Pühapäev, 30. mai 2021

Niskamäe naised - Vanemuine


Üheks targa naise tunnuseks peetakse tema oskust petvat meest psühholoogiliselt ülekavaldada nii, et too siiski oma naist maha ei jäta, vaid leiab tee tema juurde tagasi. Hoopis "armuke" on see, kellele jäävad tühjad pihud. See loomulikult pole lollikindel variant, ent siiski ainuvõimalik. Juhul muidugi kui ta üldse oma jobu meest endiselt tahab endale. Nimelt tuleb naisel see petmine maha salata. Käituda, nagu ta ta ei teaks midagi, aga ise seejuures muutes mehel raskeks üleaisalöömine, samaaegselt olles alati kohal kuid siiski mitte lämmatades, vaid pigem kavalalt meest ennast pannes tundma, et too vajab ja tahab siiski oma naist. Sest kohe kui naine selle petmise peale sae käima tõmbab, ei ole enam tagasiteed. Siis on see saladus "väljas" ning sellist inetut põrsast enam kotti tagasi ei lükka. Emotsioonid keevad üle ääre ning öeldakse ja tehakse teineteisele asju, mida enam pole võimalik ütlematuks muuta, ega tegematuks teha. Teisel poolel ongi armukese poole hoidmine palju mugavam ja lihtsam lahendus. Paraku olemegi me inimesed oma emotsioonide orjad (sama kehtib ju ka vastupidises olukorras, kui petjaks on naine). Kainet mõistust säilitada hetkel, kui keegi on Sulle nii valusalt haiget teinud, on peaaegu võimatu, eriti veel siis kui endal on tunded väga tugevad. Ja läinud ta ongi...

See on ka Tiit Palu lavastatud Hella Wuolijoki Soome klassika armastusest pakatava kõrgetasemelise psühholoogilise draama loo üks näitlikustatud südameid. Kuid mitte ainult. Siin on neid olulisi elulisi paralleele mitmeid, mis peenelt lavalaudadel suure loo sees välja mängitakse ja seeläbi veel-selliseid-eluvalusid-mitte-läbielanuid haritakse ning kogenumatele äratundmist pakutakse. Ühtlasi on lugu põlvkondade vahetusest - uuest ja vanast ajast ja otse loomulikult ka uuest ja vanast suhtumisest inimsuhetesse. Ajast, mil viimased mõisad veel õitsesid, aga kusagilt kaugemalt oli juba tunda uute tuulte puhumist. Kümne küünega hoidsid need paremal järjel olevad oma ajast ja olmest kinni. Ja esmajärgus tundus selleks võtmeks just nimelt maaomanikuna olemine. Samas kui inimsuhetes valitses, muide tänapäevalgi veel mõnede madalalaubalisemate ning just eriti vanema generatsiooni naiste (ja meestegi) suuläbi kuulda olev selline arusaam ja suhtumine, nagu siis kui mees naist petab, ongi naine ise selles süüdi - tema on andnud põhjuse mehel kusagilt mujalt otsida seda, mida kodus oma naiselt ei saa. Jah, millegipärast on ikka veel naiste seas selliseid mehi pjedestaalikõrgustesse tõstvaid indiviide, kuigi tänapäeva keskealiste inimeste juba lahkunud vanaemade ja vanavanaemade seas oli selline suhtumine isegi valdav enamus.

Vanemuise tutvustav reklaamtekst väidab, et see lugu siin on tugevatest naistest... ma vaidleksin siiski vastu. Kuigi 1 tugev naine siin kahtlemata on - vana Niskamäe perenaine Loviisa - tema küll. Tõeline matriarh, kes tahab ja püüab teha nii, et maailm pöörleks nii, nagu temal vaja ja ühtlasi seega kõik teda ümbritsevad inimesed ka. See on päris keeruline ülesanne, eriti kui oled 70-aastane ning enam mitte kõige kergema liikumise ja jõudlusega. Aga tugeva tahtega, sest "isegi kui on väsinud ja ei jaksa, siis peab!" Ka see on veel üks vahe meie tänapäeval tihti väljatoodavate x, y ja z generatsiooni erinevusi - vanemad inimesed teevad... kasvõi hambad risti... noored ei viitsi, kui see pole huvitav. Vanemad teevad lubatud või kohustatud asjad ära, aga noored löövad käega kui nad ei näe selles endale selget kasu. Löön siin muidugi kirvega ja teen väga jämeda pintsliga üldistusi, alati on erandeid, kuigi enda ümbritsevatki keskendunult jälgides, võib seda kerge vaevaga näha (on selleks siis koolis lastesse suhtumine või kasvõi juturaamatutes tekstisuuruse ja "mugavamaks tegemine" - neid näiteid on väga palju igapäevastes detailides - ja eks vanemadki inimesed õpivad seda abitust ning jõudeoleku nautimist üha kiirenevas tempos). 

Niskamäe (ja Vargamäe) ajastul sellist luksust siiski polnud. Maa tahtis harimist, loomad söötmist, see oli igapäevaelu ja kõik pidid sipelgate kombel oma okka pessa tooma, et kogu suurel perekonnal oleks hea... või parem kui varem. Ühtlasi jällegi see on ajapõline, et vanemad inimesed arvavad teadvat paremini, mis ka noorte jaoks on hea - nii see oli varem ja pahatihti on nii ka tänapäeval. Moraali lugeda ja oma maailma mahutada järeltulevaid põlvi proovitakse ikka... õnneks (või vanemate hallide juuste kahjuks) on noored selles suhtes üha isepäisemad - teavad mida nad tahavad ja kui ka ei tea, siis vähemalt ei lase kellelgi nii lihtsalt pähe endale astuda ja ajavad kasvõi lollusest, aga ikkagi oma enda õigust taga. Oma enda "tõde ja õigust".

Kõige selle ja veel palju muuga tegeleb ka "Niskamäe naised", ehk tegelevad need erinevad sugupõlved, mehed ja naised, maaomanikud, sulased, koolipapad, toatüdrukud, armunud ja petetud, kes tolles ajas seal Häme ja Helsingi maastikel võimuvõitlust pidasid, inimsuhetega mängisid ning muidugi ka tööd rügasid. Vanemuise suure maja avar lava muudab kogu teatriõhtu suursuguseks - Suurlavastuseks. 2002.aastal lavastas Peeter Tammearu Ugalas "Niskamäe kired", mis samuti nagu Tiit Palu, oli mitmest Niskamäe loost kokku kirjutatud. Toona "Niskamäe noorperenaine", "Niskamäe Heta" ja "Niskamäe naised. Ka Vanemuises on lavastaja Tiit Palu ise loonud ühisdramaturgia, aga sedapuhku "Niskamäe naised" ja "Niskamäe leib" alusel.  Muide ka Karol Kuntsel mängis nii Ugalas kui mängib ka Vanemuises, kuigi eri tegelasi. Ja kuna mõlemad tekstid kasutavad ühe osisena üht ja sama teksti, siis paralleele leiab ka tekstis endas - näiteks mõlemas tuuakse välja see "kole Katri, kes oli nii kole, et isegi lehmad ehmusid tema peale" ja mõlemas figureerib muidugi ka "imeilus Ilona" ning paljud teised tegelased. Pean toda Ugala lavastust meie ühe teatrikümnendi TOP3 suurimaks teatrielamuseks üldse ja sestap uurisin pisut ning lausa imestan, et tõesti pole pärast Tammearu lavastuse suurt menu publiku seas keegi julgenud Niskamäge Eesti teatrites külastada juba pea 20 aastat, enne kui nüüd Tiit Palu selle kätte võttis! See tõesti oli nii võimas toona, aga kas siis aukartus või miski muu.... Aga müts maha Palu ees, et tema nina ei petnud - need teemad on ühtlasi ajatud kui ka päriselt kõnetavad alati ning seda on juba näha ka Vanemuise uuslavastuse lavatee alguses - rahva kiitvad elamuskirjeldused ning soovitused liiguvad kulutulena üle maa - see on kindlasti üks käesoleva aasta teatrilavastusi, mis tasub (ja tuleks) teatrisõpradel ära näha! 

Kui nüüd detailidesse sukelduda, siis leiab siin väga palju kiitmisväärset - praktiliselt kõik, aga eks mõne asja peale uriseks ka. Õnneks need väiksed iluvead on tõesti vaid pindmised ja väiksed ning tervikule, ehk põhilisele elamuse loomisele siiski piisavalt mõju ei avalda, et seda kuidagigi pärsiks. Pigem on need teadajama silmale pisikeseks pinnuks, aga tavaline-keskmine teatrikülastaja nendele asjadele vaadates ei mõtlegi.

Lavastuslikult on kõik väga dünaamiline - Tiit on muutnud teatrilaval toimuvad piltide vahetused pea maagiliselt filmilikuks. Suured, avarad üldplaanid vahetuvad suurte ja isegi intiimsemate lähiplaanidega, kui tegevus tuuakse lava ette äärde. Nõnda saame nautida suuremaid, väga mitmete tegelastega stseene, kus tegutsemine ongi ülevaatlikum. Siis jälle tundelisemad, kahe või kolme näitlejaga stseenid, kus olulisemaks muutub tegelaste tunnete nägemine ligidalt - nende silmadega mängimine - kipras kulmukaar, peaaegu pisaratest punaseks muutuvad silmad, lõuavärin või kahe inimese ühtehingav lähedus. Tõeliselt meisterlik vaataja nägemisulatuse ning vajalike tunnete tekitamise valdamine. Sama ka näitejuhtimise või isegi pigem veelgi samm tagasi, ehk stseenide loomise oskus juba dramatiseerimisel. Tunnetemaastik on siin pidevalt üles ja alla liikuv ning vaatajana tundsin pidevalt nendel emotsionaalsematel hetkedel, kuidas minu kui pealtvaataja tunded üha võimsamaks muutusid, mida rohkem tegelastega sinasõbraks sain ning nii tausta kui hetketegevustega kaasa liikusin. Kuni viimase vanaperenaise kamandamiseni välja, mil juba pisarad tuli tagasi hoida, aga sees oli see teatav värin lemas - nüüd olen "kohal". Muide oleksin väga soovinud, et see kogu etendus olekski vanaperenaise sõnadega lõppenud - selles oli nii palju tunnet ja mõtet sees... kuigi samas lepin, sest mõistan, et kui juba sisse olid toodud laulud... nimelt läbi lavastuse "kergendavad" meie atmosfääri nii (ehtsoomlaslikult sobivad) live-akordioniviisid (peamiselt Kert Krüsbani esituses, kuigi vahepeal ka Kaarel Pogga ning isegi Andres Mähari ja Karol Kuntseli kaasabil) kui ka tõesti mõned korralikud ja spetsiaalselt seatud laulustseenid (eriti just viimastes sulgudes mainitud näitlejate trio esitatuna), siis oli ka just selles mõttes isegi põhjendatud lõpupunkt panna just nimelt noorperemehe ja noorperenaise lauluduetiga.

Ja need laulud tõesti sobisid sisuga kokku (muusikajuht Ele Sonn) ja andsid omakorda maitset juurde lavastustervikule. Samuti olid sissepõimitud mõned pikemad tantsustseenid ja tantsuseaded (koreograaf Mare Tommingas), mis ilmestasid muud lavaltoimuvat tegevust. Seda nii tegelaste enda tantsuõhtul esitatuna (tollel ajal kui televiisorit ei olnud, siis ju lahutati oma meelt just nimelt tihedamate pidude ja koosviibimistega), aga ka noortest tüdrukutest koosneva tantsurühmaga (eriti jäi meelde just sisulise olustikuga seotud "rasedate toatüdrukute tants" lõpu eel). No päris muusikaliks seda kutsuma ei hakka, aga igatahes mõnusalt avardas kogu elamust.

Kõik on nii puhas, avatud, ent ometi ka raamistatud. Kunstnikuks Lilja Blumenfeld, kes kasutab hästi ära Vanemuise suure lava tehnilisi võimalusi. Koostöö valguskunstnik Margus Vaiguriga on toiminud, sest valuskunst on siin lausa suurepärane. Valguskaardis on nii sümmeetrilisi stseene, mis samuti toovad esile "kõrgema klassi" majapidamise ilu (lavale ju palju kraami pole tassitud, et mõisa luua (kuigi siin on ka terve auto, mida mõnusalt koos pöördlavaga sõitmas saab näha), aga siis ka laes olevate aukude ning lavatossu koosmõjul tekkivaid laserlikke teravdatud kohtvalgusvihke. Selline mõnus pai silmadele! On ju siin ka muidu see kogu tähelepanu keskmesse toomine nii üldplaanides kui ees või taga laval, rääkimata erinevates luumenitest ja teravast külmast valgest kuni sooja ja maheda kollaseni - väga korralik töö! Teisalt jällegi sellist "Häme" tunnet ei tekkinud. Olles ise Tampere külje all pea veerand oma elust elanud ning tihti ka Hämeenlinnas käinud ja siin seal seal mõisasid külastanud ja sama ka Rootsis, siis pigem oligi just rootslaslik see tunnetus. Kuigi ju Soomegi härrasrahvas tihti just Rootsi juurtega oligi... Samas tuli meelde Lilja suurepärane kujundus Rakvere Teatri eelmise aasta Peeter Raudsepa lavastatud Zeller'i "Ilma Sinuta" kujundus, mille paralleel minule pigem meeldis, sest kunstniku äratuntav oma stiil on minu arvates positiivne siduv nähtus. Ja kostüümikunst, eriti tähelepanuväärselt just noore Ilona seljas nähtuna, on kui ülejäänud kunstnikutöö kvintessents - jooned, nurgad ja puhas, klassikalinegi, ilu.

Ülimalt hea meel on tõdeda, et Külliki Saldre on saanud üle pikema aja endale väärilise rolli mängida! Vaatasin teda seal selle vanaperenaise Loviisana ja imetlesin, et ta on täiesti sama klassi Eesti teatri Grand Primadonna, nagu seda on mitmed tema teiste teatrite kolleegid, nagu Ülle Kaljuste, Kersti Kreismann, Maria Klenskaja jne, jne, jne... Tippvormis. Tema loodud Loviisa on jõuline, adud, milline ta on kunagi olnud, mida pidanud üle elama ja kõigi nende kannatuste tõttu on tema jaoks Niskamäel täiesti omaette väärtus, mida keegi teine kõrvalt tegelikult ehk lõpuni mõista ei suudagi. Kuid selle kõva pinna all on siiski hell naisesüda, emalik hoolitsemine kõigi oma järeltulevate põlvede eest ei ole sealt kuhugile kadunud. Kuid seda nõrkust ta välja näidata ei saa ja ehk ei tahagi.... vaid ehk siis kui ta sellega tõesti mingi loosungit näidata tahab või vajab. Vaatasin neid tema silmi ühes stseenis (kui ta oma poja kella tolle armukese magamistoa põrandalt üles korjab) ning kuulab noore naise idealismist purskuvat olukorra kaitse- ja õigustuskõne peale "hull!" talle käratab - nendes oli nii Loviisa kui ka Külliki enda tarkust, kurbust, valu, võimuka naise paratamatusega leppimatut leppimist. Ilus ja hämmastav ning vastuvaidlematult kaasakiskuv. Kuid Loviisa kõrvaltvaatajale ning temaga samas aegruumis viibijale mõjuvad need kõvast koorest väljatulemised siis ju veel eriti! Vaimustav ja kindlasti ka Külliki enda pikas õnnestumiste nimekirjas üks karjääri defineerivaid rolle! Tema on ka ainsana siin tõeliselt peaosas. Kõik teised on nii suuremates kui väiksemates kõrvalosades.

Neist kõrvalosadest leiab ka veel ühe teise väga "suure" rolli sellest üldse väga tugevast ansamblist. Nimelt rikast miniat ja petetud naist Marttat mängivalt Ragne Pekarev'ilt. Tõeline tunneteskaala lõhkumine nii alumises kui ülemises otsas ja igas pügalas seal vahepeal, ent siiski detailideni psühholoogiliselt täpselt, teatraalsuse piirimail, aga siiski seda piiri ületamata, sest eks petetud naine olegi ettearvamatu ning (üle)dramaatiline ja seega võib uskuda temast kõike. Ja see teekond, mille ta oma karakteriga kaasa teeb, ei kaota usutavust isegi siis kui lõpu eel ta enda kättemaksutuhina meelemuutustes päris naerualuseks muudab. Ma ei saanud silmi üheski stseenis Ragnelt kui ta laval oli. Alguses kaastunne, siis arusaamatus, kuidas ta oma lastesse suhtub, siis arusaam, et see kahtlus oli hoopis näiline ning tekitatud teiste tegelaste poolt. Seal vahepeal need vead mis ta teeb ning kui labiilse närvikavaga ta üldse on... Vaadates küll eriti ei mõelnud veel sellele, aga nüüd tagasimõeldes ja siin kirjutadaes, et kuna ta juba rikkana Niskamäeks sai, siis oli ju temalgi ehk teatav ajalugu, ilmselt saanud lapsest peale kõik mis tahtnud ja see valuline ninanips siis veel lisaks, kui järsku enam mitte. Ragne, nagu Küllikigi mõjub ühtviisi lähiplaanis, olgu ta siis teiste seas, taustal, kaugemalt või lähemal - nii mahlaselt detailirikas ja erinevate tasapindadega ning nägudegagi on nende mäng. 

Noori armunuid, ehk noorperemees Aarnet ning alguses tema armukest ja siis juba uut abikaasat, ehk imeilusat Ilonat mängisid vastavalt Priit Strandberg ja Maarja Johanna Mägi. Priidu mängust võtsin kaasa tema intelligentse valiku mängida peent mõisahärrat, kellel ehk teravam artikuleerimine läbi oma selge diktsiooni, teisalt unistuslik maameheks olemise ihalus, mis ka hiljem linnamehena õpetlasest leiba murdes välja paistab. Ja Maarja Johanna oma tegelasse süstitud uhkuse kombinatsioon naiseliku... või isegi plikaliku segadusega hirmust ja teadmatusest, ent ometi armunud olemisest. See on mõistetavalt naine, kelle peale seal vanas Hämes meeste pead järelevaatama pöördusid. Kuid mul olid omad probleemid nende tegelastega. Nimelt kui kunagi Karol Kuntsel Aarnet Ugalas mängis, siis tema valged juuksed ja maamehelik olek tõesti mõjusid nagu Aarne. Priit on kõhn ja olemuslikult linnainimene, teda ei ühendanud lõpuni Aarnena ära. Eriti kui ta naine laval õhkab seal midagi tema jämedatest kätest, mis rooli hoiavad... no ei, päriselt see valem kokku siiski ei sobitu. Ja natuke sama oli Ilonaga... Ilona oli armas ja tore Wuolijokil, Maarja Johanna on pigem kõrk, isegi terav ja lõikav. Eriti lõpus oli see minu jaoks raske vastu võtta, et ta on mänginud Ilona selliseks tobedaks ja nõmedaks naiseks, nagu see, kelle Aarne oli maha jätnud - selline vinguv ja üldsegi mitte armas... nagu Ilona ju oli tegelikult... Hilje Murel jällegi omal ajal Ugalas tabas just väga täpselt seda Ilona olemust... või siis tabas Tammearu Hiljega...

Teistes väiksemates kõrvalosades oli mitmeid leidlikke lahendusi või karakteritabamusi. Näiteks siuin soomlaslikult blondiks muutunud Riho Kütsar, välimuselt suur ja "juntti"lik Simola peremees, kellel tegelikult väga hea süda ja kaha jalaga maa peal. Kaarel Pogga küll väga palju karakterit luua ei saa, sest tema tegelane on nii marginaalne, aga värisev suustaja kutsus keset etendust publiku aplausi esile. Tema musikaalsus ning teravus on miski, mis paneb teda laval vaatama ja ootama, mida järgmiseks. Oskar Seemani mõnusalt mängulise koolijuhataja on küll moonutatud häälega, mis võibolla igaühele ei meeldi, ent kuna see on stiilipuhas ja näitleja kannab selle päris algusest kuni lõpuni välja, siis lausa vaimustavalt julge valik, mis lõppude lõpuks annab tervikule üllatavalt palju juurde! Karol Kuntseli kiilanenud peaga tohtrihärra (muide kiitust ka Vanemuise grimmitoale!) saab hiljem tegevustikus rohkemgi sõna ning Karol näib oma "pead" nautivat ja see kandub publiku naudingupeegeldusse üle. Oleme ausad - Karol on alati hea ja mõnikord lausa suurepärane (näiteks "Naiste kool")! Neist pisematest kõrvaosades, aga eriliselt meeldis Andres Mähari praostihärra. Nagu Oskar, nii ka Andres läheneb pisut julgemalt ja mängulisemalt ning kui see "mäng" kui selline on ka mäng, mis mingeid teatud inimtüübi ja siin ehk ka selle tegelase eripära, ametit ja olemust huvitavalt esile toob, kuid ühtlasi tõesti silmnähtavalt ju mängitud, samas igati ka selliselt usutav, siis on see teatrimaagiaks liigituv nauding ka vaatajale. Ja samuti nagu Karol, on ju alati mõnus näha laval ka Merle Jäägerit. Ka tema puhul see kuidas ta oma mängule ise naudinguga läheneb kandub publikusse. Saara Nügeneni toatüdruk on siin vast ka näitlejale endale kõige kitsamat mängumaad pakkuv tegelane ja sellepärast ei saanud Saara ka sellest midagi lahti hammustada, millest midagi tähelepanuväärset teha. Mina vaadates mõtlesin hoopis sellele, et alles eelmises ja veel Endlas nähtud "Tango" rollis tegi ta nagu mingi mõttes comebacki... midagi uut avanes seal Saaras ning tahaks nüüd Vanemuises teda ka mõnes suuremas rollis näha, kus Saaral ka korralikult mängumaterjali kanda. Ken Rüütel on nii kõrvaline ja paraku, kuna purjus mehe mängimine päris lõpuni usutavalt välja ei tulnud, siis see sõi ka ülejäänu ära... Alles see oli kui Rasmus Kaljujärve purjus inimese mängimine pani hämmastuma ("Pikk päevatee kaob öösse"), et kas tõesti on see siis nii raske näitlejate jaoks... aga tundub, et see võib osutuda tõeliseks komistuskiviks mitmetele. Tuleb siis hakata hindama kõrgemaltki, kui kellelgi hoopis see hästi õnnestub....

Kuid kokkuvõttes võib mõnuga tõdeda, et Vanemuises on sündinud "Niskamäe naised" lavastusega midagi väga võimsat. Lavastus, mis küll võibolla rohkem pakub elukogenumatele inimestele, ent seejuures mitte vanuse mõttes, vaid just neile, kes on oma elus olnud armunud, kes on petetud, kes on emad, pojad, miniad või kellel ka eestlaslikult maaga seotus tugevalt meelel. Niskamäel on meile tänapäevalgi palju rääkida ja mõtteid anda. Seoseid luua ja nii äratundmist pakkuda kui ka kõrvalt õppida lasta. Täpselt nagu Vargamäelgi.

Hinnang 4++
Ilmselt võin tulevikus hinnangu muuta ka 5 peale, hetkel on elamus selleks veel liiga värske ja vajab veel settimist, tagasimõtlemist ja mingite teemade-mõtete igapäevaeluga seostamist, taga-ajust õigetes olukordades esile kerkimist jne... 
Minu poolt kindel soovitus! Teatraalne ja dramaatiline - armastus ja võimumängud, ajastute ja generatsioonide põrkumised - elu valud ja rõõmud. Kuid jah, vast eelkõige ja kõige rohkem ikka ARMASTUS...  


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leis'i tehtud fotod):

Niskamäe naised
DRAAMA
SUURES MAJAS
KESTUS: 02:55
Perekonnasaaga kahes vaatuses

See on lugu tugevatest naistest ja hingelistest meestest, samuti traditsioonide jõust ja maa väest.
Niskamäe põlistalu valitseb Vanaperenaine, kelle järglaseks peab saama tema poeg. Poeg armub aga ülepeakaela haritud linnatüdrukusse, kes näeb oma pere tulevikku hoopis teisiti kui Vanaperenaine seda sooviks.
Algab võitlus kaasaja nõuete ja vanade kommete, unistuste ja kohustuste, vere- ja armusidemete vahel. See suur eepiline draama kujutab neid valikuid, mille ees seisab inimene alati, ajastust hoolimata. Siin on nii vanatestamentlikku vankumatust kui põhjamaa lühikese suve hullutavaid ihasööste, nii pisiasjalikke intriige tagatubades kui saladuslikke suusaretki metsades.
Lavastust saadab elav muusika. Tangod, polkad ja jenkad tulvavad armastusest ja igatsusest. Vanaperenaine võitleb lõpuni ega anna armu ei endale ega teistele, sest mängus on Niskamäe tulevik.

Hella Wuolijoki ehk Hella Murrik on Eesti päritolu Soome kirjanduse klassik, kelle loomingus on sageli esil võimsad naised. Vanemuise „Niskamäe naiste“ dramatiseering põhineb kahel Wuolijoe viiest näidendist koosnevast tsüklist: näidenditele „Niskamäe naised“ ja „Niskamäe leib“.

Esietendus 13. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

AUTOR HELLA WUOLIJOKI
TÕLKIJA LINDA VIIDING
LAVASTAJA, DRAMATURG JA LAULUSÕNADE AUTOR TIIT PALU
KUNSTNIK LILJA BLUMENFELD
KOREOGRAAF MARE TOMMINGAS
MUUSIKAJUHT ELE SONN
VALGUSKUNSTNIK MARGUS VAIGUR (ENDLA)

OSADES KÜLLIKI SALDRE, MAARJA JOHANNA MÄGI, RAGNE PEKAREV, PRIIT STRANDBERG, RIHO KÜTSAR, MERLE JÄÄGER, SAARA NÜGANEN, ANDRES MÄHAR, KAAREL POGGA, KAROL KUNTSEL, OSKAR SEEMAN, KEN RÜÜTEL, MIRJAM AAVAKIVI, SAARA KALJUJÄRV, TRINE UUSEN, GABRIELE EENSOO, VERONIKA MAIDE, ANABEL AINSO, ELIISE VIRUMÄE, MERILYN ELGE, LISANNA LAJAL, ANETTE PÄRN, KERT KRÜSBAN


Pühapäev, 23. mai 2021

Leskede kadunud maailm - Ugala


Kujuta ette teatriõhtut, kui astud saali ja laval algab mäng, kus näitlejatena osalemas Luule Komissarov, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Terje Pennie ning siin-seal veel vilksatamas Vilma Luik... 
Hähhhh! Seda pole vaja ette kujutadagi - tuleb lihtsalt seada sammud Ugalasse ning selline tükk ongi päriselt praegu olemas sealses mängukavas, kus kõik need ägedad primadonnad "kahtlaste leskedena" ühes ja samas lavastuses koos tegutsemas! Lisaks veel hea võimalus tutvuda viimasest lavakoolilennust Ugalas maandunud Oskar Pungaga. Juhul muidugi kui pilet õnnestub saada, sest aasta alguses esietendunud Ringo Ramuli uuslavastuse kohta on juba sõna kiiresti liikvele läinud - sellise näitlejakooslusega "unistus" ei ole ainult näitlejate pärast vaatamist väärt, vaid see on päriselt ka üks väga eriline ja vaatamist-kogemist vääriv lavalugu! 

Kusagile Eestimaa pärapõrgusse tuleb noormees, kellel on raha vaja. Ta on vastanud töökuulutusele ning saabub siia “Leskede kadunud maailm”a elustama. Vaatajad pannakse mehega samadesse kingadesse ja nõnda ka keerulisse olukorda - mida need naised üldsegi tahavad? Miks nad kohe kätlusest peale nii familiaarsed ja pealetükkivad on? Sealjuures kõik see toimumas ühes väga erilise atmosfääriga lavaruumis, mis omakorda mõjub müstilise ja ettearvamatuna. Loos läheb “paar leske” aega, enne kui aru saada, mis värk üldse toimub... Ja siis kui juba ääri-veeri mõikad, vaatad seda hoopis mingite uute ootustega, millest on segatud kurbust ja koomikat, aga sõrmeotsaga ka hirmu ja kulbiga soojust ja hingelisust ning kamaluga üllatusi. Loed nagu raamatut, milles iga peatükk on seotud ühega leskedest.

Ning tõesti, see lausa suurepärane kunstnikutöö Kristiina Pōllu’lt (ei imesta kui ta töö järgmisel kevadel teatriliidu poolt äramärgitud saab)! See puutüvedest maja + Margo Siimon’i pahaendelise videokujunduse ja Laura Maria Mäits’i poolt imeilusa valguskujundusega loodud õhustik, kuhu toob veel huvitavad vindid sisse Jakob Juhkami helilooming ning muusikaline kujundus, milles vahelduvad etnolaulud technomuusikaga- kuidas vastavalt sisupöörded liiguvad. Igatahes “Leskede bänd” rokib (igaüks oma instrumendiga) vahepeal täiega, siis jälle leelotavad "Sõua laeva, jõua laeva"... 

Pole Andrus Kasemaa kirjutatud raamatut lugenud, mis on Priit Pōldma näidendi alustekstiks, aga siit-sealt on kostunud infot, et Priit on selle kirjutanud pigem inspireerituna romaanist ning mitte üks-ühele dramatiseerinud. Minu jaoks vahepeal tempo kerib natuke ehk liigagi aeglaseks (eriti Kaie Mihkelsoni lese-lõigus), kuigi tervikule see ōnneks siiski palju mõju ei avalda,... tegemist võis olla ka just tolle etenduskorra eripäraga, sest Kaie oli ka muidu esialgu kuidagi liimist lahti - puterdas ja jukerdas sõnadega ning isegi hääl ei kandnud nagu tal tavaliselt, aga etenduse käigus Kaie nagu mängis end lahti ja asi paranes. Selle eest kōik Ugala omad naised särasid tõeliselt primadonnalikult vägevalt! Terje Pennie, Garmen Tabor ning loomulikult Luule... kuigi kui päris süvitsi Luule lese-mängule läheneda, siis ta kasutab siin mingeid nõkse, mis tema eelmise suve Kaata ("Katkuhaud"- millest Luule oli nomineeritud ka teatriliidu parima naispeaosa auhinnale ning kui tõele au andes, tegelikult oleks ka pidanud võitma selle kategooria) nii eriliseks tegid (aga eks toimivaid lahendusi tulegi ära kasutada). Ja eriti-eriti meeldis Vilma Luik, kellel on praktiliselt sõnatu, aga nii südantlōhestav roll. Trupi ainsa mehena, sellest hooajast lavakoolitoolist otse Ugalasse astunud Oskar Punga. Kuigi tema on siin tegelikult vaatet veel kōige suuremas peaosas, siis laseb ta naistel gentelmenlikult bravuuritsede, luues ise pigem sellise tüüpilise ja natuke mömmi eesti mehe kuju (tantsulõigust hoolimata). Kuigi nüüd vōib ta igatahes uhkeldada aegade lõpuni, et on teinud rolli, kus on saanud mängida Luule Komissarovi isa ja hoidnud meie rahvuslikku aaret enda süles! :) Jah, kogu see müstika ja krimkalikult kaasamõtlema kiskuv salapära on pidevalt õhus. Üha uute ootamatuste ootus. Nagu tead, et saad ehmatatud, ootad ja siis saadki, sest poleks "seda" nagu oodanudki. "Ehmatatud" siis muidugi ülekantud tähenduses - keegi ju südameatakki ei põhjusta - pean silmas just sisu, lavastust ja visuaali, millega tegijad siin üha uute huvitavate leidlikkuste ja pööretega kostitavad.

Ringost on saanud üks meie huvitavamaid noori lavastajaid ja tema koostöö Priit Põldmaga näib toimivat imehästi, selle tõestuseks ka meeste eelmine ühine tegemine, kõikvõimalike teatritrikkidega ja üldise vaimustunud heakskiidu pälvinud ning rahva seas (igati õigustatult) väga populaarne lavastus "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Ringol tundub ideesid jätkuvat, sest "Kadunud leskede maailm"as on samuti tugevat režiimusklit näha ja tunda. Maitsekalt külluslikult mõtteid, kuigi ideid on kohati isegi liiga, kui üldse nii võib öelda. Samas ikka parem rohkem kui vähem. Pean siin näiteks silmas seda etenduse alguse vana kineskoobiga teleri kaudu noormehe probleemiga tutvumist... miks see telekast tuli? kas tegemist on hoopis viitega seebisarjadele ja sedakaudu hoopis leskede ettekujutusega nähtud telesarja süžee ja tegelase läbi hoopis nende enda ettekujutusega? Kui alguses veel see mõte kannab, siis tegelikult üpris peatselt saab aru, et olukord on risti vastupidine - müstiline ei ole mitte mees vaid naised. Samas ei ole see ju ka skype, mille kaudu info siia jumalast unustatud kohta jõuab... Miks siis selline lavastuslik lahendus - jäigi arusaamatuks see mõtteside. Hiljem loo käigus, kui juba müstiline noot tugevamalt õhus, see annab mõnele teisele arusaamatusele omakorda õigustuse - kõik ei peagi just sellises loos ja lavastuses olema "seletatav" - see vaid lisab omakorda müstikat. Selles mõttes flirditakse teatava sci-fi alamžanriga. Teisalt ei pea seda üldsegi ulmena võtma (nagu siinkirjutaja), sest kõigele siiski võib olla ka seletus. Tegijad on jätnud igale vaatajale vaba voli iseenda sellekohaseks tõlgenduseks ja ka see on veel üks väärtus kogu elamusele lisaks.

Mõtiskleda ja filosofeerida võiks ka pinnapealse loo sügavamate kihtide vahel, nagu näiteks inimese müüdavus - milleks kõigeks me raha nimel oleme valmis? Milline vahe on selles, kas teed midagi enda või kellegi teise nimel? Kas tundeid saab tahtlikult projitseerida? Millised kogemused on endal vanemate naistega ja milliseid tundeparalleele see äratundmine kõrvalt vaadates tekitab? Kuivõrd on vaja inimesele tööd? Mis kõik on ja mis võib olla töö? Kui palju lohutust võib ikkagi pakkuda kasvõi ühe päevane lähedus? Kui kaugele sellega seilab tegelikult? Kas süües mitte hoopis ei kasva isu? Jne jne jne... need kõik on siia sisse kodeeritud ja kui korraks mõte vilksas ühte või teise suunda ka sügavamale, siis tegelikult oli see loo põhivoolu teekond nii meelelahutuslik, et minu puhul ikkagi väga kaugele süüvida ei jõudnud ning polnud ka mõtet - uus üllatus ja mõttepoeg oli juba järgmises stseenis ees ootamas.

Hinnang: 4
Olles vestelnud inimestega, kes seda ka on näinud, olen kuulnud vaid ohtralt kiidusõnu. Tundub, et Ugalal on üks korralik hit-lavastus käes, mis kõnetab nii lavastuslikult, näitlejate-ansambli mõttes kui ka sisulise poole pealt. Kuigi ma enda nähtud etendusel Kaie rolli kohta pisut uriseks, siis ometi on ta huvitav leid Ugala naiste segusse lisatuna - tekib täiesti eriline ansambel, kus tõelised profid oskavad näiliselt justkui teineteisele alla mängida, tõstes üksteist sellega imelisel kombel hoopis esile. Lavastaja ja kunstnikud on suutnud lisaks tegelastele, muuta ka tegelaseks nii lavaruumi kui erinevad huvitavad lavastuskomponendid. See on kõige paremas mõttes kunstnike-ansambli võidukõik. Ja tervik jääb omanäolise loo ja lavastusena ning iseäraliku tunnetusega pikaks mõtetesse tiirlema. Kohe kuidagi kutsub soovitama kõigile - aga võibolla tuleneb see hoopis sellest "leskede maagiast", millega nad seal oma etno-leelotustega vaatajatel silmad krõlli manavad?! Uuuuuuuuuuhuuuu.... :)


Tekst lavastuse kodulehelt (seal on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):

Leskede kadunud maailm

Priit Põldma

Etendus kestab 1 tund ja 45 minutit (ilma vaheajata).
Esietendus: 23. veebruar 2021

LAVASTUSE TUTVUSTUS
Andrus Kasemaa romaani ainetel

On 1990. aastate teine pool. Poiss loeb ajalehekuulutust ja sõidab nädalaks ajaks ühte rannakülla sotsiaaltööd tegema, et lihtsal viisil raha teenida. Kohale jõudes avastab ta, et külakese ainsaiks elanikeks on neli särtsakat leske ja üks sõnaaher vanatüdruk. Keegi neist ei soostu aga poisile ütlema, milles tema tööülesanded seisnevad. Leskede mälestused, kujutelmad ja unenäod moodustavad tiheda padriku, kus uustulnukal on päris võimatu orienteeruda. Pealtnäha kombekad prouad haaravad poisi oma veidrate, ennustamatute ja ohtlike mängude keerisesse.

„Leskede kadunud maailm“ on müstiline lugu möödalibisenud ajast ja elamata jäänud eludest. Lavastus tõukub Andrus Kasemaa samanimelisest debüütromaanist, mida on nimetatud ka etnograafiliseks proosapoeemiks. Teos ilmus 2012. aastal ja põhineb aastate jooksul peetud vestlustel autori kodukandi lesknaistega.

NB! Lavastuses suitsetatakse ja kasutatakse tervisele ohutut lenduvat värvipulbrit.

LAVASTUSMEESKOND

Autor
Priit Põldma

Lavastaja
Ringo Ramul

Kunstnik
Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)

Helilooja ja muusikaline kujundaja
Jakob Juhkam

Valguskunstnik
Laura Maria Mäits

Videokunstnik
Margo Siimon

Osades
Oskar Punga, Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Terje Pennie, Garmen Tabor, Luule Komissarov ja Vilma Luik 

Kolmapäev, 19. mai 2021

Marie Roget' mõistatus - Kellerteater


Juba keskajal leiti vahest linnaäärsetest rentslitest laipu. Hämaramatel tänavatel müüri läheduses ja sealt, kus viivad teed müüride vahelt välja... oli ju nendes kohtades liikvel igasugust rahvast, ka neid, kes vaid läbirändel või otsisidki pigem avaruse või rohkemate silmapaaride eest varjulisemaid kohti... Ja need kes hoiduvad hämarasse, neil võivad ju olla ka hämaramad tegutsemiseesmärgid. Asub ju ka Kellerteater vanalinna ühes "ääres"... Vanas püssirohukeldris, milles on väga tugev atmosfääritunnetus juba olemuslikult teatriruumis sees olemas. Need - meie ainsa žanriteatri - krimkad, õudukad ja põnevuslood sobivad sinna ruumi kui valatult. Kuigi kui see nii lihtne oleks, et muudkui aga kallad või valad ja ongi hea lavatükk valmis, no siis juhtuks seda ju mistahes erilises majakeses ja mistahes linnaosas. Mkmm... selleks, et midagi õnnestuks ja hästi õnnestuks, on vaja tavaliselt mitmeid erinevaid häid komponente. Ja isegi siis, kui suurem osa osised paigas, tuleb need kõik veel lisaks oskuslikult ja sobivalt kokku sulatada üheks toimivaks tervikuks. Olles näinud siiani (vist) kõiki Kellerteatri lavastusi ja nende seas on ju loomulikult nii rohkem kui vähem õnnestunuid, nagu kõigis teatrites ja kui mõnda eredamat sähvatust esile tõsta, siis näiteks täiskasvanutele mõeldud "Emilie Sagee", mis tõesti päris hirmujudinad mööda selga liikuma panid ja (rohkem) lastele suunatud korraga hirmus ja naljakas "Õuduste kool" ning muidugi ka see kõige esimene - "Mõrvad Rue Morgue'il", mida praeguseks on võimalik vaadata vaid koduses "ekraani"teatris. Samas meeldejäävad põnevus-elamused olid ju ka näiteks "Mäng" ja (Indrek Hargla kirjutatud 2 looga lavastus) "Kodukäijad", mis tulevad kohe meelde ja seda mitte lihtsalt Kellerteatrile mõeldes, vaid üldse Eesti teatris mängitavatele põnevikele - neid on ikka ja alati liiiiiga vähe! :)

Napilt enne kevade alguse pandeemiast tingitud teatrite sulgemist ja 1 päev enne Kellerteatri 2-aastaseks saamist, tuli välja (veel ju "tite" vanuses, ent juba suuri tegusid tegevas teatris) Vahur Kelleri lavastatud (ning tema enda poolt üsna julgete otsustega dramatiseeritud) Edgar Allan Poe “Marie Rogêt’ mōistatus". Ühtlasi on tegemist teatri kōige esimese esietenduse “järjega”. Sedapuhkugi siis gootilik krimilugu, kus taas tegutsemas terava keele ja mõistusega prantslasest eradetektiiv Auguste Dupin. Kuigi sedapuhku kehastamas bravuurikat ja hoogsat (on ta ju nüüdseks ka kogunud juurde kogemusi ning enesekindlustki oma verdtarretaval ametil) 19nda sajandi dandylikku noormeest - Meelis Kubo. Kuid lisaks on lavastaja-dramaturgi nägemuses originaalloo nimetuks Dupini kaaslaseks siin teatrivormingus ei keegi muu, kui autor Poe ise - tabava sarnasusega Riho Rosberg (grimmikunstniku Evelin Sulg töö läbi on muuhulgas Rihol ka "Poe-lokid" peas)! Kammerliku ja tõesti väga atmosfääritunnetusliku lavastuse kolmas näitleja, ehk Marie Rogêt (vōi hoopis Mary Rogersi?) kuju võtab Liis Haab. 

Huvitav selgroog on lavalool ja kuigi juba mõttenagi keeruline teostada ning ilmselt vaid dramaturgil endal lavale tuues teostatav, sest väga meisterlikult õnnestunud on need tegelikult ju hoopis sisedialoogid kirjaniku enda ja tema "kirjutatud tegelase" vahel, mis siin kogu loos on lavalaudadele välja mängitud, segatuna detektiivi arutluste ja dramatiseeritud lõikudega mis seal Manhattanil ning lähiümbruses toimumas - ja selline originaalne sisuline lähtekoht on ka heast kirjandusest lugupidavatele teatrivaatajatele eriliseks maiuspalaks. Ei saagi sõrmega osutada, et kas just sellepärast tekib ka eriline lavakeemia kahe meestegelase ja -näitleja vahel või on just vastupidi, et see kummaline kaksiktasand on suudetud tekitada koos selle säriseva elektriga õhus just nimelt tänu sellele, et näitlejad on nii vinges mänguvormis... sest no lugu looks, sellega saab (nagu krimkadega ikka) natuke ajusid kaasa ragistada, mis on teatris alati ülimalt mõnus, aga ikkagi kogu see näitlejatööde tulevärk siin võtab sõna otseses mõttes pahviks! 

Vaevalt on alguses Riho jõudnud oma Poe’ga üllatada, kui sisse sōidab selline hoog ja mängupower Meelis Kubo näol! Pauhhh!!! Milline energia, (kas siis ajastulõhest tingitud? või ikkagi tegelasenagi siin ju kirjandustegelase tasandist lähtuvalt?) ikkagi usutav ja see mahlane (üle)dramaatilisus -  Dupin'i saab korraga terve lava täis ning püssirohukeldri laealune ka! (Vau - see ronimissteen vallutab terve saali ning hoiab kogu publikut peos!!!) Selline karisma- võib antud rolli kontekstis öelda, et kahtlemata igati vääriline Raheli mantlipärija. Kuidas lavastaja Vahur Keller need otseselt ju näitlejakoolita(!?) kaks inimest on mängima juhtinud, on minu jaoks müstika! Meelis astub siin Juhan Ulfsaki Mefisto ja Martin Milli Surnud mehe kõrvale (hetkel ju küll veel alles pooliku) 2021.aasta parima meespeaosarolliga ja Riho Rosberg ka! Riho roll on sama meisterlik, aga temalt nö.juba varem meistritöid näinuna pole see ehk nii ootamatu, ent sellest hoolimata 1 minu arvates tema parimaid läbi loometee! Oi see duett toimib vingelt! Kuid unustada ei saa ka lavatrio ainsat kaunitari - Liis Haab on küll nimitegelasena vaatet väikseimas rollis, ent oma kehaväänamiste ning pikkade, tihti näo ette lastud juuste ja uhke ajastukleidiga pahaendelisust lisav ja tegelasena ka muidu justkui kurjast vaimust vaevatud ning tagantjärgi targana ühe pagana raske rolliga - meeste vahel oma surmatantsu tantsimas. Näitlejate mäng on seekord nii hea, et lõpplahendus sellise vägeva teekonna lõpuks polegi enam nii tähtis, tähtis ongi see teekond ise. 

Rene Topolev muutuks nagu iga oma valguskujundusega detailirikkamaks, mõneti ka mängukoha valgustuspiirangutest ja eripäradest hoolimata üha põnevamaks ning seda erilist mänguruumi valdavaks. Valgusega õiget tunnetust luua nii, et hämaruses oleks ka vajalik nähtav ja mittevajalik peidetud, saab sellistes lavalugudes eraldi tähtsusastme. Ja seda siin veel eriti mõnede Vahuri visuaallavastajatrikkidega partnerluses - näiteks kogu Poe ilmumist ja tema selja taha rongaks muutuva vaimu steeni tahaks uuesti ja uuesti vaadata-nautida! Teatri oma kunstnik Britt Urbla Keller’i kostüümid on alati maitsekad ning ajastuhinge lisavad, aga seekord suisa vau-effekti pakkuvad! 

Žanrile ja selle kunstilistele plaanidele üldisemalt lähenedes, siis ei tea kuidas teistel, aga ideaal-õige krimka-olustik on ju ikka brittidemaal - eriti viktoriaanlikul ajastul see pisut udune-sudune, veel pime või vähemalt hämar varahommik, kõvakaabud ja pitsid ning veretöö, mida lahatakse teatava britiliku kõrkusega, isegi kui tegelased on soojad, lahked ja nõksu ehk liigagi just sisemiselt ja vähem väliselt dramaatiliselt häiritud. Siin on see tegevustik ju hoopis New Yorgis, aga kavalalt on võetud see mõnus ja hea sellest britilikkusest kaasa, aga ometi tegelaste tormilisus on sisse pintseldatud just ameeriklaslikult. Eks see New England, ehk Uus-Inglismaa piirkond saabki kohe New Yorgist põhjapool alguse ning mõjutused on vast ka seeläbi anglikaani kolonialistidelt ja puritaanidelt ilmsed ja mõistetavad, mis tuleb antud juhul seega ideaalselt kogu lavastuse sise- ja välisele kliimale kuhjaga kasuks.

Lisaväärtust omakorda andmas väike silt juures, et tegemist on tõsieluainesega - seega kogu mängus elustatakse tõeliselt sündinud kuritöö, mis tegelikkuses on juba peaaegu 2 sajandit lahenduseta, ent nagu korraliku loo jaoks vajalik, on siin siiski pakutud oma teooriasugemeid ridamisi. Lavastuslikult samuti on mõnus tõdeda, et ka teatav sild "esimese osaga" kasvõi juba tegevustikus kasutatud tahvli ning fotode näol on siin olemas, kuigi Raheli laulu ja Ara musitseerimist ei maksa seekord oodata - seekord on seevastu lavastuslikke trikke ja dünaamikat tunduvalt rohkem ja tegelasi ju ka.

Olgu lisatud, et kui varem pole veel jõudnud Kellerteatrisse, siis see on väga hea võimalus tutvumislavastuseks - kammerlik, põnev, pisut pahaendeline, pisut ka omade koomiliste nõksudega, ajastupitseri ning eriliselt õnnestunud õhustikuga - julgen soovitada kõigile täiskasvanutele vanusest ja žanrisõprusest hoolimata - siit leiab igaüks midagi. Ühtlasi isiklikumas plaanis on see siiani minu lemmik Kellerteatri lavastus! (kuigi tihedas rebimises Emile Sagee'ga).

Tervikhinnang tugev 4, aga siin on ka mitmeid osasid, mille väärtus on puhas 5. Kui see kõige lõpp oleks olnud Agatha Christie'likult üllatav a la "ohoo! tema ongi süüdi" koos jooksvalt loo sisse peidetud detailidega - annan endale aru, et see on vägagi isiklik maitse-eelistus, aga just minu puhul kui miski, siis vast just see olekski hinnangut veelgi tõstnud. Mis polegi ju kriitika lavastuse enda kohta. Mõne jaoks võib ehk ka peaaegu 3 tunni kestvus tunduda pikana, aga minu jaoks hoopis vastupidi - niimoodi mõjus just tervikliku ja täidlaselt mõnusa teatriõhtuna.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Edgar Allan Poe / Vahur Keller

MARIE ROGÊT’ MÕISTATUS
kummituslik mõrvamüsteerium

2h 45min / vaheajaga

Edgar Allan Poe Riho Rosberg
Auguste Dupin Meelis Kubo
Mary Rogers Liis Haab

autorid Edgar Allan Poe / Vahur Keller
lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller
kunstnik Britt Urbla Keller
koreograaf Kristina Paškevicius
valguskunstnik Rene Topolev
maskikunstnik Sandra Lange
grimmikunstnik Evelin Sulg

Väikeses New Yorgi tubakapoes töötab kaunis müüjanna Mary Rogers. Tema veetlus on üle Manhattani kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt mehi teda imetlema. 1841. aasta 25. juuli hommikul läheb ilus Mary kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Hudsonist tema surnukeha…

Väikeses Pariisi parfümeerias töötab kaunis müüjanna Marie Rogêt’. Sarmika griseti veetlus on üle linna kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt ostjaid. 1841. aasta 22. juuni hommikul läheb ilus Marie kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Seine’ist tema surnukeha…

“Marie Rogêt’ mõistatus” on Edgar Allan Poe teine lugu detektiiv Auguste Dupini novellide seerias. Charles Baudelaire nimetas seda jutustust “meistriteoseks” ja “imeks”. See on esimene kirjanduslik mõrvamüsteerium, mis põhineb tõestisündinud lool. Poe püüdis poolteist aastat peale sündmusi, ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal, kauni tubakaneiu Mary Rogersi kadumise mõistatust lahendada. Ta viis New Yorgis sündinud loo tegevustiku Pariisi ja nimetas Mary Rogersi – Marie Roget’ks. Kuigi Poe analüüs on jutustuses vaimustav, ei õnnestunud suurel kirjanikul siiski süüdlaseni jõuda ja Mary Rogersi juhtum on tänaseni lahendamata.

180 aastat hiljem otsis Vahur Keller välja selle saladusliku looga seotud mälestused, tõendusmaterjalid, teooriad ja legendid ning saatis avastatud faktide valguses detektiiv August Dupini uuesti juhtumit uurima. Kirjanik Poe ja tema loodud tegelane Dupin äratavad lavastuses ellu juhtumiga seotud inimesi ning lahkavad läbisegi nii fakte kui fantaasiaid – kõik selleks et leida tõde. Kui mõrvamüsteeriumi asub lahendama Auguste Dupin, ei pääse isegi tema autor Edgar Allan Poe kahtlusaluste ringist.

Ükski lugu ei ole vana, kuni see ei ole lõpetatud.

Esietendus 28. veebruaril 2021 Kellerteatris.