esmaspäev, 26. oktoober 2020

Mitte midagi - Vanemuine


Noorteteater on üks keeruline žanr. Ühest küljest ülioluline, sest noorteni jõuda ja nende mõtteid liigutada-mõjutada pole lihtne. Igasugune võlts ja hoidku selle eest, et "noortekana" seda pakkuda proovimine, võib tekitada koheselt teatava filtri nende jaoks - selge, meile tahetakse midagi pähe määrida, mingit mõttemalli või täiskasvanute arvatavat jura, millest "noortele" võiks/peaks kasu olema. Vähemalt nii olen ma enda laste pealt märganud. Alles siis kui ka isa või ema on tõeliselt huvitatud mõnest "noortekast" ületame selle silla, et see või teine just neile mõeldud asi võiks ka "olla okei". Näiteks juhtus see (toona veel) NUKU nime kandnud "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" ning irooniliselt meeldis see minule isegi rohkem kui lapsele, sest ta päris lõpuni vist ei uskunudki, et me mitte tema pärast otseselt ja ainult seda vaatama ei läinudki...

Vanemuises tuli lavale taanlanna Janne Telleri noorteromaani "Mitte midagi" - lavastaja Johan Elm'i enda dramatiseering. Ei vaadanudki seda sedapuhku lapsega, kuigi plaan oli, et kui see on selline asi, mida lapsed vaatama saata, siis seda ka hiljem teeme...

Kui kohe välja prahmatada oma arvamus, siis see oli üks vastik vaatamine. Teab ju küll kui rumalad ja julmad võivad lapsed olla, aga ikka mõjus ärritavalt. Mõjus ka tõestisündinud loona, ent pidavat siiski olema väljamõeldis. Võiks ju arvata ja öelda, et see on üks oluline lugu, sest noortele seda näidates tekib lootus, et nad selliste rumalate mängudega kunagi kaasa ei lähe. Võib arvata, et kui mõni vastav ohumärk päris elu - päris olukordades punaseks hakkab tõmbuma, siis oskab ka noor inimene seda eelnevalt Telleri lugu näinuna ja endast läbi lasknuna, hoiduda kaasa minemast... kuigi kas siis liialt pessimistliku või skeptilisena (ning ise ka noor olnuna) tundus see pisut liiga puust ja punaseks lugu ja kambavaimu tugevus on tegelikes olukordades tõesti nii tugev, nagu ka selles loos ja seega sõprade magnetilikule kaasatõmbejõule vastu panna on praktiliselt võimatu. Teisalt on see kindlasti vanemate (ka õpetajate) silmade avamise seisukohalt oluline, siis oskame meie neid asju märgata ja mõelda veel ühe nurga alt, mis last võiks painata kui ta vastavalt käitub. 

Lugu ise on üles ehitatud mõnes mõttes sarnaselt, võrreldes selliste populaarsete noorteromaanisarjadega, nagu näiteks Näljamängud, Labürindijooksja, Lahkulööja... ainult, et siin on kõik realistlik, meie maailmas ja vägagi tänapäevane lugu (mitte tulevikus, kusagil imelikus kohas). Võrreldav on see selles mõttes, et siingi toimub üks mäng, mida noored mängivad. Justkui "ellujäämismäng". Tuleb öelda, et lisaks väga nõme mäng, kus kari 14-aastaseid noori hakkavad ühel päeval kooli mitteilmuvale, nihilistist klassikaaslasele tõestama, ohverdades endale olulisi asju ja esemeid "saekaatrile", et asjadel on tähendus. (Toon siinkohal "nihilisti" tähenduse Wikipedia-seletustest kombineeritult igaks juhuks ära neile, kes selle sõna mõttega varem pole kokku puutunud: nihilism on teooria, mis kuulutab mitte millessegi uskumist. Eitab ka teadmisi, eksistentsi ja seda, et elul on mõte. Väites, et inimlikud väärtused on alusetud - elu on mõttetu, teadmine on võimatu.) Jälgime kui kaugele nad on valmis minema, mida olulist loovutama? Panused muudkui kasvavad ja vaadates tead ja isegi ootad, millal nad teineteise kallale lähevad.

Minu jaoks tõstatusid mingid küsimärgid, mis ei andnudki kuni lõpuni rahu. Esiteks, miks nad üldse neid asju sinna kokku tassisid? Mis selle mõte oli? Nad ju sellega oleks tõestanud iseendale (ja teistele), et asjadel tõesti väärtust pole... Kuidas nad sellega oma sõbrale/klassikaaslasele midagi tõestada oleks võinud... otse vastupidi - annaksid nagu õigustust juurde hoopis. Ma ei viinud lõpuni seda vastuolu kokku (mis oleks ju olnud oluline!) ja sellepärast ei saa aru ka kogu loo mõttekusest, mis minu jaoks näis absurd. Muidugi alati võib ju seda seletada nii, et need on lapsed ja nad ise ka ei saa aru, mis teevad, ehk lähevadki lihtsalt kambavaimuga kaasa... aga see oleks lame ja liialt lihtne ning juba korduvalt varem kõikvõimalikes vormides näidatud-tehtud. 

Teiseks jäi mind häirima teatav energia puudumine mängust. Tegemist äsja Tallinna lavakooli lõpetanud noorte näitlejatega, aga õhust puudus elektrisurin ja paljuski ka mängusära silmist. Ma ei mõtlegi siin rõõmusärts, see polegi selline lugu, pigem mängunälg, olukorra tõsidusest pakatumine läbi kõikide kehapooride. Vast ainult Oskar Seemanist seda õhkus - tema tegelasega tahaks vist ainsana sellest kambast päriselt ka sõber olla. Ka Ken Rüütel oma energilisema liikumisega kogu lavaulatuses hoidis teatavat energiataset, aga tema puhul oli tegelane natuke üheplaaniline. Ainuke, kes karakteri suutis nende, võrdlemisi väheste kätteantud vahenditega luua, oli Lena Barbara Luhse, kelle emotsioonideskaalat ja sellel liikumist oli huvitav jälgida läbi etenduse. Ja seda nii suhtluses poiste kui ka sõbrannaga, ehk ainsa teise tüdrukuga. Kõige raskem oli laval uskuda Jaanus Tepomeest. Saan aru, et tegijad rõhutavad, nagu tegemist oleks tagasivaatega ja sestap ei peagi neid laval 14-aastastena võtma. Ometi kogu ülejäänud trupist võib silmividutades ette kujutada, et nad on need rumalad noored, aga Jaanusest mitte. Seejuures oleks saanud lihtsa habe ja vuntside ajamisega muuta enda truppikuuluvamaks - teistega samalaadsemaks. Ei saa mõnikord just sellistes olukordades aru näitlejate isekusest või lõpuni mitte kaasaminekust ja eelkõige kunstniku viitamatajätmisest. Ühesõnaga ei suutnudki seda tegelast alla neelata ja eejuures just mänguliselt Jaanus teeb huvitava nõksuga oma tegelase, ehk see võiks olla siin ka väga hea... Maarja Johanna Mägi on liikumas liialt ühes suunas, kasutades vinguvat intonatsiooni- ja hääletooni, mida on saanud ka juba mõnes eelmises rollis näha/kuulda (näiteks "Laul õnnest"), siin oleks vaja lavastaja(te)l vaadata noore näitleja eelmisi töid ning aidata teda tema teekonnal, hoides teda teatavasse kasti langemast. Kõige madalama energiaga oli Kaarel Pogga, aga lihtne on seekordsest mööda vaadata, kuna ta tundub laval peaaegu alati muidu väga huvitavana. Millegagi ta suutis ära võluda Väikses printsis ning siis välgutas ta seda erilist läbitunnetatust keerulises karakteris ka nii "Godot'd oodates" kui ka õige pisut "Tuulte pöörises"... "Päikese lastes" ootasin, aga ei tulnud, aga oma uute rollide järele on ta pannud janunema. Siin tuleb arvestada ka seda, et minu hinnang on esitatud ainult esietenduse nägemise kohta, ehk sellel korral alles päris mängimine sai alguse ning vaatamas oli nii ülikoolide rektoreid, teatrijuhte, linnajuhte kui ka palju muud olulist rahvast publiku seas ja kuigi ma ei tunne noorte näitlejate hingeelu, võib see siiski tekitada ühe korraliku esikakrambi ning sellest ka teatava mänguvabaduse halvamise. Tegemist vägagi tugevalt ansamblimängule toetuva lavastusega ja seega on iga lüli ülioluline ning mõjutamas tervikut tugevamalt kui muidu. 

Lavakunstiliselt oli jällegi väga eriline ja huvitav lahendus kunstnik Eugen Tambergilt. Kogu klappidega klassitoolistik ja must esteetika, millele on kavalehel olemas ka inspiratsiooni lahtiseletus. Esimese hooga imestasingi, et miks Taani lipp musta värvi on, sest sinnamaani polnud veel kogu mõtet seostanud, aga siis hakkas see mõttelõng sealt omasoodu hargnema. Kirill Havanski on üks meie huvitavamaid muusikalisi kujundajaid. Tundus, et siin oli ka tema omaloomingut (mitte lihtsalt "muusikaline kujundaja", nagu kavaleht väidab, vaid ka "helilooja"... aga võin muidugi ka eksida). Madis Fuchsilt atmosfääriga sobituv tumedamates toonides valguskujundus, mis sobib üldise esteetikaga ning üks imeilus, pea maagiline hetk, oma "päikeloojangukarva kiirtega" ja seegi läheb "tooni".

Ent kuna kokkuvõttes oligi kõik sellele ühele "mängule" üles ehitatud, siis minu jõudis juba ammu enne lõppu ära tüüdata. Kuid NB! mina ei ole ka sihtrühm! Seega minu arvamus siinkohal ei loe. Saalist väljudes oli mu ümber mitmeid noori, kes omavahel vesteldes andsid mõista, et see nende jaoks igati huvitav tundus ja seda teatrielamust ka minust tunduvalt kõrgemalt hindasid!

Jah, segased tunded on. Ma läksin vast liiga detaili ja sellest võib jääda tarbetult ülekriitiline tunne. Tegelikult ju tublid noored teatritegijad, kes jutustavad väärt asja noorematele. Ilmselt ei oska seekord ma ise ka täpsemalt näpuga näidata sellele, mis siis ikkagi häiris? Etteaimatavus? Suhestumatus? Liiga pikk mäng? Vales järjekorras, ehk kõik ei läinud kogu aeg hullemaks ja see andis tüdimusele tiibu juurde? Ikkagi see arusaamatus, miks üldse need noored seda mängu mängisid? Igatahes jäi saalist väljudes selge rahulolematuse tunne. Natuke on asjadele järelemõtlemine ja maharahunemine aidanud siluda neid teravamaid nurki, tugevamalt esile on tõusnud väärtused, mida lavastus ühiskonnale pakub, aga peale jäid ikkagi segased tundmused. Ja ometi "ärritada" ju selle looga tahetaksegi...

Hinnang: 3+
Ei saa ka mina eitada selliste lugude jutustamise olulisust. Mu kriitika tuleneb väga isiklikust lähtekohast seekord, ehk tunnen kuidas see ei projitseeri laiemalt publiku võastuvõttu. Sellepärast hoidun ka "meie" sõnast viidates endale ja ülejäänud publikule. Kuna see lavakalend on läbi mitmete mängude nüüdseks juba võrdlemisi tuttav, siis kogu mu kriitika oli vähemalt mõeldud konstruktiivsena, kui siit nüüd oligi üldsegi midagi võimalik lahti hammustada. Ootan ja tahan parimat. See pole ka see, et "mis sa siis ronid noortetükki vaatama, kui ei suuda sellelt tasandilt seda võrrelda/hinnata"... tihti käin isegi veelgi noorematele mõeldud lasteetendusi vaatamas ning suhestun vägagi ladusalt, saades tugevaid elamusi ka lasteteatrist. Olen seda ka varem öelnud, et Johan Elm on "minu lavastaja", tema lavastuste tundlik (tunnetel mängiv) sisekliima ei jäta kunagi külmaks. Huvitavad detailid (siin näiteks kivide loopimine) aitavad tõsta loo jutustamise palju kõrgemale tasemele lihtsast loojutustamisest. Varasemalt väga tugevate näitlejate, nagu Andrus Vaarik, Taavi Teplenkov, Andres Mähar, Indrek Sammul jne tööd teinuna võib olla on tekkinud liigne näitlejate usaldamine, aga see on koht kus tuleb ehk kõvemini mõnikord jalg vastu maad lüüa ja näitejuhtimisega sekkuda... see on vaid mu aimatav selle lavastuse tunnetus. Võin ka sellega vabalt eksida, sest polnud ju juures, ega ka näinud tööprotsessi. Kuigi jäi mulje, et just sellest otsast oleks saanud seda teravamaks näpistada. Teisalt, kas selle looga olekski üldse võinud minusugusele "vanurile" kuidagi huvitavalt tervikuna mõjuda... kahtlen. Usun, et jäävad ka sedapuhku oma lapsed siiski teatrisse saatmata... kui just mõni tubli õpetaja mu 14-aastast terve klassiga ei vii. See on selline lugu ja lavastus küll, millest hiljem koolis vestlustes arendada õpilaste mõtlemis- ja mõtestamisvõimekust ning tekitada seda vajalikku kaitsekihti lollustega mitte-kaasaminekuks.
 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leisi tehtud fotod):

Mitte midagi
DRAAMA
SADAMATEATRIS
KESTUS: 01:45

Väikeses Taani linnas algab uus kooliaasta. Esimesel koolipäeval teatab üks poistest, et mitte millelgi pole tähtsust ega mõtet, ronib ploomipuu otsa ega tule sealt enam alla, terroriseerides klassikaaslasi oma uue maailmavaatega. Neil ei jää muud üle, kui tõestada talle, et on asju, mis on tähtsad. Et elul on siiski tähendus.

Taani kaasaegse kirjaniku Janne Telleri paljudesse keeltesse tõlgitud noorteromaan räägib kasvuvaludest, indentiteedist ja väärtuste lahkamisest. Kirest hoida kinni rõõmudest ja sõprusest ning vihast selle vastu, kes neid keelab. See on jaht tähendusele, unustades, et jaht lõppeb üldjuhul jahitava surmaga. Kui ma annan endast kõik, siis kas see ongi kõik? Või pole see mitte midagi?

„Me oleksime pidanud ära lõpetama, enne kui see nii kaugele läks. Sest järgmisel hetkel oli millegipärast liiga hilja. Hetk, hetkem, kõige hetkem. Sedasama ütlesime me õpetajatele, vanematele, politseile ja kõigile, kes muudkui küsisid – miks? Ja kuigi me vandusime üksteisele, et me ei muutu kunagi sellisteks, nagu nemad, läks ikkagi nii. Me polnud veel isegi viisteist.”

Soovitatav 14. eluaastast

Esietendus 3. oktoobril 2020 Sadamateatris

Peale „Mitte midagi” etendusi toimuvad avatud vestlusringid, kus lavastuse temaatikat süvitsi valdavate ekspertide abil on võimalik ühiselt nähtu üle arutleda, avaldada arvamust ning püüda leida vastuseid tekkinud küsimustele. Sel aastal toimuvad vestlusringid pärast 5. ja 12. novembri etendusi.

AUTOR JANNE TELLER
DRAMATISEERIJA, TÕLKIJA JA LAVASTAJA JOHAN ELM
KUNSTNIK EUGEN TAMBERG
MUUSIKALINE KUJUNDAJA KIRILL HAVANSKI PAIDE TEATER
VALGUSKUNSTNIK MADIS FUCHS
OSADES LENA BARBARA LUHSE, MAARJA JOHANNA MÄGI, JAANUS TEPOMEES, OSKAR SEEMAN, KEN RÜÜTEL, KAAREL POGGA

reede, 23. oktoober 2020

Mängu ilu - Tartu Uus Teater

Kell on teatriaeg ja rahvas voorib Lõuna-Eesti pealinna, imekauni emajõe kaldalt vaid kiviviske kaugusel asuva, Tartu Uue Teatri teise korruse värskelt valgeks võõbatud võimlasse, et olla tunnistajaks "ultramoodsa multivõistluse" matšile. Võistlejad saabuvad areenile. Esimene ala - väitlus. Väitlus rahvastepalli ohtlikkusest. Mõlemal teatrisportlasel on seljas valged härrasmehe- ja naiselikud pintsakud, mis viitaks näiteks moodsa viievõistluse ratsutamisele ja valged lühikesed püksid lubavad eeldada pallimänge. Ka sokid ja spordijalanõud on valged, värvitu stiilipuhtus, nagu näiteks tennisistidel. Tegemist sedapuhku veel tõesti nii uue alaga, mida keegi varem pole näinud, seega ka ei tea veel, millised alad "Mängu ilu"s mängimisele tulevad...

Üsna kohe tegelikult saab ka jahmuda! Nimelt siin mitte lihtsalt ainult ei mängita "Mängu ilu", vaid see on mängu ilu. Täpsemalt - partnermängu ilu. Nii vinged, näljased, uued, noored teatritegijad teevad no lihtsalt ülimalt suurt rõõmu! Trupi tuumikuks 3 viimase Tallinna lavakooli lõpetanud lennu tibupoega, kellest 2 ka põhikohaga just siia teatrisse maandunud - lavastaja Andreas Aadel, kes lavastajana näitas juba diplomitööga VATis oma kammerliku vormi huvitavaks ja atmosfäärlikukstegemise muskleid (kuigi toona materjalina see Pinter lihtsalt polnud "minu teater", aga lavastus ise ja mäng töötas hästi). Ja nüüd veel "oma asjaga" tõstab lati veelgi kõvasti kõrgemale. "Mängijateks" kursakaaslased Elise Metsanurk (ka koos Andreasega nüüd Tartu Uues paiksem) ja Jan Erik Ehrenberg, aga neist mõne hetke pärast täpsemalt. Lisaks selle väga hea, stiilse, valge ja steriilse koolivõimlaliku stsenograafia autor Kristjan Suits. Kunstnikuhärra on viimasel ajal (ilmselt ka mõistetavalt, sest käimas on suurem tema koduteatri, ehk Linnateatri kolimine Salmesse) justkui kaotanud oma mojo - just temalt oodatava stiilipuhtuse (Nukumaja 2) või siis just fantaasiarikkuse (Paunvere poiste igavene kevade) või ka imelise ja huvitavate leidudega realismi tabavuse (Julm mõrvar Hasse Karlsson), millistena oleme saanud viimastel aastatel, nagu komeedina eesti teatrimaastiku üheks vaieldamatuks tippkunstnikuks tõusnud mehelt oodata ja nautida. Siin on see mojo tagasi! Minu arvates tema selle aasta siiani parim (stiilipuhtuse kategooria) töö (lisapunktid veel punaste lintide eest muidu täiesti valges ruumis). 

See esimene ala, ehk väitlus, läheb päris viisakalt ja reeglite ning väitluskommete kohaselt liikvele. Üks oma poolt-, teine vastuargumentidega. Kruvivad raisad, krutivad, selline kähmlus läheb lõpuks sõnadega lahti, et kui nad poleks oma kõnepultide taga ning võitlus poleks verbaalne, vaid füüsiline, siis kujutaks ette, kuidas nad teineteiselt juukseid peast kitkuks ja virutaks millega vähegi võimalik. Just kui olin võtmas positsiooni ühe poolt olemiseks, tuleb teine välja allpoolvööd löögiga - isikliku looga, mis ei lase otsustada kahtepidi - tal on eluline näide... kuigi hinge jääb ikka kripeldama, kas see oli võidu nimel väljamõeldis või tõesti päris juhtum, ehk ausmeestemäng... Sest kas "ausus" on tähtis, kui silme ees on "võit"?!

Väitlusest minnakse kohe sujuvalt edasi ka füüsilisemate alade juurde ning tervikuna tekibki kokku kollaaž vastu vahtimist tükikestega, mis näitavad inimlikku, ent samas ka ebatervet konkurentsijanu. Kõik on vaja keerata "võistluseks" ja tegelikult isegi kui ei keera, siis võib miski hoomamatu klikk ajusagarate vahel ise muuta täiesti mõttetu tegevuse kas võidu peale minekuks või vähemalt "teisele ärategemiseks". Sellised naljakad loomad me inimesed oleme! Ja nagu tegijad siin ühe väga konkreetse vihjega rõhutada näisid tahtvat - "loomastume" selles võistlusjanus. Kõigis nendest "lõikudes", millest lavastus on üles ehitatud, saab teha omi seoseid veel mitmel tasandil, nii lavastusterviku sõnumite kui ka igaühe enda eluga, ent ka loomulikult spordiga seoses. See sama "loomastumise vihje lõik" näiteks töötas ka märkamaks kõrvaltvaatajana, milline efekt on spordikommentaatori tööl. "Sporditeater" kui žanr on kahjuks nii harvakasutatav, kuigi ju huvitav ning põnev ja elamustpakkuv juba tänu oma olemusele! Sport ju tõmbab kaasa - kaasa elama ja pöidlaid hoidma ning "mängu jälgima". Sporditeatrit on muidugi ka mitmesugust, nii otseselt spordiga seotut, nagu see Uue Teatri lavalugu, aga ka lavastuskontseptuaalselt - meenub näiteks mõne aasta tagune Tiit Palu lavastus Rocca Al Mare vabaõhumuuseumis Mats Traadi "Tants aurukatla ümber", kus näitlejad olid pandud jooksma ringiratast kogu etenduse aja ümber ja publiku vahelt ja mida rohkem nad väsisid, seda rohkem nad hakkasid rääkides puhisema, tõesti nagu "aurukatel", mille ümber "tants" käis. 

Olen üpris veendunud, et "Mängu ilu" on nauding igaühele, kes trenni teeb ja spordiga tegeleb või on tegelenud. Ka minu teatrikaaslane, kes veel mõni aasta tagasi (kui tihedamalt trenni tegi) oli eesti naismaratoonarite TOP20s - tõstatab neid etenduses nähtud/kuuldud teemasid ja tekkinud mõtteid ja ikka ka veel seda lauldes "sulgpallimängu" vestlustes üha uuesti ja uuesti. Ka veel nüüd - nädal pärast etenduse nägemist! Kuid ma usun, et ka spordikaugetele on see mõnusaks parastamisevõimaluseks - näete sportlased, milliseks te muutute oma võidujanus! Jah, muutume, see on spordi osa. Ilma vere, higi ja pisarate, ehk trenni ja võistlusteta paremaks lihtsalt õhust ja armastusest spordi vastu ju ei muutu... Ja kui trenni teed, siis tahad ju ka ennast proovile panna. Isegi kui mitte teistega võrdluses, siis iseendaga. Ja inimpsüühika on üks seletamatult keeruline masinavärk, ehk võistlusolukorras pulss tõuseb, kasvab fookus- ja kontsentreerumisvõime. Mõnikord isegi üleinimlikult - nii sünnivadki uued maailmarekordid ja purustatakse aastaid inimvõimete piiriks olnud tulemused. Paraneb varustus, paranevad treeningstrateegiad, muutub inimese füüsiline võimekus läbi toitumisteadmiste paranemise jne.  

Ma pole tuvastanud, kes selle teksti autoriks on, kas trupp või näitleja rollile lisaks ka dramaturgina ülesastuv Elise Metsanurk. Põhijoon, ehk mõte ja kontseptsioon pärineb lavastajalt, aga siin on ka tekst mõnusalt mahlane ja kohati kohe väga tasemel. Võistluste võitluste käigus on tekst lausa nii ehe, nagu see sünniks just selline just selliselt just selles kohas, kuidas parajasti vaja, loomusest ja loomulikkusest(loe: loomalikkusest), aga sellised tabavad pärlid nagu "keegi ei viitsi trenni vaadata ja sellele kaasa elada" on täiesti kirjandusliku tasemega!  

Ka muusikat ja laulu on integreeritud ja kui "Mäng on väikese inimese töö" on juba varasemest Iff laulduna tuttav, siis "Rahvastepalli-laul" (mida muide lauldi turnimisredelitel akrobaatikat tehes!) oleks nagu olnud originaal (siinkirjutaja pole seda varem kuulnud). Igatahes nagu ka kõik muu, on ka muusikavalik stiilne ja sobiv, nagu rusikas silmaauku või miks ka mitte näiteks golfipall oma auku...

Ja ega üle ega ümber ei saa ka sellest juba mainitud "partnermängu ilust". Elise jätab muidu sellise väga rafineeritud ja ontliku tütarlapse mulje, kellel ilmselt koolis on olnud alati kõik viied ja ei imestaks kui ta ka lavakooli poleks lõpetanud cum laude. Aga siin ta nagu täiega murraks ennast (mõnuga) - avades, painutades barjääre, neist üleronides, neile näkku karjudes ja jalaga andes! Selline vabastumine võiks tekkida heal juhul pärast õige mitmendat mängukorda (heh, pärast mitmendat mänguaastat ja kümneid rolle!), aga tundub, et muidu lavastajaks õppinud Elise pole puudunud ka näitlemisega seotud tundidest. Jan Erik on üldse üks minu selle lennu lemmikuid, selles mõttes oli vast Elise isegi suurem üllatus ja avastus. Aga no Jan Eriku süvenemine, sisseminek, kohalolu igas hetkes on klass omaette (see on tase, kus minule meeldib tuua ära lause "sellelt mehelt, me saame näha veel suuri tegusid eesti lavadel!") ja tulemuseks tõesti nagu loomaliku jõuga rollisaavutus/-sooritus on märk küpsusest, professionaalsusest. Braavo! Ja usaldus teineteise vastu, seda peab sellise loo mängus olema. Siin on päris mitmeid riskikohti ning kuna näitlejad lähevad enda ja teineteise mänguga 101% kaasa, siis ju ka (teatri)spordis on vigastused kerged tekkima. (Vahemärkusena lisan, et ise läksin järgmisel päeval paljuski veel etenduse mõju all ja sellest inspireerituna 10km hooaja rekordit jooksma, pingutasin üle ja tõmbasin reie tagumise lihase spurdiga ära, nüüd ei saa mõnda aega jälle joosta...) Laval on nii mitmeidki ohtlikke kohti - kõik need sulg- ja rahvastepallid, turnimised, pimesikud ja kitsehüpped, isegi iluvõimlemine muutub kahtlaselt ohtlikuks! :) Teisalt ka see täpsus, sest kõik on sekundipeale filigraanselt paigas... Eriti tekstipildumises teineteisega võidu - musternäide näiteks Andrus Veerpalu lõik - kui see tempo poleks lavastatud ja mängitud nii täpseks, oleks ju olnud "mäng" ikka, aga nii pääses võidule just "mängu ilu"!

Mnjaa, kahtlemata on võidupeale minekus "mängu ilu" või kas selles see "ilu" ikkagi seisneb? Teist võita on ju magus küll... Spordikauge inimene võiks imestada, et kas tõesti "iga hinnaga"? Siin on üks selge dissonants, "mängu ilu" on tähtis ja naudingut pakkuv vaatajale, mängijale endale, on tähtsam võit. Kui on aus mäng, siis tihti just ilusa mänguga see võit saavutataksegi, aga kas Premium liiga mängijad lähevad finaalis väljakule nii, et treener neile ütleb "Tüdrukud, tehke üks ilus mäng"... kahtlen. Pigem kujutan ette lauset "Mehed - võit koju, muidu saate peksa ja lakute vetsupõranda oma keelega puhtaks!"

Hinnang: 4+
Üks hoogsamaid ja kiiremaid poolteist tundi eesti teatri lavadel... võibolla isegi VÕIDAB selles pikkusklassis! ;) Väga puust ja punaseks, ent siiski vaataja enda avastamiseks tehakse see "mängu ilu" koledus. Kuid kas selles koleduses peitubki siis see "ilu"? Seda peab igaüks minema ise vaatama ja otsustama. 

PS. Minu jaoks oli see esimene kord vaadata teatrit Tartu Uue Teatri väikses saalis - milline mõnus kammerlik atmosfäär. Soovitan igatahes kaks pöialt püsti!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urmi fotod):

MÄNGU ILU
sportlik mõtisklus mittesportlikest asjadest

Miks me võistleme? Mida tähendab võit ja mida kaotus, tunnustus ja tühisus hommikusöögilauas, vahetult pärast esimest suudlust, elu viimasel sünnipäeval? Miks me tahame olla parimad ja kardame kaotusi? Kas on üldse midagi, mida ei ole võimalik vaadata võistlusena? Näiteks lusikaga söömist või nohusse jäämist?
Kes me oleks, kui puuduks igasugune võistlusmoment?
Öeldakse, et mängu ilu on suur väärtus, aga kas ta on seda ka siis, kui peab pidevalt kaotama? Või kui ainult võitma?
Lavastus on duell, kus selguvad võitja, kaotaja ja see, mis jääb nende vahele.

Laval
ELISE METSANURK
JAN EHRENBERG

Lavastaja
ANDREAS AADEL

Dramaturg
ELISE METSANURK

Kunstnik ja valguskunstnik
KRISTJAN SUITS (Tallinna Linnateater)

Plakat
ESTOOKIN

Lavatehnilised lahendused
EPP PEEDUMÄE
TUULI RAADIK
KARL MARKEN
IVAR PILVAR

Õmblejad
EPP PEEDUMÄE
SALONG MANNA COUTURE

Tehnik
IVAR PILVAR

Rekvisiitor-kostümeerija
EPP PEEDUMÄE

Lavastuse fotod
GABRIELA URM

Produtsent
MAARJA MÄND

Esietendus
17. oktoober 2020
Tartu Uue Teatri väike saal

Kestus
1h 30min


kolmapäev, 21. oktoober 2020

Lõppmäng - Rakvere Teater

 
Võtan mütsi maja Rakvete Teatri ees! Julgus võtta Beckett'i "Lõppmäng väikelinna teatri mängukavva on kahtlemata risk. Nimi "Beckett" tekitab teatava eelarvamuse, nagu teda võiks olla keeruline mõista ja ka iirlaslik äng võib sealt liiga tumedalt vastu vaadata, isegi kui seda reklaamitaksegi komöödiana...

Oi kuidas ma loodan, et see risk vähemalt seekord ära tasub, sest tegemist on absurdi- ja mõtlemist/seoste/teooriate loomist armastavatele teatrisõpradele ühe korraliku maiuspalaga. Beckett pole seda ise lahti seletanud ja seega kõigi vaatajate enda teooriad on õiged selle kummalise lavaloo lahtiseletamisel. Oma siinses peegelduses tahaksin avada natuke tausta, mis loodetavasti annab võtmed paremaks/laiemaks mõistmiseks ning lisaks tuua ära enda mõned teooriad ja seosed, mis vaadates sündisid, et lugeja saaks omadega võrrelda või ka vaadates jälgida, kuidas need "vett peavad", et vaatamine veelgi lustlikum oleks. Sest tõesti, kuigi võiks ju arvata, et kui juba "absurd", siis saab korralikult ka naerda, aga ei see on selline tõsisem absurd ja huumor on pigem peidus kontseptuaalsuses (kahetasandiline mäng - mäng omavahel ja mäng ning seletused publikule). Aga muiata saab küll, nii mõnigi kord. Ent vaatamise eelduseks ning sealt võimalikult palju välja noppimiseks on kahtlemata värske pea ja avatud meel. Muide väga hinnatud materjal maailma suurte näitlejate seas ja selle lavale toomises osalemine üks ihaldatumaid. Tekst on täis väiksemaid ja suuremaid pärle, aga selleks peab ka väga teravalt kaasas olema. Leida saab nii keelelisi mänge, tabavaid ütluseid kui ka mõistulugusid.

Kuigi see näitemäng on eriti kõnekas just praegusel pandeemiaajastul, mil "väljas on surm", aga kindlas eraldatuses (kodus) "turvaline", nagu "Lõppmängu" tegelastel, siis kõigepealt liigume ikkagi 65 aastat ajas tagasi. Aega, mil Beckett selle kirjutas. Tegemist on apokalüplise maailmaga... 10 aastat tagasi plahvatasid Hiroshima ja Nagasaki aatompommid (ka minu 80ndate lapsepõlves nägin veel õudusunenägusid, et mis siis kui selline pomm Eesti peale visataks). 2.maailmasõda oli läbi, aga sellised armid ju nii kiirelt kinni ei kasva ning võib vaid ette kujutada, kuidas inimesed, kes sõja üle elasid tundsid hirmu selle uuesti süttimise ees. Beckett on siia sisse kirjutanud selle, kuidas ta sõja ajal oli sunnitud eraldatusesse põgenema. Ja ka selle, et ajastule kohaselt ei saanud ta naisest lahutada, vaid oli sunnitud temaga koos elama (kaks peategelast on teineteisega lahutamatult, olude sunnil seotud). Beckett oli küll protestant ning otseselt tema kirik ei keelanud lahutust, ent sellele ei vaadatud ka hästi. 

"Lõppmäng" on üks tõeline allegooriate tulevärk! Kihid, mis on pealekuti ja paralleelselt jooksvad kõikvõimalike detailidega, panevad imestama ja imetlema seda kunstnikulikku oskust midagi nii tekstitehniliselt mitmetahulist inimmõistusega luua. Eelkõige lähtuvalt pealkirjast, mis on viide maleterminile, ehk partii lõpuosale, mil käib jaht kuningale ja laual on järel viimased nupud. Siin on kuningas keskel ja tema ümber hüppamas ratsu. Paar etturit ka, ent nad on kergelt loovutatavad ja eriti palju liikuda, ega kuningat kaitsta ju ei suudagi. 

Pean tunnistama, et esimene vaatus läks kuidagi nii, et ei saanudki päriselt sisse, kuigi teooriatepunumine läks juba liikvele, aga teises vaatuses, kui need said muudkui kinnitust juurde ning arenesid edasi, seda huvitavamana see kõik tundus.

Üks nendest teooriatest on seotud teatri endaga (annavad ju tegelased pidevalt ka sõnadega teada, a la "saabusin lavale..."). Siin on keskmes lavataja/autor Hamm (Margus Grosnõi), kes kamandab, lükkab ja tõmbab "näitlejat" Clovi (Märten Matsu) ja too peab tegema orjana nii, nagu pime ja ise seista mittesuutev Hamm (lavastaja siiski ise tavaliselt ei näitle oma tükis) käsib ja nõuab. Clov jällegi ei saa istuda... Ja mida rohkem "roll" valmis saab ("rolli" rollis üks koer, mida Clov Hammile "ehitab"), seda vähem tahab ta Hammi sõna kuulata. Hamm jällegi tunneb kuidas teda on vähem ja vähem vaja (eks ju lavastajagi saab rolli arenedes vähem ja vähem enam sekkuda näitleja rolliloomesse). Laval ju üldse niiöelda ja siin isegi näitlikustatult "jalutud" - vana teatrijuht (alati suurepärane Volli Käro), keda tuleb "piletituluga toita" ja administratsioon (Helgi Annast), kes esimesena otsad annab, kui peaks teater põhja vajuma. 

Olgu siinkohal öeldud, et lavalugu võib võtta ka otseses mõttes, ehk ongi sellised veidrikud, kes näiteks aatompommi järgses maailmas on saastatud välisõhu eest oma hallis turvakodus kaitstud, aga ka vangis. 

Kogu selle halli lavakujunduse on ka Beckett ettekirjutanud, aga see kuidas lavastaja Peeter Raudsepp on seekord ka kunstnikuna loonud selle "maailma", see on omamoodi stiilne. Halli taustalt paistavad kõik värvid erksamalt ja kõik muu ka. Ja lava ise tekitab veel ühe assotsiatsiooniteooria. Nimelt seal on 2 akent, nagu 2 silma. Neist saab välja vaadata ainult Clov, kuna tema on ainuke, kes liikuda siin saab. Seega oleks kogu lava nagu inimese pea, mille sees tegutsemas erinevad meeled. Clov seega nägemismeel. Hamm, kuulmine ja haistmine (teda häirib laibalehk), Hammi isa Nagg maitsmismeel (ta nõuab süüa), Hammi ema Nell kompamine (proovib suudelda Naggi, aga enam ei suuda... ei ulatu ka).

Lisaks loovad siin seoseid tegelaste nimed. Beckett on kasutanud siin näidendis lauseid Shakespeare'i Tormist ja seega nimi Hamm võiks viidata Hamletile. Ehk tema on selline traagika esindaja. Clov jällegi võiks nime poolest viidata ingliskeelsele sõnale "clown" (ka tema naljakad jalanõud tugevdavad seda viidet)... ehk koomikale... Ja tegemist ongi ju pesuehtsa tragikoomikaga. Muide keelelisi ja ka võõrkeelelisi mänge on siin hulgi. Beckett ise oli ka keeletajust ja keelelistest võimalustest ning selle piiridest huvitatud. Mati Unt, kes ka siinse versiooni on tõlkinud, on väga hästi tabanud neid mõtte(sõna)mänge. Ja siit ka veel üks peidetud viide, mida võibolla eesti keeleruumis nii hästi ei tunta, ent läheb ideaalselt kokku tegelase minaga, nimelt on inglise keeles olemas väljend "ham actor", mis tähendab ülemängivat kehva näitlejat ja antud juhul on Hamm selline üliintensiivne, ehk oma olemuselt ülereageeriv (kuigi Margus mängib seda ideaalselt, intensiivselt küll, aga pigem hämmastava, võimsa poweriga).

Jah, eks siin on ka üledoos eksistentsiaalset ängi ja seega tõesti mitte igaühele, kes läheb tavateatrit vaatama. See kahtlemata on eriline mõistulugu ja oma peidetud filosoofiakihistustega, aga neid tarku mõistulugusid on siin ka otse jutustustena sees. Mind näiteks väga puudutas isa lugu oma pojale sellest, kuidas väikse lapsena isal polnud eriti oma pojale aega ja erilist vahet tolle tegemistest... aga see peegeldus ka vanemas eas tagasi - poeg ei hooli enam nii väga oma isast, kui tollel teda vaja oleks...

Muide paljud teatrikriitikud peavad "Lõppmängu" teise Becketti suurteose "Godot'd oodates" lõdva ühendusega järjeks. Ehk Pozzost ja Luckyst on saanud vastavalt Hamm ja Clov. Godot'i teises vaatuses Pozzo on peaaegu pime ja vaevalt saab liikuda, siin on ta juba täiesti tooli aheldatud ning täiesti pime. Lucky seevastu Clovina saab siin juba ise rääkida ja tegutseda.

Veel üks ja vast ehk isiklikuma kiiksuga paralleel, mille vaadates tõmbasin on seotud lapsepõlve vene Buratino filmiga. Nimelt Clov, meenutas, küll mitte pika ninaga, aga oma kange olekuga puust Buratino-nukku, Nagg tema valmistajat papa Carlot. Hammis oli ühendatud nii Carabas Barabas kui ka kass (need pimedaprillid) ja rebane (oma punase hommikumantliga) ja Nell, nagu vana tädi Tortila :)

Ja üldse millist tulevärki siin näitlejad pakuvad! On näha kuidas nad kõik neljakesi naudivad seda materjali ja oma rollide kehastamist ning see "mõnu" kandub ka publikusse vaimustustekitavalt üle. Eks Beckett on palju ka ette kirjutanud, aga saatan on ju detailides ning "Lõppmängu" puhul, et see tööle hakkaks ning ka vaatajad mõttejärjega kaasas püsiks ja kogu tekstinaudingu kätte saaks, on vaja aeglast tempot ning panna liha luudele just näitlejamänguga. Ja need rollid on mängulised ja lubatult või isegi nõutult karikeerud. Ma ei tea, kas olen kunagi näinud sellises mängusõiduvees Margus Grosnõid. See intensiivsus ning lavatäitev, kuigi praktiliselt terve etenduse jooksul ühes kohas ja veel istudes mängitud tegelane, oma kõva hääle ja selgemast selge diktsiooniga end täielikult kehtestav. Seal kõrval kange keha ja füüsilise koomika elementidega Märten Matsu, oma naljaka soengu ja üha tugevamaks, jõulisemaks muutuva rollijoonisega, väikeste vimkadega, kus mängu lähevad nii grimassid kui tekstis tulenevad pausid ja publikuga suhtlus - nagu vanameister! Ei teagi kumb neist kahest rohkem meeldis - mõlemad ühed teatriaasta tippudest! Ja Volli Käro, üks suuremaid põhjuseid üldse, miks seda näha tahtsin, ei lase pettuda - tema ongi tõeline vanameister ning kuigi kaameks võõbatud näoga, on tema tegelases ka masenduses elava ja rahulolematuna nii palju huvitavat vaatamist. Helgi Annast on vast kõige soojem ja heaks vastukaaluks oma ängide käes siplevatele meestele, mingi teistsuguse aura ja muhedalt prügikastist pea väljapistmisega ilmutusena ilmuva olekuga. Supertrupp!

Olles nüüd hiljem kuulnud, et seda tehti esialgu vaid katsetuse korras, ilma konkreetse plaanita, et see üldse esietenduseni jõuab, tuleb olla õnnelik, et see nii ikka läks. Võibolla teatav proovidevabadus ilma kuklasse trummeldava kohustusega jõuda kindlasti tasemel tulemuseni, andis veel omad tiivad kogu lavastusele ja selle tegijatele...

Hinnang: 4
Beckett on öelnud: "Lõppmäng on ebainimlikum kui Godot'd oodates. Üsna keeruline ja elliptiline ning peamiselt toetub teksti küünistamise võimekusele". Peeter Raudsepp oma trupiga on selle siiski teinud ja seda mitmel tasandil ka kergelt vastuvõetavaks, jättes maiuspalad keerukamate kihtide vahelt otsida viitsivatele, nagu autasuks. "Lõppmäng" oli koos ühe romaaniga üks kahest autori enda oma loomingu lemmikust. Eksistentsiaalsed tabavused varjatuna absurdiga on midagi nii värsket ja erilist Eesti teatripildis, et ainuüksi sellepärast tasub oma eelarvamused Becketti suhtes murda ja sellele võimalus anda. Ka visuaalselt nauditav, oma värvigammaga ja valguskujundusega, mis võimendab pigem üllataval kombel lavastuse muinasjutulikkust. Koledast saab pigem ilus ja see võõristav konflikt on nii meelt- kui silmipaitav. Juba sissejuhatuseks kavalehel visatav lause (mis pärineb küll hoopis ühest tema novellist "Kui oled proovinud ja oled põrunud. Proovi uuesti. Põru uuesti. Põru kõvemini." tõmbab tema teksti sukelduma. Mõttepoegi, nagu läbi Naggi suu õhkupaisatud "Miski pole naeruväärsem kui teise inimese õnnetu olek" neist on saanud üle maailma tsiteeritavad laused ja seda ka autor oma loomingus rakendab - siinsed väliselt sandid ja seesmiselt tühjad inimesed on väga Beckettlik, aga sedasi omakorda viskab teri, millest vaatajal tuleb endal jahu jahvatada ning sellest oma leib valmis küpsetada. Muide see tsitaatidemeri teeb Lõppmängust ka laiemalt kultuurist huvituvatele ühe hea ja kasuliku vaatamise. Pisut ehk Brechtilik ja igatahes arhailiselt vanemasse ajastusse (või siis hoopis vastupidiselt kaugesse apokalüptilisse tulevikku viitav) lavakardinate eestkerimine oma kõriseva häälega aitab ka luua vajalikku atmosfääri ning suurendab kogu viidete pundart, mis siin peitub (neid on nii palju, et väga raske on neid kõiki üles leida, aga iga leid pakub rahuldust). Tihti ju Rakvere Teatri väikse saali blackboxis lavakardinaid polegi, aga mis teha, kui Beckett on ka selle oma näidendisse sisse kirjutanud, kõik terviku teenistuses...


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

LÕPPMÄNG
Nali maailma kadumisest

Maailma lõpp on kohe käes. Kõik hakkab otsa saama, pole enam putru, kajakaid ega meresõitjaid. Majakad on oma alustelt lahti murdunud. Isegi valgus hakkab hääbuma. Kuid kaks meest on alles. Üks neist ei näe ja teine on ori. Ometi on neil alles palju sõnu. Ikka need vanad armsad küsimused ja teada vastused. Kuid on ka sõnu, mis on kasutamata. Ootusärevus on suur – iga sellise sõna sünniga nende huultelt maailm muutub. Olles lõpus, on nad ikka veel jumalad.
Niikaua kui me räägime, me ei sure. Vaatamata kõigele on koos lõbusam kui üksi elu malelaual kabetada.

Esietendus 17. oktoobril 2020 Rakvere Teatri väikses saalis

LAVASTUSMEESKOND
Autor Samuel Beckett
Lavastaja ja kunstnik Peeter Raudsepp
Tõlkija Mati Unt
Osades Margus Grosnõi, Märten Matsu, Helgi Annast, Volli Käro

teisipäev, 20. oktoober 2020

TOP20 teatrisoovitust novembriks + 3 x TOP10 sh. kõige huvitavamad novembri esietendused


Oktoobrikuud on järel veel viimased 12 teatriõhtut, ehk absoluutselt viimane aeg on hakata tegema järgmise kuu teatriplaane... mõnede etenduste puhul ongi juba "hiljaks" jäänud. Mina keskendun, nagu ikka, nendele, kuhu veel pileteid on saadaval. Pole ju mõtet soovitada asju, mida nagunii ei saa novembris näha. Koostasin need tabelid küll juba paar päeva tagasi ja sellepärast täpselt tänane seis polegi nii kindel, ent tihe teatriõhtute paraad - 20.10 on juba oktoobris nähtud 15 erinevate lavastuste etendust ja no kui tervist on, siis peaks veel 10(!) ees olema... Nimelt oktoobri viimasel päeval algab Väike- ja Projektiteatrite Liidu festival, mis kandub üle ka novembrisse.

Minu enda novembri teatrikava on hetkel veel võrdlemisi tühi ning loodan sedapuhku selle "vähemahulisemana" teatri mõttes hoidagi, sest Novembris ju on teadagi PÖFF! Ja kuna ka sellel aastal olen sinna ajakirjanikuna akrediteeritud, siis katsun võimalikult palju tuua hoopis filmipeegeldusi sellel kuul. Pöffil ju teadagi linastuvad mitmed sellised filmid, mis alles järgmisel aastal hakkavad "ilma tegema" ja sestap on hea võimalus nende koht aegsasti midagi pajatada. Pöffi ajal olen siiski juba varem planeerinud 2 teatriõhtut (Ugala "Sorri ei saa aidata" ja eriti oodatud Vanemuine "Head inimesed") ning ka enne Pöffi jõuan vähemalt paaril korral teatrisse (Fine5 "FN" ja Vaba Lava "Liustikud")... neelud käivad ka Ugala/Vanemuine/Viljandi Kultuuriakadeemia esika peale "Peer Gynt", mis nagu mulje on jäänud, on saanud kabareeliku vormi! Vot on põnev! Vast terve kuu oodatuim ja tekstina palju kiita saanud, isegi Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse võitnud Piret Jaaksi "Valged põdrad"(originaalpeakirjaga "Siirderiitujad")... eriti kuna seda veel lavastamas Andres Noormets! Ja VAT Teatri juba kevadel esietenduma pidanud Helen Rekkori uusim autoriteater "Tallinnville". Tallinna Linnateater toob välja uue Pansoteemalise kontsertlavastuse Osnap ning Paide Teater ja Must Kast on löönud käed Peeter Volkonskiga ning hakkavad toleadoorideks Carmeni Bizet' muusika saatel! Ja muidugi ei saa kuidagi loobuda igaaastasest nukuteatri, ehk Eesti Noorsooteatri jõululavastusest, mis ka juba novembris oma lavakardinad paotab. Hehh... ja muidugi Kivirähki ei saa unustada, kes oma enda juubeli puhul toob välja ise lavastajana enda näidendi, mida kunagi pea 10 aastat tagasi sai vaadatud ja vaimustutud...sellest R.A.A.A.M.-i versioonist saab isegi siit samas blogist lugeda. Olin toona vaimustuses ja vaevalt, et seegi korda teisiti saab olema, sest juba tekst ning need koomilises võtmes omaaegsed suurused tegelastena on ju põnevad.

Toon sedapuhku ära TOP20 teatrisoovitust neist, mis minul juba nähtud ja tahaksin ka Sinule sooja soovituse kaasa anda, lisaks veel TOP10 huvitavamad novembri esietendused, mida ju veel keegi näinud pole, TOP10 soovitust laste- ja noorteteatrist ning tagatipuks ka TOP10 nendest, mida küll lähen peatselt vaatama (või praeguseks olen just äsja näinud), mida ei oska "veel" soovitada, aga mida väga ise ootan. Ja kuna neid kõiki mängitakse ka novembris, siis lihtsalt laiendavad seda "pilti"... ehk nendegi seast võib leida vägagi soovituslikke teatrielamusi.


TOP20 NOVEMBRI TEATRISOOVITUSED

Seisvad ovatsioonid! Tummfilmiesteetika laval (aga teksti on ka).

Seisvad ovatsioonid! Eesti eepos nii fantaasirikkas vormis - imeline!

Seisvad ovatsioonid!

4. DEKAMERON - VAT Teater
Kelmikad, pisut siivutudki lood noorte näitlejate esituses, mis on üks fantaasiarikkam kui teine. Kõik meganaljakad ja kogu etendus nii hoogne ja äge!

Vaatasin ise, aga olen ka kõik pereliikmed saatnud vaatama, kõigile meile on meeldinud! Nalja saab, eriti teises vaatuses võtab täitsa kõveraks! :)

Kurb ja väga tänapäevane. Eriti just praegu kui kogu see Mart Helme DW skandaal lahvatas. Me eestlased peaksime olema intelligentsemad ning suutma end asetada kõigi inimeste kingadesse! Mul on tunne, et need, kes ei suuda ühe, need ei suuda ka teise... ja üldse mitte ainult vähemuste... aga ka mehed peaks naisi austama rohkem... ja ma ei pea siin silmas ainult lilledetoomist või kodutöödes aitamist, vaid üldse ühiskonnana. Suured tasandid mõjutavad väikseid ja vastupidi.

Seisvad ovatsioonid! Täiesti võrdväärne (ja suuremast osast peajagu üle) lavastus 8.klassi kohustusliku kirjandusena oleva raamatu dramatiseerngu alusel.

Eesti 40ndad ja metsavennad ning kuidas see edasi on kandunud. Mõjuv ja võimas Eno Raua romaani dramatiseering. Lavastus ja trupp ja väga tasemel!

Kogu Ugala suure lava võimalusi ärakasutav, rockkontserdi mõõdu välja vedav teekond läbi viimase 100 aasta ajaloo, aga roadtrip ka praeguses Eestis.

Käisin ise üksi vaatamas, aga ostsin nüüd ka tervele perele piletid!

Täiesti viimane võimalus seda, eesti kirjanduse naistegelaste Lennuklikult lennukat lavatööd haarata! Mõnus meelelahutus igale mõnusa muheda komöödia ja kirjanduse austajatele. See nimelt läheb kavast maha, pärast 3 aastat edukat eesti vallutamist.

Hea võimalus noorte näitlejatudengitega tutvumiseks, aga ka arusaamiseks ühe eesti narkomaani argipäevast.

13. HAMLET - Piip ja Tuut Teater
Tõelisel lahe ja omapärane Hamleti ümbertöötlus - selline millepeale saab end herneks hirnuda! Piip ja Tuut oma klounininadega annavad sellele täiesti oma dimensiooni. See on siiski täiskasvanutele... ja eriline maiuspala neile, kes Hamletit tunnevad või siis ei taha rasket ja tõsist Shakespeare-i vaadata - see tõesti läheb peale nii Shakespeare'i fännidele kui ka Shakespeare'i kaugetele!

Uus eesti dramaturgia on oma pööretega nii Põllulikult põnev ja ootamatu, lisaks hea kammerlik lavastus ja superrollid.

15. KISKJA - VAT Teater
Eesti oma põnevustriller, meeste madalast enesehinnangust ja mida kõike ei või juhtuda ööklubielus öistel aegadel. Uskumatu, aga no tõsiselt põnevat asja on võimalik ka tetarilaval täiesti edukalt teha!

Briti huumor, mis kõik võib ühe teatrietenduse mängimisel nässu minna. Olen seda saatnud ka lapsed vaatama ja kõik sõbrad-tuttavad... kõik on tänulikud - siin saab naerda! Võitis ka Euroopa teatrimaailma kõrgeima auhinna - Olivier'i.

Tundub, et üsna komöödiavõiduline on see soovituste nimekiri, ent kui see on hea, siis see on ikka väga hea. Ja head komöödiat teha on vast peale hea põneviku järel teiseks raskem. Siinse rolli eest võitis Karol Kuntsel teatriliidu parima meespeaosa auhinna, aga tähelepanu vajab kindlasti ka kogu tervik - eriliselt tehtud väga vana klassika kõnetab ka naiste-meeste suhetest rääkivana igas ajas. Ja see moodus kuidas publikust proovib peaosaline oma vandeseltlast teha oma mänguvormiga - seegi on väga lahedalt eriline.

Kuidas on võimalik, et lihtsalt 2 meest ja fotosein suudab luua nii pingelise atmosfääri ja põneva loo-teekonna - see on hämmastav. Veiko Porkanen pani end selle rolliga niimoodi kaardile, et seal ta naljalt minema ei pääse.

Paljud tahavad seda "noortekaks" vägisi suruda, aga no sellisel juhul olen mina ka veel õnneks "noor". Nii huvitava kontseptsiooniga vahetuvad erinevad suhtelood, mida see lavastus endas sisaldab. Huvitav vaatamine ja supertrupp!

Indie-teater oma eheduses (termin, mille just Kelmi teatri kohta kunagi nende algusaegadel välja mõtlesin). Siin on veel huvitav väike ja kammerlik lava eriliseks muudetud, oma tagumiste avanemistega (kunstnikud Karoliina Kull, Johannes Valdma, Martin Koldits) ja Kristjan Sarv ning Lauli Otsar mängivad oma hinge lavale. Mõjuv ja eriti huvitav, et siin on alkohoolikuks hoopis naine, mitte nagu tavaliselt...

---

TOP10 NOVEMBRI HUVITAVAMAD ESIETENDUSED

1. VALGED PÕDRAD  - Ugala/Vanemuine/Viljandi Kultuuriakadeemia
Piret Jaaks võitis sellega 1.koha eelmise aasta näidendivõistlusel. Lavastajaks Andres Noormets... Maagiline realism? Või lihtsalt maagia keset Eesti küla? Või siis seotus tänapäeval üha segimineva loodusega?

Kui Ain Mäeots Kiluski tekstiga hüppas 90ndatasse, siis sedapuhku Kivastikuga 80ndatesse (Kilusk on siingi lavastusdramaturg). Kui see on pooltki nii hea kui Kirvetüü, siis seegi on juba väga hea! Trupp on igatahes kõva! Väga-väga ootan midagi mängulist, aga samas äratundmist (kuigi olin tollel ajal alles 10nene, peaks nii mõndagi mäletama)

3. PEER GYNT - Ugala/Vanemuine/Viljandi Kultuuriakadeemia
Esimene tõeline kohtumine Viljandi lavakooli 14.lennu üliõpilastega ning uute lemmikute avastamine on üks ahvatlevamaid tegevusi teatris :) Sürreaalne kabaree, mis on žanriks määratletud on üks põnevamaid lauseid tüki tutvustuses. Vanemad kolleegid ja balletitantsijad on ka kaasatud - see viskab ainult hagu veelgi rohkem tulle, et tuleb vaatama minna! :)

4. TALLINNVILLE - VAT Teater
Helen Rekkori tegemised ei jäta kunagi külmaks... Tema eelmine VATiga koostöö, ehk "Kiskja" on üks viimaste aastate põnevamaid lavalugusid - tõeline triller teatrilaval! Ja no midagi vähemat oodata sellest erilise loomeprotsessiga tööst oleks patt.

Uskumatu, Paide poisid hakkavad toleadoorideks! Ja kuna neil oma teatrist pole "Carmenit" võtta, kui just mõni laval imekombel sugu ei vaheta... ja sedagi võib sellelt kambalt oodata, sest lavatajana vägesid on juhatamas vürst Volkonski ise. Aga Carmen võib ka teise Volgigagi varem koostööd teinud, ühe lemmikuma eesti teatri, ehk Musta Kasti ridadest leiduda... 

6. KEISERLIK KOKK - Eesti Draamateater
Kivirähk, kas peakski midagi rohkem ütlema... siin veel tema enda teksti lavale toomas autor ise, ehk saame näha seda Eesti ajaloost ammutatud lugu just sellisena, nagu tema seda mõtles kirjutades. Kuna seda on ka varem lavastatud ja meeldis juba see varasem lavastusversioon, siis olen kindel, et ka see saab olema sama koomiline!

7. TABAMATA IME - Theatrum/EMTA Lavakool
Noored EMTA lavakooli õpilased tulevad siin esimest korda suurema kambaga lavale. Vilde lugu on muidugi tuttav, aga kuidas see ainult noortega on lahendatud, saab olema huvitav. Ilmselt kuidagi mitte lihtsalt. Ja see võib selles suhtes olla nii ja naa, aga igatahes on võimalus uute, tulevaste näitlejatega lähemalt tutvuda.

8. METSIK KAART - Collegium Miraculorum
Mängitakse Niguliste kirikus, mis on juba iseenesest huvitav. Vinge trupp ka. Aga mul on tunne, kuna praegu on elu natuke mõnest otsast segi, siis ehk saab sealt mõtlemisainest või tähelepanekuid, kuidas elu peaks elama... Meil kõigil ju teatud arv hingetõmbeid ja neid ei tohiks raisata, n'est pas?!

9. OSNAP - Tallinna Linnateater
Panso on alati huvitav aines. Siin veel muusikalises kastmes, mis võib anda mitmetasandilise elamuse, ehk nii teatri kui kontserdina.

Ott Aardami autoriteater. Kõige huvitavam uus lastekas (mis näib sisulises mõttes sobivat ka täiskasvanuteatrina) novembris. Imedest... kes neid ei ootaks oma ellu! Ja kellel neid pole olnud :)

---

TOP10 SOOVITUSED LASTE- JA NOORTETEATRIST

Ei saa aru, kuidas teatriliifu žürii seda aasta parimaks ei tunnistanud, kuigi tegelikult on tegemist üldse ühe viimaste aastate parima lastekaga. Lastekaga, mida on ka täiskasvanutel põnev vaadata, sest lavastuslikult ülimalt fantaasiarikas.

Imeilus nii lavastuslikult kui ka sisult. Põnev. Visuaalne. Hämmastav. Klassika, aga no ülimalt fantaasiarikkas vormis.

Laste krimka, milles 2 vaatust, nagu 2 osa. Esimeses peategelase jutustus ja teises läheb tegevustik edasi. Taavi Tõnisson Ugalas külas lavastamas, on loonud väga dünaamilise, tervikliku ja hoogsa lavaloo, ümber maakera armastatud romaanisarja esimesest osast.

Nii vahva kõikidele vanustele. Väga tänapäevane ja mängitud ka nii ägedalt noortelt näitlejatele noortele (ka hinges) vaatajatele. Lisaks veel Sepo läbi ekraani. Maru lahe ikka! Aga kavalalt peidetud sõnum ekraanide ohtlikkusest on ka Ilmar "Volli-lood" Tomuskil sinna sisse kodeeritud.

Igavesti äge (lapsepõlvekoomiksi) koomikslik lavastus Tagurpidi-Antslasse saadetavast Ants-poisist, kes on tegelikult riiete all hoopis Doris Tislar :) Modernseid lavastuslikke lahendusi mixib teekonna-lugu on nii hoogne, et see natuke alla tunni kestev lavastus läheb nagu linnutiivul itsitamise saatel.

Imelise kunstnikutööga tänapäevastatud Tuhkatriinu-lugu on juba oma muudatuste tõttu huvitav vaadata. Mõnusalt koomilised võõrasema Lull ja ilged kasuõed Silva Pijoni ja Triinu Meriste kehastuses.

7. KAS KALAD MAGAVAD? - VAT Teater
Kurb lugu ühest tüdrukust, kes on kaotanud oma venna. Mitmed laused jäävad kauaks kummitama. Monoteater Liisa Saaremäel'i mängituna.

Üks seiklus pimedaga sõbraks saamisest pere pisematele. Üks selline, mida ka täiskasvanul on mõnus lapsega kaasa teha. Mänguline ja maagiline... see kastidest sein ja selle sees peituvad üllatused!

Miisukal, kus 4 hüljatud kiisut leiavad oma kohta siin maailmas. Noorte mängusärts ja -sära silmis seda esitades on selline nauding. Laulud ka toredad... igale kassisõbrale kuldaväärt elamus.

Õuduse ja huumori segamine Kellerteatri mõnusas atmosfääris oli lausa üllatavalt lahe! Kõik need mitu lugu, igaüks omade konksudega. Sobib pigem kooliealistele... pealkirigi ju viitab sellele :) Lahedaid fantaasiaid käivitav Tarmo Männardi jutuvestjalikult, aga ka dramaatiliselt mängitud monolavastus.

---

TOP10 LAVASTUSED, MIS ON SAANUD JUBA ENNE NOVEMBRIT ESIETENDUSE, AGA MINA VEEL SOOVITADA EI OSKA, SEST POLE NÄINUD, ENT PILET JUBA TASKUS NING ISE VÄGA OOTAN 

Ooo, mu terve aasta oodatuim... Miks küll nii harva natsiaega meil lavale tuuakse, ometi väga paljud räägivad, kuidas neid see ajastu huvitab ning emotsioone tekitab. See näidend juba oli selline, mis pisara välja kiskus, jõhker ka, aga tegemist ju päris elu (arvatavasti üpris elulähedases vormis) ettekujutatud dramatiseeringuga. Oktoobri viimastel päevadel näeb.

2. MILLEST TEKIVAD TRIIBUD - Eesti Draamateater
Just vaatasin... tagantjärgi targana see oleks endiselt siin tabelitippude seas, aga vast mitte siiski nii kõrgel... vahetakse näiteks Tartu Uue Teatri "Mängu ilu"ga kohad! 

3. NAGU SÜLDIKEEDUVESI - Endla
Palju kiidusõnu saanud absurdikomöödia, mida korra juba "käisin" Pärnus vaatamas...ainult tookord ei näidatud muud kui väntavat vaimu :) Nüüd lähen detsembris uuesti kogu etenduse järele :)

4. ABORT - Endla
Brautigan... kas on üldse vaja rohkem mainida? No võib ju ka lisada Viidas/Kilusk dueti lavastaja ja dramaturgina... trupp ka hea... sellele on vähemalt minu nimi lavastuse sihtgruppi kirjutatud... sinu oma ka? Vaatan selle nädala lõpus.

Oi kuidas ihkan vanu häid krimkasid lavale... need on nagu raamatulugemine visuaalses vormis. Siin veel põnevad trupiga ja lavastajaks Peep Maasik, kes kunagi lihtsalt lugu lavale ei viska, vaid teeb omad vimkad sisse lavastuslikult. Jõuan oktoobris ka kohe vaatama.

Koppelmaa Saksamaal auhinnatud tükk, väga huvitava ja eripalgelise trupiga. Ootan Tamuri õnneotsingutele jätku, sest see teeb südame soojaks. Teisalt tundub sisu kõhedusttekitav - lähituleviku stsenaarium. kohevarsti näeb oma silmaga.

7. VAADE SILLALT - Endla
Ameerika klassika. Pedajas on Endlas külas. Immigrantidest. Napilt enne oktoobri lõppu napsan selle Pärnust.

Rikkad ja vaesed - eesti inimesed... dokumentaallavastus, mille käigus saab tuttavamaks Eesti eluoluga erinevates ühiskonnakihtides, teatraalses vormis. Ootan üsna erilist ülesehitust ja no mitmed Musta Kasti näitlejad on nagunii lemmikud ka. Lähen see nädal vaatama.

Beckett... väga hea ja mitmekihiline, palju avastamist, leiutamist ja seosteloomist tõsise-absurdi meistrilt. Ehk siis "väga" naljakas see pole, aga seda huvitavaid mõtte ning arutluskäike tekitav. Ja superrollid!

Ka seda jõudsin just näha ja see on megahea!!! Eriti trenni tegevatele, spordiga seotud inimestele, ent ka neile, kes end ikka ja jälle konkureerimast ühes või teises (ka mitte spordi vallas) leiavad. Partnermängu ilu ja no tõesti pealkiri ütleb palju - tõeline "mängu ilu" noortelt, äsja lavaka lõpetanud, kes on siin nagu vanad partnermänguprofid - Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg.

Lisan siia veel, et väga tahaks näha ka Kuressaare Teatri "Shakespeare'i kogutud teoseid", Improteater Impeeriumi "Shakespeare"'i, Viljandi Kultuuriakadeemia "Perplex" ning Kinoteatri "Püstijalukomöödia 2.0", mille esietendused on juba toimunud enne novembrit, aga siiani pole leidnud sobivat kuupäeva.

neljapäev, 15. oktoober 2020

Mitte keegi - Teater KaRakTer


Kas sotsiaalrealism teatris võib olla avangardistlik? Nagu Rakveres praegu Teater KaRakTer tõestab, siis väga edukalt!

Autoteater - maailmas mitte enam uus kunstivorm, aga Eestis küll. On ju saanud teatrit kogeda näiteks bussiistmel (Tartu Uus Teater "Odysseia", Tallinna Linnateater/Vene Teater "Teisest silmapilgust") ja kuulnud olen ka ühele vaatajale korraga tehtud hotellitoateatrist... Aga istuda auto tagaistmel, näitlejad nagu mikroskoobi all eesistmetel... ja olla ühtlasi nii öelda nende armu peal, et üldse sealt autost kunagi elusana väljud - see oli minu jaoks midagi täiesti uut. Kellel kavas seda vaadata, siis tasub siiski ette mitte sellest lugeda - säilib üllatusmoment iga kurvilise vaatamise nurgataguse kohta... ja hiljem tulla võrdlema enda kogemust minu omaga... Nimelt see tunnete ja mõtete tulv, mis 50 minuti jooksul üle ja läbi käib, on hoopis teise kaliibriga, kui tavateatrit vaadates. Etteruttavalt võib ka öelda, et see, mida alguses tundsin ja mida lõpuks, on kaks täiesti ise asja. Kuid hoiatan varsti oma tekstis, mil sisust rohkem räägin ning märgistan selle ka punasega, et oleks kindlam teha lugemises "hüpe", sest järgmisest punasega märgistusest on jälle lugemine turvalisem, ilma sisuliste paljastusteta.

Juba enne etendust oli ärevus sees, et kuidas ja mis - mina istun tagaistmel ja eesistmetel käib "teater"?! Tegelikult muutus kogu Rakvere linn näitelavaks ja isegi niisama tänaval liikuvad inimesed näitlejateks!

Kuna ma ei tea, milline lavastaja Robin Täpp välja näeb, siis ristisin nokamutsiga noormehe lavastajaks, kes meid Rakvere Teatri peaukse juurest ühe all parklas, eemalseisva autoni juhatas... Kõrgendatud meeleolus, ärevus hinges, tundus selline "teatrit vaatama minek" nagu vaatet samasuur väljakutse kui ilmselt näitlejatele selle mängimine... Minuga koos autos veel 2 inimest, kellest ühes tundsin ära ühe lavastaja/näitleja/tõlkija, kes seekord siiski ka teatrit oli tulnud vaatama... kuigi ju ühtlasi ka selles "osalema". 

Siit edasi lugeda enda vastutusel... kui soovid säilitada sisulisi saladusi enda jaoks üllatusena ning tahad seda kunagi vaatama minna, siis hüppa sellise lõiguni, kus esimesed sõnad on jälle punast värvi.

Kõik saab alguse sellest, kui üks ärritatud mees (Ivo Leek) oma autole läheneb - ta on juba kaugelt valgusvihus, seega me näeme tema närvidest pingestatud kehahoiakut ja morni nägu. Ta samm on tõsine ja seda on selgelt tunda, et ta kohe istub autosse mingi sisemise pagasiga... Autosse jõudnud, kiirustab talle järele ka üks naisterahvas (Tuuli Puust), hoopis kiiremal sammul, naiselikult ärritatud (väga väike roll, aga naturaalselt ehk ehedalt mängitud). Kuid mees lukustab uksed ja naist sisse (meie juurde) ei lase. Naine helistab ja annab ühtlasi ka meile tagapingile esimese vihje, millest siiski veel päriselt sotti ei saa, mis siin siis tegelikult lahti on? Peast käis läbi mitmeid variante ja mehe allasurutud närvilisus lasi fantaasial lennata vägagi õudsatesse kohtadesse. Kas naine on petnud meest? Kas mees on teinud midagi kurja? Tunnistanud naisele midagi üles, mis teda ennast painab vaatet rohkemgi kui naist? Kas naine on midagi üles tunnistanud? Kas nad on just lahku läinud ja mees on solvunud? Kas nende tegelaste lapsega on midagi juhtunud? Naine nagu annab mõista, et ta tahab rääkida, tahab autosse, et mehega koos olla ja seda ärrituse põhjuseks olevat asja arutada-lahendada. Aga selles mehes on midagi tüüpilist "eestimehelikust" - ei tema räägi, ei tema aruta, tema elab ise enda sees need asjad läbi ja siis otsustab ja siis vaatab edasi, kas ta jagab, kas ta räägib või teeb hoopis enesetapu (egas me muidu üks maailma juhtivamaid suitsiidide edetabeliriike ole)...

Mees lööbki toru hargile ja sõidab linnatänavatele. Helistab oma dementsele isale, võtab suvaliselt tänavalt sõbra peale ning "viskab ta ära kuhugile Rakverevahele"... Iga sellise lõiguga visatakse ka puzzletükke tagaistmel kasvava pinge käes kibelevatele "sõidutatavatele" (teatri)vaatajatele-kogejatele. 

Siis järsku sõidab mees tiigi äärde ja mida lähemale sellele tiigile ta jõuab, seda suuremaks kruvib tunne, et nonii, nüüd lõpetame selles tiigis - upume koos ära! 

Apppiiiii, kuhu ma olen sattunud? Vabatahtlikult tulnud? 

Kas ma ikka tõesti tahan selles autos praegu olla? Enne tiiki siiski auto keerab ära ja meid pargitakse mõttepausiks seda väikest veekogu imetlema. Mees teeb närviliselt suitsu... kõne isaga paljastab juba rohkem... ja vaikselt hakkab neist puzzletükkidest pilt kokku saama... vähemalt raamistik... samaga kaob ka hirm... esile tõusevad mälestused ja enda eluga paralleel. Kuid minu puhul oli see siiski hoopis teisiti... ent äratas mõtteid, kuivõrd erinev võib see olla eri vanuses... Mina nimelt olin vastavas olukorras "esimest korda" 21-aastaselt ja suhtusin sellesse ülima rõõmuga, ülima ootusärevusega kohe esimesest hetkest, sest ei osanud mõelda kõiki neid mõtteid, mida meie märksa elukogenum autojuht parajasti läbi elas. Nagu ka etenduse käigus selgub, on tal selleks mitmeidki põhjuseid, sest ta tuleb hoopis teistsugusest taustsüsteemist. Vanusega ilmselt kasvavad ka meie komplekside kuhilad, mitte ei vähene, nagu võiks arvata. Oleneb muidugi ka palju, et millist elu elatakse. Kuid usun, et suurem osa inimestest siiski siplevad oma enesekindlusetusest tingitud probleemide küüsis. Kindlasti mõtleb inimene rohkem oma elu üle järele, mida vanemaks ta saab, mõtleb rohkem "üle"... olles juba tundnud vastutust töö ning suhteelus, on hirmud uute vastutuste ees varmad tekkima ja tihti veel koos kordajatega, mis teevad need hirmud ja peas analüüsid mitmekordselt painavamaks iseenda jaoks. 

Teisalt oli mul kahju, et see "painamise" põhjus nii eluline ja "lihtne"(?) (just eelkõige vaataja jaoks) oli. Teisalt jällegi palju lihtsamalt äratundmist pakkuv. Nii on see tõeliselt eheda sotsiaaldraama mõõtmega, mitte filmilikult ameerikalik. Kuigi mõelda vaid, kui osav nipp vaatajas õuduse tekitamiseks. Mõtlema panemiseks. Kujutame näiteks ette, et seda vaatab seal autos naine, kes on oma meest petnud... siis saab ta selle tundeskaala läbi elada, et mis siis kui ta mees sellest teada saab... kuidas ta võiks käituda... olukorrad, millele projitseerida seda olukorda ja vastavalt tekkivaid sellest johtuvaid tundeid kogeda on piiramatud. Ja teatrina läbi kogeda asju, on ju turvalisem. Võib olla kellegi jaoks ka elumuutev. Selles mõttes täiesti fenomenaalne, et üks teatrietendus võib seda pakkuda!

Lavastajaks noor etenduskunstnik Robin Täpp (kes viimasel ajal silma paistnud ka valguskujundajana). Eriti meeldis loodud lahendus, kuidas mees oma emaga kohtub... Niimoodi lihtsalt mööda Rakveret sõites... ja siinjuures tuleb rõhutada, et meie tagaistmel näeme näitlejat, õigemini tema silmi, vaid läbi tahavaatepeegli. Me hoomame ja tunnetame tema olekust pigem selle järgi, mida ta mõtleb/tunneb, sellest kuidas ta rooli keerab, mismoodi ta vastab telefonile... natuke profiilis nägu nähes ka, siis kui räägib kõrvalistujaga. Ka mingil määral tema kukla tagant tekib lähedasemgi suhe, et mis see tähendaks kui oleks ise tema nahas. Ja nõnda see lõik, kus ta sõidab... ka mina vaatasin, et keegi naine askeldab oma koti kallal ühel pargipingil... mees sõidab temast juba nagu mööda... aga siis märkab teda ehtsalt nagu "kogemata"... teeb kaarega pöörde ja hõigates kutsub ema autosse. Tõeline avastus, sotsiaaldraamale nii ehtne karakteriloome Liivi Tuga nimeliselt näitlejannalt, keda õnneks või kahjuks pole varem õnnestunud mängimas näha. "Kahjuks" sellepärast, et siin oli ta sellise kaliibriga "avastus"... "Õnneks" sellepärast, et sedasi oli see roll täiesti sleppidevaba, julge, autentselt ehe. Tema kuju meenutas mulle lapsepõlvest vanaema sõbrannat, kes tahtis noorem välja paista. Nimelt meie autojuhi ema kannab punaseid nahkpükse, sätib enda juukseid ning mantlirevääri ja peeglis värvib oma huuli... ent lõhnastab siiski vanaemaliku pumbatava lõhnaõlipritsiga. See eluline tabavus tekitas omakorda mõtteid... kes ja milline see naine tegelikus elus on? Kas dementne isa, kes ilmselt on hooldekodus või arvatavasti sellest naisest ikkagi lahus... miks naine teda kodus ei hoolda? miks see naine on selline bravuurne? Ma ei tea, kas see oli taotluslik, ent arvasin, et see naine võiks olla Rakvere-peal nii mõnegi mehega olla... ja sealt edasi kogu ema ja poja suhe... poja üleolek ja rahulolematus, teisalt emale raske leppida poja suhtumisega, sest emana tahab ta ikka oma poega paika panna... Ja tal on ju õigus selles osas, mida ta pojalt nõuab... nii ehedalt segased tunded, mis vaatajana sealjuures tunned... selliseid tavaliselt ei saa kogeda teatrisaalis teatrit vaadates, sest siin pole seda distantsi... kuigi on neljas sein, siis pole esimest, teist ja kolmandat... 

Hinnang: 4- 
Võib ju tekkida küsimus, kas keegi tahab üldse neid tundeid tunda... Kuid mina võtsin seda teatrina... peaaegu osalusteatrina, seal siiski vaatlejana osaledes. Erilisuse, lavastajatöö ja mängu mõttes tahaks anda kõrgemat hinnangut. Minu jaoks olid kaks asja, mis hinnangut pärsivad, millest üks, ehk selle lühidus on paratamatu - 50min... iseenesest ei vaju hetkekski ära aga ei tahaks ka pikemalt, teisalt selle aja jooksul, nagu loodan, et mu tekstist selgus, saab neid mõtteid ja tundeid, ehk "elamust" juba rohkem kui mõnest 2-tunnisest "teatrisaali"tükist, aga just ikkagi see põhjus, mis meest ärritas... kuigi meeldis selle elulisus, jäi see ikkagi vaatajaärritajana tagasihoidlikuks. Ei ole ju midagi parata, et olen ka ameerika filmidest, telesarjades, kirjandusest rikutud... Ülesehitusena suisa 5+ väärt, sest see vaikselt loo konksude paljastumine ning üha rohkem ja rohkem mõistes, mis tolle mehe sees toimub ja kogu tema taustsüsteemi paljastumine, mida eri külgedelt esindavad nii tüdruksõber, sõber, isa kui ka ema... loovad tegelase nii välist kui sisemist maailma. Ja niimoodi ninapidi sees olles, tead ja tunnetad ja saad teise inimese (karakteri) mõttemaailmast hoopis tugevamalt ja paremini aru. 

Tõeliselt eriline ja kahtlemata väärt elamus ning mõjuv lavastus. Muusika, mis autos mängis oli veel suur pluss juurde! Rakvere on ka ikka nii ilus! Väike küll, aga oma väiksuses armas, samas on seal nii palju peidus. Fotol näha olev vaade avaneb üsna etenduse lõpu eel - aga no ideaalne ju, justnagu täpselt valitud! Kindlasti soovitan, kui seda veel kavva võetakse. Hämardumine, koos linnatuledega aitas emotsioonide sügavamale vajumisele veel omalt poolt kaasa. Tõesti, nõnda on Rakvere linn veelgi üks selle kammerliku loo tegelastest. Loo, mis võib ju vaatajale tundudagi lihtne, aga ühtlasi saab aru, kuivõrd oluline ja tähtis on see selle autot juhtinud inimese jaoks!


----

Tekst lavastuse kodulehelt (minu enda tehtud foto):

Mitte keegi
Odysseia Toyotas

Autor: Janno Puusepp
Lavastaja: Robin Täpp
Mentor: Tiit Alte
Kunstnik: Tea Parts
Plakati kujundus: Johanna Rannu
Fotograaf: Reti Kokk
Produtsent: Eleriin Miilman
Osades: Ivo Leek, Tuuli Puust, Ahti Bachblum, Andrus Remiküll (Sõmeru Näitetrupp), Liivi Tuga, 

“Kas ma saan talt paluda vabandust ja pärast seda kohe pääseda taevasse? Sinna, kus istub keegi, kes on terve elu olnud hea ja palvetanud? Mina, kes ma isegi ei usu Jumalat… Lihtsalt saan sinna.”

Karakter teatri lavastus “Mitte keegi” viib selle osalised eneseotsingu-sõidule. Sõna otseses
mõttes kui ka selle metafoorilises tähenduses. Lavastaja Robin Täpp: “Inimeste isiklikke lugusid
ei näe vaid teatris: kui vaadelda argist linnapilti, leiab rohkelt väärt komöödiat, draamat ja
tragöödiatki. Konkreetset lavastust mängitakse sõiduautos, sihiks püüd märgata enamat, mis
päriselt meie ümber toimub.”

Tähelepanu!
Etendus toimub liikuvas sõiduautos. Ühele etendusele müüakse üks pilet, mis kehtib kuni kolmele inimesele. (Ühe piletiga võib tulla etendusele üksi, kahekesi või kolmekesi)

kolmapäev, 14. oktoober 2020

Mina olin siin - Fine5 Tantsuteater


Läti (au)hinnatud külaliskoreograafi Olga Žitluhina ja trupi koostöös valminud koreograafiline teos, 6-le tantsijale, ehk 12-le käele. Jah, tantsimisel tavaliselt teevad suurima töö ära jalad ja kere, käed tavaliselt annavad hoogu, neid sirutatakse kujundi või graatsia saavutamiseks või lihtsalt tolknevad mööda külgi allapoole. Kuid siin on just nimelt KÄED fookuses. Huvitav oli tõdeda, et kui keegi pani näiteks oma käed rinnale vaheliti, ehk "lukku", kadus ka huvi tema jälgmiseks ning silmad otsisid kohe järgmist, kelle käed liikusid.

Pean tunnistama, et ma suuremat lugu siit lahti ei lugenud. Homaaž kätele, inimeste koos ja lahus tegutsemise vahe, kätekujundid, millega loodi näiteks liblikad või mets, läheduse otsimine ja vajamine ja kuivõrd erinevad on inimeste käed nii olemuslikult kui sellest tulenevalt väljenduse varjundid. 

See pinge, mis tekib mille tantsija oma kätesse paneb, isegi kui need liiguvad vaid aimamisi, see pinge kandub vaatajasse. Richard Beljohini käed, mis liblikana peaaegu minu põlvel maandusid, tekitas mingi kummalise tunde, mis andis võimaluse iseenda sisse vaadata ja tutvuda sealse sügavusega mingist uuest tahust. Ei ole mugav kui võõra käed nii ligidale tulevad, isegi kui need on liblikaks maskeerunud :)

Tiina Olleski käed lendavate linnutiibadena pani unustama, et need on "käed", sest nii fenomenaalselt kunstiliselt suudab ta tiibade liikumist imiteerida. Fenomenaalne oli ka see kontakt, mille ta seejuures saavutab publikpoole vaatamata, kuigi see on tavaliselt lausa "kontaktisaamise" eeltingimuseks. Üldse kogu lõpus "parve" kogunemine on mõjuv. Tundsin vaatajana osana sellest. Kahjuks sulgesid nad enda järel ukse, mis isegi pisut ehmatavalt purustas illusiooni. Selliseid väiksemaid mõtteid mõnede lõikudega tekkis, aga mitte iga lõiguga. Ja kui mõte ise ei teki, siis ei taha seda enda peas ka vägisi tekitada. Selles mõttes oli see minu jaoks nagu luulekogu, oli neid "luuletusi", mis kohale jõudsid ja mõjusid ning oli neid, mis mõjusid täitena, aga ilmselt need mõjuvad jällegi kellelegi teisele...


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

"Mina olin siin" - audio-kinesteetiline installatsioon 12 käele

ESIETENDUS 10.SEPTEMBRIL
See lavastus on nii füüsilisest kui ka vaimsest puudutusest ning selle vastuvõtust. Idee autor Olga Zitluhina küsib, kas jõuame kiiresti mööduva elu jooksul kedagi päriselt puudutada või oleme kontaktis pigem puuteekraanidega? Kas jõuan aru saada, mida tähendab päriselt teise inimese puudutus, mis läbistab keha ja vaimu ning kuidas  puudutada Igavikku endas. Inspiratsiooni allikaks on inimese KÄED, mis loovad, armastavad, otsivad, eklsevad, lõhuvad.....
Kontseptsiooni autor ja koreograaf Olga Zitluhina on Läti kõige tuntum kaasaegse tantsu eestvedaja, tantsija ja pedagoog. Ta juhib Läti Kultuuriakadeemia kaasaegse tantsu õppekava ning Riia kaasaegse tantsu festvali "Laiks Dejot". 1996-2012 juhtis Olga oma truppi, luues sellele 20 lavastust, mida näidati 18 riigis.
Olga, see on su esimene lavastus Eestis. Miks valisid sellise teema?
Olga: "Mu silme ees on üks tugev kujund minu elust: mu ema ja isa võtsid teineteise käest kinni alles siis, kui nad olid juba seitsmekümne aastased. Nad olid teineteise kõrval olnud aastakümneid, kuid need olid teised ajad ja isegi siis, kui seisti näoga teineteise poole, ei räägitud lähedusest. Ma nägin, kui tähtis on lihtsalt teineteisel käest kinni võtta. Selles lavastuses räägin sel teemal läbi liikumise, liigutuse ja inimkäte, aga ka sellest, kuidas elavad...näiteks kalad."
Pikkus: 70 ja veidi rohkem minutit
Koreograafia: Olga Zitluhina (Läti) ja tantsijad
Tantsijad: Argo Liik, Helen Reitsnik, Olga Privis, Richard Beljohin, Simo Kruusement, Tiina Ollesk
Kostüümid: Kirill Safonov
Valgusmeister: Ants Kurist
Muusika: Henry Purcell (1659-1695)
Helikujundus: Valentin Siltsenko
Hääleseade: Anna Dõtõna
Konsultant: Renee Nõmmik
Fotod: Juri Seredenko, Merje Rääbis, Julia Zitluhina


Naiste kool - Vanemuine


Üks 2019.aasta kevadhooaja ja terve tolle teatriaasta vahvamaid komöödiaid on mõneti ehk üllatavalt pärit Moliere'i sulest. Seda küll paljuski huvitavale lavastustööle, suurepärastele rollidele ning igati ka veel tänasel päeval kõnetamisele. Eks see kõnetavuse "ajatus" ole ka üks "klassikute" tunnus.

Pikkade juuste ja põlvikutega mehed üritavad naisi koolitada, neid painutada nii, nagu vaja, Vanemuise Sadamateatri Priit Strandbergi Moliere'i tõlgenduses. Suures hirmus sarvi saada minnakse nõmeduste tipuni välja, nagu naise vangistamiseni, et ainult naine rumalamaks jääks ning seeläbi oleks mehele ustav ja tobu lambuke...ainult, nagu selliste asjadega ikka... lõpuks on mehel ikka sarved peas, tüdruk teise mehesse armunud ning ise käpuli maas palumas, et ta on absoluutselt kõigeks valmis, kui vaid naine teda maha ei jätakse...

See võib ju selles näidendis olla Arnolphe'i "kool" oma naisele, aga maailma siin on siiski "naiste kool" meile meestele ning keegi mees ei saa naise tahet allutada enda omadele. Kui sellest aru ei saa, võib järsku leida end igaüks Arnolphe'iga võrdsest olukorrast, kus naine lihtsalt armub kellessegi teise, kellessegi, kes armastab, mitte ei "sunni armastama". 

Wow, mis powerhouse roll Karol Kuntselilt! Lõi pahviks oma hoo ja ägedusega! Müts maha ka lavastaja ees, et ta on taibanud nii õige mehe Arnolphe'i rolli kutsuda. Vähemalt sama üllatav oli näha Karl Laumetsa nii lahedas koomilises võtmes! Tal on täiesti originaalne koomiline närv. Iga kord kui lavale saabus - no lausa hüsteeriliselt naljakas oma juuste ja ilmetega!!! :) Tanel jonas jällegi justkui röppiva värsiedastusega ning hiljem teatavate feminiinsete maneeridega tähtsa aadlikuna - lust vaadata ja kuulata! Jaanus Tepomehe notar, kes nagu sõnadega "vehkleks", kui mõelda tema jalgade tööle! Selline koomiline pärl :) Ka naiste rollid on head ja kogu ansambel väga tugev! (Tundub, nagu hüüumärkudest siin tekstis puudu ei tule :))

Sisu jah, tsipa lihtsake, aga sedapuhku mõnusalt lihtsake. Annabki näitlejatele mängust kõige väljapigistamiseks ruumi. Priit on lavastanud ka huvitavalt, situatsioonikoomikat, müramist ning hoogu, aga seda huvitaval, elektrita ajastul, kus hämar valgus on igapäevane. Suhtlemine publikuga kaasab ka kogu saali kaasa täiest omamoodi. Marika Aidlalt mitu head liikumislahendust ja need Gerly Tinn'i kostüümidd! Mõnus, kvaliteetne meelelahutus!

Hinnang 4+


Naiste kool

  • DRAAMA
  • SADAMATEATRIS
  • KESTUS: 02:40

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Strandberg
Tõlkija August Sang
Stsenograaf Maarja Meeru
Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Liikumisjuht Marika Aidla
Valguskujundaja Andres Sarv
Osades Marian Heinat, Linda Kolde, Karol Kuntsel, Tanel Jonas, Karl Laumets, Jaanus Tepomees, Viktor Lukawski või Priit Strandberg
Molière’i komöödia
Arnolphe on hea ja rikas kaupmees, kelle väärikusest saab vääritus, aust autus, tarkusest kõrkus ja armastusest armukadedus. Nimelt on lõbus härra Arnolphe väsinud eputamisest, tühistest vaimukustest ja tõvena levivast kombelõtvusest naiste seas, kes massiliselt oma mehi petavad. Hea Arnolphe on juba ammu abielueas, kuid ei leia endale naist, kelle truudusele ta kindel võiks olla. Nii otsustabki ta kosida oma kasvandiku, kes juba nelja-aastasena saatuse tahtel talle hooldada jäi. Kuna ta on tüdrukul lasknud üles kasvada kloostris, eemal edevast ja hukutavast haridusest, peaks just tema naiivsus ning headus, ilu ja armastus hoidma Arnolphe’i pealae sarvedest puhtana. „Miks võtta õppind naist, niisugust kaunishinge / kes päevad otsa käib mööda haritud ringe …”. Kuid nagu siin ilmas ikka, nõuab ka saatus meie eludest oma ning kõik hoolikad ja läbimõeldud kavatsused võivad sekundiga liiva joosta.
Molière olevat armastanud tragöödiaid, kuid ometi on kõik meieni jõudnud Molière’i näidendid komöödiad. See vastuolu on teatrile väga sobilik – läbi naeru ja kerguse puudutab Molière kõige olulisemaid ja õrnemaid kohti meie vaimus. Ajatu sisu ja ajatu huumor.
Esietendus 27. aprillil 2019 Sadamateatris