Kui valida välja kõikidest Eesti teatrite repertuaaridest üks etendus, mida just praegusel ajahetkel Eestile ja eestlastele on kõige rohkem näidata vaja, siis on see minu arvates Viljandi Ugalas hiljuti esietendunud "Surmkindlad asjad siin elus"! Kohe seletan, miks ma nii arvan, aga arvestades seda kui populaarne see on, ehk pidavalt välja müüdud ja kohe kui lisaetendusi kavva lisatakse müüakse ka kiiresti need välja, siis tundub, et ka teiste arvates on see vajalik. Rääkimata sellest, et sõna liigub edasi ja kõik kes on näinud räägivad kui ühest suust, et tegemist on väärt asjaga.
Naljaga pooleks võiks ju öelda, et “Surmkindlad asjad siin elus” on vaid maksud ja see, et rumalusel pole piire! Väidetakse, et ka see, et surm saabub varem või hiljem on kindel, kuid alles möödunud sügisel ülikoolis Kristjan Port'i loengus arutlesime, et tõendeid selle kohta ju pole, et näiteks teatud inimene poleks surematu. Jah, varem pole selliseid maakeral olnud, aga 100% kindlalt ei saa keegi väita, et näiteks mina olen surelik. Ja kui täpsemalt sellele mõelda, siis olengi lapsest peale tundnud, et mina igatahes elan igavesti! Kas Sina arvad, et Sina sured? Pealkirja seotus on sellel lavastusel tegelikult minu jaoks alles teisese tähtsusega teema ilmestamiseks, olulisem on hoopis tegelaste sisemised vajadused, mis on tänases maailmas paljudele kahjuks arusaamatud, sest elatakse vanade, ebavõrdsete, väärastunud väärtushinnangutega, suutmata neist lahti lasta... umbes nagu kunagi ei tahetud orjadest loobuda - orjapidaminegi ju oli kunagi inimõigus... Aga nüüd lähen juba üht radapidi liiga sügavale... Tuleme alguse juurde tagasi.
Austraallase Andrew Bovelli kirjutatud ja Andres Noormetsa lavastatud loos laguneb üks pere. Ükshaaval laguneb. Tegelikult veel hetk enne lagunemist, vähemalt pereisa (Andres Tabun) on surmkindel mõnedes asjades - 4 last suureks kasvatatud ja elu keerdkäikudest hoolimata on neist kõigist, vähemalt näiliselt tublid ja toredad inimesed saanud. Lapsed omakorda tunnevad ja teavad, et isegi kui neil on raske, siis küll isa-ema muredele rohtu leiavad ja kōik saab korda. Kahjuks kõigele siin maailmas rohtu ei leidu, kõik ei vaja, ega tahagi abi, kuigi näiteks siinse tüki isa mätta otsast on sellega raske leppida. Vanematel on tihti sellega raske leppida, et nende lapsed saavad suureks ja ühel hetkel elavad nad oma elu, otsustavad oma peaga ja elavad oma elu nii, nagu ise soovivad, saavad ja õigeks peavad. Ja see on paraku vana tõde, et kõik mis puudutab teisi inimesi, ei ole enda kontrolli all. Ja kui lapsed triivivadki eri suundades kasvatusest hoolimata, siis ammugi abikaasa ei ole iseenesest mõistetavalt alati Su küljeluu ja ammugi mitte “surmkindel”!
Miks ma sissejuhatuses ütlesin, et arvan, et tänasesse Eestisse on seda lugu väga vaja? Esiteks on meil patriarhaalsust peredes palju ning pereisadel on tihti peas kõik nii paigas, nagu nemad maailma näevad ja teised peavad siis perekonnas vastavalt painduma selle järgi. Neid arvamusi seal pea sees on raske ka muuta, sest need samad pereisad tihti arvavad, et nad on ka kõige targemad ning sellepärast ei saagi keegi rumalam tulla neid õpetama.
Lisaks on minu arvates väga oluline käsitleda teemasid, mis ühiskonnas üldisemalt on vähese harituse, teadmatuse või lihtsalt madalalaubalisuse tõttu valesti. Selle tüki kontekstis tõusevad esile nii naiste enda eest otsustamine kui ka LGBT-teemad. Inimesed ikka veel peavad geenidest tulenevaid erisusi või vanadest aegadest pärinevaid ebavõrdsusi stigmadeks, mille alusel on mugav üleolekut tunda. Mul isiklikult ajab selline südame pahaks. Keegi ei saa otsustada teise täiskasvanud inimese üle piirates tema inimlikke õigusi vōi siis luua ebavõrdsust! Keegi meist ei saa parata, mis sugupoolt ta on vōi kellena ennast tunneb (üks mu hea gayst sõber rääkis, et ta teeks kõik kui saaks nii, et teda erutaks naised, oleks palju kergem elada, aga ta ei või endale midagi parata, et talle mehed meeldivad. Samas on mul ka selliseid gaydest sõpru, kes on rahul sellisena, nagu nad on - miks mureteseda asjade pärast, mida nagunii muuta ei saa. Muretsedes teeb ju ainult enda elu raskemaks... Alles hiljuti tõstatus meil poliitiline teema, et üks keskaegsete väärtustega erakond soovib naiste aborte mitte rahaliselt enam riigi poolt toetada, vähe sellest, mõned selle erakonna MEESTEST tahaksid üldse abordid keelustada - 21.sajandil!!! See oleks sama kui võimul olevad naised keelustavad meie riigi eespoolt pissimise. Naisi on ju arvuliselt rohkem kui mehi, ehk siis eespoolt pissimine on ju "ebanormaalne"... haiglaselt ebaintelligentne), samuti ei ole mehel rohkem ōigust kui naisel minna aastaks välisriiki, et teha enda elule restart (minu arvates on selline otsus väga isekas ükskõik kumma sugupoole poolt, eriti kui peres on lapsed - jätta lihtsalt enda soovide ja eluelamise pärast kõik need mured ja hoolitsuse nii pikaks ajaks teise inimese kaela - see lihtsalt on ebaaus).
Tükist on raske kirjutada mõningaid olulisi sisulisi nõkse paljastama, sellepärast soovitan edasine lõik lugedes vahele jätta kui ise pole veel seda teatrielamust enda pagasisse korjanud. Julgemalt võib jätkata lõigust, mis algab punaseks värvitud sõnaga ja veelgi julgemalt tulla tagasi lugema alles siis kui endal ka juba nähtud ja hüpata siinkohal otse Hinnangu juurde...
Niisiis 4 last... Vanim neist - poeg, tunneb, et ta on sisemiselt naine. Sellepärast laguneb pereelu ja see on ka esimene suur pauk vanematele. Eriti isale, kelle keel isegi ühe olulise lause ajal vääratab, näidates, et ta ei saa ikka millestki aru. Ema õnneks seal kõrval on mõistusega inimene, kes kantseldab ka vanamehe normaalsemaks. Võib-olla etenduse kõige mõjuvam lause kõlabki selle poja suust, kui ta ütleb, et peab minema välisriiki elama, kus teda ei teada, sest "ta ei suuda istuda kodus lõunatel, kus perekonna lapsed vaatavad ja mõtlevad, et kes see kummaline tädi istub laua kaugemas nurgas, kellel on KUMMALISELT SUURED KÄED JA JÄMEDAVÕITU HÄÄL"... See on nii kurb, aga samas nii ilmselt olekski. Ja keegi ei saa midagi ju teha... võid selle kummalisuse tunde endas alla suruda, aga paratamatult tunned seda. Võib-olla tõesti kaua seda igapäevaselt läbi elada, harjub nii ära, et enam ei märkagi, aga alati on neid, kes selliste mõtetega saavad seal lauaääres olema... Ise tunnen ka näiteks transvestiitide suhtes kummalisust. Ma ei oska olla nendega. Londonis käies olen ka tänavatel sattunud olukorda, kus kõrgete kontsade ja taldadega sukkpükstes ja miniseelikutes mehed kõrval on, pikad juuksed tuules lehvimad, ent selgelt mehed... ma ei tea, miks see nii imelikuna tundub, aga tundub. Võõrastav ja harjumatu, ju sellepärast. Stockholmis leitud mõnede sõprade "seda külge" olen saanud teada läbi Facebook-i nendega sõber olles, aga fotodel või laval on sellel teatav distants, mis sellist võõrastuvat tunnet enam õnneks siiski ei tekita. Olen kindla veendumisega, et kui nad end hästi nii tunnevad, siis on neil selleks õigus. See on minu probleem kui see minu jaoks kummaline on. Nad ei tee ju minule midagi paha sellega, et nad on sellised nagu nemad tahavad. Ma ei taha ju ka, et minule keegi tuleks ütlema, et ma pean olema selline või teistsugune. Teine laps - tütar, tahab oma mehest lahku minna, sest ei armasta oma meest enam. Ta tahab õppida midagi uut, tahab oma elu seada selliseks, millega ise rahul on, leida iseennast ja mitte olla nendes raamides, millesse ta surutud on. Elasin ise selle oma elus üle kui naine ei tahtnud enam elada minu elu. Alguses oli see natuke valus ja isegi raske korraldada ja seada, aga loomulikult ma mõistsin seda. See polnudki aus, kuigi jah, minu jaoks ju mugav. Sellises olukorras on teisel poolel vaja teha kompromisse, tulla vastu ja muganduda, kui ta teist inimest armastab. Ja see ei pruugi alati olla naine, kes keskeas avastab, et ta peab ise saama ka jalgadele oma elu, mitte sõitma elukaaslase kelgul kaasa, aga tavaliselt on see emaduse ja palgalõhede tõttu kujunenud nii, et naised tihedamalt on nooremana teinud ohverdusi ühise elu nimel. Kolmas laps - poeg, on raha võlgu... sattunud "lõksu" ja sealt väljapääsemiseks endal enam jõudu piisavalt pole. Neljas laps - tütar, on veel nii noor, et ei ta, mida elult tahab, aga ta tahab, et kõik oleks hästi ja ta ei kaotaks oma vendi ja õde sellepärast, et nendel on probleemid. Mille eest teda karistatakse? Ka emal on oma saladused... nimelt on ta salaja varunud endale raha, sest elukogenuna tuleb temalgi ju valmis olla selleks kui järsku on vaja misiganes põhjusel ise hakkama saada. Mehe jaoks võib see olla mõistetamatu. Isegi petturlik, kuigi naise mätta otsast eluoluline! Isa hooldab oma roose ja tema elu on juba oma rajal ning kõik tormid on juba enda seisukohalt üle elatud. Nüüd saab ainult toeks olla lastele ja aidata neidki oma radadele. Ainult jah... lapsed tahavad ju oma rajad ise otsida ja leida, mitte võtta neid, mida neile ette antakse...
Vaatasin seda etendust külalisetendusena Kumus. Juba maha istudes tundus, et kogu see lavakonstruktsioon mõjub kuidagi imelikult. Ma ei tea, kas see tuleneb sellest, et tegemist ei olnud koduteatri-etendusega, siis oli tunda teatavat rabedust ühes ja teises kohas. Kõige rohkem aga näitlejates. Samas Aarne Soro transseksuaalsena ja Kadri Lepp õnnetu naisena mõjusid nii sügavalt oma rollides, et pean neid mõlemat üheks senise teatriaasta tugevamatest. Aarne natuke omapärane välimus ja stambivaba olek, ehk psühholoogiliselt realistlik lähenemine sellises rollis aitasid uskuda ja ühtlasi tunda selle inimese hingevalu. Vaatajana ju aimad ära ja eks antakse ka piisavalt vihjeid enne kui ta selle kapist välja jutuga isa juurde tuleb, mis tal hingel on. Ja nagu elus ikka kukub ka see tavalisest olulisem vanemate juurde külaskäigu algus kohmakalt välja... Kadri kanaliseeris naisena ehtsalt oma tegelase tunnet läbi enda - see tegelane on õnnetu ja ta peab midagi selleks ette võtma. Oleks ju tore kui õnn ise Sinuga läbi elu kaasa rändab, aga paratamatult me kõik varem või hiljem peame seda õnne kas taga otsima või selle isegi kätte võitlema. Praktiliselt alati tuleb selleks teha ka ohverdusi. Kadri mäng on südantlõhestav, nagu Aarne oma ka, aga Kadrist aimub ka pisut viha või õiguste eest võitlemise tunnetust. Marika mängu suhtes olen tihti olnud ülikriitiline, aga seekord oma plikalikkusega mängib ta väga oluliselt vastukaalu oma õnnetumate vendade ja õe vahel ning ühtlasi vanematele, mitte veel nii täiskasvanuliku olemisega, nagu teised pere lapsed. Marika on ka nagu tüki selgroog - tema kojutulekuga tegevustik käivitub ja kuigi teised pereliikmed on nii ja naapidi omavahel suhetega, siis pere pesamuna on kõigile armas ja tema armastab ka kõiki nii, nagu nood on. Tema vajab veel seda perekonna terviklikkust kõige rohkem ja Marika laveerib väga osavalt sellist karakterit kehastades. Andres Tabun pereisana on nagu mängimata. Ta ongi just selline seal laval. Psühholoogiliselt täpne nii selgelt sisemiselt rahu säilitades kui ka endast välja minnes. Vilma Luige mäng minu jaoks liikus usutavuse ja ebausutavuse piiril. Oli hetki, eriti need tõsisemad ja sügavamad ja minu kui vaataja arvates seega raskemad mängida, kus ta tabas väga tundepeenelt olukorda ja elulikkust, aga siis ja eriti kergemates, lõbusamates hetkedes tundus tegelane "mängitud" ja lihtsalt inimesed nii ei ole ega räägi. Rait Õunapuu mängu ei suuda ma alla neelata muidu kui ta karakter ei ole juba olemuselt karikatuurne. Eelistan mitte vaadata neid tükke kus ta mängib, aga see on arvatavasti minu isiklik kiiks. Iga kord kui ta siiski satub jälle mängima, siis ma olen üritanud mõelda, et milles asi seisneb ja seekord avastasin tema s-tähe... see on tal eriline ja võib-olla sellepärast muudab rollid äravahetamiseni sarnasteks. Siin on ka üks väga dramaatiline hetk, kus ta tegelane täiesti endast välja läheb ja on väga maha tambitud - magus võimalus iga näitleja jaoks. Tehniliselt on näha laval näitleja intensiivset pingutust, aga no mitte ei usu, sest ei saa tema tehtud "mängust" lihtsalt üle. Tunnen, et olen oma sõnadega julm ja otsekohene, aga see on lõppude lõpuks vaid minu arvamus, millele ma ei saa midagi parata. Kui Rait tahab näidelda, siis sellega ta peakski tegelema. See on tema õigus. Minagi arvasin kunagi, et võiksin autosid müüa...
Lavastusliku külje pealt on Andres Noormetsa ruumimängulisi lahendusi siingi tunda, sest lugu kulgeb kahel eri tasandil - justkui toas ja roosiaias. Jällegi ei tea, kas sellepärast, et mängiti Kumus, aga natuke oli see ebaselge ja segane, ehk siis mitte puhas lavastus selles mõttes. Samas sellise loo puhul lavastuslik külg on teisejärgulise tähtsusega. Lugu on lihtsalt nii tugev, et selle väljatoomine lavastajatöös ongi seekord kõige olulisem ning see kulgeb oma ajaliste hüpete ja mittekorrapäraliste ega voolavate stseenivahetustega päris mõnusalt. Eriti meeldisid need mõned laste ühised "lavastusliku nõksuga" loodud detailid. Ka see, et teised lapsed olid kõrval kuulamas kui üks neist oma lugu rääkis, andes tunde, et teised on kogu aeg ka pildis, isegi kui fookus on teatud tegelasel. See andis juurde seda pereühtsuse ehk pereühiku tunnet.
Etenduse lõpuks oli saalis oli ka kuulda pisarate pühkimist. Minule see päris nii tugevalt see vaadates ei mõjunud. Olen vist juba neid jutte ka lugenud-näinud ja läbi elanud piisavalt. Samas tunnustasin nii kohe pärast etendust instas sellest kirjutades, aga veel enam praegu, et Ugala selle oma kavva võttis! Nimelt nüüd kus selle nägemisest on kulunud juba poolteist nädalat, olen eriti viimastel päevadel üha rohkem ja rohkem hakanud kogu teatrielamusele tagasi mõtlema ja kogu lugu on hakanud minu sees elama edasist elu ning omamoodi isegi edasi arenema. See on kindlasti üks selliseid, mis kohe ei unune. Tugev inimlik mõõde ja lõpp mõjub veel eriti kurvalt.
Hinnang: 4 (Nagu öeldud, siis väga vajalik lugu praegusesse Eesti ühiskonda. Ega inimesed ju ei muutu, kui neile midagi räägivad teised inimesed, aga võib-olla niimoodi teatrit vaadates, kui keegi avastab enda sees midagi, avastab ise, et asjalood võivad olla ka nii või naa, ehk on siis ka väikenegi lootus, et tugevate valmishoiakutega inimesed saavad aru ja tekivad kasvõi kahtlusedki. Kahtlemine on hea. Siis on inimene avatud erinevatele teooriatele. Inimhing ei ole must ja valge, need on siiruviirulised ja keerulised. Ainus, mida me inimestena saame teha, on proovida mõista. Hoida see avatuna ja mitte esitada hinnanguid, sest me ei tea teiste inimeste sisemust. Ja kui esitamegi hinnangu, siis hoida see avatuna, et asi võib olla ka teisiti või see võib ajas muutuda. Igal inimesel on õigus olla selline, nagu ise soovib, teha seda, mida ise tahab kui ta sellega kellelgi haiget mingilgi moel ei tee. Haiget me teeme nagunii kõigile neile, kes meile lähedased. Isegi tahtmatult, sest oleme inimesed ja teeme vigu. Sest surmkindlaid asju siin elus lihtsalt pole! Millegipärast tunnen vajadust tänada, et sellise lavaloo Ugala oma kavva on võtnud. Seega suur aitäh!)
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Maris Savik'u tehtud fotod):
SURMKINDLAD ASJAD SIIN ELUS
Andrew Bovell
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 40 minutit.
Esietendus: 16. veebruar 2019
LAVASTUSMEESKOND
Tõlkijad
Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Kostüümikunstnik
Maarja Viiding
Osades
Vilma Luik, Andres Tabun, Marika Palm, Kadri Lepp, Aarne Soro ja Rait Õunapuu
LAVASTUSE TUTVUSTUS
Bob ja Fran on terve oma elu laste ja perekonna nimel tööd rabanud. Nüüd, kui nende neli last on suured, oleks justkui aeg puhata ja ise elu nautida, kuid ema ja isa rollist pensionile minna ei saa.
Nende vanem tütar Pip teeb karjääri haridusvaldkonnas, tal on kaks tütart ja armastav abikaasa, kuid ta ei ole õnnelik. IT-spetsialistist Mark on ootamatult oma pikaaegsest elukaaslasest lahku läinud, kuid vanematel pole aimugi, mispärast. Rahamaailmas töötav Ben kulutab oma järjest kasvavat sissetulekut vanematele kalleid, kuid tarbetuid kingitusi tehes. Kõigi poolt jumaldatud pere pesamuna Rosie on õpingutest aja maha võtnud ning ei ole veel üldse kindel, mida ta oma eluga pihta tahab hakata.
Kuidas langetada olulisi otsuseid, kui sinu enda väärtushinnangud ja lootused põrkuvad ühtäkki vanemate ootuste ja lootustega? Kas vanemad võivad oma lapsi liiga palju armastada?
Ma mõtlesin, et nad kasvavad sellisteks nagu meie. Ainult et paremaks kui meie. Parema haridusega. Paremate väljavaadetega. Selle nimel sai ju rabatud. Või mis?
Bob
Bob
Kas me niimoodi käitumegi oma tütardega? Kiidame neid, aga ise arvame samal ajal, et nad ei ole piisavalt head. Või piisavalt targad. Kas me teeme nii? Võib-olla ongi parem, kui tüdrukud kasvatab üles nende isa, kes näeb neid vaadates ainult parimat.
Pip
Pip
Kas me võiksime üks kord elus rääkida nii, et te ei teeks kohe alguses nimekirja kõigest, mis minul viga on? Ja kas te võiksite kas või pool minutit paigal püsida, sest ma üritan teile midagi öelda ja see pole kerge.
Mark
Mark
Ma hakkasin teistsuguste inimestega aega veetma. Ma tahtsin olla üks nende hulgast. Saate aru, nad lihtsalt eeldavad, et sinul on samasugused võimalused. Ja kui selgub, et ei ole, siis nad ei taha sind enam tunda. Enne kui arugi saad, on nad sulle selja pööranud.
Ben
Ben
Me hellitasime teid ära. Me kasvatasime teid inimesteks, kes arvavad, et võivad saada kõike, mida ainult tahavad, olla, kes iganes soovivad. Vahet pole, mis see maksab. Või kellele see haiget teeb.
Fran
Fran
Ma tahan oma isa. Ma tahan oma ema. Ma tahan oma vendi ja õde. Ma tahan kuulda, kuidas nad naeravad ja vaidlevad ja mind narrivad. Aga ma ei saa eriti nende peale mõelda, sest muidu mu rinnus plahvatab. Ja et ennast tükkideks lagunemast hoida, teen ma nimekirja kõigest, milles ma võin kindel olla.
Rosie
Rosie
Austraalia näitekirjaniku Andrew Bovelli näidend “Surmkindlad asjad siin elus” jutustab hingemineva loo neljast täiskasvanud õest-vennast, kes otsivad iseennast ja oma kohta siin elus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar