Armuke - LendTeater

LendTeater on pannud Elva Eesti teatrikaardile. Minul õnnestus oma sünnilinna teatri tegemistega end teistkordselt (esimene kohtumine oli "Hamlet") kurssi viia siiski taas Tallinna külalisetendusel. Ja külalisetendustega on ju ikka pahatihti nii, et need ei pruugi täpselt tulla välja sellised, nagu peaks ja nagu laval, millele lugu on lavastatud. Seega palun suhtuda järgnevasse teksti ka vastava rakursi alt. Tegemist on siiski harrastusteatriga ja kuna ma ei oska hinnata harrastajate tegemisi erineva skaala järgi kui professionaalseid, siis palun arvestada ka sellega. Minu kriitika ei ole vähemalgi määral mõeldud ära võtmaks mängulusti, on väga oluline tegeleda sellega, mis iseendale rõõmu ja "argipäevast" väljapääsu pakub. Lavastaja Jaan Tooming on ju üks Eesti teatri korüfeesid ja kindlasti mõjutanud meie teatrit ja teatritegijaid omajagu! Austan teda väga. Kõigele lisaks on ta mu koolivend (kuigi lõpetas selle enne kui mina sündisin).

Sissejuhatus ilmselt lõi juba häirekellad tööle? Õigusega. Ent ma ei taha kunagi öelda lihtsalt, et ei meeldi ja kõik. See pole ka kunagi üheselt must ja valge, sest praktiliselt alati on nii headel kui mitte nii headel teatrielamustel mitmeid tahke ja osalt komponentidest on õnnestunud ning teised mitte. Kõik kokku tekitab siis teatava elamuse, mille suurus on erinevate komponentide + teatrimälu + vastvõtlikuse + mitme x-faktori summa. Tavaliselt ju vaataja ei mõtlegi nendele erinevatele asjadele, millest lavastus koosneb - laseb loo endast läbi, mõni lugu liigutab midagi sees, mõni lugu mitte; mõni tekitab mõtteid, mõni on lihtsalt meelelahutus, kolmas hoopis ei tekitagi mingeid emotsioone, ega vajadust sügavamalt seda lahata. Mõne tüki tahaks hoopis kiiresti unustada.

LendTeatri "Armuke" kindlasti mälust kiiresti ei lahku. Esiteks juba sellepärast, et ma ei käi just eriti tihti harrastusteatrite etendusi vaatamas. Teiseks, Jaan Tooming on siiski elav legend ning tema tegemised on nii ehk naa kultuurilooliselt olulised. Kolmandaks sai siit enda teatriteadvusesse või -mällu nii uusi näitlejaid kui ka esmakordse Pinteri "Armuke"se eesti lavaversiooni. Kuid kõigest järjekorras.

Nobeli preemia laureaat Harold Pinter, on eesti lavadel tuttav näitekirjanik. 3 korda on lavastatud tema "Petmine", 2 korda "Majahoidja", "Sünnipäevapidu" ja "Kojutulek", 1 x "Eikellegimaa", "Rööv" (kirjutatud kahasse Anthony Shafferiga), "Tumm teener" ja 2017.aastal (viimane enne "Armukest") "Vanad ajad" (Eesti Draamateatris). Minul on neist 12st õnnestunud näha 7. Isegi imekspandavalt palju, sest oli aeg, mil ma meelega vältisin Pinterit. Seetõttu ilmselt on mul nägemata ka üks legendaarsemaid "pintereid" - Mati Undi lavastatud ja väga pikalt Rakvere Teatri mängukavas olnud "Majahoidja". Seevastu Mati lavastatud "Sünnipäevapidu" nägin ja oli väga pettunud. Pettunud olen olnud kõigis neis Eesti teatrite Pinteri-tõlgendustes. Teisalt olen mitmete tema stsenaariumi alusel tehtud filmide suur austaja. Hetkel meenuvad näiteks "Prantsuse leitnandi tüdruk" Meryl Streep'iga peaosas, "Petmine" Jeremy Irons ja Ben Kingsley peaosades ja "Teenijanna lugu" (mille ta instseneeris koos raamatuautori endaga kahasse ja mis praegu vallutab maailma teiste dramatiseeritud ja isegi Margaret Atwoodi raamatust edasikirjutatud telesarjana). Sellest tekkis kahtlus, et võib-olla lihtsalt eestlased ei oska Pinterit õigest otsast lahti hammustada? Just avastasin selle sama "Armuke" briti telelavastuse versiooni youtube'st, mis on värskelt peale näidendi valmimist lavastatud. Peaks ehk vaatama ja (teatri)maailmapilti avardama... Kuigi ekraanil ei ole kunagi "teater" elusa teatriga võrdeline. Küll, aga häiris LendTeatri versioonis natuke tõlge. Ärge saage minust valesti aru, ma ei tea Pinteri teksti peast, aga kui ilmselgelt "sorry" on tõlgitud "palun vabandust", kohas kus see peaks olema "mul on kahju" või "tunnen kaasa", siis kriibib see kõrva ja paneb kahtluse alla ka ülejäänud teksti. Võib muidugi olla, et Karl Bussov, kes mängib paari meespoolt lihtsalt vääratas sõnadega... aga paratamatult nii see kohe mõjub...

Olen Tooming'a lavastusi näinud lapse- ja nooruspõlves üksjagu. Üks kustumatumaid mälestusi on "Kihnu Jõnn" Lembit Eelmäe ja suurte lemmikute Leila Sääliku ja Rein Malmsteniga. Tema "Põrgupõhja uut vanapaganat" olen näinud vaid telerist, kuigi nii mitu korda, et tunne on, nagu oleks näinud päriselt. Üks esimesi, mida ilmselt nägin oli Herta Elvistega "Vana daami külaskäik". Praeguseks siiski tema viimaseaja käekirjaga enam nii tuttav ei ole, et "Armukest" vaadates oskaksin kohe öelda, et "see on Tooming". Siiski teatavat kunstnikujoont on ka siit tunda. See teatav Toominglik intensiivsus, mis minu maitse jaoks on "Armukeses" isegi liiga üle võlli keeratud. Kui Nero Urket vaatasin ja imetlesin oma LendTeatriga esimesel kohtingul, "Hamlet"is, mille samuti lavastas Tooming, siis see "hullus" oli igati õigustatud - Hamlet oligi ju hull - ja Urke mängis selle ka nii ägedaks. Olin üldse Hamletist vaimustuses kuni poole peale, mil tekkis tunne, et dramatiseerija käsi väsis ning kõik tõmmati kokku väga(loe: liiga) järsku ja ühtlasi minu arvates natuke vett peale ka sellele suurepärasele esimesele poolele. Siin "Armukeses" oli tegemist ühe abielupaari rollimängudega ja seega otseselt mitte hullumeelsusega ja sellepärast oleks soovinud rafineeritumat, britilikumat(?), peenemat mängu. Natuke "kassi-hiirt" - kord mees peal, siis naine peal -stiilis... Aga Bussov mängiks nagu üha hullumaks minevas jorus, jättes ära karakteriloomise, vaid alguses rahulik mees läheb intensiivsemaks, siis kui ta armukesena mängu siseneb on veel intensiivsem ja siis tagasi abikaasana veelgi intensiivsem - nii jääb kuidagi karakter ühedimensiooniliseks ning see psühholoogiline "rolli"mäng arusaamatuks, mida ilmselt näidendis tegutsev paar ju omavahel mängib. Kaldun arvama, et see on lavastaja otsus see nii lahendada, mitte näitleja enda oma. 

Naisnäitlejaks selles armukeste-rollimängus on Kaidi Koppel. Kui Karl tundus nagu kusagilt juba tuttav, siis Kaidit ma kindlasti varem mängimas pole näinud. Ühest küljest võlub ta oma väljanägemisega - mustad lopsakad juuksed ja sügavad, tumedad, suured silmad, teisalt tema mäng on palju orgaanilisem, usutavam ja ühtlasi huvitavam. Tüüpilist harrastusnäitlejate rolli "mängimist" ei täheldanud, sest kõik oli tema puhul loomulik. Just nii võikski üks naine olla ja reageerida. Kui, siis esimese stseeni kausinühkimine venis naljakalt pikaks, aga no üks naine võib ju ka unustada juttu ajades end kaussi pühkima :)

Huumorist rääkides, siis see otseselt ei ole komöödia, kuigi mõned äratundmised või situatsioonid ka muhelust esile kutsusid, aga tegemist on ikka pigem draamaga. Kiiksudega draamaga. Tegelikult mängitakse maailma teatrilavadel "Armukest" nii närvilise draama kui ka iroonilise komöödiana (väidab Wikipedia). Siin on kindlasti pigem tegemist esimese stiiliga ("iroonia" on liialt peen nii jämeda pintsliga tõmmatud joontele). On abielupaar, selles lavastuses üsna noor abielupaar, kes päevast päeva teineteisega rollimänge mängivad. Ilmselt selleks, et oma abielu värskena hoida ja teineteisega "mängida". Samas kui nii noored peavad päevast päeva "mängima", siis kui jätkusuutlik selline suhe lõppude lõpuks on? Sellepärast kaob pisut ka huvi selle vastu, et kuidas see kõik neile näkku plahvatab ja kas üldse plahvatabki, või lihtsalt läheb susinaga lõhki. Minu jaoks oleks selle loo esimeseks toimimise eelduseks, et need 2 inimest peaksid olema keskealised. Selleks ajaks võib suhe olla juba nii rutiinne, et on vaja leida igasse päeva midagi turgutavata. Need laval tegutsevad noored peaksid möllama niisama oma kire kuumuses. Eks muidugi rollimänge ja teineteisega lollitada võib ka niisama, aga sellisel juhul on see ikka mõnel päeval erand... need "armukesed", keda abielupaar teineteisele mängib, olid teksti järgi erinevad nende minast. Ehk mees näiteks oli tüüpiline kontorirott, natuke ontlik ja korralik ja isegi tobuke(?), seevastu naist külastava armukesena väga intelligentne. Lavastuses see siiski nii polnud lahendatud ja jättis veel ühe küsimärgi õhku. Naine oli oma mehele "litsiks"... see on õnneks väga lühike lõik, aga Kaidi saab ka sellega suurepäraselt hakkama - vaid nõksuvõrra teistsugune - nagu naine, kes mängib rollimängus oma mehele lõbunaist - mäng mängus olevas mängus. 

Lavastuse koduleht väidab, et tegemist on kahes vaatuses mängitava ja 1h 20min kestva etendusega, aga vähemalt külalisetendus oli ühes vaatuses, nagu Pinter selle on kirjutanud ja kestvusajaks oli 55 minutit. Nii lühikese mängu kohta jäi tõesti puudu sügavusest ja arengust ning teatavast suhete/suhtlemiste üles-alla käimisest - kõik oli hirmintensiivne ja kiires hoos, ilma keerdkäikudega nüanssideta lõpuni kulgev. Võib-olla tempot maha keerates ja vaataja mõtlemisele ruumi andes ning erinevate armukese-abikaasa kombinatsioonide vaheliste erisuste väljajoonistamisel oleks see võinud olla teravam, iroonilisem, ideaalis isegi seksuaalselt särisev? Seda need tegelased ju tegelikult selles näidendis nende oma mängudega taga ajasid... Oleks seda laval tahtnud ka näha... laua all, kardina varjus korra tehakse midagi... ja nii ongi hea... Kui vaid see kahe karakteri vaheline elekter oleks mingite silmamängude, veetluste, puudutuste, kehahoiakutega laval usutavalt ülesehituslikult näha olnud. 

Üsna lõpu eel turgatas pähe assotsiatsioon Albee "Virginia Woolfiga" - kas seal mängitakse mängu ja üks tegelastest tahab mängu lõpetada ilma teise loata. Kui Albee annab oma näidendis palju suurema mängulaua ja mäng saab palju pikem ning väga erinevate malenditega, siis Pinteri "Armuke" seda ei võimalda ning tuleb see sügavus, suhete- ja karakterite areng palju vähemate vahenditega tekitada.
Sedapuhku jah, see "Armuke" on nagu kähkukas - ilma sensuaalsuse, eelmängu, higi ja erilise naudinguta - suts ja valmis...

Hinnang: 2- (punktid toob koju peamiselt huvitav uus naisnäitleja. Ega näitlejad ise polegi süüdi, et nad ei anna pikast suhtest väsinud keskealiste mõõtu välja. Tegelikult on näidendi konstruktsioon päris põnev, kui see oleks laetud kas irooniaga, seksuaalsusega, kasi-hiire-mänguga või millegagi. Praegu ja sellisena ei jõudnud küll vaatamisest tüdineda, mis tavaliselt sellise hinnangu tunnuseks on, aga samas nagu ei saanud ka sellelt õhtult päris piisavalt üheks tervik-teatrielamuseks. Sisemine lavastaja, tõlk ja näitleja läksid tööle ja see ei ole kunagi hea märk. Loodan LendTeatrile kõrget lendu ja tahan kindlasti ka tulevikus nende tegemistega end kursis hoida. Eriti kui nad Tallinnasse külla tulevad ja Kaidi Koppel veel kusagil mängib.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Harold Pinter

ARMUKE

Lavastaja Jaan Tooming

Laval Kaidi Koppel ja Karl Bussov

Kui olla abielus 10 aastat ja tekib igavus, rutiin, siis kuidas siit punktist edasi minna?! Kõigest on juba räägitud, tunned teist inimest üdini – tead partneri iga liigutuse ja hingetõmbe olemust ning teatud tasandil see kõik häirib Sind, mida siis teha? Lahutada? Võtta armuke? Ei tea? Tule teatrisse ja saad teada, mida autor Harold Pinter ja lavastaja Jaan Tooming välja mõtlesid!

Lavastus on kahes vaatuses ning kestab 1 tund ja 20 minutit.