Neljapäev, 12. august 2021

Valge põder / White elk - Fine5 Tantsuteater


"Valge põder" on looduses midagi väga haruldast. Eesti numbrit ei tea, aga näiteks terves Rootsis arvatakse neid olevat 100 isendit. See on selline albiino mutatsioon. Paraku on kogu loomastik nii saastamise kui jahipidamise kui ka mitmetel muudel põhjustel liigirikkuse mõttes kahanemas. Välismaal elades sai eriti tihedalt kuulda uudistest, kuidas ühe või teise liigi kadumine meie ökosüsteemist on kurb tõsiasi, Eestis millegipärast sellele teemale pööratakse tähelepanu vaid siis kui tegemist on mõne väga tuntud liigiga, kui isegi siis...

Kuid sõiduautode arv meie tänavatel kasvab. Iga aasta taktiga 5% aastas... ja näiteks 2015. aastast 2020nda aastani kasvas Tallinnas registreeritud sõiduautode arv 52%! See saaste ei lähe kusagile mujale kui meie atmosfääri - meie ja loomade kopsudesse. Puud-põõsad imevad sellest nii palju kui suudavad endasse, aga ka neid me raiume rahaks... Ei, ma ei hakka siin epistlit lugema, kuidas ilmastik seeläbi segi läheb, suved ja talved on kas liiga kuumad või liiga külmad või on hoopis balansist väljas. Selge tõsiasi on see, et tasapisi, pea märkamatult toimub kliima soojenemine (hämmastav, et meie seas on ka neid, kes fakte eiravad ja konkreetsetele numbritele vastu vaidlevad!) ja sellele me siit maakeralt omalt poolt aitame kogu hingest ise kaasa! Kurb. Ja kui juba "ilmad" on segased, siis mis loomadest rääkida... Üha tihedamalt saame kuulda lugusid, kuidas mõni vaene segaduses metsloom on jälle kusagil linna "ära eksinud". Samaga on taimeliigid ohu all... Millal Sa viimati siin koduses Eestis said Aamissepa herneseemet poest osta, et seda "vana ja head" - kõrget ja suurte kaunadega sorti mulda panna? Tuleb välja, et mõni aasta tagasi olid sellised ujutused, et seemnesaak sai suures osas hukka... No loodame, et midagi on veel võimalik taastada. Kuid ma ei hakka üldse laskumagi vihmametsade taimestiku hävinemise teemadesse...

Fine5 Tantsuteater on võtnud looduse temaatika oma uuslavastuse aluseks. Kes ja kuidas seda tõlgendab on muidugi iga vaataja isiklike seoste tulemus - tegemist pole ju sõnalavastusega ning tantsu"keel" on samapalju tantsijate kehades kui see on vaatajate-tõlgitsejate peades. Kuid teemana ülioluline ja aktuaalne! Eks kõikides kunstivormides kajastub ikka ju vahel ka see, millest inimkonna king pigistab ning Fine5 teeb omal väiksel moel tänuväärset tööd inimeste-vaatajate ajukihtide vahele just praegusel hetkel õigeid mõtteseemneid istutades. On ju juba neid, kes ütlevad, et on liiga hilja, et planeeti päästa, aga ka realiste, sest iga tegu, mida me teeme looduse hoidmiseks pikendab planeedil elamise võimalikkust. 5 tantsijat: 3 naist - Olga Privis, Tiina Ollesk ja Aljona Kurõljova ning 2 meest - Richard Beljohin ja Simo Kruusement kehastavad nii 5 erinevat looma-lindu, olid ka hetketi näiteks põdra-/kitsekari galopeerimas, siis jälle tõmbas keegi püssi vinna ning sihtis... Kõik tantsijad nii mõnusalt pingestatud iseenda liikumises, aga ka koosloodud "piltide" fenomenaalse ansamblitunnetusega. Fine5 ise on andnud ka sellele Renee Nõmmiku lavastusele omad tõlgendushoovad kavalehel, aga soovitan pigem luua omaenda lahtimõtestatus. Mina näiteks kogesin sellest ettekirjutatust siiski midagi nihkes olevat, midagi konkreetsemat ja enda tõlgendus meeldis ka pakutust palju rohkem. Eriti selles huvitavas ja avaras mänguruumis, ehk KUMU sisehoovis ei tahtnud kohe üldse ühendada nähtut "inimese sisemise segadusena" - see "lavaltoimuv" oli palju olulisem, palju suurem, palju avaram ja võimsam - ühiskond/inimesed ja loodus eraldi ning muidugi nende paratamatu kokkupõrge! 

Panoraamses vaates segunevad nii hall betoon kui ka rohelised puud-põõsad. "Linnadžungel" ja "Betoonmets" - samuti head võtmed! Kuna KUMU on etenduste ajal avatud, siis liituvad sellesse "pilti" ka saabuvad/lahkuvad muuseumikülastajad, kes omal värvikal ja realistliku maailma ning kunsti sümbioosina mängivad isegi tervikule kaasa! Tantsijad eristuvad selles massiivses kivi ja looduse kahevärvilisuses (kolme, kui taevasina ka juurde arvata) kui mustad täpid. Inimenegi, küll peab end looduse krooniks, kuigi kogu selle "suure" sees oleme ju kaduvväiksed, sipelgastki pisemad. Sealjuures neoonkollased tennispallid kui reostus, millega inimtegevus loodusesse kõikvõimalikku jama nii kangesti loopida püüab, lõikab ka siinsesse naturalistlikusse harmooniasse kui vahe tera oma mürgise värviga. 

Ausalt üles tunnistades, päris alguses väga lihtsalt "sisse" ei saanudki. See võis tuleneda ka KUMU sisehoovis tekkivast "suure pildi" õhkuahmimapanevast võimsusest ning pingutusest poolvägisi iga väiksematki hetke-liigutust-steeni mõtestada. Alles siis kui lasin meeled vabaks, tekkis ka ühendus toimuvaga. Saatjaks selles lavastuses kohe eriliselt põnev Erich Weissi, Hans Gunter Locki ja Gerhard Locki heliriba, mis sidus endas ettevalmistatud lõike - tantsijate küljes olevatest mikrofonidest lisanduva heliga. Ja kohati voolas klappidest kõrvadesse ainult üks või teine. "Silent disco" stiilis olime me vaatajad igal hetkel oma meeltega nii hõivatud ja loos sees terve see 55 minutit, ehk tunne oli võrreldav metsas jalutamisega, mil iga hetkega ahmid endasse nii seda mida näed kui ka seda mida kuuled.

Tantsus on nii loomade jäljendamist, positsioonide võttu, tõlgendusi pakkuvaid liikumistegevusi, aga kõik läbisegi rikastatud ka puhaste tantsuliigutustega (pöörded, tõsted, sünkroon) ja seda nii partneriga, rühmas kui ka üksi tegutsedes. Maskide ja maskideta. Eriti meeldis üks stseen, kus mehed kahekesi, justkui hõbesõrgadena kapju maha lõid ning heli, mis kaasnes, oli nagu kivi oleks sellest lõhenenud! Ka üks teine, just meeste tantsitud lõik, kus mõlemal olid mõlemad jalad erinevatel trepiastmetel, tekitas tunde, nagu tegevustik toimuks kusagil mäe veerel. Ja see lõpp... Loodus on ammendamatu inspiratsiooniallikas, ent kui me seda ei hoia, siis... 

Koreograafideks on terve trupp. Ning tantsuteater suveteatrina vabas õhus on kuidagi nii eriline, aga samas ka loomulik. Siin ju "loome" ühtib "loodusega" ja veel selline helidega integreeritus - nii mitmetahuliselt õige ja eriline. Minu jaoks kõik kokku töötas ja lõppude lõpuks mõjus igas oma stseenis ning tervikteekonnana veel eriti.

Tantsuteater ON teater mõtlevale inimesele!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt, vähemalt mõne autor on Juri Seredenko, kõigil fotodel polnud viidet juures):

WHITE ELK/VALGE PÕDER – KOHASPETSIIFILINE VAATEMÄNG MÄRKAJALE.

White elk ehk valge põder on müstiline albiino isend, kes elab Põhjamaa metsades, ent keda võib kohata haruharva. Fine5 Tantsuteatri lavastuses tähistab valge põder metafoorse sümbolina urbaniseerunud inimese ja tema sisemise looduse/looma konfliktset platood (ala??), mis avaldub üheaegselt humanistliku ja animistliku poole segaduses, põgenemiskatsetes ning tasakaalu otsingutes. Lavastus ja selle live-elektrooniline helimaastik on spetsiaalselt loodud KUMU kunstimuuseumi sisehoovi keskkonda. Kui tantsijate tegevus on silmaga jälgitav, siis helimaastik on kuuldav vaid kõrvaklappides läbi SilentDisco helisüsteemi (kõrvaklapid saadaval kohapeal). KUMU sisehoovis toimuv tegevus on tõlgendatav vaataja meelte ja südamega, viidates inimese ning looduskeskkonna habrastele suhetele tänapäeval.

Lavastaja: Renee Nõmmik

Koreograafid ja tantsijad: koreograafia on loodud koostöös tantsijatega Tiina Ollesk, Olga Privis, Anita Kurõljova, Simo Kruusement ja Richard Beljohin.

Helikunstnikud: helimaastik sünnib koostöös Belgia-Hispaania elektroonilise muusika helikunstniku Erich Weissi, Saksa-Eesti helikunstnike Hans Gunter Lockiga ja Gerhard Lockiga läbi KUMU keskkonnast leiduvate interaktiivsete helide ja live-elektrooniliste lahenduste kohapeal. 

Kunstnik: Kalle Aasamäe

Plakat: Virko Veskoja

Koostööpartner: KUMU kunstimuuseum

Toetaja: Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium

Etendused: N.15.07, 17.07, 12.08 2021

Koht: KUMU kunstimuuseumi sisehoov

Piletid: Fienta

* Seoses etenduse toimumisega õues palume riietuda vastavalt ilmastiku oludele. Vihma korral võib etenduse algus hilineda. Tugeva vihmaperioodi korral muutub etenduse kuupäev. Etenduse kestvus 60 minutit.

----

Renee Nõmmik on Fine5 Tantsuteatri koreograaf ja TLÜ tantsukunsti õppejõud, keda huvitab dialoogi loomine ruumi ja keha vahel. Tiina Ollesk, Simo Kruusement, Olga Privis on Fine5 Tantsuteatri kauaaegsed tantsijad, kes uurivad liikumistekste kui kommunikatsiooni koreograafias. Richard Beljohin ja Anita Kurõljova on uue põlvkonna otsingulised tantsijad, kes testivad piire teatraalse vormimängu ja lakoonilise kehalisuse vahel.  

Gerhard Lock on muusikateadlane ja helilooja, keda huvitab pingedisain, heliruum ja tehnoloogia ning erinevate meediumite interdistsiplinaarsus. Ta on Tallinna Ülikooli BFM-i muusikateaduse ja multimeedia õppejõud.  Hans Gunter Lock on elektronmuusika helilooja ja muusikateadlane, keda huvitavad eksperimentaalsete kunstide süntees ja mikrotonaalsed helisüsteemid. Ta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektronmuusika stuudio õppejõud ja EKA Uusmeedia stuudio juhataja. Disainer Kalle Aasamäe on loonud autorikollektsioone nii Eestis kui ka välismaal, osalenud teatri- ja filmiprojektides ning õpetab moekunsti Eesti Kunstiakadeemias. 

Kommentaare ei ole: