Esmaspäev, 9. august 2021

Maakas - TEMUFI


Lihtsam oleks ju lihtsalt öelda, et "meeldis" või "ei meeldinud", aga eriti teatrilavastuse puhul, mis koosneb väga paljudest erinevatest detailidest, oleks nii end väljendada natuke ebaaus...

Tõsi, üldises plaanis polnud "Maakas" päris "minu" teater, aga täna sellest teise inimesega rääkides, leidsin end pigem õigustamas, mis minule selles meeldis. Katsuks siin need mõlemad küljed lahti lahata, et tundmuste tuumani jõuda.

Kõigepealt taustsüsteemist. Vaatasin eelmisel päeval üht terve senise teatriaasta tugevaimat lavastust ning ilmselt kõige mõjuvaimat lavalugu üldse. See mõjus lausa nii tugevalt, et isegi siinse etenduse vaheajal ümisesin sealt kuuldud laulu ning "Maakat" vaadates ei tekkinud seosed ainult enda eluga, vaid ka just selle eelmise päeva teatrietendusega. "Lipamägi" jäi mul omal ajal lugemata, sest Wimberg, ehk Jaak Urmet kirjanikuna ei meeldinud oma algusaastatel. Toona küll pigem luuletajana ja eriti koomilise kaldega lasteluuletajana tuntud, ent minu jaoks tema "punnitatud" naljad naerma ei ajanud. Kuid ühel hetkel see suhtumine tema loomingusse muutus, tasapisi hakkas meeldima ning eelarvamusedki kadusid. Siia ongi maetud see esimene koer - "Maaka" aluseks olev "Lipamägi" on siiski pärit veel nendest algusaastatest...

TEMUFI teatrina on üks vägagi sümpaatne kooslus. Neist õhkub sellist sõprade koostegemise vaimu, mis lavalgi väljendub ühtehingava ansamblimänguna, mis on ju iga lavastuse puhul teretulnud nähtus. Siinkirjutaja 2 esimest kokkupuudet praegusekski ju veel võrdlemisi noore teatriga, ehk "Tom Sawyeri seiklused" ja "Toomas Nipernaadi", on siiani eredalt meeles ja mõlemat võib õigusega pidada käesoleva teatrisajandi eredateks sähvatusteks (alles praegu panen tähele, et mõlemad ju "Toomastest" ja nii etendused kui teater ise T-tähega - saatus? kokkusattumus? needus? "Maakas" on ju hoopis Jaagust ja pealkirja esitäht ka teine :)) 

Kui alustada lõpust, siis tegemist ei olnud esietendusega, aga publik seisis aplodeerides püsti. Ka vaheajal,  kohviku kõrvallauas, üks keskealine naine seletas elevil oma meeskaaslasele, et "alguses oli nii naljakas ja no edasi oli ka hea", aga lisas veel, et vast saab ka teiseski vaatuses naerda...

Ilmselt nii palju kui on vaatajaid, on ka arvamusi. Mind ehmatas see algus päris ära. Kõik need pissijutud ja kass, kelle nimi on M*nn... Tänan, ei. Tekkis assotsiatsioon, et kas tõesti lugu, mis räägib "maakast" läheb seda rada, et tahab ka olemuslikult meeldida just stereotüüpsele "maakale"? Ega ju ammu enam pole maakad ja linnavurled nii konkreetselt eristatavad, nagu 90ndatel (ja enne seda), milles see tükk peaasjalikult aset leiab. Muide stereotüüpsus mitmeski mõttes kumas paljust muustki siin läbi. 

Samas mõistan, miks see lugu on lavastaja-dramaturg Peep Maasik'ule südamelähedane ja miks just tema seda lugu jutustada tahab. Ta on korduvalt andnud ka meedia vahendusel mõista, et tema juured on maal, tal on maatööde oskused ja haridustki. Selles mõttes just õige mees sellist lugu jutustama ka! Teisalt võib see ka pisut pimestada, ehk soov mõnede asjade seletamiseks on nii suur, kuna on tunne, et nendest muidu ei saada aru, ilma puust ja punaseks tegemata. Ega minagi ju ei tea, võib-olla ongi neid, kes ei saa maatööde raskusest ja olulisusest aru. Eriti selles kontekstis, et see töö võib ka suurt rahuldust pakkuda. Kui ise oled kasvanud vanaema lüpsimannergu kõrval läbi marli kurnamisel plekkkruusiga oma osa saamise ootuses, heinategemisel kuhja otsas heina trampides, et kuhjale ulataks hargiga juurde tõsta enne kui see koplist kaarutatud ja kokkuriisutud hunnikutest või kärbistelt traktori lavatsiga järelkäru abil küüni ümber tõstetakse või igasügisesel kartulikorjel iga pika vao otsas küürutamisest kangeks jäänud selga sirutades, siis midagi uut ja üllatavat nendes teemades pole. Jah, maal on rasked tööd. Jah, piim ei tule pakist. Jah, maainimese jaoks raha ei tule seinast. Jah, kuldsed viljapõllud on ilusad ja punased kombainid nendel pole seal värvigamma tõttu, vaid ka viljaseeme on tulnud maha panna ja kombainijuhtiminegi tõsine töö, aeg ja kui masin on kehv, siis pidev peavalu veel takkapihta. Ja kui vili on salves, loomad talitatud, siis on sellest ka raha vaja, et pere saaks toidetud ja elu elatud. Ning kõiges selles on oma võlu, kui oskad seda hinnata, ent leiva- ja saiapäts ning piimapakk poes ei maksa ju praktiliselt midagi...

See lugu ise jutustab ühest noormehest, kes vanaisa kutsumise peale maale läheb ja seal avastab, et maaelu võib ka talle midagi pakkuda, isegi kui ta iseennast linnainimesena defineerib. Siit aimub palju autori, ehk Wimbergi isikliku eluga seoseid, kuigi muidugi võib sama hästi olla ka täiesti väljamõeldis, ehk kujutelm. Ent noore mehe nimigi on kirjaniku enda oma. Sisse on seotud ka üks üleloomulik, justkui allegooriliste seostega ning vaatet veel eelkõige just mahlaselt teatraalne komponent. Nimelt vanaisa teab, et ta järgmine päev sureb. Sureb, sest tema on "viimane neetud, kes veel elus" ja üks kahtlane kirikuisa tuleb kohe temale "järele". Tegelastega seotud teemasid on siin veelgi, nii hüppeid lapsepõlve kui ka praeguse aja silmarõõm, kes peategelasel omakorda aitab selgusele jõuda, mida ta tegelikult elult ikkagi tahab. 

Lavastuse positiivsele poolele võib kerge käega kirjutada autentsuse loomise lavastaja Peep Maasik'u ja kunstnik Reet Aus'i poolt. Juba ainuüksi mängukoht, ehk Olustvere Mõisa sisehoov on tabav leid. Istudes ühes otsas, kus talliuksed lahti olid, võis kuulda loomade hääli, mis omakorda etendusele juurde andsid (kuigi sealt samast kostuvad inimeste hääled pigem häirisid samavõrra). Suur kombain, millega ka ringi sõideti laval oli ühtviisi nii siduseid loovaks rekvisiidiks kui ka mõjusaks lavastuslikuks trikiks ja isegi mõnede stseenide mängukohaks! Kõik see kollane põhk, puuriidad ja vana träni, ämbrid ja muu maakohtade juurde või tollesse ajastusse kuuluv (kettaga telefonid jne) andis suurepärase raamistiku. Võimas helikujundus veel lisaks, sest kui ikka kärgatas kõu, siis oli seda läbi kere "tunda". Martin Aulise helilooming ja isegi ka näiteks Nancy 90ndate hiti ümbertöötlus - kõik kuidagi "õige" ja lavastuslikult omal kohal. 

Kuid kui siis see etendus algas... ja need juba kirutud 20 esimest minutit... Ent õnneks hakkas sealt edasi kõik muudkui paremaks muutuma. Kuigi pisut läbivalt häiris (mind) ka näitlejate valitud mängutoon. Ja seda isegi vanameister Jaan Rekkorilt, ehk tegemist oli teadliku otsusega ja ilmselt tingitud (arvatud) vajadusest, et kuna mängitakse õues ning eriliselt suurel laval ja (õnneks!) ilma mikrofonideta, siis tegelased peavadki siin ka seetõttu mitte ainult häält palju kõvemini tegema, aga ka mängima kergelt üle, et see ikka vaatajatele kindlalt kohale jõuaks. Kuigi kõik tegelased ajuti loksusid ka registrisse. Eriti Lauri Kink leidis kusagil etenduse keskel õige tonaalsuse üles ja hoidis kuni lõpuni end õigel kursil. Samas kui tema kirikuisa ja Silver Kaljula vaheline stseen, mil ühel teise juuksed peos, oli oma kirega igati sobiv ka 110%-lise kohaloluenergiaga mänguks, mida mehed sellel hetkel ka pakkusid. Silveri hääl kannab hästi ning tema hüpped poisikesepõlve ja maaelu armumise teekonnal oleva noormehe vahel on tabavad vuntsidest hoolimata, mis ju põnnieaga ei sobitugi, aga teises otsas igati ok, seega häirima ei jäänudki. Klaudia Tiitsmaa'd on saanud juba pikemalt tagasi lavale oodata, ehkki ka siin on ta teistega võrdses tonaalsuses mängimise ohver (see esimene tibi - jah, masse võib naerutada, aga minu jaoks liiga groteskselt pigem hoopis trafaretne mäng). Kõik tema kaugemalt piilumised ja mõnusa hooga sõnnikuloopimise stseenid jällegi on omal kohal ka just selliselt mängituna. "Vanaisa" Rekkorit on vast kõige vähem neljast põhitegelasest (kaasa teevad ka väheste sõnadega kõrvalrollides lavastaja-dramaturg Peep Maasik ise ja üks uus lavatutvus, lõbusa sutsuga - maakooli õppealajuhtajana - Siim Piirak) ja sellestki suure osa istub või seisab publikust kaugemal. Kui alguses helistades on veel täiesti normaalne, ent siis järsku, nagu koos teistega muutub justkui eksalteerimissüsti saanuks, rõhutatud mängumaneerile üle minnes. Just selline mulje jäigi, et nagu kogu trupp millegipärast hirmsasti mängida pingutaks. Ometi Silver Kaljula ka oma hea energilise füüsilise liikumisegagi terve võimsalt suurel vabaõhulaval liikudes täitis ja kattis kogu mänguruumi ära ja eks Klaudia ja Lauri ju ka. Kõik 3 (lisaks Peebule) käivad ka ühel hetkel kombainil ära. Lauri mäng, tänu ka võibolla tema karakteritele kes tihti olidki mõnevõrra keskmisest dramaatilisemad, mõjus ühtlasi trupist kõige ühtlasema ja usutavamana... ja ometi üks neist tema tegelastest oli ""saatanlik" kirikuisa"! Ka "poisikesena" oli ta pisut omamoodi ja ehk ootamatumgi seetõttu. Kuigi esimese 20 minuti lõksus oli ta koos Klaudiaga. Kusjuures seegi pisut kummaline, et Silver selles alguse saabumises nii teist joont hoidis füüsilises mõttes, olgugi, et sõnadega siiski mitte. Juba kätluses sellised küsimärgid õhku visates, sai kuni lõpuni neid juurde koguda ning mõtetes maadelda. 

Näitlejad näitlejateks, ma usun, et kui lugu oleks olnud väga tugev ja dramatiseering paremini paigas, siis kogu see lavastuslik oleks tõstnud oma ehedusega nemad ka oma august välja. Jah, suurimaks probleemiks ehk lõppude lõpuks oli see lavalugu ise. Kuigi ka selles meeldis see igatsus ja äratundmine - sügavam mõte, mis väliste kihtide all - enda koha otsimine ja leidmine ning see, et selle võib leida ka täiesti ootamatust paigast. Tekst sisaldas mitmeid plakatlikke loosungeid lausetena, mis ühes stseenis lausa järjest ning kohati isegi sobimatult ritta olid seatud. 1 on isegi siiani meeles ning ajas pisut seal kohapealgi muigama - nimelt "miks peab elama igat päeva kui viimast? aga sellepärast, et siis ei tule lõpp üllatusena!" Kuigi eks seegi ole natuke mugandatud versioon vanast inglise keeles tuttavast aforismlikust naljast: "Live every day as if it were going to be your last; for one day you're sure to be right." Eks sisu ju püüabki olla aforismlik - anda ratsmed oma elule Sinu kätte - elada tuleb nii, et oleks ise õnnelik, üskkõik kuidas teised tahavad... Tärniga alltekstiga, et mõnikord võib keegi teine Sulle selle tee kätte juhatada. Tuleb ainult hoida uksed valla võimalustele ja ise ka aktiivselt käia ringi ning otsida. Kellel meist poleks selliseid inimesi elus, kellele ka just seda soovitada! 

Ent seosetuid lahtiseletamata asju oli dramatiseeringus ka. Ei, ma ei ootagi, et kõik lahti seletataks ja kogu vaimutoit püdelaks mammutatakse, et see siis mõttelaisana kergemalt neelata oleks. Ent kogu kirikuisa-teema jäi lõppude lõpuks ikkagi segaseks... Okei, tal oli mingi kana kitkuda vanaisaga, aga miks ta tema lapselast kimbutama tuli? Alati peab maainimesel mingi ora olema "sealsamuses"? Aga mitte ju ainult maainimestel... Jah, kes ta on ja miks ta on sellise pahaendelise auraga, see jäi suurest puslest ikkagi lõpuks puudu, kuigi nii oluline asi vajaks eriti mõtteseost kõigega. Kuid see polnud ainus. Mõnes kohas kostus lause, aga see jäi õhku nii, et seda ei kandnud ei parajasti tegevus, ega ka tervik.

Hinnang: 3+
Tahaks tunnustada seda, et aetakse oma asja. Tehakse teatrit kogu südame ja hingega ning kuigi lavastus ja valikud tekitasid mitmeid vastamata küsimusi, mis poleks pidanud vastuseta jääma, siis tervikuna oli sellel autentset hõngu ja mitutpidi sobivaid tabamisi ka, olgugi, et seotud kokku jällegi nende kaheldavama väärtusega otsustega. Peep Maasik on kindlasti lavastaja, kelle töödes fantaasiast kunagi puudust ei tule ning tundub, et oma "eriliste lavade" kasutamises on ta üldse üks meie parimaid lavastajaid (lisame lisaks Tom Sawyeri Tartu Seikluspargile ja Pärnumaa Nipernaadi radadele, "sees on väljas" Karlova Teatri Sherlockis, Lembitu "looduse" või HIV viirust kandva mehe ja noore naise kohtumise kinosaalis). Mängitakse, nagu juba mainisin, lausa tulihingeliselt... iseasi kelle vastuvõtulävi mis kohas just parajasti satub vaadates olema. Mina olen avastanud, et aastaid Endlas mängides mitte-meeldinud Lauri Kink on sealt väljaspool end näitlejana üles leidnud. Jaan Rekkor kõnnib siin ülejäänud trupiga tunnetuslikult vast isegi meisterlikult ühte jalga, ehkki see "üks jalg" päriselt ei ole minu arvates õiges kohas. Silver Kaljulal on esinäitlejale omast kandevõimet (ja naistele silmailu pakkuvat, minu jaoks kadestamisväärne füüsis) ja poisikeselikku mängurõõmu ja -hoogu, ka kohalolu ja lavatäitmise võime on olemas, ent tahaks veelgi enam psühholoogilisi registreid. Selles mõttes on näitleja veel oma arenguteel, aga seeläbi ühtlasi ka võimalus veelgi paremaks saada. Klaudia Tiitsmaa ebamaiselt ilus näolapp, ent iga inimese naabritüdruklik olek annab talle südametemurdmise võtmed kätte, aga nendega lukust lahti keeramine siinses tükis jäi (mängumaterjali tõttu?) seekord tegemata. Lavastuslikult oli häirivaks ka valgustuse paigutus, sest ühelt tribüüni poolelt teisele poole või isegi keskel toimuvat mängu vaadates sirasid tugevad prožektorid (u.70% kogu etenduse ajast) otse silma.

Kokkuvõttes on tüki sõnum siiski igati omal kohal - Maal on tõesti hea... kui poleks maatöid, siis ilmselt ei oleks ka see nauding nii suur. See, kes neid maatöid ei naudi, ega see tegelikult ilmselt ka maalolekut nii palju pole võimelinegi armastama. Aga elus pole aeg raiskamiseks. Varsti lihtsalt pole enam aega, mida raisata. Sellepärast on mõistlik elada seal, kus tunned end õnnelikuna, teha seda tööd, mis sind õnnelikuks teeb ja olla nende inimestega, kellega Sul on hea ja kellel Sinuga on hea - kes muudavad sind paremaks ja targemaks ise selleks vaevumata. See ehk ongi õnnelikkuse valem ja selle üles leidmine elu mõte?!
 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed foto, mille autoriteks on Kirke Kuiv ja Kevin Kohjus):

MAAKAS
Esietendus 05.08.2021
Olustvere mõisa tallihoov
Kestus 2h 30min

Suvelavastus Wimbergi debüütroomani “Lipamäe” ainetel

“Nooh, tulidki. Kuda sul siis linnas läheb? Kuulsin su ema käest, et magad päevad läbi kodus või hulgud ringi...tööl ei käi ega midagi. Mh? Sa oled ju diplomeeritud eesti keele ja kirjanduse õpetaja.” Vanaisa tasandas häält ja manas ette hirmtõsise, kuid samas veidi üleoleva ja hooletu näo. “Täna öösi ma suren ära ja jätan selle talu täitsa sulle päriseks…!”

20-aastane ülikooli lõpetanud linnapoiss otsustab pärast vanaisa surma võtta uueks kohustuseks maakodu. Suunamudimise asemel lihtne suunamuutus maaellu? Kuhu on jäänud siinsed maavanaemad kolme lehma ja kanakarjaga? Seejuures ei mõtle me tädi, kes kasvatab tõukanu Lasnamäe linnadžungli 3-toalises korteris.

Lavastuses põimuvad realism ja fantaasia. Algupärane ainestik pillutab vaataja nõukogude aja lõpu ja 90-ndate vahele, mis vaheldub muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Kohtumine lapsepõlvearmastuse ja vanaisa müstilise silmatagusega taaselustavad suved vanavanemate juures.

Autor 
WIMBERG
Lavastaja-dramatiseerija
PEEP MAASIK (TEMUFI)
Lavastaja assistent
KAISA-KADI PILT
Kunstnik 
REET AUS
Kunstniku assistent 
REBECCA VILLEM
Helilooja 
MARTIN AULIS (TEMUFI)
Grimmikunstnik 
KATHARINE TOOMIK 
Inspitsient-rekvisiitor 
KAISA-KADI PILT
Valguskujundus-meistertehnik 
KRISTO KUUSIK 
Kostümeerija  
ULVE VOHLA
Visuaalkunstnik
ALINA TOPTCHYI
Foto- ja videograaf 
KEVIN KOHJUS 

Näitlejad
SILVER KALJULA (Ugala Teater) 
JAAN REKKOR
LAURI KINK
KLAUDIA TIITSMAA (Ugala Teater)
PEEP MAASIK
SIIM PIIRAK

Kommentaare ei ole: