleval sajandil on sellisel tasemel õnnestunud, toob esimesena meelde Juris Kursietise mulluse "Olegi", mis on minu silmis läti filmi kõrge taseme mõõdupuu. Üks mulluseid mängufilmilemmikuid üldse kogu maailma lõikes.