Pühapäev, 30. mai 2021

Niskamäe naised - Vanemuine


Üheks targa naise tunnuseks peetakse tema oskust petvat meest psühholoogiliselt ülekavaldada nii, et too siiski oma naist maha ei jäta, vaid leiab tee tema juurde tagasi. Hoopis "armuke" on see, kellele jäävad tühjad pihud. See loomulikult pole lollikindel variant, ent siiski ainuvõimalik. Juhul muidugi kui ta üldse oma jobu meest endiselt tahab endale. Nimelt tuleb naisel see petmine maha salata. Käituda, nagu ta ta ei teaks midagi, aga ise seejuures muutes mehel raskeks üleaisalöömine, samaaegselt olles alati kohal kuid siiski mitte lämmatades, vaid pigem kavalalt meest ennast pannes tundma, et too vajab ja tahab siiski oma naist. Sest kohe kui naine selle petmise peale sae käima tõmbab, ei ole enam tagasiteed. Siis on see saladus "väljas" ning sellist inetut põrsast enam kotti tagasi ei lükka. Emotsioonid keevad üle ääre ning öeldakse ja tehakse teineteisele asju, mida enam pole võimalik ütlematuks muuta, ega tegematuks teha. Teisel poolel ongi armukese poole hoidmine palju mugavam ja lihtsam lahendus. Paraku olemegi me inimesed oma emotsioonide orjad (sama kehtib ju ka vastupidises olukorras, kui petjaks on naine). Kainet mõistust säilitada hetkel, kui keegi on Sulle nii valusalt haiget teinud, on peaaegu võimatu, eriti veel siis kui endal on tunded väga tugevad. Ja läinud ta ongi...

See on ka Tiit Palu lavastatud Hella Wuolijoki Soome klassika armastusest pakatava kõrgetasemelise psühholoogilise draama loo üks näitlikustatud südameid. Kuid mitte ainult. Siin on neid olulisi elulisi paralleele mitmeid, mis peenelt lavalaudadel suure loo sees välja mängitakse ja seeläbi veel-selliseid-eluvalusid-mitte-läbielanuid haritakse ning kogenumatele äratundmist pakutakse. Ühtlasi on lugu põlvkondade vahetusest - uuest ja vanast ajast ja otse loomulikult ka uuest ja vanast suhtumisest inimsuhetesse. Ajast, mil viimased mõisad veel õitsesid, aga kusagilt kaugemalt oli juba tunda uute tuulte puhumist. Kümne küünega hoidsid need paremal järjel olevad oma ajast ja olmest kinni. Ja esmajärgus tundus selleks võtmeks just nimelt maaomanikuna olemine. Samas kui inimsuhetes valitses, muide tänapäevalgi veel mõnede madalalaubalisemate ning just eriti vanema generatsiooni naiste (ja meestegi) suuläbi kuulda olev selline arusaam ja suhtumine, nagu siis kui mees naist petab, ongi naine ise selles süüdi - tema on andnud põhjuse mehel kusagilt mujalt otsida seda, mida kodus oma naiselt ei saa. Jah, millegipärast on ikka veel naiste seas selliseid mehi pjedestaalikõrgustesse tõstvaid indiviide, kuigi tänapäeva keskealiste inimeste juba lahkunud vanaemade ja vanavanaemade seas oli selline suhtumine isegi valdav enamus.

Vanemuise tutvustav reklaamtekst väidab, et see lugu siin on tugevatest naistest... ma vaidleksin siiski vastu. Kuigi 1 tugev naine siin kahtlemata on - vana Niskamäe perenaine Loviisa - tema küll. Tõeline matriarh, kes tahab ja püüab teha nii, et maailm pöörleks nii, nagu temal vaja ja ühtlasi seega kõik teda ümbritsevad inimesed ka. See on päris keeruline ülesanne, eriti kui oled 70-aastane ning enam mitte kõige kergema liikumise ja jõudlusega. Aga tugeva tahtega, sest "isegi kui on väsinud ja ei jaksa, siis peab!" Ka see on veel üks vahe meie tänapäeval tihti väljatoodavate x, y ja z generatsiooni erinevusi - vanemad inimesed teevad... kasvõi hambad risti... noored ei viitsi, kui see pole huvitav. Vanemad teevad lubatud või kohustatud asjad ära, aga noored löövad käega kui nad ei näe selles endale selget kasu. Löön siin muidugi kirvega ja teen väga jämeda pintsliga üldistusi, alati on erandeid, kuigi enda ümbritsevatki keskendunult jälgides, võib seda kerge vaevaga näha (on selleks siis koolis lastesse suhtumine või kasvõi juturaamatutes tekstisuuruse ja "mugavamaks tegemine" - neid näiteid on väga palju igapäevastes detailides - ja eks vanemadki inimesed õpivad seda abitust ning jõudeoleku nautimist üha kiirenevas tempos). 

Niskamäe (ja Vargamäe) ajastul sellist luksust siiski polnud. Maa tahtis harimist, loomad söötmist, see oli igapäevaelu ja kõik pidid sipelgate kombel oma okka pessa tooma, et kogu suurel perekonnal oleks hea... või parem kui varem. Ühtlasi jällegi see on ajapõline, et vanemad inimesed arvavad teadvat paremini, mis ka noorte jaoks on hea - nii see oli varem ja pahatihti on nii ka tänapäeval. Moraali lugeda ja oma maailma mahutada järeltulevaid põlvi proovitakse ikka... õnneks (või vanemate hallide juuste kahjuks) on noored selles suhtes üha isepäisemad - teavad mida nad tahavad ja kui ka ei tea, siis vähemalt ei lase kellelgi nii lihtsalt pähe endale astuda ja ajavad kasvõi lollusest, aga ikkagi oma enda õigust taga. Oma enda "tõde ja õigust".

Kõige selle ja veel palju muuga tegeleb ka "Niskamäe naised", ehk tegelevad need erinevad sugupõlved, mehed ja naised, maaomanikud, sulased, koolipapad, toatüdrukud, armunud ja petetud, kes tolles ajas seal Häme ja Helsingi maastikel võimuvõitlust pidasid, inimsuhetega mängisid ning muidugi ka tööd rügasid. Vanemuise suure maja avar lava muudab kogu teatriõhtu suursuguseks - Suurlavastuseks. 2002.aastal lavastas Peeter Tammearu Ugalas "Niskamäe kired", mis samuti nagu Tiit Palu, oli mitmest Niskamäe loost kokku kirjutatud. Toona "Niskamäe noorperenaine", "Niskamäe Heta" ja "Niskamäe naised. Ka Vanemuises on lavastaja Tiit Palu ise loonud ühisdramaturgia, aga sedapuhku "Niskamäe naised" ja "Niskamäe leib" alusel.  Muide ka Karol Kuntsel mängis nii Ugalas kui mängib ka Vanemuises, kuigi eri tegelasi. Ja kuna mõlemad tekstid kasutavad ühe osisena üht ja sama teksti, siis paralleele leiab ka tekstis endas - näiteks mõlemas tuuakse välja see "kole Katri, kes oli nii kole, et isegi lehmad ehmusid tema peale" ja mõlemas figureerib muidugi ka "imeilus Ilona" ning paljud teised tegelased. Pean toda Ugala lavastust meie ühe teatrikümnendi TOP3 suurimaks teatrielamuseks üldse ja sestap uurisin pisut ning lausa imestan, et tõesti pole pärast Tammearu lavastuse suurt menu publiku seas keegi julgenud Niskamäge Eesti teatrites külastada juba pea 20 aastat, enne kui nüüd Tiit Palu selle kätte võttis! See tõesti oli nii võimas toona, aga kas siis aukartus või miski muu.... Aga müts maha Palu ees, et tema nina ei petnud - need teemad on ühtlasi ajatud kui ka päriselt kõnetavad alati ning seda on juba näha ka Vanemuise uuslavastuse lavatee alguses - rahva kiitvad elamuskirjeldused ning soovitused liiguvad kulutulena üle maa - see on kindlasti üks käesoleva aasta teatrilavastusi, mis tasub (ja tuleks) teatrisõpradel ära näha! 

Kui nüüd detailidesse sukelduda, siis leiab siin väga palju kiitmisväärset - praktiliselt kõik, aga eks mõne asja peale uriseks ka. Õnneks need väiksed iluvead on tõesti vaid pindmised ja väiksed ning tervikule, ehk põhilisele elamuse loomisele siiski piisavalt mõju ei avalda, et seda kuidagigi pärsiks. Pigem on need teadajama silmale pisikeseks pinnuks, aga tavaline-keskmine teatrikülastaja nendele asjadele vaadates ei mõtlegi.

Lavastuslikult on kõik väga dünaamiline - Tiit on muutnud teatrilaval toimuvad piltide vahetused pea maagiliselt filmilikuks. Suured, avarad üldplaanid vahetuvad suurte ja isegi intiimsemate lähiplaanidega, kui tegevus tuuakse lava ette äärde. Nõnda saame nautida suuremaid, väga mitmete tegelastega stseene, kus tegutsemine ongi ülevaatlikum. Siis jälle tundelisemad, kahe või kolme näitlejaga stseenid, kus olulisemaks muutub tegelaste tunnete nägemine ligidalt - nende silmadega mängimine - kipras kulmukaar, peaaegu pisaratest punaseks muutuvad silmad, lõuavärin või kahe inimese ühtehingav lähedus. Tõeliselt meisterlik vaataja nägemisulatuse ning vajalike tunnete tekitamise valdamine. Sama ka näitejuhtimise või isegi pigem veelgi samm tagasi, ehk stseenide loomise oskus juba dramatiseerimisel. Tunnetemaastik on siin pidevalt üles ja alla liikuv ning vaatajana tundsin pidevalt nendel emotsionaalsematel hetkedel, kuidas minu kui pealtvaataja tunded üha võimsamaks muutusid, mida rohkem tegelastega sinasõbraks sain ning nii tausta kui hetketegevustega kaasa liikusin. Kuni viimase vanaperenaise kamandamiseni välja, mil juba pisarad tuli tagasi hoida, aga sees oli see teatav värin lemas - nüüd olen "kohal". Muide oleksin väga soovinud, et see kogu etendus olekski vanaperenaise sõnadega lõppenud - selles oli nii palju tunnet ja mõtet sees... kuigi samas lepin, sest mõistan, et kui juba sisse olid toodud laulud... nimelt läbi lavastuse "kergendavad" meie atmosfääri nii (ehtsoomlaslikult sobivad) live-akordioniviisid (peamiselt Kert Krüsbani esituses, kuigi vahepeal ka Kaarel Pogga ning isegi Andres Mähari ja Karol Kuntseli kaasabil) kui ka tõesti mõned korralikud ja spetsiaalselt seatud laulustseenid (eriti just viimastes sulgudes mainitud näitlejate trio esitatuna), siis oli ka just selles mõttes isegi põhjendatud lõpupunkt panna just nimelt noorperemehe ja noorperenaise lauluduetiga.

Ja need laulud tõesti sobisid sisuga kokku (muusikajuht Ele Sonn) ja andsid omakorda maitset juurde lavastustervikule. Samuti olid sissepõimitud mõned pikemad tantsustseenid ja tantsuseaded (koreograaf Mare Tommingas), mis ilmestasid muud lavaltoimuvat tegevust. Seda nii tegelaste enda tantsuõhtul esitatuna (tollel ajal kui televiisorit ei olnud, siis ju lahutati oma meelt just nimelt tihedamate pidude ja koosviibimistega), aga ka noortest tüdrukutest koosneva tantsurühmaga (eriti jäi meelde just sisulise olustikuga seotud "rasedate toatüdrukute tants" lõpu eel). No päris muusikaliks seda kutsuma ei hakka, aga igatahes mõnusalt avardas kogu elamust.

Kõik on nii puhas, avatud, ent ometi ka raamistatud. Kunstnikuks Lilja Blumenfeld, kes kasutab hästi ära Vanemuise suure lava tehnilisi võimalusi. Koostöö valguskunstnik Margus Vaiguriga on toiminud, sest valuskunst on siin lausa suurepärane. Valguskaardis on nii sümmeetrilisi stseene, mis samuti toovad esile "kõrgema klassi" majapidamise ilu (lavale ju palju kraami pole tassitud, et mõisa luua (kuigi siin on ka terve auto, mida mõnusalt koos pöördlavaga sõitmas saab näha), aga siis ka laes olevate aukude ning lavatossu koosmõjul tekkivaid laserlikke teravdatud kohtvalgusvihke. Selline mõnus pai silmadele! On ju siin ka muidu see kogu tähelepanu keskmesse toomine nii üldplaanides kui ees või taga laval, rääkimata erinevates luumenitest ja teravast külmast valgest kuni sooja ja maheda kollaseni - väga korralik töö! Teisalt jällegi sellist "Häme" tunnet ei tekkinud. Olles ise Tampere külje all pea veerand oma elust elanud ning tihti ka Hämeenlinnas käinud ja siin seal seal mõisasid külastanud ja sama ka Rootsis, siis pigem oligi just rootslaslik see tunnetus. Kuigi ju Soomegi härrasrahvas tihti just Rootsi juurtega oligi... Samas tuli meelde Lilja suurepärane kujundus Rakvere Teatri eelmise aasta Peeter Raudsepa lavastatud Zeller'i "Ilma Sinuta" kujundus, mille paralleel minule pigem meeldis, sest kunstniku äratuntav oma stiil on minu arvates positiivne siduv nähtus. Ja kostüümikunst, eriti tähelepanuväärselt just noore Ilona seljas nähtuna, on kui ülejäänud kunstnikutöö kvintessents - jooned, nurgad ja puhas, klassikalinegi, ilu.

Ülimalt hea meel on tõdeda, et Külliki Saldre on saanud üle pikema aja endale väärilise rolli mängida! Vaatasin teda seal selle vanaperenaise Loviisana ja imetlesin, et ta on täiesti sama klassi Eesti teatri Grand Primadonna, nagu seda on mitmed tema teiste teatrite kolleegid, nagu Ülle Kaljuste, Kersti Kreismann, Maria Klenskaja jne, jne, jne... Tippvormis. Tema loodud Loviisa on jõuline, adud, milline ta on kunagi olnud, mida pidanud üle elama ja kõigi nende kannatuste tõttu on tema jaoks Niskamäel täiesti omaette väärtus, mida keegi teine kõrvalt tegelikult ehk lõpuni mõista ei suudagi. Kuid selle kõva pinna all on siiski hell naisesüda, emalik hoolitsemine kõigi oma järeltulevate põlvede eest ei ole sealt kuhugile kadunud. Kuid seda nõrkust ta välja näidata ei saa ja ehk ei tahagi.... vaid ehk siis kui ta sellega tõesti mingi loosungit näidata tahab või vajab. Vaatasin neid tema silmi ühes stseenis (kui ta oma poja kella tolle armukese magamistoa põrandalt üles korjab) ning kuulab noore naise idealismist purskuvat olukorra kaitse- ja õigustuskõne peale "hull!" talle käratab - nendes oli nii Loviisa kui ka Külliki enda tarkust, kurbust, valu, võimuka naise paratamatusega leppimatut leppimist. Ilus ja hämmastav ning vastuvaidlematult kaasakiskuv. Kuid Loviisa kõrvaltvaatajale ning temaga samas aegruumis viibijale mõjuvad need kõvast koorest väljatulemised siis ju veel eriti! Vaimustav ja kindlasti ka Külliki enda pikas õnnestumiste nimekirjas üks karjääri defineerivaid rolle! Tema on ka ainsana siin tõeliselt peaosas. Kõik teised on nii suuremates kui väiksemates kõrvalosades.

Neist kõrvalosadest leiab ka veel ühe teise väga "suure" rolli sellest üldse väga tugevast ansamblist. Nimelt rikast miniat ja petetud naist Marttat mängivalt Ragne Pekarev'ilt. Tõeline tunneteskaala lõhkumine nii alumises kui ülemises otsas ja igas pügalas seal vahepeal, ent siiski detailideni psühholoogiliselt täpselt, teatraalsuse piirimail, aga siiski seda piiri ületamata, sest eks petetud naine olegi ettearvamatu ning (üle)dramaatiline ja seega võib uskuda temast kõike. Ja see teekond, mille ta oma karakteriga kaasa teeb, ei kaota usutavust isegi siis kui lõpu eel ta enda kättemaksutuhina meelemuutustes päris naerualuseks muudab. Ma ei saanud silmi üheski stseenis Ragnelt kui ta laval oli. Alguses kaastunne, siis arusaamatus, kuidas ta oma lastesse suhtub, siis arusaam, et see kahtlus oli hoopis näiline ning tekitatud teiste tegelaste poolt. Seal vahepeal need vead mis ta teeb ning kui labiilse närvikavaga ta üldse on... Vaadates küll eriti ei mõelnud veel sellele, aga nüüd tagasimõeldes ja siin kirjutadaes, et kuna ta juba rikkana Niskamäeks sai, siis oli ju temalgi ehk teatav ajalugu, ilmselt saanud lapsest peale kõik mis tahtnud ja see valuline ninanips siis veel lisaks, kui järsku enam mitte. Ragne, nagu Küllikigi mõjub ühtviisi lähiplaanis, olgu ta siis teiste seas, taustal, kaugemalt või lähemal - nii mahlaselt detailirikas ja erinevate tasapindadega ning nägudegagi on nende mäng. 

Noori armunuid, ehk noorperemees Aarnet ning alguses tema armukest ja siis juba uut abikaasat, ehk imeilusat Ilonat mängisid vastavalt Priit Strandberg ja Maarja Johanna Mägi. Priidu mängust võtsin kaasa tema intelligentse valiku mängida peent mõisahärrat, kellel ehk teravam artikuleerimine läbi oma selge diktsiooni, teisalt unistuslik maameheks olemise ihalus, mis ka hiljem linnamehena õpetlasest leiba murdes välja paistab. Ja Maarja Johanna oma tegelasse süstitud uhkuse kombinatsioon naiseliku... või isegi plikaliku segadusega hirmust ja teadmatusest, ent ometi armunud olemisest. See on mõistetavalt naine, kelle peale seal vanas Hämes meeste pead järelevaatama pöördusid. Kuid mul olid omad probleemid nende tegelastega. Nimelt kui kunagi Karol Kuntsel Aarnet Ugalas mängis, siis tema valged juuksed ja maamehelik olek tõesti mõjusid nagu Aarne. Priit on kõhn ja olemuslikult linnainimene, teda ei ühendanud lõpuni Aarnena ära. Eriti kui ta naine laval õhkab seal midagi tema jämedatest kätest, mis rooli hoiavad... no ei, päriselt see valem kokku siiski ei sobitu. Ja natuke sama oli Ilonaga... Ilona oli armas ja tore Wuolijokil, Maarja Johanna on pigem kõrk, isegi terav ja lõikav. Eriti lõpus oli see minu jaoks raske vastu võtta, et ta on mänginud Ilona selliseks tobedaks ja nõmedaks naiseks, nagu see, kelle Aarne oli maha jätnud - selline vinguv ja üldsegi mitte armas... nagu Ilona ju oli tegelikult... Hilje Murel jällegi omal ajal Ugalas tabas just väga täpselt seda Ilona olemust... või siis tabas Tammearu Hiljega...

Teistes väiksemates kõrvalosades oli mitmeid leidlikke lahendusi või karakteritabamusi. Näiteks siuin soomlaslikult blondiks muutunud Riho Kütsar, välimuselt suur ja "juntti"lik Simola peremees, kellel tegelikult väga hea süda ja kaha jalaga maa peal. Kaarel Pogga küll väga palju karakterit luua ei saa, sest tema tegelane on nii marginaalne, aga värisev suustaja kutsus keset etendust publiku aplausi esile. Tema musikaalsus ning teravus on miski, mis paneb teda laval vaatama ja ootama, mida järgmiseks. Oskar Seemani mõnusalt mängulise koolijuhataja on küll moonutatud häälega, mis võibolla igaühele ei meeldi, ent kuna see on stiilipuhas ja näitleja kannab selle päris algusest kuni lõpuni välja, siis lausa vaimustavalt julge valik, mis lõppude lõpuks annab tervikule üllatavalt palju juurde! Karol Kuntseli kiilanenud peaga tohtrihärra (muide kiitust ka Vanemuise grimmitoale!) saab hiljem tegevustikus rohkemgi sõna ning Karol näib oma "pead" nautivat ja see kandub publiku naudingupeegeldusse üle. Oleme ausad - Karol on alati hea ja mõnikord lausa suurepärane (näiteks "Naiste kool")! Neist pisematest kõrvaosades, aga eriliselt meeldis Andres Mähari praostihärra. Nagu Oskar, nii ka Andres läheneb pisut julgemalt ja mängulisemalt ning kui see "mäng" kui selline on ka mäng, mis mingeid teatud inimtüübi ja siin ehk ka selle tegelase eripära, ametit ja olemust huvitavalt esile toob, kuid ühtlasi tõesti silmnähtavalt ju mängitud, samas igati ka selliselt usutav, siis on see teatrimaagiaks liigituv nauding ka vaatajale. Ja samuti nagu Karol, on ju alati mõnus näha laval ka Merle Jäägerit. Ka tema puhul see kuidas ta oma mängule ise naudinguga läheneb kandub publikusse. Saara Nügeneni toatüdruk on siin vast ka näitlejale endale kõige kitsamat mängumaad pakkuv tegelane ja sellepärast ei saanud Saara ka sellest midagi lahti hammustada, millest midagi tähelepanuväärset teha. Mina vaadates mõtlesin hoopis sellele, et alles eelmises ja veel Endlas nähtud "Tango" rollis tegi ta nagu mingi mõttes comebacki... midagi uut avanes seal Saaras ning tahaks nüüd Vanemuises teda ka mõnes suuremas rollis näha, kus Saaral ka korralikult mängumaterjali kanda. Ken Rüütel on nii kõrvaline ja paraku, kuna purjus mehe mängimine päris lõpuni usutavalt välja ei tulnud, siis see sõi ka ülejäänu ära... Alles see oli kui Rasmus Kaljujärve purjus inimese mängimine pani hämmastuma ("Pikk päevatee kaob öösse"), et kas tõesti on see siis nii raske näitlejate jaoks... aga tundub, et see võib osutuda tõeliseks komistuskiviks mitmetele. Tuleb siis hakata hindama kõrgemaltki, kui kellelgi hoopis see hästi õnnestub....

Kuid kokkuvõttes võib mõnuga tõdeda, et Vanemuises on sündinud "Niskamäe naised" lavastusega midagi väga võimsat. Lavastus, mis küll võibolla rohkem pakub elukogenumatele inimestele, ent seejuures mitte vanuse mõttes, vaid just neile, kes on oma elus olnud armunud, kes on petetud, kes on emad, pojad, miniad või kellel ka eestlaslikult maaga seotus tugevalt meelel. Niskamäel on meile tänapäevalgi palju rääkida ja mõtteid anda. Seoseid luua ja nii äratundmist pakkuda kui ka kõrvalt õppida lasta. Täpselt nagu Vargamäelgi.

Hinnang 4++
Ilmselt võin tulevikus hinnangu muuta ka 5 peale, hetkel on elamus selleks veel liiga värske ja vajab veel settimist, tagasimõtlemist ja mingite teemade-mõtete igapäevaeluga seostamist, taga-ajust õigetes olukordades esile kerkimist jne... 
Minu poolt kindel soovitus! Teatraalne ja dramaatiline - armastus ja võimumängud, ajastute ja generatsioonide põrkumised - elu valud ja rõõmud. Kuid jah, vast eelkõige ja kõige rohkem ikka ARMASTUS...  


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leis'i tehtud fotod):

Niskamäe naised
DRAAMA
SUURES MAJAS
KESTUS: 02:55
Perekonnasaaga kahes vaatuses

See on lugu tugevatest naistest ja hingelistest meestest, samuti traditsioonide jõust ja maa väest.
Niskamäe põlistalu valitseb Vanaperenaine, kelle järglaseks peab saama tema poeg. Poeg armub aga ülepeakaela haritud linnatüdrukusse, kes näeb oma pere tulevikku hoopis teisiti kui Vanaperenaine seda sooviks.
Algab võitlus kaasaja nõuete ja vanade kommete, unistuste ja kohustuste, vere- ja armusidemete vahel. See suur eepiline draama kujutab neid valikuid, mille ees seisab inimene alati, ajastust hoolimata. Siin on nii vanatestamentlikku vankumatust kui põhjamaa lühikese suve hullutavaid ihasööste, nii pisiasjalikke intriige tagatubades kui saladuslikke suusaretki metsades.
Lavastust saadab elav muusika. Tangod, polkad ja jenkad tulvavad armastusest ja igatsusest. Vanaperenaine võitleb lõpuni ega anna armu ei endale ega teistele, sest mängus on Niskamäe tulevik.

Hella Wuolijoki ehk Hella Murrik on Eesti päritolu Soome kirjanduse klassik, kelle loomingus on sageli esil võimsad naised. Vanemuise „Niskamäe naiste“ dramatiseering põhineb kahel Wuolijoe viiest näidendist koosnevast tsüklist: näidenditele „Niskamäe naised“ ja „Niskamäe leib“.

Esietendus 13. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

AUTOR HELLA WUOLIJOKI
TÕLKIJA LINDA VIIDING
LAVASTAJA, DRAMATURG JA LAULUSÕNADE AUTOR TIIT PALU
KUNSTNIK LILJA BLUMENFELD
KOREOGRAAF MARE TOMMINGAS
MUUSIKAJUHT ELE SONN
VALGUSKUNSTNIK MARGUS VAIGUR (ENDLA)

OSADES KÜLLIKI SALDRE, MAARJA JOHANNA MÄGI, RAGNE PEKAREV, PRIIT STRANDBERG, RIHO KÜTSAR, MERLE JÄÄGER, SAARA NÜGANEN, ANDRES MÄHAR, KAAREL POGGA, KAROL KUNTSEL, OSKAR SEEMAN, KEN RÜÜTEL, MIRJAM AAVAKIVI, SAARA KALJUJÄRV, TRINE UUSEN, GABRIELE EENSOO, VERONIKA MAIDE, ANABEL AINSO, ELIISE VIRUMÄE, MERILYN ELGE, LISANNA LAJAL, ANETTE PÄRN, KERT KRÜSBAN


Kommentaare ei ole: