Fine5 Tantsuteater on toonud välja etenduse, mis on nii mõneski mõttes ebatavaline. Eelkõige vast selletõttu, et poole etenduse ajaks teatud vaatajatest saavad enda külge sensorid, mis läbi arvutiprogrammi tõlgendavad vaatajate emotsionaalset hetkeseisundit ning arvuti siis omakorda tekitab vastavalt sellele ka etendusele helilise tausta. Teiseks eripäraks on see, et ühe teatriõhtu vältel saab tegelikult 2 kärbest ühe hoobiga, ehk siis tegelikult etendatakse kaks erinevat lavastust. Kolmandaks - sellel sensoritega etenduse osal, tundus olevat ka sümbioos tantsijate ja videotausta vahel, ehk tavapärasest enam on kasutatud tantsuetenduses ka videokunstiga integreeritust. Kuigi videotaust oli oma olemuselt abstraktne, oli see loo tõlgendamisel vägagi mõjutav.
Oodates etenduse algust, selgus, et tegemist on tehniliste probleemidega ja seetõttu tuli tegijatel vaheteda vaatuste, ehk lavastuste järjekorda. Tagantjärgi targana, said need vaatused ja lood enda vahele tänu sellele teatava sidususe. Eks tantsuetendustega on ju ikka nii, et meel on rohkem valmis kõikvõimalikke tõlgendusi endal tegema kui sõnalavastust vaadates, sest tantsus pole kõik puust ja punaseks ette seletatud ning selle pool võlust peitubki inimese enda sisemaailmaga silmade-kõrvade kaudu tajutava põrkumisel tekkivates lugudes. Nõnda ka seekord. Seletan, miks minu jaoks just selline järjekord oluline on.
Kui nüüd ette rututa ja öelda, et "Nuttev tamm" ei ole lavastuse ja tantsuna nii emotsionaalne ja mõtteidäratav kui "Trisolde", siis juba ainuüksi see on hea, kui etendus liigub läbivalt paremaks, lõppedes tugevaima osaga, justkui kulminatsiooniga, siis seegi on juba piisav põhjendus, miks neid just selles järjekorrast esitada. Kuid "Nuttev tamm" on Tallinna Ülikooli koreograafiaõpilastest tantsijatega esitatud ning üks, kes selles trupis kõige tugevama kohaloluga tähelepanu röövis - Katre Sabbal, oleks kui "Trisoldes" olnud see täiskasvanud naine. Mingi teatav sarnasus Trisolde peategelast tantsinud Tiina Olleskiga oli aimatav. See sidus minu jaoks need kaks lugu kummalisel kombel ühte. Kuigi usun, et see ei olnud tegijate taotlus, vaid minu kui vaataja ajude gümnastika.
Tegelikult pole ma üldse tuttav eesti moderntantsu skeenega, pigem Rootsi ja USA omadega ja nõnda tundsin ise ka, et olen üliõpilaste suhtes liiga kriitiline. "Nuttev tamm" on muusikalises mõttes folkloristlik, aga tantsulises mõttes rohkem mänguline. St. tantsijad mängiks nagu vanu mänge, mida inimesed ikka enda lõbustamiseks tegid ajal, mil veel kõikvõimalikke tänapäevaseid meelelahutusi polnud. Samas ei suutnud ma sealt oma ajudega vormida ühtset tervikut või lugu, mida oleksin saanud järgida või oma mõtetega vormida enda elu ja kogemustega siduste loomiseks. Kuigi kindla lavastusliku struktuuriga, siis ikkagi jättis eksperimentaalse õpilastöö tunnetuse, mis rohkem nagu etüüdlik poolvorm või katsetus.
Tantsijad olid küll toredad ning minu jaoks laval kõik uued tutvused. Mõnest aimus kerget ebakindlust, aga seda vaid alguses, üsna pea tundusid kõik enamvähem võrdsed, peale juba mainitud Katre Sabbal'i, kelles vähemalt seekord oli teatav x-faktor, mis muutis ta huvitamaks. Teistest erinevamana torkas silma Richard Beljohin, kes võrreldes teistega oli naerusuisem ning edastas läbivalt pigem positiivset vaibi, mida jällegi kogu ülejäänud trupist niimoodi ei õhkunud. Terviku mõttes on see probleemne, aga vaataja saab temaga seetõttu jällegi kergemini kontakti. Üldiselt on see ju ikka NUTTEV tamm... Kummalisel kombel kokkuvõttes Nutva tamme kõige huvitavam osa oli hoopis Ants Kurist'i valguskujundus, koos elektrifitseeritult kõrbiseva helikujundusega. Ka pikk lugulaul taustal andis jälgimishuvi. Kuid ma ei mõelnud vaadates puulangetamisele ning ei osanud just selles hetkes seoseid luua. Tantsijad muidugi ei pruukinud ka valmis olla, sest nemad pidid ju alles pärast vaheaega oma osa esitama.
Kuid siis pärast vaheaega, kui mõnedele inimestele olid sensorid külge pandud, algas "Trisolde". Siin oli hoopis teine tunnetus. Tähendab siin oli "tunne" sees! Ja väga tugev tunne! Elektrit täis atmosfäär ja õhustik, mida oleks võinud noaga lõigata. Laval 2 inimest - mees ja naine. Nende kahe vahel jookseb joon, millest kumbki ei saa üle ega ümber. Olin nii lummatud Tiina Ollesk'ist, et ei saanud tükk aega temalt silmi. Milline graatsia, poeesia ja emotsioonid, mis avalduvad mitte ainult näos, vaid eelkõige kehahoiakutes, liigutustes, kuid mitte puust ja punaseks, vaid aimamisi, tunnetuslikult. Ja need emotsioonid hoiavad vaataja pinges ning silmad tantsijal. Temas on ühel hetkel prantsuse daami, järgmisel hispaania flamekotantsijat ja siis juba kreeka jumalannat... imeline! Naisolevuse kvitenssents - igas naises on ju mitu erinevat poolt peidus - oleneb, kellena ta millises olukorras ja kellele välja paistab või tahab paista. Meesolevust hakkasin vaatama alles mõne aja pärast. Siis kui see joon mehe ja naise vahel hakkas lainetama, painduma... kui mitmetähenduslik... See muusika, mida nende sensorite abil tekitati oli alusmuusika peal ning ausalt öelda, see ei häirinud mind tänu tantsijatele ja kogu sellele lavastuslikule mängule valguse ja videoga, sest muidu selline "müra" pigem võibki häirivaks muutuda. Kuid ilmselt, kuigi heli loomuselt muutumatu, tekitas see omalt poolt teatavat pinget õhustikku veel natuke juurde.
Simo Kruusement, ehk lavastuse meespool, andis mõnevõrra rohkem loole oma energiat esimesel poolel. Oma tehnilisematel hetkedel oli ta võimas, kuigi pidevalt kontrollis kogu mängu ikkagi naispool. Mees võis ju olla kohati energilisem, välja tantsida end rohkem kui naine. Aga naine oli sügavam, konkreetsem, kaalutletum. Nagu keegi oleks seda juba öelnud, aga meenus mõte, et me mehed saame olla ja tunda end "meestena" siiski vaid ainult naise armust. Kohe kui hakkad end peale suruma, tunnetab naine selle ära ja asi on katki. Või kui hoiad end eemale, siis ei tekigi mees- ja naisenergia vahel pinget.
Naist ei saa rabada üle selle joone, mis mehe ja naise vahel on. Naine peab ulatama käe ja mees peab seda kätt tõsiselt tahtma, et jõutaks ühele poole joont. Piir siin loos igatahes ületatakse ja nõnda kaob see mängust üldse, nagu polekski seda kunagi olnudki. Edasi hakkab kokku- ja lahkumäng, mis kulmineerub mehe surma ja naise raevuga. SEE RAEV! Hoidku jumal selle eest. See naine sõna otseses mõttes PLAHVATAB seal laval. Tiina, kellest kasvaks nagu kogu see pimedus välja - vapustavad kujundid! Tundus, nagu sellel hetkel terve publik oli šokeeritud, sest oli kuulda ahhetamisi, saginat ja minu ümber hakkasid inimesed seda telefonidega filmima - teatris! Kuid see ei häirinud mind, sest olin nii selles toimuvas sees. See oli lihtsalt vapustav!
Eks siin saab kogu seda lugu tõlgendada mitmeti, aga ilmselgelt tegijad on baasiks võtnud Wagneri Tristan ja Isolde - sellest ka huvitav, tänapäeva tuntud paaridega mängitav nimemäng - Trisolde (võrdle Brangelina, Bennifer jne), kus mehe ja naise keerulised elusaatused väga dramaatiliselt põimuvad. Kus armutakse mürgi asemel joodava armujoogi võlujõul ning võideldakse teineteisega koosolemise eest üht ja teispidi, kuni traagilise lõpuni välja, kus mees armukadedusvõitluses saadud haavade kätte sureb ja naine tema järel surma läheb...
"Trisolde" dramaturgilises ülesehituses meeldisidki minule rohkem selle algus ja lõpp ning tantsutehnilises mõttes nende kahe vahepealne osa. Esimest korda panin nii tugevalt tähele, et nii "Nutvas tammes", kus oli seda mõnevõrra rohkem, aga pisike lõik ka "Trisoldes", et ei meeldi minule jooksmine tantsulavastuses. See lõhub atmosfääri ja katkestab nii pinge kui tantsu ilust tekkiva voolavuse. Kuid see on vaid kõrvaltähelepanek. Kumbagi lavastust ei saa selle järgi mingis mõttes defineerida.
"Trisoldes" on jällegi väga hea valguskujundus Ants Kurist'ilt. Koreograafilises mõttes oli veel avastuslikult huvitav Simo maas liikumine ja selle mõju. Nii tantsu sees, kui hiljem kujundina. Rene Nõmmiku lavastus on moderntantsu-lavastuse mõttes täiesti maailmatase. Ei teagi kui palju selles kõiges oli täpselt paikapandud koreograafiat ning kui palju lõid seda hetke tunde pealt Tiina ja Simo, sest see voolavus ja tantsu ehedus oleks nagu olnud midagi enamat kui lõpuni viimistletud ning detailideni koreografeeritud tants. Üldjooned, seda küll - need poleks muidu nii teravalt täpselt valgus- ja videorežiiga kokku läinud. Samas oli seda imeline "vaadata", mis tegelikult toimus nende tegelaste "sisemaailmas" ja kuidas nad teineteisega selle välja elasid.
Üks lavastuse ilusamaid kujundeid oli minu jaoks veel siis kui mees ja naine koos samas rütmis tantsisid ja tänu imelisele valguskujundusele oleks nende jalgadest justkui sädemeid löönud! Või olid need hoopis veepritsmed, sest tegemist oli ju sinist värvi "sädemetega"... Tristani ja Isolde loos sõidetakse ka merd... Ent just sädemed tulid meelde, sest tegemist oli ühe hoogsama ringiliikumisel tekitatud kujutisega! Ilus, väga ilus!
Hinnang: 3 (Eks iga inimene otsib erinevaid asju tantsulavastustest. Mina otsin peamiselt ilu, lahtimõtestamist pakkuvat lugu ja emotsioone. Neid sain ma küllaga "Trisoldest", aga "Nutvast tammest" mitte nii eriti. Eks nad olidki erinevate lähtekohtadega ja eri lavastajate poolt tehtud. Hoopis erinevate sisude ja tunnetustega. Tantsijad on mõlemas head, aga "Trisoldes" on võimalik keskenduda vaid kahele. Lisaks oli Trisoldes olemas karakterid, mis on alati suur pluss - saab vaatajana samastuda või vastanduda ja tõlgendada neid konkreetsemate tegelastena. Nõnda tekkisidki minul Trisoldele hinnaguks 4 ja Nutvale tammele hinnanguks 2, seega tervikule nende keskmine.)
Tekst lavastuse kodulehelt (Trisolde foto on pärit Fine5 FB seinalt ja autoriks Juri Seredenko, Nuttev tamm foto on pärit Fine5 kodulehelt):
„Trisolde“
Inspireerituna R. Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde" muusikast ja tegelaskujudest on loodud tantsu ja kaasaegseid tehnoloogiaid siduv sümbiootiline lavastus „TRISOLDE", milles võetakse fookusesse vastuoluline mehe ja naise armastuse teema.
Lavastus kompab habrast piiri armastuse ja vihkamise vahel, oma maailma kehtestamise meelelisust ja küsib, kas inimesed tänapäeval on veel võimelised kogema tugevaid tundeid, mis suudaks ületada ka reaalse ajalise elu piire. „Trisolde" sünnib innovaatilises koostöös kaasaegse tantsu, muusika ja uue tehnoloogia tunnustatud esindajatega ja on näide sümbiootilisest koostoimest, kus ka publikul on reaalajas võimalus osaleda lavastuse helimaastiku kujundamisel. Piiratud arv vabatahtlikke vaatajaid ühendatakse sensoritega, millest arvutiprogramm tuvastab kasutaja emotsionaalse seisundi lavastuse vaatamise ajal ning rakendab seda helimaastiku kujundamisel reaalajas. Lavastuses kasutatud tehnoloogiline interaktsioon vaatajatega toimub TLU Digitehnoloogiate Instituudi arvutitunnetuse dotsendi Aleksander Väljamäe ja vanemteaduri Ilkka Kosuneni juhendamisel (koostöös NeuroTheatre). Ka lavastuse visuaalne pool luuakse tantsijate ja tehnoloogia sümbioosis elavas ettekandes. Iga „Trisolde" esituskord on sellise vaatajate, tantsijate ja tehnoloogia koostoime tulemusena ainukordne.
Wagneri "Tristani ja Isoldet" peetakse modernismi alguseks muusikas, tutvustades selliseid tehnikaid nagu kromaatiline dissonants ja atonaalsus. Muusikateost on kirjeldatud kui "sõnade sümfooniat" - ooperil puudub aktiivne väline tegevus suurte kooride ja paljude tegelaskujudega ja peamine "tegevus" toimub tegelaste peas.
Tantsijad: Tiina Ollesk, Simo Kruusement
Lavastaja: Renee Nõmmik
Helikujundus: Hans-Gunter Lock, Giovanni Albini
Videokujundus: Valentin Siltsenko
Tehnoloogiline interaktsioon: Ilkka Kosunen, Aleksander Väljamäe (NeuroTheatre)
Valgusmeister: Ants Kurist
"Nuttev tamm"
Õhtu teises lavastuses „NUTTEV TAMM" pööratakse pilk kasvamisele ja teisenemisele kui koreograafilistele võtmekujunditele. Lavastuse allikaks on meie ammendamatu rahvapärimus ja ürgloodus. Selles lavastuses on liikumine, sõna ja heli võrdselt olulised meediumid. Lavastus on loodud TLÜ tantsutudengitele, kelle liikumismõtlemine sünnib koostöös Simo Kruusemendiga. Simo liikumiskeelt iseloomustab leidlikkus ja delikaatsus koreograafiliste väljendusvahendite valikul, aga ka lakoonilisus ja lihtsus. Puu langetamine ja sellele uue vormi andmine on seotud paljude põhjala rahvaste mütoloogiaga ja on mitmel moel sisse kirjutatud ka meie rahvuseeposesse.
Etendusõhtu pikkus: 1h 40min. Etendusõhtud toimuvad Fine5 Tantsuteatri, TLÜ ja EMTA õppejõudude ning tudengite koostöös.
Tantsijad: Katre Sabbal, Katrina Oja, Kärt Kurvits, Lisanna Tälli, Samuel Koppel, Richard Beljohin
Koreograaf: Simo Kruusement
Muusika: Marta Hansen (ERL arhiiv)
Valgusmeister: Ants Kurist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar