neljapäev, 23. september 2021

Poiss ja liblik - Eesti Noorsooteater


Eesti Noorsooteater kätkeb endas nii palju. Saab seal näha lavastusi mis on mõeldud nii täiskasvanutele, kellel hing veel noor, noortele/koolilastele, koolieelikutele ja isegi pere pisimatele, nendele päris-päris tillukestele. Kõige uuem lastelavastus ilmutas end selles armsas Tallinna vanalinnas asuvas teatrimajas  esimest korda nädalapäevad tagasi ja selleks on lavastaja Leino Rei Tammsaare “Poiss ja liblik” tõlgendus. Vast eelkõige u. 3-7 aastastele, aga mõnele 3sele võib see ka vara olla, ent sobib kindlasti mõnele hakkajamale, lapsed on ju eriti selles eas väga erinevad. Samas ülemist piiri tegelikult polegi ja ka oma pisikesi saatvad täiskasvanud saavad siit omad ahhetamised leidlikest kunstilistest ideedest ja ilumeelelt rahuldavaid naudinguid.

Tegemist on sõnatu lavalooga, kus tegevus, muusika, valgusmängud ning imelised lilled ja liblikad ütlevad kordades rohkem ja halle ajurakke liigutamapanevamaltki veel kui sõnad seda suudaksid. Visuaalselt maagiline ja sisult südamlik ning poeetiline... ja nii-nii ilusa Ardo Ran Varrese muusikaga, et ainuüksi juba see viib vaataja mängleva lihtsusega sinna aasale koos poisiga liblikat taga ajama. Pole siis ime, et ta õhina käigus ka lilli tallab. Lilli, mida ju nii tore oleks hoopis emale kaasa noppida. Oh neid lapspõlve liblikapüüdmisi...neid ei saa enam kunagi tagasi... Lilled tulevad ju igal aastal uuesti. Novat, kuidas sellele loole lähenemisperspektiiv aastatega muutub! Kunagi lugedes sai mõeldud, et ei tohi ju niimoodi ennast unustada, et oma tegevusega miski-keski viga võib saada ja pärast kahetsed. Praegu ja edaspidi on ju üha haruldasem, et lapsed läheksid päriselt "aasale mängima" ning mitte kergema vastupanu teed, ehk kõigest arvutisse "digitaalseid liblikaid püüdma". Selles mõttes võib see ka lastele sedagi kavalalt sisestada, et õuesmängimine on avastuslik, ilus ja tore. 

Mirko Rajas on siin nii ehe poisike ja vahvalt nunnu duaalsus tekib nukust teisikuga. Midagi, mis kasvatab nii laste kui täiskasvanute fantaasiat ja mõttesuundasid. Psühholoogiliselt vast ka oskust jagada tähelepanu, ent samas ka mitu asja kokku viia üheks. Kuigi ei teagi ju kas see on üldse sellise visuaali ja auditiivse ühisloomele keskenduva lavastuse puhul eraldi taotlus, aga lisaväärtus kindlasti! Laura Nõlvakust õhkub jälle südamlikkust ja headust ning kui ta oma tiivad avab ahhetavad kōik pisikesed vaatajad, soovides endale ka selliseid - mõelda vaid kui nende abil saakski päriselt lendu tõusta! Ja kuigi Laura seal füüsiliselt õhku ei tõusegi, tekib temalt oma liblikaga mängides selline illusioon, et kui nüüd nädal tagasi nähtule tagasi mõelda, siis vaimusilmas võiks sellisegi tunde endale manada. 

Lisaks puht füüsilisele mängule, meeldisid minule (ja "pisikesele poisile" minus) kõik need kõrgusest alla langevad asjad. Eriti kui liblikas mängu sisse “lendab” - teatritehniliselt ju isegi lihtne, aga visuaalselt ja enda mõtteteekonnal lavastusega kaasarännates samas kohas kohalolule mõnus väike üllatus. Ja oi-oi-oi kui ilusa ja ühtlasi seal saalis ka ELUSA valguskujunduse on sellele kammerlikule loole loonud Triin Rahnu! Imeline! 

Eks ta ju ole pisikestele mõeldud ja selles mõttes on ehk nendele kõige-kõige pisematele mõtet kodus natuke “trenni” teha - kustutada tuli ja näiteks taskulambiga pimedas naljakollitada, siis ei ole see etenduse algus ka nii hirmus teatris, kuna esimene ots on pisut dramaatiliselt hämar ning ega liblikas ka ju kohe sündides ilus ja värviline ole. Selles mõttes on see kogu režii ja lavastustervik Leinol nagu omamoodi “liblika teekond”, mida on ju mõnus etendusega ühenduses lapsele tutvustada. Armas ja nagu liblika elukaar on lühike nii on ka etendus - kõigest pool tundi kestev. Samas näiteks minuga samal etendusel  pisikeste tähelepanu näis säilivat esimesest hetkest kuni viimaseni välja. Mõni ehk ehmus alguses ja korra keegi nõudis ka saalist välja, aga nii lühikese kestvusaja imeline eelis on ka see, et pimedamale hetkele järgneb kohe valgus ja õnneks siiski ka ehmunud pisivaataja sai kiiresti sellest hetkest üle ning keegi õnneks lugu pooleli jätma ei pidanudki. Kõik teised, nii väiksemad kui suuremad vaatajad ju ka teavad ja mõistavad. Lisaks kogu publiku istumisseade on ka ideaalne sellel lavastusel - 1.rida ringis ümber lava patjadel lastele ja vanemad saavad kohe seljataga nö. 2.reast oma toolilt toetada vōi vajadusel minna ka padjale ja koos lapsega seda ilu veelgi lähemalt imetleda ning kasvõi sülesolles/-hoides oma teatrikaaslasega - poisi, liblika ja nende imeliselt õitsvate lillede aasamängudele kaasa elada.

Jätan meelega, ehk targu seekord numbrilise elamus-hinnangu andmata, sest pole ju enam ise selles eas, ega ka mu 3 last, kelle kaudu ju võiks ka adekvaatselt hinnata seda eelkõige väikelastele mõeldud elamusteatrit. Selle asemel jagan hoopis enda mõtteprotsessi, miks üks (ilma vastavas eas lapseta täiskasvanu) seda vaatama läks? Aga minule nukuteater meeldib, vot! Meeldib Leino Rei visuaalile mõtlev lavastajakäekiri. Oled näinud tema suurepäraseid lastelavastusi "Vari" või "Tagurpidi"? Mõlemad vägagi soovituslikud! Otse loomulikult meeldib Tammsaare ja oli nii huvitav vaadata kuidas sõnakeskne ja nagu Tammsaare puhul ju alati - väga ilusasti sõnastatult kirjapandud lugu on võimalik täiesti sõnadeta lavale seada?! Ka õige ja väga hea muusikaline koostöö on saamas Leino lavastuste üheks võtmeks (Liina Sumera oma Varjus ja Kaspar Jancise Tagurpidis olid mõlemad oma esietenduse aasta tippude seas ja seekordne Ardo Ran Varrese oma ka!) Ja tegelikult see teater on ka ühtpidi selline, mis kuulub ühe jalaga hoopis laiema - etenduskunstide valdkonda kui "sõnateater" või ka lihtsalt "lasteteater". 

Kuigi jah, see on muidugi ikkagi eelkõige just lastele. Kõige täpsemalt lasteaialastele. Nemad tahavad ju ka just endale mõeldud kõrge professionaalsuse aga ühtlasi ka suure hingega tehtud teatrit - seda kõige ehedamat lasteteatrit. Ja seda just "Poiss ja Liblik" ongi - iga väike laps väärib sellist esimest kokkupuudet suure teatrikunstiga.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Targo Miilimaa tehtud fotod):

Poiss ja liblik

25 MIN|VÄIKELAPSELE|VÄIKE SAAL
Anton Hansen Tammsaare miniatuuril ja Ardo Ran Varrese muusikal põhinev visuaalteatrilavastus väikelastele

Muusikaline rännak maailma südamesse, lähimale aasale tuttavas metsatukas. Kuhugi, kus on kogu maailm koos. Maailm, mille üle rõõmustada ja muretseda, mida hoida ja armastada.

Etenduse piletiga sissepääs Tammsaare muuseumisse 50% soodustusega. Ühtlasi soovitame 5-7 aastastele Tammsaare muuseumi töötuba “Poiss ja liblik”.

Mängivad
Laura Nõlvak ja Mirko Rajas

Autor Anton Hansen Tammsaare
Lavastaja Leino Rei
Kunstnik Erki Kasemets 
Helilooja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Triin Rahnu

Esietendub 12. septembril 2021 väikeses saalis.
Kestus u 25 min
Vanusele 3+

Laval kasutatakse lavatossu ja vilkuvat valgust.

laupäev, 4. september 2021

Keegi KGB-st - Vaba Lava


KGB on üks hiiglama põnev nõukaaja organisatsiooni, ehkki see "põnevus" on seotud pigem kurjakuulutava aura ja valusate minevikuvarjudega. Olemuslikult niiöelda "kohalik CIA", ainult tihti tegi "omade elu kibedaks" tahtlikult ja tegeles inimese järele nuhkimisega valedel alustel ja vastikute tolle ajastu reeglistike järgimiste teenindamiseks. Ja kuna kõik sellega seoses oli salastatud, siis ka pisut müstiline. Kuigi jah, omal ajal vägagi “kohal” absoluutselt igal pool - "seintel on kõrvad" väide viitabki ehk kõige tavalisemalt just selle luureorgani tegevusele meie ajaloos. Ilmselt suuremal osal nōukaajal elanud inimestest on omad kokkupuuted, teadmised või kuulujutud rääkida selle nimeühendiga seoses, nii ka minul. Kuid neist pisut alles siinse teatripeegelduse järel.

Vaba Lava “Keegi KGB-st” (või nagu etendusel seda pealkirja tiitrites märgitakse "KeeGikgBst") tarbeks on üks autorite kooslus võtnud uurida, mis värk ikkagi sellega oli ja on... ning kuidas seal töötanud inimesed peale tolleaegset tööpõldu elavad või seda organisatsiooni + seal töötamist endaga kaasas kannavad? 

Vast kuulsaim kgbešnik on ju Putin ise (ka mōnel teisel Vene riigipeaks saanul on just nimelt KGB taust) ning mitmed asjad, mida uuritakse, on ju ka Putiniga seoses kasvōi tema wikipedia lehel lugeda (kooliteemad näiteks) ja natuke seda infot on ju aastatega välja tilkunud, aga vast sama palju või vaatet rohkemgi veel, on lavalugu hoopis just “sellisel teemal” teatritegemisest. Näiteks näitlejad kehastavad siin muuhulgas ka dramaturge, kes uurimust loo kirjutamiseks teevad ning kohtuvadki KGBga seotud inimestega või siis räägivad nendega telefonis. Kuna autorite grupis on nii eestlaseid, leedukaid kui venelasi, siis ka lood on kolme eri riigi vaatenurkadest…ent KGB ajal ju 1 suur Nõukogude Liit. Kuigi jah, nagu arvata on, sellel teemal ka ammu peale KGB lagunemist, on ikka veel raske infot ammutada. Dokumentidest võib vast leidagi, kes seal omal ajal töötasid, aga need inimesed ju endiselt ei taha, et neid sellega seostataks ja dokumendidki võivad valetada... Sestap on lihtne keelduda või maha salata.

Eks paljud, kes KGB teele ette jäid, neil on ka väga traagilisi mälestusi ja loomulikult ka viha hingesopis alles. Ja isegi kui see viha võib seal ka praeguseks mingil määral lahtunud olla, on see "aeg" ja need "teod" ikkagi tänaseni valusalt meeles. Mõneti isegi kahju, et nende juhtumitega siin lavsatuses ei tegeleta, oleks palju isiklikum, emotsionaalsem ja puudutavamgi lavalugu. Samas nende sisselõigetetagi juhtumitesse on etenduse pikkus üle 2 ja poole tunni, ehk see oleks hoopis teine lavalugu. Ja mingis groteskkoomilises võtmes ju korraks isegi näitlikustatakse midagigi.

Kõik 4 näitlejat, mõneti isegi üllatavalt, sest ei oota selliselt lavastuselt erilist psühholoogilist rolliloomet, aga nad teevad väga head rollid. Nii KGBšnikute kui nende jälgi ajavate dramaturgidena. Iseäranis meeldisid Ivo Uukkivi karikatuursemad tüübid. Tal on ka ainsana võimalus... ehk ka seetõttu, et on vastavas eas, iseennastki mängida ühes koomilises "kunst jäljendab elu või on see nüüd vastupidi?" -lõigus. Ja Henrik Kalmeti innuka algusega, aga sealt edasi järjest üha frustreerunum Dan Jeršov (kes ju paljudele meist ka näitlejana tuttav). Samuti kõik Henriku "ekraani kaudu mängud" (teiste omad tegelikult ka!) toimisid imehästi. Huvitav võimalus oli seda duaalselt kogeda - otse Henrikut vaadates oleks näiteks mõni just ekraani kaudu mäng mõjuda ülemängitult, aga ekraanil ongi oma filter ja sealt tuli see jällegi just õiges doosis (natuke tuli meelde ka tema suurpärane "Mul oli nõbu"). Aga väga häid hetki on ka Helgur Rosenthalil (tema näib olevat alati kindlapeale minek, sest halba rolli ta justkui teha ei oskaksi... kuigi väga oma rollidega ei näi ta "riskivat" ka mängulises mõttes ja eks sellel on omad plussid ja miinused) ning viimasel ajal nagu laval uue hingamise leidnud Martin Kõiv'ul (lausa suurepärane koomiline ja värvikas mäng näiteks ka suvises "Läbi kõigi elude ma otsin sind..."). 

Lavastaja ise ka vilksab siin tegelasena ja metatasand oma loodava lavastuse kohta, on nagu üks lavastuslik trikk, mida ta nii videot sisse mixides kui ka kõikvõimalikke vähem ja rohkem tuttavaid võtteid kasutades on võtnud mängu ridamisi. Kuna see koosneb “lugudest”, siis eks mõni ongi huvitavam ja toimib paremini ning mõni jälle natuke venib ka seal vahel (pärast etendust saalist väljudes ees lahkunud paar viskas õhku mitu sarkastilist märkust venivuse kohta), ent minu jaoks püsis huvi üleval kuni lõpuni. Ja see lõpu "kokkusidumislugu" - seda nüüd ei saagi kunagi teada, kas elulise irooniana oli see kokkusattumuslik tõde või siis hoopis kunstilisel eesmärgil sobiv väljamõeldis. Ja nii ongi hea, sest säilib usk, et seegi on elu iroonia... justkui Coelho Alkeemiklikkust "kõik on lähemal kui oskame arvata" rõhutades. Ja KGB oligi alati "igal pool" ja üllatavalt "lähedal"! Muidu ongi ju ilmselgelt tegemist dokumentaallavastusega. Ja kuigi jah justkui lugude mosaiik, siis kōik voolas väga sujuvalt, video ja telefonimängud seal sees väga hästi integreeritud ning mõnusalt rõhutamaks, et "aeg on edasi läinud". Tallinna esikal oli väike tehniline jama, aga pole ka ime, sest see ongi mitmete tehnilistel nippidega rikastatud lavalugu. Samas viis see mõtted sellele, et kui omal ajal oleks kõik need tehnilised vidinad ning isegi sotsiaalmeedia ja mitmed luuret lihtsustavad tavainimeste isiklikud turvaaugud, siis oleks ilmselt suurem osa rahvast saadetud Siberisse, isegi hukatud või istuks vangis. 

Hinnang: 4
Mis tundeid "Keegi KGB-st" tekitas? Esialgu ootusärevust, ehk kuhu see lugu liigub, milliseid KGBšnikutega kohtumisi välja toob, milliseid vastuseid need teatritegijad suudavad välja kaevata? Kui sai selgeks, et missioon on neil peaaegu, et impossiibel, siis hakkasid tööle teised tundlad. Kuidas näitlejad mängivad? Millised elulised seosed siit kooruvad? Kas ka paralleele enda omadega? Üllatuslikult on siin päris kobedalt ka huumorit sees ja seda eelkõige just tänu Venemaalt huvitava külalislavastaja Dmitri Jegorovi lavastuslikele lahendustele või siis igatahes nende abile. Videokujundus on eriline mitte ainult live-ülekannete ja etteotsitud youtube'i lõikude ühendamise läbi, vaid just igasugused lisatrikitamised panid (samuti Venemaalt pärit) Natalja Naumova videokunstnikuna ka Eesti teatrimaastiku "kaardile"! Ja kes iganes need Ivo Uukkivi silmad Martin Kõivu seljataha ristipidi ekraanidele pani - aitäh - töötas mitmel tasandil ja ajas naerma ka! Muide Marten Kuningas on teinud helikujunduse, aga see on siin niivõrd hoomamatu ning sisse integreeritud ideaalselt, et peale etendust ei tule kohe midagi meelde, mis seal veel kõlas lisaks tekstile! Jah, minule meeldis, aga tuleb vaadates peab valmis olema, et tempo ei ole peadpööritav ja võibolla päris nii palju ei saa siit teada ka kui ootaks, arvaks või tahaks. Kuid see korvatakse hea mänguga ning huvitava ja tehnikat ärakasutava režiiga.

---
Eks me kõik ju suhestume teatrielamustesse tihti iseenda elukogemuse pinnalt. Sestap kui tunneb midagi ära, kas siis enda või lähedastega seotult, on sellel kindlasti lisaväärtus. Mõnikord on need tunded või suhted, mõnikord muusika või mõni kunstiline, tehnilinegi aspekt, aga mõnikord ka elujuhtumid. Dokumentaallavastus on juba oma olemuslikult väärtuslik, sest edastab mingit "päris asja". Selleks on tihti tehtud lisaks dramaturgilisse vormi sättimisele suur taustatöö. Nii ju ka siin. Kuigi just neid "tulemusi" napib ja no täiesti arusaadavatel põhjustel. Selles suhtes ma ise vaatama minnes tegelikult lootsingi rohkem teada saada just neid inimeste lugusid seoses KGB-ga. Toon enda elust 3 näidet, mida silmas pean...

Lapsepõlves, ehk veel sügaval nõuka-ajal, töötas mu isa Viru Hotellis. Seetõttu olime ka ilmselt erilise jälgimise all, kuigi lapsena mina küll sellest mitte kui midagi aru ei saanud. Kuniks ühel päeval, olin toona 8-aastane, kui isa oli tööl ja emale helistas keegi tuttav, et "kontroll on liikvel". See liikus ilmselt nagu kulutulena neil Viru-töötajate kodudes hoiatustena, sest tegelikult oli neid kordi veel, ka mitte-telefoni teel... kord näiteks kihutas tädi meie juurde teatama jooksujalu umbes kilomeetri pooleteise kauguselt, kus nemad elasid. Igatahes käis neid "võõraid mehi" meil mõnikord külas, aga no vanemate tuttavad või kes iganes, ega nendele tähelepanu lapsena ei pööranud. Kuid tookord oli teema vist tõsisem ja olukord ise selline, et ema ütles minule ja mu 4 aastat nooremale, ehk 4 aastasele väikevennale, et kui nüüd keegi koputab, siis oleme hiirvaikselt, ei tee häält, ei tee ust lahti ja mängime, nagu kedagi poleks kodus. Saabus juba õhtu, olime poolest päevast juba kardinadki ette tõmmanud ja ema küll närviliselt käis kardinavahelt piilumas, aga kedagi ei tulnud. Ja siis järsku.... UKSEKELL! Kuna me ust avama ei läinud, siis ka närvilised kellahellinad... Ja KOPUTUSED! Mis muutusid ukseprõmmimiseks ja lingilõgistamiseks ning tunne oli, et murtakse meile sisse. Hirmus oli, aga kolmekesi ema ja vennaga olime vaikselt, nagu seikluses lastetoas vaikselt. Ühel hetkel saabus siiski vaikus. Läks veel kaua, enne kui ema julges minna uksesilma vaatama ja siis ka kardinavahele piiluma. Tunne oli, et "oleme pääsenud"... ei tea küll millest, aga no "möödas"!
Siis võttis ema meid enda ette ja ütles, et ta peab nüüd minema kusagile ja ta võibolla tuleb alles väga hilja tagasi. Võibolla ta ei tulegi enne homset ja võibolla ka homme mitte. Kuigi ta teeb endast kõik oleneva, et võimalikult kiiresti koju saada. Igatahes kui meil külmkapist toit otsa saab ja on kõht väga tühi, siis läheksime naabrite juurde ja küsiksime midagi süüa. Tuletan meelde, me olime vennaga 8 ja 4 aastased. See oli nii hirmus, et see hirm on siiani veel meeles. Ema läheb ära ja võibolla ei tulegi tagasi! Ja kas siis isa ka ei tule? Kogu maailm oli meie enda õlgadel. kuidas me läheme naabritelt süüa küsima? Rippusime ema jalgadest kinni hoides, et ta ei läheks kuhugile, aga ära ta siiski läks... Nutsime ei tea kui kaua... Ema tuli siiski juba varsti koju tagasi ning ei jäänud ta ei ööks ära, ega isegi hilja peale.

Teine juhtum on pärit 90ndatest, kui töötasin laevanduses ning Rootsis oli üks eesti juurtega mees, kes ühel eluperioodil oli mulle nagu isa eest. Saatis isegi mu lastele mõnikord "kommiraha" ja hoidis mind väga (tal endal naisega lapsi polnud). Tema kohta hakkas kolleegidelt kostuma süüdistusi, et ta on endine KGBlane. Ma ei uskunud ja ei tahtnudki uskuda. Ükskord kui olime koos pikemal autosõidul, küsisin ääriveeri, et kas tal kunagi KGB-ga elus on tegemist olnud? Ja siis ta jutustas, et kunagi oli ta isa Rootsi põgenenud ja selleks, et oma poega endale "järele kaasa saada", pidi ta käima Viru hotellis ülekuulamistel KGBs. See oli toona olnud seal kusagil 3-4 korrusel. Kui hakkasin mõtlema, siis numbritoad olid seal alles kõrgemal ning toona isegi liftiga ei saanud teatud korrustele. Ilmselt on praeguses "KGB muuseumis" täpsemalt see kõik lahti seletatud kus ja mis, aga ma pole veel sinna tänase päevani jõudnud. igatahes sain läbi tema kuulda, mida temalt kõik uuriti ja kuidas KGB siiski ei saanud teda kinni hoida ning Rootsi ta lubati oma isa juurde.

Kolmas juhtus samuti laevanduses, 90ndate esimesel poolel, aga siis kui ise laeval töötasin. Meil oli tööl ka üks kena tüdruk (paar või mõni aasta minust vanem ja kuidagi palju elukogenum), kes minulegi silma viskas ja kuna temagi oli Elvast pärit, siis tundsin temaga ka seeläbi seotust. Üsna pea selgus, et ta oli KGBs töötanud - see tuli välja kellegi personaliosakonnas töötanud inimese kaudu. Temasse hakati kohe ka vastavalt suhtuma, sest kuigi KGB oli laiali läinud, siis ei teatud, et mis ikkagi edasi toimub. Lisaks oli paljudel väga õudsaid isiklikke või läbi perekondade kogemusi sellest organisatsioonist. Talle näkku oldi viisakad, aga eks laev ju üsna suletud kollektiiv ning iga tundmine on seal nagu läbi võimenduse. Nii hakkas ka temal paha ja selline hoidumine temaga suhtlemast sai talle üsna kiirest arusaadavaks. Ükskord kui me kahekesi kusagile jäime või sattusime, küsis ta minult, et mis lahti on. Rääkisin talle ausalt, et rahvas räägib tema KGB-seotusest. Tolleks ajaks oli imbunud välja ka selline info, et tema tööks oli olnud Viru hotellis välismaalastele külje alla pugeda ja seeläbi infot välja uurida. Ta läks nii endast välja, nuttis ja rääkis, et tõesti ta oligi sellisel tööl olnud, et teda oli ähvardatud, et võetakse laps ära ning tehakse haiget tema emale, aga tal ei olevatki kedagi muud tähtsat siin ilmas kui oma ema ja oma laps. Mul oli nii paha, sest tõesti, oleme me ju inimesed kiired hinnanguid andma, teadmata tegelikku tagamaad. Ta polnud ju ise süüdi! Igaüks ju oma lapse nimel oleks kõigeks valmis ja VASTIK VASTIK KGB - kui jõhker ja õudne organisatsioon!

See lugu ei lõppe sellega. Nimelt läks natuke aega mööda ja olin ka laeval teistele rääkinud, et me ei saa niimoodi teisele inimesele hinnangut anda, kui ta on nii valusate tingimuste tõttu olnud kui tagakiusatu ja nüüd meiegi nagu kiusaksime teda veel omakorda. Kui varsti saabus laevale tööle keegi, kes teda lähemalt tundis. Ta rääkis, et see polevatki tema laps, vaid tal endal polegi lapsi. Tal olevat õde, kellel on küll jah laps! Järelikult oli see kõik vaid üks suur vale... Peres tal ainult "ema ja laps" ja järelikult oli siis ju kõik see muu "jura" seega ka vaid väljamõeldis ning eneseõigustus!
 
Mina liikusin siis juba sealt töölt ära mujale tööle ja kuidas see neil seal kollektiivis edasi läks, ma ei teagi. Kusagilt nagu kostus, et ka tema oli varsti töölt ära läinud...

"Näitleja on ajastu lühikroonika"... aga tundub, et mitte ainult näitleja, vaid ka "teatripeegeldaja" :)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Keegi KGB-st

OSALISED

Lavastaja Dmitri Jegorov (RUS)
Dramaturgid Danila Privalov(RUS); Andres Popov(EST); Alexandr Špilevoj (LT); Dan Jeršov(EST)
Kunstnik Konstantin Solovjev (RUS)
Videokunstnik Natalja Naumova (RUS)
Helikujundaja Marten Kuningas
Valguskujundaja Meelis Lusmägi
Laval: Ivo Uukkivi, Henrik Kalmet, Helgur Rosenthal ja Martin Kõiv

Danila: “Kui ma 12 aastaselt vaatasin „Tähesõdu (Star Warsi)“, tabasin end mõttelt, et vaatan situatsioonile vaid ühelt poolt. Sa vaatad „Surma tähte“, näed Darth Vaderit, sulle öeldakse – nad kõik on seal halvad. Ja me kardame neid. Aga nii huvitav oleks ju näha filmi sellest, kuidas elavad inimesed „Surma tähe” pardal. Nad ju ka mõtlevad seal midagi. Muretsevad, räägivad millestki.Darth Vader ju ometigi tunneb midagi. Kogu elu olen ma igalt poolt kuulnud, et KGB – see on midagi hirmsat. Küllap just nimelt sellepärast olengi tahtnud aru saada selle „hirmu” keemiast. Seda, mis sinus hirmu esile kutsub.”

1980ndatel aastatel, kui Eesti, Läti ja Leedu said iseseisvaks, sattus Baltimaade KGB väga paradoksaalsesse olukorda. Kunagi varem polnud ükski Nõukogude Liidu võimas ja tugev organisatsioon vaid mõne päeva jooksul hingusele läinud.

KGB kadus, aga seal töötanud inimesed jäid. Nad olid pikka aega teeninud Nõukogude Liitu ning saavutanud seal erilise positsiooni. Ja nüüd korraga leidsid nad end hoopis teisest maailmast.

Baltimaade KGB-laste saatus kujunes erinevaks. Mõni pühkis siinse tolmu jalgelt, mõni asus uue riigi eriteenistustega koostööd tegema, mõni tappis end ära. Need, kes jäid ellu, on nüüd juba üsna eakad inimesed.  Mõni neist varjab oma minevikku ja mõni, vastupidi, uhkustab sellega. Pole mingit seaduspära…

Näidendi «Человек из КГБ» / Keegi KGB-st kallal töötasime rahvusvahelise autorite tiimiga – venelased leedulased, eestlased, lätlased. Me kõik oleme sama põlvkonna inimesed: sündisime 20. sajandi lõpus, mis tähendab, et kogu nõukogude ajalugu on meile vaid tükike minevikust. Püüdsime erinevatest riikidest leida KGB kaastöölisi ning nendega võimalikult ausalt rääkida. Tahtsime mõista, mida arvavad nad sellest ammusest ajast nüüd, kui kõik on muutunud – kui 20. sajandi on välja vahetanud 21. sajand ning midagi olnust pole võimalik tagasi tuua. Mis juhtus nende inimestega muutuste keerises? Kuidas nad toona muutusi tajusid? Millised järeldused peame sellest loost tegema ja kas neid järeldusi üldse on vaja teha?

*Lavastus sünnib Vaba Lava teatrikeskuse ja Eesti Rahva Muuseumi koostööprojektina.

kolmapäev, 1. september 2021

Tavaline ime - Rakvere Teater

 

Lavastaja Eili Neuhaus tõi Rakvere Teatris lavale Hando Põldmäe (selliste vene suurnimede, nagu näiteks Lermontovi ja Puškini sõnadele kirjutatud, aga ka ühe Doris Kareva ja Leelo Tungla ühiselt kirjutatud sõnadega) originaallauludega muusikalise romantilise komöödia, mis on lavastaja enda poolt mugandatud Jevgeni Švartsi täiskasvanutele mõeldud muinasjutunäidendist “Tavaline ime”. Švarts on vast kõige tuttavam meile eestlastele varasemast tänu tema näidenditele “Draakon”, "Alasti kuningas" ning Anderseni "Lumekuninganna" lavaversiooni mugandusele, ent tema dramatiseeringul baseerub ka muuhulgas kuulsaim (ja eestlastegi poolt väga armastatud), Ilf/Petrovi romaani põhjal 70ndatel valminud vene kultustelesari “12 tooli”.

“Iroonia” on ju üks komöödia, ehk huumori liike. Ja kogu see lavastus ja tegelikult üldse ettevõtmine on üks irooniate jada. Lavastuse sisu, mis on kirjutatud Stalini-ajastul, on allegooriline ning selles käsitletakse mitmeid olulisi ja sügavaid teemasid just läbi naljaka, iroonilise prisma. Ja hämmastav, aga see toimib ja seda võib samas ka võtta täiesti lihtsa, lastele mõeldud muinasjutuna. Selle tõestuseks naeris ka siinkirjutaja kõrval juhtumisi istunud umbes 8-9a võõras kikilipsuga noormees laginal praktiliselt kogu etenduse aja! Vōib-olla sellepärast läks ka praktiliselt terve esimene vaatus selle nahka, et polnudki nii lihtne hammustada end nendesse sügavamatesse kihtidesse sisse. Dilemma meeldis ju küll - ehk võlur on ühe karu muutnud inimeseks ja sellest needusest pääseb ta vabaks ainult läbi printsessi suudluse. Võlur siis sätibki nii, et printsess karu teele satuks. Irooniline, aga nad päriselt armuvadki teineteisesse… A kuidas Sa siis suudled teist, kui tead, et kohe seejärel tagasi tavaliseks mõmmikuks muutud ning armusuhe saakski sellega ühtlasi ka läbi?! Irooniline... 

“Irooniliseks” kutsutakse tihti ka kokkusattumusi. Siin selle “Tavalise ime”ga seotud mõned: 
Venelastel on varem sellest materjalist tehtud paar kuulsamat filmi. 1965ndal ilmus selline versioon, kus mängis ka eesti näitleja- Maria Avdjuško isa. Ent kuulsamgi veel vast telefilm aastast 1978, kus ministri rollis ka 12 toolist tuttav eestastegi poolt palavalt armastatud Mironov. Täpselt 20 aastat tagasi (2001) lavastas Eili viimati Švartsi…tookord just juba mainitud dramatiseringut Anderseni Lumekuningannast (seda on meil ilmselt üldse Švartsilt kõige rohkem lavastatud). Ka tookord kutsus ta peaossa mängima ühe laulja, nimelt Gerli Padari (väikse Gerda rolli). Gerli ja Gerda nimed ka vahvalt sarnased. Seekord siis karu rollis Ott Lepland. Ja keda ta mängib ja mis ta päris nimi on? Just nii “karu Ott”! Iroonia kuubis!

Irooniline kuidas Eili on lavastanud teatraalse lõpuna sellise filmidest tuttava "romantiliste komöödiate lõpu" - lahku läinud armunute taaskohtumiseks! Irooniline, et Toomas Suumani vuntsid kukkusid eest ära, mida ta pidi tükk aega ette tagasi suruma. Jäi tõesti õhku ka küsimärk, et kas see oli kogemata või tõesti irooniaga sisse pandud? Kusjuures kui ta esimest korda oma mustade juustega lavale ilmus laulma, küsis mu teatrikaaslane-kes see on? Niivõrd erisugune on ta siin on oma kahes erinevas rollis!

Eduard Salmistu tekst kuningana on suisa kui irooniapurskkaev! Ja tema mäng - nagu iroonitsevalt muuseas, seda omade trikkidega teksti õhku paisates. Irooniline on ka Reili Evarti lavakujundus, mis tõi meelde nõukaaja perfokaardid (seevastu tema kostüümid on väga tasemel, nagu Reili puhul alati). Nende perfokaardilike aukude just äärmistes osades paistis läbi Märt Selli valguskujundus. Eks pealkirigi on irooniline oksümoroon- Ime ju ei ole ime kui ta on “tavaline”… sellekohane arutelu on sobivalt ka kohe etenduse alguses pikemalt võluri monoloogis olemas. Irooniaga on ka lavastaja võtnud kogu asja- muinasjuttu täiskasvanutele jutustades ju vist natuke ehk peabki?! Laulud esitatakse musta kindaga ulatatud käsimikrofonidega, proppidena on õukonnana kasutatud poemannekeene. Mis igas muus lavastuses mõjuksid ehk maitsetunagi, aga siin mitte, sest kui irooniaga, siis ikka täiega, eks! Neid irooniliste kokkusattumuste mänge võib mängima jäädagi…võtame või Saara ja Oti nimetähed…neil on mõlemal tähestikus 2 tähte vahel PqrS ja LmnO jne jne jne. Eks igaüks võib minna ise neid "irooniamänge" teatrisse kaasa mängima. 

Kuid see huumor siin on kohati just ka seetõttu hästitoimiv, et seda mängivad väga head näitlejad. Ma ei tea, mis erilise süsti on viimasel ajal saanud Toomas Suuman, et temalt tuleb ainult puhast kulda (oled näinud tema “kaptenit” Strindbergi/Õunpuu "Tants"us?) Kogu see lōik “kindlasse surma” minekust on siin ikka väga-väga naljakas, kus kuningas oma ministri ajab enda eest oma tütre järele luurama, kui tütar on teatanud, et ta igaühe maha laseb, kes talle järgi tuleb! Ja Eduard Salmistu särab selle kuningana, ehk irooniameistrina sama eredalt. Iga ta repliik! Lõpetades veel iroonilises mõttes lõpu lisalaulus ooperilauluga!!! Ja kogu see lisalaul ise ju irooniliselt lõpuga kokkusobituva sõnumiga! Iroonia iroonia otsa. Ja irooniline, aga teises vaatuses, kui natuke sinna kihtide vahele suutis pugeda ja aru saada ka neist täiskasvanute üksinduse ja võimumängude ning mitmetest teistestki seostest, siis see kogu (parimas mõttes) jant hakkas meeldima! 

Mõnikord kui lased end pindmisel kanda ning lihtsalt lõbutsed tegelaste sekeldustega kaasa, siis ei leiagi seda "ust" sügavamale üles, aga no siin läheb see varem või hiljem ise lahti, niiet minusugusegi pimeda jaoks - astu ainult sisse! Näiteks Võluri manipuleerimine on kahtlaselt meie võimukandjatele sarnane, sest tegelikult on kõik nad (ja oleme meie) kõrgema jõu meelevallas. Võlur ise veel nii armsa ja toreda olekuga ning kõike justkui mõistlikult seletades - meie kõigi sõber... Ise tegelikult nii julma mängu "mängides". Manipuleerides elude ja tunnetega. Süüdimatult, sest isegi kui võluri naine teebki kõrval nägusid, siis võlur ise laseb ikka edasi nii nagu tahab. Ka siin võib paralleele tõmmata nii eelmise kui praeguse koalitsiooniga ja mis osas, ehk kes on võlur ja kes ta naisele vastav - seda võib muidugi igaüks ise otsustada... Samas kes ei taha, nagu tegelikult vaadates ka mina, see tegelikult nii konkreetseid paralleele ei peagi tõmbama. Võib ju ka võtta ideelisel tasandil või projitseerida see hoopis Stalini-ajastule. Ajad, poliitikud, poliitikad ja muinasjutudki vahetuvad-muutuvad, aga tegelikult sisuline suhe võimu, võimukandjate ja rahva vahel jääb ikka samaks ja seega on see tegelik "muutumine" vaid näiline.

Oma esimeses suuremas, ka draamanäitleja oskusi nõudvas teatrirollis, oli vast ühtlasi pisut kõrgendatudki huvi näha, mida Ott Lepland oma tegelasega teeb... lisaks ootust kõrgendas ka tema vahvalt koomiline sutsakas filmis "Öölapsed"... Oti valitud mängustiil, justkui tõsine ja altkulmu, nagu üks inimkaru olla ju võikski, õigustas igati lavastaja ideed just tema sellesse rolli kutsuda! Saara Piusil, kes üle pika aja on leidnud tee tagasi oma koduteatri lavale, saab siin olla ebaprintsessilik printsess. Ja Saara on suisa meister oma plikad poisilikuks mängima, kaotamata seejuures teatavat õrnust, mis selle vastuolulisuse veel eriti hästi ka siinses karakteris tööle paneb. Hakkasin meenutama ja Otti sai vist viimati suisa 4 aastat tagasi (rockooperis "Nurjatu saar") ja Saarat (West Side Storys) 2 aastat tagasi hoopis Estonias teatrirollides näha. Nii tore, et nad on (lõpuks ometi) tagasi teatrilaval ka vahelduseks. Ülle Lichtfeldt, kui ta läheb “mängu” peale välja…ja siin ta läheb…siis on see puhas nauding. Sama Margus Grosnõiga. Eriti alguses kui ta esimest korda häält teeb - tagaridadesse oli ka tunda. Minu taga istunud härrad häälekalt reageerisidki sellele “ohhohhoo!”ga

Jah, kes ei viitsi süveneda, see võib tõesti, nagu minagi esimese vaatuse põhjal seda liiga lihtsakeseks pidada, aga on ju ka neid, kellele niiöelda lihtsake meeldibki. Mõni tahabki ju kuulata laule ja ehk ka lihtsalt nautida ägedat Saara ja Oti vahel toimuvat lahedat kätši! Samas, kes tahab sellele puhtale meelelahutusele midagi lisaks, selle jaoks on siin ka neid peidusolevaid avastamise- ja kaasamõtlemise pähkleid. 

Lõppude lõpuks ainus, mis siiski irooniline kogu selles tervikus grammigi polnud - see oli muusika! Kuigi sellevõrra keerulisemad kompositsioonid, et meelde ei jäänud neist lauludest ükski juba järgmisel päeval ümisemiseks. Ent meelde jäi, et eriliselt meeldisid 1 Oti soolo esimesest vaatusest, 1 duett ja 1 Saara soolo teisest. Laulusõnade järgi (mis kavalehel on kõik on ära toodud), sai tuletada ka laulude pealkirjad. Power ballaadidest, ehk Oti “Elan tormides” ja duetist “Lahkumine” vōiks tegelikult täitsa arvestatavad hitidki saada!

Hinnang: 4
Lahe ja lõbus, muusikaline ja mänguline, vahva ja värvikas armastusseiklus. Noor ja romantiline armastajatepaar, kelle ümber tiirlemas rida groteskseid sehkendajaid. Näitlejad lustivad mõnuga ja nõnda see loomulikult kandub lavalt otse saali ka edasi. Kui esiti ongi natuke hämmingus, et kas tõesti on tegemist lasteetendusega ja/või vaid lapsemeelsetele, siis peatselt hoog muudkui võtab tuure sisse juurde ja lisandub veel igasuguseid tasandeid. Lõppude lõpuks jäi tunne, et see on teatrielamus, mille saad enda jaoks teha ise just nii lõbusaks ja heaks kui viitsid, tahad või suudad. Võidki jääda nurka tusatsema, et see on mingi lastekas, aga kui lähed kaasa ning võtad, mis võtta annab, siis saad kõik ja leiad siit igasugust. Pluss kõigele lisaks veel ka ilusad laulud imehästi lauldud nii Oti kui laulvate näitlejate poolt!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kalev Lilleoru tehtud fotod):

TAVALINE IME
Muusikaline armastuslugu inimeseks olemise imelisest kergusest ja imekspandavast raskusest.

LAVASTUSMEESKOND
Autor Jevgeni Švarts
Töötlus Eili Neuhaus
Lavastaja Eili Neuhaus
Osades Saara Pius, Ott Lepland (külalisena), Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Toomas Suuman
Kunstnik Reili Evart
Valguskujundaja Märt Sell
Helilooja ja muusikaline kujundaja Hando Põldmäe
Repetiitor Kristjan Veermäe
Tõlkija Karin Ruus

Elas kord üks võlur. Võlur armus ja abiellus ning temast sai tavaline inimene. See ei kestnud kaua, sest kui sa oled kord võluriks loodud, ei lepi sa kunagi tavalisega. Võlur segas ennast noorte inimeste armuloosse. Kõik läks segi ja sassi. Võlur proovis ja proovis, aga ükski ime ei aidanud. Loomulikult. Ole sa võlur või maag, kui tegemist on inimestega, ei aita võlumised ega trikid.

Inimesed armuvad – see on nii tavaline. Lähevad tülli – selles pole midagi iseäralikku. Mõned peaaegu et surevad armastuse kätte – täiesti tavaline. Aga vahel harva, kuid siiski mõnikord saavutab tunnete jõud sellise täiuse, et tavaline armastus võib korda saata imesid. See on niihästi tavaline kui ka ebatavaline.

Esietendus 27. augustil 2021 Rakvere Teatri suures saalis.