Reede, 31. detsember 2021

Mida vaadata teatris JAANUARIS 2022?

Valisin sedapuhku hoolikalt atškoo, ehk 21 soovitust teatrite mängukavadest üle terve Eesti, kuhu hetkel veel kasvõi 1 pilet on saadaval. 

Soovituste järel toon ära ka jaanuarikuu 9 esietendust, mis suutsin mängukavadest välja peilida. Neid mõistagi veel soovitada ei oska, aga ise panin küll silma peale. Mul endal on praeguseks hetkeks paigas vaid 1 teatrikülastus uuel aastal- Vanemuine "Inspektor tuleb"... mis sai haigeks jäämise tõttu eelmiselt aastalt uuele üle tõstetud (muidu läks aasta lõpus palju pileteid raisku ka - Von Krahli uus, Endla kahe etenduse piletid ja muudki... aga las nad siis jääda... uuesti ka neid ostma ei hakka). Tahaks hoidagi teatriga pisutki tagasi :) Siis ehk jõuab neist uutest ka kirjutada rohkem ja pikemalt. No 1 teatrikülastus nädalas oleks ju küll... pole ju siin mingi professionaal, et peaks... Valiks rohkem... Uuel aastal igatahes tahaks kõige nähtu kohta siia vähemalt märgi maha jätta... olgu siis või lühem tekst, kui midagi pikemat asjalikku arutleda pole... aga loodetavasti on ja siis saab juba teksti pikkusestki aimu, et kõnetab... 
No eks näis... ütleb ju luulesalmgi: Uuel aastal, uue hooga, korduvad kõik vanad vead... :)

Kuid siin siis need 21 SUURIMAT soovitust (tähestikulises järjekorras) jaanuarikuuks - oled neid kõiki juba näinud? 
Kui mitte, siis usun, et ühel või teisel põhjusel NENDE vaatamist ei kahetse:

Charoni koor - Vene Teater
Psühholoogiline draama inimestega manipuleerimisest. Ülikõva sisulises mõttes ja väga eriline lavastus. Siiani ei mõista, kuidas Teatriliit selle parima lavastuse nominatsioonita omal ajal jättis...

Enigma variatsioonid - Tallinna Linnateater
Kahe mehe kassi-hiire mäng. Kiht-kihilt avanevad saladused ja üllatus üllatuse järel ootab järgmise nurga taga peidus. Andrus Vaarik ja Egon Nuter võtavad neid rolle mõnuga.

Faust - VAT Teater
Suurepäraselt saavutatud tummfilmiesteetika ning nii palju lavastuslikult lahedaid trikke! Hoogne ja üllatuslik.

Kalevipoeg - Vanemuine
Rahvuseepos on jõudnud lavale väärikalt muinasjutuliselt. 3 vaatust ja pikk, aga nii võimas ja huvitavalt lavastatud Laumetsal. Teatriliidu aastapreemia parimale lavastusele mõni aasta tagasi juba, igati teenitult!

Kuni ta suri - Rakvere teater
Kammerlik, inimhingede veneliku tunnetusega argipoeetika. Armastus peaks alati olema suure A-tähega..isegi lause keskel! Poeb hinge ja on selline magusmõrkjas... just nagu üks hea teater peab olema. Rahvas valis selle ka oma lemmikuks Rakveres tollel aastal kui see välja tuli.

Kuritöö ja karistus - Eesti Draamateater
Vägev lavastus ja suurepärased tipprollid väga headelt näitlejatelt. Tundub, nagu Dostojevski kirjutas selle läbi Ojasoo-Semperi just nimelt Draamateatri lavale! :) Ka klassika võib olla värske!

Leskede kadunud maailm - Ugala
Üks isemoodi leskede kamp varjab end seal Viljandi teatri laval kasvava metsa vahel! Julged neile külla minna? Kui julged, siis ole ettevaatlik, sest ega nad ju igaveseks leskedeks taha jääda... .vaja on uut verd!

Linnade põletamine - Eesti Draamateater
Kammerlik Tartu-lugu Tallinna laval... Eelmise sajandi nõuka-aegne pere... Lapsepõlv ja inimsuhted nii peres sees kui sealt väljapoole. Atmosfääri, ajastut ja armsust, kurbust ja rõõme ja palju muid tundeid ka.

Ma teenindasin inglise kuningat - Endla
Bohumili romaan on jõudnud Eestis lavale ja see on tõesti üks põnev teekond! Peategelase teekond... läbi sotsialismi, natside ja kapitalismi ja läbi mille kõige veel. Üks eriti eriline lavastus, aga klassikalises mõttes. Lugu ise ka tänaseks juba nö. "klassika"...

Marie Roget' mõistatus - Kellerteater
Üks mõrvamüsteerium kulub "õdusasse"... või oli see nüüd ikkagit "õudsasse" jaanuariõhtusse alati ära! Suurepärased rollid, kammerlik lugu, mis kisub kaasa. Edgar Allan Poe ja tõestisündinud mõrvajuhtumi alusel vanas püssirohukeldris justkui ideaalses atmosfääris lahtihargnev omade kiiksudega lugu (autor Edar Allan Poe ja tema "tegelane" seiklevad koos).

Mefisto - Eesti Draamateater
Kindlasti vähemalt TOP3 teatrielamus aastast 2021! Pisut vajab veel vaagimist Petserimaa ja Peipsiveere lavastustega koos kaalukausil, mis neist tegelikult see aasta numero uuno on... Juhan Ulfsak paneb sellise paugu, et eelmisel jaanuaril nähtud, aga siiani kõrvus veel kumiseb! :) Käisin ise ja nüüd ostsin oma (täiskasvanud) lastele ka sellele piletid - nii vinge vaatamine oli! Natsi-teema on igati aktuaalne ka meie paremale poole kaldu kippuvas maailmas.

Mineku eel - Tallinna Linnateater
Dementne isa... jah, see on Florian Zeller ja sellegi keskmes on dementne isa, aga mitte see, mida Theatrum lavastas ja Anthony Hopkins kinolinal mängis... See on üks teine lugu... hoopis teistsugune, aga omade huvitavate Zelleri-nõksudega ja lisaks Andrus Vaarikule, mängivad siin kõik naised vaatajad lausa oimetuks, kuivõrd head nad seal on!!! Väga huvitava ülesehitusega lugu.

Ninasarvik - Eesti Noorsooteater
Hea partner Draamateateri Mefistole, aga sedapuhku siis Ionesco klassika... mis lõikab... nutt läbi naeru või naer läbi pisarate... Jagatud kolme ossa... alguses sissejuhatus, siis tööelu ja lõpuks kipub kangesti maailmalõpuks kätte ära minema... Üks 2021 TOP10 teatrielamustest. Vinged näitlejatööd ka ridamisi... aga lisaks ka hämmastaval kombel tõsisest allhoovusest hoolimata meelelahutuslik!

Niskamäe naised - Vanemuine
Soome klassika on saanud imeilusa lavaelu Tartus. Vanad tuttavad Niskamäe tegelased on siin laval, aga MILLISED rollid teevad Külliki Saldre ja Ragne Pekarev!!! Sisse on segatud ka maitsekalt muusikat ja laule, lõõtsa ja pisut liikumist ka, aga see on omamoodi imeline, kuidas see kõik kokku sobitub ja ühtlasi tekitab Soome-tunnet, aga natuke on see ju ka Eestlaslik... meil ju sarnane ajalugu ja samad teemad olnud kuumad kunagi ja Armastus on ju alati kuum...

Põhjas - Tallinna Linnateater
Uku Uusbergi üks suuri šedöövreid (koos tema praeguseks juba kavast lahkunud Draamateatri "Ivanov"iga). See on Teater suure T-tähega. Sisukas, suur, põhjalik ja tõeliste tipprollidega. "Põhjas" pole kunagi nii hea ja nii ilus olnud... olgugi, et räägib räpasest põhjakihist kusagil katlamajasoojas...

Romeo ja Julia - VAT Teater
Uus ja tänapäevane Shakespeare võib isegi olla hirmutav, aga pole vaja karta - siin on Shakespeare tõesti alles ja mängitakse ägedalt. Noored armastajad keelatud armastuse küüsis, sest nende suguvõsad on sõjajalal... tänapäeva maffiaperede taplus on ka ilmselt verisem kui see kunagi nende itaalia perede vahel oli... 

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala
Meelelahutus, mis tõmbab niimoodi kaasa, et vaata ja imesta. Imesta - kuidas terve lava ja kõikvõimalikud selle osised ühe lavastuse sees kasutusele tulevad. Imesta - millise ägeda teekonna peategelane läbi teeb. Imesta - kui vingelt hoogne see kõik tõesti on! Meelelahutus, mis on nii meelelahutuslik, et see muutub juba ainuüksi seeläbi väärt teatriks.

Surmkindlad asjad siin elus - Ugala
Tänapäeva mitmeid valusaid kohti puudutav, pisarateni liigutav südamlik lavalugu, mis on täis kuldaväärt rolle. Midagi hingele... ja kellele äratundmist, kellele maailmapildi laiendamist. Naise roll ühiskonnas, tavalisest erinevate inimeste roll ühiskonnas (aga kes üldse "tavaline" on, eks?!) ja peresisesed tunded, mis suuremas osas ju pinna all... aga mõnikord tulevad nad sealt ka välja.. ja selles loos juhtub just nõnda.

Tallinnville - VAT Teater
Lähitulevik, mis on juba otsapidi kohal. AI ja digiühiskond, kliimaneutraalsus ning robotid - ning muidugi ka need, kes kõigest selles kaugemal... Mõnusalt tänapäevane, võiks isegi öelda, et scifi... aga midagi üleloomulikku siin siiski polegi! Sügav ja meelelahutuslik korraga ja nii mahlaselt dünaamiline.

Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater
Mis saab siis kui Unt ja Tammsaare kokku saavad? Ja asjasse sekkub ka veel üks noor neiu, kes kaks vana kirjameest hoopis pöördesse ajab! Vahva, Kivirähklik, tore teatriõhtu!

Viiuldaja katusel - Rahvusooper Estonia
Imeilus lavastus - üks viimaste aastate parimate tantsudega muusikalavastusi. Suurepärased näitlejatööd veel ka, mida ju otseselt muusikalidelt ei ootagi. Ja muusika ise!!! Mitmeid head ja pähekulunud laulud, mida on mõnus mõttes kaasa laulda. Tõeliselt suure teatrielamuse saab!


JAANUAR 2022 esietendused:

Tädi - Karlova Teater
Teatri kodulehelt: 
„Tädi” on kaasaegse kanada näitekirjaniku Morris Panychi  tragikomöödia kahest üksildasest inimesest, kellel tuleb eneselegi ootamatult teineteise elus määratult olulist rolli mängida. Tädi on saatnud oma vennapojale Kempile kirja, et on suremas. Mees pole sugulast küll aastakümneid näinud, aga otsustab siiski kõik oma tegemised sinnapaika jätta ja tädi lõpu tunnistajaks sõita. Olgu öeldud, et Kempi tegevust ei juhi esiti sugugi ligimesearmastus ja soov vana tädi eest hoolitseda, vaid puhas huvi päranduse vastu. Peagi ilmneb aga, et tädi ei kavatsegi niipea teise ilma minna ja päevadest saavad nädalad ning nädalatest kuud… „Tädi” on musta huumori ja üllatavate keerdkäikudega üle ujutatud komöödia üksindusest, keerulistest peresuhetest ja elusaatustest, lähedusest ja selle puudumisest.

Tund enne päikesetõusu - Eesti Draamateater
Teatri kodulehelt:
On üks kahtlane linnake või alev, või lausa linnriik, või korteriühistu, või siis terve maailm, ja muidu polekski siin midagi kahtlast, aga kõik vibreerib ja väriseb ja suriseb ja kiirgab ja hoiab neid inimesi selles kohas kinni nagu külmkapi magnet poenimekirja. Kogu see olukord siin linnas tekitab ärevust, sugenevad kahtlused, kasvab rahulolematus ja puutumata ei jää sellest keegi! Kõik lähevad varem või hiljem närvi, olgu su süütenöör pikk kui kaheksameetrine tollipulk! Kes on see, kes seda meiega teeb? Kes tahab öö varjus meile pähe tõmmata paranoia viledat kaabut? Ainus, mida me ise soovime, on leida aga armastus, kohata hingesugulast, kes mõistaks ilma sõnadeta, et me kõrval oleks sõber ja ulataks abikäe või sigareti. Ja et hommikukohv poleks liiga kuum ega ära jahtunud. Ja et pulloveri kaelus ei kägistaks nagu väga nõrkade kätega mees. Ja paar asja on veel.

Valgusingel - Endla
Teatri kodulehelt:
Ole sa kirikuõpetaja või puusaagija, hauakaevaja või külahull – surma eest ei pääse meist keegi. Oma lõpmatus tarkuses on kõikvõimas Jumal otsustanud, et Österlövsta kihelkond kusagil Rootsimaa kolkas peab maamuna pealt kaduma. Kaduma nii, et sellest märkigi ei jää. Inimesed surevad nagu kärbsed ja hurtsikud mädanevad lausa silmnähtavalt ja keegi ei tea, miks! Selline olukord on muidugi masendav, kuid lisaks ka jaburalt naljakas. Nii naljakas, et võib end surnuks naerda, sest igaüks selles naeruväärses kogukonnas ootab surma omamoodi, saab sellest aru ainult nii, nagu talle sobib ja leidub neidki, kes va vikatimeest üle püüavad trumbata. Rootsi astronoomi ja kirjaniku Peter Nilsoni novellidel põhineva loo toob Endla Teatris lavale Taarka Pärimusteatri eestvedaja Helena Kesonen, kelle senised tööd lubavad teda tutvustada kui üht omanäolisemat eesti lavastajat. Kesoneni visuaalsed kujundid ja lavastuslikud ideed on mõjutatud ääremaa rahvaste mütoloogiast, argielust ja rustikaalsest elutunnetusest, vastandudes otsustavalt kaasaegsele linlikule maailmanägemisele.

Algus - Rakvere Teater
Teatri kodulehelt:
London. 2015. Sügis. Öö. Laura (38) juures on just lõppenud soolaleivapidu. Kõik on lahkunud. Danny (42) joob veel oma õlle lõpuni ja...
 DANNY: Nii et sina otsustad? Sina otsustad, mis saab...
LAURA: Nojah, paistab sedamoodi küll. 
DANNY: See on siis õnnemäng?
LAURA: Või järsku hoopis millegi algus...
Esietendus 28. jaanuaril 2022 Rakvere Teatri väikses saalis.

Kõik minu emast - Vanemuine
Teatri kodulehelt:
Pedro Almodóvari filmil põhinev näidend on justkui hümn emadusele ja emaarmastusele, mis on tugevam kui miski muu siin maailmas. Manuela poeg Esteban, 17-aastane nooruk, hukkub ema silmade all, kui püüab pärast  sünnipäevaõhtul nähtud etendust saada autogrammi lavastuse staarilt. Poja märkmikust leiab Manuela viimase sissekande, Estebani pihtimuse, kuidas teadmatus oma isast tekitab temas tühjuse ja ebatäiuslikkuse tunde. Piiritus leinas Manuela siirdub tagasi Barcelonasse, et leida üles oma noorusarmastus ning sõlmida mineviku ja olevikuga rahu. See on retk ootamatusi täis maailma, kus kohtuvad näitlejad, nunnad, prostituudid ja transsoolised – teineteisest väga erinevad naised. „Kõik minu emast“ räägib armastusest, valust ja ka lootusest, mida me kõik – kes me ka poleks – tunneme ühtmoodi.

Sihtisid pole sel sillal - Eesti Noorsooteater/Tallinna Lavakool
Teatri kodulehelt:
Lavakunstikooli 30. lennuga loodava lavastuse aluseks on Juhan Liivi elu ja looming, kuid siiski pole see vaid ühe kirjaniku lugu. See on ka lavastus Juhan Liivist meis ja meie kujutlustes, Liivi loomingu mõtestamisest ja tõlgendamisest, lahti mängimisest ja kujutluspiltide edasiarendamisest. Liivi tekstide ja näitlejamängu koosmõjus moodustub sellest üks poeetiline sõnalis-pildiline tervik.

Emigrandid - Tallinna Linnateater
Teatri kodulehelt:
Igatsus on ikka sama, üksindus on ikka üks. Sławomir Mrożek, maailmas ilmselt tänaseni tuntuim ja mängituim poola näitekirjanik, pani „Emigrandid“ paberile 1970. aastate alguses, viibides ise väljarännanuna Itaalias ja Prantsusmaal. Nimetamata jäävas Lääne-Euroopa linnas asuvat kehvakest keldrikorterit on sattunud jagama kaks idaeurooplasest migranti, üks neist poliitiline pagulane, teine tulnud perele raha teenima. Nende humoorikas ja terav sõnaline ping-pong paljastab kaks kardinaalselt erinevat maailmanägemist, ometi jääb mõlema tegelase juures kõlama üks ja seesama, eraldatuse pääsmatu nukrus. Mrożeki näidend mõjub ühelt poolt ajatult, teiselt poolt aktuaalselt praeguses hetkes, kus nii paljud inimesed üle kogu ilma – olgu siis omal tahtel või saatuse sunnil – viibivad võõrsil.

ihu ramm - Kuuspuu/Saaremäel
installatiivne näitus-lavastus. Päevasel ajal funktsioneerib ruum iseseisva installatiivse näitusena, kuid viiel valitud õhtul aktiveerivad etendajate kehad ja heli ruumi ning näitusest saab etendus.
Kaks naist, kes ei ole huvitatud saavutamast kindlust ei lavalises ega sotsiaalses sfääris, uurivad materjali ja keha vahelist suhet ning materialiseerivad seeläbi haprust.
Kaks keha ja savi - oma olemuselt samaaegselt nii haprad kui tugevad - on asetatud dialoogi ruumis, kus kogemus loob läbi interaktsiooni uusi kogemusi, materiaalsus kannab endas küsimust ja teod loovad teoseid. Tekivad võimalused kokkupõrkeks, juhuseks, igikestvaks materjali konstrueerimiseks ja dekonstrueerimiseks. On süsteem, on juhus, on mehaanika, on sõnad ja heli, kildude ja korrapärana. Ootamatus tekitab haprust. Habras, habras, tugev. Savi, inimkeha ja etendaja lavaline olek. Talub raskust, kuid mitte lööki. Alles jäävad kahe naise haprad kehad.

Yes or Yesn't - Fine5 Tantsuteater
Sisepeegelduslik tantsulavastus, mille fookuses on kompromissid ja tunded inimeste vahelistes suhetes. Kompromissid on olulised elemendid nii loo narratiivis, kui ka lavastuse ülesehitamise protsessis. Uuritakse suhteliini kahe inimese vahel ja seda, kuidas ühistes protsessides teineteisega hakkama saada, milline on rääkimise ja kuulamise vahekord, liikumise ja mitteliikumise, olemise ja mitteolemise tasakaal. Lavastus ei proovi anda vastuseid, vaid on loodud lähtuvalt sellistest küsimustest nagu: kas kompromiss on kesktee, aritmeetiline keskmine, pruun joon või vastastikuse järeleandmise teel saavutatud kokkulepe; kas tasub ennast teiste nimel kõrvale jätta, leppida, et vähemalt keegi saab kõik; kas on võimalik kõiki osapooli rahuldavaid kompromisse leida või alati jääb keegi kaotajaks; kas see on minu jaoks kompromiss, kui sina kaotajaks jääd; kes on võitja või kaotaja jne. Kes on süüdi, kui kahe inimese vahel tekib selline tõmme, mida nad pole veel varem tundnud? Miks tekivad täiesti hoomamatud tunded, mida kumbki ei oska sõnastada ega piisavalt väljendada? Lavastuse loomeprotsess tervikuna on noorte loojate isiklik peegeldus laiematest ühiskondlikest protsessidest meie ümber, kus kompromisside tegemine on samuti keeruline. Meie teeme kõike koos. Kõike. Koos. Meie.

Reede, 17. detsember 2021

TMK teatriankeet hooajast 2020/2021 - kokkuvõte 28 teatriarvaja arvates mõjuvaimad lavastused, parimad näitlejatööd ja õnnestunumad dramaturgiad

Juba aastakümneid on meie kultuuriajakiri "Teater. Muusika. Kino" võtnud kokku teatrihooaja parimad, saates teatrikriitikutele, -arvustajatele, -vaatlejatele ja -peegeldajatele täitmiseks ankeedi mõnede küsimustega, millest vast üheks olulisemaks osaks ka möödunud hooaja teatritegijatest parimate väljatoomine.

Sai minulgi pisut müratud selle kallal, fookuses seega just ajavahemikus 1.09.2020-31.08.2021 esietendunud lavastused , sest teatrihooaegu ümber maakera klassikaliselt arvestatakse ikka sügisest sügiseni.

Ära oli toodud 238 nimetusega nimekiri (minul neist nähtud vaid 130), mis jõudsid hooaja jooksul esietenduda.

Siinse "parimatest parimate" kokkuvõtte tegemiseks kirjutasin ankeedi 3-le esimesele küsimusele vastatud nimed excelisse ja sealt selgusid puhtalt matemaatiliselt, kellele lauldi kõige häälekamalt "kriitikute kiidulaulu". Mõningaid märgiti ära hoopis ansamblina, mõningaid mainiti ka negatiivses mõttes või mainiti kontekstis, et olid ka olulised, aga "ei kiidaks", sellisel juhul nad ka siinsesse tabeli arvestusse kirja ei läinud. 

Toon välja vaid need, keda mainisid vähemalt 3 (28st) ankeedile vastajatest, sest näiteks erinevaid õnnestunud teatrirolle märgiti hooajast ära üle 120! Täpsemalt saab igaüks muidugi näpuga järge ajades need ise ajakirjast välja lugeda

Rõhutan, et siin pole tegemist minu isikliku maitsega, kuigi mitmed minugi ankeedis leiduvad nimed jõudsid ka tippude sekka. Võrdse häältearvu korral jagatakse siin edetabelites kohta. Märkisin tänavustele esietendustele aastaarvu ka taha, teistel oli esietendus juba eelmisel aastal.


PARIMAD/OLULISEMAD/PÕNEVAIMAD LAVASTUSED

1. Lehman Brothers, lavastaja Hendrik Toompere jr - Eesti Draamateater
2. Serafima+Bogdan, lavastaja Ivar Põllu - Tartu Uus Teater (2021)
3. Kuritöö ja karistus, lavastajad Tiit Ojasoo & Ene-Liis Semper - Eesti Draamateater
4. Mefisto, lavastaja Kertu Moppel - Eesti Draamateater (2021)
5.-6. Petserimaa igatsus, lavastaja Helena Kesonen - Taarka Pärimusteater (2021)
5.-6. Kadunud kodu, lavastaja Margus Kasterpalu - Saueaugu Teatritalu (2021)
7.-8. ÜLT, lavastaja Renate Keerd - Eesti Noorsooteater (2021)
7.-8. Teises toas, lavastaja Mari-Liis Lill - Eesti Noorsooteater (2021)
9.-11. Millest tekivad triibud, lavastaja Urmas Vadi - Eesti Draamateater
9.-11. Suurem kui elu, lavastaja Liisa Saaremäel - Tallinna lavakooli magistritöö (2021)
9.-11. Läbi kukkumine, lavastaja Keithy Kuuspu - Sõltumatu Tantsu Lava/Tallinna lavakooli magistritöö (2021)


MÕJUSAIMAD LAVALISED KOHALOLUD (PARIMAD NÄITLEJATÖÖD)

1. Juhan Ulfsak - Mefisto (Eesti Draamateater) (2021)
2. Priit Võigemast - Lehman Brothers (Eesti Draamateater)
3.-4. Guido Kangur - Lehman Brothers (Eesti Draamateater)
3.-4. Mait Malmsten - Lehman Brothers (Eesti Draamateater)
5. Priit Võigemast - Kuritöö ja karistus (Eesti Draamateater)
6. Priit Loog - Serafima+Bogdan (Tartu Uus Teater) (2021)
7.-10. Külliki Saldre - Niskamäe naised (Vanemuine) (2021)
7.-10. Sander Roosimägi - Haige mäger (Kinoteater) (2021)
7.-10. Evelin Võigemast - Stseenid ühest abielust (SKENE Katus Kunstile) (2021)
7.-10. Ilo-Ann Saarepera - Valged põdrad (Ugala)
11.-17. Agur Seim - Petserimaa igatsus (Taarka Pärimusteater) (2021)
11.-17. Triin Lepik - Põrgupõhja uus Wanapagan (Endla) (2021)
11.-17. Sander Roosimägi - Teises toas (Eesti Noorsooteater) (2021)
11.-17. Ringo Ramul - Kui Sa tuled, too mul lilli (Ugala) (2021)
11.-17. Anu Lamp - Nad tulid keskööl (Tallinna Linnateater)
11.-17. Teele Pärn - Haige mäger (Kinoteater) (2021)
11.-17. Carmen Mikiver - Pimevalge (Endla) (2021)


SÄRAVAIM LAVASTATUD DRAMATURGIA

1. Teises toas - Eesti Noorsooteater (2021)
2.-3. Kui Sa tuled, too mul lilli - Ugala (2021)
2.-3. Mefisto - Eesti Draamateater (2021)
4. Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater (2021)
5.-8. Inimesed ja numbrid - Vaba Lava
5.-8. Lehman Brothers - Eesti Draamateater
5.-8. Haige mäger - Kinoteater (2021)
5.-8. Valged põdrad - Ugala
9.-11. Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater (2021)
9.-11. Leskede kadunud maailm - Ugala (2021)
9.-11. Kadunud kodu - Saueaugu Teatritalu (2021)


Lisaks, eraldi märgiti korduvalt ära heade ansamblimängudega:

1. Haige mäger - Kinoteater (2021)
2.-4. Carmen - Must Kast/Paide Teater
2.-4. Lehman Brothers- Eesti Draamateater
2.-4. Sa oled täna ilusam kui homme - Von Krahli Teater

Teisipäev, 14. detsember 2021

Ingel - Rakvere Teater


Rakvere Teatril on selline meeldiv komme, et lisaks lastele, tuuakse seal ka välja (eelkõige) täiskasvanutele mõeldud jõululavastus. Mõni aasta tagasi, oli selleks "Tagassi inglite juurde", kus kõnniti luuleliste audiomõtetega mööda talvist teatriaeda... Sellel aastal olemegi kohal seal inglite juures. Igaüks muidugi mõtlemas sellele omale "inglile"..

Kuigi tegijad ise kaljukindlalt väidavad, et nad ei ole tahtnud tuua konkreetset ingli viidet või mõistet lavastuse sisse, siis ometi koorus siit vähemalt minu jaoks selline välja. Võib muidugi olla, et lavastajad-autorid-koreograafid Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik on meelega tahtnud hoiduda näpuga näitamast, et vaatajale-kogejale ei tekiks nõnda autorite arvamus, vaid just hoopis see igaühe oma ühendus enda eluga. Pagasina kaasas vaid sissejuhatavad sõnad, mis väidavad, et iga inimene saab juba sündides "oma ingli" endale kaasa ning etenduse teises pooles näitlejate esitatud mõtteseosed nende enda "inglitega", aga kogu ülejäänud etendus siiski vaid füüsiliselt kõike edasi andes.

Kõik see toimub imelises Roomet Villau valguskujunduses ning saadetuna Vladimir Siltšenko kaasakiskuval tantsurütmikal-elektroonilisel helimaastikul üle kunstnik Kalle Aasamäe, lavastuslikus mõttes isegi vägagi kontseptuaalselt integreeritud katuste lennates... kuigi suurema osa ajast siiski nende katuste alla piiludes.

Kes tahab puhtalt enda arvamust vaadates kujundada (nagu tantsuetenduste puhul ikka, on see tegelikult oluline, sest kõik arusaamad on õiged ning vaatajast saab sedasi ka oma silmadega nähtud etenduse "kaasautor"), sellel on mõistlik tulla siia lugema alles peale etenduse vaatamist ning siis oma peas tekkinud stsenaariumiga võrrelda, aga kes soovib mõtteid pagasiks kaasa, see võib muidugi ka kohe lugeda minu tõlgendust ning tekkinud tundeid ja seoseid...

Koolides on ikka kombeks jõulude ajal õpilased kirikusse viia... ei tea, kas kõikides koolides, aga minu lapsepõlves, Soomes, oli see suisa kohustuslik. Ent ka muidu kirikus kontserdile sattudes või lihtsalt pühakodasid avastades, tekib sisenedes alati selline kõrgendatult pühalik tunne ning tundmus, et just seal saab olla vähemalt mõttelises ühenduses oma teise ilma edasiliikunud lähedastega. Oma "inglitega". Nõnda ei lähe ilmselt kordagi ühtegi kirikukülastust mööda, et ei saaks rääkida oma vanaema(de)-vanaisa(de)ga. Just sellise "ingli"-viite leidsin eelkõige ka mina sellest lavastusest. Kui esialgu oli see vaid "teooria", sest iga laps kui sünnib, saab ju tõesti endale vanavanema "hea inglina" eluteele kaasa... aga mida etendus edasi, siis ei tulnud sellest mõttest loobuda kuni selleni välja, et katuste alt hakkas kostuma näitlejate enda mälestusi vanavanematega seoses ja päris lõpus meie "kõikide eestlaste ühe vanaisa", ehk Volli Käro mängu sisenemine! Jah - seal ta lendles oma KULDAväärt headust keerutades-jagades meile kõigile! 
Kui ilus, kui üllas, kui armas...ja mis peamine - lähebki ehk just sellepärast hinge, et publik olles ise ninapidi selle juures iseenda (sellised) seosed sealt üles nopib...

Ja kui põrgutee olla sillutatud heade kavatsustega, siis inglite tee just nende pehmete kaisuloomadega mis katustelt oma külluses pehmusega pehmendavad muidu üsna tumedat-pimedat ja seeläbi ka väga salapärast atmosfääri... ja mida inglitel/vanavanematel on ikka kombeks oma lapselastele kinkida... just! Ikka on need nemad, kes toovad nukud karbis kuuse alla, ka siis kui vanemad peavad kusagil kontorites maadlema oma argipäevamuredega või võistlema, võistlema, võistlema selles elurattas enda ja oma pere heaolu/ellujäämise nimel. Nüüd jõulu ajal on sellele eriti teravalt lõikav tagasi vaadata, kuigi kõnekas ju tegelikult igal ajal ning kuna laval me otseseid viiteid jõuludele ei näe, siis sobib tegelikult mängimiseks-tantsimiseks läbi terve aasta.

Eriti kuna ka koreograafilise mõtestatusega võib seda vägagi mitmeti veel omakorda tõlgendada. Minusugune tantsuaustaja leidis siit justkui homaažlikke viiteid väga mitmetele maailmakuulsatele tantsukunstnikele... ehk ühendasin neid tantse ridamisi "kõikide tantsijate inglitega"... olgu selleks siis Isadora Duncan Ülle Lichtfeldti kehastuses (kuigi Isadora tänapäevastatud draama ja graatsia segamise ideaalset kombinatsiooni reinkarnatsiooni minu jaoks kannab edasi üks lavastuse loojatest-koreograafidest Tiina Ollesk, on ka Üllel teatav võrdlusmoment tema tantsuolekust) või Madonna "Human nature" video koreograafiat, mille loojaks on Jamie King ja seda "kastis tantsu" tuntakse vaatet sünonüümsena laulu endaga (https://youtu.be/XPL_qGqSJxA?t=144) Muide koreograafi nimi ka kahtlaselt esitajaga sarnane (Jamie King/Jaune Kimmel... kokkusattumus või ikkagi "inglitöö"?) või siis hoopis omamoodi töötlus Bob Fosse praeguseks tantsuklassikaks saanud toolitantsust filmist Cabaret... siin Grete "Liza Minelli" Jürgensoni esituses (https://youtu.be/lxmz3RcNNBE?t=37), jne jne jne..., ent ükski neist mitte üks-ühele, ega isegi mitte jäljendades, vaid just austusega nendel motiividel mängides.  Üks imelustvääriv lõik järgnes teisele, aga lavastuses pole need niimoodi kuivalt tants-tantsu järel, vaid lavastuslikult mõnusalt ja üllatusigi pakkuvalt voolavaks tervikuks-teekonnaks seotud.

Tantsijatel on natuke see viga ka küljes, et kui oled naistantsija, siis huvitab sind isegi naiste valitud liigutusvormid rohkem, meestel jälle meeste oma. Sellepärast muidugi Ülle ja Grete ja eriti-eriti Jaune olid väga imelised (kõigi kolme puhul ei ole kahtlustki, et nad ka muidu enda liigutamisega tegelevad), aga seda põnevam oli avastada, et nii Madis Mäeorg kui ka Imre Õunapuu tunnevad ideaalselt rütmi. Madise tantsutase tegi talle au juba kolme aasta taguses Eesti 100 lavastuses (nagu ka Jaunele), aga nüüd siis Imre ka... Kusjuures siin ei ole lihtsalt ainult soolod ja paaris tantsud, vaid ka pikemad rühma-kombinatsioonid... Teatavasti sõnade ja liigutuste mälu pidavat olema erinev, aga need 5 draamanäitlejat on tantsijatena ka imetlusväärsed. Tegelikult on teatav tunnete edastamine ja ekspressiivsus näitlejatel nende elukutsest tingitult juba mingitest kohtades hoopis tugevamalt väljaarenenud ning sellepärast on ka "lugu jutustavad" tantsuetendused mingis mõttes isegi näitlejate tantsitult huvitavamad. Jah, vilunud silm leiab alati norimist... eriti sünkrooni kallal ja sama kehatunnetuse saavutamine vajab palju pikemaid harjutussessioone ja treenimist, kui mõne draamaetenduse loomine. Aga eks selleks, et draamaetenduseski mõnd rolli tipptasemel teha, on ju vaja pikka koolitusperioodi ning "trenni" erinevate rollide näol. Nii ka tantsus... ja seda suuremaks see austus kasvab nende näitlejate ees, et nad on julgenud ja teinud ja kogu hingega seda esitavad. Ja see tervik on üks omaette teatriime. Kusjuures nii mõnigi tehniline trikk ei erista ka neid draamanäitlejaid elukutselistest tantsijatest, olgu selleks siis Jaune painduvus, Grete puusad, Ülle tunnetus, Madise jõulised löögid või Imre energia.

Suhkruna põhjal juba mainitud, just oma 81.sünnipäeva pidanud - Volli Käro - no on meil alles varandus teatris! Need ekspressiivsed käed ja aristokraatlik, ennast läbi ja lõhki tundva ja tunnetava inimese oskus edastada kehahoiakut - seda ei suuda suurem osa tantsijaid ka! Selles lõpu valguses, juba lavalt lahkuv, üheaegselt nii uhke kui ka hääbuv "ingel" on üks teatriaasta SUURIMAID "stseene"! 

Andes oma kummardama tulekuga veel epiloogi lavastusele - õnneks need meie inglid ei hääbu mitte kunagi - mitte nii kaua kui meie ise nendele mõtleme.

Ilusaid jõule kõigile oma inglitega, siin ja sealpool katuseid!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille on pildistanud Kalev Lilleorg):

INGEL

LAVASTUSMEESKOND
Lavastajad ja koreograafid Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk (külalistena Fine5 Tantsuteatrist)
Kunstnik Kalle Aasamäe
Helilooja Valentin Siltšenko
Valguskujundaja Roomet Villau
Osades Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Volli Käro, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu 

Nad teavad meie soove, loevad mõtteid, kuulevad südamelööke ja tajuvad meie hingamisrütmi. Kuid kas meie näeme või tunneme neid? See on lavastus reaalsetest inimestest ja nähtamatust maailmast inimeste kõrval. 
Tantsulavastus „Ingel" on loodud Rakvere Teatri näitlejatele sündmustest ja paikadest, millele mõeldes hing saab tiivad. „Ingel” vaatleb täiskasvanud inimest, kelles elavad veel lapselik tõsidus ja mänguhimu. Ehk on imed isegi lähemal kui arvame, pugenud sisse meisse endisse? Kui vaid oskaks neid ära tunda ja näha... 

Mõnikord on tants ja liikumine õigeks vahendiks, et kõneleda olulistel teemadel ning luua poeetilist, kujundlikku ja puudutavat maailma. Koreograafid Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik said „Ingliks” inspiratsiooni Wim Wendersi, Peter Handke, Max Richteri ja lavastuses osalevate näitlejate lugudest.

Neljapäev, 9. detsember 2021

"Kuldne Mask Eestis 2021" - Festivalipäevik


Kevadine Russian case 2021 andis selgelt aimu, millisel kõrgel tasemel on (tegelikult ju juba pikemat aega, aga ka) viimasel paaril aasta vene teater! Ahmisin 6 päeva jooksul pakutud 17st lavastusest 12 endasse (rohkem lihtsalt ajaliselt ei jõudnud). Kaks neist suisa maksimaalse 5 tärni väärilised ja kuus 4-tärnilised, ehk tõesti tase vägagi kõrge! Peale etendusi toimusid arutelud praktikute ja kriitikute osalusel üle terve maakera, sh. muidugi inimesed nii Venemaalt kui ka USAst... ja meie väiksest Eestistki. Huvitavad vestlused ja teemade avamised erinevate vaatenurkade kaudu. Lisaks palju põnevaid teatriterminoloogia ning tõlgenduste jagamist, mida meil (veel) ei kasutata ja ühtlasi avardasid teatrimaailma nägemist läbi teoreetiliste lahtiseletuste ning sõnastamispüüdluste.

Kohe kui Russian Case'i kava selgus, oli teadagi kõige suurem huvi Gorbatšovi vastu ning ühtlasi tekkis just selle lavastuse osas ka aimdus, et see võiks huvitada paljusid eestlaseid ning kui ka ainult 1, siis just see oleks tänuväärseim kui Eestisse jõuaks - jõudiski! See, mida Svetlana Jantšek oma tiimiga teeb nende Venemaa tippude Maarjamaale toomisel, see väärib riiklikke kultuuriauhindu ja suurt tunnustust. Tihti on need lavastused ju vägagi suured, hõlmates ka gastrollidel suurt arvu inimesi ning nende meieni jõudmine on juba omaette täieväärtuslik teatriime! Lisaks ehitab see sildu meie kultuuride vahele, aitab mõista ning ühendab. Kunstis võivad olla omad rahvuslikud eripärad, kuid kunst ise on universaalne ja väärilisel tasemel annab kõigi hingedele midagi, olenemata rahvusest. Laiendab meie kõigi maailma.

Siinkohal tahaksin tunnustada ka seda teist 5-tärnilist teatrielamust, mille ületoomine Eestisse on ilmselt täiesti võimatu, sest on oma tehnilise keerukuse tõttu vägagi eriline. Tegemist 4-tunnilise ja eelkõige just täiskasvanutele mõeldud "Pinocchio"ga. Kusjuures nimiosas on selles lavastuses korraga hoopis 2 naisnäitlejat! Rääkides nii kordamööda, korraga kui ka kaanonis. Kuid kõik need viled ja vidinad - laseritest ja kogu lava erilise ülesehituseni välja, ei oleks ju midagi kui ka kogu tippklassi režii ning fantastilisel tasemel näitlejate mäng seekordset Carlo Collodi klassikat ei elustaks. Ja see kõik lõi selles väärt kunstielamuses sõna otseses mõttes pahviks. Sellest lavastusest leidsin ka kogu etenduste paraadi võimsaima ja meeldejäävaima näitlejatöö, mille pakkus (muide poisikesepõlves ka Eestis elanud, kuid kahjuks tänavu 80-aastaselt koroona tõttu meie seast lahkunud) Vladimir Korenev. 

Kolmanda suurima elamusena ei saa jätta mainimata ka (samuti peaaegu 4-tunnine) Moskva Rahvaste Teater "Lugu viimasest inglist", mis muide võitiski aprillis tänavuse Venemaa rahvusliku teatriauhinna "Kuldse Mask" - draamalavastuste suurvormi kategoorias.

Eestisse toodi nautimiseks seekord 9 lavastust (lisaks 1 tantsulavastus ka kinoekraanil), millest 5 täiskasvanutele ja 3 lastele mängiti ka Tallinnas. Jõudsin neist viit vaatama, millega tutvuma või arvamusi võrdlema kutsun ka siin alljärgnevalt, ehk miniraport "Linnulennul üle festivali":


05.10 Alexala Kontserdimaja
See siin on raport, miks ma peale festivali avapauku, Moskvast külla sõitnud Arkadi Raikini nimelise Venemaa riikliku teatri Satirikon, Jevgeni Martšelli lavastatud Ostrovski ühe vähemtuntuma “Naljamehed”(“Šutniki”) etenduse lõppedes aplodeerides ülejäänud publikuga koos seisma ei tōusnud. Jah- kauaoodatud festivali algus, jah- kaugelt on ju meile mängima tuldud, jah- 1 suurepärane ja 2-3 väga head rolli, jah- naersin ja muhelesin ju minagi seda vaadates ning meelelahutuslik väärtus on lavastusel/materjalil kahtlemata…ent siiski liiga palju kahtlase väärtusega otsuseid koorus välja kunstilisest tervikust. Irooniline, et Konstantin Raikin just pressikonverentsil tõstis ka esile, et meil on siin nõudlik publik…ja üks eksemplar-näide ongi just siin hääles. Kuigi tõesti Konstantini ennast laval vaadata oli võimas! Rahvakunstnikul on selline aura, mis täidab suure Alexala lava ja kogu suure saali mängleva kergusega! Ja mitte ainult väline, vaid ka sisemine põlemine on paista kõikjale terves saalis. Istusin täiesti ääres, aga tundsin terve etenduse, nagu ta mängiks ka nagu minule (olgu lisatud, et laval olnud näitlejatest oli temal ainsana selline efekt!). 

Väga huvitav ja paljus ka karakteri tõttu, ent ka sirgeselgse, klaari joonega mängu tõttu, sõna otseses mõttes “võlus” vanema tütre rollis Aljona Razživina! Temal tuleb silm peal hoida. Ning muidugi ka Venemaa teeneline kunstnik Denis Suhanov, rahaka Hrjukovina näitas oma mängumuskleid, mis panid teda igas stseenis imetlema ja paradoksaalselt ka tema ebameeldivat tegelast nautima. Kuid seda Ostrovski näidendit ilmselgelt põhjusega lavastatakse harva. Alapealkirjaga (nagu need Ostrovski teemad ka muidu tavaliselt) “Armastus ja raha”, ehk isa kahe tütrega, kellest nooremat kosib üks noorsand, aga vanem ja targem on otsustanud vanatüdrukuks jääda. Perekonna suur toetaja ja suur rahamees siiski on vanemale tütrele silma peale visanud, kuid paadunud poissmehena ei oska ta toda kosida, vaid kutsub hoopis majapidajannaks. Kohmetusi igatpidi, sest perekonnal on ka raha samaga vaja, kuna peatne väimees on suurtes võlgades. Kui ostetavad need suhted on ja kus lähevad inimeste "punased jooned", see pannakse siin proovile ja ühtlasi luubi alla. 

Ilmselgelt, kuna see 1 Ostrovski lugu on hõredavõitu on siia mixitud sisse ka teisi. Lisaks veel kamaluga kunstilisi ideid ja selles peitub ka "metsa"panek. Kogu keskmine lõik oleks nagu tervikusse sisse sõidetud puhtalt publiku meelelahutusliku teatriõhtuväärtuse tõstmiseks. Seal saab hoogsat pillimängu ja (jumalikult ilusate häältega) naiste laulu, huvitavat liikumisseadet, kus rahvas liigub taustal ringiratast, nagu nukud. Segatakse ajastuid, sest kohati ollakse nagu tänapäevas, siis jälle kõvakübarate ajastus ja see on nii eklektiline ning põhjendamata, et ei teki ka stiilse lahendi tunnet. Üldse kogu lakooniline “lava laval” kunstiline kujundus on üsna suva ja arusaamatu: mingi kuivanud puu ja tänapäevane betoonblokk- lisaks kivivundamendi sees keldriaknad…viide Gogoli Põhjas loole-ehk siinsed on otsapidi sealt? Sisse on meelevaldselt surutud ka Michael Jacksonit? Milleks? Klouniesteetika, mida sai tunda vaid maitsekate pintslitõmmetega, nagu näiteks peategelase pikkadest klounikingaotsest või Chaplinlikust kõnnakust, väimehe hoogne "mööda saali jooks" ja saabastest efektne väljahüppamine, need andsid vaese rahva “narriks olemisele” arusaadava metatasandliku nüansi, mis oli leiuna huvitav ning sisuga sobituv…seega paraku kuidagi vastakad tunded tervikule.

Jah, meelelahutuslik oli see küll, aga kunstilises mõttes ebaühtlane ja segaste valikute ning suunitlusega. Ühe vaatuse kohta 2h15min pisut pikk ka ja tänu "vahelõigule" poleks ju tegelikult vaheaeg lavastuse siseatmosfääri lõhkunud, see oli niigi lõhutud. 

Kuid kahtlemata võimas produktsioon ja see on ka laval näha. Lavastuses on hetk, kui laval oli korraga 20 näitlejat! Ja no tõesti, Konstantin Raikini energiast pakatavat, suure joonega - üle kogu suure lava mängu jälgida on väärtus omaette. Kusagilt ei selgunud, et kas sellel on mingi seotus ka Kuldse Maski nominatsioonidega. Kui, siis mõistaks mainitud 3 näitleja omi, muus osas küll mitte. Kes varem Ostrovskiga pole tuttav, siis pigem soovitaksin Vene Teatris hiljuti välja tulnud “Tarkpea”…kuigi ka seal oli omajagu küsitavusi, oli noor kreeklasest lavastaja huvitavama režiiga ning meie teatri näiteks Žilenko ja Domowoy ei jää huvitavuselt laval alla oma Venemaa kolleegidele. Lugu ise ka pisut keerulisema ülesehitusega. 3+


13.10 Sakala 3 teatrimaja
There’s a murder on the dancefloor! Jah, üsna kindlalt võib väita, et tegemist oli isikliku tänavuaastase suurima tantsuelamusega! Lihtsalt pole sõnu! Puupüsti täis Sakala saalis (kõik küljed, ääred ja lava ka!) aplausi ajal olin vaimustuses, jahmunud, külmavärinates imetlusest!
Festival Kuldne Mask Eestis on kinkinud taaskord ühe (teatri)ime! Võrratu! Belglasest koreograaf-tantsija Jeroen Verbruggen’i lavastus “Tantsupõrand” tõukub sisulises mõttes USA depressiooniajastu tantsumaratonidest, mil rahavõidu nimel tantsiti “nii kaua kuni jaksad”. Eelkõige meenus 1970.aasta mängufilm Jane Fonda’ga peaosas, 9 Oscari nominent “They shoot horses, don’t they”. Nii ootamatu, samas nii tänuväärne vaadata nii tugeva dramaturgiaga tantsuetendust, huvitava sümbioosiga, kus saavad kokku nii klassikaline ballett kui ka kõikvõimalikud moderntantsu liigid, üheks väga stiilseks ja harmoneeruvaks tervikuks.

Kasutatud oli ruudukujulist lava (kuigi laiendustega) ja lisaks tuli sinna lavale ühes lõigus veel teine lava ("lava laval"), mida 1 mees hammaste vahel tiris, aga samal ajal 1 naine sellel tantsis toolil! Täiesti teisest klassist intensiivsusega, isegi raskeõhulise atmosfääriga (surmad ja teatav tiine õhustik, mis igal hetkel kohe plahvatamas). Tantsiti ju suures saalis, aga mõnusalt kõik nii lähestikku, et 21 tantsijaga etendus mõjus laiusesse targa valguskujundusega suisa kammerlikult. Seevastu kõrguses on avarus ja ajastule kohaste tantsulavade teadustustahvlid, kus vilksavad punasega kirjutatud väga valitud märksõnad, nagu “unistused”, “seksikas” ja etenduse pealkiri- “Tantsupõrand”. 

Erinevad lōigud tantsitakse ka vastavalt kas varvassussides-sokkides-tantsusussides…Kostüümides on tunda nii ajastutabamist kui vajalikku emotsiooni tekitavate karakterite rõhutamist (näiteks mustades fringe kleitides pahelisemad naised). Ja see muusika! Ajastule omane jazz muidugi, aga mida etendus edasi, seda elektroonilisemaks, modernsemaga segunevamaks see muutub. Tipnedes live’s retsitatiivis esitatud, kõikide-tantsijate-hümniliku sõnumiga lauluga “Dancing stars are never alone at night”.

Koreograafia on nii silmipaitav, samas originaalne ja sisaldab igal pöördel luguehitavat, ent ka koreograafi ideede-ilutulestiku ohtrast pagasist üha uusi ja uusi võtteid lisav. Kord tõusid mehed maast käpuli naised seljas seismas, kord tantsiti väsinult pead teineteise õlalt õlale hüplemas, pikitud täis tillukesi, aga nii paljuandvaid detaile, nagu näiteks tagaselga vilksatav jazzkäsi või koreograafiasse "sissevisatud" foxtroti-samm. Tantsiti ju nii sünkroonis kõik laval, aga ka mehed-naised eraldi ning muidugi ka väiksemate kooslustega. Mh. ka kaanon-sünkroonis või ka üle ühe kaht erinevat koreograafiat samaaegselt tantsides! Ühes lõigus näiteks 1 paar, mida marionettidena tantsitasid mehed, tantsides seega nii selle paari liikmetega kui ka see paar omavahel- vaimustavalt originaalne ja uskumatult ilus! Ja mõisatagi see nii mitmetähenduslik - tants kuni surmani. 

Külmavärinad ja kananahk! Iseenestki mõista- Seisvad ovatsioonid kogu saalilt (minult ka)!


Vene ühe tuntuima praeguse aja teatrimehe Ivan Võrõpajevi “Iraani konverents” Moskva Rahvasteteater ehk Teatr Natsii esitatuna oli möödunud aasta nominent kategooriates parim draamaetenduse suurvorm (mille muide võitiski!), parim lavastaja (varem ka Eesti Draamateatris lavastanud Viktor Rõžakov), parim naisosatäitja (Ksenia Rappoport, kes kahjuks eesti etendusel ei mänginud) kui ka parim meesosatäitja (Jevgeni Mironov, Vitali Kištšenko, Igor Gorodin). Kištšenko mängis Eestis ka! Ja KUIDAS veel mängis! Kategoorias “imeline-oma-silmaga-ära-näha”. Laval oli ka Eestist pärit näitleja Ilja Issajev. Muide Venemaal mängitakse seda erinevates koosseisudes ja näitlejad saavad alles etenduse eel teada, kes mis rolli tollel õhtu etendab!

Etendus kui selline ongi sisult ja ülesehituselt, nagu publik osaleks Iraani-teemalisel konverentsil Taanis. Laval on moderaator ja ükshaaval tulevad sinna ettekandjad ning esitavad oma jutu…ent need muutuvad dialoogideks ja seda nii osalejatel omavahel kui ka ühepoolseteks dialoogideks publikuga…mis omakorda tekitab vaadates dialooge iseendas, kuna teemad on universaalsed. Vaid riivamisi poliitilised (lääne&ida kultuur), peamiselt siiski üldfilosoofilised ja muidugi jumal ei jää mängust välja. Eks paljudki teemad ole seal maailmanurgas (ja mujalgi) just usuga seotud. Kuid siin on tegelaste vahel ka eraelulisi sidemeid ja seega liigub tasand väga mitmel kihil kordamööda ja korraga. Lavastuslikult mängib rolli ka video, sest vahepeal, eriti just järgmise esineja teadustamisel, lülitutakse green room’i ning ka ettekanded tulevad lähiplaanis taustal.

Vast just “vabadus”, mis praegusel koroona-ajastulgi mõnede jaoks taas eriti teravalt päevakorda tõusnud, oli ka kogu siinsete teemadevõrgustiku allhoovuseks. Nii isiklikul pinnal iseendas ja lähisuhetes kui ka üldisemalt kultuuris ja ühiskonnas. Ja lõpuks jääb siiski tunne, et ÕNNEKS oleme juhtumisi siia Euroopasse sündinud. Meie isiklikud mured on tegelikult tillukesed mõnede teiste riikide terve rahvuse või ühiskonnagrupi murede kõrval (kuigi meie endi jaoks on ju meie mured näiliselt tihti suuremadki). Olla või mitte olla…kas “olemine” on lihtsalt eksisteerimine või tuleb selleks ka tunda-mõelda-tegutseda?

Selle materjaliga on tööd alustatud ka Theatrumis, kus plaanitakse lavastus järgmisel aastal välja tuua eesti keeles.


"Gorbatšov" on käesoleva teatriaasta suurim teatrielamus! Ent kirjutasin sellest juba kevadel pikemalt ning sügisel enam uuesti vaatama ei läinud, et anda niigi väljamüüdud etendustele rohkem ruumi neile, kellel see veel nägemata. Minu Russian Case baasil nähtud ja sellest kirjutatud peegeldust saab lugeda siit: https://danzumees.blogspot.com/2021/04/gorbatsovgorbachev-rahvuste.html


22.10 Sakala 3 teatrimajas
Kuldne Mask Eestis tõi Peterburist külla ka sealse nukuteatri - Teater "Karlsson Haus"
Mängiti meil küll kolme lavastust, ent kuna näiteks Lindgreni lugu on tuttavam, siis valisin võõrama, ehk “Lugu ausõnast”. Venemaa teatriauhindadest tõi see lavastus tegijatele Aasta parima nukuteatrite lavastajatöö tiitli. Lisaks ka parima nukulavastuse, kunstnikutöö ja nukunäitlejatöö nominatsioonid.
Nominent Anatoli Guštšin kahjuks Eestis mängimas polnud, aga Denis Polevikov’i ja Renat Šavalijev küll. Kolmandat meest ära ei tundnudki. Kuid mis eriti mõnus, siis kõik 3 väga erinevad, täiustamas teineteist igaüks ise küljest. Samas kõik jätsid mulje, nagu 19.v 20.sajandi alguse sirgeselgsed kadetid. Relvadeks seekord hoopis muinasjutud ja nukuteatrivahendid, millega võideti hetkega kogu (nii kahju, et pooltühi saal) enda poolele. Eestikeelset teksti lavanurgast väga tabava müstilise kajaga IDEAALSELT esitamas Leino Rei! See andis nagu veel oma tasandi juurde! 

Vaatad seda lavastust ja saad koheselt aru, et nukuteater siin on tõesti maailma tippklass. Segu traditsioonilisest "laualmängust", moodsate ja kavalalt efektiivsete lavastajatrikkidega (see rippuv roostes mägiraudtee lift, mida nii huvitavalt ära kasutati!!!) Ka lauas endas maagilised luugid ning igale lapsele inspireerivaid fantaasialendudele tiibu oma nuku- ja rollimängudele, sest kus on luuk, seal ka redel…ja loomulikult avanevad sealtkaudu uued maailmad, uued mängumaad! 

Ütlematagi selge, et see kõik oli silmadele (ja hingele) nii-nii ilus! Ei mingit allahindlust, et lastele, kes ju ei tajugi peeneid nüansse, otse vastupidi- just eriti nõudlikult pingestatud, sest “mäng” tehakse nendele kõige suurematele “ekspertidele”, kes ise ka iga päev ju MÄNGIVAD! Tegelikult on pealkiri natuke eksitav…“Ausõnast” küll, aga mitte “lugu” vaid “lood”- ja tervelt 3 tükki! Ausõna olulisusest. Kõik lugudena ka nii huvitavad ja (minu jaoks olidki tõesti) uued. Jutustajad ja mängijad vahetusid igas loos, nõnda sai iga näitleja olla “põhijutustajaks” ühes. Õhinal mäng, dünaamika näitlejate vahel, nukumäng- vahepeal isegi kolmekesi ühe poisikese kallal, segades inimesi  ja nukke, valgusemaagiat, varje- nii hea oli, et vaataks uuesti ja kade meel, kes said ka sama teatri Vahtramäe Emilit näha!


25.10 Rahvusooperis Estonia
Moskva Teatr Sovremennik “Kogutud teosed” lõpetas minu jaoks tänavuse festivali. Kuigi nende tänavuste suurepäraste teatrielamuste seas pisutki keskpärasem torkab ju hoopis teismoodi silma. Ja seda see Viktor Rõžakovi lavastus oli. Jevgeni Griškovets on hoopis teistmoodi teravate lugudega varem endale nime teinud. Ei tundnud neid näitlejaid, ega ka kogu teatri juhtide vahetuse tausta, mida hiljem lugesin ja sestap tekkis arvamus pelgalt selle põhjal, mida lihtsalt oma silmaga lavalt nägin. 

Loo lähtekohaks on see, et ühe vanema pereema mees on surnud ja tal pole enam vaja suurt uhket korterit. Sestap on otsustanud selle mingile tõusikust uusrikkale maha müüa. See on olnud ju ka koduks tema kolmele lapsele, kes samuti külla saabuvad, et viimast korda vana koduga hüvasti jätta. Peresidemed ja vana eluga hüvastijätt ning uute alguste võimalus (mistahes eas) ning otsustuskindluse olulisus pannakse luubi alla ja paljuski kurbnaljakate toonidega. Need 3 last ka igaüks isemoodi karakteri ja eluga, polekski nagu sama pere lapsed, ent oluliste asjade ühendusjõud on ilmne. “Kodu”gi on lõppude lõpuks siiski “inimesed”, mitte maja või korter ja kui seda “inimest” enam pole, siis on ehk tõesti aeg uus “kodu” leida. Vanast lahtilaskmine võib ja kas ka peaks(?) muutuma eesmärgiks omaette kui just ei tahagi jääda vanasse elupäevade lõpuni. 

Publik selgelt armastas peaosalist, ehk lesestunud ema mängivat Marina Nejolovat. Imetles, justkui sõi ta peost mida iganes too ka lavalt ei pakkunud. Huvitav, aga minu jaoks täiesti keskpärane…isegi võiks öelda kiretult laisk mäng. Kui ma mõtlen kasvõi meie Vene Teatri, no näiteks Tatjana Manevskaja peale, oleks saanud tunduvalt huvitavama "rolli". Tundub, et proua ei pea pingutama, sest ta läheb rahvale peale ka lihtsamate vahenditega. Olles mänginud Siberi habemeajajas Tolstoi ema, olen teda siiski varem kinolinal näinud, ent ei viinud kokku. Palju rohkem särtsu oli paaris meesnäitleja - uusrikkas ning ka nooremas - naljakalt vaid ülakeha lihastega perepojas. Muidu võiks lavastuse isegi täiesti lihtsakeseks liigitada, aga siin toimub üks jahmatav lavamuutus, mis tõesti ahhetama paneb ja on tähelepanuväärne. See kuidas vaatajate silme all kogu lava korteriks muutub! Tõeline teatriime. Arvestades seejuures, et tegemist oli ju gastrolliga!
----

Kuldne Mask Eestis kodulehel on kõigi südamerahuks üleval juba pilt tekstiga "Kohtumiseni 2022!"
Ootame pikisilmi!

----
Ülal kasutatud fotod on pärit vastavate teatrite kodulehtedelt, "Kuldse mask"i auhinnafoto Kuldne Mask Eestis kodulehelt.

Kolmapäev, 1. detsember 2021

Väike NOVEMBER 2021 vahekokkuvõte - parimad teatris, kinos, kirjanduses ja muusikas


Pole juba mõnda aega nende segaste aegade tõttu kuukokkuvõteid teinud ja kuigi ka see kuu oli PÖFFi tõttu eriline, ent mõtlesin siiski need väiksed igakuised parimate esiletõstmised tasapisi taastada (detsembris on oodata juba vähemalt 13 teatrikülastust). 
Kokku jõudsin novembris teatrisse kümnel korral, aga filme vaadata tervelt 80! 

Siin siis kompaktselt koos need "kõige-kõigemad" möödunud kuust:


SUURIM TEATRIELAMUS (kokku nähtud 10st erinevast lavastusest):

Sume on öö - UGALA


PARIM LAVASTAJATÖÖ

Sume on öö - KAILI VIIDAS


PARIM NAISPEAOSA

Juudit - HENESSI SCHMIDT


PARIM MEESPEAOSA

Kuuvalgus pärast keskööd - ALO KÕRVE


PARIM NAISKÕRVALOSA

Juudit - MARI ANTON


PARIM MEESKÕRVALOSA

Juudit - MARGO TEDER


PARIM LASTETEATER



PARIM LASTETEATRI NÄITLEJA

Repan, säh, põll - KATRI PEKRI


PARIM KOMÖÖDIA

Piip ja Tuut teevees väikse suhkruga - PIIP JA TUUT TEATER


PARIM PÕNEVIK

Meister ja Margarita - VENE TEATER


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Meister ja Margarita - ELLEN HASSELBACH


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Sume on öö - LILJA BLUMENFELD


PARIM GRIMM

Sume on öö - UGALA


PARIM VALGUSKUNSTNIK

Sume on öö - SANDER ALEKS PAAVO


PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILINE KUNSTNIK

Sume on öö - MARGO SIIMON


PARIM HELILOOJA (originaal)

Repan, säh, põll - SANDER MÖLDER


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA

Sume on öö - Peeter Konovalov


PARIM KOREOGRAAFIA

Sume on öö - INGMAR JÕELA
Fakerz - SVETA GRIGORJEVA


PARIM TANTSIJA DRAAMAS

Sume on öö - RINGO RAMUL+VALLO KIRS


PARIM TANTSIJA FÜÜSILISE TEATRI ETENDUSES

Fakerz - ÜÜVE-LYDIA TOOMPERE
Fakerz - RAUNO ZUBKO
(+ kõik teised selles lavastuses, igaüks oma isikupäraga)


PARIM LAULJA TEATRILAVAL



PARIM UUS EESTI DRAMATURGIA

Juudit - ANDRUS KIVIRÄHK (Tammsaare ümbertöötlus oma lisanditega)


MEELDEJÄÄVAIM TEATRISTSEEN

Lood - Vinüülplaadimaskidega lõik - TARTU UUS TEATER
Juudit - Juuditi kõne Olovernesele - VAT TEATER
Sume on öö - Esimene pikem tants - UGALA

----

NOVEMBRIS LOETUD PARIM RAAMAT (loetud 3st) 

Lõpmatus - TÕNU ÕNNEPALU

----

PARIM NOVEMBRIS KUULDUD LAUL, MIDA VAREM POLE KUULNUD:


----

NOVEMBRIS NÄHTUD TOP10 PARIMAT FILMI (kokku kuu jooksul nähtud 80st):

1.-2. The French Dispatch (5 lugu ühe prantsuse ajakirja viimasest numbrist, Wes Andersonlikus kastmes)
1.-2. Belfast (Kenneth Branaghi lapsepõlvepildid Belfastist aastal 1969)
3. King Richard (Venus ja Serena Williamsi tee maailma tippu, mida orkestreerib nende isa)
4. Un lugar llamado Dignidad/Place called dignity (tšiili film seal toiminud endise ja päriselt ka elanud natsi loodud koolist, kus perverdist ja psühhopaadist direktor oli jumala asemik.) 
5. Wesele/Wedding day (poola film, kus tänapäeva- ja 2.maailmasõjaaegsed natsid meenutavad kangesti teineteist)
6. Red rocket (pornostaar tuleb kodukohta tagasi ja paneb kõik ümbritseva surisema)
7. Rhino (ukraina film kohalikust maffiast)
8. Ron's gone wrong (aasta siiani parim multikas)
9. House of Gucci (kerge pettumus, ent piisavalt vaatamisväärne)
10. Julia (dokfilm legendaarsest USA telekokast)


PARIM NAISPEAOSA

Eyes of Tammy Faye - JESSICA CHASTAIN


PARIM MEESPEAOSA

King Richard - WILL SMITH


PARIM NAISKÕRVALOSA

King Richard - AUNJANUE ELLIS


PARIM MEESKÕRVALOSA

The French Dispatch - BENICIO DEL TORO


PARIM STSENAARIUM

BELFAST


PARIM DOKFILM

JULIA


PARIM EESTI FILM (kokku novembris nähtud 5st eesti täispikast ja 23st lühifilmist)

PÄRIS RANNAP


PARIM MULTIKAHÄÄL

Raya ja viimane draakon - ELINA REINOLD

---

Ülal kasutatud foto on pärit NOVEMBER 2021 parimast lavastusest - Ugala ja Kaili Viidase "Sume on öö" ning selle pildistas Silver Kaljula.

Teisipäev, 30. november 2021

Isand Tuutu ja salajane teatripööning - Rahvusooper Estonia


Meil kõigil on ilmselt oma kogemused või vähemalt ettekujutus "pööningutest"... Minu pööningu-kuvandi suurimateks kujundajateks olid lapsepõlve kodumaja (tele- ja raadiomaja vahel asuva, toonase nimega Lomonossovi, praegune Gonsiori 25) katusealune, kus käisime peamiselt kahel põhjusel - emaga suuri, pestud linu kuivama riputamas või sedakaudu edasi katusele liikudes, kas päikest võtma või paberlennukeid lennutama (praegu mõtlen, et hirmus, kuidas seda poisikluttidena üldse julgesime, sest seal, kaldega katusel pole ju isegi mitte piirdeid ja alla kukkumise oht päris korralik). "Pööning" kui selline oli ka maal vanaema juures. See oli märksa põnevam paik, kus asus näiteks vanaema ilmatu suur, puidust, vanaaegne linade/tekikottide-triikimise agregaat, aga ka ilmatu palju vana kola ja näiteks aastakäikude kaupa lapsepõlve lemmikajakirja "Noorus", mille abil sai teada nii muusikast kui ka kõigest muust, mis "eluks vajalik" (Dr. Noormann kolumnist näiteks... millest/kellest ansambel Ruja laulugi kirjutas :))

Selline kolikamber-pööning on ka Estonia-teatri kõige kõrgemal korrusel Kati Kivitar'i lavastuses. Enne etendust veel mõtlesin, et kas selles, alati piinlikult puhtas ja võrdlemisi värske olemisega saalis on üldse võimalik üht õiget "pööningu" tunnet tekitadagi... Aga esiteks, ega pööning ei peagi olema räpane ja must ja ajahamba poolt puretud, see võib väga vabalt olla üks eluruumidest või isegi vägagi värskelt remonditud. Kuid lavastaja, kes siin on lisaks ka dramaturgiks (põhiosas põhineb Edgar Valteri loodud "Isand Tuutu" tegelase tegutsemistel), koreograafiks (Katil ju teada-tuntud tugev tantsija-koreograafi taust ning oma lavastustesse suudab seda füüsilist just maitsekalt doseerida vastavalt materjalile, tänu ilmselgelt just sellele) ning ka kunstnikuks! Ja seda teatavat pööningu ning eriti just TEATRIpööningu-atmosfääri tunnetust viskab vanade kostüümide ja kõikvõimalike asjade-nukkude-pudinatega riiulitel ja stangedel piisavalt korraliku annuse sisse. Lisaks aitab, kuigi akendest ju seal ruumis välja ei näe, aga teekond kõrgele ja mingi alatajuline aimdus "kõrgel olekust" kõvasti juurde, et teatriPÖÖNINGUL me just nimelt viibimegi!

Lapsed saavad istuda kohe õige lähedal tegevustikule ja niimoodi ninapidi sees, ei ole "kaasatõmbamist" vajagi - sest tekibki tunne ise mängus "osalemisest" (seda näiteks esietendusel sai ka mõnede laste suust kommentaaridena mõnusalt kuulda :)) ja vanematele on tagumistes ridades omad pehmed ja väärikad diivanid-tugitoolid, mis igati sobivad just nimelt "Estonia" pööningule :)

Lavaks saab siin tegelikult kogu terve "pööning"! Publiku vahele on loodud niiöelda "mängu"koridor ja mõlemates selle otstes on omad minilavad. Ühe neist taga üks suur, uhke ja vana lambilühter ja teise taga (peidus) kammerorkester, sest tegemist on ju ikkagit "muusikalise" lavastusega, kuna mängimaski lisaks Improteater Impeeriumi Rauno Kaibiainenile ja Merilin Kirbitsale, Estonia omad ooperitähed Urmas Põldma, René Soom ja Kadri Nirgi (Estonia näitlejad vahelduvad vastavalt etenduskorrale). Kuid ooperit siin ei laulda... või no eks ooperilauljad ju natuke ikka lasevad ka kõlavamad noodid pööninguõhku... ent siiski piisavalt terava diktsiooniga, et igast sõnast saavad ka pere väiksemad aru. Iseenesest ju ka ühtlasi hea võimalus harjutada maast madalast lapsi muusikalise teatrivormiga ning mitte kohe esimeseks "ehmatada" suurte ooperitega.

Kati Kivitari lavastajameisterlikkus väljendub siin kogu žanrikirevuses. Kõigest napilt tunni kestva lavaloo sisse on peidetud publikule nii palju avastamisrõõmu, nagu ühele "salajasele" teatripööningule kohane - näiteks on siin osa varjuteatril, nukuteatril, objektiteatril, muusikalil, (mahedal) põnevusel, huumoril ja puhtal mängurõõmul... Koos Anton Kulagin'i valguskunstiga, mis on nii tugevalt režiisse integreeritud, et kohati ei teagi kus läheb lavastaja ja valguskujundaja piir on veel omad üllatus-nõksud varuks. Originaalmuusika autoriks on siinkirjutaja jaoks uus tutvus, helilooja Ove-Kuth Soosaar, aga kuna siin ei ole ainult "muusika", vaid ka "laulud", siis laulutekstide autoriks alati (tipp)tasemel ja üdini imearmas Leelo Tungal. Laulud on küll maru lühikesed (mõnikord vaid 1 salm), aga nii mõnigi tekitab isu rohkema järele ning hakkab "külge" koheselt. Näiteks, kuigi esietendusest on juba natuke aega kulunud ja vahepeal nii mõndagi nähtud-kogetud, siis "Moosis moos" ja lõpus, teistest pikem ning ühe korraliku ballaadi mõõtu laul "Muinasjutt" on tänaseni, vaid ühe kuulmiskorraga otsapidi meeles! Kuna lisaks inimestele on siin "mänguotsimise" hoos läbivalt kaasas ka Kratt ja Krata nukkudena, siis on Eesti Noorsooteatrist olnud abiks nende loomisel nukumeister Evelin Vassar. Ja vahvad nukud ongi! Nii lahe, et nendega lennatakse niiiiii lähedalt üle laste peade, et kätt sirutades, saaks neid vist isegi puudutada! :)

Näitlejate jaoks on selline ühine lustimine eelkõige just ansamblimäng. Keegi ei saa (ega tohigi) sealt soleerima hakata, muidu see ei töötaks niimoodi, nagu peaks. Sellest hoolimata saavad kõik endale omad säramishetked. Ent mina kui teatrijälgija tahaksin siiski eraldi välja tuua Merilin Kirbits'a, sest lihtsalt ei osanud oodata sellist moonutusmeisterlikkust tema senise (Kratastki hoolimata kireva) rollideprisma lõikes. Nukumängu hääl (kui mõnusalt krabisev ja sobiv see on seal Kratale!!!) paneb imestama, et miks teda tihedamalt ei kuule nukusirmi tagant või näiteks ka multifilmikarakteritena kinosaalis (kuigi seal on seda juhtunud ju küll).

Kuid kui mainida juba Merilini, siis ei saa ju jätta pikemalt rääkimata ka ülejäänud "ansambli"liikmetest selles muusikalises lustimängus. Rauno Kaibiainen on ju hea alati. Tema tohutu energia nii liikumisel kui mängus on mõnusaks lisandiks ja ühtehoidvaks kõikides lavastustes kus ta kaasa teeb ja siingi niiöelda oma "tuntud headuses". Aga kui oma koduses impros torkab ta tihti suure lemmikuna silma, siis siin on ta tõesti üks (aga oluline) mutter teiste seas. Nagu ka Kadri Nirgi. Ja tema avatus ja omamoodi ausus laval teeb ta tegelase(d) täiesti omanäoliseks. Urmas Põldma nimiosas tuleb mängu üsna isemoodi, ehk läbi väikse üllatusmomendi, aga see headus, mis isand Tuutust igal sammul kiirgab, annaks nagu aimu näitleja enda südamlikkusest, sest muidu nii mõnusat, muhedat meest luua pole ilmselt võimalik... kuigi eks see olegi ju "näitlejate" pärusmaa - mängida "kedagi" teist... Ja tema Tuutu on selline rahulik, mõtliku meelega, aga ikka teistega kaasaminev ja -mängiv. Kogu see isand Tuutu (millegipärast "isand" on seejuures vaid sõnakõlks, sest "isand" annaks nagu suuna kätte hoopis tähtsamale ja ennast kehtestavamale tüübile... aga võibolla ka selline teatav kontrastsus on hoopis tegelase saladuslikumaks ja mõnusamaks ja rohkem "päris" muutmiseks võti? Sest ega eluski ju kõik pole kirjanduslikult "otse ja selgelt" paigas) "kadunud asjade kontor" on etenduse loo kese ja ettevõtmise peremees kõikide vaatajate omamoodi "ideaalisa" kehastus. René Soom oma kiila peaga (kuigi siin ta üllatab ka selles osas) täiesti tahtmatult ka tõmbab enda mängule tähelepanu ja seda isegi siis kui ta pole hetke tegevuse keskmes. Väga mõnusalt valitud ekspressiivsemad mängutoonid ja karikaturiseerimismoodused oma tegelastele on nii lahedad, et ka täiskasvanud vaatajad saavad mitmed head pihutäied naerupuginat. Täiesti vabalt vaataks teda suurima hea meelega ka draama- ja filmirollides!

Hinnang: 4 (lastelavastuste kategoorias)
Kogu lavastustervikut saadab heatahtlikkus ja üleskutse sõprusele, sõbrustamisele ja sõbralikkusele. Üksikute ja üksinduses olevate märkamisele. Mängulustile ja seeläbi seikluste otsimisele igapäevasest. Nii palju on maailmas peidus, mitte ainult pööningutel ja teatris, aga ka kõikide meie kodudes, sõprade juures ja sees. Kellel on peidetud andeid, kellel on need täiesti avalikud, aga pole lihtsalt väljundit. Koos tehes õpime nii ennast, teisi kui ka meie kohta siin maailmas ja võimalusi, mis on ju piiritud ja mida ei oska alati ja ise ja üksi ette kujutadagi. Arvutid pole ainus koht, kus võid leida "asju"... päriselt leiab neid ikka päris maailmas, päris salajastes kohtades ja päris teistes luust ja lihast inimestest... Ja õnneks neid ikka on ja jagub. Oma muinasjutu loob ja leiab ka igaüks ise, kuigi koos seda otsida on alati vahvam. Isand Tuutu oma salajase teatripööningu krattide ja teiste tegelastega annavad omalt poolt mängudesse, muinasjuttudesse ja seiklustesse lahedat inspiratsiooni!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Rahvusooper Estonia FB seinalt):

LASTELE / NOORTELE

Isand Tuutu ja salajane teatripööning
Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel, mis toob Isand Tuutu seiklema teatripööningule ning avastama teatri maagilisi salasoppe.
Kestus 1h 5min

Muusikaline lastelavastus
Kati Kivitari muusikaline lastelavastus Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel
Maailmaesietendus 2. novembril 2021 Rahvusooper Estonia kammersaalis

Lavastaja, dramaturg, koreograaf ja kunstnik: Kati Kivitar
Helilooja: Ove-Kuth Soosaar
Laulutekstid: Leelo Tungal
Valguskunstnik: Anton Kulagin
Nukumeister: Evelin Vassar (Eesti Noorsooteater)

Osades:
Isand Tuutu : Mart Madiste või Urmas Põldma
Kõik teised rollid: René Soom või Aare Kodasma, Janne Ševtšenko või Kadri Nirgi
Kratu: Rauno Kaibiainen (Improteater Impeerium)
Krata: Merilin Kirbits (Improteater Impeerium)

Helge ja visuaalne muusikaline lavastus lastele ja nende vanematele. Mis saab siis, kui Estonia teatri pööningule satuvad juhuslikult estoonlased, kes hakkavad jõulupeoks otsima üht mõnusat lugu? Võib juhtuda, et pööningule on sattunud mõni heatahtlik kratt, kelle lugu ootab avastamist ning uutesse lugudesse põimimist. Estoonlaste ühisest otsingust hakkab hargnema muusikaline lugu Isand Tuutust ning kahest kratist, kes hakkavad teatri pööningul tegelema heategevusega. Kellele kuuluvad pööningul olevad asjad? Mida nad meile jutustavad ning mida on meil nendelt õppida? Õhtu lõpuks leiavad estoonlased oma loo ning õnneliku lõpu saab ka Isand Tuutu ning krattide lugu!

Soovitatav vanus: 6+

Pühapäev, 28. november 2021

Pöffipäevik 2021 - 7.-29. film - PÖFF Shorts - nelja rahvusliku programmi filmide edetabel - TOP23

Tavapärase "eesti filmide" programmi hõreduse tõttu tänavusel juubeliPöffil, sai ammutatud uut kodumaist filmitoodangut rohkem lühifilmidest. Sandra-film juba varem nähtud, Rannapi oma ka festivaliväliselt, nõnda pikkadest õnnestuski vaid Vainokivi, u.Q ja Kiige ja kirve kohtumine igavese armastuse puuga filmielamuste pagasisse haarata seekordselt festivalilt - nendest 3st mõnel järgmisel korral, aga siin toon ära enda "paremusjärjestuse" 23 eesti uuemaaja lühifilmi kohta, mis olid jaotatud 4 eraldi programmi. Hetkel on neid võimalik vaadata ka PÖFFi veebikinos. Lisaks jagan aupaistet parimatele näitlejatöödele ja huvitavamatele stsenaariumitele ning 1 vajab eraldi väljatoomist tehnilisest küljest.

Sõitu alustame alates parimast:

1. “Mia ja Liki” (Rež. Katrin Tegova, Eesti, 2021) - Kaks väikest, imearmast tüdrukut ja tülitsevad vanemad. Meeldis veel eriti lõpu pärast, sest seda võib tõlgendada mitmeti. Kas teine tüdruk oli ainult väljamõeldis? Lapse valu tulemus? Või oli see viide lahutusele ja laste eraldamisele, mil mõlemad vanemad said ühe lapse endaga? Igatahes üks ilus ja kole vaatamine ühekorraga ja oma vaataja intelligentsuse usaldamine kasutades just paljuski vaataja enda mõtteseoste tegemise oskust. Ja kuna vanemaid me tegelikult ei näe, keskendubki kõige olulisemale - lastele! Kuigi "häid" oli mitmeid, siis "Mia ja Liki" puhul oli tegemist ainsa tegelikult ka suurepärase filmiga tänavustest lühifilmidest. Oleksin seda üsna kindlameelselt ise pakkunud võitjaks.

2. “Vanaema, saa tuttavaks” (Rež. Kaire Russ, Eesti, 2021) - Vanaemal (Ines Aru) on sünnipäev, kus Silvial (Grete Konksi) on plaanis oma suur uudis teatavaks teha. Kitsarinnaline ema (Tiina Mälberg) arvab, et tütar rikub sellega sünnipäeva ära. Festivali parimate näitlejatöödega film. LGBT-teema.

3. “Lõvitekk” (Rež. Sofia Afonasina, Eesti, 2020) - Väikse tüdruku lõvitätokaga ema põgenes Saksamaale ja tüdruku tädi (Katariina Unt) peab käima surnukuuris tunnistamas... Südantlõhestav.

4. “Elajad” (Rež. Raoul Kirsima, Eesti, 2021) - Üks mees (Märt Koik) ja üks naine (Pirte Laura Lember) tulevad aknast tuppa ja neile meeldib kõike maitsta… sõrmedega… a kes nad on? Lahe mõistatamine, mida üsna kiiresti kroonib arusaamine, aga fun värk... Omamoodi ka lastefilm, mis on lastele keelatud ;)

5. “Leidsin” (Rež. Ragne Mandri, Eesti, 2021) - Väike tüdruk ja läbipekstud politsei (Jevgeni Moissejenko). Miks vanem vend seda politseid vihkab ja kelle poolt siis ikkagi nende vastasseisul olla? Actionit ja põnevust lühivormis.

6. “Fotosessioon” (Rež. Robert Raska Ly, Eesti, 2021) - Tagasihoidlikkus on voorus, kui fotograaf (Mihkel Kuusk) ei võta tasu oma pildistatavalt (Kristiin Räägel) sest temasse armub… aga kas sellises olukorras see tagasihoidlikkus ka endale voorus on, milles noor fotomees parajasti on? Lühifilm olulisemast otsast, tugeva sotsiaalse närviga.

7. “Kerberos” (Rež. Kaspar Ainelo, Eesti, 2021) - Verine mees ärkab niidul riieteta. Verine koer vaatamas talle otsa… mees paneb maja poole pakku… selles talus on ka lambad murtud… Natuke laenatud Stephen Kingi Lemmikloomade surnuaia motiivi, aga liiga lihtsake kahjuks ning osaliselt poolik (lõpuni arendamata, ent hea alge on).

8. “Koletis” (Rež. Oliver Remma, Eesti, 2021) - Väikse tüdruku väljamõeldud koletis sööb kõik ära! Sinu ka! :) Koll on nunnu, kahju, et näos peale silmade kõik kange oli, muidu võiks see film olla siin tabelist ka kõrgemal, sest hea stsenaarium ja just nagu peab - naer muutub tasapisi hirmuks :)

9. “Maakohus” (Rež. Eeva Mägi, Eesti, 2020) - Keset viljapõldu ema (Mari Abel) ja isa (Tambet Tuisk) võitlevad 5 aastase poja kasvatusõiguse üle kohtuniku (Meelis Rämmeld) ees. Isa abistamas juristiks maskeerunud pruta (Helena Lotman). Meelde jäid head näitlejad ning "karutants" ja "arooniamahl".

10. “Kuningas” (Rež. Teresa Juksaar, Eesti, 2021) - Liivast ja kellassepast (Aarne Soro), kes peab end nii mõnekski ja selleks, et saaks eluga rahulikult edasi minna, teeb nii mõndagi. Väga hea tehniline teostus ja suurepärased näitlejad. Lisaks mainitule jäid meelde ka Marika Vaarik, Eduard Salmistu ja Alina Karmazina.

---

11. “Kingitus orbiidilt” (Rež. Leeni Linna, Eesti, 2021) - Poiss näeb satelliiti ja sellega saabub talle kingitus 10ndaks sünnipäevaks taevast isalt ja emalt. 

12. “Üks imeline mees” (Rež. Jonas Taul, Eesti, 2021) - Ühest imelisest mehest ja tema imelisest mustvalgest maailmas ning sealolevatest imelistest asjades. Tänavune parim lühimultikas.

13. “Taaskohtumine” (Rež. Ülo Pikkov, Eesti, 2021) - Ruhnu looduslikest materjalidest tehtud animafilm, lahedad sulemehed seiklemas. Originaalne ja lugu ka täits olemas :)

14. “Toonekurg” (Rež. Morten Tšinakov, Lucija Mrzljak, Eesti, 2020) - Inimesed ja linnud. Mehed ja naised. Kurekell. Härra Kurg hakkab uskuma, et ta on üks lindudest. Teisedki mehed saavad sellest tiivad. Sürr ja lahedalt eriskummaline anima.

15. “Rooste vahele eksinud” (Rež. Rūdolfs Anže, Eesti, 2021) - Traktorist ja tema jobust boss-traktoriomanik seiklevad öises läti metsas. Mis on päris ja mis ettekujutus?

16. “Kuidas olla alasti” (Rež. Laura Liventaal, Eesti, 2020) - Aleksander Eelmaa alasti oma mõtetega. Eksperimentaalne dokk, mis on tegelikult üllatavalt täisväärtuslik. Eelkõige ikka Sassi enda pärast.

17. “Ühine keel” (Rež. Volia Chajkouskaya, Eesti, 2020) - Noor neiu läheb oma vanematele külla ja hakkab etteheidete sõda… kuniks jõuakse juttudeni armastusest.

18. “Näotuvastus” (Rež. Martinus Klemet, Eesti, 2021) - Libaloomad, kes päeval inimesed, aga öösel muutuvad loomadeks. Näotuvastuse eest ei pääse keegi. Animafilm.

19. “Talent” (Rež. Silver Õun, Eesti, 2021) - Mees (Markus Truup) on luuletaja, naine (Katariina Tamm) fotograaf. Kes on talent? Kes väljub siit eluga? Midagi on siiski nihkes, et lõpptulemus kuidagi (headest näitlejatest hoolimata) grammivõrra liiga kunstlikult mõjub.

20. “Kolmapäev” (Rež. Eeva Mägi, Eesti, 2021) - Mees (Meelis Rämmeld) on rannal oma surnud naisega (Helena Merzin-Tamm) ja hakkab meenutama. Natuke oleks soovinud sisusse/stenaariumi rohkemat.

21. “Vanad mehed ja meri” (Rež. Daria Litvichenko, Eesti, 2020) - Hooldekodu vanamees (Lembit Peterson) kuuleb mere ja laevade kutset ja läheb… Mereääres ka Aleksander Eelmaa. Liiga sürr minu jaoks, aga mitte huvitavalt. Head näitlejad käes, oleks tahtnud tugevamaid pidepunkte, tugevamat stsenaariumi sisulisi keerdkäike.

22. “Türann” (Rež. Ruslan Mironov, Eesti, 2021) - Isa kiusab ja piinab poega. Suhted ja kogu värk on nii segane, et kuni lõpuni välja ei saagi päris sotti, mis neil viga on. Liialt tehislik ka.

23. “Neli kivi” (Rež. Francesco Rosso, Eesti, 2021) - Mungad ja nende seksuaalsetest frustratsioonidest tekkivad viirastused. Kuivand kõrb kui paralleelne allegooria. Kuniks on nii kuiv ja kuum, et põletakse kiviks… kaua enne kui rohelus tagasi tuleb. Liiga suur kunst minu väiksele karuarule, et seda mõista ja nautida.

---

Parimad näitlejatööd (NB! 17st lühimängufilmist):

Mehed:

1. Indrek Sammul - Kerberos
2. Aarne Soro - Kuningas
3. Riho Rosberg - Vanaema, saa tuttavaks
4. Andres Roosileht - Vanaema, saa tuttavaks
5. Indrek Taalmaa - Kerberos
6. Jevgeni Moissejenko - Leidsin
7. Raivo Trass - Vanaema, saa tuttavaks
8. Märt Koik - Elajad
9. Mihkel Kuust - Fotosessioon

Naised:

1. Tiina Mälberg - Vanaema, saa tuttavaks
2. Ines Aru - Vanaema, saa tuttavaks
3. Marika Vaarik - Kuningas
4. Mari Abel - Maakohus
5. Katariina Unt - Lõvitekk
6. Grete Konksi - Vanaema, saa tuttavaks
7. Kristiin Räägel - Fotosessioon
8. Pirte Laura Lember - Elajad
9. Jaanika Arum - Vanaema, saa tuttavaks


Parimad stsenaariumid:

1. Mia ja Liki
2. Koletis
3. Vanaema, saa tuttavaks
4. Fotosessioon
5. Elajad

Parim tehniline teostus:

"Kuningas" - see film võitis ka festivali žürii Grand Prix. Oli tõesti silmipaitav ja lausa suurepärase teostusega. Baseerub küll kirjandusel, ent ometi stsenaarium jättis minu jaoks soovida enamat. Paremat sisulist seotus kuninga ja aja kulgemise vahel... ehk pidet või paralleeli. Variant muidugi, et lihtne vaataja ei suutnud lihtsalt sellisena lõpuni lahti muukida.