Pühapäev, 23. mai 2021

Leskede kadunud maailm - Ugala


Kujuta ette teatriõhtut, kui astud saali ja laval algab mäng, kus näitlejatena osalemas Luule Komissarov, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Terje Pennie ning siin-seal veel vilksatamas Vilma Luik... 
Hähhhh! Seda pole vaja ette kujutadagi - tuleb lihtsalt seada sammud Ugalasse ning selline tükk ongi päriselt praegu olemas sealses mängukavas, kus kõik need ägedad primadonnad "kahtlaste leskedena" ühes ja samas lavastuses koos tegutsemas! Lisaks veel hea võimalus tutvuda viimasest lavakoolilennust Ugalas maandunud Oskar Pungaga. Juhul muidugi kui pilet õnnestub saada, sest aasta alguses esietendunud Ringo Ramuli uuslavastuse kohta on juba sõna kiiresti liikvele läinud - sellise näitlejakooslusega "unistus" ei ole ainult näitlejate pärast vaatamist väärt, vaid see on päriselt ka üks väga eriline ja vaatamist-kogemist vääriv lavalugu! 

Kusagile Eestimaa pärapõrgusse tuleb noormees, kellel on raha vaja. Ta on vastanud töökuulutusele ning saabub siia “Leskede kadunud maailm”a elustama. Vaatajad pannakse mehega samadesse kingadesse ja nõnda ka keerulisse olukorda - mida need naised üldsegi tahavad? Miks nad kohe kätlusest peale nii familiaarsed ja pealetükkivad on? Sealjuures kõik see toimumas ühes väga erilise atmosfääriga lavaruumis, mis omakorda mõjub müstilise ja ettearvamatuna. Loos läheb “paar leske” aega, enne kui aru saada, mis värk üldse toimub... Ja siis kui juba ääri-veeri mõikad, vaatad seda hoopis mingite uute ootustega, millest on segatud kurbust ja koomikat, aga sõrmeotsaga ka hirmu ja kulbiga soojust ja hingelisust ning kamaluga üllatusi. Loed nagu raamatut, milles iga peatükk on seotud ühega leskedest.

Ning tõesti, see lausa suurepärane kunstnikutöö Kristiina Pōllu’lt (ei imesta kui ta töö järgmisel kevadel teatriliidu poolt äramärgitud saab)! See puutüvedest maja + Margo Siimon’i pahaendelise videokujunduse ja Laura Maria Mäits’i poolt imeilusa valguskujundusega loodud õhustik, kuhu toob veel huvitavad vindid sisse Jakob Juhkami helilooming ning muusikaline kujundus, milles vahelduvad etnolaulud technomuusikaga- kuidas vastavalt sisupöörded liiguvad. Igatahes “Leskede bänd” rokib (igaüks oma instrumendiga) vahepeal täiega, siis jälle leelotavad "Sõua laeva, jõua laeva"... 

Pole Andrus Kasemaa kirjutatud raamatut lugenud, mis on Priit Pōldma näidendi alustekstiks, aga siit-sealt on kostunud infot, et Priit on selle kirjutanud pigem inspireerituna romaanist ning mitte üks-ühele dramatiseerinud. Minu jaoks vahepeal tempo kerib natuke ehk liigagi aeglaseks (eriti Kaie Mihkelsoni lese-lõigus), kuigi tervikule see ōnneks siiski palju mõju ei avalda,... tegemist võis olla ka just tolle etenduskorra eripäraga, sest Kaie oli ka muidu esialgu kuidagi liimist lahti - puterdas ja jukerdas sõnadega ning isegi hääl ei kandnud nagu tal tavaliselt, aga etenduse käigus Kaie nagu mängis end lahti ja asi paranes. Selle eest kōik Ugala omad naised särasid tõeliselt primadonnalikult vägevalt! Terje Pennie, Garmen Tabor ning loomulikult Luule... kuigi kui päris süvitsi Luule lese-mängule läheneda, siis ta kasutab siin mingeid nõkse, mis tema eelmise suve Kaata ("Katkuhaud"- millest Luule oli nomineeritud ka teatriliidu parima naispeaosa auhinnale ning kui tõele au andes, tegelikult oleks ka pidanud võitma selle kategooria) nii eriliseks tegid (aga eks toimivaid lahendusi tulegi ära kasutada). Ja eriti-eriti meeldis Vilma Luik, kellel on praktiliselt sõnatu, aga nii südantlōhestav roll. Trupi ainsa mehena, sellest hooajast lavakoolitoolist otse Ugalasse astunud Oskar Punga. Kuigi tema on siin tegelikult vaatet veel kōige suuremas peaosas, siis laseb ta naistel gentelmenlikult bravuuritsede, luues ise pigem sellise tüüpilise ja natuke mömmi eesti mehe kuju (tantsulõigust hoolimata). Kuigi nüüd vōib ta igatahes uhkeldada aegade lõpuni, et on teinud rolli, kus on saanud mängida Luule Komissarovi isa ja hoidnud meie rahvuslikku aaret enda süles! :) Jah, kogu see müstika ja krimkalikult kaasamõtlema kiskuv salapära on pidevalt õhus. Üha uute ootamatuste ootus. Nagu tead, et saad ehmatatud, ootad ja siis saadki, sest poleks "seda" nagu oodanudki. "Ehmatatud" siis muidugi ülekantud tähenduses - keegi ju südameatakki ei põhjusta - pean silmas just sisu, lavastust ja visuaali, millega tegijad siin üha uute huvitavate leidlikkuste ja pööretega kostitavad.

Ringost on saanud üks meie huvitavamaid noori lavastajaid ja tema koostöö Priit Põldmaga näib toimivat imehästi, selle tõestuseks ka meeste eelmine ühine tegemine, kõikvõimalike teatritrikkidega ja üldise vaimustunud heakskiidu pälvinud ning rahva seas (igati õigustatult) väga populaarne lavastus "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Ringol tundub ideesid jätkuvat, sest "Kadunud leskede maailm"as on samuti tugevat režiimusklit näha ja tunda. Maitsekalt külluslikult mõtteid, kuigi ideid on kohati isegi liiga, kui üldse nii võib öelda. Samas ikka parem rohkem kui vähem. Pean siin näiteks silmas seda etenduse alguse vana kineskoobiga teleri kaudu noormehe probleemiga tutvumist... miks see telekast tuli? kas tegemist on hoopis viitega seebisarjadele ja sedakaudu hoopis leskede ettekujutusega nähtud telesarja süžee ja tegelase läbi hoopis nende enda ettekujutusega? Kui alguses veel see mõte kannab, siis tegelikult üpris peatselt saab aru, et olukord on risti vastupidine - müstiline ei ole mitte mees vaid naised. Samas ei ole see ju ka skype, mille kaudu info siia jumalast unustatud kohta jõuab... Miks siis selline lavastuslik lahendus - jäigi arusaamatuks see mõtteside. Hiljem loo käigus, kui juba müstiline noot tugevamalt õhus, see annab mõnele teisele arusaamatusele omakorda õigustuse - kõik ei peagi just sellises loos ja lavastuses olema "seletatav" - see vaid lisab omakorda müstikat. Selles mõttes flirditakse teatava sci-fi alamžanriga. Teisalt ei pea seda üldsegi ulmena võtma (nagu siinkirjutaja), sest kõigele siiski võib olla ka seletus. Tegijad on jätnud igale vaatajale vaba voli iseenda sellekohaseks tõlgenduseks ja ka see on veel üks väärtus kogu elamusele lisaks.

Mõtiskleda ja filosofeerida võiks ka pinnapealse loo sügavamate kihtide vahel, nagu näiteks inimese müüdavus - milleks kõigeks me raha nimel oleme valmis? Milline vahe on selles, kas teed midagi enda või kellegi teise nimel? Kas tundeid saab tahtlikult projitseerida? Millised kogemused on endal vanemate naistega ja milliseid tundeparalleele see äratundmine kõrvalt vaadates tekitab? Kuivõrd on vaja inimesele tööd? Mis kõik on ja mis võib olla töö? Kui palju lohutust võib ikkagi pakkuda kasvõi ühe päevane lähedus? Kui kaugele sellega seilab tegelikult? Kas süües mitte hoopis ei kasva isu? Jne jne jne... need kõik on siia sisse kodeeritud ja kui korraks mõte vilksas ühte või teise suunda ka sügavamale, siis tegelikult oli see loo põhivoolu teekond nii meelelahutuslik, et minu puhul ikkagi väga kaugele süüvida ei jõudnud ning polnud ka mõtet - uus üllatus ja mõttepoeg oli juba järgmises stseenis ees ootamas.

Hinnang: 4
Olles vestelnud inimestega, kes seda ka on näinud, olen kuulnud vaid ohtralt kiidusõnu. Tundub, et Ugalal on üks korralik hit-lavastus käes, mis kõnetab nii lavastuslikult, näitlejate-ansambli mõttes kui ka sisulise poole pealt. Kuigi ma enda nähtud etendusel Kaie rolli kohta pisut uriseks, siis ometi on ta huvitav leid Ugala naiste segusse lisatuna - tekib täiesti eriline ansambel, kus tõelised profid oskavad näiliselt justkui teineteisele alla mängida, tõstes üksteist sellega imelisel kombel hoopis esile. Lavastaja ja kunstnikud on suutnud lisaks tegelastele, muuta ka tegelaseks nii lavaruumi kui erinevad huvitavad lavastuskomponendid. See on kõige paremas mõttes kunstnike-ansambli võidukõik. Ja tervik jääb omanäolise loo ja lavastusena ning iseäraliku tunnetusega pikaks mõtetesse tiirlema. Kohe kuidagi kutsub soovitama kõigile - aga võibolla tuleneb see hoopis sellest "leskede maagiast", millega nad seal oma etno-leelotustega vaatajatel silmad krõlli manavad?! Uuuuuuuuuuhuuuu.... :)


Tekst lavastuse kodulehelt (seal on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):

Leskede kadunud maailm

Priit Põldma

Etendus kestab 1 tund ja 45 minutit (ilma vaheajata).
Esietendus: 23. veebruar 2021

LAVASTUSE TUTVUSTUS
Andrus Kasemaa romaani ainetel

On 1990. aastate teine pool. Poiss loeb ajalehekuulutust ja sõidab nädalaks ajaks ühte rannakülla sotsiaaltööd tegema, et lihtsal viisil raha teenida. Kohale jõudes avastab ta, et külakese ainsaiks elanikeks on neli särtsakat leske ja üks sõnaaher vanatüdruk. Keegi neist ei soostu aga poisile ütlema, milles tema tööülesanded seisnevad. Leskede mälestused, kujutelmad ja unenäod moodustavad tiheda padriku, kus uustulnukal on päris võimatu orienteeruda. Pealtnäha kombekad prouad haaravad poisi oma veidrate, ennustamatute ja ohtlike mängude keerisesse.

„Leskede kadunud maailm“ on müstiline lugu möödalibisenud ajast ja elamata jäänud eludest. Lavastus tõukub Andrus Kasemaa samanimelisest debüütromaanist, mida on nimetatud ka etnograafiliseks proosapoeemiks. Teos ilmus 2012. aastal ja põhineb aastate jooksul peetud vestlustel autori kodukandi lesknaistega.

NB! Lavastuses suitsetatakse ja kasutatakse tervisele ohutut lenduvat värvipulbrit.

LAVASTUSMEESKOND

Autor
Priit Põldma

Lavastaja
Ringo Ramul

Kunstnik
Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)

Helilooja ja muusikaline kujundaja
Jakob Juhkam

Valguskunstnik
Laura Maria Mäits

Videokunstnik
Margo Siimon

Osades
Oskar Punga, Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Terje Pennie, Garmen Tabor, Luule Komissarov ja Vilma Luik 

Kommentaare ei ole: