"Hingele oled lisanud kindlust ja lootuse jõudu.
Igaüks arusaama ei saagi Su kutsungeist.
Ammu ma ei ole Su õitsvates aedades seisnud.
Petseri - minu aed seisab pühade orgude pääl..."
TÄITSA LÕPP, KUI HEA ON EESTI TEATER!!!
Alles see oli kui Peipsiveerelt tulles õhkasin õndsalt, et teatrisuvi on korda läinud... kui tuleb pisike Taarka Pärimusteater ja paneb SELLISE märgi omalt poolt maha, mis võtab pahviks! Hingetuks oma hingevaluga, avalisilmi oma armsusega ja õige hellaks oma õrnusega. Lisaks kisub pisarad välja, on armastusest ja igatsusest (lemmikteemad!) ja paljust muustki. Kõik 4 rolli (aga iseäranis 2 põhilist) on aasta parimate seas ning praeguseks ehk juba "vanameistri" tiitli vääriline Urmas Lennuk teeb oma niigi paljude heade dramatiseeringute dramagraafiasse Ilmar Vananurme näidendi (suurepärane leid!) kohendamisega ühe oma mitmetasandlikematest-kunstilisematest töödest!
Olin etendust vaadates ja olen ka veel päevi pärast seda... kuni tänaseni välja, mil tunded peaksid olema juba tavalise teatrielamusega võrreldes ammu lahtunud, ikka veel nagu puuga pähe saanud ja vasikavaimustuses kogu nähtud-kogetud terviku peale! Mõnulen üle kere selle tunde sees, mille too õhtu Seto Kuningriigis pakkus! Lavastaja Helena Kesonen on nagu hea kirjanik, kes oma teost loob ja teeb pikka aega. Eelmine, juba 3 aastat tagasi esietendunud "Vanahunt" andis hästi aimu tema süvitsi läbikomponeeritud lähenemisest ning huvitavast ja fantaasiarikkast käekirjast. Siin "Petserimaa igatusus"es lisandub neid registreid veelgi, sest seekordne pole mitte mahlaselt koomiline ja hoogne etnomuinasjutumöll Vanahunt 2, vaid metatasanditega mängiv, õrn ja kuigi oma maagilisrealismi komponendiga ning isegi mõnusalt muhelema ajav huumor siit ju ei puudu, ent siiski pea eluloolikult ehedana avaneb see vastarmastuseta armastusest ja sõnulseletamatust igatsusest läbipõimunud lavalugu vaatajate ees. Mõnes kohas on Helenal minimalistlikult ühe väikse detailiga pakku tabamisi, mõnes kohas terve misanstseeni ülesehituse keerukusega ja selline "režiiteekond" kokku mõjub omakorda nagu lavastusideestikuline luule omade rütmimängude ja kunstiliste täppi-panekutega!
Paul ja Valli kohtuvad kord rongis, armumine esimesest silmapilgust, kuigi suhet kohe ei sünni, sest üks neist elab Tartus, teine Petseris. Ent tekib suhtlus, mille läbi armumisest saab armastus (olgugi, et kummalgi erinevas taktis). Elul on siiski teised plaanid, sest mõlemal on omad elukaaslased (kellega suhted küll kummalgi omakorda väga erinevas faasis). Sellisest piiridega piirideülesest armastusest räägib lugu ühel tasandil. Teisel tasandil, aga armastuse mõjust inimestele. Ühtlasi ka tunnete suurusest ning nende mõjujõust. Kolmandal, elusaatuste keerukusest ja sellest, et me kunagi ei tea, mis ees- nurga taga ootab. Ja kui natukenegi teame iseennast, siis teise inimese pähe me näe. Neljas tasand viib meid ninapidi Petserimaa ja selle traagika juurde, mil Eesti iseseisvumisel üks piirkond vägivaldselt kaheks lõigati "piirimärkega" ning osade inimeste "kodumaa" otsustati nende eneste eest lihtlabasee kaardistusega. Olgugi, et oma "kodukandis" ju ikka inimesed liiguvad ringi mingil määral ning sedasi võib ka osa Sinust jääda paratamatult "teisele poole piiri". Pole sellele kunagi tegelikult süvitsi mõelnudki, ei oskagi ju, kui ligidalt ennast ei puuduta... olgugi, et me pole ju keegi selle eest lõpuni kaitstud. Samas aastaid teises riigis elamisest oma armsaimast lahus - see on vägagi tuttav teema. Ja kõigile nendele tasanditele lisaks veel psühholoogiline igatsuse metatasand, mis kõik nii intelligentses vormingus kokku seob... See tekitaski tunde Kunstist suure K-ga! See ongi nagu luule või maal või lemmikraamat, mille looja uskumatu oskus liigutada midagi kusagil sügaval, tekitab hämmingu, et kuidas inimmõistus midagi ühtlasi nii tabavat, aga samaga ka mitmeplaanilist suudab üldse välja mõelda? Ja lisaks nii tugevaid emotsioone esilekutsuvat, sest see kõik on nii ilus, nii kurb ja nii hingeminev.
Eriline mängukoht, setokeele mahlakus ja "illo" ning kogu Triin Pungits'a kujundus ja ajastule, aga ka tegevuskohale viitavad kostüümid veel kõigele lisaks. Kuigi esialgu sellesse suurde küünisaali sisenedes ning taamal lavataustal olevat valget konstruktsiooni vaadates ehmatas see monstrumehitis pisut ära, sest kuidagi sellesse ruumi ning puiduse naturalistliku ümbrusega tekkis ebakõla, aga kui etendus algab, siis mõistab ka nende tähendust - Petseri kirikute tornid ja kodused sektsioonkapi osad on põimunud üheks tervikuks ja sellel on ju kontekstis sügavam mõte. Lisaks ka praktiline väärtus, sest see toimib ka "valge kangana" Pauli nostalgia ja mälestusterada kuvavale (Kärt Petseri loodud) filmilõikudele ning annab mitmed muud kujunduslikud efektid, mida etenduse jooksul ära kasutatakse, olgu selleks siis piirivalvuri kabinet või kiriku palvealtar - kõik kompaktselt ühes. Valguskunstnikuna rõhutamas suure saali erinevates kohtades mängustseene Enor Niinemägi, kuigi kogu nostalgitsemise ning mälestusmaastike õigestitabatud kelviniastme kollasusega oleks saanud ehk veelgi rohkem kaasa mängida, siis tegelikult ei kurda ka, kuna õiged tunded tekkisid ikkagi igas stseenis.
Ja NEED näitlejad! Agur Seim peaosas, nostalgitsemas, armununa, igatsevana, otsivana, pettununa, rõõmust pakatavana - see on selline SUUR ja läbitunnetatud roll ning nii uskumatult värske lahend, mis on kahtlemata teatriaasta üks kui isegi mitte kõige eredam TIPP! Agur on näitlejana muudkui kasvanud ja kasvanud, aga nüüd on ta täiesti kohal (tegelikult juba "Ernestos"!) - ja Pauli rolliga lausa seal, kuhu jõuavad tegelikult vaid vähesed! Hoidke eest Juhan "Hendrik" Ulfsak ja Priit "Raimond" Loog! :) Lauli Otsar Vallina (või vallina? Pauli arusaama ees tegelikust igatusest!) kõrval - milline teekond kogu rollis, üles-alla ja tahtes armastada seda "keelatud armastust", ometi mitte end lastes... tahtes teisele head ja hoidudes, ometi mitte suutes seda teha, sest mõistuse ja sõnadega võime teha palju, aga südant sundida me ei saa. Mnjah, Lauli on "nähtus" meie teatripildis, teist ligilähedaselt sarnast tüüpi ei tule kohe meelde. Ja Valli oma õrna ja tugeva seguga on täistabamus.
Siia sisusse on köidetud ka teatavad naiselikud ja mehelikud vormingud armastusele lähenemisel Aguri ja Lauli karakterites, mis ääriveeri endast märku annavad, kuigi tegelikult võivad ju ka risti-rästi mõlemad olla vastavate tundmuste ja tunnetega. See on sõnulseletamatu, ent vaadates tunned selle ära. Meid mõjutab ju kogu meie elutee, lapsest peale ning kõik selle kõrvalt. Ja see koondub meis ning me oleme lõppude lõpuks oma enda ajaloo kandjad ning kui Su hing päriselt ristub õigel ajal õiges kohas kellegi teise omaga, siis see on üks ime! Ja seda "imet" tuleks ka sellepärast, aga veel miljonil põhjusel hoida, hoolitseda ja kaitsta elu lõpuni. Mõnikord need hinged ristuvad valel ajal (ühe või mõlema jaoks, nagu Vallil ja Paulil) ja see võib kaasaskantuna jäädagi õhku või südamesse vaevama. Ja kui siis üks või teine teebki uuesti samme, et ristumine toimuks uuesti, siis see võib ju ka õnnestuda, kui olud eelmisest korrast on muutunud, aga võib ka olla juba liiga hilja... Päris elu armastus on ju teatrist veelgi peenem mäng, aga kui teatris seda nii osavalt tabatakse, siis seegi on juba ime iseenesest!
Armunute kõrval teeb Jekaterina Moskalenko vahvalt (ent ka ilusa) koomilise piirivalvuri rolli, kes tegelasena omab ehk ainult tähtsust Pauli teekonnal mehe sisemiste tõdede juurde jõudmisel suunajana (kes tahab, see näeb kogu "piirivalvuri" teemas ka sügavamat metafoorset viidet), kuid toob sisse omalt poolt vajalikku kergust, mis tegelikult kannab tervet lavastuse siseatmosfääri, mis polegi seega oma tõsidusest ja allhoovusena ka sügavast kurbusest ("igatsus" ju mingis mõttes alati on!) sugugi mitte rusuv ega raske. Sellele aitab omalt poolt kaasa ka Siim Angerpikk'a pussakas, hauast (lavakujunduses on Triinul ka terve naturaalse mulla ja murumäena kääbas!) end ilmutav Pauli vanaisa. Oma segaduses siseilmaga lapselapsel tuleb ju kaasa filosofeerides aidata õigele rajale suunata, aga kas see armunud mehele päriselt ka vajalik või lohutav on? Kuid oma tegelikes tunnetes mees siiski selgusele ise jõuab, seega vast iga inimene, kellega oma eluteel kohtumine, õpetab meid ning tahame seda või mitte, suunab meie isiklike arusaamade teket.
Mari Kalkuni imeliselt tabav muusikaline kujundus ning tema originaallaul lõpus Petserimaa igatsusest, omalaadse etnokabaree valsina lõõtsa saatel, mis samahästi võiks sobituda ka mõnda brechtilikku lavalukku, on nagu kogu lavaloo kvintessents. Harva kui teatrilaul jääb ka veel järgmisteks päevadeks kummitama nii, et suudab isegi seda sõnadega umbkaudu järele aimates laulda...
"Täitub kindlasti soov,
kui ma usku ei kaota.
Tulen kindlasti siia ma tagasi veel...."
Jah, kui kindel see "kindlasti" meie suult pudenedes on?
Hinnang: 5-
Kammerlik lavalugu suurel laval, sügava hinge ja sooja südamega. Käesoleva teatriaasta nr.1 või nr2. teatrielamus (ei tea lihtsalt veel, sest see teine on nii diametraalselt teisest ooperist ning peab laskma tunnetel jahtuda, et kainemalt distantsilt mõelda ja vaagida aasta alguses saadud teise vapustuse ja ehk ka Peipsiveeregagi).
Oehhhh.... olen vist armunud - armunud armastusse, armunud igatsusse, armunud sellesse tükki ja EESTI TEATRISSE! Kui saaks valida ühe siiani sellel suvel nähtud 33st lavastusest, mille etendust uuesti veelkord vaadata, siis oleks see KINDLASTI just see! Tunnen suurt tänulikkust ja ühtlasi usku elu ja teatri ilusse!
Aitäh! ❤️
Etenduse turunduslik tekst (siinsed fotod on pärit teatri kodulehelt ja nende autor on Triinu Pungits):
Taarka Pärimusteatri "Petserimaa igatsus"
Suvine seto igatsusdraama maalilisel Setomaal!
Helena Kesoneni lavastus “Petserimaa igatsus” põhineb Petserimaa kirjaniku ja pikaaegse ajakirjaniku Ilmar Vananurme samanimelisel näidendil, mille on kohandanud Urmas Lennuk (Rakvere Teater). Vananurme tõsielulise näidendi peateema on piirideülene armastus või peaks seda sõnastama kui kontrolljooneülest armastust.
Loo keskmes on noor ja õhetav armastus, Pauli ja Valli lugu. Paul on noor ja lootustandev ajakirjanik, kes armub Petseri neiu Vallisse. See on mitmekordselt keelatud armastus, noored pole seaduse silmis vabad ja vallalised, kuid seadusest rängemalt lahutab neid kontrolljoon, mis kerkib nedne vahele kui sein. Kontrolljoon lahutab vanemad lastest, rebib armastajad teineteise embusest ning jätab inimesed ilma oma kodudest. Paralleelselt Pauli ja Valli looga jookseb Setomaa poolitamise lugu. Lavastus etendub Karisilla-Petseri maantee ääres, looduskaunis Säpina külas Heina küünis.
Osades: Siim Angerpikk, Jekaterina Moskalenko, Lauli Otsar, Agur Seim
Kunstnik: Triinu Pungits
Muusikaline kujundus: Mari Kalkun
Valguskunstnik: Enor Niinemägi
Etendused: 31. juuli, 5., 6., 7., 12., 13., 14., 19., 20., 21. august
Etenduspaiga koordinaadid on 57.859847, 27.582018. Virtuaalse kaardi leiad siit: https://www.google.com/maps/d/u/0/edit?mid=1feOxM2gbmkRGJ8dOdDMSCmR3qRudgBai&usp=sharing
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar