Kaks tosinat tulipunast roosi - Rakvere Teater

Itaallane Giorgio Bongiovanni tõi reedel esietendunud Aldo De Benedetti kirjutatud näidendi järgi tehtud lavastusega killu möödunud aegade Itaaliat Rakvere Teatri suurde saali, aga kummalisel kombel samaga elustas ka midagi eestlaste 70-80ndatest...

Laval on ühe itaalia perekonna maja, kuhu saabub peremehe äripartner (Margus Grosnõi). Retroraadio üürgab vana itaaliakeelset popviisikest,  heliseb telefon. See on majaperemehe naisele (Silja Miks), kes plaanib minna sõbrannaga reisile. Koju saabub ka peremees (Eduard Salmistu) ise ning õpetab nii oma poissmehest külalisele kui ka publikule abikaasade-strateegiat - naisele näidates kui kurb ta on, et too kodust natuke kauemaks ära läheb ja siis tunneb, et teda armastatakse, aga tegelikult lausa ootab, et saaks natuke lulli lüüa, natuke end jälle "poissmehena" tunda. Selleks mängib saatus talle kaardid ise kätte. Imekaunis krahvinna helistab ja tellib 2 tosinat tulipunast roosi, arvates, et see number millele ta kõne teeb on florist. Sellest saab härra mängulise idee - saata roosid ise "salajaselt austajalt" krahvinnale, koos pisikese armuavaldusega... Kuid oh häda - roosid saabuvad, sõnum saab kirjutatud, aga üheks hetkeks jäävad need lilled diivanile ja need leiab sealt abikaasa! Arvates, et "salajane austaja" temale need lilled on saatnud ja veel koos armuavaldusega! Sellest saab alguse romantiline komöödia, kus laval on üks isemoodi armukolmnurk, sest äripartner on omalt poolt samuti naisesse armunud, sest talle lihtsalt meeldivad "abielus naised"...ja abikaasa on oma naises pettunud, et too kellessegi teise on armumas - olgugi, et see "keegi teine" on tema ise! :) Lisaks "armastajatele" on kogu supile omapoolset maitset lisamas teenija (Liisa Aibel), kes oma kohmakuses pidevalt kandikutega kolistab ning pidevalt lavale ilmudes toitu matsutab... Matsutab, kuigi kui keegi majaomanikest midagi süüa taha, siis "kogu toit on otsas" :)

Huumori mõttes žanripuhas situatsioonikomöödia. Huumor on lihtsavõitu, aga aus. Läbivalt ajab muhelema ja natuke põnev on ka - kuidas-kes vahele jääb ja mida see tõe paljastudes tegelaste suhetega teeb. Või kas ikka läheb nii, nagu arvad... ikka läheb - see on ju selliste lugude rahulolupakkumismoment ja isegi omaette väärtus. Mõned asjad siin maailmas ei muutu ja üks neist on klassikaline romantilise komöödia žanr :) Aga väärtuseid on tükil veel mitmeid - Tulles tagasi siinse teksti avalause juurde, siis itaalia lugu, mille on lavastanud itaallane, ehk kogu lavastuse itaaliapärasuses pole mõtet kaheldagi. Kuid see päriselt ongi mõnusa tugeva itaalia-tunnetusega. Nagu oleks laval toimetamas Sophia Loren, Gina Lollobrogida või soengu mõttes Isabella Rossellini koos Marcello Mastroianni ja Giancarlo Giannini või Vittorio De Sica'ga :) Ehk siis need ilusad vanad Itaalia filmid, mida mõnikord lapsepõlves nõuka raudse eesriide tagagi näha sai...

Kuid jah - nostalgilises mõttes tõi see lavastus meelde ka 70ndatel80ndatel populaarsed salongikomöödiad, a la "Mees, naine ja kontsert" (siin on üks rooside saatmise, rooside ootamise ja petmiste kontsert) ja  või miks ka mitte kõik need armastatud, samuti salongikomöödia stiilis telelavastused, nagu "Truu naine" (ainult, et siin mittetruu naine) jne. Vanad head "reedeõhtused teatriõhtud". Nostalgitsemist üksjagu. Just nädalavahetuste õhtutesse selline lavalugu kõige paremini sobitubki. Õhkasin juba teatrist väljudes, et ideaalne reedeõhtune meelelahutus. Pretensioonitu. Palju mõtlema ei pea ja meele lahutab ära.

Tükile lisab väärtust ka teatav ajastuhing - 30ndad kui ma ei eksi. Arvestades riietust (ja Silja Miks'i tegelane kannab isegi paari huvitavat kostüümi, rääkimata lavalvilksatavast supeltrikoost ja kübaratest). Tollel ajal polnud ka veel televiisorit ja kuulati raadiot. Suur uhke retroraadio on ka selle kodu ehteks. Sealt kõlavad itaaliakeelsed lauludki tundusid pigem esindavat enne teise maailmasõjaaegset aega. Näidend valmiski juba 1936.aastal.

Näitlejatöödki on itaaliapärased. Käbedalt ja emotsionaalselt itaallannalikult teksti edastav Silja Miks rääkis küll eesti keeles, aga kui panna silmad kinni ja ähmastada kuulmismeel nii, et sõnadest aru ei saa, siis võiks vabalt kostuda Itaalia naisterahva energiline ja intonatsioonidega andiamopreciosadespiaciilvolemagnifico või midagi sellist :) Silja karakter on ju vaataja silmis natuke ka tobuke, sest tema ei tea, mida mehe ja publik teab. Kuid näitleja austab selgelt oma karakterit ja ehitab selle naise üles selliseks, et kõigile jääb tunne - selle naisega tegelikult ei mängita! Kuigi just parajasti mängitakse ja nii et vähe pole :) Natuke kahju hakkab sellest naisest muidugi ka.

Margus Gronõi oma sarvraamidega prillidega on tegelikult see tobuke sellest kolmikust. Tema äripartner teeb tema üle pidevalt kolmandas isikus nalja või õigemini mõnitab teda, aga tobuke ei saa aru, kellest jutt käib. Samas ei saa ka päriselt aru, et miks see naine teda nii põlgab. Vaevu talub kuni ühel hetkel enam ei talugi... Aga kas tõesti tolle rumaluse, abielunaistest unistamise ja/või pidevate külaskäikude pärast? Siin oleks nagu midagi veel peidus - naisel oleks nagu meestepärane jahiinstinkt, ehk soov mees endale võita või saavutada, mitte lihtsalt auto alla jäänud metsloom koju söögiks kaasa tassida...

Eduard Salmistu esindas Itaalia meest, kelles võidutsevad kaks poolust - suur armastaja ja armumängude punuja, teisalt närviline, temperamentne italiaano. Eriti nendel hoogsatel hetkedel kui ta endast välja läheb, tõmbab see ka rahva mõnusalt käima. Siis jälle hädisena ei leia ta asu, et kuidas ikkagi naine kedagi teist võib armastada... Nagu Ameerika mäed itaalia moodi. Ja selline ühel hetkel murrab ju ka italiaanomatest italiaanomagi mehe... :)

Liisa Aibelit lihtsal on niiiiii vähe, et pidevalt ootad, millal ta jälle lavale saabub! Millal ta jälle tuleb oma matsuva suu ja kolisevate kandikutega :) Lõpumärkusena tahakski öelda, et minu teatrikaaslase kõrval istunud keskealised prouad läksid absoluutselt iga kord elevile kui Liisa mängu sisenes. Ja näitlejanna ei pidanud midagi tegemagi kui prouad juba oma ülimat rõõmu ja heameelt väljendasid :) Nii siiras fänlus on tõeliselt armas! Meid fänne oli seal niimoodi terve rida! :)

Hinnang: 4 (Usun, et see meeldib massidele. Selline vana ja hea salongikomöödia, kus situatsioonid keeravad tegelaste elu pea peale, aga vaatajatele pakub turvaliselt distantsilt muhedat meelelahutust. Siin pole peeneid psühholoogilisi inimsuhtekeeriseid või varjatud diskreetseid saladusi. Kõik mis on, paisatakse lavalt otse publikusse ja rahval on lõbus. Mitte ülevoolavalt koomiline, nagu "Hullemast hullem", aga selline vanakooli suhete ja segaminiajamiste komöödia, millele annab tooni natuke ka 80 aasta tagune Rooma perekonna argipäev, mis tänu kahele tosinale tulipunasele roosile polegi enam "argipäev". Armastus ongi ju üleelusuurune tunne. Selleks võibki vahetevahel vaja minna rohkem kui vaid kaks inimest... eriti siis kui see armastus on muutunud juba argipäevaseks. Ja ma ei mõtle siin, et vaja oleks kolmandat või neljandat inimest, vaid siis sellised väiksed sekeldused, mis tegelikult ei tee haiget kellelegi, tulevad suhtele ainult kasuks. Mõnikord võib mingi juhtum raputada nii ja mõnikord on suisa vaja, et miski raputaks, et aru saada, mis on ikkagi päriselt oluline. Mis ikkagi on armastus. Et see, kes on Su kõrval on seal tegelikult ka sellepärast, et ta tahab seal olla. Mitte mingi fantaasiamäng, mis ühel hetkel haihtub.)

PS. Et snendest 70ndate 80ndate Eesti paralleelidest veel vähe ei oleks, siis lapsepõlvenostalgiale lisasid oma nõksu veel kavalehena ümbrikus peituvad salmiku-aforsmid. :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

KAKS TOSINAT TULIPUNAST ROOSI

LAVASTUSMEESKOND

Autor Aldo De Benedetti "Due dozzine di rose scarlatte"
Tõlkija Eva Kolli
Lavastaja Giorgio Bongiovanni (Itaalia)
Kunstnik Maria Carla Ricotti (Itaalia)
Valgus Arne Maasi
Osades Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Silja Miks, Eduard Salmistu

Armastab, ei armasta, armastab...

Marina ja Alberto on abielupaar, kes elavad Roomas. Katki on nende uksekell ja värskendamist vajab kooselu.

Just siis, kui Marina plaanib minna puhkusereisile, saabub salapärane kimp tulipunaseid roose. Algab müsteerium, millesse on lisaks abielupaarile segatud veel mitmed inimesed. Teadmatus tekitab uudishimu ning uudishimu avab väravad armastusele. Kuhu see kõik välja viib, on üllatuseks ka asjaosalistele endile.

Aeg-ajalt on kasulik lahus olla! See teeb mõlemale head! Muidu on oht igavuse küüsi langeda! On vaja pisut monotooniat lõhkuda. Abielu igapäevast rütmi! Sellest on vaja kõrvale hiilida, põgeneda! Just, see ongi ju moesõna! Põgeneda! Üks nädal vabadust! Näha uusi nägusid, tunda uusi emotsioone.

Lavastaja Giorgio Bongiovanni on Itaalia näitleja ja lavastaja, kes on andnud commedia dell'arte meistriklasse mitmel pool maailmas. Ta on töötanud nii filmis kui teatris, nii sõna- kui muusikateatris. Tema eelmine töö Eestis oli lavastus „Mirandolina” VAT Teatris.