reede, 2. aprill 2021

Gorbatšov/Gorbachev - Rahvuste Teater/Theater of Nations (Moscow/Moskva) - RUSSIAN CASE 2021 - 1.elamus

 
Meie ees avaneb näitlejate garderoob kahele. Kogu oma vajalike rolliparukate ja grimmivahenditega, rollifotodega, millelt vaatavad vastu eri vanuses ja olukordades (rollides?!) peategelased. Siin-seal on veel mööblit ja muidugi paar stangetäit "kostüüme". Suur, aga puhtal, pea kliiniliselt puhtalt taust on lumivalgeks võõbatud nii valge tellissein - sellelt paistab kõik detailideni välja, ent hämaruses see kaob ja mistahes valgusvärvuses muutub kaasamängivaks.

See on ruum, millesse me Alvis Hermanise autoriteatrit vaatama asudes siseneme. Teatrietendust, millest kujuneb kahe inimese elutee-jutustus. Mihhail Sergejevitš Gorbatšov ja Raissa Maksimovna (esialgu Titorenko, aga pärast) Gorbatšova. Jah, tegemist on biograafilise teatriga, mis põhineb peategelaste avalikel ülesastumistel, kirjadel, memuaaridel ja millest lavastaja ise on kirjutanud kokku peamiselt just publikule jutustatava, ent osaliselt ka väljamängitavate partner-stseenidega lavaloo, stiilis "täna õhtul mängime Gorbatšovide elu"... sest ja seda eriti just alguses mängivad näitlejad meile välja ka oma karakterisisse minekud, harjutades nende hääli, ilmeid ja olekut, mis omakorda mõjub sooja huumorina ja mis aitab vaatajatel (koos näitlejatega) olustikku ka koos nendega sisse minna. Kaval võte ja lausa imekombel märkamatult oledki nende kiviseinte vahel ning isegi näitlejate grimmipeegleid taustal nähes, ikkagi just selles ajastus, mida parajasti näitleja-jutustajad meile vestavad-kujutavad. 2 täiesti suurepäraselt meisterlikku vene näitlejat - Jevgeni Mironov ja Tšulpan Ahmatova, vastavalt siis Mihhail ja Raissa. 

See lugu on tõesti klassikaline elulugu, ent kuna peategelane on olnud maailma üks tähtsamaid oma aja poliitikuid, on see kahtlemata lisaks ka poliitiline teater. Lavastaja Hermanis siiski ei lasku hetkekski hinnanguid andma. Ta viskab õhku, ja nagu kuulipildujast järjest üha uusi ja uusi fakte ning kilde tegelaste eluteelt, ent alati suurima austuse ja isegi teatava elegantse õrnusega. Jah, seal vahel on ka mõned negatiivsed... ent seda vaid neile, kes neid niimoodi tõlgendada soovivad. Lavastaja-dramaturgi käed jäävad alati ja igas olukorras puhtaks.

Kuid lisaks ajaloost tuttavatele faktidele-toimunule, on siin muidugi palju, mida saab ridade vahelt üles noppida. Justkui enda mustreid suurest pildist luua - mõned olemuslikud, mõned kummaliselt ka igaühe enda eluga seonduvad tähelepanekud, mis ainult laiendab vaadatava väärtust ning vaataja sidumist kogu laval toimuvaga ning seal lahtimängitava aja- ja olmelooga. Ka tõesti väga peened äratabamised. Toome näiteks jäätise - kui oluline see oli lapse ja noorena. Jäätisel oli mingi maagiline tähendus - "täna ostame poest jäätist"... Aja ja vanusega võib ju jäätis endiselt maitsvaks jääda, ent selle tegelik väärtus devalveerub (võrreldes lapsepõlvega). 

Mustritest rääkides, siis huvitav kui palju käis ridade sees ja seal vahel läbi seotus Ukrainaga, kui palju usuga, kui palju raudteega. Rongidel ja raudteel on lisaks algustähele veel väga suur tunnetuslik sidusus teatava romantikaga. 

Ja ikkagi need näitlejad... täiesti harukordne partneritunnetus - nagu elus nende tegelaste vahel nõnda ka laval näitlejatel. Ning see tabamine - osalt ka julgelt parodeerimine, vähemalt mis puudutab portreeritavate kõnemaneere. Tihti ju suhtutakse teatrilavastustes üleolevalt nii lähedalt päris elu tegelase tabamisse, aga oleme ausad - see on ka palju raskem mängimise mõttes - tõesti proovida kedagi kehastada - ka häält ja liikumist jäljendades. See võib kammitseda näitlejaid ja muuta mingist teisest kohast lukku või liialt pingutavaks, aga tõelised meistrid eristuvadki sellega, et suudetakse. 

Siin on muidugi ka palju lavastuslikke otsuseid toetamas ning tegelikult üldse loomas mängukombinatsioone. Jutustades vaadatakse publikusse, see on arusaadav ent just ümberlülitustes peitub kõrgem klass. Teisalt on ju ka misanstseene, eriti just emotsionaalsema mängumaneeriga dialoogid, siis tehakse publikust kujuteldav vastasmängija ning esitatakse ikkagi saalile - see töötab (ja ka mõjub), sest lavapartner, ehk ka teine tegelane vaatab publikusse, nagu vastu oma "partnerile". Seejuures on mitmed korrad, kui näitlejad on oma esitatavast nii liigutatud, et silmad helklevad või kohati isegi pisarad voolavad korralikult. Mehel seejuures ka (isa-poja teema juures)! Sest tõelised mehed pisaraid ei karda. Ja no Mihhail tundub, et on ka päriselt selline pehmema natuuriga (sellise võimsa riigijuhi kohta ju isegi väga üllatuslikult) ja väga südamlik.

Lavastus oli ka sellest küljest nagu "elulooraamat", et seinale kuvati laval toimuvate juhtumite "pealkirjad", nagu peatükid. Temaatilised, nagu näiteks "Gorbatšov ja raamatud" või "Raissa ja püramiidid" jne... need vahetusid tempokalt ja andsid isegi dünaamilisust oma olemuslikult vähemdünaamilisele jutustava-teatri žanri lavastusele palju juurde. 

Kuigi lugu võttis pidavalt ka vägagi tõsiseid pöördeid, siis ikka paistis ja sobitus vahele eluline huumor (hehh - ongi ju eluga seotud!) Teisalt nendes tõsisemates kohtades näiteks ei saa ju kedagi jätta külmaks kui naine laval päriselt nutab... sest isegi kui ta nutab oma karakteri pisaraid, nutab ta ju ikkagi päriselt - näitleja on viinud ennast sellesse seisundisse... Oh miks küll teatrilavadel ikkagi nii vähe nutetakse... kui sellel on ometi nii suur ja kaasakiskuv mõju?! Liigutavat teksti on vähe? Harva? No siin seda igatahes seega on. Lavastajal on küll veel varuks mitmeid vaatajate kaasatõmbamise trikke. Näiteks Mihhaili ja Raissa pulmades - publik mõnuga hõikas (näitlejate julgustatuna) "Kibe!", ent seegi ju ei tule tühja koha pealt. selleks on tulnud osavalt publik ikkagi nii kaugele viia, et nad tõesti juba nõnda tugevalt kaasa elaksid, et on valmis teatrisaalis midagi sellist tegema... sekkuma enda olmest lavaolmesse. Muide professionaalsuse piirides naeravad ka näitlejad ise oma esitatava teksti või partneri mängu peale, saades ka sedasi publikuga rohkem omaks- nemad küll ju siin jutustavad, aga naudiks nagu ühtlasi seda teksti koos vaatajatega...

Gleb Filštinski valguse värvidega mängitakse stseenid nii voolavalt kui ka kohati kirurgilise skalpelliga lõigates peaaaegu, et sinkjast valgest külmast üksindusest -> soojemaks, hämaramakse, kodusemaks pruunikaskollasekski kodukoldes koosolemiseks.  

Ning otse loomulikult liigub sisu ka poliitikasse ning teiste Nõkogude juhtide juurde, kell varjust ju lõpuks meie nimitegelane suurriigi juhiks tõusiski. Näitlejad vahetavad ka grimmi ning osaliselt isegi maskilikke valmisgrimmi publiku silme all, sealhulgas parukaid ja poolparukaid. Tinglikult ongi etendus jagatud kaheks esimeses pooles rohkem pereelu ja kahe inimese suhte ning selle kujunemisloo rohujuuretasand ja siis jällegi see laiemalt sotsiaalsem poliitikutee. Ja kui juba esimese vaatuses hakkab Gorba juuksepiir taanduma, siis teise vaatuse alguses on need jälle näitleja enda omad... võibolla hetkeks ei saa sellest arugi, et miks siis järsku nii, aga tegelikult tahetakse tuua meid ikkagi tagasi selle jutustaja-tasandi juurde - siis ongi laval kaks näitlejat, kes mängivad-räägivad meile kellegi kolmanda lugu...

Eks keskealised ja vanemad, ehk meil niiöelda nõuka-ajal elanud inimesed suures osas ju ka teavad seda Gorbatšovi elukaart, ehk mis toimus tema ja maailmaga tolles ajastus, et niimoodi kontsentreeritult loksutab siiski mingid asjad paika, mis vahepeal muu infomüraga on segi läinud ning osaliselt ka juba unustuse hõlma alla. Selgelt antakse mõista, et Andropovi õpetusel Gorbale võis olla olulisemgi kaal kui pinnale paistab. Andropov oli ka see, kes pushis Gorbatšovi riigijuhiks juba siis kui tema enda tervis polnud kiita. Ent siiski Tšernenko sai asemele - ministrite arvates temaga oli "lihtsam"... ent me ju praegu teame ajaloost, kuivõrd hetkeks... Ja Hermanis muudkui jätkab oma väikeste "võtmete" õhku loopimist... Mõte põikab tänu sellel ka sinna, et kuidas ikkagi just KGBs juhtival kohal olemine on tihti lühike tee kogu Venemaa juhiks... nõnda see oli ka Putiniga... Ja kui kogu siinkirjutaja lapsepõlve aja olid ikka need müstilised hallid kardinalid, ehk igasugused ministrid, kes neid niite seal Venemaa ladvikus tõmbasid - no eks Brežnev andis ka hea võimaluse vastava olukorra tekkeks, siis Gorbaga see muutus tagasi - ehk tegelik võim liikus ministritelt jälle presidendile. 

Kui see etenduse esimene pool, ehk armumine ja noorus oli niiöelda õhuline ja inimlike ning äratuntavate emotsioonidega, siis teine pool, ehk poliitiline elu oli nagu kiirrong, mis veel üha kiirenes ja tunneteks kodus jäi juba kaduvvähe aega ja ruumi... Nõnda vaene Raissa, kuigi muidugi mehele igati toeks, jäi selle suure karjääri kõrval ikkagi rohkem tagalasse ning parimal juhul toeks... 

Pool tundi enne lõpp, saabki Gorbatšovist riigijuht, mille h-hetkeni viiv taustsüsteem jutustatakse ka ette - Gromõko rolli olulisus, mida me ka kõik teame, kes selles ajas elasid. Ja kuna siin poliitises etenduse pooles on muidu huumorit vähem, toob Hermanis sisse ajastule omased anekdoodid ja päris elu markantsed juhtumid - kõik ikka lähemalt või kaugemalt seotud Gorbaga. Isegi üks anekdoot, mis endalgi lapsepõlvest meeles - "Lõputuslt pikas viinapoe järjekorras saab ühel mehel mõõt täis, astub järjekorrast välja ja teatab, et läheb tapab Gorba ära. Lähebki. Ent on juba 2 tunni pärast tagasi. Teised siis uurivad, et kas töö tehtud - tapetud? Mees vastu, et seal oli veelgi pikem järjekord."

Ent tõesti - lugu tervikuna on jutustatud väga suure austusega, kus Gorbast maalitakse eelkõige ikkagi inimene ja alles siis riigijuht. Kuid ka lõpus jätkab Hermanis oma "tõsielukildude" loopimist, mis mõtteid ja seoseid loovad... näiteks kui ta lõpuks oma positsioonilt tagasi astub, ütleb ta, et tal on kahju, et nõukogude liit lagunes - see ei olnud tema eesmärk. Eestlasena oleks ju selline mõttekäik isegi taunitav, ent kui mõelda riigijuhi seisukohast, siis kes ikka tahaks, et tema valitsemisest tingitult riik väiksemaks muutub ning seega ka võim ju kitseneb maailmas... aga nii see kellele kahjuks, kellele rõõmuks ikkagi läks. Ja Gorbast õnneks polnud seda hirmuvalitsejat, kes vägisi seda oleks ära hoidnud. 

Publik oli väga helde... pidevad naeruturtsatused ning iga Gorba vanemakski muutumine (grimmi/parukate/maskide abil) teenis tervelt saalilt aplausi... sest eks see kiire ja sellisel tasemel muutumine oligi nagu väike teatriime. Sarnasust ju välimuslikult ehk polnudki, aga siin tuleb taaskord mängu näitlejameisterlikkus, millega Mironov petab oma aegluse ja kangusega tõesti laval liikuva inimese vanemaks muutuvaks! Ning ka täpp i-peal, ehk lõpp on ilusti kokku sõlmitud - need keda armastame, ei lahku meie juurest tegelikult mitte kunagi!

Etenduse lisamärkusena ei saa jätta mainimata, et Gorbatšov oli ka ise seda vaatamas ja sellest lõpuaustusena sai ka publik osa. Tekkis kummaline duaalsus - saalis ja mis sest, et publiku poolel oli päris õige hing, keda ka lavalt üksipulki lahti hekseldati nii lähi- kui suures plaanis ning kelle elu nii isiklikku kui avalikku palet peegeldati. Imeliselt eriline tunne. Publik näis olevat ühtviisi ja samaaegselt tänulik oma aplausi ja seisvate ovatsioonidega nii näitlejatele, suurepärase teatrielamuse pakkunud teatritegijatele kui ka endisele riigijuhile, kes nendega koos seal saalis istus! Vaimustav!

PS. Tegemist on video vahendusel vaadatud etenduse peegeldusega, ent saadud elamus, ilmselt eelkõige tänu harukordselt heale lavastusele ja mängule oli täiesti võrreldav päris teatriga. Huvitav oli esimesest pingpongilikust - kogu elukaare kiirülevaatest kahe näitleja poolt kuni kõige viimase - maagilise realismi südantsoojendava stseenini välja! Seda vaataks kohe meelsasti teist korda veel! 
Braavo Alvis, Jevgeni ja Tšulpan ning kogu taustatrupp!


Tekst Russian Case etenduse tutvustuse lehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Theatre of Nations, Moscow
GORBACHEV
text by Alvis Hermanis

Director: Alvis Hermanis

"You would expect that the production entitled GORBACHEV offers a new look at our history and the protagonist’s role in it, at the coup d'état attempt in August 1991 and the collapse of the Soviet Union. However, nothing of this you will see in the main hit of the current Moscow theatre season. There are only two characters in the play– he and she. The historic events provide a background only to the story about Mikhail and Raisa Gorbachev`s private life. Alvis Hermanis` theatrical biopic is based on their memoirs, letters and public appearances. The initiator of Perestroika is seen as a man who values love more than power. This theme resonates clearly at the beginning and end of the play. In the middle this keynote flags but the situation is saved by absolutely brilliant work of two outstanding actors – Yevgeny Mironov and Chulpan Khamatova. Even in secondary scenes the actors’ incredible charisma makes the characters and their feelings very convincing. They are not only acting out their love, but also trying on their costumes, wigs, makeup (the action takes place in a dressing room) and, moreover, the dramatic fate of the last general secretary of the Communist Party of the Soviet Union and his wife. Before our eyes historical characters are being transformed into vulnerable and suffering people." -Marina Davydova

Production Information:

Premiere date: 10 October 2020
Duration of show: 3 hours, one break
Age restriction: 16+
Number of people on tour: 32
Scale: up to 1000 spectators
Freight: one 40-foot van, 82 m3
Set up time (including sound and light): 16-18 hours
Minimum performance space: 
Height: 8,0 m
Width: 15,0 m
Depth: 8,0 m

Contact:
Maria Starygina, Dmitry Kondrashov
Mob: +7 903 299 0112, +7 926 916 1697
E-mail: m.staryguina@tofnations.ru, d.kondrashov@tofnations.ru


esmaspäev, 22. märts 2021

Kommentaarid teatriliidu žüriide valitud 2020.aasta teatriauhindade nominatsioonidele - ennustused ja arvamused


Juba teist aastat järjest tuleb teatripäeva teatriliidu auhinna-gaala meile tänavu ilma gaalata, aga õnneks on olemas Eesti Televisioon, mille kaudu preemiad ikkagi võitjateni jõuavad ning vaatajatelgi võimalus teada saada, keda teatriliidu žüriid tänavu kõrgelt hindavad. Kuigi, eks juba nomineeritud saada on piisavalt suur au, kuna teatrit ju tehti ka pandeemiast hoolimata möödunud aastal väga palju. Ka minusuguse "tavavaataja" jaoks aasta varem nähtud 180 erineva lavastustööga võrreldes ning üsna sarnase vaatamisjõudluse juures seekord siis 150, mida pole ju üldsegi vähe. Teatrid olid küll suletud poolest märtsis kuni juulikuuni, ehk rohkem kui veerand aastast, ent me ju kõik teame, milline tihe sügisene esietenduste ralli seetõttu sügisel kohe lahti läks ja nõnda kuni aasta lõpuni välja. Ja tase oli vähemalt sama hea kui alati kui mitte paremgi, sest osalt kevadel esietenduma pidanud lavastusi sai nõnda ju ka pikemalt küpseda. 

Mul on nende auhindadega ikka kombeks eelnevalt võrrelda nominente enda arvamustega ning vaadata-hinnata, keda-mida ise auhindaks kui saaks. Eks teatriliidul ju igati pädevad tüübid neid hinnanguid andmas (mitmed neist pädevamad-haritumadki kui siinkirjutaja), aga eks see on ju ka alati natuke maitseküsimus. Tegelikult koosnevad ju ka need žüriid vaid mõnest inimesest ning võidutseb ilmselt keskmine maitse, ehk see, kelle/mille võiduga kõige rohkem žüriiliikmeid nõustub. Mõnikord see ongi just see kõige parem, teinekord jällegi konsensuslik erinevate maitsete kokkuleppeline keskmine. Usun, et alati on võitu sellistes olukordades väärt rohkem kui 1 ja ainus (väikeste eranditega, nagu möödunud aastal näiteks Priit Võigemast või Luule Komissarov), aga kuna kombeks on ikkagi "võitja" välja selgitada, siis pole ka pääsu - tuleb see üks ja ainus valida.

Üldiselt nominentidele pilku visates, siis võib žüriide tööga no mitte päris, aga peaaegu rahule jääda... no nii umbes 3+ hinnanguga... oli see nüüd eelmisel või üle-eelmisel aastal juba kui toimus ilmselt aegade kõige parem tabamus, seega võrdlusena oli seekord no enamvähem. Eks mõni kurioosne valik lipsab alati läbi - võibolla mõne žüriiliikme isiklik väga tugev arvamus, aga suures plaanis siiski täiesti sellised nimetused, mida ühel või teisel põhjusel mõistab, miks need ikkagi nomineeritud on. Kopeerin siia teatriliidu lehelt nominendid ning kommenteerin neid kategooriaid, mille kohta mul on enda arvamus piisava vaatamiskogemuse läbi.

Muide auhindu jagatakse lisaks siinsetele veelgi. Näiteks kristallkingakese auhind... ja kuna tavaliselt on ikka kahe kingaga tegemist, siis antakse neid ka 2 tükki välja üldjuhul. Prestiižne Lauteri preemia, mille saab vaid kuni 10 aastat teatrites töötanud, ehk niiöelda noor teatritegija.  See on praeguseks juba üsna muljetavaldav nimistu, kes selle auhinna on saanud, seega igati väärt preemia ja kindlasti igal võitjal uhke selle auhinna saajate sekka kuuluda.

---

Nominendid 2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest.
Tänavused teatriauhindade laureaadid kuulutatakse välja 27. märtsil teatripäeva erisaates, mida valmistavad ette Eesti Rahvusringhääling, Eesti Teatriliit ja Eesti Etendusasutuste Liit. Eesti teatri auhindadega kaasnevad Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad.

Saade on Eesti Televisiooni eetris rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil kell 21.35.


TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD

Žürii: Ott Karulin (esimees), Kristiina Garancis, Iir Hermeliin, Henri Hütt, Mae Kivilo, Kerri Kotta, Kaja Kreitzberg, Alvar Loog, Valle-Sten Maiste, Jaak Põldma, Anneli Saro ja Tatjana Voronina.

LAVASTAJAAUHIND
***Lauri Lagle – „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Karl Saks – „Planet Alexithymia“ (Kanuti Gildi SAAL ja e⁻lektron).
***Hendrik Toompere jr – „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater).
***Juhan Ulfsak – „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Ingomar Vihmar – „Tango“ (Endla Teater).
---
Minu arvates 2020.aastal esietendunud lavastuste TOP10 lavastajatööd:
1. Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)
2. Kaili Viidas "Abort" (Endla)
3. Helen Rekkor "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen)
4. Ene-Liis Semper/Tiit Ojasoo "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)
5. Hendrik Toompere "Suur Siberimaa" (Eesti Draamateater)
6. Peeter Volkonski "Carmen" (Paide Teater+Must Kast)
7. Juhan Ulfsak "Pigem ei" (Von Krahli Teater)
8. Ivar Põllu "Anne lahkub Annelinnast" (Tartu Uus Teater)
9. Aare Toikka "Romeo ja Julia" (VAT Teater)
10. Madis Kalmet "Õitsev meri"

Kõigest 2 minu TOP10st on jõudnud nominentide sekka, ent üht viiest nominendist pole õnnestunud ka veel näha. Fotosid "Planet Alexithymiast" vaadates oleks küll vaja palju tugevamat tõestust, et see "lavastajatöö" oli parem-oskuslikum-ideederohkem kui näiteks Viidase "Abort", Rekkori "Sõsara sõrmeluud" või Semper/Ojasoo "Kuritöö ja karistus" lavastused. Aga nagu öeldud - pole seda näinud - seega ei saa ka žüriiga antud olukorras vaielda ka (ootan võimalust). Lavastajatöö ju peen asi ka, mis sisaldab nii paljude asjade kokkusidumist nagu kunstnikutöö sellega, mis laval toimub, näitejuhtimine, sobiva muusika sobivalt integreerimine, liikumine ja kõigele lisaks kõik need pisikesed, mõnikord isegi hoomamatud ideed, millega lugu jutustatakse või siis atmosfääri luuakse. Ja kuna üks inimene ei ole kõiges proff, siis ka teiste usaldamine ja terviku tajumine.
Lagle lavastusest on minule jäänud tänaseks see teatav originaalsusetunnetus - üldse kogu idee - luuletused niimoodi lavale tuua läbisegi eluliste ja kunstiliste kõrvalpõigetega. Ent ka see valguskujundus oma värvidega ja imelik-huvitavad lõigud, millest kogu lavastus koosnes. Samas ka põnev näitlejakooslus ja sellest tekkinud ühtselt hingav ansamblimäng.
Hendrik Toompere jr lavastus on juba ainuüksi seetõttu imeline, et see 4 tundi kulus nii põnevalt-hoogsalt-eriliselt, et aja kulgemine Draamateatri suures saalis sai hoopis teistsuguse mõõtme. Nii kiiret 4 tundi ei mäletagi (peale sama saali Uusbergi "Ivanovi")! Eks ikka sellepärast, kuidas kõik see kokku oli lavastatud. Mäng ja muusika. Lugu ise oli nii huvitav ja 3 näitlejat oma mitmete rollidega lausa vapustavad... kuigi jah, eks tegemist ka kolme tippnäitlejaga. See lavastus on midagi sellist, mis jääb aastateks ja aastataks veel meelde ning "tähistama" seda 2020ndat teatriaastat. 
Juhan Ulfsaki kontorimuusikalikabaree, mille kihtide vahele on peidetud nii palju tabavat ja kohati väga sügavale... jah, see on (koos Lehmaniga) möödunud aastast see, millest vast kõige rohkem räägiti positiivset. Ja tõesti, selline lavastusliku külje pealt ootamatult huvitav Brechti tabamine, justkui mitte otseselt sõrmega osutades, vaid täitsa oma asja tehes - oli imeline avastus. See on ka lavastus, mis pärast nägemist muudkui ikka edasi sees kasvab, leides ja avastades üha uusi ja uusi asju sealt nende mainitud kihtide vahelt. Mitte vähetähtis ei ole seejuures see dramatiseering. Pole Von Krahli lavastusest nii vaimustuses olnudki juba Kertu Moppeli "Bloody Mary"st peale, aga just lavastustöö mõttes on Juhani omas siin veel kordades rohkem ("Bloody Mary" oli mu teatriaasta TOP3 omal ajal). 
Ingomar Vihmari kammerlik "Tango" oli minu jaoks isiklikus plaanis üllatus. Ma pole nii kõrgelt Vihmari lavastust vist kunagi hinnanud. Ometi-ometi on saanud Mrožekis kokku see Vihmarlik iroonia sobivus tema kunstnikustiiliga, aga tegemist on ka muidu tõesti uskumatult hea lavastusega oma absurdilike ja allegooriliste pärlitega, mille Vihmar on meisterlikult lavale sidunud. Rääkimata ka selle heast kunstnikutööst ja tugevatest rollidest.

PEAKS VÕITMA: Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)
ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: Juhan Ulfsak "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

VÕITIS: Juhan Ulfsak "Pigem ei" (Von Krahli Teater)


KUNSTNIKUAUHIND
***Laura Pählapuu – lavakujundus lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater).
***Siim Reispass – valguskujundused lavastustele „Sinust saab tantsija!“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja e⁻lektron) ning „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Jaagup Roomet – kujundus lavastusele „Nad tulid keskööl“ (Tallinna Linnateater).
***Petri Tuhkanen – valgus- ja videokujundus lavastusele „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).
***Juhan Ulfsak ja Kairi Mändla – kujundus lavastusele „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
---
Minu 2020 TOP10:
1. Ene-Liis Semper/Tiit Ojasoo "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)
2. Jaagup Roomet "Nad tulid keskööl" (Tallinna Linnateater)
3. Lilja Blumenfeldt "Ilma sinuta" (Rakvere Teater)
4. Karmo Mende "Nunnad hoos" (Vanemuine)
5. Iir Hermeliin "Carmen" (Paide Teater+Must Kast)
6. Ervin Õunapuu "Suus Siberimaa" (Eesti Draamateater)
7. Arthur Arula "Abort" (Endla)
8. Illimar Vihmar "Tango" (Endla)
9. Rosita Raud "Tuulte pöörises" (Eesti Noorsooteater)
10. Laura Pählapuu "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)

Laura kujundus Lehmanile oli nii intelligentne. See klassikaline lause "Vähem on rohkem" pädeb siin ideaalselt. Maitsekas. Lisaks kogu see lava, video ja kostüümide üldine koosmõju, ehk niiöelda kunstiline taust oli väga oluline lavastuse toimimise aspekt.
Siimult õnnestus näha vaid "Sa oled täna ilusam kui homme", aga tõesti - valgus oli mõjuv ning huvitavalt soe ning atmosfääriloov oma toonidega, mida võiks isegi mingis mõttes pidada mitte-VonKrahlilikuks roosad-helesinised-oranžid toonid on jäänud mällu... ja seda parem.
Jaagup Roometi kogu kujundus, nii suured laiad plaanid kui ka lavastuslikust eripärast tulenevad fookused kas siis teatud lavaossa või koostöös Rene Liivamägi valguskujundusega - see oli nii ajastu kui ka muidu teatraalses kontekstis eriliselt tugev.
Petri Tuhkaneni valguskujundus Kuritööle ja karistusele oli minu valguskunstniketöö aasta 23.kohal. Jah, eks 150 seast on seegi saavutus ning kahtlemata seal olid omad momendid, aga paraku see on see anomaalia, mida ma seekordses valikus päriselt ei mõista. Kuigi tore, et nähakse ka kunstnikutöid laiemalt kui ainult lava või stsenograafia, siis valguskujundusena (selle töö kõrvalvõrdlusena) mind paneb imestama, et pole nomineeritud Priidu Adlas "Sõsara sõrmeluud", juba mainitud Rene Liivamägi... või siis tõeliselt imeline ning lavastuslikult lausa vägagi oluline valguskujundus Rasmus Rembel'i poolt "Anna Karenina"s? Ja kui juba valguskunstnikud, siis miks pole nomineeritud Alyona Movko vapustavalt head videokujundused lavastustes "Ilma sinuta" ja "Lehman Brothers"? Need olid kunstiteosed omaette! Ja eraldi vääriks ka auhinda Ugala grimmituba, seda nii "Piruka magus põhi" kui ka "Peer Gynt" eest!
Juhani ja Kairi "Pigem ei" trepistik ning kogu see "kontor" ning taaskord Brechtilikkuse tabamine, isegi "nimesiltide"-businesskaartide leid ja mitmed muud võrdlus-detailid, kostüümide (klaverimängija kaabu!) ja kõikvõimalike detailideni välja... igati väärt nominatsiooni, kuigi minu tabelist jäi napilt välja (minu arvates aasta 14.parim kunstnikutöö).

PEAKS VÕITMA: Jaagup Roomet "Nad tulid keskööl"
ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: ei oskagi hästi arvata... kuna nad on toonud nii jõuliselt valguskujundajad sisse, siis järsku tahavad ka neid auhinnata... Teisalt nii Laura kui Juhani/Kairi tööd on saanud palju kiitvaid kommentaare väga paljudelt, siis ei imestaks kui näiteks žürii tahab "Pigem ei"le anda võimalikult palju erinevaid auhindu, et seegi valik läheks sinna suunda... Tahaks siiski loota, et ka žürii hindab seda, mida juba isegi välismaal on auhinnatakse, ehk Jaagupi tööga võrreldes siinses valikus ikkagi vastast pole... Millegipärast kaldub see tunne mõeldes just žüriile, et nad valivad: Juhan Ulfsak/Kairi Mändla "Pigem ei"

VÕITIS: Petri Tuhkanen – valgus- ja videokujundus lavastusele „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater)

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

Žürii: Jaak Prints (esimees), Karin Allik, Rait Avestik, Mae Kivilo, Valle-Sten Maiste, Kaie Mihkelson ja Meelis Oidsalu.

MEESPEAOSATÄITJA AUHIND
***Henrik Kalmet – Deimantas lavastuses „Mul oli nõbu“ (Vaba Lava).
***Indrek Sammul – Eduard lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater) ja Charles Blondin lavastuses „Niagara ületamine“ (Kinoteater).
***Tarvo Sõmer – Mihkel lavastuses „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“ (Ajateater) ja toriseja Esko lavastuses „Kõike head, vana toriseja“ (Rakvere Teater).
***Juhan Ulfsak – osaleja lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul“ (Kanuti Gildi SAAL).
***Priit Võigemast – Mayer Lehman, Robert Lehman jt lavastuses „Lehman Brothers“ ning Porfiri Petrovitš lavastuses „Kuritöö ja karistus“ (mõlemad Eesti Draamateater).
---
Minu 2020.aastal esietendunud rollisoorituste TOP10:
1. Guido Kangur, Mait Malmsten, Priit Võigemast "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)
2. Ursel Tilk "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)
3. Pääru Oja "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater)
4. Andri Luup "Poeg" (Theatrum)
5. Märt Avandi "Jõgi" (Endla)
6. Märten Matsu "Lõppmäng" (Rakvere Teater)
7. Margus Grosnõi "Lõppmäng" (Rakvere Teater)
8. Märt Avandi "Anne lahkub Annelinnast" (Tartu Uus Teater)
9. Andres Roosileht "Mäng" (Kellerteater)
10. Jörgen Liik "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

Siin läksid meil žüriiga maitsed üpris viltu, kui mitte arvestada Priitu. 
Henrik Kalmeti nime nägemisest nominentide seas on sellegipoolest hea meel, sest siin on puhtalt Henriku näitlejatee mõttes märgiline roll, ehk mina kui vaataja tajusin siin mingit uut taset temalt. Natuke rohkem rolli, ehk Henriku enda maharaputamist, ehk keskmisest tugevama isikuolekuga näitlejal.
Indrek ei tohiks sellel aastal nende rollide eest nomineerida... jah, ka minul oli tema "Millest tekivad triibud?" aasta 27.kohal, ent "Niagaras" oli ta väsinud, ilma mingisugusegi uue tahuta, puhtalt vana rasva pealt tehtud igav roll hämmastavalt kehv. Mida žürii selles nägi on minu jaoks täielik müstika!
Tarvo nominatsiooni üle on samas mõttes hea meel, nagu Henriku omagi üle - rollid on Tarvol hästi välja tulnud (minu aasta 21. ja 30.koht), kuigi näiteks Pääruga võrdluses see "Õnneküla" paneb siiski valikut imestama. 
Juhani roll "Kas te olete oma kohaga rahul" lavastuses pole ehk traditsionaalne "rolliloome", aga oma erilisuses ning teatavate "mänguliste" nõksude pärast ma isegi (hämmastav küll, aga) mõistan, miks seda siin on esile tõstetud. 
Priit oli see aasta fenomenaalne. Kuigi "Kuritöös ja karistuse" pean teda siiski kõrvalosa näitlejaks ning minu jaoks oleks Lehmanist eelkõige nomineerinud tema 2 partnerit, aga kui panna need kokku ja vaadata läbi sõrmede, et Ursel oli siiski "Kuritöös" peaosas, siis leebun seekord otsusest... ent nendin, et see aasta oleks tõesti võinud teha erandi ning nomineerida kogu Lehmani-trio koos ja neile ka võidu anda!

PEAKS VÕITMA: Priit Võigemast "Lehman Brothers" & "Kuritöö ja karistus"
ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: Priit Võigemast "Lehman Brothers" & "Kuritöö ja karistus"

VÕITIS: Priit Võigemast "Lehman Brothers" & "Kuritöö ja karistus"


NAISPEAOSATÄITJA AUHIND
***Luule Komissarov – Kaata lavastuses „Katkuhaud“ (Ugala Teater).
***Anu Lamp – Irmgard Litten lavastuses „Nad tulid keskööl“ (Tallinna Linnateater).
***Mirtel Pohla – Lola lavastuses „Triller“ (Ugala Teater).
***Ilo-Ann Saarepera – Flavia de Luce lavastuses „Piruka magus põhi“ ja Askuri naine lavastuses „Valged põdrad“ (mõlemad Ugala Teater).
***Marika Vaarik – Juhataja lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
---
Minu 2020. teatriaastal esietendunud rollide TOP10:
1. Luule Komissarov "Katkuhaud" (Ugala)
2. Riina Maidre "Felicitas" (Theatrum)
3. Mirtel Pohla "Triller" (Ugala)
4. Anu Lamp "Nad tulid keskööl" (Tallinna Linnateater)
5. Marika Vaarik "Pigem ei" (Von Krahli Teater)
6. Saara Nüganen "Tango" (Endla)
7. Laura Niils "Carmen" (Paide Teater+Must Kast)
8. Liina Vahtrik/Piret Simson "Doktor Esperanto" (Teatri- ja Muusikamuuseumi projekt)
9. Teele Pärn "Niagara ületamine" (Kinoteater)
10. Ülle Lichtfeldt "Ilma sinuta" (Rakvere Teater)

Lausa hämmastav pakutabamine žürii poolt! :) Tervel 4 minu aasta TOP5st on nomineeritud ning Ilo-Anni üle ka hea meel, sest noori näitlejaid tuleb meeles pidada ja neile aupaistet jagada igal võimalusel.
Luule teeb oma rolliga midagi uskumatut - ta suudab ikka veel üllatada - selline rollisisseminek ja iga žest, iga sõna, iga uksepraost piilumine või sussisahistus - see on tõeline aasta parim naispeaosa! Oluline ka selles mõttes, et Luulele lihtsalt ON vaja see auhind anda! Juba vaadates mõtlesin, et see kaliiber on selline tema rollil, et selliseid sünnib üldse haruharva.
Anu roll on nii hingekriipiv, tema enda keelearmastus ning artikulatsioon, fenomenaalne ümberkehastus, jah, kuigi žürii esimees on tema poeg, siis antud juhul on see igati arusaadav, miks Anu on nomineeritute seas.
Külalisnäitlejaid vaadatakse ikka suurema tähelepanuga ja kuigi alati ei saagi aru mõnedest otsustest kedagi justkui toppida mingisse trupivalemisse, siis Mirtel teeb ikka pagana hea rolli ning käivitab ka kogu kaastrupi mingitest uutest tahkudest. Ma nimelt oleksin hea meelega näinud kogu Trilleri-kvartetti nomineertuna oma kategooriates :) Mirtel on selline tour-de-force, mis on tema puhul ehk isegi pisut uut moodi.
Ilo-Ann oli üks oma lavakoolilennu parimaid ning pärast Teelet teda teisena näha nominatsooni saanuna ei pane ehk selles mõttes imestama. "Valged põdrad" roll oli küll minu jaoks alles aasta 37.kohal, aga tõesti, hea meel, et ka noortele tähelepanu pööratakse.
Marika, kui ta midagi uut teeb, siis leiab see ühtviisi tee nii teatriliidu žüriide kui ka minu südamesse :) Antud juhul ehk (ma tahaks loota, et ka teiste arvates) konkurentide seljataga tihedalt kuklasse hingates :) Tema teine roll, ehk "Sa oled täna ilusam kui homme" oli minu jaoks aasta 39.kohal ja ma ei tea, kas vääriks siiski eraldi väljatoomist, aga no olgu... Marika Pigem ei's on nii psühholoogiline kui ka noortega koos paras partner neid koerustükke seal laval tegema, andes oma häälega mängimisele 8nii piano kui forte) teiste füüsilisematele jõunumbritele võrdse vastukaalu ja vajadusel ka ühte rivvi liikumise. Suurepärane maestra!

PEAKS VÕITMA: Luule Komissarov "Katkuhaud" (Ugala)
ARVAN, ET ŽÜRII AUHINDAB: hmmm... no tahaks loota, et nad ka hindaksid just nimelt Luule üllatavalt tugevat loometippu ja seda isegi tema iga mitte arvestades, vaid puhtalt just rolliloome seisukohast. Vaadates žüriiliikmete nimesid, siis ei tekivad kahtlused, aga no siin ei olnud tegelikult ka Luulele vastast sellel aastal... Ei saa ju ka kõik ühte väravasse minna, ehk pannes need kõik ülejäänud 4 seljad vastamisi Luule, siis ainult Anu võiks ohustada tema auhinda... Ja kui hinnatakse nooruslikumat jõudu, siis äärmisel juhul ka Mirtel. Tahaks väga just kuulda siin žüriiliikme Kaie Mihkelsoni arvamust. Aga no ma tahaks ikkagi uskuda, et žüriil on võimekus antud juhul oma maitseeelistused kõrvale jätta ning tõesti hinnata puhtalt rolliloome seisukohast ja psühholoogilisest sügavusest ning puhtast mängust kantud Luule rolli: Luule Komissarov "Katkuhaud" (Ugala)

VÕITIS: Marika Vaarik – Juhataja lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon)


MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
***Riho Kütsar – Aleksei lavastuses „Kaalud“ (Teater Vanemuine) ning Hægstadi peremees, Dovre-vana, Master Cotton, Fellah ja Kokk lavastuses „Peer Gynt“ (Teater Vanemuine, Ugala Teater ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia).
***Jörgen Liik – Wanamun lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Arvi Mägi – Turja Laas lavastuses „Õitsev meri“ (Kuressaare Teater).
***Peeter Tammearu – Stomil lavastuses „Tango“ (Endla Teater).
***Kristo Viiding – osatäitmised lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater).
---
Minu arvates 2020.teatriaasta TOP10:
1. Priit Võigemast "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)
2. Arvi Mägi "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)
3. Tarvo Vridolin "Triller" (Ugala)
4. Hendrik Toompere "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)
5. Taavi Teplenkov "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)
6. Priit Strandberg "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)
7. Uku Uusberg "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)
8. Karol Kutsel "Pangarööv" (Vanemuine)
9. Tambet Seling "Nagu süldikeeduvesi" (Endla)
10. Margus Illi-Illik "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (Piibe Teater)

Ainult 1 nimi läks minu tippudest ja 7-liikmelise žürii tippudega kokku... Kui mitte arvestada, et nemad otsustasid Priidu kõrvalosa nomineerida peaosa eest... aga okei... Siin mul on vast aasta suurim etteheide žüriile, sest nad tegid Tarvo Vridolinile liiga! See roll oleks pidanud saama nomineeritud nii sellepärast, mida see tähendas teatriaastas kui ka Tarvo enda näitlejakarjääris...
Kütsari nominatsioon tuleb mitme rolli koosjõul, minu jaoks tema "Peer Gynti" oma aasta 17.kohal ja "Kaaludest" kui üldse kedagi nomineerida, siis Margus Jaanovitsi aasta 18. parim meespeaosa. Ju siin hinnatakse samuti Riho pildilolemist laiemalt läbi aastate ning tema rollid PG-s olid ju arvestatavad ka aasta lõikes.
Jörgen on mõlemas lavastuses praktiliselt terve etenduse aja laval... Marika on siis arvestatud peaosaliseks, aga Jörgen kõrvalossa... ma ei saa sellest päris lõpuni aru, aga no tema oli mul ka peaosaliste tipus sees, seega hea väga hea meel tema nominatsiooni üle, olgugi, et vales kategoorias. Paraku olid need 2 tema rolli vägagi erinevate väärtustega - jah, "Pigem ei"s väga tugev ja vast trupi tugevaim, aga selles teises lausa hämmastusin, et vastupidi, hoopis trupi kõige nõrgem.
Aga kõige rohkem hea meel on mul Arvi Mägi üle! See roll tõesti peab siin nomineeritute seas olema ja ma küll kartsin, et kui paljud ikkagi suvel Saaremaale üldse jõudsid, ent see kuidas roll on Arvil tehtud - no mitte ainult selle aasta tippude seas, aga üks kahtlemata Arvi üldse parimate seas läbi tema loometee! Milline kõrgvorm! VA-PUS-TAV!
Peeter Tammearu kõrvalosa "Tango"s oli minul aasta 76.kohal... "Tango" meeskõrvalosadest (ja need on seal kõik peaosalist mänginud Ott Raidmetsa järel) on märksa kõrgematel kohtadel minu arvates nii Rekkor kui ka Nils Mattias Steinberg... aga ju see on siis maitseasi. Minul oli hoopis Peeter Tammearu "Nagu süldikeeduvesi" aasta 13. parim meeskõrvalosa... huvitav, et žürii seda isegi ei vaevu mainima?! Samas kui mõne teise puhul mainitakse küll ka ebaolulisema tasemega "teisi rolle"...
Kristo Viidingul oli ja rida kõrvalosasid "Triipudes", aga kokku andsid need peaosaga võrdse mahu. mina olen siiski ka ta "kõrvaosade" nimistus seadnud aasta 20.parimaks sellest lavastusest. Vahvalt karikatuurne ja mahlaselt hoogne mäng temalt.

PEAKS VÕITMA: Arvi Mägi "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)
ARVA, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: Hmmm.. raske on arvata, sest siin kategoorias on kõik nimed kuidagi pilla-palla. Kütsarile võivad anda laiemalt karjääri mõttes. No Tammearule ei tohiks ju selle rolli eest ka anda - see ei esinda teatriaastat... Tahaks loota, et kui nad isegi mõtlevad mitte Arvile seda auhinda anda, siis käib arutelu Jörgeni ja Kristo vahel. Kahjuks, kardan, et nad mitte ei lähe tegeliku parima kõrvalosa loome peale välja, vaid vaatavad laiemalt, et auhinnataks ka mõni noornäitleja ja siin on selleks piisavalt tugev variant olemas, ehk: Jörgen Liik "Pigem ei" (Von Krahli Teater)

VÕITIS: Jörgen Liik – Wanamun lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon)


NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
***Mari Abel – Küpsis lavastuses „Pigem ei“ ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Piret Krumm – Emma, Irina, Adessa, Keit, Mirjam, Doris ja Saara lavastuses „Tallinnville“ (VAT Teater).
***Helena Lotman – Sonja lavastuses „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).
***Terje Pennie – Ema lavastuses „Sorri, ei saa aidata“ (Ugala Teater).
***Inga Salurand – osatäitmised lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater).
---
Minu avates 2020.teatriaasta TOP10 parimat:
1. Merle Palmiste "Suur Siberimaa" (Eesti Draamateater)
2. Viire Valdma "Suur Siberimaa" (Eesti Draamateater)
3. Piret Rauk "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)
4. Hilje Murel "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater)
5. Silja Miks "Charlotte Löwensköld" (Rakvere Teater)
6. Elina Reinold "Romeo ja Julia" (VAT Teater)
7. Marika Barabanštšikova "Laul õnnest" (Vanemuine)
8. Laura Kalle "Valged põdrad" (Ugala)
9. Ireen Kennik "Nagu süldikeeduvesi" (Endla)
10. Liina Tennosaar "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

Hehh... no tulge veel väitma, et keegi oskas siin kategoorias kedagi paremini mängida kui Liina Tennosaar iseenda vanaema :) Aga olgu... siin kategoorias pani žürii täitsa mööda oma valikutega minu arvates. Esiteks juba see, et nad vist ei mäletanud aasta alguses Merle Palmistet ning tema ühtse (ja õigustatud) kiidulaulukoori pälvinud rolli "Suurest Siberimaast"?! Hämmastav möödapanek! 
Minu jaoks on nomineeritud järgmises paremusjärjekorras möödunud aastal:
37.kohal Terje Pennie "Sorri, ei saa aidata"
49.kohal Helena Lotman "Kuritöö ja karistus" (selle lavastuse parim naiskõrvalosa tuli Hilje Murelilt ning Helene oleks pidanud olema nomineertud eelmisel aastal "W" eest)
Mari Abel oli minul "Pigem ei" eest aasta 19.parim naispeaosa (ta on terve etenduse laval ja tegevustikus sees) ja "Sa oled täna ilusam kui homme" aasta 47.parim naispeaosa.
Piret Krumm jagatud 25. parima naispeaosa kohal koos Henessi Schmidt'iga. Ka tema on üks peaosalistest.
Ning Inga Salurand, kuigi tõesti mitmete kõrvaosadega, ent ainsa naisnäitlejana ning ka pidevalt laval praktiliselt terve etenduse, siis kohe Piret järel aasta 26. parim naispeaosa! Vat siis... ei klapi see valem kokku päriselt sellel aastal. Võibolla oleks vaja selgemat statuuti eristamaks pea- ja kõrvalosasid, sest kõrvalosasid on ju palju ning nende seast on kõvasti raskem esile tõusta. Eriti veel siis kui peaosalised ka nende kohad endale rabavad. Kas näiteks alla 50% etenduse ajast laval olemine oleks üks näidik... Aga see ei saaks olla ainus, sest mõnikord võib olla roll jagatud nooremaks ja vanemaks ning siis oma ikkagi keskne tegelane ja peaosa... mnjaa, raske ülesanne, võibolla ongi võimatu... Kuid maht vähemalt võiks piirata, ehk kui ikka kolmveerand aega ja rohkem laval - no siis on raske võtta kõrvalosana...

PEAKS VÕITMA: Mari Abel "Pigem ei" (Von Krahli Teater)
ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: üldse ei oska arvata... kui esindama aasta kõrvalosa antud aastast, siis Terjele, sest no ema roll ja ikkagi tõesti kõrvalosa, samas Helena tegi erilise ja kummalise rolli, teisalt oli Mari roll "Pigem ei"s sama hea kui kunagi tema auhinna võitnud "Paradiis"is... Piret on lihtsalt ülilahe alati, mida iganes ta mängida võtab ja siin koondab ta selle kõik, mida oskab ning mis temast laval laheda teeb. Eelmisel aastal oleks ta ka olnud nominatsiooni väärt, kuigi hoopis näitlemisest muusikalis, aga ma vist kaldun arvama, et žürii läheb Inga peale välja, sest ta pole veel siiani võitnud ka... hmmm, aga ega keegi teine peale Mari pole ka võitnud... äkki siis ikkagi: Terje Pennie "Sorri, ei saa aidata" (Ugala)

VÕITIS: Inga Salurand – osatäitmised lavastuses „Millest tekivad triibud?“ (Eesti Draamateater)


ERIAUHIND
***Marius Ivaškevičius – kuraatoriprogramm Vabal Laval, mis on peegeldanud postsovetliku Ida-Euroopa ühiseid kogemusi värskes vormis.
***Maarja Mitt-Pichen, Märt Avandi, Ivar Põllu, Kristiina Põllu ja Rene Liivamägi – „Anne lahkub Annelinnast“: valushele autoriteatri sähvatus (Tartu Uus Teater).
***Andres Noormets – „Valged põdrad“: lummavalt kummastav atmosfääriloome (Ugala Teater).
***Kristjan Suits, Evelin Võigemast ja Sten-Johan Lill – „Inimese hääl“: julgus tõusta oludest kõrgemale (Tallinna Linnateater).
***Urmas Vadi – „Millest tekivad triibud?“: klassikast ammutatu, ruumileidlikkuse ja mängurõõmu põiming (Eesti Draamateater).
---
Kui "eri", siis ju ei tohiks auhinnata lihtsalt neid, kes näitlejate ja lavastajate kategooriatesse ei mahtunud... see oleks ebaaus?! Kui aga "eri", sest ansamblitöö, siis on mõistetav paar nendest nominatsioonidest...
Mariuse egiidi all on tõesti VABA LAVA järsku hakanud elama! See on suurepärane, et me oleme saanud arvestatava teatri endale juurde ning seda just eriti selle möödunud hooaja mõttes. Huvitav ja vajalik mõtteaines lahkamiseks ka, millele ta on tõmmanud tähelepanu. Siit on hea edasi minna.
"Anne lahkub Annelinnast" ei ole mitte lihtsalt "sähvatus", vaid see ongi selle Põllu teatriloome tase! Paratamatult tõstatub küll küsimus, et kui see, miks mitte ka Theatrumi'i "Felicitas"??? 
Ma ise jätaksin Andrese ja Urmase sellest nimekirjast välja, aga mitte sellepärast, et nende tööd poleks väärt tähelepanu, lihtsalt selliseid võiks möödunud aastast eraldi välja kiskuda siis veel mitmeid ning ka rohkem auhinda väärivaid. Võtame või Juhani "Pigem ei" või Hendriku "Lehman Brothers" - ehk siis arusaamatu, miks need 2 nüüd eriauhinnale peaksid olema nomineeritud? 
"Inimese hääl" oli märgiline - pandeemiaajastu toode. Mis küll väärib loorbereid mitmeski mõttes, sh. Evelini roll ja kogu ülekanne, aga nüüd, olles näinud Almodovari "Inimese hääl"t Tilda Swintoniga - kui originaalsesse suunda oli seda materjali võimalik viia ja millise kunstnikutööga - ma pigem võtaks seda ikkagi kui "filmi" või "telelavastust" ja mitte teatrit, sest kohapeale selle vaatamaminekuks ei jätkunud pileteid. 
Kuna ma ei saa sellest auhinnast ja nomineeritute kooslusest aru, siis jätan nii enda arvamuse kui ka arvamise, keda-mida hinnatakse mõtlemata-arvamata.

VÕITIS: Marius Ivaškevičius – kuraatoriprogramm Vabal Laval, mis on peegeldanud postsovetliku Ida-Euroopa ühiseid kogemusi värskes vormis

MUUSIKAAUHIND

Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Kristel Pappel, Karmen Puis ja Jaanika Rand-Sirp.

***Pavlo Balakin – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia).
***Tamar Nugis – doktor Malatesta osatäitmine Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia).
***Alla Sigalova – lavastaja-koreograaf lavastuses „Minu veetlev leedi“ (Vene Teater).
***Priit Volmer – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia).
---
Paraku ei õnnestunud näha ei neid, eha ka muidu piisavalt muusikateatrit möödunud hooajal, et oma hinnangut anda. Kummaline siiski, et vaid kahest lavastusest kõik nominendid... Minu suurimad muusikateatri elamused olid Thors Production'i muusikal "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu", millest pigem tooks välja Prit Strandbergi rohkem draamakalduvusega rolli ning Vanemuise "Nunnad hoos", millest vääriks esiletoomist Rasmus Kull, ent sedapuhku ehk tõesti mitte nominatsiooni mõistes.

VÕITSID: Priit Volmer – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia), Pavlo Balakin – nimiosa Gaetano Donizetti ooperis „Don Pasquale“ (Rahvusooper Estonia)

BALLETIAUHIND

Žürii: Enn Suve (esimees), Tiit Härm, Kaja Kreitzberg, Dagmar Rang-Saal ja Tatjana Voronina.

***Teet Kask – balleti „Kuldne tempel“ koreograaf-lavastaja (Birdname).
***Marina Kesler – balleti „Anna Karenina“ koreograaf-lavastaja (Eesti Rahvusballett).
***Ketlin Oja – Alice lavastuses „Alice Imedemaal“, nimiosa lavastuses „Giselle“ ja solist lavastuses „Tšaikovski meistriteosed: Serenaad ja 6. sümfoonia“ (kõik Eesti Rahvusballett).
***Cristiano Principato – Vronski lavastuses „Anna Karenina“, Ärtu soldat lavastuses „Alice Imedemaal“, Pähklipureja-prints lavastuses „Pähklipureja“ ja solist lavastuses „Tšaikovski meistriteosed: Serenaad“ (kõik Eesti Rahvusballett).
***Anna Roberta – nimiosa lavastuses „Anna Karenina“, Odette/Ottilie lavastuses „Luikede järv“ ja solist lavastuses „Tšaikovski meistriteosed: Serenaad“ (kõik Eesti Rahvusballett).
---
Sama, nagu muusikateatriga, oli vähene minu ballettide külastamine. Ent siin on siiski hämmastav, et on jäetud nomineerimata Anatoli Arhangelski roll "Anna Karenina"s?! Nagu päriselt või?!
Suurima elamuse nii minule kui kaaspublikule arvestades ahhetamiste heli andis Jevgeni Grib tõuguna "Alice Imedemaal". Kuid ma tahaks loota, et kodumaise balleti erilisus ning üldse see muusika miximine ja valik ning kogu produktsioon väärib siiski Marina Keslerile loorberite jagamist.

VÕITIS: Marina Kesler – balleti „Anna Karenina“ koreograaf-lavastaja (Eesti Rahvusballett)

TANTSUAUHIND

Žürii: Kai Valtna (esimees), Henri Hütt, Marie Pullerits, Jaak Põldma ja Oksana Tralla.

***Karolin Poska – „Sinu nirvaanale“: performance’i-kunsti ja koreograafiat ühendav rännak kahetsusteta elu poole (Kanuti Gildi SAAL).
***Helen Reitsnik – fenomenaalselt esteetika kategooriate ülene, stampidest vaba ja karismaatiline tantsija lavastustes „Sinust saab tantsija!“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja e⁻lektron), „Habras ilu“ ja „FN“ (mõlemad Fine5 Tantsuteater).
***Külli Roosna ja Kenneth Flak – „Two Body Orchestra“: kahe keha võit orkestri mastaapsuse, au ja suursugususe üle (Sõltumatu Tantsu Lava, Scenekunst Sør ja Dansearena Nord).
***Karl Saks – „Planet Alexithymia“: keha, ruumi ja tajumatuse vahelisust kompav teadusulmeline koreograafia (Kanuti Gildi SAAL ja e⁻lektron).
---
Kuigi nii mõndagi sai nähtud, siis 2 nominentidest on nägemata. Küll, aga on võitu väärt mõlemad nähtud nominendid, ehk nii Helen Reitsnik (tema ehk enim kiita saanud "Sinust saab tantsija" siiski on ka nägemata) kui ka Roosna/Flak-i duett. Oleksin tahtnud siiski siin näha ka Tiina Olleskit lavastaja-koreograafina nomineerituna.

VÕITIS: Helen Reitsnik – fenomenaalselt esteetika kategooriate ülene, stampidest vaba ja karismaatiline tantsija lavastustes „Sinust saab tantsija!“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja e⁻lektron), „Habras ilu“ ja „FN“ (mõlemad Fine5 Tantsuteater)

ETENDUSKUNSTI AUHIND

Žürii: Ott Karulin (esimees), Maria Arusoo, Luule Epner, Kristiina Garancis ja Bert Raudsep.

***Mart Koldits, Kairi Mändla, Jan Teevet, Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Ursel Tilk, Kirill Havanski, Kalle Tikas ja Jari Matsi – ....... „*******“ (Von Krahli Teater ja Paide Teater).
***Lauri Lagle – väljendusvahendite sümfoonia „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).
***Birgit Landberg – uurimuslik ja ajakajaline rännaklavastus „Inimesed ja numbrid“ (Vaba Lava).
***Maike Lond, Kaie Olmre, Taavet Jansen, Hendrik Kaljujärv, Kristjan Jansen, Andrus Aaslaid, Katrin Aaslaid, Jaan Evart, Andrus Laansalu ja Bohdana Korohod – uuenduslik ja uuendav etenduskeskkond elektron.live.
***Jarmo Reha – terav kohalolu lavastuses „WhiteWash“ (Vaba Lava).
---
Ainus, mis nägemata-kogemata nomineeritutest on Jarmo WhiteWash, mille kohta on kuulda palju head. Von Krahli ja Paide Teatri ühistöö jättis minu jaoks natuke "pooliku" mulje - seal oli häid ideid ja tabavat atmasfääri, ent lõpuni oleks nagu jaks otsa lõppenud või midagi siduvat jäi siiski puudu.
Lauri väljendusvahendite sümfoonia oli minu jaoks draamakategooria alla liigituv etendus. Ent nähtud viiest nominendist minu jaoks elamuslikum, seega ei virise otseselt, kuigi jätab nõutuks selle kategooria puderjakapsad tundega. Birgiti ekskursioon erinevatesse kodudesse oli eriline - kuigi minu jaoks mitte nauding, ega ka positiivne elamus, siis kahtlemata mõjuv ning vast ka vajalik.
elektron.live keskkonda olen kasutanud ning tänu sellele õnnestus lõpuks ometi ära näha teatrikõllide lavastus, mis töötas ekraanil lausa erakordselt hästi. Aga kas seda nüüd nomineeritakse keskkonnana ja siis tulevatel aastatel sedakaudu saadavaid kunstitöid? Natuke ebaselge...

VÕITIS: Lauri Lagle – väljendusvahendite sümfoonia „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon)

TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD

Žürii: Heigo Teder (esimees), Pille Jänes, Anu Konze, Marika Raudam, Margus Vaigur ja Mait Visnapuu.

LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND
***Liis Aedmaa – Ugala teatri dramaturg, kes on oma tööga tõestanud, et loomingulise ja täpse tekstitajuga dramaturgil on lavastusprotsessis tähtis osa.
***Mait Sarap – Vanemuise teatri dekoratsiooniala assistent, kes on loonud nutikaid insener-tehnilisi dekoratsioonilahendusi ka pealtnäha kõige võimatumatele ideedele.
***Kadri Varblane – Eesti Draamateatri kostüümilao hoidja, kelle eestvedamisel valmis möödunud aastal kostümeerija kutsestandard ja kellest on kujunenud lavastuskunstnikele usaldusväärne partner kostüümide komplekteerimisel.

VÕITIS: Kadri Varblane (Eesti Draamateater)


ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND
***Tarmo Matt – Kuressaare Teatri tehnikajuht ja valgusmeister, kes teenindab ühes väiketeatris kõiki tehnilisi valdkondi kõrgel professionaalsel tasemel.
***Johannes Tammsalu – Eesti Draamateatri etendusteenistuse juht, kelle kuulumisel meeskonda on lavastuste tehniline pool olnud täieliku hoole all, loominguline mõte on saanud vabalt lennata ning eesriide avanedes on ta juhatanud kõiki veatult laval ja lava taga.
***Kaie Uustal – Vanemuise teatri kunstnik-rekvisiitor, kuid mitte ainult! Etenduse juhina pani ta Luunja valla suvelavastuses „Keisri usk“ oma töökuse, täpse silma ja heatahtlikkusega ühte jalga käima kogu lavastuse kireva meeskonna.

VÕITIS: Tarmo Matt (Kuressaare Teater)


HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND
***Eneli Järs – Kanuti Gildi SAALi projektijuht, kelle järjepideva tutvustustöö ja organiseerimise tulemusel on Eesti etenduskunstnikud jõudnud lavale ka mujal Euroopas.
***Taivo Pahmann – Rahvusooper Estonia tehnikadirektor, kes peadirektori kohusetäitjana juhtis teatrit möödunud aastal kindla käega edasi ja on andnud suure panuse teatri tehniliste töötajate kutsesüsteemi ülesehitamisse.
***Marika Tint – Rakvere Teatri korraldusjuht, kes on edukalt juhtinud teatri reklaami-, turundus- ja müügitööd, edendanud Eesti Etendusasutuste Liidu heaks töötades teatritevahelist koostööd ning olnud ühise ressursiplaneerimise programmi idee eestvedaja.

VÕITIS: Taivo Pahmann (Estonia)

Mul on kokkupuude otsesemalt ainult Liis Aedmaa ja Johannes Tammsalu töödega, mida oskan eristada ja neidki vaid "kaude", sellepärast ei suuda siin seekord kuidagi sõna võtta...

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND

Antakse kahe viimase aasta jooksul lavale jõudnud algupärase teatriteksti eest (näidend, dramatiseering, adaptsioon, lavastustrupi ühislooming).
Žürii: Riina Oruaas (esimees), Heidi Aadma, Tambet Kaugema, Priit Pedajas ja Peeter Sauter.

***Julia Aug – „Minu Eesti vanaema“.
***Piret Jaaks – „Siirderiitujad“ (lavastuspealkirjaga „Valged põdrad“).
***Ott Kilusk – „Kirvetüü“.
***Ivar Põllu – „Anne lahkub Annelinnast“.
***Jaan Undusk – „Suur Siberimaa“.
---
Oi-oi-oi kui raske töö siin on žüriil.
Kui ma ise need paremusjärjekorda seaks, siis oleks edetabel järgmine:
1. Ott Kilusk "Kirvetüü"
2. Jaan Undusk "Suur Siberimaa"
3. Ivar Põllu "Anne lahkub Annelinnast"
4. Julia Aug "Minu Eesti vanaema"
5. Piret Jaaks "Siirderiitujad"

Kilusk on lihtsalt nii mahlane ja huvitav ajastupilt ning see kuidas see lavale jõudis on täiesti fenomenaalne. Eelmise aasta žüriile häbi, et jäeti nomineerimata lavastajatöö.
Unduski tekst on oluline ja täis rikkalikult sõnamänge ning naudingut pakkuvat teksti.
Põllu "sibul", mida lahatakse kihtkihi haaval ja saades lõpus selline puäntlik rahuldust pakkuv "üllatus" on hõrk.
Augi valus ning samuti väga oluline ja väga paljudest teemadest ning kihtidest ja piltides koosnev lugu väärib kahtlemata nominatsiooni.
Piret Jaaksil on see üks viimistletumaid ja üsna harukordse maagilise realismi mõõtmega lugu... kuigi lavale jõudis ehk liiga lõpetatult ja ilma mõtteainest pakkumata, sest kõik oli ära seletatud ning pikemaks seetõttu meelde ei jäänudki.

Hoian pöidlaid Otile, ent olen vaatet eneselegi üllatuseks sama rahul kui võitjaks osutub Jaan või Ivar või Julia. Või kui lihtsalt näidendit hinnata, siis ka Piret.

VÕITIS: Ott Kilusk "Kirvetüü"

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

Žürii: Kadi Herkül (esimees), Kaija M. Kalvet, Kalju Orro, Annemari Parmakson, Priit Põldma, Anne-Ly Sova ja Katarina Tomps.

***Eero Epner – teatripildi lõikavalt kujundlik, nukker-irooniline peegeldamine Karini ja Marko artiklisarjas: „Karin ja Marko“ (Sirp 14. II 2020), „Karin ja Marko 2“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 3), „Mati Undi puudumine“ (Sirp 12. VI 2020) ning „Harmooniline õnnelik inimene“ (Sirp 7. VIII 2020).
***Luule Epner ja Eero Epner – teatri- ja tegevuskunsti piirialade põhjalik avamine kunstnikuportree vormis: „Ene-Liis Semperi autorilavastuste hübriidne esteetika“ (Kunstiteaduslikke Uurimusi 2020, kd 29).
***Kaja Kann – etenduskunsti ja nüüdistantsu isikupärane, otsekohene ja üldistusjõuline kajastamine: „Vägivalla estetiseerimine on lavastaja otsus“ (Sirp 10. I 2020) ja „Üleharitud koreograafide tupikseis“ (Sirp 13. III 2020).
***Valle-Sten Maiste – kultuuriloolise taustsüsteemi ja subjektiivse hinnangu veenev ühendamine ning etendajat toetav hoiak: „Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi Naine“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 2), „Mehe pilkamine Annelinnas“ (Sirp 15. V 2020), „Miljoni dollari kvarteti hääbumisgruuv“ (Sirp 11. IX 2020) ning arutlused „Teatrivahi“ raadiosaadetes ja podcast’ides.
***Riina Oruaas – teooria tööriistade osav kasutamine konkreetsete kunstinähtuste analüüsimisel ja selgitamisel: „Musta laega lavastus“ (Postimees 3. II 2020) ja „„Tartu interdistsiplinaar“, brikolööride pidu“ (Teater. Muusika. Kino 2020, nr 11).
---
Olen viimasel ajal vaid juhtumisi kuulanud Teatrivahi podcast'e ja sedagi vaid sellepärast, et teada saada, kas me oleme Valle-Sten'iga samal arvamusel, mis näib eriti viimasel aastal fenomenaalselt kattuvat :) Ei tea, kas sellepärast või lihtsalt see tema oskus minna intellektuaalseks kohtades, kus minu ja ka teiste mõistusel ots varasemalt kätte tuleb on kuidagi naljakas ja kurb samaaegselt, aga tore kuulata kui inimene nii innukalt ja armastusega teatri vastu oma arvamusi esitab... igatsen Madis tagasi, ta oleks nagu selle oma kaasaminekuga esitatud arvamuste teatepulga Valle-Stenile edasi andnud... Lugenud olen Eero Karini ja Marko lugusid, kuigi kas see on nüüd niiväga teatrikriitika või pigem midagi muud? Kaja artikleid ma vist olen lugenud, aga ei mäleta. Tal on mõnikord huvitavas kohas pliiats terav, aga mõnikord paistab midagi läbi, mida ei taha seal paistmas näha. Riina artikleid pole vist lugenud. Ei mäleta igatahes. Tuleb üles otsida. Hinnata ei oska. Oleksin tahtnud eelmisel aastal Luule Epnerit näha nomineeritute seas ja ka võitmas, aga siis teda ei hinnatud. Meeldib tema süvitsiminek ja mitte eputamine, vaid asjast rääkimine. 

VÕITIS: Eero Epner

SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND

Žürii: Anneli Saro (esimees), Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Kairi Kruus ja Kirsten Simmo.

***Jaanika Juhanson – lavastajatöö luulelavastuses „Tähemängud ja mängutähed“ (Teatri- ja Muusikamuuseum).
***Sandra Lange – näitleja-, kunstniku- ja lavastajatöö põnevuslavastuses „Canterville’i kummitus“ (Kellerteater).
***Ilo-Ann Saarepera – näitlejatöö noorte krimiloos „Piruka magus põhi“ (Ugala Teater).
***Karl Sakrits – lavastajatöö väikelastelavastuses „Tulipunane vihmavari“ (Eesti Noorsooteater).
***Mare Tommingas – lavastaja- ja koreograafitöö lasteballetis „Tilda ja tolmuingel“ (Teater Vanemuine).
---
Eelmisel aastal jäi mu suur lemmik, ehk "Ernesto küülikud" võiduta ja ma ei saanud sellest aru... ei saa tänapäevani... tänavustest nominentidest on nähtud vaid 3, seega ei oska kaasa rääkida, ega ka vastu vaielda. 
Minu aasta lemmik lastelavastus oli Ugala "Piruka magus põhi", aga seda pigem lavastuslikus, dramatiseeringu, grimmi ja hoopis eelkõige Jaana Kena rolli pärast, mitte otseselt Ilo-Anni rolli tõttu, kuigi ega sellele ka etteheiteid pole. Minu jaoks oligi Jaana roll parim lasteteatri roll möödunud aastal. Ja Doris Tislar tagurpidi-Antsuna! Unustamata Peeter Rästase vahvalt vihast "Sirli, Siim ja saladused" terve saali rõkkama pannud rolli. Sandra - one-woman-show oli kahtlemata vägev ning suure armastusega tehtud. Miks mul on tunne, et näiteks sõnalavastuse žürii Kellerteatrisse eriti ei jõudnudki? Kas ehk oleks muidu näiteks "Mäng"ust Andres Roosileht saanud ometi tähelepanu, mida ta oma mänguga väärib?! Kuid õnneks lasteteatri žürii on seal käinud :) Karl Sakritsa idee Tulipunast vihmavarju üldse lavale tuua on ju mõttena juba hullumeelne - hea mõttes - luuletus ja lavastuseks?! Aga see töötas ja Kaisa ning Laura olid selles head ja kogu see kunstnikutöö ning muusika ja kõik kokku midagi sellist, mida kõik väiksed tüdrukud võiksid vaatama viia/minna. 
Kriminaalselt puudu on siit vast Mauno saladuslik kadumine trio! Kogu see lavastus segatuna nii video kui muidu leidlike kunstiliste lahendustega... ehh ja ikkagi Eesti Noorsooteatri "Tagurpidi" oleks ka vajanud kuidagigi tähelepanu... Võibolla oleks aeg ka lasteteatri kategooriaid laiendada? Ka näitlemisel on ju lasteteatris hoopis teised - tavalisega võrreldamatud võtted... aga ka need tööd vajaksid rohkem tähelepanu - lapsed on ju ikkagi tulevik ning kus kohast veel see teatripisik siis külge hakkab :)

VÕITIS: Mare Tommingas "Tilda ja tolmuingel" (Vanemuine)

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.
Žürii: Olav Ehala (esimees), Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres.

***Jakob Juhkam – originaalmuusika lavastustele „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon) ning „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater).
***Lauri Kaldoja, Joel Remmel, Heikko Remmel ja Ahto Abner – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater).
***Feliks Kütt, Ott Kilusk ja Jaanus Mehikas – muusikaline kujundus ja laulud lavastusele „Nagu süldikeeduvesi“ (Endla Teater).
***Riina Roose ja Jaak Jürisson – muusikaline kujundus lavastusele „Osnap“ (Tallinna Linnateater).
***Villem Rootalu – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Sõsara sõrmeluud“ (Misanzen).
---

Minu 2020. aastal esietendunud sõnalavastuste originaalmuusika ja muusikalise kujunduse TOP10:
1.-2. Joel Remmeli trio ja Lauri Kaldoja "Lehman Brothers" (Eesti Draamateater)
1.-2. Villem Rootalu "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen)
3. Kristjan Kannukene "Tuulte pöörises" (Eesti Noorsooteater)
4. Feliks Kütt, Ott Kilusk, Jaanus Mehikas "Nagu südikeeduvesi" (Endla)
5. Sander Mölder "Tallinnville" (VAT Teater)
6. Kaspar Jancis "Tagurpidi" (Eesti Noorsooteater)
7. Veiko Tubin "Romeo ja Julia" (VAT Teater)
8. Markus Robam "Sirli, Siim ja saladused" (Rakvere Teater)
9. Siim Aimla "Evolutsiooni revolutsioon" (Must Kast)
10. Markus Robam "Jääpüük" (Eesti Noorsooteater)

No raske on hinnata muusikalist kujundust päris võrdsena originaalloominguga. Antud juhul siiski Lehman Brothersis on lisaks ju veel ka live-esitus ning töötlused, lisaks kujundusele ning see integreeritus üldse kogu lavastusega... sellepärast see pääsebki originaalheliloominguga koos võidutsema. Kuid Villemi laulud ja muusika on väga kõva ja arvestatav vastane. Ei teagi, kes siit võtjana väljub... kuigi usun, et Lehman... samas on ju žürii liikmed ise heliloojad... Jakob Juhkam muide on ka mõlema loominguga mul tabelites, napilt joone all aga koos neid tööd arvestades ju suurepärane variant nominendiks. Ka tema puhul tõstab veel omakorda väärtust puhtalt kujunduse efekt Pigem ei's ja seda nii valikute kui ka live-esituse mõttes... seega on siin minu arvates isegi kolmepoolne võitlus. Ma Osnapi jätaks viiendana siit seekord siiski kõrvale, ent "Süldikeeduvee" humoorikad laulud jällegi on igati möödunud teatriaasta just sõnalavastuste kategooria mõttes meeldejäävad ja tugevalt kogu lavastuse osaks... 

PEAKS VÕITMA: Kaldoja ja Remmeli trio "Lehman brothers" või Villem Rootalu "Sõsara sõrmeluud"
ARVAN, ET ŽÜRII ANNAB AUHINNA: "Lehman Brothers"

VÕITSID: Jakob Juhkam – originaalmuusika lavastustele „Pigem ei“ (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon) ning „Kuritöö ja karistus“ (Eesti Draamateater) ja
Villem Rootalu – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Sõsara sõrmeluud“ (Misanzen)

neljapäev, 18. märts 2021

Firebird/Tulilind (UK-Eesti 2021)


Režissöör: Peeter Rebane
Stsenaarium: Peeter RebaneTom Prior

IMDB hinnang: 6,6 (hetkel 25 hääletajat)
Minu hinnang: 7,0

Eile BFI Flare festivali raames esilinastus... või siis täpsemalt öeldes "esiekraanistus" Briti ja Eesti koostöös valminud verivärske mängufilm, mis on ühtlasi Peeter Rebase täispika mängufilmi debüüt. 

Keelatud armastuslugu, mis saab alguse 1977.aastal Haapsalu sõjalennuväljal, kuhu saabub uus ohvitser - Roman (Oleg Zagorodnii). Talle määratud noor autojuht Sergei (Tom Prior) on küll samas lennubaasis töötava noore Eesti neiu Luisaga (Diana Požarskaja) ehk pisut soojemateski suhetes kui lihtalt sõprus, ent mehed armuvad sellel gaysuhete-keelatud ajastul praktiliselt esimesest silmapilgust. Kord piirivalve eest varjudes ollakse nii lähestikku, et esimesele suudlusele on ühtlasi nii sobiv võimalus kui ka koht. Kuid kuri major (Margus Prangel) saab haisu ninna, sest keegi on tal sellest kõrva sosistanud... Nende meest elus algab varjamiste ja valede, ent samas ka riske vääriva armastuse aeg. Kuigi traagika on juba lähtekohas kogu loosse sisse kodeeritud.

Tegemist on tõsielul põhineva looga, mille Peeter Rebane ja Tom Prior kahasse stsenaariumiks kirjutasid. Minule kui eestlasele on muidugi juba eoses huvitav, sest tegevustik leiab suuremas osas aset just nimelt siin Eestis. Ja kuna tegemist on päris inimeste elusaatuste taustaga, siis kogu suhte- ning samas ka ajastu- ja olmetraagika on väga ehe ning eluline. Muidugi on siin ka filmiks vajalikku dramaatilisemaks dramatiseerimist ning seda oleks ehk võinud rohkem ja julgemaltki olla, näiteks dialoog, mis leiab toidulaua ümber aset Moskvas, korteris kus mehed elavad koos, ent sinna saabub külla Eestist lennuohvitseri abikaasa ning elaminegi oli vaja ümber korraldada, et saladus ei paljastuks... see kuidas ja mida siis noorem meestest (kes peale sõjaväge on tulnud siia näitlemist õppima) vastab küsimusele, kas tema elus on kedagi tähtsat? Või nuhkija-majori õhtune üllatus-külaskäik, mil armunud on tegelikult koos, kuid teisel tuleb end kiiresti ära peita... Kuid üldkokkuvõttes on siiski kõik tasakaalus, on nii rõõme, kurbust kui põnevust nende inimeste elus. On nii sõprust kui armastust ja suhet kui ka varjamist-valetamist-vahelejäämise ohte. Pealkiri on viide Stravinski balletile, mida mehed vaatamas käivad (Vene Teatri laval, kus seda filmiti on näiteks Jevgeni Grib, kuigi tantsu on siin vähe) ning paratamatult ju ootad sellisel juhul ka mingit sügavamat seost või ühendust ka balleti aluseks oleva vene muinasjutu ja filmi loo vahel, sest milleks muidu üldse see teatri-lõik siin vahel, ent seda siiski pole... Kuid õnneks siiski lõpus toimub (mitte "Tulilinnu" loo, aga teatris selle etenduse vaatamas käimise mõttes) sidumine. 

Film on tinglikult jagatud kaheks - esimene pool sellest, mis toimub Haapsalus - suhte algus, keeruline püsimajäämine ja lõpuks noorema mehe lahkumine. Teine pool Moskvas, kus noorem on astunud teatrikooli ja vanem mees on end ka tööga sinna lähetanud, kuigi on Eestis noorema mehe endise sõbratariga (ilmselgelt kõlakate vaigistamiseks) abiellunud ja lapsegi saanud. Kuid muidugi pole kõik (üheski elus kunagi) nii lihtne ja sirgjooneline - toimub liikumist nii Eestisse pulma kui ka päris lõpus...

Filmist tihkub ambitsiooni ning soovi tabada just eelkõige ehedust, aga ka soovi jutustada ilusaid, valusaid ja õnnetuid lugusid nende inimeste saatustest. Režii võidutseb ehk just kõige rohkem selle koleda eelarvamuste ning seadusekorra aja, nõukogudeaegse ängi ja üldise vaesuse kontrastis noorte ilusate inimeste ja väga hea kunstniktööga (sh. kostüümid), millele kõigele veel omakorda lisab emotsioone imekaunis, Poola noorema põlve helilooja loodud Krysztof A. Janczak'i muusika(!). Mait Mäekivi kaamera on ilmselgelt taotluslikult (võrreldes üldiselt filmidega keskmisest rohkem) tegelastele üpris lähedal ja sedasi saab ka vaataja kõigest väga ligidalt osa. Kui kunstnikele midagi ette heita, siis peategelase soengut filmi viimases stseenis (muide seal paistab ka režissöör ise mõni rida tagapool :)) Režissöör on toonud sisse läbivalt siduva vette-sukeldumise teema, millest saab teatavas mõttes selgroog - see kus kohast tegelane tuleb, ehk lapsepõlves sõber Dima, kellest ilma jäädi ning see näib olevat ka tema saatus edaspidi.

Ka näitlejatöödele mõeldes, on siin siiski eestlasena just eelkõige eesti näitlejatel põnev sõrmega järge ajada - ehk keda ekraanil "omadest" näha saab. No tegelikult siin suurem osa ongi eesti näitlejad, kuigi peaosades mitte. Peaosades, ehk armunuid mängivad britt Tom Prior ja ukraina näitleja Oleg Zagorodnii ning nende vahel ainsas suuremas naisrollis vene näitlejanna Diana Požarskaja. Minu jaoks kõik 3 "uued tutvused", kuigi kui nende filmograafiaid vaadata, siis nii Tom'i kui ka Diana filmidest on nähtud nii mõndagi, ent ju nad olid nendes filmides väiksemates taustarollides (või siis lihtsalt ei jäänud millegagi meelde). Ent brittidest ehk kõige tuttavam näitleja on siin filmis hoopis ühes väiksemas - venelasest kindralit-baasiülemat mängiv Nicholas Woodeson. Nick on muide ka oma väiksest ekraaniajast hoolimata hämmastavalt usutav venelasena. Nii usutav, et arvasin, et see ongi keegi meie Vene Teatri näitlejatest (olgu lisatud, et Vene Teatrist on kaasatud näiteks üks selle maja endiseid näitlejaid, ehk Eduard Toman, kuigi ta siin ei räägi, aga laulab).

Just kesksetes näitlejatöödes seisnebki vast filmi suurim probleem. Täpsemalt selles aktsentide paabelis. kõik ju räägivad inglise keelt, aga Tom Prior näiteks ebaühtlaselt vahepeal vene aktsendiga, siis jälle briti omaga. Diana Požarskajal viskab mõnedes lühilausetes eesti aktsenti küll sisse, aga siis jälle hoopis rohkem läti-leedu aktsendiga. Kui see ka mitte inglise keelt emakeelena rääkivat vaatajat häirima hakkab, siis on vist midagi suuremat viltu. Ilmselt mõningat ehedusele-juurde-aitamist on sellegagi taotletud ja siin ju olidki tegelastena emakeelena nii eesti kui vene keelt rääkivad inimesed segamini, ehk teatud piirini võiks ka andeks anda...aga siiski on sellest natuke üle mindud. Minul oli ka isiklik probleem peategelast mänginud Tom Prior'i mängustiiliga. Kuigi välimuselt ilmselt meeldiks paljudele noortele tüdrukutele (või miks ka mitte mõnedele poistele) ning oma kutsika-silmadega saab elus ilmselt päris mitmed uksed lahti, siis mängumaneeris oleks nagu mingid plaanid puudu. Õigemini oligi vaid ehk max kaheplaaniline - üks kurb/vihane ja teine rõõmus/armunud, aga sellise kivinäoga mõlemad, nagu on ehk täheldada bodybuilderitest näitlejatel. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et ka ekraanil ei jäeta ta lihased näitamata, vaid mida rohkem sellele paralleelile mõtlen, seda tugevamalt tunnen selle tabavust. Muidu ju igati (ja sellise loo jaoks veel eriti vajalikult) sümpaatne ning esinäitlejale omase sarmiga (lisaks teatrikooli taustaga!)

Oleg Zagorodnii oli vast ekraanil isegi huvitavam, aga tema karakter Romangi natukenegi salapärasem, sest kohati ikkagi ei teadnud, et mida ta päriselt tahab - kas tahab selle poisiga koos olla või siiski mitte riskida. Kas ja kui palju ta armastab oma naist? Seevastu Tomi Sergei-tegelane oli "what you see is what you get". Võib-olla siin tuleb mängu ka tegelaste vanus. Õnneks siiski keemia kahe mehe vahel oli ekraanil kohati täitsa olemas (eriti Tomi poolelt). Margus Prangel mängib oma tegelase kergesti vihatavaks ja kuigi teda on siiski ekraanil (liiga!) vähe, on see tema tegelase "ilgus" ka siis peategelaste peade kohal ja vahel, kui Margus parajasti ekraanil pole - järelikult mäng mõjub! Diana Požarskaja oleks nagu segu Mirtel Pohlast, Eva Kolditsast ja Ingrid Margusest. Ilus tüdruk, kes oskab rolli sisse sügavale minna ning oma tegelase elama panna. Jah, alguses mõtlesin, et oleks ju veelgi huvitavam kui ikka näiteks Ingrid selles rollis oleks (eriti ka selles valemi mõttes, et eesti naised ju oma ilu poolest maailmakuulsad!), aga siiski üsna pea sain aru sellest valikust, ehk täpsemalt öeldes eneselegi märkamatult leppisin. Minu jaoks mängis Diana veel mõlemast peategelasi mängivast mehestki paremini. Eesti naisnäitlejatest vast suurimas rollis oli (minu suur lemmik) Ester Kuntu, kes siin on peategelase Moskva teatrikooli kaasõpilane, Ester teeb iga teatrilavastuse ja filmi vähemalt grammi (kui mitte rohkem) võrra paremaks :)  Kuigi jah, ega tal siin paraku karakteriarendamiseks ekraaniaega siiski palju ei anta - see on film ikkagi eelkõige meestest, omavahel armunud meestest.

Toon ära veel eesti näitlejad, kes silma jäid. Markus Luik saab korralikult poiste peale kasarmus karjuda - pisitilluke roll, aga vägevalt vihase põlemisega. Kaspar Velberg piloodina, Sten Karpov komandörina ja Henessi Schmidt Luisa (ehtvenelannalikult helesiniseks värvitud silmadega) sõbranna Olgana saavad ka natukenegi sõna, aga lisaks vilksavad ekraanilt läbi näiteks Carmen Mikiver, Rasmus Kaljujärv, Karl-Andreas Kalmet, Silver Kaljula, Märt Koik, Markus Habakukk, Anne Paluver ning Viljandi lavakoolist mõned eelmise ja tulevase lennu noored (Carmen, Rasmus ja Anne ütlevad ka 1-2 lauset).

Kuid tahaksin veel lõpetuseks peatuda selle filmi olulisusel. Jah - elulugu on juba piisavalt olulise kaaluga, et seda jutustada, jah - gay-teema ning homoseksuaalsuse kriminaliseerimine ning inimeste läbielamised selle tõttu, samuti vajalik silme ette tuua ning mõista anda, et see pole normaalne, jah - armastus ning veel eriti traagiline armastus, ikka ju mõjub ning on filmides ikka ja alati üks emotsionaalsemaid teemasid... kuid ma mõtlen veelgi sügavamalt... Ehk see, milline efekt kogu vihkamisel, üleolekutundel, märgistamisel, ebavõrdsusel ja mõnitustel gayde aadressil ühiskonnas on. Üksikinimene (kui ta on tugev) ehk kehitab õlgu ja raputab selle prügi enda pealt või ravib need torked ära, aga kui ka poliitilised jõud õhutavad ning ühiskonnas seda ebamoraalsust aidatakse ülal hoida, siis saab olema ikka ja jälle neid õnnetuid inimesi, kes kardavad olla vabad ja õnnelikud sellisena, nagu nad paratamatult on sündinud. See, aga viib edasi õnnetute abieludeni, sest ühel hetkel ju ikkagi tõmbab selle sugupoole suunas, mis on geenides määratud või kui hoitaksegi ennast sellises tegelikult ühepoolse päris armastusega suhtes pool vägisi ning ei ole võimalik anda endale (ega elukaaslasele) võimalustki, siis tegelikult ei saa olla lõpuni õnnelik ei ise, ega see, kellega koos elatakse. Siis võivad sündida siia ilma ka lapsed, kelle vanemate suhted on juba ette hukule määratud ning võib kerge vaevaga ette kujutada, millise närvikavaga inimesed neist üles kasvavad, rääkimata lõpuni õnnelikust lapsepõlvest ilmajäämisest... Miks me seda ometi siis meie seas elavatele ühiskonnana teeme? Filmis toimuvad asjad 40 ja rohkemgi aastat tagasi - see oli teine maailm siis ning terve mõistusega sellele tagasi vaadates on see ka hukkamõistu vääriv, aga kuidas meie maailmas on ikka veel mõned inimesed võrdsemad kui teised? Miks ikka mõnedes kohtades peetakse seda "haiguseks", kui meie teadus on arenenud juba nii kaugele ning me teame, et see on paratamatus. Mitte hälve, vaid selliseid inimesi on väga-väga palju (osalt avalikult, osalt mitte). Kusjuures see ei puuduta ühtki teist inimest kuidagigi - ei tee haiget, ei vaja kellegi teise poolt eraldi hoolitsemist, pole ühiskonnale kahjulik... Miks siis ometi ikka veel ei mõisteta, et kõigil oleks parem kui erinevusi aktsepteeritaks või tegelikult ei tehtaks neist üldse ei välja ega ka erandeid. Sest nii ei rikuta ei lähedaste ega ka laste või lastelaste elusid, kes võivad samasse lõksu jääda, samasse vihkavasse maailma sündida. See oli see, millest film oma pealmiste kihtide varjus jutustas. Ühel teisel ajastul, mõnes teises riigis oleksid ka need inimesed siin saanud olla õnnelikud ja kes teab - võibolla elaksid veel tänapäevalgi...

teisipäev, 9. märts 2021

BERLINALE 2021 - linnulennul üle 36 nähtud filmi tänavusel Berliini Filmifestivalil


Eelmine nädal oli filmiinimeste jaoks ühtviisi üks aasta magusamaid, aga ka karmimaid nädalaid! Nimelt toimub tänavune Berliini Filmifestival kahes osas. Esimene oli nüüd märtsi esimesel nädalal, mil filmitööstuse rahvas ja akrediteeritud pressiliikmed said eelmaitse tänavuste filmide kohta ja teine, ehk kõigile avatud festival toimub 9.-20.juuni. Pandeemiast tingitud korraldus on küll ühest küljest kaval, sest festivali korraldajad loodavad suveks viirusenäitajate langemist, ent on samas valmis ka korraldama kogu festivali vabaõhukinodes, teisalt tekitada juba eelnevalt läbi pressis ilmuvate tutvustuste/peegelduse/kriitika huvi tänavuses valikus olevate filmide vastu.

Magus oli see nädal loomulikult sellepärast, et filmide valik oli tõesti suurepärane - nimekiri ühtviisi nii pikk, lai kui ka mitmekülgne. Igast maailma otsast sõrmeotsaga ja Saksamaalt muidugi eriti esinduslikult. Pooled traditsionaalsemas stiilis kino, aga sama palju ka niiöelda "kunstifilme", mis kompavad igasuguseid filmtegemise piire ja stiile. Ülipikki, pikki, keskmiseid ning lühifilme. Lastele ja täiskasvanutele - kõigile. Umbes, nagu meie oma kodune PÖFF, aga kontsentreeritumas vormis võrreldes meie kärgfestivaliga, mis pakub Berliinist veel hulka suuremat valikut.

"Karm" siiski selles mõttes, et kujuta ette - kogu selle 12 päeva kestva suvise festivali kava näidati ära 5 päevaga ja selle aja jooksul tuli jõuda vaadata nii palju kui vähegi võimalik! Nii magus võimalus ja nii vähe aega. Eriti veel inimeste jaoks, kes kultuuri- ja filmipeegeldusi teevad hobikorras ning peavad ka päevasel ajal oma päris tööl olema...

Festivalikorraldajad jagasid kõik filmid nende 5 päeva peale enamvähem võrdselt ära. Igal päeval sai seega 24 tundi vaadata teatud valikut, mis siis ööpäeva möödudes maha võeti ja asendati järgmise satsi filmidega. Seega tuli iga päev teha valikud - mida võtta, mida jätta. Minu isiklik fookus oli võistlusprogrammil, Berliini "valitud filmidel" ja "Panoraamil". Ehk niiöelda klassikalisemal filmisuunal. Encounters ja Forum programmides on filmide žanristik ning stiilid silmipimestavalt kirjud. Nii palju kui fookusprogrammidest aega üle jäi, sai muidugi ka neid natuke mekitud. Isegi laste- ja noortefilmide programmist sai siiski nopitud mõned huvitavamad. Festivalil oli tegelikult ka kuues ja seitsmes päev, ehk nädalalõpus näidati veelkord vaid neid filme, mis neljapäevasel ja reedesel auhindadejagamistel võidutsesid. Muide žüriid suures osas toodi küll Berliini kohale, et nad saaksid filme koos vaadata ja arutleda, aga auhinnad antakse pidulikult üle siiski alles suvise festivali lõigu ajal.

Kui nüüd sisuliselt soovida festivali trendidest/rõhuasetustest midagi välja tuua, siis tuleb ilmselt nimetada eelkõige kaht tähelepanekut. Kõigepealt muidugi pandeemiaaeg. Kuna suurem osa festivali filmidest olid kas maailma esilinastused või euroopa esilinastused, siis muidugi mõista on tegemist väga värske filmitoodanguga. Mitmed neist filmitudki juba "maskide" ajastul. Seda pitserit sai nii siin kui seal filmides hoomata. Teine oli dokumentaalne stiil ka mängufilmides, ehk püüdlus realismi kujutada või siis realistlikult midagi edasi anda. Väga mitmetel lugudel oli ka tõepõhi all, sest tihti oli filmide ees lause "põhineb päris elul". Dokfilmidel iseenesestki mõista on see juba geenides, ent tegelikult võis kohata isegi sümbioose kus osa filmist oli mängu- ja osa dokfilm.

Kõiki kõigi programmide filme siiski pressile nüüd märtsis veel ei näidatud. 5 neist ja kõik need tegelikult kogu festivaliprogrammi huvitavamast otsast filmid jõuavad Berliinis vaatajate ette siiski alles suvel. Nendeks on eelmise aasta New York Film Festivali ametlik lõpufilm Michelle Pfeifferi ja Lucas Hedges'iga peaosades "French exit", Michael Caine'i uusim "Best sellers", Daniel Brühli režissööridebüüt "Nebenan" ("Next door") kus ta ka ise mängib, "Fabian oder Der Gang vor die Hunde" ("Fabian - going to the dogs"), kus on olulisemates rollides sellised saksa staarid nagu Tom Schilling ja Albrecht Schuch (kui see film peaks PÖFFil maanduma, siis saame kolmandat aastat järjest Albrechti uusimaid rolle oma festivalil nautida! Mina igatahes loodan!) ning laast aga sugugi mitte liist - Jim Cummings'i värskeim looming "The Beta Test". Mul oli üks kummaline vahejuhtum ka seoses "French exit"iga... nimelt pakuti võimalust taotleda teha intervjuu Michelle Pfeifferi ja Lucas Hedges'ega. Anti nende publitsisti kontakt. Neelud läksid muidugi tööle ja oleksin sellest ka kinni haaranud, ent kuna film on veel nägemata ning festivali raames ju ka polnud võimalik seda näha, siis siiski loobusin intervjuurallil osalemast. Loodetavasti said mõned Eesti filmiajakirjanikud selle võimaluse osaliseks.

Toon siin ära info nende 36 filmi kohta, mida siis õnnestus nende 7 päeva jooksul vaadata (siinkirjutaja ühel neist päevadest ei saanudki festivalil osaleda, seega keskmine jõudlus oli 6 filmi ööpäevas... ja ühtlasi üks isiklik rekord purustatud - elu kõige vähema unega nädal!)


FILMID MIDA EI SOOVITA:


36. Natural light / Termeszetes feny / Looduslik valgus (rež. Denes Nagy)
Film võitis festivali parima režissööri hõbekaru!
Varem lühi- ja dokfilme teinud režissööri pika mängufilmi debüüt hoiab siingi teatavat ehedusejoont. Enne festivali filmide sisukirjeldusi lugedes ning vaatamisplaanide olulisuse nimistut tehes, pidasin seda üheks oma festivali oodatuimaks. Nimelt tegemist 2.maailmasõjaga ning partisanide jahiga metsades. On ju ahvatlev lähtekoht! Puht tehniliselt ongi film silmadele mõnus paitus, nii selle "loodusliku valguse" mõttes kui ka pruuni-rohelise värvigammaga ja kaameratöögi selline, mis annab võimaluse tunda, kuidas oleks nende ungarlastega seal metsades sõda pidada ning külas robustsete sõduritega (neid ju tollel ajal oli igasuguseid, kellele püss kätte anti) maid jagada. Siin peategelane satub olukorda, kus ta salk jääb vaenlase tule alla ning komandör tapetakse. Mehel tuleb juhtimine üle võtta. Selles sõjasegaduses siiski pole see sugugi iseenesest mõistetav. Ent kui juba ohjad anti ja siis tuleb sinna mingi teine salk, kellel kõrgema auastmega juht olemas ning tuleb sama kiiresti ka positsioonist loobuda. Sõjas on omad reeglid ja need tihti kõik polegi kergelt allaneelatavad. Sellest annab see film hästi aimu, kuid paraku muidu on tegemist üsna kuiva ja emotsioonideta filmiga. Kellelegi kaasa elada on raske, sest need on lihtsalt mehed sõjas. Film ehk selles mõttes ongi nö. "meestekas" ja kes ise armees või kaitseväes saanud seda kõike mängult maitsta siis on vast lihtsam end ka sinna kohapeale ette kujutada. Mina ootasin filmi lõppu, et saaks lihtsalt selle igava asjaga ühele poole. Hinnang: 2,5/10


35. Social hygiene / Hygiene sociale / Sotsiaalne hügieen (rež. Denis Côté)
Filmi keskmes on üks mehike, kes on väga sõnaosav, ent pigem selline kehkenpüks, a la suuga teen suure ilma, käega kärbse pesagi. Tegemist on kontseptuaalse filmiga, ehk ehitatud üles mehe dialoogidele kuues erinevas lõigus erinevate naistega. Kõigepealt õde, siis abikaasa, siis ihaldusobjekt, siis ametnik, siis süüdistaja, siis jälle õde koos ihaldusobjektiga... Igas lõigus inimesed nagu räägiks teineteisega, ent on pandeemialegi tuttava distantsiga. Nõnda tuleb neil praktiliselt karjuda üksteisele, aga kas teine pool ka teist kuulab, see on juba iseasi. Igaühel näib siin pigem olevat oluline ise oma jutt räägitud saada. Kusjuures ajastust selget sotti ei saa, sest riietus oleks nagu kostüümidraamade 1800ndad või varasemgi, mõnel teisel jällegi mitte. Mõnes lõigus oleks taustaks nagu metsatöömasinate mürin... Paraku mina neid otsi kokku ei viinud. Ilmselt oleks selleks olnud vaja selgemat pead, mitte film-filmi otsa vaatamist ja ühtlasi suuremat süvenemist, sest sellisena see mingit naudingut ei andnud. Ei suutnud õieti kaasa minna nende inimeste juttudega, välja arvatud ehk tal oma naisega tekkinud vaidlus ja tõdemus, et naine oleks sellegagi rahul, kui mees, isegi kui käib mööda küla teisi naisi ringi, siis kõige olulisemaks ikkagi enda abikaasat peaks. Kõik muu jutt on juba mõni päev pärast vaatamist nagu üks suur müra, ent meeles on siiski tunnetus, mida sellise pildi- ja mängukeelega jäeti. Film võitis festivali Encounters programmi parima režissööri auhinna (see läks tänavu jagamisele 2 filmi vahel, teine on siin tabelis kohal 30). Hinnang: 3/10

34. Beans / Oake (rež. Tracey Deer)
Mina ei ole õige inimene seda filmi hindama. Nimelt viiakse meid Kanadasse, Quebec'i osariiki, kus 1990ndate alguses toimus valitsuse ja pärismaalaste vaheline vastuseis. Ehk tõsielu aines ja igati oluline teema, aga see kuidas seda serveeriti oli üheplaaniline ning tavaline. Lisaks polnud suures osas ilmselt tegemist päris näitlejatega, sest mäng oli ülepaisutatult võlts ning arvestades riiki, kus kohast film on pärit, siis isegi piinlik just näitejuhtimise puudumise tõttu vaadata. See sõdimine on teiste inimeste sõda ning kuigi tekitab võõristust, et selline suhtumine võib olla ju ikkagi ka praeguses maailmas, siis ometigi, paljuski vist siiski ebameeldivate rollide ja tegelaste tõttu jättis kogu lugu (ning film) külmaks. Samas pean nentima, et minule väga meeldib viimaste aastate trend, kui tuuakse tänutundega välja, et see või teine üritus näiteks toimub selle või teise suguharult saadud maapinnal. Tegelikult ju ongi nii - peame olema tänulikud. Korralikud pühendused näiteks olid Sundance'i filmifestivalil absoluutselt iga filmi eel ja samuti ka Kanadas toimuval Available Light festivalil. Kuid paraku minu maitsetaseme juures sellele filmile kunstilises mõttes hinnang: 3/10


33. Summer blur / Han nan xia ri / Suvi Wuhanis (rež. Shuai Han)
Mnjaa... Wuhan on järsku tugevalt kaardile pandud. Pandeemia algusega seonduvalt, ent tundub, nagu ka muidu filmikunstis ja mujalgi torkab see asukoht pidevalt silma. Tegelikult on siin see täpsem asukoht Hannan, mis on osa Wuhanist, aga ehk oleks pealkirigi mõtet eesti keelde tõlkides muuta Wuhaniks, sest Wuhanis ju see lugu aset leiabki. Film võitis muide kristallkaru tänavusel festivalil kui parim Kplus film. See kategooria on eelkõige lastele kuni 14-aastased, kuigi pigem mitte ka väga väikestele lastele, vast just umbes 14-aastastele. Filmi peategelane on 13-aastane tüdruk, kes Wuhani lämbes suves poiste, oma tädi pere ja Shanghais elava emaga maid jagab. Tegelikult tüdruk ise neid ei jagagi, tema on vaikne ja rahulik - teised ta ümber nõuavad ta tähelepanu. Poisid on temast huvitatud. Üks filmi käivitavaid juhtumeid ongi ühe ta austaja uppumine. Tüdruk ise hoiab sellest eemale, kuigi vahetult enne uppumist tema selle poisiga koos oligi. Teine poiss, kes temast on sisse võetud siiski teab, et tüdruk oli kohal. Ema on jätnud Guo (peategelase hüüdnimi) oma õe, ehk tüdruku tädi kantseldada, ise elades hoopis Shanghais ja pidevalt lubades tüdrukule järele tulla, seda siiski tegemata. Tädil on laisk mees, kes ei taha tööle minna ja nõnda on vaene naine pidevalt väsinud ja tõre. Osa sellest tõredusest saab ka vaene Guo enda pihta. Kuid selle suve jooksul teeb tüdruk mitu sammu naiseks saamise suunal ning nõnda kõrvaltvaatajana saab ta aidata ka tädi silmi avada. Iseasi, kas too midagi oma oravarattast väljumiseks teha saabki. Täditütar on ka seal kõrval ja no kuigi on tegemist niiöelda lastefilmiga, siis lõppkokkuvõttes jäi siiski tunne kui täiskasvanutele mõeldud lastefilmist. Üsna masendav ja pigem ka kultuuri mõttes just vanematele kui lastele. Hinnang: 4/10


32. Drift away /Albatros / Albatross (rež. Xavier Beauvois)
Ootasin seda eelkõige peategelast mänginud Jeremie Renier'i pärast. Eelmisel aastal ka Pöffil linastunud Slaalom tõi ta uuesti huviorbiiti pärast mõne aasta tagust Ozon'i "Teine armuke" filmi (eks ta mängis ka seal vahepeal, mh. ka koos Isabelle Huppert'iga "Frankie"s, aga lihtsalt ei juhtunud nägema). Paraku film ei õigustanud oma ootust. Jeremie mängib siin üht väikelinna politseid, kellel noor pere kasvamas. Väike koht, kõik natuke nagu ka tunnevad-teavad teineteist. Ühel ööl saab ta väljakutse ja kohale saabudes on mees püssiga õues, plaanides end maha lasta. Politsei satub paanikasse ning meeleheitlikus olukorras laseb mehele jalga just napilt enne kui too ka enda lõua alla suunatud püssipäästikule vajutab. Nõnda jääb enesetapp tegemata... aga... mees sureb hoopis verejooksu, mille tekitab jalahaav. Seega on politseist saanud tapja... Päris huvitav duaalsus, ent kahjuks film ei suuda tekitada huvitavat või mingiski mõttes omapärast edasiarendust. Kõik on nii tavaline, nagu mitmetes telefilmides. Hinnang: 4/10


FILMID, MIDA EELKÕIGE VÕIKS VAADATA INIMENE, KES TUNNEB FILMIKUNSTI SEESTPOOLT:


31. Taste / Vị / Maitse (rež. Bao Le)
See vietnami film võitis Encounters programmi žürii eriauhinna. On üks ajahambapoolt puretud maja, kuhu on muuhulgas oma pesa teinud töötu Nigeerlasest endine jalgpallur, kellel siiski vigastuse tõttu on tulnud spordist loobuda. Ta elab seal koos nelja naisega. Kuid ega see kummaline idüll neil seal kaua kesta... majja tuleb tegutsema veel igasuguseid tegelasi. Film pole narratiivikeskne, pigem on tegemist ülestiliseeritud kunstifilmiga (vaata ülalolevat fotot - sellest saab aimu valitsevatest värvitoonidest ja kaadrite stiilist - film ongi läbivalt selline). Mõneti tõi meelde eelmise aasta Portugali filmi "Vitalina Varela". Teisalt ka ukrainlaste "Atlantis"e. Praeguseks on ehk suisa väljakujunenud selline omaette žanr, kus on staatiliselt ühest vinklist filmitud lõigud, mida jälgides-vaadates paljastub selle ilu, mis muide pahatihti peitub teatavas koleduses või koleda ja ilusa sümbioosis. Siin filmis näiteks paksud vietnami mammid alasti, aga seda koos selle värvigamma ja valgusega, millest tekib nagu omaette "liikuva pildiga" kujutav kunst. Usun, et see film hakkab filmikriitikute seas laineid lööma, aga minule kui "lugusid" armastavale filmivaatajale ning pigem selliseid "kunstilisi lahendusi" küll kõrvalsisendina filmides nautivale, ent siiski läbivalt ja järjest just "selliste" lõikude ja kunstilise esteetika läbihammustamise järel tahaks juba midagi veel, mingit loo- või karakterite arendust. Seda siit ei maksa siiski otsida. See on "kunstifilm" läbi ja lõhki, ent sellisena igati kõrgetasemeline. Minult siiski max (ja seegi "mängufilmide" kategoorias natuke liialdatult) hinnang: 4/10


30. Inteurodeoksyeon / Introduction / Tutvustus (rež. Sang-Soo Hong)
Minu jaoks oli Introductioni näol tegemist põhivõistluprogrammi kohta juba eelnevalt sisututvustusi lugedes kõige ebahuvitavama filmiga. Enda maitset tasub siiski usaldada -  osutuski selles programmi kõige nõrgimaks lüliks. Olgugi, et korjas parima stsenaariumi hõbekaru (minu arvates oleks pidanud selle auhinna saama siinse tabeli 3. või 4. koha film, sest nende stsenaariumid olid sellised, mida etteruttavalt võib kanda juba terve aasta tippude sekka). See must-valge Lõuna-Korea draama on väga julmalt tükeldatud. Hüpatakse muudkui ajas edasi ning vaatajale näidatakse pikemaid stseene, millest kokku tekib siis peaaegu, et tervik... või noh, vähemalt üks pikem lõik ühe inimese elust. Täiskasvanuks saamise üleminek - kus koolimaastik on seljataga ja tööpõld ees. Esimesed tõsisemad inimsuhted ja oma koha otsing. Samas on ju eluvoolus mitmed asjad korraga, nõnda ka selle peategelase suhted-sidemed isaga ning emaga. Filmi alguses poiss lähebki isa tööjuurde, aga isa laseb tal teda oodata, kuna kuulus näitleja on parajasti tulnud tema juurde akupunktuuri teenust saama. Aeg läheb ja noormehel tekivad ka näitlemisambitsioonid ning elu viib seekord ema abiga taas selle kuulsa vanamehest näitlejaga kokku...Sellest võib kõlama jääda, et film oleks kuidagi teatri- või filmimaailmast, aga ei. See on puhas inimeste draama ja aasiapäraselt vast rohkem ikkagi sellest, mis nende inimeste sees toimub, mitte niiväga välisest. Kuidagi külm ja ega see must-valge kaameratöö siin midagi huvitavamaks tee. See on lihtsalt olnud selline (minu arvates) põhjendamatu taotlus kuidagi asja huvitavamaks teha (nagu näiteks eelmise aasta dokfilmis Gunda, kus mustvalge pilt pigem "võttis midagi ära". Võib muidugi olla, et ma lihtsalt vaadates ei leidnud selle filmi geniaalsust üles, kuna ka stsenaariumi kõrge hinnang žürii poolt pani ju õlgu kehitama. Hea, et vähemalt oli lühike film, nii ei jõudnud päriselt ka ära tüdineda. Ja need lõigud ka vaheldusid ja hüppasid muudkui edasi ning andsid võimaluse natuke mõelda oma peas seda vahepealset ja ise otsad kokku viia. Hinnang: 4/10


29. Das Mädchen und die Spinne / The girl and the spider / Tüdruk ja ämblik (rež. Ramon ja Silvan Zürcher)
Võitis festivali Encounters-programmis (jagatud) parima režissööri auhinna. Teatriliku olemusega šveitsi film, kus tegevus praktiliselt toimub kahes erinevas korteris - alguses, kuhu on üks tüdruk sisse kolimas ja siis teises kodus, kus kohast ta välja kolib. Mõlemaga on seotud nii neiu ema kui ka sõbrad-korterikaaslased ja uued ning vanad naabrid. Film on kohati ülestiliseeritud ja proovib sisse tuua mingeid kunstilisi nõkse, mis liiguvad tavaelust kaugemale, justkui rõhutamaks, et ka inimesed on ettearvamatud ning tihti väga imelikud. Ent kõigil on selleks ka õigus, kui nad kuidagi kellelegi teisele haiget sellega ei tee. Teatav lesbi-vaib on ka asjal juures (kolija kolib oma exi juurest ära ja see ex on fotol olev tüdruk), aga no igasuguseid vaibe veel. Teisalt olid tegelased peaaegu kõik kuidagi ebameeldivad (võibolla ainult kolija-tüdruk ise, kuigi ka tema oma nõmedale emale öeldud lause "ma pole kunagi tundnud, et Sa mu ema oled" näiteks on ju nõme. Kuid kuna see ema on ise paras jobu, siis ehk on selleks tüdrukul ka head põhjused) ning ei tahtnud nendele kaasa elada ja üsna kiiresti vaadates kadus huvi, ehk ükskõik kuidas neil seal läheb, nad on nagunii nii nõmedad, et vahet pole. Olen juhtunud ka mitme negatiivse filmikriitiku arvamuse peale pärast filmi vaatamist, seega tundub, et rahulolematus on üldisem. Hinnang: 4/10

28. Censor /Sensor (rež. Prano Bailey-Bond)
Mitmeski mõttes vanakooli õudukas. Õudusfilmide žanri austajatele midagi tugeva atmosfääri-tunnetusega maiustamiseks. Minulegi meeldivad õudukad, aga kahjuks mitte seekordne. Usun, et kes näiteks eelmisel aastal olid vaimustuses "Vast of the night" filmist (minule too ka eriti ei matsenud), nemad leiavad ka siit selle "hea" üles. Tegelikult jääbki filmist selline mulje, et on taotletudki sellist "vana" õuduka esteetikat. Ja kuigi kunstilises mõttes ehk tõeliselt õnnestunult, siis minu probleem on pigem stsenaariumis ja etteaimatavuses. See gore ja verisus on ka selline "lihtne" (ilus austusavaldus B-kategooria õudukatele), kuigi ei midagi psühholoogiliselt ootamatut või sügavamat. Sisu sissejuhatuseks vast niipalju, et tegemist on videokassettide ajastuga ning pealkirja "sensor" on seotud sensori-ametiga, kes laseb ja kui palju õudusfilmidest läbi. Omal ajal kui videomakid tulid kasutusele, siis oli see teema eriti aktuaalne ja moraaliorganite hambus, et kui palju ikkagi vägivald filmides mõjutab ühiskonda ja eriti selle kiiksuga mõistusega liikmeid. Kas vägivald sünnitab vägivalda? See küsimus oli ka mitmes teises festivali filmis esil. Ju on ka meie "vihakõne" teema ühe või teise kandi pealt globaalselt inimestel ka hambus. Hinnang: 4,5/10


27. Ted K (rež. Tony Stone)
Kes mäletab sellist (päriselt) USAs pakkide ja kirjadega pomme saatnud tüüpi, keda kutsuti "Unabomber", selle jaoks on sellel filmil väike lisaväärtus. Nimelt jutustab see peaaegu nagu  dokumentaalfilmina, dramatiseeritud vormis ühe psühhopaadi kujunemisloo. Milline see tüüp olla võis, miks ta võis tapjaks muutuda... Tegemist oli kõrgelt haritud inimesega, kes alguses koos vennaga otsustas kogu oma suurlinnas avali lahti oleva karjääritee jätta kus see ja teine ning Montana mägede vahele keset metsi kolida - kaugele kõigist inimestest. Vend siiski varsti võttis naise ja nõnda ta sinna üksi nende onni jäigi... venna peale solvununa. Kuid see oli alles algus. Siis hakkasid need, siiski ka kättemaksust tõukuvad krimitööd pihta. Film ise on väga aeglase küdemisega. Mängitakse välja kahe pika tunniga, kuigi kogu asi oleks poole lühemana olnud 2 korda parem. Samas tõesti, eks see "aeglus" mängis siin ehedusele kaasa ja annab võimaluse ning aega mõelda kõikidele nüanssidele. Siiski, mina seda ei vaataks, nüüd kui tean, millise filmiga on tegemist. Hinnang: 4,5/10


FILMID, MIDA OOTASIN VÄGA, AGA SEDA SUUREM OLI KA PETTUMUS:


26. Tina (rež. Daniel Lindsay, T.J. Martin)
No kes siis ei armastaks Tina Turnerit?! Mina igatahes olen tema lauludega üles kasvanud... esimene neist vist omaaegsest "Hittimittari" telesaatest avastatud "Private dancer"... siis kui see laul alles esimest korda välja anti... siis kui Tina Turnerist sai TINA TURNER. Enne ju teadagi oli ta Ike ja Tina Turner niiöelda "duo" laulev pool (kuid mina oma vanuse tõttu tutvusin Tina varasemate lauludega alles "hiljem"). Ike oli selline mees, kes oma naist peksis ja ta elu kibedaks tegi. Dokfilmist midagi uut teada ei saa ja sellepärast ka mu kriitiliselt madal hinnang. Ausalt öeldes oli see minu jaoks festivali suurim pettumust, arvestades ootuseid. Igatahes need, kes on näinud suurepärast dramatiseeritud Tina eluloo-mängufilm "What's love got to do with it"nendel pole siit midagi enam "leida". Vast ainuke väärtus on vaadata praeguseks juba 80+ vanuses daami endiselt elujõulise ja energilisena (dokfilmis on 2019.aastal temaga filmitud intervjuukatked), nüüd siis korralikult armastatu ja õnnelikuna. Umbes viimase 20 minuti jooksul saabki tuttavamaks tema mehega ning seda osa ka ju juba enam selles mainitud eluloofilmis polnud ning film "annab" sellega midagigi. Eks muidugi ju kõlavad mitmed Tina laulud, õigemini lõigud nendest lauludest, aga jah, miski enam šokina ei tule ja võib-olla parem nii ongi, kuigi filmi mõttes ei saa aru, miks see üldse tehti. Oli ju Tina tihedalt juba selle mängufilmi tegemist jälgimas ning nõustamas ja seega on "see" film ja superhästi mängitult/tehtult juba niiöelda varem ära tehtud-näidatud. Hinnang: 5/10

25. Ras vkhedavt, rodesac cas vukurebt? / What do we see, when we look at the sky? / Mida me näeme, kui vaatame taevast? (rež. Aleksandre Koberidze)
Gruusia filmid on alati huviorbiidis, sest nagu näiteks Iraani filmid, tunduvad ka Gruusia omad alati teatava pitseriga. Gruusia kui riik on üldse sümpaatne ning kuigi eestlastest erinevad, oleks nad nad oma suhtumisega Eestisse nagu tõesti peaaegu sugulased või vähemalt sõbrad igatahes. On ju ka näiteks Eesti ainus Oscari-nominent (suurepärane) "Mandariinid" Eesti-Gruusia ühistöö. Nõnda olid ootused kõrgel ka selle filmi suunal. Ja kuigi selline sulnismõru suhe, millest film jutustab, kus mees ja naine korra kohtuvad ja teineteisesse nagu esimesest silmapilgust armuks, ise sealt edasi väga ligistikku töötades siiski teist korda kogematagi kokku ei jookse... Selline faabula peaks ju töötama imehästi kõigile romantikutele (minule sealhulgas), aga film on kaugelt liiga pikk (2 ja pool tundi). Muidugi mõistab, et see lahusolek ja mõlemate omad askeldused ning nende ja nende tegevustega tutvumine seejuures peavadki võtma aega, et see "mittekohtumise" aeg ka tunduks ja mõjuks ülipikana, aga kui võtta filmi tervikuna, siis no mida sellest lõpuks kätte jäi? Eriti palju siiski mitte, sest eks ole ju selliseid mitte-kokkusaamise filme olnud ka varem. Võitis FIPRESCI parima filmi auhinna. Hinnang: 5/10

24. Memory box / Mälestuste kast (rež. Joana Hadjithomas, Khalil Joreige)
Vanaema ja lapselaps on sättimas kodu pühadeks valmis, kui postiga saabub üks salapärane kast. Ema (kes on parajasti kodust ära) nooruspõlvesõbranna on surnud ja tema lapsepõlveasjad saadetakse Liibanonist selle sõbranna pere poolt Kanadasse, kuhu naine on oma uue kodu rajanud. Vanaema tegelikult teab surma kohta ning palub see kast lapselapsel ära peita. Muidugi ei suudeta seda varjata ja nõnda viivad kastis leiduvad esemed naise nooruspõlvemälestuste radadele. Seal kastis on nii päevikuid kui fotosid, mida ka tütar loeb ja uurib salaja ning nõnda tutvub oma emaga uuest küljest. Selline soe, aga minu jaoks siiski ei-midagi-ütlev film, mis ununeb ilmselt peagi. Kuigi eks seal maailmanurgas on elatud üle omad traagikad ning kindlasti liibanonlastele ning riiki tundvatele on siin rohkemgi avastamist ning äratundmist. Hinnang: 5,5/10


23. Courage / Julgus (Aliaksei Paluyan)
Valgevene on loomulikult üle maailma praegu kuum teema. Ise käisin viimati Minskis üle-eelmisel aastal Maailmapanga kutsel, sest nad tahavad aidata kolmandaid riike ülejäänud maailmale järele ning korraldasid seal suure haridusseminari, mida olid vaatamas nii sealsed ministrid kui ka kõikide ülikoolide rektorid. Muuhulgas siis paluti ka minul neile innovatsiooniettekanne teha. Kuna neile see väga meeldis, sain mitmeid isiklikke kontakte (mitmed neist saatsid FB ja Linkedin kutsed) ning läbi nende olen ka tihedalt kaasa elanud sealtoimuvale. Seetõttu oli ka antud dokfilm kindlalt mu kavas. Ent seetõttu ei õnnestunud ka palju midagi uut siit teada saada. Sellest hoolimata soovitaksin filmi küll, kuna tegemist on hea võimalusega ikkagi olukorraga end hästi rohujuure tasandilt kurssi viia. Teatrirahvale on veel see boonus, et filmi keskmes on näitlejad-teatritegijad Paul, Denis ja Marjana, kes aktiivsete inimestena võtavad massidega koos protestidest osa ning ühtlasi teevad ka põrandaalust poliitilist, olukorrast ammutatud indie-teatrit. Midagi, millele meie teatrid kuidagi aeglaselt reageerisid viimase natsilike toonidega valitsusekorrale, aga näiteks tänasest Paide Teatri naistepäevatervitusest ja sealhulgas "julgetele tegudele" väljakutsest võis välja lugeda ka minu mõtteid ning soovi, et meie praegused riigijuhid julgemad oleks. Võtame või selle pandeemia. Paneks ikka riigi kuuks paariks lukku ning kõik muu ka, kasutaks raha kojusunnitud inimeste palkade säilitamiseks ja saaksime vast korraga sellest jamast lahti. Seejärel ei hakkaks kohe piire avama, vaid teeks oma riigis asju natuke aega. Vaktsiinitunnistused ja muu paljude "eeldustena" käiku ning pole vaja seda pikka ja vaevalist vindumist kolmandate, neljandate ja viiendate lainete ootamist... aga nüüd liikusin teemast kaugemale. Ehk siis see film - Valgevenest, võimust, vabadusest, teatristki, aga eelkõige inimestest. Inimestest nagu Sina ja mina... aga sellise ebaausa valitsuse võimu all. Kahju. Kuid maailm peab seda teadma, mis tegelikult toimumas. Hinnang: 5,5/10


22. Petite maman / Väike ema (rež. Celine Sciamma)
Pärast selliseid filme nagu "Tomboy", "Girlhood" ja üleeelmise aasta üks lemmikuid "Portree põlevast tütarlapsest" on Sciamma end pannud niimoodi kaardile, et iga tema uus film on sündmus, mis kui vähegi võimalus, tuleb ette võtta. nii ka seekord, üks festivali oodatumaid... kahjuks see film siiski mainitud teoste tasemele ei küündi. Tavaline lugu ühes väiksest tüdrukust ja tema perest, kus ema peab minema operatsioonile ja tirts jääb isaga üksi koju. Selles suures üksinduses mõtleb lapsepõlvele kohaselt plika endale sõbra välja... See sõber on tema enda nägu ja tegu ning nõnda on ka üheskoos mõnus igasuguseid seikluseid ette võtta, nagu näiteks fotol näha oleva onni ehitamine metsa. Eks ta ju ole selline soe ja lapsepõlvemaailma viiv tore pisike film, mis ei tee paha kellelegi, ent samas jäi pärast ikkagi küsimus õhku, et miks ma seda nüüd vaatasin, mis ma sellest nüüd tegelikult ka sain? Meelelahutust ju otseselt mitte, ma pole olnud ka väike tüdruk, et suuremat nostalgialaksu oleks saanud... tore perefilm... võibolla, aga selliseid on juba rohkem kui küll ning ausalt öelda ka huvitavamaid ning nii põnevamaid kui ka emotsionaalsemaid. Lõpp siiski meeldis ja see on ju väga oluline. Ja peakiri tuleneb sellest, et... see ka meeldis... väikeste plikade värk :) Oleks vabalt võinudki olla põhivõistlusprogrammi asemel lastefilmide kategoorias. Hinnang: 5,5/10


21. Any day now / Ensilumi / Esimene lumi (rež. Hamy Ramezan)
Tegemist on küll soome filmiga, aga pool ajast räägitakse siin siiski pärsia keelt, sest filmi keskmes on iraani pagulaspere. Elatakse pagulaskülas pisikestes korteriuberikes, majas, mis oleks nagu vanglast ümber ehitatud, sest koridorides on veel trellide-jäänused. Esimene kolmveerand filmi olin filmi naelutatud, kõik tundus huvitav ja vaheldumisi armas ning põnev. Teisest kultuurist pere, kus siiski kõik proovivad säilitada raskest olukorrast hoolimata rõõmsameelsust. Tegemist otsapidi ka lastefilmiga ning lastefilmide programmis see ka festivalil linastus, ent tegelikult on film täiesti pooleks - pooleldi ka täiskasvanutele, vanemate inimeste maailmast ja probleemidest. Filmi lõpp siiski pöörab natuke ära ja kuna see "langus" toimub lõpu poole, aitab jätta tunnet, et miks nüüd ikkagi oli seda filmi vaja üldse vaadata? Lapsed on siin samas toredad, eriti peategelasest poiss oma parima sõbraga. Ka vanemad on sümpaatsed ning seetõttu tekib ka kaasaelamine ning soov, et neil ikka hästi läheks... Aga taotlus püsivalt soome elama jäämiseks on sisse antud. Mitmed majast on ka selle rõõmusõnumi saanud - kuidas, aga meie loo keskmes oleval perel läheb, seda tuleb juba filmist endal vaadata. Hinnang: 6/10 


FILMID, MIDA JUBA OTSAPIDI JUBA JULGEKS SOOVITADA, MITTE VÕIBOLLA KÕIGILE, AGA KUI "TEEMA" ON SINU JA ÄRA TUNNED, SIIS KÜLL:


20. Death of a virgin and the sin of not living/ Neitsi surm ja mitte-elamise patt (rež. George Peter Barbari)
Liibanoni film araabia keeles. Debüütfilm, kus ka näitlejad on ilmselt mitteprofessionaalid, sest kõik teevad oma esimesed filmirollid. Seda tegelikult tulemusest pole üldse näha. Kõik on kuidagi ehe. Sõpruskond - täpsemalt 4 noort meest, kellest üks on saanud kontakti ühe bordelli maadamiga ning nõnda asutakse lepitud ajaks koos seksi suunas astuma. Mõni neist esimest korda... kuigi, mõni, kes seal suure suuga, on ilmselt tegelikult ka neitsi, aga sõprade ees ju tolles eas vaja ikka ärbelda. Minul oli selles mõttes imelik vaadata, et ma olin nende vanuses juba isaks saanud :) Kaks neist meestest on väljapoole ja 2 sissepoole inimest. Kuid vaatajad saavad tegelikult kõigi nende siseilmast aimu, sest film on ülesehituslikult julgete ja põnevate otsustega, nimelt on alati keegi tegelastest "hääles", kes jutustab iseenda kohta, ent samas annab ka teada kuidas ja kuhu nad oma eluga jõuavad tulevikus ning kuidas ja kui vanalt surevad. Seda mitte ainult need neli meest, kes on filmi peategelased, vaid üldse kõik tegelased. Ja seda huvitavam. Otsapidi on huvitavalt sissetoodud ka LGBT teema, mida justkui ka vaadates on võimalik aduda, aga siis lõpus saab päriselt teada. Originaalne, kuigi sisu mõttes ju ei midagi vaimustavat ega vapustavat. Pigem isegi selline noortekalaadne toode. Aga täitsa vaadatav. Hinnang: 6,5/10


19. A cop movie / Una pelicula de policias / Politsei film (rež. Alonso Ruizpalacios)
Film viib meid Mehhikosse, riiki, kus on kogu politseisüsteem üks maailma mädanenumaid. Kontseptuaalne film, mis on jagatud kolmeks. Esimesed kaks osa hõlmavad nais- ja meesnäitleja seikluseid kehastudes politseideks, käies läbi vajaliku koolituse ning saades osa selle töö tänapäeva keerdkäikudest. Need on niiöelda dramatiseeritud osad, kus näitlejad nimme "näitlevad" ning sellest ei tehta ka saladust, vaid meile näidataksegi neid sellises vormis, ühtlasi tegutsemas tänavatel kurikaeltega ja läbides teiste politsei-partneritega igapäevastel politseitöö toimingutel. Kuid vast ehk kõige huvitavam on see kolmas osa, mis on dokumentaalfilm ning kus mõlemad näitlejad jutustavad oma tähelepanekutest ja toovad välja kogu selle jama, millesse nad politseidena selles töös sattusid. Näiteks tuleb neil anda altkäemaksu oma töökaaslastele, et saada normaalne relv ja varustus, samuti altkäemaksu, et saada auto istumise alla jne jne jne. Ostetakse infot, aga ühtlasi ka teenitakse mustalt kõikvõimalike altkäemaksudega, mis makstakse jällegi politseidele. Päris huvitav ja valgustav, kuidas see kõik päriselt on. Ühtlasi võiks õhata, et meil ju nii pole... kuid filmgi istutab ikkagi kahtluseussi, et kas meil on see tõesti ikka 100% puhas? Arvestades seda, kus kohast ikkagi kogu meie süsteem on välja kasvanud... No kindlasti tahaks ju loota, et suurem osa on ikka okei... Aga jah, Mehhikos siis nõnda ja avalikuse teadmisest hoolimata on see ikkagi nii - kogu süsteem on mäda ja tundub, et keegi sellega ei tegele või ei tahagi tegeleda. Hinnang: 6,5/10


18. Je Suis Karl (rež. Christian Schwochow)
Kes siis "Je suis Charlie" loosungit ei tea, mis loodi seoses sellega kui Prantsusmaal lasti maha 12 inimest, kes töötasid satiirilise ajakirja Charlie Hedbo kontoris. See oli rünnak sõnavabaduse vastu. Selles saksa filmis toimub terrorirünnak ühes tavalises elumajas, mille tagajärjel sureb palju inimesi. Pommi sisaldava saadetise võtab vastu üks mees, kes ise pärast paki saamist tõttab kohe kodust minema, aga sinna majja jäävad nii tema naine kui kaks pisikest poega. Tütar on samuti majast väljas -kusagil külapeal... See film keskendubki sellele tüdrukule, kes liitub üle-euroopaliku noorte-liikumisega, kes tahavad võidelda valitsuse vastu, sest nood on valmis võtma vastu massiliselt välismaiseid sisserännanuid ja pagulasi. Samal ajal on toimumas valimised ning noored toetavad üht Prantsusmaal valimistel kandideerivat noort naist, kes samuti seisab võõraviha ja seeläbi rassismi poolt. Noor tüdruk ei saa arugi, kuidas teda hakatakse ära kasutama... Omamoodi ka vajalik ning oluline film on oma teostuselt ja eelkõige stsenaariumi tõttu pisut lihtsake ja oma grammivõrra liigse ülepaisutatusega paraku ka pisut ebausutava tooniga. Hinnang: 6,5/10

SIIT EDASI JUBA TÄITSA HEAD VÕI HUVITAVAD FILMID NII ÜHES KUI TEISES MÕTTES:

17. North by current / Hoovusega põhja (rež. Angelo Madsen Minax)
Dokfilm ühest USA perekonnast 5 aasta vältel, kuid ka ette ja taha vaadetega. Killuke seda niiöelda "päris" ameerikat kusagil Michigani osariigi pärapõrgus. Dokfilmi autoriks on perepoeg, kes küll sündides oli hoopis tütar. Kuid seda teemat puudutatakse vaid riivamisi, kuna üks põhiteemasid on siin üldse emad ja nende lapsed. Filmis mängib keskset rolli hoopis filmitegija noorem õde, kellel muuhulgas suri laps kõigest aasta vanuselt. Siin on ka tema vägivaldne ja vangis käinud mees. Isa ja ema, kes on igati asjalikud, toredad ja normaalsed inimesed. Isa on ettevõtja ja elu polegi just kõige vaesem, ent siiski on selles kõiges teatav annus "teist ameerikat". Aeg liigub edasi hüpetega ning sedasi on selgemalt isegi näha väliseid kui sisemisi muutuseid. Mitmeid ka väga südamlikke lõike, sest eks neid tuleb ju kõikides peredes ette ning niimoodi filmi jaoks kontsentreeritult on otse loomulikult kokku kogutud need olulisemad. Filmitegija ise toob oma filmi sisse ennast vaid harvadel hetkedel ja pigem jälgime kõike tema kaamerasilma läbi, aga üks vestlus oma emaga on eriti mõjuv - see kuidas ta küsib emalt otse tolle kunagi soovahetuse järel õhkuvisatud lause kohta ning saab emalt seletuse, mis on igati mõistestav ja mis tähtis ning eriti ajalise distantsi järel ka andeksantav. Pere kui hoiab kokku, saadakse kõikidest rasketest aegadest teineteise toetusega üle. Ilus sõnum, tihti mitte just "ilusalt" filmilt, aga kahtlemata südamega filmilt. Hinnang: 7/10

16. Mr. Bachmann and his class / Herr Bachmann und seine Klasse / Härra Bachmann ja tema klass (rež. Maria Speth)
Peaaegu 4 tunnine dokumentaalfilm tõi ennekõike meelde eelmise aasta natuke isegi pikema dokfilmi Bostoni linnavalitsuse igapäevatööst "City Hall". Sellest ka suur eelarvamus, kas üldse vaadata, sest kuigi see linnavalitsuse-film oli eriline, oli see siiski ka suures osas igav, mis ennast otseselt ei puudutanud. Nüüd seda Saksamaal töötavast õpetaja Bachmannist ning tema klassist filmi vaatama asudes mõtlesin, et see on rohkem nagu lastefilm ning kas ma ikka jaksan kogu selle filmi lõpuni vaadata? Mis minul nendest laste arvamustest... mida need minule ikka annaks? Kuid vaatama ma seda jäin ning märkamatult neelas kogu klass mind endasse. Esiteks see õpetaja ise on ülimalt sümpaatne ning siit saaksid ka eesti õpetajad õppide nii palju - kuidas ja mida... Ning lõppude lõpuks ka kuidas inimestele hinge pugeda. Härra Bachmann teeb seda suisa mängleva kergusega. Tegelikult suurim faktor selleks on muidugi südamega võtmine, ent sellest sünnivadki need ideed ja kogu suhtumine. Kuid ka need lapsed ning nende mõtted muutuvad märkamatult huvitavateks. Suur osa klassist on sisserännanud ja nad kas polegi veel tundnud Saksamaad oma koduna või siis lausa juba valmis mõelnud, et esimesel võimalusel kolivad oma kodumaale tagasi. Kuid kas niimoodi "kodumaata" ja sellest tuleneva seljatoe ja turvatundeta on üldse võimalik ühel lapsel õnnelik olla - saada endale õnnelik lapsepõlv? Laps ju pole see, kes on otsustanud oma kodumaalt ära kolida. Eks pered on ka erinevad ning kodune suhtumine ja hoiakud mõjutavad ka last ning see on lausa hämmastav kui palju võib ka kooli mõju avaldada kui seal tegutsevad sellised inimesed nagu härra Bachmann. Ja kuna kõik me oleme ju koolis ise käinud, paljudel meist käivad või on käinud lapsed ning veel eriti õpetajad leiavad siit palju suhestumisväärset ja väärt vaatamist, mõtlemist. Loodan, et see kunagi jõuab ka meile kinodesse, kasvõi festivalilegi ning koolid/klassid korraldaksid selle ühisvaatamist. Kuna ka see pagulasteema on meil paljudes peredes ning eriti EKRE erakonna looduna tabu-teema, siis sellise filmi abil saab ehk ka panna inimesi ise oma järeldusi-otsuseid tegema. Meil kunagi Soome koolis näiteks käis Abdi, kes oli elu eest pidanud põgenema. Tal jäid kodumaale Somaaliasse maha naine ja laps. Kui ta ise oleks jäänud, oleks ta sõtta eesliinile sunnitud. Somaalias oli ta ülikoolis õppinud arstiks, ent kuna Soomes somaallasest arstil on raske patsiente saada, tuli tal uuesti ülikoolis ümberõppida teisele teemale. Nii me samasse klassi sattusimegi. Oma naisele koju helistas ta iga päev, sest olukord kodumaal on karm. Siin filmis oli kõige rohkem sisserännanud lapsi Türgist ja Bulgaariast. Kuid selline terve ja kõiki kaasav õhkkond selle õpetaja klassis muutis ka suletud lapsed avatuks ning seda kõike oli armas jälgida-vaadata. Hinnang: 7/10


15. Limbo (rež. Soi Cheang)
Midagi žanrifilmi austajatele ja "žanriks" siin aasia action. Stiilne mustvalge pilt, mis ka kaadris olevad koledused muudab siiski visuaalselt ilusaks. Korralikud kaklused ning sealjuures huvitav kaasaliikuv kaamerakoreograafia. Kogu krimilugu mingist jõhkrast mõrtsukast, kes naisi tapab ja neilt käe ära lõikab on samuti jälgitav, kuigi siin süüdlasest saladust ei tehta, vaid hoopis antaks talle armulugu. Samas kui ka see armuobjekt tundub nagu pidevalt ohus olevat... Politseinikud, kes on filmi keskmes on erinevad nagu päev ja öö. Üks vanem-kogenum ja vabamate võtetega, sest tal on isiklik mure kanda, teine noorem, ontlikum-korralikum, kes siiski tahab ka osaleda päti nabimisel. Eriti jäi meelde ühes stseenis, kui üks naine kõrgelt kukub ja kaamera temaga kaasa liigub kogu kukkumisteekonna - just selliste visuaalsete kommidega on aasia režissöörid ja kaameramehed meistrid ning siin on neid veelgi ohtralt. Treilerist saab tõesti hästi aimu, kas seda on soov vaadata või mitte, sest see "stiil" on üle poole, mis sellest filmist saab: https://www.youtube.com/watch?v=8a4HCl12cNw Hinnang: 7/10


14. Human factors / Der meschliche Faktor / Inimlik faktor (rež. Ronny Trocker)
Film sai esilinastuse juba Sundance'i festivalil, aga seal jäi see napilt nägemata ajapuuduse tõttu. Tegemist kontseptuaalse filmiga, kus näidatakse üht juhtumit erinevate "tegelaste" pilkude läbi. Nimelt üks Saksa perekond - ema, isa ja 2 last lähevad vanaisalt pärandusena saadud majja, et võibolla osaliselt või päriselt sinna kolida. Siis, aga juhtub sissemurdmine ja naise närvid lähevad sellest täiesti läbi. Kuid kas see oli üldse sissemurdmine? Nimelt mees oli sellel ajal kui "pauk käis" majast väljas ning kas keegi üldse kedagi võõrast seal majas nägi? Eriti kahtlaseks teeb kogu valemi see, et mees on abielupaarile kuuluvas reklaamibüroos läinud vastuollu kokkulepitud reegliga mitte teha reklaame parteridele... Kas see on lihtsalt hea võimalus lahkuminekut kiirendada, sest kõik selgelt pole korras nende inimeste vahel. Niimoodi hakkame saama killukesi iga vaatenurga läbi üha juurde ja juurde, samas kui vanakooli trillerilikult krutitakse ka pinget selle samapärase juhtumi ning ka mõnede järgnevate juhtumitega kuni oma isegi natuke mitteameerikafilmiliku lõpuni välja. Esile kerkivad ego-teemad nii ühelt kui teiselt osapoolelt ja üldse see, kas ja kui palju me peame lõppude lõpuks elama iseendale ning mis on kompromisside hind - kui kaugele nendega oleme valmis minema ja kas peaksime? Elu on lühike ja lõpuks ju sureme, kas on ikka mõtet seda keeruliseks teha, võibolla on lihtsam kannatada ja mõned asjad alla neelata... See omakorda viib küsimuseni, kas mitte armastus ei aita sellistest pisiasjadest üle ning kui ei aita, kas siis järelikult ongi armastus otsa saanud ja tulebki edasi liikuda - ilma selle inimeseta? Mitmel tasandil küsimusi, ent filmi võib ka tõesti võtta kui stiilipuhast, meelelahutuslikku põnevikku. Lõpus on mõned puändid ka varuks :)  Hinnang: 7/10

13. Instructions for survival / Juhendid ellujäämiseks (rež. Yana Ugrekhelidze)
Dokfilm Gruusias elavast sugupoole naisest meheks muutnud Aleksandrist ja tema naisest ning ka ülejäänud perekonnast. jah, raske on Gruusias või tegelikult paljudes tagurlikes riikides transsoolisena ilmselt hakkama saada. Gruusias näiteks on Aleksandril raske isegi oma passiga tööd leida - seal sugupoolevahetust ei aktsepteerita ametlikult. Seega on ainuke võimalus ja suur unistus noortel riigist välja kolida. Aga kuidas sa kolid kui ei saa tööd tehes isegi raha koguda? Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke tegusid. Nõnda saab Aleksandri naisest surrogaat... Valus, kuigi täis lootust. Toredad inimesed ja kui on armastust, siis sellega saab kõigest ebaolulisest jamast üle. Minu jaoks on soovahetuse teema võrdlemisi võõras. Tean, aga ei tunne ühtegi sellist inimest, vähemalt teadlikult mitte. Kuid neid, keda tean, on kõik juba lapsest saadik tundnud end vales kehas sündinuna ning mu aju võtab seda küll vastu, et selline võib olla võimalik. Ja kui keegi tahab sugupoolt vahetada, siis on see ainult tema enda asi, kuidas end õnnelikuna tunda. Teised lihtsalt peavad sellega leppima. Kuigi ma sundluse poolt pole praktiliselt kunagi, aga antud juhul see ju ei puuduta kedagi teist tegelikult peale selle inimese enda. Filmi vaadates loomulikult panevad need inimesed end kogu maailma ette oma arvamuste-hinnangute esitamiseks. Loodan, et nad kohtavad peamiselt mõistmist. See film aitab küll minu arvates igati positiivselt kaasa sellele ning nõnda täidab ka oma eesmärki. Hinnang: 7,5/10


12. Language lessons / Keeleõppetunnid (rež. Natalie Morales)
Just äsja sai Natalie Moralest näha Jared Leto ja Denzel Washingtoniga mängimas põnevikus "The little things", aga see film on siin tema enda beebi. Nimelt Natalie on filmi režissööriks, ent tema on selle ka kahasse kirjutanud Mark Duplassiga ning praktiliselt terve filmi nad selles ka kahekesi mängivad. Esimene tõeline pandeemia-ajastu film, sest praktiliselt kogu lugu mängitakse ette zoom'is, nende kahe inimese kõnede, ehk vestlustena. Mark Duplass on siin filmis rikkurist gay, kelle mees talle hispaaniakeele tunnid ostab. Õpetajaks neiu, kes elab hoopistükkis Columbias. Õpetaja ja õpilase vahele sigineb päris kiiresti sõprus ning koos nende keeletundide raames vesteldes elatakse läbi nii mõndagi ja loomulikult õpitakse teineteist päris hästi tundma. Samuti õpivad ühepoolselt neid tegelasi tundma ka filmivaatajad. Võibolla see ongi selle filmi toimivuse võti, ehk me vaatajad oleme nende, filmitegelastega peaaegu samas olukorras! Eriti naine on kuidagi ehe, mehest aimub natuke "mängimist" teatavatesse stereotüübilõksudesse astudes. Kuigi see kõik on siiski andeksantav, sest sõprus on ju positiivne nähtus ning positiivse nähtuse tunnistajaks olemine on ka positiivne :) Ja mida tuttavam sa nende tüüpidega oled, seda rohkem huvitav ja kaasakiskuvam see on. Hinnang 7,5/10


11. Bad luck banging or Loony porn / Babardeala cu bucluc sau porno balamuc / Kehv õnn panemisel või Hullude porno (rež. Radu Jude)
Üllatus-üllatus, aga see film viis koju festivali kõige säravama auhinna - Berlinale tänavuse "Parima Filmi" kuldkaru! Kuigi tegemist on kummalistest kiiksudest kubiseva filmiga ja pigem filmifriikidele kui massidele. Kui ma seda alguses vaatama hakkasin ja esimene 5 minutit tuli praktiliselt puhast pornot, kus tõesti näidati kõike ja igast asendist, lähedalt ja üldiselt... no mida värki?! Ja nagu juuresolevalt fotolt näha, siis elatakse filmis vägagi tänapäevast aega (võibolla just see mõjus veel eriti žüriile - kes muide tänavu koosnes eranditult varem kuldkaru võitnud filmide režissööridest - ehk võimalus anda auhind praegusel ajastul filmile, kus ka tegelased on sunnitud kokku saades maski kandma). Suures plaanis oli film jagatud kolmeks. Kõigepealt see pikk porno ja seksimine. Siis "Rumeenia tähestiku" tutvustamine läbisegi seksuaalsete ja Rumeenia ajalugu tutvustavate lühistseenidega ja lõpetuseks vast kõige pikem ja olulisem - ehk see kuidas õpetajanna läbi Bukaresti koolimajja "lastevanemate koosolekule" jalutab, et neile tõtt otsa vaadata ning ennast kaitsta. Muide seal koosolekul tõstatakse päris hea ja õiglane dilemma - jah, õpetaja koduvideo on lekkinud internetti, ent tema ise seda sinna ju üles ei riputanud - kas tema on ikka süüdi, milles lapsevanemad teda süüdistavad? Teisalt lapsevanemad on kuulnud seda oma lastelt, ent lastevanemate kohus on ju hoida lapsed "alla 18-aastastele keelatud" kodulehekülgedelt eemal - kas vanemad on süüdi, kui nende lapsed siiski sellistel lehtedel kolavad? Minu jaoks ja sellest kohtlasest algusest hoolimata, siiski huvitav kaasamõtlemisfilm, mis ühtlasi õpetas ka mõne olulise ja omakorda mõtlemapaneva fakti Rumeenia (võrdlemisi) lähiajaloo kohta seoses natsidega. Hinnang: 7,5/10


10. Tides /Tõusuveed (rež. Tim Fehlbaum)
Kauge tulevik, mil maakeral elanud inimesed on suures osas siit lahkunud, aga kuna seal uuel - Kepler-planeedil kaob inimestel lapsesaamise võimekus, tehakse eksperimentaalseid uurimislende siia tagasi - kas ehk nüüd, kui kunagisest öko-katastroofist, mil siit lahkuda tuli, on aega juba nii palju kulunud, et taaskord oleks elu maal siiski võimalik? Peategelaseks üks noor naine, kellel ka endal Kepleri peal lastesaamine 0 langes. Ta on tulnud siia nüüdseks juba teise raketiga, sest esimene jäi koduplaneedi jaoks kadunuks. Esimesel muide lendas ka tema enda isa. Hädamaandumise järel satuvad 2 ellujäänud kosmonauti kohe ka pärismaalastele vangi... Siit saab alguse üks põnev scifi filmi teekond, kus loomulikult saab meie peategelane taaskord ka oma isaga kohtuda, ent igasuguseid seikluseid hargneb siin peaaegu kõigi, kuid siiski mitte kõigi poolt hüljatud maal veel mitmeid. Visuaalselt hämaras valguses ja pigem kõledates toonides film, kus on ka omajagu psühholoogiat, nagu ulmekates ikka, aga ka puhast meelelahutust, loomulikult selliste filmide pärisosaks oleva vägivallaga. Ikka on ju kõikjal "pahad ja head" - kuigi siin on ajuti arusaamatu kes mis poolele tegelikult kuulub. "Maapeal toimuv kosmoseseiklus", ehk maa oleks siin nagu mõni võõras planeet. Huvitav avastus oli peategelast mängiv Nora Arnezeder, keda on ju ka varem vilksamisi näinud nii siin kui seal (telesarjadeski), aga selle rolliga on ta päriselt teadvusesse "kohale jõudnud". Lisaks kõrvalosades Taani kaunitar Sarah-Sofie Boussnina ning Troonide mängu "Jorah", ehk Iain Glen. Unustamata prantsuse filmidest juba 1990ndate alguses Briti ja USA omadesse üle tulnud Sebastian Roché'd. Hinnang: 7,5/10


9. The Fam / La Mif / Pere (rež. Fred Baillif)
Film võitis festivali parima noortefilmi kristallkaru. Ise oleksin selle ehk pigem andnud siinse tabel 5.koha filmile, mis sama auhinda jahtis, ent täiesti mõistan žürii otsust. Nimelt La Mif (The fam) on palju tõsisema loomuga film ning selliseid hinnataksegi just žüriide poolt kõrgemalt. Selle Šveitsi filmi käivitavaks tõukejõuks on see kui ühes lastekodus napilt 16-aastaseks saanud tüdruk seksib 14-aastase poisiga. Täiesti hämmastav, aga 14 on muide Eestis seaduste järgi täiesti legaalne iga seksuaalvahekordadeks - kes küll selle nii madalale on kiskunud? Aga filmiriigis see nii ei ole ning seda tüdrukut peetakse põhimõtteliselt vägistajaks ja nõnda tuleb kogu lastekodu muuta ümber tüdrukutekoduks, et see üldse edasi saaks eksisteerida. Ükshaaval saamegi nende tüdrukute ja muuhulgas ka direktrissiga tuttavaks, sest film ongi jagatud inimeste nimelisteks peatükkideks ning igas sellises peatükis ongi keskmes just selle inimese lugu. Kokku neist kildudest muidugi tekib tervik ning eks nad kõik risti-rästi osalevad ka teiste selle maja asukate eludes. Ja muidugi nii palju kui on inimesi, nii palju on ka elulugusid. Lisaks veel kõik need kasvatajad-õpetajad, kelle omavahelised koosolekud on läbivalt samuti filmis sees. Mõned neist töötanud seal juba aastakümneid. Tüdrukud on kõik natuke isemoodi, kuid ühiselt kumab neist läbi hakkamasaamise vajadus. Eks siin ole omajagu elutraagikat, aga vahele ka üksikuid rõõmuhetki, kuigi valitsema jääb pidevalt jamade asjade juhtumine - nagu neil juba piisavalt poleks õlgadele pandud. Kõigest hoolimata oli pidevalt huvvitav. Hinnang: 7,5/10


8. Souad (rež. Ayten Amin)
Tõeline üllatus, sest ei plaaninud esialgu filmi üldse vaadata, aga kohe algusest peale kui siiski olin selle pool kogemata käivitanud, tõmbas film endaga kaasa. Seal oli üks noor naine bussis, kes erinevatele kõrvalistujatele igasuguseid valesid oma elu kohta välja mõtles ning sellega ühtlasi enda elu huvitamaks muutis. Üsna pea saame tuttavaks, et tegemist on hilisteismelise Souad'iga, kellel on ka noorem õde Rabab, kellest omakorda aimub, et ta tahaks õega sarnane olla, aga on siiski kuidagi konservatiivsem. Ilmselgelt on tüdrukuid kasvatatud kohalike ühiskonna ja usureeglite järgi. Tegemist on Egiptuse filmiga ja seal ka see tegevustik aset leiab. Souad on pealepoole täitsa ontlik ja korralik, aga tegelikult on tal armastussuhe endast vanema mehega. Või kas ikka on? Igatahes tundub see kohati kahtlaselt ühepoolne. Ent täpselt poole filmi peal juhtub midagi üllatuslikku ning filmi keskmesse asub noorem õde, kes võtab ette selle mehe üles otsimise ning enda jaoks kogu tõe väljakaevamise. Selle mehega koos juhtub tal veel seal kaugemas suurlinnas igasugust... Taaskord huvitavalt üht kultuuriruumi tutvustav ning seal valitsevaid norme ning käitumismustreid avav. Tegemist on ühtviisi nii täiskasvanutele mõeldud kui ka noorte-filmiga. Hinnang: 7,5/10  


7. Ballad of the white cow / Ghasideh Gave Sefid / Valge lehma ballaad (rež. Maryam Moghadam, Behtash Sanaeeha)
Oh seda Iraani filmikunsti - nad kohe oskavad neid oma lugusid jutustada... Siin on filmi naispeaosalist mängiv näitleja ise ka üheks režissööriks ja stsenaariumi autoriks. Lugu ise köitev ja realistlik. Mina abikaasa hukatakse vanglas, kuigi mõne aja pärast selgub, et ta polnudki süüdi. Ent hukkamist ju tegematuks ei muuda... Naine peab edasi elama lesena... koos tütrega... õnnetuna... kuni ühel päeval siseneb ta ellu keegi heategija. Mees, kes igatpidi Minat aidata soovib. Tore mees... aga Mina ei tea, et see mees on hoopis surmaotsuse otsustanud kohtunik. Kogu loosse on segatud ka surnud mehe pere, kellel on oma agenda. Psühholoogilisrealistlik mäng ja näitlejad on ka esmaklassilised. Hinnang: 7,5/10


6. Night raiders / Öised ründajad (rež. Danis Goulet)
Kanada ja Uus-Meremaa ühistööna valminud film viib meid keset düstoopiat. Kuigi siin võib ka tugevalt aimata tulevikku maskeeritud maailmas allegoorilist paralleeli pärismaalaste olukorraga. Ema toob oma tütre linna, sest ta ei suuda tema eest enam hoolitseda ning kuna riik korjabki lapsi kokku, siis arvates ise, et teeb oma teismelisele tütrele sellega teene - küll riik koolitab ja annab süüa ning hoolitseb tütre eest paremini kui ema ise praegu suudaks... Ent ema ei tea, mis plaan selle tulevikuühiskonna juhtidel nende lastega on. Nimelt tehakse neile korralik ajupesu ning neist koolitatakse väiksed tunneteta tapamasinad. Siit saab alguse ema seiklus lapse päästmisel. Sealjuures on abiliseks ei kellegi muu, kui Amanda Plummeri loodud tegelane! :) Alati tore teda filmides kohata ja tõstab alati nende filmide väärtust, kus ta osaleb! Olgugi, et siin siiski üsna marginaalses rollis. Kuid see lugu ise, kuigi ka juba nii mõnestki kohast, ehk ühest või teisest raamtust ja filmist otsapidi tuttav, on ühest väiksest imelikust hetkest hoolimata siiski põnev ning omade huvitavate dilemmade ning inimeseks olemise oluliste rõhuasetustega. See imelik hetk minu jaoks oli ema järsk arvamuse muutmine. Okei, ta tütar sai viga jäädes lõksu ning vigastades jalga, ent ema nagu ei proovikski muudmoodi lahendust või parandust leida, vaid lihtsalt loobub oma lapsest... olgugi, et sinnani ta nagu isegi prooviks seda üldse varjata, et tal laps on. Seal maailmas tundus olevat igasuguseid nurgataguseid tegelasi, kas siis tõesti ei ainsatki nurgatagust meedikut? Aga see hetk libiseb siiski üle ning varsti juba ununeb, sest kõik on nii kaasakiskuvalt põnev. Huvitavad droon-elukad veel kauba peale, rääkimata pärismaalaste legendist, millel siin sõrmega järge aetakse, ent lõpuks ühe pisikese puändi hoopis pakub. Hinnang: 7,5/10


5. Ninjababy (rež. Yngvild Sve Flikke)
Tahtsin selle filmi esilinastust juba Tromsø festivali raames vaadata, aga oma pileti märkimisega jäin hiljaks ning film oli hetkega välja müüdud. Seal valitigi see muide publiku lemmifilmiks. Kuid õnneks pakkus filmi oma kavas ka Berliin. Ja oli igati oma ootust väärt! Muidu ju võiks üsna tavaliseks romantiliseks komöödiakski pidada, kus üks pidutseda armastav tüdruk ei-tea-kellega seksides rasedaks jääb, ise last soovimata ning esimesel võimalusel abordikliinikusse tormates seal siiski teada saades, et rasedus on juba nii kaugel, et ei aita muud kui ära sünnitada... Ja siis nendele potentsiaalsetele isadele seda titte käia "pähe määrimas" või isegi õele kaubitsedes.... Mnjah, sellele sügavamale joonisele mõeldes võiks isegi imestada, miks see film meeldis või kas selline üldse võiks meeldida? Kavalalt on ka peategelast valitud mängima selline äge pliks, kes võidab väga lihtsalt vaatajad enda poolele - kuidas sa siis teda hukka saad mõista? Aga ongi ju inimesi, kes ei taha endale last... muidugi tõstatub kohe küsimus, et kus ta siis varem oli, aga vot ka nii võib mõnikord rase olla, et ise seda ei teagi... See film annab siin täitsa allaneelatava seletuse. Kuid filmile annab päris korralikult omapära juurde animeeritud väiksed efektid. On need siis näiteks nagu siinsel fotol paistab või ka "ninjababy" ise, kes küll alles sündimata laste maal, aga juba vestleb sealt oma peatse sünnitajaga, üritades teda mõjutada. Lisaks jooksevad siin ka sõpruseliin ning tärkav armastus ühe treeneriga, kellega peategelane ka juba varem voodis korra täis peaga käinud... Lõbus film, kuigi samas tõsise allhoovusega. Hinnang: 8/10


3.-4. Wheel of fortune and fantasy / Gûzen to sôzô / Kokkusattumus ja ettekujutus (rež. Ryûsuke Hamaguchi)
Võitis Berliini žüriilt Grand Jury Prize'i, ehk niiöelda teiseks parima filmi tiitli. Ja see oli seda ka väärt! Hamaguchist on saamas festivalidele vägagi oodatud režissöör. Illmselt tema tuntuim teos on peaaegu 5 ja poole tunnine Happy hour, aga ka eelmine film, ehk Asako I & II lõi laineid, jõudes muuhulgas Cannes'i festivali valikusse. Siin on ta toonud keskmesse jaapani tänapäevase naise ning jutustab ühe filmiga kolm erinevat, puäntidega lugu. Esimeses on armukolmnurk, kus modellist naine, teades, et mees teda tahab, mängib temaga, nagu ämblik oma saagiga võrgus. Samas kui mees on hoopis ametlikult koos selle naise sõbrannaga. Loo lõpus juhtub midagi veel, aga mõni aeg hiljem. Teises loos proovib üks naisüliõpilane ekstsentrikust professorile ligi ajada, ent ebaõnnestunult. Ka siin saabub lõpp alles hüpates üliõpilase ja professori kohtumisest aastate taha, mil trammis kohtub see naine ühe teise endise (mees)üliõpilasega. Ja kolmas veel on eriline maiuspala. Kujuta ette, et lähed oma klassikokkutulekule ning loodad seal väga näha oma kooliaegset armastust, ent tema kohale ei ilmugi... aga siis koju minnes kohtad eskalaatoril vastassuunas sõitvat inimest, kes natuke sama nägu, ent aastad on ju teinud oma töö... Ja nõnda lähedki selle inimese koju kaasa, et juttu pikemalt puhuda... siin tuleb ja üllatusi ridamisi. Ei saa, ega taha sellest midagi paljastada, sest need tuleb sealt ise vaadates avastada! Igatahes väga tugeva stsenaariumiga film nii dialoogi mõttes kui ka üldse nende väljamõeldud lugude sisuline pool. Sellest viimasest võiks teha täiesti täispika edasiarenduse või miks ka mitte teatrinäidendi! Vaatamine ja enda üllatada laskmine oli puhas nauding. Hinnang: 8/10


3.-4. Forest - I see you everywhere / Rengeteg - Mindenhol látlak / Mets - näen sind igal pool (rež. Benedek Fliegauf)
Koos eelmisena tutvustatud jaapani filmiga oli ka selle ungari filmi stsenaarium üks kahest seekordse festivali tugevamast. Ka siin on tegemist ühe filmi sees mitmete lühifilmidega, mis omavahel otseselt seotud pole. Esimeses lõigus mänginud noor näitlejanna, keda näeb ka siinsel fotol - Lilla Kizlinger - võitis festivalil hõbekaru parima kõrvalosa mängimise eest. Ja veel millise kõrvalosa! Kuigi oma lõigus oli ta peaosaline. Nimelt algab film sellise looga, kus tüdruk teeb ettekannet, kus ta seletab lahti oma koduse olukorra, kuidas isa nõmetses ja kuidas seetõttu ema vaesekene tegi autoõnnetuse. Ta esineb ära, ilmestades oma juttu iPadil olevate materjalidega ja siis selgub, et ta harjutab kodus seda kõnet oma isale, keda ta täiesti ilmselgelt süüdistab oma ettekandes nii mitmeski asjas. Ja isa kuulab, kuniks saab end kaitsta ja kogu jutu ümber pöörata - ent kas ta seda ka suudab? Inimesed on ju oma arvamuse selle mehe suhtes moodustanud! Milline kaval mäng ja manipuleerimine vaatajatega! Ja selliseid väikseid inimsuhte novelle on siin seitse tükki reas. Igaühest avastab nii inimeste psüühika kui mingis mõttes ka iseenda kohta, läbi oma hoiakute või äratuntavate elujuhtuminüanssidega suhestudes. Kusjuures need suhted siin on väga erinevad lisaks mainitud isa-tütre lõigule on siin ka noorpaari tüli, isa, noorem armuke ja veelgi noorem poeg - vanamees on suremas, ent naise ja poja vahel on jube tekkinud suhe... Kaameratöö on tihti käes hoides filmitud, mis lisab omalt poolt ehedust. Tihti on ka kaamera tegelastele väga lähedal, mis viib ka vaataja neile inimestele väga ligidale - kohapeale, nende suhete vahele ja sisse. Hinnang: 8/10


2. I'm your man / Ich bin dein Mensch / Ma olen Sinu inimene (rež. Maria Schrader)
Maria on see režissöör, kes tegi eelmiseks suurepärase miniseriaali Unorthodox, kus Shira Haasi mängitud noor juudi tüdruk põgeneb abiellumise eest välismaale, pidevalt kartes, et ta mees ja mehe süvausklikest perekord talle järele tulevad ning häbi tekitamise eest maha löövad. Ent temalt on pärit ka mitmed olulised rollid saksa filmides ja telesarjades, nagu näiteks Aimee & Jaguar ning Deutchland 83, 86 ja 89 sarjas. Siin on ta saanud oma filmi kokku näitlema Saksa staarid Maren Eggerti ning Sandra Hülleri, ent lisaks ka puhast saksa keelt rääkiva, muuhulgas Downton Abbeyst tuttava Dan Stevens'i. Film on natuke nagu äraspidine Theatrumis mullu esietenduse saanud Andri Luup'i "Felicitas". Siin filmis ainult on robotiks meespool. Nimelt üks teadlasest naine vajab oma uuringute jaoks raha ning nõustub võtma endale koju inimesesarnase roboti eksperimentaalkorras. Naine on abielus oma tööga, ehk siis üksik ning see "justnagu" mees tekitab peatselt kummalisi tundeid naises. Liiatigi on ta ju valmistatud, et oma teenindatavat inimest õnnelikuks teha. Teadlasest naise muidugi on ratsionaalne ning ei lase kõigel juhtuda... mis omamoodi jällegi mängib vaatajate tunnetega huvitavalt - peaks ju kahju olema.. aga see on ju "masin" - tal pole ju tundeid. Huvitavaid emotsionaalseid, moraalseid ja psühholoogilisi küsimusi tõstatav. Lisaks hästikirjutatud stsenaarium ning täpselt nagu žürii arvates, oleksin ka mina andnud just nimelt Maren Eggertile Berliini tänavuse festivali parima peaosa hõbekaru! Hinnang: 8/10


1. Copilot / Die Welt wird eine andere sein / Ja maailmast sai teistsugune (rež. Anne Zohra-Berrached)
Filmi alguses loetud tekst tekitab kohe halva eelaimduse, olgugi, et kiri on romantilise alatooniga... Kui hästi me tegelikult tunneme teisi inimesi? Ka neid, kes on meile lähedased? Oma pereliikmeid? Oma elukaaslast? Siin saavad Saksamaal kokku kohalik Türgi juurtega noor naine ning Liibanonist tulnud välisüliõpilane. Kohe tekib ka huvi teineteise vastu - noor veri vemmeldab ja suhe saabki alguse. Isegi selle kiuste, et tüdruku ema ei taha kuuldagi, et ta tütar mõne araabiakeelsega lähemalt suhtleb - nendest ei ole kunagi midagi head loota... Kui tahad säilitada täielikku teadmatust, siis palun ära edasi loe, sest minu jaoks oli see filmi sisu vaadates avastamise suur osa sellest põhjusest, miks see minule lõpuks niiväga korda läks....
Nimelt sa justkui aimad pidevalt ka vaadates, et see sinna suunda tüürib ja lõpuks nii lähebki - jah, see lugu siin jutustab ühest neist meestest, kes Maailmakaubandus kaksiktornidesse sisse sõitis. Ja veelgi rohkem jutustab see tema naisest. Kuigi mõnede faktidega on vabalt ringi käidud, on siiski see suhe elustatud enamvähem nii, nagu see on teada. Tegelikult oli neid enesetapu terroriste ju kokku umbes 20, ent see siin oli ainus liibanonlane. Tema muide oli ka ainuke, kellel nagu just selle Saksamaal elava türgi juurtega naise suhte läbi oleks pidanud olema ka korralik põhjus elama jäämiseks (võrreldes teistega). Film elustab kogu ta teekonna Florida lennukoolis õpingud jne... Ent maalib temast ka üsna positiivse pildi. Filmi lõpus (ja alguses) loetakse ka tema naisele jäetud kiri... Selle sisu on elamus omaette. Muide režissöör kasutab siin mitmeid huvitavaid kunstilisi detaile, mis omakorda tõstavad filmi väärtust. Mina sain sellest filmist seekordse festivali suurima elamuse. See tekitas ka suurema huvi natuke lisa uurida tegelikkust ja internetist leiab muidugi päris palju materjali nende inimeste kohta. Filmis on siiski nimed muudetud, ilmselt just nende mitmete muutmisvabaduste tõttu. Jah, tehniliselt võib siin nii mõnegi detaili kallal norida ka, ent need muutuvad vähetähtsateks kui sisu selle nii tugevalt üle kaalub. Igatahes soovitan! Hinnang: 8/10
---

2021.aasta varasemad filmifestivalide ülevaated leiab siit: