Kolmapäev, 25. august 2021

Kui sa tuled, too mul lilli - Ugala


Mul oli 1 töökaaslane, kes tuli kord sinise silmaga tööle ja kuna me jagasime üht tagatuba, siis nägin kuidas ta seal meikis, et varjata. Uurisin, mis juhtus ja ta ütles, et komistas ja kukkus ukse otsa. Mõne aja pärast ilmus ta uuesti verevalumis olevate silmaalustega tööle...proovis jälle seletada midagi kapist... Ütlesin, et ära leiuta lugusid ja ta puhkes südantlõhestavalt nutma. Jutustas, et mees oli ta radiaatori külge sidunud ja peksis teda. Kuulasin ja küsisin, et kus ta väikesed lapsed siis samal ajal olid? Alguses olid juures olnud, aga mees ajas nad siis teise tuppa. Oma mehe juurest kolis ta siis ära. Ühel päeval kuulsin kuidas mees oli tulnud lilledega, madalam kui muru, palunud andeks, et ta kunagi enam nii ei tee “ära-palun-ainult-jäta-mind-maha” jutuga, vabandanud ja vabandanud ning lapsed ka olid juba lõpmata palju küsinud kus isa on ja miks me kodus tema juures ei ole... ning ta otsustas teda “veel viimast korda uskuda”. 
Ühel päeval tuli ta tööle, üle kere värisedes, otse peegli ette oma meigikotiga…

Selliseid juhtumeid on kõikjal. Inimesed on tihti osavamad varjama ja peidavad oma haavad enne kellegi silme ette sattumist ära. Tihti ju "teadlikud" sadistid ei löögi nähtavatesse kohtadesse... Paljud haavad on ka hoopis sellised, mis on hinge ribadeks tõmmanud, aga näol kantakse maski. Kas siis häbi või soovimatus sellest rääkida, sest “nagunii pole midagi teha” põhjustel. 

Sellisest ja mitmest muust kodu- ja lähisuhte vägivallast räägib ka Ugala Liis Aedmaa ja Laura Kalle autoriteater “Kui Sa tuled, too mul lilli”. On küll fiktsioon, aga on sündinud mitmete koduvägivallaga seotud ohvrite ja spetsialistidega intervjuudel. Keskmes ühe perekonna lugu, mille “pea” oli kõigi poolt jumaldatud dirigent, aga koduseinte vahel tegelikult hoopis psühhoterrorist ja naisepeksja. Peres on ka 4, praeguseks juba täiskasvanud last, kelle oma eludes annavad vaikselt tasahilju ning aja kuludes üha tugevamalt ühel või teisel moel kodust kaasa saadud minevikumõjud märku. 

Paraku on koduvägivald teema, mis ilmselt kunagi ei kaota oma aktuaalsust. Me peame sellest rääkima, sest me peame mõistma ohvreid, märkama neid, aitama kui vähegi võimalik või lastakse. nina kellegi pereasjadesse ei saa ega tohigi toppida ja see muudab selle aitamise eriti keeruliseks. Tihti ei juletagi ise abi küsida, aga oma kogemusest leian, et abikäsi või kasvõi võimalust kellegagi rääkida ja enda juttu väljaräägituna ise ka kuulata, saadakse sellest paremini aru - nähakse mida olukorras teha tuleb ja saadakse aru, et on inimesi, kes hoolivad ning võimalusel ka aitavad või vähemalt suunavad abini.

Lavastuse tegelased oleks justkui kõik omade elupeatükkidena selle lavaromaani osad. Midagi ei anta kätte prauhti, kõik selgub nende elu pöördkäikude, kohtumiste, väikeste vihjete ja stseenipiltide haaval. Lavastuslikult on lisaks loojutustamisele kasutatud ka kujundlikke võtteid, näiteks üks märgatavamaid oli kivide teke lavaruumi, mis ühtlasi ilmestas nende teket ka inimese hinge. Hämmastavalt dünaamiline lavakasutus ja piltide muutumine Ugala väikse saali blackboxi piiratusesest hoolimata. Seda lavaruumi tegelikult laiendatakse nagu võluväel veelgi tavalisest oma lõpu üllatusliku leidlikkusega ruumikasutuse mõttes. Selles mõttes soovitaksin eelkõige katsuda seda vaadata just nimelt koduteatri laval.

Miks ma küll ikka veel imestan, kuivõrd hea näitleja on Ringo Ramul!? Taaskord nii-nii huvitav ja eriline lahendus temalt. Ja seda kahes rollis! Kuid see paipoisliku oleku miximine kroonikandva despoodiga tabab veel eriliselt hästi psühholoogilist märki, ehk me ei tea kunagi lihtsalt inimesele peale vaadates, mis tema hallide ajurakkude vahel liigub ja kes on ta päriselt oma välise maski taga. Tema lavakeemia Ilo-Ann Saareperaga on siin veel ka sõnulseletamatult ehe. Ilo-Ann ise nii sügavalt oma tegelastele kaastunnet äratav. Kuigi viimaste rollidega võrreldes mõnevõrra isegi tuttavlik. Loodetavasti lavastajad ei hakka noort näitlejannat tüüp-castima, sest just praegu oleks tal vaja väga eriilmelisi rolle. 

Kui lähed vaatama teatrietendust, mis jutustab SELLISEL teemal, siis loomulikult oled juba teatavas meeleseisundis ning valmis vastu võtma ning läbi mõtlema neid valulisi juhtumeid. Sellest hoolimata on šokeeriv teise vaatuse "ilus" algus... olge hoiatatud- see jahmatab korralikult ning pole ehk tõesti nõrganärvilistele! Võib vägagi valusalt meelde tuua situatsioonis olnutele midagi tuttavat. Ja see omakorda on heade lavastajate tunnus, kui osatakse niimoodi vaatajaga manipuleerida! Sellepärast eriti tasub ehk võtta ka "lastele mitte soovitatav" hoiatust tavalisest tõsisemalt. See siin on täiskasvanute tükk läbi ja lõhki. 

Pereema rollis Terje Penniest on saanud kiiresti Ugala raudvara ja käesolev lavastus on taaskord üks tõestus selle põhjusest. Terje rollidest on see tavalisest vähema bravuuriga, isegi Terje enda keskmisestki vähemaks kraabitud ja vast just selline see üks aastaid vägivaldse mehe kõrval elanud naine ongi... laste pärast ehk muretsev, kuid allasurutud... seetõttu oma isegi pisut väärastunud maailmapildiga. Seevastu Ilo-Anni tegelane on värskelt sellisesse suhtesse astunud ja seega veel "päästetav"... justkui veel paika loksumata. Ja ikka liiguvad mõtted sellele, et miks nii lihtsalt naised ikkagi lepivad sellega? Kui on ühised lapsed, sellel võib kahtlemata mõju olla, aga ka üksikud naised? Hirm absoluutse üksinduse ees? Häbi? Aga kelle ees? Vanemate, sõprade-tuttavate, et valik osutus valeks? Hirm, et siis oled "määritud" ja keegi enam ei tahagi sinuga suhelda? Või ikkagi osav partneri manipulatsioon? Suhtes, nagu lõksus hoidmine... Arvatavasti on neid põhjuseid ja erinevate varjunditega põhjuseid vägagi palju, sest iga suhe on ju erinev, iga elu ja iga inimese laiem ümbritsev keskkond oma mõjuteguritega teistest erinev.

Näib nagu Tanel Jonas, pere vanima poja kehastuses on sammumas sirge seljaga oma isa jälgedes. Tema käes on nii mõnedki võtmed, kuidas oma lahutust soovivat naist enda lõa otsas hoida. Ja lähedased on ka nii osavad silma kinni pigistama, sest nad lihtsalt ei soovigi näha seda, mis on ilmselt ilmne. Lihtsam ongi ju võtta siis hoopis vastaspool ja õigustada seda omaltki poolt juurde. Nõnda, aga paraku on ohvri lõksuhambad veelgi tugevamini kinni hammustatud... Tanelit on viimasel ajal vähe kulisside tagant rambivalguses näha ja seda erilisem on jälle meelde tuletada kuivõrd hea lavahääl tal on. Vastiku tüübi rolli kahepalgelisust saab ta duaalselt nii varjata kui näidata mis vaatajale psühholoogiliselt mõjub veel eriliselt vastikustunnet tema suunal tekitavalt. Muide kõigil näitlejatel on siin kanda mitu rolli ja mingis mõttes rõhutab see ka teemade universaalsust. Tegelased võivad lihtsalt sulanduda üheks suureks kogukonnaks - meid kõiki ümbritsevaks massiks, kus selliseid üht või teist poolt esindavad käivad läbisegi tänavatel, poodides, trennisaalides meie ümber... Marika Palm peretütrena ehk ka kõige "mõistuspärasem", kui võib mõistuspäraseks pidada seda, et tulihingeliselt hoiduda millestki, mida ise kunagi nii lähedalt ja valusalt läbi lähedaste kogeda on saanud. Nagu mõndade meelest ainuõige moodus mitte rasestuda on mitte magada vastassugupoolega, nii on ju ka suhtes vägivalda mitte kogeda ainus võimalus üldse suhtesse mitte astuda...

Pealkiri on ka üks kaval antitees. Peaaegu, et situatsioonilises mõttes irooniline... Nimelt kui see vägivallatseja jälle tuleb... madalam kui muru... lilled ja kommikarp... andeks paludes, et ta kunagi enam nii ei tee... siis pole vaja seda uskuda! Tegelikult tähendab see pealkiri, et "Kui Sa tuled, siis ära isegi lilli too, ma nagunii ei usu Su vabandusi!"

Huvitav, kas keegi vägivallatseja ise ka vabatahtlikult sellisel teemal etendust teatrisse läheb vaatama? Arvatavasti mitte. Arvatavasti ei suudaks (ja kas julgekski) mõni ohver oma terroristi teatrisse sellist etendust vaatama vedada? Aga kui läheks, no mingil ime kombel satukski, kas ta saaks üldse arugi, mis pildil valesti on? Oskaks ta paralleele tõmmata? Või elavad sellised inimesed mingis silmaklappidega maailmas? Tunneks ta üldse ebamugavust? Annaks õigustuse vägivallatseja(te)le? 

Hinnang: 4
Minu jaoks vägagi isiklikult tuttav teema. Sissejuhatuse rääkisin teise inimese loo, ent lapsepõlvekodus enda, venna, ema ja kasuisa vahelist näinuna võiksin neid lugusid jutustama jäädagi. Selles mõttes ei ole see perevägivald üldse nii ebatavaline. Kiiri Tamm väikerollis toob sisse imestuse, et tema ei tea selliseid, kuna endal kodus kõik norm. Nii see tihti ongi, et me ei oskagi mõelda ja näha, et need olukorrad eksisteerivad päriselt meie ümber (ja hämmastavalt tihedalt!). Heh, minule näiteks näib, et inimesed enam isegi ei suitseta, sest lihtsalt ei ela, ega tööta selliste inimestega. Samas, toidupoes on harva, kui keegi ees või taga kassast suitsu ei küsiks. See võrdlus ei taotle probleemi vähendamist. Me peamegi ilmselt eelkõige teemat pidevalt esil hoidma just sellepärast, et see ikkagi jõuaks kõigini. Oleks alati ja kõikjal vasta vahtimist. Tekitaks ebamugavust nendes, kelles vaja... Samas ju me ei tea, kas see on hoopis õli tulle valamine? Jääb ju veel muuhulgas ka see küsimus õhku, et kui lapsed sellest juba varakult teadlikud on, siis miks ikkagi nendegi seast kasvab üha uusi nõmedikke? 
Inimeste ajud on tõesti kõige keerulisemad mehhanismid siin maamunal.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Maris Saviku ja Silver Kaljula tehtud fotod):

Kui sa tuled, too mul lilli
Liis Aedmaa ja Laura Kalle

LAVASTUSMEESKOND

Lavastajad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Kunstnik: Maret Tamme
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Osades: Terje Pennie, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Jonas, Ringo Ramul ja Kiiri Tamm

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Elas kord ema, kellel oli neli last. Meie need neli last olemegi. Oma isa lapsed, kes kõik igatsevad oma isa, aga tema kasvatus on jätnud meisse ka jälgi. Suuri poriseid jälgi. Suure kuulsa dirigendi suured porised jäljed. Nii me nüüd astume elus, jätame jälgi, teeme samme, et enda varjust üle astuda. Sest sa võid olla nagu minu vend Orpheus – absoluutse kuulmisega, aga absoluutselt pime. Või nagu mu õde Helena, kes valutab südant kõigi pärast, aga endale ei jagu ühtegi plaastrit. Või nagu  Aleksander, kellel on alati õigus, aga kelle naine ei taha enam temaga koos elada. Mina olen nende kõigi kaja, noorim õde Kaja, kes ei oota elult õieti muud, kui seda, et keegi näitaks, mis see tõeline armastus õigupoolest on. Et mina teaks ka oma samme seada. Et mul oleks, kelle järgi oma samme seada. Nii, nagu minu ema seda tegi. 

Lavastus „Kui sa tuled, too mul lilli“ tõukub intervjuudest lähisuhtevägivalla ohvritega ning selles valdkonnas töötavate spetsialistide ja vabatahtlikega.

Lavastuses kasutatakse mittenormatiivset leksikat ja suitsetatakse e-sigaretti.
Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele.

Kommentaare ei ole: