Rakvere Teatril on selline meeldiv komme, et lisaks lastele, tuuakse seal ka välja (eelkõige) täiskasvanutele mõeldud jõululavastus. Mõni aasta tagasi, oli selleks "Tagassi inglite juurde", kus kõnniti luuleliste audiomõtetega mööda talvist teatriaeda... Sellel aastal olemegi kohal seal inglite juures. Igaüks muidugi mõtlemas sellele omale "inglile"..
Kuigi tegijad ise kaljukindlalt väidavad, et nad ei ole tahtnud tuua konkreetset ingli viidet või mõistet lavastuse sisse, siis ometi koorus siit vähemalt minu jaoks selline välja. Võib muidugi olla, et lavastajad-autorid-koreograafid Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik on meelega tahtnud hoiduda näpuga näitamast, et vaatajale-kogejale ei tekiks nõnda autorite arvamus, vaid just hoopis see igaühe oma ühendus enda eluga. Pagasina kaasas vaid sissejuhatavad sõnad, mis väidavad, et iga inimene saab juba sündides "oma ingli" endale kaasa ning etenduse teises pooles näitlejate esitatud mõtteseosed nende enda "inglitega", aga kogu ülejäänud etendus siiski vaid füüsiliselt kõike edasi andes.
Kõik see toimub imelises Roomet Villau valguskujunduses ning saadetuna Vladimir Siltšenko kaasakiskuval tantsurütmikal-elektroonilisel helimaastikul üle kunstnik Kalle Aasamäe, lavastuslikus mõttes isegi vägagi kontseptuaalselt integreeritud katuste lennates... kuigi suurema osa ajast siiski nende katuste alla piiludes.
Kes tahab puhtalt enda arvamust vaadates kujundada (nagu tantsuetenduste puhul ikka, on see tegelikult oluline, sest kõik arusaamad on õiged ning vaatajast saab sedasi ka oma silmadega nähtud etenduse "kaasautor"), sellel on mõistlik tulla siia lugema alles peale etenduse vaatamist ning siis oma peas tekkinud stsenaariumiga võrrelda, aga kes soovib mõtteid pagasiks kaasa, see võib muidugi ka kohe lugeda minu tõlgendust ning tekkinud tundeid ja seoseid...
Koolides on ikka kombeks jõulude ajal õpilased kirikusse viia... ei tea, kas kõikides koolides, aga minu lapsepõlves, Soomes, oli see suisa kohustuslik. Ent ka muidu kirikus kontserdile sattudes või lihtsalt pühakodasid avastades, tekib sisenedes alati selline kõrgendatult pühalik tunne ning tundmus, et just seal saab olla vähemalt mõttelises ühenduses oma teise ilma edasiliikunud lähedastega. Oma "inglitega". Nõnda ei lähe ilmselt kordagi ühtegi kirikukülastust mööda, et ei saaks rääkida oma vanaema(de)-vanaisa(de)ga. Just sellise "ingli"-viite leidsin eelkõige ka mina sellest lavastusest. Kui esialgu oli see vaid "teooria", sest iga laps kui sünnib, saab ju tõesti endale vanavanema "hea inglina" eluteele kaasa... aga mida etendus edasi, siis ei tulnud sellest mõttest loobuda kuni selleni välja, et katuste alt hakkas kostuma näitlejate enda mälestusi vanavanematega seoses ja päris lõpus meie "kõikide eestlaste ühe vanaisa", ehk Volli Käro mängu sisenemine! Jah - seal ta lendles oma KULDAväärt headust keerutades-jagades meile kõigile!
Kui ilus, kui üllas, kui armas...ja mis peamine - lähebki ehk just sellepärast hinge, et publik olles ise ninapidi selle juures iseenda (sellised) seosed sealt üles nopib...
Ja kui põrgutee olla sillutatud heade kavatsustega, siis inglite tee just nende pehmete kaisuloomadega mis katustelt oma külluses pehmusega pehmendavad muidu üsna tumedat-pimedat ja seeläbi ka väga salapärast atmosfääri... ja mida inglitel/vanavanematel on ikka kombeks oma lapselastele kinkida... just! Ikka on need nemad, kes toovad nukud karbis kuuse alla, ka siis kui vanemad peavad kusagil kontorites maadlema oma argipäevamuredega või võistlema, võistlema, võistlema selles elurattas enda ja oma pere heaolu/ellujäämise nimel. Nüüd jõulu ajal on sellele eriti teravalt lõikav tagasi vaadata, kuigi kõnekas ju tegelikult igal ajal ning kuna laval me otseseid viiteid jõuludele ei näe, siis sobib tegelikult mängimiseks-tantsimiseks läbi terve aasta.
Eriti kuna ka koreograafilise mõtestatusega võib seda vägagi mitmeti veel omakorda tõlgendada. Minusugune tantsuaustaja leidis siit justkui homaažlikke viiteid väga mitmetele maailmakuulsatele tantsukunstnikele... ehk ühendasin neid tantse ridamisi "kõikide tantsijate inglitega"... olgu selleks siis Isadora Duncan Ülle Lichtfeldti kehastuses (kuigi Isadora tänapäevastatud draama ja graatsia segamise ideaalset kombinatsiooni reinkarnatsiooni minu jaoks kannab edasi üks lavastuse loojatest-koreograafidest Tiina Ollesk, on ka Üllel teatav võrdlusmoment tema tantsuolekust) või Madonna "Human nature" video koreograafiat, mille loojaks on Jamie King ja seda "kastis tantsu" tuntakse vaatet sünonüümsena laulu endaga (https://youtu.be/XPL_qGqSJxA?t=144) Muide koreograafi nimi ka kahtlaselt esitajaga sarnane (Jamie King/Jaune Kimmel... kokkusattumus või ikkagi "inglitöö"?) või siis hoopis omamoodi töötlus Bob Fosse praeguseks tantsuklassikaks saanud toolitantsust filmist Cabaret... siin Grete "Liza Minelli" Jürgensoni esituses (https://youtu.be/lxmz3RcNNBE?t=37), jne jne jne..., ent ükski neist mitte üks-ühele, ega isegi mitte jäljendades, vaid just austusega nendel motiividel mängides. Üks imelustvääriv lõik järgnes teisele, aga lavastuses pole need niimoodi kuivalt tants-tantsu järel, vaid lavastuslikult mõnusalt ja üllatusigi pakkuvalt voolavaks tervikuks-teekonnaks seotud.
Tantsijatel on natuke see viga ka küljes, et kui oled naistantsija, siis huvitab sind isegi naiste valitud liigutusvormid rohkem, meestel jälle meeste oma. Sellepärast muidugi Ülle ja Grete ja eriti-eriti Jaune olid väga imelised (kõigi kolme puhul ei ole kahtlustki, et nad ka muidu enda liigutamisega tegelevad), aga seda põnevam oli avastada, et nii Madis Mäeorg kui ka Imre Õunapuu tunnevad ideaalselt rütmi. Madise tantsutase tegi talle au juba kolme aasta taguses Eesti 100 lavastuses (nagu ka Jaunele), aga nüüd siis Imre ka... Kusjuures siin ei ole lihtsalt ainult soolod ja paaris tantsud, vaid ka pikemad rühma-kombinatsioonid... Teatavasti sõnade ja liigutuste mälu pidavat olema erinev, aga need 5 draamanäitlejat on tantsijatena ka imetlusväärsed. Tegelikult on teatav tunnete edastamine ja ekspressiivsus näitlejatel nende elukutsest tingitult juba mingitest kohtades hoopis tugevamalt väljaarenenud ning sellepärast on ka "lugu jutustavad" tantsuetendused mingis mõttes isegi näitlejate tantsitult huvitavamad. Jah, vilunud silm leiab alati norimist... eriti sünkrooni kallal ja sama kehatunnetuse saavutamine vajab palju pikemaid harjutussessioone ja treenimist, kui mõne draamaetenduse loomine. Aga eks selleks, et draamaetenduseski mõnd rolli tipptasemel teha, on ju vaja pikka koolitusperioodi ning "trenni" erinevate rollide näol. Nii ka tantsus... ja seda suuremaks see austus kasvab nende näitlejate ees, et nad on julgenud ja teinud ja kogu hingega seda esitavad. Ja see tervik on üks omaette teatriime. Kusjuures nii mõnigi tehniline trikk ei erista ka neid draamanäitlejaid elukutselistest tantsijatest, olgu selleks siis Jaune painduvus, Grete puusad, Ülle tunnetus, Madise jõulised löögid või Imre energia.
Suhkruna põhjal juba mainitud, just oma 81.sünnipäeva pidanud - Volli Käro - no on meil alles varandus teatris! Need ekspressiivsed käed ja aristokraatlik, ennast läbi ja lõhki tundva ja tunnetava inimese oskus edastada kehahoiakut - seda ei suuda suurem osa tantsijaid ka! Selles lõpu valguses, juba lavalt lahkuv, üheaegselt nii uhke kui ka hääbuv "ingel" on üks teatriaasta SUURIMAID "stseene"!
Andes oma kummardama tulekuga veel epiloogi lavastusele - õnneks need meie inglid ei hääbu mitte kunagi - mitte nii kaua kui meie ise nendele mõtleme.
Ilusaid jõule kõigile oma inglitega, siin ja sealpool katuseid!
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille on pildistanud Kalev Lilleorg):
INGEL
LAVASTUSMEESKOND
Lavastajad ja koreograafid Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk (külalistena Fine5 Tantsuteatrist)
Kunstnik Kalle Aasamäe
Helilooja Valentin Siltšenko
Valguskujundaja Roomet Villau
Osades Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Volli Käro, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu
Nad teavad meie soove, loevad mõtteid, kuulevad südamelööke ja tajuvad meie hingamisrütmi. Kuid kas meie näeme või tunneme neid? See on lavastus reaalsetest inimestest ja nähtamatust maailmast inimeste kõrval.
Tantsulavastus „Ingel" on loodud Rakvere Teatri näitlejatele sündmustest ja paikadest, millele mõeldes hing saab tiivad. „Ingel” vaatleb täiskasvanud inimest, kelles elavad veel lapselik tõsidus ja mänguhimu. Ehk on imed isegi lähemal kui arvame, pugenud sisse meisse endisse? Kui vaid oskaks neid ära tunda ja näha...
Mõnikord on tants ja liikumine õigeks vahendiks, et kõneleda olulistel teemadel ning luua poeetilist, kujundlikku ja puudutavat maailma. Koreograafid Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik said „Ingliks” inspiratsiooni Wim Wendersi, Peter Handke, Max Richteri ja lavastuses osalevate näitlejate lugudest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar